i- vt. ka hi-.

i K U L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J I Ku ii M Lu I 1. ja, ning, ega и, да; L isuttii i tehtii tüötä istuti ja tehti tööd; L i tuli nõisi suur pilvi i jürü ja tuli tõusis suur pilv ja pikne; J miε teen tõizõõ munaa tširjavaa: sinisse ja rohoissõ, kõltaissõ i kaunissõ ma teen teise muna kirju: sinist ja rohelist, kollast ning punast; I kahõs̆saa ent̆tšiä lehmiä süütimmäg i juutimmag i lühzimmäɢ kaheksakesi (kaheksa hinge) söötsime ja jootsime ning lüpsime lehmi; Po pääss i jalkoissaa peast (ja) jalgadeni (= pealaest jalatallani); M da i annõttii stokana no ja anti joogiklaas; Lu et saa õlla laisk i võõno sa ei tohi olla laisk ega aeglane; M la ep täätäiz eb iiri i araga kk. et ei teaks (ärgu teadku) hiir ega harakas; Po kraaska päivüüssä eb vìežü, i pesäz eb vìežü värv ei pleegi päikese käes ega pleegi pestes; 2. nii(hästi) … kui (ka) и – и, как – так и; Lu tämä teeb i pahhaa, teeb i üvvää ta teeb nii halba kui ka head; M i reteliᴅ i aaroᴅ, tšen kui kutsuʙ nii redelid kui ka sarrad, kes kuidas kutsub; 3. ka, samuti, -gi, -ki и, также и; M jumala võttõli, jumala i annaʙ kk. jumal võttis, jumal ka annab; P mitä tšihutõttii uomniiz i süötii i õhtagonn mida keedeti hommikul, (seda) söödi ka õhtul; K pojo i meni poiss läkski; Lu bõõ i meelezä pole meeleski; Lu i võõraad naizõt tultii kattsõlaizil ka võõrad naised tulid katsikule; Lu heitütettü varõz i pehkoa peltšääʙ vs. hirmutatud vares pelgab põõsastki; L i kase kõikk i õli ja kõik oligi nii; Po millen emä, mokom i tütär vs. missugune ema, selline tütargi; J vejjää tšerikkoo omenaa, i veel i muutatši (õnnistamiseks) viiakse kirikusse õunu ja veel muudki; K kui tulõʙ, i juttõõn kui tuleb, (siis) ütlengi; Kõ nüd i võttaas siεlt vettä nüüdki võetakse sealt vett.

ia vt. jaa.

idgut/taa K, pr. -an K, imperf. -in = idgõttaa; jõka päivä ühee endžee idgutaʙ iga päev paneb ühe inimese nutma.

idguuääli: idguääli (J-Must.) = itku-ääli; .. kuulivat idguäält(ä), paĺĺo kaipaamissa ja idgõmissa i ulvomissa (Must. 152) .. (nad) kuulsid nutuhäält, palju kaeblemist ja nutmist ja ulgumist.

idgõt/taa J (Kett. K-Al. Lu), pr. -an ~ -õn J, imperf. -in J nututada, nutma panna v. ajada до/водить, -вести до слез; J idgõtõmmõ ihalaa tütöö, idgõtõmmõ ainagoo maamaa rl. paneme nutma kauni tüdruku, ajame nutma ainsa ema; J müü tulimma maata põlõttamaa, ilmaa idgõttamaa rl. me tulime maad põletama, ilma nutma panema; J idgõtin ihalat silmäᴅ, vetütin põzgõd vereväᴅ rl. panin nutma kaunid silmad, tegin märjaks põsed punased; J missi idgõtad lassa miks sa nututad last?; Lu tämä minuu idgõtti ta ajas mu nutma (= solvas mind). – Vt. ka idguttaa.

idgõt/õlla (R-Reg.), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. ← idgõttaa; tšen ivusissa idgettelepi (Reg. 35) rl. kes juustest (rebides) paneb nutma.

igeᴢ vt. igõza.

ig/ra Li, g. -aa Li mäng игра; tämä jääb igrassa poiᴢ tema jääb mängust välja.

igruš/ka S Lu (M-Len.) -k J-Tsv. iigruška (M), g. -kaa Lu J iigruškaa M mänguasi, lelu игрушка; J sillõ b mahz igruškoi õssa, siä näd́d́ed järestä rikoᴅ sulle ei maksa mänguasju osta, sa lõhud need kohe ära; M miä teen senee vešaa niku iigruškaa kk. ma teen selle asja nagu mänguasja (= teen kiiresti, vaevata valmis).

iguᴢ vt. ivuᴢ.

iguumeń/ńa: -ń J-Tsv., g. -ńaa: -ńa J abtiss, nunnakloostri ülem игуменья; väliss iguu-meńńoiss pajatõta hilkad jutuᴅ vahel räägitakse abtissidest inetuid (ilgeid) jutte.

igõza I igeᴢ J higõᴢ Lu adv. higine, higis (ka akende kohta) потный, вспотевший, в поту; запотелый (об окнах); I i tämä sihessaaɢ muukkaaʙ š tämä kõittši igõza on ja ta (= majahaldjas) piinab (looma) seni, kuni (et) ta on puha higine; Lu meez izze on higõz ja roojaᴢ mees ise on higine ja must; J pää igeᴢ ja nenä rägäᴢ pea higine ja nina tatine; Lu akkunad õltii higõᴢ aknad olid higis(ed).

iha Kett. K R-Reg. L M Kõ Po Lu Ra J I Ku (Ränk Li), g. ihaa Ra J ih̆haa M iha J 1. varrukas, käis рукав; Kõ vai tšiutol vai paĺtol, kõikil ihaᴅ kas särgil või palitul, kõigil (on) varrukad; J õmpõõt ko ihoisõõ gruuževõᴅ kas sa õmbled varrukatesse pitsid?; L ihad on ahtaad õmmõltu käised on õmmeldud kitsad; M kaŋkaizõt tšiutod õltii pittšiikaa ihojeekaa linased särgid (naistel) olid pikkade varrukatega; M ivanaa nain viinaa valõ ain õikõaa ih̆haasõõ Iivani naine valas üha viina paremasse varrukasse; I miä paa kamaĺikaa ül̆lee i ihat tšäsijee ma panen jaki selga ja käed varrukatesse; Lu iha suu varruka suu; kätis; 2. pl. Ränk lühike linane pluus; R-Reg. lühike särk короткая льняная (верхняя) рубаха; ■ J kuza siä nii räpälessi marhoitit kaatsaa ihat põlviiss kus sa (oma) püksisääred põlvist nii narmendavaks kulutasid? – Vt. ka avo-, lako-. – Vt. ka ihana².

ihaaperäᴅ Salm.2 = iha-peräᴅ.

ihal/a J -õ Lu J, g. -aa J ilus, kaunis красивый, пригожий, красный; Lu se on ihalõ inemin see on ilus inimene; J idgõtõmmõ ihalaa tütöö rl. paneme nutma kauni tüdruku; J pääsko-lintu, päivä-lintu, se ihalõ ilma-lintu rl. pääsulind, päevalind, see ilus õhulind.

ihali/n Lu, g. -zõõ = ihala; näd on ihalin pari näe, on ilus paar.

iha/na¹ Lu -n Lu Li 1. täiesti, päris, lausa совсем, совершенно; Li se on entine sõna, ihan, ihan entine sõna see on endisaegne sõna, täiesti, täiesti endisaegne sõna; Lu mättiip puχχõõ ja meni ihan ladvaa ronib puu otsa ja läks päris latva; Lu ihan alassi niku maama sünnütti ihualasti, nagu ema sünnitas; 2. just именно, как раз; Lu mill on kotona ihana mokoma karopka mul on kodus just niisugune karp; Li miä tahtozin ihan mokomaa platjaa ma tahtsin just niisugust kleiti.

ihan/a² J, g. -aa varrukas, käis рукав; lad́d́a tšiutto, sõrmii õttsiissaa ihanaᴅ (vanasti oli naistel) lai särk, varrukad sõrmeotsteni. – Vt. ka iha.

ihan-alassi Lu ihualasti нагишом.

iha-peräᴅ (K-Ahl.) ihaperät R-Lön. (R-Reg.) pl. (kaunistatud) õlalapid (vadja naise rahva-

rõiva särgil) украшенные наплечники (водской женской рубахи, деталь народной одежды); K üvä on õllu, üv on veelä, iloza iha-perizä, tšäsärätizä tšäpeä (Ahl. 99) rl. hea on olnud, hea on veel(gi), ilus õlalappidega (särgis), kaunis vöörätiga.

ihas/sua K-Ahl. M Lu Ra J-Tsv., pr. -un Lu Ra J, imperf. -suzin Lu J 1. armuda влюбиться; Lu näd ihassu, meijjee poigal näüttiis se tüttö näe, armus, meie pojale meeldis see tüdruk; Lu tämä ihassu siχ́ χ́ ee inemissee ta armus sellesse inimesesse; M võib ihassua hullussi pojo poiss võib hullusti armuda; 2. rõõmustada, rõõmus olla радоваться, об-; K ihasukka med́ee enne lõuhu med́ee lõekuttaja (Ahl. 99) rl. rõõmusta (ometi), meie ema, heldi, meie kiigutaja; 3. J-Tsv. ihaldada, soovida, tahta вожделеть, желать.

ihassumi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J iha(lemine), soov, tahtmine вожделение, желание; ihassumin muutup suvamizõssi ihalemine muutub armastuseks.

ihas/sussa Lu (J-Tsv.), pr. -un J, imperf. -suzin Lu J armuda влюбиться; J poik ihassu noorõ tüttöö poeg armus noorde tüdrukusse.

ihassuu/ta (K-Al. K-Salm.1), pr. -n, imperf. -zin rõõmustada, rõõmus olla радоваться, об-; ihassuukkaa med́d́e enne, meelü med́d́e meelüttäjä (Salm.1 772) rl. rõõmusta (ometi), meie ema, meeldu, meie meelitaja.

ihasu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõ ~ -zõ J iha, ihaldus, himu; kirg вожделение; страсть; aikõizõd ihasusõᴅ maised himud; tämä nai ilm ihasuss ta nais ilma kireta.

ihasuu M Ra J (R-Reg. R-Lön.) 1. (rõiva) varruka-, käiseauk пройма; M ihasuh̆hõõsõõ iha õmmõllaᴢ käiseauku õmmeldakse käis; M eell on ihasuu esitükil on käiseauk; M ihasuu on ühtelajin käiseauk on ühesugune (nii esi- kui ka seljatükil); 2. käisesuu; kätis, mansett конец рукава; манжета, обшлаг; Ra ihasuiz on šlagaᴅ käisesuudes on mansetid; M ihasuut õli kumakal tehtü (Len. 264) kätised olid punase puuvillriidega ääristatud (tehtud).

ihas/õlla [?] (Kr), pr. -sõlõn: eehassalan Kr, imperf. -sõlin frekv. rõõmustada, rõõmus olla радоваться.

ihhust vt. ivuᴢ.

ihm/ata Kett. K M J -at Kõ-Len. -õta Lu, pr. -aan K M J, imperf. -azin M J -õzin Lu 1. hõõruda, nühkida тереть, на-; M uharta piäb üv̆vii ihmata ja pehmittää, siz lehmä lazzõp piimää udarat peab hästi hõõruma ja pehmitama, siis lehm annab piima kätte (laseb piima); M rašpeliikaa ihmattii ampaita opõzõlta raspliga hõõruti hobusel hambaid; K lahs ihmattii taitšinaakaa laps hõõruti tainaga („harjaste” võtmisel); K lahs ain ihmaᴢ, tšihgutti laps üha nühkis (ennast), sügas; 2. küürida, pesta тереть, мыть; J saunaz ihmataa seltšää saunas küüritakse selga; Lu piäʙ ihmõta maa tuleb pesta põrand; K peskaa pää päsgoltani, ihmatkaa imo ivuksad (Sj. 674) rl. peske pea mu pääsukesel, peske armastatu juuksed.

ihme, ih́me vt. ime¹.

ihme/ellin ~ -llin [< sm] Lu, g. -ellizee Lu imelik чудной, странный; mikä kas on ihmeellin inemin mis imelik inimene se on!; ihmellin kauppa kase on see on imelik asi.

ihmettä [< sm] Li: ihmettä suuri tšivi määratu suur kivi.

ihmine vt. inehmiin.

ihn/a Kett. R-Reg., g. -aa = ihna-vöö; R isä mies isüö poika izä poika ihna pagla (Reg. 52) rl.

ihna-vöö K-Ahl. nahkvöö, -rihm ременный пояс, ремень; izüt ihtši ihna-vöölä (Ahl. 105) rl. isake lõi nahkrihmaga.

iho Kett. K-Ahl. L P M Kõ J-Tsv., g. ihoo: ih̆hoo M ihu, keha тело; M elä mee päivüüsee paĺĺaa ih̆hookaa, sis kõv̆vii põlõtab nahkaa ära mine palja ihuga päikese kätte, siis põletab kõvasti nahka; L vaivattaab ihua ihu valutab; Kõ elo-iiri on ihoza „eluhiir” (= närvitõmblus) on ihus; Kett. iho meep tšipõisii ihu läheb paiseid täis; ■ J iho alassi ihualasti. – Vt. ka hibijo.

ihoa Len. P (K) ihua Kett. P ih̆ho/a M Kõ -aɢ I Ma ihhoaɢ I, pr. ihon K P M -o I, imperf. ihozin P M ihõn M-Set. ihuda, teritada точить, на-, от-, вострить, на-; P kuras tülppä, piäb ihoa nuga on nüri, tuleb ihuda; M kurassa ih̆hoaᴢ, a krandaššaa terässääᴢ nuga ihutakse, aga pliiatsit teritatakse; M luizgaakaa ihop kurassa ihub luisuga nuga; I napilkalla ih̆hoas sah̆haa viiliga teritatakse saagi; M tülppä tširveᴢ, piäb ih̆hoa tšäsipöörällä nüri kirves, peab käial teritama; ■ M aikaa jo õõhkaaʙ, ammassa ihob minuu päälee ammu juba kannab viha, ihub hammast minu peale. – Vt. ka ihtoa.

ihoskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J frekv. ← ihoa; nii kauga ihoskõli kurass, jot tämäss jäi va ühs zvańń nii kaua teritas nuga, et sellest jäi (järele) vaid üks (noa) nimi (= noakonts).

iho-tšivi J-Tsv. käiakivi точильный камень.

ihre vt. iiri.

ihsa, ihse vt. isä.

ihse, ihze vt. ize.

ihto/a J ~ ih́toa J-Tsv. (sõnatüvi основа слова:) ihto- J-Must., pr. ihon J, imperf. -zin ~ ih́tozin J = ihoa; vass va ku ihtoziŋ kurasõõ, de jo taaz on tülppenennü alles nagu teritasin noa, kuid juba jälle on nüriks läinud; ihottu kuraz lõikkap parõp nürittüä teritatud nuga lõikab nüri(tu)st paremini.

ihtoja: ih́toj/õ J-Tsv., g. ihtojaa: -aa teritaja точильщик; veeka tülpet kurasõd ih́tojalõ viige nürid noad teritajale.

ihtš/iä M Kõ (Kett. K-Ahl. K-Al. P), pr. izzen Kett. P M Kõ iźźen Kõ izd́en Kett. M izjen Kett. -en K-Ahl., imperf. izzin M 1. lüüa уда-

р/ять, -ить; выби/вать, -ть; K izüt ihtši ihna-vöölä (Ahl. 105) rl. isake lõi nahkrihmaga; K mokomat olliit kivet [= õlivat tšiveᴅ], izzettii tulta (Al. 55) olid niisugused kivid, (nendega) löödi tuld; 2. (lõnga) korrutada сучить (нитку); M lõŋgat piäb ihtšiä, kahs ühtee. sitä kuttsuaz izzettü lõŋka lõngad tuleb korrutada, kaks kokku. Seda nimetatakse korrutatud lõngaks; M sis kane lõŋgaᴅ iźźemmä, kahs lõŋkaa ühtee siis need lõngad korrutame, kaks lõnga kokku; ■ P jumala jüriseb da tulta izzeʙ (jumal) müristab ja lööb välku; Kõ jürü izzep tulta ~ M izzep tulta lööb välku; M tämä on rikaᴢ, tämä võip kõikk imod ihtšiä ta on rikas, ta võib kõik (oma) himud rahuldada; M la täm im̆moo izzeʙ las ta rahuldab (oma) himu. – Vt. ka iskiä, izgetä.

ihua vt. ihoa.

ihwuscht vt. ivuᴢ.

ii vt. i.

iigruška vt. igruška.

iil/a Lu, g. -aa (jõe-, mereveest jääv) muda (нагонный) ил; iila on jõki vesi ajo i. on jõeveest jääv muda; iila on litši rantaa, se on matalikkoiz vaa muda on ranna (kalda) ligidal, see on ainult madalikel; iila on savõõ karvaa muda on savikarva.

iiĺapäivä M eliapäev Ильин день; välipühä-päiväᴅ on maarjapäivä, kupoĺopäivä, pädräpäivä, iiĺapäivä, hlaaripäivä argipäevadele langevad pühad on maarjapäev, jaanipäev, peetripäev, eliapäev, floorusepäev.

iili/jä K L M -ä P M I -ε P iiĺ/iä K U L P M I -ä Kõ J iilia Kõ-Len. Lu-Must. -a (M), g. iili/-jää: -jεä L -ää P iiĺää Kõ 1. (prohvet) Elias (пророк) Илия; Lu iilia prorokka (Must. 159) prohvet Elias; L pummalaz iiliä risid on Pummalas on (prohvet) Eliase ristid; I vana vätši juttõli, što iiliä jür̆rääʙ vanarahvas ütles, et Elias müristab; M iilijä ajaʙ vaŋkkurill Elias sõidab vankriga (= müristab); 2. eliapäev, -püha Ильин день; P iiliä tuli i viiliä tuli eliapäev tuli ja vilu tuli; M mettsä-marjad jõutuvad iiĺiässi metsamarjad valmivad eliapäevaks; L iilijänn tüötä ep tehtü eliapäeval tööd ei tehtud; M eittsee tšäütii iiĺaassaa õitsil käidi eliapäevani; K lähteesee veetii iiĺiä päätnittsann võraa allikasse viidi eliareedel ohvrit; U iiĺiä praaznikka meill õĺi meil oli eliapäev (elia-

püha); P iiliä päivässi tüttärikot kopittivad ühtie taluosyõ kanaa munõi, võita, lihaa eliapäevaks kogusid tüdrukud ühte talusse kanamune, võid, liha; L iiliä päivällä tšihutõttii õlutta eliapäeval keedeti (= pruuliti) õlut; P sis piettii iiliä päiväl piirua, saatõttii suvõa siis peeti eliapäeval pidu, saadeti suve (ära); Kõ iiĺää päivä õli klattšina eliapäeval oli ühine külapidu; P ko iiliää päivä meneʙ, tulõb viiliä kui eliapäev läheb (mööda), (siis) tuleb vilu; P iiliä piiru eliapidu.

iilijä-päätnittsa K iiĺä-päätnittsa J eliareede (eliapäevaeelne reede) Ильинская пятница; K iilijä-päätnittsa i iilijä eliareede ja eliapäev.

iilipilvi Lu eliapäeva pilv ильинские тучи; iilipilvi toob vihmaa vai jürüü eliapäeva pilv toob vihma või äikese.

iiloᴢ vt. iloza.

iimenik/ka (Lu J-Tsv.) -k J-Tsv. iimnikka (Ra J-Tsv.), hrl. pl. -aᴅ Lu J iimnikaᴅ Ra J nime-päev именины; Lu tänävä meil lahzõl õltii iimenikaᴅ täna oli meil (= meie) lapsel nimepäev; J iimnikkoissi keitetä makuzait rookiit nimepäevaks keedetakse maitsvaid roogi; J nõizõtt ko iimenikkoi(t) pitämä kas te hakkate nimepäeva pidama?

iimenik/ko Lu iimnikko Ra, g. -oo = iimenikka; Lu iimenikko päivä nimepäev.

iimnikkapäivä Ra = iimenikka.

iiree-erne Lu iire-erne Lu Ra 1. Lu Ra hiirehernes (taim) мышиный горошек; 2. hiireherne seeme семя мышиного горошка; Lu iiree-nätüü seemened õllaa iiree-erneeᴅ hiire-herne(taime) seemned on hiireherned. – Vt. ka iirierne.

iireenättü P M-Set. iiree-nättü Lu iirenättü Lu Li hiirehernes (taim) мышиный горошек; P iireenätüll kazvavat palgoᴅ, palguo süämmez om musad ernieᴅ hiirehernel kasvavad kaunad, kauna sees on mustad herned; Lu lehmät süüväd iiree-nättüä üväss lehmad söövad hiire-hernest hästi.

iiree-roho J-Tsv. karumustikas (ravimtaim) белладонна, красавка (orig.: чилибуха).

iirets/i I, g. -ii I herilane оса; kahsi iirettsiä kaks herilast.

iiretsiipesä I herilasepesa осиное гнездо.

iir/i K L P M Kõ S Lu Li Ra J I vdjI iir M-Set. hiiri Kõ S Lu Ku (J) Ири Tum. И́йри K-reg.2 Ii-reg.1 Гыри Pal.2 ihre Kr, g. -ee K M Kõ Lu Ra J I -ie P 1. hiir мышь; Lu iiri ja krotta on harmaaᴅ, a maamügre on mussa hiir ja rott on hallid, aga mutt on must; K kui iiret tulõvaᴅ, nältšä-voosi tulõʙ kui hiired ilmuvad (tulevad), tuleb nälja-aasta; J iiri on surma suurimoilõõ rl. hiir on surm tangudele; M märtšä niku iiri märg nagu kassipoeg (märg nagu hiir); M vizgattii ahjoo päälee, juõltii: iiriile mätä ammaᴢ, a millõ üvä visati (hammas) ahju peale, öeldi: hiirtele mäda hammas, aga mulle hea (hammas); J tuli iiri pittšä-äntä tuli hiir pikk-

saba; Lu ühs iiri, kahs äntää, tšempa tšerii tšennää arvõᴢ mõist. üks hiir, kaks saba, kes pastla (~ kerikinga) ära arvas?; M iiri in̆nõa, a sitta mak̆kõa vs. hiir vastik, aga sitt magus; M ep tšenniid ep täätännü, eb iiri eb araga kk. keegi ei teadnud, ei hiir ega harakas; J põlto iiri on lõikkonnu vihgoo pääᴅ põldhiir on vihu pead ära närinud; Kõ ińeehmin on nii köühä kui tšerikoo iiri inimene on nii vaene nagu kirikurott (kirikuhiir); J iiree norad om põlloll hiire-

augud on põllul; Lu iiree karvaa ~ P iirie karvaa hiirekarva (hiirhall); J iiree karvõin opõin hiirekarva (hiirhall) hobune; 2. M Kõ S rott крыса; ■ Li suuri iiri rott; M lentävä iiri, öölapakko nahkhiir; Lu iiree nättü kazvoʙ niittüil i viĺĺäᴢ hiirehernes kasvab heinamaadel ja viljas; Kõ iiree erneᴢ ~ I iiree erneh ~ Lu iiree herne hiirehernes (taim); Ra kõltsõd i sinized iiree ernee kukaᴅ kollased ja sinised hiire-

herneõied; K J iiree tee (teatav põlle tikand-

kiri). – Vt. ka elo-, lento-, nahka-, petoz-, suur-.

iirierne M Lu I = iiree-erne.

iirii/n J-Tsv., g. -zee: -ze J hiirhall, hiirekarva мышиного цвета; sitts om muuttunnu iiriize (~ iiriise) karva sits on muutunud hiirekarva halliks.

iirikko Lu Ra hiirik/ko Lu, g. iirikoo Lu Ra -oo Lu 1. hiirhall, hiirekarva (hobuse kohta) мышастой масти, мышастый; Lu hiirikko õpõn on iiree karva hiirhall hobune on hiirekarva; 2. hallikaspunane бурый; Lu hiirikko lehmä hallikaspunane lehm.

iirik/kõ Ra, g. -õõ Ra hiirhall, hiirekarva (hobuse kohta) мышастой масти, мышастый; issuu õpõzõllõ iirikõllõ rl. istu hiirekarva hobusele. – Vt. ka hiirekaᴢ.

iirikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J hiireke мышка; pikkarain iirikkõin puuttu katilõ käpäliise väike hiireke sattus kassile käppade vahele.

iirõk/kõ J-Must., g. -õõ hallisegune (hobuse kohta, kelle mustas põhivärvis leidub halle karvu) вороной с проседью, караковый (о масти лошадей).

iisentä vt. isäntä.

iiv/a Kett. Ränk K M Kõ Lu (U Li J I) -õ Lu J-Tsv. hiiv/a Lu Li J -õ Lu, hrl. pl. iivaᴅ M I 1. pärm дрожжи; M iivalla tehäs taitšinaa, iivaa pannas taitšinaa pärmiga tehakse tainast, pärmi pannakse tainasse; M kehnod iivaᴅ, taitšina ep kohonnuᴅ halb pärm, tainas ei kerkinud; Lu piäb olut panna tšäümää, hiivaakaa pannaa tšäümää õlu tuleb panna käima, pärmiga pannakse käima; K iiva assõõp põhjaa, jääp sirkõa õluᴅ pärm sadestub põhja, jääb selge õlu; Lu hiivõ murõnõʙ heenossi pärm mureneb peeneks; M jäiväd ühed iivaᴅ (õlu lõppes, järele) jäi ainult pärm; M iivaa vaahto pärmivaht; 2. (leiva)juuretis закваска; J leip (taitšin) happõnõb iivõss leivatainas hapneb juuretisest.

iiv/akaᴢ: -õkaᴢ ~ hiivõkaᴢ Lu, g. -akkaa pärmi sisaldav, pärmine насыщенный дрожжами, дрожжевой; ku iivõkass süün, röihtölöitäʙ kui söön (midagi) pärmist, (siis) ajab röhitsema; hiivõkaᴢ oluᴅ pärmine õlu.

iivak/ko Ränk M (Al.), g. -oo M pärmikakk, karask (peamiselt odrajahust) колобок из дрожжевого теста (главным образом из ячменной муки); M iivakod õlivat tehtü üvässä javossa pärmikakud olid tehtud heast jahust.

iivolg/a Lu, g. -aa peoleo иволга.

iivõi/n J-Tsv., g. -zõõ ~ -zõ J pärmine дрожжевой; olut putelid on jäätü iivõizõssi õllepudelid on jäänud pärmiseks; iivõizõz astiaz olut tšiirep nõizõp tšäümä pärmises astjas hakkab õlu kiiremini käima.

ije M iõ J-Must., g. itee: it̆tee M ittõõ J idu росток, зачаток. – Vt. ka ite, itu, itä², itü.

ijäitšen M-Set. = iäitšin; tämä tuli ijäitšen rikas (Set. 14) temast sai igipõline rikas; antõ näilee rahaa kui paĺĺo, pani näväd ijäitšezessi rikkaassi (Set. 11) andis neile raha kui palju, tegi nad igipõliselt rikkaks.

ikalookka I = ikolookka; ikalookka vettä juuʙ vikerkaar joob (merest, järvest, jõest) vett.

ikihalukaᴢ J suur igatseja, kurvastaja безутешный, печальник; la isun miä ikihalukaᴢ rl. las istun ma, suur kurvastaja.

ikilookka ~ iki-lookka Lu = ikolookka; ku vihmaa saaʙ i päivüᴅ paisaʙ vihmaa poolõõ, siis tuõʙ ikilookka kui vihma sajab ja päike paistab läbi vihma (paistab vihma poole), siis tuleb (= tekib) vikerkaar; Lu ikilookka tääp pittšii vihmoi vikerkaar ennustab pikki vihmu; Lu iki-lookka meressä vee juuʙ i lazõp takaz maal vikerkaar joob merest vett ja laseb (vihmana) tagasi maale.

ikin/ä L, g. -ää = itšine.

ikkun/a Ra (Ku), g. -aa aken окно; Ra kõik vätši kattsomaa, ikkunoiss i akkunoiss rl. kogu rahvas aknaist vaatama; Ku tuli repo ikkunaa, saop kukollᴀ: kukko, tua ikkun na·llᴀ, miä sill annan herneitᴀ̈ tuli rebane aknale, ütleb kukele: kukk, tule õuele, ma annan sulle herneid; Ku parep on hüvää t́śütöö ikkun na·llᴀ maatᴀ, ko pahaa t́śütöö kainaloᴢ vs. parem on hea tüdruku õuel magada kui halva tüdruku kaenlas. – Vt. ka akkuna.

ikkunna·ll/a ~ -ᴀ Ku õuele, õue; õuel, õues во двор; во дворе; a izvoššikkᴀ jätett́śii gost́śii·nitsaa ikkunna·lla oottᴇlemmaa aga kutsar jäeti võõrastemaja õuele ootama; müü ühel pühh́ää isummᴀ t́śitovaa ikkunna·llᴀ me istu(si)me ühel pühapäeval Titovi õues. – Vt. ka akkunnalla, akkunna·llõ.

ikkuumpa Kr igaüks каждый, любой.

iko S J: S J iko lookka ~ J iko lookk vikerkaar; J iko lookka on ohtagonna vassaa päivää vikerkaar on õhtul vastu päikest.

ikoht/aa Lu, pr. -aan, imperf. -iin = ikossaassa.

ikolookka Kett. M Kõ S Lu iko-lookka K M Kõ S ikoluokka L iko-luokka P ikolookk Ra J iko-lookk J vikerkaar радуга; J ko ohtogol on ikolookk, siis tõizõll päivää tääb vihmaa kui õhtul on vikerkaar, siis (see) ennustab järgmisel (teisel) päeval vihma; P iko-luokka tõmpaab meress vai jarvõss vettä pilviisie vikerkaar tõmbab merest või järvest vett pilvedesse; ■ L sis ku ümpär kuut on ikoluokka, se näütäp säisie siis, kui kuu ümber on ring, see ennustab torme. – Vt. ka ikalookka, ikilookka, ikoo-lookka.

ikonkolkka J pühase-, ikooninurk красный угол (божий, святой угол); suur võõraz ain pantii lavvaa õttsaa ikonkolkkaa tähtis külaline pandi alati laua otsa pühasenurka (istuma).

ikoo-lookka K-Ahl. S = ikolookka; S ikoo- lookka vettä jooʙ vikerkaar joob (merest, järvest, jõest) vett.

ikos/saa P Lu Li -sa Lu J-Tsv., pr. -an P Lu Li -õn Lu J, imperf. -in P J 1. luksuda икать, икнуть; P kui ikosan, sis tšelleʙ minua maimiʙ kui ma luksun, siis keegi räägib minust; Lu lahzõd ikossõvõᴅ lapsed luksuvad; Li täll piäb ikossaa teda ajab luksuma; 2. impers. luksuma ajada икаться; Lu minnua ikosõʙ, ikossi mind ajab luksuma, ajas luksuma; Lu vass eglee ohtagossa mińd́aa ikossi alles eile õhtul ajas miniat luksuma. – Vt. ka ikosuttaa, ikosõlla, ikottaa, ikotuttaa, ikuttaa.

ikossa/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J luksuda икать, икнуть; tšen ikossaaʙ, jutõlla: tšenle mainiʙ kes luksub, (selle kohta) öeldakse: keegi räägib temast; ikossaa veel ühs kõrt, ku tahod ikossass luksu veel üks kord, kui tahad luksuda.

ikosu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ ~ -zõõ J 1. luksumine икота; ikosusõõ perält meill jutõlla: tšen-le mainiʙ pärast luksumist öeldakse meil: keegi räägib (taga); 2. röhitus отрыжка. – Vt. ka ikotuᴢ.

ikosut/taa P (Ra), pr. -aʙ P Ra, imperf. -ti Ra 1. impers. luksuma ajada икаться; Ra taitaa tšen minnua mainiʙ, i minnua ikosutaʙ keegi vist räägib minust, ja mind ajab luksuma; 2. luksuda икать, икнуть; Ra eglee lahs paĺĺo ikosutti eile laps luksus palju. – Vt. ka ikossaa.

ikos/õlla (Lu) -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. 1. luksuda икать; J elä mätä nii paĺĺo süüvve, nõizõd ikossõõma ära ahmi nii palju süüa, hakkad luksuma; Lu peen lahs ikossõõʙ väike laps luksub; 2. röhitseda отрыгиваться; J tšüläs perä süümize piäb ikosõll, see annõp perennaizõlõ üvä meelt külas olles peab päräst söömist röhitsema, see teeb perenaisele head meelt. – Vt. ka ikossaa.

ikot/taa M (Kõ J-Must.), pr. -aʙ M Kõ, imperf. -ti 1. impers. luksuma ajada икаться; M ikotab lassa last ajab luksuma; 2. luksuda икать, икнуть; Kõ tõin kõõs sööʙ mit̆täiᴅ kuivaa, siz ikotaʙ, a lahzõd ikottavaᴅ tšülmässä mõni, kui sööb midagi kuiva, siis luksub, aga lapsed luksuvad külmast; 3. J-Must. kogelda, kokutada заикаться. – Vt. ka ikossaa.

ikottamis/õõ: -see J-Must. kogeldes заикаясь; ikottamissee pajatab (Must. 169) räägib kogeldes.

ikotu/ᴢ J, g. -hsõõ: -sõõ ~ -zõ J = ikosuᴢ; perält ikotuzõ jutõlla: tšenle mainiʙ pärast luksumist öeldakse: keegi räägib (taga).

ikotut/taa M (K-Ahl.), pr. -aʙ K M, imperf. -ti impers. luksuma ajada икаться; M lassa ikotutaʙ last ajab luksuma; M mikäleeb ikotutaʙ, tai tšelleeb mainiʙ millegipärast ajab luksuma, vist keegi räägib (taga). – Vt. ka ikossaa, ikuttaa.

ikzamentti vt. ekzamentti.

ikut/taa: -taaɢ I, pr. -aʙ I, imperf. -ti = ikotuttaa; algab minnua ikuttaaɢ hakkab mind luksuma ajama.

ikõõ: ik̆kõõ M hikkõõ Lu adv. higiseks в пот (наречие в форме илл-а от itši); Lu miä rutin tallata, menin hikkõõ ma kiirustasin käia, läksin higiseks; M miä häärään, i pää märtšä, meen ik̆kõõ ma askeldan (nii, et) peagi märg, lähen higiseks.

ikõõsõõ: ik̆kõõsõõ Kõ = ikõõ; siis se tšärppä tuõb lehmälee seltšää, nõõb lehmää muukkaamaa, štoby lehmä men̆neiz ik̆kõõsõõ, i tšärppä siiz juop sitä ik̆kõa siis see kärp tuleb lehmale selga, hakkab lehma piinama, et lehm läheks higiseks, ja siis kärp joob seda higi.

ikä J Ku iḱä J pron. iga (puudulikult deklineeruv) каждый; всякий; любой (с неполной парадигмой); J ev vahi iḱä varõssõ rl. ei vahi iga varest; J vott õli ikä mehel tehtü õma autõ vaat (munamängus) oli igal mehel tehtud oma auk (muna jaoks); J karjušši sai palkkaa ikä taloss karjane sai palka igast talust; Ku ikä paikkaz on hüvä, kuza meitä boo vs. igas kohas on hea, kus meid pole; J tütöd laulõtti, ikä oχtogonn tšäiväd laulõmaᴢ tüdrukud laulsid, igal õhtul käisid laulmas; J igäll aika võitt tull kõhti meile igal ajal võite otseteed meile tulla; J jõka (igäll) tunnill iga tund; J ikä näteĺi tšäün tšülpemeᴢ iga nädal käin vihtlemas (= käin saunas); J ikä kõrt iga kord; J ikä ühs inimin iga inimene; J ikä ühelle sõtamehelle õli püssü tšäeᴢ igal sõduril oli püss käes; J ikä ühs igaüks; iga; ■ J igäs tahoᴢ igal juhul; kuidas tahes. – Vt. ka jõka.

ikä-ize Ra igaüks каждый, любой; ikä-ize vei õmaa õpõzõõ tšerikoo tüvee igaüks viis oma hobuse kiriku juurde. – Vt. ka jõkain, jõkahiin.

ila/ta Al. Kett. R U L P M Kõ Po Lu Li J (K-Ahl. Ja-Len. V Ra Ku) -t J-Tsv. -taɢ vdjI I, pr. -an K il̆laan M illaan Po Lu -n J il̆laa ~ illaa I, imperf. -zin R M V Lu J -zii I (ära) koristada, (ära) panna; koristada, kraamida, puhastada; korda seada, korrastada; talitada (loomi) убирать, убрать, при/бирать, -брать; нала/-

живать, -дить; обря/жать, -дить (о скоте); J rüttšeet tarviz ilata vällää rukis (rukkid) tuleb koristada; Lu sütšüzül kapussaa ilataa sügisel koristatakse kapsast; M omenad ilatas talvõssi kartulid koristatakse (ja pannakse) talveks (ära); Kõ suvõll õlivat talgod leipää ilata suvel olid viljakoristustalgud; M nõistii lin̆naa il̆laamaa maalta vällää hakati lina maast (= põllult) kitkuma; M sütšüzönnä piäb ilata tara sügisel tuleb aed koristada; Lu ku leeb üvä ilma, nõizõn illaamaa einiä kui tuleb ilus ilm, hakkan heina koristama (= heinu kuhja või küüni panema); Lu noorikka senee rahaa ilaᴢ (pulmakomme:) pruut koristas selle (põrandale visatud) raha ära; M ku õunad võttaas puussa vällää, siz i pülvääd ilataᴢ kui õunad võetakse puust maha, siis koristatakse ka tugipuud ära; J kuhõ siä ilazid minuu hatuu, miä n levve tšättee kuhu sa panid mu mütsi, ma ei leia kätte; M košelka ilattii kormunaa rahakott pandi taskusse; M il̆laan piimää (pärast lüpsmist) panen piima (pottidesse); I komnatti illaaɢ i assõõᴅ illaaɢ i lahsaa vaattaaɢ i kõittši (küll) tuba koristada ja nõusid koristada ja laste järele vaadata ja puha; J praaznikaa eell om paĺĺo ilamiss enne pühi on palju koristamist; J ilamõtt rihi haisua on täünö koristamata tuba on haisu täis; J ila rikad maass korista praht (prahid) põrandalt; Lu sill on lauta illaamatta sul on (söögi)-

laud koristamata; M ku ilatas põltoa, väittääs tšived ühtee kok̆koo kui puhastatakse põldu (kividest), (siis) veetakse kivid ühte hunnikusse; Ra hapopiimää ojjõttii kaugaa i ilattii hõmõ päältä vällä jõka näteli hapendatud kohu-

piima säilitati (hoiti puunõus) kaua ja iga nädal korjati (puhastati) hallitus pealt ära; Lu illaa kalaᴅ puhasta (= roogi) kalad!; M kui nõizit tilassa ül̆leeᴢ, pezit silmäᴅ, nii järkeä piti ilata pää kui tõusid asemelt üles, pesid silmad, siis tuli otsekohe pea (= juuksed) korda seada; M nurmitööd on ilattu (sügisesed) põllutööd on korras; M piäb nurmõa ilata väĺĺää põld tuleb korda teha (= künda); L kui žiivatad ilattii, siz mentii laulamaa kui loomad talitati (ära), siis mindi laulma; ■ Lu ilataa seiliᴅ rehvitakse purjed; M il̆laa opõzõss zbruuju (raŋgõᴅ, lookka, sed́jolkka, õhjaᴅ) võta hobune rakkest lahti (rangid, look, sedelgas, ohjad); I dava·i nüt täm̆mää il̆laamap poizõgõ matame ta nüüd maha; Li kõikkiita jumalaa maa illaaʙ vs. muld võtab kõik vastu (jumala maa koristab kõik ära).

ilau/ssa: il̆laussaɢ ~ illaussaɢ I, pr. -n, imperf. -zin = ilauta; õhtago tüüᴅ kõittši tiiᴅ i il̆lauᴅ i meet tar̆rõõ õhtused tööd teed kõik ära ja koristad ja (siis) lähed sauna.

ilau/ta (K-Al.) illahuta (Po), pr. -n: illahun Po, imperf. -zin korda teha, koristada при/бирать, -брать, убирать, убрать; K ku tuõb õhtago, ilautassa kõikkinaa (Al. 24) kui tuleb õhtu, tehakse (kõik) täiesti korda (= tehakse õhtused talutööd ära).

ilg/ata (Lu Li) -õtõ Lu, pr. ilk/aan Lu Li, imperf. -azin: -õzin Lu Li 1. julgeda, söandada осмели/ваться, -ться; Lu kui tämä ilkaaʙ vanõpaa ent õpõttaa kuidas ta julgeb endast vanemat õpetada!; Li en ilkaa jutõlla ma ei julge öelda; 2. häbistada, häbisse viia позорить, о-; Lu ep piä entä ilgõtõ ei ole tarvis end häbistada; Lu se enee ilkaaʙ iässi vargõssusõss, tätä siiz eb uzgota see häbistab enese eluajaks vargusega, teda siis (enam) ei usuta. – Vt. ka ilkõõssa.

iĺi K L P M Kõ Po Lu Li J I ili L I eli K-Al. M Lu Э́ли K-reg.2 Ii-reg.1 Эли Pal.2 1. või; ehk или; L pojo naizikuo võtaʙ, ili tüttärikko mehelie meneʙ poiss võtab naise või tüdruk läheb mehele; M miε en tää, tuliko pesemizess eli võrass ap̆pia ma ei tea, kas tuli pesemisest või ohvrist abi; I sis tämä tõi kahs ili kõlmõt putelia viinaa näilee siis ta tõi neile kaks või kolm pudelit viina; Lu dušnikka iĺi üleezakkuna on saunal, enne õli savurihel toož räppen ehk suitsuauk on saunal, vanasti oli ka suitsutarel; Po saunaa makko iĺi saunaa emä saunahaldjas ehk saunaema; 2. kas … või … или – или; L tšako tulõp tšülεä, iĺi vahiŋko lieʙ, iĺi peremmies kuolõʙ (kui) kägu tuleb külla, (siis) kas tuleb õnnetus või sureb peremees; I sinneɢ ili mennäɢ ili tänneɢ mennäɢ kas minna sinna või jääda (minna) siia; Lu saunaz õli dušnikka lagõᴢ, savurihez õli iĺi lagõz iĺi ülleel seinäᴢ saunas oli räppen laes, suitsutares oli kas laes või üleval seinas. – Vt. ka ali.

ili/in ~ -n J-Tsv., g. -izee: -ize J kiilas- (jää kohta) голо- (гололедица и т. д.); iliiss jäät müü ravvõttõmatt ovõiss ed lazzõ kiilasjääle (kiilasjääd mööda) rautamata hobust (sa) ei lase; tee on ilin jäin tee on kiilasjääs.

ilikoittaa ~ ilkoittaa Lu tasakesi потихонь-ку.

iljaa vt. iĺĺaa.

ilka, ilkaa vt. hilkiä.

ilkanäköin, ilkiä-näköine vt. hilkiä-näkoinõ.

ilkoittaa vt. ilikoittaa.

ilkõa vt. hilkiä.

ilkõ/za: -ᴢ Lu, g. -zaa inetu; ilge, vastik безобразный, отвратительный; kõvassi ilkõz liittsa väga inetu nägu. – Vt. ka hilkiä.

ilkõ/õssa Lu J (Li) -õssõ ~ -ssa Lu hilkõssa (J-Tsv.), pr. -õn Lu J, imperf. -õzin julgeda, söandada осмели/ваться, -ться; Lu izzee on noori, a ilkõõb vanõpaa ent õpõttaa ise on noor, aga julgeb endast vanemat õpetada; J kase holostoi on nii häpemätöi ja lopizõja, jot tütöd evät hilkõ tätä kuunõll see noormees on nii häbematu ja ropendaja, et tüdrukud ei söanda teda kuulata; J sukulaizõd nii on häppestü, jot mittäit eväd õõ hilkõstu süüvve sugulased on nii häbelikud [?], et ei ole söandanud midagi süüa; ■ J eb õõ mitä ilkõõssa ei ole, mille pärast häbeneda. – Vt. ka ilgata.

iĺĺ/aa K P M Kõ Li J-Tsv. ilĺaa K-Ahl. vdjL iljaa R-Lön. -a M J-Tsv. -ää J-Tsv. -ä M Lu Li iĺĺ J-Tsv. 1. tasa, vaikselt, vagusi; (on) vaikne; aeglaselt тихо, спокойно; медленно; M nii isub iĺĺa, što i kõrvõd eväd liikahta istub nii tasa, et kõrvadki ei liigu; Li se inemin pajataʙ iĺĺä see inimene räägib vaikselt; Li sõis iĺĺaa seisa vagusi!; M kasen rihez on nii iĺĺaa, daže tšärpessä et kuulõ kui lentääʙ siin toas on nii vaikne, isegi kärbest ei kuule, kui lendab; J kujall on iĺĺ väljas on vaikne; M vaikko on tõizõl mikä hätä, no täm ipo iĺĺaa pääzeʙ läpi kui ka (kuigi) teisel on mingi häda, (kuid) tema ei tee sellest väljagi (tema saab väga vaikselt läbi); Kõ kui siε iĺĺaa tšäüᴅ kui tasa (= aeglaselt) sa käid!; J trengi tait om väsünnü, ku ni iĺĺa tuõp põllolt kottoo sulane on vist väsinud, et nii aeglaselt tuleb põllult koju; 2. vdjL K R-Lön. hilja поздно. – Vt. ka iĺĺakkoizõõ, iĺĺakkoittaa, iĺĺakkoo, iĺĺakkoozii, iĺĺakkoottaa, iĺĺakkõi-zõõ, illekkootõõ, illikkoo, illikkoozii, illikkoottaa, iĺĺukkõõzii, iĺĺõkkõizõõ.

illahuta vt. ilauta.

iĺĺakkoizõõ M tasakesi, ettevaatlikult потихоньку, осторожно; iĺĺakkoizõõ nõsad nağgaa i lazzõt taarii johsõmaa tasakesi tõstad naga ja lased kalja jooksma. – Vt. ka iĺĺakkõizõõ.

iĺĺak/koittaa J -oittaa Li iĺĺõkk/oittaa ~ -o·ittaa ~ -oitta J iĺĺekkoittaa Li illekoittaa Lu hiĺĺakoittaa J vaikselt, tasakesi, tasahiljukesi; aeglaselt, pikkamisi потихоньку, втихомолку; медленно; J laskõõz iĺĺõkkoitta turvõss müü alaᴢ laskus tasakesi redelit mööda alla; J iĺĺõkkoitta repäz ivussiiss tasakesi sakutas juustest; Li starikka tuõb iĺĺakoittaa teetä müütää taat tuleb aeglaselt mööda teed. – Vt. ka iĺĺakkoottaa, illekkootõõ, illikkoottaa.

iĺĺak/koo M Kõ -ko·o ~ -oo M vaikselt, tasa-kesi; vargsi, salaja; aeglaselt, pikkamisi потихоньку; втихомолку, тайком; медленно; M tämä lutši iĺĺakkoo ta luges tasakesi (nõiasõnu); M miä muhisin nagraa, miä nagran iĺĺakko·o ma muhelesin naerda, ma naeran tasakesi; M vertä lazzõttii iĺĺakoo saunaza verd lasti (= kuppu lasti, kuppe pandi) salaja saunas; Kõ kui siε iĺĺakkoo tšäüᴅ kui aeglaselt sa käid! – Vt. ka illikkoo.

iĺĺakk/oozii K -uozii K L P vaikselt, tasakesi; vargsi потихоньку; втихомолку; K iĺĺakkoozii lutši tasakesi luges (nõiasõnu); P iĺĺakkuozii nagraʙ naerab tasakesi; K a ize b makaa, ain vaatab iĺĺakkuozii silminää aga ise ei maga, aina vaatab vargsi silmadega. – Vt. ka illikkoozii, iĺĺõkkõizõõ.

iĺĺak/koottaa: -kuottaa L ilĺakkoot K-Ahl. -oottaa J-Must. hiĺĺakkoottaa Ku И́ллако́тъ K-reg2 Иллако́ть ~ Илеку́ть Pal.2 Илекутъ Ii-reg.1 = iĺĺakkoittaa; L ize iĺĺakkuottaa salamii vaattõ ise vaikselt salaja vaatas; Ku siz noisi ettsimää salamittaa hiĺĺakkoottaa siis hakkas otsima salaja, tasahiljukesi.

iĺĺ/akkõizõõ ~ -äkkõizõõ ~ -ekkõizõõ M tasakesi; ettevaatlikult; aeglaselt, pikkamisi потихоньку, втихомолку; осторожно; мед- ленно; mitäleeb lahz izze enelle idgõb iĺĺek-kõizõõ laps millegipärast nutab tasakesi oma-ette; piäb iĺĺakkõizõõ kuivata pehmiäkaa šižgaakaa peab ettevaatlikult kuivatama pehme lapiga; opõn meeʙ iĺĺakkõizõõ jalka jalgolta hobune käib aeglaselt sammu. – Vt. ka iĺĺakkoizõõ, iĺĺõkkõizõõ.

illek/kootõõ ~ -ootõõ I = iĺĺakkoittaa; tämä vaattõ minu päälee, mörähti i lähsi mettsää illekkootõõ ta (= hunt) vaatas minu peale, urahtas ja läks aeglaselt metsa.

iĺĺekkõizõõ vt. iĺĺakkõizõõ.

illeminne vt. inehmiin.

iĺĺepää Lu tasemini, vaiksemalt; aeglasemalt тише; медленнее; johzõ iĺĺepää, muitõs tokud maal jookse tasemini (aeglasemalt), muidu kukud maha. – Vt. ka illõpassi, iĺĺõpi.

illikkoo M-Set. tasa(kesi), vaikselt тихо, потихоньку. – Vt. ka iĺĺakkoo.

illikkooz/ii: -i Pi = iĺĺakkoozii.

illikkoott/aa: -a J tasakesi, tasahiljukesi потихоньку; ja karjušš võtti illikkootta tšiin ja karjus võttis (tüdrukukese) tasakesi kinni. – Vt. ka iĺĺakkoottaa.

illolai/nõ L, g. -zõõ undovalane, illolane (Undovast e. Illolt pärit olev inimene) житель деревни Ундово; laulõ iiŕa illolainõ rl. laulis Iira, illolane.

iĺĺuk/ki M, g. -ii M subst., adj. vagur, vaikne, tasane; pikaldane тихоня; тихий; медлительный; täm on mokom iĺĺukki ta on selline vagur; iĺĺukki inehmin vaikne inimene. – Vt. ka iĺĺõin.

iĺĺukk/õõzii: -yõzii P aeglaselt, pikkamisi медленно; tšäüb iĺĺukkyõzii käib aeglaselt. – Vt. ka iĺĺaa, iĺĺakkoittaa, iĺĺakkoo, iĺĺak-kõizõõ.

iĺĺõi/n J-Tsv., g. -zõõ J vaikne тихий; iĺĺõin ilm vaikne ilm. – Vt. ka iĺĺukki.

iĺĺõkkoittaa, iĺĺõkko·itta, iĺĺõkkoitta vt. iĺĺakkoittaa.

iĺĺõkkõi/n J-Tsv., g. -zõõ ~ -zõ J tasane, vaikne; aeglane тихий; медлительный; iĺĺõkkõin tütökkõin vaikne (tasane) tüdrukuke; joos tšiirep, elä õõ nii iĺĺõkkõin jookse kiiremini, ära ole nii aeglane.

iĺĺõkkõizõõ Kõ = iĺĺakkoozii; repo johsi iĺĺõkkõizii kanavaa rantaa möö rebane jooksis vargsi (tasakesi) kraavi äärt mööda.

ill/õpassi: -õpõs Li -epais Kõ-Len. tasem(ini), vaiksemalt тише; Li õlkaa illõpõs olge tasem!; Kõ õlka, kui vaa saap illepais (Len. 212) olge, kuidas ainult saab, vaiksemalt! – Vt. ka iĺĺepää.

iĺĺõ/pi: -p J hiĺĺepi Ra tasemini, vaiksemalt; ettevaatlikumalt тише; осторожнее; Ra mitä märnäd nii kõvassi, juttõ hiĺĺepi mis sa karjud nii kõvasti, ütle tasemini!; J iĺĺõp, kovertõt tšäe ettevaatlikumalt, väänad käe välja! – Vt. ka iĺĺepää.

iĺĺä vt. iĺĺaa.

iĺĺäkkõizõõ vt. iĺĺakkõizõõ.

iĺĺää vt. iĺĺaa.

ilĺää-tuli K-Ahl. fig. välk (eliatuli) молния, ильин огонь.

ilm/a K L P M Kõ Ja-Len. Lu Li Ra J I (R-Lön. R-Reg.) -õ J ilm Lu Li Ra J Илма Pal.1, g. -aa P Lu J 1. ilm погода; Kõ millaizõd ilmad ovad ümpär joulua i veerisseetä, mokomad ilmad ovad ümpär kupoĺua missugused ilmad on jõulu ja kolmekuningapäeva paiku, niisugused ilmad on jaanipäeva paiku; J ilm lähep sulalõõ ilm läheb sulale; J ilm lei vilussi ilm lõi viluks; J ilm on pilveᴢ ilm on pilves; Kõ ku päivä laskõup tširkkaassi, siz leeb üvä ilma kui päike loojub selgelt, siis tuleb ilus ilm; Lu tomakall ilmall laivoill on kehno meres seilata uduse ilmaga on laevadel kehv merel purjetada; Lu pädrää pühänä ja jaanin nallõ õllaa üväᴅ päivüü ilmõᴅ peetripäeval ja enne jaanipäeva on ilusad päikesepaistelised ilmad; Lu ain ku on vihma ilm, siz ain pokoinikkaa unõᴢ näeᴅ alati, kui on vihmane ilm, siis alati näed surnut unes; Lu tänävä on utu ilma täna on udune ilm; Lu egle õli tormi ilma eile oli tormine ilm; Lu sää ilma oŋ ku tuulõʙ, tuiskaaʙ tuisune ilm on, kui puhub tuul, tuiskab; Li siitiä ilm selge ilm; Lu tüüni ilma vaikne ilm; Lu sooja ilma soe ilm; Lu vari ilma kuum ilm; J vaĺĺud ilmõᴅ jäised, lõikavkülmad ilmad; Lu kehno ilma ~ paha ilma ~ Li kurja ilm ~ märännü ilm halb ilm; Lu ränttü ilma ~ rojukaz ilma lörtsine ilm; Ra kohm ilm kergelt pakasene ilm; 2 õhk воздух; Lu ilma kojjooʙ, kaukaal näüʙ õhus peegeldub, kaugele on näha; J isä ilmõᴢ, poika purjõᴢ. ahjo lämpiiʙ mõist. isa õhus, poeg purjes? – Ahi köeb; Lu raŋkk ilma raske õhk; 3. maailm, ilm мир, свет; K itšä pittšä, ilma lad́ja vs. (elu)iga pikk, maailm lai; J miε õõn viištšümmet seitsee voott elänüd ilmalla ma olen viiskümmend seitse aastat maailmas elanud; J meni sõtamehessi, meni jumala ilma harkkima läks sõjameheks, läks (mööda) jumala maailma astuma; K siin ilmaᴢ siin ilmas; J itšiiss bõõ mittäit maa ilmõᴢ maailmas ei ole midagi igavest; J ebõ·õ ilmalla izüttä rl. pole maailmas (= elus) isakest; J ilmõlõ sünnüttemä ilmale sünnitama; ■ Lu kurissunõõd eväd õõ ilozaz ilmaᴢ poonud pole taevas (ilusas maailmas); Lu tämä ep tää ipo ilmaa ta ei tea maad ega ilma; M nii prokutoo, eb mälestä ipo ilmoja (on) nii totter, ei mäleta ilmast ega maast; J kannimokomõit brüllikkait uulii ilmõz enõõ nähnü niisuguseid pakse (pruntis) huuli pole ma ilmaski näinud; L jumal üvä siunatkuo sinuu õnnõata kõikõss itšεässi ilmassi hea jumal andku sulle õnne (õnnistagu sinu õnne) kogu eluajaks, igaveseks. – Vt. ka maa-, mörü-, raju-, sato-, tormi-, umpi-, utu-.

ilm/aa¹ Kett. K U L P M Kõ S Ja Lu J I -a Len. R-Reg. L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I -õ Po Lu J Ku -ᴀ Ku ilm L Lu Ra J Ku -an R-Eur. R-Reg. Kõ-Len. Ильма K-reg.2 И́льманъ Ii-reg.1 Ильма ~ Илмань Pal.2 1. prep. ilma без; M noorill on itšävä ležiä ilmaa töötä noortel on igav olla (lesida) ilma tööta; Po nùorikkõ ilma povoinikkaa riχ́ χ́ e ep tullu noorik ei tulnud tuppa ilma tanuta; Lu ilma jürrüä tulta lüüʙ ilma müristamiseta lööb välku; M talko on ilma rahatta talgud on ilma rahata (= on tasuta); J ilm minu täätemett ilma minu teadmata; 2. adv. ilma (быть) лишённым (чего-нибудь); Lu a mõnikaz õli ilma aga mõni oli ilma; J kane pii-gõd ilmaa evät tõhi lass üüssi, kuniz eväd maini frovvõlõõ need teenijatüdrukud ei tohi (kedagi) ilma prouale mainimata ööbima (ööseks) lasta; 3. ilma tasuta, muidu даром, бесплатно; P ilmaa tšenniiᴅ eb anna ilma ei anna keegi; J naa, miä annõn sillõõ ühe omena ilmaa, maistaa, omenõd makkaaᴅ säh, ma annan sulle ühe õuna muidu, maitse, õunad on magusad; J pool ilma poolmuidu; 4. ilmaaegu, (ilma)asjata зря, напрасно; K ilmaa tätä kattilassi kutsuttii ilmaaegu kutsuti teda (= meie küla) Kattilaks; I leep sillõ itkõaɢ, tšüüneliä ilma val̆laaɢ rl. aitab sulle nutmisest, asjata pisarate valamisest; ■ J ilm süine aigaveetto annõb vähä kazvoa asjatu ajaviide annab vähe kasu; ilm õttsõin otsatu; Lu miä tein senee ilm aikoa ma tegin selle ilmaaegu; Lu irisseeʙ ilm aikaa niisama (ilmaaegu) hirmutab. – Vt. ka ilmaikonaa, ilmassa, ilmassi¹, ilm-süütä.

ilmaa² vt. maa-.

ilmaa-poolõᴅ J-Tsv. pl. ilmakaared страны света.

ilmaatooja (R-Lön. R-Reg.) ilma-tooja (K-Al.) ilmaletooja, sünnitaja (ema hellitusnimi rahvalauludes) родительница, родимая (ласковое обращение к матери в народных песнях); iloza sormilline ilmatuojäni (Reg. 19) rl. mu ilusasõrmeline ilmaletooja; minu ilmatoojani (Lön. 184) rl. mu sünnitaja.

ilmaatoojainõ (R-Lön.) dem. ilmaletooja(ke), sünnitaja(ke) (ema hellitusnimi rahvalauludes) родимая, родительница (ласковое обращение к матери в народных песнях); imet imesteli ilmatoojaseni (Lön. 184) rl. (mis) ime(si)d imestas mu ilmaletooja(ke).

ilmaatootu (R-Lön.) ilmaletoodu, sünnitatu (lapse hellitusnimi rahvalauludes) родимень-

к/ий, -ая (ласковое обращение к ребёнку в народных песнях); enne ihastuu ilmatootuni, kui kasvap kannetukkaiseni (Lön. 186) rl. ema rõõmustas mu laps, kuidas kasvab mu kantuke.

ilmaatooukkainõ (R-Lön.) dem. ilmaletoo-du(ke), sünnitatu(ke) (lapse hellitusnimi rahvalauludes) родименьк/ий, -ая (ласковое обращение к ребёнку в народных песнях); enneni ilmatuoukkainen (Lön. 184) rl. mu ema ilmaletooduke; mitäpä .. iloatta enneni ilmatoukkaiset (Lön. 185) rl. mida te ometi .. rõõmustate, mu ema sünnitatud.

ilma/htua Lu -χtua (P), pr. -htuun: -htun Lu, imperf. -htuuzin: -htuzin Lu ilmuda являться, явиться, появ/ляться, -иться; P germantsaa sõta-aikan liipu, ilmaχtuu üφs manaχa jarvigoitšülεä Esimese maailmasõja (Saksa sõja) ajal ilmus üks munk Jarvigoiskülasse; Lu millõ õli viis-kuus vootta, ku karassi tšüllää tooti, tšüllää ilmahtu (~ ilmahtuᴢ) ma olin viie-kuueaastane, kui petrooleum külasse toodi, külasse ilmus.

ilmaikonaa Lu ilmaasjata зря, напрасно; ilm-aikonaa tüütä ep piä hülgätä ilmaasjata ei tohi tööd pooleli jätta.

ilma-lintu J õhulind (pääsukest tähistav metafoor rahvalauludes) небесная птица (метафорическое обозначение ласточки в народных песнях); pääsko-lintu, päivä-lintu, se ihalõ ilma-lintu rl. pääsulind, päevalind, see ilus õhulind.

ilmassa Lu = ilmassi¹; kase annõttii millõ ilmassa see anti mulle muidu.

ilmas/si¹ Li -s Po ilma, tasuta, muidu даром, бесплатно; Po kõikk ilmass tetši tegi kõik ilma; Li ilmassi pannaa ampaaᴅ pensioneroilõõ pensionäridele pannakse hambad (= hambaproteesid) tasuta.

ilmassi² vt. maa-.

ilm/atoi: -õtoi J-Tsv., g. -atoi: -õtoi J ilmatu (suur) огромный, громадный; elä lõikka ilmõtoi suurt pala (leipä) ära lõika ilmatu suurt pala (leiba).

ilmau/ssa (Lu), pr. -n Lu, imperf. -zin ilmuda появ/ляться, -иться; mikä uuz juttu ilmauʙ, niku eri-omain konsti, niku uuz meno mingi uus jutt ilmub, nagu eriline lugu, nagu uus asi. – Vt. ka ilmussa, ilmussua, ilmõssua.

ilmii Lu ilḿii J-Tsv. avalikult, varjamata; ilmsiks, avalikuks в открытую; (быть) обнаружено; J elä süü ilḿii üht leipä ära söö avalikult (teisega) üht leiba; Lu tšen saaʙ salamii, tšen ep saa, a vargõssuᴢ nõizõʙ ilmii kes saab salaja (võtta), kes ei saa, aga vargus tuleb (ikka) avalikuks.

ilminai/zõõ: -se J-Must. = ilminää; .. sinu isä, tšen salamittaa näeb, mahsab sillõ ilminaise (Must. 156) .. sinu isa (= jumal), kes salaja (tehtut) näeb, tasub sulle avalikult.

ilmin/ää Li -ä Lu J-Must. ilmsi; avalikult въявь, наяву; в открытую; Lu tänävä nüd näen sinnua ilminä, egle näin unõᴢ nüüd täna näen sind ilmsi, eile nägin unes; J .. jott sinu taatto, tšen salamittaa näeb, ilminä mahsab sillõ (Must. 155) .. (sest) et sinu isa (= jumal), kes salaja (tehtut) näeb, tasub sulle avalikult. – Vt. ka ilmõõ.

ilmi/zee Ku -see J-Must. = ilmizii.

ilmizii J-Tsv. avalikult в открытую; ilmizii petteemä avalikult valetama.

ilmkose J-Tsv. sellepärast siis, vaat mispärast то-то; поэтому-то; terešk tahto paraiko upposs. – noo. ilmkose miä kuulin kaĺĺutti jõgõll Tereška pidi praegu uppuma. – No! Sellepärast siis ma kuulsin, (et) jõel karjuti.

ilmot/taa Lu (K-Lön.), pr. -an, imperf. -in ilmutada, avalikuks teha разгла/шать, -сить; Lu miä niku salami, a tämä minuu aźźaa ilmotti ilmii mina nagu salaja (rääkisin), aga tema ilmutas minu asja avalikuks. – Vt. ka ilmuttaa.

ilm-süü/tä: -t J-Tsv. ilmaaegu, asjata даром, напрасно, зря; ilm-süüt palkka tšenni eb mahᴢ ilmaaegu ei maksa keegi palka. – Vt. ka ilmaa¹.

ilmtši J niigi и так, и без того; ilmtši jo õõmm tätä avittõnnu, a kläntšitteeʙ niigi oleme teda juba aidanud, aga (aina) mangub; hättöiss bõõ mitä hättöittä, tämä ilmtši rutaʙ kärsitut pole vaja (tagant) kiirustada, ta ruttab niigi.

ilmun/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õʙ J, imperf. -i J ilmneda, ilmsiks tulla обнаружи/ваться, -ться.

ilmu/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J 1. ilmuda появ/ляться, -иться; vańa dääd on sõass ilmunnu kottoo Vanja-onu on ilmunud sõjast koju; kui tšezäll va vari päiv, ni ilmussa paarmaᴅ kui suvel (on) aga palav päev, nii ilmuvad parmud; tšiire ilmussa lehoᴅ, puud jo om podžgõll varsti ilmuvad lehed, puud on juba pungas; tšülm om pannu uguritsaᴅ, daaže eväd i ilmustu (nõistu) külm on kurgid ära võtnud, (nad) isegi ei tõusnud üles; 2. J-Tsv. ilmsiks tulla объяв/ляться, -иться. – Vt. ka ilmaussa, ilmunõssa, ilmussua, ilmõssua.

ilmus/saa: -sa J-Tsv., pr.-an: -õn J, imperf. -in J 1. ilmutada прояв/лять, -ить; 2. sünnitada родить; ■ a johorkaa pet́a leikii ilmusõʙ aga Johorka Petja teeb tembu.

ilmus/sua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J 1. ilmuda появ/ляться, -иться; 2. sündida родиться. – Vt. ka ilmaussa.

ilmut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J teatada, teatavaks teha объяв/лять, -ить, огла/-шать, -сить; J pappi ilmutti pulmiiss papp tegi pulmad (= pulmaaja) teatavaks. – Vt. ka ilmottaa.

ilmõi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J suur, lai, avar обширный, просторный. – Vt. ka maa-, ülimaa-.

ilmõs/sua Lu, pr. -un Lu, imperf. -suzin Lu = ilmaussa; miä menin teetä müü i katson: metsässä ilmõssu(z) inemin ma läksin teed mööda ja vaatan: metsast ilmus inimene.

ilmõõ M ilmsi наяву; miε näen ilmõõ, etti täm millõõ avitaʙ ma näen ilmsi, et ta aitab mind. – Vt. ka ilminää.

ilo K-Ahl. R-Reg. L P M Lu Ra J-Tsv., g. iloo Lu Ra J ilo J 1. rõõm, lõbu, ilu, ilutsemine; pidu, pidutsemine радость, веселье; празднование; Lu ai ku on tänävä üvä süämel, on ilo oi kui hea on täna südamel, on rõõm; M mokoma õli ilo sis kupoĺoo ööllä niisugune lõbu oli siis jaaniööl; J pulmõs pietä iloa pulmas lõbutsetakse; J siäll iloa näh́h́ä seal lõbutsetakse; Ra perrää iloo on itku vs. pärast ilu on nutt (= pill tuleb pika ilu peale); Lu minuu laulud jo on kõik laulõttu, minuu ilod on jo piεttü minu laulud on juba kõik lauldud, minu pidutsemised juba peetud; L suurõll iloll tullass tullakse suure pidutsemisega; M il̆luukaa tultii kottoo pidutsemisega (= laulu ja mänguga) tuldi koju; Lu mennää guĺaittammaa ühtee paikkaa, se on ilo (kui) minnakse pidutsema ühte kohta, (siis) see on i.; Ra katil on iloᴅ, a iirel on surma vs. kassil on pidu, aga hiirel on surm; M siεl piettii kupoĺoo il̆loa kõrvõttulaa tšüläzä, kuza on kupoĺoo lähe seal peeti jaanipidu Kõrvõttula külas, kus on jaaniallikas; J täll on tänävä iloo päiv, iimenikaᴅ tal on täna rõõmupäev, nimepäev; Lu nüd on ilo aika nüüd on rõõmuaeg; 2. adj. kõlav, rõõmus (hääle kohta) звонкий, радостный (о голосе, звуке); J nii ilo ääni, niku aŋgelill nii kõlav (rõõmus) hääl nagu inglil; ■ Lu ku vaa veśola vettä, ilo vettä õllõiᴢ kui vaid oleks viina (lõbuvett, rõõmuvett)!

iloaika M ilo-aika J rõõmu-, iluaeg пора веселья; M näil on paraz iloaika neil (= noortel) on parim rõõmuaeg (iluaeg); J ilo-aigallõ rl. rõõmuajal (iluajal).

ilogoit/taa M, pr. -an M, imperf. -in rõõmustada радовать, по-; üvä elo ińehmissä ilogoitaʙ, a kehno elo vaas̆saa päiväz vanagoitaʙ vs. hea elu rõõmustab inimest, aga halb elu teeb päevas vaksa vanemaks; M tanttsu tätä ilogoitaʙ tants teeb talle rõõmu. – Vt. ka iloskoittaa.

iloi/n Len. J-Tsv. Илоинень Pal.2, g. -zõõ J 1. rõõmus, lõbus радостный, весёлый; J ku lahs on terve, ni tämä ain on iloin niku ḱiuru kui laps on terve, siis on ta alati rõõmus kui lõoke; 2. ilus красивый; kase virsi on iloin (Len. 208) see laul on ilus.

iloit/a [?] L, pr. -sõn L, imperf. -sin lõbutseda, ilutseda веселиться, по-; mennäss nuorikyõ taluo iloittsõmaa minnakse pruudi (kodu)tallu lõbutsema; nätelii kahs iloitsõttii nädalat kaks lõbutseti. – Vt. ka iloõlla.

ilok/aᴢ L Lu (K P) -õᴢ Lu, g. -kaa K L P = iloza; 1. K ved́ ilokkaapaa pietäriä bõllu kuzaiᴅ Peterburist ilusamat (linna) ei olnud ju kusagil; P kumpa on näiss ilokkaap kumb neist on ilusam?; L ilokkaap kõikkõa maai·lmaza kõige ilusam maailmas; 2. Lu tämä on ilokaz nain ta on lõbus naine.

ilokkaapassi P adv. rõõmsamalt радостнее; a ińehmiizeekaa tšäpiäkaa itšää viettää ilokkaapassi aga ilusa inimesega on rõõmsam elu(iga) veeta.

ilopäivä R-Lön. rõõmupäev день веселья, радостный день.

iloskoit/taa (P), pr. -an, imperf. -in = ilogoittaa; iloskoittaguo taivaa isä näitä sinne ilozaa ilmaa rõõmustagu taevaisa neid seal taevas (ilusas ilmas).

ilos/saa: -sa Lu, pr. -an: -õn Lu, imperf. -in Lu 1. rõõmutseda, rõõmustada радоваться, по-; ku vaa veśola vettä, ilo vettä õllõiᴢ, mikä paaʙ ilossõmaa kui vaid oleks viina (lõbuvett, rõõmuvett), mis paneb rõõmutsema; 2. lõbutseda, lõbus olla веселиться, по-; ilosõtaa, laulotaa lõbutsetakse, lauldakse; miä ilosõn, ku õõn umalõᴢ ma olen lõbus, kui olen purjus. – Vt. ka ilottsaa.

ilo/za Kett. K R-Reg. L P M Kõ S Po Lu J -ᴢ M Kõ iiloᴢ M И́лоза K-reg.2 Илоза Pal.2, g. -zaa L J 1. ilus красивый; K oi pietäri iloza lidna õli oi, Peterburi oli ilus linn!; K kauniss i kukkajeekaa tüttärikkua peettii ilozass jumekat ning punapõselist tüdrukut peeti ilusaks; M päältä on iloza vaattaa, a alta õhsõnõmaa tšäänäʙ vs. pealt on ilus vaadata, aga alt ajab oksendama; Kõ niität partaa vällää, etti õlõizid ilozap ajad habeme maha, et oleksid ilusam; S iloza paikka meill on meil on ilus (maa)koht; Lu kurissunõõd eväd õõ ilozaz ilmaᴢ poonud pole taevas (ilusas ilmas); L maailmaa iloza ilmatu ilus; 2. lõbus, rõõmus весёлый, радостный; Kõ volod́a, kala iloza, kala iloza aukolain (Len. 225) rl. Volodja, lõbus kala, lõbus kala havikene. – Vt. ka ilokaᴢ.

ilozas/si Kett. L P M Kõ -s P Kõ ilusasti, kenasti, kaunilt красиво; L pojod ilozassi laulavaᴅ poisid laulavad ilusasti; M vaata kui ilozassi räsäs tilkuʙ vaata, kui kenasti räästas tilgub; M tämä ep tunnõ ilozassi sõvõta ta ei oska kaunilt riietuda.

ilozu/ᴢ K P (Kett. L) -s K-Ahl. -uᴢ M ilosuᴢ J-Tsv., g. -u K L M ilosuzõ J 1. ilu, kaunidus красота; M ilozuutta kakulla et kasa vs. ilu kakuga ei kasta (= ilu ei kõlba patta panna); K vot tämä eli õma ilozuukaa i üvää meeleekaa vaat, tema elas oma iluga ja rõõmsa (hea) meelega; 2. K-Ahl. ilustus, ehe украшение; 3. J-Tsv. rõõm радость.

ilo/ta (R-Lön.), pr. -an, imperf. -zin rõõmutseda, rõõmus olla радоваться, по-; mitäpä .. iloatta enneni ilmatoukkaiset (Lön. 185) rl. mida te ometi .. rõõmutsete, mu ema sünnitatud.

ilo/ttsaa (K-Ahl. P) -tsaa ~ -otsaa (M-Set.), pr. -tsõn: -tsen K, imperf. -tsin 1. rõõmutseda, rõõmustada радоваться, по-; P ku tühjä mauttši jääb vattsaasõõ, siiz nõõp kukkõ laulamaa vatt-saza, .. ilottsõmaa kui tühi soolikas jääb kõhtu, siis hakkab kukk kõhus laulma, .. rõõmutsema; 2. lõbutseda, ilutseda веселиться, по-; M meni metsävahti mettsää, kuulõb nurmõõ serväs ilootsaas (Set. 13) läks metsavaht metsa, kuuleb: nurme serval lõbutsetakse. – Vt. ka ilossaa.

ilo-vesi P fig. viin (rõõmuvesi) водка.

ilo-virsi (K-Ahl.) rõõmulaul радостная песня; meile laulut langkeevat, ilo-virret vizgotasse (Ahl. 102) rl. meile laulud langevad, rõõmulaulud visatakse.

iloõ/lla Lu, pr. -lõn: -õn Lu, imperf. -lin Lu frekv. lõbutseda, ilutseda веселиться; eb luvannud illoo laulajallõ, iloõlla eestäkää rl. ei lubanud pidu (ilu) lauljale, lõbutseda ei sugugi. – Vt. ka iloita.

ilt/a [< sm, is] M Lu J Ku -ᴀ Ku, g. illaa õhtu вечер; Ku tuli ilta külmä tuli külm õhtu; Ku sellᴀ̈ kertaa oli pimmiä iltᴀ sel korral oli pime õhtu; Ku koko iltaa veittelin herroitᴀ ilma rahhaa kogu õhtu vedasin härrasid ilma rahata; Ku müü menimmᴀ̈ kahee kessee metsoomäŋgüllᴀ̈, illalla me läksime kahekesi metsisemängule, õhtul; J üvää iltaa tere õhtust!; ■ Lu tšäütii tütöd iltaa issumaa tüdrukud käisid istjatel; M iltaa issumaš tšäüzimmä käisime istjatel.

iltaa-issumiin [< is] Lu istjad, istjatsed посиделки; iltaa-issumiin loppu siis ko lähettii merell püütämää istjad lõppesid siis, kui mindi merele (kala) püüdma.

iltai/ne [< is] (Ku), g. -zee Ku õhtusöök ужин; sis se iilää-dääd dabušnikkᴀ tuli süümää iltai-zellᴀ t́śitovaa omiillᴀ siis see karjus Ilja-onu tuli õhtust sööma Titovi omade juurde; hüppäs kezee süümättᴀ̈ iltaizee takantᴀ poiᴢ hüppas söömist lõpetamata õhtusöögi (= söögilaua) tagant minema.

iltamäŋkü [< is] (Ku) õhtune (metsise)mäng вечернее токование (глухарей); miä ampuziŋ kahs mettsoa iltamäŋgüllä ma lasksin (maha) kaks metsist õhtusel mängul.

iltat/öö: -üö [< is] K-Al. õhtune töö вечерняя работа; iltatüöt tehhää (Al. 24) tehakse õhtused tööd.

ilvessusi M Lu ilves рысь; Lu ilvessusi on puuza, inemizee päälee üppääʙ ilves on puu otsas, hüppab inimesele peale; M on julkõa niku ilvessusi on julge nagu ilves; Lu kump on mokoma jurm inemin, siiz jutõllaa: onõ niku ilvessusi kes on niisugune julge inimene, siis öeldakse: on nagu ilves.

ilve/ᴢ Lu J-Tsv. -s J-Must. Ильвисъ Tum., g. -hsee: -see Lu = ilvessusi; J ilves susi krappup puhõsõ ilves ronib puu otsa.

ime¹ J-Tsv. (R-Lön.) ihme [< is] Lu (J-Tsv.) ih́me [< is] (J-Tsv.), g. imee ime; imelik чудо, диво; чудной, странный; R mit kummat kummatteli minu kuvajaiseni imet imesteli ilmatoojaseni (Lön. 184) rl. mis ime(si)d pani imeks mu sünnitajake, (mis) ime(si)d imestas mu ilmaletoojake; J kase om vähäize ime, kuhõ võiz äviä nigl silmä nähoss see on vähe imelik, kuhu võis kaduda nõel (lausa) silma alt; J vähä ihmett: kui tämä pääsi suurõõ karjakaa üle pisut imelik: kuidas ta pääses suure karjaga üle; Lu ai ku on kumma (ihme) inemin oi, küll on imelik inimene; J imessi (ih́messi) panõma imestama, imeks panema. – Vt. ka imeĺikka, imelüᴢ.

ime² J-Tsv., g. imee rinnaga toitmine, imetamine кормление грудью.

ime-aźźa ~ ime-aśśa J imeasi, imetegu, ime чудо, диво; siεll on üφs ime-aśśa seal on üks imeasi.

imehte/llä Lu (R-Lön.), pr. -len: -en Lu, imperf. -lin Lu frekv. imestada, imeks panna удивляться; R mit imet imehtela [= imehte-

li] ilma toojani (Lön. 184) rl. mis ime(si)d imestas minu ilmaletooja. – Vt. ka imestellä, imetellä.

imek/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J 1. imal, lääge солоделый, приторный; vähä tšühsennüd leip on imiä (imekõᴢ) väheküpsenud leib on imal; 2. vürtsine пряный. – Vt. ka imelä, imiä¹.

imeĺik/ka: -k [< e?] J-Tsv., g. -aa J imelik странный; kase om vähäize imeĺikk d́eel: lahs ep kuuntõõ issää(ᴢ) see on vähe imelik asi: laps ei kuula (oma) isa.

imels/üä (Li), pr. -üʙ Li, imperf. -ü = imettüä.

ime/lä P -l J-Tsv., g. -lää = imiä¹.

imelü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -se J = ime¹; kase om vähäize imelüᴢ: oottõmm, oottõmm võõrait, a nämäd evät tuõ see on vähe imelik: ootame, ootame võõraid, aga nemad ei tule.

imen/essä: -ess J-Tsv., pr. -en J, imperf. -in J ennast kinni v. külge imeda при/сасываться, -сосаться; imenennü tšiin, niku opõizõ (raut) mato (on) ennast külge imenud nagu kaan. – Vt. ka imiä².

imeń/jä (Lu) -je Lu -ńõ ~ -ń J-Tsv., g. -jää: -ńaa ~ -ńa J 1. vara, varandus; kinnisvara имущество, добро; недвижимость; J täll muut imeńńa bõõ ku paharaiskuin koto da tara tal pole muud varandust kui vilets maja ja aed; J perält izää surmaa mitä jäi imeńńaa, kõig jagõtti poolõssi kõik pärast isa surma jäänud kinnisvara jagati pooleks; 2. mõis имение, поместье; Lu duumõttii nämä menne tõisõõ paikkaa elämää, kuza õli õsõttu tõin imeńje nad mõtlesid minna teise kohta elama, kus oli ostetud teine mõis; Lu nämä ku jovvuttii paikõll ommaa õsõttuu imeńjää, peremmees tetši päivää, kõns leeʙ suur guĺańjõ kui nad jõudsid kohale oma ostetud mõisasse, määras peremees päeva, millal tuleb suur pidu.

imes/süä Li Ra, pr. -üʙ, imperf. -sü Ra = imettüä; Ra kui marigaaššaa tehtii, aattonn jo segattii rüizjavoo soojaa vettee; siiz üütä seiso ahjoᴢ, imessü kui marjaputru tehti, (siis) juba eelmisel õhtul segati rukkijahu sooja vette; siis öö otsa seisis ahjus, imaldus.

imessüü/ssä J, pr. -ʙ J, imperf. -zi J = imettüä; maltaat pantii ahjoosõõ tšugunikaakaa imessüümää linnased pandi malmpotiga ahju imalduma.

imestel/lä (R-Lön.), pr. -en, imperf. -in = imehtellä; imet imesteli ilmatoojaseni (Lön. 184) rl. (mis) ime(si)d imestas mu ilmaletooja.

imesüt/tää (J), pr. -än, imperf. -in = imetüttää; maltaad ahjoza õlivat kahs tunnia, imesütettii kahs tunnia linnased olid ahjus kaks tundi, (neid) imaldati kaks tundi.

imet/ellä (K-Ahl.), pr. -telen K, imperf. -telin = imehtellä.

imet/oi Lu, g. -tomaa nimetu безымянный; a sõrmõd on: kase on peukolo, se on täi tappõjõ, se on või lappõjõ, tšehssõrmi, imetoi matti, pisukkõnõ jaani aga sõrmed on: see on pöial, see on täitapja, see on võilappaja, kesk-

mine sõrm, nimetamats, väikeats. – Vt. ka nimetoi.

imet/oin: -öin Lu, g. -tomaa = imetoi; imetöin matti nimetamats (= neljas sõrm). – Vt. ka nimetoin.

imet/tši Kett. M, g. -šii Kett. 1. M iminõges глухая крапива, белая яснотка; 2. Kett. (mingi kevadeti jões kasvav varte ja õiteta imalmagus juur некий растущий весной в реке приторно-сладкий корень, без стебля и цветков). – Vt. ka imittši.

imettäj/ä M Lu (R-Eur.), g. -ää imetaja; amm кормилица; R emakko imettäjäni, vana naine vaaliani (Eur. 34) rl. emake, mu imetaja, vana naine, mu sünnitaja; M lahzõõ imettäjä amm.

imet/tää Kett. M Lu J (K-Ahl.) -tεä P -tä J-Tsv., pr. -än K M Lu -en J, imperf. -in M Lu J, partits. ümmettawa Kr 1. imetada, rinnaga toita кормить грудью; M emä imetäb lassa ema imetab last; M sööttäjää õma lahs õli kotonn, võõraita lahsai imetti amme oma laps oli kodus, (amm) imetas võõraid lapsi; Lu pojokkõizõlõ ain nännää imetettii poisikesele anti üha rinda; J emä imeteb rinnaka lass ema imetab last rinnaga; J emä imettejäz nukku makkaamaa ema uinus (last) imetades magama; 2. pleissida, jätkata (köit) сплесни/вать, -ть (канат); J imet rihmaa õtsad ühtee pleisi köie otsad kokku. – Vt. ka imittää.

imet/tüä M Lu J-Tsv., pr. -üʙ Lu J, imperf. -tü Lu -tüᴢ J imalduda, imalaks v. magusaks minna солодеть, становиться, стать приторным; M linnahsõd imettüvät tunnia kahs linnased imalduvad tundi kaks; M leipälap̆pia, sen̆neekaa päältä rad́d́oaz linnahsia, etti parapõissi imettüisesiväᴅ leivalabidas, sellega pekstakse linnaseid pealt, et paremini imalduksid; Lu leip on imettünüᴅ leib on magusaks läinud; J seemen imetüʙ seeme muutub magusaks. – Vt. ka imessüä, imessüüssä.

imetüt/tää M, pr. -än, imperf. in imaldada, lasta imalduda солодить; tehtii mähtšä mokoma rüizjavossa, i imetütettii ahjoza tehti marjapuder, niisugune rukkijahust, ja lasti imalduda ahjus. – Vt. ka imesüttää, imittää.

ime/ä J-Tsv., pr. -n J, imperf. imin ~ -zin J imeda сосать; emä anti lahzõlõ nännä imeä ema andis lapsele rinda imeda; lahs imeb nännää, väliss luttua laps imeb rinda, vahel (ka) lutti. – Vt. ka imiä².

imi Po Li I (Lu-Len.), g. imee Li nimi имя; I kailla im̆miä eb õõɢ sellel (sõrmel) ei ole nime; Lu .. neet ussaat omaa emie imie evät täätännü (Len. 277) .. need paljud (lapsed) ei teadnud oma emade nimesid; Po kõikkõa kuttsuaz imeltä lavvaa tüvvee kõiki kutsuti nimepidi laua juurde; I naispoolõõ imeᴅ naiste nimed. – Vt. ka nimi.

imit/tši K-Set., g. -šii (mingi kevadeti jões kasvav varte ja õiteta imalmagus juur некий растущий весной в реке приторно-сладкий корень, без стебля и цветков). – Vt. ka imet-tši.

imit/tää K L, pr. -än, imperf. -in 1. imetada, rinnaga toita кормить грудью; L naizikot kummad imitettii naised, kes imetasid; 2. imaldada, lasta imalduda солодить; K panivad linnahsõd ahjoo i ühee päivää imittiväᴅ panid linnased ahju ja ühe päeva lasksid imalduda. – Vt. ka imesüttää, imettää, imetüttää.

imi/ä¹ J-Tsv., g. -ä imal, lääge; magusavõitu солоделый; сладковатый; vähä tšühsennüd leip on imiä (imekõᴢ) väheküpsenud leib on imal. – Vt. ka imekaᴢ, imelä.

imiä² Kett. K P J im̆mi/ä M immiä Lu Li (Ku) -äɢ (vdjI I) ümmit Kr, pr. imen K P M Lu Li J, imperf. imin K Lu Li J 1. imeda сосать; P laχs imeb nännεä laps imeb rinda; P konna imeb lehmää nännäss piimää konn imeb lehma nisast piima; M täll on rinnaa imevä lahsi tal on rinnalaps; Li võdna imeb emmää tall imeb ema(lammast); M lahs suv̆vaab im̆miä sõrmõa laps armastab sõrme imeda; Lu sääski imeb vertä sääsk imeb verd; 2. ennast kinni v. külge imeda при/сасываться, -сосаться; P puukkõ senee pääkaa imeb inehmizelle nahgaa süämmee puuk imeb selle peaga (enese) inimesele naha sisse; 3. imbuda, immitseda всасываться, всосаться, прос/ачиваться, -очиться; Lu vesi imeb laivaa vesi immitseb laeva. –Vt. ka imenessä, imeä.

immin vt. inehmiin.

imo K P M Lu J-Tsv. I (R-Eur. R-Reg.), g. imoo ~ imo J im̆moo M 1. himu, soov, tahtmine охота, желание; J mill on imo kattsoa, kui koirõt tanttsivõᴅ mul on himu vaadata, kuidas koerad tantsivad; M tämä on rikaᴢ, tämä võip kõikk imod ihtšiä ta on rikas, ta võib kõik (oma) soovid rahuldada; Lu evät saa immoa riitõõmizõss nad ei saa riidlemisest himu täis; J saimm imossi lauloa saime himu pärast (= himu täis) laulda; J täätemizee imo teadmishimu; 2. isu охота, аппетит; J tšaajuka ajab imoa väĺĺä teega ajab isu ära; J kast on imo on isu selle (toidu) järele; I imotab min̆nua, imo süüäg i juuaɢ mul on isu, isu süüa ja juua; J minu imo on küllelin mu isu on täis (= rahuldatud); J jok said imo rehtel-kakkuiss kas said pannkookidest isu täis?; J nii om vari päiv, jot janoss en saa imoa on nii palav päev, et (ma) ei saa janust lahti; J lidnõs saab imossi süüvve siitnikka linnas saab püülileiba isu pärast (= isu täis) süüa; 3. armastatu (peigmehe hellitusnimi rahvalauludes) желанный (ласковое обращение-название жениха в народных песнях); R tehkaa nüt sia silmälleni kuhe issueb imoni päälle pärnäise lavose (Eur. 34) rl. tehke nüüd koht mu lemmikule (silmale), kuhu istub mu armastatu, pärnase pingi peale; R pesgaa nüt päähüt pääsgoltani, ilatkaa imos igusset (Eur. 33) rl. peske nüüd peake mu pääsukesel, tehke korda armastatu juuksed. – Vt. ka imu, iso².

imo/ta Kõ (K-Ahl. K-Salm.1), pr. -an K-Ahl., imperf. -zin himustada, tahta, soovida желать, вожделеть; Kõ imota on tahtoa; enäp pajattaaᴢ tahtoa, imota vähä kõõs kuulõᴅ himustada on (= tähendab) tahta; rohkem räägitakse tahta, himustada kuuled harva (vähe millal); K neitsüeni, ainakoini, isäni imottu miniä, enne miniä esimeine (Lön. 695) rl. mu mõrsja, mu ainuke, mu isa soovitud minia, ema esimene minia.

imot/taa P -taaɢ I, pr. -aʙ P I, imperf. -ti P I impers., hrl. trans. (söögi järele) himu, isu tekitada; himu, isu olla выз/ывать, -вать аппетит, охоту (есть); хотеться (есть); P minua imotab lohkua süömää mul on tahtmine (mulle teeb himu) süüa (praetud) kartulilõike; I min̆nua algab imottaaɢ mul tuleb himu (süüa); I imotab min̆nua, imo süüäg i juuaɢ mul on isu, isu süüa ja juua. – Vt. ka isoossa, isossa.

imot/tsaa M (Kett.) -tsa ~ imoottsaa M-Set. -tsaaɢ (I), pr. -san ~ -sõn ~ imootsan M, imperf. -sin trans. (süüa) himustada, (söögi järele) himu, isu tunda; himu, isu olla иметь аппетит, охоту (есть); хотеться (есть); M on paksu naizikko, kõikkõa imotsaʙ; ep tää mitä süüvvä, siz juõllaᴢ: siä niku paksu naizikko, kõikkõa imotsaᴅ on rase naine, kõike himustab; (kes) ei tea, mida süüa, siis öeldakse (talle): sa (oled) nagu rase naine, kõike himustad; M täll on raskas kannotuᴢ, kõikkõa imotsõʙ tal on raske rasedus, kõike tahab (süüa); I tälle imottsi kõõs kapussaa ap̆poa, kõõs õunaa tal oli himu süüa kord (millal) hapukapsast, kord (millal) kartulit. – Vt. ka isoossa, isossa.

imu (K-Salm.1 R-Reg.), g. imuu armastatu (peigmehe hellitusnimi rahvalauludes) желанный (ласковое обращение-название жениха в народных песнях); K nüüt sie issuzid imuni päälee pärnäzee lavazee (Salm.1 773) rl. nüüd sa istusid, mu armastatu, pärnase pingi peale. – Vt. ka imo.

ina/ra M Lu Li (Ra J) -r Lu, hrl. pl. -raᴅ M Lu Li Ra -rõᴅ Lu J-Tsv. (rasva)kõrne(d) шкварки; M ku razva sulattaaᴢ, senessä jääväᴅ inaraᴅ, razvainaraᴅ kui rasv sulatatakse, (siis) sellest jäävad kõrned, rasvakõrned; Ra razva sulaʙ, a inarad jääväᴅ, pannaa rooppaa rasv sulab, aga kõrned jäävad, pannakse pudru sisse; Lu maamunaa sekkaa pantii inaraa kartulite sekka pandi rasvakõrneid; Lu inarõkaa maamuna-lohko rasvakõrnetega kartuliroog (kartulilõigud); M razvaa inaraᴅ rasvakõrned. – Vt. ka razva-.

inara-maamuna Lu rasvakõrnetega kartulid картофель со шкварками; inara-maamuna, maamunaa sekkaa pantii inaraa rasvakõrnetega kartulid, kartulite sekka pandi rasvakõrneid.

inar-rooppa Lu rasvakõrnetega puder каша со шкварками; inar-rooppaa en tahtonuᴅ, miä õlin printtsi, en tahtonut kõikkõa süüvvä rasvakõrnetega putru (ma) ei tahtnud, ma olin „prints”, ei tahtnud kõike süüa.

ind́juk/ka (M), g. -aa kalkun индюк; kanaᴅ, soorsaᴅ, anõõᴅ, ind́jukaᴅ kanad, pardid, haned, kalkunid.

ind́ju/ška M Kõ, g. -škaa ~ -žgaa = ind́jukka; Kõ ind́juškaᴅ, vaissi kalkkuniᴅ i-d, vadja keeles kalkunid.

inea vt. inõa.

inehmi/in Kett. K P M Kõ S (L) ińehmiin P M Po -ine I -n Kett. Len. L M I (K-Al. P Kõ) ińehmin M -nee K-Ahl. -ne I ineehmiin Po ińeehmi/in K M ińiehmiin (L) -n M ińiehmine L inem/in M Lu Li Ra J ińemin Lu J -ine Lu J-Must. -iin Lu Li -miin M Kõ Ja ineemmiin ~ ińeemmin M -min Lu Li J inim/in M Lu Li Ra J ińimin J -ine Lu-Must. Ku -iin Lu immin Lu ihmine L Li illeminne Por. Инеминъ Tum. И́нге́минъ K-reg.2 И́нгеми́нъ Ii-reg.1 Инге́минъ ~ Ихминенъ Pal.1, g. inehmi/izee K -izie L -ize M-Set. -zee Kett. P ińe/hmizee M -ehmiizee K ine/-mizee Lu Li ińemizee Li J -mmiizee ~ -emmiizee M inim/izee Ra J ińimizee J -ize J immizee Lu inimene человек; K inehmiin meneb vanassi inimene jääb (läheb) vanaks; Kõ senellä inehmizellä on jänessee süä sellel inimesel on jänese süda (= see inimene on arg); Lu se inemin kõrta vuuvvõz entä suvvaaʙ kk. (egoisti kohta öeldakse:) see inimene armastab ennast kord aastas (= aasta läbi, alati); Lu õpõn nelläl jalkaa kompasuʙ, a inemin jo sõnalta vs. hobune komistab neljal jalal, aga inimene juba sõnalt (= sõnaga); Lu ühee inemizee piti vahtia pärettä i tulta, ain vajõltaa üks inimene pidi valvama peergu ja tuld, aina vahetama; K inehmiizee itšä on tširjova vs. inimese elu on kirju; Li õnnõlliizõõ inemizee liittsa ain on nagrull õnneliku inimese nägu on aina naerul; Lu koira inemin tahop tõissa ain narria i pilkata koer inimene tahab teist ikka narrida ja pilgata; K paska ińeehmiin ~ Li kehno inemin ~ märännü inemin halb inimene; Li ühteläin inemiin üksik inimene. – Vt. ka aika-, maa-, rissi-, täüz-, ääri-. – Vt. ka inimeine, inimen, inimäin.

infĺuent/tsi: -ts J-Tsv., g. -sii J gripp инфлюэнца.

ińiehmiin, ińiehmine vt. inehmiin.

inimei/ne Ku, g. -zee = inehmiin.

inime/n (J-Must.) -ne Ku, g. -zee = inehmiin; J .. läheb kõikkõa vanõpi, tšen on minu inimesii .. (Must. 151) .. läheb kõige vanem minu inimestest (kes on minu inimesi).

inimiin, inimin, ińimin, inimine vt. inehmiin.

inimäi/n Ku, g. -zee Ku = inehmiin; miä pim-

miällᴀ̈ duumazin, oŋko inimäin vai nüt tuap karu ma mõtlesin pimedas: kas on inimene või tuleb nüüd karu; žiivattᴀ ko on kavvaa mettsäᴢ, .. siz eb lazz enepää inimäissᴀ̈ liki kui koduloom on kaua metsas, .. siis ei lase inimest enam ligi; paha inimäin halb inimene.

ini/sä: -ss J-Tv., pr. -zen J, imperf. -zin J vinguda, kiunuda, viriseda пищать, визжать; lahs jo kussõssaa inizep tšättšüᴢ laps viriseb kätkis juba tükk aega.

inni Kr vihane сердитый.

innot/taa P, pr. -an, imperf. -in hinnata оцени/-вать, -ть; mänd́ittii munõi päälie i mänd́ittii deŋgoi päälie i innotõttii muna kahs vai kõm kopeikkaa mängiti munade peale ja mängiti raha peale ning hinnati muna kaks või kolm kopikat (tükk). – Vt. ka innõttaa.

innõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = innottaa.

innäh Kr viha злость.

ino J-Tsv., g. inoo: ino J vastikus-, jälestustunne отвращение; inokaa lainõzim pala kurkkuu vastikustundega neelasin pala alla (kurku). – Vt. ka inottamin.

ino/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J vastikust tunda, jälestada питать отвращение, гнушаться; miä inon tämä pääle kattsoa mul on vastik tema peale vaadata. – Vt. ka inoossa, inossa, inota.

inok/aᴢ (J-Tsv.), g. -kaa J = inõa; täll on ni kärnekkaaᴅ, inokkaat tšäeᴅ tal on nii kärnased, vastikud käed.

inoomin: innoomin Li vihkamine ненависть; suvvaamizõssa innoomisõõssaa on ühs harkkamuz vaa armastusest vihkamiseni on vaid üks samm.

inoossa: inno/ossa Li (Lu) -ssa Lu, pr. inoon: -on Lu Li -n Lu, imperf. inoozin: -ozin Lu Li -zin Lu 1. vastikust tunda, jälestada питать отвращение, гнушаться; Li miä sinnua innoon, en taho sinuu pääle kattsoa sa oled mulle vastik, (ma) ei taha sinu peale vaadatagi; Li miä algin innoossa mul hakkas vastik; Lu miä innoon sitä süükkiä ma tunnen vastikust selle söögi vastu; Lu miä sinnua en inno, miε innon kitsii võita ma ei jälesta sind, ma jälestan kitsevõid; Lu kõikkõa innoʙ, aina õhsõntaaʙ (raseda kohta:) kõigest läheb (tal) süda pahaks (kõik on talle vastik), aina oksendab; 2. Li vihata ненавидеть. – Vt. ka inoa.

ino/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin = inoa; nii inob õmaz naapuria, jot eb või tätä silmiiz nähä nii jälestab oma naabrit, et ei või teda silmaotsaski näha.

inostrant/tsa: -ts J-Tsv., g. -saa J välismaalane иностранец.

ino/ta Kõ Lu (Kett.) -tõ Lu, pr. -an: in̆noan Kõ, imperf. -zin Kõ 1. vastikust tunda, jälestada питать отвращение, гнушаться; Kõ jõka aźźaa ep piä inota iga asja ei ole vaja jälestada; 2. vastikust, jälestust tekitada выз/ывать, -вать отвращение, омерзение; Kõ pok̆koinikka in̆noab näit surnu tekitab neis vastikust. – Vt. ka inoa.

inot/taa P M Kõ Lu Li J (Kett. K-Ahl.) -ta J-Must. J-Tsv. -taaɢ I, pr. -aʙ Kett. K P M Kõ Lu Li I -õʙ Li J, 1. p. -an K-Ahl., imperf. -ti Lu Li J hrl. impers. 1. vastik hakata v. olla, vastikust tekitada, iiveldama ajada выз/ывать, -вать отвращение, омерзение, тошноту, мутить; J inotõp päält kattsoa, ku juumõri õhsõnõʙ on vastik pealt vaadata, kui joodik oksendab; J haisõva paikka inotõb menne haisvasse kohta (= majja v. peresse) on vastik minna; J määkõss šiška inotõb võtta tšättee mädast nartsu on vastik kätte võtta; J alki inotta sita haizuss sitahaisust hakkas vastik; M mato minnua nii inotaʙ, etten või päälee vaattaa madu on mulle nii vastik, et ma ei või peale vaadata; Kõ pok̆koinikka inotaʙ surnu tekitab vastikust; Lu minnua nii kõvassi inotti, miä õhsõntaazin mind ajas nii väga iiveldama, ma oksendasin; P minua inotap kas süömiin see toit ajab mind iiveldama; 2. vastikuks teha, vastumeelseks muuta делать, с- противным, отвратительным; Lu kapusaa matokkõizõt süütii kapusaᴅ, varvad jääväᴅ, ku inotap senee kapusaa kapsaussid sõid kapsad ära, (paljad) rootsud jäävad (järele), küll teeb vastikuks selle kapsa; Li kehno tapa inotõb i lustii tütöö halvad kombed muudavad ilusagi tüdruku vastumeelseks. – Vt. ka inota, inotõlla.

inotta/assa: -ssa (J-Tsv.), pr. -an: -n J, imperf. -azin: -zin J vastik olla, vastikust tekitada, iiveldama ajada выз/ывать, -вать отвращение, омерзение, тошноту, мутить.

inottaj/a J-Must., g. -aa variser, silmakirjatseja; pilkaja, teotaja ханжа; надругатель; ехидный человек (orig.: pilkkaaja, räivääjä); .. kuu siä tšöühiile lahjõja annat, ep piä sinu ene eezä antaa trubittaa, niinkui inottajat tetševät (Must. 155) .. kui sa vaestele ande annad, ei pea sa enese ees laskma pasunat puhuda, nii kui variserid seda teevad; .. inottajat .. nämät suvataa jumalaa kotona kuja salvõmii tüvenä sõisutõllõza palvõa, jotta inemisõt piäb nätšemä (Must. 155) .. variserid .. nemad armastavad jumalat paluda kodus tänava(l) majanurkade juures seistes, et inimesed peavad nägema.

inott/amin: -õmin J-Tsv., g. -amizõõ: -õmizõõ J vastikustunne, iiveldus отвращение, тошнота. – Vt. ka ino.

inot/tua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -tuzin J vastikuks, vastumeelseks muutuda становиться, стать противным, отвратительным; ize enellee inottuzin muutusin iseenesele vastikuks.

inot/tussa: -tuss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -tuzin J = inottua.

inotu/ᴢ Lu Li J-Tsv. I, g. -hsõõ: -sõõ Li J -sõ J jälkus, ilgus, vastikus; vastik, jälk inimene; jälk, ilge, vastik гадость, мерзость; гнусный человек; отвратительный, мерзкий; J õhsõmuz on inotuᴢ okse on jälkus; Li iiri on piimpaaᴢ; viskaa se inotuᴢ piimääkaa vällää hiir on piimapotis; viska see jälkus koos piimaga välja; J em või sinu inotusõõ pääle kattsoa ma ei või sinu, vastiku inimese peale vaadata; J mokom inotuz de mättip suut antõma niisugune jälk inimene ja tükib (veel) suud andma; Li i üvä inemin võip tulla inotusõssi ka hea inimene võib muutuda vastikuks; Lu inotuz inemin ~ I inotuz inehmine vastik inimene.

inot/õlla (J-Tsv.), impers. partits. -õltu J frekv. ← inottaa.

inspektor/i J-Tsv., g. -ii J inspektor инспек-тор.

instrument/ta Lu, g. -aa Lu tööriist, instrument инструмент.

inže/neri (J-Tsv.) -ńeeri J-Tsv., g. -ńerii J insener инженер.

inta¹ K Lu J (Kett. P M-Len.) int J-Tsv. hinta Lu, g. inn/aa Kett. P Lu J -a Lu J hinnaa Lu 1. hind цена; Lu miε võtan kõikk, antagaa seness innass ma võtan kõik, andke selle hinnaga; J innõd oŋ kõvaᴅ hinnad on kõvad; J int laŋkõᴢ hind langes; J noh, miltäizee innaa paad opõizõlõõ päälee noh, missuguse hinna sa hobusele määrad?; Lu paĺĺo kazell on hintaa ~ J migäss innõss tšäüʙ (kui) palju see maksab?; J leivele on inta lizättü leivahinda on tõstetud (leivale on hinda lisatud); Lu vad́d́aa tšeeli on nüt suurõz innaᴢ vadja keel on nüüd kõrges (suures) hinnas; J noorutta pitäis pittää innõᴢ, noorutta pitäiz oitaa noorust tuleks hinnata (pidada hinnas), noorust tuleks hoida; J nooruu inta pitäiz oitaa noorust tuleks hinnata (nooruse hinda tuleks hoida); 2. (töö)tasu, palk оплата, заработок, жалованье; Lu końuš-

nikalle mahzeta palkka rahalla, kuusi rubla õpõzessa, siitte tämä mahzap pastõrille, kui nävät sovita inna ka [= innaakaa] (Len. 282) hobusekarjusele makstakse palk rahas, kuus rubla hobuse pealt, sellest ta maksab (ise) abikarjusele (nii palju), kuidas nad palga suhtes (palgaga) kokku lepivad; P senee peräss miä issuzin sinuukaa rinnaa, etti saim miä suurõõ innaa seepärast ma istusin sinuga kõrvuti, et ma sain (selle eest) suure tasu; K ja siz emä tšäüp tüöleesee rahvaalõõ, uotavaa intaa, seitsee kopeikkaa päiväᴢ ja siis käib ema inimeste juures tööl, viletsa palga (odava tasu) eest, seitse kopikat päevas.

inta² Kr riid, tüli ссора, раздор.

invaĺii/da: -ᴅ J-Tsv., g. -daa: -da J invaliid инвалид.

inõ/a Kett. M-Set. inea K-Ahl. in̆nõa M vdjI, g. -a jälk, ilge, vastik, vastumeelne отвратительный, мерзкий, противный; M näd iiri in̆nõa, a sitta mak̆kõa vs. näe, hiir (on) vastik, aga sitt magus. – Vt. ka inokaᴢ.

ipo M Lu: M vaikko on tõizõl mikä hätä, no täm ipo iĺĺaa pääzeʙ läpi kui ka (kuigi) teisel on mingi häda, (kuid) tema ei tee sellest väljagi (tema saab väga vaikselt läbi); M nii prokutoo, eb mälestä ipo ilmoja (on) nii totter, ei mäleta ei ilmast ega maast; Lu tämä ep tää ipo ilmaa ta ei tea mitte midagi.

irg/a Li, g. -aa harilik toompihlakas ирга (вид рябины).

iŕh/a K-Ahl., g. -aa seemiseks pargitud talle- või kitsenahk; õhukesest nahast ääris; ääris, kant ирха; оторочка из ирхи; оторочка.

iris/ellä Lu Li (J) -ell J-Tsv., pr. -selen: -seen Lu Li J, imperf. -selin Lu Li J frekv. ← irissää; J elä irisse lass, ved nõizõb itkõma ära narri last, (ta) hakkab ju nutma; Lu irisseeb ilm aikaa ilmaaegu hirmutab (= hirmutab narrimisi); Li mitä siä irisseeᴅ, ain vaa irisseeᴅ, ep piä iri-

sellä mis sa hirmutad (teisi narrimisi), alati ainult hirmutad, ei tohi hirmutada.

iris/sää Li -sä Lu J-Tsv., pr. -än: -en Lu Li J, imperf. -in Lu Li J narrida, narritada, õrritada; (narritades) hirmutada дразнить; припуг/ивать, -нуть (в шутку); J iris koira, jot haukkuiᴢ õrrita koera, et (ta) hauguks; Li tämä minnua irissi kurasõkaa: niku tahto lüüvvä, a eb lüünü ta hirmutas mind (narritades) noaga: nagu tahtis lüüa, aga ei löönud.

iri/sä: -ss J-Tsv., pr. -zen J, imperf. -zin J piri-seda, viriseda пищать, хныкать; lahs irizeb itka laps viriseb nutta; sinuu irizemin minnua kõik tuskõnoitõʙ sinu virisemine teeb mu lausa tusaseks.

irm/u Kett. K P M, g. -uu hirm страх; K tuli mehelee irmu suur tuli mehele suur hirm (peale); P sill on aivuo tarkka vätši, irmu võtab volii sul on väga tark rahvas, hirm võtab (minus) võimust; M kuhõ veiᴅ armuᴅ, sinne vee irmuᴅ (matusekombestikku täites öeldakse:) kuhu viisid armud, sinna vii hirmud! – Vt. ka irmusuᴢ, irmuᴢ².

irmuk/aᴢ P, g. -kaa P hirmus, kohutav страшный; kunikaz vaattõ: aivuo irmukkaat polkaᴅ (muinasjutust:) kuningas vaatas: (tulevad) väga hirmsad (hiire- ja roti)karjad.

irmus/saa Lu, pr. -aʙ: -õʙ Lu, imperf. -si Lu impers. nägu krimpsutama panna, värinaid peale ajada (судорожно) подёр/гиваться, -нуться; miä juun viinaa, minnua irmusõʙ ma joon viina, mind paneb nägu krimpsutama; miä ku viinaa näen, minnua algab irmussaa kui ma viina näen, (nii) ajab mulle värinad peale.

irmussi J-Tsv. 1. hirmsasti, kõvasti страшно, ужасно, (очень) сильно; ruikoo pupuruškõd nii irmussi tšihkuvõᴅ rõuged sügelevad nii hirmsasti; opõizõd nii irmussi joossa travalt hobused jooksevad nii kõvasti traavi; 2. hirmus, väga страшно, ужасно, очень; irmussi kõvassi pajatõʙ hirmus valjusti kõneleb. – Vt. ka irmutoissi.

irmusu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -zõ J = irmu; õlin üüll kalmoill de tuli nii irmusuᴢ olin öösi surnuaial ja mul tuli nii hirm (peale).

irmuᴢ¹ Lu Li J 1. (on) hirmus страшно, ужасно; J nii on umalõᴢ, jot irmus pääle kattsoa on nii purjus, et on hirmus peale vaadata; J irmus kui tahon süüvve hirmus, kuidas tahan süüa; 2. hirmus, väga страшно, ужасно, очень; Lu mill on irmus tšülmä mul on hirmus külm; J sõaz on irmus paĺĺo tapõttu vättšiä sõjas on tapetud hirmus palju inimesi; J irmuz lusti tüttö väga ilus tüdruk.

irmu/ᴢ² J indekl. [?] = irmu; tuli mehelee suur irmuᴢ tuli mehele suur hirm (peale); J tuliin irmuᴢ tuline hirm.

irmu/ta P (Kett. K-Ahl.), pr. -an Kett. K P, imperf. -zin karta бояться; P tuiskua nüd jo kujal bõlõ, irmuta ep piä tuisku nüüd juba (enam) väljas ei ole, ei ole vaja karta; K irmuta isää kotona, eitütä emoo tüvenä, sise neitsü peltšäisi, ijää kõikee irmuaisi (Ahl. 98) rl. hirmuta isakodus, heiduta ema juures, (et) siis mõrsja pelgaks, kogu elu kardaks.

irmuto/i Li J-Tsv., g. -i J 1. adj. määratu, väga suur безмерный, огромный, громадный; J soomõz on irmutoit kaĺĺozikoᴅ Soomes on määratud kaljustikud; 2. adv. määratu(lt), hirmus, väga безмерно, ужасно, очень; J määretöi (irmutoi) suur määratu (hirmus) suur; J irmutoi paĺĺo määratu (hirmus) palju.

irmutoissi J-Tsv. hirmsasti ужасно; irmutoissi saab ragõt, suurt ja sora hirmsasti sajab rahet, suurt ja jämedat. – Vt. ka irmussi.

irmut/oo Kett., g. -tomaa = irmutoi; irmutoo suuri väga (hirmus) suur.

irmut/taa L P J (K-Ahl. R-Eur.) -ta J-Tsv. -taaɢ (I), pr. -an K L P -õn J, imperf. -in P 1. hirmutada пугать, ис-, наг/онять, -нать страх; P mitä siä lahsõi (~ lahsa) irmutaᴅ mis sa lapsi hirmutad?; J näit on irmutõttu neid on hirmutatud; P vad́d́alaizõd irmuttivad erneitä: tšihutõttii ernie guuša, erniet kõvaᴅ, tuotii kaivoss tšülmää vettä i valõttii päälie vadjalased „hirmutasid” herneid: keedeti hernesuppi, herned kõvad, toodi kaevust külma vett ja valati peale; 2. impers. hirmu tekitada v. sisendada страшить, нав/одить, -ести страх, (быть) страшно; J minnua irmutõʙ mul on hirm; L irmutap kuulata on hirm kuulata; I χolostõikaa issuzimmaɢ rihezä i niku irmutti istusime noormehega toas ja hakkas nagu hirm; J mõnikkaisia inimissiit pimmiäz irmutõʙ mõnedel inimestel on pimedas hirm.

irmutu/ᴢ M J-Tsv., g. -hsõõ: -ssõõ M -zõ J hirmutis, peletis страшилище, пугало; J suurõss oolõss jäi nii pahaizõssi niku irmutuᴢ suurest murest jäi nii kõhnaks nagu hirmutis; M irmu-

tuᴢ, koko irmutuᴢ, nii roojakaz õõᴅ peletis, päris peletis, nii räpane oled.

irmutõ/ᴢ R, g. -hsõõ = irmutuᴢ; a tšed nätšiväᴅ ain pajattivat što irmutõz on, lomaitap ku tulõʙ aga kes nägid, (need) rääkisid ikka, et hirmutis on, murrab (maha), kui tuleb.

irmu/ussa: -ss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -uzin: -zin J karta, hirmul olla бояться, страшиться; poikõin irmuub menne pimmiäse rihe(se) poisike kardab minna pimedasse tuppa.

irn/aa M (Kett. K-Ahl. K-Al. Po) -aaɢ I, pr. -aʙ Kett. K M I, imperf. -õ M = irnua; M opõn irnaʙ, tahop süüvvä hobune hirnub, tahab süüa; M naizõd irnõvad opõzõõ viittä naised hirnusid hobuse viisi; Po siz ain irnõttii, kõõz nùorikoo kurssia tehtii (pulmakomme:) siis aina hirnuti, kui pruudi pulmaleiba tehti.

irnaht/aa Li J, pr. -aaʙ Li J, imperf. -ii Li J hirnatada заржать; J opõn irnahtii kujalõ rl. hobune hirnatas tänaval; J õpõin näep peremmeess, nii irnahtaaʙ, i nõizõb irnumaa (kui) hobune näeb peremeest, nii (kohe) hirnatab, ja hakkab hirnuma. – Vt. ka irnuhtaassa.

irnahtaa/ssa Li, pr. -ʙ Li, imperf. -zi Li = irnahtaa; õpõzõd irnahtaassaa hobused hirnatavad.

irnast/aa M, pr. -aaʙ: -aʙ M, imperf. -ii: -i M = irnahtaa; M opõn irnasti hobune hirnatas.

irn/oa M, pr. -oʙ M, imperf. -õ = irnussa.

irn/ua K L Kõ Li J (P) hirnua Lu J Ku, pr. -uʙ P Kõ Li J hirnuʙ Lu J Ku, imperf. -u Kõ Li J hirnu Lu J hirnuda, fig. hirnuda, naerda ржать; гоготать; K opõzõd irnuvaᴅ hobused hirnuvad; Kõ irnub niku tamma jaatiza hirnub nagu mära täku juures; K kõikk irnuzivad niku opõzõᴅ kõik hirnusid nagu hobused; J elä hirnu ampaat škaalilla ära hirnu (naerda), hambad irevil; Ku hään aina hirnub nagraa ta aina hirnub naerda. – Vt. ka irnaa, irnoa, irnussa.

irnuhta/assa: -ss J-Tsv., pr. -aʙ ~ -ʙ J, imperf. -azi: -aᴢ ~ -ᴢ J hirnatada, fig. naerma pahvatada заржать; загоготать; opõin irnuhtaᴢ hobune hirnatas; irnuhtasti nagrõma pahvatati naerma. – Vt. ka irnahtaa, irnahtaassa, irnastaa.

irnuskõ/lla Li -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn Li J, imperf. -lin Li J frekv. 1. J hirnuda ржать; 2. hirnutada, hirnuma panna побуждать к ржанию; Li mitä siä tätä, õvõss, irnuskõõᴅ mis sa teda, hobust, hirnutad! – Vt. ka irnutõlla.

irn/ussa (J-Tsv.), pr. -uʙ J, imperf. -u hirnuda ржать; tamm irnup końušnoiᴢ mära hirnub tallis. – Vt. ka irnaa, irnoa, irnua.

irnus/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin frekv. irvitada, pilgata, (teise arvel) teravmeelitseda зубоскалить, острить; irnussõõb ümper tõiss, piäb lustia irvitab teise üle (teravmeelitseb teise arvel), tunneb (sellest) lõbu.

irnut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin frekv. hirnutada, hirnuma panna побуждать к ржанию; dabušnikk irnuttõõb drubaka ovõiss hobusekarjus hirnutab pasunaga hobust. – Vt. ka irnuskõlla.

irsi Kett. K L P M Kõ Lu Li Ra J I (R) hirsi (M Li), g. irr/ee K M Kõ Lu Li J -ie L P 1. palk бревно; K lõõkku õli suuriss irseiss tehtü kiik oli suurtest palkidest tehtud; L üli õjaa õli vizgattu suuri irsi üle oja oli visatud suur palk; M ku on fundamentti valmiᴢ, pannaᴢ hirreᴅ pääle kui vundament on valmis, pannakse palgid peale; Lu tõizõõ silmäᴢ näeʙ rikaa, a eneltä i irttä ʙ näe vs. teise silmas näeb puru (= pindu), aga endal(t) ei näe palkigi; Lu rihee irreᴅ majapalgid; M miz̆zee pääle pannaz latšipuuᴅ, neitä irsiä kuttsuas soonõõ irsi, soonõõ irreᴅ mille peale pannakse laelauad, neid palke kutsutakse laetaladeks; J kuurittsoi ammõz irsi seina ülemine, sälkudega palk (mille külge kinnitatakse sarikad); M Lu irsi mettsä palgimets; 2. aampalk, (lae)tala (потолочная) балка, матица; Kõ naizikot sõisovat tšehsrihez irree kõhall naised seisavad keset tuba (lae)-

tala kohal (= all); 3. võllas виселица; Kett. ajõ irtee(see) ajas (teise) võllasse; J elä aja minnua irteesee ära aja mind võllasse (= ära nõua minult võimatut)! – Vt. ka latši-, makauz-, multa-, polu-, slega-, sooni-, soonõõ-, taza-.

irsimettsä M Lu Li palgimets строевой лес; Li mettsä on alkomettsä i irsimettsä; kumpiss saat tehä irreᴅ, se on irsimettsä mets on küttepuumets ja palgimets; millest saad teha palke, see on palgimets.

irtii J-Tsv. lahti, vabaks (наречие со значе-нием избавления); J lõpõtõmm tüü, pääzemm tämäss irtii lõpetame töö, pääseme temast lahti; J irtii saama vabanema, lahti saama.

irti-ivu/hsõᴅ: -ssõᴅ (K-Al.) pl. lahtised juuk- sed распущенные волосы; kui õõn lahte laivoilla, laukojõizeni, irti-ivussillani, [ilma-toojani] (Al. 44) rl. kuidas olen lahtiste juustega, mu pesijake, oma lahtiste juustega, mu ilmale-tooja.

irt/tää (K-Ahl. K-Al. R-Reg.), pr. -än K-Ahl., imperf. -in 1. ära võtta, eemaldada удал/ять, -ить; остри/гать, -чь; K tulimma päätä võttamaa, ivuhsutta irttämää, kassaa kaottamaa (Al. 53) rl. tulime pead võtma, juukseid eemaldama, patsi kaotama; 2. K-Ahl. orig.: hänga.

irt/õõ: -õ L -e K-Al. lahtiselt, vallali (наречие со значением разъединения, рассредоточения); L ivuuhsõd õlivad lazzõttu, irtõ juuksed olid (vallale) lastud, olid lahtiselt.

irt/ää M -εä L -ä K-Ahl. -a R-Lön. lahti, valla(le); lahtiselt, vallali (наречие со значением разъединения, рассредоточения); M lazin opõzõõ irtää lasksin hobuse lahti; L kassa on irtεä juuksepalmik on vallali.

irvee-einä J pajulill кипрей.

irvee-sarvi J-Tsv. põdrasarv олений рог.

irveetäi Li hirvee-täi Lu = irvitäi.

irvellää Lu = irvillää; elä irvittee, ampaad õllaa ain irvellää ära irvita, hambad on aina irevil.

irves/ellä Lu, pr. -selen: -seen Lu, imperf. -selin Lu frekv. hambaid irevile ajada скалить зубы, оскаливаться; ep piä irvesellä ampaita ei tohi hambaid irevile ajada.

irv/i Lu Li Ra J I hirvi Kõ S Lu J-Must. I Ku hervi [< is] J-Must., g. -ee Lu Li Ra J hirvee Lu Ku põder лось; Lu kõikkiil onõ sarvõd irvilöil, meezelokkail kõikidel isastel põtradel on sarved; Ra paĺĺo on nütt irviit nüüd on palju põtru; J ku tuõb irvii johsu-aikõ, siz on lihad lõppumattõ rl. kui tuleb põtrade jooksuaeg, siis on lihad lõppemata; Li ärtšäin irvi põdrapull; Lu emä irvi onõ muli, ilma sarvia emapõder on nudi, ilma sarvedeta; J irvee sarvõd on aarikkaᴅ põdra sarved on harulised; J sai irvee lihaa maista sai põdraliha maitsta; I irvee täiᴅ, näitä paĺĺo meillä, mõnikaz i mettsää eb meeɢ põdrakärbsed, neid (on) meil palju, mõni ei lähe (nende pärast) metsagi; Li irvee täi ~ Lu hirvee täi põdrakärbes; J irvee vazikka põdravasikas; Ku miä menin ühs kõrt hirvee ajjoo ma läksin (üks)kord põdrajahile.

irviammaᴢ ~ irvi-ammaᴢ M irvhammas зубоскал; irviammaᴢ, täll on aina ampaad irvillä·ä irvhammas, tal on aina hambad irevil (= ta aina naljatab).

irvieinä Lu põdrakanep иван-чай, копорский чай.

irvil/lää Kett. P M Lu Li J-Tsv. -lä·ä P M -lεä L P -lä Lu -ää J hirvillää Ku irevil с оскалом (наречие); M häilääʙ ain ampaad irvillää käib alati, hambad irevil; M tämä ampaad irvillää tapõttu ta on tapetud, hambad irevil; Li puikoo ku tõmpõzin poiᴢ, sis sõrmõõ panin varrii vettee i irvillää i väärillää, što vaivõttaaʙ kui tõmbasin pinnu välja, siis panin sõrme kuuma vette, ja (olin, hambad) irevil ja ise kõveras, (sest) et valutab. – Vt. ka irvellää, irvüllää.

irvis/ellä L P Li J -elle J-Tsv., pr. -selen P -seen Li J, imperf. -selin L P Li J frekv. 1. hambaid irevile ajada скалить зубы, оскаливаться; J koir irvisseeb ampait koer ajab hambaid irevile; 2. itsitada; irvitada, pilkamisi naerda зубоскалить; J veśolõd inimized ain irvisellä nagra lõbusad inimesed aina itsitavad naerda; P mitä siε irvisseleᴅ mis sa irvitad?; J elkaa irvisselkaa ärge irvitage!; 3. lõõpida насмешничать; P tämääkaa irvisselin lõõpisin temaga; 4. tembutada дурачиться, озорничать; L irvisseliväᴅ vasuo uutta vuotta tembutasid vastu uut aastat. – Vt. ka irvitellä.

irvis/sää L Li -sä J-Tsv., pr. -än Li -en J, imperf. -in Li J 1. hambaid irevile, irvi ajada скалить зубы, оскали/ваться, -ться; J susi irvissi ampaᴅ hunt ajas hambad irevile; J inimin nagrõjõs toož irviseb ampaᴅ inimene ajab naerdes ka hambad irvi; 2. tembutada дурачиться, озорничать; L nii irvissiväᴅ nõnda tembutasid. – Vt. ka irvittää.

irvi/ško L Li, g. -škoo ~ -žgoo = irviammaᴢ; L irviško, irviško iivanannainõ rl. irvhammas, irvhammas Iivani naine.

irvit/ellä M Lu, pr. -telen: -teen M Lu, imperf. -telin M Lu frekv. 1. hambaid irevile ajada скалить зубы, оскаливаться; M irvitteeb ampaita ajab hambaid irevile; 2. irvitada, pilkamisi naerda зубоскалить; Lu elä irvittee ära irvita! – Vt. ka irvisellä.

irvit/tää (P), pr. -än: -en P, imperf. -in hambaid irevile ajada скалить зубы, оскали/ваться, -ться; mitä siä irvited ampaikaa mis sa ajad hambaid irevile? – Vt. ka irvissää.

irvitäi Lu J põdrakärbes (raudkärblaste sugukonda kuuluv lendav putukas) оленья кровососка. – Vt. ka irveetäi.

irvivazikka Li põdravasikas; hirvevasikas лосёнок; оленёнок.

irvüllää M = irvillää; ampaad irvüllää hambad irevil.

is Lu kõtt, käi minema (interj. koduloomade eemale peletamiseks) брысь (междометие для отпугивания домашних животных); is briist kõtt! (interj. kassi peletamiseks); is ψuko (interj. lehma peletamiseks).

isa vt. isä.

isaht/aa P (Lu) issahtaa P (J-Tsv.), pr. -aan Lu, imperf. -iin ~ -in Lu (väheks ajaks) istet võtta, (veidikeseks) istuda присесть; Lu miä isahtin vähässi aigõssi ma istusin väheks ajaks; J issahti va ühessi minutissi istus vaid üheks minutiks; P piεp siz issahtaa siis peab (veidikeseks) istet võtma.

isahtaassa Lu Li issahta/assa J -ss J-Tsv., pr. isahtaan Lu Li -an J, imperf. isahtaazin Lu Li -azin ~ -zin J = isahtaa; Li isahtaa vähänai-gõssi istu väheks ajaks; Lu annõ millõ järtšü, miä vähässi isahtaan anna mulle järi, ma istun veidikeseks; J miä väzüzin i issahtaazin vähäizee, hookazin vähäizee ma väsisin ja istusin veidike(seks), puhkasin veidike.

isand vt. isäntä.

iśe vt. isä.

isintimä vt. izintimä.

iskiä Ku (Ra-Len. J), pr. izg/en ~ izen J isen Ku, imperf. -in J isin Ku lüüa удар/ять, -ить; вби/вать, -ть; J petossuzin de izgin tširvell jalkasõõ vmesto alkoa vääratasin ja lõin kirvega halu asemel jalga; J iski kulakõll vass näkkoa lõi rusikaga vastu nägu; J iski kõrraa, süntü laita rl. lõi korra, tekkis laid (= laeva küljelaud); Ra katkõs lepäs [= lepäss] vadja [= vad́d́aa] ja iski mahasee [= mahaasõõ] (Len. 303) murdis lepast vaia ja lõi maasse; ■ J tult iski de jürähtäz nii kõvassi, jot opõizõt heittüsti lõi välku ja müristas nii kõvasti, et hobused heitusid; J iski süüvve kahs tarelka rokka vihtus süüa kaks taldriku(täi)t kapsasuppi. – Vt. ka ihtšiä, izgetä.

iskr/a Lu, g. -aa säde искра; (elava ja püsimatu inimese kohta öeldakse:) se on niku iskra, tulõkaᴢ see on nagu säde, tuline.

iso¹ (R-Eur.), g. izoo dem. isa(ke) отец; kump on vakka rautakaasi se on isoni kirstu (Eur. 40) rl. vakk, mis on raudkaanega, see on minu isa kirst. – Vt. ka isä, izüᴅ.

iso² Lu Li J, g. izoo Lu J 1. isu охота, аппетит; Li tuli iso, tein leivää murroa tuli isu, tegin leivapudi; Lu issoa bõõ pole isu; Lu mill on kõvassi iso ogurittsaa vai mitä mul on väga isu kurgi või millegi (sellise) järele; Lu miä izossa paĺĺo sein ma sõin isu pärast palju; J iso jo meni müütä isu läks juba üle; 2. himu, soov, tahtmine охота, желание; J tuli iso põlõtta tuli himu suitsetada; J juumizõ iso joomahimu. – Vt. ka imo.

iso³ [< sm] Lu, g. izoo suur большой.

isonik/ka: -k J-Tsv., g. -aa: -a J ahnitseja жадюга.

isoossa: isso/ossa Lu Li -ssa (Lu), pr. isoon: -on Lu Li , imperf. isoozin: -ozin Lu Li hrl. trans. isu tunda, (süüa) tahta; isu olla иметь аппетит, охоту (есть); хотеться (есть); Lu miä issoon marjaa mul on marjaisu; Lu mitä siä issooᴅ mille järele sul on isu?; Lu siä issooᴅ niku saunanain sul on isu nagu nurganaisel; Lu naizõl issomiin meeb üli, siiz jo nõizõp prostopassi süümää (rasedal) naisel läheb isunemine üle, siis juba hakkab lihtsamalt sööma; Li kitsid issoossaa üvvää rohta kitsed tahavad head rohtu süüa; Lu a mill ko sitä issooʙ oi, kuidas mul on selle järele isu! – Vt. ka imottaa, imottsaa.

iso/ssa ~ -ss J, pr. -n J, imperf. -zin J = isoossa; miä ison toorõtta i soolõssa kallaa mul on isu toore soolakala järele; miä ison kõvassi uguritt-saa ma tahan väga kurki süüa.

ispa·nt/tsa: -ts J-Tsv., g. -saa: -sa J hispaanlane испанец.

ispoved/a P J-Tsv., g. -aa P J, ad. Исповѣдала Tum. pihtimus исповедь; P suurõs pühäzä tšäütii jõka näteli tšerikkoza, ispovedall suure paastu ajal käidi iga nädal kirikus pihil; J jok ispovedall tšäiᴅ kas pihil käisid?

ispove/di ~ -d́i J-Tsv., g. -dii ~ -d́ii J = ispoveda; ann antõssi, bratko, meen ispovedilõõ anna andeks, vennake, lähen pihile.

ispovedoit/taa P M, pr. -an P, imperf. -in P pihile võtta исповед/овать, -ать; P pappi ispo­vedoitti papp võttis pihile; P manaχa ispo­vedoitti naizikkoi munk võttis naised pihile; M piεb ispovedoittaa, etti sünnid antaiss vällää peab pihile võtma, et (ta) tunnistaks patud üles.

ispoveedõit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an, imperf. -in pihtida исповед/оваться, -аться; J kõik hilka menne papilõõ ispoveedõittama, nii om paĺĺo süntiit lausa häbi minna papile pihtima, nii palju on patte.

issahtaa vt. isahtaa.

issahtaassa, issahtass vt. isahtaassa.

issand vt. isäntä.

issoota [?] (Ke), imper. pl. 2. p. issoogaa Ke (maha) istuda, istet võtta садиться, сесть. – Vt. ka issua, issuussa, isuta.

issu/a Al. Kett. K L P M Kõ S Po Lu J Ku (Tre. Ja-Len. Li Ra Kr) -aɢ I (Ko Ma), pr. isun Kett. K L P M Kõ Ja Po Lu Ra J Ku is̆suu I Ko Ma isuu I-Set., 3. p. ihsub Kr, imperf. -zin Kett. K P M Po Lu J -zii I -zi [sic!] I-Set. 1. istuda сидеть; M izze isuᴅ, a laa rahvas seisogaa ise istud, aga (teised) inimesed las seisku (püsti); P senie lavvaa takann isuᴅ, senie lauluu laula vs. kelle (selle) laua taga istud, selle laulu laula; P täll on nii tšiire, isub niku tulisii süsii pääl kk. tal on nii kiire, istub nagu tuliste süte peal; Kõ isu, elä mee, veed lahzõõ un̆nõõ vällää kk. istu, ära mine, viid lapse une ära; J mikä nütt on issumin ku tarvis põlosõ jooss mis istumist nüüd (enam) on, kui (on) tarvis tulekahjule joosta; J ahjoo ja lagõõ välile piäb jättä issumizõ vara ahju ja lae vahele tuleb jätta istumise ruumi (varu); K kassa lahgotõtti vetšerina-ehtagonna [= -õhtagonna] ieza lavvaa issumissa (Al. 30) (pruudi) pats harutati lahti lahkumisõhtul enne lauda istumist (= enne söömist); S talvõll tšäütii issumaᴢ talvel käidi (õhtuti) istumas (= käidi istjatel ühiselt töötamas ja aega veetmas); Lu tšäütii tütöd iltaa issumaa tüdrukud käisid istjatel; J ohtõgoa issujõt teh́h́ä tüüt istjatsilised teevad tööd; Kõ varõz issu munõjee pääll vares istus munade peal (= vares haudus); J miä ilmõ süüt isun ma ilma süüta istun (vangis); Lu aluz vähä isuʙ purjelaev istub vähe (vees) (= on väikese süvisega); Lu aluz ahtõril isuʙ purjelaev istub ahtril; J tämäz niku saatõna voimõd issuvõᴅ temas istuvad nagu saatana jõud; M näitä tuõp koko polkka, issuvat silmäd i kõrvat kõik täünnä neid (= kihulasi) tuleb terve parv, laskuvad (peale), (siis on) silmad ja kõrvad puha täis; P isub üvässi selläz niku valõttu (riie) istub hästi seljas, nagu valatud; 2. (maha) istuda, istet võtta садиться, сесть; K lavvaa tagussa, kuhõ issua saisiizimma (Al. 29) (on vaja) lauatagust, kuhu saaksime istuda; Lu isu siä ize koorma pääle (Must. 158) istu sina ise koorma peale; K a tšülmä tulõb da i isup tüttärikolõõ päälie aga külm (pakane) tuleb ja istub tüdruku(le) peale. – Vt. ka issoota, issuussa, isuta.

issuja vt. rinnaa-.

issujapoika R-Eur.: isämees issujapoika emänaine naisotüttö (Eur. 32) rl.

issulauta M Kõ isulauta (Li) istelaud, -pink (paadis, kangaspuudel jne.) сиденье, скамья, скамейка (в лодке, у ткацкого станка и т. д.); M miz̆zee päällä isuʙ, se on issulauta mille peal (kuduja) istub, see on (kangaspuude) istelaud (pink). – Vt. ka issuzlauta, issuva-lauta, isutalauta, isutuzlauta.

issullaa Lu istukil, istudes сидя; tämä on issullaa ta on istukil; issullaa tätä nukutaʙ istudes tuleb talle uni peale. – Vt. ka issuzillaa, isu-tšilla.

issumallõõ M = issullaa; i kooli, sihee issumallõõ i kooli, laŋkõz mahaa ja suri, siia(samasse) istudes surigi, kukkus maha.

issumiin vt. iltaa-.

issum/õ J (Lu), g. -õõ iste сиденье; Lu isä issub issumilla, poigat pöörivät pöörimillä, tüttäret tüvez i ladvaᴢ. umala kerkiät (Must. 160) mõist. isa istub istmeil, pojad pöörlevad pöörlemispaikadel, tütred tüves ja ladvas? – Humala väädid [?].

issuzillaa J = issullaa; issuzillaa ebõõ lofko magat istukil ei ole mugav magada; kaŋgõss kuota issuzillaa kangast kootakse istudes; elä süü sõisõzillaa, issuzillaa tarvis süüvvä ära söö seistes, istudes peab sööma.

issuzlauta Lu isuzlau/ta Li -ᴅ Ra = issulauta; Li venneez õllaa kahs isuzlautaa paadis on kaks istelauda; Ra kuza isutaa i sõvvõtaa, se on isuzlauᴅ kus istutakse ja sõutakse, see on (paadi) istelaud.

issutalo K L P issu-talo P 1. külanoorte piduõhtu, kirmas, simman, subrik; istjad, istjatsed гулянка; супрядки, посиделки; P mentii tõisyõ tšülεäsie issu-taluosyõ mindi teise külasse simmanile; K õhtagonn tulivad issutaloosõõ tšuudaᴅ õhtul tulid subrikule mardisandid; K issutaloᴅ, siεl tantsittii i laulõttii, sukkaa tehtii puikkaakaa, tšedrättii vokiikaa istjad, seal tantsiti ja lauldi, tehti sukka varrastega, kedrati vokiga; 2. istjatsimaja (maja, kus käidi koos tööd tegemas ja pidutsemas дом, где устраивались посиделки, супрядки); L issutalo õli jõka tšüläzä istjatsimaja oli igas külas; P issutalo; tšen antõ õmaa rihie, siεll tšäütii; talossa mahsõvaᴅ, kui paĺĺo peremmieš tšüsü, rubĺa vai kahsi koko talvõssa; tüttärikod ize pesivät sillaᴅ, pojot tõivat puud istjatsimaja; kes andis oma toa, seal käidi (koos); majast maksid, kui palju peremees küsis, rubla või kaks kogu talve eest; tüdrukud pesid ise põrandad, poisid tõid puud. – Vt. ka isuta-talo.

issu/ussa S Lu Ra J (Li) -ssa Lu Ra -ss Lu Ra J-Tsv., pr. -un S Lu J -n J, imperf. -uzin Lu Li J -zin Lu J 1. (maha) istuda, istet võtta садиться, сесть; Lu miä väsüzin, tahon issussa ma väsisin, tahan istuda; J kõik issuussaa lautaa kõik istuvad lauda; Lu issuuska ~ issuskaa istuge!; J lemmuz issuup tällee õvvõõ kratt laskub (istub) talle (sise)õue; 2. kokku minna, vanuda; koomale vajuda садиться, сесть (о ткани и т. п.); осе/дать, -сть (о постройке); J villõin mat́eri kõvassi issuʙ villane riie läheb (pesus) kõvasti kokku; Lu kaŋgaᴢ issuuʙ linane riie (kangas) läheb kokku; J uuvvõd oonõd issussa uued hooned vajuvad; J koto issuz de akkuna piinõd menti kossa maja vajus ja aknapiidad vajusid (läksid) viltu. – Vt. ka issoota, issua, isuta.

issuva-lauta M = issulauta; katokalla on issuva-lauta (põllu)rullil on istelaud.

istor/i M J-Tsv., g. -ii J ajalugu; tõsilugu история; быль; J täät-ko viroo istorii päässi kas (sa) tead Eesti ajalugu peast?; M se bõlõ juttu, se on istori see pole (muidu) jutt, see on tõsilugu.

isulaitsõᴅ [sic!] M pl. (istutus)taimed рассада. – Vt. ka isutuᴢ.

isulauta vt. issulauta.

isuskõl/la (K-Ahl. M-Al.), pr. -õn, imperf. -in frekv. istuda посидеть, сидеть; M eb õe sitä mätässä, kuza eb enne isuskõllu (Al. 44) rl. ei ole seda mätast, kus ema ei (ole) istunud.

isuzlauᴅ, isuzlauta vt. issuzlauta.

isut/a Al. M Po (Kett. K R-Eur. R-Reg. L P Kõ Ja-Len. Ku Kr) -aɢ I, pr. issu/un Al. Kett. L P M Kõ Po Ku -n K R-Eur. Ja, imperf. -zin K L P M -uzin K L M Kõ Po -jõõ ~ ji I, 3. p. -is [sic!] Kr -ie [sic!] ~ sii [sic!] K-Ahl. 1. (maha) istuda, istet võtta садиться, сесть; P ko inehmiin tulõb rihiesie dai b issuu, sõizob uhzyõ suuza vai uhzyõ iezä, siz juollas: issuu, issuu, to vied meilt unyõ vällää, emmä nõiz üötä makaamaasyõ .. – nolaa siz miε issuun kui inimene tuleb tuppa ja ei istu, seisab ukse lävel või ukse ees, siis öeldakse: istu, istu (korraks maha), muidu viid meilt une ära, (me) ei jää öösel magama .. – No (las) ma siis istun; K pojo issusii maale [= issuzi maalõ] (Ahl. 115) poiss istus maha; R elä hooli velvüeni, et issun isuttamatta (Eur. 35) ära muretse, mu vennake, et istun istuma panemata; M saab isuta sinuukaa rinnaa kas tohib sinu kõrvale istuda?; L no issuumma nüd õhtagoizõlõ noh, istume nüüd õhtust sööma; Po isutkaa istuge!; I siälä on rautatee, siällä paĺĺo vättšiä isutass maššinaa seal on raudtee, seal läheb (istub) palju rahvast rongile; M välissä koorma issuuʙ nii süväle uhavaa, et saa kuiniiᴅ vällää nõssaa vahel vajub (istub) koorem nii sügavale (pori)auku, (sa) ei saa kuidagi välja tõsta; 2. loojuda, laskuda, looja minna заходить, зайти, садиться, сесть (о солнце); I kõõs päivüᴅ issuuʙ, õhtogona laskõuʙ metsän al̆laa, too üvä ilma i tuõʙ kui päike loojub, laskub õhtul metsa taha, siis tulebki ilus (hea) ilm; M päivä issuup sirkõassi, leeb üvä sää päike loojub selgelt, tuleb ilus (hea) ilm; M päivä issuub jumalallõõ päike loojub; 3. kokku minna, vanuda садиться, сесть (о ткани и т. п.); M per̆rää pes̆sua meni aivo kok̆koo kofta, issuuᴢ pärast pesu läks kampsun väga kokku, vanus. – Vt. ka issoota, issua, issuussa.

isutai/nõ ~ -n Li, g. -zõõ ruut (kaheaastase köögivilja seemnete saamiseks kasvatatav teise aasta taim) растение-семенник; kapusaa isutaizõᴅ, ne on, nät ku tahoᴅ saavva kapusaa seemeniä, siis piäb jättää kapusaa pää juurijekaa tõizõssi voovvõssi kapsaruudid, need on, vaat, kui tahad saada kapsaseemneid, siis tuleb jätta kapsapea juurtega teiseks aastaks.

isutalauta Kõ = issulauta; lõõkuu isutalavvad õlivat pihkuzõᴅ kiige istelauad olid männi-(puu)st.

isuta-talo Kõ külanoorte piduõhtu, kirmas, simman, subrik; istjad, istjatsed гулянка; супрядки, посиделки; sütšüzüü ko riigad lõpõtattii tappaa, siz nõistii tšäümää isuta- tal̆loo sügisel, kui rehepeksud lõpetati, siis hakati istjatel käima. – Vt. ka issutalo.

isutšilla Ra istukil сидя; isä õli isutšilla isa oli istukil. – Vt. ka issullaa, issumallõõ, issuzillaa.

isut/taa K L P M S Po Lu Li Ra J (R Kõ Ja V Ku) -ta J -taaɢ I, pr. -an K M Lu J -õn Lu J isut̆taa I, imperf. -in M Lu J 1. istuma panna; panna, asetada; vangi panna уса/живать, -дить, сажать, посадить; ставить, по-; помещать, поместить в тюрьму; S lavvaa tağgaa isuttaaz ženiχaa suku laua taha pannakse peigmehe suguvõsa istuma; Po rissintsä isutab nùorikoo rinnaa ženiχaakaa ristiisa paneb pruudi peigmehega kõrvu istuma; Po troittsann tuotii metsäss kazgõᴅ, isutattii akku-nalla nelipühi(k)s toodi metsast kased, pandi õue (püsti); J leip-lappiaka isutõta leipiit ahjoo leivalabidaga pannakse leibu ahju; M tširvee silmä, kuh̆hõõ isuttaaz vartta (see on) kirve silm, kuhu vars pannakse; M aropuu on se, kuhõ isuttaaᴢ piiᴅ, tšümmee piitä rehapea on see, kuhu pannakse pulgad, kümme pulka; M aizaa õttsa on lõhgattu, sis se isuttaaᴢ adraa rutškaasõõ aisa ots on lõhestatud, siis see pannakse puuadra käepideme külge; I veiväᴅ näitä kattilalõõ, isuttivat t́jurmaa viisid nad Kattilale, panid vangi; 2. (maha) istutada, külvata, (maha) panna сажать, посадить; J ep tuntõnnu õnnõa tšüssüä, tarkõnnu taimõa isuttaa, isutti kõvaasõõ maasõõ rl. ei osanud (endale) õnne paluda, (ei) mõistnud taime istutada, istutas kõvasse maasse; M kupoĺoss ain isutattii kapusaᴅ kapsad istutati alati jaanipäevaks; S puu isutattii koo tağgaa puu istutati maja taha; Lu miä isutõn erneht ma külvan hernest; Po sõzar isutti omenaᴅ õde pani kartulid maha; Lu maamunnaa isutõtaa roškiijõõkaa, siiᴢ varz nõizõp tšiiree pääl maa kartuleid pannakse maha idudega, siis tõuseb vars kiiresti maa peale; ■ J konduktori isutti ühe sõittija maalõõ, täll ebõ·llu bilettiä konduktor tõstis ühe sõitja maha, tal ei olnud piletit.

isutu/ᴢ: -s J-Tsv., hrl. pl. -hsõᴅ: -zõᴅ J (istu-

tus)taim, -taimed рассада; leep ko veel mitä isutussiit tarasõ kas tuleb veel (= kas istutame veel) mingisuguseid taimi aeda? – Vt. ka isulaitsõᴅ.

isutuzlauta Lu Li 1. istelaud, -pink сиденье, скамья, скамейка; Lu vätši tšäüʙ issumaᴢ, isutuzlavvaᴅ õllaa rahvas käib (koos) istumas, on istepingid (pandud); Lu kaŋgaspuila on isutuzlauta kangaspuudel on istelaud; 2. pootsmantool беседка, судовой подъёмник; Lu isutuzlauta, seneekaa nõsõtaa maštii pootsmantool, sellega tõustakse (laeva) masti. – Vt. ka issulauta.

isut/õlla Po -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J 1. frekv. istuma panna усаживать; Po nùorikõlõõ i ženiχalõõ isutõltii lahs parmailõõ kõm kõrtaa pruudile ja peigmehele pandi kolm korda laps sülle istuma; 2. (maha) istutada, külvata сажать, посадить; J võtakk isuttõõ uguritsa seemenet kasse peentraa võta külva kurgiseemned sellele peenrale.

isutõzlauta Li = issulauta.

isä K L P M Kõ S V Po Lu Li J I Kr (R Ma vdjI) izä K-Ahl. isa ~ ihsa ~ ihse ~ iśe Kr Иси ~ Ися Pal.1, g. izää K P M S Lu J izεä L iz̆zää M Kõ I Ma vdjI izzää M izä K-Salm.1 J isa отец; Po med́d́ee izäd emät kõikk õltii vad́d́alaizõᴅ meie isad-emad olid kõik vadjalased; M is̆sää veel kutsõttii t́at́a, a emä ain õli emä isa kutsuti (ka) veel t́., aga ema oli ikka e.; P isää juoltii ädässi isa kutsuti ä-ks; M se on issää kõik laŋkõnnu see on päris isasse läinud; M aivoo üvä inehmin, üv̆vää iz̆zää luissa lähnü on väga hea inimene, hea isa luudest tulnud; Lu aa, tämää izää pädrää jää vei (väljaspool abielu sündinud lapse kohta öeldakse:) ahah, tema isa viis peetripäeva jää; Lu isä oŋ koirill einää antamaᴢ (väljaspool abielu sündinud lapse kohta öeldakse:) isa on koertele heina andmas; I izäd eväd mälehtännüüt, kõõz õli vanarahvas (isad) ei mäletanud, millal (see) oli; P iloskoittaguo taivaa isä näitä sinne ilozaa ilmaa rõõmustagu taevaisa neid seal taevas (ilusas ilmas); Lu izää nimi isanimi; M izää talo isatalu; K menep ku [= kuu] isä mehenä, menep päivä pämehenä [= päämehenä] (Lön. 689) rl. läheb kuu isa-mehena, läheb päike peamehena; J isä kalal on totku isakalal on niisk. – Vt. ka jarvi-, maa-, riss-. – Vt. ka iso¹, izüᴅ.

isä-emä M (J-Tsv.) isa-ema, vanemad отец и мать, родители; M lahzõõ ain piäp kuulõta vanapaa sõn̆naa, iz̆zää-em̆mää sõn̆naa laps peab alati kuulama vanema (inimese) sõna, isa-ema (vanemate) sõna.

isäi/n Lu Li, g. -zee isane, isa- самец; Lu isäin tšimolain isamesilane; Li isäin sorsa isapart. – Vt. ka isäne.

isäkala M Lu Li isakala, isaskala рыба-самец; M emä kalal on marja, isäkalal on mahso emakalal on mari, isakalal on niisk; M ko on isä-kala, siz on süämmeᴢ mahso kui on isaskala, siis on sees niisk.

isäkatti I kõuts, isane kass кот.

isäkoira I isane koer кобель.

isämeeᴢ J (R-Eur. R-Lön.) isä-mies R-Reg. izä-meeᴢ (K-Ahl.) isamees сват; посаженный отец; J isämeeᴢ, isüen poika rl. isamees, mu isakese poeg; K meneb kuu izä-mehenä, meneb päivä pää-mehenä (Ahl. 93) rl. läheb kuu isamehena, läheb päike peamehena.

isä/ne P Lu, g. -zee = isäin; P isäne katti isane kass.

isän/tä R-Reg. Lu (K-Ahl.) -t J-Tsv. izäntä (Kõ-Len.) isand ~ issand ~ iisentä Kr, g. -nää isand, peremees, omanik хозяин, владелец; Lu se on rikkaa taloo isäntä see on rikka talu peremees; R peremies pere isäntä (Reg. 33) peremees, pereisand; Lu alusõõ isäntä laevaomanik; ■ Kõ põlvii kummartattii i pajatattii: maa izäntät, maa emäntät, teile puhas võraa [= võra] (Len. 216) kummardati põlvini ja öeldi: maaisandad, maaemandad [= maahaldjad], teile puhas ohver. – Vt. ka peree-. – Vt. ka izätä.

isä-sika M kult хряк.

isüᴅ vt. izüᴅ.

išto K U Kõ konj. et что; U siz nõizin juttõõmaa išto, mihs siä äessämää et tuõ siis hakkasin ütlema, et miks sa äestama ei tule; K a tämä tääsi išto se tüttärikko tšellääkaa johzõʙ (muinasjutust:) aga tema (= karu) teadis, et see tüdruk jookseb kellaga.

ize Kett. K U L P M Kõ V Po Lu J I (R Ja-Len. Ra) izze Kett. K M Kõ S Po Lu Li iźźe M Lu izee Lu iz̆zee M izzee Lu Li izeɢ I ihse K-Ahl. ihze Lu-Must., g. enee K-Ahl. Lu en̆nee M I ene J-Must. ise сам, -а, -о; Lu tõizõl autaa kaivaᴅ, a izze autaa laŋkõõᴅ vs. teisele auku kaevad, aga ise auku langed; Lu izzee teeʙ, a tõizõõ pääle juttõõʙ ise teeb, aga teise peale ajab; M rikkauz izze tal̆loosõõ ep tuõ, piäp tehä paĺĺo töötä rikkus ise tallu ei tule, tuleb teha palju tööd; K durakkoi ep tšüntää ep tšülvää, ize süntüväᴅ vs. lolle ei künta ega külvata, ise sünnivad; K möö õsimma enelee musaa opõzõõ meie ostsime endale musta hobuse; L kõvii nõisi eneskaa pajattamaa hakkas enesega (= omaette) kõvasti rääkima; M täm juttõõp kõhalla·a silmiisee hod enelee kunikkaalõõ tema ütleb otse näkku (silmisse) kas või kuningale endale; M siä entää nii kehnossi piäᴅ sa pead end nii halvasti ülal; P tõmpaa vähäize enellieᴢ, sis tulõb õikõassi tõmba natuke enese poole, siis läheb (tuleb) sirgeks; M tämä ajattõõb enelleeᴢ ta mõtleb endamisi; Lu hoolimaitoo inemin ep kuuntõõ tšettää, ain teeb enee mukkaa kangekaelne inimene ei kuula kedagi, aina teeb oma tahtmise järgi; Lu tämä sai entä müü tehä ta sai oma tahtmise järgi teha; M täm izz entäz eb uzgo ta ei usu iseennast(ki); J uhs ize enessä avauᴢ uks avanes iseenesest; J se inemin on ain ize enellee, tšettä ep salli, ain ühsinää see inimene on aina omaette, kedagi ei salli, aina üksinda; M mitäleeb lahz izze enelle idgõb iĺĺekkõizõõ laps millegipärast nutab tasakesi omaette; J veel ko sillõõ kase on tšähzittü teh́h́e, vai siä ize päittää kas sind on kästud seda teha või (teed) sa omapead? ■ (sporaadiliselt esineb obliikvakäänetes ka reduplikatiivsete liitsõnadena спорадически выступает в косвенных падежах также в виде редупликативных сложений); M täm mokoma ontši prokutoo, ep vaata izeen̆nee tak̆kaa ta ongi niisugune korratu, ei vaata iseenese järele; P i lein ize-entä tšättä müö ja lõin iseendale vastu kätt; I tiiʙ izegentäᴢ katissiɢ, i znatšit meeʙ lehmiä imemää teeb (= muudab) enda kassiks ja, tähendab, läheb lehmi imema; Lu mutamaa onõ izzeenessä mussa, pehmiä, tämä murõnõʙ, niku liiva mustmuld on iseenesest must, pehme, see mureneb nagu liiv. – Vt. ka ikä-. – Vt. ka ittse.

izee-tapp/aja: -õjõ J-Tsv. enesetapja само-убийца.

izge/tä: -t J-Tsv., pr. iske/en, imperf. -zin J lüüa удар/ять, -ить; вби/вать, -ть; pimmiäz iskezin lobakaa uhsee pimedas lõin lauba vastu ust. – Vt. ka ihtšiä, iskiä.

izintim/ä Kett. K-Ahl. P M Lu Li J isintimä K-Ahl. M, g. -ää Lu J -ä Lu võõrasisa отчим.

izmõru/ᴅ (J), g. -u hell, kallis родной, милый, добрый; oi minuu izmõrud isäni rl. oh mu hell isa.

izol/ta: -t J-Tsv. palju; liiga palju много; слишком (много); egle sai izolt viinaa rüüpet eile sai (liiga) palju viina joodud (juua).

izossi J-Tsv. = izolta; oŋ ko teill tänävoonn leipä – slau boohu, on izolt (~ izossi) kas teil on tänavu vilja (leiba)? – Tänu taevale, on palju.

izrail/ii: -i J-Must. adj., indekl. iisraeli израильский; izraili rahvaa karjušši (Must. 151) iis-raeli rahva karjus.

izze, iźźe, iz̆zee, izzee vt. ize.

iźu/ma M Lu -m J-Tsv., g. -maa M J rosin(ad) изюм; J lapšud iźumaka ja suukkur-liivaka on õikõ makuzaᴅ nuudlid rosinatega ja peensuhkruga on väga maitsvad; J paa paashasõ korittsa da iźuma pane pashasse kaneeli ja rosinaid.

izvest/i Lu, g. -ii Lu = izvoska.

izvos/ka Li -kõ Lu -k ~ izv́osk J izveska I, g. -kaa: izv́oskaa J lubi известь; I fundamentti tehäss tšivissä i izveskala vundament tehakse kivist ja lubjaga; J izv́osk panna auta, valõta vett pääle, siis tämä põlõʙ lubi pannakse auku, valatakse vett peale, siis ta põleb; Li kana teeb nahkamunia, ku ep tappaa izvoskaa kana muneb (teeb) nahkmune, kui ei jätku lupja; J põlõtõttu izvosk kustutatud lubi.

izv́oskõi/n J-Tsv., g. -zõõ J lubjane; lubja- известковый.

izvoš/ikka M (Ja-Len.) -ikk J-Tsv. -šikka (P J) -šikkᴀ Ku, g. -ikaa J -šikaa Ku voorimees извозчик; P kui miä õppõzin izvoššikassi kuidas ma õppisin voorimeheks.

izvoz/a M Lu, g. -aa M Lu voor, hobusevedu извоз; M tšäütii izvozaa petteriᴢ käidi Peter-buris vooris; Lu izvozaa ajõttii käidi vooris; Lu izvozaa ajajõᴅ voorilised.

izvozameeᴢ Lu vooriline обозник.

izä vt. isä.

izä-meeᴢ vt. isämeeᴢ.

izäntä vt. isäntä.

izätoo-emätoo: izätö-emato Len. isatu-ematu, vaene-, vaes- без отца-без матери, сирый.

izätä vt. peree-.

izüᴅ (K-Ahl. K-Sj. R-Reg. P-Al. Kõ-Len. J) isü/d K-Gro. -t R-Eur., g. -ü: -e K-Sj. R-Eur. J -ö R-Reg. issüe (R-Eur. R-Reg.) issüje (R-Reg.) isake батюшка, батя; J isämeeᴢ, isüen poika rl. isamees, mu isakese poeg; J bõlõ ilmalla izüttä rl. pole maailmas (= elus) isakest; R isües sinuu isutti, emües sinnuu ehitti (Eur. 35) rl. su isake pani su istuma, su emake ehtis sind; R tšäüsitko tšääpällä isüe (Eur. 36) rl. kas (sa) käisid isakese kääpal? – Vt. ka iso¹, isä.

ižor/a (M), g. -aa = ižorilainõ; soikkolaizõd on puhtaad ižoraᴅ Soikkola poolsaare elanikud (= soikkolased) on puhtad isurid.

ižor/i Lu (J-Tsv.), g. -ii Lu 1. isuri keel ижорский язык; Lu pajatab ižoria räägib isuri keelt; 2. isur ижор/ец, -ка; J väliss jutõlla ižoriijõ viittää vahel öeldakse isurite moodi.

ižorii Lu adj., indekl. isuri ижорский; ižorii tšeeli isuri keel.

ižorilai/nõ ~ -n Lu ižorlain J-Tsv., g. -zõõ Lu isur, isurlane ижор/ец, -ка; Lu rüsümä-tšülä siεl õlivad ižorilaizõᴅ Rüsümäe küla, seal olid isurid; J korõnto om võtõttu ižorilaisiijõ tšeeless sõna k. on võetud isuri(te) keelest. – Vt. ka ižora, ižori.

ižork/ka V, g. -aa isurlanna ижорка; naizikko minuu õli ižorkka sõmõrulta minu naine oli isurlanna Sõmeru külast.

ite J-Tsv. (Lu Ra), g. itt/ee: -e J = ije.

itee: it̆tee M adv. idanema (наречие в форме илл-а от ije); seemened meneväd it̆tee seemned lähevad idanema. – Vt. ka ittee, itteesee, itää, itüü.

iten/essä: -ess J-Tsv., pr. -en J, imperf. -in = iätä; vihma saaʙ, seemened nõissa itenemä vihma sajab, seemned hakkavad idanema.

itiissä: itti/ssä Lu, pr. itiiʙ: -ʙ Lu, imperf. itiizi: -ᴢ Lu = iätä; jüvä ittiᴢ (vilja)tera läks idanema.

itik/ka Lu Li J -k J-Tsv., g. -aa Li J putukas; uss, röövik; tõuk, vagel; koi насекомое; червь; личинка; моль; Li tuli vari ilma, siz lähtevät kõikõõlõizõd itikat χodduu tuli kuum ilm, siis lähevad igasugused putukad liikvele; J itikõt sittšiüvät tšezäll putukad siginevad suvel; J laizgõll perennaizõll lühzikkoz itikõt sittšiüssä laisal perenaisel siginevad lüpsikus(se) ussid; J lihois taita õli vähä soola, ku itikõt sittšiüsti liha(de)s oli vist vähe soola, et siginesid ussid; J kapussõs sittšiüstii itikõᴅ kapsas(se) siginesid röövikud; J kassen taloz lahzõt sittšiüssä niku itikõᴅ selles talus siginevad lapsed nagu vaglad; J itikõd om pilattu lampaa nahgõᴅ koid on rikkunud lambanahad; Lu tikka itikka toonesepp (puukoi); J puu itikk mädamailane (puudes); J jaanii itikka, jaanii üü itikka jaaniuss. – Vt. ka leppä-, tšülvi-, vesi-.

itikkoi-pesä J-Tsv. röövikute pesa гнездо гусениц.

iti/sä: -ss J-Tsv., pr. -zen J, imperf. -zin J vaevu liikuda еле двигаться.

itkaa, itkeä vt. itkõa.

itkiä vt. itkõa.

itku K-Ahl. R-Reg. L S Lu J-Tsv. (K-Al. P M), g. idguu K Lu J 1. nutt плач; J tämä on nii herkk: kui sõna juttõliᴅ, nii itku platsill ta on nii hell: kui sõna ütlesid, nii (on) nutt lahti (platsis); Lu itku i nagru rinnaa vs. nutt ja naer (on) kõrvuti (= nutt ja naer käivad käsikäes); Lu tšen kõig nagrud nagrõʙ, se kõig idgud idgõʙ vs. kes kõik naerud naerab, see kõik nutud nutab; Lu ku mõlõpat silmät tšihkuvaᴅ, tääʙ itkua kui mõlemad silmad sügelevad, (see) ennustab nuttu; L lõikattii ivuuhsõd vällεä i juoltii nuorikõllõ: ivuz maalyõ, itku maalyõ lõigati juuksed ära (= lühikeseks) ja öeldi noorikule: juus maha, nutt maha; Lu lahz on itku suil laps nutab; 2. itk причитание, плач; M em miä mälestä itkua mit̆tää, idgõn niisa·moo ma ei mäleta mingit itku, itken niisama; K siz tüttärikko tulõb idgulla tõizõssa rihessä (Al. 21) siis tuleb tütarlaps (= pruut) itkedes (itkuga) teisest toast; R itku sanat (Reg. 19) itkusõnad, itk. – Vt. ka öö-.

itku/n M-Set., g. -zõõ nutune плаксивый; se lahs õli itkun (Set. 10) see laps oli nutune.

itkur/i K-Ahl. P M Lu J-Tsv., g. -ii J subst., adj. nutja, nuttur; viriseja, hädaldaja плакса, плаксивый; нытик; M mõni on naizikko itkuri, a siz meez juttõõʙ: idgõ, idgõ, nii vähäp kuzõᴅ mõni naine on nuttur, aga siis mees ütleb: nuta, nuta, siis vähem kused; M ühtä voimaa ain idgõʙ, itkuri lahᴢ ühtesoodu aina nutab, nuttur laps; M tšen on itkuri inehmin, siz juõllaᴢ: täll on soo päällä silmäᴅ kes on nuttur inimene, siis öeldakse: tal on silmad soo peal; Lu itkuri, tämä ain kaihoʙ viriseja, tema aina hädaldab (kaebab); Lu itkuri inemin ain kaihooʙ, täll eb õõ mittää viriseja inimene aina kurdab, (et) tal ei ole midagi.

itku-süntünnü M sünnipärane nutja, nuttur плакса от рождения; tämä on itku-süntünnü, seneperäss on itkuri ta on sünnipärane nutja, sellepärast on nuttur.

itkuvirsi (K-Al.) itkulaul, itk причитание, плач; emä issub järjülee vassaa uhzõlõõ, paab tšäe silmii etee, itkuvirrellä kutsub tütärtä (Al. 21) ema istub järile ukse vastu, paneb käe silme ette, itkulauluga kutsub tütart; siz meeb kujalõõ, idgõb kujalla itkuvirŕee (Al. 22) siis läheb tänavale, itkeb tänaval itkulaulu.

itku-ääli L nutuhääl вопль, голошенье; kuulõʙ itku-äältä kuuleb nutuhäält. – Vt. ka idguu-

ääli.

itk/õa Kett. K L P M Kõ S Po Lu J (Al. Set. R U Kr) -õaɢ I (Ii vdjI) -eä (K R-Reg. M-Set. Kõ-Len. Ku) -iä Ku (Lu) -aa Lu Li J (Ra) -a J-Tsv., pr. idg/õn Kett. K L P M Lu Li J -en K-Ahl. Kõ-Len. iten Ku itgan Kr, 3. p. -ab Kr И́дгапъ K-reg.2 Идгапь Pal.1, imper. 1. p. И́дгэ Ii-reg.1 Идгэ ~ Идекь Pal.1, imperf. itšin K P M S -in Lu Li J it́śin Ku 1. nutta плакать; I mitä siä ainõ idgõᴅ, leep sillõ itkõaɢ, tšüüneliä ilma val̆laaɢ mis sa aina nutad, aitab sulle nutmisest, asjata pisarate valamisest; J jot itkõmiss eb õllõiᴢ nutt jätta! (et nutmist ei oleks!); M la idgõʙ: lihõn suu, nahkõn perze kk. las nutab: lihast suu, nahast perse; Lu ühs suu nagrõʙ, ühs suu idgõʙ vs. (üks) suu naerab, (üks ja see)sama suu nutab; Kõ nõizimma itkõmaa üviss meeliss hakkasime heast meelest nutma; M ratkõõb itkõa ~ J parzgub itka nutab kõvasti; Lu aiva reppään itkaa aina nutan ja nutan (üha rebin nutta); J virizeb itka ~ kiriseb itka viriseb nutta; J ulizõb itka ulub nutta ~ J ulvob itka ulub nutta; M paissu itkõmaa ~ J parahtaz itkõma puhkes nutma; 2. itkeda, itku(värsse) laulda причитать, голосить; K tüttäred tulõvad takaa kuultaamaasõõ kui itkõassa. tüttärikko meeb esimeizessi izää tüvee, siz idgõb izäĺee (Al. 21) tüdrukud tulevad tagant järele kuulama, kuidas itketakse. Tütarlaps (= pruut) läheb esiteks isa juurde, siis itkeb isale; M mõnikkaad idgõttii vaissi ääleltää mõned laulsid itkusid vadja keeli; Lu tšen meeb mehele vai koolõʙ, siiz itkõvad ääntä (kui) keegi läheb mehele või (keegi) sureb, siis itketakse; K mõnikkaall pokoinikall mõnt entšiä idgõb ääleltä mõnele surnule itkeb mitu inimest; I noorikõõ piti tšävväs suk̆kua müü, itkõag äälellä, i kuttsuap pulmalõõ, ven̆näässig ittši pruut pidi käima mööda sugulasi, itkema ja kutsuma pulma, vene keeli itkes.

itk/õja ~ -ijä Lu, g. -õjaa itkeja, itkude laulja причитальщица, вопленица; tütöd õllaa tšülää kalmojõõ itkijäᴅ tüdrukud on küla kalmistu itkejad; ääni itkõja itkeja, itkude laulja; paraikaa veel on näitä äänee itkõjita praegu veel on neid itkude lauljaid.

ito L ja siiski, aga siiski тем не менее; jänez on pieni, ito pikkaraizyõ ännεä kannaʙ jänes on väike, aga siiski kannab väikest saba.

its vt. ittse.

itsittsell/ä: -ᴀ̈ Ku endamisi, omaette про себя; duumaan itsittsellᴀ̈, ettᴀ̈ ne, enne saott́śii, halt́śiazed vizottas kiviitᴀ̈ mõtlen endamisi, et need, (nagu) ennemalt öeldi, haldjad viskavad kive.

itše/e K-Ahl. (Kett. M) -n K-Ahl. (J-Must.) -me Lu Ra (Li) -m J-Tsv. ikee [?] (Ku), hrl. pl. -meᴅ Kett. M Lu Li Ra J-Tsv. -net J-Must. ikemeᴅ Ku 1. ige, igemed десна, дёсны; J ampaad on itšemiis tšiin hambad on igemetes kinni; Ra tämä nagraʙ, itšemed nätšüväᴅ ta naerab, igemed paistavad; Lu ülä itšeme i ala itšeme ülemine ige ja alumine ige; Lu pääli itšeme ülemine (pealmine) ige; 2. pl. lõpused жабры; Li päässä ne itšemeᴅ kõiɢ võtõttii poiš što itšemiiᴢ võip tšiiree i pillaussa vet́ kala peast võeti kõik need lõpused ära, sest et lõpustes(t) võib kala ju ruttu riknedagi.

itše/ne K-Ahl. -n (M-Set.), g. -zee põline; ala-line исконный; всегдашний. – Vt. ka ijä-.

itšenää vt. itšänää.

itši Kett. M J-Must. I (Kõ) iki (J) hiki Lu Li Ra J h́iki J-Tsv., g. igõõ: hig/õõ Lu Li Ra J -õ ~ h́igõ ~ -i J idžii Kett. 1. higi пот; M itši valub liittsaa möö higi voolab mööda nägu; Lu hiki tulõb nahganalta hiki-aukkoissa higi tuleb naha alt higiaukudest (= nahapooridest); J varill päivä h́iki voolab jooss palava päevaga higi voolab joosta; Lu higõss meni kõikk tšuutto märjässi higist läks kogu särk märjaks; Kõ tšärppä nõõb lehmää muukkaamaa, štoby lehmä men̆neiz ik̆kõõsõõ, i tšärppä siiz juop sitä ik̆kõa kärp hakkab lehma piinama, et lehm läheks higiseks (higisse), ja kärp siis joob seda higi; I idžellä aizõt siä sa haised higist; Li lampaa hiki, lampaal on hiki niku inemizel on hiki; villõ haizõp sell lampaa higõllõ lamba higi, lambal on higi nagu inimesel on higi; vill haiseb sellest lamba higist; J ein aikõnn tüüt saap tehä hikkõssaa heinaajal saab tööd teha higi(stamise)ni; 2. aknahigi пот на окнах; Lu ain akkunaa higõl võijjõttii uulõtšippaa aknahigiga võiti aina huuleohatist; 3. piibupigi трубочный вар; M ku vaivattii ampaita, sis pantii piipuu ik̆kõa ampaalõõ kui hambad valutasid, siis pandi piibupigi hambale; J piipu higi maku oŋ karka piibupigi maitse on kibe.

itši- vt. ka hiki-.

itšii/n J-Tsv.: ebõ vana, epko noori, tšehs itšiin ei ole vana ega noor, (on) keskealine; ühee itšiizeᴅ üheealised; pittš itšiin ~ vana itšiin pikaealine, (väga) vana; pool itšiin keskealine. – Vt. ka iällin.

itšili/in ~ -n J-Tsv.: tańa om minuka ühs itšilin Tanja on minuga üheealine. – Vt. ka iällin.

itši/ne P J (L) -ine Lu Li (J-Tsv.) -n Lu (J-Tsv.) -in J-Tsv. iki/ne L Lu -nä [sic!] L -n Ku, g. itši/zee Lu -ze ~ -ize J ikizie L 1. igavene вечный; Lu kase koto on itšiine, üvässi on tehtü see maja on igavene, hästi on tehtud; J itšiiss bõõ mittäit maa ilmõᴢ maailmas ei ole midagi igavest; 2. põline, iidne исконный, извечный; Lu rantakunnaa tšüläᴅ, need õltii itšizet kalastajaᴅ rannaala külad, need olid põlised kalastajate külad; Lu ikine merimeeᴢ põline meremees; Li see õli taloo merkki, see õli itšiine see oli talu märk, see oli põline (iidne); 3. alaline, alatine всегдашний; L tulit senie taluo itšizessi perennaizõssi tulid selle talu alaliseks perenaiseks; J kase talo millõ nii näüttiiʙ, siäll on itšiin siivo ja puhisuᴢ see talu nii meeldib mulle, seal on alaline kord ja puhtus; 4. väga vana, igivana древний, извечный, ветхий; Ku ikin maja väga vana maja; ■ Lu se on itšiine vana see on igavene (= väga) vana; J siin taloz on itšized juumõrid siin talus on igavesed (= suured) joodikud; J ivana, itšine koirõ rl. Iivan, igavene koer; P se õli sõimaamiin: itšine santti see oli sõim: igavene sant. – Vt. ka iä-.

itši/zessi P Li -sessi J-Must. igavesti, igaveseks, alatiseks вовеки веков, на веки вечные, навсегда; J .. siittä sinu tšäezä on riikki ja vätši ja kunnia itšisessi (Must. 156) .. sest sinu käes on riik ja vägi ja au igavesti; P .. i griša pannass türmääsie iässi (~ itšizessi) .. ja Griša pannakse eluajaks (igaveseks) vangi; Li vikoitti enele jalgaa i jäi itšizessi urodõssi (ta) vigastas endal jala ja jäi igavesti vigaseks. – Vt. ka itšäässi.

itšiäi/ne J-Must., g. -zee sookask пушистая берёза.

itš/ä Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J I ikä Ku, g. iää M S Lu iä P M J I ijää K-Ahl. ijä J-Len. -ää (Kett. Kõ) -εä (L) 1. (elu)iga, eluaeg, elu; inimpõlv век (продолжительность жизни чело-

века); поколение; J opõizõ itšä on lühep inimize ittšä hobuse eluiga on lühem inimese elueast; L siunatkuo jumala ted́d́e elämεä, pittšεä itšεä elεä õnnistagu jumal teie elu, pikka iga elada; Lu inemin omaa iää eläb i õppõõʙ, a ühssama durakkan koolõʙ vs. inimene elab ja õpib (kogu) oma eluaja, aga ikkagi sureb lolli-na; Lu iäd on täll aikaa, tämä piäb ain läkinää kk. (lobiseja kohta öeldakse:) tal on (terve) igavik aega, ta peab aina mokalaata; Lu nenä õttsaa näeᴅ, a iää õttsaa ed näe vs. ninaotsa näed, aga elu lõppu ei näe; Kõ täm̆mää iäss tap̆paaʙ tema eluajaks piisab (sellest varandusest); J köüh õma ittšä näeb gooŕa vs. vaene näeb (kogu) oma elu(aja) viletsust; Ku ikä ellää boo nalja vs. elu elada pole nali (= naljaasi); K inehmiizee itšä on tširjova vs. inimese elu on kirju; M täll ebõõ õllu õmaza iäzä miltissäid gooŕaa tal ei ole olnud oma elu jooksul mingisugust muret; L koko itšεäss lahkuan õmass periess kogu eluks (= igaveseks) lahkun oma perest; J jäi rammittsõmaa iässi jäi (kogu) eluks lonkama; Lu nüt senee tütöö noor itšä meni (kui tüdruk saab lapse, siis öeldakse:) nüüd selle tüdruku noor elu (= noorpõlv) on läinud; M itšä on sata vootta, mõn̆nia ittšiä on mennü (inim)iga on sada aastat; mitmeid inimpõlvi on (mööda) läinud; 2. vanus, iga возраст; Lu mill õli kastõiššõmõd vootta ittšää ma olin kaheteistkümneaastane; Li paĺĺo teill on ittšää kui vana te olete?; Lu tämä õli minuukaa üht ittšää ta oli minuga ühevanune; J lahzõll jo on ittšä lapsel on juba vanust (= laps pole enam väike); Lu miä nõizin karjušissi vanall ittšää ma hakkasin vanuigi (vanas eas) karjuseks; Lu noorõl iäl noorusajal, noorpõlves; ■ M kase on om̆maa iä rajatšiven kk. see (asi) on (siin) eluaeg olnud (on oma ea olnud piirikiviks); M sitä i para·ikoo kuttsuaᴢ nastoo rootšito, õm̆maa iä tuli se juttu, õmassi iässi tuli mälestüssõna seda (kohta) kutsutakse praegugi Nasto ale-põlluks, omal ajal tekkis see nimi (jutt), alatiseks jäi (see) nimi (tema mälestuseks); Lu sis kus itšä saavva minu rumis [= ruumis] tšättee (Len. 277) siis kusagil saadakse minu surnu-keha kätte. – Vt. ka täüz-.

itšä/ne (R-Eur.): siit saat kullat kuu itšäset (Eur. 40) rl. siit saad kullad kuu-ealised [?]. –Vt. ka ala-. – Vt. ka iällin.

itš/änää Lu -änä Lu Li -enää Lu: Lu mikä itšänää se õli miski se (ikka) oli; Lu mikä itšenää riissa on tootu kottoo, äärimeez ep tää, mikä se on, siis tšüzüʙ, mikä se morkuna sill on siin mingi(sugune) riist on toodud koju, kõrvaline inimene ei tea, mis see on, siis küsib: mis vigur see sul siin on?

itšä/vä Kett. K L M Kõ Lu J I -ve Pi Ke J -v Lu J-Tsv., g. -ää: -ä J 1. igav; nukker, kurb скучный; грустный, печальный; L dava·i pimepilkkua mäntšimεä, eb lie sillõ siz itšävä hakkame pimesikku mängima, sul ei hakka siis igav; M noorill on itšävä ležiä ilmaa töötä noortel on igav olla (lesida) ilma tööta; Lu milla on itšävä mul on igav; Kõ millõõ tuli itšävä mul hakkas igav; Lu että tuskaa kottoa, ebõ·õ itšävä kas te ei igatse koju (kodu järele), kas (teil) pole igav (= kas te ei nukrutse)?; Lu tänäv on itšäv ilm, vihma ilm täna on nukker ilm, vihma(ne) ilm; Lu itšävä aika, jo sütšüzü tuõʙ nukker aeg, juba tuleb sügis; Lu vanaa inemizee elo on itšävä sütšüzü vana inimese elu on kurb sügis; I miheɢ siä õõd niin itšävä miks sa nii kurb oled?; M kase on mokoma roho, ku tulõb itšävä, sitä tolki ńuuhaa, siz leed vesola see on niisugune rohi, kui hakkab kurb, (siis) ainult nuusuta seda, siis muutud rõõmsaks (lõbusaks); J tšülää leipää on itšäv süüvve vs. võõrast leiba on kurb süüa; 2. igatsus тоска; J kotto on itšäv kodu järele on igatsus; J tšell on lidnaa itšäve, se tulkoo med́d́ee tšülää rl. kel on linnaigatsus, see tulgu meie külla; Lu mill on itšävä valkaata leipää vai saijjaa mul on igatsus valge leiva või saia järele; Lu mil leeb itšävä tätä, miä õõn õppõõnut tämääkaa ma hakkan tema järele igatsust tundma, ma olen temaga harjunud; M lezzellä õli itšävä meessä lesk igatses (oma) mehe järele; Lu itšävässä inemin võip tuzgõtõ igatsusest võib inimene kurvastada; ■ J rookõss kala on itšäv süvve luist kala on tüütu süüa.

itšävöit/tää M Lu -tä J-Tsv. itšäveittääɢ I, pr. -än Lu -en J, imperf. -in Lu J 1. igavleda, igavust tunda; igatseda; nukrutseda скучать; тосковать; грустить; M täm̆määkaa bõõ aikaa itšävöittää temaga pole aega igavust tunda; I koira ulvoʙ, peremeessä itšäveitäʙ koer ulub, igatseb peremehe järele; Lu miä õõn paha itšävöittämää ma nukrutsen alatasa; J võõras poolla jõka inimin itšävöiteʙ võõras kohas (= võõrsil) iga inimene nukrutseb; 2. kurbust tundma panna, nukraks teha (ka impers.) наг/о-нять, -нать тоску, скуку; J elä õõ nii tuskõin, itšävöited i minu ära ole nii nukker, teed minugi nukraks; Lu minnua algab itšävöittää mind teeb nukraks.

itšävöi/tä (L P), pr. -n L P, imperf. -zin igavleda, igavust tunda скучать; L ed nõizõ itšävöimεä sa ei hakka igavust tundma; P älä itšävöi, tüttärikko, õlõd nuori rl. ära igavle, (sa) oled noor tütarlaps.

itšävü/ᴢ J, g. -ü [?]: -see J igatsus; nukrus, kurbus тоска; печаль, грусть; a itšävüz om mokom, jott i jutõll em või aga igatsus on niisugune, et ei suuda rääkidagi (ei leia sõnu); kui kottoa kaugõpõl, nii itšävüs tuõʙ kui (ollakse) kodust kaugemal, siis tuleb kurbus (peale).

itšävüü/tä (Kett.), pr. -n Kett., imperf. -zin = itšävöitä.

itš/äässi Kett. Kõ -εässi L = itšizessi; Kõ jään itšäässi häilämää jään igavesti hulkuma; L kaottaassa minu itšεässi rl. (pulmaitkust:) kaotatakse (= unustatakse) mind igaveseks.

ittee Lu J adv. idanema (наречие в форме илл-а от ite); J jüväd om pantu ittee (itenemä) terad on pandud idanema; Lu rüiᴢ, vehnä, õzra mennaa ittee rukis, nisu, oder lähevad idanema. – Vt. ka itee.

itteesee Ra J = ittee; Ra seemee meeb itteesee seeme läheb idanema; J uguritsaᴅ nii märänessi tänävoonna mennää hoduusõõ; itteesee mentii üvässi, a kazvoa bõõ kurgid lähevad tänavu nii viletsasti kasvama; idanema läksid hästi, aga kasvu pole.

ittee/zä: -ᴢ J-Tsv. adv. idanemas, idanenud (наречие в форме ин-а от ite); rüttšed jo on itteeᴢ rukkid juba idanevad.

ittissä vt. itiissä.

itts/e ~ its [< is, sm] Ku, g. -ee ~ -essee Ku = ize; issuus hepoizell päällᴀ̈ ja lähsi ja ittse lauloʙ istus hobuse peale (= vankrile) ja asus teele (läks) ja ise laulab; repo viskas tee päällᴀ̈ külellää, teki ittsee koolleessɪ (muinasjutust:) rebane heitis teele küljeli, tegi enese surnuks (= teeskles surnut); ittsiä hänt eb näü, kipunad vaa lennettäᴢ teda ennast (= kratti) ei ole näha, ainult sädemed lendavad; lampaad mänt́śii kaik künnet́śüü päällᴀ̈ d́i roojatt́śii ittsesseeᴅ lambad läksid kõik küntu (= küntud põllu) peale ja määrisid end ära.

ittšiä Li: tämä petteli mitä ittšiä ta valetas mida tahes; pajata mitä ittšiä räägi mida tahes.

ittš/ää Li J -ä J-Tsv. ikka, aina, alati, igavesti всегда, вечно; J tämä ittšää mokoma viratoo ta on ikka niisugune halb (olnud); J ittšä siä minnua tuskõnoitõᴅ sa alati pahandad mind; J talopoigõll tšäed on ittšää viĺĺiiᴢ talupojal on käed alati villis; J eb ittšä suur tuuli puhu, kõrt i tämä alõnõʙ vs. ega kõva (suur) tuul puhu igavesti, kord vaibub temagi. – Vt. ka mikä-.

itu K-Ahl., g. iuu [?] = ije.

itä¹ Lu Li J, g. iää Lu Li iä J ida, idakaar восток; Lu esimezet tuulõᴅ, itä, läns, pohja, lounaᴅ põhiilmakaared (on) ida, lääs, põhi, lõuna; Lu aluz meeb iäl alus läheb itta; Lu itä ku nõizõb itkõmaa, siz idgõp kõlmõt päivää, kõlmõt päivää tšüüneliä tappaaʙ kui ida hakkab nutma (= kui idast algab sadu), siis nutab (= sajab) kolm päeva, kolm(eks) päeva(ks) jätkub pisaraid; J itä tuuli tuulõb iäss idatuul puhub idast; Lu itä veha idatooder. – Vt. ka lõunad-.

itä² J-Tsv., g. iää = ije.

itämät/oo: -öö M, g. -tomaa idanematu, idanemisvõimetu невсхожий, стерильный (о семени); nee leeväd itämättömäᴅ seemeneᴅ need on idanemisvõimetud seemned. – Vt. ka iätoo.

itäpooli (J-Must.) itä-pooli Li = itä¹; J .. tulivat itäpoolõssa viisaat .. (Must. 151) .. tulid idakaarest (idast) targad ..

itäpõhja Lu Li itä-pohja Lu kirre северо-восток; Lu tuuli on itäpohjalt tuul on kirdest; Li itäpõhja tuuli kirdetuul.

itätuu/li Lu J itä-tuuli Lu Li J-Tsv. -l J idatuul восточный ветер; J itä-tuuli on lüünü kõig meree jää rakkoo idatuul on löönud kõik merejää praguliseks.

itäveha ~ itä-veha Lu idatooder (madalikust) idapoolne meremärk веха (к востоку от мели); itäveha onõ valkaa i mussa keppi, a hattu onõ mussa idatooder on valge ja must (= valge- ja mustavöödiline) ritv, aga tipp (müts) on must; itä-vehaa goolikka on mussa, šešta on mussa i valkaa idatoodri luud (luuataoline meremärk) on must, teivas on must ja valge (= musta- ja valgevöödiline).

itäv/ä Kõ, g. -ää (hästi) idanev, idanemisvõimeline всхожий; rüiz-iväᴅ võivaᴅ õlla itäväᴅ i mõnikkaaᴅ eväᴅ taho it̆tää rukkiterad võivad olla (hästi) idanevad ja mõned ei taha idaneda.

itää¹ Kett. it̆tää Kõ ittää (Lu), pr. iäʙ Lu, imperf. iti = iätä; Kõ rüiz-iväᴅ võivaᴅ õlla itäväᴅ i mõnikkaaᴅ evaᴅ taho it̆tää rukkiterad võivad olla (hästi) idanevad ja mõned ei taha idaneda; Lu jüvä iäʙ tera idaneb (= on läinud idanema).

itää²: ittää J-Tsv. adv. idanema (наречие в форме илл-а от itä); seemened on pantu ittää seemned on pandud idanema; veel-ko seemened mennä ittää kas seemned lähevad idanema? – Vt. ka itee.

itäässä: ittä/ässä Lu Li, pr. itääʙ: -äʙ Lu Li, imperf. itääzi: -äzi Li -zi Lu = iätä; Lu kase seemene ittääʙ, saap tšülvää see seeme idaneb, võib külvata; Li rüttšeed eväd ittää rukis (rukkid) ei idane; Lu jüväᴅ nõissaa ittämää (vilja)-terad hakkavad idanema.

itäüssä: ittäü/ss J-Tsv., pr. itäüʙ: -ʙ J, imperf. itäüzi: -ᴢ J = iätä; veelko rüttšee seemened ittäüssä kas rukkiseemned idanevad?

itü Lu J, g. iüü J 1. Lu idu росток, зачаток; 2. linnased солод; J enne jürtšii naizõt pühänn tšäütii duumaamaᴢ, kui paĺĺo kopitamma ittüä enne jüripäeva, paastuajal, käisid naised arutamas, kui palju kogume linnaseid; J ittüä kopitattii matti naizõssa linnaseid koguti matt naise kohta. – Vt. ka ije.

itüü: ittüü Lu adv. idanema (наречие в форме илл-а от itü); kase seemene meni ittüü see seeme läks idanema. – Vt. ka itee.

itüü/ssä: ittüssä (Lu), pr. -ʙ, imperf. -zi = iätä; rüiz om pantu ittümää rukis on pandud ida- nema.

iugata (K-Lön. R-Reg.), pr. iuka/an K, imperf. -zin = iukaa; K itku iukaap süämen (Lön. 693) rl. nutt piinab südame (ära).

iuh/gata M, pr. -kaaʙ M, imperf. -kazi impers. iiveldada, iiveldama ajada тошнить; piεb vähäkkõizõõ aukata leipää, mitä leeb iuhkaaʙ peab väheke leiba haukama, millegipärast ajab iiveldama.

iuh/ka K-Ahl., g. -gaa (põhja)sade, sete, pära осадок, отстой.

iukaa¹ (K-Ahl. Kõ), pr. iug/an K-Ahl. Kõ, imperf. -in piinata мучить; itku iugab süämee, tšüünel silmät tšilvelõbi (Ahl. 97) rl. nutt piinab südame (ära), pisar teeb silmad valusaks. – Vt. ka iugata.

iuset, iuᴢ vt. ivuᴢ.

ivan-da-marja ~ ivan-da-maarja M jaani-lill, härghein иван-да-марья.

ivasuᴅ vt. ivuzuᴅ.

iveele: iv̆veele M adv. ← ivi; rüis kazvap siz elkotsap siz meneʙ iv̆veele rukis kasvab, siis õitseb (läheb õitsele), siis loob pea (tera).

ivi I (M) iveh I, g. ivee: iv̆vee M I = ivä; I täh-d́essä võtaᴅ iv̆vee viljapeast võtad tera; I iv̆viä tšähtšiäg nõizõmmaɢ hakkame teri (viljapeadest välja) tallama; I siᴢ meeʙ müllüü iv̆veekaa, javaʙ javona (javossiɢ) siis läheb viljaga (teradega) veskile, jahvatab jahuks.

ivuhsuᴅ vt. ivuzuᴅ.

ivuhsõõlõikkaaja: ivusõõleikkaaja Lu õielõikaja (kahjurputukas) цветоед, почкоед; ivusõõleikkaaja on harmaata tšättä, harmaa karvaa õielõikaja on halli värvi, halli karva.

ivuskarva M Lu ivus-karva (J-Tsv.) juuksekarv волос, волосок; J ivus-karvõd nõissa püssüü juuksekarvad tõusevad püsti.

ivuspää (K-Al.) subst. pikajuukseline (neiu hellitusnimi rahvalauludes) длинноволосая, неостриженная (ласкательное название девушки в народных песнях); kunniz õõn ivuz-pään, ilma-toojani, kassa-pään, kantajõizõni (Al. 44) rl. (pulmaitkust:) kuni olen pikajuukselisena (= neiuna, vallalisena), mu ilmaletooja, palmikpeana, mu sünnitajake (kandjake) (= kuni olen veel neiu, vallaline).

ivus/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J karvustada, juustest sakutada, tutistada трепать за волосы; võta ivus, mitä nämä siäll mürretä võta karvusta (neid), mis nad seal hullavad!

ivustolk/ka: -k Ra juuksesalk, -tukk прядь волос, вихор.

ivu/ᴢ Al. K-Ahl. P M Lu Ra J-Tsv. (Kett. R L Kõ I Kr) -uᴢ L (K P J I) ivvuᴢ (Lu) iuᴢ (Ke Po Lu J I Kr) iguᴢ (R-Eur.) juuᴢ [?] (I) hivuᴢ Kõ hiuᴢ Ku (K-Sj. J) Ивуса Pal.1 Ii-reg.1 И́вуса K-reg.2 ühuse Kr, hrl. pl. -hsõᴅ Kett. L P I (Kõ Ra J-Must.) -hset K-Ahl. -uhsõᴅ K L I -χsõᴅ ~ -uχsõᴅ P -kseᴅ (R-Reg.) -ksad K-Sj. -ssõᴅ Al. Kett. P M -sset R-Lön. Lu-Len. -sõᴅ Kett. M Lu Li Ra J -set R-Reg. -saᴅ M Lu -usõᴅ J ivvusõᴅ Lu iuhsõᴅ Po I iuχsõᴅ J iuφsõᴅ (Ke) iussõᴅ Lu igusset R-Eur. juuhsõᴅ (I) hivussõᴅ (Kõ) hius/õᴅ J -et K-Sj. Г̧ ïуксетъ Pal.1 iuset ~ ihwuscht ~ ihhust Kr juuksekarv, karv; juus, juuksed волос; волосы; Lu tšülmässä se tuõʙ, ühtkaa ivussa eb õllu pääᴢ, plešši meeᴢ külmast see tuleb, ühtegi juuksekarva ei olnud peas, kiilaspäine mees; J kuss hitolt om puutunnu [= puuttunnu] naisiijõ ivuᴢ kust kuradilt on (siia) sattunud naiste juuksekarv?; J parra ivuᴢ meep šikkõra habemekarv läheb krussi; Lu ühs ivusõõ karv ilma suudimatta eb lähe vs. üks(ki) juuksekarv ei lange (peast) ilma ette määramata; P mill elo õli niku ivuhsyõ karva kk. mu elu oli nagu juuksekarv(a otsas); M ivus pittšä, a meeli lühüᴅ ~ ivus pittšä, a ladva lühüᴅ vs. juus pikk, aga aru lühike; P vaatan kast kaunissa ivuss vaatan neid punaseid juukseid; Lu ivusõd õltii alla põlviee pitšäᴅ juuksed olid pikad, allapoole põlvi; Lu plešši inemin tšenell bõõ iussii kiilaspea inimene (on), kellel pole juukseid; M ivusõd õllaz valkõaᴅ, a äpiät ebõõ juuksed on hallid (valged), aga südametunnistust (häbi) pole; M tämä nii kõvassi heittü, ivusõd nõisti pissüü ta ehmus nii kõvasti, (et) juuksed tõusid püsti; M kazel inehmizel on enäp kasta võlkaa kui ivussia pääᴢ sel inimesel on rohkem (seda) võlga kui juukseid peas; M häiläb ivusat haijallaa käib (ringi), juuksed laiali; M ivusõd on laskõnu šaadrillaa juuksed on vajunud sorakile; M ku kaugaa et sugõ, siz on ivusõd vanunuᴅ kui (sa) kaua ei kammi, siis on juuksed vanunud; Lu minuu vunukal on ivusõt tšikkaraᴢ minu lapselapsel on juuksed lokkis; M näd ivusat pissüä niku avupää näe, juuksed püsti, nagu sasipea; Ra kudrid ivusõᴅ ~ Lu tšippur ivuᴢ ~ tšikkar ivuᴢ lokkis juuksed, kähar juus; J arvad ivusõᴅ hõredad (harvad) juuksed M kõv̆vii guustat paksud ivusõᴅ väga tihedad, paksud juuksed; Lu täll ain on sirkaad ivusõᴅ tal on alati siledad (= siledaks kammitud) juuksed; Lu musad ivusaᴅ, murja süä, valkaad ivusaᴅ, vaĺjo süä vs. mustad juuksed, pehme süda, valged juuksed, vali süda; J liigõᴅ ivusõᴅ ~ võõrad ivusõᴅ valejuuksed; M kunnõ irte ivuzila .. (Al. 48) rl. kuni (olen) lahtiste juustega (= kuni olen veel neiu, vallaline) ..; Lu miä menin ivusõõ leikkaajal ma läksin juukselõikaja juurde; J ivusõõ tolkka ~ ivuᴢ butšk juuksesalk; ■ Lu ivusõõ lõikkaaja õielõikaja (taimekahjur); sajajalgne. – Vt. ka irti-, süntü-, tšikkar-.

ivuzeinä P villpea (taim) пушица.

ivu/zuᴅ (K-Ahl.) -hsuᴅ (K-Al.) ivasuᴅ [?] (R-Reg.) dem. juus, juuksed волос, волосы; K tulimma päätä võttamaa, ivuhsutta irttämää (Al. 53) rl. tulime pead võtma, juukseid eemaldama.

ivvuᴢ vt. ivuᴢ.

ivä K-Ahl. M I (Kõ), g. ivää M-Set. iv̆vää I (vilja)tera, iva зерно; M seemened on pantu napro·obu, jo iväd üv̆vii it̆tääväᴅ seemned on pandud prooviks, terad idanevad juba hästi; I inehmine viskazi ivijä: akana meeb ühtee poolõõ ja ivä tõisõõ poolõõ inimene tuulas (viskas vilja)teri: agan läheb ühele poole ja tera teisele poole; Kõ iv̆vää on vähä, tšell pool puutaa, tšell puuᴅ, sen̆neeka et mee kaukaalõ müllüü vilja (teri) on vähe, kellel pool puuda, kellel puud, sellega (sa) ei lähe kaugele veskile; I rütšee ivä rukkitera; I õzraa ivä odraiva; ■ I mussa ivä tungaltera. – Vt. ka nisu-, rüiz-. – Vt. ka ivi, jüvä.

iõ vt. ije.

iäitši/n M -ine Lu igipõline; igi- извечный; M täm on iäitšin rikaᴢ, tälle veel takaäd́d́öiltä on jäännü rikkauᴢ tema on põline rikas, talle on veel vanavanaisadelt jäänud rikkus; Lu se on itšiine vana, se on jo iäitšiine vana see on igavene (= väga) vana, see on juba igivana.

iäl/lin (M Lu) -line (M) -in J-Tsv. (Lu) -ine J-Tsv. -liin (Kõ Lu): J tšehs iälin meeᴢ kesk-

ealine mees; J jo om poisii iälin on juba noormeheeas; Lu ühee iällizeᴅ, ne õllaa üht ittšää, litši on sünnüttü üheealised, need on ühevanused, (ajaliselt) ligistikku sündinud. – Vt. ka tšehsi-, täüz-, ühz-. – Vt. ka itšiin, itšiliin, itšäne.

iällä K (ei) iialgi, (ei) ealeski никогда; teil iällä eb lee aikaa teil ei ole iialgi aega. – Vt. ka iästši.

iält/ää ~ -ä M alati всегда; riigaza on alaparrõᴅ i üleparrõᴅ. se on iältä nii rehetoas on alumised parred ja ülemised parred. See on alati nii (olnud); iältää nii tehtii alati tehti nii.

iästši J-Tsv. = iällä; mokomõit muuttuvait aikoi veel iästši bõ õllu niisuguseid muutlikke aegu pole veel ealeski olnud.

iät/oo: -öö (M), g. -tomaa = itämätoo; taitaa õltii iättömäd rüt̆tšeeᴅ, etti jäi nurmi paĺĺaassi vist olid idanemisvõimetud (= vanad) rukkid, et nurm jäi paljaks.

iätä Lu (Kett. K-Ahl. M), pr. itä/äʙ Kett. it̆tääʙ M, imperf. -zi Lu idaneda прорастать, пускать ростки, всходить; M iväd üv̆vii it̆tääväᴅ, a tõizõd eväd lazzõ nen̆niä (ühed) terad idanevad hästi, aga teised ei aja idusid (välja); K evät itääka ned rütšeet (Ahl. 5) need rukkid ei idanegi; Lu jüvä algab iätä tera hakkab idanema. – Vt. ka itenessä, itiissä, itää¹, itäässä, itäüssä, itüüssä.

ja K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku ja, ning и, да; Ra tütöd ja poigat tantsittii tüdrukud ja poisid tantsisid; P saunall õli saunneüᴢ ja sauna saunal oli esik ja saun(aruum); J tämä meeb ja idgõʙ ta läheb ja nutab; Lu vad́d́aa tšeeli on raŋkka ja muudra tšeeli vadja keel on raske ja keeruline keel; Lu üφs on eeᴢ ja tõin takan üks on ees ja teine taga; Po kuus näteliä ja sis kutsuttii suku kuus nädalat (möödus) ja siis kutsuti sugulased (kokku); Lu ja tšülä nii tetši ja küla tegi nii(viisi).

jaa K P M Li J ja M J ia Kr Я Pal.2 K-reg.2 jaa, jah да, действительно; M jaa, se on tõtta jaa, see on tõsi; M teill on õhva müütävä sugussi. – on jaa, vasataᴢ teil on õhv suguloomaks müüa? – On jah, vastatakse. – Vt. ka jah, joo¹.

jaad/u M Lu Ra J, g. -uu Lu J mürk яд; J mato niglõᴢ, de mao jaaduss kooli madu nõelas, ja mao mürgist suri; J tappõ enez jaaduukaa tappis enese mürgiga.

jaaduk/aᴢ M, g. -kaa mürgine ядовитый; jaadukaz marja mürgine mari.

jaadõr/i J-Tsv., g. -ii J suurtükikuul ядро (пушечное), снаряд; jaadõri va vuhizõp, ku lentääʙ suurtükikuul ainult vuhiseb, kui lendab.

jaahsaɢ vt. jahsaa.

jaaillaa P adv. täkul, täku juures (paaritamisel) на случке; tamma on jaaillaa, jaati üppεäʙ mära on täkul, täkk kargab. – Vt. ka jaatiza.

jaa/kkari (Ja-Len.) -kari M-Set. -gari K-Ahl., g. -kkarii ankur якорь; Ja tõizõl päivää, tšümme tunnia oomnikkoa nõisi suur tuuli i meitä vei jaakkari kaa skaaloi pääle (Len. 238) teisel päeval kell 10 hommikul tõusis suur tuul ja viis meid (koos) ankruga kaljude peale.

jaak/kori ~ -ori (Ja-Len.), g. -korii = jaakkari; möö tulimma lidnaa port-arttuur i nõizimma jaakkorille kahs tunnia öötä (Len. 239) me tulime Port Arturi linna ja jäime ankrusse kell kaks öösel; kahs tunnia päivää nõizimma jaakkorissa i menimmä meree (Len. 239) kell kaks päeval hiivasime ankru ja läksime merele.

jaal/a Lu, g. -aa Lu julla ял, ялик; jaala õli peeni, õli ühs maštin julla oli väike, oli ühemastiline.

jaalik/ka Li, g. -aa Li = jaala.

jaamaa J: jaamaa tširja (teatav särgi õlalapi tikandkiri особый узор наплечной вышивки).

jaan/i Lu Ra J, g. -ii Ra J jaanipäev Иванов день, день Ивана-Купалы; Lu pädrää pühänä ja jaanin nallõ õllaa üväᴅ päivüü ilmõᴅ peetripäeval ja enne jaanipäeva on head päikese(paistelised) ilmad; J jaaninn kõik kukat kopitattii, sis tehtii vihta jaanipäeval korjati igasuguseid lilli, siis tehti (neist) viht; J jaanii päivä jaanipäev; Lu jaani laukopäänä ku mentii saunaa, perrää pessiimizee mentii kujall, võtõttii vihta ladvassa tšiini, vizgattii üli pää katoll jaanilaupäeval, kui mindi sauna, (siis) pärast pesemist mindi välja, võeti vihal ladvast kinni, visati üle pea katusele; Lu jaani ohtogoss tšäütii kupeĺät põlõttamaᴢ jaaniõhtul käidi jaanituld põletamas; J jaanii üüll tšävvä kottšenaa põlõttõmaᴢ jaaniööl käiakse k-t põletamas; Lu jaani tulõᴅ põlõvaᴅ jaanituled põlevad; J mentii tütöt poigad jaanii tulta pitämää tüdrukud ja poisid läksid jaanituld tegema; Lu jaani kukka jaanilill; Lu jaani matokkõizõl paissõvaᴅ silmäᴅ niku tulõᴅ jaaniussil säravad silmad nagu tuled; J jaanii itikka ~ jaanii üü itikka jaaniuss.

jaanii-üü J-Tsv. = jaaniüü; jaanii-üü itikk jaaniuss.

jaanikukka Lu jaanilill, härghein иван-да-

марья; kumpa vihta vizgattii üli pää, sihee vihtaa pantii koivu õhsa, jaanikukka i štanajalka missugune viht visati (jaanilaupäeval) üle pea (sauna katusele), sellesse vihta pandi kaseoks, jaanilill ja sõnajalg.

jaani-kuu J-Tsv. jaanikuu, juuni(kuu) июнь.

jaaniohtogo (Ra) jaani-ohtogo Lu jaaniõhtu, jaanilaupäeva õhtu вечер накануне, Ивана-Купалы; Lu jaani-ohtogonn meill sauna lämmitetti jaaniõhtul köeti meil saun(a); Ra sitä kutsuttii: jaaniohtogoo kotšnaa põlõttõmaᴢ selle kohta öeldi: jaaniõhtul (käidi) k-t põletamas.

jaani-päivä J = jaani.

jaani-tuli J jaanituli костёр в ночь на Ивана-Купалу.

jaaniüü (Lu) jaani-üü J jaaniöö ночь накануне Ивана-Купалы; Lu jaaniüül mennää progonall, nõitussii teχ ́ χ ́ ää jaaniööl minnakse karjateele, tehakse nõiatempe.

jaar/o Lu, g. -oo nari нары.

jaarus/sa K-Ahl., g. -aa lauavirn штабель досок.

jaassaak vt. jahsaa.

jaaššikka vt. jaššikka.

jaa/ti Ränk K P Ke M Kõ S Lu Li Ra J -di L M S Lu Ra -t́śi Ku, g. -ii K Ke M J (P) -jii P Lu -dii P -tii Lu -õõ J täkk жеребец; L kahstõ·ššõmõtt jaadia õli iezä i kuus takana kaksteist täkku oli ees ja kuus taga; J miä ajan jaaõõkaa, kõvassi johzõʙ ma sõidan täkuga, kõvasti jookseb; M piäb jaati naittaa täkk tuleb ruunata; M naittamatoo jaadi ~ Li ühsmunõin jaati ühe munandiga täkk.

jaatisälko M-Set. täkkvarss жеребёнок-самец.

jaatiza Kõ = jaaillaa; Kõ irnub niku tamma jaatiza hirnub nagu mära täku juures.

jaatiõpõn Lu täkk(hobune) жеребец.

jaatšk/a: -õ Lu, g. -aa ~ jaadžgaa salmilaulja (kirikus) дьячок; kõikkaa vanõpi on pappi, siiz on d́jaakoni, siiz on jaatškõ kõige vanem on preester, siis on diakon, siis on salmilaulja.

jaavol/i L, g. -ii L saatan, kurat дьявол, чёрт; nämä jaavolii nõmaᴅ ovaᴅ nad on kuradi omad.

jadg/ata: -õt J-Tsv., pr. jatk/aan J, imperf. -azin: -õzin J = jatkoa; kazelõ rihmõlõ miä jatkõzin õtsa ma jätkasin sellele köiele otsa.

jadgot/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = jatkoa; jadgottõga riugulõ veel tõin õttsa jätkake ridvale veel teine otsa; jadgotõn einä aŋgo vartt jätkan (pikendan) heinahangu vart.

jadgot/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← jadgottaa.

jagoittaa J-Tsv. osade kaupa, jaokaupa по частям; jok toomuzid on jagõttu. – joo! – ann siiz jagoittaa räätoa müü kas külakost on jagatud? – Jah! – Anna siis jaokaupa järgemööda.

jagotu/ᴢ: -s J-Tsv., g. -hsõõ: -zõ J jagu, osa часть; sugõ ivusõt kahtõ jagotussõ soe (kammi) juuksed lahku (kahte jakku). – Vt. ka jagõtuᴢ.

jagõskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J frekv. (välja, ära) jagada раздавать; väh́i kõrrõz jagõskõõt kõig rahaᴅ vähehaaval jagad kõik rahad (ära).

jagõtu/ᴢ: -s J-Tsv., g. -hsõõ: -zõ J = jagotuᴢ.

jah M Lu J = jaa; M i tuli jah jah, tuligi; Lu jah, se võib õlla jah, see võib olla.

jahiim/eeᴢ: -ieᴢ P = jahtimeeᴢ; kurtši vaataʙ, etti jahimiez eb ampuiss kurg vaatab, et jahimees ei tulistaks.

jahs/aa Al. Kett. P M Kõ (K-Ahl. R-Reg. J-Must.) -a J-Tsv. -aaɢ (I) jaχsa/a Ke-Set. -aɢ (I) jaa/hsaɢ I -ssaak vdjI-Set. jaksa/aɢ I -a (Ku), pr. jahz/an Kett. P M Kõ (sõnatüvi основа слова:) jahza- J-Must. jaχzan Ke -õn J jahsan Kett. K-Ahl. M-Set. J-Must. jaahsaa ~ jaksaa I, imperf. -õn P M -in J jaahsii ~ jaksõõ I 1. jalgu lahti võtta v. teha разу/вать(ся), -ть(ся); Kõ ku vizgattii jalgass vällä mikä sill on jalgaz i siz ni juollaᴢ: jahsaa jalgaᴅ kui võeti (visati) jalast ära, mis sul jalas on, ja siis öeldakse nii: jalad lahti võtta; M oota, maama sillõõ jahzaʙ jalgaᴅ i eitäp sõvaᴅ oota, ema võtab sul jalad lahti ja rõivad seljast; Kõ ku suutuʙ, la täm on suuttunnu, õmaᴅ jalgaᴅ jahzaʙ kui (keegi) vihastab, (siis öeldakse) las ta on vihane, (küll) võtab oma(d) jalad (ise) lahti; 2. jaksata, jõuda, suuta; võida, saada мочь, быть в состоянии, быть в силах; I kõõz õl̆lii noori, miä jaksõõ paĺĺo tüütä tehäɢ kui (ma) olin noor, ma jaksasin palju tööd teha; P miä en jahza jalkoi jahsaa ma ei jaksa jalgu lahti võtta; I mato ootti, ootti, eb jahsannug oottaaɢ madu ootas, ootas, ei jõudnud (ära) oodata; I eb ühsiid dohtõri jaχsannug letšittäät tätä ükski arst ei suutnud teda (terveks) ravida; I miä en jaksaɢ sillõõ avittaaɢ mina ei saa (suuda) sind aidata; I näd́d́ee süümiss en jaksannus süüäɢ nende sööki ma ei võinud (vastikusest) süüa; I kõikkõlaizõd unõᴅ näed unõza, siiz ed i jaksaɢ magataɢ igasuguseid unenägusid näed unes, siis sa ei saagi magada; I tšihuʙ kiisseli, a müü jaksammaɢ pajattaaɢ kissell keeb, aga meie võime (sel ajal) rääkida; I pöörtüüᴅ sihessaaɢ rõhgaa, jaksad i koollaɢ oled niivõrd tugevasti vingumürgituses, võid surragi; 3. (eitava kõne olevikuvormides:) haige olla, põdeda (в отри-цательных формах настоящего времени:) болеть, за-, занемочь; I ai ku miä en jaksaɢ oi kui haige ma olen; I eb jaksaɢ, läsiʙ (ta) on haige; I piäb mennäv vaattamaa kumpa rõhgaa eb jaksaɢ tuleb (seda) vaatama minna, kes on väga haige; I siä ed jaksaɢ, nõizõd läsimää sa oled haige, jääd põdema; ■ Lu kui jahzõᴅ kuidas elad? ~ kuidas käsi käib?

jah/ti¹ Li J (R-Eur. R-Reg. P M-Set. Lu), g. -ii Li J -i J jaht, küttimine охота (на зверей); J tševäell nõizõmm jahis tšäümä kevadel hakkame jahil käima; Li talopoigad eivät tšäütii jahtii talupojad ei käinud jahil; J saab menn jahti, tedred jo mäntšüveᴅ saab jahile minna, tedred juba mängivad; J enne tšäüti lookk püssüikaa sõaz ja jahill vanasti käidi vibupüssidega sõjas ja jahil; Li tšäütii irvee, karuu, revoo i jänesee jahtii käidi põdra-, karu-, rebase- ja jänesejahil; J jahii meeᴢ jahimees.

jah/ti², g. -ii jaht, jahtlaev яхта. – Vt. ka seili-.

jahtikoira Li jahikoer охотничья собака; herroloill õltii jahtikoiraᴅ mõisnikel olid jahikoerad.

jahtilaiva Lu = jahti².

jahtimeeᴢ Kõ Lu jahti-meeᴢ J-Tsv. jahimees, kütt охотник; Lu jahtimeez tuli jahilta, tämä ampu viis tedriä jahimees tuli jahilt, ta laskis viis tetre; J kase on täüz jahti-mehee püssü see on päris jahimehe püss. – Vt. ka jahiimeeᴢ.

jah/tua P M Lu J (K-Ahl. Kõ) -tuaɢ (I), pr. -uʙ K P M Lu J -tuuʙ M I, imperf. -tu P M Lu J -tujõ I 1. jahtuda осты/вать, -ть, просты/-вать, -ть; P suppi jahtu, meni tšülmässi supp jahtus, läks külmaks; Lu tšaaju ku on kõvassi vari, piäb antaa jahtua kui tee on väga kuum, tuleb lasta jahtuda; M paŋkaa piimä jahtumaa tšülmää vet̆tee pange piim külma vette jahtuma; M vee piäb jahtua vähäkkõin vesi peab natuke jahtuma; 2. fig. maha jahtuda, rahuneda охладе/вать, -ть, успок/аиваться, -оиться; M annõttii väjelee vähäkkõizõõ jahtua lasti rahval natuke rahuneda; 3. fig. ennast jahutada v. värskendada, puhata прохлаждаться, отд/ыхать, -охнуть; M mee vähäkkõizõõ jahu mine puhka natuke! – Vt. ka jäähtüä.

jah/tussa: -tuss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -tu J jahtuda осты/вать, -ть, просты/вать, -ть; issuska süümä, a too rokk jahuʙ istuge sööma, muidu kapsasupp jahtub (ära).

jahut/taa Kett. K P M Kõ Lu -ta J-Tsv., pr. -an K M Lu -õn J, imperf. -in M Lu J jahutada осту/жать, -дить, охла/ждать, -дить; M leiväd võttaaz ahjossa, jahuttaaᴢ leivad võetakse ahjust, jahutatakse; M piimä on jahutattu piim on jahutatud (pärast lüpsi); J eez ujumiss piäb ente jahutta enne ujumist peab end jahutama; ■ P piäp süätä jahuttaa peab südant jahutama.

jahut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv., fig. ennast jahutada v. värskendada; puhata прохлаждаться; отдыхать; meemme kujalõ jahuttõõma läheme õuele end jahutama. – Vt. ka jäähütellä.

jakaa Kett. K L P M Lu Li Kl-Set. (U Kõ Po J) jak̆ka/a (M) -aɢ Ma (I) jakk/aa Lu -a Lu J-Tsv., pr. jag/an Kett. K P M Lu Li J jağgaa vdjI Ma -aa Kl-Set., imperf. -õn Kett. K M Lu -õin J-Tsv. -in Lu Li -yy Kl-Set. jakazin P Lu Li (välja v. lahku) jagada; (kellelegi midagi) anda v. pakkuda v. ütelda делить, от-, разде-

л/ять, -ить, надел/ять, -ить, разда/вать, -ть; M meil paraikaa on maa jakamin meil on praegu maa jagamine; J niittüä jakajõs hüpütetä arpa heinamaad jagades heidetakse liisku; Lu nurmi õli jagõttu sarkoissi, väliz õltii rajaᴅ nurm oli jagatud sargadeks, piirid olid vahel; Po jagattii kùolluu dobra jagati surnu vara; Lu jaga kartaᴅ jaga kaardid (välja)!; J jagõttii minuu erii, eb annõttu millõõ millize mittäit minu osa (talust) eraldati (jagati nii, et) ei antud mulle mitte midagi; Lu ku pulmad õltii, siz ain kolkiikaa jagõttii olutta kui pulmad olid, siis jagati õlut alati kapaga; L boranaa pεäd i jalgaᴅ jagõttii kerεäjiilie oina pea(d) ja jalad jagati kerjustele; L jakavad viinaa i õlutta jagavad (= pakuvad) viina ja õlut; P miez jakõ passiboi mees jagas tänusõnu.

jakanik/ka: -k J-Tsv., g. -aa: -a J jagaja, jaotaja производящий раздел, делёж.

jakau/ᴢ Lu, g. -hsõõ: -sõõ Lu (juukse)lahk пробор (в волосах); ivusiz on jakauᴢ juustes on lahk.

jakau/ta Kett. jak̆kautaɢ [?] (Ko-Kett.), pr. -n, imperf. -zin jaguneda, eralduda (näit. talust) отдел/яться, -иться; раздел/яться, -иться; Ko jak̆kaannu jagunenud.

jako¹ P M Lu Li J-Tsv., g. jag/oo J -uo P jağgoo M -o J 1. osa, jagu часть, доля; надел, делянка; J jaga viitee jakkoo jaga viide ossa; P võtat pihuokaa sityõ jaguo pihuosyõ i panõd vihguo tšiin võtad peoga sideme jao (viljakõrsi) pihku ja paned (= seod) vihu kinni; M tšen esimein sai jağgoo, se jo pool jağgoo lei, ku tõizilõõ jagõttii arpaa kes sai (heinamaa)jao esimesena (kätte), see niitis juba pool jagu maha, kui teistele heinamaaosi (alles) jagati; J kummõz jagos sinu õsa on kummas jaos sinu osa on?; P einämaa jagoᴅ (liisuga saadud) heinamaajaod; 2. jagamine, jaotus раздел, делёж; Li no enne sargõd jagõttii kõiɢ. tšell kuhõ hüppis sarkõ. se õli jako arpoilla noh, ennemalt jagati kõik põllutükid. Kellel kuhu juhtus (hüppas) põllutükk. See oli jagamine liisupulkadega. – Vt. ka einä-.

jako² (R-Reg.): laz nüt jalka jako kulta kannus kuloose (Reg. 57) rl. lase nüüd jalg j-sse, kuldkannus kulusse.

jakoli/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J jaotatav делимый, раздельный; kase pala eesti·it eb õllõiz jakolin see tükk ei oleks üldse jaotatav.

jaksaa, jaksaaɢ vt. jahsaa.

jalag/a P, g. -aa = jalaja.

jalaga-puu P = jalaja.

jalaj/a Set. P -õ J-Tsv., g. -aa J jalakas, jalakapuu ильм, вяз; J jalajõss tehä tšäpüit jalakast tehakse võrgukäbisid (võrgunõelu); P jalaja puussa painaass luokkaa vai luokkõi jalakapuust painutatakse looka või looki.

jalaja/ᴢ Li, g. -a = jalaja.

jalajõi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J jalakane, jalaka-(puu)st ильмовый, вязовый; ämmä avvõlõ om pantu jalajõin rissi vanaema hauale on pandud jalakane rist.

jalak/ka P Ku, g. -aa = jalaja; P jalakka kazvab mokoma sirkõa, ilma õhsõi, painõttii tuož luokka jalakas kasvab niisugune sirge, ilma oksteta, (sellest) painutati ka looka; P jalakka puuss luokaᴅ jalakapuust loogad.

jalakkapuu P = jalaja.

jala/nõ Ra, g. -zõõ = jalaja.

jalastõmõᴅ (Ra) pl. jalused стремена; jalgat pantii jalastõmisõõ jalad pandi jalustesse. – Vt. ka jalgahsõmõᴅ.

jalatik/ko Ra J, g. -oo Ra J = jalgikko; Ra jalatikko õli kõlmjalkain rukkamoinikanall solgiastja oli kolmejalgne, kätepesunõu all.

jalgaa I = jalkazii; mihes siä jalgaa meeᴅ miks sa jalgsi lähed?

jalgaa-aluᴢ: jalga-alus J-Must. = jalgannaluᴢ.

jalgaχsõmu/ᴢ P, g. -hsõõ: -χsyõ P = jalkatšen-tšä.

jalgahsõmõᴅ P pl. 1. jalused стремена; satulaa jalgahsõmõᴅ sadula jalused; 2. tallalaudade nöörid v. seosed (kangaspuudel) тяги подножек (у ткацкого станка); jalgahsõmõd õlivad kaŋgaspuil; kuottii kaŋgass jalgahsõmiikaa tallalaudade nöörid olid kangaspuudel, kooti kangast tallalaudade nööridega; suhsõõ jalgahsõmõᴅ tallalaudade nöörid. – Vt. ka jalastõmõᴅ, jalgoo², jalguu, jalkarauta, jalkomõ.

jalga/lla: -l Lu adv. jalul на ногах; läsivä onõ jo jalgal haige on juba jalul.

jalgalta vt. jalk-.

jalgannaluᴢ Lu Li jalatald подошва (ноги). – Vt. ka jalgaa-aluᴢ.

jalg/assa¹ Lu J -ass L P -õssõ Li -õss Ra adv. jalast (наречие в форме эл-а от jalka); J võtti jalgassa oporkaa võttis kota jalast; Lu miä viskaan saappugad jalgassa poiᴢ ma võtan (viskan) saapad jalast ära; P viskas kaatsad jalgass vällεä võttis (viskas) püksid jalast ära; Lu juuvat štanad jalgassa i kõik sõvat päält joovad püksid jalast ja kõik rõivad seljast. – Vt. ka jalkoissa.

jalgassa² vt. öö-.

jalg/aᴢ K P M Kõ Lu Li I (Kett. Ra J) -õᴢ J jalaᴢ (Ränk Lu-Len.), hrl. pl. -ahsõᴅ P I (Kett. J-Must.) -assõᴅ M Kõ -assõõᴅ M -asõᴅ Lu Li Ra -õsõᴅ Lu Li J jalksõᴅ Ra jalakset Ränk Lu-Len. 1. (ree, saani) jalas полоз; M piäp painoa laid́oolõ jalgassõõᴅ i saanikollõ jalgassõõᴅ tuleb painutada reele jalased ja saanile jalased; Lu laid́d́ol on jalgasõᴅ, jalgassijõõ nall õllaa tormaaᴅ reel on jalased, jalaste all on rauad; Lu jalgasiijõõ pääl on kotaraᴅ jalaste peal on kodarad; J lumi jalgahse alla krutisõb (Must. 172) lumi krudiseb (ree)jalase all; P jalaja puussa painaass lait́uo jalgahsõᴅ vai saanikuo jalgahsõᴅ jalakapuust painutatakse ree või saani jalased; Lu lait́oo jalgaᴢ reejalas; M lait́joo jalgassõᴅ ree jalased; I painattu jalgaᴢ painutatud jalas; J raut jalgõsõᴅ raudjalased; Lu jalgasõn liitoᴢ jalase pea esimene jätk; 2. linnaseidu, -jalg солодовой росток; M linnahsõd läpi tšäs̆sii õõrtaaᴢ, etti lähteiss jalgassõd vällää linnaseid hõõrutakse käte vahel, et eod tuleksid ära; Li linnasõõ jalgaᴢ linnaseidu, -jalg; M linnassõõ jalgassõᴅ linnase eod. – Vt. ka adra-, puu-. – Vt. ka jalka.

jalg/aza¹ K M I -aᴢ K P M Li J -õz Li J adv. jalas (наречие в форме ин-а от jalka); K savizõt saappugad jalgaza rl. savised (= savist) saapad jalas; M tšäütii tšennäᴅ jalgaᴢ käidi, pastlad jalas; J viirukkoizõt kaatsõd jalgõᴢ triibulised püksid jalas; M jalgaza piettii rivat (Len. 265) jalas kanti sääremähiseid.

jalgaza² vt. öö-.

jalgat/oo M-Set., g. -tomaa jalutu безногий; tšäsitöö jalgatoo jumalalõõ risseep. tšätšüt (Set. 16) mõist. kätetu-jalutu teeb jumalale ristimärke? – Kätki.

jalgattimõ/ᴅ: -t J-Must. pl. suusasidemed, -rihmad лыжные завязки; jalgattimõt, suhsõ jalgattimõt (Must. 169) suusasidemed, -rihmad.

jalgik/ko Li J-Tsv., g. -oo Li (kolmejalgne) solgiastja (kätepesunõu all) лохань для слива грязной воды (под рукомойником); Li jalgikko õli kõlmijalkõin, a üllell õli rukamõinikk solgiastja oli kolmejalgne, aga üleval oli kätepesunõu; Li tõmpõᴢ jalgikoo veekaa maalla tõmbas solgiastja (solgi)vee-

ga põrandale; J kõlm(i) jalgikko kolmejalgne solgiastja. – Vt. ka jalatikko, jalkõzikko.

jalgikko-vesi J-Tsv. solgivesi помои; viskaa jalgikko-vesi õvvõõ viska solgivesi õue.

jalgis/saa (J-Tsv.), pr. -an, imperf. -in (hobusega) aeglaselt sõita идти шагом (на лошади); iĺĺõkko·itta jalgissõma tasakesi aeglaselt sõitma.

jalgoᴅ vt. kannuz-.

jalgoi vt. kuivii-.

jalgolla M = jalkazii; jõgõza on matala põhja, pääzeb jalgolla üli jões on madal põhi, pääseb jalgsi üle.

jalgoo¹ M Kõ: M tämä röömikolla·a meni niku lahzõᴅ nellätessee jalgoo i tšäz̆zii ta läks roomates, nagu lapsed (käivad), neljakäpukil (jalgadega ja kätega); Kõ tämä tuli paĺĺai jalgoo ta tuli paljajalu.

jalg/oo² Kett. -uo P, g. jalkom/õõ Kett. -yõ P jalus стремя. – Vt. ka jalastõmõᴅ, jalgahsõmõᴅ, jalguu, jalkarauta, jalkomõ.

jalgot/taa P Lu, pr. -an P, imperf. -in P kõnnitada, jalutada lasta прогуливать (кого-нибудь); Lu piäb mennä jalgottaa õvõssa peab minema hobust kõnnitama; P miä jalgotin ovõssa ma kõnnitasin hobust. – Vt. ka jalgõtõlla.

jalgot/õlla M -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. 1. jalutada гулять; J meemm jalgottõõma lähme jalutama; M laskõaᴢ lehmäᴅ ad́d́aa süämmee jalgottõõmaa. sinne i talvõl laskõaᴢ lastakse lehmad tara sisse jalutama. Sinna lastakse (nad) ka talvel; 2. kõnnitada, jalutada lasta прогуливать (кого-нибудь); M piäb ovõssa jalgotõlla peab hobust kõnnitama. – Vt. ka jalgõtõlla.

jalguu K-Ahl. M-Set., hrl. pl. jalkum/õᴅ M-Set. -et K-Ahl. M-Set. jalus, jalused стремя; стремена; K anna mille jalkumet (Ahl. 108) anna mulle jalused. – Vt. ka jalgahsõmõᴅ, jalgoo².

jalgõt/õlla Lu -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. kõnnitada, jalutada lasta прогуливать (кого-нибудь); J jalgõttõõ ovõiss kõnnita hobust. – Vt. ka jalgottaa, jalgotõlla.

jal/ka Kett. K L P Ke M Kõ Po Lu Li Ra J I Ku Kr (R vdjI) -k Ke J-Tsv. -kᴀ Ku -ga Lu-Must. Ялка Pal.1 Я́лка K-reg.2 Ярга Pal.1 Я́рга Ii-reg.1 gialka ~ dialka Kr, g. -gaa K P M Lu Li Ra J I 1. jalg нога; Lu ku õlõd vana, et kõhta häülüä, vanad jalgad eväd mee eteeᴢ kui oled vana, ei suuda liikuda, vanad jalad ei lähe edasi; P miä nõizõn jalkoi tšennittämää ma hakkan jalgu kängitsema; P inehmin on ilma jalkoi, mitä siä tämäss tahoᴅ inimene on jalutu, mida sa temast tahad; Lu õpõn nelläl jalkaa kompasuʙ, a inemin jo sõnalta vs. hobune komistab neljal jalal, aga inimene juba sõnalt (= sõnaga); Lu jalga kui platsab, nii suu matsab (Must. 160) vs. kui jalg tatsub, siis suu matsub; P tšell on jano, senel on jalgaᴅ vs. kellel on janu, sellel on jalad; P ühs jalka on maall, tõin jalka on avvaa serväl kk. üks jalg on maa peal, teine jalg on haua serval; M täll on pää kõlmõttomann jalkanna, ep tää, mitä teeʙ kk. tal on pudrupea (tal on pea kolmandaks jalaks), ei tea, mida teeb; Lu durakka pää jalgol oogat eb anna vs. rumal pea jalgadele puhkust ei anna (= kui ei jaga pea, siis jagavad jalad); P petohsõl on lühüüd jalgaᴅ vs. valel on lühikesed jalad; P johzõb nii kõvassi, etti jalgad maalõõ evät tapaa kk. jookseb nii kiiresti (kõvasti), et jalad maha ei puutu; L pani tätä jalkonaa sõtkomaa savvõa pani teda jalgadega savi sõtkuma; Lu miä õõn väsünü, što en kestii jalkoil ma olen (nii) väsinud, et ei püsi (enam) jalul; J lahs hüpib jalgalt jalgalõõ laps hüpleb jalalt jalale; I jalkojõõ päälä tšäüᴅ käid jalul (= käid voodist üleval); Po pääss i jalkoissaa peast jalgadeni (= pealaest jalatallani); M elettii üv̆viippäi, a nüd nii kõv̆vii sõitõltii, etti evät tšäü jalgala tõin tõizõlõ elati hästi, aga nüüd riieldi nii kõvasti, et ei käi(da) jalaga(gi) teineteise pool; J emmiä enepä ted́d́ee talosõõ jalka pisä ei ma enam teie tallu jalga pista; Lu tämä jalkoi veitteep peräᴢ ta veab jalgu järel; J tõizõlõ jalka rissi panõma teisele jalga ette panema; P miε tällie tein jalgad allyõ ma tegin talle jalad alla; Lu nät sai jalgõd alla, nõis üvvii elämää näe, sai jalad alla, hakkas hästi elama; M jalgat seltšää i panin menemää jalad selga ja panin minema; Li jalka muurahtu ~ jalka suri jalg suri (ära); J võtti jalgõᴅ jalad väsisid (ära); Ra kurki nokki jalgõᴅ kuresaapad on jalas (= jalasääred on tuulest lõhenenud); J raska jalgaa pääll õlõma raskejalgne (= rase) olema; M tuli suurilla jalgoilla tuli suurte sammudega; J täll om puu jalk tal on puujalg; Lu vokii jalgõᴅ vokijalad; M ŕumkaa jalka viinapitsi jalg; J tält jo eb ühs kõrtõ murrõltii taku jalgõᴅ sellel(t) juba enam kui (üks) kord murti tagajalad; J lapp jalk lestjalg; lampjalg; labajalg, jalalaba; P jõka jalgaa assõmõlla panõtõltavassi (itkust:) igal sammul (igal jalaastel) tagaräägitavaks; M mentii ellässi jalgaa alussõõᴅ jalatallad jäid (läksid) hellaks; Ra jalgaa kant jala kand; J jalgaa seltš jala selg; Lu jalgaa jältši jalajälg; M jalgaa tallaa jältši jalatalla jälg; Lu jalka lapoil mitattii kupain i saatii täätä, mikä on aika jalalabadega mõõdeti vari (= varju pikkus) ja saadi teada, mis kell(aaeg) on; Lu tämä on nii lizuna, jalka põhjat kaaliʙ tema on nii(sugune) tallalakkuja, (kas või) tallaalused lakub (üle); Lu jalka terä jalalaba varvastepoolne osa; Lu jalka rätte jalarätt; J jalk inimin jalakäija; J jalk vätši jalakäijad; 2. linnasejalg, -idu солодовой росток; Lu eestää ne jalgad võtõtaa poiᴢ, siiz javõtaa algul võetakse need linnasejalad ära, siis jahvatatakse; P linnaχsyõ jalgaᴅ linnasejalad, -eod; 3. harkadra haru e. sõrg ножка у рассохи; Li enne adrakaa tšünnettii. adr õli … no kutsuttii jalgõdõ ennemalt künti puuadraga. Puuader oli … noh, nimetati adraharudeks; 4. jalg (mõõtühik) фут; Lu jalka on mõõttu; seitsee jalkaa, se on süli jalg on mõõt(ühik); seitse jalga, see on süld; Lu merisüli õli kuus jalkaa, a maasüli õli seitsee jalkaa meresüld oli kuus jalga, aga maasüld oli seitse jalga; ■ Kõ jänessee jalka kassikäpp (lill); Lu varzaa jalk nenäᴢ nina on tatine; J vazikaa jalk ripub nenäss nina on tatine (tatt ripub ninast). – Vt. ka adra-, esi-, järjüü-, karva-, klimppa-, kover-, linnaz-, muhku-, mätä-, pittši-, ramp-, ramppa-, sata-, sõna-, štana-, taka-, taku-, tšelli-, tšeri-, vokii-, väärä-, ühs-. – Vt. ka jalgaᴢ.

jalkaa¹ K P M Po Lu Li J I adv. jalga (наречие в форме илл-а от jalka); K štanad jalkaa, saappugad russkyid jalkaa püksid jalga, vene saapad jalga; J valkaat sukat pantii jalkaa valged sukad pandi jalga. – Vt. ka jalkaasõõ¹.

jalkaa² M adv. jalule на́ ноги; inehmiin pääsi taaz jalkaa inimene pääses taas jalule (= paranes).

jalkaa³ vt. öö-.

jalka-alu/ᴢ: -s M-Len. M-Ränk = jalkalauta; vokise (= vokkiza) on vokiratas, vokkijärtšü, vokikoira, jalka-alus .. (Len. 261) vokil on vokiratas, vokipink, vokikeps, tallalaud ..

jalkaasõõ¹ K M Po J = jalkaa¹; M tuli rissimä, sõvõtti tämää üvii sõpõjõõ i jalkaasõõ antõ üväd bašmakaᴅ tuli ristiema, rõivastas ta headesse rõivastesse ja andis jalga head kingad; Po jalkaasõõ tehtii sukad i tšennäᴅ jalga tehti sukad ja pastlad; J pani õikaa jalkaasõõ sukaa pani paremasse jalga suka.

jalkaas/õõ²: -õ M adv. maani (kummarduse kohta) в ноги (о поклоне); piti kummartaa jalkaasõ tuli maani kummardada. – Vt. ka jalkojõõ.

jalkaasõõ³ M: pojo pääsi jalkaasõõ naizõõ täh̆́h́ee poiss sai naise tõttu jalad alla (= sai elu korda, sai järje peale).

jalkain vt. kõlm-.

jalkaizii L = jalkazii; tuli jalkaizii tuli jalgsi.

jalkaj/a: -õ Lu, g. -aa jalakäija, jalamees; adj. jala- пешеход; пеший; miä ku tšäün jalkazõõ, miä õõn jalkajõ kui ma käin jalgsi, (siis) ma olen jalakäija; ku õpõn taukõõᴢ, siiᴢ jutõltii: siä õõd nütte jalkajõ meeᴢ kui hobune lõppes, siis öeldi: sa oled nüüd jalamees. – Vt. ka jalkameeᴢ.

jalkajärtšü P jalk-järtšü J-Tsv. jalapink скамеечка (для ног); P jalkajärtšü on pikkarain järtšü jalapink on väike pink.

jalkalapa P M Lu I jalklapa (Lu) jalalaba, labajalg стопа, ступня; Lu jalka lapoil mitattii kupain i saatii täätä, mikä on aika; mi vähepi jalklapoja kupaizõᴢ, se jo õli litši poolt päivää jalalabadega mõõdeti vari (= varju pikkus) ja saadi teada, mis kell(aaeg) on; mida vähem jalalabasid (oli) varjus, see oli juba lõuna ligi. – Vt. ka jalkterä.

jalkalauta Li (voki) tallalaud подножка (у прялки); vipu on pantu tšiin, aukko tehtü i nahgaakaa pantu tšiin; ühs õttsa on jalkalavvaᴢ, a tõin on veero tellezä (voki) keps on pandud kinni, auk (on) tehtud ja nahaga (on) pandud kinni; üks ots on tallalaua küljes, aga teine on ratta telje küljes. – Vt. ka jalka-aluᴢ, jalk-puu.

jalkalobatka M (jala)reis ляжка.

jalkaluu Lu jalk-luu J-Tsv. 1. jala-, sääreluu берцовая кость; J jalk-luu on rikottu räpälessi puĺaka jalaluu on kuuliga tugevasti purustatud; 2. Lu kederluu, pahkluu щиколотка.

jalkam/eeᴢ M -ieᴢ P jalk-meeᴢ J jalakäija, jalamees, hobuseta tööline пеший, безлошадный работник; P täll õli opõn, opõn sai hukkaa, nüd jäi jalkamehessi tal oli hobune, hobune sai hukka, nüüd jäi (ta) jalameheks; M pantii opõzõd rakkõõsõõ, i jalkamehet kõik mentii teitä praavittamaa pandi hobused rakkesse, ja jalamehed (= hobuseta mehed) läksid kõik teid parandama. – Vt. ka jalkaja.

jalkamerkki M jalajälg след, отпечаток ноги; tšivez on niku jalkamerkki kivis on nagu jalajälg.

jalkann/a: -e M-Len. = jalkazii; vätši tuli jalkanne, a taarosta tuli opõzõlla (Len. 266) rahvas tuli jalgsi, aga külavanem tuli hobusega.

jalkanõ vt. kannuz-.

jalkapäivä (Ja-Len.) jala(mehe)päev пеший (безлошадный рабочий) день; töötä teimmä kõlmii päivi kahes ent́š́es opõzõ päivii i kõm päivää jalkapäiviä (Len. 255) tööd tegime kahe hinge eest kolm päeva hobuse(mehe)-

päevi ja kolm päeva jala(mehe)päevi.

jalkarauta M Lu 1. hobuseraud подкова; M opõzõõ jalkaravvaᴅ hobuserauad; 2. Lu jalus стремя. – Vt. ka jalgoo².

jalkarätt/e L M Kõ Lu (I) jalka-rätte J (P M) jalkõrätte (J) jalkrätte Lu jalk-rätte J-Tsv. jalarätt, -narts портянка, онуча; J noskad ja jalka-räteᴅ sokid ja jalarätid; J med́d́e poolla va karjušit häülütä jalk-rätteiz da pagl-tšentšiiᴢ meie pool käivad ainult karjused jalanartsudes ja pasteldes; M pehmiä kaŋgaᴢ, niku jalkarätte-

läissi mehilee pehme lõuend, nagu meestele jalarättideks; Kõ jalkaräteᴅ tehtii tšen kui pitšäᴅ tahtõ, a neᴅ õtsaᴅ ep pääränettü [= päärättü], a eiteltii semperäss etti eʙ õõrtaiᴢ jalkaa jalarätid tehti, kes kui pikki tahtis, aga neid otsi ei palistatud, vaid õmmeldi üleääre(pistega), sellepärast et jalga ei hõõruks.

jalkarätti ~ jalka-rätti M = jalkarätte; meh̆hiill õli jalkarätti tšäärittü ümperi jalgaa meestel oli jalarätt ümber jala mässitud.

jalk/azii P Li -asin K-Ahl. -ᴀzii Ku jalgsi пешком; P siällä bõlõ opõzõõ tie, siäll on jal-kazii tšäütü seal pole hobusetee(d), seal on jalgsi käidud; P tulimma jalkazii tulime jalgsi. – Vt. ka jalgaa, jalgolla, jalkaizii, jalkanna, jalkozii, jalkõzii, jalkõzõõ.

jalka/zõõ Kõ Lu -zyõ L P = jalkazii; Lu miä suvvaan tšävvä kaukaal tüh́h́ee jalkazõõ i tšäün võõrõzii jalkazõõ ma armastan käia kaugel tööl jalgsi ja käin võõrusel jalgsi; Lu ku eb õõ tervüttä, inemin jalkazõõ tšävvä eʙ või kui ei ole tervist, inimene jalgsi käia ei või; Lu matalikko kõhta, saab jalkazõõ mennä üli madal koht (jões), saab jalgsi üle minna.

jalkatauti M (jalgade) reuma, jalahaigus ревматизм ног; rematizm, jalkatauti. vaivattaab jalkoi i tšäs̆siä reuma, jalahaigus. Valutavad jalad ja käed.

jalkatee J-Must. jalk-tee J-Tsv. = jalkatroppa.

jalkatroppa M jalk-tropp J-Tsv. jalgtee, -rada тропа, тропинка; M jalkatroppa on see, kuza opõzil ep tšävvä jalgtee on see, kus hobusega ei käida (= ei sõideta); J mettses puuttuzimm jalk-tropalõõ metsas sattusime jalgrajale.

jalkatšentšä M jalats, jalanõu обувь; jalkatšennäᴅ naisiil õltii uupakaᴅ, a meh̆hiil õltii varzikoᴅ, varsitšennäᴅ jalatsid naistel olid pastlataolised kingad, aga meestel olid säärikud, säärsaapad. – Vt. ka jalgaχsõmuᴢ, jalkinõ.

jalkatšätšüᴅ Li kätki, häll колыбель, люлька; peenepäd lahzõd õltii jalkatšättšüüzä, a suu-rõpad nõikkutšättšüüzä väiksemad lapsed olid kätkis, aga suuremad vibuhällis.

jalkavar/si M -ᴢ Lu (jala)säär берцо, голень.

jalkavilla (M) jalkõvilla (Li) jalavill, jalgade vill (lammastel) шерсть с ног (овцы); M vot kane kehnopaᴅ villaᴅ, jalkavillaᴅ, siäl vatsaa alussõᴅ lampailta vaat, need viletsamad villad, jalavillad (või) seal lammaste kõhualused (villad); Li miä parõpõd villõᴅ panin ühtee kottii, a ne vatsannaluzõd i jalkõvillõd nee panin tõisõõ kottii paremad villad panin ma ühte kotti, aga need kõhualused (villad) ja jalavillad, need panin teise kotti.

jalkavittso Kett. = jalkovittso.

jalkavätši P Lu jalkvätši (J-Tsv.) jalk-vätši J 1. jalavägi (sõjaväes) пехота; J med́d́ee poik sluužib jalkväeᴢ, pehottiiᴢ meie poeg teenib jalaväes; 2. jalakäijad, jalgsi käijad пешеходы, пешие; Lu jalkavätši meeʙ tšerikkoo jalgsi käijad (= jalgsi tulnud kirikulised) lähevad kirikusse.

jalki/nõ Li (Lu) -n Li, hrl. pl. -zõᴅ Li -nõᴅ [sic!] Lu Li = jalkatšentšä; Li jalkinõd õllaa tšennäᴅ, paglatšennäᴅ, uulittimõᴅ jalanõud on (kodus valmistatud) saapad, pastlad, u-d (= endisaegsed naiste jalatsid); Li rikkinezeᴅ [sic!] jalkizõᴅ katkised jalatsid.

jalk-jalg/alta: -õlt J-Tsv. samm-sammult шаг за шагом.

jalk-noot/ta: -t J-Tsv. (kahe mehe poolt veetav) väheldane noot бредень.

jalkoin vt. kõm-.

jalkois/sa: -s L adv. jalast (наречие в форме эл-а мн. ч. от jalka); vizgattii jalkoiss uuĺegaᴅ lumyõ visati kotad jalast lumme. – Vt. ka jalgassa¹.

jalkoisõõ Kõ adv. jalgu, (tüliks) ette (быть, стать) помехой (наречие в форме илл-а мн. ч. от jalka); eb jää näd́d́ee jalkoisõõ ei jää neile (nende) jalgu.

jalkoj/õõ: -ee I = jalkaasõõ²; noorikkõ kummartõli jalkojee pruut kummardas maani.

jalkom/õ [sic!] M-Set., g. -õõ = jalgoo².

jalkozii M = jalkazii; laiskuuz mennä jalkozii (on) laiskus (= ei viitsi) jalgsi minna.

jalkovittsa (I) = jalkovittso; päävittsaza õltši-poduškaᴅ, a alla tilaᴅ; sinneg i tänneg õlivaᴅ jalkovitsaᴅ (aseme) päitsis (olid) õlepadjad, aga all (olid) aluskotid; sinna- ja siia(poole) olid (otsapidi kokkulükatud asemete) jalut-

sid.

jalkovittso P Lu (I) (voodi, aseme) jaluts изножье (у кровати); Lu koikalla on jalkovittso i päävittso voodil on jaluts ja päits; P kahs tilaa vassatuga, pääd õlivad üheᴢ, siᴢ juoltii: se on jalkovittso i se on päävittso kaks aset vastastikku, pead olid koos, siis öeldi: see on jaluts, see on päits. – Vt. ka jalkavittso, jalkõvittsa.

jalk-puu J-Tsv. = jalkalauta.

jalk-rataᴢ [< e?] J-Tsv. jalgratas велосипед.

jalkterä Ra = jalkalapa; jalkteräz on varpaaᴅ, viiᴢ varvass jalalabas on varbad, viis varvast.

jalkõin vt. kover-, kõlmi-, rissi-.

jalkõz/ii M Li Ra J -i J = jalkazii; J isä meni opõizõka, a miä lähen jalkõzi lidnaa isa läks hobusega, aga mina lähen jalgsi linna; M jalkõzii tulin tağgaaᴢ jalgsi tulin tagasi.

jalkõzik/ko J-Tsv., g. -oo J = jalgikko; jalkõzikko seizop rukamoińikan nall solgiastja seisab kätepesunõu all.

jalkõzõõ Lu = jalkazii; jõki nüttä nii kõvassi maattu, pääzeb jalkõzõõ üli jõgi on nüüd nii kõvasti umbe kasvanud, (et) pääseb jalgsi üle.

jalkõvittsa Ra = jalkovittso.

jam/aa: -a J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin J jamada, ühendada, (ühte v. kokku) siduda, sõlmida соедин/ять, -ить, связ/ывать, -ать; jamaga rihma õtsad ühte siduge köieotsad ühte.

jamak/ka Lu Li Ku, g. -aa Lu 1. hapupiim простокваша; Lu ku piimä jamooʙ, sis tuõb jamakka kui piim hapneb, siis tuleb hapupiim; Lu piimää sellä happanoitõtaa, tahotaa jamakkaa ja rahkaa piima hapendatakse sellepärast, (et) tahetakse hapupiima ja kohupiima; 2. kohupiim творог; Lu halli pää niku jamakka hall pea nagu kohupiim.

jam/ata (J-Must.) -atõ Lu, pr. -aan J -maan Lu, imperf. -azin Lu võrku v. võrgulina jamada, ühendada, kokku õmmelda связ/ывать, -ать, соедин/ять, -ить сетевые полотнища; Lu võrkko piäʙ jamatõ ühtee tšiini, siiᴢ tuõʙ nootta vai rüsä võrk tuleb jamada (kokku), siis tuleb (sellest) noot või rüsa; Lu võrkkoa jamataa i kuotaa tšävüükaa võrku jamatakse ja kootakse võrgukäbiga; J jamaab võrgot (Must. 169) jamab võrgud (kokku).

jama/uᴢ Lu -hus J-Must., g. -uhsõõ (võrgu) jama, õmblus-, ühenduskoht сетевой шов; Lu võrkol ja nootal on jamauᴢ; võrkko piäʙ jamatõ ühtee tšiini, sitä kõhtaa kutsutaa jamauᴢ võrgul ja noodal on jama; võrk tuleb jamada (kokku), seda kohta kutsutakse jama(ks). – Vt. ka jamo, jamotuskõhta.

jamk/ka (J), g. -aa auk, süvend, lohk ямка; ja ikä meez õli õmaz avvõᴢ, jamkkõᴢ ja iga mees oli oma augus, süvendis.

jam/o Lu J-Must., g. -oo = jamauᴢ; Lu kahz võrkkoa pannaa ühtee, tämä on jamo, jamotuskõht kaks võrku pannakse kokku (= jamatakse), (siis) see (liitekoht) on jama.

jamo/ta Lu, pr. -oʙ Lu, imperf. -zi Lu = jamottua; piimä pannaa jamoomaa piim pannakse hapnema; ku piimä jamooʙ, sis tuõb jamakka kui piim läheb hapuks, siis tuleb hapupiim.

jamot/taa Lu, pr. -aʙ Lu, imperf. -ti Lu pilvitada, pilve minna хмуриться (о небе); taivaaz alkõvat tulla pilveᴅ, siz jutõllaa: tänävä taivaz jamotaʙ (kui) taevas(se) hakkavad tulema pilved, siis öeldakse: täna (taevas) pilvitab.

jamot/tua Lu J, pr. -uʙ Lu J, imperf. -tu Lu J hapuks minna, hapneda киснуть, скисать; Lu slivka ku jamotuʙ, sis tuõp koorõ kui rõõsk koor läheb hapuks, siis tuleb hapukoor. – Vt. ka jamota.

jamotuskõh/ta: -t Lu = jamauᴢ.

jamššik/ka: -k J-Tsv., g. -aa: -a J postipoiss; kutsar, küüdimees ямщик; jamššikk ajab ovõiss postipoiss kihutab hobust.

jan/o Kett. K-Ahl. P M Lu J (vdjL vdjI), g. -oo Lu -o J-Tsv. janu жажда; J varill aika on jano kuuma ajaga on janu; P sill ko õli jano, ize meniᴅ jõiᴅ kui sul oli janu, (siis) ise läksid, jõid; P miä janoss jõin tervee kruužgaa vettä ma jõin janu pärast terve kruusi(täie) vett; M lehmä on janoza, tahob juuvva lehm on janus, tahab juua; J nii om vari päiv, jot janoss en saa imoa on nii palav päev, et (ma) ei saa janust lahti; Lu tšell on jano, sell on jalgaᴅ vs. kel on janu, sel on jalad. – Vt. ka janotuᴢ.

janok/aᴢ: -õᴢ Lu J-Tsv., g. -kaa J janune жаждущий; J varill päivä leh́med on janokkaᴅ palava päevaga on lehmad janused.

janot/taa P M Lu (K) -ta J-Tsv., pr. -aʙ K P M Lu -õʙ J, imperf. -ti Lu J impers. janutada, janu-

seks teha томить жаждой, выз/ывать, -вать жажду; P minua algab janottaa jo, sein uomniiᴢ suolakass mul hakkab juba janu, sõin hommikul soolast; M lehmää taitaa janotaʙ lehmal on vist janu.

janotu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -zõ J = jano; janotuzõ peräss johsi lähele juuma janu pärast jooksis allikale jooma.

janot/õlla J, pr. -tõlõʙ: -tõõʙ, imperf. -tõli J frekv. impers. ← janottaa.

jantar/i J-Tsv. jenta·ŕ ~ jinta·ŕ I, g. -ii J merevaik янтарь; I puhaz mesi kui jenta·ŕ puhas mesi nagu merevaik; J munštukk tehtü jantariss (sigareti) pits on tehtud merevaigust.

jant/ata M -õtõ Lu, pr. -taan M Lu, imperf. -tazin: -tõzin Lu 1. mürada, hullata, vallatleda шалить, озорничать; M mitä leep siäl janttaavaᴅ (lapsed) millegipärast müravad seal; Lu elkaa jantõtkaa ärge hullake!; Lu miä en nõiᴢ janttaamaa ma ei hakka hullama; 2. riielda, sõimelda ругаться; Lu siin taloz ainõ jantõtaa, siin taloz ain on jantõttu seal talus aina sõimeldakse, seal talus on aina sõimeldud; Lu miä nõizõn janttaamaa naapurijõõkaa ma hakkan naabritega sõimlema.

janvar/i M Ja-Len. Lu, g. -ii Lu jaanuar январь; M uus voosi algub esimeizell päivää janvaria uus aasta algab esimesel jaanuaril.

jarmankaᴅ Lu pl. = jarmarkka; oomõn leeväᴅ jarmankaᴅ homme on laat.

jarmark/ka Lu, g. -aa laat ярмарка; miä meen jarmarkal ma lähen laadale.

jarovainõ vt. järäväine.

jarvi Kett. K L P M Kõ I jär/vi M S V Po Lu Li J I (K P Kõ Ku) -wi Kr Ярви Tum., g. jarv/õõ K M Kõ -yõ L P järvee K M S V Lu Li J järv озеро; M pojot tulivad jarvõlta õntšimassa poisid tulid järvelt õngitsemast; J mees pani võrkoᴅ järvee mees laskis (pani) võrgud järve; M minuu isä õli kalameeᴢ, tšäüsi ain jarvõõ minu isa oli kalamees, käis aina järvel; Lu peipiä järvi ~ peipijä järvi ~ M peipijä jarvi ~ sõmõru jarvi Somero järv; V süvä järvi Süväjärv; Lu mussajõki iĺi kõhtsa jõki, se tuõp palokka i baabina järviss Mustjõgi ehk Koskise jõgi, see tuleb Polokka järvest ja Jarvikoisjärvest; J narov johzõb vopskova järvess Narva jõgi jookseb Pihkva [sic!] järvest; Lu viirtee järvi Verdija järv; Lu pahaa järvi Kuradi järv; Lu koppõni järvi Koppani järv; M jarvõõ rannaᴅ laukõõvaᴅ järve kaldad lagunevad (jääst); P säünäᴢ ep suvaa jarvyõ vettä säinas ei armasta järvevett; J järvee kagl järve kael; Lu järvee partaal järve kaldal. – Vt. ka umpi-.

jarvi- vt. ka järvi-.

jarvi-emä M Kõ S järvi-emä Kõ S Po järvehaldjas, järveema русалка, матушка озера; Kõ savvokkolaa jarvõz õli naiz-eläjä jarvi-emä Savvokkala järves oli (haldjas) naisterahvas, järveema; M jarvi-emä upotti rahvassa järvehaldjas uputas inimesi.

jarvi-isä Kõ järvehaldjas, järveisa водяной, озёрный дух, батюшка озера; süväjarvõz õli meez-eläjä jarvi-isä Süvajärves oli (haldjas) mees, järveisa (~ järvevana). – Vt. ka jarvi-pappi.

jarvikkõi/n P M, g. -zõõ järveke озерцо; M kaarnaa mäjell on kõm jarvikkõiss Kaarna-mäel on kolm järvekest; P siäl on pikkarain jarvikkõin seal on väike järveke. – Vt. ka jarvokkain, jarvukkõin.

jarvipappi Kõ = jarvi-isä; süväz jarvõza õli jarvipappi Süvajärves oli järvehaldjas.

jarvirooko Kõ kaisel, järvekõrkjas; pilliroog камыш; тростник; kat̆too esimein rääto on tehtü jarviroogossa (õlg)katuse esimene rida on tehtud pilliroost.

jarvivesi (P) järvivesi Li järvevesi озёрная вода; P ako lainõis kalaᴅ kõrkõalõõ hüppi-

väᴅ ja jarvivettä rüüppiväᴅ rl. aga kui kalad lainetes kõrgele hüppavad ja järvevett rüüpa-

vad.

jarvokkai/n (Ja-Len.), g. -zõõ = jarvikkõin; kahs peent jarvokkaisse (Len. 250) kaks väikest järvekest.

jarvukkõi/n Kett., g. -zõõ = jarvikkõin.

jasikka vt. jaššikka.

jasl/i Lu (K) jaśĺi K, g. -ii K Lu sõim ясли, кормушка; K tätä pantii einoi päälee jaśĺii ta pandi sõime heinte peale. – Vt. ka lehmää-.

jasno/i J-Tsv., g. -i J 1. selge, kirgas, pilvitu ясный, безоблачный; tänävä on nii jasnoi päive täna on nii selge (pilvitu) päev; jasnoit silmed niku taivõᴢ selged silmad nagu taevas; 2. selge, arusaadav ясный, понятный; jasnoit pajattõmiss on üvä kuunõll selget juttu on hea kuulata.

jasnoissi J-Tsv. selgelt; siiralt, otsekoheselt ясно; искренне, прямо; jasnoissi vahip sil-mii(se) vaatab siiralt silmadesse.

jastreb/i J, g. -ii J (kana)kull ястреб; eglee jast-rebi vargassi puipuu eile varastas kull kana-

poja; jastrebi suurii kanoi ep taitaa vargasa suuri kanu kull vist ei varasta.

jaššik/ka Ar. P M Lu I (J Ku) jaš́š́ikka L M -k J-Tsv. jaaššikka I jasikka K-Ahl. jäš́ikka (Kõ-Len.) jaštšykka M, g. -aa J I Ku jaš́š́ikaa L 1. kast ящик; M panõ panidoraa taimõt kazvamaa suurõpaa jaš́š́ikkaasõõ pane tomatitaimed kasvama suuremasse kasti; I müllüzä on mokoma jaššikka, kuhõk pannaz rüüᴢ veskis on niisugune kast, kuhu pannakse rukis; I rattaiza on pööräᴅ, aizaᴅ, jaššikka päällä vankril on rattad, aisad, kast peal; J lautõin jaššikk laudkast; J tširjoitõ lassaa poštii jaššikkoisõõ kirjad lastakse postkastidesse; 2. (laua)sahtel ящик стола, выдвижной ящик; M lavvaa jaššikka lauasahtel; 3. karp, toos коробка, коробочка; L võtti jaš́š́ikaa spitškoi võttis karbi tikke; J pitšk jaššikõll om banderoĺ pääll tikutoosil on panderoll peal. – Vt. ka lauta-, pitšk-, puu-, raha-, sitt-.

jašš-jašš M interj. (häälitsus oina kutsumiseks призывная кличка барана).

jatkaa P Lu J-Must. (Kett. Ku Kr), pr. jadg/an P jatan Ku, imperf. -õn P, imper. 2. p. diadka Kr = jatkoa; Lu piäb võrkkoa jatkaa kutomizeekaa tuleb võrku kudumisega jätkata; P J jadgõttu rihma jätkatud nöör; Kr jummal diadka [= jumal jadga?] tere, tere päevast (orig.: guten tag)!

jat/ko P Lu Li J -k J-Tsv., g. jadgoo Li J jätk, lisa добавка, прибавка, продолжение; Li vesi on piimää jatko vesi on piima jätk; J jatkoa panõma õttsa jätku otsa panema; J jatkoa saama lisa saama; J jutuu jatko jutu jätk; J leivää jatko leiva jätk v. lisa; J jatkoa antõma jätku soovima; Li jatko leipää jutõltii, ku tultii rih́h́ee ja pere sei jätku leiba öeldi, kui tuldi tuppa ja pere sõi; J drastuite! leiṕ jatk! – drastui, jatkoa tarviᴢ tere, jätku leiba! – Tere, jätku tarvis!; J jumal jatkoo! – jatkoo tarviᴢ jätku leiba! – Jätku tarvis! – Vt. ka leip-.

jatk/oa Lu J-Tsv. (Ku) -ua Lu -oaɢ I, pr. jadgo/n Lu J -o I, imperf. jatkozi/n Lu J -i I jätkata, pikendada надстав/лять, -ить, удлин/ять, -ить; Lu niittiä saaʙ jatkoa, sõlmõta, a rihmaa jadgotaa pittsamizeekaa niiti saab jätkata, sõlmida, aga köit jätkatakse pleissimisega; J jadgon suka vartt jätkan (= koon juurde) sukasäärt; Lu saaʙ jatkoa irsi, i ŕuuku saaʙ jatkoa; ku sõpa lühüᴅ, saab jatkoa saab jätkata palki, ja latti saab jätkata; kui rõivas on lühike, saab pikemaks lasta; J nõizõm maamunaka leipä jatkoma hakkame kartuliga leiba jätkama (= sõtkume kartuli leivataina hulka); J jadgo juttua jätka juttu!; Lu ohtogoss jadgot päivää õhtul pikendad päeva (= võtad õhtust päevale lisa). – Vt. ka jadgata, jadgottaa, jatkaa.

jatkoli/in J-Tsv., g. -izõõ: -zõ J jätkuline, jätkatud надставной, с надставками; elä han siä õõ tuhm: jatkolizõll niitill nõizõd õmpõma ära sa ole ometi rumal: hakkad jätkatud niidiga õmblema!

jauhoᴅ, jauvo vt. javo.

jav/aa K P M Lu Li J (Al. Kett. R) jav̆va/a M Kõ -aɢ (vdjI I) jav/vaa Lu Li -a J-Tsv., pr. -an Kett. K P M Lu Li J jav̆vaa vdjI, imperf. -õn R P M Kõ Lu -in Lu Li -õin J-Tsv. -azin P Lu J 1. jahvatada молоть, с-, раз/малывать, -молоть; P rütšied i kagrad javõttii müllüᴢ rukkid ja kaerad jahvatati veskis; K java tällee õzrõi jahvata talle otri; M rüiᴢ kuivõttii i javõttii tšäsitšiveläillä rukis kuivatati ja jahvatati käsikividel; Lu javõttii linnasõᴅ jahvatati linnased (ära); Lu saviõjaa müllü, se õli vesimüllü, javi veekaa Savioja veski, see oli vesiveski, jahvatas veega; Li kanevo-seemenet pantii puu-nappaa, leipä-lappia varrõõkaa javõttii heenossi kanepiseemned pandi puunappa, leivalabida varrega hõõruti (jahvatati) peeneks; Lu kanal i kukol on tšivi, mikä javaʙ kanal ja kukel on kivi (= liivapugu), mis jahvatab (= peenendab toitu); 2. fig. jahvatada, palju rääkida, lobiseda молоть, говорить много, болтать; M täm mokoma on nii boltuška, ain javab mitä puutuʙ ta on nii(sugune) lobiseja, aina jahvatab, mis (ette) puutub; J siä õõd niku javomüllü, ain javaᴅ sa oled nagu tatraveski (jahuveski), aina lobised (jahvatad); M täm javab niku tuulimüllü, ööttömiä i päivättömiä ta lobiseb (jahvatab) nagu tatraveski (tuuleveski), ööd ja päevad kokku. – Vt. ka javoa, javottaa.

jav/attaa K Lu Li J -õtta J-Tsv., pr. -atan K Lu -atõn Lu Li J, imperf. -atin K Lu Li J -õtin Lu 1. jahvatada молоть, с-, раз/малывать, -молоть; J kõhtšizõll õli müllü, sinne tšäütii javattamaa ain Koskolovos oli veski, seal käidi aina jahvatamas; Lu kase viĺjä on pantu javattamissa vartõ see vili on pandud jahvatamise jaoks; 2. hakkmasinast läbi lasta пропус/кать, -тить сквозь мясорубку; K obahkoi javatan lasen seeni läbi hakkmasina; K a nütt maamunõi javatad da bŕukvõi da borkkanoi aga nüüd lased kartuleid läbi hakkmasina, ja kaalikaid ja porgandeid. – Vt. ka javoa, javottaa.

javat/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. jahvatada молоть, размалывать; mülleri javattõõʙ mölder jahvatab.

jav/o K-Ahl. P M Lu Li Ra J I (Kõ) jauvo (Kõ-Len.), hrl. pl. -oᴅ Kett. K R L P M Kõ J-Tsv. jauhod Kr 1. jahu мука; J nii õli javoa tšivellä, niku lunta aŋgõzõ rl. nii (palju) oli jahu (käsi)-kivil nagu lund hanges; Lu miä kobrazin kahmaloo javvoa ma haarasin kamalu(täie) jahu; L kahs pihua javoi kaks peotäit jahu; M jav̆vai bõllu, javod lõppuzivaᴅ jahu polnud, jahu sai otsa; K tehtii üviss javoiss taitšinaa tehti heast jahust tainas; P javod on pehmiäᴅ, sorõaᴅ jahu on pehme, (või) sõre; Lu müllüs tehtii suurimoi ja heenoa javvoa veskis tehti tangu ja peent jahu; Lu valkaa javo on saijajavo valge jahu on saiajahu; Lu kagra javo siglotaa, jääväd lesemeᴅ kaerajahu sõelutakse, jäävad keed; I siiz võtad näitä vaaliᴅ nižzuu javoza siis võtad, vaalid neid nisujahus; J kalattsi javo saiajahu; Lu eb õõ kehnoa velliä mannõi javoss ei ole vedelat (viletsat) körti manna(jahu)st; J maamuna javoa pantii marjakiiselii kartulijahu (= tärklist) pandi marjakisselli (sisse); J javoo velliä tehtii tehti jahukörti; Lu müllüzä on paĺĺo javo pöllüä veskis on palju jahutolmu; Lu javo kottiᴢ pietää javoa jahukotis hoitakse jahu; J mee vähäize pöörütte javo tšiviä mine keeruta natuke käsikivi; 2. pulber, puru, peenendatud aine порошок, присыпка; Lu suukkuri javo peensuhkur; Lu kraaska javo värvimuld; Lu koi javvoa pannaa, kuza oijjuuʙ lõŋka sõpa naftaliini pannakse (sinna), kus hoitakse villaseid rõivaid; Lu saha javo saepuru; Lu toukaa javo koipuru. – Vt. ka erne-, gartšittsa-, kagra-, kalattsi-, kulina-, kulitši-, kulitška-, leipo-, maamuna-, manna-, melto-, mõlt-, nisu-, omena-, pittsaz-, rüiz-, rütšee-, saaχχar-, saija-, sora-, suukkuri-, talkkuna-, toukka-, valkõa-, vańiĺi-, õdri-, õzra-, õuna-.

javoa: jav̆vo/a (M) -aɢ I, pr. javo/n, imperf. -zin: -zii I jahvatada молоть, с-, раз/малывать, -молоть; I miä õl̆lii müllüzä, javozii rüüssä ma olin veskis, jahvatasin rukist. – Vt. ka javaa, javattaa, javottaa.

javoast/ia ~ -ja Lu jahuastja мучная кадь.

javobotška Lu jahutünn мучная кадь, бочка.

javoi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J jahune мучной.

javok/aᴢ I -õᴢ Lu Li J-Tsv., g. -kaa J 1. jahune в муке, испачканный мукой; kotid on javokkaaᴅ, võta näit raput kotid on jahused, võta raputa neid; 2. jahune, mure мучнистый; Li maamuna on javokõᴢ kartul on mure; I koiramarja, mokoma peeni marja, javokaz marja paakspuumari, niisugune väike mari, jahune mari.

javo-kotti J-Tsv. jahukott мучной мешок; J javo-kotti painõb viis puudaa jahukott kaalub viis puuda. – Vt. ka javoo-kotti, javovärttsi.

javomeno M jahutoit мучное блюдо.

javomüllü ~ javo-müllü J-Tsv. jahuveski; fig. lobiseja, tatraveski мукомольня; пусто-меля; siä õõd niku javomüllü, ain javaᴅ sa oled nagu tatraveski (jahuveski), aina lobised (jahvatad).

javoo-kotti (Kõ) = javo-kotti; rapsin javoo­kotiᴅ i tšühzetän kak̆kuu raputan jahukotid (tühjaks) ja küpsetan pätsi.

javoo-tšivi: jav̆voo-tšivi Kõ käsikivi ручной жёрнов (ручная мельница); ühz jav̆voo-tšivi on veel med́d́ee tšüläᴢ üks käsikivi on veel meie külas. – Vt. ka javotšivi.

javoo-vakka (Kõ) jahuvakk мучная кадь; miä pühin kõik javoo-vakaᴅ ma pühin kõik jahu- vakad (= pühin puhtaks, et jahu saada).

javoparkki Lu parkjahu (parkimiseks tarvitatav jahu) дубильная мука (мука для дубления кожи).

javo-pöllü J-Tsv. jahutolm мучная пыль.

javorooppa M Lu javo-roopp J-Tsv. jahupuder мучная каша. – Vt. ka rüiz-.

javosigla L jahusõel (sõel jahu sõelumiseks) сито для (просеивания) муки.

javo-suu J-Tsv. fig. jahvard, lobiseja, lobamokk пустомеля; näd on javo-suu, ain javap, kõnsait tši eb väzü näe, on (alles) lobamokk, aina lobiseb (jahvatab), kunagi ei väsi.

javotšivi M Lu Li J javo-tšivi Lu J 1. käsikivi ручной жёрнов (ручная мельница); M javotšivell jav̆vaаᴢ käsikivil jahvatatakse; M javotšivee keppi käsikivi käepide (kepp); 2. veskikivi жёрнов; Lu müllüzä õllaa javotšiveᴅ, javomizõõ aikana onõ viĺjä kahõõ tšivee väliᴢ veskis on veskikivid, jahvatamise ajal on vili kahe kivi vahel; 3. liivapugu, lihasmagu мускулистый желудок у птицы; Lu kanal on kuvoz javo-tšivi, tšiveekaa javaʙ kanal on (pugus) liivapugu, kivikestega jahvatab (= peenestab toitu); Lu J kanaa javotšivi kana liivapugu. – Vt. ka javoo-tšivi.

javot/taa: -taaɢ I, pr. -an, imperf. -in = javoa; ku vähä vettä, siiz ep saaɢ javottaaɢ kui on vähe vett, siis ei saa (vesiveskis) jahvatada; niin püöretät täm̆mää i nii javotaᴅ nii ajad ringi seda (käsikivi) ja nii jahvatad.

javotu/ᴢ (J-Tsv.), g. -hsõõ jahvatamine, jahva-tus помол, обмол; kane kahs kottia rüiss on jätettü javotuss vart need kaks kotti rukist on jäetud jahvatuse jaoks.

javovel/li Lu -l Ra jahukört мучная кашица; Ra javovell teh́h́ää hod́ miltsess javoss jahukörti tehakse ükskõik millisest jahust.

javo-vesi J-Tsv. jahurokk, -sulp мучное пойло, месиво.

javovärttsi Kõ = javo-kotti.

jav/õ P -e K-Ahl., g. -õõ: -yõ P, pl. -õõt M-Set. jahvatis (jahvatatud v. jahvatatav vili) помол (смолотое или предназначенное для размола зерно); M milla õllaz müllüzä javõõt (Set. 61) mul on veskis jahvatised.

jebi-jebi Lu (manamist v. kirumist tähistav deskriptiivne sõna дескриптивное слово, обозначающее порицание, осуждение); mill õli däädännain mokoma, että silmii lipi-lipi, a takkaa-silmii jebi-jebi mul oli onunaine niisugune, et silme ees lipitses, aga tagaselja manas.

jebur/i J-Tsv., g. -ii lihahimuline, tiiras (inimene) похотливый, любострастный (чело-

век).

jedv/aa ~ -a·a ~ -a ~ -a· J vaevu, hädavaevalt едва; karjõ puuttu vajomikkoo, jedva ku pääsi väĺĺä kari sattus mülkasse, vaevu pääses välja; jedva va ehti hüpüt rihess väĺĺä, ku laḱi tokku süäme vaevu vaid jõudis toast välja hüpata, kui lagi kukkus sisse; selle tuli surm, jedvaa ku hooguʙ sellele tuli surm, vaevu hingab; vai siä õõd zdohloi, ku jedva· va liikuskõõᴅ kas sa oled nõder, et vaid vaevu liigutad (ennast)? – Vt. ka jeeĺe, jeeĺe-jeeĺe.

jeeg/ari K jiegari (L) -õri J -eri Lu Li d́eegari M-Set., g. -arii: -õrii J jahimees, kütt, jääger охотник, егерь; J jeegõrid lähetti püssüika jahtii jahimehed läksid püssidega jahile; J karu puuttu jeegõrillõ vassa karu sattus jahimehele vastu; J see han se on jeegõri, kump tunnõb lintua lennoss ampua see alles on kütt, kes oskab lindu lennult lasta; Lu jeegeri vahiʙ jahimees varitseb.

jeeki vt. jõtši.

jeeĺe J-Tsv. jeĺi Li vaevu, hädavaevalt еле; Li tšivi on ni raŋkka, jott jeĺi kannan kivi on nii raske, et vaevu kannan (seda); J häülüb gorbõᴢ, jeeĺe kannõb vanoi luit käib küürus, vaevu kannab (oma) vanu luid; J lamppi jeeĺe va tšüttääp põlõa lamp vaid vaevu hingitseb põleda. – Vt. ka jedvaa.

jeeĺe-jeeĺe J-Tsv. vaevu-vaevu, hädavaevalt еле-еле; algod jeeĺe-jeeĺe tšüttässä põlõa halud vaevu-vaevu vinduvad põleda. – Vt. ka jedvaa.

jeevikas vt. jõvikaᴢ.

jeevre vt. jevre.

jega Kr jõgi река. – Vt. ka jõtši.

jegaa vt. baba-.

jegzamentti vt. ekzamentti.

jei K-Ahl.: vannob .. : jei bohu, en võttannu (Ahl. 109) vannub .. : jumala eest, ma ei võtnud!

jeka vt. jõka.

jeka- vt. ka jõka-.

jeka-päiviin J-Tsv. = jõkapäiväne; jeka-päiviin leivaa pala igapäevane leivapala.

jekteńń/a: -õ J-Tsv., g. -aa J eestpalve ектенья; pappi lugõp tšerikkoz jekteńńaa papp loeb kirikus eestpalvet.

jeĺi vt. jeeĺe.

jemme vt. jämiä.

jennen vt. jäneᴢ.

jenta·ŕ vt. jantari.

jepiisko/ppa: -p J-Tsv., g. -paa J piiskop епископ.

jerań/i M, g. -ii pelargoon герань.

jermol/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J (juudi) pigimüts ермолка; et sis siä leütennü koko lidnõss parõ-paa hattua, ku mokoma jermolkaa õsiᴅ kas sa ei leidnud siis kogu linnast paremat mütsi, et niisuguse pigimütsi ostsid?

jesli K M J I jesĺi M jeśĺi M Po jeśli Lu kui если; Po jeśĺi bõlõ kotonn nùorikkua, sis kutt-suaᴢ kui pruuti pole kodus, siis kutsutakse; M domovikko jeśĺi on mussa, ep suv̆vaa valkõata žiivattaa kui majahaldjas on must, (siis ta) ei armasta valget kodulooma; M jesĺi kui seemenissi meeb viĺĺa, siz lämmitättii riigaa kerkiäpässi kui vili läheb seemneks, siis köeti rehte kergemalt.

jeśĺyby K kui если бы; jeśĺyby tämä õlõiss silmiikaa kui ta näeks (kui tal oleksid silmad).

jess/an ~ -en ~ jäsan Kr pr. 1. p. sg. (orig.: ich fühle, ich verstehe).

jezuiit/ti J-Tsv., g. -ii: -i J jesuiit иезуит; see on hiitroi niku jezuiitti see on kaval nagu jesuiit.

jetši vt. jõtši.

jeulu vt. jõulu.

jeutua vt. jõutua.

jevaŋg/eli L P (K J-Tsv.) -eĺi J-Tsv. -ĺi Lu, g. -elii L -eĺii J evangeelium; piibel евангелие; библия; P on bibĺiz vai jevaŋgeliz juoltu on piiblis või evangeeliumis öeldud; J jumala sõna levvemme jevaŋgeĺiss jumalasõna leiame evangeeliumist; Lu koko üütä lugõttii jevaŋgĺi tširjaa kogu öö loeti evangeeliumi; L pappi pani jevaŋgelii karjuššiilyõ pεä pεälie (jüripäevasest karjalaskmiskombestikust:) preester pani piibli karjustele pea peale.

jevaŋgeli/a K, g. -a = jevaŋgeli; K jevaŋgeliaz ved́ on piiblis ju on.

jevaŋgeli-lauta M lugemispult (õigeusu kirikus), analogion аналой.

jevdok/ki M, g. -ii M eudokia-, oudakeipäev (1. III) Евдокиин день; jevdokki ~ jevdokii päivä õli esimeizel marttia. tšell õli süntü-päivä, se viinaa jõi i antõ eudokiapäev oli esimesel märtsil. Kellel oli (siis) sünnipäev, see jõi viina ja andis (teistele). – Vt. ka evdakkeja, oodokei, oudekki.

jevi vt. jõvi.

jevi- vt. ka jõvi-.

jevi/in J-Tsv. -n (J-Tsv.), g. -izee: -zee J jõhvist волосяной, из конского волоса; peremeta koka kantõmõd on jevizeᴅ põhjaõnge konksu(de) pidemed on jõhvist.

jevikka/asõõ: -sõ J-Tsv. = jevikkoo; naizõd menti jevikkasõ naised läksid jõhvikale.

jevikkoo Lu adv. jõhvikale по клюкву, за клюквой; ühz naizikko õli mennüt soχχoo jevikkoo i sinne vajjoonu õli, mutazikkoo üks naine oli läinud sohu jõhvikale ja oli sinna vajunud, mülkasse.

jevikvesi M jõhvikamahl клюквенный сок.

jevimato Li kaan пиявка; jevimato, mussa mato mokomain, pruudaza kaan, niisugune must uss, tiigis.

jevi-äntä M jõhvsaba волосяной хвост, опах; opõzõll on jevi-äntä hobusel on jõhvsaba.

jevr/e J-Tsv. jeevre Lu, g. -ee ~ -e juut еврей; J isä möi jevrele kultõizõt tunniᴅ isa müüs juudile kuldkella; J jevre tšüläᴢ, tšem mańerkoi, tšem mitä saab õssa juut (= juudist plekksepp-kaupmees on) külas, kes mannerguid, kes mida võib osta; Lu niku jeevre gorbanenä (ta on) nagu kongnina(line) juut.

jevree-usko J-Tsv. juudiusk еврейская религия.

jevre/i L M, g. -i = jevre; L jevreid nõistii peltšεämεä tätä juudid hakkasid teda kartma; L jevrei kunikaᴢ juudarahva kuningas.

jevreinnaa M juuditar еврейка; jevreinnaa kah̆hõõ lahzõõkaa juuditar kahe lapsega.

jinta·ŕ vt. jantari.

jo Kett. K R U L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J I Ku Kr joo M Lu J juo K-Al. 1. juba уже; S jo viis tunnia, on jo oomnikko kell on juba viis, on juba hommik; M tänänn jo kahutab maata täna juba kahutab (maad); Lu õpõn nelläl jalkaa kompasuʙ, a inemin jo sõnalta vs. hobune komistab neljal jalal, aga inimene juba sõnalt (= sõnaga); Lu kõik on kooltu jo kõik on juba surnud; Po täm on jo kahsa vuotta naiziᴢ ta on juba kaheksa aastat abielus; 2. enam (ei) уже не; M täm jo bõõ eloᴢ ta pole enam elus; L emεä neil jo bõllu ema neil enam polnud; J miä jo em või vet pajattaa ma ei saa ju enam rääkida(gi); 3. ju ведь; L kazyõ jo miε näin ize seda ma ju ise nägin; Li batukkõ kazvob jo jõgõᴢ hundinui kasvab ju jões; M se tšihlago jo nätilpäivää päivännä, suur tšihlago see vastlapäev (on) ju pühapäeval, suur vastlapäev; 4. Kr sest так как, потому что. – Vt. ka joh, johanse, johanto, jopa.

job/a P Lu Li, g. -aa Li viimane (mängus v. liisuheitmisel) последний (в игре или при жеребьёвке); Li eso õli esimein, joba õli viimein e. oli esimene, j. oli viimane; Li sinuu arpa hüppäsi essoo, a minuu jäi jobbaa sinu liisk hüppas esimeseks, aga minu (oma) jäi viimaseks.

job/u J-Tsv., g. -uu (rõve sõim гнусное руга-тельство, матерщина); miä tälle pajatõn üvässi, a tämä millõ vassab jobull ma räägin temaga ilusasti (hästi), aga tema vastab mulle rõveda sõimuga.

jochsa Kr, pr. 3. p. jahasab Kr joosta бежать.

joᴅ vt. jotti.

jod/o (I), g. -oo jood иод; võd́d́aʙ jodolla määrib joodiga.

joh M juba уже; jäätüb äntä; ku jäättü joh, sis tõmpazi (muinasjutust:) saba külmub; kui juba külmus (kinni), siis (hunt) tõmbas. – Vt. ka jo, johanse, johanto, jopa.

johan Lu J-Tsv. 1. kas, kas tõesti разве, неужели; Lu johan siä õõᴅ mennü hullussi kas sa oled (tõesti) hulluks läinud?; 2. täiesti, päris(elt) совсем; J johan tüü menitt hukkaa te olete päris hukka läinud. – Vt. ka jokhan.

johanse J-Tsv. = joh; johanse minu hullukkõim praaviub läzüss mu lapsuke juba paraneb haigusest.

johanto Lu J-Tsv. = joh; Lu johanto se juttu tšäi läpi pää see jutt tüütas juba ära (käis juba peast läbi); J johanto tšiutto om mõnt kõrta ahasõltu, a siä veel ahasõᴅ särki on juba mitu korda kitsamaks tehtud, aga sina teed (ikka) veel kitsamaks.

john vt. juvva.

johs/a Kett. K L M Kõ S Po Lu Li J (P Ja-Len.) joχsa P -aɢ (vdjI I) joohs/a M (Kett. Kõ-Len. Lu-Len. Lu-Must.) juohsa K-Al. (P) -aɢ (I) joos/sa Lu (Ra J) juossa (P) -sõ Lu -s J-Tsv. -sᴀ Ku -saɢ I juossak vdjI-Set. jochsa Kr, pr. joh/zõn Kett. K P M Kõ S Lu Li J -sen K-Ahl. J-Must. -zen ~ joozen Ku -sõõ vdjI jooh/sõn Kett. -sõõ I juo/hzõn K-Al. P -zõn P -sen K-Sj. -sõõ vdjI-Set. joo/sõõ ~ -s̆sõõ I, 3. p. jahasab Kr, imperf. joh/zin M Kõ Lu J -sii vdjI jooh/zin Lu-Len. joo/zin Ra Ku juozin P -sii ~ -s̆sii I 1. joosta бежать; бегать; P johzõb nii kõvassi, etti jalgad maalõõ evät tapaa jookseb nii kõvasti, et jalad maha ei puutu; P opõn tšäüsi tšävvel, eb johzuᴅ hobune käis sammu, ei jooksnud; Lu ku pagana ärtšä tuõp päälle, sis piäb joossa pakkoo kui tige pull tuleb kallale (peale), siis tuleb joosta pakku; J lähs susi johsõmaa hunt pani jooksu; J dümizeb jooss müdistab joosta; J risikkoo jooss joosta siira-viira; J johzõb üht vauhtia jookseb ühtsoodu; M mitä hullu koirak tšiisaa joohsa kk. milleks hullu koeraga (= vasikaga) võidu joosta; J läpi stroja johsõma läbi kadalipu jooksma; J tämä johsi mõizõss väĺĺää ta jooksis mõisast ära (= põgenes mõisast); 2. joosta, liikuda, veereda, ujuda, voolata jne. двигаться, катиться, плыть, течь и т. д.; S kuhõõ niitti johzõʙ, se on värttenä kuhu niit jookseb, see on värten; J taita tuõb lusti ilm, nii oŋ kerkäᴅ, johsõvõt pilveᴅ vist tuleb ilus ilm, (taevas) on nii kerged, liikuvad pilved; M ül̆leeltä al̆laaᴢ lahtši rattaaᴅ johsõmaa, mentii rattaaᴅ kukõrpal̆lua laskis kaariku ülevalt alla veerema, kaarik läks uperkuuti; J jää kiĺikõd joossa virta müü alaᴢ jäätükid ujuvad pärivoolu (mööda voolu) alla; M õlud laskõaz johsõmaa õlu lastakse jooksma; J vesi vulizõb jooss vesi vuliseb joosta; J taari valub jooss astiass taar voolab (joosta) astjast; I nõisi johsõma veri veri hakkas jooksma; M silmiissä nii joostii tšüüneleᴅ, niku vanall suõlla silmist nõnda veeresid pisarad, nagu vanal hundil; P täll nõisivad joχsõmaa kuuliizõᴅ tal algas kuupuhastus (= menstruatsioon); Lu johsõva snaasti on seiliᴅ, taaliᴅ, škotaᴅ jooksev taglas on purjed, talid, soodid; M jooznu õhva paaritatud, tiine õhv; M lammaz johzõʙ lammas on jääral (= paaritumas).

johsiain/õ: -e J-Must. keelekandja, „külaluud” сплетни/к, -ца, «живая газета».

joh/su M Lu Li J-Tsv. Ku, g. -zuu M Li J jooks бег; M pojokkõin õm̆maa johsua joonittõõʙ poisike jookseb oma jooksu; ■ Lu lehmäl on jo johsu aikõ lehmal on juba innaaeg.

johsuaika M johsu-aik/a Lu -õ J jooksu-, innaaeg течка (у животных); M johsuaika, ku lehmä tšüzüʙ ärtšää innaaeg (on), kui lehm otsib (küsib) pulli; J ku tuõb irvii johsu-aikõ, siz on lihad lõppumattõ rl. kui tuleb põtrade jooksuaeg, siis on lihad lõppemata.

johsuu Lu Li J-Tsv. Ku adv. jooksu (наречие в форме илл-а от johsu); Li repo lähsi johsuu rebane pani (läks) jooksu; Li lampaat pantii johsuu lambad panid jooksu; J ku nõissa tšii(n) võttõma, paŋka menemä johsuu kui hakatakse kinni võtma, siis pange minema, jooksu; J johsuu menemä jooksu minema; J johsuu pissemä jooksu pistma; J johsuu laskõma (kedagi) jooksu laskma.

johsõvai/nõ J, g. -zõõ kiirevooluline быстротечный, стремительный; meill on jõgõd johsõvaizõᴅ rl. meil on jõed kiirevoolulised.

johzik/ko P, g. -oo: -uo P jooksik, põgenik беглец. – Vt. ka sõta-.

johzuk/aᴢ ~ -õᴢ Lu, g. -kaa Lu adj. jooksja, hea jooksuga прыткий на ногу; üvä johzukaz õpõn hea jooksja hobune; siin lidnõs õli kuuluvõ, jott on maai·lmaa selve johzukõz õpõn siin linnas oli kuuldus, et on väga väle hea jooksuga hobune.

johzul/la: -l J-Tsv. adv. jooksul, kestel в течение, в продолжение; päivää pitkull (= johzull) võip kõik süntüä päeva jooksul võib kõik(e) juhtuda.

johzu/za: -ᴢ J-Tsv. adv. jooksus (наречие в форме ин-а от johsu); johzuz õlõma jooksus (= toimekalt liikvel) olema.

johzut/taa P (M), pr. -an P M, imperf. -in P 1. paaritada (täkule, pullile jne. viia) случать, водить на случку; M johzutaʙ tammaa viib mära täkule; 2. innelda, innal olla быть в течке; P mikä lehmä ebõ·lõ joχsuᴅ, siz johzutap kõikyõ suvyõ ärtšiikaa lehm, kes ei ole innelnud (= tiineks jäänud), (siis) on kogu suve innal.

johzõt/taa (Lu) -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J 1. jooksutada, joosta lasta давать, дать побегать, водить пробегаться; J johzõt ovõiss jooksuta hobust; 2. paaritada (täkule, pullile jne. viia) случать, водить на случку; Lu lehmä tahob johzõttõmissa lehm tahab paaritamist.

johtav/a Li, g. -aa Li = joutava; õõn johtava olen jõude.

joh/tua M Lu Li Ra J (Kett. R-Lön. P) jouhtua (Ku), pr. -uʙ M Lu J, imperf. -tu P M Lu Ra J jouhtu Ku meelde tulla вспом/инать, -нить; M eb johu meelee kase sõna ei tule see sõna meelde; J väliss johub meele, kui noorõnnõ elimme vahel tuleb meelde, kuidas (me) noorena elasime; M kui hätä tulõʙ, siz jumala johuʙ meelee kui tuleb häda, siis tuleb jumal meel-de.

johtuu/ssa Lu: johtuub meelee tuleb meelde.

johut/taa Lu -ta J-Tsv.: Lu miä sill johutan meelee, jott siä ed unohtaisiiᴢ ma tuletan sulle meelde, et sa ei unustaks.

joka vt. jõka.

jokhan J-Tsv. Ku kas, kas tõesti разве, неужели; J jokhan nii kas nii?; Ku zemskoo saoʙ: jokhan ain joonitellaᴢ Zemsko küsib (ütleb): kas tõesti aina jooksevad ringi? – Vt. ka johan.

joki vt. jõtši.

joko¹ L Kõ Lu Li jok Ra J-Tsv. Ku jook J kas разве, ли; Lu joko pillit kõikk möiᴅ kas müüsid kõik savipillid ära?; J jok leived om vaalittu kas leivad on vaalitud?; Ku jok annaᴅ kas annad?; J meeš tšüzüʙ: jook se tšiiree lõpup põlto mees küsib: kas see põld lõpeb varsti? – Vt. ka -ko.

joko² M Kõ Ku 1. temp. kui когда; M joko koolõʙ, nii lentääʙ entšü vällää kui (inimene) sureb, siis lendab hing välja; 2. kond. kui если; M joko bõõ töötä, kaali koiraa äntää kui pole tööd, (siis) laku koera saba; Kõ joko siä issuuᴅ ühs kõrta, sis siä issuuᴅ aina kui sa istud (= võtad istet) ühe korra, siis sa istud alati; 3. kuna так как; Ku joko tunzid nii hüvässᴀ̈ tehä … miä annan sillᴀ kai anteessɪ kuna sa oskasid nii hästi teha … ma annan sulle kõik andeks. – Vt. ka ko¹.

jokõmatta vt. kokõmatta.

jol/a Lu, g. -aa jahe, vilu прохладный; jola päivä, miä õlin ahjoo pääl jahe päev, ma olin ahju peal (soojas); nii jollaa ohtogoa ebõ·llud aikaa nii jahedat õhtut pole ammu olnud; a tševvääl kui tuuli nõizõp taaz on jola aga kevadel, kui tuul tõuseb, on jälle vilu; jola tuuli vilu tuul.

jol/ka K L P M Po, g. -gaa L nääri-, jõulukuusk; nääri-, jõulupuu рождественская, новогодняя ёлка; L menep pojokkõinõ mettsεä jolkaa tuo-maa läheb poisike metsa jõulukuuske tooma; P räštogassi tuotii jolka rihiesie jõuluks toodi (jõulu)kuusk tuppa; Po joulunn tuotii metsäss jolka; siz ripusattii gostintsaᴅ, sütettii tšüünteliäᴅ jõulu(de) ajal toodi metsast (jõulu)kuusk; siis riputati maiustused (otsa), süüdati küünlad.

jolk/ka M Lu -kõ J, g. -aa = jolka; M tehtii lahsilailõ jolkka ehiti (tehti) lastele jõulupuu; M piettii jolkkõita pidutseti jõulupuu ümber.

joltt/ari P Lu Ra -õri J-Tsv. ї͡олтари Tum., g. -arii P Lu Ra -õrii J altar алтарь; P pappi meni jolttarii preester läks altarisse; Lu poikalahzõõ pappi veeb jolttarii poeglapse viib preester altarisse; P jolttarii värjäᴅ altari väravad.

jon/nata: -nõt J-Tsv., pr. -ttaan J, imperf. -ttazin: -ttõzin J hulkuda, lonkida бродить, шляться; kuza jonttõzid nii kauga kus (sa) hulkusid nii kaua?

jontt/aassa: -ass J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -aazin: -õzin J = jonnata.

joo¹ J-Tsv. = jaa; jok tüü tšaajua jõitt? – joo! kas te jõite teed? – Jah!

joo² vt. jo.

joo- vt. ka juu-.

jooaɢ vt. juvva.

jooh/i (Ku), pl. -eᴅ Ku = jõvi.

joohsa, joohsaɢ vt. johsa.

joohsõv/a: juohsõva P, g. -aa jooksva, reuma ревматизм; juohsõva on tšäsiiᴢ, jalkoiᴢ, tšäüb jõka paikkaᴢ jooksva on kätes, jalgades, käib igas kohas.

jook vt. joko¹.

joolla vt. jutõlla.

joom/a¹ K-Ahl. K-Al. juoma L, g. -aa jook; sulp напиток, питьё; пойло (для животных); L lavvalla õlivaᴅ mõnõllaizõt süömäd i juomaᴅ laual olid mitmesugused söögid ja joogid; K emmä tullu söömäs tähee, emmä johsnu joomas tähee .. (Al. 53) rl. me ei tulnud su söögi pärast, me ei jooksnud su joogi pärast; L lehmilie pannass juomaa lehmadele pannakse sulpi. – Vt. ka joominõ, juuttši.

joom/a² Ja Lu J-Must. -õ J-Tsv. joom Lu J-Tsv., g. -aa Lu -a J 1. joom, faarvaater, (süvendatud) laevatee фарватер; Lu kuza on matala ja laivõt tahotaa tšävvä, sinne on kaivottu jooma kus on madal(ik) ja laevad tahavad liikuda, sinna on kaevatud joom; Lu merimerkid ja jooma merkid õllaa joomal meremärgid ja laevateemärgid on joomel; Lu joomaa pääl peettää bujujõ joome (= leetseljakute vahelise laevatee) peal peetakse poisid (= tähistatakse joomi poidega); Lu väli joomaᴅ joomed kehvlite e. leetseljakute vahel; Lu kuza laugaz lopuʙ, tuõb meri, se on laukaa joom, alusõt siäl laukaa joomõl ain seistii kus Lauga lõpeb, algab (tuleb) meri, see on Lauga joom, seal Lauga joomel laevad alati seisid; Lu iiveri jooma Iiveri joom; 2. Ja väin пролив; 3. meremadalik; leetseljak; kari мель; нанос; риф; J alusõd evät pääz joomõss läpi purjelaevad ei pääse madalikust läbi; J škipperi tääb meres kõig joomõᴅ kipper teab meres kõiki karisid. – Vt. ka väli-. – Vt. ka joomi.

jooma-merkki Lu laevateemärk, joomemärk веха по фарватеру.

joomari K-Ahl. M juomari K-Al. P juum/ari Lu Ra J -õri J, g. joomarii: -arii ~ õrii J subst., adj. joodik, joomar пьяница; Lu tšen õli juumari, sel veetii viinaa kalmoil ja valõttii päävittsoo kes oli joodik, sellele viidi viina kalmistule ja valati päitsisse; J siin taloz on itšized juumõriᴅ siin talus on igavesed (= suured) joodikud; M se ko on joomari meeᴢ, suv̆vaab viinaa juuvva see alles on joodik mees, armastab viina juua; Lu juumari inemin joodik inimene.

joomatratti M juumatratti J = juumarätte.

joom/i Set. Lu Li, g. -ii Li joom, faarvaater, (süvendatud) laevatee фарватер; Li joomi on kahõõ kehvelii väliᴢ joom on kahe leetseljaku vahel; Li laiva joomia müü meeʙ laev läheb mööda laevasõiduteed. – Vt. ka väli-. – Vt. ka jooma².

joomik/aᴢ I, g. -kaa = joomukaᴢ.

joomik/ka K, g. -aa = joomukaᴢ.

joomin/õ (Kett.) -ee K-Ahl. juominõ (Ja-Len.) juumi/nõ Lu J I -n Ra J I (Ku), g. joomizõõ: -zõõ Ra J -zõ J 1. jook; sulp напиток, питьё; пойло (для животных); Ra süümized i juumizõd valmisattii jo eglee söögid ja joogid valmistati juba eile; J ette süü süümizii, ettäko juu juumizii rl. te ei söö sööke ega joo jooke; I akanat paammaɢ kassee lohaŋkaa. viiᴅ lauttaa kepiikaa, lehmilee juumissa aganad paneme sellesse toobrisse. Viid toobripuuga (kahe vahel kandes) lauta, lehmadele sulpi; 2. joomine, purjutamine пьянство; J suurõõ juumizõõ perält oŋ kõva pohmelo pärast suurt joomist on kõva pohmelus; J tulla praaznikõᴅ, algub juumin tulevad pühad, algab joomine; J meni kõikkina hukkaa juumizõskaa läks oma joomisega päris hukka; J juumizõ iso joomahimu; J juumizõõ vallõz õlõma purjutama; 3. arstim, ravim лекарство; Lu juumizõᴅ, kane õllaa dohtarii lekarstvaᴅ j-d, need on arstirohud; Lu mee tuu aptekissa juumia (~ juumizija) mine too apteegist ravimeid. – Vt. ka jooma¹, juumi, juuttši.

joomuk/aᴢ K M Kõ Lu Li J (Ja-Len.) -õᴢ Lu J juomuk/aᴢ (P) -õᴢ (J) juumukaᴢ (Ku), g. joomukkaa M Lu -kaa P juumukkaa Ku sinikas, joovikas голубика; Lu joomukõᴢ kazvoʙ niku musikõᴢ, sookantoiᴢ sinikas kasvab nagu mustikas, sooservades; Lu musikaz on musõpi, a joomukaz on sinine mustikas on mustem, aga sinikas on sinine; Li mettsäz õli joomukassa paĺĺo metsas oli palju sinikaid. – Vt. ka joomikaᴢ, joomikka.

joomuk/ka K M Lu Li Ra J juomukka P, g. -aa M Li = joomukaᴢ.

jooni Lu: piäb ettsiä maassa vesi jooni, sihee sis piäp kaivaa kaivo tuleb otsida maa seest veesoon, sinna tuleb siis kaevata kaev.

joonit/õlla K M Lu (Kett. Li Ra J) juonitõlla (K L P) -õll Lu J-Tsv. -õllaɢ I (Ma) -ella (Ja-Len. J-Tsv. Ku), pr. -tõlõn M Lu J-Must. -tõõn K M Lu Li J juonittõõn K -tõõ I Ma -teen J-Tsv., imperf. -tõlin Kett. K M Lu Li J juonittõlin P -ttõlii I -ttõl̆lii Ma joosta бежать, бегать; K jänez joonittõõp tšülää möö jänes jookseb mööda küla; M ai ku valab vihmaa, niku vartaassa, a näväd joonittõõvaᴅ vettä möö oi, kuidas valab vihma nagu oavarrest (vardast), aga nemad jooksevad mööda lompe (vett); M miä nii kõv̆vii joonittõlin, etti enäp heŋkiä en saa ma jooksin nii kõvasti, et hing on kinni; Lu ep piä joonitõlla nii kaugaa ei tohi nii kaua (väljas) joosta; Lu kõik sammuttavat palloa i joonittõõvaᴅ kõik kustutavad tulekahju ja jooksevad (ringi); Li õpõzõt pantii kammittsaa, esijalgõt pantii, jot õpõn ei joonittõllõiᴢ hobused pandi kammitsasse, esijalad pandi, et hobune ei jookseks (ringi); J joonittõõ, kuniz õõt peen; kazvoᴅ, eb le·e aika joonitõll jookse, kuni oled (veel) väike; kasvad (suureks), (siis) pole (enam) aega (ringi) joosta.

joonn/u (Kett.) juunnu J-Tsv., g. -uu Kett. juunnuu J = joopunnu.

joopu/a Kett. J-Tsv. -aɢ (vdjI), pr. -un: -n J -u vdjI, imperf. -zin J -jõõ vdjI purju jääda пьянеть, о-, хмелеть, о-, за-.

joopun/nu (Kett.) -nuɢ ~ -uɢ I juopunnuɢ (Ko) ї͡опунуть Tum., g. -nuu Kett. joobnud, purjus пьяный, выпивший, хмельной; I tšen nagraʙ tšen i joopunuɢ i kanavaza rüp̆peeʙ i kõittši kes naerab, kes on joobnudki ja supleb kraavis (= kukub kraavi) ja puha; I i joopunuuᴅ i kõikõllaizõᴅ õlivaᴅ ja joobnud ja igasugused olid. – Vt. ka joonnu.

jooss, joossa, joossᴀ, joossaɢ, joossõ vt. johsa.

joossõlla/a: -aɢ I adv. joostes бегом.

joožikka vt. jožikka.

joottaa M Kõ S (K Ja-Len. J-Must.) juottaa L (K P V Li) jùottaa Po juutt/aa Lu Ra J Ku vdjI -a J-Tsv. -aaɢ I, pr. jootan K M jùotan Po juu-

t/an Lu -õn Lu J, imperf. jootin M juotin V -in Lu J juut̆tii I 1. joota, juua anda поить, на-; M menin lehmiä joottamaa läksin lehmi jootma; Lu süütäd iĺi juutaᴅ, susi ain mettsää katsoʙ vs. söödad või joodad, hunt vaatab ikka metsa poole; Lu minnua maama piimällä juutti, välillä anti vettä rl. ema jootis mind piimaga, vahel andis vett; Kõ jootõttii viinaa i õlutta anti viina ja õlut juua; M jootõttii meez umalaa mees joodeti purju; I kõõᴢ inehmine nõizõʙ läsimää siiᴢ tätä kaile roholõ juuttaaᴢ kui inimene jääb haigeks, siis antakse talle seda rohtu juua; 2. (külge, kinni, kokku) joota припа/ивать, -ять, спа/ивать, -ять; J juut kruužgõlõ kõrv jooda kruusile kõrv (külge); J tšainikõllõ on juutõttu uus põhjõ teekannule on joodetud uus põhi; J jootab ühtee (Must. 186) joodab kokku; 3. pleissida, jätkata (köit) сплесни/вать, -ть (канат); J juut rihmaa õtsad ühtee pleisi köie otsad (kokku).

joottami/n M, g. -zõõ (loomade) joogikoht водопой; on mokoma apaja, kuza joottaass opõzia, i kuttsuass opõzii joottamin on niisugune (umbekasvanud) oja, kus joodetakse hobuseid, ja (seda) kutsutakse hobuste joogi-

kohaks.

jopa Lu juba уже, ещё; se õli jopa senee kaunii aikanna see oli juba sel nõukogude (punaste) ajal. – Vt. ka jo, joh.

jor/a J-Tsv., g. -aa lobiseja; kavalpea; adj. kaval болтун, -ья; хитрец; хитрый; aissiä mikä on jora meeᴢ: petteeʙ, i silmell ep plikka oi, missugune kaval mees: petab ja ei pilguta silma(gi).

jord/ani: -õni (J-Tsv.), g. -anii jordan (vee pühitsemine kirikus kolmekuningapäeval või nelipühil) иордань (освящение воды в крещение или в троицу); kreššeńńõnn tšävvä jordõnill kolmekuningapäeval käiakse jordanil (= vett pühitsemas).

jordanii-vesi L jordani vesi (pühitsetud vesi) троицкая, крещенская, иорданская вода.

jor/o¹ P, g. -oo laulujoru нескладное монотонное пение.

jor/o² J, g. -oo 1. hajameelne, tuulepea, loru растяпа, разиня; 2. sasipea растрёпа, ерошка; 3. kaval хитрый.

jorš/ši K P M Kõ S Lu Li Ra J Ku (Ja-Len. V I), g. -ii M Lu J, pl. ї͡оршить Tum. kiisk, kiisa-

kala ёрш; J joršši om makus kala, muut oŋ kõvassi luukõᴢ kiisk on maitsev kala, ainult (et) on väga luine; Ra mejje jõgõz on joršši, ahvõna, särtšä, autši, latikka, säüneᴢ, vimpa .. meie jões on kiisk, ahven, särg, haug, latikas, säinas, vimb ..; Ra sain viistõiššümeᴅ jorššia sain viisteistkümmend kiiska.

jos K-Ahl. K-Al. M-Set. Lu-Must. J kui если; J luki mittä jos tääsi lukkaa luges midagi (= nõiasõnu), kui oskas (teadis) lugeda. – Vt. ka jotko.

josku J = jos.

još/ši Kõ, g. -ii = jožikka.

jož/a J-Tsv., g. -aa J = jožikka; ivusõt püssüüz niku jožall juuksed püsti nagu siilil (okkad).

jožikka M joožik/ka Lu Li, g. jožikaa: -aa Lu Li siil ёж; Lu joožikal on niku niglaᴅ, et saa kerttää eestii siilil on (okkad) nagu nõelad, sa ei saa (teda) üldse puudutada; Lu joožikka taloz on ku katti, puhasap talloa iirissä siil on talus nagu kass, puhastab talu hiirtest; ■ Li mõnikas tahop leikata ivusõᴅ joožikõssi. tetši joožikaa mõni (noormees) tahab lõigata juuksed siili(soen-

gu)ks. Tegi siili(soengu).

jot, joti vt. jotti.

jotko J = jos; jotko meep tšeritšentš jalkaa, siz võtan kui viisk läheb jalga, siis võtan.

jott/a Lu-Len. -õ Lu-Len. J = jotti; Lu müü nõizimma peltšäämää, jotta lastikaz vene katkap faaglina (Len. 277) me hakkasime kartma, et suure koormaga paat rebib trossi katki; J nõsa nii jottõ õllõiz nõsõttu tõsta nii, et oleks tõstetud.

jotte/ʙ Li -i Ra et ei чтобы не; Ra jottei tšülä pajatõltaiᴢ rl. et küla taga ei räägiks; Li pani tõizõt sõvaᴅ, jottep tuntaiᴢ pani teised rõivad (selga), et ei tuntaks (ära).

jot/ti ~ -t Lu Li J jõtt J -i Lu-Len. jot Lu Li J joᴅ Lu J et что, чтобы; Lu suppi piäp süüvvä poiᴢ, jott ep pillausiiᴢ supp tuleb ära süüa, et ei rikneks; Lu saunaa sillad on tehtü arvaᴅ, jod menneiz vesi läpi saunapõrandad on tehtud harvad(est laudadest), et vesi läheks läbi; Lu täll on mokom läsü, jott silmät plikkavaᴅ tal on niisugune haigus, et silmad pilguvad; J juttõ maamõlõ, jot miä en tuõ ohtõgoizõlõ ütle emale, et ma ei tule õhtusöögile. – Vt. ka jotta.

jou- vt. ka jõu-.

jouhtua vt. johtua.

joulu-kuu J-Tsv. jõulukuu, detsember декабрь.

joulupäivä M = jõulu.

jout/ava ~ -õva ~ -õvõ Lu, g. -avaa jõude, tegevuseta праздный, незанятый; miä õõn joutõva, en tee tüütä ma olen jõude, ei tee tööd; Lu joutava inemin, tšen ep kehta tehä tüütä jõude inimene, kes ei viitsi tööd teha; Lu nät ku hulkuʙ joutõvõ näe, kuidas hulgub jõude. – Vt. ka johtava, joutuva, jõutulain, jõutõ, jõutõza.

joutoma/a [< sm?] (Ränk), pl. ad. -illa sööt пар (земля под паром).

joutuj/a: -õ J-Tsv., g. -aa: -a J = joutulin.

joutuli/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J edukas; võimekas, andekas преуспевающий; способный, талантливый.

joutu/nõ (J-Tsv.), g. -zõõ J jõudus интенсивный; joutuzõõ kazvoka jõudsa kasvuga.

joutuussaɢ vt. jõutuussa.

joutuv/a Lu, g. -aa = joutava; eb õõ joutuval mitä tehä jõude inimesel ei ole midagi teha.

jouva vt. juvva.

jovan/a I, g. -aa I jaanipäev Иванов день; jovanaa piettii jaanipäeva peeti; vas̆soo jovanaa jaaniõhtul; tuli jovana õhtugo tuli jaaniõhtu; jovanaa mato. näväᴅ per̆rää vihmaa paissavaᴅ niku tuli jaaniuss. Nemad hiilgavad pärast vihma nagu tuli.

jovana-ĺeĺo I jaanilill, härghein иван-да- марья. – Vt. ka jovanaroho.

jovanapäivä I = jovana; a jovanapäivää meillä vähä siin piittii aga jaanipäeva peeti meil siin vähe; jovanapäivänn õhtogona jovanaa vassaa mennäᴢ võttamaa lahsõᴅ jaanilaupäeva õhtul lähevad lapsed jaanipäeva vastu võtma.

jovanaroho I = jovana-ĺeĺo.

jovvutta vt. jõvvuttaa.

juella vt. jutõlla.

juhanuhsõõ-päivä: juhanusõõ-päivä M = juhanuᴢ.

juhanu/ᴢ [< sm] (M), g. -hsõõ: -sõõ M jaanipäev Иванов день, день Ивана-Купалы; ennee juhanusõõ päivää enne jaanipäeva; litšep juhanusõõ päivää jaanipäeva paiku (lähemal jaanipäevale).

juh/o Li, g. -oo Li vembumees, vigurivänt шутник, фокусник; mustalaizõd õlla juhoᴅ mustlased on vembumehed.

juhre vt. juuri.

juh/ti¹ P M J-Tsv. (Ja-Len. I), g. -ii M J juh̆hii M juhtnahk, murd. juht юфть; P paglatšennät tehtii juhissa pastlad tehti juhist; M varzikod õllaa juhissa säärsaapad on juhtnahast; J saap-põgõd on õmmõltu juhti nahgõss saapad on õmmeldud juhtnahast; I antõvad nävät poigaa sen̆nee petterii, juhd zavodaa nad andsid selle poisi Peterburi, juhtnahatehasesse. – Vt. ka juhtinahka.

juh/ti² J-Tsv., g. -ii J tarn осока; tülpell vikahtõll juhtia on õikõ raŋkk lüüvve nüri vikatiga on tarna väga raske niita.

juhtiei/nä: -n J-Tsv. = juhti².

juhtinahka P = juhti¹; paglatšennät tehtii juhissa, varzikod niisa·ma õlivad juhtinahgass tehtü pastlad tehti juhist, säärsaapad olid samuti juhtnahast tehtud.

juhti/nõ I (M), g. -zõõ juhist, juhtnahast, juhtnahkne юфтевый; I kase eb õõk kaŋkainõ aa juhtinõ see ei ole linasest riidest, vaid juhist; M varzikod õllaa juhtizõᴅ säärsaapad on juhtnahast.

juhtõ Lu: juhtõ nahka juhtnahk.

jul/gõ M, g. -kõõ M kae бельмо; julgõ kazvap silmääsee kae kasvab silma.

julgõta (K-Al.), pr. julkõ/an, imperf. -zin julgeda осмели/ваться, -ться; K emä da isä eväd julkõa tšähseä tehä makõata (Al. 36) (pulmakombest:) ema ja isa ei julge käskida „magusat teha” (= hüüda „kibe!”). – Vt. ka julkõõssa.

juli/a Lu, pr. -n Lu, imperf. -zin Lu = julita.

juliairo ~ juli-airo Lu päraaer кормовое весло; juliairo, tämääkaa julitattii päraaer, sellega mõlati.

juli-päivä Kõ juulipäev, juulikuu päev июльский день; tänän tšümmenez juli-päivä on samsońi-päivä täna, kümnendal juulikuu päeval on seitsmemagajapäev.

juli/ta Lu (Li), pr. -n Lu, imperf. -zin Lu mõlada (ühe aeruga sõuda, tüürides sõuda) юлить (грести одним веслом, править лодкой одним веслом); Lu inemin issuuʙ vennee i on ühs airo, siis tämä airookaa juliʙ (kui) inimene istub paati ja on üks aer, siis ta aeruga mõlab; Lu kahõl airol sovvataa, ühel airol julitaa kahe aeruga sõutakse, ühe aeruga mõlatakse; Li ühs airo õli, ahtõris seneekaa julittii üks aer oli, sellega mõlati ahtris. – Vt. ka julia.

julit/taa Lu, pr. -an, imperf. -in = julita; ühel airol ku venettä ajõtaa eteeᴢ, sitä jutõllaa: julittaa kui ühe aeruga aetakse paati edasi, (siis) selle kohta öeldakse (seda öeldakse): mõlada; juliairo, tämääkaa julitattii päraaer, sellega mõlati.

julkau/ᴢ: -s J-Tsv., g. -u: -sõ J julgus, otsustavus смелость, решимость; J ep tappa nii paĺĺo julkauss, jott menn kosima rikka talo tüttöä ei jätku nii palju julgust, et minna kosima rikka talu (pere)tütart.

julkiu/ᴢ Lu, g. -u jultumus наглость, дер-зость.

julk/ka K-Ahl., g. -aa luisk, kõvasi брусок, оселок.

julk/õa P M -ia Lu -a J-Tsv., g. -õa: -aa J 1. julge смелый; P tämä on julkõa, tämä on tšülmäverelliine tema on julge, tema on külmavereline; M on julkõa niku ilvessusi on julge nagu ilves; 2. jultunud наглый, дерзкий; Lu julkia inemin, sellä eb õõ äppiätä jultunud inimene, sellel ei ole südametunnistust; J aissi·ä mi julka meeᴢ, petteeb i silmell ep plikka oi, kui jultunud mees, petab ja ei pilguta silma(gi). – Vt. ka jurma.

julkõ/õssa: -ss J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -õzin: -zin J = julgõta; sütšüzüll on nii uhamikko tee, jot ed julkõ lidnasõ aja sügisel on nii auklik tee, et (sa) ei julge linna sõita.

juma/la K R L P M Kõ S Po Lu J I (Kett. U Ja-Len. Ra) -l Kett. K P Ke M Kõ S Lu Li J I Ku Юмала Tum. Pal.2 Ii-reg.1 Ю́мала K-reg.2 jummala ~ jummal ~ jumall Kr, g. -laa Kett. K L P M Kõ Lu Ra J -la Lu J 1. jumal бог; K meneb jumalallõ kummartamaa läheb jumalat paluma; L vanaᴅ rissiziväᴅ jumalallõ vanad inimesed palusid (risti ette lüües) jumalat; Po ku bõlõ paĺĺo süntijä, sis puutub entši jumalalõõ kui pole palju patte, siis jõuab hing jumala juurde; J baabuškat pitiväd jumalaa vanaeided uskusid jumalat; I siä jumalaa ed uzgoɢ sa ei usu jumalat; J jumala periskoo tämää eńńee (surnust kõneldes või peiedel öeldakse:) jumal pärigu tema hing; M niku jumalassa lootu nagu jumalast loodud; M leeb jumalall päiviä on jumalal päevi; Lu meil jutõltii, jot kapte·eni on alussõz jumala meil öeldi, et kapten on purjelaevas jumal; Lu eb õõ jumalaa kotonn, on jätettü treŋgiᴅ, nüᴅ on pitšällized vihmaᴅ ei ole jumalat kodus, on jäetud sulased, (seepärast) on nüüd pikaajalised vihmad; Lu ku vihmaa saab ja päivä paisaʙ, siz jutõltii: jumal pahaakaa tappõõʙ kui vihma sajab ja päike paistab, siis üteldi: jumal riidleb vanakurjaga; K jumala jüräʙ ~ P jumala jürüzeʙ ~ M jumala jürizeʙ ~ J vana jumal jürizeʙ ~ Lu kollaaʙ jumala müristab; Lu jumal jürizeb i tulta lüüʙ müristab ja lööb välku; M päivä meeb jumalallõõ ~ päivä laskõub jumalallõõ ~ päivä issuub jumalallõõ päike läheb looja; M per̆rää päivää laskõumaa jumalalõõ pärast päikese loojumist; J makkaa jumalaakaa siin (muldasängitamisel öeldakse:) maga siin jumala nimel; J jumalaa nimell jumala nimel; J jumalaa eess jumala eest!; J jumalaa peräss jumala pärast!; M jumala üvä isä taevane jumal!; J tuõ jumal appi ~ M lähe jumal ap̆pii tule, jumal, appi!; Lu Li jumal appii. – tarviz jumalaa jõudu! – Jõudu tarvis!; J jumal jatkoo. – jatkoo tarviᴢ jätku leiba! – Jätku tarvis; M võta jumal ap̆pii õnn kaasa (jumal kaasa)!; M mee jumalaakaa ~ M J jumalaakaa ~ Kett. jumalakaa hüvasti, jumalaga!; Kr jaga jummalaga jääge jumalaga!; J jumalaka jättema jumalaga jätma; Tum. Юмала ойтаго jumal hoidku!; J jumal on tämä väĺĺä perinnü ~ jumal kõrjõs tämä väĺĺä ~ jumal võtti ta suri ~ ta on surnud; J laa paisab jumalaa päivä, laa kuumõtip kuu jumalaa rl. las paistab jumala päike, las kumab jumala kuu; L rahvaz nõistii nagramaa jumalaa sõnaa rahvas hakkas jumalasõna naerma; J jumalaa surma koolõma loomulikku surma surema; J jumala valkuᴢ ilmavalgus; Kõ jumalaa jürü müristamine; J tõizõt kahs jumalaa meess rl. teised kaks jumalameest (= vaimulikku); Tum. Юмала рай paradiis; 2. Jeesus Kristus Иисус Христос; K ko süntü jumala, tätä pantii einoi päälee jaśĺii, kormuškaa kui sündis Jeesus, pandi ta heintele sõime; L kõikk svätoid nähtii, kui jumala meni taivaasyõ kõik pühakud nägid, kui Kristus läks taevasse; Tum. Юмала эма jumalaema (= Neitsi Maarja); 3. pühane, ikoon икона; L naizeläjälie annõttii jumalaa emä, a miez-eläjälie jumala naisterahvale anti jumalaema (ikoon), aga meesterahvale Kristus(e ikoon); M kõlmisõõ johzõd jumalaakaa ümpär põl̆loa jooksed ikooniga kolm korda ümber tule-

kahju; M pantii tšünttiläd jumalaa nurkkaa pandi küünlad pühasenurka; J jumalaa kolkka pühasenurk; M jumala lautoo pühaseriiul; 4. pühak святой; M jürtši jumala püha Jüri; ■ P jumalaa lehmä on mokomain pikkarain kauniz elokaᴢ sametlest (jumala lehm) on niisugune väike punane putukas; J lazz jumalaa lehm lentämä lase lepatriinu lendu; M jumalaa lintu lepatriinu. – Vt. ka meri-.

jumalaa-viĺ/ĺa: -ĺ J-Tsv. jumalavili хлеб, дар божий.

jumalakolkka M J jumalkolkka Lu J I = jumalnurkka; Lu jumalkolkkaz õllaa obrazaᴅ pühasenurgas on pühased; I kuza on obrazaᴅ, siällä jumalkolkka, siälä on mokoma lampatka tehtüɢ kus on ikoonid, seal on ikooninurk, seal on niisugune ripplamp tehtud.

jumalalehmä M Lu Ra J-Must. 1. M sametlest (väike punane mullas elutsev ämblikuline) краснотелка; 2. Lu Ra lepatriinu божья коровка; 3. J-Must. (orig.: lenninkäinen).

jumalalintu Lu lepatriinu божья коровка.

jumalallii/nõ: -ne Lu-Must., g. -zõõ = jumalillin.

jumal-appia J jõudu tööle бог в помощь; бог на помощь; annõttii jumal-appia sooviti (anti) jõudu tööle.

jumalik/aᴢ P Lu J, g. -kaa Lu 1. usklik, jumalakartlik набожный, богобоязненный; P tämä on jumalikaᴢ ta on usklik; J a se õli vähän jumalikaᴢ aga see oli pisut jumalakartlik; 2. Lu püha святой.

jumalikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J dem. jumal бог, боженька; J tullõiz jumalikkõin appi tuleks jumal appi!; J armõz jumalikkõin, avit! armas jumal, aita!

jumalilli/n Kett. L M -in M-Set. (Kett. P) -inee K-Ahl., g. -zee usklik, jumalakartlik набожный, богобоязненный; L nämä õlivad jumalillizeᴅ nad olid usklikud; P nämä inehmiized aivuo jumalilliized õlivaᴅ need inimesed olid väga jumalakartlikud. – Vt. ka jumalalliinõ.

jumal-kiitoᴢ J-Tsv. jumal (olgu) tänatud, juma-

lale tänu слава богу; päiv́-leivessi teenizid de jumal-kiitoᴢ igapäevase leiva teenisid ja – jumal tänatud.

jumalmoit/oo (P), pl. -tomaᴅ P patune грешный.

jumalnurk/ka Kett. K L P M Po Lu Li jumal-nurkka (K-Al.) -kõ ~ -k Lu jumala- nurkka M Kõ pühase-, ikooninurk красный угол (божий, святой угол); K jumalnurkkaz õlivad obraazaᴅ pühasenurgas olid pühased; M jumalanurkka, kui tulõd uhzõssa rih̆hee, nii ain õli vassaa pühasenurk, kui tuled uksest tuppa, siis alati (nii aina) oli (otse) vastas; M ahjonurkka, avunurkka, jumalnurkka (vadja toa nurgad on:) ahjunurk, ahjuluuanurk, ikooninurk; M peremmeeᴢ issu jumalnurkkaᴢ, lavvaa õttsaᴢ peremees istus ikooninurgas, laua otsas; K pokoinikall õli pää jumalnurkaa poolõõ surnul oli pea pühasenurga poole; Po rahhaa pantii jumalnurkkaa, i nüt pannaᴢ raha pandi pühasenurka, nüüdki pannakse; Kõ jumalnurkaa lavvaᴅ pühasenurga riiulid [?]. – Vt. ka jumalakolkka.

jumaloit/oo Kett. K-Ahl. (L), g. -tomaa, pl. Юмалъ ойтаматъ Tum. subst. uskmatu, jumalakartmatu, usuvastane неверующий, безбожник; Kett. oh siä jumaloitoo oh sa jumalakartmatu!; L bezbožnikaᴅ, jumaloittomad rikkozivat tšasovnaa usuvastased, uskmatud lõhkusid kabeli.

jumina-uhsi K-Ahl.: uhsi on jumina-uhsi, piinat omat pihla-puiset (Ahl. 97) rl. uks on j., piidad on pihlakased.

jummala, jummal, jumall vt. jumala.

jumprawiń Kr neitsi девица, дева (orig.: Jung-frau).

jum/õ J-Tsv. (R-Eur.), g. -õõ: -õ J nägu лицо; J kats mi lustii jumõka tüttö vaata, kui ilusa näoga tüdruk; J jõka lahs on izä-emää jumõa iga laps on isa-ema nägu; J veĺĺää jumõka venna nägu.

juŋg/a Lu, g. -aa = juŋgi.

juŋg/i J-Tsv., g. -ii J junga, laevapoiss юнга; minu poik on juŋginn alusõ pääll minu poeg on jungaks purjelaeval.

jun/i Ja-Len., g. -ii juuni июнь; juni kuu juunikuu.

juo vt. jo.

juohsa vt. johsa.

juolla, juolt vt. jutõlla.

juossa ~ juossak vt. johsa.

jup/ka L P M Lu I (Kõ Li) -k J-Tsv., g. jubg/aa L P M J I -a J jupkaa Lu Li seelik юбка; J jot õll paksuu perzeka, tšülä tütöt panna kõlmõd- neĺĺe jupka pääle et olla paksu tagumikuga, panevad külatüdrukud kolm-neli seelikut selga; J paa šerst́annoi jupk pääle, siiz leep soojõp pane villane seelik selga, siis hakkab soojem. – Vt. ka alu-, alus-, lõŋka-.

jur/a M, g. -aa kõva, sitke, vintske твёрдый, плотный; vana kahtši on jura kahtši, ep saa tohta, koori on jura vana kask on kõva kask, ei saa tohtu, koor on kõva; kahtšipuu on jurapuu, tõizõt puud eväd õõ juraᴅ kasepuu on sitke puu, teised puud ei ole (nii) sitked; kurikka on tehtü kahtšizõssa jura puussa kurikas on tehtud sitkest kasepuust; nät ku on jura maarjakahtši vaat kui sitke on maarjakask.

jurakahtši M sitke, vintske kask твёрдая, плотная берёза; jurakahtši, tätä et saa kuinid lõh-gõta sitke kask, seda (sa) ei saa kuidagi lõhkuda; jurapuu, jurakahtši sitke puu, sitke kask.

jurapuu M sitke, vintske puu твёрдое, плотное дерево; kahtšipuu on jurapuu, tõizõt puud eväd õõ juraᴅ kasepuu on sitke puu, teised puud ei ole (nii) sitked.

jur/ma M Lu Li Ra J -m Lu J-Tsv., g. -maa Lu Li J julge, vapper смелый, храбрый; J ark heitüp tšiirepi ku jurm arg heitub kiiremini kui julge; Ra jurma meeᴢ, näep karua mettsäz i silmää ep plikut julge mees, näeb metsas karu ja ei pilguta silma(gi); Li siä mee eeᴢ, miä ees peltšään mennä, a siä õõd jurmõpi sina mine ees, mina kardan ees minna, aga sina oled julgem; Lu ain õlin maailmaa jurma tšäümää marjaᴢ, ühsinnää ain tšäün, en öhsünüᴅ aina olin ilmatu julge marjul käima, aina üksinda käin (= käisin), ei eksinud; Lu mõnikaz on jurm, ep killi mõni on julge, ei karda kõdi; J jurm pajattõjõᴢ julge ütlemisega (terava keelega). – Vt. ka julkõa.

jurm/assi: -õssi J-Tsv. julgesti, julgelt смело; meŋka jurmõssi üli jõgõõ, jää kannõtõʙ minge julgesti üle jõe, jää kannab; süüka jurmõssi, elka ootõlka ettee panõmiss sööge julgesti, ärge oodake pakkumist (ette panemist).

jurmu/ᴢ J-Tsv., g. -u: -sõõ J julgus, vaprus смелость, храбрость.

jurmõp/assi: -õssi J-Tsv. julgemalt, julgemini смелее; tuõ jurmõpõssi lavvaa taga, elä õõ nii ark tule julgemini laua taha, ära ole nii arg.

jurt/ta M, g. -aa piklik kartulikuhi бурт картофеля, картофелехранилище в поле; omenat pannaz jurttaasõõ kartulid pannakse kuhja.

jus/si Ränk Li jušši M, g. -ii jusshein торчащий белоус; M jušši kazvap kuival maall jusshein kasvab kuival maal; Li se roho on kõva niku rautavittsa kuival aikaa, kui on segaz jussia see rohi on kuiva ajaga kõva nagu traat, kui on hulgas jussheina. – Vt. ka jussiheinä, jussikko, jussiroho, juššoroho.

jussiheinä J-Must. = jussi.

jussik/aᴢ Li jušikaᴢ Ra, g. -kaa jussheinane, jussheinarikas заросший, изобилующий белоусом; Li jussikaz niittü, kõva roho jussheinane niit, kõva rohi.

jussik/ko Lu, g. -oo = jussi.

jussiroho Lu Li jušširoho M I-Len. = jussi; Li miä tõmpazin jussirohoo juuriikaa poiz maassa ma tõmbasin jussheina juurtega maast üles.

jušikaᴢ vt. jussikaᴢ.

juš/ka M (Lu Li) -k J-Tsv., g. južgaa M J kriska (ahjuluuk); siiber вьюшка; J reppää jušk drubass, savvua ajab rihee tõmba kriska korstnast välja, suitsu ajab tuppa; Li južgaᴅ õltii kruglõiᴅ; nüd on trubalappiaᴅ kriskad olid ümmargused; nüüd on siibrid; J ava jušk avõ, a to tuõp savvu rihe tee siiber lahti, muidu tuleb suits tuppa; M ahjoo južgaᴅ ahju kriska(d); M pliitaa juška pliidi siiber.

jušši vt. jussi.

juššiniittü M jussheinane heinamaa луг, заросший белоусом.

jušširoho vt. jussiroho.

juššoroho M-Len. = jussi; einämaat meil on kehnot, kazvap enäpält juššoroho (Len. 256) heinamaad on meil viletsad, kasvab enamasti jusshein.

juti/sa (Ra), pr. -zõʙ Ra, imperf. -zi müdiseda гудеть (от топота); lahzõd joonitõllaa, maa jutizõb vassaa lapsed jooksevad, maa müdiseb (vastu). – Vt. ka jütisä.

jut/tu K L P M Lu Li Ra J I (R-Eur. Kõ Ku), g. -uu K L P M Kõ Lu J Ku jut̆tuu M 1. jutt, kõnelus разговор, речь, беседа; J pajat juttu väĺĺä, ku om pajattõmiss räägi (oma) jutt ära, kui on rääkimist; J mih́e siä öhzütteed inimiss õmiiz juttuiska miks sa eksitad inimesi oma juttudega?; M tällee tap̆paab juttua, jutulla bõõ õttsaa nii äärtä tal jätkub juttu, jutul pole otsa ega äärt; J kül sell inimizell juttu veerep suuss küll sellel inimesel jutt jookseb (veereb suust); J juttu jäi seisoma jutt katkes (jäi seisma); Li juttu maaᴢ jutt (on) läbi, jutul lõpp; Lu tuli jutussi tuli jutuks; Lu juttu juttua levväʙ vs. jutt leiab jutu (= jutust tärkab teine jutt); M nät sõna tooʙ jut̆tuu näe, sõnast saab jutt alguse (sõna toob jutu); M elä tuŋkõõ räkänenä vanapid́d́e juttuusõõ, var̆raa vananõᴅ ära tüki, tattnina, vanemate (inimeste) jutu vahele: vara vananed; M elä tuŋkõõ jut̆tuu väl̆lii ära sega jutu vahele; Lu õõ vaiti, jo menid leppoijjaa õmaa jutuukaa ole vait, juba läksid oma jutuga rappa (Leppojja); Ku hän jäi jutuukaa umpee ta läks (oma) jutuga ummikusse; J nõisi juttua tšeeroo ajama hakkas juttu sassi ajama; Lu johanto se juttu tšäi läpi pää see jutt tüütas juba ära (käis juba peast läbi); Lu mitä juttua nävät pitäväᴅ mis juttu nad ajavad?; J juttua ajama rääkida; vestelda, juttu ajada; J suimõll ajõta juttua (külakonna)koosolekul räägitakse, aetakse juttu; J juttua vessemä (Tsv.) lobisema; kiiresti rääkima; P pajatimma üvεä juttua ajasime head juttu; M suv̆vaap paĺĺo pajattaa, da puustaa juttua armastab palju rääkida, ja (veel) tühja juttu; M milla tuli alu, etti tämä minu päälee turhaa juttua pajataʙ ma solvusin, et ta räägib minu peale tühja juttu; Lu tühjää jutuu nõssaja tühja jutu tegija (tõstja); Li petoz juttu vale (jutt); Li tolkutoi juttu mõttetu jutt; J tšeerolin juttu riugastega jutt; Li sala juttu salajutt; J nagru juttu (Tsv.) naljajutt; J mälehtüsee juttu mälestuskõne; 2. kuulujutt, kuuldus слух, молва; Lu ku mikä juttu meeʙ, kõiɢ nõisõvaᴅ pajattamaa kui mingi kuulujutt käib ringi (läheb liikvele), (siis) hakkavad kõik rääkima; Li jutud õltii, što tšuudittaastii mettseᴢ räägiti (olid kuuldused), et metsas kummitas (kummitati); 3. jutt, lugu рассказ, история; байка; P miε sillyõ ühie pikkaraizyõ jutuu pajatan ma räägin sulle ühe väikese loo; M se bõlõ juttu, se on istori see pole (muidu) jutt, see on tõsilugu (ajalugu); Li nee on kõig entizeᴅ jutuᴅ need on kõik endisaegsed lood; I mitä näitä pajattaaɢ, juttuloja. jo aikaa meni paĺĺo, näitä piti unohtaaɢ milleks neid rääkida, (endisaegseid) jutte. Palju aega on juba (mööda) läinud, need (= jutud) tuli unustada; J enn muinõin juttu ennemuistne jutt; 4. jutlus проповедь; Lu pappi luki tšerikkoz jutuu preester luges kirikus jutluse. – Vt. ka petoz-, sala-, uutis-.

juttui/n J-Tsv., g. -zõõ J = jutukaᴢ; tait tõiss mokoma juttuiss rahvõss maailmõz ebõõ, ku vad́d́aa naiz-rahvõᴢ vist teist nii jutukat inimest maailmas ei ole kui vadja naine.

juttunnu vt. vähä-.

juttunõ vt. vähä-.

juttõõmi/n J-Tsv., g. -zõõ J 1. rääkimine; jutt говор; разговор; 2. käsk наказ, слово, приказание.

jutuk/aᴢ J (Kõ-Len.) -õᴢ J, g. -kaa J jutukas словоохотливый, разговорчивый; J ai mi jutukõz inimin, möllääp pajatta väsümett oi mis jutukas inimene, vatrab väsimata rääkida. – Vt. ka juttuin.

jutust/aa Lu, pr. -aan, imperf. -iin jutustada рассказ/ывать, -ать.

jutõl/la K Lu Li J (Kett. Len. Ra) -l Lu J-Tsv. juõlla Al. Kett. K L P M Kõ S Po (Lu J) juella K-Ahl. juol/la Kett. K L P Ke M (Kõ) -t [sic!] Ke-Kett. joolla Kett. K J juõllaɢ ~ juullaɢ I, pr. jutt/õlõn Kett. P Kõ Lu -õõn Kett. K U P M Kõ Po Lu Li J -yõn L P -elen ~ -een K-Ahl. -õn Lu-Len. J -õõ I, imperf. -õlin Kett. K P M Kõ Po Lu Li Ra J -õĺin M-Set. -õlii ~ -õli I 1. öelda; rääkida сказать; говорить; P tšüsüzin, tämä nõssi pihtoikaa, mitäid eb juolluᴅ küsisin, tema kehitas õlgu, midagi ei öelnud; Lu mee juttõõ däädällee dorova mine ütle onule tere; J miä juttõn arvotusõ, a siä arva ma ütlen mõistatuse, aga sina arva ära; M nii eittüzin, ev võinnu kõik sõn̆naa suussa juõlla nii ehmusin, ei saanud sõna(gi) suust (ütelda); M nii õli võtõttu juolla vana rahvaᴢ nii oli vanarahval kombeks öelda; Lu juttõmizõõ jutõlla jutu sees v. jutu jätkuks öelda; M tämä on kõhallin inehmin, täm juttõõp kõhallaa silmiisee hod enelee kunikkaalõõ ta on otsekohene inimene, ta ütleb otse näkku (silmadesse) kas või kuningale endale; P juttõlin nagrussi, naĺĺassi ütlesin naeruks, naljaks; M juttõõʙ vassaa vastab (ütleb vastu); M tämä tunnõb juõlla sillõ kõik eeltä ta oskab sulle kõik ette öelda (= ennustada); P mitä tüö siz aźźaa tulitta, juolkaa siz vällää mis asja pärast te siis tulite, öelge siis välja; Li vot muut enepää miä siitt adrõssõ taitaa en tää i jutõllatši vaat, muud enam ma sellest puuadrast vist ei oska rääkidagi; L baba meilie juttõli, etti ühes taloza õli lemmüᴢ vanaema rääkis meile, et ühes talus oli kratt; Lu jutõllaa, što sitä et saa praavittaa räägitakse, et seda (haigust) ei saa ravida; P juttõõn suurta kummaa rl. räägin (teile) suurt imet; M miä juttõõn sillõõ üv̆vää meeltä ma räägin sulle (midagi) rõõmustavat; M täm millõõ juttõli salamii ta rääkis (seda) mulle salaja; J miε en tää, kui jutõlla ühsinää ma ei tea, kuidas üksinda (= ilma kaasvestlejata) rääkida; J proopoved́ia juttõõma jutlust pidama; 2. öelda, kutsuda, nimetada наз/ы-вать, -вать, звать; P vihkuri, juollass tuoš tuulispää vihur, öeldakse ka tuulispea; P juttõlivat tätä onoss kutsusid teda onuks; Lu hüüpiäss pelehüzess jutõllaa öökulli kutsutakse kummituseks; P juollaᴢ puukõssi (seda putukat) nimetatakse puugiks; Lu koira poikaa jutõllaa penikko koera poega kutsutakse kutsikaks; 3. taga rääkida, laimata сплетничать, на-, наго-

в/аривать, -орить, клеветать, на-; Lu minnua on kõikkii jutõltu, ühs ahjo vaa eb õõ jutõllu mind on kõik taga rääkinud, ainult ahi ei ole taga rääkinud; J jutõltii med́d́ee tšülää, jutõltii, soimõttii räägiti taga meie küla, räägiti taga, sõimati; ■ (asesõnaga liitunult в соединении с местоимением:) J ḿattõn [= miä juttõõn] ma ütlen.

juu- vt. ka joo-.

juua, juuaɢ vt. juvva.

juu/da: -ᴅ J-Tsv., g. -daa: -da J 1. juudas, äraandja предатель, иуда; aissiä juuᴅ, et siä õõ parõp ah sa juudas, ei ole sa parem; 2. kurivaim, kurat чёрт.

juudalain P juudõlai/n J-Tsv. juutalain (J-Must.), g. juudalaizõõ: -zõ J 1. juut еврей; J juudõlaizõd om võtõttu kõik torgovĺa õma haltu juudid on võtnud kogu kaubanduse oma valdusesse; 2. juudalane, Juudamaa elanik иудей, -ка; J kuza on süntünnü juutalaisii kunikas (Must. 151) kus on sündinud juudalaste kuningas? – Vt. ka juutti.

juug/a M-Set., g. -aa lõuna(kaar) юг.

juukkipäivä Lu joomapäev, purjutamise päev пьянка, хмельной день; oomõn leeʙ juukkipäivä homme tuleb joomapäev.

juukki vt. juuttši.

juulikuu (M) juuli(kuu) июль; miä süntüzin .. juulikuul üheltõššõmõl tšislõl ma sündisin .. üheteistkümnendal juulil.

juullaɢ vt. jutõlla.

juumakoira J = juumarätte.

juumakulli Lu = juumarätte.

juumari vt. joomari.

juumarätt/e Lu J -ä Lu juumrätt/e Lu J joo-

dik, joomar, lakard, joomakalts пьяница, горький пьяница, пропойца; J aissiä juumrätte, eb mee päivä, jot edõllõiz umalõᴢ oh sa lakard, ei lähe päeva(gi), et sa ei oleks purjus!; Lu siä õõᴅ juumarätte, sinnua saab viijjä sigaaka karsinaa sa oled joomakalts, sind võib viia seaga (ühte) sulgu. – Vt. ka joomatratti, juumakoira, juumakulli, juumarättä, juumrätti.

juumarättä Lu = juumarätte.

juum/i Lu, g. -ii ravim, arstim лекарство; mee tuu aptekissa juumija (~ juumizija) mine too apteegist ravimeid. – Vt. ka joominõ.

juumizii/lla: -l J-Tsv. adv. joomas, purjutamas на пьянствовании; aiŋ ko veel on juumiziil kas ikka veel purjutab?

juumrätte vt. juumarätte.

juumrätti Ra = juumarätte; juumrätti, ühtpäätä ain viinaa jooʙ, ain umalas tuõp kottoo joodik, ühtelugu aina joob viina, aina tuleb purjus(päi) koju.

juu/ri Kett. K L M Kõ Lu J I (P Li) -ŕi Kett. Юри Tum. Iуры ~ Югъры Pal.2 Ю́гъры K-reg.2 Ю́гры Ii-reg.1 juhre Kr, g. -rõõ M Kõ Lu J -ryõ L -rõ J 1. juur корень; M pružiŋkka äeᴢ, seneekaa piäb äessää, se nõsap kõig juurõd üleᴢ, õrazrohoo juurõᴅ vedruäke, sellega peab äestama, see tõstab kõik juured üles, orasheina juured; M galgani on mokoma lekarstva, mokomad juurõᴅ tedremaran on niisugune ravim, niisugused juured; Lu tšülvövakka õli tehtü juurissa i tohossa külvivakk oli tehtud juurtest ja tohust; Lu lina tšizgottii juurinaa lina kisti juurtega (üles); M tõkku ammaz vällää, a juuri jäi hammas tuli (kukkus) ära, aga juur jäi (sisse); I suuri juuri (puu) peajuur; M puu juuri puu juur; M ampaa juuri hamba juur; Lu juuri vakaᴅ juurkorvid; 2. (leiva)juuretis закваска; опара; Lu taitšinaa juurtõ jätin; parõp taitšina happõnõʙ, ku juurtõ jätän jätsin tainajuuretist; tainas hapneb paremini, kui jätan juuretist; Lu vanat staruhõᴅ jutõltii taitšinaa juuri, a nüᴅ jutõllaa taitšinaa happauᴢ vanad eided ütlesid (leivajuuretise kohta) t. j., aga nüüd öeldakse t. h.; ■ Lu kõrvaa juuri kõrvaesine; L sill on kunikaa juurõssa ampaat suuza sul on kuninglikust soost hambad suus; K neitsüeni, noorikkoni, tuusit tulla, tunne õlla, taloo juurta tallaella (Ahl. 99) rl. mu mõrsja, mu pruut, oskasid tulla, oska olla, (selle) talu tava(de) järgi käia (= elada). – Vt. ka emä-, galgana-, kuusi-, süä-, tsikori-.

juurii/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J juurekas [?] корнистый [?] (orig.: имеющий корни).

juurik/aᴢ M -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J 1. M J-Tsv. juurekas, rohkete v. suurte juurtega корнистый, корневищевый; 2. juuri täis, juurtega läbikasvanud проросший корнями; M juurikaz maa (orasheina) juurtega läbikasvanud maa. – Vt. ka juurõkaᴢ.

juurik/kõ J-Must., g. -õõ juurikas корневище.

juurikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J juureke корешок.

juurizik/ko J-Tsv., g. -oo J juurikaline koht пересечённая корневищами земля; lehm katkõz jalga juurizikkoᴢ lehm murdis juurikalises kohas jala.

juurit/tua M (K-Ahl.), pr. -uʙ K, imperf. -tu M juurduda, juuri ajada корениться, укорен/яться, -иться; прижи/ваться, -ться; M kapusaa taimõõd .. alkaas juurittua kapsataimed .. hakkavad juurduma; M kukka üv̆vii juurittu lill juurdus hästi.

juurtiu/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi = juurittua; liivikkos petäi üvässi juurtiuʙ liivamaas juurdub mänd hästi.

juurtu/ussa: -ss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -uzin: -zin J harjuda привык/ать, -нуть; juurtuz meile tšäümä harjus meil käima.

juurõk/aᴢ P, g. -kaa P juuri täis, juurtega läbikasvanud проросший корнями; suur põlto on juurõkaᴢ, kazvaʙ paĺĺo õrazroht suur põld on juuri täis, kasvab palju orasheina. – Vt. ka juurikaᴢ.

juurõnalaa vt. alaa.

juur/õssa: -õssõ J -essᴀ Ku adv. juurest от; Ku a siz välissᴀ̈ lähett́śii menemää poiz niku juuressᴀ, hiĺĺakkoottaa aga siis vahel läksid (nad) tasakesi (nagu) juurest minema.

juur/õza: -õzõ ~ -õᴢ J -eᴢ Ku postp. juures у, около, возле; J makkaat tõrvaskannoo juurõz üütä magad tõrvase kännu juures ööd; J akkuna juurõz ripup hattu akna juures ripub müts; J mitro on trifonaa juurõᴢ Mitro on Trifona juures.

juur/õõ J -ee Ku 1. adv. juurde к; J tšet tultii juurõõ kes tulid juurde? 2. postp. juurde к; J pani õpõzõõ puhõõ tšiin, ize tuli tulõõ juurõõ pani hobuse puu külge kinni, ise tuli tule juurde.

juus/so P, g. -oo: -uo P 1. (ahjus paksuks) kuumutatud ternespiim топлёное молозиво; lehmä ko tulõp piimääsie, ko kantaaʙ, päälie kantamizyõ esimeiss kõrtaa lühsääss, sitä piimää valaass pataasyõ, pannass ahjuosyõ, tulõb juusso kui lehm tuleb piima (= tuleb lüpsma), kui poegib, (ja kui) peale poegimist esimest korda lüpstakse, (siis) seda piima valatakse potti, pannakse ahju, (sellest) tuleb kuumutatud ternespiim; 2. juust сыр; vanall aika laavgaz müütii juussua, a kotonn, tšüläz ep täättütši vanasti (vanal ajal) müüdi poes juustu, aga kodus, külas ei teatudki.

juuᴢ vt. ivuᴢ.

juutšii-lohaŋ/ka: -k (J-Tsv.) (loomade) joogiküna, -nõu поилка, лохань для пойла (orig.: поильное корыто); veemme juutšii-lohaŋka lauttasõ viime joogiküna lauta. – Vt. ka juuttši-lohaŋka.

juut/ti Lu, g. -ii Lu juut еврей; juutii d́uužina juudi tosin (= kolmteist, vanapagana tosin). – Vt. ka juudalain.

juu/ttši J-Tsv. -kki Lu, g. -tšii J 1. jook; sulp питьё, напиток; пойло (для животных); J issuska, laŋgoᴅ, süütšid-juutšid lavvõll istuge, langud, söögid-joogid (on) laual; Lu juukiᴅ jäätii juumatta joogid jäid joomata; J kańt́ikk ebõ·õ talopoigaa juuttši konjak ei ole talu-

poja jook; J kase viin bõõ juuttši see viin pole (mingi) jook; Lu lehmää juukki lehma sulp; 2. joomine, purjutamine, jooming пьянство; попойка, выпивка; Lu ep se liika juukki üvvää tee ega see liigne joomine head ei tee; J perält suurõõ juutšii suur i pohmelotši pärast suurt joomist on suur ka pohmelus; J tämä iimenikkoill õli üvä juuttši tema nimepäeval oli kõva (hea) jooming; Lu tänävä õllaa kõiɢ meheᴅ juukki peliᴢ täna on kõik mehed jooma peal (purjutamas); Lu juukki pelissä jo tultii poiᴢ, juukki peli jo loppu tuldi juba jooma pealt ära, jooming juba lõppes; 3. alkohol, viin алкоголь, водка; J juutšii müümizee õikuᴢ alkoholi müügiluba; J juutšii mahsu alkoholimaks; 4. (loomade) joogikoht водо-пой; J karjušši ajap karja juutšilõ karjus ajab karja joogikohale; J vee opõizõd juutšilõ vii hobused joogikohta. – Vt. ka jooma¹, joominõ.

juuttši-astia J-Tsv. joogiastja, -küna поилка, кадка для пойла (orig.: поильное корыто); la leh́met tulla juuttšiastialõ las lehmad tulevad joogiastja juurde (jooma).

juuttši-lohaŋ/ka: -k J-Tsv. = juutšii-lohaŋka.

juuttši-raha J-Tsv. jooma-, viinaraha деньги на выпивку.

juut/tua M, pr. -un M, imperf. -tuzin kinni v. umbe v. vait jääda застр/евать, -ять, заклини/ваться, -ться, зае/дать, -сть, замолк/ать, -нуть; mikä juuttu, etti ep pajata; viimizella sõnalla juuttu miski jäi (magnetofonis) kinni, et (enam) ei räägi; viimase sõna ajal jäi kinni; elä söö õunaa siä juutut (Set. 62) ära söö õuna, sul jääb kurku kinni; M tšäko enäʙ ep kuku, taitaa meni kurkkuu õzraa õgaᴢ, sem peräss juuttu kägu enam ei kuku, vist läks odraokas kurku, sellepärast jäi vait.

juut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. joota поить; perennaizõd juutõlla lehmiit perenaised joodavad lehmi.

juvva Kett. vdjL K L P M Kõ S Po J (R U Ja Ku) juu/vva P Ke M Lu Li J (Ra) -vvõ J -va Ra -a M-Set. -aɢ I joo/aɢ vdjI I Ювва Tum. Ювва Pal.2 Ю́вва K-reg.2 Iоакъ Pal.2 Îoakъ Ii-reg.1, pr. -n K M S Lu J-Must. juon P Kõ jùon Po juun Lu Li Ra J juu vdjI john Kr, imperf. jõin K U L P M Kõ Po Li J jõi I jein K U P M Ja Lu Li join K Lu Ra Ku 1. juua пить, вы-; P miä janoss jõin tervee kruužgaa vettä ma jõin janu pärast terve kruusi(täie) vett; P elä sültšie iezaikaa kaivuosyõ, tulõb vettä juuvva vs. ära sülga enneaegu kaevu, (sealt) tuleb (veel) vett juua; K ai ko millõ juvva janotaʙ oi küll mul on janu!; I viiʙ tällee süüäs sinneɢ da juuaɢ viib talle sinna süüa ja juua; P ko lieneb vihaa viinaa juoja da b lie leivää tuoja rl. (ema itkust tütre pulmapäeva hommikul:) kui temast saab viha viina jooja ja ei saa leiva toojat; K punaa jootii blagoveš́t́š́enn paastumaarjapäeval joodi puna (= punast veini); M mõni suv̆vaab juuvva uusia munnõõ mõni armastab juua tooreid mune; Lu ärtšä müütii i tõinõ õsõttii, siz juutii liidgõᴅ härg müüdi ja teine osteti, siis joodi liigud; Lu juutii tubakaᴅ pühitseti kihlust, joodi kihlaviina; J juup tervessi joob terviseks; K juokaa tervüüzessi (Al. 30) jooge terviseks!; K terve juvva, laŋko i vävü (Al. 13) (joome teie) terviseks, lang ja väimees!; K tere juvva teilee (Al. 34) teie terviseks!; 2. (viina) juua, purjutada выпивать, пьянствовать, напиваться; Li kabakka, enne õli, siäl tšäütii juumaᴢ kõrts, ennemalt oli, seal käidi joomas; J kui va saap polutška, nii algõb juuvvõ kui vaid saab palga (kätte), nii hakkab jooma; J kõig õllõiz üvä, ku va tämä ep jõisõiz nii kõvassi kõik oleks hea, kui ta (= poeg) ainult ei jooks nii kõvasti; J juuvvaa pikariittaa joovad napsiklaaside kaupa; J holostoi on juunnud ene umalaa noormees on enese purju joonud; J sõtamees jõi ene vešolahsi (Must. 147) soldat jõi enese lõbusaks; J iimnikkoill on ene purussi juunnu nimepäeval on enese maani täis joonud; 3. maha juua про-

пи/вать, -ть; Lu meijjee tšüläz on paĺĺo juumarättejä, kummad juuvat kõig rahaᴅ, juuvat štanad jalgassa i kõik sõvat päält meie külas on palju joomareid, kes joovad maha kogu raha, joovad püksid jalast ja kõik rõivad seljast; J a rahad jo juutu aga raha(d on) juba maha joodud; ■ M iko-lookka jooʙ vettä vikerkaar joob vett (vikerkaar on taevas).

juv/õa: juv̆võa M, pr. -õn M, imperf. -in imeda сосать; karu talvõll juvõp käpälää, piεb juv̆võa käpälää karu imeb talvel käppa, peab käppa imema.

juõlla, juõllaɢ vt. jutõlla.

jõgikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J = jõgõkkõinõ.

jõgõkkõi/nõ: -ne K-Set., g. -zõõ jõeke речка.

jõgõõ-põhj/a: -õ J-Tsv. jõepõhi, -säng русло реки; jõgõõ-põhja süvetetä jõesängi süvendatakse.

jõgõõranta Lu Li jõgõranta J (Lu) jõekallas речной берег; Lu jõgõrannat kõik metsittüziväᴅ jõekaldad kasvasid kõik metsa täis; Lu lahzõd mennää jõgõrantaa kopittammaa konnaa karppia lapsed lähevad jõekaldale konnakarpe korjama; Li jõgõõranta õli põlto liivõ-tšüläᴢ jõekallas oli Liivtšüläs põld.

jõgõõsuu Lu jõgõõ-suu J-Tsv. jõgõsuu Li jõgõ-suu (J-Tsv.) jõesuu(e) устье (реки); J ilm lotsmõnnia laivõd jõgõ-suhõ evät pääᴢ ilma lootsita laevad jõesuudmesse (jõesuhu) ei pääse; Lu meresuu või jõesuu on se, kuhõõ jõki lopuʙ, vai jõgõõsuu meresuu on see, kuhu jõgi lõpeb, või jõesuu.

jõgõõääri: jõgõääri Li = jõgõõranta.

jõk/a K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I jeka Kett. K U P M Ja Po Lu -ka Li I jykka I joka Lu pron. iga (puudulikult deklineeruv) каждый; всякий; любой (с неполной парадигмой); K jõka taloss annõttii karjušilõõ leipä igast talust anti karjusele leib; P kanõ süömizõd õlivad jõka päivä need toidud olid iga päev; Lu tämä on rikaᴢ, täll on raχχaa jõkas paikkaa ta on rikas, tal on raha igas paigas; Lu jõka poolõõ jovvuʙ, a enel porjatkaa eb õõ igale poole jõuab, aga enesel (kodus) korda ei ole; Lu jõka ühell õltii õmad võrkoᴅ igaühel olid omad võrgud; Lu tänävä piäb mennä jõka ainogo inemin kokousõõ täna peab iga inimene koosolekule minema; Lu jõka ainago ~ Lu Li jõka ainogo igaüks; J jõka päiviin igapäevane. – Vt. ka ikä.

jõka- vt. ka jeka-.

jõka-ainogo Lu = jõka; jõka-ainogol inemizel on oma tapa igal inimesel on oma iseloom.

jõk/ahiin ~ -kahin Lu, g. -ahiizõõ = jõkain; 1. jõkkahin õmaa arpaa lei igaüks niitis oma (liisuga saadud) heinamaaosa; eb õõ tšenni ühel taval, jõkahiin on omal taval ei ole keegi (= kõik inimesed) ühesuguse iseloomuga, igaüks on oma iseloomuga; 2. jõkahiin inemin on eritapõnõ iga inimene on eri iseloomuga.

jõkai/n K P Kõ (M) jõ·kai·in L jõk̆kain M I jõkkain ~ jykkain I -nõ K-Al. jõk̆kainõ ~ jyk̆kainõ ~ jykkainõ I, g. -zõõ 1. igaüks каждый; всякий; любой; K meneväd vällää, jõkainõ õmaaz kotoo (Al. 16) lähevad ära, igaüks oma koju; M jõkaizõl õli õma merkki arval, jõka talol igaühel oli oma märk liisupulgal, igal talul; Kõ jõkain õm̆maaz õppõõʙ igaüks õpib oma (asja); 2. iga каждый; всякий; любой; I jyk̆kaizõlla inehmizellä on varjo igal inimesel on vari. – Vt. ka ikä-ize, jõkaühs.

jõkameeᴢ M igaüks, igamees каждый, всякий (человек); jõkameez eb lukõnnu igaüks ei osanud lugeda (nõiasõnu).

jõkapäivii P adv. iga päev ежедневно; õlin tüözä jõkapäivii olin töös iga päev.

jõkapäiväne Lu J-Must. jekapäiväne (P) igapäevane ежедневный, каждодневный; насущный; Lu jõkapäiväne leipä igapäevane leib; Lu jõkapäiväne tüü igapäevane töö. – Vt. ka jeka-päiviin.

jõkaühs ~ jõka-ühs P = jõkain; 1. jõkaühs piti tšäez villad i lampaa pää da jalgaᴅ igaühel olid käes villad ja lamba pea ja jalad; 2. tämä antõ jõkaühelie põlõnnuulyõ viištšümmet puuta ta (= mõisnik) andis igale põlenule (= tulekahju ohvrile) viiskümmend puud (metsast).

jõkibrodnikka Lu (väike) jõenoot, -mutt бредень.

jõkilik/ko ~ -k J-Tsv., g. -oo jõgine, jõgederikas богатый реками.

jõkinootta Lu = jõkibrodnikka.

jõkivene ~ jõki-vene Lu jõepaat речная лодка; merivenneed õltii suurõpaᴅ jõkivenneissä mere(sõidu)paadid olid suuremad jõepaatidest; jõki-venneil õltii peeneᴅ seiliᴅ, pikkaraizõᴅ jõepaatidel olid väikesed purjed, (hästi) väikesed.

jõkivesi vt. jõtšivesi.

jykka vt. jõka.

jõkkahin vt. jõkahiin.

jõri/sa: -ssa J, pr. -zõʙ, imperf. -zi täriseda тарахтеть; vaŋkkurid jõrissaa vankrid tärisevad.

jõtši Set. K P M V J-Must. I (Kett. R Kõ Ja-Len. vdjI) jetši K U M Ja Po jotši [sic!] Ja-Len. jõki Set. S V Lu Li Ra J joki Ku (K-Sj.) gäkki ~ jeeki Kr Ѣчи Tum. Pal.1 Ѣ́чи K-reg.2 Iоци ~ Iо́ки Pal.1, g. jõg/õõ R P M Lu Li J I jõğgõõ Kett. M vdjI -õ Ja-Len. 1. jõgi река; Lu õja virtaab jõkkõõ oja voolab jõkke; Lu suur vesi jõkiloiᴢ, jää meeb alaᴢ suurvesi (on) jõgedes, jää läheb alla; Lu jõgõs tšävvää ujumaᴢ jões käiakse ujumas; J jõki teep põlvõõ jõgi teeb kääru; Lu jõkkaa müü menimme merreesee jõgesid mööda läksime merele; Lu perevoššikka veeb vättšia venneekaa üli jõgõõ ülevedaja viib rahvast paadiga üle jõe; J tšeerolin jõki looklev jõgi; Li vajova jõki, siis pannaa tõkkõõᴅ vajuv(a põhjaga) jõgi, siis pannakse purre; P laukaa jõtši Lauga jõgi; Lu tõrva jõki Tõrvajõgi (Luuditsa külas); Lu luutsaa jõki Luuditsa jõgi; J liivtšülää jõgõz on lintu fut́ku Liivtšülä jões on lind vesivutt; Lu mussajõki iĺi kõhtsa jõki, se tuõp palokka i baabina järviss Mustjõgi ehk Koskise jõgi, see tuleb Palokka järvest ja Jarvikoisjärvest; Lu naroova jõki Narva jõgi; K mehed toovad meressä vettä, naized narvaasuu jõgõssa, tüttäret jugaa jõgõssa (Salm. 773) rl. mehed toovad merest vett, naised Narva [?] jõest, tütred Joa [?] jõest; Lu jõggõõ rannaᴢ isutaa jõe kaldal istutakse; Lu jõgõõ suuᴢ püüvvetää suurt kallaa jõe suudmes püütakse suuri kalu; J tševäell jõgõõ virt on suurõp ku tšezäll kevadel on jõevool suurem kui suvel; I eelmuinaa õli jõgõza jõgõõ emä muiste oli jões jõehaldjas (jõeema); 2. K-Ahl. J-Tsv. oja ручей. – Vt. ka jega.

jõtši-lookka I vikerkaar радуга; jõtši-lookka on taivaaza vihman eellä vikerkaar on taevas enne vihma.

jõtšinaĺĺa M (suurveest jääv) jõemuda нагонный ил (в реках); vesi kõiɢ meni vällää i jätti õm̆maa naĺĺaa kõiɢ, jõtšinaĺĺa vesi alanes ja (jõgi) jättis oma muda kõik (maha), jõemuda.

jõtšivesi (K-Al.) jõkivesi Li J jõevesi речная вода; J jõkivesi jõvvussi rl. jõevesi jõuks.

jõtt vt. jotti.

jõu- vt. ka jou-.

jõuk/ku (K-Al.) jouk/ku M (Lu Ra J-Tsv.), g. -uu 1. salk, hulk, rühm группа, компания, ватага; K siz vieväd sinne jõukkuusõõ tüttäriilee õluu (Al. 32) siis viivad sinna salka tüdrukutele õlut (õlle); J dovarišš kuhõle äviz med́d́e joukuss sõber kadus kuhugi meie hulgast; Ra teijee joukkua ühs meeᴢ võtõʙ kartotškaa üks mees teie hulgast teeb pildi (= pildistab); 2. suguvõsa, -selts род; родня; M borana joukku Boranovite suguvõsa.

jõul/u Kett. K M S J joulu Kett. K M Kõ Ja-Len. Po Lu Li J-Tsv. jeulu Kett., g. -uu J jouluu M Lu J jõulud рождество; Lu joulua piettii narvuziza nellä päivää jõulusid peeti Narvusis neli päeva; J jõulunn õlgõt tootii riheesee jõulude ajal toodi õled tuppa; Po joulunn tuotii metsäss jolka jõulude ajal toodi metsast jõulukuusk; M joulunn piti õlla pool kormua jõulude ajal pidi pool loomatoitu (alles) olema; S per̆rää jõulua tšäütii kametiᴅ pärast jõulusid käisid jõulusandid; Lu miikkula pühä alki sütšüzüssä pühäpanekissa, ja jouluussaa nigulapaast algas sügisel paastu algusest ja (kestis) jõuludeni; J juumõri i tšezäll piäb joulua joodik peab suvelgi jõulusid; Lu jouluu päiviil vätši ookaᴢ ja üvvää sei, üvvää ja makuzaa jõulupäevadel rahvas puhkas ja sõi head (rooga), head ja maitsvat; Ja tuli joulu pühä (Len. 242) tuli jõulupüha; J jouluu pühäd veetemm kotonn jõulupühad veedame kodus; J jouluu üülle tämä eb eittinnü makkaamaa jõuluööl ta ei heitnud magama; J jouluu kuullõ süntü jumala poik jõulukuul sündis Jumala poeg; ■ M vana joulu jõulud; M Po uusi joulu ~ J uus jõulu uusaasta; M kui on van̆naa ja uuvvõõ jouluu välillä puut härmääzä, siz leeb marjavoosi, i taramarjaa i mettsämarjaa kõikkõa leep paĺĺo kui jõulu ja uusaasta vahel on puud härmas, siis tuleb marja-aasta, nii aiamarju kui metsamarju, kõike tuleb palju; M uuvvõssa joulussa veeresseessaa noorizo ain tölmättii uusaastast kolmekuningapäevani noorsugu aina hullas; J valõta ko teill uuvvõõ jouluu üüll vaha kas teil valatakse uusaastaööl vaha (= valatakse õnne)?; J uuvvõõ jõuluu ohto-gonna vana-aastaõhtul. – Vt. ka uuz-, vana-.

jõulu-praaznikka ~ joulupraaznikka M jõulupühad, jõulud рождественский праздник, рождество; kannii mentii joulupraaznikka nõnda möödusid jõulupühad.

jõulupuu J jõulupuu, -kuusk рождественская ёлка.

jõulupühä M joulu-pühä Lu 1. jõulueelne paast, jõulupaast рождественский пост; M jõulupühänn algõttii tšävvä issumaa iltaa jõulupaastu ajal hakati istjatel käima; 2. Lu jõulupühad, jõulud рождество.

jõutaa (Kõ), (sõnatüvi основа слова:) jõuta- J-Must., pr. jõvv/an, imperf. -in jõuda успе/-вать, -ть, поспе/вать, -ть; Kõ eväᴅ jõvvõ veel (nad) ei jõua veel; J en jõvva, on paljo töötä (Must. 170) (ma) ei jõua, on palju tööd. – Vt. ka jõutoa, jõutua.

jõutav/a (K-Al.), transl. jõutavassi K-Al. tugev [?] сильный [?].

jõuto/a (Kõ), pr. jõvvon, imperf. -zin Kõ = jõutaa; Kõ jõkaasõõ paikkaa jõutozin igasse paika jõudsin.

jõut/u ~ joutu J-Tsv., g. jõvvuu ~ jovvuu J -uu [sic!] J-Tsv. jõud; edenemine, (edasi)minek сила; успех; J jõkivesi jõvvussi rl. jõevesi jõuks; J tere jõutua! – jõutua tarviᴢ (Tsv.) tere jõudu! – Jõudu tarvis!; J väsüzimm müü, štooĺi, ku tüüll ebõõ joutua kas me väsisime ära, et töö ei edene (tööl ei ole minekut)?; ■ J jõutua saama (Tsv.) varandust koguma.

jõutu/a K-Al. P M Lu J (K-Ahl. Kõ-Len.) -aɢ I jeutua Kett. P (R-Eur. Kõ-Len.) joutu/a Lu Li Ra J Ku (R-Lön. M Ja-Len.) -aɢ I, pr. jõvvu/n P M Lu J jevvun Kett. jovvun Lu Li Ra J Ku jouvvun Lu Ku -u I, imperf. jõutu/zin P Lu J joutuzin Lu Li J -jõõ ~ -jõ I 1. jõuda, (kohale) jõuda успе/вать, -ть, подоспе/вать, -ть; P menin müümää, en jõutunud näüttää, ühie kõrraakaa kõikk vietii läksin müüma, ei jõudnud näidata(gi), ühe korraga viidi kõik (ära); M täm eb jõutõnu õmall aigallõ, tällee mikäit tuli mässärüᴢ ta ei jõudnud õigel ajal, tal(le) tuli mingi takistus; Lu jõka poolõõ jovvuʙ, a enel porjatkaa eb õõ igale poole jõuab, aga endal (kodus) korda ei ole; Lu siä siso sitšäli, miä täti tätšäli, ühtee parvõõ jovvumma. pollee nauhaᴅ mõist. sina, õde, sealtkaudu, mina, tädi, siitkaudu, ühtekokku jõuame? – Põlle paelad; I miä jõutujõõ minutti minuttiisõõ ma jõudsin minutipealt (kohale); J jovvu tšiirep appi tule (jõua) kiiremini appi!; J jõvvu rutto, kanna päält (Tsv.) tule (jõua) ruttu, kannapealt; 2. edeneda, edasi minna спориться, продви/гаться, -нуться; Lu võõnoin inemin ain kopizõb vaa, tüü eb jouvvu aeglane inimene alati vaid kohmitseb, töö ei edene; J ep kuile õõ tüül jõutumiss millegipärast töö ei edene; J väsünnü inimin kui tšiire ni ruta, matk ain eb jovvu väsinud inimene, kuidas (kui kiiresti) ka ei rutta, tee(kond) ikka ei edene; Ra oroi joχsi, matka joutu rl. täkuke jooksis, tee edenes; 3. valmida, valmis saada поспе/вать, -ть, созре/вать, -ть; M mettsä marjad jõutuvad iiĺiässi metsamarjad valmivad eliapäevaks; M kõõz on tšülmä suvi, sis panidorad eväd jõvvu kui on külm suvi, siis tomatid ei valmi; M läntü veel bõõ jõutunnu hapupiim pole veel päris hapu; M leiväd jo ahjoza jõutuvaᴅ, tšühseväᴅ leivad saavad ahjus juba valmis, küpsevad; M sauna jõutu jo valmiissi saun on juba valmis (= köetud); 4. sattuda попа/дать, -сть; Li kui nämät sihee jovvuttii kuidas nemad sinna sattusid?; Lu üvvää ettsi, a pahõpaa joutu kk. otsis head, aga sattus halvemasse (= sattus vihma käest räästa alla); Lu suõssa peltšäᴢ, a karullõ joutu kk. kartis hunti, aga sattus karule; L babuška pahaa jältšiill joutu eideke eksis ära (sattus vanakurja jälgedele); ■ J nok, kui siä eläᴅ (jõvvuᴅ) noh, kuidas sa elad?; J näd jo vanassi jõutuzin näed, olen juba vanaks jäänud; Ku ei jovvu meelee ei tule meelde. – Vt. ka jõutaa, jõutoa.

jõutulai/n M, g. -zõõ = joutava; täm on jõutulaim meeᴢ ta on jõude mees.

jõutu/ussa Ra (Kett.) -ss J-Tsv. -ussaɢ vdjI joutu/ss J-Tsv. -ussaɢ (I), pr. jõutuu/n, imperf. -zin 1. Kett. J-Tsv. jõuda успе/вать, -ть, поспе/-вать, -ть; 2. kiirustada, rutata, tõtata поспе-

ш/ать, -ить, спешить; vdjI jõutuuskaa rutake!; 3. valmida, küpseda поспе/вать, -ть, созре/-вать, -ть; I kõõs joutuuvaᴅ marjad kui marjad valmivad; 4. (suureks) kasvada подр/остать, -асти, входить, войти в силу; Ra lantud isutõttii, kõns taimõd jõutuustii kaalikad istutati (maha), kui taimed kasvasid suureks; 5. sattuda попа/дать, -сть; J joutusti vasati·kko satuti vastamisi; J vassaa jõutuss vastu sattuda.

jõut/õ M jõude; söötis незанятый; под паром (о поле); kase maa on jõutõ see maa on söötis. – Vt. ka joutava.

jõutõz/a M, g. -aa = joutava; täm on ain jõutõza ta on aina jõude.

jõv/i Kett. K-Ahl. P Ke-Set. M Lu J (I) jevi Kett. K U M Ja Lu J-Tsv., g. -ii P J jõv̆vii vdjI jev/ii Kett. -i J jõhv конский волос; Lu õpõzõõ ännää jõviᴅ hobusesaba jõhvid; Lu häntä on jõvissa, a muitõz on, selläz on õpõzõõ karva saba on (hobusel) jõhvist, aga muidu on, seljas on hobuse(l) karv; M jõvissa õli tehtütši pikkarain määtla jõhvist oli tehtudki väike pintsel; J roozgaa siim on siottu jeviiss piitsa keel on punutud jõhvidest; ■ Lu jevi mato (vere)kaan. – Vt. ka joohi.

jõvi- vt. ka jevi-.

jõvik/aᴢ K P M Lu Li Ra J I (Ja-Len.) -õᴢ (J) jevik/aᴢ Kett. K U M Kõ Ja Lu Li Ra J I -õᴢ Lu J-Tsv. jeevikas I-Len., g. jõvikkaa K M J -kaa M Lu J, pl. Ѣвикадъ Tum. jõhvikas клюква; Lu jevikõᴢ kazvop soiᴢ, jevikkaal on pitšäᴅ varrõd ja hoikaᴅ, tämä kazvoʙ maata müü jõhvikas kasvab soodes, jõhvikal on pikad ja peened varred, ta kasvab mööda maad; J mari-kaašša tehtii ruis-javoss, pantii poolõssa vai jõvikassa marjapuder tehti rukkijahust, (sekka) pandi pohli või jõhvikaid; Lu nenä niku jõvikaᴢ nina (punane) nagu jõhvikas; J hapo niku jevikõᴢ, dalisko vätšev taari hapu nagu jõhvikas või kange taar.

jõvik/ka J (Li) -kõ J-Must. jevikka K Li, g. -aa = jõvikaᴢ; Li rüizjavoss ja jõvikass tehtii (marjaputru) tehti rukkijahust ja jõhvikatest.

jõvikkaa/za: -ᴢ Ra jevikkaaᴢ Lu adv. jõhvikal за клюквой, по клюкву; Ra õlin jõvikkaaᴢ olin jõhvikal; Lu sütšüzüllä tšävvää jevikkaaᴢ sügisel käiakse jõhvikal.

jõvikkanenä Lu punane nina; punase ninaga inimene, punanina красный нос; человек с красным носом.

jõvilauta Ränk M-Set. jevilauta M (hobuse-sabajõhvidest tehtud) linnupüünis (laudalusel) силок (из конского волоса, с деревянным днищем); M lahzõᴅ lintuita püütääᴢ, sitä kuttsuaᴢ jevilauta. näitä kuileeʙ tehtii opõzõõ ännässä, sen̆nee perässä kutsuttii jevilauta lapsed püüavad linde, seda (püünist) kutsutakse j. Neid tehti kuidagi hobusesaba(jõhvide)st, sellepärast kutsuti j.

jõvilintu Ra aedpõõsalind, jõhvilind садовая славка; jõvilintu teep pezää õpõzõõ änteiss ja kõik. pikkarain lintu jõhvilind teeb pesa hobusesaba(jõhvi)dest ja muust. Väike lind.

jõvi-pagla (J) jõhvnöör (jõhvist õngenöör) леса из конского волоса; nii valmeinnaa jõvi-pagloikaa müvvää nii, valmina, (juba koos) jõhvnööridega müüakse (õngi).

jõvisigla M-Set. jõhvsõel сито из конского волоса.

jõvvut/oi J-Tsv., g. -tomaa J 1. saamatu, mannetu беспомощный, неумелый; ep sill tüü etene, siä õõd nii jõvvutoi sul töö ei edene, sa oled nii saamatu; 2. jõuetu, nõrk бессильный, слабый.

jõvvut/taa K-Ahl. K-Al. (J-Must.) -ta ~ jovvutta J-Tsv., pr. -an ~ -õn ~ jovvutõn J, imperf. -in ~ jovvutin J 1. (tagant) kiirustada; edendada, edasi viia, (edasi) aidata торопить, потор/апливать, -опить; под/гонять, -огнать; подсоб/-лять, -ить; J miä näen, tämä siäl laizguttõõʙ, meek tätä vähäize jõvvut ma näen, ta laiskleb seal, mine (ometi) kiirusta teda natuke (tagant); J mee avit naapurilõ, jovvut vähäize mine aita naabrit, aita natuke edasi; J pikkarain api jõvvutõp tüüt eteᴢ (ka) väike abi viib (aitab) tööd edasi; J vihm jõvvutõb rüttšeit kazvotta vihm edendab rukki kasvu (vihm aitab rukist kasvatada); 2. valmistada, valmis teha готовить, под-, при-; K ved illoll pitääs troitsaa pühäpäivää, õlutta tšihuttaas, sillä miä tahon i jõvvuttaa pulmattši troitsassi, ühed hukkausõd: pühäpäivä i pulmad (Al. 11) Illol (Undovas) peetakse ju suvistepüha, pruulitakse õlut, sellepärast ma tahan suvisteks ka pulmadega valmis jõuda, ühed kulud: püha ja pulmad; K dai tšüntivät, tšülvivät nisuu, da niittivät da tappoivat, da lõunaahsi piiraga jõvvutettii (Ahl. 116) (muinasjutust:) ja kündsid, külvasid nisu, ja lõikasid ja peksid, ja lõunaks tehti pirukas valmis.

jäh, jähj Kr jää лёд; jäh kalla jäämägi.

jäi/ne (M-Set.) -n J-Tsv., g. -zee M -ze J jäine, jääst; jäätunud, jääs ледяной; льдистый; M sis tehtii kahs kotoa, suõlõõ juttõl: sillõõ teemmä jäizee a millõõ puizõõ (Set. 62) siis tehti kaks maja, hundile ütles: sulle teeme jääst ja mulle puust; J tee on ilin jäin tee on kiilasjääs.

jäiz/ii: -i J-Tsv. adv. mööda jääd по льду; opõiziika jo ajõtti jäizi hobustega sõideti juba mööda jääd.

jäkärik/ko P, g. -oo kõva, sitke, vintske твёрдый, плотный; kahtši puu on jäkärikko, tätä pitääs kõikkõa kõvõpassi puussi kasepuu on vintske, seda peetakse kõige kõvemaks puuks.

jäle/eᴢ ~ -ᴢ Ku 1. adv., järel следом; mutku hään jäleeᴢ tema (oli) muudkui järel; siz zemskoo miko mäni jäles kattsomaa, ettᴀ̈ mitä siin tuab valmeessɪ siis läks Zemsko Miko (voorimehe) järel vaatama, et mis seal juhtub; 2. postp. järel за, вслед за; minuu jäleeᴢ minu järel. – Vt. ka jäĺĺezä.

jälellizeᴅ Lu pl. t. päramised (poegimise järel) послед; perät ku ilaᴢ, jälellizeᴅ kui koristas päramised (ära), j-d. – Vt. ka jältši.

jäll/ee Lu Ku -e Ra -õ [sic!] J-Tsv. jälle, taas опять; J võib õll jot jällõ puutumm ühte võib olla, et jälle satume kokku; Ku müü üli tunnii meemmᴀ̈ jällee sinuukaa eteᴢ meie läheme üle tunni (aja) jälle sinuga edasi; Ku meni koźźomaa jällee okkia läks taas Oket kosima.

jäĺĺezä J-Must. postp. järel за, вслед за; tämä jäĺĺezä tultii paĺĺo rahvassa (Must. 155) tema järel tuli palju rahvast. – Vt. ka jäleeᴢ.

jäl/tši Kett. vdjL K L P M Kõ Lu J I Ko Kl (U Li Ra vdjI) jäĺtši Lu -ki (Ku), g. -lee M Lu J I -lie P -le J -jee (J-Must.) -d́ii (vdjI I Ko Kl) -ee (Ku) 1. jälg след; J kats, lumõõ pääll on sveežõd jänesee jälleᴅ vaata, lume peal on värsked jänesejäljed; J mitä joonitteed minu jältšii(t) müü mis sa jooksed minu jälgi mööda; M katti ahjoo meeb, jältšeä p tee, ahjos tuõb jäĺĺet toob. avu (Set. 16) mõist. kass läheb ahju, jälge ei tee, ahjust tuleb, jäljed toob? – Ahjuluud; M tupa täünnä tuttavia, ühtä õmaaz et tunnõ. jältši (Set. 18) mõist. tuba tuttavaid täis, ühte(gi) oma (sa) ei tunne? – Jälg; M jalgaa tallaa jältši jalajälg; P vott rattaa jälttä müö mene vaat, (vankri)roobast (ratta jälge) mööda mine; Lu laivaa jältši, laivaa struja laevatee; Lu lińeikaa jältši joonlaua(ga tõmmatud) joon; Lu minuu meeᴢ jäi pahoil jältšil mu mees jäi purjutama (sattus vanakurja jälgedele); Lu vääräll teell ~ paha jältšill vääral teel ~ vanakurja jälgedel; Lu babuška pahaa jältšiill joutu eideke eksis ära (sattus vanakurja jälgedele); I kehnoo jältšilöilee puuttujõõ eksisin ära (sattusin vanakurja jälgedele); J jällee siha jälje koht; J jältšiä laskõma jälgi tegema (jätma); J jältšiä ajama jälgi ajama; J jältšiile saama jälile saama; Ra sis ku lehmä libo lammaz öhzütää mett-sää, siiz väänetää jäĺĺeᴅ. siiz lehmää jältšiä väänetää aŋgokaa murnippäi väräjää, kotoo poolõõ i siiz lüüvvää tširveᴢ kõlmõttõmaa irttää i jätetää sinne, kunnis tuõp kottoo siis kui lehm või lammas eksib metsa, siis keeratakse jäljed (tagasi). Siis keeratakse lehma jäljed hanguga tagurpidi, värava, kodu poole, ja siis lüüakse kirves kolmandasse palki ja jäetakse sinna, kuni (lehm) tuleb koju; 2. (koera-, sääse)-

hammustus, sääsekupp (собачий) укус, (комариный) укус; Lu koiraa jältši on kehno koera-hammustus on halb; J sääsk ku süüʙ, siis see jältši kõvassi tšihguʙ kui sääsk hammustab, siis see sääsekupp sügeleb väga; J sääzgee jältšiä ep piä tšihguttaa sääsekuppe ei tohi sügada; 3. pl. (heina)riismed подгребье, подгребки; Lu ku arrossaa einää, mikä jääʙ vähäizee takkaa, jutõllaa: jääväᴅ jälleᴅ, piäʙ uutõõ arrossa kui riisutukse heina, mis jääb vähekese järele, öeldakse: jäävad riismed, peab uuesti riisuma; M miä võtin pärähmää, a siä võta jälleᴅ mina võtsin (heina)sületäie, aga sina võta riismed; I mitä siä jätiᴅ jälleᴅ pehkojõõ tağgaa miks sa jätsid (heina)riismed põõsaste taha?; I einää jälleᴅ heinariismed; 4. päramised (poegimise järel) послед; I annaᴅ lehmäle juuak kaijee štop tämä pigõpaa puhassuisiɢ, jältši puhas-suisiɢ lehmässä poizõgõ annad selle (= esimese piima) lehmale juua, et ta puhastuks rutem, (et) päramised tuleksid (puhastuksid) lehmast välja; I se jältši piäb ilatak poiᴢ. senee jällee süüʙ, siz vähäpik piimää annaʙ need päramised peab koristama (lehma juurest) ära. (Kui lehm) sööb need päramised (ära), siis annab vähem piima. – Vt. ka jälellizeᴅ.

jältšimail/la: -l Lu adv. järelpulmas на хлебинах; perrää pulmii õli, jutõltii jältšimaill tšävvä; näteli meni, siiz mentii äjjää ämmää kaas noorikaa talloo, taaz õli pulmaᴅ pärast pulmi oli, öeldi, järelpulmas käia; nädal läks (mööda), siis mindi äia ja ämmaga nooriku (pruudi) tallu, taas olid pulmad.

jältšimailõõ J adv. järelpulma на хлебины; jältšimailõõ mentii noorõt taataa taloosõõ pühänne peräss pulmii, tõin pühä tulivad isä da emä ženiχaa taloosõõ jältšimailõõ järelpulma läks noorpaar (pruudi) isa tallu pühapäeval pärast pulmi, teisel pühapäeval tulid (pruudi) isa ja ema peigmehe tallu järelpulma.

jältši/ä J-Tsv., pr. jäĺĺin J, imperf. -zin J jälitada, jälgi ajada выслёживать, выследить; meemme karua jältšimä lähme karu jälitama.

jäme vt. jämiä.

jämetü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -se J jäme(dam) koht, muhk утолщение; kase irsi bõõ aivo üvä: paikottaa puuttuvõd jämetüseᴅ see palk pole päris hea: paiguti on jämeda(ma)id kohti.

jämi vt. jämiä.

jämis/süssä: -süss J-Tsv., pr. -üʙ J, imperf. -sü J = jämissüä.

jämis/süä J-Tsv., pr. -üʙ J, imperf. -sü J tiheneda, pakseneda сгу/щаться, -ститься.

jämisü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J (orig.: сгущение; свёртывание).

jäm/iä Kett. P M-Set. J (K U Pi) jäm̆miä M Kõ I (vdjI) -miä M Kõ Po Lu Li Ra I -meä Lu (Ra) jäm̆mee (Ko) -e J-Must. -i ~ jemme Kr, g. -iä J jäm̆miää M 1. jäme толстый; J tširvelee pantu jämiä varsi kirvele (on) pandud jäme vars; J kats migäd lustid jämiät puuᴅ vaata mis(sugused) ilusad jämedad puud; J jämiä vitts jäme vits; 2. paks, tihe густой; Lu rooppa on jämmiä, a velli on vetelä puder on paks, aga kört on vedel; J nii on jämiä rokk, jot luzikaa varsi meni kattši on nii paks (hapu)kapsasupp, et lusika vars läks katki; I tšihutaᴅ tšihutaᴅ kõõs tämä tuõʙ jämmiässiɢ keedad, keedad, kuni ta (= kiisel) läheb paksuks; J jäme suppi (Must. 169) paks supp; Ra jämmiä rahka paks kohupiim; M baŋkka tõmpaz jäm̆miää ver̆ree vällää kupp tõmbas paksu vere välja; Kett. jämiä savvu paks suits; M arvaᴅ ivussõᴅ, a senel on jämmiäᴅ ivussõᴅ hõredad juuksed, aga sellel on paksud (tihedad) juuksed.

jämiältää: jäm̆miältääɢ I paksuna, paksult (toitude kohta) в густом виде; jäm̆miältäät tiiᴅ (supi) teed paksu(na).

jänesseekapussa M jäneskapussa Ra jänesee-kapuss J-Tsv. jänesekapsas заячья капуста, кислица.

jänessee-ublikaᴢ M jänesee-ublik/aᴢ Li -õᴢ J-Tsv. jänesekapsas кислица, заячья капуста.

jän/eᴢ Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J I (R-Eur.) -iᴢ [< is] J I-Len. Ku Янесъ Tum. -nän ~ -n ~ jennen Kr, g. -ehsee K P -ehsie P -essee M Kõ -esee P Lu Li Ra J jänes заяц; Lu jänes ku johzõb rissi teessä vai johzõb vassaa, jutõltii, õnnia eb leene kui jänes jookseb risti üle tee või jookseb vastu, (siis) üteldi, (et see) õnne ei too; J valkad jäneset tševäjel mennä ruskassi valged jänesed lähevad kevadel hallikaspruuniks; Lu kõrvõt pissüᴢ niku jänesel kõrvad püsti nagu jänesel; P tämä on niku jäneᴢ, peltšääʙ ta on (arg) nagu jänes, kardab; M jänessee papaloᴅ jänese pabulad; ■ Kõ senell on jänessee nahgaakaa perze paikattu kk. see on argpüks (sellel on jänese nahaga perse paigatud); J kül sel(le) õlti jänese tempuᴅ küll see oli arg (küll sellel olid jänese tembud); Kõ senell ińehmizell on jänessee süä see inimene on arg (sel inimesel on jänese süda); Lu jänesee kõrvaᴅ ergud e. teravad kõrvad (jänese kõrvad); Ra jänesee uulõᴅ jänesemokk (= sünnipärane huulelõhe); P enne vai ätä juttõlivaᴅ: ep saa süvvä jänehsee kapussoi, nõizõd nagramaa, meneb uuli lõhtši ema või isa ütlesid: ei tohi süüa jänesekapsaid, hakkad naerma, huul läheb lõhki; M jänessee ublikkaaᴅ jänesekapsad; Lu jänesee roho jänesekapsas; Lu Ra jänesee kakku tael, kuiv puukäsn; Kõ jänessee käpälä ~ jänessee jalka kassikäpp (taim). – Vt. ka jäńo.

jänezik/ko J-Tsv., g. -oo: -o J jänesemets (jänesterikas mets) лес, изобилующий зайцами; tahod menne jahilõ, ni eestä etsi jänezikot tšättee tahad jahile minna, siis otsi enne jänesemetsad üles.

jänn vt. jäneᴢ.

jänn/i Ku: ko puit lohoᴅ, ko viskaad nintaa ettᴀ̈ hään on veel ühes kiinɪ, siz lahzellᴀ jänni kazvop kiiree kui puid lõhud, kui viskad nii, et ta (= halg) on veel ühes kinni (= on lõpuni lõhestamata), siis lapsel kasvab varsti j.

jännis/sää Li, pr. -än Li, imperf. -in Li 1. pingutada, pingule tõmmata натя/гивать, -нуть; jännissi õhjaᴅ tõmbas ohjad pingule; se piäb jännissää, tämä on kõvassi slaaboi seda tuleb pingutada, see on väga lõtv; 2. kangestada, kangeks teha деревенеть, коснеть, костенеть; kõikk jännissi kagla soonõt tšülmä külm tegi kaelasooned puha kangeks; 3. impers. pakitseda, valutada ныть, болеть; taitaa nõizõb ruuzu, ku jännisäb millõ jalkaa vist tuleb roos, et mul jalg pakitseb.

jännitšeeĺi M-Set. kurgunibu язычок.

jännän vt. jäneᴢ.

jäń/o J-Tsv., g. -oo: -o J jäneseke зайчик; tuõ meile, meill oŋ kahs pikkõraiss jäńoa tule meile, meil on kaks väikest jänesekest.

jän/si J-Must., g. -nee (orig.: jänne).

jänsitšeeli J-Must. kange keelega inimene косноязычный человек.

jänt/tä¹ Ra J-Must., g. -ää (puu)mähk обо-лонь.

jänt/tä² Li, g. -ää adj. pingul тугой; tšiinitä kõvõpassi, što tullõis jänttä pinguta kõvemini, et oleks pingul.

järeht/ää L, pr. -ääʙ, imperf. -ii täratada, korraks täriseda ухнуть; mettsäkolkku ep kolõhta, i jarvyõ ranta eb järehtä rl. metsakolk ei kolata ja järverand ei tärata.

järelt J-Tsv.: noh, jok sõtameh́et tulti tšüläse? – da vot järk järelt oottõõmm noh, kas sõdurid tulid külasse? – Just praegu ootame.

järest/ää Lu Li Ra J -ä·ä Lu J-Tsv. järjestää Lu Ra J 1. kohe, (otse)kohe тотчас, сейчас, сразу; Lu meillä järestää risitätti lahs, ku süntü meil ristiti laps (otse)kohe, kui sündis; Li too järestää, miä kaugaa oottõõmaa en nõiᴢ too kohe, ma ei hakka kaua ootama; Lu kane on üväd arvõtusõᴅ, järestää saat tolkuu need on head mõistatused, kohe saad aru (= arvad ära); 2. kõigepealt, algul сперва, сначала, прежде всего; Lu järestää läheb aroo vars. aroo vartõõ pannaa aroo seltšä kõigepealt on rehavars. Rehavarre külge pannakse rehapea; Ra skripkoi järjestää ebõ·lluᴅ, a perrää jo õli viiuleid algul ei olnud, aga hiljem juba oli; 3. äkki вдруг; J vass õlin toor-terve, de järestää tuli rappauᴢ alles olin täiesti terve, ja äkki tuli rabandus. – Vt. ka järkeä, järkeäsee, järkeässi, järkeäzä.

järistää (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) järistä- J-Must. täristada, kolistada тарахтеть, ухать (orig.: täristä-).

järi/sä M-Set. (Kett. K-Ahl. P) -ssä (Lu J) -ss J-Tsv., pr. -zeʙ P M J -seb K-Ahl., imperf. -zi Kett. J 1. väriseda; vappuda; plagiseda (hammaste kohta) дрожать; трястись; стучать (о зубах); Kett. idgõttii, tšto pää õttsaz järizi itketi (= lauldi itkusid), (nii) et pea otsas värises; K la tantsin, tare järiseb (Ahl. 104) rl. las tantsin (nii, et) tare väriseb; J hampaat järisevät tšülmäzä (Must. 170) hambad plagisevad külmast (külma käes); 2. kumiseda (kõrvade kohta) гудеть (в ушах); Lu kõrvad järissää kõrvad kumisevad; 3. kolistada, koputada греметь, стучать; J lehmed järissä lauttõᴢ lehmad kolistavad laudas; J meek kattsahta, tšen järizeb uhzõᴢ mine vaata, kes koputab uksele (kolistab ukse taga). – Vt. ka järätä, jürisä.

järi/ä J-Tsv. (R-Eur.) järjä (R-Reg.), g. -ä = jäärevä; J vasara varsi on tehtü õikõ järiäss puuss vasaravars on tehtud hästi sitkest puust; R pantu ne järjüt järiät (Eur. 43) rl. (on) pandud need pingid tugevad.

järjükkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J pingike, järike скамеечка; toukkaa millõõ järjükkõin jalkoin nalaa tõuka mulle pingike jalgade alla. – Vt. ka järtšü.

järjüüjalka: järjüjalka (R-Reg.) pingijalg ножка скамейки; pantu järjüd järjäᴅ, järäväised järjüjalkad (Reg. 59) rl. (on) pandud pingid tugevad, tugevad pingijalad.

järk J-Tsv.: järk järelt pisitasa, vähehaaval; noh, jok sõtameh́et tulti tšüläse? – da vot järk järelt oottõõmm noh, kas sõdurid tulid külasse? – Just praegu ootame.

järk/eä Kett. K L M Kõ I -iä L M Po I -iε L järk̆kiä I -iää K-Ahl. K-Al. -ää K-Al. K-Set. 1. kohe, otsekohe, sedamaid тотчас, сейчас; K ku mentii eittsee, sis tehtii järkeä tuli kui mindi õitsile, siis tehti kohe tuli (= lõke); L tulõ järkiε tagaas kotuo tule otsekohe koju tagasi; M näd jo ääli kär̆rääʙ, järkiä kuuluʙ, etti on vana ääli näe, juba hääl käriseb, kohe on kuulda, et vana hääl; 2. K-Set. praegu сейчас, теперь; 3. aina, üha, järjest всё, всё только; то и дело; M täm järkiä meep tal̆loi möö ta käib aina (järjest) talust tallu (talusid mööda). – Vt. ka järestää, järkeäzä.

järkeäsee Kõ = järkeässi.

järk/eässi ~ -iäss M kohe, otsekohe тотчас, сейчас; en võinnu juõlla järkiäss ma ei võinud kohe öelda; siε järkeässi tahot saata rah̆haa sa tahad kohe raha saada. – Vt. ka järestää.

järk/eäzä: -eäᴢ ~ -iäᴢ P -ääᴢ K-Set. järtšääs Ke-Set. 1. kohe, (otse)kohe тотчас, сейчас; P miä järkiäz en täätännü juolla ma ei osanud (teadnud) kohe ütelda (= vastata); 2. K-Set. praegu, parajasti сейчас, теперь; 3. ikka, üha, järjest всё, всё только; то и дело; P suurõt kalmuoᴅ švietaa kalmuod on i järkeäz avvatass siällä (on) suur kalmistu, rootslaste (rootsi) kalmistu, ja ikka (veel) maetakse seal. – Vt. ka järestää, järkeä.

järtši/ä (J), pr. järdžin, imperf. -zin taguda, raiuda удар/ять, -ить, колотить; järtši õmii jalkoi tagus oma jalgu (kivide vastu). – Vt. ka sär-tšiä.

jär/tšü Kett. Ränk Set. K L P M Kõ S Ja-Len. Lu Li J I (R Ra) -tš Ke -kü Ku Ерчу Tum. gerke Kr, g. -jüü L P M Lu Li J -džüü P Lu -d́üü (I) jäŕŕüü (Ra) -üü (Ku) 1. pink; järi скамейка; скамеечка; L isä emä issuuvad järjülee lavvaa tüvie isa (ja) ema istuvad pingile laua juurde; M a perennaa issu ain järjüü õtsalla, õl̆lõiz va pere söönnü aga perenaine istus alati pingiotsal, oleks vaid pere söönud; Lu vana ämmä ko kooli, pestii, pantii järtšüjee pääle kui vanamemm suri, pesti, pandi pinkide peale; Lu rüis, ku oŋ kuiva, ku tahotaa terveht õlkia, siz rütšeitä ep tapõttu primuzlaakaa, a särjettii järdžül kui rukis on kuiv, kui tahetakse tervet õlge, siis rukist ei pekstud koodiga, vaid rabati pingil; R jär-

tšüü lüömmä siiz lahgotamma maalõõ (vilja-vihud) rabame vastu (viljapeksu)pinki, siis laotame maha; J issuu säńńüü järjülee, saa soojaa istu (ahju)pingile, soojenda end (saa sooja); Lu saunaz õli tehtü pittšä kaukolo, vätši issus peenil järtšüil ümpäri kaukoloa sauna(s) oli tehtud pikk küna, rahvas istus väikestel pinkidel (järidel) ümber küna; Lu anna millõ järtšü, miä vähässi aigõssi isahtaan anna mulle järi, ma istun väheks ajaks; M peeni järtšü jalapink, järi; 2. Set. Kr tool стул. – Vt. ka jalka-, livuz-, vokki-. – Vt. ka järjükkõin.

järvi vt. jarvi.

järvi- vt. ka jarvi-.

järvikalanikka M järvekalur рыбак, промышляющий только на озере; isä õli kalanikka, tämä õli järvikalanikka, eb õllu merikalanikka isa oli kalur, ta oli järvekalur, ei olnud merekalur.

järäst/ää (M Kõ-Len.), pr. -ääʙ, imperf. -ii: -i M Kõ 1. prantsatada, mürtsatada грох-

нуть(ся), тряхнуть(ся); M vaat kui järästi maalõõ, muuta ku elizemin kuuluʙ vaat, kuidas prantsatas maha, muudkui kolin kuuldub; 2. müdiseda, tümiseda гудеть (от топота, грохота); Kõ maa järästi maa müdises.

järä/tä M (J-Must.), pr. -äʙ: jär̆rääʙ M, imperf. -zi: -ᴢ M (sõnatüvi основа слова:) järäjä- J-Must., 1. väriseda, rappuda дрожать, трястись; M kõikk süämmüssed jär̆rääväᴅ kogu sisemus väriseb; M šokad vai jär̆rääväᴅ põsed vaid värisevad; 2. vuriseda (voki kohta) жужжать (о прялке); J vokki järäjä- (Must. 170). – Vt. ka järisä.

järäväi/ne ~ jarovainõ (R-Reg.), g. -zee = jäärevä; pantu järjüd järjäᴅ, järäväiset järjüjalkat (Reg. 59) rl. (on) pandud pingid, tugevad pingijalad.

järäüt/ellä: -elle J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. koputada стучать; mee ava uhs, tšenle järäütteeʙ mine ava uks, keegi koputab.

järä/üttää: -üttä J-Tsv. -hüttää Lu, pr. -ütän J -hütän Lu, imperf. -ütin J -hütin Lu paugutada (ust), põrutada (rusikaga) хлоп/ать, -нуть; Lu elä järähütä ussa ära pauguta ust!; J joosti rihess de järäütetti uhs tšiin joosti toast (välja) ja virutati uks paukudes kinni; J järäütti kulakõl lauta põrutas rusikaga (vastu) lauda.

jäsan vt. jessan.

jäse/n J (Lu Ra), g. -nee ~ -nää J liiges сустав, сочленение; J tšülmetti jalgõd de nütt jäseneit vaivõttaaʙ jalad said külma ja nüüd liigesed valutavad; J millõ jäsenet krutissaa mul liigesed naksuvad.

jäš́ikka vt. jaššikka.

jätaži L P etaž/i J, g. jätažii: -ii J (maja)korrus этаж; J eletä tõizõz etažiᴢ elatakse teisel korrusel.

jäti/n J-Tsv., g. -nää: -nä J kära; askeldamine шум; возня; kuuntõkk mikä pulm-taloz on jätin kuula, missugune kära on pulmamajas.

jäti/sä: -ss J-Tsv., pr. -zen J, imperf. -zin J kära teha шуметь.

jätšerik/aᴢ P, g. -kaa krobeline, krobelise koorega шершавый, с шершавой корой; jätšerikas kahtši krobelise koorega kask.

jät/tää M Kõ Lu J (K R U Li Ku Kr) -tεä L P -tä J -tääɢ I, pr. -än R U L P M Kõ Lu J, pl. 1. p. jattim Kr, imperf. -in R U L P Lu J 1. jätta остав/лять, -ить; J peri väĺĺä õmaz riiss, ehan nii saa jättä nõua oma asi kätte, ega (ju) nii saa jätta; Lu eb õõ jumalaa kotonn, on jätettü treŋgiᴅ, nüᴅ on pitšällized vihmaᴅ jumalat ei ole kodus, on jäetud (ainult) sulased, (selle-

pärast) on nüüd pikaajalised vihmad; Li tšerkka on kalojee segaᴢ, süüʙ ailija, muuta eb jätä ku pää ja roo merikilk on kalade seas, sööb räimi, muud ei jätä (järele) kui pea ja luu; Lu lähtemä jätetää suguss õhv jäetakse tõuloomaks; M sõtamehed mentii niku lumi suli, noorikõd jätettii itkõmaa sõjamehed läksid nagu lumi sulas, jätsid pruudid nutma; M ühessi vuuvvõssi jättääs tšüntämättä, se on ahopõlto, ahonurmi üheks aastaks jäetakse kündmata, see on sööt; J jätä. kehtaat siä tämäkaa tšizgoskõll jätä (järele)! Viitsid sa temaga jännata!; Li jätti tüü minuu kaglaa jättis töö minu kaela; J väliä jättemä vahet jätma; J vetel kraask valup seinä müü alaz de jätäb viiruᴅ vedel värv valgub seina mööda alla ja jätab viirud; Kõ miä sinuu jätän ma jätan su taha (= jõuan sinust ette); Lu minnua jätettii üüssi mind jäeti ööseks (= jäeti ööbima); Lu jätetää perrää urokkaa jäetakse peale tunde; Lu miä jätin tüü tšezzee ma jätsin töö pooleli; J jättega tüü maalõ jätke töö(tamine) järele!; J jätti paĺĺo dobraa perälee jättis palju varandust järele; M jätät siä min̆nua rauhuusõõ vai eᴅ kas sa jätad mu rahule või ei; J jättemä seĺĺää taga selja taha jätma; 2. maha jätta, hüljata остав/лять, -ить, поки/дать, -нуть, брос/ать, -ить; L kuoli enne, jätti minuu rl. suri ema, jättis mu maha; Lu meez jätti naizõõ, meni naizõssa erii mees jättis naise maha, läks naisest lahku; I χolostõi tõizõõ võtti, a täm̆mää jätti poiss võttis teise (tüdruku), aga tema jättis maha; Kr tagga jättend maha jätnud.

jätüs-suku M ülejäänud sugulased остальная родня; neeᴅ saatõttii tšerikkoo noorõᴅ, mentii podruškaᴅ, šaferiᴅ, a jätüs-suku jäätii kõik sihe il̆loa pitämää noorpaar (noored), need saadeti kirikusse, läksid (ka) pruutneitsid, peiupoisid, aga ülejäänud sugulased jäid kõik siia pidutsema.

jätü/ᴢ K P M Lu Li J-Tsv. (Ja-Len.) jäätüᴢ Lu (I), g. -hsee: -see M Li -se J ülejäänu, jääk, põhi; jäänus; adj. ülejäänud остаток, остатки; остальной; M suku sööp piiragaa, jätüz anttaaz [sic!] ääri-väjelee sugulased söövad piruka, ülejäänu antakse lapulistele; Lu jäätüssil kanfettia õsa ülejäänu (= ülejäänud raha) eest osta kompvekke; P kõm päivää piti tehä mõizaasyõ, a jätühset sis koton kolm päeva (nädalas) tuli teha mõisa(le tööd), aga ülejäänud siis kodus; I avitaɢ millõõ jäätühsiä, sõsaria i veĺd́ia süüttääɢ, pikkaraisia aita mul ülejäänuid, õdesid ja vendi, pisikesi, toita; Lu jätüz on taari, jääp taariss (õlle) põhi on taar, jääb taariks; Li supii jätüsee üli servää rüüppään supi jäägi rüüpan üle (taldriku)serva; Lu em miä võõrassa jäätüssä taho ei ma võõrast jäänust (= teiste jäetut) taha; K a jätühset kulakkaa pantii, jätühset sõrmõᴅ aga ülejäänud sõrmed suruti rusikasse; J jätüsed omenõt saap jo halvõpõssi müüvve ülejäänud õunu saab juba odavamalt müüa. – Vt. ka jäämä, jäänüᴢ.

jätüzvesi M ülejäänud vesi остатки воды; joota opõn paŋgõssa, a jätüzvesi viskaa maa-lõõ jooda hobune pangest, aga ülejäänud vesi viska maha; a mitä õli vaattajia minuu siällä, ne võtõttii kõik kasõttii, a millõõ sis pantii jätüzvesi pihalõõ kõrõtalõõ aga kõiki minu (pealt)vaatajaid seal, need kõik kasteti märjaks, aga mulle pandi siis ülejäänud vesi õlale kaelkookudele.

jätüzvätši Li ülejäänud inimesed (peres) остальные люди (в семье); a jätüzvätši, kummõd veel i škouluš tšäütii, neitätši panti võrkkoi kutomaa aga ülejäänud inimesed (peres), (ja need), kes veel kooliski käisid, neidki pandi võrke kuduma.

jävvä (Kr) jääda оставаться; jaga jummalaga jääge jumalaga!

jää K M Kõ Ja Lu Li Ra J I jεä L jäh ~ jähj Kr, g. jää Lu Li J I jää лёд; Lu tševvässä jää algap sullaa rantoissa kevadel hakkab jää randadest sulama; Li müö õlimmõ viijjet suutkõd merelle jää päälle me olime viis ööpäeva merel jää peal; M tiper taper teetä möö, jänes johzõb jäätä möö. tuisku (Set. 17) mõist. t. t. teed mööda, jänes jookseb jääd mööda? – Tuisk; Lu jäätä lõikõtaa sakuriikaa jääd raiutakse tuuraga; Lu meri on puhaz jäissä meri on jääst puhas; Lu suur vesi jõkiloiᴢ, jää meeb alaᴢ suurvesi (on) jõgedes, jää läheb alla (= on jääminek); M ku on lakõa jää, siz on üvä liukua kui on sile jää, siis on hea liugu lasta; M hoikka jää on uhavod́d́e päällä õhuke jää on lompide peal; Lu äätikki jää, ep kanna nõrk jää, ei kanna; M köŋkkelikko jää ~ Lu krompõlikko jää ~ krompikko jää konarlik jää; Lu šohma jää jääsupp; Lu kulkõva jää ajujää; J itä-tuuli on lüünü kõig meree jää rakkoo idatuul on löönud kõik merejää praguliseks; Lu aa, tämää izää pädrää jää vei (väljaspool abielu sündinud lapse kohta öeldakse:) ahah, tema isa viis peetripäeva jää; Lu jää rünniᴅ jäärüsid, -kuhjatised; Lu jää koma jääpank, -tükk; M rässää tilkkõõssa tuõvad jää kilikaᴅ räästa tilkest tulevad (= tekivad) jääpurikad; J jää kiĺikõd joossa virta müü alaᴢ jäätükid ujuvad mööda voolu alla; Ra tuuli vei jää rikonussa kaukaalõ tuul viis murdunud jäätükke kaugele; J jää menettši jääminek. – Vt. ka hülkee-, luu-, meree-, suro-, äätikki-.

jääaukko Lu jääauk прорубь; mainõ on suur jääaukko vai jääavanto, kuz noottaa lassaa ja võtõtaa üleᴢ jääavandus on suur jääauk, kus(t) lastakse noota (vette) ja võetakse üles.

jääavanto Lu = jääaukko.

jääht/üä: -üäɢ I, pr. -üüʙ I, imperf. -ü: -üje I jahtuda осты/вать, -ть, просты/вать, -ть; varoga jäähtüüʙ, sis paat siglaa päälee kohupiim jahtub, siis paned sõela peale; oottakaa, laa jäähtüüʙ oodake, las jahtub. – Vt. ka jahtua.

jäähüt/ellä (J-Must.), pr. -telen, imperf. -telin frekv. jahutada охлаждать; hüüllä hüühütteli, jäällä jäähütteli rl. lumelobjakaga [?] külmendas, jääga jahutas. – Vt. ka jahutõlla.

jääjäɢ vt. jäävvä.

jääk/aᴢ ~ -õᴢ Lu, g. -kaa Lu jäätunud, külmunud; jäine, külm ледяной, мёрзлый; холодный; jääkõz aili kaugaa kestäʙ sveežana külmunud räim säilib kaua värskena; meijee katti jääkaz niku miε meie kass on külm nagu mina (isegi) (= kasski ei suuda vanainimest soojendada).

jää-kettu Lu jääkirme, -koorik ледок, тонкий слой льда; jää-kettu tuli pääle. jää-kettu võib upottaa. tämä nii kõvassi perrää kopitaʙ ümperi alussa jäätä, võib mennä põhjaa jääkirme tuli peale. Jääkirme võib uputada. See kuhjab pärast nii kõvasti purjelaeva ümber jääd, (et laev) võib põhja minna.

jääkilikk/a M Lu Li -õ J-Must. jää-kilik/ka ~ -k Lu 1. jääpurikas (ледяная) сосулька; M per̆rää päivüttä ku tuõp tšülmä, siz jäättüäz jääkilikaᴅ kui pärast päikes(epaiste)t tuleb külm, siis jäätuvad (= tekivad räästasse) jääpurikad; Lu siä õõt tšülmä niku jääkilikka sa oled külm nagu jääpurikas; Lu jalgad niku jääkilikaᴅ jalad nagu jääpurikad; 2. jäätükk льдинка; Lu jää-kilikka on tükkü jäätä j-k. on tükk jääd – Vt. ka jääpala, jääpurikka, jäätilkõ, jäätükkü.

jääkromppi M jääkonar мерзлая, льдистая неровность.

jää-lagõtikko J-Tsv. jäälagendik, -väli ледяная равнина.

jäälontti Li J-Must. jääpank, -kamakas льдина, глыба льда.

jäälõhka/aja: -ja Lu jäälõhkuja ледокол.

jäämenemin ~ jää-menemin Lu jääminek ледоход; jää-menemin algaʙ alku mai-kuuta jääminek algab maikuu algul.

jää/mä: -m J-Tsv., g. -mää J jääk, ülejääk остаток; oo! viina tappab jäämässaa ohoo, viina jääb ülegi! – Vt. ka jäänüᴢ, jätüᴢ.

jäänal̆laa vt. alaa.

jää-nalta vt. nalta.

jäännalla vt. nalla.

jäännallõ, jäännallõõ vt. nallõ.

jäännalt vt. nalta.

jäänootta (J) jäänoot, noot talviseks kalapüügiks невод для подлёдного лова; jäänootall tehtii suur avanto jäänoodale tehti suur jääavandus (= jääauk).

jäänos-savvu Lu ving угар, чад; akkuna võtõttii avõõ, jäänos-savvu meni poiᴢ räppen tehti (võeti) lahti, ving läks välja.

jäänü/ᴢ J-Tsv. (Lu J-Must.), g. -hsee: -see Lu J = jätüᴢ; J süüd mitä süüᴅ, jäänüz jätä lavvõlõ sööd, mis sööd, ülejäänu jäta lauale; J võta tšümme pähtšenä enelleeᴢ, jäänüsed jaga poolõssi võta kümme pähklit endale, ülejäänud jaga pooleks; J tšen sinuu jäänüss nõizõb lakkima kes sinu pära (= viinapõhja) hakkab lakkuma?; J võta paa leip de jäänüᴢ rokk kaappii võta pane leib ja ülejäänud (hapu)kapsasupp kappi.

jääpala M jäätükk льдинка; lumi on komka, a jää on pala, jääpala lumi on (lume)kamakas, aga jää on tükk, jäätükk. – Vt. ka jääkilikka, jäätükkü.

jääpurik/ka [< e?] (Lu), pl. -aᴅ = jäätilkõ.

jäärev/ä Lu, g. -ää sitke, vintske, kõva, tugev твёрдый, плотный; maarjakoivu on blägikko süämeᴢ, tätä kuikaa lõhtši et saa; kõvassi kõva, jäärevä koivu maarjakask on seest kõva, teda (sa) ei saa kuidagi lõhki; väga kõva, sitke kask. – Vt. ka järiä, järäväine.

jäärävi/ne (R-Eur.), g. -zee = jäärevä; pantu ne järjüt järiät jääräviset järjü jalgat (Eur. 43) rl. (on) pandud need pingid tugevad, tugevad pingijalad.

jää-rünni Lu jää-runni (J-Tsv.) 1. jäärüsi, -kuhjatis нагромождение льда, груда льдин; Lu matalikkojee pääl õllaa jää-rünniᴅ madalikkude peal on jääkuhjatised; Lu jää-rünniᴅ suurõd õltii, suurõᴅ rünniᴅ niku mäeᴅ jää-

rüsid olid suured, suured kuhjatised nagu mäed; 2. J-Tsv. jääpank, -kamakas льдина, глыба льда.

jääz/i M, g. -ii saarepuu ясень.

jää/zä M Li I -ᴢ Lu adv. jääs, jäätunud (olekus), külmunud покрыто льдом, в мёрзлом виде (наречие в форме ин-а от jää); Lu meri on jääᴢ meri on jääs; Lu maa on jääs kõikk maa on puha jääs (külmunud); Li puu on talvõlla jääzä, miä sulatõn i annõn kitsille puu on talvel jääs, ma sulatan (oksi) ja annan kitsele.

jäätik/ko Lu, g. -oo Lu 1. jäädik, peeneteraline rahe мелкий град; Lu jäätikkoa saaʙ, jutõllaa ku saab heenoa ragõtta jäädikut sajab, öeldakse, kui sajab peent rahet; Lu jäätikko, ku tševvääl, sütšüzüllä saaʙ jäädik (on), kui kevadel, sügisel sajab (peent rahet); 2. Lu kiilasjää гололедица.

jäätik/kõ J-Must., g. -õõ jäädik, peeneteraline rahe мелкий град.

jäätilk/õ (Lu), pl. -kõõᴅ Lu jääpurikas (ледя-ная) сосулька. – Vt. ka jääkilikka, jääpurikka.

jäät/tüä M Kõ Lu J (Kett. P Ja-Len. Li Ra) jεättüä (L) -tüäɢ I jäätt́śüä Ku, pr. -üʙ M Lu J -tüüʙ Kett., imperf. -tü M Ra J 1. jäätuda, jäässe minna, jääga kattuda, (ära, kinni) külmuda леденеть, за-, покры/ваться, -ться льдом; замерзать, замёрзнуть, примерзать, примёрзнуть; Lu laukaa jõgõz on lekama, kõnsa eb jäätü Lauga jões on lahvandus, kunagi ei jäätu; Ra kahul maa jäättü kahune maa jäätus (külmus); J meil viŋgõss panna kõrvaa jäättünütt poolõkõss vingu(mürgistuse) puhul pannakse meil kõrva külmunud pohlamarju; J inemin levvettii tee äärez jäättünüd lumõᴢ inimene leiti külmunult tee ääres(t) lumes(t); Lu jäättüziväd mõlõpat šokaᴅ külm võttis mõlemad põsed ära; Kõ jäätü, jäätü, suõ äntä. vot äntä i jäättü jäh̆heesee tšiin (muinasjutust:) külmu, külmu (kinni), hundi händ! Vaat, händ külmuski jäässe kinni; 2. külmetada; külma saada, ennast ära külmetada просты/вать, -ть, мёрзнуть, просту/жаться, -диться; L kuoli enne, jätti minuu tšülmεä kujaa pεälie jεättümεä rl. (itkust:) suri ema, jättis mu külmale tänavale külmetama; M elä mee alassi kujalõõ, võid jäättüä ära mine alasti välja, võid enese ära külmetada; M inehmiin tšöhip kõõz jäätüʙ inimene köhib, kui saab külma; M siε õlõt kõv̆vii jäättünnü sa oled enese kõvasti ära külmetanud.

jäättü/üssä: -ssä (Lu Ra) -ss J-Tsv. -üssäɢ I (vdjI-Set.), pr. -üʙ I -ʙ Ra, imperf. -üzi: -jee I -jεε vdjI-Set. = jäättüä; 1. I saanikkoill mertä müü mennäss, kõõᴢ jäättüüb meri kelkudega minnakse merd mööda, kui meri jäätub; J ailid on jäättüstü kiĺikõssi räimed on külmunud jääpurikateks; 2. I eläj jäättüüs siinä ära külmeta siin (väljas)!; Lu ku tšäed jäättüstii, siis pihtaa leimmä, sis tultii tšäet soojassi kui käed külmetasid, siis lõime (neid vastu) pihta, siis läksid käed soojaks; I milla jalgaᴅ jäättüjeevad mul said jalad külma (mul külmetasid jalad).

jεäta, jäätä vt. jäävvä.

jäätükkü ~ jää-tükkü Lu Li = jääpala; Li jäätükkü. jää lei tükküissi, peeniiss tükküissi jäätükk. Lõi jää tükkideks, väikesteks tükkideks.

jäätüᴢ vt. jätüᴢ.

jäätüt/tää M Lu Li (P Ja-Len.) jεätüttεä L -tä J-Tsv. -tääɢ I, pr. -än Lu -en J, imperf. -in Lu J (ära, kinni) jäätada, külmutada; (ära) jäätuda v. külmuda lasta; (midagi ära) külmetada; külmaks teha замор/аживать, -озить, отмор/а-живать, -озить, засту/живать, -дить, давать, дать покрыться льдом, давать, дать замёрзнуть, примёрзнуть; Lu tänävä õli kahu, jäätütti uguritsaᴅ täna oli kahu, võttis (= jäätas) kurgid ära; J tšülm jäätütti jalgõᴅ külm võttis (külmetas) jalad (ära); Ja akkuna-klazit jäätütti tšülmä (Len. 242) külm jäätas aknaklaasid; J jäätütettü liha ep pilau külmutatud liha ei rikne; L susi jεätütti ännεä hunt laskis saba (kinni) külmuda; I jäätütäᴅ i õunaᴅ, tšäz̆zii välizä lased kartulidki (ära) külmuda, (lausa) käte vahel; M õli jäätüttännü nõlõpat tšäeᴅ, nüd vaa jäätii kane nüzväᴅ, tšäsinüzväᴅ (joobnu) oli külmetanud mõlemad käed (ära), nüüd jäid vaid need köndid, käeköndid; P ku jäätütät tšäeᴅ vai jalgaᴅ, sis seneekaa võitaaᴢ kui külmetad käed või jalad (ära), siis sellega määritakse; M elä kluŋki nii ahnaassi, võiᴅ jäätüttää kurkuu ära kulista nii ahnelt, võid kurgu ära külmetada; L tüttärikuo elämεä jεätütättä rl. (itkust:) tüdruku elu teete külmaks.

jää/vvä M Kõ Lu Li J (Ja-Len. V Po Ra) -vvε M -vve Lu J-Tsv. -vä Kõ J-Must. jävvä M-Set. Kõ -tä Al. (Kett. K R U L P Ku Kr) jεätä P (L) -äɢ ~ -jäɢ I, pr. -n Kett. K P M Kõ Po Lu Li J Ku jεän L, imperf. jäin Kett. K R U L P M Kõ V Lu Li Ra J Ku jäi I 1. jääda; järele jääda, alles jääda оста/ваться, -ться; J jäävä on varaje a neljätšümmeet virssaa on tõisõõ tšüllää, lähteä on mööhä (Must. 144) jääda on vara, aga nelikümmend versta on teise külla, (ära) minna on hilja; I d́eŋgod jäiväd noorikallõõ raha(d) jäi(d) pruudile; J vellolõõ kottoo jäävvä rl. vend peab koju jääma; Lu helisijä, sitä erottaa et saa, se jääʙ robirohi, seda (seemneviljast) eraldada ei saa, see jääb; I no vot, nii i jäi no vaat, nii jäigi; Lu ku razvaa sulataᴅ, nii jääväd inaraᴅ kui rasva sulatad, siis jäävad kõrned; Li ruiz niitettii, vihgod veitettii poiz i jäi säŋki rukis lõigati, vihud veeti ära ja jäi (järele) kõrrepõld; Lu laivaraakki on, mikä on jäänü laivassa laevavrakk on (see), mis on jäänud (hukkunud) laevast (järele); Lu emä kooli, a tüttö jäi ema suri, aga tütar jäi (alles); Lu maat puuᴅ jäävvää, a meid eʙ lee vs. maad-puud jäävad (alles), aga meid ei jää; P sinuu piäb jεätä üösiessi sa pead ööseks jääma; Po muu vätši jääb guĺattamaa muu rahvas jääb pidutsema; J ühs siä vaa i jäid minu harjojõssi sina üksi vaid jäidki minu hoidjaks; Kõ hullu siε õõᴅ, nii hullu jääᴅ hull sa oled ja hulluks jääd; P siä jääd vanass tüttärikossi sa jääd vanatüdrukuks; Po jään vääräss jään süüdi (süüdlaseks); Ku jäät́śii elloo jäädi ellu; Lu sapožnikka jäi elämää kingsepp jäi ellu (jäi elama); K jäin süömättä jäin söömata; Lu tüü jäi lõpõttõmatta töö jäi lõpetamata; Lu tüü jäi tšezzee töö jäi pooleli; J pitšäle jäämä pikale (= venima) jääma; Kõ leipää jääb liikaa leiba jääb üle; J viimizessi jäämä viimaseks jääma; P jäin müöhässi jäin hiljaks; J ize jäi ilmõ kopeekkaa ise jäi ilma kopikata; M miä tälle jäin võlkaa ma jäin talle võlgu; Ku hän jäi jutuukaa umpee ta jäi (oma) jutuga ummikusse; J vaid jäämä vait jääma; M jää rauhuulõ jää rahule! (= rahustu!); I mee pigõpaa, siä jäät takkaa mine kiiremini, sa jääd maha (taha)!; J elka ruttõga nii tšiire, müü jäämme teiss kõikkina taga ärge minge (rutake) nii kiiresti, meie jääme teist hoopis maha (taha); I mee pigõpaa, a too jäät perää kõittšia mine kiiremini, muidu jääd kõigist maha; J jäi tõisiiss perälee jäi teistest maha; J jäi va ühs piho suurima perälee jäi ainult üks pihutäis kruupe järele; Lu jääka üvässi head aega! Jääge hüvasti!; J jääkaa sis terveessi jääge siis terveks!; J jääka jumalaka ~ Kr jaga jummalaga jääge jumalaga!; 2. saada, muutuda, minna, jääda становиться, стать (кем, каким); Lu kui kunikas kooli, poika jäi kunikaassi kui kuningas suri, (siis) sai poeg kuningaks; Lu nüt siä jäit tšümmenee vootta noorõpassi, ku tšäit saunaᴢ nüüd sa said kümme aastat nooremaks, kui käisid saunas; Lu perrää läzüü inemin jääp kuivõzõssi pärast haigust jääb inimene kõhnaks; J võõrõssi jäämä võõraks jääma; J vanassi jäämä vanaks jääma; Ra miä kazel talvia jäin gluhoissi ma jäin sel talvel kurdiks; Lu taari jääb lahassi kali jääb lahjaks; P siε jääd lezzessi sa jääd leseks; P täll õli õpõn, õpõn sai hukkaa, nüd jäi jalkamehessi tal oli hobune, hobune lõppes, nüüd jäi jalameheks; J jääb vaivaizõssi jääb haigeks; P tämä jäi läsimεä ta jäi haigeks.

jümi/nä: -n J-Tsv., g. -nää: -na = jürinä; vurinaka ja jüminaka toukõtti rihess väĺĺä mürina ja kolinaga tõugati toast välja.

jür/i J-Tsv., g. -ii: -i J malakas, kaigas; nui дубина; kase jüri on niku jüri see Jüri on nagu nui.

jürimi/n (J-Tsv.), g. -zee müristamine, äikesemürin гром, гроза; jürimizell to sakkassi, to arvõstaa lüüp tult müristamise ajal kord sagedasti, kord harva lööb välku.

jürimizi J-Tsv. kolinal, kolinaga, mürinal, mürinaga с шумом, с грохотом; jürimizi joosti rihenneess kujalõõ mürinal joosti esikust välja.

jüri/nä K-Ahl. -n J-Tsv., g. -nää: -ne J kolin, mürin шум, грохот, грохотание; J tšen siäll kujall ajab nii suurõ jürineka? kes seal väljas sõidab nii suure kolinaga? – Vt. ka jüminä.

jüri/sä K L P M Lu J (Kett. Len. Ku) -ssä Lu Li Ra J -ss J -ssäɢ I, pr. -zen K L P M Lu Li Ra J -sen K-Ahl. Юризенъ Tum., imperf. -zin P M Lu Li J 1. müristada (äikese kohta) греметь (о громе); Lu tulta lüüʙ i jürizeʙ lööb välku ja müristab; Lu ku enne jürtšiä jürizeʙ, on tšülmä tšesä kui enne jüripäeva müristab, tuleb (on) külm suvi; Ku nois kovvii jürizemmää i vihmaa satamaa hakkas kõvasti müristama ja vihma sadama; J enn jutõltii, što iiĺä ajop tšiviteet müü õpõzõõkaa, vod i jürizeʙ vanasti üteldi, et Elias sõidab kiviteed mööda hobusega, vaat müristabki; L nüd ved́ jumala jürizeʙ, i borana värizeʙ rl. nüüd ju jumal müristab ja oinas väriseb; M Lu jürü jürizeʙ (pikne) müristab; M iiliä jürizeʙ (Elias) müristab; M jumala jürizeʙ ~ Lu J jumal jürizeʙ (jumal) müristab; J vana jumal jüriseʙ (vanajumal) müristab; 2. kolistada стучать, греметь; J jürizep patoika kuhniᴢ kolistab köögis pottidega; J üüll tšenle on jüriznü uhzõᴢ öösel on keegi ukse taga kolistanud; I mitä siä siällä jürizeᴅ mis sa seal kolistad?; 3. müriseda, koliseda; koriseda (kõhu kohta); kumiseda (kõrvade kohta) греметь, грохотать, шуметь; урчать; гудеть (в ушах); M jürizi tulla maalõõ, milta päätä ep kadgannu kukkus mürinal maha (mürises maha tulla), minul(t) kaela (pead) ei murdnud; I jürizevät pöörät tšivijee müü rattad kolisevad mööda kive; J vattsa jürizeʙ kõht koriseb; Lu kõrvad jürissää kõrvad kumisevad. – Vt. ka järisä, jürähtäässä, jürätä, jürää, jürüsä.

jürizemi/n J-Tsv., g. -zee müristamine, äikese-

mürin, kõuekõmin гром, гроза; jürizemin kargutti lahzõ üleᴢ (makkamõss) müristamine ehmatas lapse (magamast) üles.

jürk/kü Lu, g. -üü Lu 1. järsk, terav крутой, отвесный; jürkkü ranta järsk kallas; jürkkü peŋkere järsk penger, (ranna)astang (meres); jürküᴅ vai ätšiᴅ lainõᴅ õllaa tuimaz veeᴢ järsud või teravad lained on magedas vees; jürkkü tuuli piidevint, tihttuul; 2. äkiline, äge(daloomuline) вспыльчивый, резкий; jürkkü inemin äkiline inimene.

jürkkü-tuuli Lu piidevint, kõnek. tihttuul (poolpõiki vastu puhuv tuul) бейдевинд; jürkkü-tuuli on õikaa i kura piidevint on parem- ja vasak(poolne).

jür/tši Kett. K L P M Kõ S Ja Lu Li Ra J I, g. -jii K Kõ I -ji J -gii M -d́ii S Ja I -jee Lu 1. jüripäev Юрьев день; Lu jürtši õli lehmijee praaznikka jüripäev oli lehmade püha; P a niikaa, urpavitt-soikaa jürtšin uomniiz ajaass lehmii karjaa aga nendega, urvavitstega aetakse jüripäeva hommikul lehmi karja; Kõ tšev̆vääl tšülvääᴢ kagraa, meil tšülvääs per̆rää jürtšiä kevadel külvatakse kaera, meil külvatakse pärast jüripäeva; Lu ku enne jürtšiä jürizeʙ, on tšülmä tšesä kui enne jüripäeva müristab, (siis) tuleb külm suvi; K laulõttii jürtšinä kui kõltaa mentii lauldi jüripäeval, kui mindi kolda (= kollaseks värviks taimi korjama); Lu jürtšinä tšävvää jürǵiᴢ, jür-tšää pitämäᴢ jüripäeval käiakse jüripäeva pidamas; Lu ühed naizõt pitäväᴅ jürtšiä, mehije eb õõ ainult naised peavad jüripäeva, mehi ei ole; L tševäd jürtši i sütšüzüü jürtši kevadine jüripäev (23. IV) ja sügisene jüripäev (25. XI); L tševäd jürtšinn karja ja tabuni lazzõttii mettsεä kevadisel jüripäeval lasti kari ja hobusekari metsa (= välja); M med́d́ee jürtši praaznikka presto·ĺnyi praaznikka meie jüripäev on kirikupüha; 2. püha Jüri святой Георгий; I paimõõ meeb ümpäri karjaa jürjii obraazaakaa karjus käib ümber karja püha Jüri ikooniga; M sinne mentii kummartamaa ja tšüzüttii seneltä jürgii obraazalta antõõssi sinna mindi kummardama ja paluti sellelt püha Jüri ikoonilt andeks; M jürtši jumala ~ K Kõ jürjii obraaza ~ Lu jürjee obraza ~ I jürd́ii obraaza püha Jüri ikoon. – Vt. ka sütšüzüü-, talvi-, tševäd-.

jürtši-oomnikko J jüripäeva hommik утро Юрьева дня; siiᴢ jo tuli jürtši-oomnikko siis juba tuli jüripäeva hommik.

jürtšipäivä M Lu jürtši-päivä (P) jüripäev Юрьев день; M tšiireess leeʙ meilä jürtšipäivä, med́d́ee praaznikko varsti tuleb meil jüripäev, meie (küla) püha; Lu jürtšipäivänn naizõd guĺatõttii jüripäeval naised pidutsesid; P jür-tši-päivän lammaskarjušši antõ tšetvertnoissi viinassi naisiilyõ jüripäeval andis lambakarjus naistele (raha) veerandi pange viina jaoks.

jürtšü-obraaza (P) püha Jüri ikoon образ святого Георгия; sis peremiez võtab jürtšü-obraazaa tšätie i valab naappaasyõ svätoit vettä i meneb õvvyõsyõ siis peremees võtab püha Jüri ikooni kätte ja valab kaussi püha vett ja läheb (kinnisesse sise)õue.

jürääht/ää (Ku), pr. -ääʙ, imperf. -ii: jürääht́śɪ Ku = jürähtäässä; d́i sell aikaa kolmais kivi praizaaht́śɪ ko jürääht́śɪ ja sel ajal kolmas kivi raksatas (kukkuda nii), et mürises.

jürähtä/ässä (Lu Li) -ss J-Tsv. (sõnatüvi основа слова:) jürähtä- J-Must., pr. -äʙ Lu Li J, imperf. -äzi: -ᴢ J mom. müristada (äikese kohta) громыхнуть (о громе); J eestä tult lüüʙ, siiz vass jürähtääʙ algul lööb välku, siis alles müristab; J tult iski de jürähtäᴢ nii kõvassi, jot opõizõt heittüsti lõi välku ja müristas nii kõvasti, et hobused ehmusid; ■ J jürähtä- lentämä (Must. 170). – Vt. ka jürisä.

jürä/tä M Kõ (K J) -täɢ I, pr. -äʙ K M-Set. jür̆rääʙ M Kõ I, imperf. -zi ~ -ᴢ M müristada (äikese kohta) греметь (о громе); М jürü jüräᴢ (pikne) müristas; I groomu jür̆rääʙ (pikne) müristab; I vana vätši juttõli, što iiliä jür̆rääʙ vanarahvas rääkis, et Elias müristab; Kõ iilijä proro·k avitti jürätä jumalalõõ prohvet Elias aitas jumalal müristada. – Vt. ka jürisä.

jürä/ä K, pr. -ʙ K, imperf. -zi = jürätä; jumal jüräʙ (jumal) müristab; ilĺä jüräb (Ahl. 125) (Elias) müristab.

jüräüt/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. ← jüräüttää; elka jüräütelka uss ärge koputage uksele (ärge kolistage ukse taga)!

jüräüt/tää: -tä J-Tsv., pr. -än J, imperf. -in J koputada; kolistada, müristada стучать; греметь; jüräüt uss (uhsõõ), tšiirep avata koputa uksele, (siis) avatakse kiiremini.

jür/ü Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J Ku Юрю Pal.1, g. -üü P Lu J jür̆rüü M -ü Lu J 1. äike, pikne; välk; müristamine, piksemürin, kõu гроза; молния; гром; K nõõ jo ülies, tulõb jürü, jürääʙ tõuse juba üles, tuleb äike, müristab; Lu ai ku päivä räkiteʙ, taitaa leeb jürrüä oi, kuidas päike kõrvetab, vist tuleb äikest; Lu päivä räkiteb jürüü eeᴢ päike kõrvetab äikese eel; Lu jürü aikana püüvvät kallaa, kala nukuʙ (kui) äikese ajal püüad kala, (siis) kala magab; M jürü vahip sitä kot̆tua, kuza katatat sõp̆põi pikne valvab seda maja, kus rullid pesu; Lu jürü tämää ampu surmaassaa välk lõi ta surnuks; Lu jõgõperä põli jürüssä Jõgõperä (küla) läks välgust põlema (põles välgust maha); Lu tuli niku seltšääss taivassa jürü tuli nagu välk selgest taevast; Lu ilma jürrüä tulta lüüʙ, siz jutõltii: kase viĺĺaa teräsütäʙ (kui) ilma müristamiseta lööb välku, siis öeldi: see paneb vilja valmima; P ińehmiin on suuttunuᴅ, menep sitä aźźaat praavittamaa, ize on äizää, sitä juoltii: tuli niku jürüükaa inimene on vihastanud, läheb seda asja parandama, ise on ärritatud, (siis) selle kohta öeldi: tuli nagu piksemürinaga; M jürü jür̆rääʙ ~ M Lu jürü jürizeʙ (pikne) müristab; M jürü ammuʙ ~ Kõ jürü izzep tulta ~ J jürü lüüp tulta lööb välku; P i vaatap: puu on ukuo jürüökaa lüönnü ja vaatab: puu on välgust maha löödud (välguga maha löönud); K ukoo jürü ~ P ukuo jürü ~ M hukoo jürü ~ Kõ jumalaa jürü piksemürin; Lu tšerä jürü keravälk; J jürü pilvi nõizõʙ äikesepilv tõuseb; Lu jürü tuuttša tuõp savvunaa äikesepilv tuleb suitsuna; 2. mürin, kolin; lärm грохот, шум; гам; P tämä tuli mokomaizyõ jürüükaa ta tuli niisuguse mürinaga; J pulmiiz mokom jürü, jot kõrvõd lumppausti pulmas on niisugune lärm, et kõrvad läksid lukku. – Vt. ka ukko-.

jürük/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa äikeseline, äikese-rikas грозовое; tänävoonn jürükõs tšesä tänavu on äikeseline suvi.

jürüpilvi J-Must. jürü-pilvi P äikese-, piksepilv грозовая туча; P nõizõb jürü-pilvi tõuseb äikesepilv.

jürü/sä P, pr. -zen P, imperf. -zin = jürätä; jumala jürüzeʙ (jumal) müristab. – Vt. ka jürisä.

jürütuuttša Lu = jürüpilvi; jürütuuttšaa nõsaʙ, mettsä taaz vuhisõʙ äikesepilv tõuseb (äikesepilve tõstab), mets mühiseb jälle.

jürüü-ammuttu: jürü-ammuttu J-Tsv. välgust tabatud поражённый молнией.

jürüü-vih/ma: -m J-Tsv. äikesevihm грозовой дождь.

jütisä (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) jütise- J-Must. müdiseda гудеть (от топота). – Vt. ka jutisa.

jüvet/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J idandada прора/щивать, -стить (семена); proovva jüvettä seemeniit, paĺĺo-ko näiss nõizõʙ proovi idandada seemneid, (et) kui palju neist idaneb (tõuseb).

jüvit/tsüä J-Tsv., pr. -süʙ J, imperf. -tsüzi J idaneda пус/кать, -тить ростки, прораст/ать, -и.

jüv/ä Lu Li J, g. -ää Lu -ä J (vilja)tera, -iva зерно; Lu jüvä iäʙ, meeʙ ittee (vilja)tera idaneb, läheb idanema; J jüvä on heeno (vilja)tera on (põuaga) peenike; J jüvät pöhtüvät (Must. 180) terad lähevad kopitama; Lu kagra jüvä kaeratera; Li rüttšee jüvä rukkitera. – Vt. ka erne-, fasoĺi-, nisu-, rüiz-, upa-, õzra-. – Vt. ka ivi, ivä.

k- vt. ka g-.

k¹ vt. ko¹.

k² vt. ku.

-k¹ K-Al. J-Tsv. -kk J-Tsv. (emfatiseeriv liidepartikkel) -ка (эмфатическая частица); K no ka laŋko, vassõn laŋko, tulõk võttamaa stokana viinaa (Al. 30) noh, lang, vastne lang, tule ometi klaasi viina võtma; J võtak tšiin võta ometi kinni; J tuõkk tänne tule ometi siia; J kallakk millõ ühs pikari viina kalla mulle ometi üks pits viina; J võtakk klina järjüü jalgõᴅ, muitõz nämät häülüveᴅ võta ometi, kiilu pingi jalad kinni, muidu nad lõnguvad.

-k² K-Al. = -ko; la ka vaatan laŋgoo rihtä, ebk õõ sigaa tõŋgõlmoita, ebk õõ kanaa kaivelmoita (Al. 53) rl. las (ma) õige vaatan langu tuba, kas pole (seal) sea songermaid, kas pole kana siblitud kohti.

ka K L (emfatiseeriv partikkel) -ка (эмфатическая частица); L õmpõõp tämä kaugaa, siz ajattyõʙ: la ka lähen miä õnnõa õttsimaa ta (= rätsep) õmbleb kaua, siis mõtleb: las ma õige lähen õnne otsima; K ajattõõʙ: kui kaugaa miä nõõn ühsinää elämää, la ka miä naisiun mõtleb: kui kaua ma (ikka) üksinda elan, las ma õige võtan naise; K la ka vaatan laŋgoo rihtä (Al. 53) las (ma) õige vaatan langu tuba; L no ka vaatamma, tšell juttyõʙ on enäp voimaa no vaatame õige, kellel, ütleb, on rohkem jõudu.

-ka K-Ahl. -gi, -ki (eitavates lausetes) и не; evät itääka ned rütšiit (Ahl. 5) ei idanegi need rukkid.

kaa¹ ~ ka J = kats; kaa mi lusti ilm vaat kui ilus ilm.

kaa² Lu Li J ka, samuti тоже; Lu lõhtši sõna meil kõlpaaʙ kaa, ku jutõllaa: jää meneb lõhtši sõna ‘lõhki’ kõlbab meil ka, kui öeldakse: jää lõheneb (= praguneb); Li alõzõl on strotška, sõrmikkaal on, i sukal on kaa strotška labakindal on pära, sõrmikul on, ja sukal on ka pära; J karjušš ja pappi kaa mentii ümpär karjaa (karjalasketavadest jüripäeval:) ka karjus ja preester käisid ümber karja. – Vt. ka kaaᴢ.

-kaa³ Lu Li (eitav partikkel отрицательная частица); Li tšen millezesskaa tüüssä ep tšeeltii i tšiiree teeʙ, se on ahkõra inemin kes ei keeldu mitte mingisugusest tööst ja teeb (selle) kiiresti (ära), see on usin inimene; Lu tüü kuhõõkaa ette jovvu, sää tuõp pääl te ei jõua kuhugi, torm tuleb peale; Lu ellää piäʙ, päiviissä et pakkõõ kuhhõitkaa elada tuleb, (oma elu)päevade eest ei põgene (sa) kuhugi.

kaabeĺ/i Lu Li, g. -ii Lu kaabel кабель; Lu rossi on kump on punottu päivää mukkaa, a kaabeĺi on vassaa päivää punottu; kaabeĺi vee alõtsii pannaa; rauta ja siŋkki rosiᴅ, kutsutaa kaabeĺi tross on see, mis on punutud päripäeva, aga kaabel on vastupäeva punutud; kaabel pannakse vee alt (läbi); raud- ja tsinktrossid, (neid) kutsutakse kaabliks.

kaabja vt. kabja.

kaabõl/ka: -k J-Tsv., g. -kaa: -ka J (nööri) keere прядь верёвки; võta erit kazett paglõss ühs kaabõlk väĺĺä võta eralda sellest nöörist üks keere välja.

kaadittaa vt. kadittaa.

kaadõr/a Li, g. -aa (mingi veelind некая водяная птица); kaadõra on sorsa, vesilintu k. on part(lane), veelind.

kaafed/ra: -r J-Tsv., g. -raa: -ra J kantsel, kateeder кафедра; isakaa soborõz oŋ kaafedr Iisaku peakirikus on kantsel; utšiteĺa alki kaafedrõlt pajatta õpetaja hakkas kateedrist kõnelema.

kaait/õlla: -õllaɢ (Ma), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin: -tõl̆lii Ma frekv. kahetseda; kahetsedes pahandada сожалеть; досадовать.

kaa-kaa L interj. oot-oot (междометие со значением угрозы).

kaak/attaa Lu Ra -õttaa Li (J) -õtta J-Tsv. kaagatta/a P Lu -aɢ I gaag/attaa Li -õtta J-Tsv., pr. kaak/ataʙ Lu Ra -atõʙ Ra -õtaʙ Li -õtõʙ J kaagat/aʙ Lu I -õʙ Lu gaag/ataʙ Li -õtõʙ J, imperf. kaa/katti: -kõtti Li kaagutada; kaagatada (hane kohta); prääksuda кудахтать; гоготать (о гусе); крякать; Lu kana ku munip, pezäss hüppääp pois, sis kaagatõʙ kui kana muneb, hüppab pesast välja, siis kaagutab; J em või kuunõll kanojõ kaakõttõmiss ma ei või kuulata kanade kaagutamist; Ra kana kaakatõp tühjää kana kaagutab ilma põhjuseta (kaagutab tühja); J sorsõd i anõd gaagõtõta bruudõᴢ pardid ja haned (prääksuvad ja) kaagatavad tiigis. – Vt. ka kaakottaa, kaakuttaa, kaakutõlla.

kaak/atõlla: -õtõll ~ gaagõtõll J-Tsv., pr. -attõlõʙ: -õttõõʙ ~ gaagõttõõʙ J, imperf. -attõli: -õttõli ~ gaagõttõli J frekv. kaagutada; kaagatada (hane kohta) кудахтать; гоготать (о гусе); kaakõtõlla-ko kanaᴅ kas kanad kaagutavad?

kaak/ka¹ Li -k J-Tsv., g. -aa Li mulla-, savikamakas ком земли, глины; J savi maa oŋ kuivannu, semperäss han se ontši põlloll nii paĺĺo kaakkaa savimaa on kuivanud, sellepärast ju ongi põllul nii palju savikamakaid; Li kaakkaa piäb räimiä, räimittii kurikaakaa savikamakaid peab taguma, taoti nuiaga. – Vt. ka kaakku¹.

kaakka² vt. kakka.

kaak/ko J-Must., g. -oo öökull, kakk сова. – Vt. ka maĺĺa-, maĺĺo-.

kaak/ku¹ J-Must., g. -uu = kaakka¹; lööb kaakkui põllola (Must. 175) taob põllul savikamakaid. – Vt. ka savi-.

kaakku² Lu: ku leekkuzimma, siz juttõlimma: kiikku kaakku, maalõ elä laŋkõõ kui kiikusime, siis ütlesime: k. k., maha ära kuku.

kaakkõ vt. kakka.

kaakot/taa (Ku), pr. -aʙ, imperf. -ti = kaakuttaa; ukko, akka itkemä, kirjov kana kaakottammaa taat (ja) eit nutma, kirju kana kaagutama.

kaakut/taa: -ta J-Tsv. kaaguttaa (J-Must.), pr. -aʙ: -õʙ J, imperf. -ti kaagutada; kõketada (kuke kohta) кудахтать; кокотать (о петухе); J kukko kaakutõp kanoi süümä kukk kõketab (= kutsub kõketades) kanu sööma. – Vt. ka kaakattaa.

kaakut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõʙ: -tõõʙ J, imperf. -tõli J frekv. kaagutada кудахтать; kanat kaakutõlla õrrõll kanad kaagutavad õrrel.

kaala vt. kala.

kaal/i [< sm] K, g. -ii kapsas капуста.

kaali/a P M Lu Li Ra J-Tsv. (K-Ahl.) -aɢ I, pr. -n K P M Lu Li Ra J, imperf. -zin P Lu J lakkuda, noolida, limpsida лизать, облиз/ывать, -ать, зализ/ывать, -ать; P süöd i sõrmõt kaaliᴅ sööd ja lakud sõrmed(ki üle); Lu katti kaalip poikaa kass lakub poega; Lu koira kaalip tšippaita koer lakub haavu; Lu tämä alki tšeeleekaa uulia kaalia ta hakkas keelega huuli limpsima; Lu tämä on nii lizuna, jalka põhjat kaaliʙ ta on nii(sugune) tallalakkuja, tallaalused(ki) lakub (üle); J kõig rägäd minu piäp kaalia kk. ma pean kõik tatid (ära) lakkuma (= pean kõike taluma); M joko bõõ töötä, kaali koiraa äntää kui pole tööd, laku koera saba.

kaaliai/n Li, g. -zõõ Li = kaalikka; jäi vähäkkõizõõ taitšinaa, tein pikkaraizõõ kaaliaizõõ jäi natuke tainast (järele), tegin väikese pätsikese; kaaliain on suurõpi, a kakku on veel peenepi pätsike on suurem, aga kakk on veel väiksem.

kaalik/ka Lu -k J-Tsv., g. -aa Lu J (leiva)pätsike, -kakuke хлебец; Lu ku tehtii pikkarain leipä, siz jutõltii kaalikka kui tehti väike leib, siis öeldi (selle kohta) pätsike; J too kammõriss kannikk (~ algõttu leip) dalisko kaalikk too sahvrist (leiva)kannikas (~ alustatud leib) või pätsike. – Vt. ka kaaliain, kaalikkõin.

kaalikkõi/n Lu, g. -zõõ Lu = kaalikka; tämä meil tetši kaalikkõizõõ ta tegi meile (leiva)kakukese.

kaali-maali Lu (mingi pärmijook вид дрожжевого напитка); kaali-maalia juuvvaa: kilo suukuri-liivaa ja kõlmõd litraa pannaa tšihuvaa vettä ja sata grammaa hiivaa; tšihuva vesi piεb jahuttaa, siis pannaa hiivaa sekkaa, siis pannaa tšäümää k-m. juuakse: kilo peensuhkrut ja kolm liitrit keeva vett pannakse ning sada grammi pärmi; keev vesi tuleb jahutada, siis pannakse pärmi sekka, siis pannakse käima.

kaaliskakku M fig. kaapekakk, pesamuna (noorim laps perekonnas) последыш, последний ребёнок в семье; viimin lahs, noorõp kõikkõa, se on samõi penikko, i veel juõllas: se on mam̆maa kaaliskakku viimane laps, kõige noorem, see on pesamuna (on kõige väiksem), ja veel öeldakse: see on ema kaapekakk.

kaaliskõ/lla Lu -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn Lu J, imperf. -lin Lu J frekv. lakkuda, limpsida лизать, облизывать; облизываться; J koir kaaliskõõp tšeelt koer limpsib keelt.

kaamenš/ikka Lu -ikk ~ -šikk J-Tsv., g. -ikaa Lu J müürsepp каменщик; J kaamenšikat tehä tšivilautta müürsepad teevad kivist lauta; Lu se on kaamenšikaa tüü, teχ́ χ ́ ää tšivi kotoja i fun-

damenttia see on müürsepatöö, teevad kivi- maju ja vundamenti.

kaamenššikaa-tüü J-Tsv. müürsepatöö, müüri-

ladumine работа каменщика, каменная кладка.

kaamf/õrkka ~ -erka Lu, g. -õrkaa Lu pliidi-

rõngas конфорка, конфорочный кружок; pliitil õllaa kaamfõrkaᴅ pliidil on pliidirõngad; pliitaa kaamferka pliidirõngas.

kaan, kaani vt. kaasi.

kaan/i Ra J, g. -ii Ra verekaan пиявка.

kaanii/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J adj. kaanega с крышкой; uus kirstu on kaaniin uus kirst on kaanega.

kaanõᴅ Lu pl. t. kae (silmahaigus) бельмо; kaanõt kazvavaᴅ silmälle kae kasvab silmale.

kaapiinurkka M (vadja toa) kapinurk (ahjusuu vastas olev toanurk, kus olid keedu- ja toidunõud) кутной угол (напротив печи в избе); jumalnurkka, mak̆kaaznurkka, kaapiinurkka, ahjoonurkka (vadja toa nurgad on:) ikooninurk, magamisnurk, kapinurk, ahjunurk. – Vt. ka kaappi-nurkka.

kaapikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J kapike шкафик.

kaapli vt. kapli.

kaap/pi K M Kõ Lu Li J škaappi K-Ahl. P I (Ku), g. -ii Lu Li J škaapii P 1. kapp шкаф; Lu kassin kirstuz on kõiɢ rautameno, a siin on kaappis kõik süükkimeno siin kirstus on kõik raudesemed, aga siin kapis on kõik toidu-

ained; I leipää pannaɢ škaappiloissõõɢ leib(a) pannakse kappidesse; M kaappiz ovaᴅ lautooᴅ kapis on riiulid; Lu bufetii kaappi puhvetikapp; Lu glazi kaappi klaasustega kapp; Lu piimä kaappi piimakapp; J rook kaappi toidukapp; Lu sõpa kaappi riidekapp; Lu ala kaappi alumine kapp; 2. sahtel, laegas ящик (стола); Lu lavval oŋ kaappi laual on sahtel; M Lu lavvaa kaappi lauasahtel; Lu aarikoo kaapis peettii tšäpüjä i kaluvija võrguhargi (aluses olevas) sahtlis hoiti võrgukäbisid ja kalaseid. – Vt. ka alu-, asu-, azõ-, glazi-, kuuni-, laut-, piimä-, sõpa-, ülä-.

kaappilautoo M Li riiul полка; M kaappilautoo; mõnikkaal on uhsi, et̆tee tehtii, a mõnikkail eb õõ riiul; mõnel on uks, tehti ette, aga mõne(de)l ei ole.

kaappi-nurkka Ränk = kaapiinurkka.

kaappitunniᴅ Li kappkell напольные часы; kaappitunniᴅ. meil õli tehtü mokoma kaappi, seinätunnid õli sinne pantu kappkell. Meil oli tehtud niisugune kapp, seinakell oli sinna (sisse) pandud.

kaap/põna (J) -õn Ränk, g. -põnaa (vilja)kuhilas копна (снопов); J eestää veitettii viχgot katon ala, pantii kaappõnaa. no siis pantii riigaa kaappõnõssõ parsiilõõ kõigepealt veeti vihud katuse alla, pandi kuhilasse. Aga siis pandi kuhilast rehetuppa parsile.

kaar/ata M (K-Ahl. R-Lön.), pr. -taan M -tan K, imperf. -tazin M 1. (kedagi) vältida, (kellestki) kõrvale hoiduda, kõrvale pöörduda избег/ать, -нуть, сторониться, по-; остере/гаться, -чься; M sitä inehmissä piäp kaarata seda inimest tuleb vältida (selle inimese eest tuleb kõrvale hoiduda); M tämä min̆nua kaartaaʙ ta hoidub minust kõrvale; M piäp kaarata, etti täm ep tul̆lõiᴢ vassaa tuleb kõrvale pöörduda, et ta ei tuleks vastu; 2. tiirelda, tiirutada кружить; M sakkali kaartaab eez vihmaa kanakull tiirleb enne vihma; M vat ku kaartaap sakkali, mitäleeb vahiʙ vaat, kuidas kanakull tiirutab, luurab midagi; 3. K-Ahl. karta бояться. – Vt. ka kaartaa, kaartiissa, kalttiissa.

kaar/i Li J-Tsv. (J-Must.), g. -õõ: -õ J-Tsv. 1. (laeva, paadi) kaar ребро (судового остова); J alusõ gilise tšiinisetä kaarõᴅ purjelaeva kiilu külge kinnitatakse kaared; Li kaarõᴅ pannaa puupulkaakaa tšiin giĺĺizee. neĺtõiššõmõᴅ kaarta venneel onõ kaared kinnitatakse puupulgaga kiilu külge. Paadil on neliteist kaart; Li alussõõ kaarõᴅ purjelaeva kaared; 2. (ree, saani) kaar грядка (дровней, саней); J laivaa kaari om paĺĺo suurõp kuu lait́oo kaari laeva kaar on palju suurem kui ree kaar; ■ Li vess kaar(i) tuuli vesikaare tuul. – Vt. ka vale-, venee-, ves-, vihma-, vihmo-. – Vt. ka kaarto, kaarõ.

kaarit/taa Lu, pr. -an, imperf. -in = kaarõttaa; laiv on kaaritõttu laev on kaaretatud.

kaarman/a L, g. -aa = kormuna; d́eŋgad on mill kaarmanaza raha on mul taskus.

kaarn/a Li, g. -aa puust ujuk noodal деревянный поплавок невода.

kaarnkala Li merivarblane пинагор, морской воробей.

kaar/taa M Li (Kett. K-Sj.), pr. -an Kett. M -õn Li, imperf. -õn M 1. (kedagi) vältida, (kellestki) kõrvale v. eemale hoiduda, (kellestki, millestki) kaugelt, kaarega mööda minna; (kedagi millestki) ilma jätta избег/ать, -нуть, сторониться, по-, обходить, обойти стороной; лиш/ать, -ить; M tätä piäp kaartaa, täm on kehno inehmin teda tuleb vältida, ta on halb inimene; Kett. pahaa inehmiss kaaran halvast inimesest lähen kaugelt mööda; K et kaara leipä kannikalda (Sj. 674) rl. (sa) ei lähe leivakannikast kaarega mööda; Li tõisiil annõʙ, a millõ eb annõ, minnua kaarõʙ teistele annab, aga mulle ei anna, mind jätab ilma; 2. tiirelda, tiirutada кружить; M sakkali alkõ kaartaa kanakull hakkas tiirlema; 3. M-Set. takistada препятствовать, вос-. – Vt. ka kaarata, kaartiissa, kalttiissa.

kaartam/a Kett., g. -aa (saani) päits [?] головки полозьев (у саней) [?] (orig.: vieru); saanii kaartamaza saani päitsis [?].

kaartii/ssa Li, pr. -ʙ Li, imperf. -zi ~ -ᴢ Li (kedagi) vältida, (kellestki) kõrvale hoiduda, kõrvale pöörduda избег/ать, -нуть, сторониться, по-; tämä minussa kaartiiʙ, meeb minussa poiᴢ, kõrjuuʙ ta hoidub minust kõrvale, läheb minu eest ära, peidab end; täm kaartiizi vai vääntiiz minussa poiᴢ. en tää, migää perässä alki kaar-tiissa ta pöördus minust kõrvale. (Ma) ei tea, mispärast ta hakkas (minust) kõrvale hoiduma. – Vt. ka kaarata, kaartaa, kalttiissa.

kaar/to Kett. M Lu Li (U J), g. -oo Kett. Lu Li 1. (vihi)pasmas пасмо; M vehsi on tšümmee kaartoa, jõka kaaroz on kuuštšümmettä niittiä (lõnga)viht on kümme pasmast, igas pasmas on kuuskümmend niiti; Lu mõnt kaartoa on pantu tortill mitu pasmast on pandud (kanga)kehale? J sillõ annõ vehsi tšättee, ni siä kõik kaarot puutossõõᴅ sulle anna (lõnga)viht kätte, siis sa ajad kõik pasmad sassi; 2. (laeva) kaar ребро (судового остова); Lu alus saatii kaartoosõõ purjelaev kaaretati. – Vt. ka lõŋka-. – Vt. ka kaari, kaartu, kaarõ.

kaartoniitti M Li pasmalõng (lõngavihti põimitud, pasmaid üksteisest eraldav ja ühtlasi siduv lõng) пасменник (толстая нитка, отделяющая и связывающая пасмы); Li kaartoniitti on se, migäkaa siotaa kaartoi tšiin pasmalõng on see, millega seotakse pasmaid kinni; M kaartoniitti; kuuštšümmettä niittiä on ühezä kaaroza pasmalõng (seob pasmaid); kuuskümmend lõnga on ühes pasmas.

kaar/tu J-Must., g. -uu (vihi)pasmas пасмо; vehsi on kahehsa kaartua (Must. 187) (lõnga)-viht on kaheksa pasmast. – Vt. ka kaarto.

kaar/õ P Lu J, g. -õõ P Lu -yõ P 1. (laeva, paadi) kaar ребро (судового остова); Lu laivaz on süämezä kaarõᴅ laeval on sees kaared; Lu alusõõ kaarõᴅ purjelaeva kaared; 2. heinakeeritis, -kaaretis, saadkeeritis (kokkuriisutud ja uuesti kuivama laotatud poolkuiva või kuiva heina hunnik, hrl. sao jagu) несложенная или разворошенная копна; P a ko on perekosa lad́d́alõ lagotõttu, päivä kuivataʙ, siz arookaa ajaass kaarõõlõõ aga kui heinakaar(ed) on laiali laotatud, päike kuivatab (heina), siis riisutakse (aetakse hein) rehaga keeritiseks; P einä kaarõ, einä kaarõõᴅ [sic!] heinakeeritis, heinakeeritised; ■ J vihmaa kaarõ ~ Lu vihma kaarõ vikerkaar; Lu vess kaarõl, vess kaarõlt vesikaarel, vesikaarelt. – Vt. ka einä-, ves-, vihma-. – Vt. ka kaari, kaarto.

kaarõt/taa Lu -ta J-Tsv., pr. -an Lu -õn J, imperf. -in Lu J (laeva) kaaretada, kaari (kohale) panna прикреп/лять, -ить (к килю) рёбра (судового остова); Lu kaarõtõttu aluᴢ, on kaarõt pantu kaaretatud purjelaev, kaared on (kohale) pandud; J vevve tšäüb aluss kaarõttõmaᴢ vend käib purjelaeva kaaretamas. – Vt. ka kaarittaa.

kaa/sa¹ Kett. K L P M Kõ S Lu Ra I (R-Reg.) -sõ K-Al. Lu -ᴢ M Lu Li Ra J -s Li J -saa P Lu -za K-Al. Lu-Must. kas Kr kaasa; kaasas; ühes с собой; вместе с; M pantii kaasa leipää, piimää, võita pandi kaasa leiba, piima, võid; Lu miä tuõn sinuukaa kaasa ma tulen sinuga kaasa; Li võta evässä kaaᴢ võta teemoona kaasa; Lu mill on aika võtõttu kaasa mul on aega küll (mul on aega kaasa võetud); K söötii, tšell mitä õli kaasa söödi, mida kellelgi kaasas oli; L mitä vart trubaa kannat kaasa mille jaoks sa pasunat kaasas kannad?; K annab niglaᴅ, niitiᴅ, a napŕeskad piäb õlla õmad kaasa (Al. 17) (perenaine) annab nõelad, niidid, aga sõrmkübarad peavad omad kaasas olema; Lu tämä õli minuukaa kaasa ta oli minuga kaasas; ■ K juttõõ millõõtši, mikä teil mokoma aźźa on däädäs kaasõ (Al. 10) ütle mullegi, mis asi teil niisugune on oma onuga; Lu i se vana naizikkõ .. nevvo(i), kui õlla tämä veĺĺe kaaza .. (Must. 158) ja see vana naisterahvas .. andis nõu, kuidas olla (= käituda) tema vennaga ..

kaasa² vt. kaaᴢ.

kaasa³ vt. kahõsaa.

kaasat vt. kaatsaᴅ.

kaa/si Kett. K P Pi Ke M J vdjI -ᴢ J -ni Ra J -n Ra kansi Lu Li J Ku, g. -nõõ Kett. K M kannõõ (P Lu Li J) kaaõõ vdjI 1. kaas крышка; J kaani on kirstull, astiall, tšainikõll kaas on kirstul, astjal, teekannul; K suur püttü kaanõõ kaa (Al. 22) suur kaanega pütt; Ra paa kaan päälee pane kaas peale; M kaivoo kaasi kaevu kaas; M botškaa lavvaᴅ, varo, põhja, kaasi tünni lauad, vits(ad), põhi, kaas; P grobaa kaasi puusärgi kaas; J kloppa kirstuu kaani tšiin löö kirstu kaas kinni; J lännikoo kaani länniku kaas; J paa kaani (savi)poti kaas; J paperiin tširjaa kaani paberist raamatukaas; J kaanõss kaanõssaa tširjaa lukõma lugema raamatut kaanest kaaneni; ■ M silmää kaasi, silmää kaanõᴅ, kahs kaatta silmalaug, silmalaud, kaks laugu; M lavvaa kaasi lauaplaat; 2. K-Al. laud стол. – Vt. ka karta-, liha-, piirga-, rauta-, silmä-, vahtši-.

kaasikka vt. kaazikka.

kaasi/ssa: -ss J-Tsv., pr. kaazin J, imperf. -zin J end ehtida, kaunilt v. pidulikult rõivastuda наря/жаться, -диться; kaasiga tšiirep sõvat pääle de meemme pange kiiremini (peo)rõivad selga ja lähme.

kaasiu/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J = kaasissa; tämä kaasiup tšerikkoo, a miä pulmaa tema ehib end kirikusse, aga mina pulma.

kaasjat vt. kaatsaᴅ.

kaa/ska Kett. K L P M Lu J Ku -sk Lu J Ku skaaska M I (K), g. -zgaa L M Lu J -zga J -skaa M Lu muinasjutt сказка; L vot miä algan kaazgaa, a siä kuultaaᴅ vaat, mina alustan muinasjut(t)u, aga sina kuulad; P dabušnikka pajatti meilie kaaskoi, etti müömmä nukkuiss makaamaa hobusekarjus jutustas (õitsil) meile muinasjutte, et me ei jääks magama; J laadib õmass eloss, niku kaaska pajatõʙ pajatab oma elust, nagu muinasjuttu jutustab; I kase skaaska lõppujõ see muinasjutt lõppes; Lu i lippu loppu kaaska (muinasjutu traditsioonilise lõpulausena:) ja muinasjutt lõppeski; J rahva kaaskoiᴢ kukko ain laulob enne aika rahva muinasjuttudes laulab kukk ikka enneaegu; L kaaska kunikaa tüttäress muinasjutt kuningatütrest; J nagris kaask naeri-muinasjutt (= muinasjutt naerist); L õmpõlia kaaska rätsepa-muinasjutt (= muinasjutt rätsepast); Ku lahsii kaaska laste muinasjutt. – Vt. ka lina-, nagris-.

kaaskõ Li (Lu), g. -zgõõ Lu = kaaska; Li vod i valmis, kaaskõ valmis vaat ongi lõppenud (valmis), muinasjutt lõppenud; Lu kaask on kõiɢ, kaazgõl ol lõppu (see) on kogu muinasjutt, muinasjutul on lõpp.

kaasna vt. kaazna.

kaasnikka vt. gašnikka.

kaas-vara [< e?] J-Tsv. kaasavara приданое.

kaasõ [?]: kaase K-Ahl. pruutneitsi подружка невесты (orig.: brudfräma).

kaašit/sa R-Ränk M -tsa M, g. -saa vedel puder, kört кашица; похлёбка (мучная или крупяная); M tšihuttivad nävät kaašitsaa nad keetsid vedelat putru; M sis tehäs kalattsijavossa kaašitsaa mokomaa, eb jäm̆miäd a vetelikkõissa, etti leivääkaa saap süüvvä siis tehakse püülijahust niisugust körti, mitte paksu, vaid vedelavõitu, et leivaga saab süüa.

kaaš/ša K-Ahl. (Li J) gaašša (Ra) gaaša Li, g. -aa puder каша. – Vt. ka mari-, marja-.

kaa/ᴢ Lu Ra J -sa J-Must. kas Kr = kaa²; J silmed vanad de nätšemin kaas kehno silmad (on) vanad ja nägemine ka vilets; J rihee maa. väliss jutõlla kaas põrõnto toa põrand. Vahel öeldakse ka p.; J .. siis annab kaasa tedje taivaa isä teile antõõssi (Must. 156) .. siis annab ka teie taevaisa teile andeks.

kaazaᴅ (R-Reg.) = kaazoᴅ.

kaazik/ka K L Lu J (R-Reg. Ra) kaasikka K-Ahl. (R-Reg.) -k J-Tsv., g. -aa Lu -a J 1. saajanaine, kaasik, kaasitaja (peiupoolseid pulmalisi, kes tulevad pruuti kodust võtma) посаженая мать, поезжанка (участница свадебного поезда); K kaazikat kala sõsareᴅ, üvä veĺĺee veerakkõizeᴅ, ühsi üvä õlgõttaja, mahzap kahzi kaazikkaa (Salm.1 773) rl. kaasikud, peiu õed, hea venna kaaslased, üks hea õletaja (= pruudipoolne pulmaline) on väärt kaks kaasitajat; L kaazikad laulavaᴅ kaasitajad laulavad; J terve, kahsi kaazikkaa rl. tere, kaks kaasitajat; Ra niku pulmaa kaazikaᴅ nagu pulma(s) kaasitajad; 2. K-Ahl. pruutneitsi подружка невесты; 3. neiu [?]; kaunitar девушка [?]; красавица; J de ku saap kaazikk kaŋkaa valmeessi, tšääriʙ ja kui saab neiu [?] kanga valmis, käärib (rulli); J mokom lusti ja varm nain niku kaazikk niisugune ilus ja priske naine, nagu kaunitar.

kaazikkai/nõ (K), g. -zõõ kaasikuke, kaasitajake поезжаночка; kaazikkaizeᴅ, maazikkaizeᴅ, kaazikat kala sõsared (Salm.1 773) rl. kaasikukesed, maasikakesed, kaasikud, peiu õed.

kaazik/ko¹ L, g. -oo = kaazikkõ; kaazikod niittiväd nuorikyõ ivuuhsõᴅ kaasikud lõikasid nooriku juuksed (maha); kaazikod laulavaᴅ kaasitajad laulavad.

kaazikko² vt. kazikko.

kaazik/kõ Kett. K M-Set. Ra J, g. -õõ K Ra saajanaine, kaasik, kaasitaja (peiupoolseid pulmalisi, kes tulevad pruuti isakodust võtma) поезжанка (участница свадебного поезда), посаженая мать; Ra kaazikõd õltii, kummat tultii võttamaa noorikkaa kaasikud olid (need), kes tulid pruuti (isakodust) võtma; K ed mee ühsi, velvüeni, et kahõõ, üvä kalani, sõsõ meeb kaasa kaazikõssi, vellelleeni veerakossi (Al. 49) rl. (sa) ei lähe üksi, mu vennake, ei (lähe) kahekesi, mu hea kala, õde läheb kaasa kaasikuks, mu vennale kaaslaseks; J müü tulimma ainolõõ appii, kalalõõ kaazikõssi rl. meie tulime ainsale appi, kalale kaasitajaks; K kaazikõd issuzivat kahõõ poolõõ kaasikud istusid kahele poole.

kaa/zna M Lu Li J (K) -znõ ~ -zn J -sna J-Must., g. -znaa K M Lu Li J 1. (peidetud) varandus, aare, raha клад, сокровище, добро; M ko näed ööllä tuli põlõp kuza, siεl butto on kaazna pantu kui näed, (et) öösi põleb kuskil tuli, sinna on nagu aare peidetud (pandud); Lu miä menin tšüntämää tarraa i leüzin kaaznaa ma läksin aeda kündma ja leidsin (peidetud) varanduse; J med́d́ee põltoilt om mõnt kõrta levvettu kaazn (rootsii rahaᴅ) meie põldudelt on mitu korda leitud aare (rootsi rahad); J od́d́õb õmas kaaznaa kattilõz maannall hoiab oma raha katlas põranda all; Li rahaa kaazna peidetud raha; 2. (riigi)kassa, -raha (государственная) казна; J riikii kaaznõz om paĺĺo kultaa riigikassas on palju kulda; Lu riikii kaazna riigikassa, -raha.

kaazni/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J hukata, surmanuhtlusega karistada казнить; kaaznimizõõ kõht hukkamiskoht.

kaazoᴅ (K -Ahl. R-Reg.) (abi)kaasake супружечка, жёнушка, муженёк; K nainee kaunis kaasoeni (Ahl. 94) rl. naine, mu kaunis kaasake; R oipa elli eläjäni, oipa kallis kaasojeni (Reg. 26) rl. oi, mu armas inimene, oi, mu kallis kaasakene. – Vt. ka kaazaᴅ.

kaata/ri: -r J-Must., g. -rii (orig.: kaakkuri).

kaat́er/i Lu Li, g. -ii kutter, mootoriga purjepaat катер; Lu neil õltii parahodaᴅ ja kaat́eriᴅ neil olid aurikud ja kutrid. – Vt. ka kuuteri.

kaateržnik/ka M Lu, g. -aa = kaatoržnoi.

kaatoržno/i J-Tsv., g. -i J sunnitööline каторжанин; talo-poik teep tüüt, niku kaatoržnoi talupoeg teeb tööd nagu sunnitööline.

kaa/tsaᴅ K L P M Kõ Po Lu Li J I -tsõᴅ Lu Ra J-Tsv. -t́śiaᴅ Ku -sat ~ -sjat R-Reg. Кацатъ Tum. pl. t. 1. (meeste)püksid (peamiselt kodukootud linasest riidest), murd. kaltsad штаны (чаще всего холщёвые); L kahõssõmaa pai-kaakaa kaatsad jalgaza kaheksa paigaga püksid jalas; P viskas kaatsad jalgass vällεä viskas püksid jalast (ära); J kaatsõd menti pakaroi päält lõhtši püksid läksid tuharate pealt lõhki; M kaattsoll on kahs red́d́üssä pükstel on kaks säärt; J ved edõõ pikkarain, jot kaattsoitt häülüᴅ sa ei ole ometi (enam) väike, et püksata käid; J meez nurkkõs kaatsõt kaglõs. se on obrõzõ ja varnikk päälle mõist. mees nurgas, püksid kaelas? – See on ikoon ja käterätt peal; M kondrat kõlkkas kaatsat kaglas. avu (Set. 18) mõist. Kondrat nurgas, püksid kaelas? – Ahjuluud; Lu kaatsõᴅ jutõltii, ku õli tehtü koton ja kotokaŋkaassa (pükste kohta) öeldi k-d (siis), kui (need) oli(d) tehtud kodus ja kodukootud linasest riidest; Kõ valgazimma kaŋkaa, õmpõlimma tšiuttai i kaattsolai pleegitasime linase kanga, õmblesime (sellest) särke ja pükse; Lu kaŋkaizõᴅ kaatsaᴅ õltii olid linased püksid; J viirukkoizõt kaatsõd jalgõᴢ triibulised püksid jalas; I hoikat kaatsaᴅ õhukesed püksid; R emüd seizob uhzualla, tširja tšiatikko tšäezä, kala kaasat kainalosa (Reg. 23) rl. emake seisab künnisel (ukse all), tikitud särk käes, peiupüksid kaenlas; Lu merimehiil õltii öljü kaatsaᴅ meremeestel olid õliriidest püksid; Lu kaattsojõõ persüsed rippuvaᴅ püksitagumik ripub; J kaattsojõ kormun püksitasku; Lu kaatt-sojõõ kagluᴢ ~ M kaattsojõ gašnikka püksivärvel; M kaattsojõ reisi, kaattsojõ red́d́eᴅ püksisäär, püksisääred; 2. aluspüksid подштанники; I štanaᴅ ovaᴅ päälümeizeᴅ, a kaatsaᴅ ovaᴅ alumõizõᴅ štanaᴅ püksid on pealmised, aga aluspüksid on alumised püksid; Lu enne õli alukaatsad i päälikaatsaᴅ, nüd on kaatsad ja štanaᴅ ennemalt olid alumised püksid ja pealmised püksid, nüüd on aluspüksid ja püksid; Li kaatsaᴅ i tšuutto, se on alusõpa aluspüksid ja särk, see on aluspesu; J kaattsoi(t) pietä jalgõz va meheᴅ aluspükse kannavad (peavad jalas) ainult mehed; ■ J kaatsõd värissä püksid sõeluvad püüli. – Vt. ka alu-, alus-, kala-, koto-, pääli-.

kaattara M (J): M kar̆ruu kaattara sõnajalg. – Vt. ka karu-.

kaattar/i Kõ Ra (P Ku-Len.), g. -ii (vadja naise rahvarõivaste juurde kuuluv) puusa-, istmikupõll набедренник (деталь водской женской одежды); Ku persii päälä piettii kaattarit (Len. 295) istmiku peal kanti (peeti) istmikupõllesid; ■ Kõ Ra karuu kaattari sõnajalg. – Vt. ka karu-. – Vt. ka koittama, koittana.

kaatteripä/ä [?] (Salm.2), pl. -äᴅ: -äd (Salm.2) konnakarp ракушка, раковина.

kaatts-v/öö: -üü J-Tsv. aluspüksivärvel пояс подштанников.

kaattõ/ra (M) -r M: kar̆ruu kaattõr sõnajalg; kar̆ruu kaattõraᴅ sõnajalad.

kaat/tõri Ränk Salm.2 J (P) -tõr M (P) -teri K-Ahl. K-Set. M-Set. J-Must. (R-Lön.) -eri R-Reg. kattõr Ra, g. -tõrii J 1. (vadja naise rahvarõivaste juurde kuuluv) puusa-, istmikupõll набедренник (деталь водской женской одежды); J kaattõri on õmmõltu kaŋkass, pilutõttu; mõnikkaill on õmmõltu helmaa pikkõraizõt tšelloᴅ, dalisko bubentšikaᴅ puusapõll on õmmeldud linasest riidest, tikitud; mõnel on õmmeldud hõlma väikesed kellad või kuljused; P vaitõs kahõõ kaattõraiza, kõlmõõ kõrvarõŋkaiza rl. vaid kahekesi puusapõlledes, kolmekesi kõrvarõngastes; J kaattõrid õlivat tšelloikaa takanaa kellukestega istmikupõlled olid (selja) taga; 2. M-Set. puusa-, istmikuhelmed [?] набедренные бусы [?] (orig.: helmi-ripustimet); ■ K M karuu kaatteri (Set. 62) ~ Ra karuu kattõr sõnajalg. – Vt. ka karu-. – Vt. ka koittama, koittana.

kaattõrõ [?] (M): kar̆ruu kaattõrõᴅ sõnajalad.

kaavi vt. kavi.

kaaõ vt. kaõ.

kabak/ka K L M Lu Li J I (P) -k J-Tsv. kapakka Ra J, g. -aa P Lu J kapakaa Ra J kõrts кабак; Lu kabakad õltii, miä üvässi mälehtän kõrtsid olid, ma mäletan hästi; K tšerikoss tulõʙ, i menep kabakkaa kirikust tuleb ja läheb kõrtsi; J elä han jõka kabakaa eell piättee (tšiin) ära ometi iga kõrtsi ees peatu!; I miε vii deŋgat kabakkaa ma viin (kogu) raha kõrtsi; Ra kavvassuzit kapakaa teelee rl. hilinesid kõrtsiteele; J kazele mehele kabakaa tšünnüsed on tuttõvõᴅ sellele mehele on kõrtsi künnised tuttavad.

kaba/na ~ -n M, g. -naa M metssiga кабан.

kaban/i Lu, g. -ii Lu = kabana.

kabatšik/ka M Lu Li -k J-Tsv., g. -aa kõrtsmik кабатчик; Lu kabatšikka õli izzee peremeeᴢ i torguitti kõrtsmik oli ise peremees ja kauples.

kab/ja Kett. L P M Kõ Lu J-Must. J-Tsv. I Ku kaabja I -jõ Li J-Tsv. -ia M-Set. -iõ Ku kapia K-Ahl., g. -jaa P M Lu J kabi; sõrg копыто; Lu lehmäl on sorkõᴅ, õpõzõl on kabjõᴅ lehmal on sõrad, hobusel on kabjad; P grebat kazvavat kabjaa pääle vai obahka kazvaʙ päkad kasvavad (hobusel) kabja peale või pahk kasvab; I kabjojõõ lüüäss potkovaᴅ kapjadesse lüüakse rauad; J lüü ravvõt parõpõssi kabjasõ tšiin löö rauad paremini kapja kinni; M opõzõll on kabja i lehmäll on kabja hobusel on kabi ja lehmal on sõrg; Lu õpõzõll, lehmäll, vazikall, sigall on kabjaᴅ hobusel on kabjad, lehmal, vasikal, seal on sõrad; M opõzõll on ümmärkõizõt kabjaᴅ, lehmäll on kabjad lõhtši hobusel on ümmargused kabjad, lehmal on sõrad lõhega; M meill ärtšä õli lõhgõnnu kabjaa väliᴢ meil oli härjal sõravahe katki; I lampailõõ jalkoo vaivattaaʙ, autuuvaᴅ kabjoje välizä lambail valutavad jalad, hauduvad sõrgade vahel. – Vt. ka lehmä-, rauta-.

kabj/akkõin: -õkkõin J-Tsv., g. -akkõizõõ: -õkkõizõõ J kabjake; sõrake копытце.

kabjõi/n J-Tsv., g. -zõõ J kabjaline; sõraline копытный, копытчатый.

kabla/ᴢ (Lu-Len. Ra), hrl. pl. -aᴅ ~ -ᴅ Ra -t Lu-Len. reekodar копыл дровней; Lu laitios on: jalakset, tormat, kablat, kaustat, sepii vitsat, laitio päite (Len. 283) reel (rees) on: jalased, jalaserauad, kodarad, kaustad, sebavitsad, reepea; Ra lait́oo kablaᴅ ree kodarad. – Vt. ka kõblaᴢ.

kabluk/ka K-Ahl. M Lu Li (J-Must.) -k J-Tsv. koblukka Lu Li, g. -aa Lu Li J -a J koblukaa Lu Li (saapa)konts каблук; Lu tšentsiä peettää ilma koblukkojee i koblukkojeekaa peettää (kodus valmistatud) säärsaapaid kantakse (peetakse) ilma kontsadeta ja kontsadega kantakse; J enne kablukkois pietti õppõizõd ravvõᴅ enne kanti kontsades hõbedasi raudu; J kablukõd om väärissünneeᴅ kontsad on viltu kantud (viltu läinud); Li saappagaa koblukka saapa konts; Li tšennää kablukka (kodus valmistatud) säärsaapa konts; J .. se on vätševäp minnua, tšene tšennä kabluka väärüline en õõ (Must. 153) .. see on minust vägevam, kelle saapa kontsa vääriline ma ei ole; Lu kõrkaa kablukka ~ pit-tšä kablukka kõrge konts; Lu matala kablukka madal konts; ■ Li kablukkaa vizgata tantsida, tantsu lüüa.

kabron/i Lu, g. -ii Lu kapron капрон.

kachs, kachsche vt. kahsi.

kachskümmen, kachskümmenᴅ, kachskümment vt. kahtšümmettä.

kachsteischkümm, kachsteiskümm, kachsteiskümme, kachsteistum vt. kahstõ·ššõ-mõtta.

kadelnit/tsa I, g. -saa = kadila.

kadet/ta Lu kad́etta (J-Tsv.), g. -aa Lu kadett кадет; J kad́ettoje korpussi kadettide korpus.

kadgat/a L M Lu (P Po Ra J-Tsv. Ku) -aɢ I kad-gõ/ta ~ -tõ Lu Li -t J-Tsv., pr. katk/aan L M Lu Li Ra J, imperf. -azin P M Lu Ku -õzin Lu Li J 1. katki teha v. murda v. kiskuda v. rebida ломать, с-, раз-; раз/рывать, -орвать; Lu miä katkõzin lüttee ma tegin löe katki; P katkazivad dyyšlaa, miä tulõn kotuosyõ (hobused) tegid (adra) tiisli katki, ma tulen koju; Ku vajot́śin nii kovassᴀ, kai ett ittseltäkkɪ hampaa katkazin vajutasin nii kõvasti, et endalgi murdsin hamba (katki); Lu täm katkaz jalgaa ta murdis jala; M jürizi tulla maalõõ, milta päätä ep kadgannu kukkus mürinal maha (mürises maha tulla), minul(t) kaela (pead) ei murdnud; L opõn nii võimakaz on, etti rihmat katkaaʙ hobune on nii tugev, et kisub köied katki; M tämä on en̆nee kadgannu ta on enese (ära) katkestanud; 2. (ära) murda, katkuda; ära tõmmata отламывать, отломать; срывать, сорвать; отрывать, оторвать; M katkaa millõõ ühs kukka murra mulle üks lill; Lu miä pehgoss katkaan vitsaa, siz jääp tüŋke ma murran põõsast vitsa, siis jääb tüügas (järele); Lu miä leivässä katkõzin suurõõ palaa ma murdsin leiva küljest suure tüki (~ pala); L eb mitäid ep kadgattu maassa, ebi mitäit pantu mahaa (taevaminemispühal) ei katkutud midagi maast, ei pandud midagi maha; Lu katkaa puu lehtoi katku puulehti; M susi kaipaab: minult äntä kadgattii hunt kaebab: mul tõmmati saba ära. – Vt. ka kadgõttaa.

kadgõl/la: -l J-Tsv., pr. katkõl/õn, imperf. -in frekv. katki teha ломать, разламывать.

kadgõlm/a Lu Li J, g. -aa (põlve-, küünra)-õnnal подколенок (подколенная ямка, подколенная впадина); локтевая ямка; J nejjoll on maa rivassa, kahõõ poolii kadgõlmissa rl. neiul on maa sääremähistest, kahele poole (põlve)õnnaldest; Lu põlvõõ kadgõlma ~ Li jalgaa kadgõlma põlveõnnal; Li tšäe kadgõlmaᴅ küünraõndlad. – Vt. ka põlvõõ-, tšäsi-. – Vt. ka katkõmuᴢ.

kadgõlmoosõõ Kett. risti, põigiti поперёк; niittäässä kadgõlmoosõõ (vilja) lõigatakse risti (kõrt).

kadg/õta L Li (Kett. U P M J-Tsv.) -eta (K-Ahl.), pr. katkõ/õʙ P M, imperf. -zi U L -ᴢ M katke-

da, katki minna, murduda ломаться, с-; обры-

ваться, оборваться; над/ламываться, -ломиться; M katkõᴢ ühsi jalgaᴢ, piäp panna vassõn üks jalas murdus, tuleb panna uus; L šnurka katkõzi kukšinassa nöör katkes kannu küljest; P katkõõb varo paŋgõlta rl. pange vits läheb katki; K rootsii roomat kadgetkoose (Ahl. 102) rl. rootsi roomad katkegu; P kahtši on abras katkõõmaa rl. kask on habras murduma; J kadgõnnu (murtaunnu) luu murdunud luu. – Vt. ka katkaussa, katkiissa, katkõa, katkõnõssa, katkõuta, katkõõssa.

kadgõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J katki teha, murda ломать, с-, раз-; раз/-рывать, -орвать; J suurõ tüüka oŋ kadgõttõnnu õmad voimõᴅ suure tööga on enese ära katkestanud (oma jõu murdnud). – Vt. ka kadgata.

kadik/aᴢ Lu katikõᴢ Li, g. -kaa Lu katikkaa Li kaigas, murdunud oks отломанный или отломившийся сук; Lu nii on heeno alko niku kadikaᴢ on nii peenike halg nagu kaigas; Lu mettsäz õllaa mokomat kadikkaaᴅ, heenokkõizõᴅ metsas on niisugused kaikad, peenikesed; Li katikkaaᴅ, heenot kuivõd õhzõᴅ, mett-

säzä perrää kazee leikotšii peened kuivad oksad, (need on) metsas pärast (seda metsa)-raiet.

kadik/ka Lu J-Must., g. -aa = kadikaᴢ; Lu murtaunnu puu tükkü on kadikka murdunud puuoks (puutükk) on k.

kadil/a P Lu kad́ila M Lu (J-Tsv.), g. -aa Lu kad́il/aa M -a J viirukipann кадило, кадильница; Lu kad́ilaa pantii laadana, tehtii savvua viirukipanni pandi viiruk, tehti suitsu; M kad́ila tšäez on mokom näeᴅ, siäl on tšihvat süed i pir̆ruu paska (laadana) viirukipann on käes, näe, niisugune, seal (sees) on kuumad söed ja viiruk. – Vt. ka kadelnittsa.

kad́iloit/taa J, pr. -an J, imperf. -in = kadittaa; pappi kad́iloitab ümpär laadanaa savvuukaa preester suitsutab ümberringi viirukisuitsuga.

kadittaa Lu Li kad́it/taa M Lu -ta J-Tsv. kaadittaa Po, pr. kaditan Lu Li -an M Lu -õn J, imperf. kaditin Lu Li -in M Lu J viirukit suitsutada кадить; J pappi kad́itõp kad́ilakaa preester suitsutab viirukipanniga; Po auta kaaditõttii haud suitsutati viirukiga.

kad́it/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. ← kadittaa.

kadka vt. katka.

kadokka vt. katokka.

kadreĺ/a M (J), g. -aa kadrill кадриль; J tüü vahõllõ õpõtti tätä lukõmaa, .. i daažõ kadreĺaa tanttsimaa töö vahe(pea)l õpetas (vanaisa) teda lugema, .. ja isegi kadrilli tantsima; M meilä kadreĺaa tanttsiaz i para·iko, lanttua tanttsiaz i kadreĺaa tanttsiaᴢ meil tantsitakse kadrilli praegugi, lansjeed tantsitakse ja kadrilli tantsi-takse.

kadreĺ/i Li J-Tsv., g. -ii J = kadreĺa; J kats ku kase tüttö lustissi tantsip kadreĺia vaata, kui hästi (ilusti) see tüdruk tantsib kadrilli.

kadr/i M, g. -ii = kadrina; tõin kõrta on tšülmäᴅ, a kui tuõp kadri, siz abeza·at́eĺno tuõp sooja teinekord on külmad (ilmad), aga kui tuleb kadripäev, siis läheb tingimata soojaks (tuleb tingimata soe); kusuri kadri tetši kõik pehmeässi kadripäev (kusur-Kadri) tegi kõik pehmeks.

kadrin/a M I, g. -aa M I kadripäev (25. XI) Катеринин день; M eestee õli soomõõ, siz ven̆nää kadrina. ain juõllaas: soomõõ kadrina ko p kuznu, siz ven̆nää kuzõʙ enne oli soome (= luteri usu), siis vene (= apostliku õigeusu) kadripäev. (Kadripäevasula kohta) öeldakse ikka: kui soome Kadri ei kusnud, siis vene (oma) kuseb; M kõõz on kadrinalla süntüpäivä kahtšümmett vijjettomall nojabŕää, siz nõssaas kõrviss tšiin, tšen on kadrina, etti parapõssi kazvaiᴢ kui on kadripäeval sünnipäev, kahekümne viiendal novembril, siis sikutatakse kõrvadest ülespoole (tõstetakse kõrvadest üles seda), kes on (= kelle nimi on) Kadri, et paremini kasvaks; M kõõs kadrinaa päivä on sooja, siz üväd leivät kazvovaᴅ kui kadripäev on soe, siis kasvavad head viljad; I kadrinaa päivä i klimanttia õli praaznikka kadripäev ja leemetipäev oli(d) püha(d). – Vt. ka kat́a, kat́erina.

kadrinapäivä = kadrina; kadrinapäivä on mokoma pühä sütšüzüllä kadripäev on niisugune püha sügisel.

kadripäivä M = kadrina.

kaennalta Ra kaenla alt; käe alt под мышку; под руку; poika tüttöä võtap kaennalta tšiin poiss võtab tüdrukul käe alt kinni.

kaennaluᴢ Ra = kainalo-aluᴢ.

kagat vt. kakat.

kaggrat vt. kagra.

kag/la Kett. K L P M Po Lu Li Ra J I Kr (R-Eur. Kõ) -l Ra J-Tsv. -le Kr Кагла Pal.1 K-reg.2 Ii-reg.1 Кахла Pal.1, g. -laa Kett. K L P M Lu Li Ra J I -la Ra J kael шея; M kase pojokkõin ep peznü kaglaa kaugaa, roojakaz niku saappõgõ varsi see poisike ei ole kaua kaela pesnud, must nagu saapasäär; Li venutti kaglaa, että parõp nättšüissi sirutas kaela, et paistaks paremini; Lu elä tee nii raŋkkaa tüütä, väänäd enelt kaglaa ära tee nii rasket tööd, väänad endal(t) kaela; Lu kurki on pitšää kaglaakaa kurg on pika kaelaga; Ra lihanõ tšeeli luizõõ kaglaa lõikkaaʙ vs. lihast (lihane) keel lõikab luust (luuse) kaela (= kuri keel võib inimese tappa); J kaŋka kagl kenus, rõngas kael (hobusel); M opõzõll on kaglaa pääl arja hobusel on kaelal lakk; Lu marjas ku tšäimmä, sis tarttu puukki kaglaa kui käisime marjul, siis hakkas puuk (= imes puuk end) kaela külge kinni; Lu miä suvvaan tätä, võtan kaglassa tšiini ma armastan teda, võtan kaelast kinni; Li siiz õltii elmed ümper kaglaa siis olid (veel) helmed kaela ümber; M ĺämka õli üli kaglaa (põlle) kaelusepael oli kaela tagant läbi; L lomitap kaglaa suoniit kaelasooned valutavad kõvasti; Lu kagla rätte kaelarätt; J kagl tunni tsepotškõᴅ kaelakella kett; Lu koiraa kagla remeni koera kaelarihm; ■ Li miä sill väänän kaglaa ma käänan sul kaela (kahekorra); Ra nää miltized võõraat tultii, issustii kaglaa päälee näe, missugused võõrad tulid, istusid kaela peale; L putelii kagla pudelikael; J järvee kagl järvekael, -sopp; P Lu koiraa kagla koerakaelanurk (hoonel). – Vt. ka kaunis-, kranttsi-, merkki-, putelii-, vahtši-.

kaglaa K L P M Po Li J I adv. kaela (наречие в форме илл-а от kagla); Po elmet pantii kaglaa helmed pandi kaela; M paa lehmä tšüttšee, paa tšütše kaglaa pane lehm kütkesse, pane (talle) kütke kaela; J tšülvö vakka pantii remeniikaa kaglaa i siis tšülvettii külimit pandi rihmaga kaela ja siis külvati; ■ Li jäi minuu kaglaa murhessi (ta) jäi minu kaela mureks; J jätit tüü minuu kaglaa (sa) jätsid töö minu kaela.

kaglaasõõ K-Al. Po adv. = kaglaa; Po pannas tällee kaglaasõõ risiᴅ talle pannakse ristid kaela.

kagl/akkõin: -õkkõin J-Tsv., g. -akkõizõõ: -õkkõizõ kaelake шейка; täll on nii hoikk kaglõkkõin tal on nii peen kaelake.

kaglalta J adv. kaelalt, kaela ümbert (наречие в форме абл-а от kagla); terve, lintti kaglalta rl. tere, pael kaela ümbert.

kaglaluuᴅ Lu pl. rangluu ключица.

kagl/alõõ M -õllõ Li adv. kaela (наречие в форме алл-а от kagla); M paa kaglarätte kaglalõõ pane kaelarätt kaela.

kaglanaluᴢ Lu kaela-, lõuaalune подборо-

док.

kaglanaluz-remeńi Lu lõuaaluserihm (süüdvestril jne.) подбородный ремешок (зюйдвестки и т. д.); kaglanaluz-remeni pantii tšiini, jot tuuli ev veiseiss päässä hattua lõuaaluserihm pandi kinni, et tuul ei viiks mütsi peast (ära).

kaglarätte M Li kagl-rätte J-Tsv. kaelarätt шейный платок; M paa kaglarätte kaglalõõ pane kaelarätt kaela; J sio kagl-rätte üvässi kaglaa seo kaelarätt hästi kaela; J kõrt lähet tšerikkoo ni paa ham puhas kagl-rätte kaglaa (kui) kord lähed kirikusse, siis pane ometi puhas kaelarätt kaela.

kaglarätti M-Set. = kaglarätte.

kaglasooni M kagl-sooni (J-Tsv.) kaelasoon шейная жила.

kaglasoonõõravu M kaelanääre шейная железа.

kagl/assa J -õssõ Li adv. kaelast (наречие в форме эл-а от kagla); J võtin risii kaglassa võtsin risti kaelast.

kagl/assaa: -õssa J-Tsv., pr. -asan: -õsõn J, imperf. -asin: -õsin J kaelustada обн/имать, -ять (за шею).

kagl/astikkoo: -õstikkoo J-Tsv. = kaglasutõõ; taita suvata tõin tõiss ku ühtperä isuta kaglõstikkoo vist armastavad teineteist, kui (= et) ühtelugu istuvad kaelastikku.

kaglasut/õõ: -yõ P kaelakuti, kaelastikku в обнимку; menivät kaglasutyõ läksid kaelakuti.

kaglasuttaa Lu J = kaglasutõõ.

kagla-šarffi Lu kaelasall шарф.

kagl/aza K M I -aᴢ M Kõ Lu Li J -õᴢ Li J adv. kaelas (наречие в форме ин-а от kagla); I buzad õlivat kaglaza helmed olid kaelas; Kõ lehmäl kaglaz on tšellä vai pälppä lehmal on kell või krapp kaelas; J meez nurkkõs kaatsõt kaglõs. se on obrõzõ ja varnikk päälle mõist. mees nurgas, püksid kaelas? – See on ikoon ja käterätt peal; ■ Li tämä on millõ rissi kaglaᴢ ta on mulle rist(iks) kaelas; Lu tämä milla ripup kaglaᴢ ta ripub mul kaelas (= on minu toita ja hooldada).

kaglatseeppa M kaelakett шейная цепочка.

kaglatunniᴅ M Li kagl-tunniᴅ J-Tsv. (naiste) kaelakell, kaelas kantav kell (женские) часы на шейной цепочке; M naisii tunnid õltii kaglatseepaa päällä, kane õlivat kaglatunniᴅ naiste kellad olid kaelaketi otsas, need olid kaelakellad.

kagle vt. kagla.

kagl-nah/ka: -k J-Tsv. (nahast) kaelarihm ошейник (кожаный); lehmelt äviz dolo kagl- nahgakaa lehmal kadus krapp (koos) kaela-rihmaga.

kaglu/ᴢ K-Ahl. L P M Kõ Po Lu Li Ra J (R-Reg.), g. -hsõõ Po -ssõõ M Kõ -sõõ M Lu J 1. kaelus ворот (у одежды); J tšiutoll om peen kagluᴢ särgil on (liiga) väike kaelus; M lad́d́a kagluᴢ avar (lai) kaelus; Po mõnõllaisijeekaa niittijeekaa õmmõltii kagluhsõᴅ kaelused tiki-

ti mitmesuguste niitidega; J kahõt pilut kaglussõss rl. kahed tikandid kaelusest; J kaglus šnüürettü kaelus (on) kroogitud; Lu alu tšuutto on kaglusõõkaa, ilma vorotnikkaa alussärk on kaelusega, ilma kraeta; Lu vorotnikka õmmõllaa kaglussõõ tšiini krae õmmeldakse kaeluse külge kinni; J napus millõ tšiutoo kagluᴢ nööbi mu(l) särgikaelus kinni; Kõ tšiutoo kaglussõõ õmmõltii se lintti-ploika särgi kaelusesse õmmeldi see pael-gofreering; M kamalkaa kagluᴢ ~ Li kamalikaa kagluᴢ jaki kaelus; 2. krae, kaelus воротник; M kaglus õli rüdillä ümpärikoin [= rüüdillä ümmärkõin] (Len. 264) krae oli rüül (= vanaaegsel linasel ülekuuel) ümmargune; Kõ võtti viskaz rev̆voo koormaasõõ: leeb naizõlõõ üvä kaglus paĺtolõõ võttis viskas rebase koormasse: saab naisele hea krae palitule; M miä tõin sillõõ šuubalõõ kaglussõõ ma tõin sulle kasukale krae; K sõsõ vieb sõnad sõrmikkaaza, virred viitaa kagluhsõza (Al. 51) rl. õde viib sõnad sõrmikus, värsid kuue kaeluses; 3. püksivärvel пояс штанов; Lu stanoil on tooš kagluᴢ pükstel on samuti värvel; P stanoi kag-

luᴢ ~ Lu štanoi kagluᴢ ~ Li štanojõõ kagluᴢ püksivärvel; Lu kaattsojõõ kagluᴢ (linaste) pükste värvel; 4. (põlle) kaelusepael, kaelatagune pael воротниковая тесёмка у фартука; Lu perednikaa vai pollee kagluᴢ igapäevase või piduliku põlle kaelusepael; 5. kaelarihm ошейник; J koira kagluᴢ koera kaelarihm.

kaglõin vt. kaŋkaa-.

kag/ra Kett. Set. K R-Reg. U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (Pi Ke Ja-Len. Kr) -rõ Li -r Lu Li Ra J Кагра Tum. Ка́гра Pal.2 K-reg.2 Ii-reg.1, g. -raa K L P M Lu Ra J I -ra Lu J, pl. -rad ~ -grat Kr kaer овёс; K õzralõõsõõ i kagralõõ piäb valmissaa sütšünä maa odrale ja kaerale tuleb maa sügisel ette valmistada; Li kagrall õli õma aikõ i õzrõllõ i vehnäll niill õli õma aika tšülvää kaeral oli oma aeg ja odral ja nisul, neil oli oma külviaeg (aeg külvata); M vanall aikaa algõttii tšülvää kagraa ain tševädmiikkulassa vanasti (vanal ajal) hakati kaera külvama ikka kevadisest nigulapäevast (peale); J karut tšäivät kagraza karud käisid kaeras; Lu suurõd ripsid õllaa kagrõll kaeral on suured pöörised; Kõ χlaarinn pantii kagrad jumalnurkkaa floorusepäeval pandi kaerad (= kaeravihk) pühasenurka; Kõ opõzõlõ niitettii vihko kagroi hobusele lõigati vihk kaeru (floorusepäeval); J ku üüllä tulta lüüʙ, siz jutõllaa: kagra valmissuuʙ kui öösel lööb välku, siis öeldakse: kaer valmib; J kagrõd om veel vihereᴅ, niittä ep saa kaerad on veel haljad, ei saa lõigata; J kagra pantii škirdaa kaer pandi hakki; Lu kagria, õzria i nisuja pantii roukkuu kaera, otra ja nisu pandi (rehe juurde) auna (rõuku); J riig on ahõttu kagraka rehi on ahetud kaeraga; Lu riiganikad mentii kagroi tappamaa rehelised läksid kaeru peksma; J siin kagrat kaupotaa, rüttšeed lunasõtaa rl. siin kaerad kaubeldakse, rukkid lunastatakse; J kagrakaa saat tšiirep ovõiss etes ku dubinakaa kaeraga saad hobust kiiremini edasi kui malakaga; J joonitteeb vallalin, niku kagrõll süütettü opõin jookseb vabana (= jõude) ringi nagu kaeraga söödetud hobune; Lu kagrassa teχ́ χ́ ää javoa, i suurimoi teχ́ χ́ ää kagrass kaerast tehakse jahu, ja tangu(sid) tehakse kaerast; Lu enne vet́ tehtii kagrass kakkuja ennemalt ju tehti kaera(jahu)st kooke; K vai eb lie vajaga minua ruttõ ruttšee niittämizele, kallii kagraa aigalõ .. (Al. 48) või ei ole mind vaja kiirel rukkilõikusel, kallil kaera(lõikuse) ajal .. ; M kagraa vihko kaeravihk; Ra kagraa salvo kaerasalv; M J I kagraa ripsi ~ Lu kagra ripsi ~ J kagra rippsü kaerapööris; Lu kagraa kiiseli ~ kagra kiiseli ~ kagra kiisseli ~ Ra kagr kiisseĺjä kaerakiisel e. -kile; J kagr vihgod pannaa škirttasõõ kaera-

vihud pannakse hakki; J põlloll seissa kahs kagr škirtta põllul seisab kaks kaerahakki; Lu kagra kuilas tehtii: kahs vihkoa vastikkoo, ühs pantii päässi, poolittaa, i nii tehtii nissua kaerahakk tehti (nii): kaks vihku (pandi) vastastikku, üks pandi peaks, (lahutati) pooleks, ja nii tehti (ka) nisu(hakke); Lu kagra koorõõ pääl on liblõ kaera(tera) koore peal on lible; Lu kagra javo siglotaa, jääväd lesemeᴅ (kui) kaerajahu sõelutakse, (siis) jäävad kliid e. keed; Lu kagra lese-mee vannia tehää jalkoilõõ kaerakliide vanni tehakse jalgadele; Lu kagra terä ~ kagra jüvä kaeratera; ■ K enne on ellä eittümää, kagra liblo kaihtumaa (Al. 46) rl. ema on hell heituma, kaeralible kohkuma.

kagra-akan/a M kagrõakanõ Li kagr-akan (J-Tsv.), hrl. pl. -aᴅ M kagr-akanõᴅ J kaera-

agan, -aganad овсяная мякина; M jõka viĺĺal on õma akana: rüizakana, kagraakana i õzraakana igal viljal on oma(d) agan(ad): rukkiagan(ad), kaeraagan(ad) ja odraagan(ad); J rüiz- ja kagr-akanõd om pantu ühte akanikkoo rukki- ja kaeraaganad on pandud ühte aganikku.

kagrajavo M L kagrõjavo Li kaerajahu овся-ная мука; M kagrajavossa tehtii kiisseliä, kagrakiisseliä kaerajahust tehti kiislit, kaerakiislit; I kagrajav̆voa vähä tehtii kaerajahu tehti (meil) vähe; Li kagrõjavo, rüisjavo, nisujavo, õzrõjavo kaerajahu, rukkijahu, nisujahu, odrajahu.

kagra-kappa K-Ahl. kaerakapp ковш с овсом; einä-müttü on elteepi, kagra-kappa on kalĺiipi, minä ozmut ootavapi (Ahl. 102) rl. heinatuust on armsam, kaerakapp on kallim, mina, kullake (= mõrsja), odavam.

kagrak/aᴢ M, g. -kaa M = kagrõin; ■ kagrakkaad opõzõᴅ kaeraga söödetud hobused.

kagrakiis/seli M Li Ra I (Kõ-Len.) -eli Lu -el Ränk kagrõkiisseli Li kagr-kiisseli J-Tsv. kaerakiisel, -kile овсяный кисель; M kagrajavossa tehtii kiisseliä, kagrakiisseliä kaerajahust tehti kiislit, kaerakiislit; Kõ vassoo veerissee tšihutattii kagrakiisseliä (Len. 217) kolmekuningapäeva eel (vastu kolmekuningapäeva) keedeti kaerakiislit; J pomim päivell keitetä kagr-

kiisseliä de piimäka süüvvä surnute mälestuspäeval keedetakse kaerakiislit ja süüakse piimaga.

kagrakotti M torp (kaerakott hobusele pähe panemiseks) торба; rooska on opõzõõ kagrakotti piits on hobuse torp.

kagrakuhila M kaerahakk скирда овса, овёс в скирде; kagrakuhilallõ pantii tšümmenii vihgaa kaerahakki pandi kümme vihku (kümne vihu kaupa). – Vt. ka kagraškirda.

kagraku/hilaᴢ ~ kagrõkuhilaᴢ Li -ilaᴢ Lu = kagrakuhila.

kagrakõrsi M kaerakõrs, -kõrrepõld овсянище. – Vt. ka kagrasäŋki.

kagralaiv/o M (Kõ), hrl. pl. -oᴅ Kõ kaeraora-s(ed) всходы овса; Kõ a tšev̆vääll i nizuᴅ i kagralaivoᴅ, nisulaivoᴅ aga kevadel (on) nisu(d) ja kaeraoras(ed), nisuoras(ed). – Vt. ka kagraõraᴢ.

kagra-nurmi I kaerapõld овсяное поле; rüüᴢ- nurmi, õuna-nurmi, kagra-nurmi, õzra-nurmi rukkipõld, kartulipõld, kaerapõld, odrapõld. – Vt. ka kagrapõlto.

kagrapiimä M Li kaerajahuleotis, -piim (joogiks; kiisli keetmiseks) овсяный настой, овсяное молоко (для питья; для приготовления киселя); Li kagrapiimässä tehtii kiisseliä kaerajahuleotisest tehti kiislit.

kagrapõlto M = kagra-nurmi.

kagra-pää Lu kaerapea овсяной колос.

kagrariiga M kagrõriiga Lu Li kaeraahe (rehetäis parsil kuivatatavat kaera) рей овса (количество овса, которое в овине сушится зараз); M meil õli ahtõõza tänänä kõm kagrariigaa, i kõik tapõmma meil oli täna ahetud kolm kaeraahet, ja kõik peksime ära.

kagraripsi ~ kagrõripsi Li kaerapööris ость овса.

kagrarõukku: kagraroukku Lu kaerarõuk, -aun копна овса, овёс в копне.

kagrasalvo M Li I kagrõsalvo Li kaerasalv закром для овса; Li kahs salvoa õli koko rattiiᴢ: ühs õli kagrõsalvo, tõisõõ pantii rüiᴢ kaks salve oli(gi) terves aidas: üks oli kaerasalv, teise pandi rukis.

kagrasarka M Li kagrõsark/a ~ -õ Li (ühele perele kuuluv) kaerapõlluriba участок овсяного поля (приходившийся на долю одной семьи).

kagrasuurima M kaeratang(ud) овсяная крупа.

kagrasäŋki Lu Ra = kagrakõrsi.

kagrasüüj/ä: -e J fig. kaerasööja (hobust tähistav metafoor rahvalauludes) пожиратель овса (метафорическое обозначение лошади в народных песнях); karsinalta kagrasüüje rl. latrist kaerasööja.

kagraškirda J = kagrakuhila.

kagrat vt. kagra.

kagra-talkkuna Lu kaerakama овсяное толокно.

kagra-vakk/a: -õ ~ kagrõvakkõ J kaeravakk пура овса (мера веса); kagra-vakkõ kahs rubĺää rl. kaeravakk (maksab) kaks rubla; tšüzüd einää opõzõllõõ, kagrõvakkõ kannõtaa rl. küsid heina hobusele, kaeravakk kantakse.

kagravihko M kagrõviχko J kaeravihk овсяной сноп; M i opõzõllõõ veel niittääs hlaaripäivällä kagravihkoa ja hobusele veel lõigatakse floorusepäeval kaeravihk; J kagrõviχko toovvaa laukpäänne kolonurkkaa, no size χlaarii oomõnikollõ annõtaa opõzõllõõ kaeravihk tuuakse laupäeval pühasenurka, no siis floorusepäeva hommikul antakse hobusele.

kagraõltši M (I) kaeraõled, -põhk овсяная солома; I toĺko kagraõlgõlla mättääɢ, se on pehmiäpiɢ (padi tuleb) ainult kaeraõlgi täis toppida, (siis) see on pehmem.

kagraõraᴢ ~ kagrõõraᴢ Li = kagralaivo.

kagrõi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J adj. kaerast, kaera- овсяный, из овса; kagrõiŋ kisseli piimäka om makuᴢ kaerakile piimaga on maitsev. – Vt. ka kagrakaᴢ.

kahassa vt. kahõsaa.

kahassakümment vt. kahõsaatšümmettä.

kahassateischkümm vt. kahõsaatõ·ššõmõtta.

kahe- vt. kahõ-.

kahhaxa vt. kahõsaa.

kahhsi vt. kahsi.

kahi/na: -n J-Tsv., g. -naa: -na J 1. kahin; kohin шелест, шорох; шум; 2. kära, müra шум, грохот; kuza vätši, siäll kahin kus on rahvas(t), seal on kära.

kahi/sa: -ss J-Tsv., pr. -zõʙ J, imperf. -zi J kahiseda, sahiseda; kohiseda шелестеть; шуметь; pehgot kahissa põõsad kahisevad; aavaa lehot kahissaa haava lehed sahisevad; metts kahizõʙ mets kohiseb.

kahisaa M = kahisõõ; kahisaa vizgottii viĺĺaa kaks korda tuulati vilja.

kahi/sõõ Kett. K-Al. M Li -is̆sõõ M -isyõ P kaks korda, kahel korral дважды; K ženiχa ajõlõb vähän aikaa, kõrtaa kahisõõ läpi tšülää (Al. 28) peigmees sõidab natuke aega, kaks korda läbi küla; M kan̆noo söötettii kahisõõ päiväᴢ kanu söödeti kaks korda päevas; M miä tältä tšüsüzin kahisõõ rah̆haa võlgassi i täll ain eb õõ ma küsisin temalt kahel korral raha laenuks, aga tal ikka ei ole. – Vt. ka kahisaa, kahõõsõõ.

kahja vt. taitšin-.

kahj/o [< e?] Lu, g. -oo kahju, kahi убыток, ущерб; millõ tuli suur kaiho (~ kahjo) ma sain suure kahju.

kahl/õ [< is] Lu, hrl. pl. -õõᴅ Lu fig. ahel, ahelad цепь, цепи; millõ tootii koira kahlõõssi kaglaa mulle toodi koer ahelaks kaela; täll onõ kahlõõt kaglaᴢ tal on ahelad kaelas (= tal on palju lapsi).

kahmal/o Lu (Ra) kamahlo Kett. K-Set. kamallo Kõ Ja kalahmo M, g. -oo Lu kamal, kamalu-

täis пригоршня; Lu miä kobrazin kahmaloo javvoa ma kahmasin kamalutäie jahu; Ra kana munip kahmaloss a lehmä lühzäp pärähmess vs. kana muneb kamalutäiest, aga lehm lüpsab sületäiest (= kana muneb nokast, lehm lüpsab suust). – Vt. ka kahmolo, kahmõlo.

kahmaloi/nõ J, g. -zõõ dem. kamaluke пригоршня; süütin einät helmassõ, kagrat kahmaloizissõ rl. söötsin heinad hõlmast, kaerad kamalukestest.

kahma/ta Li, pr. -aʙ ~ -ʙ Li, imperf. -zi trans. (ka impers.) kahutada прихват/ывать, -ить морозом, подмор/аживать, -озить; oudokkin lassaa kuuma tšivi merree, siz enäpi alta eb jäätü, päältä kahmaʙ, a alt eb jäätü eudokiapäeval lastakse kuum kivi merre, siis (meri) enam alt ei jäätu, pealt kahutab, aga alt ei jäätu; tšülmä kahmaab maata, siz nii tšiiree alt eb jäätü külm kahutab maad, siis (maa) nii kiiresti alt ei külmu (jäätu). – Vt. ka kahnugoittaa, kahuttaa.

kahmau/ssa Li, pr. -ʙ, imperf. -zi refl. kahutada, kergelt külmuda под/мерзать, -мёрзнуть, подмор/аживаться, -озиться; tšülmällä maa kahmauʙ külmaga maa kahutab; leipä kahnõtuʙ, a maa kahmaup pakkaizõlla leib läheb kõvaks, aga maa kahutab kerge (öö)külmaga. – Vt. ka kahnõttua, kahuttaa.

kahmol/o Li, g. -oo = kahmalo; anna millõõ ühs kahmolo ernettä anna mulle üks kamalutäis herneid (hernest).

kahmõ Li, g. -õõ kahutis, kahutanud pinnasekiht слегка подмёрзлая поверхность почвы; päällä on kahmõ, a kahmõn nallõ eb nii tšiiree jäätü; se on multa päältä vähäizee jääzä peal on kahutis, aga kahutise all (maa) nii kiiresti ei külmu (jäätu); see muld on pealt natuke jääs. – Vt. ka kahu.

kahmõl/o J-Tsv., g. -oo J = kahmalo; võtamm määressi kahmõloo de nõizõmm mittama, mõnt kahmõloa javoa peldikkoz on võtame mõõduks kamalu ja hakkame mõõtma, mitu kamalutäit jahu kehikus on.

kahmõ/za: -ᴢ Li adv. kahutanud, kahukil в слегка подмёрзлом состоянии (о почве; наречие в форме ин-а от kahmõ); maa on kahmõᴢ maa on kahutanud. – Vt. ka kahnõza, kahunnu, kahuza, kohmaza.

kahmõõ Li adv. kahukile в слегка подмёрзлое состояние (о почве; наречие в форме илл-а от kahmõ); maa meni kahmõõ maa kahutas (läks kahukile). – Vt. ka kahnõõ.

kahn/o Kett. K-Ahl., g. -oo kahu, kerge külm; Ahl. külm лёгкий морозец; холод. – Vt. ka kahmõ, kahu, kohma².

kahnugoit/taa (M), pr. -aʙ, imperf. -ti impers. = kahmata; on kahnugoittannu on kahutanud (maa kõvaks).

kahnõ/za: -ᴢ Lu adv. kahutanud, kahukil в слегка подмёрзлом состоянии (о почве); maa on kahnõᴢ maa on kahutanud. – Vt. ka kahmõza, kahunnu, kahuza, kohmaza.

kahnõt/tua P M Lu Li (Kett. J-Must. J-Tsv.), pr. -uʙ P M Lu Li, imperf. -tu M Lu Li -tuᴢ M refl. 1. (kuivusest) kõvaks minna, kõvaks kuivada, tahkuda черстветь, за-; M leipä algap kahnõttua leib hakkab kõvaks minema; Lu nii on kahnõttunu leipä, en või haukata leib on nii kõvaks kuivanud, (ma) ei saa hammustada; Li leipä kahnõtup ku vanassi meeʙ leib tahkub, kui läheb vanaks; 2. kahutada, kergelt külmuda под/мерзать, -мёрзнуть, подмо/раживаться, -озиться; P maa kahnõtuʙ maa kahutab; M rõuta on kahnõttunnu maa kelts, (see) on kahutanud maa; M halla on maaza, siz roho kõik kahnõtuʙ (kui) hall on maas, siis rohi kõik kahutab. – Vt. ka kahmaussa, kahuttaa.

kahnõttu/ussa: -ussaɢ (I Ma), pr. -uʙ, imperf. -uzi: -jõõ I -j̆jõõ Ma (kuivusest) kõvaks minna, kõvaks kuivada черстветь, за-; kahnõttujõõ leipä, rõhgaa kõva, ammaz eb võtaɢ leib kuivas kõvaks, (on) väga kõva, hammas ei võta.

kahnõõ Lu adv. kahukile в слегка подмёрзлое состояние (о почве); halla on maaᴢ, maa meep kahnõõ hall on maas, maa kahutab (läheb kahukile). – Vt. ka kahmõõ.

kahot/taa (R-Reg.), pr. -an, imperf. -in purustada, hävitada разор/ять, -ить, рушить; tulin peätä vöttamaze, lidna hävittämäzi, kasterea kahottamazi (Reg. 39) rl. tulin pead võtma, linna hävitama, kindlust purustama.

kahs- vt. ka kahš-, kahz-.

kahsa, kahsaa vt. kahõsaa.

kahsatšümmettä vt. kahõsaatšümmettä.

kahsaarain M Lu J kahs-aarain M Lu kahe-

haruline раздвоенный, с двойным рассучьем; двурогий; M eellä õltii pikkaraizõd kahsaaraizõd aŋgoᴅ, val̆loa vartõõ, enäpältä lahzõᴅ neillä lagotattii val̆loa ennemalt olid väikesed kaheharulised hangud, sõnniku jaoks, enamasti lahutasid lapsed nendega sõnnikut; M aŋko on kahsaarain, kõmaarain i nellääkaa aaraakaa, nelläaarain aŋko hang on kaheharuline, kolmeharuline ja nelja haruga, neljaharuline hang; M pääzgoo äntä on kahs-aarain pääsukese saba on kaheharuline.

kahsaarõi/n Lu -nõ Ra = kahsaarain; Lu rautõin kahsaarõin, kahõõ aaraa vällii pisettii päre rauast hark, kahe haru vahele pisteti pird.

kahsd́uimõin J-Tsv. kahetolline двухдюй-мовый.

kah/si Kett. Set. K L P M Kõ S Po Lu Li J I (R-Eur. R-Reg. Ra vdjI) -s Len. K L P Pi-Len. Ke M Lu Li Ra J I Ku kaχs K R V -hsi J-Must. -zi K-Salm.1 Lu-Must. J-Must. kachs ~ kachs-che ~ kaxe Kr Кахси Tum. Ка́хси K-reg.2 Кахсъ Ii-reg.1, g. -õõ Kett. K M-Set. Lu Li Ra J -ee K-Ahl. Ku -yõ P kah̆hõõ M Kõ I -õ J kaks два; J nämäd õllaa ku kahs tilkkaa vettä kk. nad on (sarnased) nagu kaks tilka vett; M kahta surmaa eb õõ, a ühtä ed vältä kaht surma ei ole, aga üht (sa) ei väldi; J ühess ärjess kaht nahka t tšizgo vs. ühelt härjalt kaht nahka (sa) ei võta (kisu); J kahõss tšeiss (säikeess) hanse paglaa punota, kahõss inimizess pereä sünnütetä vs. kahest keermest (säigmest) ju nööri punutakse, kahest inimesest pere(t) luuakse (sünnitatakse); P kahs velliä kahõs puolõ tietä i tõin tõiss eväd näe. se on silmäᴅ mõist. kaks venda kahel pool teed ja teineteist (nad) ei näe? – Need (see) on silmad; P lasut kahyõ puolyõ lentääväᴅ vs. laastud lendavad kahele poole; M üφs tee, a kahs aźźaa kk. üks tee, (aga) kaks asja; M ühs iiri, kahs äntää. – tšentšä i tšennää paglat (Set. 18) mõist. üks hiir, kaks saba? – Pastel ja pastlapaelad; M kahõl emäl viizii poigõõ. – tšäet (Set. 18) mõist. kahel emal (kummalgi) viis poega? – Käed; Lu teill on kõikil nenä kahõõ silmää väliᴢ kk. teil kõigil on nina kahe silma vahel; M mill on lehmä mussaa i valkõat, kahta karvaa mul on lehm musta ja valget (värvi), kahte karva; J jo on kahsi maata tapõttu juba on kaks (rehe)põrandatäit (vilja) pekstud; P lämmittääss kahs lämmikkua köetakse kaks küttekorda; I vakkaa kahs kõlmõᴅ vakka kaks-kolm; Ku hüü olt́śii päivää kahee kolmee vanaᴅ nad olid kaks-kolm päeva vanad; J kahõt sukad jalgõᴢ, tšülm ebõõ kahed sukad jalas, külm ei ole; S siäl tooš kahõt suudgaᴅ õlimma seal olime samuti kaks ööpäeva; M sis sööttääz üli kah̆hõõ tunnii siis söödetakse (last) kahe tunni tagant; Lu kahõõ välillä tootii ušatiikaa vettä kahe vahel toodi toobriga vett; Po eb vaattannu kaχχõi pùolõõ ei vaadanud kõrvale (kahele poole); Lu jalka õli kahõs paikkaa kattši jalg oli kahest kohast katki; Lu .. siis tallab kahõl jalka(a) .. (Must. 159) .. siis käib kahel jalal .. ; M kahõl viisiä saaʙ jutõlla kahte-

viisi saab öelda; J sõsaruzõd ühess peress, muut mõlõpat kaht laajaa õeksed on ühest perest, aga mõlemad on erisugused; Li ku tšülvetti siz võtõtti taas päält äesettii kahõlt kõrtaa kui külvati, siis uuesti äestati pealt kaks korda; Ra a pääle äesetää kahõlt piilᴅ aga pärast äestatakse kaks korda (üle); Li kahõõ vellezee errostii kaks venda läksid lahku; Lu kahõõ taloo tapõttii riigaa kaks talu peksid rehte (koos); Lu miä annin lahzil kahzii omenoo ma andsin lastele (igaühele) kaks õuna; M paa niitti kahzii kõrroo i tee sõlmu õttsaa pane niit kahekorra ja tee sõlm otsa; K kahsi sataa (Ahl. 42) kakssada; Lu perää peremes mahsi millõ kahs sattaa rublaa (Len. 278) pärast maksis peremees mulle kakssada rubla; K kahsi tuhatta (Ahl. 42) kaks tuhat; M tuli kahõõ tuhattõmõõ virstaa päässä kotoo tuli kahe tuhande versta tagant koju; K kahs tšümmeetä (Ahl. 41) kakskümmend; K kahs tšümmeet ühehsää kakskümmend üheksa; J näteliz lüüʙ vijjed vitsaᴅ, a kuus kahõt tšümmeneᴅ rl. nädalas lööb viied vitsad, aga kuus kahedkümned; K kahsi toššamatta tšümmeetä (Ahl. 42) kaksteist; M kahs tõššmõtta tunnia öötä siiz nõisi laulamaa: χristo·ss vaskŕe·ss kell kaksteist öösel, siis hakkas (preester) laulma: Kristus on üles tõusnud!; J talvi saappõga päälüz õmmõlla kahs kõrtõin talvesaapa pealne õmmeldakse kahekordne; Lu kahs škiivanõ blokki kahe rihmarattaga plokk; J kahs rutškõin struga kahemehehöövel e. härghöövel; K kahs aarain ~ J kahs aarõin kaheharuline; ■ P naizikko ep saa kahõss naine ei sünnita veel; J kahõ arvokaa inimizekaa kuitši et saa kokkoo otsustusvõimetu (kahe aruga) inimesega ei saa (sa) kuidagi kokkuleppele.

kahsi-saa/ᴢ: -s K-Ahl. kahesajas двухсотый.

kahsisat/aa M-Set. -taa Li kahssa/taa P -t̆taa M -ttaa Li kahsataa K-Set. M-Set. I-Set. kakssada двести; P valua väitimmä puudaa viisii, jõka lehmäss i opõzõss kahssataa puudaa sõnnikut vedasime puuda(de) viisi, iga lehma ja hobuse kohta kakssada puuda.

kahskaŋkoin Li kahs-kaŋkoin M kahest kangalaiusest (kokku) õmmeldud в два полотнища; M kahs-kaŋkoin d́eruga kahest kangalaiusest (kokku) õmmeldud kaltsuvaip; Li kase on näd niku toop kahskaŋkoin milla see (seelik), vaat, saab (tuleb) mul nagu kahest kangalaiusest (õmmeldud).

kahskaŋkõin (Li) = kahskaŋkoin; d́erugõd õltii kahskaŋkõizõd i kõlmikaŋkõizõᴅ kaltsuvaibad olid kahest või kolmest kangalaiusest (kokku õmmeldud).

kahskannikko Li kahetahuline двугранный.

kahskarvanõ Lu kahevärviline, kaht karva двухцветный; katii poika, ko onõ kahskarvanõ, se onõ kulli kui kassipoeg on kahevärviline, (siis) see on isane.

kahskarvõin M Li = kahskarvanõ; Li kahskarvõin katti kahevärviline kass.

kahskõrtõin M Li Ra J kahs-kõrtõin J-Tsv. 1. kahekordne двойной; M ku kahs niitiä ühtee paaᴅ, siz on kahskõrtõin kui paned (~ korrutad) kaks niiti kokku, siis on kahekordne; J saappõgõlõ om pantu kahs-kõrtõin põhjõ saapale on pandud kahekordne põhi; J kahs-kõrtõiŋ kurkunnaluᴢ, zoba kahekordne lõug, lottlõug; 2. kahekorruseline двухэтажный; Li kahskõr-tõin koto, siz on üläkõrt i alukõrta kahekorruseline maja, siis on ülemine korrus ja alumine korrus.

kahskõrtõ/n (Li) -nõ Lu kahekordne двойной; Li d́erugaa lõimõᴅ piti õlla üväᴅ, välissä daaže kahskõrtõzõt tehtii, što õllõiz vahva kaltsuvaiba lõimed pidid olema head, mõnikord tehti isegi kahekordsed, et oleks tugev; Lu miä tein tširiväd alõtsõᴅ, on soojaᴅ, niku kahskõrtsõd [sic!] alõtsõᴅ ma tegin kirjud labakindad, on soojad, nagu kahekordsed labakindad.

kahs-mašti/n ~ -nõ Lu kahsmaštiin J-Tsv. kahemastiline двухмачтовый; Lu õli ühs-maštin i õli kahs-maštizia oli ühemastiline (paat) ja oli kahemastilisi; J kahsmaštiim vene kahemastiline paat.

kahsniisin Li = kahzvartõin; kahsniisin kaŋgõᴢ kahe niiega kootud kangas (= labane kangas).

kahspooliin M J-Tsv. kahs-pooliin J-Tsv. kahspoolin Li 1. kahe poolega двустворчатый; Li akkun on kahspoolin, avvaub avõõ kahtõõ poolõõ aken on kahe poolega, avaneb kahele poole; M kaapilla on kahspooliin uhᴢ kapil on kahe poolega uks; 2. mõlemapoolse mustriga (riide kohta) двусторонний (о материале); Li kahspoolin mat́eri mõlemapoolse mustriga riie.

kahsrautõin Li J-Tsv. 1. kahe rauaga с двумя резцами; J kahsrautõin struga kahe rauaga höövel; Li kahsrautõin šiŋkofka kahe rauaga kapsariiv; 2. kaheraudne двуствольный; Li püssü võib õlla kahsrautõin püss võib olla kaheraudne; Li kahsrautõin püssü kaheraudne püss.

kahs-rautõn J-Tsv. kaheraudne двуствольный; kahs-rautõm püssü kaheraudne püss.

kahs-škiivanõ Lu kahe kettaga двухшкивный; blokki onõ ühs-škiivanõ, kahs-škiivanõ i kõlmi-škiivanõ plokk on ühe kettaga, kahe kettaga ja kolme kettaga; kahs-škiivanõ blokki kahe kettaga plokk.

kahstapõnõ Lu Li kaksipidine, kahese e. heit-liku (ise)loomuga, tujukas с непостоянным характером, капризный; Lu siä õõᴅ kahstapõnõ sa oled heitliku (ise)loomuga (= oled kord hea, kord halb).

kahstšäsimüᴢ J kahe käega külvatud külviriba участок, засеянный в две горсти.

kahstuhatta K-Set. kaks tuhat две тысячи.

kahstuhattõmaiᴢ: kahs-tuhattõmas K-Ahl. kahetuhandes двухтысячный.

kahstõiššõmõnõᴢ Li = kahstõ·ššõmõiᴢ; nüd jo on kahstõiššõmõnõs tunni. a ku on jo täünä, siiz on kahstõiššõmõt tunnia nüüd on kell juba kaheteistkümne peal. Aga kui (tund) on juba täis, siis on kell kaksteist.

kahs/tõ·ššõmõiᴢ ~ -tõššõmõiᴢ M -tõššemõiᴢ ~ -tõššemõizõ [sic!] K-Set. -tõ·ššõmõᴢ P -toššamas K-Ahl., g. -tõššõmõttomaa kaheteistkümnes двенадцатый; P üöl kahstõ·ššõmõs tunni sis pappi lutši siäl õmaa moĺeńjaa öösel kell kaksteist, siis luges preester seal oma palvust.

kahs/tõ·ššõmõtta K M kaχstõ·ššõmõtta M -tõššõmõtta K M I -itõššõmõtta ~ -tõ·ššõmatta M -tõššõmatta K-Al. -toššamatta K-Ahl. -tõ·šmõtta (Po) -tõ·ššõmõtt P M -tõššõmõtt M -tõ·iššõmõtt ~ -tõiššõmõᴅ Li -tõ·ššõmõᴅ P I kaχstõ·ššõmõᴅ K -tõššõmõᴅ (P) kas/tõššõmõtta M -tõ·šmõtta I -tõ·ššõmõtt S -tõiššõmõᴅ Lu kahs/tõ·iš́t́š́ümmeᴅ J -tõ·iššümmeᴅ Lu J -tõ·iššümmett ~ -tõ·iššumõᴅ ~ -tõ·ššümeᴅ ~ -tõššumõᴅ Lu -tõiss V -tõ·št Po -to·issᴀ ~ kassto·issᴀ Ku kachs/teiskümme ~ -teiskümm ~ -teischkümm ~ -teistum Kr, g. kahõõtõššõmõõ ~ kahstõ·ššõmõõ kaksteist двенадцать; M parrõᴅ, näit on kahstõ·ššõmõtta parred, neid on kaksteistkümmend; M min̆nua tultii võttamaa kahõllatõššõmõlla opõzõlla mind tuldi võtma (= mulle tuldi peigmehe poolt järele) kaheteistkümne hobusega; I itšäpäivässä mennäk kattilaa kahstõ·ššõmõᴅ verstaa Itšäpäiväst Kattilale minna on kaksteist versta; I i sis kastõ·šmõtta tunnia kase murtšina tuli ja siis kell kaksteist tuli lõuna(söök); M kahstõ·ššõmõtt vootta tšäütii eittseesee kaheteistkümneaastaselt käidi (juba) õitsil; P pummalaa tšülä põli tuhad ühesää sataa ühessemel vuotta kahõltõ·ššõmõl maita Pummala küla põles tuhande üheksasaja üheksandal aastal kaheteistkümnendal mail; Li isuttii kahtõõtõiššõmõnnõõ [sic!] tunniissaa istuti kella kaheteistkümneni.

kahštšeelikko M Li kahekeelne inimene двуличный человек; M kahštšeelikko: sin̆nuukaa pajatab nii, a tõizõza paikkaa meep tõizõlõõ pajatap sinussa kahekeelne inimene: sinuga räägib nii, aga teises kohas läheb räägib teisele sinust (teisiti).

kahštšeeli/n Li -ne Lu kahs-tšeeliin J-Tsv. fig. kahekeelne двуличный, двоедушный; Lu lippiä inemin on kahštšeeline lipitseja inimene on kahekeelne; Li kahštšeelin inemin kahekeelne inimene.

kahštšäzikkostruga ~ kahstšäzikkostruga ~ kahs-tšäzikko-struga Li härg-, pikkhöövel, kahemehehöövel двуручный струг; kahs-tšäzikkostrugal on kahsi rutškaa i kahõõtšezzee saap strugata härghöövlil on kaks käepidet ja kahekesi saab hööveldada; kahštšäzikkostruga, i ühštšäzikkostruga on (on) kahekäehöövel (= kahemehe-, härghöövel), ja on ühekäe-

höövel.

kahštšümmenäizesimein: kahs-tšümmees-esimenee K-Ahl. kahekümne esimene двадцать первый.

kahštšümmenäizühessämäiᴢ: kahs-tšümmees-ühehsämäs K-Ahl. kahekümne üheksas двадцать девятый.

kahzi vt. kahsi.

kahz/ii¹ M Lu Li -i J-Tsv. 1. kahekesi вдвоём; M kahzii mennäs (Set. 63) kahekesi minnakse; 2. kahekaupa попарно, по два; Lu kahzii, kõlmii talossa tšävvää kahekaupa, kolmekaupa käivad talust (kinos); M a repo takaa kaloo vizgob maalõõ ühzii kahzii (Set. 63) kuid rebane viskab taga(nt) kalu maha, ühekaupa, kahekaupa; J eestä lugõ nuumõrid ühzi, siis kahzi, kõlmi algul loe numbrid ühekaupa, siis kahekaupa, kolmekaupa. – Vt. ka ühzii-. – Vt. ka kahõõ.

kahz/ii² M Lu -i J: M näd isup kahzii reisii selläᴢ näe, istub kaksiratsa (hobuse) seljas; Lu issuus kahzii aaroo seltšää i lähs kottoo istus kaksiratsa selga ja läks koju; J kahzi aaroi ajama kaksiratsa sõitma; J kahzi rattsai kaksiratsa.

kahzik/ko Lu Li J-Tsv., g. -oo Lu kaks (kaar-dimängus) двойка (в карточной игре); J karti mäntšümizez jutõlla: ühzikko, kahzikko .. kuuzikko, tšümmenikko kaardimängus öeldakse: üks, kaks .. kuus, kümme.

kahzippäi P Li 1. kahtepidi, mõlemas suunas в обе стороны, в двух направлениях; P sis ku rullatassa, da ku taas kahzippäi kaŋkaat toĺko siis kui rullitakse, ja kui taas (korra), kahtepidi (rullitakse) ainult (linaseid) kangaid; 2. kahtemoodi, -viisi двояко; Li tämä pajatap kahzippäi, kahzippäi pajatti senee jutuu ta räägib kahtemoodi, kahtemoodi rääkis seda juttu.

kahzgantiliin P kahetahuline двугранный; õzraa õli kahs sorttii, ühz õli kahzgantiliin, tõin õli neĺĺägantiliin otra oli kahte sorti, üks oli kahetahuline, teine oli neljatahuline. – Vt. ka neĺĺägantiliin.

kahzvartõi/n Ra, g. -zõõ kahe niiega kootud, labane (kanga kohta) холщовый (о ткани простого плетения); ku toimikkoin, siz on nellä suksia, a ku prostoi kaŋgõᴢ, siz on kahzvartõin i kahs suksia kui (on) toimne (kangas), siis on neli tallalauda, aga kui (on) labane kangas, siis on kahe niiega kootud ja (on) kaks tallalauda. – Vt. ka kahsniisin.

kaht/alain M-Set. -lain J-Tsv., g. -alaizõõ: -laizõ J 1. kahesugune двоякий; M ühes tünneris kahtalain õlut. – muna (Set. 16) mõist. ühes tündris kahesugune õlu? – Muna; 2. kaksi-

pidine, kahepalgeline; kahekeelne, silmakirjalik двойственный, двуликий; двуличный; J mikäle kahtlain inimin, kuini tämäss et saa arvoa mingi (= selline) kahepalgeline inimene, temast ei saa (sa) kuidagi aru.

kaht/oa Lu Li -ua P M: Lu müü menemme kahõõ kahtoa, jot tšenni ep täätäiᴢ me läheme (ainult) kahekesi, et keegi ei teaks; P menemmä kahyõ kahtua pajattamaa läheme nelja silma all (kahekesi omavahel) rääkima; Li kahõõ kahtoa ~ M kah̆hõõ kahtua (ainult) kahekesi, kahekesi omavahel. – Vt. ka kahõõ-.

kahtši Kett. Set. K L P M Kõ S Ja-Len. J-Must. I (Pi Po) kaχtši P kaschke Kr Кахчи Tum., g. kazg/õõ K P M -yõ L P -e J-Must. kask, kasepuu берёза; Po troittsann tuotii metsäss kazgõᴅ nelipühade ajal toodi metsast kased (tuppa); M kazgõssa toož tehtii puis̆sia aŋkoita kasest tehti samuti puuhangusid; L karjušši viskazi ruozgaa kaskyõ karjane viskas piitsa kase otsa; P varõz on kazgõza vares on kase otsas; M täm on mokom nõdrukkõin niku noor kahtši ta on niisugune nõtke nagu noor kask; P jätšerikas kahtši krobelise koorega kask; P käre kahtši on hoikka iĺi lühüᴅ vaevakask on peenike või lühike; P maarja kazgõll on niku kukat puuza, rizuŋkaᴅ maarjakasel on nagu õied puu(süü)s, mustrid; P tehäss vihat kupoĺo-kukkõissa, karu-kaattarõissa, kazgõõ õhsõissa tehakse vihad jaanililledest, sõnajalgadest, kaseokstest; P kahtši puu on jäkärikko, tätä pitääs kõikkõa kõvõpassi puussi kasepuu on vintske, teda peetakse kõige kõvemaks puuks; Kõ kahtši lehoᴅ kaselehed; Kõ kahtši vittsa kasevits; Kõ kahtši õhsa kaseoks; P läämmä läämmä naizõd i tüttäreᴅ mettsää kahtši mahlaa juomaa i kahtši kol-

tšit kotuo tuomaa lähme, lähme, naised ja tüdrukud, metsa kasemahla jooma ja kase(mahla)-kappasid koju tooma. – Vt. ka emä-, jura-, käre-, maarja-, soo-, taika-. – Vt. ka kahtšipuu, koivu, koivupuu.

kahtšiaŋko ~ kahtši-aŋko M kasepuust hang берёзовые вилы.

kahtšik/ko¹ M, g. -oo = kahtšizikko.

kahtšikko² vt. kakšikko.

kahtšimettsä I kahtši-mettsä M = kahtšizikko; M kazzikko, se on kahtšimettsä kaasik, see on kasemets.

kahtši/n Kett. M I -nõ P vdjI (Kõ), g. -zõõ kase(puu)st, kase- берёзовый; P ätšie raami õli kahtšinõ äkke raam oli kase(puu)st; M kah-tšin puu kasepuu; Kõ metsäss tooᴅ kahtšizõᴅ õhzaᴅ i seoᴅ vihaᴅ metsast tood kaseoksad ja seod vihad; M kahtšin toho kasetoht; M kah-tšizõd vihaᴅ kasevihad.

kahtšiobahka K M kahtši-obakka ~ kahtš-obahka M kasepuravik берёзовик, подберёзовик, черныш; kahtšizikkoz i kazvavat kahtšiobah-

kaᴅ. päältä niku ser̆rõiᴅ, on i mussapääᴅ kah-tšiobahkad i on kõikkinaa valkõapää kah-

tšiobahka. kahtšiobahka, se on vetelä, pehmiä aivoo, pehmiä ku tšihutaᴅ kaasikus kasvavad kasepuravikud. Pealt nagu hallid, (aga) on ka musta kübaraga (peaga) kasepuravikud ja on täiesti valge kübaraga (peaga) kasepuravik. Kasepuravik, see on vedel, väga pehme, pehme, kui keedad.

kahtšipuu P M I = kahtši; M kahtšipuu on jurapuu, tõizõt puud eväd õõ juraᴅ kasepuu on sitke puu, teised puud ei ole (nii) sitked; P kahtšipuull kazvap tuoš tšäznä kasel kasvab ka käsn.

kahtšisiini K kaseriisikas волнушка.

kahtšizik/ko Kett. K P M, g. -oo kaasik, kasemets березняк, берёзовый лес; M karvasiineᴅ, neet kazvaas kahtšizikkoᴢ kollariisikad, need kasvavad kaasikus. – Vt. ka käre-. – Vt. ka kahtšikko¹, kahtšimettsä, kassesikko, kazikko.

kahtšitšäznä M kasekäsn берёзовый трутовик; kahtšitšäznä letšitäb rakatautia kasekäsn ravib vähihaigust.

kahtšiurpa M kasepung берёзовая почка; kah-tšiurpa, näitä tožo lekarstvoissi korjataᴢ. nävät tšut́ pirastavat puussa, i näväd ovad mokomad niku tõrvõzõᴅ, nii kleijaavaᴅ kasepung, neid ka korjatakse ravim(e)iks. Nad vaevalt puhkevad puus(t), ja nad on niisugused nagu vaigused, nii kleebivad.

kahtšivihta M (L) kaseviht берёзовый веник; M kahtšivihad rautalehossa kasevihad karedalehelise kase (= arukase) okstest.

kahtšivõso M kasevõsu берёзовый побег; pajuvõzoᴅ i kahtšivõzoᴅ pajuvõsud ja kasevõsud.

kahtšäsin Lu kahemehe-, kahekäe-, kahemehe- e. härghöövel двуручный; kahtšäsin struga kahemehehöövel e. härghöövel.

kahtšümmedviisi (K-Al.) kakskümmend viis двадцать пять; siz kõm arššinaa linttiä, kahzii-tšümmeniiviizii kopeikoo arššina (Al. 17) siis (veel) kolm arssinat paela, kakskümmend viis kopikat arssin.

kahtšümm/enäiᴢ Ar. K -eneiᴢ Ar. K-Set. -enäᴢ Li -enes M-Set. I-Set. kaχtšümmenes Ke-Set. -enees M-Set. -äiᴢ Ar. kahstšümmees K-Ahl. kahekümnes двадцатый.

kahtšümmetkõlmõᴅ J kakskümmend kolm двадцать три; sis tämä võtti tõi näilee kah-tšümmetkõlmõt putelia viinaa siis tema võttis (kätte ja) tõi neile kakskümmend kolm pudelit viina.

kahtšüm/mettä K U M J I -mett L P M Kõ-Len. S V J I -met P -meᴅ M Lu Li (K-Al. L) kaχtšümmeᴅ R -et Lu-Len. -ent [sic!] I kahštšümme/ttä K M -tt P M J -ᴅ V J kahstšümme/t Kõ-Len. Lu-Len. -ᴅ P M kahzitšümmeet J-Must. kahskümmee Ku kachskümme/nt ~ -nd ~ -n Kr Кахчюм/мендъ ~ -ендъ Tum., g. kahõõtšümmenee K M kah-tšümmenee (M) kakskümmend двадцать; I nii paĺĺo mat̆tua õli, tükkü kahtšümmettä nii palju usse oli, tükki kakskümmend; Lu sitäviisii pantii tšümmee ja kahtšümmeᴅ võrkkoa perätikko niiviisi pandi kümme ja kakskümmend võrku järjestikku; M päälee kahõõtšümmenee vuuvvõõ päälee mokomaa raskassa tautia eläʙ üle kahekümne aasta elab pärast niisugust rasket haigust; I kahtšümmettä ühsi kakskümmend üks; M kahstšümmeᴅ esimein kahekümne esimene; S tšen paaʙ kahtšümmett viis, tšen paap kõmtšümmettä vihkua kes paneb kakskümmend viis, kes paneb kolmkümmend vihku (hakki); L vuotta kahtyõtšümmenie [sic!] tagaaᴢ aastat kakskümmend tagasi; M se õli kahõltšümmell [sic!] vootta see oli kahekümnendal aastal; M tütär on süntünnü kahtšümmenell viijjellä vuuvvõlla tütar on sündinud kahekümne viiendal aastal; P kahõltšümmenel kõlmannõl aprelia kahekümne kolmandal aprillil.

kahtšümmettäkahsi K-Set. kakskümmend kaks двадцать два.

kahtšümmettühsi K-Set. M-Set., g. kahõõ-tšümmeneeühee K-Set. kakskümmend üks двадцать один.

kahtõlaajõ/n M, g. -zõõ = kahõllainõ; ühezä botškaza kahtõlaajõn õluᴅ. muna mõist. ühes vaadis kahesugune õlu? – Muna.

kahtõõ M I 1. kaheks, pooleks вдвое, надвое, пополам; I sis paa kajee rihmaa kahtõõ i sõlmaa, siz algaa õmmõllaɢ siis panen selle niidi kahekordsena nõela taha (panen selle niidi pooleks) ja teen sõlme (otsa), siis hakkan õmblema; 2. lahku, teine teisele poole отдельно, в разные стороны; M näväd mentii kahtõõ nad läksid lahku. – Vt. ka kahõõ-.

kahtõõppoolõõ: kahtyõppuolõ L mõlemale poole в обе стороны; kahtyõppuolõ tahto üvännä õlla mõlemale poole tahtis hea olla. – Vt. ka kahõppoolõõ.

kah/u Kett. M Lu Li Ra J (K P), g. -uu Lu -u J 1. kahu, kerge külm; adj. kahune, kahu- лёгкий морозец; слегка мёрзлый; K anõd mennäᴢ, kahud lieneväᴅ, luikod mennäᴢ, lumi tulõʙ haned lähevad, kahud tulevad, luiged lähevad, lumi tuleb; M näd jo tullas pikkaraizõt kahuᴅ näe, juba tulevad väikesed kahud; M kahu tuõp siiᴢ, kõõz algab tšülmätä kahu tuleb siis, kui hakkab külmetama; Lu kahu, tševvääl kõvass peen pakkain, jäätütäb vettä kahu (on) kevadel väga väike külm, külmetab vett (lompides); Lu tänävä õli kahu, jäätütti uguritsaᴅ täna oli kahu, võttis (jäätas) kurgid ära; Li a kahu on ain noo viis kuuz graadussia aga kahu(ga) on ikka, noh, viis-kuus kraadi (külma); Ra tšülm oomnikko, kahu oomnikko, sis kõik kukad võtaʙ külm hommik, kahune hommik, siis võtab kõik õied ära; 2. kahutis, kahutanud pinnasekiht слегка подмёрзлая поверхность почвы; J pikkarainõ sloja on jäättünüᴅ, sitä jutõllaa kahu (kui) õhuke (väike) kiht (maast) on jäätunud, selle kohta öeldakse kahutis; 3. J-Must. härmatis; hall иней; изморозь. – Vt. ka kahmõ, kahno, kohma².

kahul/la: -l J adv. kahuga, külmaga (наречие в форме ад-а от kahu); mokomõll kahull lähsi alassi kujalõ niisuguse kahuga läks alasti välja.

kahul/õõ: -õ J adv. kahule, külmale (наречие в форме алл-а от kahu); ilm lähep kahulõ ilm läheb külmale.

kahunnu J 1. kahutanud подмёрзлый, подмёрзший; märtšä sõpa on kahunnu märg rõivas on kahutanud; maa on kahunnu, ku on pikkarainõ tšülmä maa on kahutanud, kui on väike külm; 2. külmunud замёрзший; tee äärez lumõss levvetti kahunnu inimin tee ääres(t) lumest leiti külmunud inimene.

kahuza M adv. kahukil, kahutanud в слегка подмёрзлое состояние (о почве; наречие в форме ин-а от kahu); ai ku maa oŋ kahuza oi, kuidas maa on kahutanud. – Vt. ka kahmõza, kahnõza, kohmaza.

kahut/taa P M Li (K) -ta J-Tsv., pr. -aʙ P M Li -õʙ J, imperf. -ti K Li J 1. trans. (hrl. impers.) kahutada прихват/ывать, -ить морозом, подмор/аживать, -озить; M kahutab maata, on kõva maa kahutab maad, maa on kõva; M alki kahuttaa maata, taitaa tuõp tšiiress talvi hakkas maad kahutama, vist tuleb varsti (ruttu) talv; M rõuta on kahuttannu maa, ed mee rattailla, ed mee laid́d́olla, ed mee mizellä kelts, (see) on kahutanud maa, (sa) ei lähe vankriga, ei lähe reega, ei lähe millegagi; 2. refl. kahutada, kergelt külmuda под/мерзать, -мёрзнуть, подмор/аживаться, -озиться; M maa jo algap kahuttaa maa hakkab juba kahutama; M maa kahutti kõv̆vii maa kahutas tugevasti; 3. külmutada замор/аживать, -озить; J kahutõn kala külmutan kala. – Vt. ka kahmata, kahmaussa, kahnugoittaa, kahnõttua, kahutõlla.

kahuttua (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) kahuttu- J-Must. (orig.: härmetty-, kuuroit-tu-).

kahut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. külmutada замораживать; raassõlit kahutõlla ailia kalade üles-

ostjad külmutavad räimi. – Vt. ka kahuttaa.

kahõhsaa-tšümmeeᴢ: kahehsaa-tšümmees K-Ahl. kaheksakümnes восьмидесятый.

kahõhsaatõššõmaᴢ: kahehsaatoššamas K-Ahl. kaheksateistkümnes восемнадцатый.

kahõlikoo Lu = kahõõ; säntšü õli laija, kahõlikoo saatii magata säng oli lai, saadi kahekesi magada.

kahõllai/nõ L (K P J-Tsv. Ku-Len.) -n Li kahõõlai/n M, g. kahõllaizõõ: -zõõ M kahesugune двоякий, двух видов; K siäll on kahõllaist tabakkaa(ta) tuotu: ńuuhattavaa i põlõtõttavaa (Al. 18) seal on kahesugust tubakat toodud: nuusutatavat ja suitsetatavat; P meillä on kurgõt tuhgaa karvaa, bõlõ kahõllaisii meil on kured (ainult) tuhakarva, pole kahesuguseid; P ühez astiaza oŋ kahõllaiss õlutta mõist. ühes astjas on kahesugust õlut? – [Muna]. – Vt. ka kahtalain, kahtõlaajõn.

kahõlviittä J-Tsv. kahesuguselt двояко.

kahõpp/oolõõ: -uolõõ K-Al. = kahtõõppoolõõ; kaazikõd kahõppuolõõ tantsizivad i laulõvad .. (Al. 51) kaasikud mõlemale poole (= mõlemale suguvõsale) tantsisid ja laulsid .. 

kahõs/aa Kett. Set. K U L P M S Lu Li J I (R-Eur. Kõ-Len.) kahõs̆saa I -a Ke Lu J-Tsv. kahs/aa ~ -a Po kahehs/aa K-Ahl. -a J-Must. kah/assa ~ -haxa ~ kaasa Kr Кагас/са ~ -а Tum. Ка́гыса K-reg.2 Ii-reg.1, g. kahõss/amaa M -amõõ Kett. -amyõ P -õmaa L -õmõõ M-Set. J -õm̆mõõ M kahessõmõõ K-Set. kaheksa восемь; S lehmä on kahõsaa kõrtaa kannu lehm on kaheksa korda poeginud; K astia kahõsaa eli ühesää varoa ümpär astja, kaheksa või üheksa vitsa ümber; J vehsi on kahehsa kaartua (Must. 187) (lõnga)-viht on kaheksa pasmast; Po täm on jo kahsa vuotta naiziᴢ ta on juba kaheksa aastat abielus; M täm on kahõssõm̆mõõ lahzõõ emä ta on kaheksa lapse ema; L kahõssõmaa paikaakaa kaatsad jalgaza kaheksa paigaga püksid jalas; K kahõssamal rubĺal on õsettu (Al. 17) kaheksa rubla eest on ostetud; K tšülpee veellä tšümmenellä, kasiu kahõssamalla (Al. 45) rl. vihtle (ennast) kümne veega, kasi kaheksaga; Lu millõ õli kahõsa vootta ku miä nõizin tšäümää škouluu ma olin kaheksa-aastane, kui ma hakkasin koolis käima; I tunnia kahõsaa mentii eittsee kell kaheksa mindi õitsile; P seitsee tuhattaa kalaa i kahõsaa tuhattaa krapua seitse tuhat kala ja kaheksa tuhat vähki; Lu Li kahõsaa sattaa ~ Tum. Кагаса сата kaheksasada; Tum. Югаса чюммендъ кагасса üheksakümmend kaheksa; Tum. Кагаса чюммендъ ~ Кагасса чюммендъ ~ K kahehsaa tšümmeetä (Ahl. 42) ~ M kahõsaa tšümmettä kaheksakümmend; Tum. Кагасса чюммендъ сейци kaheksakümmend seitse; K kahehsaa tšümmeet nelĺäzä (Ahl. 42) kaheksakümnes neljas (in.).

kahõsaasataa: kahõsasa/taa P -t̆taa M kaheksasada восемьсот.

kahõsaatšümme/ttä K M -ᴅ P Lu Li kahõsatšümme/tt Kõ -ᴅ P Lu Li kahsatšümmettä K kahassakümment Kr kaheksakümmend восемьдесят; Kõ sukkaa teen, suurõlõõ piäp tehä kahõsatšümmett silmää sukka teen, täiskasvanule (suurele) tuleb teha kaheksakümmend silma; P tällie õli kahõsaatšümmet seitse vuotta, ko tämä kuolii ta oli kaheksakümne seitsme aastane, kui ta suri; M oga baaba on kahõsaatšümmettä neĺĺä vootta vana Oga-tädi on kaheksakümmend neli aastat vana; P kahõsatšümmed viiᴢ kaheksakümmend viis.

kahõsaa/tõ·ššõmõtta K M kahehsaatošša-

matta K-Ahl. kahõsatõ·ššõmõtta M kahõsa-tõ·iššemett Lu -tõiššõmõᴅ Li -tõššümmett ~ -tõ·iššümett Lu kahõsatõ·iš́t́š́ümmeᴅ ~ kahõ-satõ·iššümmeᴅ J kahassateischkümm Kr, g. -tõ·ššõmõõ M kaheksateist восемнадцать; M saimma el̆lää ühesä iz̆zääkaa kahõsatõ·ššõmõtta vootta saime isaga kaheksateist aastat ühes elada; Lu matoja õli kahõsatõ·iššemett tükküä madusid oli kaheksateist tükki; M üli kahõsaatõ·ššõmõõ vuuvvõõ tuli kot̆too kaheksateistkümne aasta järel tuli koju.

kahõsmik/ko Lu, g. -oo kaheksa (kaardimängus) восьмёрка (в карточной игре).

kahõssamaistõiššõmõnõᴢ: kahõssõmastõiššõmõnõᴢ Li kaheksateistkümnes восемнадцатый.

kahõssamaištšümmenäiᴢ: kahessõmeistšümmeneiᴢ K-Set. kahõssõmastšümmenäᴢ Li kaheksakümnes восьмидесятый.

kahõssam/aiᴢ K L J -õiᴢ M Kõ -aaᴢ ~ -aᴢ Lu Li kahehsamas K-Ahl. kahõssõm/aᴢ Li J -õiᴢ ~ -õõᴢ M -õᴢ Set. Ke M I kah/õssmõs Ke-Set. -essõmõiᴢ K-Set., g. kahõs/samattomaa: -mõttõmaa Lu -õttomaa M -sõma J-Tsv. kahesõttomaa K-Set. kaheksas восьмой; J kahõssõmas talo õtsalt kaheksas talu (küla) otsast (lugedes); J minnua süütettii emäkaa perenne seitse voott, kahs kuut kahõssõmat voottõ mind söödeti emaga peres (perena) seitse aastat, kaks kuud kaheksanda(s)t aasta(s)t; M milla on süntümäpäivä kahõsõttomalla aprelia minul on sünnipäev kaheksandal aprillil; Kõ leeb mira kahtšümmett kahõssamõiz august tuleb rahu kahekümne kaheksandal augustil; J kahõssamais tšümmenäiᴢ kaheksakümnes; J kahõssõmaz õsa sargõss om med́d́e kaheksandik põllust on meie (oma).

kahõssamõõ Li kaheksakesi ввосьмером; kahõssamõõ mentii mindi kaheksakesi.

kah/õõ K L P M Lu Li Ra J I -yõ P kah̆hõõ M I Ma -õ K-Set. Lu Li J -ee K-Ahl. Ku -e K-Salm.1 Ja-Len. kahekesi вдвоём; K ühsi meni velvüeeni, kahe tuõp üvä kalani (Salm.1 772) rl. üksi läks mu vennake (= peiuke), kahekesi tuleb mu hea kala (= peig); L meit õli kahõõ me olime kahekesi; M kah̆hõõ mentii kahekesi läksid (mindi); P kahyõko tüö ruopaa seittä kas kahekesi sõite pudru ära?; Lu butkaz õltii talvõll, sinne tehtii maaroᴅ, kahõõ õltii ala-maaroll, kahõõ vai kõlmõõ üli-maaroll kalastusonnis oldi talvel, sinna tehti narid, kahekesi oldi alumisel naril, kahekesi või kolmekesi ülemisel naril; P vieretettii kanaa munõi. kahõõ, kõlmõõ tšezzie, neĺĺää tšezzie veeretati kanamune, kahekesi, kolmekesi, neljakesi; Ku ku kahõõ tšezzee risittäväᴅ võõraa lahzõõ, tožo kutsutaa tõin tõissa kuumõᴅ kui kahekesi ristivad võõra lapse, (siis) samuti kutsuvad teineteist vaderiks; K Lu Li Ra J I kahõõ tšezzee ~ P kahõõ tšezzie ~ K kahõ tšezzee (Set. 63) ~ Ku kahee kessee kahekesi; J kahõ päittää duumõtti, de lähetti siberii elämä kahekesi mõtlesid ja läksid Siberisse elama; Lu Li kahõõ kahtoa ~ M kah̆hõõ kahtua (ainult) kahekesi, (kahekesi) omavahel; P menemmä kahyõ kahtua pajattamaa läheme nelja silma all (kahekesi omavahel) rääkima. – Vt. ka kahzii¹, kahõlikoo, kahõõtšezzee, kaksin.

kahõõ-kahtõõ: kahõ-kahtõõ J-Tsv. (ainult) kahekesi, kahekesi omavahel; nelja silma all; (только) вдвоём; с глазу на глаз. – Vt. ka kahtoa, kahõõ-välillä.

kahõõlai/nõ M, g. -zõõ kahesugune двоякий; sõnajalgad on kahõõlaizõᴅ, on kõrkõaᴅ, põõsaa mootaa, a tõizõd on matalapaᴅ, kahtõõ poolõõ meeväd aaraᴅ sõnajalad on kahesugused, on kõrged, põõsa moodi, aga teised on madalamad, kahele poole lähevad harud. – Vt. ka sõnajalka.

kahõõpääliin: kahõpääliin J-Tsv. kaheldav, ebakindel сомнительный; tšüsümüz oŋ kahõpääliin: tuõb vai ep tuõ küsimus on kaheldav: (kas ta) tuleb või ei tule.

kahõõtšezzee M-Set. Lu Li J kahõõ-tšezzee Lu kahyõtšezzie P kah̆hõõtšezzee Kõ I kah̆hõõ- tšezzee M kahõtšezz/ee Ra J I -e Ra kahõ- tšezz/ee ~ -e J = kahõõ; P eliväd miez da naizikko kahyõtšezzie elasid mees ja naine kahe-

kesi; J kahõ-tšezzee salamittaa jutõltii kahekesi (omavahel) salaja rääkisid; M pantii jänez da katti kahõõtšezzee koto (Set. 15) ehitasid jänes ja kass kahekesi maja; Li kahstšäzikkostrugal on kahsi rutškaa i kahõõtšezzee saap strugata härghöövlil on kaks käepidet ja kahekesi saab hööveldada.

kahõõ-välillä: kahõ-välill J-Tsv. = kahõõ-kahtõõ.

kai, kaiɢ vt. kõikki.

kaih/o Lu Li J, g. -oo Lu Li J 1. kahju, kahi; kahjustus убыток, урон; разор; Lu ku raha vargasõttii, se on kaiho kui raha varastati, see on kahju; Lu lehmä meni hukkaa, se on kaiho lehm sai hukka, see on kahju; Li raasseli mahsi rahad eetoo; kui tuli vähä kallaa, siis tämä kaiho kalade ülesostja maksis rahad ette; kui tuli vähe kala, siis (oli) tema kahju; Lu se annap suurõõ kaihoo talloo see toob suure kahju tallu; J kaiho võib õll mõnõllain ja tull jõka poolta: tulõss, tuulõss, veess, surmõss kahju võib olla mitmesugune ja tulla igalt poolt: tulest, tuulest, veest, surmast; J suurt kaihoa sünnittemä suurt kahju tekitama; J oottõmõtt opõizõõ müümin tuli kaihossi ootamatu hobusemüümine tuli kahjuks; J kaihoa võttõmõ ~ kaihosõ jäämä kahju saama; J ragõõ kaiho rahekahjustus; J põloo kaiho tulekahjustus; 2. kadu, häving гибель; J nütt tuõp surma suurimoilõõ, nütt tuõp kaiho kannikkoilõõ rl. nüüd tuleb surm tangudele, nüüd tuleb kadu kannikaile.

kaiho/a Li J-Tsv. (Lu), pr. -n Lu Li J, imperf. -zin Li J = kaivata; 1. Li tüttö meni emälee kaihomaa tütar läks emale kaebama; Lu poika johs kottoo ja maamal kaihoʙ: minnua taaz lüütii poiss jooksis koju ja kaebab emale: mind peksti (löödi) jälle; 2. J tämä kõvassi kaihoz õmass eloss ta kurtis (kaebas) väga oma elu üle.

kaiholi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J kahjulik, kahjutoov убыточный; kase oŋ kaiholin tüü, tämäss et saa mittä polzia see on kahjulik töö, sellest ei saa (sa) mingit kasu.

kaiho/ossa Lu Li -ossõ Lu -ss J-Tsv., pr. -on Lu Li -n J, imperf. -ozin Lu Li -zin Lu J 1. kaevata, kurta; haliseda, hädaldada жаловаться, по-, сетовать, по-; плакаться; Lu millõ tehtii mokomad leikiᴅ, ep saa tšellä i kaihoossõ mulle tehti niisuguseid sulitempe, ei saa kellelegi kaevatagi; J kaihop, päät vaivõttaaʙ kaebab, (et) pea valutab; Lu itkuri inemin ain kaihooʙ: täll eb õõ mittä viriseja inimene aina kurdab, (et) tal ei ole midagi; Lu ep piä kaihoossa ei tohi haliseda; 2. kahetseda жалеть, по-; Li miä kaihoon, što sitä viittä millõ tuli tehtüss ma kahetsen, et ma tegin sedaviisi. – Vt. ka kaivalla, kaivata.

kaiho/ta Lu J, pr. -on: -n Lu, imperf. -zin Lu kaevata, kurta; haliseda, hädaldada жаловаться, по-; сетовать, по-; плакаться; Lu kaihoʙ: mill vaivattaap päätä kaebab: mul valutab pea; Lu eglee tämä kaihoz naapurill eile ta kurtis naabrile (oma häda); Lu tämä tahop kaihota ommaa õnnõtussa ta tahab kurta oma õnnetuse üle; Lu itkuri, tämä ain kaihoʙ viriseja, tema aina hädaldab. – Vt. ka kaivalla, kaivata.

kaihot/taa: -ta J-Tsv., pr. -an, imperf. -in = kaihota.

kaihot/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn ~ -tõn J, imperf. -tõlin J frekv. 1. kaevata, kurta жаловаться, сетовать; ämme kaihottõõb mińńa pääle ämm kaebab minia peale; kaihottõõb õma eloa kurdab oma elu üle; 2. kahetseda жалеть; kaihottõõb jot ookassi möi kahetseb, et müüs odavalt.

kaih/tua (K-Ahl. K-Al. K-Lön.), pr. -un K-Ahl., imperf. -tuzin kohkuda, ehmuda пугаться, ис-; enne on ellä eittümää, kagra liblo kaihtumaa (Al. 46) rl. ema on hell heituma, kaeralible kohkuma.

kaijjahtaassa vt. kajahtaassa.

kaik vt. kõikki.

kaik- vt. kõik-.

kai/ku J, g. -guu J kaeve, kaebus жалоба; ep kaikua tšülää naisiilõõ rl. (itkust:) ei kaevet küla naistele.

kai/la (Lu Li) -l J-Tsv., g. -laa: -la J = kainalo.

kailaa Li = kainaloo; too minukaa makkamaa, miä võtan sinnua kailaa (~ kainaloo) (lapsele öeldakse:) tule minuga magama, ma võtan su kaenlasse (= kaissu).

kailanalaa J = kainanallõ; miä panin kailan-alaa tširjaa ma panin raamatu kaenla alla.

kailanalla I = kainnalla; siä eläk kudutaɢ min̆nua kailanalla, miä peltšää sa ära kõdista mind kaenla alt (all), ma kardan (kõdi).

kailanal/lõ: -l Lu = kainanallõ.

kailanaluᴢ I = kainalo-aluᴢ.

kailannal/la: -l Lu kailõnnalla Li = kainnalla; Lu rauhed on kailannall rahud on kaenla all.

kail/annallõ: -õnnallõ Li = kainanallõ.

kail/annalta: -õnnalta ~ -õnnalt Li kaenla alt из под мышки.

kail/annaluᴢ ~ -õnnaluᴢ Li = kainalo-aluᴢ.

kailassa Li = kainalossa; mee poiᴢ kailassa mine (mu) kaenlast ära.

kail/aza: -aᴢ Lu Li -õᴢ J-Tsv. = kainaloza; Lu leip on kailaᴢ leib on kaenlas; J mitäle veep salamitta kailõᴢ viib salaja midagi kaenlas.

kailus/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J kaelustada, kallistada обн/имать, -ять (за шею); suvat ko minnua. siis kailus kas (sa) armastad mind? Siis kallista!

kai/ma K-Ahl. M Lu Li (R-Reg.) -mõ Li J-Tsv. -m J-Tsv., g. -maa Lu J nimekaim тёзка; Li kaimõᴅ õllaa need inemiizeᴅ, tšell õllaa ühellaizõᴅ nimeᴅ nimekaimud on need inimesed, kellel on ühesugused nimed; M tämä on minu kaima, möö õõmma täm̆määkaa kaimaᴅ tema on minu nimekaim, meie oleme temaga nime-

kaimud; ■ R söbra emäni lahzet, kaimani koto kanazet (Reg. 17) rl. sõbratarid, mu ema lapsed, mu kaimud, kodukanakesed. – Vt. ka kaimuᴢ, kaimõᴢ.

kaimušk/a M, g. -aa = kaima; möö kahs kaimuškaa, siä marja i miä marja, kahs kaimaa meie (oleme) kaks (nime)kaimu, sina (oled) Marja ja mina (olen) Marja, kaks kaimu.

kaimu/ᴢ (M), hrl. pl., g. -hsõᴅ: -ssõᴅ M = kaima; möö kah̆hõõ kaimussõᴅ meie kahekesi (oleme) nimekaimud.

kaimõ/ᴢ (Li J-Tsv.), hrl. pl. -sõᴅ Li J-Tsv. = kaima; J näd nee oŋ kaimõsõᴅ, veeka ed erot vaat, need on nimekaimud, veega(gi) ei lahuta (sa neid).

kain/a [?] (Lu), g. -aa = kainalo; elä kert kainan alussa, miä kõvassi killiin ära puuduta kaenla-alust, ma kardan väga kõdi.

kainal/o L P M Kõ Lu J (K R-Eur. R-Reg. Li Ku) kain-alo [sic!] K-Ahl., g. -oo M Kõ Lu J -uo L kaenal, kaenlaalune подмышка; L brüŋgäll pien poduška õli kainaluo alla pruutneitsil oli väike padi kaenla all; M kurõaz bokkas, kainaloo alla vasakus küljes, kaenla all; Kõ kainaloo alt tšihguʙ kaenla alt sügeleb; M kainaloo aluᴢ kaenlaalune; riietuseseme kaenlaalune osa. – Vt. ka kaila, kaina, kainolo, kainõ, kainõla, kainõlo.

kainalo-aluᴢ Kõ kaenlaalune подмышка. – Vt. ka kaennaluᴢ, kailanaluᴢ, kailannaluᴢ, kainaloo-aluᴢ, kainaluᴢ, kainanaluᴢ, kainannaluᴢ, kainoloaluᴢ, kainonaluᴢ, kainõnnaluᴢ.

kainalo-aukko M kaenlaauk подмышка.

kainaloo K Li kaenlasse под мышку; K suu alaa suõõ poigaᴅ, karupoigat kainaloo, revoo poigad reisii välii rl. suu alla hundipojad, karupojad kaenlasse, rebasepojad reite vahele. – Vt. ka kailaa, kainõlaa, kainõloo.

kainaloo-alu/ᴢ: -s M-Set. = kainalo-aluᴢ.

kainalossa Li kaenlast из под мышки; mee poiᴢ kainalossa (~ kailassa) mine (mu) kaenlast ära. – Vt. ka kailassa.

kainalo/za L kainalosa R-Reg. -ᴢ Li Ku kaenlas под мышкой; L täll õli kuontalaakaa tšedräpuu kainaloza tal oli koonlaga kedervars kaenlas; Ku parep on hüvää t́śütöö ikkun na·llᴀ maatᴀ, ko pahaa t́śütöö kainaloᴢ parem on hea tüdruku õuel magada kui halva tüdruku kaenlas. – Vt. ka kailaza, kainoloza.

kainaluhsii P adv. käe alt kinni (hoides) под руку (идти); menivät kainaluhsii läksid käe alt kinni (hoides).

kainaluᴢ Lu kain-alus K-Ahl. = kainalo-aluᴢ.

kainanal/lõ: -l Lu kaenla alla под мышку; pokkoinikall pantii kanamuna kainanall (~ kailan-all), štoby tämä eb võttais kottoa mittää õssaa surnule pandi kanamuna kaenla alla, et ta ei võtaks kodunt midagi (mingit osa) (kaasa). – Vt. ka kailanalaa, kailanallõ, kailannallõ, kainonallõ.

kainanaluᴢ Lu = kainalo-aluᴢ.

kainannaluᴢ Lu = kainalo-aluᴢ.

kain/nalla Ra I -nall Li kaenla all под мышкой; Li õltii kõltõizõd laastofkõt kassin, kainnall, mokom nellänurkikoᴅ, i õltii kauniid laastofkõd mõnikkailla olid kollased kaenlakiilud siin, kaenla all, niisugused neljanurgelised, ja mõnel olid punased kaenlakiilud; I ühš tšivi õli üh̆hee kainnalla i tõinõ tõizõõ kainnalla üks kivi oli ühe kaenla all ja teine teise kaenla all. – Vt. ka kailanalla, kailannalla, kainonalla.

kainol/o M, g. -oo M = kainalo; kainoloo al̆laa ajab ravuᴅ kaenla alla ajab rahud (üles); kainoloo alla vaivattaaʙ kaenla alt (all) valutab; kainoloo aluᴢ kaenlaalune; riietuseseme kaenlaalune osa.

kainoloaluᴢ ~ kainolo-aluᴢ M = kainalo- aluᴢ.

kainolo/za: -ᴢ M = kainaloza; täm meni leipä kainoloᴢ ta läks, leib kaenlas.

kainonalla Lu = kainnalla; kainonalla tšiihguʙ kaenla alt (all) sügeleb.

kainonallõ Lu = kainanallõ; miä paan evvää kainonallõ ma panen toidumoona(koti) kaenla alla.

kainonalu/ᴢ Lu -s J-Must. = kainalo-aluᴢ.

kainõ [?] (Lu), g. -õõ = kainalo; rauhed on kurkun alla i kainõn nalla rahud on kaelal (kurgu all) ja kaenla all.

kainõ/la: -l J-Tsv., g. -aa: -a J = kainalo.

kainõl/aa: -a J-Tsv. = kainaloo; võta lahs kainõla võta laps kaenlasse.

kainõl/o J-Tsv., g. -oo J = kainalo.

kainõl/oo J-Tsv. -o J = kainaloo; J tuõt ko minu kainõloo makkama kas tuled minu kaissu (kaenlasse) magama?; J puu alaa suõ poigõᴅ, karu poigõt kainõlo rl. puu alla hundipojad, karupojad kaenlasse.

kainõnnaluᴢ J-Tsv. = kainalo-aluᴢ; nii om vari, jot kainõnnalusõd virtavõᴅ on nii palav, et kaenlaalused leemendavad (voolavad higist).

kaipa/amin Li -min J-Tsv., g. -amizõõ: -mizõ J 1. kaebus жалоба; J noh, võtti ko sud́d́õ kaipamizõ vassaa noh, kas kohtunik võttis kaebuse vastu?; 2. kaeve жалоба; Li tämää suussa miä en õõ kuullu ühtää kaipaamissa tema suust ei ole ma ühtegi kaevet kuulnud; J ohto. enepä em või kuunõll ted́d́e kaipamisiit küllalt, enam ei või (ma) teie kaebeid kuulata!

kaipa/amizi: -mizi J-Tsv. kaebamisi, kaeveldes жалобно, жалостно; kaipamizi kõig väĺĺä i pajatti kaebamisi rääkiski kõik välja.

kaisi/a [< is] Lu Li, g. -a adv. kõhe, kole страшно, жутко; Lu kaisia, se on ku inemin peltšääʙ: ai voi ku õli kaisia õlla kõhe, see on (siis), kui inimene kardab: oi, küll oli kõhe olla!; Li pimmiäll on kaisia pimedas (pimedaga) on kole (olla).

kaiskar/a M Li -õ Lu, g. -aa kidur хилый, чахлый; Li sooᴢ kazvaʙ kaiskara mettsä soos kasvab kidur mets; Lu kaiskarõ lahs kidur laps; Li kaiskara inimin kidur inimene; M täm on aivoo kaiskara, paharuiškuin mokom inehmin ta on väga kõhn, niisugune vilets(a väljanägemisega) inimene.

kaiskaramettsä: kaiskarõmettsä Lu kidur mets согра (хилый лес).

kaita [< sm?] M-Set., pl. kad́d́at M-Set. kitsas узкий.

kait/tsaa P M (Kett. Ja) -saa M -saaɢ I, pr. -san Kett. P M, imperf. -õn karja hoida, karjatada пасти; M miä kaitsan karjaa ma hoian karja; M tšen tunnõʙ kaitsaa suurta karjaa, se võtaʙ kahssat̆taa palkkaa kuuza kes oskab karjatada suurt karja, see võtab kakssada (rubla) palka kuus; M meil sik̆koo ep kaitsõttu, jõka peremeeᴢ piti kotonn meil sigu ei karjatatud, iga peremees pidas kodus; I piäp kaitsaag opõzia a sis piäb aj̆jaak kot̆too (õitsil) tuleb karjatada hobuseid, aga siis tuleb ajada (nad) koju.

kait/tsõa M (K-Ahl.), pr. -sõn M -sen K-Ahl., imperf. -sin M = kaittsaa; M ain tšäütii eittsee opõzia kaittsõmaa aina käidi õitsil hobuseid karjatamas.

kaiwa vt. kaivo.

kaiv/aa Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J (R Ja Li) -aaɢ I, pr. -an K P M Kõ Lu J -õn Lu Li -aa I, imperf. -õn K R M -in Lu Li -õõ I 1. kaevata копать, вы-, рыть, вы-; Lu tõizõl autaa kaivaᴅ, a izze autaa laŋkõõᴅ vs. teisele auku kaevad, aga ise auku langed; Lu kanava on kaivõttu, õja johzõb ize kraav on kaevatud, oja jookseb ise; Lu kanašnikka kaivap kaivoja kaevumeister kaevab kaeve; P põlloo pääl tšünnäᴅ vai kaivaᴅ lapiikaa põllul künnad või kaevad labidaga; I tšiusazivat kaivaaɢ (nad) proovisid kaevata; L õli kaivõttu vällää švetska orud́ijaᴅ oli(d) välja kaevatud rootsi relvad; 2. uuristada, õõnestada долбить, вы-, выдалбивать; Lu dolotaakaa kaivõtaa aukkoja peitliga uuristatakse auke; M õlut-kavi õli aavassa kaivõttu õllekapp oli haava(puu)st õõnestatud; Lu truba kaivataa koivupuussõ pasun õõnestatakse kasepuust; M ku hoŋka b õllu mätäsüä, sis senessä kaivõttii koria kui vana mänd ei olnud seest mäda, siis sellest õõnestati ruhi; M kotonn kaivõttu puin naappa kodus õõnestatud puust kauss; 3. kaevata, pusata, puskida; müksida (peaga) бод/ать, -нуть; тыкать, ткнуть (мордой); I süämikko lehmä nõisi kaivamaa naizikkoa tige lehm hakkas naist puskima; I pukki tahoʙ min̆nua kaivaaɢ sokk tahab mind pusata; M ärtšä kaivaʙ, jooskaa pak̆koo pull kaevab, jookske pakku; M katti eb mee jalkoiss vällä, ain kaivab jalkoiza, kaivap pääkaa ain kass ei lähe jalust ära, aina hõõrub jalgu (jalus), aina hõõrub peaga; 4. (kartuleid) võtta, noppida копать, вы- (картофель); M sütšüzünn nõisas kaivamaa omenoit sügisel hakatakse kartuleid võtma; S omenat kaivõttii i pantii kooppaa kartulid võeti üles ja pandi koopasse; Lu menimmä maamunnaa kaivamaa läksime kartuleid võtma; I naizõt kaivõvad õunaa naised võtsid kartuleid; 5. (välja) tuua v. võtta v. koukida v. kiskuda, (ära) võtta v. rebida выта/скивать, -щить; вык/апывать, -опать; срывать, сорвать; соск/абливать, -облить; Ja vassa vaatti algõttii, katušissa kaivõttii rl. alles vaati alustati, küünist (välja) toodi; M kussa kaz̆zee sõn̆naa taka-taarissa kaivannu, kase on mokoma sutotšnyi sõna (ei tea) kust t-t-st (= vanadelt inimestelt) on selle sõna (välja) koukinud, see on niisugune naljakas sõna; I kasta til̆laa viil en kaivannuɢ, en kerttännüɢ neid päramisi ma veel ei võtnud välja, ei puutunud; I mokoma niku uhvotta, kajella kaivõ lehmältä vazik̆kaa niisugune nagu potihark, sellega kiskus (koukis) lehmalt vasika välja; I meni äd́jä sütšüzellä nagrissa kaivamaa läks taat sügisel naerist välja kiskuma; Lu lempeit on kehno kaivaa paelusse on raske välja saada; M sis pannas miä lumõõ alaa maalõõ, kaivaas milta kõikki heŋki vällää (Set. 22) siis pannakse mind lume alla maa(pinna)le, võetakse mult hing lausa välja; M miä ruv̆võõ kaivõn vällää ma kiskusin kooriku (haavalt) ära; M soomussõᴅ kaivaaᴢ vällä, kõik kraappiaᴢ soomused kistakse (kaladel) ära, kõik kraabitakse; ■ Lu õhsõnus kaivaʙ ajab oksele; Lu sitä ku süütii, siiz õhsõnuss ep kaivõ kui seda söödi, siis ei aja(nud) oksele; Lu kaivi õhsõnusõõ inemizelt ajas inimese oksele; M sat̆toa kaivaʙ, tuõʙ säätä kisub sajule (sadu), tuleb halb ilm; Lu poro sõvaa kaivi, i maa kaivi kõltõzõss leelis pleegitas pesu ja põranda tegi kollaseks.

kaivaja vt. avvaa-, mäe-.

kai/valla (L), pr. -palõn, imperf. -palin frekv. kaevelda, kurta, haliseda жаловаться, сетовать, хныкать; kalliilõ kazvattõlijõilõ kaipalõmaa rl. (itkust:) kalleile kasvatajaile kaeblema.

kai/vata Kett. R-Eur. L P M Kõ Lu (K-Ahl. Ku) -vatõ J -võtõ Lu Li -võt Ra J-Tsv. -vataɢ I, pr. -paan K R P M Kõ Lu Li Ra J -paa I, imperf. -pazin P Lu J -põzin Li Ra J 1. kaevata (kellegi peale), kaebust tõsta жаловаться, по-, пода/-вать, -ть жалобу; Lu vanameez lähs papil kaipaamaa, jott miε mutitan vättšiä vanamees läks preestrile kaebama, et mina ässitan rahvast; P pojokkõin ŕääguʙ: miä ennele kaipaan poisike karjub: ma kaeban emale!; Ra ep piä kaivõt tõizõõ päälee ei tohi teise peale kaevata; J kui va voolostii suuoss mittäit ep tuõ valmessi, siis kaipaan uje·znoi suutoo kui aga vallakohus ei aita, siis kaeban maakonnakohtusse; 2. kaevata, kurta жаловаться, по-; сетовать, по-, хныкать; P nüt tulin kaipaamaa, kalliini kazvattõlijõinõ rl. (itkust:) nüüd tulin kaebama (kurtma), mu kallis kasvatajake; L ku nyõn tulõmaa kaipaamaa, uskogaa minua õnnõtuota rl. (itkust:) kui tulen kaebama, (siis) uskuge mind, õnnetut; M elä kaipaa tšül̆lää naizilõõ: tšülä veep tšüüneliise, a valta vettä valkamaa ära kaeba külanaistele: küla viib pisaraisse, aga vald vett valama (= nutma); I mitä siä ainõ kaipaaᴅ, mitä sillõ on vaj̆jaa mis sa alati kurdad, mis sul vaja on?; J med́d́ee kaipamiss eb võtõttu i suulõõ meie kurtmist ei võetud kuuldagi; Kõ millõ ep saanu kaivata: isä nagrõ, a emä sõittõli ma ei saanud (kellelegi) kaevata (oma muret): isa naeris, aga ema sõitles. – Vt. ka kaihoa, kai-hoossa, kaihota, kaihottaa, kaihotõlla.

kaiv/o Kett. K R-Reg. L P Ke M Kõ S Po Lu Li J I Kl (vdjI Ko Ku) -wa Kr, g. -oo K M S Lu J I Ko -uo P -uu Kl kaev колодец; Lu piäb ettsiä maassa vesi jooni, sihee sis piäp kaivaa kaivo tuleb otsida maa seest veesoon, sinna tuleb siis kaev kaevata; Lu kanašnikka kaivap kaivoja kaevumeister kaevab kaeve; J uutõõ kaivoo pantii pihookaa soolaa uude kaevu pandi pihuga soola; S mennäs kaivolõõsõõ i tšerpataz vettä minnakse kaevule ja võetakse (ammutatakse) vett; I sis meeväᴅ vezilee, kaivolõõ vettä võttamaa (pulmakomme:) siis lähevad veele, kaevule vett võtma; M tultii kot̆too kaivolta tuldi kaevult koju; Lu elä sülli sihee kaivoo, kussa vettä juuᴅ vs. ära sülita sellesse kaevu, kust (sa) vett jood!; Lu sel on silmäd vettä täünn niku kaivoᴅ sel on silmad vett täis nagu kaevud; K elä vaata vetee varjoa, vesi veep sinu veree, kaivo kulutap kõikõõ kauniu rl. ära vaata vette (oma) peegelpilti, vesi viib sinu vere, kaev kulutab kogu ilu (palgepuna); Ku sükävässᴀ̈ kaivossa vesi eb lopu vs. sügavast kaevust vesi ei lõpe; M tšül̆lää kaivo küla (ühis)kaev; J veetii kaŋgas kaivoo teilee rl. viidi kangas kaevuteile; P kaivoz on kaivuo pappi kaevus on kaevuhaldjas; M kaivoo makko kaevuhaldjas; K M kaivoo salvo ~ J kaivoo salvoᴅ ~ M J kaivoo salvo-mõᴅ ~ M kaivoo salvõmõᴅ ~ kaivoo rakkõõᴅ ~ I kaivoo rakõh kaevurake, pl. -rakked; J kaivoo kokka kaevukook; J kaivoo vipu kritizeʙ kaevu-

vinn kääksub; M kaivoo volli kaevu võll; M paa kaivoo kaasi tšiin pane kaevukaas kinni; K enne kantoi kaivo vettä (Sj. 674) rl. ema kandis kaevuvett; Lu kaivo kokka on pitšää varrõõkaa, õttsaz on kokka kaevukook on pika varrega, otsas on konks; Lu kaivo sammaᴢ kaevupost; Lu kaivo katto on kaivoo pääl kaevukaas on kaevu peal; Lu kaivo uhsi kaevuluuk; Lu J kaivo salvo ~ J kaivo rakkõõᴅ kaevurake, -rakked; Lu kaivo paŋki kaevupang. – Vt. ka kupoĺo-.

kaiv/oa Li Ra J (R-Len. Lu) -oaɢ (I) -ua Li -uaɢ I, pr. -on Li J, imperf. -õn: -ozin Li J 1. kaevata копать, вы-, рыть, вы-; Li miä kaivon ümperi puuta ma kaevan puu ümber (maad); Li miä tahon alkaa tänävä peentäreitä kaivua ma tahan hakata täna peenraid kaevama; J narovaa kaivota bagr-mašinakaa süvepessi Narva jõge kaevatakse bageriga sügavamaks; I sooza on vajomikko paikka, siältä kaivommaɢ mussaa multa soos on tüma koht, sealt kaevame musta mulda; J aut on kaivottu, saab avvõt haud on kaevatud, võib matta; J avvaa kaivojõ hauakaevaja; Lu maa kaivoja mullatööline (maakaevaja); 2. uuristada, õõnestada долбить, вы-, выдалбивать; J isä dolbip kaukoloa kaivoa isa õõnestab küna; J liha kaukoloa kui dolbita, nii i kaivota (nii), kuidas lihaküna uuristatakse, nii ka õõnestatakse; 3. (kartuleid) võtta, kookida копать, вы- (картофель); Li naizõt tšäütii munnaa kaivomõᴢ naised käisid kartuleid võtmas; J aika nõiss maamuna kaivoma on aeg hakata kartuleid võtma; 4. (välja) kiskuda, (ära) rebida выр/ывать, -вать, выта/скивать, -щить; R karu kannoo kaivo (Len. 273) karu kiskus kännu (maast välja); J kut hooli, ni miä silt silm-munat kaivom pääss väĺĺä kui sa ei kuula, siis ma rebin sul silma(muna)d peast välja; J nahgaa kaivojõ nahanülgija; ■ J kaivo ku kaivo tõizõõ tilalt väĺĺä, mokom tämä hitto sõi kuni sõigi teise (ameti)kohalt välja, niisugune kurat (on) ta.

kaivokatto J-Must. kaevukaas колодезная крышка.

kaivokokk/a ~ -õ Li kaivo-kok/ka I -k J-Tsv. kaevukook колодезный журавль; Li kaivoll on kaivokokkõ kaevul on kaevukook; J kaivo-kokall nõsõta vett kaivoss kaevukooguga võetakse (tõstetakse) vett kaevust; J vivuu õttsõᴢ ripup kaivo-kokk vinna otsas ripub kaevukook.

kaivootee K-Al. kaevutee тропинка к колод-цу; elä jätä paŋkõja kujalõõ, kõrõtaata kaivooteelee (Al. 56) rl. ära jäta pangesid tänavale, kaelkookusid kaevuteele.

kaivo-puu J-Tsv. kaevuvinn колодезный журавль.

kaivosalvo J-Must. = kaivoᴢ.

kaivo/ᴢ Kõ, g. -hsõõ (kaevu)rakked колодезный сруб; siεll on lähe i kaivoz on tehtü seal on allikas ja rakked on tehtud (ümber).

kaivotee P = kaivootee; lipõata lidnateetä, karõata kaivoteetä rl. (mööda) libedat linnateed, konarlikku kaevuteed.

kaivovesi M Li (K-Al. R-Eur.) kaevuvesi колодезная вода; R rissintsä rissittäjäni, rissi-veessa võttajani, kaivoveessa kanttajani (Eur. 38) rl. ristiisa, mu ristija, minu risti(mis)veest võtja, minu kaevuveest kandja; K kaivoveellä kauniissi (Al. 45) rl. kaevuveega kauniks; M mõnta sorttua on vettä: kaivovesi, lähevesi, jarvivesi, jõtšivesi, merivesi, vihmavesi, lumivesi vett on mitut liiki (sorti): kaevuvesi, allikavesi, järvevesi, jõevesi, merevesi, vihmavesi, lumevesi.

kaivõ/lla M -llaɢ I, pr. -lõʙ M I -õʙ M, imperf. -li M frekv. kaevata, puskida, puselda бодать; I a kotto taaz vassaa piti võttaaɢ, a too tämä kaivõlõm̆maa nõisi aga koju(ajamisel) tuli (pulli) taas vastu võtta, muidu ta hakkas pusklema; I lehmä tuõb lavvaakaa, kaivõlõʙ lehm tuleb, laud sarvis, (muidu) kaevab; M boranat kaivõlõvaᴅ oinad pusklevad.

kaiv/õlmo (M) -elmo (K-Al.), g. -oo läbikaevatud, -siblitud maa разрытое место; la ka vaatan laŋgoo rihtä, ebk õõ sigaa tõŋgõlmoita, ebk õõ kanaa kaivelmoita (Al. 53) rl. las (ma) õige vaatan langu tuba, kas pole (seal) sea songermaid, kas pole kana siblitud kohti.

kajaga Kett. K-Ahl. P M-Set. Lu Li J gaja/ga Lu -gõ ~ -ɢ J-Tsv., g. kajagaa P Lu Li J -gaa Li J -ga J kajakas чайка; J kajaga on valkaa lintu, meri lintu kajakas on valge lind, merelind; Lu ku gajagõt tullaa maal, siz oottõ kehnoa ilmaa kui kajakad tulevad maale, siis oota halba ilma; J kajaga süüp kalaa kajakas sööb kala; J kajagaa lihaa evät süü inemizeᴅ, kalaa maku tämäz on kajaka liha inimesed ei söö, sellel on kala maitse; Li kopitimmõ gajagaa munõja korjasime kajakamune. – Vt. ka kajakaᴢ, kajakka, kajava.

kajaht/aassa Li (J) -ass J-Tsv. kaijjahtaassa (J), pr. -aaʙ Li J -aʙ ~ kaijjahtaʙ J, imperf. -aazi Li -aᴢ ~ -i mom. J 1. (vastu) kajada, kaikuda эхом отклик/аться, -нуться, эхом отда/ваться, -ться; J üvä ilma, ku kajahtaab üvässi (on) ilus ilm, kui kajab hästi; J mettses kui kaĺĺahtaaᴅ, nii kajahtaab vassa kui metsas hüüatad, siis kajab vastu; 2. vastu hüüatada воскликнуть; откликнуться; J kaĺĺahtaa, moožet tämä kajahtab vassa hüüata, võib-olla ta hüüab vastu. – Vt. ka kajassa, kajata.

kajahtami/n J-Tsv., g. -zõõ kaja эхо, отзвук.

kajahtut/taa (K-Ahl.), pr. -an K, imperf. -in hüüda [?], huigata [?]; kajama v. kõlama panna [?] воскли/цать, -кнуть [?], аук/ать, -нуть [?]; выз/ывать, -вать отзвук [?]; laka kukun kuu valula, laka vilisän vilula, kajahtutan kasseela (Ahl. 103) rl. las ma kukun kuuvalgel, las ma vilistan viluga, hüüan kastega.

kajak/aᴢ Li -õs J-Must., g. -kaa = kajaga.

kajak/ka Ra, g. -aa = kajaga.

kaja/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: ᴢ J = kajata.

kaja/ta (K-Ahl. R-Eur.), pr. -aʙ, imperf. -zi: -si K kajada, kõlada звучать, эхом отда/ваться, -ться; K aina tšellaza kajasi (Ahl. 101) rl. aina ta kell kajas.

kajav/a [< is, sm] P, g. -aa = kajaga.

kajom/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J (kaunistatud) ääris, palistus каёмка, кайма.

kajut/ti Lu J-Tsv., g. -ii Lu J kajut каюта; Lu vätši kuza eläʙ, se on kajutti kus inimesed elavad (laevas), see on kajut; Lu alusõz õli üφs kajutti, siεl õltii peremmehed i treŋgiᴅ purjelaevas oli (ainult) üks kajut, seal olid (laeva)omanikud (peremehed) ja meeskond (sulased); Lu vööri kajutti vöörikajut; Lu ahteri kajutti ahtrikajut. – Vt. ka ahteri-, ruĺa-, vööri-.

kajõ/ta M, pr. -nõʙ M, imperf. -ni M koita, valgeneda светать, рассвести; päivä jo kajõnõʙ, nõiskaa, nõiskaa ül̆leeᴢ päev juba koidab, tõuske, tõuske üles!; päivä veel ep kajõnnu päev veel ei koitnud.

kak¹ vt. kojo-.

kak² M interj. kok (kana v. kuke kutsuv häälitsus подражение звука, издаваемого курицей или петухом); kukkõ kokotti: kak, kak, kak kukk kõketas: kok, kok, kok.

kaka J-Tsv., g. kag/aa: -a J lastek. päh, kaka, (paha) бяка; jot lahs mitä nibuit ep kerttäiᴢ, jutõlla: elä kert, kaka et laps midagi ei puutuks, öeldakse: ära puutu, (see on) päh.

kaka/ta: -t J-Tsv., pr. -an: -n J, imperf. -zin J lastek. kakada какать; jok kakaziᴅ kas (juba) kakasid?

kak/ka P Ra kaak/ka Lu Li -kõ J-Tsv., g. kakaa Ra -aa Lu J lastek. kaka (väljaheide); julk; hobusesõnnik, -pabulad какашка; конский помёт; P elä mene kakkaasyõ ära astu (mine) kakasse; Lu näd on laznu kaakaa näe, on lasknud julga; Lu ku õpõn situʙ, siz jutõltii kaakka kui hobune situb, siis öeldi (pabulate kohta) k.; J kaakõll süütetä sikkoi hobusepabulatega söödetakse sigu; Lu õpõzõõ kaakka hobuse-pabulad.

kakkar/a¹ [< is] P M Kõ, g. -aa 1. korp, kohu-piimasai ватрушка; P hakka kakkaroi valai (Len. 272) eit vaalis korpe; 2. M Kõ kakk, pätsike колобок, лепёшка, диал. какора.

kakkar/a² J-Must., g. -aa päevalill подсолнечник. – Vt. ka päivä-.

kaḱḱe vt. katte.

kak/ko¹ J (Ränk P Li), g. -oo = kakku¹; kana-muna kakko teχ́ χ́ ää piimääkaa, ahjoo pannaa munaroog tehakse piimaga, pannakse ahju. – Vt. ka leipä-, muna-, risti-, seemen-, tšäm-

mäl-.

kak/ko² Lu Li J, g. -oo Lu Li J kagu юго-восток; J tuuli puhup kakoss tuul puhub kagust; Lu Li kakko tuuli kagutuul; kagu.

kakko-pooli Li = kakko².

kakkotuuli Lu J kakko-tuuli Lu Li kagutuul юго-восточный ветер; Lu kakkotuuli veep kalaa kattilassa poiᴢ kk. kagutuul viib kala katlast ära.

kak/ku¹ K L P M Kõ Po Lu Ra J I (Kett.) -k J, g. -uu K P M Po Lu J (pann)kook; kakk, pätsike, karask, käkk; оладья; колобок, лепёшка; диал. кокорка; K tšääpälee munaa panõb i kakkua kääpale paneb muna ja kooki; L tüttärikko sekas kakkui tüdruk segas koogitainast (kooke); M emintimä nõis kakkua tetšemää, rehtelkakkui võõrasema hakkas kooki tegema, pannkooke; Lu enne tehtii kakkuja, rüis taitšin tehtii ennemalt tehti kakke, rukkijahust tainas tehti; Li kaaliain on suurõpi, a kakku on veel peenepi pätsike on suurem, aga kakk on veel väiksem; J nah, paa vari kakuu süäme võit de lõhkõ süüvve noh, pane kuuma kaku sisse võid ja vitsuta (lõhu) süüa; J kakk annõtaa opõzõllõõ, a muna annõtaa eittsinikalõõ (leiva)pätsike antakse hobusele, aga muna (pätsikese pealt) antakse õitsilisele; P tehtii semmoizõt kakuᴅ. kutsuttii kalkkunoiss tehti niisugused käkid, kutsuti kanepiseemnekäkkideks; J võtõtaa sigass veri, tehää kakku mokoma vereekaa, pannaa ahjoo võetakse (tapetud) sealt veri, tehakse käkk, niisugune verega, pannakse ahju; Kõ õzraa-javossa tšühzetin kakkuloi, lepoškaᴅ odrajahust küpsetasin kakke, karask(e)id; J vari õzrõiŋ kakku om makuᴢ kuum odrakarask on maitsev; J värski nisu kakku sveežaa võika om makuᴢ värske nisukakk värske võiga on maitsev; J siis teχ́ χ́ ää taitšin kakku, kanamuna pannaa päälee siis (= floorusepäeval) tehakse (leiva)tainapätsike, kanamuna pannakse peale; J maamunass tehtii muna kakkua kartulist tehti kartulirooga (= ahjuroog pudruks tambitud kartulitest); J siäkse õõd lipannu süüvve kõig maamuŋ kakuu kas sina oled kogu kartuliroa kinni pistnud?; M kui lin̆naa võita tehtii, kummad jäiväᴅ, need õltii lin̆naa kakud iĺi žmõhaᴅ kui tehti linaseemneõli, mis jäid järele, need olid linakoogid ehk õlikoogid; I lin̆naa seemenee kakuᴅ õlikoogid (linaseemnekoogid); ■ Lu Ra jänesee kakku tael, kuiv puukäsn. – Vt. ka gretsinäkalmo-, hlaari-, kaalis-, kagra-, kalmo-, kanamuna-, muna-, munarehtel-, napa-, nisu-, pomin-, rehtel-, rehtelämuna-, rüis-, tai-tšin-, terne-, tšerätšämmäl-, tšämmäl-, tõrva-, veri-, voroga-, õzr-. – Vt. ka kakko¹.

kakku² vt. plätä-, öö-.

kakkuvakka M Lu kakukorv (korv, milles hoitakse kakkusid) корзинка для хранения колобков; Lu rüiskakkuja pantii vakkaa, se õli kakkuvakka rukkijahukakke pandi korvi, see oli kakukorv; M kakkuvakka kainaloza rl. kakukorv kaenlas.

kakoi vt. kojo-.

kakra·ᴢ K Lu just как раз; K täll õli kakra·š tširveᴢ tal oli just kirves (kaasas); Lu i kakra·s tämä näeʙ, siäl on siottu lehme puχχõõ tšiin ja ta just näeb, (et) seal on seotud lehm puu külge kinni.

kaksin [< is] Ku-Len. = kahõõ; üksin mänit, kaksin tulit (Len. 294) üksi läksid, kahekesi tulid.

kak/šikko: -tšikko J-Tsv., hrl. pl. -šikoᴅ Kett. M Lu J -sikoᴅ Lu J -tšikoᴅ M J kahtšikoᴅ Lu kaksik, kaksikud двойняшка, двойня, близнецы; J sitä han nämä õlla-tši [sic!] üht näkkoa, ku nämä oŋ kakšikoᴅ sellepärast nad ju ongi üht nägu, et nad on kaksikud; Lu täl jo kaksikoᴅ tal (on) juba kaksikud; J kaktšikod on nii ühellaizõᴅ, jot raŋkk on tunta kaksikud on nii ühesugused, et raske on (ära) tunda; J näd millõ naiŋ ku tetši podarka ni tetši: sünnütti kaktšikoo vaat, kus naine tegi mulle alles kingi: sünnitas kaksiku(d).

kakš/o K-Ahl., hrl. pl. -oᴅ Kett. M-Set. = kakšikko.

kaktu/ᴢ M, g. -hsõõ: -sõõ M kaktus кактус.

kal/a Kett. K R-Eur. R-Reg. L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku Kr (V vdjI Ko) Кала Tum. Ка́ла Pal.2 K-reg.2 Ii-reg.1 kalla ~ kaala Kr, g. -aa Kett. K P Lu Li Ra J kal̆laa M Kõ vdjI I -a J 1. kala рыба; S kal̆laa söötii suurõs pühäᴢ kala söödi suure paastu ajal; M kase on kori, kazella kalamehet püüvvettii kal̆laa see on ruhi, sellega püüdsid kalamehed kala; M üvä püütü kal̆laa õli tänännä täna oli hea kalasaak (kalapüük); M tuli kalanikka tšül̆lää, meemmä õssamaa kal̆loita kalakaupmees tuli külasse, läh(e)me kalu ostma; Ra kala on rookõᴢ, a liha on luukõᴢ kala on luine, aga liha on kondine; Lu kakkotuuli veep kalaa kattilassa poiᴢ kk. kagutuul viib kala katlast ära; Lu kala algap pillaussa päässä vs. kala hakkab riknema peast; R eb lepu [= lõpu] meri kaloss süvä auta ahvakkais [= ahvakkoiss] (Reg. 40) rl. ei lõpe merest kalad, sügavast haua(koha)st ahvenad; M jõka kalall on õma tuŋkoaika igal kala(liigi)l on oma kudemisaeg; J tuõp kalaa kuto-aikõ, siz on kalat kõikõllaizõᴅ rl. (kui) tuleb kala(de) kudemisaeg, siis on kalu kõiksuguseid; Li kala pellaaʙ kala mängib; M kala kuttõõʙ ~ Lu kala kuttiiʙ ~ J kala kutõõb (Must. 172) kala koeb; Lu omaz rannas püvvettii suurta kallaa oma(s) rannas püüti suuri kalu; M kutuhaili on laiha kala kudemisaegne räim on lahja kala; M sütšüzül ovad razvakkaat kalaᴅ sügisel on rammusad (rasvased) kalad; J miä ison toorõtta i soolõssa kallaa mul on isu toore ja soolase (= soolatud) kala järele; Lu elävä kala elus-kala; M kaptšo·nnyi kala suitsukala; J soolõttu kala soolatud kala; Li maukuukaa kala isakala, niisakala; Li marjaakaa kala emakala, marjakala; J isä kalal on totku isakalal on niisk; P meri kala merekala; J marjõ kala emakala, marjaga kala; J soomus kala soomustega kala; J muta kala mudakala; J kalaa rakko ~ M kal̆laa rakko kala ujupõis; K kalaa marja ~ M kal̆laa marja kala mari; M kal̆laa mahso kala niisk; Lu kalaa žaabraᴅ kala lõpused; Lu kalaa siivõᴅ ~ M kal̆laa siiveᴅ kala uimed; Ra J kalaa roo ~ M kal̆laa roo ~ J kalaa rooto kala luu; kala rood; M kal̆laa seltšäroo kala seljaluu e. rood; M kal̆laa õimõᴅ, näitä on paĺĺo, hoikukkõizõd niku niitiᴅ kala luud, neid on palju, peenikesed nagu niidid; Lu rauta korissa ajõtaa kalaa razvaa raudkiisast aetakse kalarasva; Lu kalaa kutu kalakudu; Lu kalaa mutukõᴢ ~ peen kalaa poika kalamaim; Lu kalaa raassõli kalade ülesostja; J kala pullu ~ Lu J kala rakko kala põis, (kala) ujupõis; Lu kala äntä ~ J kala änt kala saba; J kala soomuss kurasõõkaa revitää i torkaakaa kala soomuseid (-soomust) kraabitakse (rebitakse) noaga ja riiviga; Lu kala siiveᴅ kala uimed; J kala rooto kala luu; Lu kala mukkura ~ kala marja ~ J kala marjõ kala mari; J siä õõd vohm, niku kala pää sa oled loll, nagu kala pea (on sul otsas); Lu kala razva ~ J kala razvõ kalamaksaõli; Lu kala poigaᴅ kala-

pojad, -maimud; M meil eb õõ kala men̆nua meil (sisemaal) ei tegelda kalapüügiga; M kala kuttõõʙ, sis täm tuõʙ suurõõkaa artteliikaa; sitä aikaa kuttsuas kala tuŋku (kui) kala koeb, siis ta tuleb suures parves; seda aega kutsutakse kala(de) kudemisaeg; J kala püüös tšävve kalapüügil käia; J med́d́e poolõ rahvõz oŋ kala püütšill meie kandi rahvas on kalapüügil; P on kala võrkod ripusõttu kalanikkoil kuivamaa kalavõrgud on kalureil kuivama riputatud; Lu kala püütäjä kalapüüdja, kalastaja, kalur; Kõ bõ kala voos (Len. 214) ei ole kala-aasta; J tehtii kala piirgaa tehti kalapirukat; J keitettii kala suppia keedeti kalasuppi; 2. fig. kala (peigmehe v. venna hellitusnimi rahvalauludes) рыба (ласкательное название жениха или брата в народных песнях); K tšülve, tšülve, velvüeni, kasivu, üvä kalani (Al. 45) rl. vihtle, vihtle, mu vennake, pese ennast, mu hea kala; K ühsi meni velvüeeni, kahe tuõp üvä kalani (Salm.1 772) rl. üksi läks mu vennake, kahekesi tuleb mu hea kala (= vend); J kavassu kala üväni rl. jäi kauaks mu hea kala (= peig); R kauka on tullut kalani (Reg. 15) rl. kaugelt on tulnud mu kala (= peig); R püüti veljeltä isäni, kasvattajaa kalaltani, jätti peenenä peräle (Eur. 36) rl. võttis (püüdis) vennalt (mu) isa, kasvataja mu kalalt, jättis (ta) väikesena järele; R emüd seizob uhzualla, tširja tšiatikko tšäezä, kala kaasat kainalosa (Reg. 23) rl. emake seisab künnisel (ukse all), tikitud särk käes, peiupüksid kaenlas; ■ Li hoono kala, i vee päällä lentääʙ kiil, ka vee kohal (peal) lendab. – Vt. ka bokšu-, emä-, haili-, isä-, kaarn-, karassi-, kuha-, kulta-, kurvi-, kutu-, lahna-, liŋka-, lõhi-, maõ-, meri-, minoga-, mukkura-, niiska-, nootta-, opo-, pokša-, pühä-, raapuška-, razva-, raut-, silmu-, särtši-, treska-, tuŋku-, valas-, võrkko-. – Vt. ka kalo, kaluᴅ.

kalaa: kal̆laa M adv. kalale (наречие в форме илл-а от kala); menet kal̆laa lähed kalale. – Vt. ka kalalõõ.

kalaa-luu J-Tsv. kalaluu рыбья кость.

kalaapüütö (Li) kalaa-püütö J-Tsv. kalapüük ловля рыбы, рыболовство; Li müö õlimmõ kalaapüüvvöz võrkkoikaa, meite siiz näed jää vei me olime kalapüügil võrkudega, meid siis, näed, jää viis. – Vt. ka kalapüütö, kalapüütü.

kala-flootta Lu kalalaevastik рыбопромысловый флот.

kalahmo vt. kahmalo.

kalain Ränk kal̆lai/n ~ -nõ M, g. kalaizõõ = kaluvi; M kal̆lain, koira, tšäpü, kõig azuᴅ, miz̆zeekaa kut̆toaz võrkkoa kalasi, (võrgu)koer, (võrgu)käbi, (need on) kõik riistad, millega kootakse võrku.

kalakaatsaᴅ K-Al. peiupüksid (pulmas) жениховы брюки (деталь свадебного наряда); emüt seizob uhzõõ alla, kalakaatsad kainaloza, tširja-tšiutikko tšäezä (Al. 46) rl. emake seisab künnisel (ukse all), peiupüksid kaenlas, tikitud särk käes.

kalakaššeli M kala-kaššeli Ra kalakess, -märss кошель для рыбы; M kalakaššeli õli pärreessä tehtü kalakess oli peergudest tehtud; Ra võta kala-kaššeli selläss võta kalakess seljast.

kalak/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J kalarikas рыбный, богатый рыбой; täüs kalamees tääp kõik kalakkat paikõᴅ tõeline kalamees teab kõiki kalarikkaid paiku.

kalakatĺetta M = kalakatletti.

kalakatletti M Lu kalakotlet рыбная котлета.

kalakauhtana R-Eur. peigmehe kaftan, peiukaftan (pulmas) женихов кафтан (деталь свадебного наряда); isüt seisöb uhse alla, saare saappagat tšäesä, kalakauhtana kainalossa (Eur. 33) rl. isake seisab ukse all, Kroonlinna(st toodud) saapad käes, peiukaftan kaenlas.

kalakoorma (M-Set.) kalakoorem воз рыбы; mees tuõb kalakoormaa kaa (Set. 4) mees tuleb kalakoormaga.

kalaleemi M Lu 1. kalaleem рыбный отвар; Lu kalaleemi. kallaa on keitettü vai lihhaa keitettü, se on supileemi kalaleem. (Kui) kala on keedetud või liha (on) keedetud, see on (supi)leem; 2. M kalasupp, uhhaa уха. – Vt. ka kala-suppi.

kalalõõ M adv. kalale (наречие в форме алл-а от kala); mehet tultii kalalõõ mehed tulid kalale. –Vt. ka kalaa.

kalamarja M Lu Li Ra J I kalamari икра; Lu mukkuraa jutõllaa toožo kalamarja m-t nime-

tatakse ka kalamarja(ks). – Vt. ka kalamukkura.

kalamaukku Li kala-maukku J 1. niisk молоки; Li kalamaukku, valkaa. kalamaukkua ku keitettii, siis tätä i süütii niisk, valge. Kui niiska keedeti, siis teda ka söödi; 2. Li J kalamari икра. – Vt. ka kalamarja, kalamukkura, kalaniiska.

kalam/eeᴢ M Lu (K J) -ieᴢ P kala-meeᴢ J-Tsv. kalamees, kalastaja, kalur рыболов, рыбак; M minuu isä õlitši kalameeᴢ, tšäüsi aina korilla jarvõõ minu isa oligi kalamees, käis aina künaga (~ ruhega) järvel; Lu kalamehet tšäüväᴅ kallaa püütämäᴢ kalurid käivad kala püüdmas. – Vt. ka kalanikka, kalapüütäjä, kalastaja.

kalamehii-vene J kalastus-, kaluripaat рыбацкая лодка, рыбница.

kala-meri J kalameri море, где водится рыба; kavassu kala-merelee rl. jäi kauaks kala-

merele.

kalamukkura Lu Li = kalamarja; Li antakaa millõ vähäzee kalamukkuraa andke mulle natuke kalamarja.

kalaniiska Ra kalaniisk молоки. – Vt. ka kalamaukku.

kalanik/ka K-Ahl. L M Lu (P), g. -aa M Lu 1. kalamees, kalastaja, kalur рыболов, рыбак; M üvä kalanikka tääʙ, kuza on üvät paikaᴅ hea kalamees teab, kus on head (püügi)kohad; M se tõgõ on semperäss, etti kalanikaᴅ püütääs siεl kal̆loi see tõke on sellepärast, et kalamehed püüavad seal kalu; P on kala võrkod ripusõttu kalanikkoil kuivamaa (Mäg. 89) kalavõrgud on kalureil kuivama riputatud; M soikkolazranta kõik piettii miikkulapraaznikkaa, se õli kalanikkojõõ praaznikka kogu Soikkola rand pidas nigulapäeva, see oli kalurite püha; M miä õlõn kalanikaa tütär ma olen kalamehe tütar; 2. kalakaupmees рыботорговец, рыбник; M tuli kalanikka tšül̆lää, meemmä õssamaa kal̆loita kalakaupmees tuli külasse, läh(e)me kalu ostma. – Vt. ka järvi-, meri-. – Vt. ka kalameeᴢ, kalapüütäjä, kalastaja.

kalańis/ta: -t J-Tsv., g. -taa J asunik, kolonist колонист; jaamõn nall kalańistõd rikkassi eletti Jamburgi lähedal elasid asunikud rikkalt; kalańistõt tuntõvõt haria õmii(t) põltoi(t) asunikud oskavad oma põlde harida.

kalapullo Li = kalarakko; kalapullo on kalalla vattsaᴢ ujupõis on kalal kõhus.

kalapullu Li kala-pullu J = kalarakko.

kalapüütäjä Lu (J-Must.) kala-püüt/äjä Lu -ejõ J-Tsv. = kalameeᴢ; Lu kalapüütäjä püüvväb mereᴢ, jõgõᴢ, järves kõikõlaajassa kallaa kalamees püüab merel, jõel, järvel kõiksugust kala; Lu raassõlid õsõttii kalapüütäjält kalaᴅ ülesostjad ostsid kalurilt kalad (ära); Lu tševäd-miikkula, kalapüütäjii praaznikka kevadine nigulapäev, kalurite püha.

kalapüütö Li 1. kalapüük ловля рыбы, рыболовство; 2. kalasaak улов рыбы, добыча рыбы. – Vt. ka kalaapüütö, kalasaattši.

kalapüütü M = kalaapüütö.

kala-raasseli Li kalade ülesostja скупщик рыбы; kala-raasselit tšäütii kallaa õssamõzõ kalade ülesostjad käisid kala ostmas.

kalarakko Lu kala põis, (kala) ujupõis плавательный пузырь (у рыбы); kalal on rakko, kalarakko kalal on põis, ujupõis. – Vt. ka kalapullo, kalapullu.

kalarooto Li J-Must. kala rood рыбий позвоночник.

kalarosola M kalasoolvesi рыбный рассол; liharosola, kalarosola, kapussarosola, i ogu-rittsolailla on rosola lihasoolvesi, kalasoolvesi, (hapu)kapsasoolvesi, ja kurkidel on soolvesi.

kala-saattši Li J-Tsv. kalasaak улов рыбы, добыча рыбы. – Vt. ka kalapüütö.

kaĺas/ka L M Lu -k J-Tsv., g. -kaa: -ka J 1. kaless коляска; M rattaat, kummad õltii päältä tšiin, näit kutsuttii kaĺaska vankrid, mis olid pealt kinni, neid kutsuti kalessiks; Lu kunikaz ajap kaĺaskoil kuningas sõidab kalessidega; 2. lapsevanker (детская) коляска; Lu kaĺaska õsõtaa lahsiil lapsevanker ostetakse lastele.

kalasoomuᴢ Li kala-soomuᴢ Lu kala soomus рыбья чешуя.

kalast/aa Lu J, pr. -an Lu, imperf. -in Lu kalastada, kalu püüda ловить рыбу, рыбачить; J miä ku varai algin kalastaa, seltä taitaa kallaa nii suvaan et ma hakkasin varakult kalastama, seepärast vist armastan nii (väga) kala; Lu miε õõn ain kalastannu ma olen alati kalastanud.

kalastaj/a Lu Li, g. -aa Lu = kalameeᴢ; Lu norila, se onõ kalastajaa riissa (nooda-, võrgu)ritv, see on kaluri tööriist.

kalastajaa-sõlmi Lu kalamehesõlm узел рыбацкий штык. – Vt. ka kalasõlmi.

kalastüüdeni J kalasült рыбный студень.

kala-suppi Lu kalasupp, uhhaa уха. – Vt. ka kalaleemi.

kalasõlmi Lu = kalastajaa-sõlmi.

kalatagra Lu kalatükk кусок рыбы; ilma leipää miä sein kalatagraa ma sõin kalatüki (ära) ilma leivata.

kala-tšülä Li kaluriküla рыбацкая деревня; liivtšülä õli kala-tšülä Liivtšülä oli kaluriküla.

kalat/tsi Lu J (K) -si K-Ahl. -tši Li, g. -sii Lu Li sai булка, белый хлеб, калач; Lu miä teen kalattsia, sekkaan jämmiä taitšinaa ma teen saia, segan paksu taina; K a kalattsiilla kazvatitta rl. (itkust:) aga saiadega kasvatasite (mind); J kalattsi javoss tehtii valkaaᴅ leipää saiajahust tehti saia.

kalattsijavo M Lu Li kalattsi-javo M Li püüli-, saiajahu ситная мука; M kalattsi-javoss õli tehtü piiraga püülijahust oli tehtud pirukas; Lu nisujavossa teχ́ χ́ jää nisukakkua i nisuleipää, a kalattsijavossa teχ́ χ́ jää kalattsia, kalattsisaijaa nisujahust tehakse nisukakku ja sepikut, aga püülijahust tehakse saia.

kalattsisaija Lu = kalattsi.

kalatuŋko M kala(de) kudemisaeg нерест (как период); kõõs kala kut̆tõõʙ, siz on kalatuŋko, sis täm partitta·a tuõʙ kui kalad koevad, siis on kalade kudemisaeg, siis nad tulevad parvedena.

kalatuška vt. kolotuška.

kalavan/a Lu, g. -aa tekilast палубный груз.

kalavesi J kalavesi, kalastusvesi воды, где водится рыба; meillä bõõ pesuvesiä, epko kalavesiä rl. meil pole pesuvesi ega kalavesi.

kalavorotk vt. kolovorotka.

kalavõrkko M kala-võrkko J-Tsv. kalavõrk рыболовная сеть; J sakka kala-võrkko tihe kalavõrk.

kalbas/sa Ränk P galbassa P -sõ Ränk, g. -aa P = kalbassi.

kalb/assi P M I -õssi Lu Li J-Tsv. galbõssi J-Tsv., g. -asii P -õsii Lu Li J galbõsii J vorst колбаса; M i kalbassia sein gartšitsaakaa ka vorsti sõin (ma) sinepiga; M võtõttii vertä, senessä siis tehtii kalbassia, veri kalbassia võeti verd, sellest siis tehti vorsti, verivorsti; P kalbasii kuori vorstinahk. – Vt. ka mahsa-, veri-.

kalbašnik/ka Lu, g. -aa Lu vorstimeister колбасник.

kalduna vt. kolduna.

kale vt. kalõ.

kalend/eri ~ -õri J-Tsv., g. -erii ~ -õrii J kalender календарь; katso kalendõrisõ, mikä päiv tänävä on vaata kalendrisse, mis päev täna on.

kaleŋkoor, kaleŋkora, kaĺeŋkora vt. kaliŋ-kora.

kaleŋkori vt. kaliŋgori.

kalevirukka R-Eur.: kump on vakka vahtšikaasi, se on emäni vakka, siit saat kalevirukaa (Eur. 40) rl. kumb on vaskkaanega vakk, see on mu ema vakk, siit saad kalevist seeliku.

kalganakuk/ka Lu -k Ra tedremaran лесная лапчатка.

kalganaroho I = kalganakukka.

kalhi/a Li, g. -a kare жёсткий; meijee lampaal on kalhia villa meie lambal on kare vill; lõŋkatšuutto võib õlla kalhia (villane) kampsun võib olla kare; kalhia roho kare rohi. – Vt. ka kalkõa, kalpõa, kalõ, karmõa, karskõa, karõa.

kalχoza vt. kolχoza.

kalhozi, kalχozi vt. kolχozi.

kal/i K-Ahl. K-Lön., g. -ii kaigas, kepp (kurnimängus) палка; бита (в игре в рюхи); K milä nõisemm mäńtšämääse, kulilako vai kalila. kuli kukkui taivaase, kali veeri kalmo-teele (Ahl. 106) rl. millega hakkame mängima, kas kurnipulkadega (kurnipulgaga) või keppidega (kaikaga)? Kurnipulk kukkus taevasse, kaigas veeres kalmuteele. – Vt. ka ḱena-ḱeppi.

kali/dora M Lu I kaĺidora (Kõ) -ndora J kaĺindor/a J-Tsv., g. kalidoraa: -aa J koridor, esik коридор; M kalidoraᴅ, ned vass nüt tultii, vassõsiiza kotolaiza koridorid, need tulid alles nüüd, uutes majades; J vee järtšü kaĺindorasõ vii pink esikusse.

kalin/a P M Lu J, g. -aa P 1. lodjapuu калина; J ais siä kalina ais siä malina, ais siä udala minuu pää (muinasjutust:) oi sina, lodjapuu, oi sina, vaarikas, oi sina, minu osav pea; P rütšie javoissa tehtii mämmiä, pantii kalinaa marjoi süämmie rukkijahust tehti (imaldatud) rukkijahuputru, pandi lodjapuumarju sisse; M kalina puu lodjapuu; 2. lodjapuumari ягода калина; M kalinaᴅ, kauniid marjaᴅ; kalinat kazvaas kalinapuuza; viha marja, a ku tšülmä tätä paaʙ, sis tämä tuõb makuza marja lodjapuumarjad, punased marjad; lodjapuumarjad kasvavad lodjapuus; kibe mari, aga kui külm teda näpistab (võtab), siis muutub ta maitsvaks marjaks.

kalinamarja Lu Li J-Must. I kalimmar/ja Lu -õ J-Tsv. 1. lodjapuumari ягода калина; Lu kalimmarjass teχ́ χ́ ää lahsiillõ lekarstvaa lodjapuumarjadest tehakse lastele ravimit; I kalinamarja kazvab mettsäzä i tõizõla akkunalla kazvaʙ. tätä ep süüvväɢ, puuza kazvaʙ. kenad marjaᴅ, sor̆rõaᴅ, kauniiᴅ lodjapuumarjad kasvavad metsas ja mõnel kasvavad õues(ki). Neid ei sööda, puus kasvavad. Ilusad marjad, jämedad, punased; 2. J-Tsv. kibuvitsamari плод шиповника.

kalinamarjapuu M kalinmarjapuu Ra kalimmarjõ-puu J-Tsv. = kalinapuu.

kalinapuu K M S kalinpuu ~ kalimpuu M lodjapuu калина; M meil siin kaivoo tüvennä kazvap kalinapuu. kalinat kazvaas kalinapuuza meil siin kaevu juures kasvab lodjapuu. Lodjapuumarjad kasvavad lodjapuus.

kaliŋgor/i ~ kaleŋkori M, g. -ii = kaliŋkora; valkõass kaliŋgoriss valgest kalingurist.

kaliŋ/kora M -gora Lu kaĺiŋgora Ra kaleŋ-

ko/ra ~ -or J-Tsv. kaĺeŋkora (J-Tsv.), g. kaliŋ/-koraa: -goraa Lu kaĺiŋgoraa Ra kaleŋko/ra ~ -ora J kalingur коленкор; J kazett [= kazess] kaleŋkorass õmpõ millõ tšiutto de kaatsõᴅ sellest kalingurist õmble mulle särk ja püksid; J mittaa tšetvert arššina kaĺeŋkoraa mõõda veerand arssinat kalinguri; Lu pokkoinikka katõttii kaliŋgorall surnu kaeti kalinguriga; M valkõa kaliŋkora valge kalingur.

kaliŋko/rõin Ra -orõin Li kalingurist коленкоровый; Li i õli valkaa tšuutto, kaliŋkoorõin ja oli valge särk, kalingurist.

kaliŋko/rovõi M -orovõi Li = kaliŋkorõin; Li i lõŋkõjupkõ õli, i valkaa jupkõ, kaliŋkoorovõi, toož nelläkaŋkoin ja villane seelik oli, ja valge seelik, kalingurist, samuti neljast kangalaiusest; M kaliŋkorovõi tšiutto kalingurist särk.

kalit/ka M Lu -kõ ~ -k J-Tsv., g. -kaa J jalgvärav калитка; Lu kalitka on suurõõ väräjää rinnal jalgvärav on suure värava kõrval.

kalit/taa Li -ta J-Tsv., pr. -an: -õn Li J, imperf. -in Li J 1. kuumutada, hõõgutada калить, на-, рас-; J kane kirpitsõd oŋ kalitõttu õikõ kauniz-musassi need telliskivid on kuumutatud õige punamustaks; J kalit raut kuumõssi aja (hõõguta) raud kuumaks; 2. karastada (rauda) калить, за-; Li rautaa saap kuumõttaa; seppä kuumõtõb i siiz lazzõb vettee, kalitõʙ rauda saab kuumutada; sepp kuumutab ja siis laseb vette, karastab.

kaljua vt. kaĺĺua.

kalkka/la¹ K-Set. M Kõ Lu (Ra) -l Lu, g. -laa Lu (lina)kupar (семенная) головка льна, льноголовка; M lin̆naa pääd on kalkkalaᴅ linapead on kuprad; Lu linaa kalkkala, se kuivõtõttii, tapõttii linakupar, see kuivatati, kupardati. – Vt. ka lina-.

kalkkal/a² Kõ, g. -aa harilik kellukas раскидистый колокольчик.

kalkk/alõ L M J-Must. -õlõ (J), g. -alõõ = kalkkala¹; L kalkkalõd jεävät tulavuotyõ siemenessi kuprad jäävad tulevaks aastaks seemneks. – Vt. ka lina-.

kalk/ki K P Lu (Kett.) Калки Tum., g. -ii K P lubi известь; P põlõttaass kalkkia põletatakse lupja; P tehtii iestää fundamentti paasi-tšivessa, kalkiss vai savvyõkaa tehti kõigepealt vundament paekivist, lubja(st) või saviga; Lu kerstovaa stanttsas kalkkia kaivõtaa Kerstova jaamas (= jaama lähedal) kaevatakse lupja.

kalkkun/a¹ (P), g. -aa kanepiseemnekäkk колобок из конопляных семян; kańivaa siemeniiss survõttii [= survottii], tehtii kalkkunoi. tehtii semmoizõt kakuᴅ. kutsuttii kalkkunoiss kanepiseemneid tambiti (suruti), tehti kanepiseemnekäkke. Tehti niisugused käkid. Kutsuti kanepiseemnekäkkideks. – Vt. ka talkkuna.

kalkku/na²: -n J-Tsv., g. -naa ~ -na J kalkun индюк; J kalkkunõll räkä johzõb nenäss (rahvapärane ütlemine kalkuni nokaloti kohta:); kalkunil jookseb tatt ninast; J kalkkuŋ kukko isakalkun; J kalkkuŋ kana emakalkun.

kalkku/ni K Kõ -n J, g. -nii K J = kalkkuna²; Kõ ind́juškaᴅ, vaissi kalkkuniᴅ i-d, vadja keeles kalkunid.

kalkõ/a M-Set., g. -a = kalhia.

kalla¹ vt. kala.

kalla² vt. kallaᴢ.

kall/aa Lu, pr. -an Lu, imperf. -õn haalata (laeva köitpidi randa vedada) подтя/гивать, -нуть (судно к пристани при помощи каната); alus pannaa ühel tšüllel, vahval poolõl pannaa paino, siz alus kallataa rantaa purjelaev pannakse ühele küljele, tugevale poolele pannakse raskus, siis alus haalatakse randa.

kaĺĺahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J hüüatada, (korraks) hüüda кликнуть, вос-, о-; mettses kui kaĺĺahtaaᴅ, nii kajahtaab vassa kui metsas hüüatad, siis kajab vastu; õllõizit han kaĺĺahtannu patrulii appii oleksid ometi hüüdnud patrulli appi; tämä kaĺĺahtaᴢ tõiss suurõ ääneka ta hüüdis teist valju häälega. – Vt. ka kaĺĺuhtaassa.

kal/laᴢ P Ke-Set. Lu Ra J (K-Lön. R-Lön. R-Reg.) -lõᴢ J-Tsv. -las ~ -les ~ -la Kr, g. -laa K Ke Lu Ra -la J 1. kallas, rand берег; J lain viskõs tämä kallalõõ laine viskas ta kaldale; J miä menin marja muilõõ mailõõ, lintu muilõõ liivikkoilõõ, kana muilõõ kallailõõ, toomi tõisiilõõ vesiilee rl. läksin ma, mari, muile maile, lind, muile liivikuile, kana, muile kallastele, toomingas, teistele vetele; P läämmä uomniiz varai kallaz vettä kantama rl. lähme hommikul vara kaldavett kandma; 2. mägi; mäeveerg гора; склон горы; Lu kallaz on mätši k. on mägi; Lu kallaz on mäee veero k. on mäeveerg; Kr kalla orku mäejalam.

kal/lata¹ (K-Ahl.), pr. -taan [?], imperf. -tazin [?] (teed andes) kõrvale tõmbuda v. astuda уклон/яться, -иться в сторону, расступиться в стороны, посторониться; K tšülää rahvas, risti-rahvas, nõiskaa iessä ellältäni, kahee poolee kalttaakaaka [sic!], antakaa teetä tedrileni, maata maasikkaiseleni (Ahl. 92) rl. külarahvas, ristirahvas, minge eest mu armsal(t), astuge kõrvale kahele poole, andke teed mu tedrele, maad mu maasikakesele. – Vt. ka kallõta, kalttiissa.

kal/lata²: -lõt [< e] J-Tsv., pr. -laan J, imperf. -lazin: -lõzin J kallata, valada лить, нали/вать, -ть; kallak millõ ühs pikari viina kalla ometi mulle üks pits(itäis) viina.

kallaus vt. kallõhuᴢ.

kalles¹ vt. kallaᴢ.

kalles² vt. kalliᴢ.

kallii/ssa Lu, pr. -ʙ Lu, imperf. -zi = kallissua¹; alus kalliiʙ tuulõõkaa purjelaev kaldub tuulega (küljele).

kalli/issi P M Lu Li -ssi Lu-Len. -iss P -issiɢ I kaĺliissiɢ vdjI kallilt дорого; Lu maklõkka meez on se inemin, tšen ookaassi õsab i kalliissi müüʙ spekulant on see inimene, kes odavalt ostab ja kallilt müüb; I miä õs̆sii koo i mahsõõ kalliissiɢ ma ostsin maja ja maksin kallilt; M se millõõ tuli (~ nõis) kop̆peekkaasõõ, vähäkkõizõ kalliissi annõn see läks mul(le) kulukaks, andsin natuke palju (kallilt).

kalliń Kr küngas бугор, холм; peen kalliń väike küngas.

kalli/n (P), g. -zõõ [?] kallike дорогуша; sõzar kallis kallizeni rl. õde kallis, mu kallike.

kaĺĺio Lu: tšivi kaĺĺio õli metsää süämes, siäl pool raut-teeᴅ kivistik (= kivirohke paik) oli metsa sees, sealpool raudteed.

kallis-päi/vä: -v J-Tsv. püha праздник; oomõŋ kallis-päiv́, tüüt evät tee homme (on) püha, tööd ei tehta.

kallis/saa Li, pr. -an Li, imperf. -in Li hoonetele uusi aluspalke panna подв/одить, -ести брёвна под здание, подв/одить, -ести здание; tämä kallissi oonõõᴅ. enne kood vet́ salvottii maa päälee, eb õllu alla fundamenttia, i oonõõt tšiiree märkänestii, i koto laskõõᴢ. a siis kallisõttii oonõõᴅ, pantii uuvvõd irred allõ, kallisõttii tema pani hoonetele uued aluspalgid. Ennemalt ju raiuti majad üles (= ehitati) maa peale, vundamenti ei olnud all, ja hooned pehkisid kiiresti ära, ja maja vajus. Aga siis pandi hoonetele uued (alus)palgid alla; ratis saap kallissaa, i sauna, saraja. kõig mitä on salvottu, se kõik saap kallissaa aidale saab uusi aluspalke panna, ja saunale, kuurile. Kõigele, mis on üles raiutud (= ehitatud), kõigele sellele saab uusi aluspalke panna.

kallis/sua¹ Lu, pr. -uʙ Lu, imperf. -su Lu (küljele) kalduda крениться, на-, клониться, на- (на бок); alus kallisup tuulõõkaa purjelaev kaldub tuulega (küljele); ku tuõp suur sää, siz laiva kallisuʙ kui tuleb suur torm, siis laev kaldub (küljele); koorma kõikkinaa kallissu ühtee tšültšee koorem kaldus täiesti ühele küljele. – Vt. ka kalliissa, kallistaassa, kallistua, kallõta.

kallis/sua² J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -su J kallineda, kallimaks minna дорожать, вз-; kõik tavar kallisuʙ kogu kaup kallineb.

kallis/sussa: -suss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -suzi J = kallissua².

kallista/a J, pr. -n, imperf. -zin J refl. (end) kallutada наклон/яться, -иться; kallistazin katt-somaa rl. kallutasin (end) vaatama.

kallistaa/ssa Lu, pr. -ʙ Lu, imperf. -zi = kallissua¹; näd jo kallistaaʙ, nõizõb laŋkõõmaa vaat, juba kaldub, hakkab (küljeli) langema.

kallis/tua (Lu), pr. -tuʙ, imperf. -tu Lu = kallissua¹; jo kallistu juba kaldus (küljele).

kall/iᴢ Set. K-Al. R U L P M Lu Li J I (Kõ-Len.) kalĺis K-Ahl. kaĺliᴢ Kett. J-Must. J-Tsv. kaĺĺiᴢ M (R P Ke) -es Kr, g. -ii K L P M Lu J kaĺlii Kett. kaĺĺii P -ee Lu J kaĺĺee Ke -õõ Lu 1. kallis, armas; subst. kallim дорогой, милый сердцу; возлюбленн/ый, -ая; L minu kalliit kazvattõlijaᴅ rl. (itkust:) minu kallid vanemad (kasvatajad); L anna antyõss armaz maa i kalliz õja (ohvripalvest:) anna andeks, armas maa ja kallis oja; Lu noorõp poika õli täll kõikkaa kalliip noorem poeg oli tal(le) kõige kallim; J kõlmõz on kallis kagra tšülvü rl. kolmas on kallis kaerakülv(iaeg); M blaagovišša on kallis praaznikka paastumaarjapäev on kallis püha; M minuu kalliz isub rihenneeᴢ minu kallim istub esikus; 2. (hinnalt, maksumuselt, väärtuselt) kallis дорогой, дорогостоящий; M krinttsolailla seizop täm̆mää staruhha, piholla kalliz nahkõn dušegreika, kalliid elmeet kaglaza verandal seisab tema eit, õlul kallis nahkvest, kallid helmed kaelas; Lu sepää tüü on kalliᴢ sepatöö on kallis; Lu kurvi õli kalleep kala kui aili norss oli kallim kala kui räim; L kui kallis sõizoʙ kui palju (see) maksab (kui kallis see on)?; J leip lõppu, de aik tuli kallessi leib sai otsa (lõppes) ja aeg (= elu) muutus kalliks; J kõig on kallessi mennü kõik on kalliks läinud; M kalliissi kane kapusat tultii need kapsad läksid (meil) kalliks (maksma); M üvä nainõ kalliip ku üvä lukko kooza hea naine on kallim kui hea lukk majas; Lu oma nahka on kalliᴢ oma nahk on kallis; Kr kalles śchkihwi kalliskivi; ■ J kalliz ohtogo püha õhtu; L kalliz vijjespäivä suur reede; Lu maaentšäüs-päivä on kallis päiv taevaminemispüha on püha(ne päev); Lu terppigaa kalleel päiväl, elkaa riijelka kannatage pühasel päeval, ärge riielge; J hülgetka tšedret, tänävä kaĺliz ohtõgo jätke ketramine, täna on püha(de)laupäev (pühade eelõhtu).

kaĺĺ/o Lu Ra J, g. -oo ~ -o J kalju скала, утёс; J rant kaĺĺoisõ on rikkaunnu aluᴢ rannakaljude vastu on purunenud purjelaev. – Vt. ka tšivi-.

kaĺĺoi/n J-Tsv., g. -zõõ J kaljune скалистый.

kaĺĺozik/ko Lu J-Tsv., g. -oo Lu J kaljustik, kaljune v. kivine koht скалистая, каменистая местность; J soomõz on irmutoit kaĺĺozikoᴅ Soomes on määratud kaljustikud; J kaĺĺozikkos kazvop katag da petäi kaljusel kohal kasvab kadakas ja mänd; Lu tšivikko vai kaĺĺozikko kivistik (= kivirohke paik) või kaljustik.

kallot/taa (K-Ahl.), pr. -an K, imperf. -in kallutada, kummutada опроки/дывать, -нуть; sis miä piän pittšät piirut, sis joomma jõka õluet, piämmä jõka pikarit, jõka kannut kallotamma (Ahl. 103) rl. siis ma pean pikad peod, siis joome (ära) kõik õlled, peame (käes) kõik peekrid, kõik kannud kallutame (tühjaks).

kaĺĺ/u J-Tsv., g. -uu J kisa, karjumine крик; katt-sahtaa, mikä se kaĺĺu kujall on vaata korraks, mis kisa see väljas on. – Vt. ka kaĺĺumin.

kaĺĺu/a Lu Li Ra J kaljua (J-Must.), pr. -n Lu Li Ra J, imperf. -zin Lu Ra J 1. karjuda, kisa-

da; huigata, häälitseda (lindude kohta) кричать, вопить; кликать, издавать звуки (о птицах); J issuzin maalõõ itkõmaa, tšivee päälee kaĺĺumaa rl. istusin maha nutma, kivi peale kisama; Ra tabušnikat kaĺĺuttii i tehtii tuli, jott ep tulliis susi tabunaa hobusekarjused kisasid ja tegid tule, et hunt ei tuleks hobusekarja; Ra se ku kaĺĺuʙ, kõhalt kurkkua küll see karjub, täiest kõrist; Ra miä kazell talvia jäin gluhoissi, piäp kaĺĺua, siis kuulõn ma jäin sel talvel kurdiks, peab karjuma, siis kuulen; Ra harakaa poigat kaĺĺutaa vaa süüvvä harakapojad karjuvad (= nõuavad karjudes) ainult süüa; J gajagõd nii tuzgõssi kaĺĺuta kajakad kisavad nii kurvalt; J hüüpiäs kaĺĺub üüllä öökull huikab öösel; J kuulõt, ku kurgõd kaĺĺuta kuuled, kui kured kruuksuvad; 2. hüüda, hõikuda клик/ать, -нуть, оклик/ать, -нуть, кри/чать, -кнуть; J kaĺĺup tüttöi meresse rl. hüüab tütreid merest; Li siz minnua kaĺĺuʙ, miä menin müütä siis hüüab mind, ma läksin (just) mööda; J miä ku kaĺĺun, siält kaijjahtab vassa kui ma hüüan, sealt kajab vastu; J kaĺĺutti urra·a meilee hüüti meile hurraa; J kaĺĺuja ääli on kõrveza kk. hüüdja hääl on kõrbes.

kaĺĺuhta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an, imperf. -azin = kaĺĺahtaassa.

kaĺĺumi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ = kaĺĺu; ohto, em või kannõtta sinu kaĺĺumisiit küllalt, ma ei või kannatada sinu kisa.

kaĺĺumizi J-Tsv. adv. karjudes, hüüdes с криком.

kalĺut/õlla (K-Ahl. R-Reg.), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. karjuda кричать; K kui annat tšuutoo tšilĺutellen, annat kaatsat kalĺutellen, sis siä piät pittšät virsut, paglat õhjahsee pahsutta (Ahl. 100) rl. kui annad (mehele) särgi kiljudes, annad püksid karjudes, siis pead sa (jalas) pikki pastlaid, paelad ohja(haru) jämedused; R idgeb tüüni tüttörikko, kalluttelob [= kalĺuttõlõb] pitšakassa (Reg. 44) rl. nutab tasane tüdruk, karjub pikapatsiline.

kallõhu/ᴢ (J-Must.) kallaus Kr, g. -u 1. rikkus богатство; J ja näütti tälle kõikki maailma riikit ja ned́je kallõhuset (Must. 154) ja näitas talle kõiki maailma riike ja nende rikkusi; 2. Kr (orig.: teuerung).

kallõzik/ko (J-Tsv.), g. -oo: -o J küngastik, küngasmaa холмистая местность; kõhtšizõ takann on lustit kallõzikoᴅ Koskise taga on ilus(ad) küngasmaa(d). – Vt. ka kaltõzikko.

kal/lõta M (Kett. R-Reg. L P) -lõtaɢ (I), pr. -tõõn [?]: -ttõõn M -ttyõn (L) -tõõ (I), imperf. -tõzin [?]: -ttõzin L -ttõziin P -tõzii (I) 1. (teed andes) kõrvale tõmbuda v. astuda уклон/яться, -иться в сторону, расступиться в стороны, посторониться; M pappi kad́itap kad́ilakaa, vätši ain kalttõõʙ, annap tällee teetä. piäp kallõta, antaa papilõõ teetä preester suitsutab viirukipanniga, rahvas aina tõmbub kõrvale, annab talle teed. Tuleb kõrvale astuda, anda preestrile teed; L lahzõt kalttõzivat plotnopassi issumaa lapsed tõmbusid kõrvale tihedamini istuma; 2. kalduda клониться, наклон/яться, -иться, отклон/яться, -иться (назад); I isud järd́üllä, kaltõõt tagep̆paaᴢ istud pingil, kaldud tahapoole; ■ P kuhõõ siä maamani armaani kaugas kalttõziiᴅ rl. kuhu sa, meie armas ema, kaugele läksid? – Vt. ka kallata¹, kalliissa, kallissua¹, kallistaassa, kallistua, kalttiissa.

kallõt/taa P M, pr. -an M, imperf. -in M 1. nihutada, tõmmata, lükata, (kohalt) liigutada подви/гать, -нуть, сдви/гать, -нуть; M turvas kallõttaaz et̆tee, etti ühsiid vihko ep tõkkuis siältä redel nihutatakse ette, et ükski vihk ei kukuks sealt (partelt alla); M lauta piäp kallõttaa tšehzrih̆hee laud tuleb nihutada keset tuba; M kallõta järtšü litšepälle, too nõõd valamaa möötää tõmba pink lähemale, muidu valad mööda; 2. vedada, viia; saata возить, везти; отправ/лять, -ить; P linapäätä liuguttaaza, kassapäitä kallõttaaza, rootsii roomad radgõtkoo rl. linapead (= neidu) sõidutades, palmikpäid (= neide) vedades rebenegu rootsi roomad; P sinua kallõttaass nüt kaugaᴢ rl. sind viiakse nüüd kaugele.

kalm/a K Lu I, g. -aa, pl. -aᴅ M-Set. Pi Lu (Kett. K U I) = kalmo; 1. K issuass kalmalla, kalmaa päälee istutakse kalmul(e), kääpa peale; Kett. kalm aukkoosõõ hauda; 2. hrl. pl.; K sis pantii grobaasõõ, vietii kalmailõõ nu i pantii mahaa siis pandi puusärki, viidi kalmistule ja, noh, maeti maha; I tšäütii kalmalõõ käidi kalmistul; I kalmal tšenniid eb itkõnnuɢ kalmistul keegi ei itkenud; I roitõltii šveedaa kalmaissa i levvettii mõnta aźźaa kaevati rootsi(aegsel) kalmistul ja leiti mitu asja; Lu rootsii kalmaᴅ rootsi(aegne) kalmistu.

kalmanurmi (I) kalmistulähedane põld поле вблизи кладбища; kalmanurmõlla on liivamaa kalmistulähedasel põllul on liivamaa.

kalma-uŋka (Kett.), kom. kalma-uŋgaakaa Kett. = kalmouŋka.

kalm/o L M S Lu J-Tsv. (K V I), g. -oo M J -uo L -o J, pl. -oᴅ K P M S Lu Ra J I (L) 1. kalm, hauaküngas, kääbas могила, могильный холм; J näd nii lugõttõõp mehe(s) kalmoll, jot kõik tšüüneled revip silmiiss näe, nii itkeb oma mehe kalmul, et lausa pisarad tulevad silma (pisarad kisub silmist); M teill on vizgattu kalmoo liivaa, salamii on vizgattu teil(e) on visatud (nõidumiseks) kalmuliiva, salaja on visatud; L võtõttii kalmuo uŋka i vietii kalmoilõ võeti mälestustoiduanum ja viidi kalmistule; J viimin koto inimizell on kalmoo aut viimane kodu inimesel on haud; J eli, eli, de viimitetši veeti kalmoo bugrolõõ elas, elas, ja lõpuks viidi kalmukünkale (= sängitati hauda); J ohto jo on rüüpettü gooŕa, ja nii tait kalmoo multassaa palju on juba muret rüübatud, ja nii vist hauani (kalmumullani); 2. hrl. pl. kalmistu, surnuaed кладбище; K kalmoilõõ tšäütii troittsa-laukopään surnuaial käidi (mälestamas) nelipühade laupäeval; I meemmäk kalmolõ pominoittamaa läheme kalmistule surnuid mälestama; S kõõs kalmoll pokoinikkaa nõõd autaa laskõmaa, itkõaz äälelt kui kalmistul hakatakse (hakkad) surnut hauda laskma, siis itketakse; Lu ku viinaa kuuli, siz ep pantu kalmojõõ, a pantii kuhõõleep kaukõõsõõ mettsää kui (keegi) suri viina kätte, siis ei maetud kalmistule, vaid maeti kuhugi kaugele metsa; V suurõt puud on vanas kalmoᴢ suured puud on vanal kalmistul; K vanail kattilaa kalmoill õli tšerikko Kattila vanal kalmistul oli kirik; J kooli minu kallis pojukkõin, autõzimm tšerikoo kalmoo suri minu kallis pojake, matsime (ta) kiriku surnuaiale; M karja makaš šveeda kalmol kari mäletses (magas) rootsi(aegsel) kalmistul; L šviedaa kalmuoᴅ rootsi(aegne) kalmistu; J med́d́e ittšä tappab va kalmo aitassaa meie elu jätkub vaid hauani (kalmistuaiani, surnuaiani); ■ M tämä on sõk̆kõa, eb näe mit̆täiᴅ, pulmad vai kalmot tullaᴢ ta on pime, ei näe midagi, kas tulevad pulmad või matused (= pulmalised või matuselised). – Vt. ka eri-, sõti-.

kalmoai/ta M -t J-Tsv. 1. kalmistuaed, -tara кладбищенская ограда; M kalmoaita rikkauᴢ, meni maalõõ kalmistuaed lagunes, langes maha; 2. J-Tsv. kalmistu, surnuaed кладбище.

kalmo-auta (J-Tsv.) (kalmistu)haud могила; kalmo-autassaa oottõõt helpotuss hauani (= surmani) ootad kergendust.

kalmokakku M Lu kalmukakk (surnute mälestamispäeval kalmistule viidav kook v. kakk) поминальная лепёшка; Lu kalmokakkujõ veetii kalmoilõõ kalmukakke viidi kalmistule; M kalmokakku tehtii senessä samassa taitšinassa, mizessä tehtii leipää. rehtelkakut teimmä valkõassa javossa. tšell miltin õli taitšina, senessä i tehtii kalmokakku, sen̆neekaa i mentii pominoittamaa kalmukakk tehti sellest samast tainast, millest tehti leiba. Pannkoogid tegime valgest jahust. Kellel milline tainas oli, sellest tehtigi kalmukakk, sellega mindigi mälestama. – Vt. ka gretsinä-.

kalmolai/n K J, g. -zõõ 1. kalmu-, kalmistuhaldjas кладбищенский дух; J kalmolain õli i naizelokaz i meezelokaᴢ kalmistuhaldjas oli (= võis olla) niihästi naisterahvas kui ka meesterahvas; J siäll võtap kalmolain tšiin seal võtab kalmuhaldjas kinni; 2. kalmuline, surnu покойник; J kõik kalmolaizõd makazivat, kõik rauhaza kõik kalmulised magasid, kõik rahus. – Vt. ka kalmonikka, kalmoo-haltialain.

kalmol/liin Kõ -lin Lu -in J-Tsv., g. -liizõõ: -lizõõ Lu -izõ J 1. kalmu-, kalmistuhaldjas кладбищенский дух; Kõ kalmolliin on kalmoiz õma peremeeᴢ, bõlõ koollu, se eläp, taitaa pah̆haa teeʙ kalmistuhaldjas on kalmistul oma peremees, pole surnu, see elab, vist teeb paha; Lu se tuõp kalmollin, pelehteeʙ tuleb (see) kalmistuhaldjas, kummitab; 2. J-Tsv. kalmu-, kalmistu- кладбищенский. – Vt. ka kalmolain, kalmonikka, kalmoo-haltialain.

kalmomettsä M kalmistumets (mets, kus on kalmistu) кладбищенский лес; min̆nuu koo takan on puhas tammizikko, siäl on aimat tammõᴅ, a kalmomettsäz on kõikõllaajuzia puita minu maja taga on selge tammik, seal on pelgalt (pelgad) tammed, aga kalmistumetsas on igasuguseid puid.

kalmonik/ka Li, g. -aa Li = kalmoo-haltialain; kalmonikka tšäi ain kalmoll kalmuhaldjas käis aina kalmul.

kalmoo-haltialain J kalmu-, kalmistuhaldjas кладбищенский дух; kalmoo-haltialain kattilaz õli, pummolitsaa ja raanulaa, kahõõ tšülää välill kalmistuhaldjas oli Kattilal, Pummala ja Raanula, kahe küla vahel. – Vt. ka kalmolain, kalmolliin, kalmonikka.

kalmoo-uŋka J = kalmouŋka; pappi tetši õmass poolõss peenee liukpäivää laukopäännä suurõõ kalmoo-uŋgaa preester tegi omalt poolt väikese vastlapäeva laupäeval suure mälestustoiduanuma.

kalmopihku M Kõ kalmumänd (Mati ja Kõrvõttula vahel oleval kalmistul) кладбищенская сосна (на кладбище между деревнями Маттия и Корвитино); Kõ mene kalmopihgulõõ, kummartaa i õmalõõ izälee koolluulõõ mine kalmumänni juurde, tee kummardus ka oma isale kadunule; M kalmopihkua toože kuttsuas hoŋka kalmumändi kutsutakse ka hongaks.

kalmotee K-Lön. kalmo-tee K-Ahl. kalmistutee дорога на кладбище; kuli kukkui taivaase, kali veeri kalmo-teele (Ahl. 106) rl. kurnipulk kukkus taevasse, kaigas veeres kalmistuteele.

kalmouŋka M kalmo-uŋka P Kõ S mälestustoiduanum (anum, millega surnute mälestamispäeval viidi hauale toitu); surnute mälestamispäeval kalmule viidav toit сосуд для поминальной еды на кладбище; поминальная еда, приносимая на кладбище; Kõ kalmo-uŋka on tarelka, sinne on pantu mun̆naa, üφs i kahs, erneit tšihutattu, pikkaraizõt piiragat tehtü, kal̆laa i lih̆haa pannaᴢ, sukulaisii tšääpälee vijjäᴢ mälestustoiduanum on taldrik, sinna on pandud muna, üks või (ja) kaks, herneid (on) keedetud, väikesed pirukad (on) tehtud, kala ja liha pannakse; viiakse sugulaste kääpa(i)le; S kalmo-uŋkaa õli pantu erneeᴅ, vadruš-

kaa, lih̆haa, kalaᴅ, muna. kalmo-uŋka veetii kalmoilõõ mälestustoiduanumasse oli pandud herneid, kohupiimakorpe, liha, kala, muna. Mälestustoiduanum viidi kalmistule; M kalmo-uŋka vai pominuŋka (mälestustoiduanumat nimetatakse) k. või p. – Vt. ka kalmoo-uŋka.

kalm/õ J, g. -õõ, pl. -õᴅ U (Po) = kalmo; 1. J tuõp surma suutimõttõ, kalmõ avvaa kaivõmõtta rl. tuleb surm kohut mõistmata, kalm hauda kaevamata; 2. hrl. pl. Po pokoinikka vìetii kalmoilõõ surnu viidi kalmistule; U näet kalmõd on, ain siχee avvõtõss näe, kalmistu on, sinna ikka (veel) maetakse.

kalmõk/ka: J-Tsv., g. -aa J kalmõkk калмык.

kal/o (K R-Reg. P-Al.), g. -oo dem. fig. kalake (peiu v. peiust venna hellitusnimi pulmalauludes) рыбка (ласкательное название жениха или брата-жениха в свадебных песнях); K tšülvö tšülvö velvüeni, kasiu kaloni rl. vihtle, vihtle, mu vennake (~ peiuke), pese end, mu kalake. – Vt. ka kala, kaluᴅ.

kalpakka vt. kolpakka.

kalp/õa M -ia Lu kõva; kare твёрдый, жёсткий; M ku on kalpõa maa, sis piäʙ äessää kõlmõlta piiltä, ajõlõᴅ, ajõlõᴅ kõiɢ rissii rassii kui on kõva maa, siis tuleb äestada kolm korda: ajad, ajad (= äestad) kõik risti-rästi (üle); M ku vaaliᴅ, näillä leipoilla tuõʙ kalpõaʙ koori kui vaalid, (siis) neil leibadel tuleb kõvem koorik; M kalpõa magata (on) kõva magada (= küljealune on liiga kõva); M kazgõlla õllas kalpõad lehod kasel on karedad lehed; Lu sill on kalpia parta sul on kare habe; Lu kalpiaᴅ ivusõᴅ karedad juuksed; M kalpõa sõpa, kalpõa tšiutto kare rõivas, kare särk; kalpõa vesi kare vesi. – Vt. ka kalhia, kalkõa, kalõ, karmõa, karskõa, karõa.

kalttai/nõ M (K-Al. Li J-Must.), g. -zõõ sarnane, taoline подобный, похожий; K kõrraa piäb tulla rahvaa kalttaisõssi (Al. 10) kord tuleb saada rahva (= teiste inimeste) sarnaseks. – Vt. ka kalttõin.

kaltta/nõ (J-Must.), g. -zõõ = kalttainõ; elkaa saakaa ned́je kalttasihsi (Must. 156) ärge saage nende sarnaseks; jeesus .. praavihutti kõikõ kalttaset tavvit ja tšippeät (Must. 155) Jeesus .. parandas kõiksugused tõved ja haigused. – Vt. ka kõikõõ-.

kalt/tiissa (Lu) -iissa (Lu J), pr. -tiin: -iin Lu, imperf. -tiizin ~ -tizin Lu 1. (kõrvale) pöörduda сворачивать, свернуть в сторону; Lu tämä kalttiz vähäizee teessä ääree ta pöördus natuke teelt kõrvale; Lu elä mene sellee inemizele vassaa, a kalttii ääree ära mine sellele inimesele vastu, vaid pöördu kõrvale; 2. (teed andes) kõrvale tõmbuda v. astuda уклон/яться, -иться в сторону, расступиться в стороны, сторониться, по-; J kaltiiskaa kahtõõ poolõõ rl. astuge kõrvale kahele poole. – Vt. ka kaarata, kaartaa, kaartiissa, kallata¹, kallõta, kavottaa.

kalt/to M-Set., g. -oo kaldus, laugjas отлогий, пологий.

kalttoz/a K-Ahl. M-Set., g. -aa 1. M-Set. kaldus, laugjas отлогий, пологий; 2. madal низкий, невысокий; K eb õe lidnotta alepi, kastaria kalttozapi (Ahl. 105) rl. (meie küla) ei ole linnakesest madalam (alem), kantsist madalam.

kalttõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = kalttainõ; ann va lahzõlõõ volia ni kazvop sinu kalttõin rozboińikk anna aga lapsele voli, siis kasvab sinusarnane röövel; elä va kuuntõõ sõna ni kazvod izäs kalttõim pilluri kui sa ei kuula sõna (ära vaid kuula sõna), siis kasvad oma isa taoliseks sänikaelaks; kitaitsõd da koreitseᴅ, kõig on ühe kalttõizõᴅ hiinlased ja korealased, kõik on ühesugused (sarnased).

kaltõzik/ko J-Tsv., g. -oo = kallõzikko.

kal/u K-Ahl., g. -uu 1. tööriist орудие труда; 2. fig. pidulik rõivastus [?]; ehe [?] наряд [?]; украшение [?]; K kõikki on saajat saappagoiza, veejät verha-vaatteiza, nooret kalliiza kaluza (Ahl. 96) rl. kõik saajad (= kogu pulmarahvas) on saabastes, viijad kalevist rõivastes, noorpaar kallites ehetes [?].

kalu/ᴅ (R-Eur. R-Lön. R-Reg.), g. -u dem. fig. kalake (peiu v. peiust venna hellitusnimi pulmalauludes) рыбка (ласкательное название жениха или брата-жениха в свадебных песнях); viljo veljeni enneni vieretettü, kaluoni enneni kaunotukkaineni (Lön. 184) rl. mu viljake, mu vend, mu ema sünnitatu (veeretatu), mu kalake, mu ema kaunijuukseline. – Vt. ka kala, kalo.

kalun/a L M I (Lu J-Tsv.) koluna Li, g. -aa M -a J puulõhkumiskirves колун; I kalunalla suurija alkoja lõhkoass puulõhkumiskirvega lõhutakse suuri halge (= suuri puupakke halgudeks); J ku et saa kalunakaa lõhtši, ni ann kurikõll päälee kui (sa) ei saa puulõhkumiskirvega lõhki, siis löö (anna) nuiaga peale; M kalunaa varsi puulõhkumiskirve vars.

kalun/i Ränk M Lu, g. -ii M Lu = kaluna; M kaluni on raskas tširves k. on raske kirves; M kaluni on lõhkoa alkua, täm̆määkaa vessää ep saa, täm on paksu, täm̆määɢ tolki lõhkoaᴢ puulõhkumiskirves on puude lõhkumiseks, sellega vesta ei saa, ta on paks, sellega ainult lõhutakse; M ku lõhgõtas alkoa, sis kurikalla antaas kalunii pääle kui lõhutakse halge (= puid halgudeks), siis lüüakse nuiaga puu-lõhkumiskirve peale.

kalu/ta P, pr. -an, imperf. -zin närida, järada грызть, глодать; ja mettsä otuhsõllõõ kaluta õmaz luud nuorõd nõdrukkõizõᴅ ja metsloomale (viid) närida oma noored painduvad luud.

kaluv/i Lu Li J-Must. J-Tsv., g. -ii Lu Li J kalasi, kaladi (puu- või ka luupulk, mille peal kootakse võrku) сетевязальная планка; Lu tšävüükaa kootaa võrkkoa kaluvii pääl võrgukäbiga kootakse võrku kalasi peal; Li sis ku rääto meeb õttsaa, on õttsaassaa kuottu kaluvii pääl, se on lauka. lazõ lauka kaluvii päältä poiz i alga kuttoa uutta laukaa siis kui rida jõuab lõpuni, on lõpuni kootud kalasi peal, see on võrgusilmade rida. Lase võrgusilmade rida kalasi pealt ära ja hakka kuduma uut rida; Lu aarikoo kaappis peettii tšäpüjä i kaluvija võrguhargi (aluses olevas) sahtlis hoiti võrgukäbisid ja kalaseid. – Vt. ka kalain.

kalv/o J-Must., g. -oo kile плёнка.

kal/õ J-Tsv. -e Ra, g. -õõ: -õ J 1. räme, kare (hääle kohta) грубый, резкий (о голосе); J kuuntõõ han, kui kalõ ääneka pajatõʙ kuula ometi, kui rämeda häälega kõneleb; J kalõll äänell idgõʙ nutab rämeda häälega; 2. kare жёсткий; Ra kale roho kare rohi. – Vt. ka kalhia, kalkõa, kalpõa, karmõa, karskõa, karõa.

kam vt. kõlmõᴅ.

kamahlo vt. kahmalo.

kama/ĺ I pluus, jakk кофта. – Vt. ka kamalikka.

kam/ala Li J -al J-Tsv. -õla Lu, g. -alaa J -õlaa Lu 1. inetu, kole; hirmus, õudne некрасивый, безобразный; жуткий, страшный; Li kamala inemin ~ Lu kamõla inemin inetu inimene; Li kamala koira hirmus koer; Li oi ku õli kamala oi, kui hirmus oli!; Li täll ku õli kamala juttu, strašnoi juttu, märännü juttu küll tal oli inetu jutt, hirmus jutt, ilge jutt (= rääkis inetult, rääkis inetusi); J rikas on ku rumala ja tõrvaskant on kamala (laulust:) küll rikas on toores ja tõrvane känd on hirmus; 2. räme, kare (hääle kohta) грубый (о голосе); J laulop kamalaa äänekaa laulab rämeda häälega. – Vt. ka kamalikko, kammia.

kama/likka Lu Li Ra J (K-Al.) -likkõ Li -ĺikka Ra I -ĺikk J -ĺkka Kõ I -ĺkkõ Lu -ĺka Al. M Kõ I -ĺeka Lu -lka M, g. -likaa Lu Li J -ĺkaa M I -lkaa M 1. (lühike seeliku v. sarafani peal kantav) jakk, pluus кофта; Lu kamaĺeka on naisijõõ sõpa, a bĺuska on mehiijee sõpa jakk on naiste rõivas, aga pluus on meeste rõivas; M kuttsuas kofta i kuttsuas kamaĺka (naiste jakki v. pluusi) kutsutakse k. ja kutsutakse k.; Li vari ilm õli, kaŋkain tšuutto õli pittši ihojekaa päällä i kamalikka veel õli pittši ihojeka pääl (endisest heinaajarõivastusest:) palav ilm oli, (aga) pikkade varrukatega linane särk oli seljas ja veel pikkade varrukatega jakk oli peal; Ra õsin materiaa kamaĺukassi ostsin jaki jaoks riiet; J õsa mokom kamaĺikk, jot karva müü kõlpais saraffõnaka pittä osta niisugune jakk, et värvi (karva) poolest kõlbaks sarafaniga kanda; J miä paikkaan kamalikkaa ma paikan jakki; Kõ ilma ih̆hoi kamaĺkaᴅ käisteta jakid; Lu kaŋkaizõt kamalikaᴅ linased jakid; J roozovoiss karva kamaĺikka roosat värvi pluus; Li kamalikaa kagluᴢ jaki kaelus; J kamalikaa pääräme jaki palistus; Lu kamalikaa vasusõᴅ jaki nööpaugud; 2. M kleit платье. – Vt. ka lõŋka-, mees-, nais-, villa-. – Vt. ka kamaĺ.

kamalik/ko Lu, g. -oo Lu inetu некрасивый; kamalikko inemin, ku inemin ebõ·õ naasti (siis on) inetu inimene, kui inimene pole ilus. – Vt. ka kamala, kammia.

kamallo vt. kahmalo.

kam/anda V Lu (Ja-Len.) -anᴅ J-Tsv. -enda Lu, g. -andaa Lu J -endaa Lu 1. meeskond, komando команда; Lu bootsmani näütäp kamandall, mitä piäp tehä laivaᴢ pootsman näitab meeskonnale, mida tuleb laevas teha; Lu palkataa kamenda palgatakse (laeva) meeskond; Lu alusõõ kamanda (purje)laeva meeskond; 2. fig. kamp, trobikond ватага; J kats mi kamand poikiit kujall vaata, missugune kamp poisse (on) õues. – Vt. ka kampańa.

kamand́i/ri: -r J-Tsv., g. -rii: -ri J komandör, ülem командир, начальник; J sõaz aim piäb õll kamand́ir ees, sõtamehet peräᴢ sõjas peab ikka olema komandör ees, sõdurid järel. – Vt. ka komandira.

kamandoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J kamandada, käskida, käsutada приказ/ывать, -ать, распоря/жаться, -диться, командовать; kamandoit jot tootais kahs d́uužina olutt käsi, et toodaks kaks tosinat (kruusi v. pudelit) õlut.

kamaš/ši P Lu Li J, g. -ii P Lu 1. kamass (jalanõu) гамаш, ботинок; Li ärtšipään õlti tšennäᴅ, a pühäpään õlti kamašiᴅ argipäeval olid (kodus valmistatud pehmed) saapad (jalas), aga pühapäeval olid kamassid; 2. P J king башмак. – Vt. ka rantt-.

kam/bala K M Lu Li I -bal Ra -bõl J-Tsv. -pala M Lu Li -palõ Lu -põla J-Must., g. -balaa Lu -bõla J -palaa M Lu Li lest(akala), kammeljas камбала; Lu kampala, vattsa on valkaa, lad́d́a ja lühüᴅ lest, kõht on valge, (ise on) lai ja lühike; Lu kampalaa püüvvetää rüsieekaa lesta püütakse rüsadega; M kampala kala lestakala.

kam/ed́i M -õdi Kõ, g. -ed́ii jõulusant колядовщик; M kamed́it tšäüsiväd uvvõss joulussa veerisseessaa jõulusandid käisid uusaastast kolmekuningapäevani; Kõ lahzõt tšäütii kamõ-dii, pantii sõvat pahnuppäi lapsed käisid jõulusandiks, panid rõivad pahupidi (selga). – Vt. ka kametti.

kamendant/ti J-Tsv., g. -ii J komandant комендант; saa kamendantilt lupa püssüä kanta hangi komandandilt luba püssi kanda.

kamet/ti S Lu J-Tsv., g. -ii S Lu J 1. komet, jant, janditamine потеха, комедия; J riijõlla ja tapõlla, pietä kamettia tšülää nagrussi riieldakse ja tapeldakse, tehakse kometit küla naeruks; J nütt oŋ kametiᴅ: en saa õmass lahzõss volia nüüd on (alles) jant (jandid): (ma) ei saa oma(st) lapsest jagu; Lu näd on kametti vaat, on (alles) komet; Lu näd on kametti miiᴢ vaat, on (alles) kometimees; 2. jõulusant колядовщик; S per̆rää jõulua tšäütii kametiᴅ, mitä kehnopad õlit sõvat pantii päälee pärast jõulu käisid jõulusandid, mis olid viletsamad riided, (need) pandi selga. – Vt. ka kamed́i.

kamfatti, kamfetti vt. kanfetti.

kamfõ/ra: -r J-Tsv., g. -raa: -ra J kamper камфара; võd́d́õ kamfõrõll, võib õll paizõtuz alõnõʙ määri kampriga, võib-olla paistetus alaneb. – Vt. ka kanfasa.

kamfõrkka vt. kanforkka.

kamfõrno/i J-Tsv., g. -i kampri- камфарный; kamfõrnoi pirttu kampripiiritus.

kamilaχfk/a R, g. -aa preestrimüts камилавка.

kami/na: -n J-Tsv., g. -naa: -na J kamin камин.

kam/issa: -issõ Lu -i·isa (Lu), g. -isaa komisjon комиссия; kamissõ laski kuuvvõssi kuussi kottoo ookaamaa komisjon laskis (mind) kuueks kuuks koju puhkama.

kamm/a Pi-Set., g. -aa = kammuga.

kamm/aga ~ -õga I, g. -agaa = kammuga; vot ku nüᴅ ahjoᴅ, kammõga ahjo õli meillä vaat, nagu nüüd on ahjud, niisugune ahi oli meil(gi).

kamm/ari M Lu J (K R-Reg. Kõ Ja-Len.) -õri M Lu Li J, g. -arii Lu J -õrii M Lu J 1. kamber, tuba; vadja maja teises otsas olev küttekoldeta tuba комната, горница; неотопляемая задняя комната в водском доме; Kõ końuχa meni õm̆maas kammarii, eittii mak̆kaamaa tallimees läks oma kambrisse, heitis magama; Ja kammaris on valkõa i sooja (Len. 242) kambris on valge ja soe; J kammõri, tõin rihi, on ühs ja see sama kamber (või) teine tuba, (see) on üks ja seesama; 2. sahver; kamorka, panipaik чулан; каморка; Lu kammaris peettää süükkitavaraa sahvris hoitakse söögikraami; J la leived õlla riheᴢ, kammõris hõmõssussa las leivad olla toas, sahvris lähevad hallitama; J kumpa riissa bõ tarviᴢ, vee kammõrii missugust (töö)riista pole vaja, vii kamorkasse; ■ Lu kõig on üvä, a mõnikas kammari on tühja, on niku höbĺä, ep tappaa kõik on hea, aga mõni kamber on (tal peas) tühi, (ta) on nagu loll, ei ole täit aru (ei jätku mõistust). – Vt. ka kelmisso, kladovo.

kammi/a Li, g. -a inetu, kole; hirmus, õudne некрасивый, безобразный; жуткий, страшный; nii kammial äälel märni see nii koleda häälega karjus see (= öökull). – Vt. ka kamala, kamalikko.

kammik/kõ J-Must., g. -õõ [?] (orig. tõlketa без перевода).

kammissar/a (Kõ-Len.), g. -aa komissar комиссар; korjausivat kõik kammissarat ühte (Len. 213) kõik komissarid kogunesid kokku.

kammit/tsa Kett. K P M Lu J I (Li Ra) -sa M-Set. -ts Li J-Tsv., g. -saa P Lu J -sa J kammits путы (для лошади); Lu õpõzõl on kammitsaᴅ hobusel on kammitsad; Lu kammittsa punottii nootta võrkoss, vanassa võrkossa, se on niku pehmeäpi, rihmassa se ved́ on kõva kammits punuti noodavõrgust, vanast võrgust, see on nagu pehmem, köiest on see ju kõva; M linolaiss kehnopiissa punottii kammitsaᴅ kammitsad punuti viletsamatest linadest; J enne tehtii kammitsad noorassa enne tehti kammitsad köiest; J päivät pääsin kammittsoi rl. päevad otsa päästsin kammitsaid lahti; P opõzõt piettii kammittsaᴢ hobuse(i)d peeti kammitsas; I opõzõõ miä pan̆nii kammittsaa i lazzii rohtoa süümää ma panin hobuse kammitsasse ja lasksin rohtu sööma.

kammit/tsaa: -tsa J-Tsv., pr. -san: -sõn J, imperf. -sin J kammitseda, kammitsasse panna связ/ывать, -ать путами, стреножи/вать, -ть (лошадь); kammits opõin pane hobune kammitsasse.

kammug/a K L P Po Lu (I), g. -aa Lu niisugune, selline такой; L taivas kummittyõb üöl, kammuga niku sammaᴢ, tulizõt sampaad meneväd mõnyõ puolyõ taevas on öösel virmalised, niisugune nagu sammas, tulised sambad lähevad mitmele poole; L miε jumalalt tšüsüzin aikaa kammugaa vävüä ma palusin jumalalt just sellist väimeest; I mustalainõ meep tak̆kaa da nagraʙ: millõõ kammugia durakkoi i piäʙ mustlane läheb tagant järele ja naerab: mul(le) selliseid lolle ongi vaja; Lu tõi lauta hurstii kammugaa tõi sellise laudlina; Po kammuga sõna niisugune sõna. – Vt. ka kamma, kammaga.

kammuga-sama P niisamasugune такой же.

kammõga vt. kammaga.

kammõri vt. kammari.

kammõs/sua (Li), pr. -un, imperf. -suzin Li ehmuda, kohkuda, heituda пугаться, ис-; niku miä vähäizee kammõssuzin, tõin kõrt tokkuvõd vihgod maalla ma nagu ehmusin natuke, (et juba) teist korda kukuvad vihud (parsilt) põrandale; tšellee õli veennüᴅ rahaᴅ, miä kõik kammõssuzin keegi oli varastanud (viinud) rahad, ma kohkusin kõvasti.

kamol/i Lu, g. -ii subst. habemetu mees (mees, kellel ei kasva habe) безбородый мужчина (мужчина, у которого не растёт борода).

kampala vt. kambala.

kampal/õ Lu, g. -õõ [?] = kambala.

kamp/ańa Lu J -õńń J-Tsv., g. -ańaa Lu J -õńńaa J kamp компания, ватага; J a sis kui enipäivä tuli, sis tultii lahzõᴅ suurõ kampańaaka kõrjaama aga siis, kui lihavõtted tulid, siis tulid lapsed suure kambaga (mune ja muid annetusi) korjama; Lu eb õõ üvä posatskojee kampańa ei ole hea (niisugune) pasatskite kamp; Lu nävät tšävvää ain kampańaᴢ nad käivad ikka kambas; J veel peen: ep kõlpa med́d́e kampõńńaa (on) veel väike: ei kõlba meie kampa. – Vt. ka kamanda.

kampres/si Li, g. -ii kompress компрес; sis täll tehtii pääle kampressi i perrää senee paizõttuumin laskõõᴢ siis tehti talle (peale) kompressi ja pärast seda paistetus alanes.

kampõla vt. kambala.

kamunist/a M kommunista M Lu, g. -aa kommunist коммунист; M kamunistad millõõ avittaaᴢ kommunistid aitavad mind.

kamuni·st/i I, g. -ii = kamunista.

kamvertti vt. kanvertti.

kamõdi vt. kamedi.

kamõla vt. kamala.

kan/a K L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J vdjI I Ku Kr (Kett. Ma) Кана Pal.2 Tum. Ка́на K-reg.2 Ii-reg.1, g. -aa Kett. L P S Lu Li Ra J kan̆naa M vdjI I -a J 1. kana курица; Lu täll on suur partti kanoi tal on suur kari kanu; Lu kana savitsõʙ kana siblib; Lu kana ku munip .. , sis kaagatõʙ kui kana muneb .. , siis kaagutab; M kana raikataʙ kana kaagutab; M kana kraakataʙ kana kõõrutab; M kana kudrutaʙ, kutsup põippõita kana kõketab, kutsub poegi; Lu ku kana munnaa süüʙ, sis piäb nokkaa põlõttaa kui kana sööb mune, siis peab nokka põletama; J ku kana heitüʙ, sis teeb nahka muna kui kana kohkub, siis muneb (teeb) nahkmuna (= ilma kooreta muna); Lu kana jo sarjad lõpõtti, sulkiiʙ kana lõpetas juba munemisperioodi, sulib; Lu üväl kanal on pittšä sarja, a märännül kanal on lühüt sarja heal kanal on pikk munemisperiood (sari), aga halval kanal on lühike munemisperiood; Lu tämä on muniva kana, üvää sukkua see on muneja kana, head tõugu (sugu); M klokkava kana loksuv (= hauduja) kana; Lu tämä on niku klukkõva kana kk. ta on nagu loksuv kana (= ta on alati tusane); Kõ märjäss kanass sõittõliᴅ sõimasid märjaks kanaks; K kana laulaʙ, põlua leeʙ (kui) kana laulab, tuleb tulekahju; Lu elä tee sitä, nõissaa i kanad nagramaa ära seda tee, kanadki hakkavad naerma; Lu kana nokassa muniʙ, lehmä suussa lühzäʙ vs. kana muneb nokast, lehm lüpsab suust; M kana munõb nokassa, a lehmä lühzäp tšeelessä vs. kana muneb nokast, aga lehm lüpsab keelest (= suust); Kõ mussa kana issup kaunie munie päälä (Len. 228) mõist. must kana istub punaste munade peal? – [Pada süte peal]; J urpoo-varpoo, toorõt-terveᴅ, sillõ kana, millõ muna (lihavõtteaegsest urvitamislaulust:) urbi-varbu, värsked-terved, sulle kana, mulle muna; M paamma täm̆mää kanojõõ eitütüssessi peentärää päälee paneme ta kanade hirmutamiseks peenra peale; J meill on karja kanojõ, tõin on kana poikijõ rl. meil on kari kanu, teine (kari) on kanapoegi; P enipään mäntšiäss mehed da pojot kanaa munõikaa munamäŋkua lihavõttepühadel mängivad mehed ja poisid kanamunadega munamängu; I leütiväᴅ vunukat kan̆naa pezää lapselapsed leidsid kanapesa; Lu kanaa kupo ~ kana kupo kana pugu; J kana jalk kana jalg; Lu tuõb on rihi klasissa, .. kana varpaa päälä pööräb (Must. 158) tuleb, on (teel) klaasist maja, .. kanavarbal (= kanajalal) pöörleb; J kana šakkõli on hiišnoi lintu kanakull on röövlind; 2. emalind птица-самка; Lu sorsa kukko i sorsa kanaᴅ isapart ja emapardid; J kalkkuŋ kana emakalkun; Lu mettso õli kukko, a kana on mettsä kana metsis oli isalind, aga emalind on emametsis; Lu mettsä kana emateder; 3. fig. kana (mõrsja v. nooriku hellitusnimi rahvalauludes) курочка (ласкательное название невесты или новобрачной в народных песнях); K mil kazvii kana kotona, elkko enneni tüvenä (Al. 52) rl. mul kasvas kana (= mõrsja) kodus, õis mu ema juures; P lättši kaivolõõ kanani, vesiteelee veerakkoni rl. läki kaevule, mu kana (= noorik), vett tooma (veeteele), mu kaasa; ■ Lu menee kanaa harkkamuzõll mine lühikeste sammudega (kanasammuga); Lu kana silmä päivällä, a tulõõ aikana kehnossi näeʙ kanapime näeb päeval (hästi), aga tulega (näeb) halvasti; J vai täll oŋ kanaa silmet, ku nii kõvassi šuuritõʙ kas ta on lühinägelik, et nii kõvasti kissitab (silmi); J kana silmeᴅ kana-

pimedus; lühinägelikkus; I kanaa silmäᴅ vasklitrid (rahvarõivastel); S täl niku kanaa nahka tal on nagu kananahk (ihul); Lu tšäsi meep tšülmäss suurimõl, siz jutõltii, što tšäsi on kanaa lihal (kui) käsi läheb külmast krobeliseks (tangu), siis öeldi, et käsi on kananahal; Ra siel on kanaa koolõmaa täünä seal on (jõesäng) varsakapju täis; Kõ kana koolitsa kibetulikas. – Vt. ka anõ-, mettsä-, pelto-, põippõ-, tedre-, tedri-.

kanaalõikka/aja: -ja P = kanasakkali.

kana-anõ Li emahani гусыня.

kanaa-poi/ka: -k J kanapoeg цыплёнок. – Vt. ka kanapõippõ.

kanaa-sil/mä: -m J-Tsv., hrl. pl. -mäᴅ: -meᴅ J-Tsv. kanansilmät Ku-Salm.2 1. kanapimedus куриная слепота; J kanaa-silmiikaa kana-

pime; 2. kudrus, (väike) klaaspärl; litter бисер; бусин(к)а; J enne naizõt pilutõttii sapanoi ja ušnikkoi kanaasilmiika ennemalt tikkisid naised s-id (= linikutaolisi peakatteid) ja (nende) oimupaelu (väikeste) klaaspärlitega. – Vt. ka kanasilmä, kanatauti.

kanaa-šakkõli J-Tsv. = kanasakkali.

kanabrik/ko Kõ, g. -oo kanarbikunõmm верещатник; Kõ kanabro on ühᴢ, a kõõs paĺĺo, nii on kanabrikko kanarbik on üks (taim v. puhmas), aga kui (on) palju, siis on kanarbikunõmm.

kan/abro M Kõ -ebro K-Ahl. M-Set., g. -abroo kanarbik вереск; Kõ kuival maal, liiv-maal täm kazvaʙ, kanabro kuival maal, liivamaal ta kasvab, kanarbik. – Vt. ka kanõrvikko, kanõrvo.

kanafk/a (Lu), g. -aa täke, süvend канавка; tehtii pikkaraizõt kanafkaᴅ. sihee pantii õttsaa arvaa võrkoo kliŋkku (ritva) tehti väikesed täkked. Sinna pandi otsa harva võrgu aas.

kanahaukka Kõ Li kana-haukk J-Tsv. = kanasakkali; J kana-haukk vei puipuu kanakull viis tibu (ära).

kanai/nõ Ra J, g. -zõõ Ra fig. = kananõ¹; Ra kui miä kazvõlin kanainõ rl. kui ma kasvasin, kanake; J ai, siä tüttö pikkarainõ, matalainõ marjukkainõ, tšezzekazvoinõ kanainõ rl. oi sa, tüdruk väikseke, madaluke marjuke, alaealine kanake.

kanakoolõma Ra = kanasilmäkukka.

kanakoto M kanakuut, kanala курятник.

kana/la: -l J-Tsv., g. -laa: -la J kanal канал.

kanaliha Lu fig. kananahk гусиная кожа; tšäsivarrõd mennää suurimõll, tämä kutsutaa kanaliha käsivarred lähevad (külmast) hatuliseks (tangu), seda kutsutakse kananahk. – Vt. ka kana-nahka.

kanaĺj/a: -õ J-Tsv., g. -aa J petis, kelm каналья, мошенник; näd́d́e kanaĺjoikaa kse saad aikoo saad (sa) nende petistega hakkama?

kanalõikka/aja: -ja P = kanasakkali; kanalõikkaja ko saatii tšiin, siz lüötii nagloikaa värjääsie tšiin kui kanakull saadi kätte, siis löödi naeltega värava külge kinni.

kana-met/tso: -so K-Ahl. emametsis глухарка.

kanamuna M Lu Li (P) kana-muna Lu Li J kanamuna куриное яйцо; Lu haŕokka süüp kanoja ja kanamunia tuhkur sööb kanu ja kanamune; J eni päännä kana-munaakaa tõiss kokittii lihavõtteajal koksiti kanamunaga teist (muna); Lu uuzi koto, eb ussa eb akkuna? – kanamuna (Must. 160) mõist. uus maja, ei ust ega akent? – Kanamuna.

kanamuna-kakku Li J munaroog яичница; J kanamuna-kakku teχ́ χ́ ää piimääkaa, ahjoo pannaa munaroog tehakse piimaga, pannakse ahju.

kananahgalliin M fig. kananahaline, kana-

nahas покрытый гусиной кожей; täm nii strašnoissi pajatti, etti t́eela tuli kananahgalliin ta kõneles nii hirmsaid asju, et ihu läks kananahale.

kana-nahka Lu fig. = kanaliha.

kana/nõ¹ J (K-Ahl. R-Reg. Kõ-Len.), g. -zõõ J fig. kanake (neiut v. mõrsjat tähistav metafoor rahvalauludes) курочка (метафорическое обозначение девушки или невесты в народных песнях); K läpi linnaa linnukkaiset, läpi kastarii kanaset (Ahl. 102) rl. läbi linna, linnukesed, läbi kantsi, kanakesed (= neiukesed); J sinuu kanazõõ kaupat kaupittu rl. sinu, kanakese, kaubad (on) tehtud (kaubeldud); R söbra emäni lahzet, kaimani koto kanazet (Reg. 17) rl. sõbratarid, mu ema lapsed, mu kaimud, kodukanakesed. – Vt. ka koti-. – Vt. ka kanainõ.

kana/nõ² P, g. -zõõ adj. emane, ema- (emalinnu kohta прилагательное со значением птица-самка); kananõ tedre i tedrekukkõ tedrekana (emateder) ja tedrekukk.

kana-pesä (J-Tsv.) kanapesa куриное гнездо; saitko akanikoss kana-pezää tšättee kas said aganikust kanapesa kätte?

kanapõippõ M (kana)tibu цыплёнок. – Vt. ka kanaa-poika.

kanarei/ka: -k J-Tsv. kinareikka M, g. -kaa: -ka J kanaarilind канарейка; ■ J tütöᴅ, lauloga kanareika tüdrukud, laulge k.

kanasakk/ali Lu Ra kana-sakkali Lu -õli Lu Li -eli Li kanašakkõli Ra J kana-šakkõli J-Tsv. kanakull ястреб; J suur kanašakkõli võtti kanaa tšiin suur kanakull võttis kana kinni. – Vt. ka kanaalõikkaaja, kanaa-šakkõli, kanahaukka, kanalõikkaaja.

kanasilm/ä Ja-Len. Lu Li (Ra), hrl. pl. -äᴅ Lu Li kanapimedus куриная слепота; Ja mille tuli kanasilmä, en näe mitää (Len. 236) jäin kanapimedaks (mulle tuli kanapimedus), (ma) ei näe midagi; 2. lühinägelikkus близорукость; Li täll jutõllaa on kanasilmäᴅ, ku tämä näeb vaa litšel tal, öeldakse, on lühinägelikkus, kui ta näeb vaid ligidale; 3. Lu lühinägelik inimene близорукий человек. – Vt. ka kanaa-silmä, kanatauti.

kanasilmäkukka Lu varsakabi калужница, валах. – Vt. ka kanakoolõma.

kanasorsa Li emapart утка.

kanasõkka-kukka J tulikas лютик.

kanašnik/ka Lu, g. -aa Lu kaevumeister колодезник; kanašnikka kaivap kaivoja kaevumeister kaevab kaevusid.

kanazavoda Kõ kanala, linnufarm птицеферма; kuus vootta õlin kanazavodaᴢ kuus aastat olin linnufarmis (tööl).

kanatauti M kanapimedus [?] куриная слепота [?]. – Vt. ka kanaa-silmä, kanasilmä.

kanatedre Kõ = kana-tedri.

kana-tedri K-Ahl. tedrekana, emateder тетерка.

kanat/ti Lu J-Tsv. konatti M, g. -ii Lu J -i J tross; köis канат; J kanati õtts siotti tõisõ kanatti tšiin trossi ots seoti teise trossi külge kinni; J lautti tšäüb üli laukaa kanattia müü parv käib (= liigub) üle Lauga trossi mööda; M konatti rihma köis, tross.

kana/va K P M S Lu Li I Ku (U Ja-Len. Ra) -võ ~ -v Lu J-Tsv., g. -vaa P M Lu Li Ra J I Ku -va J kraav канава; Lu kanava on kaivõttu, õja johzõb ize kraav on kaevatud, oja jookseb ise; J harkkamusõõ lad́d́ukõiŋ kanavõ sammulaiune kraav; P menen kanavaa rantaa müö lähen kraavikallast mööda; Lu võsa kazvap kanavaa partail võsa kasvab kraavikallastel; Lu tševväässä kazvop prökkö, kanavaa ääriz rohkaap kazvoʙ kevadel kasvab osi, enamasti kasvab kraaviäärtel. – Vt. ka nurmi-, tšivi-.

kanavavesi Li kraavivesi канавная вода.

kanavikkõi/n M, g. -zõõ M kraavike, vesivagu канавка, канавочка; kuza maa õli toorõ, siεll siz adraakaa lastii kanavikkõizõᴅ, štoby sinne tõmpaiz vee kus maa oli märg, seal siis aeti adraga vesivaod, et tõmbaks vee sinna.

kandal/aᴅ: -õᴅ J-Tsv. pl. t. jalarauad; ahelad кандалы; panti kandaloisõõ, veeti siberii pandi jalaraudadesse, viidi Siberisse.

kandašk/a M Po, g. -aa kratt, pisuhänd (дух-обогатитель); Po nõd́d́all õli kandaška nõial oli kratt; M kandaška lenti tul̆lõõkaa kratt lendas tule(joa)ga.

kandidaat/ta: -t J-Tsv., g. -aa: -a J kandidaat кандидат; kahs kand́idaatta päästi sovetta kaks kandidaati pääsesid nõukogusse.

kandrabantti vt. kondrabantti.

kane, kaneᴅ, kanee vt. kase¹.

kanebro vt. kanabro.

kan/eppi K J -õppi J, g. -epii ~ -õpii J = kańiva; ■ J kanepii vahtija hernehirmutis.

kanervo vt. kanõrvo.

kańe·šno K M kane·šn/o Lu I -a ~ kanešno Lu końešno J-Tsv. muidugi конечно; K podruškad laulõvat kańe·šno, a pojot pillittiväᴅ pruutneitsid muidugi laulsid, aga poisid mängisid pilli; Lu kanešno miä menin muidugi ma läksin.

kanevo, kańevo vt. kańivo.

kanevo- vt. ka kańivo-.

kanevoi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J kanepine, kanepist пеньковый, конопляный; kanevoizõt kaatsõd jalgaᴢ kanepist püksid jalas; alusõ vantõd on siŋkkiizõᴅ, dalisko kanevoizõᴅ purjelaeva vandid on tsingist või kanepist.

kanevolintu: Каневелинду Tum. kanepilind [?] коноплянка [?] (orig.: щеглёнокъ).

kanevovahti Li hernehirmutis пугало; tarraa piäp tehä höütütüᴢ. se on kanevovahti aeda tuleb teha hirmutis. See on hernehirmutis.

kanfas/a M, g. -aa M = kamfõra; ku kõrvaa vaivatti, pantii kanfasaa kõrvaasõõ kui kõrv valutas, (siis) pandi kamprit (= tilgutati kampriõli) kõrva.

kanfet/ti P Lu Li kamfetti Lu (Li) kamfatti Lu komfetti J-Tsv., g. -ii P Lu Li kamfetii Lu komfettii J kompvek конфета; Lu miä annõn lahsil kanfettia, laa jakavõd izzee ma annan lastele kompvekke, las jagavad ise.

kanfork/ka M kamfõrkka (Li), g. -aa (pliidi)-rõngas конфорка; M pliital ovat kanforkaᴅ pliidil on rõngad; Li pliitaa kamfõrkaᴅ pliidirõngad.

kanga vt. kaŋgaᴢ.

kaŋgaritt/aa (K-Al.), pr. -aan, imperf. -iin kihutada, мчаться; ajõlõkka, ainagoni, kaŋgarittaa, üvä kalani (Al. 51) rl. sõida ometi, mu ainus, kihuta, mu hea kala (= peig).

kangas vt. kaŋgaᴢ.

kaŋgaspuu/ᴅ P M S V Lu Li -t J-Must. kaŋgas-puuᴅ J kaŋgõspuuᴅ Ra J-Tsv. pl. t. kangaspuud, teljed ткацкий станок; S siz õltii kaŋgaspuuᴅ, kummal kuottii siis olid kangaspuud, millel kooti; Lu kaŋgaz laadittii kaŋgaspuil kangas loodi kangaspuudele (üles); Lu kõikkõa tunnõttii tehä kaŋgaspuijeekaa kangaspuudel osati kõike teha.

kaŋgastöö ~ kaŋgas-töö M kangakudumine тканье; nii algoʙ kaŋgas-töö nii algab kangakudumine.

kaŋgastükkü Lu tükk linast riiet кусок полотна; sihee kahõõ aaraasõõ õli pantu toho. a ku bõllu tohta, siis pantii plotno kaŋgastükkü sinna (tuulamislehviku) kahe haru vahele oli pandud toht. Aga kui polnud tohtu, siis pandi tihedalt tükk linast riiet.

kaŋg/aᴢ¹ Kett. K U L P M Kõ S Lu Li Ra J I (Al.) -õᴢ Lu Li Ra J kang/gas K-Ahl. -as ~ -es ~ -a Kr Кангасъ Tum., g. kaŋkaa Al. Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J I 1. linane kangas, linane riie, lõuend льняная ткань, полотно; S lin̆noo tšedrättii, kuottii kaŋgassa kedrati linu, kooti kangast; Ra miä paraikaa loon kaŋgõss ma loon parajasti kangast; Ra miä panin kaŋkaa üleᴢ ma panin kanga üles; J pantii kaŋgas kaŋkailõõ, linanõ litši laḱḱia rl. pandi kangas üles (pandi kangas kangaile), linane ligi lage; J tšäed on kaŋkaa kutojaᴅ rl. käed on kanga kudujad; Kõ valgazimma kaŋkaa, õmpõlimma tšiuttai pleegitasime linase kanga, õmblesime särke; Li painõttii kaŋkaita, rihmoja värviti (linaseid) kangaid, niite; M tšiutod õltii kaŋkaassa särgid olid linasest riidest; Lu ku inemin koolõʙ, sis silmijee päälle pannaa valkaa kaŋgaᴢ, se on silmäkaŋgaᴢ kui inimene sureb, siis pannakse silmade peale valge linane riie, see on (surnu) näolina; M kahõll niijell kuõttii, se õli prosta kaŋgaᴢ (kui) kahe niiega kooti, (siis) see oli lihtne lõuend; Lu kotokuottu kaŋgõᴢ kodukootud linane riie; Lu se on kaŋkain sõpa, kump on õmmõltu koto kaŋkaassa see on linane pesu (need on linased rõivad), mis on õmmeldud kodukootud linasest riidest; M koko kaŋgaᴢ, sis pantii kahzii niitii pii välii piirtaasõõ täislõuend, siis pandi kaks niiti pii vahele soa sisse; Li kahsniisin kaŋgõᴢ kahe niiega kootud kangas; J kaŋkaa rull ~ rull kaŋgõss (linase) kanga rull, rull (linast) kangast; M sitä ain juoltii kaŋgastöözä, kaŋkaa men̆noiza seda öeldi aina kangakudumise juures; J kaŋgõs puuᴅ kangaspuud; 2. riie, riidematerjal ткань, материал; L kumakaa kaŋgass bõlõ punast puuvillriiet pole; J purjõ kaŋgõᴢ purjeriie; ■ Ra maa kaŋgaᴢ ~ J maa kaŋgõᴢ (kaltsudest) põrandariie. – Vt. ka koontala-, koto-, kuma-, kõlsta-, maa-, palat́entsa-, riiza-, rüüti-, seili-, silmä-.

kaŋ/gaᴢ² Lu J (Li), g. -kaa Lu Li J nõmm; palu верещатник; кондовый сосняк; J kaŋgaᴢ – pikkarain petäzikko nõmm (on) väike männik; J naruzii kaŋkaall kazvop paĺĺo kanervoa Narvusi nõmmel kasvab palju mailasi [?]; Lu kõh-tšee kaŋgaᴢ Koskolovo nõmm.

kaŋgaᴢ³ vt. tšivi-.

kanges, kanggas vt. kaŋgaᴢ¹.

kaŋgõs/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J (jäsemelihaseid) pingutada, (jäsemeid) kangeks teha напря/гать, -чь конечностные (мышцы); kaŋgõs tšätt, a miä proovvaam paina tee käsi kangeks, aga mina proovin painutada.

kaŋgõta (M), pr. kaŋkõn/õn M, imperf. -in M kangestuda, kangeks jääda (külmast jne.) коченеть, о-, деревенеть, о-; tükkünää miä kaŋkõnõn, laskõgaa tšiireʙ kot̆too ma kangestun üleni (külmast), laske (mind) kiiremini koju. – Vt. ka kaŋgõttua, kaŋkissua, kaŋkõnõssa.

kaŋgõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J kangutada, tõsta kangiga подн/имать, -ять при помощи рычага.

kaŋgõt/tua Lu, pr. -un Lu, imperf. -tuzin Lu = kaŋgõta; jalgõt kaŋgõttuvaᴅ jalad jäävad kangeks.

kańifoo/ĺi: -ĺ J-Tsv., g. -ĺii: -ĺi J kampol канифоль; kańifooĺika võd́d́õta smõtška kampoliga hõõrutakse viiulipoognat.

kanirvo vt. kanõrvo.

kańiv/a K M Lu (P) kaniva Ränk K-Ahl. M (Ja-Len. Lu I) koneva J-Must. Каневья Tum., g. -aa K P M kanep конопля; M eellä nät tšülvettii kańivaa ennemalt, vaat, külvati kanepit; K piti kammittsoi punua kańivõiss tuli kanepist kammitsaid punuda; Lu ämmä nõisi kanivoi koirimaa ämm hakkas kanepit (kanepeid) koerastama; Lu kańivall on päissär, i linal päissär kanepil on luu ja linal (on) luu; K kańivaa seemeneᴅ kanepiseemned; P i kańivaa siemenii kuoriiss tehtii talkkunoi ka kanepiseemnekestadest tehti kama; M kańivaa sookku kanepitemp; ■ M kańivaa vahti hernehirmutis. – Vt. ka kaneppi, kańivo.

kaniva- vt. ka kanevo-.

kanivamoo Set. kanepimaa, -põld конопляник.

kanivapiimä Ränk = kanivavõi.

kanivasookku M kanepitemp (toit purukstambitud kanepiseemneist пища из толчёной конопли).

kanivavõi Ränk kanepiõli конопляное масло. – Vt. ka kanivapiimä.

kań/ivo ~ kanivo Lu -evo J kanevo Lu Ra J-Tsv. (Li), g. -ivoo ~ kanivoo Lu -evoo J kanevoo Lu Ra J = kańiva; Lu kańivoss tehtii tšeertäissä, mineekaa paikattii tšentšiä kanepist tehti (= punuti) nööri, millega paigati jalatseid; Lu kańivos kazvi koirain, koirain revittii kańivossa poiᴢ kanepis kasvas koeras, koeras kitkuti kanepist välja; Lu lina-niitti tšiireepää mätänep ku kańivo linane niit mädaneb kiiremini kui kanep(ine); Lu kańivo ku survotaa, sis senessä tuõp soukku, survõttu kańivo on soukku kui kanep (= kanepiseemned) katki tambitakse, siis sellest tuleb kanepitemp, tambitud kanep(iseemned) on kanepitemp; Lu kańivoll õllaa seemeneᴅ kanepil on seemned; J seemvõitõ tehtii kańevoo seemenesse taimeõli tehti kanepiseemneist.

kańivo- vt. ka kanevo-.

kańivo-rihma Lu kanepiköis пеньковый канат.

kańivo-seemee M Lu kanevo-seemee (Li) kanepiseeme конопляное семя; M kańivo- seemeniä survottii, tehtii sookkua kanepiseemneid tambiti, tehti tempi; Li kanevo-seemenet pantii puu-naappaa, leipä-lappia varrõõkaa javõttii heenossi kanepiseemned pandi puukaussi, leivalabida varrega tambiti puruks (jahvatati peeneks).

kaŋkaa-kaglõin: kaŋka-kaglõin J-Tsv. 1. visa упрямый, упорный; 2. uhke гордый.

kaŋkaa-kutoja: kangkaa-kutoja K-Ahl. kanga-kuduja ткач(иха); kangkaa kutoja tüttärikko (Ahl. 105) kangakuduja tütarlaps.

kaŋka/assi: -ssi J-Tsv. 1. kangelt, paindumatult, vaevaliselt с трудом; kaŋkassi lukõma vaevaliselt lugema; 2. kõvasti, ohtralt крепко, много; kaŋkassi juuma kõvasti jooma; ■ vad́d́õlaizõt kaŋkassi pajatõta vadjalased räägivad k. (= vadja keel on tugeva, pingsa hääldusega).

kaŋkaa-tuuli: kaŋka-tuuli J-Tsv. tugev külm tuul резкий ветер.

kaŋkai/nõ K L M Lu I -n M Po Lu Ra J Ku, g. -zõõ Lu linane, linasest riidest, lõuendist полотняный, льняной; K sõvad õltii kõikõõlaizõᴅ, kõikk õli kaŋkaizõᴅ (endisaegsed) rõivad olid mitmesugused, (aga) kõik olid linased; Lu tšuutto õli, a kaŋkainõ õli peräᴢ, meehusta sitä kutsuttii (naiste)särk oli, aga linane (osa) oli allotsas, seda kutsuti m.; M õltii kaŋkaizõt tšiutoᴅ olid linased särgid; M kaŋkaizia sõp̆põita vartõ õli paalikka linaste rõivaste jaoks (= linase pesu pesemiseks) oli (pesu)kurikas; Po kaŋkaizõt kaatsaᴅ linased püksid; Lu kaŋkain pollõ linane põll; M kaŋkain aluᴢ linane vooder; Lu kaŋkain tükkü pannaa ümpäri, ko soolataa lõhta lõuenditükk pannakse ümber, kui soolatakse lõhet. – Vt. ka neĺĺä-. – Vt. ka kaŋkõin.

kaŋk/anõ: -õnõ Lu, g. -azõõ = kaŋkainõ; lippu õli ennee: pantii pittšä riuku, riuguu õttsaz õli flaakku, sittsõnõ vai kaŋkõnõ ennemalt oli tuulelipp: (maasse) löödi (pandi) pikk ritv, ridva otsas oli lipp, sitsist või linasest (riidest).

kaŋ/ki L M Lu J-Tsv. (P Kõ) -gi P M, g. -gõõ M Lu J -gii P M 1. kaigas, malk, vemmal дубина, палка, кол; Lu kaŋki on puussa; ku lüüvvää keppi mahhaa, se on vad́d́a, a ku se vad́d́a ležib maaᴢ, siz jutõllaa: se oŋ kaŋki kaigas on puust; kui lüüakse kepp maasse, see on vai, aga kui see vai lamab maas, siis öeldakse: see on kaigas; Kõ siis siin annõttii tšem mizel sai, kaŋgil, tšen antõ tšivel siis siin andsid, kes millega sai, (kes lõi) kaikaga, kes andis (= viskas) kiviga; L enne tapõltii kaŋkiõõkaa ennemalt tapeldi kaigastega; 2. kang рычаг; Lu tšivi piεb nõssaa kaŋgiikaa kivi peab tõstma kangiga.

kaŋkia vt. kaŋkõa.

kaŋkis/sua M, pr. -un M, imperf. -suzin M = kaŋgõta; inehmin kaŋkissu tšülmässä inimene kangestus külmast.

kaŋkoin vt. kahs-.

kaŋkoinõ vt. kõm-.

kaŋkur/i M, g. -ii kangakuduja, kangur ткач(и-ха); kaŋkuri isup pelsemii takann kangakuduja istub telgede taga; kaŋkuri, kumpa koop kaŋgassa kangur (on see), kes koob kangast.

kaŋk/õa M -ia Lu -aa Ra -a J-Tsv., g. -õa: -aa J 1. kange, kangestunud окостенелый, окоченевший; M tämä eb või painuttaa, täl on kaŋkõa seltšä ta ei saa (ei või) kummardada, tal on selg kange; M töö teep tšäet kaŋkõassi töö võtab (teeb) käed kangeks; J nii on tšülm, jot sõrmõd menti kaŋkaassi on nii külm, et sõrmed jäid kangeks; Lu nii oŋ kõvassi umalaᴢ, ep saa pajattaa, tšeeli on kaŋkia on nii kõvasti purjus, (et) ei saa kõnelda, keel on kange; J pokkoińikk jo om mennü kaŋkassi surnu on juba kangestunud; 2. M tihe, paks (toidu kohta) густой (о пище); ■ J vad́d́aa tšeelt kutsuta kaŋkassi tšeelessi vadja keelt peetakse kangeks (= tugeva, pingsa hääldusega) keeleks; J kaŋka (kõva) pääka opõin kange (kõva) peaga (= tugeva kaelaga) hobune; J kaŋka kagl kenus kael (hobusel).

kaŋkõi/n Lu Ra, g. -zõõ Lu = kaŋkainõ; Ra kahõõ sõrmõõ lad́d́ukkõinõ niimokom kaŋkõin tükkü kahe sõrme laiune niisugune linase riide (linane) tükk; Lu kaŋkõin kiza linane kott. – Vt. ka kahs-, kõlmi-.

kaŋkõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J = kaŋgõta; koollud järestä·ä kaŋkõnõʙ surnu kangestub kohe.

kannannaluᴢ Li kannaalune пятка снизу.

kan/nata (P), pr. -taaʙ P, imperf. -tazi = kannõta; lehmä tulõp piimääsie, ko kantaaʙ lehm tuleb piima, kui poegib.

kann/attaa Lu (K-Ahl.) -õttaa Lu Li -õtta J-Tsv., pr. -atan Lu -õtan Lu J -õtõn Lu Li J, imperf. -atin Lu -õtin Lu J 1. kannatada, vaevelda; (välja) kannatada, taluda страдать; пере/носить, -нести, вы/носить, -нести; Lu tämä kannatti suuri vaivoja ta kannatas suuri vaevusi; J vähäko tämä kannõtti gooŕa kas ta vähe viletsust kannatas; Lu kannat karkaaᴅ, näed i makkiaᴅ vs. kannata kibedat, (siis) näed (= saad tunda) ka magusat; J slaaboi inimin hiukamiss ep kannõt, järjestä õhsõnõʙ nõrk inimene ei kannata iiveldamist, kohe oksendab; Lu meezelokõs kannõtõʙ rohkaapi tüütä tehä ku naizelokõᴢ meesterahvas jaksab (kannatab) rohkem tööd teha kui naisterahvas; Lu inemin võip paĺĺo kannattaa inimene võib palju taluda; 2. kannatada, kannatlik olla, oodata терпеть, по-, быть терпеливым; J kannõt vähänaika, saat süüvve kannata vähe aega, (varsti) saad süüa; Lu možed́ byt́ leep kõnznibut́ parõpi, piäp kannattaa võib-olla läheb (elu) kunagi paremaks, peab kannatama; J siä õõd nii pehmiä, kannõttõja süäka sa oled nii pehme, kannatliku südamega; 3. (peal) kanda выдерж/ивать, -ать; J meŋkä jurmõssi üli jõgõõ, jää kannõtõʙ minge julgelt üle jõe, jää kannab; Li lumi kannõtõʙ, kõva lumi lumi kannab, kõva lumi; J mõnt koor(õ)ma kase lautti kannõtõʙ mitu koormat see parv kannab?; Lu vene rohkaapi kaht entšiä ep kannattanuᴅ paat üle kahe inimese ei kandnud; 4. kanda носить, нести; таскать, тащить; K ühezä viee veämmä, ühee kaivoo kannatamma (Ahl. 103) rl. ühes(koos) vee veame, ühe kaevu kanname (tühjaks). – Vt. ka kannatõlla, kannuttaa, kantaa.

kann/atuᴢ Lu -õtuᴢ P J-Tsv., g. -atuhsõõ: -atusõõ Lu -õtuhsyõ P -õtusõõ J kannatlik meel, kannatus терпение, терпеливость; J näed gooŕa, piä kannõtuss näed viletsust, ole kannatlik; P miε lõpõtin kannõtuhsyõ mul lõppes kannatus.

kann/atõlla J -õtõll J-Tsv., pr. -attõlõn: -attõõn ~ -õttõõn, imperf. -attõlin: -õttõlin J frekv. 1. kannatada, vaevelda; (välja) kannatada страдать; переносить, выносить; 2. kannatada, kannatlik olla, oodata терпеть, быть терпеливым; la miä tšüzün kannattõõn rl. las ma küsin, kannatan (= küsin kannatlikult, olen kannatlik). – Vt. ka kannattaa, kannuttaa, kantaa.

kanneᴅ, kan̆nee, kanneeᴅ vt. kase¹.

kannee vt. kannõõ.

kan/nii K L P M Po Lu Li Ra J -ni K P M Lu J-Tsv. -ii K-Al. M Lu -i P -niɢ I 1. niiviisi, nii, nõnda так, таким образом; M kannii entin vätši piettii püh̆hää niiviisi pidas endine rahvas paastu; M miä õmassa meelessä niku ajattõlin, etti kanni tul̆lõisi parap tehä ma oma aruga nagu mõtlesin, et nii oleks (tuleks) parem teha; M täll pöörtü pää kannii seisua tal hakkas nii seistes pea ringi käima; 2. nii; niisugune так; такой; M meh̆hii šibletiᴅ, kannii lüh̆hüüᴅ meeste poolsaapad, nii lühikesed; M kõv̆vii, kanni kõv̆vii ihmataᴢ kõvasti, nii kõvasti hõõrutakse; Li kannii üvä nii hea; L kuhyõ siε menet kannii tšülmällä kuhu sa lähed nii(suguse) külmaga?; Lu mihee kannii peenee tütökkõizõõ lazõd mettsää hulkkumaa ühsnää miks sa lased nii(suguse) väikese tüdrukukese üksinda metsa hulkuma?; J õlit kanni mokom (sa) olid niisugune.

kanniimokoma: kannimokoma Lu (J) kanni-mokoma Lu niisugune такой; Lu õsa millõ kanni-mokoma kuraᴢ osta mulle niisugune nuga; J kannimokomõit brüllikkait uulii ilmõz enõõ nähnü niisuguseid pakse (pruntis) huuli pole ma ilmaski näinud; J mustõlain meep takann de nagrõʙ: millõõ kannimokomii durakkoit i piäʙ mustlane käib taga ja naerab: niisuguseid lolle ongi mul vaja.

kanniippäi: kannippäi Lu niipidi в этом направлении; kraapip kannippäi kõlmõt kõrtaa kraabib niipidi kolm korda.

kanniiviisii: kanniviisii Lu niiviisi таким образом; miä õppõõzin kanniviisii ma (juba) harjusin niiviisi.

kannik/ka¹ K M S Lu J (R-Lön.) kanńikka K-Ahl. -k J-Tsv., g. -aa M Lu J (leiva-, saia)-kannikas горбушка, краюшка, краюха (хлеба или булки); M kannikka on esimein pala leivässä, i viimein pala taas kannikka jääʙ kannikas on esimene tükk leivast, ja viimane tükk on (jääb) taas kannikas; K koko leiväss algõttii kannikka tervest leivast lõigati (alustati) kannikas; M algattomalta leivältä kannikka alustamata leivalt kannikas; J nütt tuõp surma suurimoilõõ, nüt tuõp kaiho kannikkoilõõ rl. nüüd tuleb surm tangudele, nüüd tuleb kadu kannikaile; J mitta pundõrill, mõnt nagla kasseŋ kannikkõz on mõõda päsmriga, mitu naela selles kannikas on; Lu viimine kannikka, ku leipää ennää taloz eb õõ viimane kannikas (on siis), kui majas enam leiba ei ole; M S kannikka leipää kannikas leiba; M Lu leivää kannikka leivakannikas; M bulkaa kannikka saiakannikas; K et kaara leipä kannikalda (Sj. 674) rl. (sa) ei lähe leivakannikast kaarega mööda. – Vt. ka alku-, leipä-, leivää-, lõppu-, saija-. – Vt. ka kannikkõ¹, karbuška.

kannik/ka² (Ra), g. -aa nurkmuster (mitmenurgeline mustrimotiiv) узор угольником; Ra õravaa sapa, tehää i risikko, i sis kõlmikantozii pietää, kannikkoi mokomiᴅ (naiste peakattel on) oravasaba(muster), tehakse ka ristimuster, ja siis kolmenurgelisi (mustreid) tehakse, niisuguseid nurkmustreid.

kannikko vt. kahs-, kõlmi-, neĺĺä-, mõni-.

kannik/kõ¹ Kett. M Lu J-Must. kańnikkõ Kett., g. -õõ = kannikka¹; Lu leivää loppu ja alku on kannikkõ leiva lõpp ja algus on kannikas; M kursi per̆rää pulmaa söötii, saamõi esimein kannikkõ lõikattii noorikõllõõ pulmaleib söödi pärast pulmi, kõige esimene kannikas lõigati noorikule; M miä suv̆vaan leivää koorta i kannikkõita ma armastan leiva koorikut ja kannikaid; M leivää kannikkõ leivakannikas. – Vt. ka alu-, kazvo-, loppu-, päälis-.

kannikkõ² vt. kõlmi-, viis-.

kanno/ᴢ J (M-Set.), g. -hsõõ: -ssõõ J 1. kannus шпора; J tšüllet katko kannossiil rl. küljed katkus (= kiskus katki) kannustega; 2. M-Set. ree- v. saanikannas запятки (саней, дровней). – Vt. ka kannuᴢ.

kannotu/ᴢ, g. -hsõõ: -ssõõ M rasedus беременность; naizõll õli raskas kannotuᴢ naisel oli raske rasedus. – Vt. ka kannõttši.

kann/u J-Must. (K-Ahl.), g. -uu 1. kann кув-шин, кружка; K sis joomma jõka õluet, piämmä jõka pikarit, jõka kannut kallotamma (Ahl. 103) rl. siis joome (ära) kõik õlled, peame (käes) kõik peekrid, kõik kannud kallutame (tühjaks); 2. J-Must. kärjekann ячейка (в сотах).

kannu/ᴢ P Kõ Lu (Kett.) -s K-Ahl. R-Reg. J-Must., g. -hsõõ (Kett.) -ssõõ Kõ Lu (M-Set.) -sõõ Lu 1. kannus шпора; R kulta kannus kuloose (Reg. 57) rl. kuldkannus kulusse; 2. kuke kannus бодец; Kett. kukõõ kannuhsõᴅ kuke kannused; 3. ree- v. saanikannas запятки (саней, дровней); J lad́jo kannus (Must. 170) reekannas. – Vt. ka kannoᴢ.

kannuzjalgoᴅ (K-Ahl.) dem., fig. kannusjalake (peigmehe hellitusnimi rahvalauludes) шпороносец (ласкательное название жениха в народных песнях); elä ooli velvüeni, karta kannus-jalgoeni (Ahl. 95) rl. ära muretse, mu vennake (= peiuke), (ära) karda, mu kannus-jalake.

kannuzjalkanõ [?] (R-Lön.) dem., fig. = kannuzjalgoᴅ; ele hooli velvüeni, karta kannusjalkaseni (Lön. 703) rl. ära hooli, mu vennake (= peiuke), (ära) karda, mu kannusjalake.

kannut/taa M, pr. -an M, imperf. -in 1. (välja) kannatada, taluda вы/носить, -нести; veel kannutan vähän aikaa kannatan (seda) veel vähe aega; 2. (peal) kanda выдерж/ивать, -ать; nät ku tšev̆väälä kannutab lumi, sitä kuttsuaz antši vaat, kui kevadel lumi kannab, (siis) seda (= lume pealmist kihti) kutsutakse lumekoorikuks. – Vt. ka kannattaa, kannatõlla, kantaa.

kan/nõl Lu Li Ra -nel K-Ahl. -nõlõ Lu, g. -nõlõõ Lu Ra -tõlõõ Lu Li kannel гусли; Lu se õli kannõl, se õli jumalaa pilli, naastid ääneᴅ see oli kannel, see oli jumala pill, ilusad hääled; Lu kantõlõll õli seitsee strunnaa kandlel oli seitse keelt; Lu tämä kannõlõõkaa pillitti ta mängis kannelt; Lu velli tunsi pillittää kannõlta vend oskas kannelt mängida; Lu minuu velli õli kannõlõõ pillittäjä minu vend oli kandlemängija. – Vt. ka kantõlõ.

kannõ/la Lu -l J-Tsv., g. -laa J = kannõl; Lu kannõla õli puussa tehtü kannel oli puust tehtud; J nät sell mehell kannõlaa tšeelet pillitteväd niku pajattõvaᴅ vaat, sel mehel kandlekeeled mängivad nagu kõneleksid (kõnelevad); J mõnikõs kannõlaa struna oŋ katkõnnu mõni kandlekeel on katkenud.

kannõlla Kõ, pr. kantõ/lõn: -õn Kõ, imperf. -lin frekv. kanda носить; Kõ kuulin toožõ, što lemmühset kantõõvad niku mitä sinne tal̆loosõõ kuulsin ka, et nagu kratid kannavad midagi sinna tallu.

kannõskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J frekv. = kannõlla; elka häülüga, kannõskõõtt va rooja rihese ärge käige (edasi-tagasi), kannate vaid pori tuppa.

kannõt- vt. ka kannat-.

kan/nõta Kõ (M) -nõtaɢ I, pr. -tõõʙ Kõ I, imperf. -tõzi: -tõᴢ ~ -tõõᴢ M -tõjõõ ~ -tõjõ I poegida рожать, родить детёныша (телиться; ягниться; жеребиться и т. д.); Kõ lehmä ku esimäin kõrt piäʙ kannõta, eezä bõllu veel kannõnnu, tätä kuttsuaz eeskanto; ku kantõõʙ, sis jo tämä on lehmä kui lehm esimest korda peab poegima, enne veel polnud poeginud, (siis) teda kutsutakse e.; kui poegib, siis on ta juba lehm; M lehmä on tuntumizõlla, etti tšiireess tuõp kantõõmaa lehmast on tunda, et (ta) hakkab varsti poegima; I oot̆taa lehmää kantõõmaa ootan lehma poegima; I muukkaaʙ lehmä, ep saa kannõtaɢ lehm piinleb, ei saa poegida; I ühesää kuuta kantõ lehmä vazikkaa, siis tämä kantõjõõ üheksa kuud kandis lehm vasikat, siis ta poegis (tõi vasika); I kantõjõ opõnõ hobune tõi varsa. – Vt. ka kannata, kantaa.

kannõt/tši M, g. -šii M = kannotuᴢ; ku on kannõttši, siz nain kõikkõa imotsõʙ kui on rasedus, siis on naisel kõige järele isu.

kannõt/tu (R), g. -uu fig. kantu, sünnitatu (lapse hellitusnimi rahvalauludes) родимый, -ая (ласкательное название ребёнка в народных песнях); lõõkuttõlõb lõõkuttaja, kaĺĺissa kazvatap kannõttua rl. kiigutab kiigutaja, kasvatab (oma) kallist kantut (= last); kui mie kasvattelin katonnu kannettuni (Eur. 45) rl. kuidas ma kasvatasin oma kadunud kantut (= last).

kannõttõmu/hsõᴅ: -zõᴅ J-Tsv. pl. kannatused страдания.

kannõtukkai/nõ (R-Lön.), g. -zõõ dem., fig. kantuke, sünnitatuke (lapse hellitusnimi rahvalauludes) родимый, -ая (ласкательное название ребёнка в народных песнях); kui kasvap kannetukkaiseni (Lön. 186) kuidas kasvab mu kantuke?

kan/nõõ Kett. Set. M (P J) -nee K-Ahl. -nõ Lu J-Must. -tõmõ M Kõ Li -tõm Ra J-Tsv., g. -tõmõõ Kett. M Kõ Lu -temee K-Ahl. -nõõ [sic!] Set. 1. (kande)kett v. pael (kaelas kantaval ristil, helmestel); цепочка (креста), шнур (бус); Lu kantõmõõkaa rissi (kande)ketiga rist; M pir̆ruu paskaa ripusattii kaglaa ris̆sii kantõmõõsõõ juudasitta riputati kaela ristiketi (~ ristipaela) külge; J elmiit lütšitä kantõmõsõõ helmeid lükitakse (kande)paelale; P elmee kantõmõᴅ helmekee (helmepaelad); 2. pide, kanne, sang связка, приузд; привязь; лямка, ручка; Kõ pannaz riuku i riuguu õttsaz on ripusõttu tšätšüᴅ i sis siin õttsaz on kantõmõ pannakse (= kinnitatakse) ritv (lakke) ja ridva otsa on riputatud kätki ja siis siin (ridva) otsas on (kätki) pide; J peremeta koka kantõmõd on jevizeᴅ põhjaõnge konksu(de) pidemed on jõhvist; M kantõmõz õli primozla varrõlla pideme(rihma)ga oli koot varre küljes; Li vakal on kantõmõ korvil on sang; Li vakaa kantõmõ korvi sang; 3. K-Ahl. võtmerõngas связка-кольцо (для ключей). – Vt. ka kantama, kantomõ.

kans/a [< sm] Li (Lu Ra), g. -aa Ra rahvas, inimesed народ, люди; Lu õli paĺĺo vättšiä (~ kansaa) oli palju rahvast; Ra nõssi sõaa sõrmissa, kansaa kantasoonissa rl. tõstis sõja sõrmedest, rahva kannakõõlustest; Li tšüläzä eb õõ noorta kansaa, ain vaa koollaa maal (külas) ei ole noori inimesi (noort rahvast), ikka ainult surrakse.

kansi vt. kaasi.

kan/ta K-Ahl. P M Kõ Lu Li Ra I -tõ Lu Li J -t Li Ra J-Tsv., g. -naa M Kõ Lu J 1. kand (jalal, sukal, jalatsil); tagumine osa; järelejäänud osa, konts пятка (ноги, чулка, обуви); задняя часть; остаток чего-либо; M tämä kannaa lõhkõᴢ ta lõi (jala)kanna katki; J kaa mi uhka, nii kantojõ pääll i pööriʙ vaat kui uhke, nii kandade peal keerutabki; Kõ teen sukalõõ kannaa koon (teen) sukale kanna; P johzõʙ, jalgaa kannat pakaroisyõ tapaavaᴅ jookseb (nii), (et) jalakannad puutuvad tuharaisse; Lu sukaa kanta ~ M suk̆kaa kanta sukakand; Lu noskaa kanta sokikand; Lu saappugaa kanta saapakand; Lu välissä nät ku katkõ vikahtõ kannõssaa vahel, näe, läks vikat kannani katki; Lu vikahtõõ kanta vikatikand; Lu tširvee kanta kirvekand; Lu kuza soo lopuʙ i algõʙ kõva maa, sitä kutsutaa soo kanta kus soo lõpeb ja algab kõva maa, seda kutsutakse sookannaks; J nõizõtt maat pesemä, siiz loovvaa kannõll vähäize hiuttõgõ (kui) hakkate põrandat pesema, siis nühkige natuke luuakontsuga; J tšüünteliä kant ~ kant tšüünteliä (põletatud) küünlajupp; Li see õli leemine, leemine villa, esimein villa, a see tõinõ vill õli jo leemine kantõ see oli tallevill, esimene vill, aga see teine vill oli juba tallevilla järelvill; Lu kanta tali, seneekaa nõsõtaa seili ülleel tagumine tali, sellega tõstetakse puri üles; 2. (seene) jalg, kand, vars ножка (гриба); M siined õllaᴢ mokomaᴅ, näiltä ku lõikkaat kannaa vällä, siis tuõp piimä piimikud on niisugused, (et) kui lõikad neilt jala ära, siis tuleb piim (välja); ■ M tuulõõ lennolõõ tehäs viis kantaa tohossa, rutisõllas tuulõõ lentoa, laskõas tuulõõsõõ ohatisele tehakse tohust viisnurk, surutakse (sellega) ohatist, lastakse tuulde; Lu nüd jo meni kõiɢ taivaz umpi kantaa nüüd läks juba kogu taevas lauspilve. – Vt. ka aŋkkuri-, leivää-, mašti-, saappuga-, soo-, tšeri-, tšäpü-, vikahtõ-.

kan/taa K L P M Kõ S Po Lu Li J (Kett. R Li Ku) -ta J-Tsv. -taaɢ I Ка́нта K-reg.2 Ii-reg.1 Канда́ Pal.2, pr. -nan K L P M Lu Ra J Ku -nõn Lu Li J -naa I, imperf. -nõn K R -nin Li Ra J -tazin [sic!] P Lu -nõõ I 1. kanda, tassida; (kokku, juurde) kanda, tuua; (ära, laiali, edasi) kanda, viia носить, нести, таскать, тащить; на/-носить, -нести; у/носить, -нести; раз/носить, -нести; Lu kaššelia oŋ kerkiä kantaa kasetohumärssi on kerge kanda; Ku siz repo kiĺĺuʙ: sairas tervettᴀ̈ kannap seläᴢ siis rebane hüüab: haige kannab tervet seljas; Lu ušattis peettii i kannõttii vettä toobris hoiti (peeti) ja kanti vett; L mitä vart trubaa kannat kaasa miks sa kannad pasunat kaasas?; J siz algataa kantaa rookaa lavvalõõ siis hakatakse rooga(sid) lauale kandma; Lu tämä tüüssä ebõ·õ tolkkua, niku siglõl vettä kantaa kk. tema tööst ei ole kasu (tolku), nagu sõelaga vett kanda; M suvõlla tšimoᴅ kantaaz mettä suvel mesilased kannavad (= korjavad) mett; Po lemmüs kantõ mõnikkaalõ rikkahutta kratt kandis mõnele varandust (kokku); Lu sihee talloo para kannaʙ sellesse tallu kannab kratt (varandust); M aina välipal̆loo kannatta aina viite vahepalu (= leivatükke söögiaegade vahel); I suõᴅ lampait kantavaᴅ hundid viivad lambaid (ära); Lu a krotta on tõin, se kannab i maamunnaa aga rott on teine (loom), see viib kartuleidki (ära); J kanti lahzõd laukaasõõ rl. viis (kandis) lapsed Lauga jõkke; Lu koira haukkuuʙ, a tuuli kannaʙ vs. (kuulujuttude levimise kohta öeldakse:) koer haugub, aga tuul kannab; 2. (välja) kannatada выносить, -нести; J kui tämä võip kanta mokoma raŋkka eloa kuidas ta võib niisugust rasket elu (välja) kannatada!; 3. kanda (rõivaid, jalatseid, relvi) носить (одежду, обувь, оружие); K sis kannad körkääd kaputad (Sj. 674) rl. siis kannad pika säärega (kõrgeid) sokke; K niit kannõttii siz pulmõilt pulmõilõ (Al. 62) neid (= saapaid) kanti siis pulmadest pulmadeni; J saa kamendantilt lupa püssüä kanta hangi komandandilt luba püssi kanda; 4. kanda, olla rase v. tiine носить ребёнка, детёныша; J ofońõn naiŋ kannõʙ (om vatsakaa) Ofonja naine on rase; Lu nain kannab lassa naine kannab last (= on rase); I eb õlluɢ aikaassaak kannõttuɢ, seitsee kuuta tämä süntüje ei olnud (õige) ajani kantud, seitse kuud (oli, kui) ta sündis; Lu lehmä kannõʙ, tiini lehmä lehm kannab, tiine lehm; I ühesää kuuta kantõ lehmä vazikkaa üheksa kuud kandis lehm vasikat; 5. poegida рожать, родить детёныша (телиться, ягниться и т. д.); Lu lehmä kantõ vazikkaa lehm tõi vasika; I eb jaksak kantaaɢ (lehm) ei saa (ei suuda) poegida; S lehmä on kahõsaa kõrtaa kannu lehm on kaheksa korda poeginud; Lu kõns sill tulõʙ lehmä kantõmaa millal sul lehm poegib?; ■ Kõ entine vätši kantõ võr̆raa endine rahvas käis ohverdamas; Ra karikkaa kantaa pulmaõlut juua (pulmaõlut jõid abielupaarid, kes panid õlle eest taldrikule raha); Lu tämä kannap konttia sinne tänne ta levitab kõikjale (sinna-tänna) tühja juttu; J .. kantakaa sene kalttaissa viĺĺaa, mikä meele parõttamisehsi on üvä (Must. 153) .. kandke seesugust vilja, mis meele parandamiseks on hea; J viĺĺa kanta (Tsv.) vilja kanda; J õpõn üvää karvaa ep kantannu hobune oli viletsa väljanägemisega; Lu pääd ep kanna (laps) ei kanna pead; J .. küll oominõ päivä ene eessä oolta kannab (Must. 157) .. küll homne päev enese eest hoolt kannab; J ja mitä oolta kannatta töö oma sõppai perässä (Must. 157) ja mis hoolt kannate te oma rõivaste eest?; P suurta uolta kantavaᴅ i raskass tüötä tetševäᴅ (nad) kannavad suurt hoolt ja teevad rasket tööd; J tämä kannap süüt ta on süüdlane (kannab süüd); J itšää nõizõn sinu päälee viha kantõma (Tsv.) terve elu hakkan sinu peale viha kandma. – Vt. ka kannata, kannattaa, kannatõlla, kannuttaa, kannõlla, kannõskõlla, kannõta, kantoa.

kant/aja (R-Eur. R-Lön. J) -õjõ J, g. -ajaa 1. kandja носи/тель, -тельница; R rissintsä rissittäjäni, rissiveessa võttajani, kaivoveessa kanttajani (Eur. 38) rl. ristiisa, minu ristija, minu ristimisveest võtja, minu kaevuveest kandja; J emä on taloz oolõ ja murhõ kantõjõ ema on majas hoole ja mure kandja; J meez on mõõkaa kantajann rl. mees on mõõgakandja(ks); J vääntüü tšehs vättšee, litši lipuu kantajiije, lipuu kantajad on kavalaᴅ rl. (ema õpetab sõduriks värvatud poega:) käändu kesk väge (= hoidu teiste keskele), lipukandjate ligi-dal(e), lipukandjad on kavalad; 2. fig. sünni-

taja, kandja (ema hellitusnimi rahvalauludes) родительница (ласкательное название матери в народных песнях); R kui kasvatti kantajani (Lön. 185) rl. kuidas kasvatas (mind) mu sünnitaja. – Vt. ka prosveroi-, süü-.

kantajõi/nõ (K-Al.), g. -zõõ dem., fig. sünni-

tajake, kandjake (ema hellitusnimi rahvalauludes) родительница (ласкательное назва-ние матери в народных песнях); kunniz õõn ivuz-pään, ilma-toojani, kassa-pään, kantajõizõni (Al. 44) rl. (pulmaitkust:) kuni olen pikajuukselisena (= neiuna, vallalisena), mu ilmaletooja, palmikpeana, mu sünnitajake (kandjake).

kant/ama Lu -õm J-Tsv., g. -amaa: -õma J; 1. (kande)kett v. -pael (kaelas kantaval ristil, helmestel) цепочка (креста), шнур (бус); J elmiit lütšitä kantõmõsõõ helmeid lükitakse (kande)paelale; J risi kantõmõd on õppõizõd i kultõizõᴅ ristiketid on hõbedased ja kuldsed; J elmee kantõm helmepael; 2. pide, kanne; sang связка, приузд; привязь; лямка, ручка; Lu aŋgõrjaa nahka pantii primuzlaa kantamõssi angerjanahk pandi koodi pideme(rihma)ks; Lu vakall õllaa kantamõᴅ korvi(de)l on sangad; J kiza kantõm koti sang; 3. alumine selis, võrgu-, noodanöör нижняя верёвка у сети или у невода; Lu tšivesee kantamõᴅ alumised selised. – Vt. ka tšives-. – Vt. ka kannõõ, kantomõ.

kant/amuᴢ Lu -õmuᴢ J-Tsv., g. -amuhsõõ: -amusõõ Lu -õmusõõ ~ -õmuzõ J kandam, seljatäis ноша; вьюк; Lu se on kantamuᴢ, mitä miä võin pihal vai seĺĺäz veejjä see on kandam, mida ma võin turjal või seljas viia; J vana inimin, a enellez mokom rask kantõmus seĺĺeᴢ vana inimene, aga endal niisugune raske kandam seljas; Lu se on raŋkka kantamuᴢ see on raske kandam; Lu miä veen pois kõikk ühee kantamusõõkaa ma viin kõik ühe seljatäiega ära.

kantanahgaᴅ Lu pl. saapa-, kingakapp задник (обуви).

kanta-nurkka Lu (kahvelpurje) halsinurk галсовый угол (паруса).

kantanõ vt. ees-.

kantasooni Ra kannasoon, -kõõlus жила, сухожилие пятки; nõssi sõaa sõrmissa, kansaa kantasoonissa rl. tõstis sõja sõrmedest, rahva kannakõõlustest.

kanta-taali Lu tagumine tali (purjelaeval) задние тали (на паруснике); ku seilia ülleel nõsõtaa, se jutõllaa siis kanta-taali kui purje tõstetakse üles, seda nimetatakse siis tagumiseks taliks.

kantatäkki ~ kanttäkki Lu laevateki äärmine laud привальный брус; kanttäkki, ühs lauta vaa alusõõ borttaᴢ, äärimein lauta, tämäss algõtaa panna täkkiä; kanttäkissä õlti aukod läpi, špikatiᴅ k. on vaid üks laud purjelaeva pardas, äärmine laud, sellest (alates) hakatakse panema tekki; äärmisest lauast olid augud (läbi), piigatid.

kańt́ik/ka: -k ~ kant́ikk J-Tsv., g. -aa J konjak коньяк; kańt́ikk ebõ·õ talopoigaa juuttši konjak ei ole talupoja jook; vala ühs kaplikkõin kant́ikkaa millõõ stokanaa vala üks tilgake konjakit mulle klaasi.

kan/to Kett. K L P M Kõ-Len. Lu Li Ra J I Kl (Ja-Len. Ku) Ка́ндо Pal.2 K-reg.2 Ка́нто ~ Кяндо Pal.2 Кандо Ii-reg.1, g. -noo K M Kõ Lu Li Ra J I Ku -nuo K P -no J -nuu Kl 1. känd пень; Li leikõttši on, ku on leikõttu mettsä poiᴢ, on jäätü vaa kannoᴅ raiesmik on (see), kui mets on maha raiutud, on jäänud vaid kännud; J ähkää tširves kantoo löö kirves kändu; P nie on vanat kannod i nie pimiεs paissavaᴅ need on vanad kännud ja need hiilgavad pimedas; K petäzikkos, katazikkoᴢ, kuivaa kannoo päällä männikus, kadastikus, kuivanud kännu peal; P millin kanto, mokomain võsatši vs. missugune känd, niisugune võsugi (= käbi ei kuku kännust kaugele); Lu kannoo mukkaa i võsa kazvaʙ vs. kännu järgi kasvab võsugi; J ebõ kantoa, epko võssa kk. pole kändu ega võsu (= ihuüksi, omasteta); Lu tõrva kantoissa ajõtaa tõrvaa tõrvaskändudest aetakse tõrva; Lu mettsäz on puu kanto metsas on puukänd; Li petäjää kannossa tehhää tõrvaa pedajakännust aetakse tõrva; Ra kanto obakk kännuseen; J kannoo tüŋk kännutüügas; 2. jalg, vars (seenel), juurikas (kapsal) ножка (гриба), кочерыжка (капусты); J lõikkas pää naizõlta niku kannolta kapusaa rl. lõikas naiselt pea nagu juurikalt kapsa; 3. konts, päraots черенок, цветоножка; задняя часть; M muragaa kanto muraka(marja) konts; Lu tšävüü kanto võrgukäbi pära(ots); ■ L vai lieb õnnõva kazyõ taluo kanto kas on õnnelik (saab õnnelikuks) selle talu k. (= põlispere)? – Vt. ka ees-, esi-, mesi-, tammi-, tammis-, tšeri-, tõrvas-.

kan/toa (K M), pr. -non M, imperf. -nõn kanda, tassida; (laiali, edasi) kanda носить, нести, таскать, тащить; раз/носить, -нести; K enne kantoi [= kantõ] kaivo vettä (Sj. 674) rl. ema kandis kaevuvett; M koira aukuʙ, tuuli kannoʙ vs. (kuulujuttude levimise kohta öeldakse:) koer haugub, tuul kannab. – Vt. ka kantaa.

kantogriba Lu = kantosiini.

kantoin vt. ees-.

kantoluu Ra kannaluu пяточная кость.

kantom/õ M, g. -õõ (kande)kett (kaelas kantaval ristil) цепочка (креста); risii kantomõ ristikett. – Vt. ka kannõõ, kantama.

kantonõ vt. kõlmi-.

kantoo vt. umpi-.

kanto-obahka M = kantosiini.

kantosiini M Lu kännuseen опёнок. – Vt. ka kantogriba, kanto-obahka.

kantozik/ko M Lu Li, g. -oo Lu kännustik, raiesmik вырубка, murd. пенье; Lu kuza on leikattu puuᴅ, jääp kantozikko kus on puud (maha) raiutud, jääb kännustik; Lu siäl on leikattu paĺĺo mettsää, on suurõt kantozikoᴅ seal on raiutud palju metsa, on suured raiesmikud (kännustikud); Lu kantozikko mettsä tugevasti harvendatud mets. – Vt. ka kantõzikko².

kant/sata M, pr. -tsaan M, imperf. -tsazin (valjult) noomida, tõrelda проб/ирать, -рать, отчит/ывать, -ать; pleḿanikkaa ain kanttsaaʙ aina noomib (valjult) õepoega.

kanttseĺaar/i J-Tsv., g. -ii J kantselei канцелярия; vee kane tširjõd de štšotõt kanttseĺaarisõ vii need kirjad ja arved kantseleisse.

kant/tsi Lu, g. -sii Lu kants (purjekal) кладо- вая (на паруснике); liikoja seilia piεtää kantt-siᴢ tagavarapurjesid hoitakse kantsis; vöörii kanttsi i ahterii kanttsi, vöörii kanttsis piεttii snaastia, ahterii kanttsis piεttii rookaa vöörikants ja ahtrikants, vöörikantsis hoiti taglast, ahtrikantsis hoiti toitu. – Vt. ka ahter-, vööri-.

kanttši [?] (R-Eur.): tšäüsi kanttšisa kalani (Eur. 41) rl. käis k-s mu kala (= peig).

kanttäkki vt. kantatäkki.

kantõ vt. kanta.

kantõ- vt. ka kanta-.

kantõinõ vt. ees-.

kantõ/likko ~ -ĺikko J-Tsv., g. -likoo ~ -ĺikoo J kandiline, nurgeline; -nurkne угловатый; угольный; vesä kurasõõ pää ümmerkõizõssi, elä jätä kantõĺikossi vesta noapea ümmarguseks, ära jäta kandiliseks; viis kantõlikko viisnurkne. – Vt. ka kantõzikko¹.

kantõl/õ Lu Ra, g. -õõ Lu Ra = kannõl; Ra vellot kantõlit kantõlõnnõ rl. vennad kandsid (mind) kandlena (= hoidsid õrnalt, hellalt).

kantõm, kantõmõ vt. kannõõ.

kantõzik/ko¹ J-Tsv., g. -oo nurgeline; nurkne угловатый; угольный; mõni nurkikko, mõni (paĺĺo) kantõzikko hulknurkne. – Vt. ka kantõlikko.

kantõzik/ko² J-Tsv., g. -oo J = kantozikko; tõrvõz-nõmmõ lõikõtšill mokom kantõzikko ja raakõzikko, jot et pääz läpi Tõrvasnõmme raiesmikul on niisugune kännustik ja rägastik, et (sa) ei pääse läbi; kantõzikkoa om pask tšüntä raiesmikku on halb künda.

kantõ/õmizõllaa: -mizõlla M: lehmä on kantõmizõlla päivä päivältä lehm on neil päevil (~ iga päev) lüpsma tulemas; lehmä on kantõmizõlla, piäb ootõlla lehm on lüpsma tulemas, peab ootama.

kanur/i¹ J-Must., g. -ii kanakull ястреб.

kanur/i² Lu, g. -ii kanatalitaja птични/к, -ца; kanuri on tšen süütäp kanoja kanatalitaja on (see), kes söödab kanu.

kanurk/a Lu Li, g. -aa kanakuut, kanade nurk laudas курятник; kanurka õli lautaa nurkkaᴢ, siäl on tehtü lakkapuu kanakuut oli lauda nurgas, sinna oli tehtud õrs; kanurkaz õllaa kanaᴅ kanakuudis on kanad.

kanvert/ti Lu J kamvertti J-Tsv., g. -ii Lu kamvertii J kirjaümbrik конверт; J vańkkõ murti tširjutõtuu lehoo neĺĺee õssaa i pani kanvertii süämee Vanka murdis kirjutatud lehe neljaks kokku (nelja ossa) ja pani ümbrikusse.

kanõ, kanõᴅ vt. kase¹.

kanõppi vt. kaneppi.

kanõppi-põlto J kanepipõld конопляник; suur kanõppi-põlto on ümpärill suur kanepipõld on ümber(ringi).

kanõrva vt. sika-, soo-.

kanõrvik/ko Lu, g. -oo Lu = kanabro.

kan/õrvo Lu Li J -ervo Ra J-Tsv. -irvo M, g. -õrvoo Lu Li J -ervoo J 1. kanarbik вереск; Lu kuivas paikkaa on kanõrvo kuivas kohas on (= kasvab) kanarbik; J kanõrvookaa kraaz-gattii suukkonoi musassi kanarbikuga värviti kalevist kangaid mustaks; 2. J-Tsv. mailane [?] вероника [?]; J naruzii kaŋkaall kazvop paĺĺo kanervoa Narvusi nõmmel kasvab palju mai-lasi [?]. – Vt. ka kanabro, kanõrvikko.

kaot/taa R-Lön. L Lu Ra (K-Al.), pr. -an Lu Ra, imperf. -in Lu; 1. kaotada терять, по-; L i kõikkõass itšεäss minua kaotatta rl. (itkust:) ja kogu eluks (= igaveseks) kaotate minu; K tulimma päätä võttamaa, ivuhsutta irttämää, kassaa kaottamaa (Al. 53) rl. tulime pead võtma, juukseid eemaldama, palmikut kaotama; 2. kahandada (silmi kudumisel) убав/лять, -ить (петли при вязании); Ra miä kaotan jo silmiiᴅ ma kahandan juba (suka)silmi; Lu kaotan sukaa kahandan suka.

kaot/tua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -tuzin J = kaottussa.

kaot/tussa (J-Tsv.), pr. -un J, imperf. -tuzin J kaduda исчез/ать, -нуть, пропа/дать, -сть, теряться, по-; eestä õlimm kõiki üheᴢ, siiz nämä kuhõlõ meiss kaottusti enne olime kõik ühes(koos), (aga) siis kadusid nad kuhugi meie juurest.

kaotu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ hävimine, häving, kadu гибель.

kapakka vt. kabakka.

kapakka-tee J kõrtsitee дорога в кабак; vai siä viivüd viinaa-teelee, kavasuit kapakka-teelee rl. kas sa viibid (= jääd) viinateele, jäid kauaks kõrtsiteele?

kapal/a Lu J, hrl. pl. -aᴅ Lu = kapalo; J lahsi panna kapalaa laps mähitakse mähkmevööga; Lu lahsi parõpii makkaap kapaloiᴢ mähkmevööga mähitult magab laps paremini; Lu lahs pantii kapaloisõõ laps pandi mähkmeisse. – Vt. ka kapalo.

kapalavüü Lu = kapalovöö.

kapal/o J-Tsv. I (R-Lön. Li Ra), hrl. pl. -oᴅ Li Ra I mähkmevöö; mähe свивальник; пелёнка; J paa lahs kapaloo mähi laps mähkmevööga; I lahsi õli kapaloisõõ tšäärittüɢ laps oli mähkmevööga mähitud; Ra lahs õli kapaloiz litši voosi laps oli mähkmeis ligi aasta(seks saamiseni).

kapalohuntu J-Must. mähe, mähkmelapp пелёнка.

kapaloi/ttaa L K M Lu Li Ra -tta J-Tsv. -ttaaɢ I, pr. -tan Lu Li Ra -tõn J, imperf. -tin Lu Li Ra J -t̆tii I (last) mähkmevööga mähkida; mähkmeisse mähkida обви/вать, -ть свивальником; пеленать, с-; Lu lassa piäp kapaloittaa, siis parõpi makkaaʙ last peab mähkima mähkmevööga, siis magab paremini; I rüvetimmäɢ, sis puhtaad beĺoŋkat panimmaɢ, sis kapaloitimmaɢ vannitasime (lapse), siis panime puhtad mähkmed, siis mähkisime mähkmevööga; M emä kapaloitab lassa, tahoʙ etti lahzõl õltais õikõaᴅ jalgaᴅ ema mähib last mähkmevööga, tahab, et lapsel oleksid sirged jalad; M sis kapaloittaas kapalavöd́d́eekaa siis mähitakse (lapsi) mähkmevöödega; J ńańk on tšiintiässi kapaloittõnnu lahzõõ lapsehoidja on lapse kõvasti (kinni) mähkinud; Lu lahs kapaloitõtaa, pannaa makkamaa laps mähitakse, pannakse magama; I beĺonkoisi kapaloit̆tii i od́ijal̆laa pan̆nii mähkisin (lapse) mähkmeisse ja panin teki sisse.

kapalov/öö M -üü Li kapalvüü Ra mähkmevöö свивальник; M sis kapaloittaas kapalo-vöd́d́eekaa siis mähitakse (imikuid) mähkmevöödega; Ra kapalvüü õli pittšä aršinaa kõl-mõᴅ mähkmevöö oli arssinat kolm pikk. – Vt. ka kapalavüü, kapaluzvüü.

kapaluzvüü Lu = kapalovöö.

kapassua (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) kapassu- J-Must. (maha) langeda, ümber kukkuda упасть, опроки/дываться, -нуться.

kapia vt. kabja.

kapin/a J (Lu-Len.), g. -aa J 1. asi, ese вещь; J tämä võtti pillid i õmat kapinat tšätte ta võttis pillid ja oma asjad kätte; 2. abinõu, vahend средство; Lu eb ku tšen teissä võta kräzgata [= kraazgata] omie kapineije kaa škoulu ahjo (Len. 278) kas keegi teist ei võta(ks) oma vahenditega värvida kooli ahju?

kapital/a J-Tsv., g. -aa ~ -a J kapital капитал; õli kapitalaa kahs d́eeńeškaa de neettši ävitin oli kapitali kaks poolekopikalist, kuid kaotasin needki ära; näd́d́e kapitaloi tšenni ebõõ lukõnnu nende kapitale pole keegi lugenud; raajusõõ i kapitaloikaatši et pääᴢ paradiisi (sa) ei pääse isegi kapitaliga.

kapit/ana J-Tsv. -tana Ja-Len., g. -anaa: -ana J = kapteni; J ivo sai parahodas kapitana tila Ivo sai aurikul kapteni koha.

kapkan/a Lu (S), g. -aa Lu püünisrauad; püünis, lõks капкан; ловушка.

kapl/i Lu J (K M) kaapli Lu, g. -ii K 1. tilk, piisk капля; K ühee aavaa lehoo võtin da kaplii vettä võtsin ühe haavalehe ja tilga vett; Lu sel eb õõ verta nii kaplia sel ei ole verd mitte tilkagi; J dohtõri tšähsi jõka süümizee päälee juvvõ viis kaplia oopiuma arst käskis iga söömise järel juua viis tilka oopiumi; 2. hrl. pl. tilgad (tilkadena doseeritav ravim) капли; Lu piäp tilkuttaa silmää kaplia peab tilku silma tilgutama; M millõ kane kaplit tehtii paĺĺo ap̆pia mul oli neist tilkadest palju abi.

kaplikkõi/n Lu J-Tsv., g. -zõõ J tilgake капелька; Lu anna millõ kaplikkõin juuvva taaria anna mulle tilgake taari juua; J vala ühs kaplikkõin kant́ikkaa millõõ stokanaa vala üks tilgake konjakit mulle klaasi.

kaplittaa Lu tilkhaaval, tilkadena по капле, каплями; kaplittaa tilkuʙ tilgub tilkhaaval.

kap/o R-Reg. (K-Ahl.) -po Kõ-Set.: pasibo tähä taloose. täzä täüsii annettie, tšipoi kapoi kannettie (Ahl. 104) rl. tänu sellele talule! Siin anti täisi (= täiskanne õlut), kruusidega-kappadega kanti (ette).

kapoŕo-maarja M rukki- e. tulimaarjapäev (15. VIII) успение, день успенья.

kap/pa P Lu Li J, g. -aa Lu Li J 1. kapp, kibu шайка (банная); J enne õltii kapad mokomaᴅ ennemalt olid niisugused kapad; P lazzõ vesi kappaasyõ lase vesi kappa; J kappa õli ümmärkõin, puussa tehtü, siäl peettii kagraa, javoa kapp oli ümmargune, puust tehtud, seal hoiti kaeru, jahu; 2. kapp (endisaegne viljamõõt мера объёма сыпучих тел); Li kapakaa mitattii kapaga mõõdeti; Li kappa, se õli pool neĺdikkoa kapp, see oli pool setverikku; Li neĺdikkoz õli kahs kappaa setverikus oli kaks kappa; Li ku naizõt tšihutattii ühteizolutta jür-tšin, siz ainõ kopitattii kappa end́essä linnassa kui naised pruulisid jüripäeval ühisõlut, siis koguti ikka kapp linnaseid inimese (hinge) kohta; Li kappa omenaa kapp õunu; Li kappa javvoa kapp jahu. – Vt. ka kagra-, pool-.

kappal/a Lu, g. -aa (tubli) tükk, (asine) ese (сто́ящая) штука, (сто́ящая) штуковина; mened õsad üvä riisaa vai õpõzõõ vai minee, siz jutõllaa: se on täüs kappala vai üvä kappala lähed ostad hea tööriista või hobuse või millegi (midagi muud), siis öeldakse: see on täis värk (tükk) või hea tükk.

kappalusch Kr (meeste) kuub пиджак.

kappalüsch Kr kübar шляпа.

kappo vt. kapo.

kapra/la: -l J-Tsv., g. -laa: -la J kapral кап- рал; siä õõd laih sõtameeᴢ, sinuss kaprala ep tuõ sina oled kõhn sõdur, sinust kapralit ei tule.

kapral/i Lu, g. -ii Lu = kaprala.

kapri·zno/i J-Tsv., g. -i kiusakas, jonnakas капризный; mokom kapri·znoi lahs, ku algõp tšiuzõt, siis tšiusab õttsassaa niisugune kiusakas laps, kui hakkab kiusama, siis kiusab lõpmatuseni.

kapron/i Li, g. -ii kapron; kapronköis, -nöör капрон; капроновый канат, капроновая верёвка; kapronilla on taitaa sata tšeitä ühezä kapronköiel on vist sada keeret koos.

kapsut/õlla Lu J, pr. -tõlõn: -tõõn Lu, imperf. -tõlin Lu frekv. kõpsutada ходить со стуком, стучать ногами, тукать; Lu ku tallaap kõvassi, jutõllaa: kapsuttõõb jalkojeekaa kui astub kõvasti (= kuuldavalt), öeldakse: kõpsutab jalgadega; J õli mitä opõzõll tuuvvõ, lina-arjallõ liikutõllõ, rauta-kabjallõ kapsutõlla rl. oli, mida hobusega tuua, linalakaga liigutada, raudkabjaga kõpsutada. – Vt. ka kopata¹, kopsuttaa, kopsutõlla.

kapt/eni Lu J-Tsv. -e·eni ~ -õni Lu, g. -enii Lu kapten капитан; Lu meil jutõltii, jot kapte·eni on alussõz jumala meil öeldi, et kapten on laevas jumal; Lu ku miä õlin kaptenin, mill õli matrossi, tämä õli süümäri, sei kahõõ mehee vassaa kui ma olin kapteniks, oli mul madrus, ta oli söömar, sõi kahe mehe eest; Lu se piti õlla kaukaa meree kapteni, sai õlla portuu kaptenin see pidi olema kaugesõidukapten, (kes) sai olla sadamakapten; Lu kaptenii pomošnikad õltii šturmaniᴅ kapteni abid olid tüürimehed. – Vt. ka kapitana.

kaptittaa vt. koptittaa.

kaptš/onõi Lu -o·nnyi M suitsutatud, suitsu- копчёный; Lu kaptšonõi pekki suitsupekk; M kaptšo·nnyit hailiᴅ suitsuräimed.

kaptšuk/ka Al. L P M Lu Li J-Must. I, g. -aa M Lu tubakakott кисет; Lu kaptšukkas peettii tupakkaa tubakakotis hoiti tubakat; L õli õmmõltu tüttäriil kaptšukka pittšii linttiikaa ja bańt́t́ikkoikaa mõnõllaisiikaa tüdrukutel oli õmmeldud tubakakott pikkade lintide ja mitmesuguste paeltega. – Vt. ka tubakka-.

kaptšut/taa: J-Tsv., pr. -an, imperf. -in = koptittaa; miltäin silmu sillõ parõp näüttiiʙ, žaaritõttu vai kaptšutõttu missugune silm(ukala) sulle rohkem meeldib, praetud või suitsutatud?; kaptšutõttu kilkki haizõp savvulõõ suitsutatud kilu lõhnab suitsu järele.

kapus/nikka K-Set. Kõ -tnikka (Kõ-Len.), g. -nikaa kapsapirukas пирог с капустой; Kõ sis too seitsee nagrispiiragaa, kahõsaa kapusnikkaa (Set. 748) rl. siis too seitse naeripirukat, kaheksa kapsapirukat.

kapuspeentra Ra kapsapeenar капустная грядка.

kapus/sa K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (R) -sõ Lu Ra -s M S J -ta K-Ahl., g. -aa K L P M Lu Ra J -a J kapus̆saa I, pl. Капусатъ Tum. kapsas, kapsad капуста; L pantii kazvamaa kapussaa i fjoklaa pandi kasvama kapsast ja peeti; Kõ kapussaa isutimma istutasime kapsast; Lu kapussaa happanoitõtaa kapsast hapendatakse; I kapussa appõnõb astiaza kapsas hapneb astjas; M kõõs soolatas kapussaa, vot sis mokom on suur petšel, siis sen̆neekaa azõgoittaas kapussaa kui kapsaid soolatakse, vaat siis on niisugune suur nui, siis sellega tambitakse (vajutatakse kokku) kapsaid; J jok teill tehä kapussa kas teil tehakse kapsast (sisse)?; Li kõig oovoššit saap panna isutaizõssi: i borkkõnõ i kapussa, lanttu, föklä, sikori kõiki köögivilju saab panna ruudiks: nii porgand kui ka kapsas, kaalikas, peet, sigur; J lõikkas pää naizõlta niku kannolta kapusaa rl. lõikas naiselt pea nagu juurikalt kapsa; Po antagaa meilee svìežaa kapussaa andke meile värsket kapsast; Lu värski kapussa värske kapsas; L võta apoit kapussoi võta hapukapsaid; J avvottu kapuss hautatud kapsas; J pää kapuss peakapsas; Lu kapusaa aika on veel eeᴢ kapsaaeg on veel ees; Lu meen kapusaa maal lähen kapsamaale; Lu kapussaa krošitaa kapusaa ravval kapsast peenestatakse kapsarauaga; Lu kapusaa madokkõizõt süütii kapusaᴅ kapsaussid sõid kapsad (ära); M mizessä tšäänüʙ, kazvaʙ kapusaa pää, se on kapusaa süä, pääsurja millest keerdub, kasvab kapsapea, see on kapsa süda, südamik; M kapusaa kottšina ~ kapusaa kottšõna kapsa juurikas; J oomnikko-

tšülme on hallõttõnnu kapusa taimõᴅ öökülm on halla(tise)ga katnud kapsataimed; M kapusaa seemeneᴅ kapsa seemned; Li kapusaa isutaizõᴅ kapsaruudid; M kapussa lehoᴅ kapsa lehed; Lu kapussa piirga kapsapirukas; J kapuss peentõrõd jo on tšidgottu kapsapeenrad on juba kitkutud; J avvop kapuss astiat hautab kapsaastjat; ■ P jänehsee kapussa ~ M jänessee kapussa jänesekapsas; P enne vai ätä juttõlivaᴅ: ep saa süvvä jänehsee kapussoi, nõizõd nagramaa, meneb uuli lõhtši ema või isa ütlesid: ei tohi süüa jänesekapsaid, hakkad naerma, huul läheb lõhki; J jänesee kapuss põldkukehari. – Vt. ka apo-, jänessee-, kukka-.

kapussa-astia M Li kapussast/ia M -ja ~ kapus-astja Lu kapsaastja, -tünn капустная кадка; Lu kapussastja, se õli astja, kuza piettii kapussaa kapsaastja, see oli astja, kus hoiti kapsast; Li kapussa-astia piäp siivõtõ kapsaastja tuleb (pealt) puhastada. – Vt. ka kapusslännikko.

kapussalehto Lu kapsaleht капустина, капустный лист.

kapussamaa M kapussmaa (J) kapsamaa капустник (участок, засаженный капустой); M piäb mennä tšüttämää kapussamaata tuleb minna kapsamaale kütist tegema; J kapussmaatõ põlõtõttii, tšüetettii (Mäg. 164) kapsamaal tehti kütist. – Vt. ka kapussmoo.

kapussapää Lu Li kapusspää M kapsapea кочан.

kapussarauta M Kõ I kapussrauta M kapuss-rau/ta ~ -t J kapusrauta M Lu kapuš-

rauta (Ränk) kapsaraud сечка, тяпка; M tar-kop kapussoi kapussaravvaakaa raiub kapsaid kapsarauaga; J mee tšüzü naapuriss kapuss- raut mine küsi naabritelt kapsaraud(a).

kapussarosola M (hapu)kapsasoolvesi капустный рассол; liharosola, kalarosola, kapussarosola, i ogurittsolailla on rosola lihasoolvesi, kalasoolvesi, (hapu)kapsasoolvesi, ja kurkidel on soolvesi.

kapussatara M kapustara I kapsaaed капустник (огород, засаженный капустой); M meillä raakakupojõkaa tšütettii kapussatar̆roo meil tehti kapsaaedades haokubudega kütist.

kapusslännikko M kapuslännikko Li = kapussa-astia; M kui on kapusslännikko kuivõõnnu, sis täm piäp panna turpoomaa kui kapsaastja on kuivanud, siis tuleb ta turduma panna.

kapuss-mato J-Tsv. kapsauss капустный червь, капустник.

kapussmoo ~ kapusmoo M = kapussamaa; kapussmoo, omentara, jõka maal on õma põlto kapsamaa, kartulipõld – igal maa(tüki)l on oma põld; kapusmoo tehtii litši vettä, kuza õli litšeb võttaa vettä kapsamaa tehti vee lähedale, kus oli lähem vett võtta.

kapussrokka Li kapsasupp щи; maamunijõ paisõttii ja rokkaa süütii maamunaakaa, kapussrokkaa kartuleid küpsetati ja kapsasuppi söödi kartulitega, kapsasuppi.

kapussuppi Ränk = kapussrokka.

kapu/tta K M-Set. J-Must. I (R-Lön.), g. -taa: -t̆taa I sokk; sukk носок; чулок; I miä siõõ enelee kaputad üväᴅ ma kudusin endale head sukad; I kaputat tiid lõŋkazõᴅ kood (teed) villased sokid; I kaputat piäp štopataɢ sokid tuleb nõeluda; I naisii kaputta õli pittšä, meh̆hiil lüh̆hüüt kaputaᴅ naistesukk oli pikk, meestel (olid) lühikesed sokid; K sis kannad körkääd kaputad (Sj. 674) rl. siis kannad pika säärega sokke. – Vt. ka kaputti.

kaputtaniigla I sukavarras вязальная спица; kaputtaa tehtii kaputtaniigloilla sukka tehti sukavarrastega.

kaput/ti M, g. -ii M 1. suss тапочка; kaputit tehtii kok̆kaakaa paglassa iĺi niitissä sussid tehti heegelnõelaga nöörist või lõngast; 2. kapukas (pikk sokk) длинный носок; niitissä tehtü kaputiᴅ lõngast tehtud kapukad. – Vt. ka kaputta.

karaht/aa (Kõ-Set.), pr. -aan: -an Kõ, imperf. -iin jooksu pista, karata мчаться, нестись, бежать; karahtaiziᴅ kammariisõõ, rapsahtaizid rattiisõõ (Set. 748) rl. kargaksid sahvrisse, lipsaksid aita.

karahter/i J-Tsv., g. -ii J karakter, iseloom характер; tämä karahterika võib elä tema iseloomuga võib elada; ättši karahteri äkiline iseloom.

karalin/a M, g. -aa kuninganna королева.

karapuu/ᴢ J-Tsv., g. -zaa J jõmpsikas, poisi-klutt, -põnn карапуз; nää mi mill karapuus kazvoʙ näe, missugune jõmpsikas mul kasvab.

karapuuzik/ka Lu, g. -aa = karapuuz; meijee tšüläz on paĺĺo karapuuzikkoja ja pellaavaᴅ meie külas on palju jõmpsikaid ja (nad) hullavad.

karas/saa¹: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J karistada наказ/ывать, -ать, карать, по-; karas vähäize lass, tämä on mennü kõikkina ülpiässi karista natuke last, ta on läinud lausa ülekäte (sõnakuulmatuks); kõrt karasin, siittessaa hülkeᴢ meilee tšäümess kord karistasin, sestsaadik lakkas meil käimast. – Vt. ka karissaa¹, karmissaa².

karas/saa² Lu -sa J-Tsv., pr. -an Lu -õn J, imperf. -in Lu J karastada (rauda) закал/и- вать, -ять, -ить; Lu ku raud oŋ kõvassi pehmiä, tahot saavva kõvõpassi, piäp karassaa kui raud on väga pehme, tahad saada kõvemaks, (siis) peab karastama; Lu rautaa karasõtaa rauda karastatakse; J tširvez on pehmiä, piäb vähäize karassa kirves on pehme, tuleb natuke karastada.

karas/si¹ Lu Li J-Tsv. I, g. -ii Lu = karassina; Lu millõ õli viis-kuus vootta, ku karassi tšüllää tootii ma olin viis-kuus aastat vana, kui petrooleum külasse toodi; J kase karassi botšk on õsõttu narvõᴢ see petrooleumivaat on ostetud Narvast; I piäp põlõmaa pannaɢ karassi lamppa petrooleumilamp tuleb põlema panna.

karas/si² S Lu Li -s Ra Карасси Tum., g. -ii Lu koger карась; Lu karassi kala kogrekala, koger.

karassikala Lu karassi-kala Ku = karassi²; Ku karassi-kala on veel on veel kogrekala.

karas/sina M J-Tsv. -sin J-Tsv. -ina M, g. -sinaa: -inaa M -sina J petrooleum керосин; J karassim põlõb lamppiᴢ petrooleum põleb lambis; J puu või haisu om parõp karassina haisua puuõli lõhn on parem petrooleumi lõhnast; J karassina bodžgõd jo tooti lidnõss petrooleumivaadid toodi juba linnast. – Vt. ka karassi¹.

karassinabotška M petrooleumivaat керосиновая бочка.

karas/sua (Lu), pr. -uʙ Lu, imperf. -su karastuda (raua kohta) закал/яться, -иться; rautaa pietää tulõᴢ, kunniz meep kauneessi, sis kasõtaa vettee, sis karasup kõvassi rauda hoitakse tules, kuni läheb punaseks, siis kastetakse vette, siis karastub kõvaks.

karasu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -zõ J karastus (raua kohta) закал, закалка; saksit piäb anta karasussõ, liika om peh́miäᴅ käärid peab andma karastusse, on liiga pehmed.

karau/la: -l J-Tsv., g. -laa: -la J valve, vahtkond, vahipost, karauul караул; läpi ep pääᴢ, karaul seizoʙ vassõz ei pääse läbi, valve seisab ees (vastas). – Vt. ka karauuli.

karauĺsik/ka: -k J-Tsv., g. -aa J vaht, valvur караульщик.

karaut/taa L, pr. -an, imperf. -in ära ajada, minema peletada про/гонять, -гнать; jõka linnuu liikuttavaᴅ, jõka kassyõ karauttavaᴅ rl. (itkust:) iga linnu liigutavad (= ajavad lendu), iga kaste (rohult) peletavad (= lähevad varavalges tööle).

karauul/i (J-Tsv.), g. -ii = karaula; karauulis seisoma vahipostil seisma.

karauuĺit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J valvata, vahti pidada караулить.

karav/ana¹ Lu J-Tsv. -õna J-Tsv., g. -anaa Lu -ana ~ -õna J 1. killavoor, fig. karavan караван; J soikkulaisiit terve karavana ajõ narva terve killavoor soikkolasi (= Soikkola elanikke) sõitis Narva; 2. (kõrge) last (purjelaeva tekil) (высокий) груз на палубе парусного судна; Lu lastattii baalba kõrkaassi, kutsuttii karavana (purjelaeva) tekk lastiti kõrgelt (täis), (seda) kutsuti k.; J aluz on lastis karavõnaka purjelaeval on (kõrge) last tekil.

karavana² vt. karavona.

karavo/di K -odi Lu g. -dii K -odii Li ringmäng хоровод; Lu tütöd õllaa karavoodiᴢ, laulõvõᴅ tüdrukud on ringmängus, laulavad; K karavodii tehtii mängiti (tehti) ringmängu.

karav/ona J -ana Lu, g. -onaa: -anaa Lu ringmäng, -tants; ringmängulaul хоровод; хороводная песня; J menimm karavonaz ümpärikkoa käisime ringmängus ümberringi; Lu pulmaa karavana pulmaringtants; Lu maassi en tää karavanoit, vennäässi tään vadja keeli ma ei oska ringmängulaule, vene keeli oskan.

karbušk/a K I, g. -aa K I (leiva)kannikas, -konts горбушка, краюшка (хлеба); K lõikkaab leivää karbuškaa lõikab leivakannika; I võtaᴅ karbuškaa seĺĺää tağgaa sioᴅ võtad seod leivakontsu (rätikuga) selja taha. – Vt. ka kannikka¹, kannikkõ¹.

karet/ti M Lu J-Must. J-Tsv. I (K-Ahl. Ja-Len.), g. -ii M Lu J I tõld карета; Lu karetti on umpinainõ, inemin isup karettiᴢ, ep kasu tõld on kinnine, inimene istub tõllas, ei saa märjaks; Lu karettis herrad ĺuukuttii ja tšäütii kaukaal matkoiᴢ, kõns eb õllu rauta teitä härrad tegid tõllas lõbusõite ja kaugeid reise (käisid kaugel sõitudes), kui ei olnud (veel) raudteid; M avazi karetii tegi tõlla (ukse) lahti; I juõltii, što šveeda kultõnõ kareti on mah̆haa tukattuɢ öeldi, et rootsi kuldne tõld on (Tõllasohu) maha maetud; J karetti sarajõ tõllakuur. – Vt. ka kulta-.

kar/galla [?] (Kr), pr. -kalan Kr frekv. tantsida, karelda плясать, попрыгивать.

kar/gata P Lu Li -gõt J-Tsv. -ata [?] (R-Reg.), pr. -kaan Lu Li J, imperf. -kazin P Li -kõzin Lu J põgeneda, pageda бежать, у-, с-; Lu miä karkõzin, minnua ajõttii takkaa i saatii tšiin ma põgenesin, mind aeti taga ja saadi kätte (kinni); J karkajõ dalisko pakõnõja on ühellain põgeneja või pageja on (tähenduselt) ühesugused; R anna tupa tullassen, rihi suoja ollassen, kammarit karataksen (Reg. 33) rl. anna tuba tulla (= kuhu tulla), soe tare olla (= kus olla), kamber pageda (= kuhu pageda); J jänes karkaab jooss pakkoo jänes jookseb (põgeneb joosta) pakku. – Vt. ka karkõnõssa.

kargat/taa K -taaɢ I, pr. -aʙ I, imperf. -ti K 1. kädistada (haraka kohta) стрекотать (о сороке); K aragat kargattivaᴅ harakad kädistasid; 2. kaagutada кудахтать; I kana muni i alkõ kargattaaɢ kana munes ja hakkas kaagutama.

kargussa Li adv. paost, redust (наречие в форме эл-а от karku); tämä tuli pois kargussa ta tuli paost ära.

kargu/za: -ᴢ Li adv. paos, redus (наречие в форме ин-а от karku); tämä senee aigaa õli kõik karguᴢ ta oli kogu selle aja paos.

kargutta vt. karkuttaa.

kargutõll vt. karkutõlla.

karhia vt. karõa.

karhotella vt. karotõlla.

karhõa vt. karõa.

karhõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J sassi ajada, sasida ерошить, взъ-, лохматить, вз-; karhõtti ivusõᴅ ajas juuksed sassi.

karik/ka Lu (Ra) -k J-Tsv., g. -aa Lu J pulmaõlu v. -viin; selle joomisega kaasnev pulmakomme обрядовое свадебное пиво или водка; свадебный обряд в связи с этим; J karikk on lahjaa jakamin pulmõᴢ, lahjaa jakamizõll juuvva karikka k. on kingituste jagamine pulmas, kingituste jagamisel juuakse pulmaõlut v. -viina; Lu karikka ku juutii, sis pantii rahhaa stokanaa kui joodi pulmaõlut v. -viina, (klaasist paarikaupa), siis pandi (pärast) raha klaasi; Ra siiz issussaa karikkaa kantõmaa siis istutakse (ringi) pulmaõlut v. -viina jooma; J suku daritõb noorikkaa, ku isuta karikkõᴢ, se ontši darittõmin, dalisko lahjamin suguvõsa jagab pruudile pulmakinke, kui istutakse (ringis) pulmaõlut v. -viina joomas, see ongi (pruudile) andide jagamine ehk kinkimine; Lu tõin pari issuus taas karikkasõõ teine paar istus jälle (ringi) pulmaõlut v. -viina jooma.

kari/sa P J -ssa Lu (Ra), pr. -zõʙ P Lu J, imperf. -zi P J langeda, (maha) variseda, pudeneda опа/дать, -сть, осыпа́ться, осы́паться; Lu lehto karizõp puussa leht langeb puult; Lu omena karizõp puussa õun variseb puult (maha); Lu viĺĺad nurmõll karizõvaᴅ viljad nurmel varisevad; P vaata, tulizõt sätiet kari-zõvad maalyõ vaata, tulesädemed langevad maha; P sielt karizivad vahtšizõd deŋgaᴅ sealt pudenesid (maha) vaskrahad. – Vt. ka karissua, karissussa.

karis/saa¹ Kett. (J-Tsv.), pr. -an, imperf. -in = karassaa¹; J karis lass karista last.

karis/saa² (P), pr. -an, imperf. -in (maha) raputada, varistada стряхивать, осыпать; a siä nõizõt kasõtta karissamaa rl. (pulmaitkust:) aga sina hakkad (rohult) kastet varistama (= hakkad varavalges tõusma).

karis/sua Lu J-Tsv. (P), pr. -uʙ Lu J, imperf. -su Lu = karisa; Lu viĺĺa karisuʙ vili variseb; P karissuud rütšieᴅ nõsa gruoχattii (maha)varisenud rukkid tõsta sarja; Lu tšäessä karissu pudenes käest (maha); Lu kormunassa karisuʙ pudeneb taskust.

karis/sussa (Lu) -suss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -suzi: -suᴢ J = karisa; Lu tšülvö vakka õli painõttu ku siglaᴅ, etti ep karisu [= karissuizi] mitäid läpi külimit oli punutud justkui sõel(ad), et midagi ei pudeneks läbi.

karis/õlla (Ra) -õll J-Tsv. -ella (Ku), pr. -sõlõn, imperf. -sõlin frekv. (maha) poetada, puistata рассыпа́ть, рассы́пать, разбр/асывать, -осить; J elä karissõõ leivää murui maalõõ ära poeta leivaraasukesi põrandale; Ku siz joonitteli kevväittää kuhjaalavoit müütällᴀ̈ pärevakaakaa korjaamas heiniit ken oli kariselluᴅ siis kevaditi jooksis peergkorviga mööda kuhjalavasid ja korjas heinu (selle järelt), kes oli maha puistanud.

kari·tšnevõi Li pruun коричневый.

karit/tsa Lu -sa J-Must., g. -saa Lu noor, poegimata lammas ярка; Lu lammas kump ebõ·õ poikiinnu, sitä kutsutaa karittsa lammas, kes pole poeginud, seda kutsutakse k.

karj/a Kett. K L P M Kõ S V Lu Li J I (Ku vdjI) -õ J-Tsv., g. -aa Kett. K Kõ Lu J I kari стадо; L karja lehmii kari lehmi; Kõ tuli karja ärtšiä tuli kari härgi; J karjõ on suuriõ sikojõ rl. on kari suuri sigu; K ühs lehmä sitakaᴢ, kõikõõ karjaa situʙ vs. üks sitane lehm situb kogu karja (täis); Ku hän oli vassumain lehmᴀ̈ karjaᴢ kk. tema oli uus lehm karjas; S karja õli jo mennü vällää kari oli juba välja läinud; K karjat tulivat kotoo perää päivää laskua karjad tulid koju peale päikeseloojangut; L tševäd jürtšinn karja ja tabuni lazzõttii mettsεä kevadisel jüripäeval lasti (lehma)kari ja hobusekari metsa (= metsakarjamaale); J piik meni karja ajama teenijatüdruk läks karja (välja) ajama; vdjI piäb vasatak karjalõõ tuleb karjale vastu minna; J karjušši ja paastõri od́d́õta karjaa karjus ja abikarjus hoiavad karja; J kattsozin velloo karjoi rl. hoidsin (valvasin) venna karju; Lu karjušši vahip karjaa karjus valvab karja; I suuri karja meeʙ mettsää, lehmäᴅ meeväᴅ suurõza karjaza suur kari läheb metsa (= metsakarjamaale), lehmad lähevad suures karjas; J ärtš karja härjakari; P lammas karja ~ J lammõs karjõ lambakari; Kõ palkatkaa minua karjušissi, tšülää karja vaattajassi (Len. 217) (karjaselaulust:) palgake mind karjuseks, küla karja valvajaks; Kõ kahs talvõa õlin karjaa piikann kaks talve olin karjatüdrukuks; J karjaa ajamizõõ päiv (kevadine) karjalaskepäev; Kõ jürtšin õli karjaa alkaminõ jüripäeval oli karja(skäimise) algus; Lu karja progona karjatee; Lu karja maa karjamaa. – Vt. ka lammas-, lehmä-.

karjaa K L P M Lu J I adv. karja (наречие в форме илл-а от karja); M oomniiz varaa läpi tšül̆lää trubitti, sis kõik nõisivaᴅ üleeᴢ ajamaa lehmiä karjaa hommikul vara puhus (karjane) küla vahel pasunat, siis tõusid kõik üles lehmi karja ajama; P ajõ vohot karjaa ajas kitsed karja; I paimõõ meep karjaa karjane läheb karja; J lehmet karjaa, lahzõd marjaa rl. lehmad karja, lapsed marjule; L ψuku ψuku karjaa, üli merie marjaa rl. (last hüpitades öeldi:) ψ. ψ. karja, üle mere marjule; L kripu, krapu, menen marjaa, suuryõ lehmεä karjaa rl. k., k., lähen marjule, suurde lehmakarja (= suurt lehmakarja karjatama [?]).

karjaas/õõ P M Kõ -yõ P -e K-Ahl. adv. = karjaa; Kõ lehmiä aj̆jaas karjaasõõ lehmi aetakse karja; P taaz minu piäb mennä karjaasyõ mul tuleb taas karja minna; P pani minua lammas karjaasõõ popasterissi pani mu lambakarja, karjase abiliseks.

karjak/ko¹ Lu, g. -oo Lu karjatalitaja скотни/к; -ца; karjakko süütäb i lühzäb lehmiä karjatalitaja söödab ja lüpsab lehmi; karjakkoja on naisia ja mehiä karjatalitajaid on naisi ja mehi.

karjak/ko² M, g. -oo M 1. isur ижор/ец, -ка; mind́a õli karjakko, soikkolassa tootii minia oli isur, Soikkolast toodi; soikkolaz on karjakoᴅ, kuttsuas karjalaisii tšeeli Soikkolas on isurid, (nende keelt) kutsutakse isuri(te) keeleks; laukaalla õlivad i karjakod i vad́d́akoᴅ Lauga jõe ümbruses olid (= elasid) nii isurid kui ka vadjalased; 2. isuri keel ижорский язык; emä pajatti karjakkoa ema rääkis isuri keelt. – Vt. ka karjala, karjalainõ.

karj/akkõin: -õkkõin J-Tsv., g. -akkõizõõ: -õkkõizõõ J karjake стадушко.

karjakoira Lu karjakoer пастушья собака.

karjal/a M Kõ -õ Kõ, g. -aa 1. (Soikkola) isurite asumisala край, заселённый (сойкинской) ижорой; M kõhtšizõõ tšülässä alguʙ karjala Koskolovo külast algab (Soikkola) isurite asumisala; 2. isuri keel ижорский язык; Kõ karjalaa tširjutatta panete kirja isuri keelt. – Vt. ka karjakko².

karjalai/nõ Kõ I -n M Kõ Lu (V) karjõlainõ (I), g. -zõõ Kõ Lu 1. isur ижор/ец, -ка; Kõ soikkolaza siäll on kõik karjalaizõᴅ Soikkolas, seal on kõik isurid; M mińd́a meill on karjalain minia on meil isur; Kõ karjalaisii tšeelt pajataʙ räägib isuri(te) keelt; Kõ võin karjalaizõõ tšeelt pajattaa võin isuri keelt kõnelda; 2. Lu Li karjalane карел. – Vt. ka karjakko², karjala.

karjalaizõssi M = karjalassi; emä pajatti karjalaizõssi ema rääkis isuri keeles.

karjalassi M isuri keeles на ижорском языке; karjalassi on makko riigaa pappi isuri keeles on rehehaldjas m.

karjamaa M Lu Li J karjõmaa ~ karjõ-maa J-Tsv. karjamaa пастбище, выгон; J kehno on neis tšüliiz elä, kuza om peenet karjõ-maaᴅ halb on neis külades elada, kus on väikesed karjamaad; J enne talopoik piti karjõmaat pomeši-kalt enne sai talupoeg karjamaad mõisnikult.

karjamakauttši M karjõ-makauttši J-Tsv. karja magamiskoht стойбище (стада); J karjõ-makauttši om pitšäll sürjüll karja magamiskoht on pikal soosaarel.

karjanik/ka Ra, g. -aa = karjušši.

karjaprogona M karjatee, -tanum прогон.

karj/assa I -õss J-Tsv. adv. karjast (наречие в форме эл-а от karja); I lehmä tuup karjassa, rääguʙ lehm tuleb karjast, ammub; J leh́med i lampaad ühtaika tulti karjõss kotto lehmad ja lambad tulid ühel ajal karjast koju.

karj/aza P I -aᴢ M Lu Li J Ku -õᴢ J-Tsv. adv. karjas (наречие в форме ин-а от karja); Lu lehmät tšävvää karjaᴢ lehmad käivad karjas; Lu õpõn on dabunaᴢ, a lehm on karjaᴢ hobune on hobusekarjas, aga lehm on (lehma)karjas; Lu karjušši õli karjaz tervee päivää karjane oli karjas terve päeva; Lu minuu vooro karjaz õlla minu kord (on) karjas olla; P tšäüzim miä karjaza ma käisin karjas; J pojukkõin jo on ni suur, jot karjõᴢ jo saab aiko poisike on juba nii suur, et tuleb karjas juba toime; Lu nii lammas karjaᴢ, nii lehmä karjaᴢ, aina vooro õli nii lambakarjas kui ka lehmakarjas, aina oli (karja)kord.

karju/šši K L P Ke-Set. M Kõ S Po Lu Li J -šš J, g. -šii P M S Lu Li J -š̆šii M karjane, karjus пастух; Lu karjušši vahip karjaa karjane valvab karja; Lu vätši jo koppihup kokkoo karjuššia palkkaamaa rahvas koguneb juba kokku karjust palkama; M meil õltii kõikk palkallizõt karjušiᴅ, palkaa eessä tehtii töötä meil olid kõik palgalised karjused, palga eest tegid tööd; Lu karjušši õli karjaz tervee päivää, süüvvä võtti kaasa karjane oli karjas terve päeva, süüa võttis kaasa; Lu ku on suur karja, karjušil on paastõri kui on suur kari, (siis) on karjusel abiline (abikarjane); Lu paglatšennääkaa karjušši koko tšezää veetti karjane käis (veetis) kogu suve pasteldes; J karjušši lazzõb luttua karjus puhub sarve; J teill kse oŋ karjušši vooroll kas teil on karjane (söögi)korral?; Li karjušillõ annõttii napakakku, loppu se tüü karjasele anti tööpalk kätte, see töö (= karjaskäimine) lõppes; M menin karjuššii läksin karjaseks; J õma itšä tšäütii karjuššinna (kogu) oma elu käidi karjaseks (karjasena); J lehm karjušši tuli voorolõ lehmakarjus tuli (söögi)korrale; Lu sinuu taatta õli sikojõõ karjuššin sinu isa oli seakarjuseks; J karjušii druba ~ M karjuš̆šii truba karjasepasun; J karjušii suma karjasekott; ■ J .. tšen on minu inimesii, izraili rahvaa karjušši (Must. 151) .. kes on minu inimesi, iisraeli rahva karjane. – Vt. ka lammas-, lampuri-, lehmä-, sika-. – Vt. ka karjanikka.

karjušši-poi/ka: -k J-Tsv. karjapoiss пастушок.

karjuššitruba Lu karjasepasun пастушья труба.

karjõ vt. karja.

karjõ- vt. karja-.

karka, karkaa vt. karkõa.

karkaht/aa (Lu), pr. -aan, imperf. -iin järsku ärgata, unest üles ehmuda проснуться внезапно; karkahti enn aikaa üleᴢ ärkas (järsku) enne aega üles. – Vt. ka karkõnõssa.

karkahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an: -n J, imperf. -azin: -zin J = karkahtaa.

karkalan vt. kargõlla.

karkau/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J kibedaks v. mõruks minna прогорк/ать, -нуть; või oŋ karkaunnu või on läinud kibedaks.

karkau/ᴢ: -s J-Tsv., g. -u: -sõõ J kibedus, mõrudus горечь.

karkia vt. karkõa.

kar/ko M, g. -goo = karku.

karkoosõõ M adv. pakku, kargu, rettu (наречие в форме илл-а от karko); täm̆mää piti mennä karkoosõõ tal tuli pakku minna. – Vt. ka karkuu.

karkot/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. = karkutõlla; mee karkottõ värpöi(t) pihl puuss mine peleta varblasi pihlapuust.

kar/ku Li J-Tsv., g. -guu J pagu; pakkuminek, põgenemine; pelgupaik бегство; убежище; Li karku, pako, tämä on melke·ttä ühtä (kas) k. (või) p., see on (= tähendab) peaaegu sama. – Vt. ka karko.

karkulai/nõ Lu, g. -zõõ Lu põgenik беглец.

karkut/taa Lu kargutta J-Tsv., pr. -an Lu kargutõn J, imperf. -in Lu kargutin J 1. ehmatada, hirmutada пугать, ис-; Lu võtõtti karkutatti, sis tuõb laŋkõva tauti (kui) ehmatati, siis tuleb langetõbi; J jürizemin kargutti lahzõ üleᴢ müristamine ehmatas lapse üles; 2. äratada будить, раз-; Lu lahs karkutõttii enn aikaa üleeᴢ, kõns täll õltii rodimitsaᴅ laps äratati enneaegu üles, kui tal olid krambid; J tunnia kuus karkot minnua üleᴢ kell kuus ärata mind üles. – Vt. ka karkotõlla, karkutõlla, karkõttaa, karmia², karmissaa².

karkut/õlla Li kargutõll J-Tsv., pr. -tõlõn: karguttõõn J, imperf. -tõlin: karguttõlin J frekv. hirmutada; peletada пугать; отпугивать, спугивать; Li lahsia ep piä karkutõlla lapsi ei tohi hirmutada; J koirõt kargutõlla lampait koerad hirmutavad lambaid. – Vt. ka karkotõlla.

karkuu Li J-Tsv. adv. pakku, kargu, rettu (наречие в форме илл-а от karku); Li tämä meni karkuu, pakõni poiᴢ ta läks pakku, põgenes ära; J katti pani menemä koirõss karkuu kass pani minema koera eest pakku; Li lei enee karkuu, salamittaa karkazi, pakõni; õpõn võiʙ, inemiin toožõ võib lüvvä karkuu läks kargu, salamisi pages, põgenes; hobune võib, inimene võib samuti kargu minna. – Vt. ka karkoosõõ.

kark/õa Lu J I -ia Lu -aa Lu Ra J -a J-Tsv., g. -õa: -aa Lu J kibe, mõru горький; Lu leppäsiini on kõvassi karkia, ku eb õõ valmiᴢ lepaseen on väga kibe, kui ei ole valmis (= ei ole leotatud v. kupatatud); Lu rikkaa leip on karkia vs. rikka leib on mõru; Ra kanaa koolõm, se on karkaa kukka tulikas, see on kibe lill; J vaikoll oŋ karka maku vaigul on kibe maitse; J tehka viiŋ karkapõssi, tšiirep saavva võõraad umalaa tehke viin kangemaks (kibedamaks, siis) jäävad võõrad kiiremini purju; Lu karkõa paaru kibe (= vingune) leil; Lu tänävä õli karkõa sauna, kõikii püürtüzimmä täna oli kibe (= vingune) saun, saime kõik peapöörituse; Lu karkia meeli ~ J karka meeli mõru meel; J karka tšüüneleka kibeda(te) pisara(te)ga; Lu kannat karkaaᴅ, näed i makkiaᴅ vs. kannata kibedat, (siis) näed (= saad tunda) ka magusat; ■ Lu karkia viina ~ J karkaa viina valge viin; Lu perttsuviina on ookapi karkaata viinaa pipraviin on valgest viinast odavam. – Vt. ka karmõa.

karkõn/õssa Lu -õss J-Tsv., pr. -õn Lu J, imperf. -in Lu 1. järsku ärgata, unest üles ehmuda проснуться внезапно; J tšenle kokutti akkuna de miä karkõnin üleᴢ keegi koputas aknale ja ma ehmusin unest üles; 2. Lu põgeneda бежать, у-. – Vt. ka kargata, karkahtaa, karkahtaassa.

karkõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = karkuttaa.

karlantina Lu skarla/tiin ~ -t́iin J-Tsv., g. karlantinaa: -tiinaa ~ -t́iinaa J sarlakid скарлатина; J med́d́ee lahs ležip skarlatiinõᴢ meie laps põeb sarlakeid.

kar/likka P Lu (K J) -likk ~ -ĺikk J-Tsv., g. -likaa ~ -ĺika J 1. kääbus; pöialpoiss карлик; мальчик с пальчик; Lu oi ko on peen, niku karlikka oi, küll on väike, nagu kääbus!; J elä va süü rokkaa, ni jäät karlikõssi kui (sa) ei söö (ära vaid söö) kapsasuppi, siis jääd kääbuseks; K no karlikad antõvat tälle grobaa (muinas-

jutust:) noh, pöialpoisid andsid talle kirstu; 2. adj. kängunud, kääbus- карликовый; J karĺikkaiss puiss kottoa et salvo kängunud puudest (sa) maja ei ehita.

karma vt. karmõa.

karm/akaᴢ I -õkaᴢ Lu, g. -akkaa kibekas, mõrkjas горьковатый, прогорклый; I puuõuna eb õõɢ üvä, karmakaz on tämä õun ei ole hea, ta on kibekas.

karm/akka ~ -õkkõ Lu, g. -akaa = karmakaᴢ; a kostraa ku poiz et saannu, siiz leipä tuli kõvassi mussa i karmakka aga kui (sa) lustet (viljast) välja ei saanud, siis tuli leib väga must ja kibekas.

karmia¹ vt. karmõa.

karmi/a² (Li), pr. -n, imperf. -zin hirmutada пугать, по-; karmi vähäin hirmuta natuke. – Vt. ka karkottaa, karkotõlla, karkuttaa, karkutõlla, karkõttaa, karmissaa².

karmis/saa¹ (K J), pr. -an, imperf. -in kibedaks teha прида/вать, -ть горечь; J katagõll karmisõttii, karuu pudgõll süütettii rl. kadakaga tehti kibedaks, karuputkega söödeti.

karmis/saa² M Li, pr. -an M -õn Li, imperf. -in Li 1. ka impers. hirmutada, kohutada пугать, страшить; M lassa ep piä karmissaa last ei tohi hirmutada; Li tämä tšettäid ep kõnsaiᴅ karmissõnnuᴅ tema ei hirmutanud kunagi kedagi; M minnua kõik karmisaʙ, miä en tõhi sinne mennä mind lausa kohutab, ma ei julge sinna minna; 2. karmilt vaos hoida строжить, держать строго; Li lassa piäp karmissaa, ep piä antaa nii paĺĺo vollia last tuleb karmilt vaos hoida, ei tohi nii palju voli anda; 3. karistada наказ/ывать, -ать; Li tämä jo kõvassi meni koirassi, tätä vähäizee piäp karmissaa ta on juba väga koeraks läinud, teda tuleb natuke karistada. – Vt. ka karassaa¹, karissaa¹, karkottaa, karkotõlla, karkuttaa, karkutõlla, karkõttaa, karmia².

karmon/to (Ku), g. -noo = kormuna; viinaputeli oli karmonnoᴢ viinapudel oli taskus.

karm/õa K P M-Set. Lu -ia Li Ra -a J, g. -õa: -aa J 1. kare, jäme(dakoeline); konarlik жёсткий, грубый; неровный; J tüüss tšäet tulla karmassi tööst lähevad käed karedaks; J talopoigõll oŋ karmat tšäet, karmat sõvaᴅ talupoegadel on karedad käed, karedad (jämedakoelised) riided; Li karmia koori kare (puu)koor; Lu karmõa sarka, maa on jäänü sorraassi konarlik põld, maa on jäänud panklikuks; 2. vali, karm строгий, суровый; Li tämä on karmia lahsijõ päällä ta on karm (oma) laste vastu; J karmaa izää tüvennä rl. karmi isa juures; 3. kibe горький; K karmõat lihaa lainazin rl. kibedat liha neelasin. – Vt. ka kalhia, kalkõa, kalpõa, kalõ, karkõa, karskõa, karõa.

karnaps Lu-Must. J-Must. interj. karnaps, klõps щёлк; Lu pööriʙ, pöörib nava pääl, pääseb süämee, teeb karnaps? – võtti (Must. 159) mõist. pöörleb, pöörleb naba peal, pääseb sisse, teeb karnaps? – Võti.

karna·u Li interj. kurnäu, näu мяу; katti teep karna·u kass teeb kurnäu.

karnissa vt. garniza.

karo/ĺi ~ -ĺ M, g. -ĺii kuningas (kaardimängus) король (игральная карта). – Vt. ka bubi-, rissi-, tšervi-, vińi-.

karopk, karopka vt. koropka.

karot/taa P Lu -ta J-Tsv., pr. -an Lu -õn J, imperf. -in Lu J kaarutada (heina) ворошить (сено); P einäd evät kuiva ilma karottamiss heinad ei kuiva ilma kaarutamiseta; J mikä nütt on einä karottõmin, ku vihm tuõp pääle mis heina kaarutamine (see) nüüd on, kui vihm tuleb peale; J miä tšäin einä lagottõmaᴢ, a siä mee karottõma mina käisin heina laotamas, aga sina mine kaarutama.

karot/õlla Kett. P Lu Ra J karhotella Ku, pr. -tõlõn: -tõõn Ra -tyõn P, imperf. -tõlin P Ra frekv. ← karottaa; Lu kõnᴢ einä kuivab maaᴢ, piäp karotõlla, parõp kuivaʙ kui hein kuivab maas, peab kaarutama, (siis) kuivab paremini; Ra miä karottõõn einii, ohtogon paan kokkoo ma kaarutan heina (heinu), õhtul panen kokku. – Vt. ka karõtõlla.

karp/alo Ku -olo Ku (Lu), g. -aloo Ku jõhvikas клюква.

karp/pa¹ M J, g. -aa M J karpkala карп; J meill karppoi kazvatõtaa meil kasvatatakse karp- kalu.

karp/pa² M, g. -aa M = karpõᴢ; tšivijee pääll kazvap karppa kivide peal kasvab samblik.

karp/pi K M Lu Li J Ku (P Ra), g. -ii P M Lu Ra J Ku karp, toos коробка; J pikkõraiŋ karppi bulafkoi mahzõb va tšümme kopekka väike karp nööpnõelu maksab vaid kümme kopikat; M tootii suurõt karpit tšäitä toodi suured teekarbid; Lu karppi on kartan karp on plekist; P vesimummukaz on jõgõõ põhjaza niku konnaa karpii süämmeᴢ puruvanake on jõe põhjas nagu konnakarbi sees; M tubakaa karppi tubakakarp; Lu pitška karppi tikutoos; J ann pitšk karpiss ühs pitšk anna tikutoosist üks tikk. – Vt. ka konna-, konnaa-, konnoo-, nigl-, pitška-, tšaaju-.

karp/õᴢ M, g. -põõ M samblik, karbe лишайник; a kummat kazvovad nõmmõlla, neitä kuttsuas karppõõᴅ. ku meeᴅ, nämäd jalgaa alla kropizõvad niku pehmiä poduška aga mis kasvavad nõmmel, neid kutsutakse samblikeks. Kui lähed, (siis) need krabisevad jalge (jala) all nagu pehme padi; müö sitä karpõssa ain väitimme sikolaillõ al̆laa meie vedasime seda samblikku alati sigadele alla; tšivi karppõõᴅ, karppõjekaa krasitattii sõp̆põi kivisamblikud, samblikega värviti riideid. – Vt. ka karppa².

karru, karrus vt. karu.

karrõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J plekiga üle lüüa, murd. karrata оби/вать, -ть жестью; vene piäp karrõttaa de võita, siiz eb nõiz vooma [= vootamaa] paat tuleb plekiga üle lüüa ja immutada (võida), siis ei hakka lekkima.

kar/sa Li, g. -zaa sügelised чесотка; võlka se on niku karsa tšülleᴢ võlg, see on nagu sügelised (küljes). – Vt. ka karssa, karsta, karstatau-ti.

kar/sia Kett. M Lu J (Kõ-Len. Li), pr. -zin Kett. M Lu Li J, imperf. -sizin Lu J 1. kratsida; kraapida царапать; скрести; J karsi päätä i nõisi üleᴢ kratsis pead ja tõusis üles; Lu izze ent karziʙ ise kratsib ennast; Lu miä ku nõizin pesemää, sis karsizin šotkal seinäd i lagõᴅ kui ma hakkasin pesema, siis kraapisin harjaga seinad ja laed (puhtaks); Lu miä karsizin roossõõ poiᴢ ma kraapisin rooste ära; 2. laasida обруб/ать, -ить ветви (с бревна); Lu miä menen mettsää, avitan karsia ma lähen metsa, aitan (puid) laasida; Lu karzitud õhzat piäp kokkoo panna i põlõttaa laasitud oksad tuleb hunnikusse panna ja põletada; Lu takkaa sahataa, eez mees karziʙ takka saetakse, ees mees laasib; 3. (villa) kraasida чесать, рас- (шерсть); J villõᴅ jo oŋ karzittu villad on juba kraasitud; 4. (lina) sugeda рас/чёсывать, -чесать (лён); J lina kraappima ~ lina karsima lina sugema; ■ J mitä väärütt teit, ku vitsaka pers karzitti mis kurja sa tegid, et tagumik vitsaga tuliseks tehti? – Vt. ka kraapata, kraappia.

kars/ina Ränk M Ja-Len. Lu Li J (I) -inõ Lu J-Must. -in J-Tsv. -sina I, g. -inaa Li J 1. aedik, (sea)sulg; kanakuut; latter загон, (свиной) станок; курятник; стойло; M võdnad i vazikad õltii karsinaᴢ talled ja vasikad olid aedikus; M sigall on karsina, lampaita pit̆tääs karsinaᴢ seal on sulg, lambaid hoitakse (peetakse) aedikus; Lu siä õõᴅ juumarätte, sinnua saab viijjä sigaakaa karsinaa sa oled joomakalts, sind võib seaga (ühte) sulgu viia; J rihi puhaz niku sigaa karsin tuba (on) puhas nagu seasulg (= segi nagu seapesa); I kanaᴅ tožo karssinaa paammaɢ; karssina on tehtüɢ keppilöissä kanad paneme samuti (kana)kuuti; kuut on tehtud keppidest; J karsinalta kagrasüüje rl. latrist kaerasööja (= hobune); Lu sigaa karsinõ seasulg; Lu lampaa karsinõ lambaaedik; M vazikaa karsina vasikaaedik; 2. sõim ясли; Lu lehmäl tehää karsina, kuhõõ einää panna, to tämä kõvassi travib einää lehmale tehakse sõim, kuhu heina panna, muidu tallab ta väga heina; Lu karsinõ kussa lehmä süüʙ (see on) sõim, kust lehm sööb; Lu lehmää karsinõ on kormuška, kuss lehmä süüb einää; meil on nurkkaa lüütü lavvõᴅ, ja se karsinõ on kõlminurkkinõ lehmasõim on k., kust lehm sööb heina; meil on nurka löödud lauad, ja see sõim on kolmenurgeline; J kattsahtaa, oŋ ko opõizõõ karsinõz einä vaata, kas hobuse sõimes on heina. – Vt. ka lammas-, sigaa-, sika-. – Vt. ka kastra, kormuška.

karsk/õa P -a J-Tsv., g. -õa: -aa J kare, krobeline жёсткий, грубый; P karskõaᴅ tšäjeᴅ karedad käed; P ńäko tuož on karskõa nägu (= näonahk) on ka kare; J karska ein kare hein; J tšivi-sein on õikõ karska kivisein on õige krobeline; ■ P nahka meni karskõassi kananahk tuli ihule. – Vt. ka kalhia, kalkõa, kalpõa, kalõ, karmõa, karõa.

kars/sa Kett. K P M Kõ J I, g. -aa Kett. P J 1. kärn, kärntõbi короста; J kui on karssa, mee mettsää kui on kärn, mine metsa; P karssaa iezepii praavitõttii kärntõbe raviti varemalt (maarohtudega); P karssaš tšäjeᴅ kärnas käed; 2. sügelised чесотка; M karssa tšihgaʙ sügelised sügelevad; K karssaa ajaass, pantaass kuparossa, võita sügelisi ravitakse (aetakse ära), pannakse (peale) vitrioli, võid; M karsalõõ lugõttii sügelistele loeti nõiasõnu; I siä õõt karssaza, miä sinnua peltšää sa oled sügelistes, ma kardan sind. – Vt. ka karsa, karsta, karstatauti.

karssakonna M Kõ S Lu I kärnkonn жаба; Kõ karssakonnaa älkaa kerttägaa paĺĺaill jalkoill, karssakonna kuzõb jalgaa pääle, jalka nõizõb vaivattamaa, karssa tuõʙ kärnkonna ärge puudutage paljaste jalgadega, kärnkonn kuseb jala peale, jalg hakkab valutama, tuleb kärn; M karssakonna sei sippelikkait kärnkonn sõi sipelgaid. – Vt. ka karstakonna.

karst/a Lu J, g. -aa = karsa; J opõzõl on karsta hobusel on sügelised; Lu tšihguʙ, tšäsi on karstaᴢ sügeleb, käsi on sügelistes.

karstak/aᴢ Lu, g. -kaa kärnane, kärnas покрытый коростами; karstakonna on krömelikko, on niku karstakaᴢ kärnkonn on krobeline, on nagu kärnas. – Vt. ka karzakaᴢ.

karstakonna M Kõ S Lu = karssakonna; Lu mee, õõd niku karstakonna mine (ära), oled (kärnas) nagu kärnkonn.

karstatauti Lu sügelised чесотка; nõizõp tšiihkumaa, tuõp karstatauti hakkab sügelema, tulevad sügelised. – Vt. ka karssa.

karzak/aᴢ Li, g. -kaa = karstakaᴢ; karzakaz lahsi kärnane laps.

karzit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an, imperf. -in sügada, kratsida чесать, царапать.

karzit/õlla (J-Tsv.), pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← karzittaa; elä karzittõõ päät, ajad verele ära kratsi pead, kraabid (ajad) verele.

kar/ta P M Lu Li Ra J I (R-Reg.) -t J-Tsv., g. -raa P M Lu Li Ra J -ra J plekk, kard жесть; P batlaška õli karrass tehtü plasku oli plekist tehtud; M kartaa lõikataᴢ i rautavittsaa kartasaksijeekaa plekki ja traati lõigatakse plekikääridega; J karrõss katod eväd õõ niitši vahvõᴅ plekist katused ei ole niigi vastupidavad; J karra juuttõmin pleki jootmine (tinutamine); Lu karta katto plekk-katus; Li karta truba plekktoru; plekk-korsten.

kartabaŋkka M plekkpurk, -karp (konserviga) жестяная банка, жестянка.

kartai/nõ I, g. -zõõ = kartõn; kartainõ koropka plekk-karp.

kartakaasi R-Eur. plekk-kaas жестяная крышка; siell on vakka kartakaasi, tõin on vakka rautakaasi (Eur. 40) rl. seal on vakk plekk-kaanega, teine on vakk raudkaanega.

kartakatto Lu I plekk-katus жестяная крыша.

kartalaatka (I) plekk-kauss жестяная посуда; kartalaadgaᴅ i savilaadgaᴅ; puulaatkaa, sitä ep kõlvannuɢ pannaɢ plekk-kausid ja savikausid; puukaussi, seda ei kõlvanud (ahju) panna.

karta/n P Lu -nõ I, g. -zõõ = kartõn; P kartazõiz baŋkkoiᴢ (konservid on) plekkpurkides ~ plekk-karpides.

kartan/o J-Must. (Ja-Al.) Картано Pal.2, g. -oo talu крестьянский двор, хутор; Ja emm õõ koollutta kotoa, katonutta kartanoa (Al. 49) rl. me ei ole surnu(d) majast, kadunu(d) talust. – Vt. ka kartino.

karta-paŋki Li plekkpang, -ämber жестяное ведро; nütt on karta-paŋgiᴅ nüüd(sel ajal) on plekkämbrid.

karta-remeńi Lu plekkvits, plekiriba (näit. vikati kinnitamiseks löe otsa) жестяной обод, жестяная полоска.

kartasaksiᴅ M Li plekikäärid ножницы для жести; M kartaa lõikataᴢ i rautavittsaa kartasaksijeekaa plekki ja traati lõigatakse plekikääridega.

kartavaro I plekkvõru, -vits жестяной обод, обруч; varoᴅ, puizõᴅ varoᴅ, a nüt kartavaroᴅ (varem olid tünni)vitsad, puust (tünni)vitsad, aga nüüd (on) plekkvitsad.

kart́et/tši ~ -tš J-Tsv., g. -šii J kartetš картечь; kart́ettš tetši aukoo pää luhõ kartetš tegi augu pealuusse.

kartiimäŋko M = karttimäŋko.

kart́i/na: -n J-Tsv., g. -naa J (seina)pilt картина; kart́inõd rippussa (~ rippuvõt) seiniill pildid ripuvad seintel; kart́inõlõ gĺantts on tõmmõttu pääle pildile on läige peale tõmmatud; helvetii lusti tüttö – niku kart́in pagana ilus tüdruk – nagu pilt.

kar/tiŋka M Lu -t́iŋk J-Tsv. -tinka (M) -tińka P, g. -tiŋkaa M Lu -t́iŋkaa J (seina-, raamatu- jne.) pilt картина, картинка; J teill on lusti rih́i, kõik kart́iŋkõt seinell teil on ilus tuba, puha pildid seinal; P kartińkaz õlõn nähnü, etti on tontill sarvõt pääzä pildil olen näinud, et kuradil on sarved peas; J kase tširjõ oŋ kart́iŋkoikaa see raamat on piltidega; Lu kartiŋka kartta pildiga mängukaart.

kartin/o J-Must., g. -oo = kartano.

kart-lehto J-Tsv. plekitahvel лист жести.

kart/otška M Lu Ra -atška P, g. -otškaa Lu foto, päevapilt фотокарточка; Lu enne õli patretti, nüd on kartotška enne oli (= öeldi) p., nüüd on (= öeldakse) k.; Ra võtõttii kartotškaa pildistati.

kartšovka Ränk kütisemaa выжига.

kart/tšia [?] Ränk, pr. -šin, imperf. -tšizin alet põletada, kütist teha палить подсеку, готовить выжигу.

kart/ta K Lu Li -t Lu J-Tsv., g. -aa Lu Li J 1. mängukaart карта (игральная); Li sakkaan kartaᴅ segan kaardid; Li mänd́ettii karttaa mängiti kaarte; Lu karttaa pelattii rahaa pääle kaarte mängiti raha peale; K arponikka vaattaab arvolla karttoikaa, mitä leeʙ ennustaja ennustab kaartidega, mis tuleb; Lu mustalaizõt karttoill vizgattii mustlased panid kaarte; Lu mustalaizõd nämä karttoill katsottii mustlased, nemad panid kaarte; Lu mill on ühs lehto karttaa, enepii ebõ·õ mul on üks mängukaart (kaardileht), rohkem ei ole; Lu prostoi kartta pildita mängukaart; Lu kartiŋka kartta pildiga mängukaart; Lu kartaa lehto (üks) mängukaart (kaardileht); Lu rüsümäel, jutõltii, õli kartaa baaba Rüsümäel, öeldi, elas (oli) kaardimoor; Lu kartta koloda kaardipakk; 2. maakaart карта (географическая); J kaze kartaa pääll oŋ kõig näütettü: lidnõᴅ, mereᴅ, jõgõᴅ selle kaardi peal on kõik näidatud: linnad, mered, jõed. – Vt. ka maa-, maa-meree-, meri-. – Vt. ka kartti.

kart/taa L M (K-Ahl. J-Must.) -ta J-Tsv., pr. -an M -õn J, imperf. -õn: -in J 1. hoiduda, vältida избег/ать, -нуть; L rohuo pεälie kartõttii tallata, etteb roho painuiss rohu peale hoiduti astumast, et rohi ei lamanduks; 2. karta бояться; M kartab min̆nua kardab mind; J kartõm menne kujalõ mokomõll tšülmell kardan välja minna sellise külmaga; J noor opõin kartõb menne lautilõ noor hobune kardab parvele minna; ■ Li kartap kõvassi segab väga.

kartta-koloda Li kaardipakk, -komplekt колода карт.

kartt/amin: -õmin J-Tsv., g. -amizõõ kartus, hirm боязнь, страх; sill ebõõ ühtäit karttõmiss: ni jurmõssi meed üli jõgõ hoikka jäät müü sul ei ole mingit hirmu: lähed nii julgesti õhukest jääd mööda üle jõe. – Vt. ka kartuᴢ.

kart/ti L P M Kõ J-Tsv. I, g. -ii L P M J = kartta; 1. M kumpa karttija mäntši, kumpa garmonia pillitti kes mängis kaarte, kes mängis lõõtspilli; J noh, on lähettü kluubaa karttia pelama noh, on mindud klubisse kaarte mängima; J võtakk sakka kartiᴅ, nõizõm mäntšümä võta sega kaar-did, hakkame mängima; J karttiit segottõma kaarte segama; J karttiit jakama kaarte jagama; J karti mäntšümizez jutõlla: ühzikko, kahzikko … kuuzikko, tšümmenikko kaardimängus öeldakse: üks, kaks … kuus, kümme; L arpoja on tšen karttiill vaataʙ, i vetie vaattaass ennustaja on (see), kes paneb kaarte (ennustab kaarte vaadates), ja vette vaadatakse (= vette vaadates ennustatakse); L karttiil viskaaʙ paneb kaarte; Kõ karttaill arvottii kaartidega ennustati; 2. P. – Vt. ka pää-, rissi-.

karttimäŋko M kaardimäng игра в карты. – Vt. ka kartiimäŋko.

kartušk/a Lu, g. -aa kompassi roos кар-

тушка; kumpasõz on kartuška kompassis on roos.

kart/uᴢ [< e?] J-Tsv., g. -uhsõõ: -tusõõ J kartus боязнь; ep sell õõ jumala pelkoa ep ko kartuss ei sel ole jumalapelgust ega -kartust. – Vt. ka karttamin.

kartutõlla (K-Ahl.): entinee ajutoo nainee tšennät tšöütti, ne kavotti, rätet uhtoi, ne upotti, .. kahet kaatsat kartutteli (Ahl. 106) rl. 

endine ajutu naine köitis pastlad (kokku), need kaotas (ära), uhtus (jala)rätid, need uputas, .. kahed püksid k.

kartõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = kartõn; kružgõlõ i tšainikõllõ panti uuvvõt kartõizõt põhjõᴅ kruusile ja teekannule pandi uued plekist põhjad; kartõizõlt mańerkõlt lähsi põhjõ väĺĺä plekkmannergult tuli põhi alt ära.

kart/õn M (K-Al.) -õnõ ~ -tõnõ I, g. -õzõõ M plekist, plekk- жестяной; K vahinikka võtab paŋgõᴅ (puizõᴅ, a ku bõõ puisia, siz võtab kartõzõd) (Al. 40) (pulmakomme:) isamees võtab panged (puust, aga kui pole puust, siis võtab plekist); M kartõn azõ piäb val̆laa tin̆naakaa plekknõu tuleb tinutada (valada tinaga); M kartõn plämppä plekist (lehma)krapp; I kartõõs katoᴅ plekk-katused. – Vt. ka kartainõ, kartõin.

kar/u Kett. K L P M Kõ S Ja-Len. Lu Li Ra J I Ku (vdjI) -ru ~ -rus Kr Каро Tum., g. -uu K P M Kõ Lu Li Ra J Ku kar̆ruu M vdjI -u J 1. karu медведь; P karu sei meilt vohoᴅ karu sõi meil(t) kitsed (ära); Ja karut tšäivät kagraza karud käisid kaeras; M karu märizeʙ ~ mär̆rääʙ karu möirgab; Lu karu sütšüzüssä teep pezää, veseristaa üül vääntüüp tõizõll tšüllell i juttõõʙ: puul üütä on magattu, oh-oh karu teeb sügisel pesa, kolmekuningapäeva ööl keerab teisele küljele ja ütleb: pool ööd on magatud, oh-oh!; Lu karu luud lutši karu luges luud (= murdis maha); Ku suell on ühessemää meehee muissᴏ, a karull on ühessemää meehee voimᴀ vs. hundil on üheksa mehe mõistus, aga karul on üheksa mehe jõud; Lu ei õõ metts ilm karrua vs. ei ole mets ilma karuta; Lu suõssa pakõni, a karruu puuttu vs. hundi eest pages, aga karule sattus; Lu suõssa peltšäᴢ, a karullõ joutu vs. hunti kartis, aga karule sattus; J karu, kagr-perᴢ karu, kaeraperse; Kõ varma niku karu tugev nagu karu; Lu terve niku karu terve nagu karu; Ra paks ku karu paks kui karu; J jalgõd rissiz niku karull jalad risti(s) nagu karul; L mettsä karu metsakaru; J valkat karud eletä tšülmä põhjõ-meree jäiᴢ jääkarud elavad külma põhjamere (= Põhja-Jäämere) jääl (jäädes); I valkõa karu jääkaru; M märizi kar̆ruu viisiä möirgas karu kombel; M leipä õli mussa niku kar̆ruu sitta leib oli must nagu karusitt; Lu sell on jalgad niku karu käpäläᴅ, varmad i lad́d́aᴅ sellel on jalad nagu karu käpad, paksud ja laiad; Lu i ku karuu poik karvanõ ja karvane nagu karupoeg; J puu alaa suõ poigõᴅ, karu poigõt kainõlo rl. puu alla hundipojad, karupojad kaenlasse; L J karuu pesä karu pesa; J karuu jälleᴅ karu jäljed; 2. M-Ränk rabamispink (viljapeksul) медведь (молотильный каток); ■ J karu marjõ põld- e. karumurakas, karuvabarn; J karuu pudgõll süütettii karuputkega söödeti; K M karuu putkõ karuputk; Ra karuu kattõr kukitsõp kazell üütä sõnajalg õitseb sel ööl (= jaaniööl); M kar̆ruu kaattara ~ kar̆ruu kaattõr ~ K M karuu kaatteri ~ Kõ Ra karuu kaattari sõnajalg; J karuu perᴢ õlgkatuse ungas (karuperse); Lu pärekatoᴅ teχ́ χ́ ää karuu perseekaa pilpa-

katused tehakse unkaga. – Vt. ka meri-, mettsä-, sippĺikas-, valkaa-. – Vt. ka kora⁵.

karui/n J-Tsv., g. -zõõ karutaoline медведе-образный.

karukaattara M J sõnajalg папоротник; J karukaattarii on kahõlaisii: ühz on kõlmõõ aaraakaa, a tõin on kõhallin sõnajalgu on kahesuguseid: üks on kolme haruga, aga teine on sirge.

karukaattari (P) = karukaattara; tehäss vihat kupoĺo-kukkõissa, karu-kaattarõissa, kazgõõ õhsõissa tehakse (jaani)vihad jaanililledest, sõnajalgadest, kaseokstest.

karukaatt/õri P karu-kaattõri P M -õr P -eri J-Must. = karukaattara; P kupoĺuo vihat tehtii kazgyõ õχsõiss, karu-kaattõrõiss jaanivihad tehti kaseokstest, sõnajalgadest.

karukäpälä J = karukaattara.

karuperskatto Li unkaga õlgkatus, ungaskatus (karupersekatus) четырёхскатная соломенная крыша с отверстиями (дымоволоками) в обоих щипцах; katto on tehtü karuperseekaa, karuperskatto (õlg)katus on tehtud unkaga, ungaskatus.

karuper/ze Ränk M Kõ Ra (Ku) -ᴢ Li = karuuperze; Ra enne õli karuperze, se õli ümmärkõin, õiki entine varemalt oli (õlgkatusel) ungas, see oli ümmargune, õige endisaegne.

karupesä Ränk = karuuperze.

karupoika (K) karupoeg медвежонок; suu alaa suõõ poigaᴅ, karupoigat kainaloo, revoo poigad reisii välii rl. suu alla hundipojad, karupojad kaenlasse, rebasepojad reite vahele.

karuputkõ (K) karuputk борщевик. – Vt. ka karuu-putkõ.

karu-samm/al: -õl J-Tsv. karusammal, käolina кукушкин лён.

karuzik/ko (M), g. -oo karulaas, tihe põlismets пуща; siäl on suurõd metsäᴅ, mennäz mee tää kuhõ karuzikkolaisõõ, karuᴅ võivaᴅ süüvvä seal on suured metsad, lähevad (minnakse) mine tea kuhu karulaantesse, karud võivad (neid ära) süüa.

karutähti Lu Suur v. Väike Vanker (tähtkuju) Большая или Малая Медведица (созвездие); on suur karutähti ja peen karutähti, karutäh̆hee mukaa lev̆vetä pohjatähti on Suur Vanker ja Väike Vanker, Vankri järgi leitakse Põhjanael.

karuu-marj/a: -õ J-Tsv. põld- e. karumurakas, karuvabarn сизая ежевика, куманика.

karuuperze (Ku) kar̆ruu-perze M ungas, unkaauk, olv, olviauk, suitsuauk (karuperse) дымоволок («медвежий зад»); M kat̆too õttsa bõõ katõttu lautojeekaa, a on õlgõõkaa kõikk ümperikkoa, kuttsuas kar̆ruu-perze katuse ots ei ole kaetud laudadega, vaid on ümberringi kõik õlgedega, (seda) kutsutakse karuperseks (unkaks); Ku siz enepää eb mennüd uhzessᴀ, a siz meni karuupersiissᴀ̈ siis (suits) enam ei läinud uksest, vaid siis läks unkaaugust (unkaaukudest). – Vt. ka karuperze.

karuu-putkõ (J-Tsv.), pl. karuu-pudgõᴅ J-Tsv. = karuputkõ.

kar/va K L P M Kõ S Lu Li J I Ku (Ra) -võ Lu J -v Lu J-Tsv. Карва Tum., g. -vaa P M Lu J Ku -va J 1. karv, harjas волос(ок), шерстинка, щетинка; Kõ ińehmiizell on kainaloza karvaᴅ inimesel on kaenla all karvad; Kõ domovikka on mokom niku ińehmiin, a karvojeekaa majahaldjas on nagu inimene, aga karvane (karvadega); K pantii šuuba tõiziippäi pahnuppäi karvat päällä kasukas pandi teistpidi (selga), pahupidi, karvad väljaspool; Lu katil on karvat siirillää kassil on karvad turris; Lu tševväässä lehmältä ajap karvaa kevadel ajab lehm (lehmalt) karva; J koir ajap karvaa koer ajab karva; J opõin heitep karvaa hobune ajab (heidab) karva; Lu ku sika on tapõttu, siis karvaa ajõtaa pois tulõõkaa kui siga on tapetud, siis karva (harjaseid) aetakse (ära) tulega; Kõ koirall on pittšä karva koeral on pikk karv; Lu ku vana takku tokup poiᴢ, nütt on lehmä uuvvõl karvõl kui vana takk (= takune karv) langeb ära, siis (nüüd) on lehmal uus karv; J õpõn üvää karvaa ep kantannuᴅ hobune head karva ei kandnud (= oli viletsa väljanägemisega); Lu ühs ivusõõ karv ilma suudimatta eb lähe vs. üks(ki) juuksekarv ei lange ilma ette määramata (peast); P mill elo õli niku ivuhsyõ karva kk. mu elu oli nagu juuksekarv(a otsas); Lu mulkuu karvaᴅ (mehe) kubemekarvad; J ruumõs karva ihukarv; Lu kulma karvaᴅ kulmukarvad; Lu ripsi karvaᴅ ripsmekarvad; Ra silme karvõᴅ ripsmed; 2. karv, värvus, värv масть, окраска, цвет; L mõnõllaizõll karvall on matoi madusid on mitmesugust karva; K mõnikaz domovikka suvaaʙ mussaa karvaa lehmää mõni majahaldjas armastab musta karva lehma; M kraaskazin i tuli mokom iloza karva värvisin ja tuli niisugune ilus värv; Kõ kaŋgaz õli niku kahta karvaa, kõltõzõlla i roh̆hoozõlla lõuend oli nagu kaht värvi, kollakas ja rohekas; Ku ukolookall on seittsemää karvaa vikerkaarel on seitse värvi; J õsa mokom kamaĺikk, jot karva müü (karvõlt, karva poolta) kõlpais saraffõnaka pittä osta niisugune pluus, et värvi poolest kõlbaks sarafaniga kanda; J karvõlt väĺĺä menemä värvi kaotama, pleekima (värvist välja minema); Lu õpõn on iiree karvaa hobune on hiirekarva (= hiirhall ~ hiirukas); J kase sitts on taivaa karva see sits on taevakarva; P meillä on kurgõt tuhgaa karvaa meil on kured tuhakarva; Lu iila on savõõ karvaa (mere)muda on savikarva; M kohvii karvaa kohvipruun (kohvikarva). – Vt. ka ivus-, kulma-, kulta-, parta-, silm-, vesi-.

karwa vt. kõrva.

karvahattu M karvamüts меховая шапка.

karva/inõ Kõ (M) -dnee K-Ahl. -ine Lu-Must. J-Must. Ku-Len. -in Li Ra, g. -izõõ Ra 1. karvane волосатый, шерстистый; Kõ pahapool õli karvainõ vanakurat oli karvane; Lu karvaine höühöttää, kuhõ paĺĺas pissetää? – alõnõ (Must. 159) mõist. karvane (tuleb) ammuli ajada, kuhu paljas pistetakse? – Labakinnas; 2. -karva, -karvaline, -värviline какого-либо цвета, какой-либо масти; Li kullaa karvain kullakarvaline; 3. -sugune, -sarnane, -taoline похожий на кого-то, чьей-либо масти; Ra minuu karvain se meni tšuudittamaa, tšen õli uhkaa, eb mennü minusugune, see läks jõulu-sandiks, kes oli uhke, ei läinud. – Vt. ka liiva-, roho-, rohoo-, savvuu-. – Vt. ka karvakaᴢ, karvalliin, karvanõ, karvõin, karvõnõ.

karvajalka L karvajalg, -käpp мохнатая нога, мохнатая лапа; (laulust:) ato tulõp susi suuryõ suukaa, a karu karvajalgaakaa muidu tuleb hunt suure suuga, aga karu karvajalaga.

karv/akaᴢ Lu I -õkaᴢ Ra -õkõᴢ J, g. -akkaa Lu -õkkaa J = karvõnõ; J ku tšäed õlla karvõkkaaᴅ, jutõlla: se on rikaz inimin kui käed on karvased, (siis) öeldakse: see on rikas inimene; I karvakaš tšäsi karvane käsi.

karvallii/n M-Set. J, g. -zõõ -karva, -karvaline, -värviline какого-либо цвета, какой-либо масти; M süämmessä siirulliin, viirulliin, päältä kullaa karvalliin. luukka (Set. 18) mõist. seest siiruline, viiruline, pealt kullakarvaline? – Sibul; J taivaz on talmaa karvalliin rl. taevas on udukarva (= sompus). – Vt. ka karvainõ, karvanõ, karvõin.

karvamato Lu päevakoer (röövik) мохнатая гусеница.

karva/nõ ~ -n Lu -ne R-Lön., g. -zõõ Lu 1. karvane волосатый, шерстистый; Lu karvasiini on päält kauniᴢ, alapooli on niku karvanõ kaseriisikas on pealt punane (= roosa), alapool on nagu karvane; Lu mõnikas pani karvassõ põvvõõ, ko võõrõtti lassa nännässe, štoby lahsi peltšäis mõni pani (midagi) karvast põue, kui võõrutas last rinnast, et laps pelgaks; Lu mill kazvõvaᴅ kehnoo elookaa karvazõt täiᴅ kk. mulle kasvavad viletsa eluga karvased täid (selga); 2. -karva, karvaline, -värviline какого-либо цвета, какой-либо масти; R savu karvane kanani (Lön. 695) rl. mu suitsukarva kana. – Vt. ka kahs-, kõlmi-. – Vt. ka karvainõ, karvakaᴢ, karvalliin, karvõin, karvõnõ.

karva/siini M Lu J I-Len. karva-siini Lu -siin J -seeni Lu karvase servaga riisikas (kaseriisikas, kollariisikas, valge riisikas jne.) розовая волнушка, жёлтый груздь, белянка и др.; M karvasiineᴅ, neet kazvaas kahtšizikkoᴢ kase-

riisikad, need kasvavad kaasikus; Lu karvasiini on päält kauniᴢ, alapooli on niku karvanõ, servät painuvad ala poolõ kaseriisikas on pealt punane (= roosa), alapool on nagu karvane, servad painduvad allapoole.

karvašaapka Lu karvamüts меховая шапка; elä mee kepkaakaa, paa karvašaapka ära mine sonimütsiga, pane karvamüts (pähe).

karvatšentšä Lu karva-tšentšä (K-Ahl.) karvapastel (karvasest nahast pastel) меховой поршень; Lu karvatšentšä on tehtü vanass šuuba nahgass karvapastel on tehtud vanast kasukanahast; Lu ühtä koosia ku paglatšentšä i karvatšentšä ühtemoodi (on) nii pastel kui ka karvapastel; Lu karvatšennääkaa ed mennüd märtšää karvapastlaga (sa) ei läinud märja sisse (= märga kohta).

karv/i Lu, g. -ii Lu saamas (vahe paadi või (purje)laeva küljelaudade otste vahel) стык (досок лодки); karvi onõ kahõõ lavvaa õtsaa väli, karvissa voovaʙ, piεp konopoittaa saamas on kahe lauaotsa vahe (paadis), saamast lekib, tuleb tihtida.

karvõi/n Lu Li Ra J-Tsv. (M), g. -zõõ Lu Ra -zõ J = karvainõ; 1. Lu tšen on karvõin, on õnnõlikaᴢ kes on karvane (= karvase ihuga), on õnnelik; J vevvell oŋ karvõizõd jalgõᴅ vennal on karvased jalad; J karvõim pooli karvane pool (riidel); 2. J iiree karvõin opõin hiirekarva (= hiirhall ~ hiirukas) hobune; Li mõnõõ karvõin mitmevärviline, mitut karva; 3. J sinu karvõin sinutaoline. – Vt. ka kahs-, kõlmi-, neĺĺä, ravvaa-, taivaa-.

karvõ/nõ ~ -n M, g. -zõõ M karvane волосатый, шерстистый; paĺĺas karvõzõõ meep. tšäsi i alõtsõ (Set. 18) mõist. paljas läheb karvasesse? – Käsi ja labakinnas; sill on karvõzõt tšäeᴅ sul on karvased käed. – Vt. ka mõnõõ-, roho-. – Vt. ka karvainõ, karvakaᴢ, karvanõ.

karvõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J karvaseks muutuda, karvadega kattuda обрастать щетиной, косматеть; voosiika šokad alkõvõt karvõnõss aastatega hakkavad palged karvaseks muutuma.

karvõs/sua J-Tsv., pr. -un, imperf. -suzin = karvõnõssa.

karvõs/sussa: -suss J-Tsv., pr. -un, imperf. -suzin = karvõnõssa.

kar/õa (P) kar̆rõa M -hõa ~ -hia Lu 1. kare, krobeline, ebatasane, konarlik неровный, шершавый, ухабистый; Lu lauta ebõ·õ üvässi strugattu, on jätettü karhiassi laud ei ole hästi hööveldatud, on jäetud karedaks; M puull on kar̆rõa koori puul on krobeline koor; M kar̆rõa karta, eb õõ lak̆kõa ebatasane plekk, ei ole sile; P lipõata lidnateetä, karõata kaivoteetä rl. (mööda) libedat linnateed, konarlikku kaevuteed; Lu karhõa jää konarlik jää; 2. kare, kõva жёсткий; M kar̆rõad lehoᴅ (kasel on) karedad lehed. – Vt. ka kalhia, kalkõa, kalpõa, kalõ, karmõa, karskõa.

karõtõlla (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) karõttõlõ- J-Must. = karotõlla.

kas¹ vt. kaasa.

kas² vt. kaaᴢ.

kas³ vt. kase¹.

kasa¹ Lu Li (Ra), g. kazaa Li (kirve)kand, -silm; -laba обух; лопасть (топора); Lu tširveell oŋ kasa i hamar kirvel on kand ja silm; Li tširvee kasa kirve kand; Ra mikä tširvee kasaᴢ. – lassu tširvee kasaᴢ rl. mis (on) kirve kannal? – Laast (on) kirve kannal.

kasa² Kr = koza.

kasa-poiko Kr kitsetall козлёнок. –Vt. ka kitt-sivoona.

kaschka Kr (orig.: keski). – Vt. ka tšehsi.

kaschke vt. kahtši.

kas/e¹ Kett. K U L M Kõ S Po Lu Li Ra J I -se K-Ahl. M Lu J I -õ K R L P V I (K M Kõ J) kaᴢ K P Lu kas K Lu -s L P Ка́се Pal.2 Ii-reg.1 Ка́сэ Ii-reg.1, g. kazee M Lu Li J kaźee M kaz̆zee M I -õõ K -yõ P kajee ~ kaj̆jee ~ kai/ee ~ -jee ~ -jjee I, pl. kan/e L M Kõ Lu J I -ee M-Set. kan̆nee I -eᴅ S Lu I -neᴅ S -neeᴅ Lu -õ K-Al. R L P Li I -õᴅ Al. K-Set. M see этот, эта, это; L kase bõlõ üvä ińiehmiin, kass on paha voima see pole hea inimene, see on kurivaim; M vot mõnikkaad eb uzgottu kasta vaat, mõned ei uskunud seda; Po antaas pikari viinaa, juvvõs kase vällää antakse peeker viina, juuakse see ära; M kazell siz i lõpuʙ sellega siis lõpebki; M kase õltii mokomad rahvaaᴅ, etti täättii tehä paĺĺo pah̆haa need (see) olid niisugused inimesed, et oskasid teha palju paha; L starikka juttõli: võta, kane sinuu taat ütles: võta, need on sinu (omad); S kummad on tultu kosimaa, kannelee annab räteᴅ kes on tulnud kosima, neile annab rätid; P kaz aźźa eb õnnissunuᴅ, meni üli tšäjee see asi ei õnnestunud, läks viltu (üle käe); M viina vei viipurii kaz̆zee meh̆hee kk. (joodiku kohta öeldakse:) viin viis selle mehe Viiburisse; P kanõi sõnoi laulõttii ain neid värsse lauldi alati; S meez jäi kas̆sõõ sõt̆taa mees jäi sellesse sõtta (= langes selles sõjas); Lu vohma on kazell maalla pilgattava loll on selles maailmas pilgatav; I meez õli kaissa talossa mees oli sellest talust; I kajeza jõgõza matala vesi selles jões (on) madal vesi; Ra miä kazel talvia jäin gluhoissi ma jäin sel talvel kurdiks; K kasenna talvenna evät javot mahsa linnas kui kõlmii, nelĺii rubĺii (Ahl. 43) sel talvel ei maksa jahu linnas rohkem kui kolm-neli rubla; P kazõll aikaa tollal (sel ajal); Lu kaniil päiviil neil päevil. – Vt. ka nät-.

kase² vt. kasõ¹.

kasesama (M) kas-sama P seesama этот самый, тот самый; M siz lähzin mehele kas̆seesam̆maa tšül̆lää siis läksin mehele sellessesamasse külla.

kasetta vt. kazetta.

kasi [< e?] J-Tsv. imper. kasi прочь, убирайся; kasi menemä kasi minema!

kasi/a (K-Al.), pr. kazin, imperf. -zin kasida ухаживать, приводить в порядок; eväd ülene õmad tšäeᴅ, kasizivad sõbraᴅ (Al. 48) rl. ei tõuse omad käed, kasisid sõbra(tari)d.

kasik/aᴢ¹ Lu J -õᴢ J (Lu), g. -kaa Lu J kastehein полевица; Lu kasikkaa paat kuvol, siod niku rüizõlkia kasteheina paned kubusse, seod nagu rukkiõlgi; Lu kasikaz einä kastehein. – Vt. ka kasikazeinä, kasikka, kasikkain, kassõõroho, kasõ-einä, kasõroho.

kasik/aᴢ²: -õs J-Must., g. -kaa kaigas, teivas, malakas палка; piäb etsiä .. pittšä kasikõs (Must. 149) tuleb otsida .. pikk kaigas; ühzi veĺĺä meni kattia toomaa, tõinõ kukkõa i minjä kasikõssa toomaa (Must. 149) üks vend läks kassi tooma, teine kukke, ja minia (läks) kaigast tooma.

kasikazeinä: kasikõzeinä Lu = kasikaᴢ¹.

kasik/ka Lu, g. -aa Lu = kasikaᴢ¹.

kasikkain ~ kazikkai/n J, g. kasikkaizõõ: -zõõ J = kasikaᴢ¹; võtin ühee ohtajaizõõ, katkõzin kazikkaizõõ rl. võtsin ühe ohaka, katkusin kasteheina.

kasin vt. kassina.

kasi/uta P (Kett. K R-Eur. R-Reg. Kõ-Len.) -vuta (K-Ahl. K-Al.), pr. -un: -vun K-Ahl., imperf. -uzin (ennast) pesta, (ennast) kasida обихаживаться; K tšülpee veellä tšümmenellä, kasiu kahõssamalla (Al. 45) rl. vihtle ennast kümne veega, kasi ennast kaheksaga; R terve nuori tšülpeüttä [= tšülpeünüttä], kalani kasionutta (Reg. 23) rl. tere, (mu) vihelnud peig, (tere), mu pesnud kala (= peig).

kasjan/a L, g. -aa = kasjana-päivä; kõrkõa vuosi on kasjana, kasjanalyõ sluužittii liig-

aastal on kasjanipäev, kasjanipäeval peeti jumalateenistust.

kasjana-päivä kasjanipäev (29. II) Касьянов день; kahtšümmett ühessämäll tšislall fevralia õli kasjana-päivä kahekümne üheksandal veebruaril oli kasjanipäev.

kass vt. kase¹.

kas/sa¹ Kett. Salm.2 K L P M Kõ S Po Lu Ra J I (R-Reg. vdjI) -sõ Lu Ra -s J-Tsv., g. -aa S Lu J kas̆saa M I kassaa vdjI pats, (juukse)palmik; palmik, põimik коса (у девушки); сплетённые в косу волосы, грива и т. д.; J kazvo millõ kassa pittšä, kassa pittšä, tukkõ tuimõ rl. kasvas mulle pikk pats, pikk pats, tugev tukk; Lu tüttö isuʙ riheᴢ, kassa on kujal. ahjo i truba mõist. tüdruk istub toas, pats on õues? – Ahi ja korsten; L kassaz õli pittšä lintti (juukse)palmikus oli pikk pael; P kassa on pletittämizess purkaunnu pats on põimest lahti hargnenud; K kassa lahgotõtti vetšerina-ehtagonna [= -õhtagonna] iezä lavvaa issumissa (Al. 30) (pruudi) pats harutati lahti lahkumisõhtul enne lauda istumist; M riv̆vaa ńauhaᴅ õltii pletitettü kõlmõlla tšeillä nii kas̆saa moodaa sääremähise paelad olid punutud kolme keermega, nii patsi moodi; S tüttäret tšäütii, rütšeesee kasat pletitettii kupoĺonn tüdrukud käisid, punusid jaanipäeval rukkisse palmikud; M kõõᴢ arõnõʙ kassa, siiᴢ meeᴅ mehele senel vootta, a ku eb arõnõ, siiᴢ isuᴅ tütterikkon kui (rukki)palmik hargneb lahti, siis lähed sel aastal mehele, aga kui ei hargne, siis istud (vana)tüdrukuna; J pletid ivusõt kassaa punud juuksed patsi; P kassa on kassaza pats on põimes; J pitšäd ivusõt tehtii kasalõõ pikad juuksed põimiti (tehti) patsiks; I kõikõõ arjaa opõzõllõ kasolla pletti kogu laka põimis hobusel palmikutesse; Po ehittääz opõzõt kassaloissa hobused ehitakse (laka)palmikutega; Lu kassa lintti ~ J kass ĺintti patsipael. – Vt. ka pittšä-.

kass/a²: -õ J-Tsv., g. -aa J kassa касса; kassõss võtin sata rubĺa, jäänüsed jätin kassaa võtsin kassast sada rubla, ülejäänu(d) jätsin kassasse.

kas/saa Kett. K P M Kõ Lu Ra J (Pi Ke Li) -sa J-Tsv. -saaɢ I (vdjI), pr. -an Kett. K P M Kõ Pi Ke Lu Ra J kas̆saa vdjI, imperf. -õn P -in Lu Ra -õin J-Tsv. kasta, märjaks teha, niisutada; likku panna мочить, смачивать, промочить, намачивать, спрыскивать, оплёскивать водой; M tšäsi kasõttii mõilaa vet̆tee käsi kasteti seebivette; J kassõga saija paatõgaa kastke saia siirupisse; Lu vihta kasõttii tšülmäz veez i pantii varijee tšivijee pääl viht kasteti külma vette (külmas vees) ja pandi tuliste (kerise)-kivide peale; P vihmakulli piikaʙ, ep saa leho päält nokkaa kassaa vihmakass vingub, ei saa lehe pealt nokka kasta; P piäp suuta kassaa, piäp süätä jahuttaa rl. peab suud kastma, peab südant jahutama; P vihma vähäizyõ kassõ maata vihm kastis natuke maad; M leivät kassaaz veeka leivad kastetakse veega märjaks (pärast ahjust võtmist); P tüttärikod joχsivad vassaa karjušilõ i kassõvat karjušii tüdrukud jooksid karjusele vastu ja kastsid karjuse märjaks (karjalaskepäeval); J häülüzin märänneis saappõgoiz de kasõin jalgõᴅ käisin katkistes saabastes ja tegin jalad märjaks; Lu tšen kasaʙ, se i kuivõtaʙ kk. (kui vihm teeb loo märjaks, siis öeldakse:) kes kastab, see ka kuivatab; Kõ kaŋgass kasõttii jõka õhtago lõuendit niisutati igal õhtul; J linnõsõd oŋ kasõttu, nõissa olut keittemä linnased on niisutatud, hakatakse õlut pruulima; Lu miä kasin seemened likkoomaa ma panin seemned ligunema; Ra perennain kassi sõvat pesulohaŋkaa perenaine pani pesu(d) pesuvanni likku. – Vt. ka kasuttaa.

kas-sama vt. kasesama.

kassanauha (K-Al.) patsipael ленточка в косе; õmassaz kassassaz võtab kassanauhaa, lintii (Al. 28) võtab oma patsist patsipaela, lindi.

kassap/ää Lu (K R-Eur. P Kõ-Len.) -εä L kassõpää J fig. palmikpea, neiu (tütarlapse hellitusnimi rahvalauludes) девушка (букв.: голова с косой; ласкательное название девушки в народных песнях); L viimeinõ õhtago kassapεänä õlla viimane õhtu palmikpeana (= neiuna) olla; P linapäätä liuguttaaza, kassapäitä kallõttaaza rl. linapead (= neidu) sõidutades, palmikpäid (= neide) vedades; R la tuob tuho tüttarile [= tüttärille], kato muile kassapäile (Eur. 42) rl. las tuleb häving tütreile, kadu muile palmikpäile; J kanazill kassõpäil rl. kanakestel palmikpeadel; Lu kassapää tüttö palmikpea-tüdruk.

kasse vt. kase¹.

kass/ee M Lu Li -yõ P -e M siia сюда; Lu miä tahon jäävvä kassee elämää ma tahan jääda siia elama; Li kui siä õõd aikaunnu kassee kuidas sina oled siia sattunud?; P tulõ tänne, tulõ kassyõ on sama aźźa tule t. v. tule k. on sama asi (= tähendavad ühte ja sama asja); M rissintsä tõi kirstuu noorikõõ talossa kassee ženiχaa tal̆loo ristiisa tõi kirstu pruudi talust siia peigmehe tallu. – Vt. ka kasseppaikkaa.

kasse/essaa Li -ssaa J-Tsv. -essaaɢ I 1. siiasaadik, siiamaale до сюда, до сих пор; I kasseessaaɢ märtšä õõᴅ i lumõza siiasaadik oled märg ja lumine; 2. siiani, seniajani до сих пор, до настоящего времени; J kassessaa veel eb mahsõnnu võlkaa väĺĺää seniajani ei ole veel võlga ära maksnud; J oho·, kassessaa tüü ain õlitt tšüläᴢ ohoo, seniajani olite te üha külas! – Vt. ka kazettassaa.

kass/ena K-Ahl. -enna Ar. K-Ahl. M-Set. -ennõ Li -enn Kõ Li J -en Lu Li J-Must. J-Tsv. I -õna K-Al. M -õnna Al. -õn P M Li kasõn Kõ Lu siin здесь, тут; K õle siä kassenna uhsee takana (Ahl. 111) ole sa siin ukse taga; P kassõn bõlõ kyõzniit talvõa siin pole kunagi talve; Kõ kassenn süväjarvõz õli jarvi-isä siin Süvajärves oli järvehaldjas; I meill on kassen õjaz lähe meil on siin ojas allikas; J lautti oŋ kassem poollaa jõkkia [sic!] parv on siinpool jõge. – Vt. ka kassimpaikkaa, kassina.

kass/enta: -õnt P = kazetta; tämä kassõnt kõhallaa meni ta läks siit otse.

kasseppaikkaa I siia, siia kohta, siia paika сюда, в это место. – Vt. ka kassee.

kassesik/ko K-Ahl., g. -oo = kahtšizikko.

kassii/tä: -t J-Must. = kazetta; kassiit poolõss jordana jõkkõa (Must. 155) siitpoolt Jordani jõge.

kassik/ko K-Ahl., g. -oo = kahtšizikko.

kassimpaikkaa Lu siin, siin paigas, siin kohas здесь, в этом месте; kassimpaikkaa püüzimmä kallaa siin paigas püüdsime kala. – Vt. ka kassena.

kassi/na ~ -nõ Lu -n Lu Li -nn Lu Ra kasin Lu = kassena; Lu enne vähä kassin koiria peettii varemalt peeti siin vähe koeri; Li kassin tšettää eb õõ siin ei ole kedagi.

kassi/intä: -nᴅ Li = kazetta; meni kassinᴅ müütää läks siit mööda.

kassir/a Lu, g. -aa kassiir, kassapidaja кас- сир.

kassto·issᴀ vt. kahstõ·ššõmõtta.

kassu/a P M Kõ Lu J-Tsv. (Ra), pr. kasun M Lu J, imperf. -zin M Lu J -in [sic!] Kõ märjaks saada промок/ать, -нуть; Lu miä kassuzin vihmõᴢ, sõvat kassuzivõᴅ ma sain vihma käes (vihmas) märjaks, rõivad said märjaks; Ra uhz eb mee paikõlõ, taitaa on kassunnu uks ei lähe kinni (paigale), vist on märjaks saanud (= niiskusest paisunud); J lõŋk tšiutto kassu de kõikkina ahassu (villane) kampsun sai märjaks ja läks päris kokku; M nii õli suur vihma, miä kassuzin läpizee läpi oli nii suur vihm, (et) ma sain läbimärjaks; J kassuzimm räpälessi saime armetult märjaks. – Vt. ka kassussa, kassuussa.

kassunn/u J-Tsv., g. -uu J märg, vettinud мок-рый, вымокший, намокший.

kassuri vt. kasuri.

kassu/ssa Lu -ss J-Tsv., pr. kasun Lu J, imperf. -zin Lu J = kassua; J emm ehtinnü pääss varjoo de kassuzimm vihmõss me ei jõudnud varjule minna ja saime vihma käes (vihmast) mär-

jaks; Lu jalk ep kasu jalg ei saa (saapas) märjaks.

kassu/ussa: -ussaɢ I, pr. -un: -u, imperf. -uzin: -jõõ 1. märjaks saada промок/ать, -нуть; vihma tuli, miä kassujõõ vihma tuli, ma sain märjaks; miä en tahoɢ kassuussaɢ ma ei taha märjaks saada; 2. liguneda намок/ать, -нуть; sõvaᴅ pan̆nii kassuumaa panin pesu ligunema. – Vt. ka kassua, kassussa.

kassõ¹ vt. kassa.

kassõ² vt. kasõ.

kassõ- vt. ka kasse-.

kassõmizi J-Tsv. leotades, leotamisi размачивая.

kassõpää vt. kassapää.

kassõroho vt. kasõroho.

kassõõroho S = kasikaᴢ¹.

kastar/i K-Ahl. R-Lön., g. -ii K-Ahl. -i R-Lön. kindlus, kants крепость, град (Ahl. orig.: fäste); K läpi linnaa linnukkaiset, läpi kastarii kanaset (Ahl. 102) rl. läbi linna, linnukesed, läbi kantsi, kanakesed (= neiukesed); K eb õe lidnotta alepi, kastaria kalttozapi (Ahl. 105) rl. (meie küla) ei ole linnakesest madalam, kantsist madalam.

kaster/e (R-Reg.), g. -ee = kastari; tulin peätä vöttamaze, lidna hävittämäzi, kasterea kahottamazi (Reg. 39) rl. tulin pead võtma, linna hävitama, kantsi purustama.

kastõiššõmõᴅ, kastõ·šmõtta, kastõ·ššõmõtt, kastõššõmõtta vt. kahstõ·ššõmõtta.

kaśtjum/a Po, g. -aa ülikond костюм.

kastr/a M Li, g. -aa M (lamba-, lehma-, hobuse)sõim ясли; M lampaila on kastra. mokoma on tehtü neĺĺänurkkõin, süämee paad einäᴅ, a lampaaᴅ ümperikkoa võivaᴅ jõka poolõlta süüvvä lammastel on sõim. On tehtud niisugune neljanurgeline, paned heinad sisse, aga lambad võivad ümberringi igast küljest (igalt poolt) süüa; Li kastra on tehtü pulikkaissa, lampaat siält pulikkõjõõ välissä süütii, lehmät süüvvää päältä sõim on tehtud pulkadest, lambad sõid sealt pulkade vahelt, lehmad söövad pealt; Li panit siä lehmälee kastraa einää kas sa panid lehmale heinu sõime?; Li lehmää kast-ra lehmasõim; Li õpõzõõ kastra hobusesõim; M kastraa sampaaᴅ sõime (nurga)postid. – Vt. ka karsina, kormuška.

kastru/li Lu Li -ĺi J-Tsv., g. -lii: -ĺii J kastrul кастрюля; Lu valan vettä tšugunikkaa, kastru- lii valan vett malmpotti, kastrulisse; J nõsa kast-ruĺi pliitõlt maha tõsta kastrul pliidilt maha.

kastruĺk/a M, g. -aa = kastruli.

kasu/a (Lu-Must. J-Must.), pr. kazun J-Must. -n Lu-Must., imperf. -zin kasvada расти; hoš niitä tšümmene kõrtaa päiväz, a vill ain kasub. rihemaa (Must. 159) mõist. niida kas või kümme korda päevas, aga vili aina kasvab? – Rehe põrand.

kas/uri Ränk K-Ahl. M Kõ Lu -suri Lu I, g. -urii: -surii Lu kiin, raske raienuga косарь (нож); M kasuri õli tšämmelee lad́d́uutta kiin oli kämblalaiune; Lu kassuriikaa lõikõtaa kapussaa kiiniga raiutakse kapsaid (peeneks).

kasut/taa (U J) -ta J-Tsv., pr. -an U -õn J, imperf. -in J niisutada, märjaks teha пром/ачи-

вать, -очить, нам/ачивать, -очить, зам/ачивать, -очить; U sis kasutan linnahsõᴅ siis niisutan linnased; J vihm kasutõʙ vihm teeb märjaks. – Vt. ka kassaa, kasõlla.

kasv- vt. kazv-.

kasvo: Кя́сво [< sm] Pal.1 nägu лицо.

kas/õ¹ vdjL L P M Lu J-Tsv. -e K-Ahl. (Ku) -sõ Lu Li Ra J -õɢ Set. vdjI I -õh vdjI, g. -sõõ M Lu J I -syõ L -sõ J 1. kaste (looduses) роса; P maaz õli kasõ kaste oli maas; Lu päivä ku nõisi, kasõ kuivi kui päike tõusis, kaste kuivas; M laa kasõ lööp kane kossiaᴅ, sis tuõp pehmiäp einä las kaste niisutab neid heinakaari, siis tuleb pehmem hein; J oomnikko kassõt tšiire kuivassa hommikukasted kuivavad kiiresti; M tällee hot sülli silmiisee, ain leeb jumalaa kasõ temale kas või sülga näkku (silmisse), ikka on (nagu) jumala kaste (= ikka ei mõju); 2. kaste, soust; munaroog подливка, соус; яичница; M sis tehtii mokoma kasõ, sinne pantii smetanaa, võita, rikottii muna siis tehti niisugune kaste, sinna pandi hapukoort, võid, löödi muna (peale) katki; M kassõõ sis kasõttii ĺepoškod́d́eekaa kastmesse siis kasteti karaskeid; J süüka kasõtt, jõka päiv tätä lavvõlõ evät paa sööge munarooga, iga päev seda lauale ei panda. – Vt. ka või-.

kasõ² vt. kase¹.

kasõ-einä M Kõ S = kasikaᴢ¹.

kas/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. kasta, niisutada поливать, мочить; maa on niitši kasõltu, a tüü veel kassõõtt maa on niigi kastetud, aga te veel kastate. – Vt. ka kassaa, kasuttaa.

kasõn vt. kassena.

kasõmalja: kasemalja Ku kastmekauss, -pott миска, горшок для соуса; se treŋgi mäni sinne riihee lakkaa, di sittu kasemaljaa (muinas-

jutust:) see sulane läks sinna rehe lakka ja sittus kastmekaussi.

kasõpiimä M kohupiimakaste (kohupiim, millesse on segatud hapukoort) творог со сметаной; kasõpiimä on voroga smetanaakaa kohupiimakaste on kohupiim hapukoorega.

kasõroho M kassõroho S = kasikaᴢ¹.

kašami·irovõ/i I, g. -i = kašamiravõin; kaša-mi·irovõi sarafana kašmiirist sarafan.

kašamiravõi/n (K-Al.), g. -zõõ kašmiir-, kašmiirist кашемировый; .. kõlmõssi kašamiravõizõssi povoinikassi .. (Al. 17) (riiet) kolme kašmiirist tanu jaoks.

kašš/ali K-Ahl. K-Al. P Lu -õli ~ -eli Lu Li J-Tsv. koššeli J-Must., g. -alii Lu -õlii J märss, kasetohust paun; peergudest märsskorv; кошель из бересты; корзина из лучины; P kaššali tehtii kazgõõ tohossa märss tehti kasetohust; K siz võttavad kaššalissa viinaa i piiragaa (Al. 30) siis võtavad märsist viina ja pirukat; P menen võõraazii, panõn kaššaliesyõ kaasa kõik sakuskaᴅ lähen võõrusele, panen märssi kaasa kõik suupisted; Lu kaššali on päress tehtü, seneekaa tšäütii marjaz i seeneᴢ märsskorv on peergudest tehtud, sellega käidi marjul ja seenel; Lu kaššali õli niku vakka, õli suurõpi i niku katto õli pääl, niku suu õli kuhõõ valõttii märsskorv oli nagu korv, oli suurem ja nagu kaas oli peal, nagu suu oli, kuhu valati; J kaššelit seĺĺez lähetti gruzasõ märsskorvid seljas, mindi kaseriisikale; Lu tšäimmä õmaa mehekaa gruzaᴢ, siäl talitus tšäimme, suurõt kaššõlit tõimma käisime (käisin oma) mehega kaseriisikaid korjamas, seal Talitus käisime, suured märsskorvi(täie)d tõime. – Vt. ka kala-, toho-. – Vt. ka koššo.

kaššalp/ää: -εä L kolumats (lastehirmutis) кощей; tulõp suuri kaššalpεä tuleb suur kolumats.

kaššo vt. koššo.

kaᴢ vt. kase¹.

kazak/ka L Lu (U) -k J-Tsv., g. -aa Lu J kasakas казак; J helvetti, ku lofkossi isub opõizõ seĺĺeᴢ, niku kazakk pagan, kui kindlalt (osavalt) istub hobuse seljas, nagu kasakas; U oŋko õmas puo-la ali kazakkod́d́õõ puola kas (ta) on omade poolel või kasakate poolel?; ■ J voĺnoi kazakk vaba inimene.

kazar/ma (M Kõ-Len. Ja-Len. V) -m J-Tsv., g. -maa: -ma J kasarm казарма; J sõtamehed eletä kazarmoiᴢ sõdurid elavad kasarmutes; V a soldatid vietii kazarmaa aga sõdurid viidi kasarmusse.

kazatš/ka: -k J-Tsv., g. -kaa: -ka J kasatšokk казачок; teep kazatška niku viihkuri ja kaĺĺuʙ: uh-naa vihub kasatšokki (tantsida) nagu tuulispask ja karjub: uhnaa!

kazd́ikko vt. kazikko.

kazet/ta Li Ra kasetta J-Must. -t J-Tsv. siit отсюда; Li mee kazetta poiᴢ mine siit ära!; Ra virstaa kõlmõt kazetta versta kolm siit; J veelko sinnua saab kasetta riihessä väĺĺää (Must. 149) kas sind saab siit majast (toast) välja?; J teemme kazett irress kahs bruussa teeme siit (= sellest) palgist kaks prussi; J kazett (siitte) poolta siit poolt. – Vt. ka kassenta, kassiitä, kassiintä, kazitta.

kazett/assaa: -õssaa J-Tsv. siitsaadik, siiani, siiamaale до сюда, до сих пор; lõikkaa rihm kazettõssaa kattši lõika niit siitsaadik katki. – Vt. ka kasseessaa.

kazikkain vt. kasikkain.

kaz/ikko M kaazikko Kõ -zikko M Kõ -d́ikko I, g. -ikoo = kahtšizikko; M kazzikko, se on kah-tšimettsä kaasik, see on kasemets.

kazitt/a Lu -õ Li = kazetta; Lu petterii väitimmä kazitta alkoi Peterburi vedasime siit (kütte)-puid; Li sis kazittõ kõik panimmõ bulafkõikaa tšiini, što ep tuulõjäiseiᴢ siis panime siit kõik vedrunõeltega kinni, et (tuul) ei puhuks (läbi).

kaźoŋk/a P Lu (J-Tsv.), g. -aa Lu (kroonu) viinapood казёнка (винная лавка); Lu kaźoŋkaz müütii viinaa viinapoes müüdi viina; J kõrt tänävä on šabaššu-päiv, siiz lähemme kaźoŋkasõõ (kui) täna on kord (juba) töö lõpetamise päev, siis lähme viinapoodi.

kaźonnyi/nõ (P), g. -zõõ kroonu-, казённый; mehell õlivat kaźonnyizõt sõvaᴅ mehel olid kroonurõivad (seljas).

kaźo/ńšikka Lu -nšikka P, g. -ńšikaa Lu viinakaupmees (kroonu viinapoes) откупщик в казёнке.

kazovk/a Ränk, g. -aa saag пила.

kazzikko vt. kazikko.

kazv/aa K L P M Po Lu (Kõ Li J) kasvaa (K-Ahl. R-Eur. R-Lön. J-Must.) -aaɢ I, pr. -an K P M Kõ Po Lu Li Ra -õn Lu J, imperf. -õn: -in K L M Kõ Lu J -iin K M -azin Lu 1. kasvada расти, вырастать, вырасти; Lu se lahs kazvaʙ silmää näheᴢ see laps kasvab silmanähtavalt; M lahzõt peened i oolta vähä, lahzõt kazvavad i oolta enäpi lapsed väikesed ja muret (hoolt) vähe, lapsed kasvavad ja muret rohkem; M anna miä vaatastaan, kui siä kazviᴅ las ma vaatan (korraks), kuidas sa oled kasvanud (kasvasid); P siz juollaz etti üvässi kazvat kui vihmaa sataab da päivää paisaʙ siis öeldakse, et kasvad hästi, kui vihma sajab ja päike(st) paistab; M täm on armatoo lahᴢ, kazvab ilma em̆mää ta on vaeslaps, kasvab ilma emata; K müö kööhänn kazvimma me kasvasime vaes(t)ena; I siä viil pikkõnõ, paĺĺo piäb kazvaaɢ sillõõ sa (oled) veel väikene, sul tuleb palju kasvada; M peen sika, kumpa ep kazva, sitä meil ain kutsuttii sõlmusika väike siga, kes ei kasva, seda kutsuti meil ikka s. (= kängus siga, murd. kagarik); Lu tüü nüd jo kazvitta suurõssi te olete nüüd juba suureks kasvanud; L tämä kazvi aivuo iloza ta kasvas väga ilus(aks); Lu kannoo mukkaa i võsa kazvaʙ vs. kännu järgi kasvab võsugi; I kuza rüüzroho kazvaʙ, sinnek kaivak kaivo kus luste kasvab, sinna kaeva kaev; L pantii kazvamaa kõikkõa: kapussaa, fjoklaa, i kõikkõa pandi kõike kasvama: kapsast, peeti ja kõike; P viĺĺat kazvavad üväᴅ viljad kasvavad head; M noor kazvava puu noor kasvav puu; Lu luukka on kazvõnnu putkii sibul on kasvanud putke; Po paju kazvap põõsaal paju kasvab põõsana; 2. kasvada, sugeneda, tekkida вырастать, заводиться, появляться; Lu kuza on üvä maa, rüttšees kazvap kahs päätä kus on hea maa, (seal) kasvab rukkil(e) kaks pead; M lahs pajatap suurijõ juttujõ välii, siz juõllaz: elä tuŋkõõ, varaa vananõᴅ, kazvap pittšä parta (kui) laps räägib suurte (inimeste) juttude vahele, siis öeldakse: ära tüki (vahele), vananed vara, (sulle) kasvab pikk habe; Lu parta kazvi, a meeltä ebõõ kk. habe kasvas, aga mõistust ei ole; Lu mill kazvõvaᴅ kehnoo elookaa karvazõt täiᴅ kk. mulle kasvavad viletsa eluga karvased täid (selga); Lu kaõ kazvaʙ silmää, silmijee kae kasvab silma, silmadesse; Lu välissä kazvab mitälee tšättee, tšippaa on vahel tekib midagi kätte, on valus; P villet kazvavat tšätiesie (vesi)-

villid tulevad (tekivad) kätte. – Vt. ka kazvoa, kazvolla, kazvossa, kazvõlla.

kazvannu M: tämä õli jo kazvannu tütrikko jo ta oli juba vanatüdruk; kazvannu poika vanapoiss.

kazv/atikko Kett. K-Ahl. M Lu Li -õtikko Lu, g. -atikoo M Lu Li kasvandik, kasulaps воспитанни/к, -ца; Lu tšel bõllu vanõpia, se on kazvatikko kel polnud vanemaid, see on kasvandik; M pojo on täd̆dii kazvatikko poiss on tädi kasulaps; ■ Lu koto kazvõtikko õpõn kodukasvatatud hobune. – Vt. ka koto-. – Vt. ka kazvatti, kazvotikko.

kazvat/taa K L M Lu J (R P Kõ) kasvattaa (R-Reg. J-Must.) kazvõttaa Lu -taaɢ I, pr. -an R Lu J, imperf. -in K L Kõ Lu J -ii I 1. kasvatada; idandada растить, выра/щивать, -стить; воспит/ывать, -ать; прора/щивать, -стить; Kõ ni miä kazvatin veĺĺia nii kaugaa ku jo kazvivaᴅ siis ma kasvatasin vendasid nii kaua, kui juba kasvasid (suureks); P õlimma müö ühie ennie i ädää kazvatõttu rl. me olime ühe ema ja isa kasvatatud; Lu miä kazvatin lahzõd ilma meessä, kõlmõt tükküä ma kasvatasin lapsed (üles) ilma meheta, kolm tükki; Lu se on sukkurill süütett, se on alvõss kazvõtt see on suhkruga söödetud, see on halvasti kasvatatud; I siz meilä õli õma koto kazvatattug opõnõ siis meil oli oma kodukasvatatud hobune; J jõka puu, mikä ü(v)vää viĺĺaa eb kasvata lõikataa maalõ (Must. 153) iga puu, mis head vilja ei kasvata, raiutakse maha; Lu kõik päivüt kazvataʙ päike kasvatab kõike; L leipεä kazvattaassa kasvatatakse vilja; M kazvatamma pomidorõita kasvatame tomateid; Lu õzrass kazvatõttii linnasõᴅ odrast idandati linnaseid; 2. J-Must. (silmuskudumisel) silmi juurde luua, (silmkoe-eset) kasvatada нара/щивать, -стить (петли при вязании); ■ Lu tammia kazvataʙ kasvatab tiritamme; Lu tšäüb niku tammia kazvataʙ käib (kätel), (nagu) kasvatab tiritamme. – Vt. ka kazvatõlla, kazvottaa, kazvotõlla.

kazvattaj/a: kasvattaja (R-Eur. R-Lön.), g. -aa: kasvattajaa R-Eur., pl. -aᴅ L kasvataja; pl. vanemad воспитатель, -ница, родитель, -ница; родители; R püüti veljeltä isäni, kasvattajaa kalaltani, jätti peenenä peräle (Eur. 36) rl. võttis (püüdis) vennalt (mu) isa, kasvataja mu kalalt, jättis (ta) väikesena järele; L kalliit kazvattajaᴅ kallid vanemad. – Vt. kazvattõlija.

kazvattajai/n (R-Reg.) kasvattajai/n (R-Lön.), g. -zõõ dem. kasvataja родитель, -ница. – Vt. ka kazvattõlijõinõ.

kazvat/ti K-Ahl., g. -ii = kazvatikko.

kazv/attua P M Kõ Ra (Ja-Len. Li) -õttua Lu, pr. -atuʙ M Li, imperf. -attu M Kõ külge v. sisse kasvada; kinni v. täis kasvada враст/ать, -и, зараст/ать, -и, сраст/ать, -и, прираст/ать, -и; Lu õpõzõl kazvõttuvad lumi komkõd jalkojõn allõ, tširvee hamaral lüvvää poiᴢ hobusel tekivad (kasvavad) lumekambad jalgade alla, kirvesilmaga lüüakse ära; Kõ rooska kazvattu sih̆hee kaskõõ piits kasvas sinna kase külge (kinni); P nüd ontši siel kazgõs se ruoska kazvattunnu puu süämmiesie nüüd ongi seal kases see piits kasvanud puu sisse; Ja nüt rissi jo on kazvattunnu maahas (Len. 250) nüüd on rist juba vajunud (kasvanud) maa sisse; M silmäᴅ, nüᴅ näväᴅ niku kazvattuass päältä roh̆hookaa mülkad, nüüd nad nagu kasvavad pealt rohuga kinni; M nii kazvatuʙ, jaa, nii kazvatup puu, seness ep kuivõõ puu nii kasvab (haav puul) kinni, jah, nii kasvab puu kinni, sellest puu ei kuiva; ■ Ra rinnad õltii kazvattunnõõᴅ suurõss tüüss ahistas rindu (rinnad olid kinni) suurest tööst. – Vt. ka kazvottua.

kazvattõlij/a L, hrl. pl. -aᴅ L = kazvattaja; minuu kalliit kazvattõlijaᴅ rl. minu kallid vanemad.

kazvattõlijõi/nõ P, g. -zõõ P dem. kasvataja; pl. vanemad воспитатель, -ница, родитель, -ница; родители; ätäni kallis kazvattõlijõinõ rl. mu isa, (mu) kallis kasvataja; ku minuu kaĺĺiit kazvattõlijõizõt katozivaᴅ rl. kui mu kallid vanemad surid (kadusid). – Vt. ka kazvattajain.

kazvat/õlla: kasvatella (R-Eur. R-Lön.), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. kasvatada воспитывать; kui mie kasvattelin katonnu kannettuni (Eur. 45) rl. kuidas ma kasvatasin oma kadunud kantut (= last). – Vt. ka kazvotõlla.

kazv/o Kett. K L M Kõ J (Lu) kasvo K-Sj. R-Eur. Ка́зво Pal.1 K-reg.2 Ii-reg.1, g. -oo ~ -o J 1. (keha)kasv рост; M kõrkõa pojo, kõrkõata kazvoa pikk noormees, pikka kasvu; Lu peen inemin, peentä kazvoa väike inimene, lühikest (väikest) kasvu; J näd́d́e peres kõiki õlla matala kazvoka nende peres on kõik väikese kasvuga; J kazvoa müü tälle jo võib anta kuustõiššümmed voott kasvu järgi võib talle anda juba kuusteist aastat; J ühee suuruizõᴅ (kazvoo poolõss) ühesuurused (kasvu poolest); 2. kasv, kasvamine, kasvuvõime рост, вырастание; R üvä kasvo kalalleni (Eur. 38) rl. hea kasv mu kalal (= peiul); J uguritsad itteesee mentii üvässi, a kazvoa bõõ kurgid läksid (tänavu) hästi idanema, aga ei kasva (kasvu ei ole); J rüttšiill tänävoonn leep peeŋ kazvo, liika kuivõd on tševäi ilmõᴅ rukkeil tuleb tänavu vilets kasv, kevadeilmad on liiga kuivad; J tänävoonn rüttšell on suur kazvo tänavu on rukkil hea kasv; K ühsi vihta õnni vihta, tõine vihta kazvo vihta (Salm.1 773) rl. üks viht (on) õnneviht, teine viht (on) kasvuviht; 3. J-Tsv. kasum рост, прибыль; 4. Kett. kasu польза; ■ J poik jo tuli tšehs kazvosõ poeg kasvas juba noorukiks. – Vt. ka kazvotuᴢ.

kazv/oa M Lu Li J (K-Al. P Ra Ku) kasvoa (Kr) -ua J, pr. -on P M Lu Li J Ku, pl. 3. p. kaswowod Kr, imperf. -ozin K Li J -oin M -in Li = kazvaa; 1. K kui kazvoziᴅ, kalani, ülenid üvä-tapanõ (Al. 46) rl. kuidas kasvasid, mu kala (= peiust vend), sirgusid, (mu) hea; J izääkaa tšen kazvo, see õli kõikkinaa umnoip ku miä kes kasvas (üles) isaga, see oli kõigiti targem kui mina; J siε kazvot suurõss sa kasvad suureks; J elä va kuuntõõ sõna ni kazvod izäs kalttõim pilluri kui sa ei kuula sõna (ära vaid kuula sõna), siis kasvad oma isa taoliseks sänikaelaks; J kui eläᴅ? – passibo, iĺĺõkkoitta kazvon kuidas elad? – Tänan, pisitasa elan (kasvan); P siä vihta kuiva, a miä kazvon (jaaniõhtuse tava kohaselt vihta saunakatusele visates öeldi:) sina, viht, (oled) kuiv(anud), aga mina kasvan; Ra mettsäᴢ kazvotaa kõikõllaizõt puuᴅ metsas kasvavad igasugused puud; M õzra kazvo üv̆vii oder kasvas hästi; J sakkassi kazvoma tihedalt (~ tihedaks) kasvama; J õras kazvop pläkkiinnaa oras kasvab laikudena; M seemened lättii kazvomaa seemned läksid kasvama (= idanema); 2. J kazvo millõ kassa pittšä rl. kasvas mulle pikk pats; J nütt on nõissu noori mettsä, kazvonnu kommiat koivuᴅ rl. nüüd on tõusnud noor mets, kasvanud toredad kased; Li uusikaᴅ jäiväᴅ leikkomõttõ, kazvivad uuvvõt taimõᴅ (maasika)väädid jäid lõikamata, kasvasid uued taimed; Lu tšippiä pääl kazvoʙ rupi haava peale kasvab koorik; Li mõnikkaal kazvob gorba mõnel(e) kasvab küür (selga).

kazvoin vt. tšezzee-.

kazvoj/a: -õ J-Tsv., g. -aa kasvav подрастающий. – Vt. ka tšezze-. – Vt. ka kazvolain.

kazvokannikkõ Li J-Must. kasukannikas, esimene kannikas (leival) первая горбушка (хлеба); Li esimeizessi lõikattii leivälte kazvokannikkõ poiᴢ kõigepealt lõigati leivalt kasukannikas ära.

kazvolai/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ = kazvoja.

kazvolin J-Tsv.: tšehs kazvolin alaealine, kasvuealine.

kazvol/la J, pr. -õn, imperf. -in J = kazvossa; kui miä kazvolin kanainõ rl. kui ma kasvasin, kanake (= neiuke). – Vt. ka kazvõlla.

kazvollin vt. tšess-.

kazvollinõ vt. tšezzee-.

kazvomettsä Li kazvo-mettse J-Tsv. 1. kasumets, noor mets подрост, молодняк (о лесе); J kazvo-metsäss on tšeelettü daaže vitts lõikõt kasumetsast on keelatud isegi vitsa lõigata; 2. Li puukool питомник.

kazvo-opõin J-Tsv. sälg, kasuhobune, noor hobune молодая лошадь.

kazvo-paik/ka: -k J-Tsv. sünni-, kodupaik родной край.

kazvoparvi Lu Li kazvo-parvi J-Tsv. 1. kasvu-, eakaaslane, kaasaegne сверстни/к, -ца, ровесни/к, -ца; 1. Li tämä on minuu kazvoparvi, niku ühtä vootta on sünnüttü, ühezä kazvottu tema on minu kasvukaaslane, nagu ühel aastal on sünnitud, koos (on) kasvatud; Lu minuu kazvoparvõd jo on kooltu aikaa minu eakaaslased on juba ammu surnud; Li saunnaiss ain mentii kattsomaa kazvoparvõd i sukulaizõᴅ nurganaist läksid vaatama ikka eakaaslased ja sugulased; 2. J-Tsv. sõbranna, sõbratar подруга.

kazvo/ssa (J-Tsv.), pr. -n, imperf. -zin kasvada расти, вырастать; sõsar ja veĺĺ kazvosti ühee taza õde ja vend kasvasid võrdselt; arbuzit kazvovõd (kazvossa) lõunas poolõll arbuusid kasvavad lõuna pool. – Vt. ka kazvaa, kazvoa, kazvolla, kazvõlla.

kazvotik/ko J-Tsv., g. -oo = kazvatikko; näill va oŋ kazvotikko, õmii(t) lahsii ebõ·õ neil on vaid kasulaps, omi lapsi pole.

kazvot/taa Lu Li J Ku -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J kasvatada, kasvada lasta растить, выра/щивать, -стить, отра/щивать, -стить; J kõrt lahzõ sünnitiᴅ, siiz i kazvot (kui) kord lapse sünnitasid, siis ka kasvata; J ann va lahzõlõõ voli, ni kazvotõt kräntsii anna vaid lapsele voli, siis kasvatad (üles) krantsi; J ahtas põlloz üvä rüiss et kazvot vs. kitsal põllul (sa) head rukist ei kasvata; J kazvotta võiʙ lahsiit, vattsa, parta, omem puit kasvatada võib lapsi, kõhtu, habet, õunapuid; J miä kazvotin kassojõ rl. ma kasvatasin patse; Ku duumazimmᴀ kazvottaa suuressɪ mõtlesime (metskitse) suureks kasvatada; J viha kazvottõma viha koguma (kasvatama). – Vt. ka kazvattaa, kazvatõlla, kazvotõlla.

kazvot/tua (M), pr. -uʙ, imperf. -tu M täis v. kinni v. umbe kasvada, võssa kasvada зараст/ать, -и; niittü kõik kazvottu heinamaa on kõik võssa kasvanud. – Vt. ka kazvattua.

kazvotu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ ~ -zõ J 1. (keha)-kasv рост; suurõõ (pitšää) kazvotusõka inimin suure (pika) kasvuga inimene; 2. kasv, kasvamine, kasvuvõime рост, вырастание; kõvassi kuiv tševäᴅ, roholl ebõõ mittäit kazvotuss väga kuiv kevad, rohul ei ole mingit kasvu. – Vt. ka kazvo.

kazvot/õlla J, pr. -tõlõn, imperf. -tõlin J = kazvatõlla; emüd minnua kazvottõli rl. emake mind kasvatas.

kazvo-tüttö J-Tsv. kasutütar приёмная дочь.

kazvovesi: kasvovesi (R-Lön.) kasvuvesi (kasvamist soodustav vesi) живительная вода (вода, содействующая росту); ristiveessä vottaja, .. kasvoveessä kantaja (Lön. 184) rl. ristimisveest võtja, .. kasvuveest kandja.

kazvovihta R-Reg. kazvo-vihta K-Ahl. kasvuviht веник, содействующий росту; K kõlmas vihta kazvo-vihta (Ahl. 91) rl. kolmas viht (on) kasvuviht.

kazvõ- vt. ka kazva-.

kazvõl/la Ra, pr. -õn, imperf. -in Ra = kazvossa; kui miε kazvõlin kanainõ rl. kui ma kasvasin, kanake.

kata [?] Ката Pal.2 äke борона.

kat́/a Lu, g. -aa = kadrina.

kata/ga Kett. K P M Kõ Lu Li I (U) -gõ ~ -ɢ J, g. -gaa K P Kõ Lu Li J kadakas можжевельник; K vot siäll on mokomas paikkaa kataga, ladvaakaa mahaa kahs aarain pantu vaat seal on niisuguses kohas kadakas, kaheharuline, ladvaga (allapoole) maha pandud; Lu pannaa astjaa linnasõᴅ, siz allõ i vällii pannaa katagoi pannakse astjasse linnased, siis alla ja vahele pannakse kadakaid; K ku lahsi rääku, katagaakaa suitsutattii kui laps karjus, suitsutati (teda) kadakaga; P õli painõttu katagass varo oli painutatud kadakast võru; J süäntü de alki präkiss niku kataɢ vihastas ja hakkas pragisema (= riidlema, sõimama) nagu kadakas (põledes); J nõmmõõ katag om pittš, tämäss rohkap tehhä kalmolõ rissiit nõmmekadakas on kõrge (pikk), sellest tehakse enamasti hauale riste; K katagaa marjoiss õlutta tšihutõttii kadakamarjadest pruuliti õlut; Ra puu eb õõ, katagaa pehko ei ole puu, (on) kadakapõõsas; Lu kataga pehko kadakapõõsas; I aitaa tetši, .. pantii kataga keppilöillä tšiin (äi) tegi aeda, .. (see) pandi kadakakeppidega kinni; Li kataga puu kadakapuu (= -puit). – Vt. ka kataja.

katagamarja Li I katag-marja (J-Tsv.) kadaka-

mari можжевелина, можжевёловая ягода; J etsi katak-pehko, kummõz om paĺĺo katag-marja otsi kadakapõõsas, millel on palju kadakamarju.

katagapehko Lu I kataga-pehko Lu katak-pehko J-Tsv. = katagapõõzaᴢ.

katagapuu M kadakas, kadakapuu можжевельник; katagapuu, senessä tehäᴢ rissijä, vot sitä kuttsuaᴢ rissipuu kadakas, sellest tehakse riste, vaat seda kutsutakse ristipuuks.

katagapõõzaᴢ M kadakapõõsas можжевёловый куст; katagapõõzaᴢ, tämä kõvassi pisseeʙ kadakapõõsas, see torgib kõvasti. – Vt. ka katagapehko, katajapehko.

katagasiini M tõmmuriisikas чёрный груздь, чернушка; katagasiineᴅ, neet suv̆vaavat kazvaa katagapõõsajõ välizä; näväd on päältä musaᴅ tõmmuriisikad, need armastavad kasvada kadakapõõsaste vahel; nad on pealt mustad.

katagavesi M kadakavesi (kadakatega keedetud vesi) можжевёловый отвар; tšihutattii katagavettä õlutta vartõõ keedeti kadakavett õlle jaoks.

katagõi/n J I (Kett. K), g. -zõõ K J -zõ J kadakane, kadaka- можжевёловый; K meni mies senee katagõizõõ kepii tõi läks mees, tõi selle kadakase kepi; J võta katagõizõll vitsall vähäize tšikut takapoolt müü võta löö kadakaoksaga (kadakase vitsaga) pisut mööda tagumikku.

kataj/a Lu J Ku -õ Lu, g. -aa Lu J = kataga; J kataja on pisselikko kadakas on torkiv; Lu siä präkized niku kataja, ku põlõʙ sina pragised (= tõreled, pragad) nagu kadakas, kui (see) põleb; Lu astjat piäb avvottaa katajõõkaa: katajõ pannaa astjaasõõ ja tšihuvõ vesi pannaa pääl astjad tuleb hautada kadakatega: kadakas pannakse astjasse ja keev vesi valatakse (pannakse) peale; Lu meil enne kataja marjoiss tehtii taaria meil tehti ennemalt kadakamarjadest taari; Lu meill õli ühs starikka, tšülpees koivu i kataja vihaakaa meil oli üks vanamees, vihtles kase- ja kadakavihaga.

katajapehko ~ kataja-pehko (Ku) kataipõhko (J) = katagapõõzaᴢ; J isä kaivo .. suurõõ avvaa, kahõõ kataipõhgoo välisee isa kaevas .. suure augu, kahe kadakapõõsa vahele; Ku läpi kataja-pehoo ampuzin tulistasin läbi kadakapõõsa.

katal/a K-Ahl. K-Lön., g. -aa vilets, armetu убогий, жалкий; vai on kauhtanas katala (Lön. 689) rl. või on su kuub vilets.

katalkaᴅ I pl. vaalipuud (vaalikaigas ja vaalikurikas) каталки (скалка и валёк); mokomaᴅ katalkaᴅ õlivaᴅ i neillä kattaitaᴅ niisugused vaalipuud olid ja nendega vaalid; katalkaᴅ, vaalikkõ i katalka-puu vaalipuud (on) vaalikurikas ja vaalikaigas. – Vt. ka kattaijapuuᴅ.

katalka-pu/u I, pl. -uᴅ I 1. vaalikaigas, -puu скалка; katalkaᴅ, vaalikkõ i katalka-puu vaalipuud (on) vaalikurikas ja vaalikaigas; 2. pl. vaalipuud каталки (скалка и валёк); katalka-puuᴅ, sõp̆põõ kattaittaaɢ vaalipuud (on selleks, et) pesu vaalida. – Vt. ka kattaijapuuᴅ.

katazik/ko P M-Set. Lu Li Ra (K J Ku), g. -oo Lu kadastik можжевёловые заросли; K tiirul liirul linnukõinõ, kuza sinuu pezükkõinõ. petäzikkos katazikkoᴢ, kuivaa kannoo päällä rl. liiri, lõõri, linnuke, kus (on) sinu pesake? – Pedastikus, kadastikus, kuiva kännu peal.

katat/taa M, pr. -an M, imperf. -in = kattaittaa; katatat sõp̆põi vaalid pesu.

kate vt. katõ.

kat́erin/a P M Li Ra, g. -aa = kadrina; M vad́d́alaisiill on kat́erina kahtšümmett nellättomall nojabria vadjalastel on kadripäev 24. novembril; Ra kat́erina on sütšüzünn kadripäev on sügisel; Li kat́erina kusiripa kutsuttii (kadripäeva) kutsuti: kusur Kadri; P kat́erinaa päivä kadripäev.

kat́ihiizi/ᴢ: -s J-Tsv., g. -saa: -sa J katekismus катехизис.

katiikäpälä P M Li katii-käpälä P katii-käpäl J-Tsv. 1. M Li kassikäpp (lill) кошачья лапка; сушеница; 2. karukold плаун; P talvõss tuvvass kahyõ raamii väliisie puollaa varsii i katiikäpälii talveks tuuakse kahe (akna)raami vahele pohlavarsi ja karukoldi; 3. (aaloe või mingi kaktus алоэ или некий кактус); P katii-käpäläll on paksud lehoᴅ, kazvab rihez akkunaa pääl, kukkaa eb õlõ k-l on paksud lehed, kasvab toas akna peal, õit ei ole.

katiipiiruška Lu Li katii-piiruška Lu iiris, võhumõõk; võhumõõga kupar; võhumõõga seeme ирис; коробочка ириса; семя ириса; Lu tõrvjõgõz i kazvovõt katiipiiružgaᴅ Tõrvajões kasvavadki võhumõõgad; Lu vohomõõkkas kazvop katii-piiruška võhumõõgas (= võhumõõga õies) kasvab (võhumõõga) kupar.

katiipoika K = kattipoika.

katiitapanõ: katitapane J-Must. kassitaoline котоподобный.

katiiäntä: katiäntä Lu-Must. kassi saba кошачий хвост.

katikaᴢ vt. kadikaᴢ.

kat/ka: kadka Ränk, g. -kaa ~ kadgaa põllurull каток (полевой).

katka/a M (J-Tsv.) -aɢ (I), pr. kadg/an, imperf. -õn: -õõ I 1. katki teha, murda разл/амывать, -омать; J päre präkizep katkajõss peerg pragiseb murdmisel; 2. katkuda, (ära) rebida; noppida (lilli) отрывать, оторвать; рвать, на- (цветов); M pilas kõiɢ: lehoᴅ katkõ taimõõlailta rikkus kõik: katkus lehed taimedel(t); I miä kadgõõ sillõõ porotšelliä ma noppisin sulle kullerkuppe; 3. maha raiuda, langetada рубить, с-; M puut kadgõttii puud raiuti maha. – Vt. ka katkoa.

katkau/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J = kadgõta; strunat skripkõll katkaustii viiulil katkesid keeled.

katki vt. kattši.

katki/issa (Ku), pr. -iʙ, imperf. -izi: -ᴢ Ku = kadgõta; takann katkis puu taga murdus puu.

katko J-Tsv., g. kadgoo J murdumine; murd- mine разлом; ломание.

katk/oa U M Lu J (Kõ Ku) -ua J -oaɢ I, pr. kadgo/n M Lu J -o I, imperf. katkozin M Kõ J 1. (ära, maha) murda; noppida, (ära) korjata (lilli, marju jne.); katkuda, (ära) rebida; kitkuda (lina) отрывать, оторвать; срывать, сорвать, выр/ывать, -вать; теребить (лён); рвать, на- (цветы); соб/ирать, -рать (ягоды); J suur tormi katko puu aarõᴅ suur torm murdis puu harud; Lu maamuna on roškal, roškat piäp katkoa poiᴢ kartul(id) on läinud idanema, eod tuleb ära murda; Ku karu noisɪ puitᴀ katkomaa karu hakkas puid (maha) murdma; J ep piä lehmiit lass tarasõ, nämä kadgota kõik taimõd de pehgod ei tohi lehmi aeda lasta, nad katkuvad (= tallavad) kõik taimed ja põõsad (ära); J tšüllet katko kannossiil rl. küljed katkus (= kiskus katki) kannustega; M lin̆naa kadgottii kahõll tšättä lina kitkuti kahe käega; I põltoloila mokomat pupuškat kazvavaᴅ, neitä kadgommaɢ i sigalõõ toommaɢ põldudel kasvavad niisugused põldosjad, neid kitkume ja toome seale; I lähetäɢ lahsaa, la katkovad ĺeĺoja saada lapsed (niidule), las korjavad lilli; Lu miä marjad õhsijõõkaa kadgon ma korjan marjad koos okstega; M piät katkoa õunaᴅ vällää (sa) pead õunad (puudelt) ära korjama; I meni ühsi naizikko mettsää, pähtšinää, pähtšinää katkomaa läks üks naine metsa, pähklile, pähkleid korjama; 2. katki teha, murda; (venitamisi) katkestada разл/амывать, -омать, раз/рывать, -орвать; M mih̆́h́ee obahkaa katkozit palottaa miks sa seene tükkideks murdsid?; M ai ku kõv̆vii sirkotutaʙ, kadgon kõik tšäeᴅ oi kui kõvasti ajab ringutama, lausa katkestan käed; ■ J kadgob soonia (Must. 171) liikmed (sooned) naksuvad. – Vt. ka katkaa, katkua.

katkoo/ssa (Li): katkoob õmije konstijekaa teeb oma tempe.

katku/a P, pr. kadgun, imperf. -zin (lina) kitkuda теребить (лён); fetu meni katkumaa linaa Fetu läks lina kitkuma. – Vt. ka katkoa.

katk/õa Li (Lu) -õaɢ I, pr. kadgõʙ I, imperf. -õzi: -õᴢ ~ -õ Lu -õjõ I = kadgõta; Li nii õli tiukka, jot tahtozi katkõa oli nii pingul, et tahtis katkeda; I õltši piğgaa kadgõʙ õled murduvad (õlg murdub) kergesti; Lu välissä nät ku katkõ vikahtõ kannõssaa vahel, vaat, läks vikat kannani katki; I mikälleeg milla katkõjõ süäppaikkaza miski katkes mul südames; Lu karu hüppes, i änte katkõz avantoo karu hüppas, ja (kinnikülmunud) saba katkes (= jäi) allikasse.

katkõmu/ᴢ Lu, g. -hsõõ = kadgõlma; põlvõõ katkõmuᴢ põlveõnnal; tšünnärpää katkõmuᴢ küünarpea õnnal.

katkõn/õssa (J-Tsv.), pr. -õʙ J, imperf. -i J = kadgõta; katkõnõsko selt tšäsi, tšen om var-gõssõnnu kas murdus käsi sellel, kes oli (on) varastanud?

katkõ-roho vt. liha-.

katkõtuuli Lu viltune pärituul бакштаг.

katkõumizõllaa M: on tšut́ jo heŋkiis katkõumizõllaa on vaevu hinges [?].

katkõu/ta (M Kõ-Len.), pr. -ʙ, imperf. -zi = kadgõta; M lahsi ep pajattannu i nõiᴢ pajattamaa, tšeelee soonõt katkõuzivaᴅ laps ei rääkinud ja (korraga) hakkas rääkima, keelepaelad läksid lahti (keelesooned läksid katki).

katkõ/va: -v J-Tsv., g. -vaa J habras, (kergesti) katkev v. murduv непрочный, обрывающийся.

katkõõma vt. põlvõõ-.

katkõ/õssa Lu Li -ss J-Tsv., pr. -õʙ Lu Li J, imperf. -õzi Lu Li -õᴢ Lu -ᴢ Lu J = kadgõta; Lu puukki se on niku kloppi, tämä imeʙ, nii võtap tšiin, ku tõmpaaᴅ, pää katkõõʙ, pää ain eläp siäl puuk, see on nagu lutikas, ta imeb (verd), nii võtab (= imeb end naha külge) kinni, (et) kui tõmbad, pea katkeb, pea aina elab seal (edasi); Li ai, nii õli tiukka, jot tahtozi katkõõssa oi, oli nii pingul, et tahtis katkeda; Lu õpõzõ lõõka katkõõᴢ hobuse (köietus)köis katkes; J merell õli nii suur sää, jot tseva rõŋkaat katkõsti merel oli nii suur torm, et (ankru)keti rõngad läksid katki; Lu ammas katkõᴢ, tüŋke jäi hammas murdus, tüügas jäi (järele); J adraa sarvõt katkõstii adrakured murdusid.

katĺet/ta M, g. -aa M = katletti. – Vt. ka kala-.

katlet/ti M Lu I kotletti Lu, g. -ii kotlet котлета; Lu kotlettia teχ́ χ́ ää lihassa, kalassa, maamu-nassa kotletti tehakse lihast, kalast, kartulist; I katletit žaaritimmaɢ rehtelällä kotlette praadisime pannil. – Vt. ka kala-.

kato R-Eur., g. kaoo kadu, häving гибель, пагуба; la tuob tuho tüttarile [= tüttärille], kato muile kassapäile (Eur. 42) rl. las tuleb häving tütreile, kadu muile palmikpäile.

kato/a (K Al. R-Eur. R-Lön. P J), pr. kaon, imperf. -zin kaduda; fig. kaduda, surra исче-

з/ать, -нуть, утра/чиваться, -титься; умереть, скончаться; J jo nee on koollõõᴅ kuusi vootta, kaonnõõt kahõsaa vootta rl. juba on need surnud kuus aastat, kadunud kaheksa aastat; K emm õõ koollutta kotoa, katonnutta kartanoa (Al. 49) rl. ei (me) ole (pärit) surnud majast, kadunud talust; P ku minuu kaĺĺiit kazvattõlijõizõt katozivaᴅ kui minu kallid vanemad surid; R kui mie kasvattelin katonnu kannettuni (Eur. 45) rl. kuidas ma kasvatasin oma kadunud kantut (= last).

katok/ka M kadokka Ränk M, g. -aa M 1. (põllu)rull каток (полевой); M piεb mennä lagassam̆maa nurmõa katokalla tuleb minna rulliga põldu rullima; 2. ahjurull (rull pottide väljatõmbamiseks ahjust) каток (печной); M miä tõmpazin tšugunaa katokaa päälle ma tõmbasin poti ahjurulli peale; 3. (niidi)rull катушка (ниток); M katokka õli valkõa niitti (niidi)rullil oli valge niit. – Vt. ka katuška.

katokkaniitti M katokka-niitti Kõ rulli-, pooliniit катушечная нитка; M katokkaniitti tožo võiʙ arõta, ku elä [sic!] paa õttsaa tšiin rulliniit võib samuti lahti hargneda, kui (sa) ei pane otsa kinni; Kõ on mokom kokka i sis tehäᴢ katokka-niitissä kruuževoᴅ on niisugune heegelnõel ja siis tehakse rulliniidist pitse. – Vt. ka katuška-niitti.

katoĺik/ka: -k J-Tsv., g. -aa J katoliiklane католик; poĺakõd on rohkap katoĺikkojõ uskoa poolakad on enamasti (rohkem) katoliku usku.

katonnalaa J-Tsv. katusealusesse в поднавесье, под навес (наречие в форме илл-а от katonnaluᴢ); jooska vihmõss katonnalaa jookske vihma eest katusealusesse; paa pluug ja äes katonnalaa pane (raud)ader ja äke katusealusesse.

katonnal/lõ: -õ Set. = katonnalaa.

katonnalu/ᴢ Lu J-Tsv. -s Set. katusealune (maja seina äärde ehitatud lahtine, kaldkatusega kuur) поднавесье.

katopäivä (R-Lön.) kao-, hävingupäev день пагубы; mile [= millõ] tulevat katopäivät (Lön. 185) rl. mulle tulevad kaopäevad.

kato/ᴢ Kõ J (R-Eur. R-Reg. Ra) -s K-Ahl., g. -hsõõ: -hse R-Eur. -sõõ (J) -ssõõ Kõ 1. katus крыша, кров; R viisas vartab [= vaatab] viilu alta, kavala katohse alta (Eur. 42) rl. tark vaatab viilu alt, kaval katuse alt; 2. kate покрышка; Kõ koormaa päälee pantii katoᴢ koormale pandi kate peale; 3. K-Ahl. küün сарай; ■ (postpositsiooniga liitunult в составе композиты:) J viizaᴢ vahti viiloonalta, kavala katosõnalta rl. tark vahtis viilu alt, kaval katuse alt. – Vt. ka katušši, kelmessi.

kats Li J vaat, näe, näed вишь, вот; Li kats mitä siä teiᴅ ampaita paĺĺo tširvee vaat kui palju täkkeid sa kirvesse tegid; J kats ku izgen dubinõll seltšää ni ähgähtääᴅ vaat kui äigan malakaga selga, siis aietad; J kats mi arvõ mat́eri, a ize nii kalliᴢ näe, missugune hõre riie, aga ise nii kallis; J kats siä, veli kult näed sa, kulla vend. – Vt. ka kaa¹.

katsaht/aa Lu Ku, pr. -aan, imperf. -iin Ku (korraks) vaadata, pilku heita, vilksata взглянуть; Ku miä katsahtiin takkaa ma vaatasin (korraks) taha. – Vt. ka kattsahtaassa.

kat/sota M-Set., pr. -tsoon M, imperf. -tsozin M kobada, (käega) katsuda щупать.

kat/sõlla (J-Must.) -sõll J-Tsv., pr. -tsõlõn: -tsõõn J, imperf. -tsõlin J frekv. vaadata, vahtida смотреть, глазеть, глядеть; katsõõp ku tütöd ujussa vaatab (pealt), kuidas tüdrukud ujuvad; mitä se vätši kattsõõp kujall mida see rahvas vahib väljas?

katšait/taa P Lu, pr. -an, imperf. -in 1. kiigutada, kõigutada, õõtsutada раскач/ивать, -ать; Lu tämä .. alki puutõ katšaittaa ta .. hakkas puud kõigutama; 2. pumbata накач/ивать, -ать; P alkõvat katšaittaa vettä hakkasid vett pumpama.

katšat/taa Lu, pr. -an, imperf. -in pumbata накач/ивать, -ать; Lu rulla meni üli mehessä, sis ku rullassa üppäz mašinista, võtti senee nasozaa i katšatti vozduχaa i meez nõiz üleeᴢ (tsirkuseetendusest:) (tee)rull läks mehest üle; siis hüppas (tee)rullilt juht (masinist), võttis selle pumba ja pumpas (mehele) õhku (sisse) ning mees tõusis üles.

katšega/ra ~ -ara Lu, g. -raa Lu kütja кочегар; laivaz on paarukattila, sitä lämmittävät katšegaaraᴅ laevas on aurukatel, seda kütavad kütjad.

katšegark/ka Lu, g. -aa kütte-, katlaruum кочегарка; katšegarkkaz on kattila (laeva) kütteruumis on katel.

katšk/a (Ra), g. -aa ~ kadžgaa kurn, kurnimäng; kurnipulk рюхи, игра в рюхи (в городки); рюха в этой игре; pulikk, a migäkaa lüütii sitä katškaa, se õli keppi, katškaa lüütii kepikaa kurnipulk, aga millega löödi seda kurnipulka, see oli kepp, kurnipulka löödi kepiga. – Vt. ka kena², kiila, kuli, kulikiila, kulli¹.

katšk/i (Ra J-Tsv.), g. -ii ~ kadžgii = katška; J tee murosõõ kruga, nõizõmm katškia pelama tee murusse sõõr, hakkame kurni mängima.

katt vt. katti.

katte ~ katt ~ kaḱḱe Kr kass кот, кошка. – Vt. ka katti.

kat/taa Kett. K L P M S Po Lu Li Ra J (R-Reg. Kõ-Len. Kr) -ta J-Tsv. -taaɢ I Каттá Pal.2, pr. -an Kett. K P M S Lu Li Ra J Kr kat̆taa I, imperf. -õn P M Kõ Po Li Ra -in Lu J -õin J-Tsv. -tazin P kat̆töö I katta покры/вать, -ть; накры/вать, -ть; Lu koikil pannaa tilad i katõtaa odjelaakaa voodid tehakse üles ja kaetakse tekiga; Ra jalgat katõn kaŋkahalla rl. jalad katsin lõuendiga; S kata tšiin obraza, štoby jumala eʙ nätšeiᴢ kata pühane (~ pühapilt) kinni, et jumal ei näeks (halba tegu); J tšivekaa katõttu uulitts kivi(sillutise)ga kaetud tänav; K ženiχaa sugulõõ on lauta katõttu peigmehe sugulastele on laud kaetud; P katamma rihtä teeme majale katust (katame maja); P räsäs tulõp katõtussi katus saab valmis; J katoo kattõjõᴅ rohkap õlla soikkulaizõᴅ katusepanijad on enamasti Soikkola mehed; I katto kattaaz õlgõlla katus tehakse õlgedest (kaetakse õlgedega).

kattaijapuuᴅ I pl. = katalkaᴅ.

kattai/ttaa: -ttaaɢ I, pr. -tan : -t̆taa I, imperf. -tin: -t̆tii I vaalida (pesu) катать (бельё); I mokomaᴅ katalkaᴅ õlivaᴅ i neillä kattaitaᴅ niisugused vaalipuud olid ja nendega vaalid; miä nüt kattait̆tii sõvaᴅ ma vaalisin nüüd pesu (siledaks); vot sis kuivattaaz dei kattaittaaᴢ, i päälee pannaᴢ vaat siis (pesu) kuivatatakse ja vaalitakse ja pannakse selga. – Vt. ka katat-

taa.

katta/la: -l Ku, g. -laa = kattila; kattal pattaa soimaaʙ, a küled om musad molepiillᴀ vs. katel sõimab (ahju)potti, aga küljed on mustad mõlemal (= pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad).

kat/ti Kett. K L P Ke M Kõ S Lu Li Ra J I katte ~ katt Kr Катти Tum. Ка́тты K-reg.2 Ii-reg.1, g. -ii K L P M Lu Ra J I kat̆tii M Kõ I -i Lu-Must. 1. kass кот, кошка; Lu katilta ku leikkaad uusõt poiᴢ, tämä ennää iirtä tšiini ep saa kui lõikad kassil vurrud ära, (siis) ta enam hiirt kätte ei saa; K miez meeb riheppääle pittšä riuku peräzä. mi se on. katti mõist. mees läheb lakka, pikk ritv taga. Mis see on? – Kass; Li taitaa katti tšäi, ahjoo kusi, ku ahjo kussu kk. vist kass käis, kusi ahju, et ahi kustus; Lu katti ku eb õõ kotonn, siz iired õllaa volilla vs. kui kassi ei ole kodus, siis hiirtel on pidu (voli); Lu mussa katti ku meeb rissi teessä, siiz üvvää elä oottõõ kui must kass läheb risti üle tee, siis head ära oota; Lu ku katti vaaĺaittõõʙ maaᴢ i griziʙ rohta, siis sooviʙ tormia kui kass püherdab maas ja närib rohtu, siis ennustab tormi; J katid ajõlla karva (tapõlla) kassid kisklevad; K katti pezep silmiitä kass peseb silmi; M Kõ katti mäugaʙ ~ M Lu katti mäukaʙ ~ Lu katti ńäukaʙ kass näub; J katti urizõʙ ~ Lu katti laulaʙ kass lööb nurru; Lu nät siä teiᴅ, katid i koirad nagrõvaᴅ kk. näe, (mis) sa tegid, kassid ja koerad(ki) naeravad; Lu nii eletää niku katiikaa koira kk. elavad nii, nagu kass ja koer (nagu koer kassiga); M naizikot kui katiᴅ, el̆lääs sitkõakaa süämeekaa kk. naised (on) kui kassid, (elavad) visa hingega (südamega); M märtšä niku katti kk. märg nagu kass; P dvorovikka näüttäüb niku katti majahaldjas ilmub kassi kujul (nagu kass); L nõita tulõp konnanna, iĺi kattinna iĺi jänessennä nõid ilmub (tuleb) konnana või kassina või jänesena; Li kahskarvõin katti kahevärviline kass; Lu kulli katti ~ katti kulli ~ Kõ meespool katti isakass, kõuts; Lu J emikko katti ~ Lu katti emikko ~ M naispool katti emakass; Lu katii käpälä kassi käpp; J katii uzaᴅ kassi vurrud; Lu katii poika ~ M kat̆tii poika kassipoeg; 2. tagumine paar (lastemäng); kass (püüdja tagumise paari mängus) горелки; кот (ловящий при игре в горелки); M kattia mänd́immä mängime tagumist paari; M paarittaa seizomma, a katti õli eeᴢ seisame paarikaupa, aga kass (= püüdja) oli (= seisis) ees; M möö johzimma, katti meitä ajõ takaa meie jooksime (ees), kass ajas meid taga; ■ J katii käpälet kazvossa kuivõs paikka kassikäpad kasvavad kuivas kohas; Li Ra J katii käpälä ~ I kat̆tii käpälä kassikäpp (lill); J katii piuruška on kõrkõa, kõltain kukka õttsaᴢ; se kazvap sooᴢ võhumõõk on kõrge (taim), kollane õis otsas; see kasvab soos; M kat̆tii lidna. miä meen kat̆tii lidnaasõõ ahjupealne. Ma lähen ahju peale (ahjupealsele); S Lu mettsä katti ilves; J lahzõ näko om paadž-gõttu niku mara katill lapse nägu on määrdunud (määritud) nagu määrkassil (pärdikul). – Vt. ka emikko-, emä-, isä-, koppa-, kulli-, mara-, mettsä-, nuur-, pillomus-, sukka-. – Vt. ka kissa.

katti/la K P M Po Lu J (U L Ja-Len. Li-Len.) -l Lu Ra J, g. -laa U Lu J -la J pada, katel котёл; U panõn eestää kattilaa räpättämää tulõlõõ panen kõigepealt paja tule kohale (tulele) rippuma; J no, esimeizee kattilaa tšihutõn noh, keedan esimese paja(täie); J kattil jo tšihuʙ katel juba keeb; Lu vesi kattilaz borizõʙ ~ J vesi kattilaza vuhisõb (Must. 188) vesi muliseb katlas; Lu kakkotuuli veep kalaa kattilassa poiᴢ kagutuul viib kala katlast ära; M mussa kana kauniijõõ munõjõõ pääll(ä) isub. kattila (Set. 17) mõist. must kana istub punaste munade peal? – Katel; Lu pata kattilaa soimaab a mõlõpad on musaᴅ vs. (ahju)pott sõimab katelt, aga mõlemad on mustad (= pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad); Lu paad i kattilaᴅ (ahju)potid ja katlad; Lu kattilas tšihutõttii tõrvaa võrkkoja vart, se õli tõrva kattila katlas keedeti tõrva võrkude jaoks, see oli tõrvakatel; Lu paaru kattilad õllaa parahodaᴢ aurukatlad on aurikul; Lu saunaa kattila saunakatel; Lu aaduu kattil põrgukatel; Lu kattilaa saŋka õli pantu tšiini kattilaa kõrvijõõ katla sang oli pandud kinni katla kõrvadesse; Lu kattilaa katto katla kaas. – Vt. ka paaru-, tõrva-. – Vt. ka kattala, kattilo.

kattilasaŋka Lu-Must. Li katla sang дужка котла; Lu üli mere katiäntä. kattilasaŋka (Must. 160) mõist. üle mere kassi saba? – Katla sang.

kattil/o M-Set., g. -oo = kattila.

kattiloiz-maarja M ussimaarjapäev (8. IX) рождество богородицы.

kattipoika M kassipoeg котёнок. – Vt. ka katiipoika.

kat/to Ränk K-Ahl. M Kõ S-Len. V Lu Li Ra J I Ku (K-Al. Ja-Len.), g. -oo K Lu Li Ra J kat̆too M Kõ I -o J 1. katus крыша; J kattoi tehä õlgõss, karrõss, lavvõss, päress, tšerepitsass katuseid tehakse õlgedest, plekist, laudadest, pilbastest, katusekividest (õlest, plekist, lauast, pilpast, katusekivist); Lu roogoss õli katto katus oli (pilli)roost; Lu jaani-ohtogonn vihta vizgattii katoll jaaniõhtul visati viht katusele; M viiχ ́ teri meneʙ, katod veeʙ tuulispask läheb, viib katused (ära); J põlo ku on, sis tuli meep katolta katolõ kui on tulekahju, siis läheb tuli katuselt katusele; Lu vaapsalaizõõ pesä ripuʙ kattoz ehtši seinäᴢ herilasepesa ripub katuse või seina küljes; Lu katto šarizõp ku saaʙ katus krabiseb, kui sajab; Li katto alki vootaa katus hakkas vett läbi laskma; M enäpältä õltii tšiinõvvõᴅ, kat̆too alla (ennemalt) olid enamasti kinnised siseõued, katuse all; M üh̆hee kat̆too alla ühe katuse all; Li oommõn millõ toob apinikka kattoa panõmaa homme tuleb mulle abiline katust panema (tegema); J viiloikaa kattoo viilkatus; I kartõnõ katto, kartõõs katoᴅ plekk-katus, plekk-katused; Lu karta katto plekk-katus; Lu õlki katoll õltii kozloᴅ õlgkatusel olid malgad; J malkõt panna katoo arjõlõ malgad pannakse katuseharjale; J meni praaznikaa eell druba puhassõma, de kui tätä hitto repi toovvõ katoo kukkulõlt maha läks püha(de) eel korstnat puhastama, ja (ei tea), kuidas kurat rebis (tuua) ta katuseharjalt maha; M kat̆too arja ~ J katoo arjõ ~ kato arjõ ~ Lu katoo kukkula ~ J katoo kukkul katusehari; J vesi tilkup kato räüssäss suurõ bad́d́asõ vesi tilgub katuseräästast suurde puupange; Lu katoo räüstäᴢ katuseräästas; Lu katoo õtsad õllaa viiloᴅ, näväd õllaa lavvala lüütü katuse otsad on viilud, need on lauaga (üle) löödud; Ra katoo viilo katuseviil; M kat̆too alussõᴅ mokomaᴅ niisugused katusealused; J katonn aluᴢ katusealune; 2. kaas крышка; Lu lännikko on kõrvijeekaa, katto on pääl lännik on kõrvadega, kaas on peal; Lu mańjerka on, kummal on katto i põhja ühellaized mannerg on (see), millel on kaas ja põhi ühesugused (= ühesuurused); Li jõka astiall õma katto vs. igal astjal (on) oma kaas; Lu kaivo katto on kaivoo pääl kaevu kaas on kaevu peal; Lu taitš-kahjaa katto leivaastja kaas; Lu assiaa kattoo astja kaas; Lu kattilaa katto katla kaas; Lu karpii katto karbi kaas; Li grobaa katto kirstu e. puusärgi kaas; 3. (lambi)vari колпак (светиьлника); Lu lampii katto õli niku zontikka, õli karrõssa tehtü i lud́itõttu valkaassi lambivari oli nagu vihmavari, oli plekist tehtud ja valgeks tinatatud (~ tinakihiga kaetud); 4. vajutuslaud дощечка для придавления засолки, гнетень; Li katto pannaa kapusaa päälee i tšivet katoo päälee vajutuslaud pannakse kapsaste peale ja kivid vajutuslaua peale. – Vt. ka kaivo-, karta-, karupers-, kuusi-, lampii-, lauta-, lavvaa-, päre-, rooko-, sauŋ-, servä-, silmä-, tiili-, tooli-, valo-, viilo-, õltši-.

katto-aluᴢ M Kõ = katonnaluᴢ.

kattokokka M (Ränk) sarikas стропило.

kattolapja Ränk katto-lapja M katuselasn (деревянная лопатка для уплотнения соломы при наведении крыши); M katto-lapjaakaa latsuttaaz õlkai katuselasnaga lüüakse õlgi tasaseks.

kattolauta M katuselaud кровельная доска.

katto-paperi J-Tsv. katuse-, tõrvapapp кровельный толь.

katto-päre J-Tsv. (käsitsi tehtud) katusepilbas кровельная дранка, щепка (выработана вручную); katto-päree lõhkomin võtap paĺĺo aikaa pilpa kiskumine võtab palju aega.

kattoriuku ~ kattoŕuuku Lu katusemalk кровельный гнёт (на соломенной крыше).

katto-vittsa (J-Tsv.) katusevits, -väät (malkade kinnitamiseks) кровельная лозина (для скрепления); mitä izäz da vevve teh́h́ä. – tšeereskõlla katto-vittsoi(t) mida su isa ja vend teevad? – Väänavad katusevitsu.

kattsahta/assa (J) -ss J-Tsv., pr. -an, imperf. -azin: -zin J = katsahtaa; kattsahtaa, mikä siäll rihennees plaizgahtaaz mahaa vaata, mis seal esikus maha plartsatas; tämä eestä mõnt kõrtaa pelgollaa kattsahtaz uhzõõ i akkunoje poolõõ ta vilksas esiti mitu korda hirmuga ukse ja akende poole.

kat/tsoa Lu Li J Ku (Ränk Kõ-Len. Ra) -tsua Lu J Ku, pr. -son Lu Ra J Ku, imperf. -tsozin Lu J 1. vaadata глядеть, по-, смотреть, по-; Lu däädä kuttsu meitä kattsomaa suurt kallaa onu kutsus meid suurt kala vaatama; J mitä nii väärii katsod minu pääle, vai õõt süämiᴢ miks sa minu peale nii viltu vaatad, kas oled vihane?; Lu mees meeb metsää, a vatsa katsob kottoo. säärimarja (Must. 159) mõist. mees läheb metsa, aga kõht vaatab kodu poole? – Sääremari; Lu süütäd iĺi juutaᴅ, susi ain mettsää katsoʙ vs. söödad või joodad, hunt vaatab ikka metsa poole (metsa); Lu päält kattsoa on naasti, a eʙ mahzõ mittää vs. pealt vaadata on ilus, aga ei maksa midagi (= ei ole midagi väärt); Lu katso silmill, elä kõrvill vs. vaata silmadega, ära (vaata) kõrvadega; J kuu katsop taivass kuu vaatab taevast; J jot võõrõss ep puuttua, katso mill (et) võõrast (vara) ei puutuks, vaata (sa) mul!; Li katso oĺa, elä toku emmää vaata (ette), Olja, ära kuku jääauku!; Lu J katso ettee ~ J katso etteeᴢ vaata ette (= ole ettevaatlik)!; Lu päivä katsop takkaa, tääp kehnoa ilmaa päike vaatab tagasi, ennustab halba ilma; Lu siä ku meet kuhõõ, katso peräll kui sa kuhugi lähed, vaata järele (= pane tähele); Lu tšümmenikka näütäp tüütä i katsop päältä kümnik näitab tööd (kätte) ja vaatab üle; J kattsoma tšeerolla altkulmu vaatama, põrnitsema; Ku miä saop tahtozin kattsoa, kui smeela siä ooᴅ mina, ütleb, tahtsin vaadata (= teada saada), kui julge sa oled; Lu müü õlimma suimal i kattsozimma, kui parõpii tehä tšülää aźźojõ me olime koosolekul ja arutasime (vaatasime), kuidas paremini korraldada küla asju; J mentii võrkkoi katt-somaa mindi võrke vaatama (= kontrollima); Ränk katsop rahnoa vaatab mesipuud (= võtab mett); Lu mustalaizõd nämä kartoill katsottii mustlased, nemad panid kaarte (vaatasid kaar-

tide pealt); J tšäe kattsojõ hiromant (käevaataja); 2. vaatamas käia, külastada посе/щать, -тить, наве/щать, -стить; Li saunnaiss ku mentii kattsomaa, siiz jutõltii, etti mentii katt-sõlaisiill. ain mentii kattsomaa kazvoparvõd i sukulaizõᴅ kui mindi nurganaist vaatama, siis öeldi, et mindi katsikule. Vaatama läksid ikka eakaaslased ja sugulased; Lu tuli kattsomaa kottoo tuli koju käima (vaatama); 3. järele vaadata, valvata, hoida присматривать, смотреть (за кем-чем); J pani peenenn piikuõõsõõ, lahsõnn lassa kattsomaa rl. (ema) pani (mu) väikesena teenijatüdrukuks, lapsena last hoidma; J kattsozin velloo karjoi rl. hoidsin venna karju; Lu botsmani, tämä katsoʙ koko parahoda meno pootsman, tema vaatab aurikul kõige järele; J papill on paha piika, ep katso lehmii perilee preestril on halb teenijatüdruk, ei vaata lehmade järele; Lu lahzõõ kattsoja ~ J lahzõ kattsojõ lapsehoidja; 4. hankida, muretseda доста/вать, -ть; J nüt tarz [= tarviz] õpõn kattsua nüüd on tarvis hobune hankida; 5. katsuda, püüda (midagi teha) стараться (сделать что-либо); Lu meed lidnaa, ni katso õssaa ookapõssi, sõppaa vai tšentšämüssä (kui) lähed linna, siis katsu osta odavamini, rõivast või jalatseid; Lu tämä kõikõllõ viittää kattso petelle ta püüdis (tüdrukut) igati (igal viisil) petta.

kattsoj/a Lu -õ J-Tsv., g. -aa J 1. (lapse)hoidja нянька; Lu lahzõõ kattsoja ~ J lahzõ kattsojõ lapsehoidja; 2. J-Tsv. järele-, ülevaataja надсмотрщик; 3. J-Tsv. katsikuline посетительница роженицы; участница роди́н. – Vt. ka koo-, päält-. – Vt. ka каttsõlain.

kattsolai/n J-Tsv. (Lu) = kattsõlain; Lu tšüzüttii, jott tšäüvät kattsolaizõᴅ küsiti, kas katsikulised käivad.

kattsolaisiil/õõ: -õ J -l Lu adv. katsikule на роди́ны, на на́веды; Lu saunnaizõll tõizõd naizõt tultii kattsolaisiill nurganaisele tulid teised naised katsikule; J maam paraiko lähsi kattsolaisiilõ ema läks just (praegu) katsikule. – Vt. ka kattsõlaisii, kattsõlaisiilõõ, kattsõlaizilõõ.

kattsolaizõᴅ Lu J-Tsv. pl. t. katsikud, katsikulkäimine роди́ны, на́веды. – Vt. ka kattsõlaizõᴅ.

kattsomi/n Lu, g. -zõõ (silma)vaade взгляд; vihain kattsomin vihane (silma)vaade.

kattsõjaizõᴅ Ra pl. t. katsikukost, -toidud, -road угощенье, приносимое с собой посетительницами роженицы, участницами роди́ н; tšen tuli kattsomaa saunnaiss, tõi kattsõjaisii kes tuli sünnitanut (nurganaist) vaatama, tõi katsikukosti. – Vt. ka kattsõlaizõᴅ.

kattsõlai/n Li katsikuline посетительница роженицы, участница роди́н; tänävä mill õltii kattsõlaizõᴅ täna olid mul katsikulised (katsikul). – Vt. ka kattsoja, kattsolain.

kattsõlaisii Ra adv. = kattsolaisiilõõ; tšülä naizõt tšäütii kattsõlaisii küla naised käisid katsikul.

kattsõlaisiil/õõ: -l Li adv. = kattsolaisiilõõ; saunnaiss ku mentii kattsomaa, siiz jutõltii, että mentii kattsõlaisiill kui mindi nurganaist vaatama, siis öeldi, et mindi katsikule.

kattsõlaizi/lõõ Ra -l Lu adv. = kattsolaisiilõõ; Ra lahs süntüi, siis naapurinaizõd mentii katt-sõlaizilõõ (kui) laps sündis, siis naabrinaised läksid katsikule; Lu võõraad naizõt tultii katt-sõlaizil. kummal bõllu lassa, ep tullu kattsõlaizil võõrad naised tulid katsikule. Kel polnud last, (see) ei tulnud katsikule.

kattsõlaizõᴅ Lu Li Ra pl. t. 1. katsikud, katsikulkäimine роди́ны; на́веды; Li tšüläzä eb õõ noorta kansaa, ep hooli pulmii pittää, nii rissäisiit nii pulmiijõ, siiz eb õõ i kattsõlaisiit tarviᴢ maal (külas) ei ole noori inimesi (noort rahvast), (sellepärast) ei ole tarvis pulmi pidada, ei ristseid ega pulmi, (ja) siis ei ole ka katsikulkäimisi tarvis; 2. katsikukost, -toidud, -road угощение, приносимое с собой посетительницами роженицы, участницами роди́н; Li meni kattsomaa saunnaissa, vei kattsõlaisii läks nurganaist vaatama, viis katsikukosti; Lu perrää rissäizii toovvaa kattsõlaizõᴅ, tootii liχχaa, piirgaᴅ pärast ristseid [sic!] tuuakse katsikuroogi, toodi liha, pirukaid; Ra a saunnain valõ pikarii viinaa, titii varpaiᴅ, tšen vei kattsõlaisiiᴅ aga nurganaine valas pitsi viina, titevarbaid (sellele), kes tõi (viis) katsikuroogasid. – Vt. ka kattsolaizõᴅ, kattsõjaizõᴅ.

kat/tši Kett. K P M Lu Li J -ki Ku katki; pooleks; pooleli (наречие со значением повреждённости, неисправности); P sis kurahsyõkaa lõikatass sityõt kattši siis noaga lõigatakse (viljavihkude) sidemed katki; Lu niitti meep kattši niit läheb katki; Lu retši on kattši regi on katki; Lu ühz õhja on kattši üks ohjaharu on katki; J lõikkaz elo-soonõõ kattši, tuli paĺĺo vertä lõikas tuiksoone läbi (katki), tuli palju verd; Ku siz ot́śin puukookaa leikkaziŋ kurkuu katkɪ, d́i tuliŋ kottoo siis võtsin (ja) lõikasin (karul) pussiga kõri läbi (katki) ja tulin koju; J kattši tetšemä katki tegema; P tämä jäi kĺapsaakaa sinne tšiin i näri eneltäs kattši ännää ta (= kass) jäi (sabasse pandud) näpitsaga sinna kinni ja näris endal saba pooleks; Li veto-paalikka meni kattši vägikaigas läks katki; Lu jalka õli kahõs paikkaa kattši jalg oli kahest kohast murdunud; J proovva va menne võõrasõ taraa, järestä leep tšäsi dalisko jalk kattši proovi vaid minna võõrasse aeda (vargile), kohe murdub käsi või jalg; J elka hüppiga kõrkalt, saatt jalga dalisko tšäe kattši ärge hüpake kõrgelt, murrate käe või jala; Lu mill meni tšäsiluu kattši mul murdus käeluu; Li tuulõkaa meni puu kattši tuulega murdus puu; J aita on rikki, riugud menti kattši aed on katki, latid murdusid; J tüüt kattši (poolõlõ) jättämä tööd pooleli (katki) jätma; ■ M näüp päältä, etti jo ize on kattši umalaᴢ, a ain õtsiʙ rah̆haa võlgassi pealt on näha, et ise on juba maani purjus, aga aina otsib raha võlgu (võtmiseks).

kattšinai/n (Li), g. -zõõ katkine повреждён-ный, сломанный; kattšinaizõᴅ, törüᴅ antaaᴢ elämille katkised (porgandid), praak(porgan-did) antakse loomadele.

kattõi/ta (M), pr. -n, imperf. -zin M ennast katta накры/ваться, -ться; a eestee kan̆neiᴅ ep täättü mit̆täiᴅ kut̆toa, lõŋkõzia ad́ijel̆loo, ain d́erugaᴅ õltii mak̆kaassila; nii õli mooda kõikilla i nii kattõizivaᴅ aga ennemalt ei osatud neid üldse kududa, villaseid tekke, ikka kaltsutekid olid asemel; nii oli kõigil mood ja nii katsid end (kõik). – Vt. ka kattõussa, kattõuta, kattõõssa.

kattõr vt. kaattõri.

kattõu/ssa (Li) -ssaɢ I, pr. -n, imperf. -zin Li -jõ I = kattõita; Li need õltii jõka päivii d́erugaᴅ i vot kanneikaa i kattõuzivaᴅ need olid igapäevased kaltsutekid ja vaat nendega (nad) katsidki end; I iuhsõᴅ pitšäᴅ, iuhsilla kattõup kõittši juuksed (on) pikad, juustega kõik katab enese.

kattõu/ta Kett., pr. -n, imperf. -zin = kattõita.

kattõ/õssa Li -ssa Lu -õssaɢ (I), pr. -õn Lu, imperf. -õzin = kattõita; Lu mill piäp kattõssa katõsõvaakaa mul tuleb end tekiga katta; Li katõ võib õlla paĺto vai hod́ mikä, migääkaa saap kattõõssa kate võib olla palitu või ükskõik mis, millega saab end katta; Li seneka sis kattõõsti sellega siis kaeti end.

katu/a (L), pr. kadun, imperf. -zin kahetseda жалеть; en nõizõ katumaa ma ei hakka kahetsema.

katuski Ra: katuski niitti rulli-, pooliniit.

katuš/ka Al. Lu J I -k J-Tsv., g. -kaa Lu J I (niidi)rull; (kanga)pool катушка; J õsa kahs katuška niittiä osta kaks rulli niiti; I niglaa võt̆taa tšättee, katuškaa võt̆taa rihmojõõkaa, siiᴢ lüt-tšää niglaa nõela võtan kätte, võtan rulli niidiga (niitidega), siis panen (niidi) nõela taha; J annan sillõõ ühee katuškaa niitiikaa annan sulle ühe pooli niidiga; J niitti laukõõp katuškõlt niit hargneb poolilt; Lu katuškaa niitti rulliniit. – Vt. ka niitti-. – Vt. ka katokka.

katuška-niitti Lu J katuškaniitti I katušniitti M = katokkaniitti.

katuš/ši Ränk K P M-Set. (R Ja-Len.), g. -ii K P 1. küün сарай; R kõikk tšülä põĺi: koominaᴅ, saunaᴅ, katušiᴅ kogu küla põles (maha): rehed, saunad, küünid; P tien saatoᴅ, a sis paamma einää katuššii teen saod, aga siis paneme heina küüni; P tüttärikko tšäüp katuššiis pojoikaa makaamaᴢ tüdruk käib küünides poistega magamas; K vassa vaatid algõmma, katušissa kannõmma rl. vast alustasime (= avasime) vaadid, kandsime (need) küünist (tuppa); 2. katusealune поднавесье; Ja katušši einoja varte (Len. 249) katusealune heinte jaoks; 3. katus крыша; K viisaz vaatab viiloo alta, kavala katušii alta (Al. 52) rl. tark vaatab viilu alt, kaval katuse alt. – Vt. ka katoᴢ, kelmessi.

kat/õ Kett. P M-Set. Lu Li Ra J (Kõ-Len.) -e K-Ahl. J-Must. -õh I, g. -tõõ M Lu Li Ra J -tyõ P 1. kate покров, покрывало; Lu matut pannaa nootaa päälle kattõõssi matid pannakse nooda peale katteks; Ra võta šuuba kattõõssi võta kasukas katteks; J ku vähä katõtt, ni võta d́erug lizässi kui (on) vähe katet, siis võta kaltsuvaip lisaks; J üφs tõmpas kattõõ päält vällä üks tõmbas katte pealt ära; 2. tekk, kattevaip одеяло, покрывало; K tämä makasi katteeza (Ahl. 117) ta magas teki all (tekis); Li õpõzõll panti kattõõt, ku menti merel. õli siäl tšülmä, siz vizgõtti õpõzõl se katõ seltšä hobus(t)ele pandi tekid (selja katteks), kui mindi merele. Oli seal külm, siis visati hobusele see tekk (selja) peale; Lu õpõzõõ katõ ~ J opõizõõ katõ ~ I opõzõõ katõh hobusetekk; ■ M silmää katõ silmalaug. – Vt. ka õpõzõõ-. – Vt. ka katõsõpa.

kat/õlla: -õllaɢ (I), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. katta накрывать; a sis kane polovikaᴅ õmpõlivaᴅ, kõlmõᴅ nellä tükküä ii kase d́eŕugalla kattõlivaᴅ aga siis õmblesid (nad) need põrandariided (küljeti kokku), kolm-neli tükki, ja selle kaltsuvaibaga katsid (end, lapsi jne. magades).

katõrg/a Lu, g. -aa Lu sunnitöö каторга; herra lähs veemää talopoikaa katõrgaa mõisnik läks talupoega sunnitööle viima.

katõriuku P korralatt (õlgkatusel) кровельный гнёт (на соломенной крыше); katõriugud vessääss, pannass jõka rääü päälie vittsoikaa tšiin korralatid laasitakse, pannakse iga (õle)-

rea peale vitstega kinni.

katõsõpa Kõ Lu tekk, kattevaip одеяло, покрывало; Lu mill piäp kattõssa katõsõvaakaa ma pean end katma tekiga; Lu õltii lõŋkõzõt katõsõvaᴅ olid villased tekid; Lu puuvillan katõsõpa puuvillane tekk. – Vt. ka katõ.

kau J auh гав; koira haukuʙ: kiu, kau koer haugub: iuh! auh!

kau/gaa Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I -ga Lu Ra J-Tsv. -kaa M Kõ Lu J-Must. -ka Kõ-Len. -gah Kr 1. kaua долго; Lu kui katsot kaugaa päivüü pääl, siis häikääp silmäᴅ, kaugaa mittää ed näe kui vaatad kaua päikese peale, siis pimestab silmad, kaua ei näe (sa) midagi; P pojo uomniz makaap kaugaa poiss magab hommikul kaua; Kõ pappia kutsõttii siis kõõs kaugaa vihmaa bõllu preester kutsuti siis, kui kaua polnud vihma; P ruokoräsäs kaugaa kestäʙ rookatus peab kaua vastu; J kauga ko teit veel ootõll kas teid tuleb veel kaua oodata?; P kui kaugaa paglaa elä puno, a ühskõrt pagla menep kattši vs. kui kaua (sa) nööri (ka) ei punu, (aga) ükskord läheb nöör (ikkagi) katki; M nii kaugaa ajõltii opõzii, ku jo põlgõtus tuli valmiissi nii kaua aeti hobuseid (ringi), kuni pahmas sai juba valmis; K kasta ootin kaugaa aigaa rl. seda ootasin kaua aega; 2. ammu давно; J nütte jo siä kauga ed õllu meille nüüd ei ole sa juba ammu meil olnud; P kaugaa en õlõ kuullu, a viel mälehtän ammu ei ole kuulnud, aga mäletan veel; 3. kaugele далеко; J meni tämä mettsää müü kaugaa ta läks metsa mööda kaugele; Lu ennemuina karjat tšäütii talituu mettsäᴢ, maailmaa kaugaa ennemalt käisid karjad Talitu metsas, maailma(tu) kaugel(e); Lu vod miä ku mätšikkaa lein, mätšikk ku lenti kaukaa vaat, kui mina lõin palli, (küll) pall lendas kaugele. – Vt. ka nii-. – Vt. ka kaugaassi, kaugannaikaa, kaugaᴢ, kaugõssi, kaugõᴢ, kaukaalõõ, kauvaa.

kaugaa/paa M -p Li = kaugõpi; M tämä pani kor̆raa suh̆hõõ i piti tätä, etti kaugaapaa tap̆pais suuza (une peletamisest voki taga istudes:) ta pani (kuiva) leivakoorukese suhu ja hoidis seda, et kauem seisaks (jätkuks) suus; Li maakaŋkaaᴅ, vähäize paksupõᴅ kuttõõt tehtii, što kaugaap kestäisi põrandariided, (neil) tehti natuke paksemad koed, et kestaksid kauem.

kauga/assi Kett. -ssi U M -ss K L M I -śi Kr 1. kauaks надолго; K minuu jätti kaugass tänne maailmaa rl. (itkust:) jättis mind kauaks siia maailma; L ku kaugass mened lidnaa kui kauaks (sa) lähed linna?; 2. kaugele далеко; U menid nii kaugassi, eb näü jältšiätä läksid nii kaugele, (et) ei ole näha jälgi(gi); M jo jürü lõpuʙ, meni jo kaugassi äike juba lõpeb, läks juba kaugele; M õuna õunappuussa kaugass ep tõku vs. õun õunapuust kaugele ei kuku (= käbi kännust kaugele ei kuku). – Vt. ka kaugaa, kaugaᴢ, kaugõssi, kaugõᴢ, kaukaalõõ.

kaugah vt. kaugaa.

kaugan vt. kaukana.

kaugannaikaa Lu kaua, kaua aega долго, долгое время; maõ-kala eläp kaugannaikaa luts elab kaua. – Vt. ka kaugaa, kauvaa.

kaugaśi vt. kaugaassi.

kaugas/sua Kõ (Kett. K R-Eur. R-Reg. P) kaukassua (R), pr. -un Kett. K Kõ, imperf. -suzin (kusagile) kauaks jääda, viibida задер-

ж/иваться, -аться; P ku nõõv viipümää viina-tieĺie, kaugassuumaa kattilaa kabakaa tüvenä rl. kui (mees) hakkab viibima (= jääma) viinateele, kauaks jääma Kattila kõrtsi juurde. – Vt. ka kavassua.

kauga/ᴢ Kett. K L P M Po Lu I = kaukaalõõ; P ku sõta meilt jo kaugaz meni kui sõda läks meilt juba kaugele; P M kui kaugaz meneᴅ kui kaugele (sa) lähed?; I einää lüümää piti tšävvä kaugas heina niitmas tuli käia kaugel(e).

kau/guᴢ [< e?] J-Tsv. = kaukõuᴢ; em miä sinne julkõ menne, mokom kauguᴢ ei ma sinna julge minna, niisugune kaugus.

kaugõpaa Kett. K L Lu 1. kauem дольше; Lu pisä hänt avantoo i piε kaugõpaa, sis tuõp paĺĺo kallaa (muinasjutust:) pista saba jää-

auku ja hoia kauem, siis tuleb (= saad) palju kala; 2. kaugemale дальше; K mene vaan kaugõpaa siittä paikkaa vällää, että sinua eb levvettäissi mine ainult kaugemale siit paigast ära, et sind ei leitaks. – Vt. ka kaugaapaa, kaugõpi, kaugõpassi, kaukaapõllõ, kaukõpalõõ, kaukõpalõõsõõ.

kaugõpalyõ vt. kaukõpalõõ.

kaugõp/assi (P) -ass P Lu -õssi ~ -õss Lu kauõpahsi J-Must. kaukõp/ass ~ -õss ~ -aᴢ Lu 1. kaugemale дальше; P mene kaugõpass mine kaugemale; Lu mene kaukõpaᴢ, elä patška minnua rägääkaa mine kaugemale, ära määri mind tatiga; Lu mee omijõõ juttujõõkaa kaukõpaᴢ mine metsa oma jutuga (mine oma juttudega kaugemale); Lu paa takkaa, kaukõpass pane taha(poole), kaugemale; 2. kauemaks, kauemini дольше, на большее время; Lu kuiv inemin tävvütäʙ, jott tapajaiᴢ kaugõpõssi kitsi inimene hoiab kokku, et jätkuks kauemaks. – Vt. ka kaugõpaa, kaukaapõllõ, kaukõpalõõ, kaukõpalõõsõõ.

kaugõ/pi Li -pii Ra -p J-Tsv. kauem дольше; Li piεp sillõõ kaugõpi pessiiss sa pead ennast kauem pesema; J la meep kaugõp aikaa, tuõb nältš, siiz issumm süümä las läheb kauem aega, (kui) tuleb nälg, siis istume sööma; Ra kuusipäre kestäp kaugõpii kuusepilbas peab (katusel) kauem vastu; Ra saatii tõrvakkaisii veeroi, nee kaugõpii põlõssaa hangiti (saadi) tõrvaseid rattaid, need põlevad kauem. – Vt. ka kaugaapaa, kaugõpaa.

kaugõs/si M Lu J-Tsv. -s Lu I = kaugaassi; 1. Lu ku kaugõssi kast elloa mill tappaaʙ kui kauaks seda elu mul jätkub?; Lu meil mentii einä maalõ, jääti kaugõssi, taitaa on paĺĺo tüütä meil mindi heinamaale, jäädi kauaks, vist on palju tööd; J kuhõ on nii kaugõssi viipiünnü kuhu (ta) on nii kauaks jäänud (viibinud)?; 2. Lu miä menin kaugõss laakoa rantaa ma läksin kaugele (mööda) madalat randa; M ku sälko meeb emässä kaugõssi, siiz emä kõv̆vii irnoʙ kui varss läheb emast kaugele, siis ema hirnub kõvasti.

kaugõ/ᴢ M Lu Li J -s M = kaukaalõõ; Lu sirkaal ilmõl näüʙ kaugõᴢ (kaukaal) selge ilmaga näeb kaugele; M õuna õunappuussa kaugõs eb laŋkõõ vs. õun õunapuust kaugele ei kuku (= käbi kännust kaugele ei kuku); Li mee kau-gõᴢ mine eemale (kaugele).

kauhaa L koledasti ужасно; puu on kauhaa kõvii raskaass vettünnü puu on koledasti väga raskeks vettinud.

kauht/a M, g. -aa = kofta.

kau/htana Kett. K-Ahl. R-Reg. L M Kõ Lu Li J -χtana J -htan Li Ra -htõna ~ -htõn J-Tsv., g. -htanaa Lu Li Ra J -χtanaa ~ -htõnaa ~ -htõna J kaftan (endisaegne ülerõivas) кафтан; Lu kauhtana ja rüüdi õltii naisijõ ja mehije päälisõvaᴅ kaftan ja rüüd olid meeste ja naiste pealisrõivad; M õmpõlijad õmmõltii štanad i kauhtanaᴅ rätsepad õmblesid püksid ja kaftanid; Lu kauhtana õmmõltii ain koto suukkunassa kaftan (= endisaegne ülerõivas) õmmeldi alati kodukootud kalevist; Lu kauhtanad õltii musad ja harmaaᴅ kaftanid olid mustad ja hallid; Lu eestää kauhtana õli harmaa, perrää nõistii kraaskaamaa, .. sinizess i musassi kraazgattii enne oli kaftan hall, pärast hakati värvima, .. siniseks ja mustaks värviti; Lu koto tehtü kauhtana päällä tšäütii mettsäz i merel kodutehtud kaftan seljas, käidi metsas ja merel; J tšell õli šuuba pääll, tšell kauχtana kellel oli kasukas seljas, kellel kaftan; L nuorikõlyõ annõttii ummikkõ niku kauhtana pruudile anti (pikk) pealissärk nagu kaftan; J kauhtõn dalisko arḿõkk on ühs sama kaftan või pikk-kuub on üks ja sama; J mokomõll tšülmell kehnokkõiŋ kauhtõm pääl niisuguse külmaga vilets kaftan seljas; R velvüd seizob uhzualla .. kala kauhtana tšäessä (Reg. 23) rl. vennake seisab lävel .. peiukaftan käes. – Vt. ka harma-, kala-. – Vt. ka kaftano, kaustana.

kau/ka¹ [?] (K-Ahl.): mit ned on kaugat kahee poolee. mõisa, mõisa meeli tarkka. miä mõisan, mihs en mõisa. aisat kaugat kahee poolee (Ahl. 107) rl. mis on need k-d kahel(e) pool(e)? Mõista, mõista, tark meel. Ma mõistan, miks ei mõista: aisad k-d kahel(e) pool(e).

kauka² vt. kaugaa.

kauk/aa¹ Lu (J) -õõ (Lu) -a P J-Tsv., g. -aa Lu kauge далёкий, дальний; Lu ühed õltii kaukaa meree laivaᴅ, tõizõd õltii litši meree laivaᴅ ühed olid kaugesõidulaevad, teised olid lähisõidulaevad; J taaz meep sinne, kaukaa matkaa, tširjõi perää taas läheb sinna, kaugele teekonnale, kirjade järele; P škouluusõ õli kauka tšävvä kooli(s) oli kauge käia. – Vt. ka kaukõin, kaukõmõin, kaukõõ.

kauk/aa² R-Eur. R-Reg. L P -a R-Reg. = kaukaalta; L kaukaa tultii, pεälie puolyõ saa virstaa tuldi kaugelt, üle poolesaja versta; L kaukaa õlõmma tulluuᴅ oleme kaugelt tulnud; P kaukaa lidnassa kaugelt linnast.

kaukaa³ vt. kaugaa.

kaukaahtõõssaa J = kaukaalta; näin kau- kaahtõõssaa, tšen õli en tuntõnnu nägin kaugelt, (aga) kes oli, ei tundnud.

kauka/alla P Lu Li -allõ Lu -all P Lu J -al P Lu J-Must. -ll J kaugel далеко; Lu kassin meri ebõ·õ kaukaalla siit (siin) pole meri kaugel; Lu mennää, tšülä on kaukaallõ lähevad, küla on kaugel; P elän kaukaall elan kaugel; Lu miä suvvaan tšävvä kaukaal tüχχee jalkazõõ ma armastan käia jalgsi kaugel tööl; Lu noorõnn tšäin kaukaall mereell noorena käisin kaugel merel (kala püüdmas). – Vt. ka kaukana, kaukõna.

kauka/alta P M Lu Li -alt Kõ -lt J-Tsv. kaugelt издалека, издали; M miε kaukaalta tätä näin ma nägin teda kaugelt; M tšerikko kaukaalta näüʙ kirik paistab kaugelt; Kõ mõnikkaaᴅ piti kaukaalt tulla mõned pidid kaugelt tulema; J kaukalt alki pajatta (juba) kaugelt hakkas rääkima. – Vt. ka kaukaa², kaukaahtõõssaa.

kauka/alõõ K M Ra -alyõ P -alõ Kõ -all ~ -al Lu -lõõ Kõ -lõ ~ -l J kaugele далеко; K viskaap ḱepii kaukaalõõ viskab kepi kaugele; J tšellojõ elizemin kuulup kaukalõ kellade helin kuuldub kaugele; P on tämä kaukaalyõ avvattu on ta kaugele maetud?; P täll on silmä pittšä, näep kaukaalyõ tal on terav silm, näeb kaugele; Kõ õuna õunapuuss kaukalõõ ep tõku vs. õun õunapuust kaugele ei kuku (= käbi kännust kaugele ei kuku); P rihi on jo salvõttu nii kaukaalyõ, etti piäp panna maatitsaᴅ maja on juba nii kaugele üles raiutud (= ehitatud), et peab panema talad. – Vt. ka kaugaa, kaugaassi, kaugaᴢ, kaugõssi, kaugõᴢ.

kaukaa-meri-aluᴢ (Lu) kaugesõidu purjelaev парусник дальнего плаванья; kumpassiõ oŋ kuivia i pirttu omia, seili-alussiz on ühsi, kaukaa-meri-alussiz õli kahs kompasse on kuivi ja piirituse omi, purjelaevades on üks, kaugesõidu purjelaevades oli kaks.

kauk/aapõlla J -aapõllõ Li kaugemal дальше, подальше; Li tämä eläp litšepellä, a tõin eläp kaukaapõllõ tema elab lähemal, aga teine elab kaugemal. – Vt. ka kaukõpalla, kaukõpana.

kauka/apõllõ Li J -põlõ J-Tsv. kaugemale дальше, подальше; J jooska minuss kaukapõlõ, nõizõn tappõõma jookske minust kaugemale, hakkan kaklema; J sauna tehtii ain kaukaapõllõ saun ehitati (tehti) alati (elumajast) kaugemale. – Vt. ka kaugõpaa, kaugõpassi, kaukõpalõõ, kaukõpalõõsõõ.

kaukaa-äd́d́ä J kaugemal elav vanaisa või äi далеко живущие дед, свёкор или тесть.

kaukaa-ämmä J kaugemal elav vanaema või ämm далеко живущие бабушка, свекровь или тёща.

kaukai/n Ra, g. -zõõ Ra kauge (sugulusastmelt) дальний (по родству); kaukain sukulain kauge sugulane. – Vt. ka kaukumõin.

kaukal/o Kett. K L M Ja-Len. Lu I (R-Reg.), g. -oo L Lu = kaukolo; Lu sigal on süümissä vart kaukalo seal on söögi jaoks küna; M miä kaivan kaukalua vezüükaa ma õõnestan küna künakirvega; M meez meep teetä möö, ilmaa tširveetä i vezüütä tetši kahs kaukaloa. pähtšänä mõist. mees läheb mööda teed, ilma kirve ja künakirveta tegi kaks küna? – Pähkel; Lu sika kaukalo seaküna. – Vt. ka poho-.

kaukamatka (P) kauge teekond дальний путь; älä tuskaa tuppau kaukamatkoissa ja tuntõmoittomissa rl. ära muretse (ära lämbu muresse) kaugete teekondade ja tundmatute (asjade) pärast.

kauka/na K-Ahl. L Lu I -nna K-Al. P M -anna M -nn K Lu -n L kaugan R-Lön. = kaukaalla; I kaukana näüʙ tuli kaugel paistab tuli; K tšerikko on kaukann kirik on kaugel; M miε kau-

kaanna õlin, en pääznü kot̆too ma olin kaugel, ei pääsenud koju; L kaukam maalla kaugel maal.

kaukassua vt. kaugassua.

kaukolai/nõ I, g. -zõõ kauge, kaugelt tulnud, kaugelt pärit дальний, прибывший издалека, родом издалека.

kaukol/o M Lu Li J (Kõ), g. -oo M J küna корыто; M kaukolo on kaivõttu puussa küna on õõnestatud puust; Lu saunaz õli tehtü pit-tšä kaukolo, vätši issus peenil järtšüil ümpäri kaukoloa saunas oli tehtud pikk küna, rahvas istus väikestel pinkidel ümber küna; Lu kaukolos pestii lassa künas pesti last; Lu virre kaukolo tuõʙ (õlle)virre tuleb künasse; Lu siiz nõizõb virtaamaa mahla, kaukolo vai paŋki on pantu allõ siis hakkab (kasest) mahl jooksma, küna või pang on pandud alla; J kaukolos pessä sõpoi(t) künas pestakse pesu (rõivaid); M puin kaukolo meni lõhtši puust küna läks lõhki; J rokk laatko niku sigaa kaukolo kapsasupikauss (on räpane) nagu seaküna; J lihaa kaukolo ~ liha kaukolo lihaküna (puust õõnestatud kauss liha hoidmiseks); J pesu kaukolo pesuküna; Lu sauna kaukolo saunaküna. – Vt. ka liha-, pesu-, poho-, poohi-, sigaa-. – Vt. ka kaukalo.

kaukol-õja I pesuoja (oja, kuhu on pesupese-miseks tehtud puust purre või küna ручей, где для стирки установлены мостки или корыто); kõittši naizõd õlivat puhassamaza kaukol-õj̆jaa kõik naised olid pesuoja puhastamas.

kaukumõi/n M, g. -zõõ = kaukain; kaukumõin sukulain on taka taaria kk. kauge sugulane on (sama, mis) õllepära.

kaukõi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J = kaukaa¹.

kaukõmõi/n Lu, g. -zõõ Lu = kaukaa¹; sirkaall ilmõll kaukõmõizõd maad alkaavat kojjoossa kirka ilmaga hakkavad kauged maad kangastuma.

kaukõn/a Lu -na M = kaukaalla; kaivõ [= kaivo] ebõõ kaukõnna kaev pole kaugel.

kaukõpal/la: -l Lu = kaukaapõlla.

kaukõ/palõõ: -palyõ ~ kaugõpalyõ P -paal ~ -põll ~ -põl Lu = kaukaapõllõ; Lu tšen viskaap kaukõpõl kes viskab kaugemale?; Lu kau-

kõpaal paaᴅ, litšepält võtaᴅ kk. kaugemale paned, lähemalt võtad (= peidad asja varga eest, siis jääb asi alles); Lu kaukõpaal paaᴅ, vargõssa sünnii ed veitä kk. paned (asja) kaugemale, varast patu sisse ei vea; Lu piäb mörnää kõvõpassi, kaukõpõll kuuluuʙ tuleb hüüda kõvemini, kaugemale kuuldub.

kaukõpal/õõsõõ: -yõsyõ P = kaukaapõllõ; mene siε kaukõpalyõsyõ mine sina kaugemale.

kaukõpa/na: -n P = kaukaapõlla; ja siᴢ võtõttii keppi tšätiesie i nõistii mittaamaa, kumpa muna õli kaukõpan, kumpa õli litšepäl, kumpa õli tšehsimein ja siis võeti kepp kätte ja hakati mõõtma, milline muna oli kaugemal, milline oli lähemal, milline oli keskmine.

kaukõpass, kaukõpaᴢ, kaukõpõss vt. kau-gõpassi.

kaukõu/ᴢ J-Tsv., g. -u [?]: -sõõ J kaugus даль, отдаление. – Vt. ka kauguᴢ.

kauk/õõ (Lu), g. -õõ = kaukaa¹; Lu ku viinaa kuulu, siz ep pantu kalmojõõ, a pantii kuhõõ-leep kaukõõsõõ mettsää kui (keegi) viina (= ülearuse viinajoomise pärast) suri, siis (teda) ei maetud kalmistule, vaid maeti kuhugi kaugele (kaugesse) metsa.

kaulad Kr päike солнце.

kaunikkai/nõ J, g. -zõõ dem. kaunike; punane красивенький; красненький; paa pääle puhassa, kaglalõõ kaunikkaiss rl. pane selga puhast, kaela(le) kaunikest.

kauniskagla Kõ-Set. kaunizkagla K-Al. fig. kauniskael; punakael красношейка; K kana laulõ kaunizkagla, kukkõ laulõ kulta-arja (Al. 53) rl. laulis kana, punakael, laulis kukk, kuldhari.

kaunis-koori: kauniz-koori K-Al. kauniskoorik прекрасная корочка; tšühze kursi kauniz-koori (Al. 44) rl. küpse, pulmaleib, kauniskoorik.

kaunis-puu J-Tsv. punapuu, mahagonipuu [?] красное дерево.

kaunispää-griba Lu = kaunizgriba.

kaunis/saa P (Kett.), pr. -an, imperf. -in Kett. punaseks värvida красить, вы- в красный цвет, красной краской; P troitsass munõi kõllissaa, karjuššailõõ kaunissaa rl. lihavõtteks mune kollaseks värvida, karjustele punaseks värvida.

kaun/iᴢ Kett. K L P M Kõ S Ja-Len. Po Lu Li Ra J I (Salm.2 R Ke Ko) -is K-Ahl. R-Eur. R-Reg. Ка́унисъ K-reg.2 Ii-reg.1 Ка́унись Pal.2 Кавнисъ Tum., g. -ii Kett. K M Kõ S Po Lu Li Ra J I -ee Ke Lu J Ko -e J 1. punane красный; J kuko arjõ oŋ kauniᴢ niku veri kuke hari on punane nagu veri; Lu se on kauniz niku borkkan see on (näost) punane nagu porgand; Lu tulõkõs süsi, veel on kauniᴢ tuline süsi, veel on punane; Lu oomnikoss päivä ku on kauniᴢ, tääp tuulta; ohtõgoss laskõõp päivä kauniiss, se tääb üvvää ilmaa kui hommikul on (tõusev) päike punane, (see) ennustab tuult; (kui) õhtul loojub päike punasena, see ennustab head ilma; M ül̆leeltä, ülelehto on roh̆hoinõ, a alta on kauniilõõ pealt, lehe pealmine pool on roheline, aga alt on punane; M tšiutoo pihad õltii pilutõttu kauniilla, i sinisiillä i rohois̆siilla särgi õlapealsed olid välja õmmeldud punas-

(t)ega ja sinis(t)ega ja rohelis(t)ega (= punaste, siniste ja roheliste niitidega); P enipään kraazgattii kanaa munat kauniissi lihavõtete ajal värviti kanamunad punaseks; Lu rautaa pietää tulõᴢ, kunniz meep kauneessi rauda hoitakse (peetakse) tules, kuni läheb punaseks; Lu silla on äppiä, menit kauniissi sul on häbi, läksid (näost) punaseks; K tuli kukkõ da ŕäägahtii lävellä: miä tulõn kauniit saappugad jalgas, kauniš šĺääppi tuli kukk ja hüüatas lävel: mina tulen, punased saapad jalas, punane kübar (peas); M meez meep teetä möö kauniz naappa pää päällä. kukkõ (Set. 16) mõist. mees läheb mööda teed, punane kauss pea peal? – Kukk; K kauniss kiisseliä tšihutõttii keedeti punast kisselli; M on naasti niku kauniz omena on ilus nagu punane õun; Lu sel inemizel õllaa kauneet šokaᴅ sel inimesel on punased põsed; J kauniz vaski punane vask; Lu kaunis savi punane savi; M kaunis smaroda ~ Lu kaunis smoroda ~ J kaunis sõssõr ~ kauniz marjõ punane sõstar; Kõ kaunis kleeveri ~ Lu kauniz ärüᴅ ~ J kauniz ärükukka punane ristikhein, punane härjapea; J kaunis sipp(e)likaᴢ punane sipelgas; J kauniz viina punane vein; M pekki i kauniz liha pekk ja tailiha; I kaunis griba (Len. 286) punapuravik, haavapuravik; Lu kimmiä kauniᴢ ere-, krell-

punane; 2. subst., hrl. pl. punased, kommunistid красные, коммунисты; Kõ kase õli kaunie ja valkõe sõta aika (Len. 212) see oli punaste ja valgete sõja aeg; K se õli siis ku kauniid da valkõat tappõlivaᴅ see oli siis, kui punased ja valged sõdisid; M kaunii aikannaa ~ Po kaunii aikann punaste (= nõukogude) ajal; 3. kaunis, ilus красивый; K kauniz on kala jõgõza, med́d́ee veĺĺe veel kauniipi (Al. 45) rl. kaunis on kala jões, meie vend (= peiu) veel kaunim; L kauniiss kazvatiᴅ rl. kauniks kasvatasid; L vai sinua vart eb õlõ päivεä kaunissa kas (või siis) sinu jaoks pole kaunist päikest?; P kõvass kauniiᴢ väga ilus, imeilus; ■ L lehmäd on kauniilla lehmad on punataudis; I läpi tšül̆lää meeʙ, kaunis sarafana, tätä niin i narrittii kutsuttii läheb läbi küla, punane sarafan (= külaluud, klatšimoor, keelekandja), teda nii narritigi, kutsuti; M kazvaass kauniit pääᴅ kasvavad punapuravikud. – Vt. ka mussa-, tumm-, vaalia-.

kaunizgriba Lu kauniz-griba Li punapuravik, haavapuravik подосиновик. – Vt. ka kaunispää-griba.

kaunizmarja K punane sõstar красная смородина.

kaunizveriin Lu subst., adj. valgetverd inimene белокурый; rissiveriizõl võivad õlla valkaad ivusõᴅ, i kaunizveriizõl võivad õlla, a mussaveriizõl valkaid ivussiije ed näe ristiverd inimesel võivad olla valged (= heledad) juuksed ja valgetverd inimesel võivad olla, aga mustaverelisel (sa) valgeid (= heledaid) juukseid ei näe.

kaunit/taa: -taaɢ (I), pr. -aʙ I, imperf. -ti I punetada краснеть; ainõ meniᴅ, toĺko sää-

reᴅ kaunittivaᴅ aina läksid, ainult sääred punetasid (külmast); tšäsi nii kaunitaʙ käsi nii punetab.

kauni/uᴢ R-Eur. R-Reg. Kõ (K P), g. -uu: -u K P kaunidus, ilu; (palge)puna красота, краса; краснота; P vesi veep sinu veree, kaivo kulutap kõikõõ kauniu rl. vesi viib sinu vere, kaev kulutab kogu kauniduse (palgepuna); Kõ võta nüd mehissä meeli pähää, üvä raivo rahvaassa, tüüniüs tüttärissä, kaunius kassapäissä (Set. 750) rl. võta nüüd meeste järgi aru pähe, tubli (hea) mõistus rahva järgi, rahulikkus tüdru-

kute järgi, kaunidus palmikpeade (= neidude) järgi.

kaunotukkainõ: (R-Lön.) viljo veljeni enneni vieretettü, kaluoni enneni kaunotukkaineni (Lön. 184) rl. (mu) viljake, mu vend, mu ema sünnitatu (veeretatu), mu kalake, mu ema kaunijuukseline.

kaunu/ᴅ (R-Reg.), g. -u dem. kaunikene [?] красивенький [?]; laugaz vielle lazgavassi, kaivo vielle kaunuessi (Reg. 22) rl. Lauga veega lahkeks, kaevuveega kaunikeseks; önni-

vihall önnavassi, kazvovihall kaunuessi (Reg. 10) rl. õnnevihaga õnnelikuks, kasvuvihaga kaunikeseks. – Vt. ka kaunotukkainõ.

kaupallii/nõ (R-Eur.): tšäüsi kanttšisa kalani, ohto nuita kaupalliisia (Eur. 41) rl. käis kantsis mu kala, (oli) palju neid kaubalisi [?].

kaupimeeᴢ (J) = kauppameeᴢ; tuli kahs kaupimeess rl. tuli kaks kaupmeest.

kaupittav/a K-Al., g. -aa fig. kositav, (naiseks) kaubeldav (rahvalauludes) невеста, наречённая (в народных песнях); jos lieb tuotavas parapi, kaupittava kalliipi (Al. 55) rl. kui su toodav (= mõrsja) on parem, kositav (kaubeldav) kallim.

kaupit/tu (Kõ-Set.), g. -uu fig. kositu, (naiseks) kaubeldu (rahvalauludes) невеста, помолвленная (в народных песнях); too tootavas parapaa, kaupitus kalliipaa. elä eitä emüttäni (Set. 750) rl. too oma toodav (= mõrsja) parem (emast), oma kositu (kaubeldu) kallim. (Aga) ära jäta meie emakest maha!

kaupot/tu (Kõ-Len.), g. -uu = kaupittu; toot siäs enelles parapa, kaupotus leep kalleep (Len. 225) rl. tood sa endale (naiseks) parema (emast), su kositu (kaubeldu) saab (sulle) kallim(aks).

kaup/pa P M-Set. Lu (R-Eur.) -p Lu J-Tsv., g. -aa M Lu J 1. kaup, kaubatehing сделка, сговор; J ep kuile opõiziijõ vajõltõmizõss mittä kauppa tuõ hobuste vahetamisest ei tule vist mingit kaupa; P piäp tehä tšiirepii kauppa kokuosõ tuleb kiiremini kaup ära teha; J kaupp oŋ kogoᴢ kaup on koos; J sinuu kanazõõ kaupat kaupittu rl. sinu, kanakese, kaubad (on) tehtud (kaubeldud); J nõizõmm kauppa tetšemä hakkame kaupa tegema; J kauppa pitämä kauplema, kaubitsema; J kaupaa tetšejõ ~ kaupaa ajajõ kaubategija, kaubitseja; J sala kaupp on tšeelettü salakaup on keelatud; 2. asi, lugu дело; Lu ihmellin kauppa kase on see on imelik asi; Lu ampajeekaa on kehno kaupp, alumaizõd evät kestä hammastega on kehv lugu, alumised ei pea vastu; J siin on tuhattojõõ rubĺojõ kauppa siin on asi tuhandetes rublades; Lu se on nagrõ kauppa see on naeruasi. – Vt. ka sala-.

kauppameeᴢ (Ja-Len.) kaupp-meeᴢ J-Tsv. kaupmees купец, торговец; Ja liidnas elääp pallo vätšiä [= eläp paĺĺo vättšiä], töömehiä, kauppamehiä (Len. 240) linnas elab palju rahvast, töölisi, kaupmehi. – Vt. ka kaupimeeᴢ.

kaup/pia J (K-Al. Kõ-Set.), pr. -in, imperf. -pizin kaubelda, kaupa teha торговать, сговариваться; J sinuu kanazõõ kaupat kaupittu rl. sinu, kanakese, kaubad (on) tehtud (kaubeldud).

kaup/poa (J), pr. -on, imperf. -pozin = kauppia; siin õzrad õsõta, siin kagrat kaupotaa rl. siin odrad ostetakse, siin kaerad kaubeldakse.

kaup/õlla (P) -õll J-Tsv., pr. -põlõn P J, imperf. -põlin J frekv. (välja) kaubelda выторго/вывать, -вать; P no mitä siä paĺĺo sis kauppõlõᴅ no mida sa siis (nii) palju kaupled?; J meilt oŋ kaupõltu tänävä ovõiss meilt on täna hobust kaubeldud.

kausipuu Li = kaussa.

kaus/sa M Lu J-Must. (Li Ra) -sõ Lu, g. -aa M Lu (ree) kaust (ree pealmine puu, paralleelne jalasega) верхняя продольная деталь дровней, саней; Lu lait́jool õllaa kaussa reel on kaust; Lu kotaraa ühz õttsa on jalgasõᴢ, a tõin on kaussõᴢ kodara üks ots on jalases, aga teine on kaustas; Li siis ku pajut pannaa tšiin, siiz vass pannaatši nee kausõᴅ päällä siis kui painardid pannakse kinni, siis alles pannaksegi (reele) need kaustad peale; Ra lait́oo kausaᴅ ree kaustad.

kausta/ᴢ: -t (Ränk Lu-Len.) pl. (ree) kaustad продольные детали дровней, саней; Lu laitios on: jalakset, tormat, kablat, kaustat, sepii vitsat, laitio päite (Len. 283) reel (rees) on: jalased, jalaserauad, kodarad, kaustad, seba-

vitsad, ree pea.

kaustan/a Kett. M Kõ S Ja, g. -aa = kauhtana; M miä villat kaustanassi (Set. 748) rl. mina (teen) villad kaftaniks; M päällä piettii ladjaseltšä kaustana (Len. 265) peal kanti laiaseljalist kaftanit; M talvõn piettiin [= piettii] kaustanaa (Len. 264) talvel kanti kaftanit.

kaut/ta K-Ahl. P Lu Li -t M J-Tsv. -a Kr 1. kaudu, mööda, -pidi; через, по; Lu a sis soome kautta minua saatettii kottoo (Len. 277) aga siis saadeti mind Soome kaudu koju; P narvaa kautta Narva kaudu; J meree kautt merd mööda, meritsi; J maa kautt maad mööda, maitsi; J med́d́e kautt meie kaudu; P mies kutsub minua nimie kautta mees kutsub mind nimepidi; M i ne kaχs sõzart tulivat pulmõjõõ, kummad eväd õõ rodnyiᴅ sõsarõᴅ, emä kautt eväd õõ ja need kaks õde tulid pulma, kes pole lihased õed, ema kaudu ei ole; Kr waśsa kauta vastu; 2. pärast, tõttu из-за; Lu miä senee tein nagroo kautta (~ perässä) ma tegin seda naljapärast (naeru pärast); Li veelko p tavannu vai lustii kautta panti, sitä miä en tää kas enam ei jätkunud (riiet) või pandi ilu pärast (kaenlasiilud särkidele), seda mina ei tea; 3. (millegi) poolest по части, в отношении (чего-либо); Lu jõgõperäll on kehno vee kautta Jõgõperäl on vee poolest vilets (olukord); Li lustiu kautta tämä on esimein tüttö tšüläᴢ ilu poolest on ta esimene tüdruk külas. –Vt. ka ümpär-.

kauttaa vt. perus-.

kautõõ (L): tšiirie kautyõ pulmad mändžittii kiires korras tehti pulmad.

kau/vaa M -vva Ja-Len. kavvaa Ku kavva Lu Ra kaua долго; Ja oomnis möö makazimma kauvva (Len. 236) hommikul magasime me kaua; Ku kavvaa tuli ootellᴀ kaua tuli oodata; M laulamma nii kauvaa, ku noorizo eväd mee vällää laulame niikaua, kuni noored (noor- sugu) ei lähe ära. – Vt. ka nii-. – Vt. ka kaugaa, kaugannaikaa.

kauõpahsi vt. kaugõpassi.

kav/a Lu, g. -aa Lu kahv сачок; kavad nõsõttii veess üles kahvad tõsteti veest välja (üles).

kava/la K-Ahl. K-Al. R-Eur. R-Reg. L Lu J -l J-Tsv. Ku, g. -laa Lu J kaval хитрый; J hitoo kaval, niku repo pagana kaval nagu rebane; K viisaz vaatab viiloo alta, kavala katušii alta (Al. 52) rl. tark vaatab viilu alt, kaval katuse alt; Ku a repo, kaval meeᴢ, teki koormaa aukoo (muinasjutust:) aga rebane, kaval mees, tegi koormasse augu; J kül sill oŋ kavalõd jutuᴅ küll sul on kavalad jutud; J kaval nõvvo kaval nõu. – Vt. ka kavalo.

kaval/assi: -õssi Lu kavalasti, kavalalt хитро; tämä liikaa kavalõssi pajataʙ ta räägib väga kavalasti.

kavaĺee/ra: -r J-Tsv., g. -raa: -ra J kavaler кавалер; ize noorikkõin, a jo oŋ haŋkkinnu kavaĺeera ise nooruke, aga juba on hankinud kavaleri.

kavaĺee/ri¹ M, g. -rii = kavaĺeera.

kavaĺeer/i² J-Tsv., g. -ii J ratsavägi кавалерия; kavaĺeeriz on rask sluužia ratsaväes on raske teenida.

kaval/o K, g. -oo dem. [?] kaval хитрый; viizaz vaatab viiloo alta, kavalo katoksen alta (Al. 52) rl. tark vaatab viilu alt, kaval katuse alt. – Vt. ka kavala.

kavalu/ᴢ Lu J (K-Ahl.), g. -u: -sõõ Lu J kavalus; salakavalus хитрость; коварство; J sell mehell tappaap kavaluss vargõssa nii, jot tšenni ep saa täät sel mehel jätkub kavalust varastada nii, et keegi ei saa teada; J kavaluss pitämä kavaldama; J kavalusõka kavalusega, kavaldades; J ilm kavaluss ilma kavaluseta, kavaldamata.

kavalõtt [sic!] J-Tsv. kavaluseta, kavaldamata, otsekoheselt бесхитростно, просто.

kawant Kr kadunud потерян.

kav/assua J -vassua Ra, pr. -asun, imperf. -assuzin: -vassuzin Ra = kaugassua; J kavassu kala-merelee rl. jäi kauaks kalamerele; Ra kavvassuzit kapakaa teelee rl. (sa) jäid kauaks kõrtsiteele.

kav/i Kett. Ränk P M-Len. M-Set. Lu Li Ra J (vdjI) kaavi J, g. -ii Lu J kav̆vii vdjI kopp ковш; Lu kavi, tämä on niku koušši kopp, see on nagu kopsik; Lu enne õltii puizõt kaviᴅ ennemalt olid puust kopad; J kaavi õli ühess puuss tehtü kopp oli (koos varrega) ühest puust tehtud; Lu kavi õli puussa kaivõttu, rohkaapii õli tehtü leppä puussa kopp oli puust õõnestatud, enamasti oli tehtud lepapuust; M vettä võttaas kavila, se on tšihvaa vettä (Len. 266) vett võetakse kopaga, see on kuuma vett; Lu löülüä viskazimma kaviikaa leili viskasime kopaga; Lu olutta mätettii kaviikaa õlut ammutati kopaga; Lu olut kavi õli puussa kaivattu õllekopp oli puust õõnestatud; Li puu kavi on varrõõkaa puukopp (puust kopp) on varrega. – Vt. ka puu-, õlut-.

kavik/ka (R-Lön.), g. -aa kopake ковшик; kavikalla kattilaa (Lön. 698) rl. kopakesega katlasse.

kavot/taa Lu Li J (K-Ahl.), (sõnatüvi основа слова:) kavo- J-Must., pr. -an Lu -õn Li, imperf. -in Lu 1. kaotada терять, по-; K tšennät tšöütti, ne kavotti, rätet uhtõi, ne upotti (Ahl. 106) rl. pastlad köitis (kokku), need kaotas, uhtus rätid, need uputas; 2. (eemale v. kõrvale) hoiduda, (kedagi v. midagi) vältida избе-

г/ать, -нуть, остере/гаться, -чься; Lu miä kavotan sitä inemissä ma väldin seda inimest; Lu miä kavotan neijee inemiziekaa mennä ühtee ma hoidun nende inimestega kokku saamast; Lu miä kavotan sitä tehä ma hoidun seda tegemast. – Vt. ka kaarata, kaartaa, kaartiissa, kalttiissa.

kavotu/ᴢ Lu, g. -hsõõ: -sõõ Lu ettevaatus осторожность; miä hülkäzin kõik kavotusõᴅ i menin ma hülgasin kogu ettevaatuse ja läksin.

kavva, kavvaa vt. kauvaa.

kavvassua vt. kavassua.

kaõ¹ Lu Li Ra J-Must. J-Tsv. kaaõ Lu, g. kaõõ Lu J kaõ J kattõõ J-Must. kae бельмо; Lu ku silmä pillauʙ, silmää kazvoʙ kaõ kui silm saab vigastada, (siis) kasvab silma(le) kae; Lu kaaõ kazvi, silmiijee kazvivaᴅ kaaõᴅ, vanalt on kehno praavittaa kaaõtta kae kasvas, silmadele (silmadesse) kasvasid kaed, vanalt on halb kaed ravida; J tämä on kõikkina slepoi, kaõd mõlõpiis silmiiᴢ ta on täiesti pime, kae on mõlemas silmas.

kaõ² J-Tsv., g. kaõõ (odra)okas ость (ячменя); tšagolõõ meni kaõ kurkkuu (ku tšako hülkääb laulomõss) käole läks odraokas kurku (kui kägu lakkab kukkumast).

kaxe vt. kahsi.

ke- vt. ka tše-.

kebje Kr kerge лёгкий.

kedr/a M -õ Lu J-Tsv., g. -aa J = kedr-puu; Lu kedrõ puu seedripuu.

kedr-puu (J-Tsv.) seedripuu, seeder кедровое дерево, кедр; rissi tehtü kedr-puuss rist (on) tehtud seedripuust.

kee¹ vt. tšen.

kee² J (kiigelaulu refräänielement элемент рефрена в качельной песне); lee, lee, leekku, kee, kee, keekku.

keekkar/a Li, g. -aa 1. (värtna) ketas прясло (веретена); värttänää keekkara, keekkara piäʙ värttänää tšiin vintaakaa värtna ketas, ketas hoiab (peab) värtnat vindiga kinni; 2. puuketas деревянный диск.

keekku J: lee, lee, leekku, kee, kee, keekku (kiigelaulu algusvärsid).

ḱeerikku vt. kerriku.

keevel/i J-Tsv., g. -ii suli; kavalpea пройдоха; хитрец.

keh/ata M Lu Li (K-Al. P Ra J-Tsv. Ku) kõhata (Lu Ra), pr. -taan K M Lu Li J, imperf. -tazin M Lu 1. viitsida желать, хотеть, не лениться (обычно в отрицательной форме); Lu tämä õli nii laiska, tšärpäsiije eneltä ajjaa ep kehannuᴅ ta oli nii laisk, (et) kärbseid(ki) ei viitsinud eneselt ära ajada; P lurjuz ep kehtaa tehä mitäiᴅ, vaatab üli aizaa niku pero opõnõ laiskvorst ei viitsi midagi teha, vaatab üle aisa nagu peru hobune; Ra laiskõ inimin, täm vaa laizguttõõʙ, ep kehtaa tehä tüütä laisk inimene, ta ainult laiskleb, ei viitsi tööd teha; Lu em miε kehtaa sinuukaa nõissa võittõõmaa ei ma viitsi sinuga jõudu katsuma hakata; Lu ku kehtaaᴅ, nii mene kui viitsid, siis mine; J tšen sitä boltuška kehtaap kuunõll kes seda lobasuud viitsib kuulata; 2. tavatseda, suvatseda иметь обыкновение, соизвол/ять, -ить; Lu mõnikõᴢ noori on uhkaa, kehtaaʙ vanõpaa ent õpõttaa mõni noor on uhke, tavatseb endast vanemat õpetada; J koirusõõ peräss ep kehta menne, kuhõ lähetetä laiskuse pärast ei viitsi minna, kuhu saadetakse; 3. saada, suuta, jaksata мочь, с-; быть в силах, быть в состоянии (обычно в отрицательной форме); Lu täll on nii kaŋkia kagla, ep kehtaa päätä vääntää tal on kael nii kange (tal on nii kange kael), ei saa pead pöörata; Lu ku õlõd vana, et kõhtaa häülüä, vanad jalgad eväd mee eteeᴢ kui oled vana, (siis sa) ei suuda käia, vanad jalad ei lähe edasi; J vai siä t kehta tallõt, ku jõka minutti kompõssõõᴅ kas sa ei jaksa kõndida, et iga minut komistad?; 4. kesta, vastu pidada продержаться; M lavvaakatto ep kehtaa ni kaukaa laudkatus ei pea nii kaua vastu.

keh/no Kett. K P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (U L) -n K ḱehno J Ku kõhno, g. -noo K Lu J I 1. halb, paha; vilets, kehv плохой, дурной, скверный, скудный, худой, слабый; Lu inemizel on kahs tappaa: üvä i kehno inimesel on kaks loomust: hea ja halb; M üväd on koolluuᴅ, jäännüüd [sic!] on kehnoᴅ kk. head on surnud, jäänud on (ainult) halvad; M vanapalõõ poigalõõ antõ üvää opõzõõ, tõizõlõõ vähä kehnopaa, kõlmattomalõõ kõikkinaa kehnoo (Set. 1) vanimale pojale andis hea hobuse, teisele veidi halvema, kolmandale sootuks halva; Li kehno tapa inotõb i lustii tütöö halvad kombed teevad ilusagi tüdruku vastumeelseks; M elä äńtšää kehnoa ińehmiissä ära puutu halba inimest; M I kehno inehmine ~ Kõ kehno inehmiin ~ Lu Li kehno inemin ~ Ra kehno inimin halb inimene; M üvä elo ińehmiissä ilogoitaʙ, a kehno elo päiväzä vaas̆saa vanagoitaʙ vs. hea elu rõõmustab inimest, aga halb elu teeb päevas vaksa vanemaks; M meńä voon õli kehno voosi möödunud aasta(l) oli halb aasta; Lu ku päivä laskõõb i punõtiʙ, se tääp kehnoa ilmaa kui päike loojub ja punetab, see ennustab halba ilma; Lu ko rihez oŋ kehno luhti, siz miä avvaan uhzõõ vai akkunaa kui toas on halb õhk, siis ma avan ukse või akna; Lu nain on kehnoo tervüükaa naine on kehva tervisega; Lu mill on kehno mälehtüᴢ mul on kehv mälu; Lu ampajeekaa on kehno kaupp, alumaizõd evät kestä hammastega on kehv lugu, alumised ei pea vastu; Lu ammaz vizgattii üli pää ahjoo pääl i jutõltii: kehnot poiᴢ, rautazõt sihhaa hammas visati üle pea ahjule ja öeldi: viletsad ära, raudsed asemele; S kehnopat sõvat pantii päälee viletsamad rõivad pandi selga; Li tänävootta õli kehno ailipüüttö tänavu oli kehv räimepüük; M unõkkaa pääkaa on kehno tehä tüütä unise peaga on halb tööd teha; M vai sillõ on koton kehno kas sul on kodus halb?; Lu kehno on tervüü perässä tervise poolest on (asi) halb; I kehno li sillõ, liittsa algaʙ valkõhtussaɢ kas sul on halb (olla), (et) nägu hakkab valgeks minema?; I men̆nii mettsää, i millõõ tuli jo kehno läksin metsa, ja mul hakkas juba halb (= algasid valud); 2. subst. halb, paha зло, худо; M täm pajatti, što tehtii paĺĺo kehnua ta rääkis, et (posimisega) tehti palju halba; Lu kõikkõa võib ühes perreez õlla, üvvää i kehnoa kõike võib ühes peres olla, head ja halba; 3. kõhn, lahja тощий, худой; M jumala tšüzüp surmalta: missi siä nii kehno õõt jumal küsib surmalt: miks sa nii kõhn oled?; M ai ku on kehno: luu ja nahka oi, küll on kõhn: (nagu) luu ja nahk; M kase nii on kehno niku surmaa kuttsõri kk. see on nii kõhn nagu surmakutsar; 4. lahja, vesine водянистый, жидкий, слабый; M õlut tuli kehnossi õlu lahtus (õlu muutus lahjaks); 5. vanapagan, vanakuri нечистый, чёрт; I kehnoo jältšilöilee puuttujee sattusin vana-

kurja jälgedele; ■ Lu ku kehnoo silmääkaa inemin tuõb vassaa, sis kazel on kehno vasuᴢ, ep saa mennä tüχ́ χ́ ee, a ku meeᴅ, tuõʙ õnnõtuᴢ kui paha silmaga inimene tuleb vastu, siis on see halb enne, ei tohi tööle minna, aga kui lähed, tuleb õnnetus; M nät ku tuli kehno tunni, etti piti nikastuttaa tšäsi, nüd en saa mit̆täit tehä näe, kuidas tuli õnnetu juhus, et pidi(n) nikastama käe, nüüd ei saa (ma) midagi teha; Lu tämä õli kuzõss kehno tal oli põiepõletik; Li teeb kehnoa ajab iiveldama.

kehnokkõi/n K L M J-Tsv., g. -zõõ J dem. 1. kehv(ake), vilets(ake), armetu плохонький, жалкий, никудышный; L ep se minu miez õlõ tšenniit ko kehnokkõin portnoi ei see minu mees ole keegi (muu) kui kehv(ake) rätsep; M pah̆hain, kehnokkõin koto armetu, vilets maja; J mokomõll tšülmell kehnokkõiŋ kauhtõm pääll niisuguse külmaga vilets kaftan seljas; 2. kõhn(uke), kõhetu(ke) худой, худенький; M kehnokkõin lahs kõhnuke laps; M kehnokkõin tütterikko kõhetu tüdruk.

kehnos/si K P M Kõ Lu Li J I ḱehnossi J-Tsv. -s M Kõ Lu kõhnossi M -siɢ I halvasti; viletsalt плохо; худо, скверно; Lu ai ko miä tein kehnossi oi kui halvasti ma tegin!; Kõ tšenniiᴅ kehnoss minuss pajatti keegi rääkis minust halvasti; M siä entä nii kehnossi piäᴅ sa käitud nii halvasti; Lu haiso kehnossi haises halvasti; P täll aźźad menevät kehnossi, liukuvad allõ-mäjee tal lähevad asjad halvasti, libisevad allamäge; Lu nii kõvass kehnoss lauloʙ, što nõisi kõrvie vaivattamaa laulab nii (väga) halvasti, et kõrvad hakkasid valutama; Lu tämä kehnossi näeʙ ta näeb halvasti; M miε mälestän kõhnossi ma mäletan halvasti; Kõ no siäll taas söötettii kehnoss no seal jälle söödeti halvasti; K elän kehnossi saunas kojomilttizeᴢ elan viletsalt mingisuguses saunas; Lu kui võiᴅ. – ai ku kehnossi kuidas (su) tervis on? – Oi kui vilets!

kehnotapõn Lu = kehnotavallin; kehnotapõn inemin halva iseloomuga inimene.

kehnotavalli/n Po Lu -in Po halva iseloomuga с дурным характером, недоброжелательный; Lu kehnotavallin, pagan inemin, se reistaaʙ, ku meeb umalaa halva iseloomuga, tige inimene, see märatseb, kui jääb purju.

kehwe vt. tševäᴅ.

kehvel/i Lu J, g. -ii Lu J kehvel, leetseljak, meremadalik мель, прибрежное мелководье; Lu meree süämez on matala, kutsutaa kehveli meres on madalik, kutsutakse kehvliks; Lu kuza eb õõ tšivviä, a ol liivaa, se on kehveli (meremadalik,) kus ei ole kive, aga on liiv, see on kehvel; Lu on liiva kehveliᴅ on liivaleetseljakud; Lu veen alan kehveli veealune kehvel; Lu kehvelii arja kehvli hari. – Vt. ka väli-.

keikahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an: -n J, imperf. -azin: -zin J mom. (üles) hüpata вскочить; heittü de keikahtas säńńült üleᴢ kohkus ja hüppas sängist üles.

keik/kaa (M-Set.), pr. -an M, imperf. -kazin hüpelda, kekselda подпрыгивать, скакать; talvõlla hakonna halizõb, tševäällä jänessennä keikab. kori (Set. 18) mõist. talvel magab (mahalangenud) puutüvena, kevadel hüpleb jänesena? – Paat. – Vt. ka keitsata.

ḱeik/kua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -kuzin J = keikkaa; õõ rauhõᴢ, elä ḱeiku ole rahulikult (= püsi paigal), ära hüple.

keikkumizi J-Tsv. hüpeldes, kekseldes вприпрыжку; peened lahzõd rohkap joossa keikkumizi väikesed lapsed jooksevad rohkem kekseldes.

keit/sata Lu Li -sõt J-Tsv., pr. -tsaan Lu Li J, imperf. -tsazin Lu Li -tsõzin J 1. keksida, kekselda, hüpelda скакать, подпрыгивать; Lu nii keittsazin, što väsüzin keksisin nii, et väsisin; J tervenäize päivää keittsaap kujall, ebõõ aika tull i süümä terve päeva keksleb õues, ei ole aega söömagi tulla; 2. vallatleda, vallatust teha шалить; Li lahzõt keitsataa lapsed vallatlevad; Li ep piä keitsata ei tohi vallatust teha; Lu siä õõt keittsaaja sina oled vallatleja. – Vt. ka keikkaa, keikkua.

keit/to Lu J-Tsv., g. -oo J keetmine, keet; keedus варка; варево; Lu jagõtaa keitoss kalojõ jagatakse keeduks kalu; J lehmiijõ keitto jo on valmiᴢ lehmade keedus on juba valmis.

keittäj/ä Ja-Len., g. -ää kokk повар.

keit/tää K V Lu Li Ra J (Kõ-Len.) -tä ~ tšeittää J Кейття Pal.2, pr. -än Li J -en ~ tšeitän J, imperf. -in J 1. keeta варить; V suppii piti keittää suppi pidi keetma; Ra kiisselvesi pantii tšihumaa i nii kavva keitettii, kui meni jämmiässi kiislivesi pandi keema ja keedeti nii kaua, kuni läks paksuks (= kees kiisliks); J maam jo keitep suuruss ema keedab juba hommikusööki; J pettšeläka survota keitettüit maamunii(t) nuiaga tambitakse keedetud kartuleid; Li mikä on keittämättä, se on toorõ mis on keetmata, see on toores; 2. (õlut) pruulida варить пиво; K keitettii õlutta õzrõissa pruuliti õlut otradest; Li ku isä keitti olutta, siz nagassa alki nirissä kui isa pruulis õlut, siis hakkas nagast nirisema; J ilm umalaa olutt evät keit ilma humalata õlut ei pruuli(ta); J olutt õli ikä taloš tšeitettü õlut oli igas talus pruulitud; J olu keittejõ õllepruulija; 3. keevitada свари/вать, -ть (о металле); J seṕṕ keitti kahs rauta ühtee sepp keevitas kaks rauda kokku (ühte).

keittäü/ssä Li, pr. -ʙ, imperf. -zi (pehmeks v. valmis) keeda вариться, с-; tämä tšiiree keittäüʙ see (= kabatšokk) keeb ruttu (pehmeks).

keiwi vt. tšivi.

kekoittaa [< sm]: kek̆koittaa Ma hunnikutena, hunnikute kaupa кучами. – Vt. ka kogoittaa.

keksut/taa: J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J tippida, sibada, käia lühikeste sammudega семенить.

keksut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← keksuttaa; kats, vana inimin, a vet ku keksuttõõp tallõt vaata, vana inimene, aga küll alles sibab käia.

kel/a Lu, g. -aa võrgukupp поплавок (сети).

kelk/ka M Lu Li J -kõ Lu -k ~ ḱelkk J-Tsv. tšelkka (Lu), g. -aa M Lu Li J ḱelkaa J kelk; palgikelk салазки, санки; дровни; Lu lahzõᴅ ĺuukuvaᴅ kelkaakaa lapsed sõidavad kelguga; J issu ḱelkõlõ, miä liugutõn istu kelgule, ma sõidutan; J iiri raukka meeb mettsää, peen kelkka peräᴢ (muinasjutust:) hiir vaeseke läheb metsa, väike kelk järel; M lait́joo takann on kelkka ree taga on palgikelk; Lu taka kelkka pannaa lait́joosõõ rihmaakaa tšiini, risikkoo palgikelk pannakse ree külge köiega kinni, ristamisi; Lu tämä tõi potku kelkaakaa minnua läpi tšülää ta tõi tõukekelguga mind läbi küla; ■ Lu mokom inemin, kumpa tahop kõikiil õlla üvä, i kõikkii panõtõlla, .. sitä jutõllaa lepo kelkkõ niisugune inimene, kes tahab kõigiga (kõigile) olla hea ja kõiki taga rääkida, .. selle kohta öeldakse l. k. (= libekeel). – Vt. ka meri-, potku-, taka-, vesi-.

kelk/ko M, g. -oo kelk салазки, санки. – Vt. ka tšivi-.

kell/i J (Lu), hrl. pl. -iᴅ Lu J munand, munandid vulg. muna, munad яйца мошонка (половой орган); Lu meez eläjäl õltii kelliᴅ meesterahval on (olid) munandid; Lu õpõzõl toož õltii kelliᴅ (täkk)hobusel on (olid) ka munandid; J sitä bõõ kuultu, jot tšülä ärtš õllõiz ühe kellika seda ei ole kuuldud, et küla härg oleks ühe munaga; J ku bõõ mitä teh́h́e, ni kaali kelliit kk. kui pole midagi teha, siis laku mune; J tühjä tetšemä dalisko kellii kaalima, see on ühssama kk. tühja (tööd) tegema või mune lakkuma, see on üks ja sama; Lu boranaa kellid jäära munandid. – Vt. ka kellä, kotikko.

kello-buju Lu kellpoi буй-колокол; kello-buju, ku tomakk onõ, sis tämä tääʙ kellpoi, kui on udu, siis see annab märku.

kellõr/i J, g. -ii J 1. kelder погреб; 2. panipaik кладовая; tšell ebõõ kellõria, neet pietä riissoit kammõriᴢ kel pole panipaika, need hoiavad (töö)riistu (maja teises otsas olevas küttekoldeta) toas.

kell/ä M-Set., g. -ää (orig.: miehen kalu). – Vt. ka kelli.

kelme/ssi ~ -šši I, g. -sii küün сарай для сена, сенник. – Vt. ka katoᴢ, katušši.

kelmis/so Pi M-Set. keĺmisso (P) kõlmisso K-Ahl. (Al.), g. -oo M = kladovo; P a peremmiez meni takaa i ajattõli etti tšeńielep koira meni keĺmissuo aga peremees läks järele ja mõtles, et kellegi koer läks sahvrisse.

keltakukka vt. kõltakukka.

kelvata vt. kõlvata.

ken vt. tšen.

ken/a¹ Lu J I, g. -aa Lu J -a J 1. kena, ilus миловидный, хорошенький, пригожий; I a naizikko, tämä vaattõ i juttõõʙ: mikä kena lahsi on silla aga naine, tema vaatas ja ütleb: kui (mis) kena laps sul on; Lu kena inemin kena inimene; I kena paikka kena paik; Lu kena poika ilus poiss; Lu kena tüttö ilus tüdruk; Lu kena õpõin ilus hobune; I kenad ĺeĺoᴅ ilusad lilled; 2. J-Tsv. sale, sihvakas стройный; J med́d́e tüttö kenap ted́d́e tüttöä meie tüdruk on teie tüdrukust sihvakam; 3. J-Tsv. edev, keigarlik франтовской, щеголеватый; J kats mit kenad ja uhkat poigõᴅ vaat, kui (mis) edevad ja uhked poisid. – Vt. ka kenukkõinõ.

ken/a² P ḱena K, g. -aa 1. (talvine) puupallimäng; (puupallimängus kasutatav) puupall (зимняя) игра в шары; деревянный шар (в этой игре); P kenaa mänd́ittii talvõll; õli mokoma puinõ muna; ku algõttii mäntšiä, siz iestää vizgattii keppi; tšen kõikkõa litšepälle jäi, se jäi sis kenaa ajamaa puupallimängu mängiti talvel; oli niisugune puust muna; kui hakati mängima, siis esmalt visati kepp(i); kes kõige ligemale jäi, see jäi siis puupalli ajama; 2. kurn, kurnimäng; viiest pulgast laotud kurnipesa, -linn рюхи, игра в рюхи (в городки); фигура из сложенных рюх, чурок в этой игре; K pojod i vanad mäntšizivät ḱenaa poisid ja vana(mehe)d mängisid kurni; K üφs lühüd bipka pantii alaa, i kahs bokkõmii päälee, i üφs õli tagaa, i vijjes pantii päälee; nii tehtii ḱena üks lühike kurnipulk pandi alla ja kaks küliti peale, ja üks oli taga, ja viies pandi peale; nii tehti kurnipesa. – Vt. ka katška, kiila, kuli, kulikiila, kulli¹.

ḱena-ḱeppi K kurnikepp, -kaigas палка, бита при игре в рюхи; jõka inehmizell on kahs ḱena-ḱeppiä igal inimesel on (kurnimängus) kaks kurnikeppi. – Vt. ka kali.

kenass/i: -iɢ I kenasti, ilusasti хорошо, красиво; põli tämä kenassiɢ see põles kenasti; on mokoma inehmin, tämä suv̆vaaʙ kenassiɢ pajattaaɢ sin̆nuu eezä, a meep tõisõõ paikkaa, tõizõl viisii pajataʙ on niisugune inimene, ta armastab sinu (silme) ees ilusasti rääkida, aga läheb teise paika, (seal) räägib teistviisi.

kenas/sua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J kenaks muutuda, kaunineda хорошеть, по-; õli laihukkõin, a nüt nät ku kenassu oli kõhnuke, aga nüüd, näe, kui kenaks on muutunud.

kenatu/ᴢ [< e?] J-Tsv., g. -hsõõ [?]: -zõ J kenadus миловидность.

keŋget/tää Ku, pr. -än, imperf. -in kängitseda обу/вать; -ть; oikia jalkᴀ tarviz enstää keŋgettää, too eväd mee assiad laatuu parem jalg on tarvis enne kängitseda, muidu ei lähe asjad hästi.

keŋgur/i J-Tsv., g. -ii J känguru кенгуру; tämä paĺtooll oŋ keŋgurii nahgõss vorotńikk tema palitul on kängurunahast krae.

keŋki Ku (ei)keegi никто; varis ko b vaakkuiᴢ, keŋki pessää ep t́śiitäiᴢ vs. kui vares ei vaaguks, ei teaks keegi pesa.

keŋḱä vt. tšentšä.

kenn, ḱenn vt. tšen.

kenzelipuu Lu laeva emapuu, kiil киль.

kenukkõi/nõ I, g. -zõõ kenake, ilusake хорошенький. – Vt. ka kena¹.

kepertee/ssä: -ss J-Tsv., pr. -n, imperf. -zin = kepertellä.

keperte/llä: -ll J-Tsv., pr. -len: -en J, imperf. -lin J püherdada валяться, барахтаться; ujujõd alassi kepertellä liivõᴢ ujujad püherdavad alasti liivas.

kepii-pää J-Tsv. kepinupp набалдашник.

kepik/ko Kõ, g. -oo = kepikkõin; piäʙ tõmmata maassa pikkarain kepikko tuleb võtta (tõmmata) maast väike kepike.

kepikkõi/n (P Li) ḱepikkõin J-Tsv., g. -zõõ Li ḱepikkõizõ J kepike жёрдочка, палочка, колышек; J hoz miltäin ni buit ḱepikkõin õllõis tšäeᴢ, a to et pääs koiriiss lahti oleks kas või mingisugune kepike(gi) käes, (aga) muidu (sa) ei pääse koerte käest (ei pääse koertest lahti). – Vt. ka kepükkõin.

kepk/a Lu (I), g. -aa Lu kebgaa I sonimüts кепка; Lu elä mee kepkaakaa, paa karva-šaapka ära mine sonimütsiga, pane karvamüts (pähe); I päässä võtti kebgaa poiᴢ võttis sonimütsi peast (ära). – Vt. ka kipka.

kep/pi Kett. K L P M Kõ Po Lu Li Ra J I Ku ḱeppi K J-Tsv. tšeppi Set. Кеппи Tum., g. -ii K L P M Kõ Lu Li J kep̆pii M Kõ I ḱepii J tšepii Set. kepp; varb палка; жердь; J sai vanassi, ilm ḱeppiä jo bi häülü jäi (sai) vanaks, ilma kepita juba (enam) ei käi; K kellᴀ̈ mitäkkɪ, a kerrääläizel keppiä vs. kellel mis (midagi), aga kerjusel (on) kepp; Lu suvvaat siä minnua niku koira keppiä kk. sa armastad mind nagu koer keppi; Lu herra alki starikkaa kepilää seltšää müü lüüvvä mõisahärra hakkas taati kepiga mööda selga peksma; M meitä lüvväs keppilöillä meid pekstakse keppidega; Li siiz antõ dubinaa, keppiä gorbaasõõ, seltšää siis andis (kubjas) malakaga, kepiga vastu küüru, selga; M niitii õtsat siot keppiisee, kui algat kut̆toa (lõime)niidi otsad seod kepi külge, kui hakkad (kangast) kuduma; I kahs tšiv̆viä õli, i keppi tšehsi-paikkaza, kaissa kepissä piät tšiin i javotad javoja kaks kivi oli (käsikivil), ja kepp keskpaigas, sellest kepist hoiad kinni ja jahvatad jahu; Li elä tee nii lühhüitä keppiä erneilee ära tee hernestele nii lühikesi keppe; M jõka poolõᴢ kõlmii palikoo, kõlmii kep̆pii (sõimel on) igas küljes kolm pulka, kolm varba; Lu pisozaitõ on tehtü keppiissä, õtsad on teräväᴅ, pisäʙ pistandaed on tehtud varbadest, otsad on teravad, torgib; Lu suksii kepid i remeniᴅ suusakepid ja -rihmad; M javotšivee keppi käsikivi kepp; Li turpaa kepiᴅ, keppi kepiissaa on turpaa väli redelipulgad, pulgast pulgani on redeli(pulga)vahe; J roottši keppi aiateivas; hernekepp; J peentõr kepiᴅ hernekepid; Lu kepii rutška kepi käepide. – Vt. ka alku-, ammas-, barabana-, birkka-, dubina-, flaagaa-, ḱena-, leppä-, mao-, naaperti-, napa-, niisi-, nõito-, nältšä-, puu-, rauta-, rulla-, süli-, tee-, tšiinitüs-, turvas-, umala-, varjo-, õttsa-.

keppi-ai/ta: -t J-Tsv. varbaed, -tara, pistandaed изгородь из жердей, колышков.

keppi/ne (M), g. -zee kepist, keppidest, kepp- из палок, из кольев, палочный; panidorat kazvaaz jo suurõpassi, siz neilee paamma keppizet külväᴅ (kui) tomatid kasvavad juba suuremaks, siis paneme neile kepptoed.

ḱeps J-Tsv. hopp, hopsti прыг.

kepükkõi/n M, g. -zõõ = kepikkõin; anna millõ pikkarain kepükkõin anna mulle väike kepike.

kera Ku ka, samuti тоже; a kissᴀ kuuli i meni kera mettsää aga kass kuulis ja läks ka metsa; siz vunukk ott́śɪ kera baabuškaa külkiissᴀ̈ kiini siis lapselaps võttis ka vanaemal ümbert (külgedest) kinni; silmurüzät kera on ka silmurüsad on (olemas).

kerall/a: -ᴀ Ku = kera; miä likemmäs karrua kerallᴀ mätt́śiin, siz ampuziŋ kolmannee kerraa mina tungi(si)n ka karule lähemale, siis tulistasin kolmandat korda (kolmanda korra); peremmeez noisɪ kerallᴀ rahoitᴀ küsümää nuumerissᴀ i süümiziissᴀ̈ i juumiziissᴀ peremees hakkas ka raha küsima numbritoa ja söökide ning jookide eest.

kerallõ Ku kaasa с собой; süümized oli otettu kerallõ söögid olid kaasa võetud.

kerensko/i M: vot kerenskoi rahad õltii vaat, olid kerenski rahad.

ker/gitä (P Kõ), pr. -kiän P, imperf. -kizin = kerkiissä; P kerkiäp gruoχata jõuab (sarjaga) tuulata.

kerit/sellä: -sell J-Tsv., pr. -tselen: -tseen J, imperf. -tselin frekv. pügada, niita (lambaid) стричь (овец); naapuris keritsellä lampai(t) naabri juures pügatakse lambaid.

kerit/tsää Ra Ku -tsä J-Tsv., pr. -sen J, imperf. -sin J pügada стричь, подстригать; сбри/вать, -ть; Ra alkukuut tavotõttii lampait kerittsää oli tavaks noores kuus lambaid pügada; Ku kahs kertaa kezäz ain keritsätt́śii lampaita ikka kaks korda suve jooksul (suves) pügati lambaid; J tämä makaz ja mees kerittsi ivuusõᴅ ta (= naine) magas ja mees pügas (tal) juuksed (maha); J tšell om pää keritsettü, kutsuta muli-päässi kellel on pea (kiilaks) pügatud, (seda) kutsutakse nudipeaks; J nütt om mooᴅ, jot uzat keritsetä väĺĺä nüüd on mood, et vuntsid pügatakse ära; J heenot kuuzõd ad́d́õz on lofkossi keritsettü väikesed kuused aias on korralikult (oskuslikult) pügatud.

kerit/ä J, pr. -sen J, imperf. -sin J = kerittsää; J täll tarvis karvat keritä vällää tal on tarvis karvad ära pügada; ■ J kerittü perze (sõimusõna:) pöetud perse; a kerittü perze se on põlloo säŋki aga pöetud perse, see on kõrrepõld.

kerka vt. kõrkõa.

kerket/ellä ~ ḱerḱetellä J, pr. -telen: -teen J, imperf. -telin frekv. ← kerkettää.

kerket/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in = kerkittää; opõin eb või tõmmõt koorõma, kerket vähäize hobune ei suuda koormat tõmmata, kergenda veidi.

kerkeäliha Lu kops(ud) лёгкое, лёгкие. – Vt. ka kerkiäin, kerküᴢ.

kerkeämeelelin Lu kerge aruga, poole aruga полуумный, глупый; kerkeämeelelin inemin vai poolmeelelin kerge aruga inimene või poole aruga. – Vt. ka kerkiä-meelin.

ḱerḱeü/ᴢ: -s J-Tsv., g. -ü [?]: -see J kergus; kergendus лёгкость; облегчение; õli läsiv, nütt jo tuli ḱerḱeüs oli haige, nüüd tuli juba kergendus. – Vt. ka ḱerkitüᴢ, ḱerküᴢ.

kerki/issä Lu Li (Ra), pr. -in Li Ra -n Lu Li, imperf. -izin: -zin Lu Ra jõuda (ajaliselt) успе/-вать, -ть; Lu millä piäp tänä poolõssi päivässi kerkiissä tüχ́ χ́ ee mul tuleb täna lõunaks (keskpäevaks) tööle jõuda; Lu mill on paha meeli, što en kerkinüd ommaa aikaa mennä, müühässüzin mul on paha meel, et (ma) ei jõudnud õigel ajal minna, hilinesin; Li tänävä miä en kerkiinnü sitä tehä täna ma ei jõudnud seda teha; Lu kerkis tämä tull vaa näjjee tüvvee, tuli maai·lmaa suur sää vaevalt (aga) jõudis ta tulla nende juurde, (kui) puhkes (tuli) ilmatu suur torm; Li rüiskõvvaizõs kala kerkiʙ tšühseessä, a vot saijjõkõvvaizõs, sis toorõ kala ep kerki tšühseessä rukkileivatainast koorikus (= pirukas) jõuab kala küpseda, aga vaat saiatainast koorikus, siis toores kala ei jõua küpseda. – Vt. ka kergitä.

ḱerḱikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ ~ -zõ J dem. ker-ge(ke) лёгкий, лёгонький; isä, tee millõ kerkikkõin tširveᴢ isa, tee mulle kerge(ke) kirves.

ḱerkis/sää: -sä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J = kerkittää; tšäid entes pehkoi takann ḱerkissemäᴢ (kas) käisid end põõsaste taga kergendamas?

ḱerkis/süä J-Tsv., pr. -ün J, imperf. -süzin J end kergendada облегч/аться, -иться.

kerkiste Kr pastor пастор.

kerkit/tää Lu ḱerkittä J-Tsv., pr. -än Lu ḱerki-

ten J, imperf. -in Lu ḱerkitin J kergendada облегч/ать, -ить; Lu miä võtin enelee raŋkaa pusii seltšää, piäp kerkittää ma võtsin endale raske koti selga, peab kergendama; J ḱerkit koorõma, siiz opõin tõmpap tämä ülez mättšiä kergenda koormat, siis tõmbab hobune selle mäest üles; J jumalikkõin, ḱerkit hot siä minu raskat eloa jumal(ake), kergenda vähemalt sina(gi) minu rasket elu. – Vt. ka kerkettää, ḱerkissää.

ḱerkitü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -ze J kergendus облегчение. – Vt. ka ḱerḱeüᴢ.

kerk/iä¹ P M Kõ Lu Ra J (Li) ḱerḱiä M J -ia J-Must. -eä M Kõ Lu J (L) -ää Lu J -ä ~ ḱerkä ~ ḱerḱä J-Tsv., g. -iä: -ää ~ -ä J kerge лёгкий; Lu se on kerkeä kantamuᴢ see on kerge kandam; Lu tuim vesi on kerkeäpi ku soolanõ mage vesi on kergem kui soolane; Lu tšezäl tšäüb inemin kerkiäs sõvaᴢ suvel käib inimene kerges riides; M tšentšä õli kerkiä tšentšimüᴢ pastel oli kerge jalanõu; Ra pokkoinikal lugõtõllaa: makkaa maata kerkiät surnule itketakse: maga kerges mullas; J jõka inimin etsib enelles ḱerkät eloa iga inimene otsib enesele kerget elu; Lu kerkiä tüü, kerkiä ammatti kerge töö, kerge amet; Kõ juõlla on kerkiäp kui tehä öelda on kergem kui teha; P gruoχata on kerkiä tuulata on kerge; ■ Lu noorikko on kerkiä laajaa pruut on kergemeelne (kerget laadi); J ḱerkä meeleka kergemeelne; kerge aruga, poole aruga; J kummaa tšeeli on ḱerḱiäpi rl. kumma keel on kergem (= kärmem); J nii oŋ kerkä jalgaka inimin on nii kerge jalaga (= kärme) inimene; J kerkä jalgõlõ kärme, kergejalgne; J ḱerkä tšäeka osav(a käega), lahtiste v. kuldsete kätega; J alki kerkäss tšäess torguitta: pääsi rikkassi tal oli kauplema hakkamisel õnnelik käsi: sai rikkaks; M kerkiä tšäsi helde(käeline); J kerkä pääka (= üvä pääka) lahtise peaga (= hea peaga); J kerkä int soodus hind; M nüd on kerkiä aisu nüüd on (toas) värske (kerge) õhk; Lu kerkeä tubakka poetubakas; Lu kerkeä liha kops.

kerki/ä² (Lu-Must.), g. -ä (humala) väät [?] стебель [?] (хмеля); isä issub issumilla, poigat pöörivät pöörimillä, tüttäret tüvez i ladvaz. umala kerkiät (Must. 160) mõist. isa istub istmeil, pojad pöörlevad pöörlemispaikadel, tütred tüves ja ladvas? – Humala väädid [?].

kerk/iäin Lu -äin (Lu), hrl. pl. -iäizeᴅ ~ -äizeᴅ Lu kops, pl. kopsud лёгкое, лёгкие; onõ leipäliha, se on kõva, a mikä on pehmiä, se on kerkiäin on maks, see on kõva, aga mis on pehme, see on kops; mahsapiirgaa pannaa mahsa, pannaa kerkiäizeᴅ, pannaa süämuna, siz lassaa kõik läpi lihamašinaa maksapirukasse pannakse maks, pannakse kops(ud), pannakse süda, siis lastakse kõik läbi lihamasina (hakkmasina). – Vt. ka kerkeäliha, kerküᴢ.

kerkiä-meelin Lu kerkää-meeliin ~ kerkämeeliin ~ ḱerkä-meeliine ~ ḱerkä-meeliin J 1. kergemeelne легкомысленный; J aissiä tüttö-park, õõd nii kerkämeeliin niku tuulikko oh sina, tüdruk vaeseke, oled nii kergemeelne nagu tuulepea; 2. kerge aruga, poole aruga полуумный, глупый; Lu tšen pajatab mitä puutuʙ, sitä jutõllaa: kerkiä-meelin kes räägib, mis (aga keelele) juhtub, selle kohta öeldakse: kerge aruga. – Vt. ka kerkeämeelelin.

kerk/iässi ~ ḱerḱiässi M -eässi Li J -ässi ~ ḱerḱässi J-Tsv. kergesti, kergelt легко, без труда, с лёгкостью; J ḱerḱässi tantsiʙ, pajatõʙ, tallaʙ kergelt tantsib, kõneleb, kõnnib; M nii kerkiässi meeʙ, niku lentäiᴢ nii kergelt kõnnib, nagu lendaks; M liika ḱerḱiässi alkõ laulaa hakkas väga kergesti laulma (= oli laululembene); J tämä läsi ruikkoa kerkeässi ta põdes rõugeid kergelt; J väliss aik lähep ḱerḱässi (müütää) vahel möödub (läheb) aeg kiiresti (kergesti mööda).

ḱerku vt. kerriku.

kerkü/ᴢ Lu, hrl. pl. -hseᴅ: -seᴅ Lu = kerkiäin.

ḱerk/üᴢ J-Tsv., g. ḱerküü: -üsee J kergus лёгкость; kuniz noor, sinis ḱerküᴢ kuni (oled) noor, seni (on) kergus (kehas). – Vt. ka ḱerḱeüᴢ.

kerpin vt. tšärpäine.

kerriku ~ ḱerku ~ ḱeerikku Kr kirik церковь. – Vt. ka kirkko, tšerikko.

kerrõlla [?] (J-Must.), (sõnatüvi основа сло-

ва:) kertõõ- J-Must. frekv. (orig.: hivele-, hipo-).

ker̆räi vt. kerääjä.

kerrä/äläin (Ku) -läin Ku, g. -äläizee = kerääjä; kellᴀ̈ mitäkkɪ, a kerrääläizel keppiä vs. kellel mis (midagi), aga kerjusel (on) kepp; t́urmassᴀ i bolnitsassᴀ i surmassᴀ i kerrääläizessᴀ̈ elä keelt́śii vanglast ja haiglast ja surmast ja kerjuseks sattumast ära keeldu (= keegi ei saa kindlalt väita, et ta ei satu vanglasse või haiglasse, et ta ei sure või et ta ei muutu kerjuseks).

kert, kerta, kertᴀ vt. kõrta.

kert/ellä (M-Set. J-Tsv.), pr. -telen: -teen M J, imperf. -telin frekv. ← kerttää; J elä kerttee tšippaat, vihotõᴅ ära puutu haava, ajad vihale.

kert/tää L P M Kõ Po Lu Li J (Kett. K Ja-Len. Ku) -tεä L P -tä J-Tsv. -tääɢ I, pr. -än Kett. K M Kõ Lu Li -en J, imperf. -in M Lu J kert́śin Ku puutuda, puudutada тро/гать, -нуть, касаться, коснуться, прикасаться, прикоснуться; L varaipõõ pellättii neitä rissiit kerttää, etti alpaaʙ varem kardeti neid riste puutuda, et halvab (ära); P elä kertä pliitaa ussa, uχs tiep poppaa (last hoiatatakse:) ära puutu pliidi ust, uks teeb paa (= teeb valu); J kast pirttu putelia veel ebõõ kertettü: surguttši om pääl seda piiritusepudelit pole veel puututud: lakk on peal; Po ùomnikoz nõizõ ülleeᴢ, elä ùottõõ, kõõz ämmä nõsõtaʙ, ku uffõtkoikaa nõizõp kerttämää hommikul tõuse üles, ära oota, millal ämm äratab, kui hakkab potihargiga (potiharkidega) torkima (puutuma); J ai kui on helle, nii ett vaan eb anna kerttää oi kui hell on, nii et ei lase isegi puutuda; Lu siä õõd nii herkka, sinnua ep saa kerttää ni sõnal ni muull sa oled nii hell, sind ei saa puutuda ei sõnaga ega muuga; Kõ min̆nua saunaa pappi ep kertä mind saunahaldjas ei puutu; I minuu aźźoita eläk kert minu asju ära puutu!; L etti kerεäjεä silmä ep kerttäissi rl. (loitsust:) et kerjaja silm ei puudutaks (= ei näeks).

kerttäü/ssä Lu (Li), pr. -n Lu, imperf. -zin Lu aru kaotada, peast segaseks minna помешаться; Lu tämä on päässä vähäizee kerttäünüᴅ, poolmeeline ta on peast väheke põrunud (segaseks läinud), poole aruga; Li tämä on vähäize kerttäünnü ta on natuke napakas.

kerttünnü Lu: süä on kerttünnü süda on nõrk (= väsinud, haige).

kerurgv/i M, g. -ii kirikulipp хоругвь; kerurgviᴅ on tšerikoo risiᴅ, kantaaz ümperi tšerikkoa k-d on kirikulipud (kirikuristid), kantakse ümber kiriku.

ḱerämizi J-Tsv. kerjates, santides нищенствуя, подаяниями (жить); raŋkk oŋ kattsoa inimize pääle, kump süüttiip ḱerämizi raske on vaadata inimese peale, kes toidab end kerjates.

ker/ätä L Kõ Lu (K-Ahl. M-Set. Li Ra) -äte J -ät ~ ḱerät J-Tsv., pr. -ään K M Lu -εän L -rään Lu Li -än Ra J ḱerän J, imperf. -äzin Kõ Lu J ḱeräzin J kerjata просить милостыню, нищенствовать; Lu kerääjä kerrääʙ kerjus kerjab; J keräb leipä jummala nimell kerjab leiba jumala nimel; J räboi vaśk tšäüp kerämeᴢ rõugearmiline Vaska käib kerjamas; J ḱerättüä pala on raŋkk suhõ pissä kerjatud pala on raske suhu pista; L kerättü leipä kerjatud leib.

ker/ääjä Kett. K L P M Kõ Lu J I -εäjä L P ker̆rääjä M -ääje J -äjä M Lu Li J I (Ra) -äi Li Ra J-Tsv. ker̆räi (I) ḱeräi J-Tsv., g. -ääjää Lu J -εäjεä L P -äjää Lu J ḱeräjää J kerjus, kerjaja нищ/ий, -ая; K no tuli kerääjä üöseess tšüsü no tuli kerjus, palus öömaja (küsis ööseks); J kerääjät tšäütii talossa talloosõõ kerjused käisid talust tallu; L boronaa pεäd i jalgaᴅ jagõttii kerεäjiilie oina pea ja jalad jagati kerjustele; P kerääjäll on kisa, kopitab leipää kerjusel on kott, korjab (= kerjab) leiba; I eellä ved́ õli paĺĺo ker̆räitä ennemalt oli ju palju kerjuseid; P pillittäjä kerääjä kerjav pillimees (pilli mängiv kerjus); J kerääjät kaŋkaa kutovaᴅ rl. kerjajad koovad kanga (valmis); L etti kerεäjεä silmä ep kerttäissi rl. (loitsust:) et kerjaja silm ei puudutaks (= ei näeks); J elä ann, jumal, mokoma aika, jot tuõp pann keräjää kotti pihalõ ära anna, jumal, niisugust aega, et tuleb panna kerjusekott õlale; Lu ku tuõp sorraa märtšä lumi, siiz jutõllaa: saap ku kerääjää palojõ kui tuleb laia märga lund, siis öeldakse: sajab nagu kerjuse (leiva)palu; ■ Li kerääjää keppi (mingi tähtkuju). – Vt. ka kerrääläin.

kerääjäi/n (P), g. -zee = kerääjä; jagõttii kõik kerääjäisiile jagati kõik kerjustele.

kesee vt. tšezzee².

kesenn Lu [< is?] pooleli незаконченным, наполовину (остав/лять, -ить); tüü jätti kesenn jättis töö pooleli.

keskiloba (Ku) lauba keskkoht середина лба; siz üheeto·iskümmenennee kerraa ampuziŋ keskilobbaa siis üheteistkümnenda(l) korra(l) tulistasin kesk laupa (lauba keskkohta).

keskimäin vt. tšehsimein.

keskɪpäivä vt. tšehsipäivä.

kesko J-Tsv. indekl. mõõdukas, keskmine, keskmise tugevusega умеренный, средний; kesko tuuli mõõdukas tuul.

keskoi/n Lu, g. -zõõ Lu keskmine, keskmise suurusega средний, средней величины, среднего размера; keskoizõt kalaᴅ keskmise suurusega kalad.

keskol/in Lu J-Tsv. -iin J-Tsv. -lin Li -liin J-Tsv., g. -izee Lu -izõ J keskmine; keskmise suuruse või raskusega; keskmist kasvu средний; средней величины или среднего роста; J kase tširvez ebõ raŋkk epko ḱerkä, õikõ keskolin see kirves ei ole raske ega kerge, õige kesk- mine; Lu on teill keskoliss niglaa on teil keskmise suurusega nõela?; Lu se poika on keskolin inemin see poiss on keskmist kasvu inimene; Li keskollin inemin, eb õõ pagana epku üvä keskmine inimene, ei ole halb (kuri) ega hea; J keskoliiŋ kikki-nenä väliss on õikõ lusti kesk-mine püstnina (= nöbinina) on vahel päris kena.

kesküü vt. tšehs-öö.

kessi vt. tšäsi.

kessee vt. tšezzee¹.

kessää vt. kestää.

keste/essä: [?] -ssä (J-Tsv.), pr. -eʙ, imperf. -ezi vastu pidada носиться (об обуви, одежде); vahvat saappõgõt kauga kestessä tugevad saapad peavad kaua vastu. – Vt. ka kestää.

kesti/issä¹ Lu, pr. -in Lu, imperf. -izin püsida держаться; miä õõn väsünü, što en kestii jalkoil ma olen (nii) väsinud, et ei püsi jalul. – Vt. ka kestää.

kesti/issä²: -ss J-Tsv., pr. -in J, imperf. -izin: -zin J hullata; rabelda, tõugelda шалить, возиться, ёрзать; толкаться; tütöt ko nee kestissä kujall kas need tüdrukud hullavad väljas?; õõ rauhõl, elä kestii ole rahul(ik), ära rabele!

kest/ää Kett. P M Lu (Ra J) -εä P -ä J-Tsv. -ääɢ I kessää (Ku), pr. -än P M Lu Ra -en J, imperf. -in P Lu J 1. (paigal v. mingis asendis v. alles) püsida; (tervena) püsida, vastu pidada держаться, про-, у-; P bluudgassi juõltii i lehmεä, kui ep kestännü karjaza hulkujaks nimetati ka lehma, kui (ta) ei püsinud karjas; M täm ep kestä ühellä tilalla, täm suv̆vaaʙ ain vajõltõlla töitä ta ei püsi ühel töökohal, ta armastab aina vahetada töid (= töökohti); Lu tämä duumaaʙ kestää üheᴢ paikkaa kaugaa ta mõtleb püsida (= elada) ühes kohas kaua; P viskoizlapja serväd õlivad vähezie kõrkõapaᴅ, etti viĺĺa kestäis süämmeᴢ tuulamislabida servad olid natuke kõrgemad, et vili püsiks sees; Lu aluz ep kestä õikaal kursil purjelaev ei püsi õigel kursil; Ku miä jalkoill en kesseᴅ ma ei püsinud jalul; J võd́d́ ivusõt pomadikaa, siis kestevet pissüᴢ võia juukse(i)d pumatiga, siis seisavad (püsivad) püsti; J tuuli avaab uhzõõ avõõ, ep kestä uhš tšiin tuul lööb (avab) ukse lahti, uks ei seisa (püsi) kinni; Lu pantu meel ep kestä vs. (pähe) pandud mõistus ei püsi; M täm̆mää tšäezä rahad evät kestä, täm suv̆vaaʙ hukata paĺĺo rahhaa tema käes raha(d) ei püsi, ta armastab raisata palju raha; I kunniz lõõkku kestäʙ, aina lõõkuttii kuni kiik püsib (= peab vastu, ei purune), aina kiiguti; Lu ampajeekaa on kehno kaupp, alumaizõd evät kestä hammastega on kehv lugu, alumised ei pea vastu; J õlkizõt katot kauga kesteveᴅ õlgkatused peavad kaua vastu; Ra kuusikatto, kuusipäre kestäp kaukõpii kuuselaastudest katus, kuuselaast peab kauem vastu; 2. säilida сохран/яться; -иться; Lu kuivõltaa kestäʙ iivõ kaugaa kuivalt (= kuivatatult) säilib pärm kaua; Lu musikkaa varenja kestäp tervee vuuvvõõ mustikakeedis säilib terve aasta; Lu jääkõz aili kaugaa kestäʙ sveežana külmunud räim säilib kaua värskena. – Vt. ka kesteessä, kestiissä¹.

ket/ti Lu Li J -i [sic!] Lu, g. -ii Lu J kett цепь, цепочка; Li pagana koirõ on kettis tšiini, i vene pietää tooš kettiᴢ, tšiin tige koer on ketis kinni, ja paati hoitakse samuti ketis, kinni; J koira ketti koerakett. – Vt. ka ruĺa-, šturvali-.

ketti-koi/ra: -r J-Tsv. ketikoer цепная собака; ketti-koirõd om paganõᴅ ketikoerad on tige-dad.

ket/to Kett. Len. K-Set. P M, g. -oo: -uo P ket̆too M kile, kirme; (piima)nahk; koorik плёнка; пенка; налёт; P viell on õhukkõin ketto vee peal (veel) on õhuke kirme; M ketto on piimällä nahk on (ahjus hautatud) piimal; M sis tuõp ketto, ketto tuõp kauniissi, siz on drotšona valmiᴢ siis tuleb koorik (peale), koorik muutub ilusaks, siis on (ahjus valmistatud) munaroog valmis.

ket/tu Lu J I, g. -uu Lu = ketto; Lu piimäl on kettu, roopal on kettu (ahjus hautatud) piimal on nahk, pudrul on koorik; Lu kehnol maal perrää vihmaa tuõp kõva kettu pääl, sitä piäp siiz äessää viletsa(le) maa(le) tuleb pärast vihma kõva koorik peale, seda tuleb siis äestada; Lu jõki vesi ajo, kase jääʙ niku kettu maa pääle perrää suurõõ jõki vee jõemuda, see jääb nagu koorik maa peale pärast (jõe) suurvett; Lu jää kettu tuli pääle alusõl, tämä võib upottaa alussa jääkoorik tuli purjelaevale peale, see võib laeva uputada; J marras kettu marrasnahk. – Vt. ka jää-, marras-, piimä-.

keu/la Lu, g. -aa Lu käil, (laeva v. paadi) nina нос (судна или лодки); paatii keula, paatii nenä paadi käil, paadi nina.

kevväällᴀ̈ Ku kevadel весной; kevväällᴀ̈ mahla joozep koivupuussᴀ kevadel jookseb kasest mahl(a).

kev/äittää: -väittää Ku kevaditi весной, вёснами; siz joonitteli kevväittää kuhjaalavoit müütällᴀ̈ pärevakaakaa korjaamas heiniit siis jooksis kevaditi peergkorviga mööda kuhja-

lavasid ja korjas heinu.

keühä, ḱeüh́ä, ḱeüχä vt. köühä.

keühäss, keühässi vt. köühässi.

keühüᴢ, keühüüᴢ vt. köühüüᴢ.

ki- vt. ka tši-.

kiakki vt. kõikki.

kibitk/a P, g. -aa kibitka кибитка; nõizõd issumaa kibitkaz niku mustalaizyõ lahzõd issuvaᴅ hakkad kibitkas istuma, nagu mustlas(t)e lapsed istuvad.

kibr/i Lu (Kõ), g. -ii närvitõmblus lihastes [?] нервный тик мышц [?]; Lu kibri veitti varvass, se on sooni varvas tõmbus krampi (närvitõmblus vedas varvast), see on soon (= soonekramp, murd. soonvedu); ■ Kõ (kuivat) kibriᴅ (mingi nahahaigus lehmal).

kibrinenä Kett. J-Must. 1. J-Must. kipras nina, krimpsnina сморщенный нос; 2. Kett. ninakirtsutaja, pirtsutaja капризник.

kiel vt. tšeeli.

kieltan vt. kõltanõ.

kiesse vt. tšäsi.

kihertä/ssä: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J 1. tuhnida; siblida рыться; 2. endalt midagi maha raputada отрях/иваться, -нуться.

kihert/ää Li (Lu), pr. -ään: -än Li, imperf. -iin: -in Lu 1. nihelda ёрзать; Lu mitä tüü siäl kihertitte, ep saa rauhaa mis te seal nihelesite, ei saa rahu; 2. kihistada хихикать. – Vt. ka kihittää¹.

kihin-kohin J-Tsv. sigin-sagin, kihin-kahin суматоха; kujall mokom kihin-kohin väljas (on) niisugune sigin-sagin.

kihit/tää¹ Lu, pr. -än Lu, imperf. -in kihistada хихикать; ohoh ku kihitäb nagraa ohoh, kuidas kihistab naerda! – Vt. ka kihertää.

kihit/tää²: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J minema kihutada, ära ajada прог/онять, -нать; kihit kanat peentõroilt väĺĺä aja kanad peenardelt ära.

kihlis vt. kiili.

kihlolliin vt. tšihlolliin.

kihpüäh vt. tšipõa.

kih/u J, g. -uu 1. sagin, möll суматоха, сумятица, переполох; põloz mokom kihu, mitä aika ebõõ õllu tulekahjul (oli) niisugune möll, mida ammu pole olnud; 2. häda беда; egle tetši mokomaa kihuu: ävis pod́jokka eile juhtus niisugune häda: poisike kadus ära; kihu on niku hätä k. on (= tähendab) nagu häda.

kihu/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ, imperf. -zi: -ᴢ kobrutada, pulbitseda, vahutada бурлить, пениться; laukaaz nii suur virt, jot kõik kihuʙ Laugas on nii tugev (suur) vool, et (vesi) kõik kobrutab.

kihut/taa Li -ta J-Tsv., pr. -an Li -õn J, imperf. -in J 1. (üles) tõsta, hiivata; kohalt liigutada, nihutada подн/имать, -ять; сдви/гать, -нуть; J vintsika võip kõik kihutta üleᴢ vintsiga võib kõik üles tõsta; J kast aŋkkuria va špilikaa võid üles kihutta seda ankrut saad ainult peliga üles hiivata; J kihut malkõt katolõõ tõsta malgad katusele; 2. paisata, virutada швыр/ять, -нуть; J süäntü de kihutti nurkka kõiɢ, mitä õli lavvõll vihastas ja virutas nurka kõik, mis oli laual; 3. (üles) ajada, kihutada; (tagant) kihutada, sundida, ärgitada сгонять, согнать (с постели); выну/ждать, -дить, подбивать (кого-что на); J kihutti makkamõss üleᴢ kihutas magamast üles; Li tee izze mitä tahoᴅ, a elä kihuta tõisiije tee ise, mida tahad, aga ära sunni teisi (tagant).

kiihel vt. tšeeli.

kiikaakaa Lu Li kuhjaga, liiaga с надбавкой, с гаком; Lu pani jo kiikaakaa pani juba kuhjaga; Li tämä mahsi millõ kiikaakaa ta maksis mulle kuhjaga.

kiiker/i J, g. -ii J kiiker подзорная труба; бинокль; kapteni katsop kiikerika merese kapten vaatab kiikriga merele; kattsoa kiikeriss, nii jõka riiss on nii litšikkõin, jot venut tšäsi de saat kerttä (kui) vaadata kiikrist, siis on iga asi nii lähedane (= tundub nii lähedal olevat), et siruta käsi ja saad puudutada.

kiik/ka¹ Li (Lu), g. -aa Lu Li kuhi, mõõdulisa надбавка, лишек; Li kiikka õli päällä (marjaliitril) oli kuhi peal; Li mahsakaa üvässi palkkaa, paŋkaa kiikka päälle (naturaalpalga kohta:) tasuge hästi (makske hästi palka), pange kuhi peale.

kiik/ka² Por. Ränk, g. -aa (rätti meenutav naiste peakate, mille üks ots mähiti ümber pea, teine rippus vabalt seljal) кика (род повойника).

kiikku Lu: ku leekkuzimma, siz juttõlimma: kiikku kaakku, maalõ elä laŋkõõ kui kiikusime, siis ütlesime: k., k., maha ära kuku.

kiik/kua Lu Li J-Tsv., pr. -un Lu J, imperf. -kuzin Lu J 1. kiikuda качаться; J lähemme laut lõõkulõ kiikkuma läheme laudkiigele kiikuma; Lu liigub ja kiigub ja maalõ ei laŋkõa konsikka? – savvu (Must. 160) mõist. liigub ja kiigub ja maha ei lange kunagi? – Suits; 2. J-Tsv. hüpata [?], hüpelda [?] прыгать [?], подпрыгивать [?]; J nee tait siäll lahzõt kiikuta pelajõᴢ need seal vist lapsed hüplevad [?] mängides. – Vt. ka kiitsata.

kiikku/ja: -jõ ~ -i J-Tsv., g. -jaa kargaja (teat. usulahu liige) прыгун (член религиозной секты); kase pere terveltä om mennü kiikkuiijõ uskoo see pere on tervenisti läinud kargajate usku.

kiikut/taa Lu Li -ta J-Tsv., pr. -an Lu Li -õn J, imperf. -in Lu Li J 1. kiigutada, õõtsutada качать; Lu anna, miä kiikutan sinnua lase, ma kiigutan sind; J isä kiikutõb lass jalgaa pääl isa kiigutab last jala peal; 2. hüpitada; veeretada подкидывать (на руках ребёнка); катать (яйца и т. д.); Li kiikutab lassa tšäsijee pääl, viskaab üleeᴢ hüpitab last käte peal, viskab üles; J kiikut mättšikk, miä laptaka lüün veereta palli, ma löön (palli)kepiga (= laptuukepiga); J dava·ite nõissa kana muniit kiikuttõma hakakem kanamune veeretama (= munamängu mängima).

kiikut/õlla Lu -õll J, pr. -tõlõn: -tõõn Lu J, imperf. -tõlin Lu J frekv. ← kiikuttaa; 1. Lu; 2. J škoĺnikõt kiikutõlla mättšikka koolilapsed veeretavad palli.

kiil/a P M, g. -aa 1. (talvine) puupallimäng (зимняя) игра в шары (в килки); P pojokkõizõd mäntšivät talvõll kiilaa poisikesed mängivad talvel puupalli; 2. kurn, kurnimäng рюхи, игра в рюхи (в городки); M kiilaa mäntšääz palkapuul kurni mängitakse keppidega; M meemmä kuli kiilaa mäntšämää. se on meh̆hii mäŋko, pojod mäntšääs kuli kiilaa lähme kurni mängima. See on meeste mäng, (ka) poisid mängivad kurni. – Vt. ka kuli-. – Vt. ka katška, kena², kuli, kulli¹.

kiilaᴅ: kiilat K-Ahl. M-Set. tšiilat M-Set. pl. t. song грыжа.

kiil/i Lu Li J kihlis Kr, g. -ii Lu Li J kiil (töövahend) клин; Lu siltaa tiukataa kiilijekaa, teχ́ χ́ ää plotnossi põrandat tihendatakse kiilu-

dega, tehakse tihedaks; Lu kiilill on paĺĺo voimaa, seneekaa nõsõtaa kotoja i kattoja kiilul on palju jõudu, sellega tõstetakse maju ja katuseid; Li puussa tehtii kiili, lõhgattii alkoja puust tehti kiil, (sellega) lõhuti halge. – Vt. ka puu-, rauta-.

kiil/oᴢ: -õs J-Tsv., g. -osaa ~ -õsa J (vilja)hakk скирда, копна; rüiz vihgod om pantu kiilõssa rukkivihud on pandud hakki.

kiim/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J (orig. tõlketa без перевода).

kiim/attaa: -õtta J-Tsv., pr. -atan: -õtõn J, imperf. -atin: -õtin J punuda [?] плести [?], сплетать [?], сплести [?]; kiimõt kõlmõt pagla ühtee punu [?] kolm nööri ühte.

kiip/pa Lu, g. -aa Lu (purje)pakk, (heina)pall jne. свёрток, тюк; seili kiippa, seili ku on pantu ühtee tšiini (see on) purjepakk, kui puri on pandud kokku, kinni; ku einä on presattu, on einä kiippa kui hein on pressitud, (siis see) on heinapall. – Vt. ka seili-.

kiirik/ki Kõ, g. -ii Kõ (mingi püha какой-то праздник); suvõll õli veel mõnikkaas paikkaa kiirikki, kiirikki praaznikka suvel oli (= peeti) veel mõnes kohas k., k. püha.

kiiro vt. õttsa-.

kiirutta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J end peita, end varjata прятаться, с-, хорониться, с-; kiiruttaa tšiirep jod eväd leütäis tšättee peida end kiiremini, et (nad) ei leiaks kätte.

kii/s Lu J ḱiis Ku -śś ~ kss Lu kiiss (meelitussõna kassi kutsumiseks) кис (ласкательная кличка, которым подзывают кошек).

kiisa vt. kisa.

kii/ska L P M Lu Li, g. -zgaa M -skaa P Lu 1. tutt, tups кисточка; M eellä peettii mehet tšiutoo päällä vöötä, õttsaz õltii ilozaᴅ kiizgaᴅ ennemalt kandsid mehed särgi peal vööd, otsas olid ilusad tutid; L nuorikka õssi naolyõ kaunii vüö kiiskoikaa pruut ostis naole punase tupsudega vöö; Lu rohkapassi peettii kauniita kiiskoja enamasti kanti (peeti) punaseid tutte; Lu kiiskad õltii ümmärkõizõᴅ tutid olid ümmargused; P šĺejat kiiskoikaa tuttidega leid; 2. (marja)kobar гроздь, кисть; M ai ku sor̆rõat kiizgad on kauniilla smarodalla oi kui suured kobarad on punasel sõstral; M taramarjaᴅ ovaᴅ kõiɢ kiiskojõkaa, kiiskojõ päällä, semperässä näitä piäʙ ak̆kõa kiizgaakaa, piäʙ katkoa kiiskojõkaa aiamarjad on kõik kobaratega, kobarate peal (= kobaratena), sellepärast peab neid kobaraga noppima, peab murdma kobaratega; M pihlagal on kiiska, a pähtšänäl on truuppa pihlakal on kobar, aga pähklil on lüdi; M smarodaa kiizgaᴅ sõstrakobarad; 3. M munasari яичник.

kiis/seli Ränk K M Lu Li Ra J I -seĺi M -sel Ränk Lu -eli Lu -el Ränk tšiiseli Lu kisseli J-Tsv., g. -selii Lu J -elii Lu 1. kiisel, (kaera-, herne)kile (овсяный, гороховый) кисель; Lu ku teet kiiseliä, sis kagrass jääväd lesemeᴅ kui teed kilet, siis kaerast jäävad keed; I erneja-vossa tehtii kiisseliä hernejahust tehti kiislit; I kiisseliä tšihutaᴅ, i röpötäp kiisseli; sis tämä leeb valmis, kõõz röpötäʙ keedad kiislit, ja kiisel podiseb; siis ta saab valmis, kui podiseb; Lu tšiiseliä võip süüvvä variltaa lehmävõikaa i seemenee-võikaa kiislit võib süüa kuumalt nii või kui ka taimeõliga; J kagrõin kisseli piimäka om makuᴢ kaerakiisel piimaga on maitsev; Lu kagra kiisseli kohhoop ku pannaa happanõmaa kaerakile kerkib, kui pannakse hapnema; Ra männäl hämmenettii kagr kiisseliä männaga segati kaerakilet; Lu kagraa kiiseli kaerakile; 2. kissell (ягодный) кисель; K kauniss kiisseliä tšihutõttii keedeti punast kisselli; M jevikkaissa tšihutamma kiisseĺiä jõhvikaist keedame kisselli; J musikass keitettü kisseli paatškap suu mustikatest keedetud kissell määrib suu (ära); 3. konnakudu лягушечья икра; Lu konnaa kuttoa kutsutaa kiiseli konnakudu nimetatakse k-ks; Lu konnaa kiiseli on limakaᴢ konnakudu on limane. – Vt. ka kagra-, konna-, mari-, marja-. – Vt. ka kisseĺa.

kiisselvesi Lu Li Ra kiisli-, kilevesi (kaerajahuleotis, millest keedetakse kiislit кисельный раствор, с овсяной мукой); Ra kiisselvesi pantii tšihumaa i nii kavva keitettii, kui meni jämmiässi kilevesi pandi keema ja keedeti nii kaua, kuni läks paksuks (= kees kiisliks); Lu kiisselvesi, tämä õli mokoma hapoo i valkaa kilevesi, see oli niisugune hapu ja valge; Ra kiisselvettä juutii kilevett joodi; Li sitä nii jutõllatši: kagraa kiisselvesi seda nii nimetataksegi (öeldaksegi): kaerakilevesi.

kiista vt. tšäsi-.

kiiza vt. kisa.

kii/zgata: -zgõt J-Tsv., pr. -skaan: -skan J, imperf. -skazin: -skõzin J (orig. tõlketa без перевода).

kiitos/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J tänada благодарить, по-.

kiit/sata Lu -sõt J-Tsv., pr. -tsaan Lu J, imperf. -tsazin Lu -tsõzin J 1. vallatust teha, hullata шалить, озорничать; Lu õõ siä rauhaᴢ, elä kiittsaa nii kõvassi sa ole tasem, ära hulla nii kõvasti; 2. kiikuda качаться; J noku müü kiitt-sõzimm lõõkull nii ah-hah no kui meie kiikusime kiigel, siis – ahhaa! (= siis alles oli kiigutud). – Vt. ka kiikkua.

kiitšk/a Lu, g. -aa naap (purjelaeval) кичка (на судне); kiitškaᴅ, ne pannaa rosii õtsat tšiini; puuss i ravvassa naabad, nendega pannakse trossi(de) otsad kinni; (on) puust ja rauast.

kiivel/i P, g. -ii kiivitaja чибис; i se õli lintu kiiveli ja see lind oli kiivitaja; kiiveli lintu kiivitaja. – Vt. ka kiivelilintu, kiiveri, kiivlikaᴢ, kiivlikka, kiivrikaᴢ, kiivrikka.

kiivelilintu Lu = kiiveli.

kiivelikaᴢ vt. kiivlikaᴢ.

kiiver/i J-Must., g. -ii = kiiveli.

kiiv/likaᴢ Lu Ra J -elikaᴢ Li, g. -likkaa Lu = kiiveli; Ra kiivlikaᴢ, ain tšivee pääl isub i laulaʙ kiivitaja, istub aina kivi peal ja laulab; Lu lahzõlõ jutõllaa, što õõd niku kiivlikaᴢ, viŋkaa ääneekaa lapsele öeldakse, et oled nagu kiivitaja, vinguva häälega.

kiivlik/ka Lu Li, g. -aa Li = kiiveli; Lu laulab viŋkaassi niku kiivlikka laulab vinguvalt nagu kiivitaja; Li siäl säŋgee pääl õli kiivlikaa pesä seal kõrrepõllul oli kiivitaja pesa.

kiivrik/aᴢ Lu, g. -kaa = kiiveli.

kiivrik/ka Ra, g. -aa = kiiveli.

kikertä/ässä: -ss J-Tsv., pr. -än, imperf. -äzin J lõõritada [?] чирикать [?] (orig. tõlketa без перевода).

kikit/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. ← kikittää.

kikit/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J kikkis v. õieli v. püsti hoida держать что-либо кверху, поднять кверху; кичиться; kats ku uhkassi kikiteb nenä vaata, kui uhkelt hoiab nina püsti.

ḱiḱḱe vt. kõikki.

kikkii J-Tsv. kikki, püsti кверху (поднять, вздёрнуть); juttõlim va šuutka, a tämä jo nenä ajõ kikkii tegin (rääkisin) vaid nalja, aga tema ajas juba nina püsti.

kikkili-makkili M segamini, läbisegi вперевалку, вперемешку; siit ep saa tolkkua mittäiᴅ, kõik on kikkili-makkili siit ei saa midagi aru, kõik on segamini.

kikkil/lää Lu -ää J kikkis, püsti торчком, торчмя; Lu kõrvat kikkillää kõrvad kikkis; J part kikkilää habe püsti (kikkis).

kikkinenä Lu kikki-nenä J-Tsv. 1. püstnina, nöbinina курносый нос; J keskoliiŋ kikki-nenä väliss on õikõ lusti keskmine püstnina (= nöbinina) on vahel õige kena; 2. Lu püst-, nöbininaline inimene курносый человек.

kikkiparta Lu kikkhabe борода клином, завостренная борода; kikkiparta niku kitsii parta kikkhabe, nagu kitse habe. – Vt. ka kokkaparta.

kik/kiä P J -kiε P, pr. -in J, imperf. -kizin sugu-

ühtes olla, vulg. karata, koinida совокуп/-ляться, -иться. – Vt. ka koinata, koinatõlla, koinia.

ḱildumiń Kr kisa, kiljumine крик, вскрик. – Vt. ka kiĺĺua.

kilettää vt. kilittää.

kil/i ~ ḱili I, g. -ii kits; metskits коза; козуля; milla eb õõ lehmää, a on ḱiliᴅ, kahsi ḱil̆liä mul ei ole lehma, aga on kitsed, kaks kitse; kili bägätäʙ kits mökitab; paĺĺo kililöjä mettsäzä on metsas on palju (mets)kitsi; mettsä kili ~ mettsä ḱili metskits. – Vt. ka mettsä-.

kiliboran Ra = kili-pukki.

kili-kili Lu interj. (meelitussõ na kitse kutsumiseks ласкательная кличка, которой подзы-вают коз).

kilik/ka Kett. M Lu -kõ J-Must. -k ~ kiĺikk ~ giĺikk J-Tsv., g. -aa Lu kiĺikaa J jääpurikas; jäätükk сосулька; льдинка; J ailid on jäättüstü kiĺikõssi räimed on külmunud jääpurika(i)ks; M rässää tilkkõõssa tuõvad jää kilikaᴅ räästa tilkest tekivad (tulevad) jääpurikad; J jää kiĺikõd joossa virta müü alaᴢ jäätükid ujuvad mööda voolu alla. – Vt. ka jää-, räüssää-.

kiliŋ-kolin J-Tsv. kilksumine-kolksumine стук, хлип, хлоп; ku riiga tapõta, siiz om primuzloiss kiliŋ-kolin kui reht pekstakse, siis on kootide kilksumine-kolksumine (kilksumine-kolksumine) kootidest.

kili-pukki I sokk козёл; kili-pukilla ovat suurõt sarvõᴅ sokul on suured sarved.

kili/sä: -ss J-Tsv., pr. -zeʙ, imperf. -zi J kihelda, sügelda зудеть, свербеть. – Vt. ka kiliä.

kilit/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. ← kilittää; lass on nii kiliteltü, jot nõisi läsimä last on nii kõditatud, et jäi haigeks.

kil/ittää Lu J (Kett. K) -ettää M -ittä J-Tsv. -ittääɢ I, pr. -itän Kett. K Lu J -etän M -iten J -it̆tää I, imperf. -itin Lu J -etin M kõditada щекотать; Lu jalgan alt kilitetää talla (jala) alt kõditatakse; Lu elä kilitä minnua kaglassa ära kõdita mind kaelast; K ni tämä ku opõzõõ pääĺie menep seĺtšä siis tätä ovõssa kilitäb ain jõka üö nii kui ta (= majahaldjas) läheb hobuse(le) peale, selga, siis teda, hobust, kõdi-

tab aina iga öö; Lu saap kilittää inemizee surmaassaa inimese võib surnuks kõditada; J mõnikõz eestit ep peltšä kilittemiss mõni ei karda sugugi kõditamist.

kili/ä (J-Tsv.), pr. -ʙ J, imperf. -zi = kilisä.

kilk/ki M Kõ Lu Li Ra J kiĺkki Lu (Ra), g. -ii Lu J kiĺkii Lu 1. kilu килька; Lu kilkki on peeni, a sorraa aili kilu on väike, aga suur (on) räim; J raut-korkušši om pikkaraiŋ kala, peenep kilkkia, de pisselikot seĺĺeᴢ ogalik on väike kala, kilust väiksem, ja okkad seljas; J reeveli kilkkiit müüvvä karopkoiᴢ tallinna kilusid müüakse karpides; 2. väike räim мелкая салака; Li a siz on peeni pikkarain mokomain aili, sitä kutsuttii kilkki aga siis on väike, niisugune pisike räim, seda kutsuti k. – Vt. ka aili-.

kilkkii/n J-Tsv., g. -zee J adj. kilu-, kilu(de)st килечный, из кильки.

kiĺĺaht/aa (Ku), pr. -aan, imperf. -iin hüüatada, käratada вскликнуть; прикрикнуть; mees kiĺĺaht́śɪ kovass hepoizee päällᴀ̈, no hepoin ep kuulluᴅ mees käratas hobuse peale, kuid hobune ei kuulnud.

killi/issä Lu Li, pr. -in Lu Li -n Lu, imperf. -izin Lu refl. kõdi karta бояться щекотки; Lu elä kert kainan alussa, miä kõvassi killiin ära puuduta kaenlaalust, ma kardan väga kõdi; Lu mõnikaz on jurm, ep killi mõni on julge (= tuim), ei karda kõdi; Lu laaska tšäüʙ lehmää kilittämäᴢ, lehmä nii kõvassi killiiʙ ja tappaaʙ, meeb märjässi, hikkõõ (rahvauskumus:) nirk käib lehma kõditamas, lehm kardab nii väga kõdi ja trambib, läheb märjaks, higiseks (higisse).

kiĺĺu/a J Ku, pr. -n J Ku, imperf. -zin J hüüda, karjuda, kiljuda клик/ать, -нуть, кри/-чать, -кнуть, вскрик/ивать, -нуть; J itse kiĺĺuʙ: balala, balala ise karjub: b., b.!; Ku siz baabuškᴀ kiĺĺu vunukkaa appii (naerimuinasjutust:) siis hüüdis eit lapselast appi; Ku häŋ kiĺĺu tervee tunnii, hänell on ääni suuri ta karjus terve tunni, tal on tugev hääl. – Vt. ka ḱildumin.

kilo¹ Lu: kitts kilo karjaa (lastelaulust:) kits kile karja.

kil/o² M Kõ Lu, g. -oo Lu kilo, kilogramm килограмм; Lu miε soolazin lõhta, sis piäp panna kilolõ soolal sata grammaa suukkuri javua ma soolasin lõhet, siis peab panema kilole soolale sada grammi peensuhkrut juurde; Kõ villoi kraappia kahs kil̆loa kaks kilo villu kraasida; Lu säkkii mahup sata killoa kotti mahub sada kilo (vilja); M viištšümmett kahs kil̆loa viiskümmend kaks kilo.

kilogramma I = kilo²; milla eb õõɢ sata kilogrammoa [sic!] viĺd́aa mul ei ole sada(t) kilo(grammi) vilja.

kilometra Lu Li = kilometri; Lu kõlmõttšümmet kilometraa kolmkümmend kilomeetrit.

kilometri P M Lu kilomeeter километр; Lu jürisoo õli takkaa rütšümälᴅ, taitaa viis kilometria rütšümälᴅ Jürisoo oli Rüsümäe taga, umbes viis kilomeetrit Rüsümäelt.

kilpittsa vt. kirpittsa.

kil/u ~ ḱil/u (J), g. -uu kurnipulk рюха; savvakaa lüüvvä (tagota) ḱilui lidnõss väĺĺää (kurni)kaikaga lüüakse kurnipulki kurnilinnast välja. – Vt. ka kuli.

kiĺvaatter/i Lu, g. -ii kiiluvesi кильватер; kiĺvaatteriz mennä, meneb ühs eez ja tõin takan kiiluvees minna: üks läheb ees ja teine taga.

kima/huttaa Lu -uttaa (Ra) -utta J-Tsv., pr. -hutan Lu -utan J, imperf. -hutin Lu -utin J 1. kriisata верещать, визжать; Lu tämä kimahutab laulaa ta kriiskab laulda; Lu se ku kimahutab omaa ääneekaa küll see kriiskab oma häälega; 2. virutada, lüüa ударить; Ra kimautõttii kõrvõllõni mulle virutati vastu kõrvu.

kimaut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. kriisata верещать, визжать; kuuntõõ han siä, kui umalikkaad naizõt kimautõlla lauloa kuula ometi, kuidas purjus naised kriiskavad laulda.

kim/iä: -miä Lu Li Ra ere, erk, kiiskav, krell (värvi kohta) яркий, крикливый, броский (о цвете); Lu kimmiä kauniᴢ erepunane; Lu kimmiä kõltõin erekollane.

kimiä-kõltõin J-Tsv. ere-, erkkollane, kiiskavkollane ярко-жёлтый; ■ võtakk siis kiurut õmas kimiä-kõltõizõll äänell võta siis ometi (kätte ja) lõõrita oma kimeda häälega.

kimpildiks Lu limpadi-lompadi (lonkamist väljendav adv. наречие, выражающее ритм хромой поступи); rampa meep kimpildiks lonkur läheb limpadi-lompadi.

kimp/pu Lu J-Tsv., g. -uu Lu J kimbatus, täbar lugu, täbar olukord затруднительное положение; Lu ai ku oŋ kimppu oi, küll on kimbatus!; J nät siis ku meill õli kimppu ni õli vaat siis, kuidas meil oli täbar lugu, nii (et kohe) oli.

kimpuk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J täbar [?], kimbakas [?] затруднительный [?] (orig. tõlketa без перевода).

kinara/ᴅ: -t J-Must. = kinariᴅ.

kinareikka vt. kanareika.

kinariᴅ Kett., pl. rasvakõrned шкварки.

kin/o M Lu, g. -oo Lu kin̆noo M kino кино; M noorilla on õma jumala, on kino noortel on oma jumal, on kino; Lu miä kinoz näin, ku rullaakaa rullas šosseinõi teetä, samoχo·dnõi rulla ma nägin kinos, kuidas (tee)rulliga rulliti (rullis) maanteed, iseliikuv rull (oli); Lu vätši tšäüvät kinnoo rahvas käib kinos; M tütteril eb õllu aikaa süüvvä ili kinolaiza häilää tütarlastel ei olnud (ennemalt) aega (maiustusi) süüa ega kino(de)s käia.

kin/žali: -žõli J-Tsv. -džal J, g. -žalii: -žõlii J jahinuga, puss охотничий нож, финский нож; J torkkõs karulõõ kinžõlii makkoo torkas karule pussi kõhtu (makku); laski kinžõlikaa karult soolõd mahaa laskis pussiga karul sooled välja (maha).

kint/tu Li J-Must., g. -uu kints ляжка.

kiosk/a (I), g. -aa putka, majake будка, домик; sis meillä kioskala põlõmaa nõisi tuli siis läks meil (elektrialajaama)putkas tuli lahti.

kiot/ta M, g. -aa (klaasuksega ikoonikapp) киот; maiza õli kiotta, sinne veetii toožõ võr̆raa Matis oli ikoonikapp, sinna viidi ka ohvrit.

kiparis/si J-Tsv., g. -ii J küpress кипарис.

kipas/si K, g. -ii ekipaaž, tõld экипаж.

kiperte/llä Lu, pr. -len: -en Lu, imperf. -lin Lu tilberdada; sibada труси́ть, сигать; семенить; jänez johsi jäätä müütä, kiperteli teetä müütä rl. jänes jooksis jääd mööda, tilberdas teed mööda; nät ku kiperteeb mennä (se oŋ ku sakkaassi tallaaʙ) näe, kuidas sibab minna (see on nii, kui astub tihedasti). – Vt. ka klippsiä.

kipertü/ᴢ: -s J-Tsv. (orig.: свернуться калачиком).

kipetk/a (Ra J-Tsv.) ḱipetka (J-Tsv.), g. -aa keev vesi кипяток; J sikka kärtütetä tulõᴢ, dalisko ḱipetkõᴢ siga kõrvetatakse (= tapetud seal kõrvetatakse harjaseid) tules (= leegiga) või keeva veega (keevas vees).

kipitk/u M I, g. -uu = kipetka; I tšihup kipitku ahjoza vai pliitalla, siz rüüᴢ-jav̆voa kipitkuza hämmeltääᴢ, se leeʙ huttu (kui) vesi keeb ahjus või pliidil, siis segatakse keevasse vette rukkijahu, sellest saab rukkijahupuder.

kipk/a ~ -õ Lu, g. -aa ~ kibgaa Lu = kepka; üφs meez meni petterii õssõmaa poigõlõ kipkaa üks mees läks Peterburi pojale sonimütsi ostma.

kip-kop J-Tsv. interj. hopp-hopp гоп-гоп; kip-kop kolkkaa hopp-hopp nurka!

kippit Kr pang, ämber ведро.

kippiä vt. tšipõa.

kip/psu Lu -su Li, g. -suu käre, krõbe (külma, pakase kohta) трескучий (о морозе); Lu kippsu pakkain käre pakane; Lu kippsu tšülmä krõbe külm.

kip/pu J-Tsv., g. -uu 1. kiire, rutt, kippumine спешка, торопь; нетерпёж; oottõõ, ann aika, kuhõ sill on nii kippu oota, anna aega, kuhu sul nii kiire on (kuhu sa kipud); 2. adj. kärsitu, kannatamatu, kipukas поспешливый, торопливый, нетерпеливый. – Vt. ka kippuin.

kip/pua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -puzin J kippuda, (kannatamatult) kiirustada, rutata (нетерпеливо) торопиться, спешить; kuhõ tüü nii kiputt kuhu te nii kipute?

kippui/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J kärsitu, kannatamatu, kipukas поспешливый, торопливый, нетерпеливый. – Vt. ka kippu.

kippur/a (Lu), g. -aa kõver, keerdus кривой; lehmäll õllaa kippurat sarvõᴅ lehmal on kõverad sarved.

kippura/za: -ᴢ M Lu adj., adv. kõver; krussis кривой; завитой, вьющийся; M ku kuull on kippuras sarvõᴅ, leep tšülmä kuu kui kuul on kõverad sarved, tuleb külm kuu; L ivusad õllaa kippuraᴢ juuksed on krussis. – Vt. ka tšippuraza.

kipu/na Lu J-Must. Ku -n J-Tsv., g. -naa Lu J säde искра; Lu kuusi ja aapa alko, ku põlõvaᴅ, siz antõvat paĺĺo kipunaa kuuse- ja haavahalg, kui (need) põlevad, siis annavad palju sädemeid; Lu nii kõvassi sattu, jot tulõd i kipunat tultii silmissä nii kõvasti sattus (pihta), et tuled ja sädemed lõid (tulid) silmist; Lu ku lakotaŋ kattia pimmiäᴢ, katiss nõissaa tulõmaa kipunaᴅ kui silitan kassi pimedas, siis hakkavad kassi karvadest (kassist) tulema sädemed; Lu lüütii tulta, taglõ võtti kipunaa löödi tuld, tael võttis sädet (= sädemest tuld); J kipunõss koko tšülä põli sädemest põles kogu küla (maha); Ku ittsiä hänt eb näü, kipunad vaa lennettäᴢ teda ennast (= kratti) ei ole näha, vaid sädemed lendavad; J kuza tuli, siäll kipunõᴅ vs. kus tuli, seal sädemed (= kus suitsu, seal tuld); Lu se om pagan niku kipuna see on tige nagu (tule)säde; J tulõ kipunõᴅ tulesädemed; J ravva kipunõᴅ raua-

sädemed.

kipunoi/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J sädemeid pilduda метать искры (orig.: искриться).

kipunoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J panna sädemeid lööma заставить искриться; ■ miä tšiire kipunoitõn kõrvõlõ ma annan kohe vastu kõrvu; kipunoitti menemä tormas [?] minema.

kirahtaa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) kirahta- J-Must. mom. kiratada (korraks teravalt häälitseda) скрипнуть; ääni välissi kirahtab (Must. 171) hääl vahel kirata(b).

kiras/si J-Tsv., g. -ii J kürass, (metallist) turvis (rindkere kaitseks) кираса.

kirast/aa (M-Set.), pr. -aan ~ -an M, imperf. -iin M mom. (korraks) kireda кукарекнуть; kukkõ kirastii (Set. 2) kukk kires (korraks).

kira/ta M-Set., pr. -an M, imperf. -zin kireda кукарек/ать, -нуть.

kiri/n J-Tsv. kilin [?], kolin [?] бренчание [?], грохот [?] (orig.: беспрерывный шум и грохот); ühs kirin ja kärin (aina) üks kolin [?] ja mürin.

kirjau Kr kirju пёстрый.

kirk/ka¹: -k J-Tsv., g. -aa J kirka кирка́; petšnikk kirkõll tagop kirpittsa pottsepp taob kirkaga telliskivi.

kirk/ka² M, g. -aa = kirkko; soomõõ kirkka soome (= luteri usu) kirik.

kirk/ko [< is, sm] Kett. P M-Set. (Kõ-Len.) ḱirkko K, g. -oo (luteri usu) kirik ки́рка, (лютеранская) церковь; K venäi tšerikko i soomõõ ḱirkko vene (= õigeusu) kirik ja soome (= luteri usu) kirik; M soomalaisii kirkko õli veertevell soomlaste kirik oli Veerteväl (sm Viertövä); M soomõõ kirkko soome (= luteri usu) kirik. – Vt. ka kerriku, tšerikko.

kirn/u Li Ra tširnu Ränk, g. -uu Ra kirn маслобойка; Ra enne õli kirnu, kirnuᴢ tehtii võit ennemalt oli kirn, kirnus tehti võid. – Vt. ka või-.

kirnupiimä P või-, petipiim пахта.

kirpišno/i J, g. -i savikoda гончарня (помещение для гончарного дела); siäll õli kirpišnoi seal oli savikoda.

kirpitšõi/n M, g. -zõõ telliskivist, tellisest, telliskivi- кирпичный; kirpitšõin tšerikko telliskivist kirik.

kirpit/tsa M V Lu I (K Li Ra J) -sa K-Ahl. -tsõ J -ts J-Tsv. -tša I (Li J) -ša J kilpittsa Lu Кирпицъ Tum., g. -saa M Lu J I -šaa J I kilpitsaa Lu telliskivi, tellis кирпич; Lu sinizessä ja harmaassa savõssa teχ́ χ́ ää kirpittsaa sinisest ja hallist savist tehakse telliskive (tellist); K nosilkkoikaa meill vait kantaass valua ili kirpittsoi i mitä χot́ kanderaamiga kantakse meil vaid sõnnikut või telliskive ja ükskõik mida; J fundamenttii panna paasia, kirpittsa ja tšiviä vundamenti pannakse paasi, telliseid (tellist) ja kive; Lu lednikka on tehtü tšivessä ja kirpitsassa (jää)kelder on tehtud kivi(de)st ja tellis(t)est; Li algõtaa lattoa kirpitsassa ahjoa hakatakse tellis(t)est ahju laduma; I kirpitsaa ahjo õli telliskiviahi oli; J meni kirpittsõ zavodaasõõ läks tellisetehasesse; J kirpitts zavoᴅ tellisetehas; J kirpitts savi tellisesavi (= savi telliste tegemiseks). – Vt. ka kulta-, savvi-, sirttsa-.

kirpittsa-seinä Li telliskivisein; telliskivimüür кирпичная стена; кирпичная ограда.

kirpittsa-zavoda I telliskivi-, tellisetehas кир-пичный завод; I gorna on, kuza kirpittso tehäss, kirpittsa-zavoda tellisepõletusahi on (seal), kus tehakse telliseid, tellisetehas(es).

kirrwis vt. kirwis.

kirsaka Kr sisalik ящерица.

kirsatte Kr = kirsaka.

kirsi Lu: karhõa jää on kirsi jää, veel eb õõ ehtinü maa sullaa konarlik jää on k. jää, maa ei ole jõudnud veel sulada.

kirss/u J-Must. (K-Al.), g. -uu K-Al. = kirstu.

kirst/o I, g. -oo = kirstu.

kirst/u Kett. K R-Eur. L P M Kõ Lu Ra J I (Ja-Len.) ḱirstu (J-Tsv.), g. -uu K L M Lu Ra J I kirst (eeskätt riiete hoidmiseks) сундук, ларь; Ra tüttö ku meni mehelee, kirstuu vei kaas, sõppaa õli täünn kui tüdruk läks mehele, viis kirstu kaasa, rõivaid oli täis; P täll on kirstu suur, pridanaa on paĺĺo tal on suur kirst, kaasavara on palju; I puizõᴅ kirstuᴅ, nellänurkkaizõᴅ, pääle katto õli tehtüɢ; kauniilla kraazgalla kraasitattuɢ, kat̆too päälee musalla kraazgalla polosaᴅ tehtii puust kirstud, neljanurgelised, peale oli tehtud kaas; punase värviga (olid) värvitud, kaane peale tehti musta värviga vöödid; J kirstull on proboi eeᴢ kirstul on obadus (= metallist aas) ees; J kirstu õli avollaa kirst oli lahti; K nuorikkõ meni, võtti kirstussa rätee pruut läks, võttis kirstust räti; J ila sõvat kirstuu pane (korista) riided kirstu; Kõ nüt kirstulois sõp̆põi ep piätä nüüd kirstudes rõivaid (enam) ei hoita; K tämä tõi kirstuu suurõõ sõpõita ta tõi suure kirstu(täie) rõivaid; Lu pikkarain kirstu kultaa väike kirst(utäis) kulda; I kolokkaza lövvettii kirstu, kartõnõ kirstu Golovkinos leiti kirst, plekk-kirst (vanade metallrahadega); J salaa ḱirstule väliss teh́h́ää liik põhja salakirstule tehakse mõnikord lisapõhi (= kahekordne põhi); J hloppa kirstuu kaani tšiin löö kirstu kaas kinni. – Vt. ka puu-, raha-, sõpa-, vittsa-.

kirtaat Kr pastor пастор.

kirvi Kr = kirwis.

kirwis ~ kirrwis Kr kirves топор. – Vt. ka tširveᴢ.

kis/a P M Lu Li Ra J -sa M kii/sa (L) -za K L kiza Lu, g. -aa: kis̆saa M kiizaa L kizaa Lu J kott; kaelkott; veersekk (üle õla kantav kahe poolega kott) киса́ (особый мешок); Lu mõnikas pani kizakaa tuhkaa, siz poro ep sommõltunu mõni pani kotiga (= koti sees) tuhka, siis leelisvesi ei läinud sogaseks; J paa seltšää kisa pane kott selga; Lu kaŋkõin kiza linane kott; K kiizat kaglaza, a kiizas puteli piimää, pala leipää kaelkotid kaelas, aga kotis pudel piima, pala leiba; Ra keräjill õli kisa tšüĺĺeᴢ kerjustel oli kaelkott küljel; L kiiza õli üli pihaa pantu veersekk oli üle õla pandud. – Vt. ka kissai.

kiś/a Lu, g. -aa kiisu (kassi hellitusnimi) ки́са, кошечка. – Vt. ka kissa¹.

kise/inoi J-Tsv. -ĺnoi Li J-Tsv. -ĺnõi Li -nnõi Kõ, g. -inoi J musliinist, musliin- кисейный; J tšezäll tütöt tšävvä kiseĺnois tšiuttoiᴢ suvel käivad tüdrukud musliinist särkides; Li siz õli kiseĺnõi tšuutto, lühhüü ihojeka, kõik põšno kassin siis oli musliinsärk, lühikeste käistega, kõik puhvis siin.

kisej/a: -õ J-Tsv., g. -aa J musliin кисея; noorikk on nii lustissi ehitettü kisejakaa pruut on musliiniga nii ilusaks ehitud. – Vt. ka kišetka.

kiset/ti Li J-Tsv., g. -ii J tubakakott кисет; J võtakk minu kisetiss tubakka võta ometi minu tubakakotist tubakat.

kiss/a¹: -ᴀ ~ ḱissõ Ku Кисса Pal.2, g. -aa Ku kass кот, кошка; Ku oma kiitoz oŋ kissaa sittᴀ vs. oma kiitus on kassi sitt (= oma kiitus haiseb); Ku kissa ko boo kotonnᴀ, hiired ollas kai volillaa vs. kui kass(i) pole kodus, on hiirtel puha voli. – Vt. ka katti, kiśa.

kissa² vt. kisa.

kissa/i M, g. -i dem. kott, kotike киса́ (особый мешочек); mill eb õõ peentä kissaita mul ei ole väikest kotikest. – Vt. ka kisa.

kissalapaᴅ Kõ pl. kold булавовидный плаун.

kissapoika J-Must. kassipoeg котёнок.

kisseĺ/a Ra, g. -aa Ra kiisel, (kaera-, herne)kile (овсяный, гороховый) кисель. – Vt. ka kiisseli.

kisseli vt. kiisseli.

kist/i J-Tsv., g. -ii J tups, tutt кисточка; kistid rippuvõd vüü õttsõᴢ tupsud ripuvad vöö otsas.

kišetk/a J-Must., g. -aa 1. kukkur, rahakott; tubakakott [?] кишень, кишеня; кисет [?]; 2. musliin [?] кисея [?] (orig.: karttuuni). – Vt. ka kiseja.

kišk/a P, g. -aa voolik кишка (пожарная и т. п.); kiška õli viezä, se ep põlõnnu voolik oli vees, see ei põlenud.

kiza vt. kisa.

kizil/kka Lu Ra -k Lu Ra J-Tsv., g. -kaa J püsimatu, kärsitu, rahutu вертлявый, суетливый, беспокойный; Lu meil on naapuri tütökkõin, nii kõvassi pellaaʙ, eb õõ paikõll, tämä on kizilk meil on naabri tüdrukuke, nii väga hullab, ei püsi (ole) paigal, ta on püsimatu; Ra se ku on kizilkka nii; ku lahzõd ep kest kuza, hüpiʙ paikass paikkaa, se on kizilk küll see on kärsitu; kui laps(ed) ei püsi kusagil, kui hüppab paigast paika, see on kärsitu; J naapuri maŕo on nii kizilk tütökkõin naabri Marjo on nii kärsitu tüdrukuke.

kižgit/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J 1. puudutada; liigutada, segada (süsi ahjus) трогать; мешать (угли), шуровать; kižgit ripilakaa iiliit sega roobiga süsi; 2. ehmatada, peletada, hirmutada пугать, ис-, за-, отпуг/и-вать, -ать; võta mikä-ni-buit tšättee de kižgit kanat tarass võta midagi kätte ja peleta kanad aiast (välja).

kita¹: kit Lu J-Tsv. Китъ Ii-reg.1 = kit-ryyba; Lu kitoja püüvvetää garpunilla vaalasid püütakse harpuuniga.

kita² J-Must. neel; kurk глотка; горло.

kitaik/ka M-Len., g. -aa (teatav sile puuvill-riie) китайка (гладкая бумажная ткань).

kitait/tsa (Lu J-Tsv.), g. -saa Lu hiinlane китаец; J kitaitsõt suvata kõltõiss karva hiinlased armastavad kollast värvi; Lu koton saab ajjaa pois seemeneekaa, kitaitsaa seemeneekaa kodus saab (sooleusse) välja ajada seemnetega, hiina seemnetega.

kiti/sä J -ssä (Lu) -ss J-Tsv., pr. -zen J, imperf. -zin J 1. vigiseda, viriseda пищать; J lahs kitizep tšättšüᴢ laps vigiseb kätkis; J katso, lahs kitizeʙ, može tahoʙ juuvva vaata, laps vigiseb, ehk tahab juua; Lu hülkää kitizemissä, elä kitize lakka virisemast, ära virise!; Lu elkaa kitiskaa ärge virisege!; 2. virelda скрипеть (о больном или бедняке); J läsije veel kitizeb elä haige vireleb veel elada; 3. kihiseda кишеть; J mutukõt kitissä maaᴢ putukad kihisevad mullas (maas).

kit-rõõba vt. kittrõõba.

kit/saᴢ M [< e, is] -sas K-Ahl., g. -tsaa M kitsas узкий.

kitt Lu Li Ra = kittrõõba.

kittkala M = kittrõõba.

kittrõõba M kit-rõõba L kit-ryyba Ar. valas- kala, vaal кит; L meress nõizõp kit-ryyba meilie vassaa merest tõuseb valaskala meile vastu. – Vt. ka kita¹.

kit/tsi Lu Li Ra J Ku, g. -sii Lu Li J Ku 1. kits коза; Lu susi leikkas kitsii hunt murdis kitse; Lu lehmäl ja kitsil on sorkõᴅ lehmal ja kitsel on sõrad; Li vananaikannõ bõllu kittsiä vanasti polnud kitsi; J kittsi määkiʙ ~ Lu kittsi mäkätäʙ kits mökitab; Li puskõlikko kittsi puskleja kits; Lu kikkiparta niku kitsii parta kikkhabe nagu kitse habe; Lu tahto, että õllõis kazvanu parta, a ep kazvanu, siz jutõltii: kitsii parta (kui) tahtis, et oleks kasvanud habe, aga ei kasvanud, siis öeldi: kitsehabe; Lu miä innoon kitsii võita ma jälestan kitse(piima)võid; Lu kittsi boran sokk; 2. J kitseke, kitsetall козлик, козлёнок. – Vt. ka mettsä-. – Vt. ka kasa², koza.

kittsibora/na ~ -n Lu Li sokk козёл; Li kittsi ja kittsiborana kits ja sokk.

kittsivoona Li kitsetall козлик, козлёнок; kittsivoona, kitsii poika kitsetall. – Vt. ka kasa-poiko.

kiu J iuh (väikese koera klähv) тяв; pikkarain koira kujall haukuʙ kiu kau väike koer klähvib õuel iuh! auh!

kiugeᴢ vt. tšiukaᴢ.

ḱiukkaa [< is] Ku kolle очаг.

kiur/u Kett. K P M Kõ S Lu Ra J I ḱiuru J-Tsv. tšiuru K-Ahl. Li (M) Кïуро Tum., g. -uu P Lu J ḱiuruu J 1. lõoke жаворонок; Lu kiuru meeʙ ülleel, lennäʙ ülleel ja siällä lauloʙ lõoke lendab (läheb) üles, lendab üleval ja laulab seal; I kiuru kikertäp põllola lõoke lõõritab põllul (= põllu kohal); J ḱiuruu tšikõrtõmiss om veśol kuunõll lõokese lõõritamist on lõbus kuulata; J ku lahs on terve, ni tämä ain on iloin niku ḱiuru kui laps on terve, siis on ta aina rõõmus nagu lõoke; M tšiuruussa kuu on tšessää lõokese(laulu)st on kuu (aega) suveni; 2. häbe женский половой орган.

kiurukkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J dem. lõoke жа-вороно/к, -чек.

kiurulintu M = kiuru.

kiurut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J lõõritada чирикать; võtakk siis kiurut õmas kimiä-kõltõizõll äänell võta siis ometi (kätte ja) lõõrita oma kimeda häälega.

kiurut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← kiuruttaa.

kiut vt. tšiutto.

kiuting Kr särk = tšiutto.

kivaut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an, imperf. -in = kivuttaa¹.

kiveraa-koveraa J-Tsv. kiira-käära; ääri-veeri, ümbernurga петлями (о дороге); вокруг да около (о разговоре); siä kiveraa-koveraa elä aja, a pajat juttu kõhtii väĺĺä sa ära keeruta (ära räägi ümbernurga, ära aja kõverat juttu), vaid räägi jutt otse(koheselt) välja.

kiverikko-koverikko Lu kiverik-kõverik петляющийся; ümperi tee, koverikko tee, kiverikko-koverikko ringi (minev) tee, kõver tee, kiverik-kõverik.

kiverikkoo-koverikkoo J-Tsv. kiveriti-kõve-

riti петлями; J omem puu kazvop kiverik-koo-koverikkoo õunapuu kasvab kiveriti-kõveriti.

kivis/sää: -sä [< is] (Lu) ḱivissää Ku, pr. -äʙ: ḱivisäʙ Ku, imperf. -si Lu impers. valutada болеть; Lu nii kõvassi kivissi nii kõvasti valutas; Ku päät ḱivisäʙ pea valutab.

kivut/taa¹: -ta J-Tsv., pr. -an J, imperf. -in J noogutada (pead) кив/ать, -нуть; mitäle kivutõp pääkaa, tait kutsup sinne millegipärast noogutab pead (peaga), vist kutsub sinna. – Vt. ka kivauttaa.

kivut/taa² Lu, pr. -an Lu, imperf. -in Lu segada, häirida, tülitada мешать, по-, беспокоить; siä elä izzee enele i tee mitä tahoᴅ, elä kivuta tõisijõ sa ela iseendale ja tee, mida tahad, ära häiri teisi!

kiwwe, kiwwi vt. tšivi.

kiwwi vt. tšivi.

kiäle vt. tšeeli.

kiäwe vt. tševäᴅ.

-kk vt. -k¹.

-kkɪ vt. -tši.

klaap/ana: -õn J-Tsv., g. -anaa: -õnaa J ventiil клапан.

klaas/sa Lu -s J-Tsv., g. -aa J (kooli)klass (школьный) класс; Lu õppõõb viijettõmas klaassaᴢ õpib viiendas klassis; J pet́a jo nütt pääsi kõlmõttõmasõ klaassaa Petja pääses nüüd juba kolmandasse klassi; Lu škoulu klaassa kooliklass.

kĺaat/tša Lu -š J-Tsv. kĺä/ättša ~ -ttša Li -ätš Lu -ättsa ~ -ätsa Li kĺεättsa L -ttsa P, g. kĺaatšaa J -tsaa P subst., adj. kronu; (inimese)roju (sõimusõnana) кляча (о лошади, о человеке); J onissima isup kĺaatšaa seĺĺeᴢ Onissim istub kronu seljas; Lu kĺaattša õpõn, ku on vana ja pahain kronu hobune (on siis), kui on vana ja kõhn; Lu näd meep klomsuu niku kĺäätš õpõnõ näe, läheb jalgu taga vedades nagu kronu hobune; L siε vana kĺεättsa sa vana roju!

kladov/o M, g. -oo M sahver кладов/ая, -ка, чулан; kutsuttii kladovoᴅ, siεll piimää piettii kutsuti sahvriteks, seal hoiti piima. – Vt. ka kammari, kelmisso.

klagi/sa (M), pr. -zõʙ M, imperf. -zi plagiseda (hammaste kohta) стучать (о зубах); nii tšülmä, što ampaat klagizõvaᴅ (on) nii külm, et hambad plagisevad.

klaiza/rõ: -r P, g. -rõõ: -ryõ P kõrkjas камыш; inehmiin, ko peltšεäʙ, juollass: värizeb niku klaizar vieᴢ kui inimene kardab, (siis) öeldakse: väriseb nagu kõrkjas vees.

klap/paa Lu, pr. -aʙ Lu, imperf. -põ: -pi Lu plagiseda плескаться; seilit klappavaᴅ purjed plagisevad.

kĺaps/a Kett. K-Ahl. P kĺäpsa M, g. -aa = kĺapsu; M kĺäpsojee süämmee pantii päre, rautazõt kĺäpsad õltii näpitsate vahele pandi peerg, rauast näpitsad olid.

klapsa/ta Lu (Li), pr. -aʙ Lu, imperf. -zi tatsuda топать, топаться; Lu jalka klapsaab i suu mapsaaʙ vs. jalg tatsub ja suu matsub.

kĺaps/u ~ kĺäps/u Kõ, g. -uu Kõ näpits зажим, кляпец; kĺäpsuukaa tõi mao, võtti tšiin kĺäpsuukaa i tõi tšül̆lääsee näpitsaga tõi ussi, võttis näpitsaga kinni ja tõi külasse; kĺapsuloil võib võttaa mit̆tää tšiin näpitsaga võib võtta (ükskõik) mida kinni. – Vt. ka kĺapsa.

klasi vt. klazi.

klasi- vt. ka klazi-.

klasistokana Lu teeklaas чайный стакан; elä vala klasistokanaa varria tšaajua, stokana meeʙ lõhtši ära vala teeklaasi kuuma teed, klaas läheb katki.

kla/zi Kett. K L P M Kõ Lu Li -si Kett. K-Ahl. P M Lu-Must. I -ži Len. Lu glazi M Lu Li Ra J-Tsv. Глази Tum., g. kla/zii K P M Lu Li J -z̆zii M -sii K-Ahl. -žii Lu glaz/ii Lu Li J 1. klaas; akna-, lambiklaas стекло; оконное стекло; ламповое стекло; Lu se nii sirka niku glazi see on nii selge (= läbipaistev) nagu klaas; Lu glazi on herkka rikkaumaa klaas puruneb kergesti (on õrn katki minema); I pis̆sii jalgaa, klasi meni sinne vai pulikka torkasin jala katki, klaas (= klaasikild) läks sinna või pind; P lentääb lintu akkunaasyõ, klaziisyõ lind lendab aknasse, vastu klaasi; Lu üllääl õli akkuna ilma klažia üleval oli aken (= räppen), ilma klaasita; J peze akkunaa glazit puhtassi pese aknaklaasid puhtaks; J puhas lampii glazi puhasta lambiklaas; Li klazii bruujuᴅ, ku klazi meeb rikkii klaasikillud (on siis), kui klaas läheb katki; J lõikkõz enellez jalgaa glazii ruuokaa lõikas endal jala klaasitükiga (katki); Lu glazii lõikkaaja klaasilõikaja, klaasija; K klazii zavoda klaasivabrik; K klasii raami (Ahl. 147) aknaraam; 2. lutipudel бутылочка с соской; Lu klazid õltii peenill lahsiill väikestel lastel olid lutipudelid. – Vt. ka akkuna-, lampii-, silmä-.

klazi-baŋka (K) klaaskupp, kupuklaas банка (лечебная); klazi-baŋgad õlivaᴅ, klazizõᴅ olid kupuklaasid, klaasist.

klazibaŋkka M 1. klaaspurk стеклянная бан-

ка; konservnõi baŋkka on tooᴢ̌ klazinõ, klazi-baŋkka konservipurk on ka klaasist, klaaspurk; 2. klaaskupp, kupuklaas банка (лечебная); pantii klazibaŋkaᴅ, seltšä täünnä, vähäkkõizõõ tuli kerkiäʙ pandi kupuklaasid, selg täis, vähekese läks kergemaks.

klazibruuju Lu glazibruju (Ra) klasipruuju J-Must., klaasikild осколок (стекла), стекляшка; Ra glazi on rikottu maalõ, jutõllaa: heenod glazibrujuᴅ (kui) klaas on katki tehtud (= maha kukkudes purunenud), öeldakse: peened klaasikillud; Ra elkaa meŋka sinne, glazi-brujussa lõikkaatta jalgaᴅ ärge minge sinna, lõikate klaasikildudega jalad (katki). – Vt. ka klazipala.

klazi-buteli Li klaaspudel стеклянная бутылка.

klazi-krint/tsa (Li), hrl. pl. -saᴅ Li glazi-krintsaᴅ Lu pl. (klaas)akendega tuulekoda застеклённое крыльцо; Li klazi-krintsoit tehtii, pantii klazit kõikk (klaas)akendega tuulekodasid tehti, pandi puha klaasid.

klazikrint/tso (Li), hrl. pl. -soᴅ: -tsoᴅ Li = klazi-krintsaᴅ; klazikrinttsoᴅ, enne ved́ eb õllu neit. kassen õltii enne krinttsoᴅ, ilma akkunõiᴅ (klaas)akendega tuulekoda, ennemalt neid ju ei olnud. Siin (= meil, meie majal) oli enne tuulekoda, ilma akendeta.

klazilõikkaaja Li glazi-lõikkaaja Lu klaasi- lõikaja, klaasija стекольщик; Li ennee klazilõikkaaja tšäi tšüllää müütää ennemalt käis klaasilõikaja mööda küla (= majast majja).

klazinik/ka P glazinikka Lu, g. -aa = klazi- lõikkaaja.

kla/zinõ M Li -zin K M -sinõ I glazi/nõ Lu (J) -in J-Tsv., g. klazizõõ M glazi/zõõ ~ -izõõ J klaasist, klaas- стеклянный; M baŋkka õli klazinõ kupp (kupuklaas) oli klaasist; Lu on rappia, niku glazinõ on rabe, nagu klaasist; I klasinõ asõh, kukšina vai stokana klaasnõu, kruus või teeklaas; M kaappi, a ku on klazin õsa päällä, siz jo on bufetti kapp, aga kui on klaasist osa peal, siis on juba puhvet; J rikas talo, daaže glaziizõd uhzõᴅ rikas talu, isegi klaasuksed (on majas); I klas̆siis krõĺtsaᴅ klaasakendega tuulekojad.

klazipala Li = klazibruuju.

klazipaperi Lu liivapaber стеклянная бумага, шкурка.

klazi-ruuso P = klaziruuto.

klaziruuto ~ klasiruuto M glaziruuto Lu aknaruut, -klaas оконное звено, оконное стекло; M miä rikõn klaziruuvvoo, millõ nüd puutuʙ emältä ma tegin aknaruudu katki, nüüd ma ema käest saan.

klazi-zvena P = klaziruuto.

klaži vt. klazi.

klattšin/a K M Kõ Lu, g. -aa Lu 1. naistepidu складчина (женский праздник); K naisiill õli klattšina: viinaa õsõttii, munõi veetii, munavõita tehtii, leipää õli, söötii ja jootii; kahs kõrtaa vovvõz õli klattšina, jürtšin i kupoĺonn naistel oli (naiste)pidu: viina osteti, mune viidi, munavõid tehti, leiba oli, söödi ja joodi; kaks korda aastas oli naistepidu, jüripäeval ja jaanipäeval; M õlivat klattšinaᴅ, ühed naizõd õlivat klattšinaza olid naistepeod, ainult naised olid (naiste)peol; 2. külapidu, kogu küla ühispidu складчина (пиршество всей деревни); Kõ iiĺää päivä õli klattšina eliapäeval oli külapidu; Lu vätši koppiub ühtee parvõõ i jutõllaa: davai, teemme klattšinaa (küla)rahvas koguneb ühtekokku ja öeldakse: teeme ühispeo; M klattšina õli, kõõs tahottii rahad ühtee panna i juuvva ühispidu oli (siis), kui taheti rahad kokku panna ja juua.

kleedga vt. kletka.

kleejonka, kleejoŋka vt. klejoŋka.

kleejoŋka-fartukki I vahariidest põll клеён-чатый фартук; lahsi on pikkõnõ i tällä on kleejoŋka-fartukki laps on väike ja tal on vahariidest (pudi)põll (ees).

kleever, kleeveri vt. kleiveri.

kleeveripõlto I ristikupõld клеверище; põltoloila mokomat pupuškat kazvavaᴅ, kleeveripõllola i rüüspõllola põldudel kasvavad niisugused osjad, ristikupõllul ja rukkipõllul.

kleija/ta Lu, pr. -an: -n Lu, imperf. -zin hoobelda хвастаться.

klei/ma Lu -m J-Tsv., g. -maa Lu J tempel; (kauba)märk клеймо; Lu miä leikkazin irreᴅ, mett-sävahti tuli, pani kleimad õttsaa ma lõikasin palgid, tuli metsavaht, pani (= lõi) templid otsa (= palgiotstele); Lu tavaral õllaa kleimat pääl kaubal on märgid peal.

kleim/ata Lu -õt J-Tsv., pr. -aan Lu J, imperf. -azin Lu -õzin J tembeldada; märgistada клеймить, за-, нал/агать, -ожить клеймо; Lu irred on kleimattu palgid on tembeldatud; ■ J kleimõs kõrvõlõõ andis kõrvakiilu.

kleimi/ä J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J häbistada опозорить, заклеймить; kleimi tõiss kui va võisi, kõikkiill märännüil sõnoill häbistas teist, kuidas aga oskas, kõikide inetute sõnadega.

kleister/i¹ Lu J-Tsv., g. -ii Lu J kliister клейстер; Lu kleisteriikaa klejataa paperia kliistriga kleebitakse paberit; J špaleri jääp seiness väĺĺä, paa kleisterill tšiin tapeet jääb seinast lahti, pane kliistriga kinni.

kleister/i² Lu, g. -ii Lu klistiir клистир; kleisteri vesi lastii vattsaa kliizmaakaa klistiiri-

vesi lasti kõhtu klistiiripritsiga. – Vt. ka kliizma, klist́irka.

kleit/ti J, g. -ii J (lapse) kleit (детское) платьице; paa lahzõlõ uus kleitti pääle pane lapsele uus kleit selga.

kleit/tää Lu, pr. -än Lu, imperf. -in Lu kleepida, liimida клеить, приклеи/вать, -ть; miä kleitin kleisteriikaa špaĺeria ma kleepisin kliistriga tapeeti. – Vt. ka klejata.

kleive/ri K-Ahl. M S (P) -r M kleeve/ri M Kõ I -r ~ kreeveri M klever/i P, g. kleiverii: -ii P ristikhein клевер; P senie iess piti tällie tehä tüötä: väittää valua, tšüntää, kleiverii väittää selle eest tuli talle (= mõisnikule) tööd teha: sõnnikut vedada, künda, ristikheina vedada; M retelid õltii enäp kleiveriä vartõ (rõugu)redelid olid rohkem ristikheina jaoks; I leiväd võõttii [= võtõttii] nurmõlta, kleeverid võõttii viljad võeti põllult, (ka) ristikhein võeti; Kõ valkõa kleeveri i kaunis kleeveri valge ristikhein ja punane ristikhein. – Vt. ka maa-.

kĺeivernaj/a L, g. -aa L = kleiveri; kĺeiverna-jaa kukkaaᴅ ristikheina õied.

kleja K-Ahl. Lu kĺej/a J-Tsv., g. klejaa: -a J liim клей; J võta paa kĺejaka špalerit tšiin võta pane (= kleebi) liimiga tapeedid kinni; Lu kase inemin on niku kleja, tartup tšiini, lippiä see inimene on nagu liim, kleebib end külge, (on) libe. – Vt. ka puu-, reziŋka-.

kleja/ta M Lu Li (K) -t J-Tsv. -taɢ (I), pr. -an Lu -n J, imperf. -zin K Lu J liimida, kleepida; tapeetida клеить, приклеи/вать, -ть; вклеи/-вать, -ть; оклеи/вать, -ть (обоями); J paperi oŋ klejattu tširjaa kaanõsõ tšiin paber on kleebitud raamatu kaane külge kinni; I ramkoloizõ [= ramkoloisõõ] vooskua klejattii štop tšimoᴅ nõissõisivaᴅ elämää (kärje)raamidesse kleebiti vaha, et mesilased hakkaksid (tarus) elama; M klejatut kološiᴅ liimitud (= parandatud) kalossid; K õli meill tuhattõmia da seinoi klejazimma oli meil tuhandeid (rublasid) ja tapeetisime (nendega) seinu; I klejattuɢ eb õlluɢ (tuba) ei olnud tapeeditud. – Vt. ka kleittää.

klejoŋ/ka Lu -k J-Tsv. kleejo/ŋka I -nka M, g. klejoŋkaa Lu J vahariie клеёнка; Lu klejoŋka pannaa lavval vahariie pannakse lauale; M eeĺ veelä kleejonkoi bõllu ennemalt veel vahariiet polnud.

kleŋks/u (Kõ): siz lettizimma, teimme kleŋksuᴅ siis palmisime, tegime k-d.

klep/ata¹ Lu, pr. -paan Lu, imperf. -pazin Lu = klepittää; rauta lehot piäp klepata, kĺopkijeekaa pannaa ühtee raudplaadid tuleb (kokku) neetida, neetidega pannakse kinni (= kokku).

klep/ata² Lu Li -at J-Tsv., pr. -paan Lu Li J, imperf. -pazin Lu Li -põzin J riielda, tõrelda; sõimata бранить; ругать; Lu siä muitõõ et hooli, ku sinnua et kleppaa sa muidu ei hooli (= ei võta kuulda), kui sinuga ei tõrele; J süäntü de kleppõz õikõ kõvall sõnall vihastas ja sõimas õige kõva sõnaga. – Vt. ka kleppiä², klešata, kleššiä.

klepit/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J (kokku, kinni, külge) neetida клепать, с/клёпывать, за-, при-, склепать, за-, при-; klepit sahalõõ rutškõᴅ needi saele käepidemed (külge); klepitettü nagl (kinni)needitud nael. – Vt. ka klepata¹, kleppiä¹.

klep/piä¹ J-Tsv., pr. -in J, imperf. -pizin J = klepittää.

klep/piä² Lu, pr. -in Lu, imperf. -pizin Lu = klepata²; miä nii kõvassi süäntüzin ja väsümäässaa kleppizin ma vihastasin nii kõvasti ja sõimasin väsimiseni.

kleš/ata: -at J-Tsv., pr. -šaan J, imperf. -šazin: -šõzin J sõimata ругать; kleššõs pahall sõnall sõimas halbade sõnadega. – Vt. ka klepata², kleppiä², kleššiä.

kĺeššenikka (Lu): arvall võrkoll on kĺeššenikaᴅ harval võrgul on k-d.

kleš/šiä J-Tsv., pr. -in J, imperf. -šizin J 1. laita порицать; mitä siä klešit tõiss ilm süüt mis sa laidad teist ilma põhjuseta; 2. laimata клеветать, поносить; ohto. sinu kleššimin oŋ kõik süüt küllalt! Sinu laim(amine) on kõik põhjuseta; 3. sõimata; needa, vanduda ругать; про-кл/инать, -ясть. – Vt. ka klepata², kleppiä², klešata.

kle/tka Lu J-Must. (Kõ) kĺetkõ ~ -tk J-Tsv. kleedga I, g. -dgaa J -tkaa (Lu) 1. linnupuur клетка; J värpo puuttu kĺetkaa varblane sattus puuri; J lazz lintu kĺedgõss väĺĺä lase lind puurist välja; 2. ruut (riidel) клетка (на материи); M sis koottii vot naisii sarafan̆noi, kletkojekaa; mehii tšiuttolailla tehti heenoᴅ kledgaᴅ vaat, siis kooti naistesarafane, ruutudega; meeste särkidele tehti peened ruudud; I i tämä läheʙ mokoma niku kleedga ja sellest tuleb niisugune nagu ruut.

kleveri vt. kleiveri.

kliim/atta: -õtt J-Tsv., g. -ataa: -õtaa ~ -õta J kliima климат.

kli/ina Lu Li -na J-Tsv., g. -inaa Lu -na J kiil (töövahend) клин; J tago kase klina tšurgaa õttsaa tao see kiil puunoti otsa; Lu sihee riχ́ χ́ ee on ajõttu nii paĺĺo vättšiä niku kliinaakaa siia tuppa on aetud nii palju rahvast nagu kiiluga (= nagu kokku kiilutud). – Vt. ka kliini.

kliina/ta Lu klinat J-Tsv., pr. -an Lu klinan J, imperf. -zin Lu klinazin J (kinni) kiiluda заклин/ивать, -ить; võtak klina järjüü jalgõᴅ, muitõz nämät häülüveᴅ võta ometi kiilu pingi jalad kinni, muidu nad lõnguvad; se on kliinattu, tiukattu see on (kinni) kiilutud, tihendatud. – Vt. ka kliiniä.

kliin/i Lu, g. -ii = kliina; kliiniᴅ, näväd õllaa puussa kiilud, need on puust; vantaᴅ ku pannaa maštii tšiini, panna kliiniᴅ kui vandid pannakse masti külge kinni, (siis) pannakse (vandi)kiilud (vahele).

kliini/ä J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J = kliinata; lauta sahajõs kliinitä irree õttsiit lauda saagides kiilutakse palgi otsad (kinni).

kli/ipperi ~ -pperi Lu, g. -ipperii ~ -pperii Lu klipper клипер; enne õltii seili alusõᴅ, kutsuttii kliipperiᴅ ennemalt olid purjelaevad, kutsuti klipperid; kliipperi, täll õltii seili i paaru klipper, sel olid puri ja aur.

kliirossi Lu (J) kĺiiros/si J-Tsv., g. kliirosii: -ii J altariesine клирос (в церкви); Lu kliirossi on tšerikkoᴢ, eri kommi, kuza pappi piäp sluužbaa altariesine on kirikus, eraldi koht (= platvorm), kus preester peab jumalateenistust; J kĺiirossis seissa laulojõᴅ altariesisel seisavad lauljad.

kliizm/a Lu, g. -aa klistiir; klistiirikann, -prits клистир; клизма; ku lehmäl vai inemizel kõvõni vattsa, sis pantii kliizma kui lehmal või inimesel jäi kõht kinni, siis tehti klistiiri; kleisteri vesi lastii vattsaa kliizmaakaa klistiirivesi lasti kõhtu klistiiripritsiga. – Vt. ka kleisteri², klist́irka.

kliiverboomištaakki Lu kliivriparduun бомкливерштаг; kliiverboomissa tullaa borttiõõ kliiverboomištaakiᴅ kliiverpoomist tulevad parraste külge kliivriparduunid.

kliiver/i Lu Li J-Tsv. kĺiiveri (J-Tsv.), g. -ii Li J kliiver, kliiverpuri кливер; Li eez on kliiveri, kliiveri on nurkikko, a takan on seiliᴅ ees on kliiver, kliiver on nurgeline, aga taga on purjed; Lu alussõll õli kõlmõt kliiveriä: esimein kliiveri, tõin kliiveri, kõlmas kliiveri purjelaeval oli kolm kliivrit: esimene kliiver, teine kliiver, kolmas kliiver; Lu boomikliiveri, esimein kliiveri poomikliiver (on) esimene kliiver; Li ühs kliiveri õli venneel paadil oli (vaid) üks kliiver; J purjõd i kliiverid jo on ülell purjed ja kliivrid on juba üleval; J kĺiiverit tšäärittü bušperisõõ tšiin kliivrid on mähitud pukspriidi külge kinni; Li seilikaŋkaassa teχ́ χ́ ää kliiveri kliiverpuri tehakse purjeriidest; Lu kliiverii škotta, škotta on kliiverii ülänurkkaᴢ kliivri soot, soot on kliivri ülanurgas [sic!]. – Vt. ka boomi-, esi-, väli-. – Vt. ka kliiveriseili.

kliiveriboomi Li kliiverboomi Lu kliiverpoom утлегарь; Li kliiveriboomi on ühell suurõll kliiverill vaa kliiverpoom on ainult ühel suurel kliivril; Lu bušparii pääl on kliiverboomi pukspriidi peal on kliiverpoom.

kliiveri-faala Lu kliivrivall (köis või tross kliivri ülestõmbamiseks) кливер-фал; nõsõtaa ülez kliiveria kliiveri-faalaakaa kliivrit tõstetakse üles kliivrivalliga. – Vt. ka kliiveri-valli.

kliiveriseili Lu = kliiveri; kliiveriseili, näid võib õlla kõlmõᴅ: esimäin, tõin i kõlmaᴢ kliiverpuri, neid võib olla kolm: esimene, teine ja kolmas.

kliiveri-škotta Lu kliivrisoot (köis või tross purje seadmiseks tuule järgi) кливер-шкот.

kliiveri-štaakki Lu kliivritaak (kliiverpoomi ja masti ühendav vaier) кливер-штаг; kase on kliiveri-štaakkis tšiini, ku nõsõtaa üles kliiveria kliiveri-faalaakaa see (= kliivri alumine teravnurk) on kliivritaagi küljes kinni, kui kliivrit tõstetakse kliivrivalliga üles.

kliiveri-valli Lu = kliiveri-faala; nõsõta kliiveria kliiveri-valliikaa kliivrit tõstetakse kliivrivalliga.

klik/kaa M, pr. -an M, imperf. -in kilgata кликать; tšen klikaʙ kes kilkab?

klima, kĺima vt. lima.

klimakõᴢ, kĺimakõᴢ vt. limakaᴢ.

klimantti/a I, g. -a klementsiusepäev Климентьев день.

klimauss vt. limaussa.

klimp/ata Lu Li -õt J-Tsv., pr. -paan Lu Li J -pan J, imperf. -pazin Lu Li -põzin J limbata, longata, luugata хромать, прихрамывать; Lu jalgaa õõrtozin i nõizin klimppaamaa hõõrusin jala ära ja hakkasin limpama; Lu tšen vähä rammitsaʙ, siz jutõllaa: klimppaab ühessä jalgassa kes veidi lonkab, siis öeldakse: limpab üht jalga; J vai sill om vikain jalk, ku siä nii klimppaᴅ kas sul on vigane jalg, et sa nii lonkad?; J klimppaab jalgaka luukab (üht) jalga. – Vt. ka klimppiä.

klimpitellä (J-Tsv.), pr. -telen: -teen J, imperf. -telin frekv. limbata, longata, luugata прихрамывать; ramp klimpitteep tallõt lonkur luukab astuda.

klimppajalka Lu limpjalg, lonkur хромой.

klimp/pi¹ [< e?] J-Tsv., g. -ii J klimp [?] клёцка [?] (orig.: пельмени); klimppi suppi klimbisupp. – Vt. ka kĺotski.

klimp/pi² ~ -p J-Tsv., g. -ii kõver; limbakas кривой; klimppi jalk kõver jalg; klimpp jalk limpjalg, lonkur.

klimppimissä Lu = klimppimizi; tämä tallaap klimppimissä ta käib longates.

klimppimizi J limbates, longates, luugates хромая, прихрамывая; klimppimizi tallaʙ käib longates.

klimp/piä Lu J-Tsv., pr. -in Lu J, imperf. -pizin Lu J = klimpata; elä klimpi jalkoika ära limpa jalgadega; J sõaz õli jalk raanittu, nütt klimpiʙ sõjas sai jalg haavata (oli jalg haavatud), nüüd lonkab.

klina vt. kliina.

klinat vt. kliinata.

kliŋkil/lä: -l J adv. pööras, pööraga suletud (наречие в форме ад-а от kliŋkki); uhs on kliŋkill uks on pööras. – Vt. ka kliŋkkizä.

kliŋkiltä J adv. pöörast (наречие в форме абл-а от kliŋkki); miä avaan uhzõõ kliŋkiltä ma avan ukse pöörast.

kliŋkis/sää: -sä J-Tsv., pr. -än, imperf. -in J = kliŋkittää; kliŋkisin uhzõõ panin ukse riivi.

kliŋkit/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J riivistada, riivi panna зап/ирать, -ереть на засов, на задвижку (клинок); kliŋkit üüssi uhs pane uks ööseks riivi.

kliŋkittä/ässä: -ss J-Tsv., pr. -än J, imperf. -äzin ~ -zin J end riivi taha panna, end riivitada зап/ираться, -ереться на засов, на задвижку (клинок); kliŋkittääz de eb ava uss pani enese riivi taha ja ei ava ust.

kli/ŋkki M Kõ Lu Li J -nkki J-Must., g. -ŋkii Kõ Lu J (ukse)pöör (дверная) завёртка (клинок); Lu õvv-uhzõl oŋ kliŋkki välisuksel on pöör; Lu kliŋkki on puussa, kokka on ravvassa pöör on puust, haak on rauast; Lu uhzõõ kliŋkki, on i väräjäl kliŋkki uksepöör, (ja) ka väraval on pöör; Lu puu kliŋkki puupöör. – Vt. ka uhzõõ-. – Vt. ka kliŋkku².

kliŋkkii J adv. pööra (наречие в форме илл-а от kliŋkki); J miä paan uhzõõ kliŋkkii ma panen ukse pööra (= sulen ukse pööraga).

kliŋkki/zä: -ᴢ Lu adv. pööras, pööraga suletud (наречие в форме ин-а от kliŋkki); ain on uhs kliŋkkiᴢ, eʙ jätä ussa avõõ alati on uks pööras (= pööraga suletud), ei jäta ust lahti. – Vt. ka kliŋkillä.

kliŋk/ku¹ Lu Li, g. -uu Lu Li silmus, aas (ka rõivastel) петля (и в одежде); Li miä tein kliŋkuu ma tegin silmuse; Lu kliŋkku, nappu ku tehtii puussa (ennemalt oli) aas, kui nööbid (nööp) tehti puust; Lu tehtii pikkaraizõt kanafkaᴅ, sihee pantii õttsaa arvaa võrkoo kliŋkku (võrguritva) tehti väikesed täkked, sinna pandi otsa harva võrgu aas.

kliŋk/ku² Lu J, g. -uu Lu = kliŋkki; Lu kliŋkku puussa, kokka on ravvassa pöör (on) puust, haak on rauast.

klints Kr kalju скала́, утёс.

klipperi vt. kliipperi.

klip/piä Ra (Li), pr. -in Li Ra, imperf. -pizin limpsida; näkkida, näkitseda лиз/ать, -нуть; обкус/ывать, -ать, откус/ывать, -ить; Li siä klipid niku katti vähhii tšeeleekaa sa limpsid nagu kass vähehaaval keelega; Ra miä klipin süüvvä ma näkin süüa.

klip/psiä Lu, pr. -sin Lu, imperf. -psizin tippida (tippivate sammudega kõndida) семенить; nät klipsib mennä, sakkaassi tallaaʙ näe, tipib minna, tihedasti (= tihedate sammudega) astub. – Vt. ka kipertellä.

klips L kips, kõps цок; klips klips tulivad illakkuozii soldatiᴅ kips! kõps! tulid tasakesi sõdurid.

klist́ir/ka: J-Tsv., g. -kaa J = kliizma; tšiinitti nii vatsaa, jot piti pann klist́irk kõht jäi nii kinni, et tuli teha klistiiri.

klo/gzata J-Tsv., pr. -ksaan J, imperf. -ksazin: -ksõzin J = kolahuttaa; kloksaa uhsõõ koputa uksele.

klok/kaa M (K-Ahl. Kõ), pr. -aʙ M Kõ, imperf. -ki M = klukkaa; Kõ kana klokaʙ, niku on läsivä kana loksub, on nagu haige; M klokkava kana loksuv (= hauduja) kana; M klokkaja kana loksuja (= poegadega) kana; ■ M miε klokan vähänaikaa i taaz õlõn terve ma loksun (= põen) veidi aega ja olen taas terve.

kloks/aa Lu, pr. -aʙ Lu, imperf. -i [?]: -azi Lu = kloŋksaa; uhzõt kloksavaᴅ uksed kolksuvad.

kloksaht/aassa Lu, pr. -aaʙ Lu, imperf. -aazi: -i Lu kolksatada, kõlksatada; klõksatada, klõpsatada хлопнуться; щёлкнуться; lukko kloksahti avõõ lukk klõpsatas lahti. – Vt. ka klopsahtaassa, kraksahtaa.

kloks/ua J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -u: -uᴢ J kõlksuda, plõksuda, naksuda щёлк/аться, -нуться.

kloksut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J trans. klõpsata, klõksata щёлк/ать, -нуть; kloksut lukku tšiin klõpsa lukk kinni.

kloksut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. lõgistada; plõksutada, nipsutada щёлкать, пощёлкивать; elka kloksutõlka uhzõõ rutškaka ärge lõgistage ukse käepidemega; elä kloksuttõõ sõrmiikaa ära nipsuta sõrmedega.

kloksutu/ᴢ: -s J-Tsv., g. -hsõõ: -sõ J kõlksatus; koputus щёлк; стук.

klomp/pi J, g. -ii J kolks; koputus щёлк, хлоп; стук; ühs klomppi jo tšäi uhsõõ, oottõõ tõiss üks kolks juba käis vastu ust, oota teist; etko kuulõ klomppia. tšenlep tuli kas sa ei kuule koputust? Keegi tuli.

kloms/u Li, g. -uu Li subst., adj. mürakas, kobakas громадина, махина; большой и неуклюжий; slona niku klomsu elevant (on) nagu mürakas; Li õssi mokomaa klomsuu õpõzõõ ostis niisuguse kobaka hobuse.

klomsuu Lu adv. jalgu taga vedades волоча ноги; näd meep klomsuu niku kläätš õpõnõ näe, läheb jalgu taga vedades nagu kronu hobune.

klon/a J-Tsv., g. -aa lauge, kallak отлогий, наклонный.

klonaht/aa (Li), pr. -aan, imperf. -iin: -in Li kalduda клониться; klonahti sellällää kaldus (= langes) selili.

klonahta/assa Lu -ss J-Tsv., pr. -an Lu J, imperf. -azin Lu -zin J 1. nõjatuda, toetuda прислон/яться, -иться; Lu miä klonahtaazin puu nõjal (~ seinää nõjal) ma nõjatusin puu najale (~ seina najale); 2. J kummarduda наклон/яться, -иться.

klona/llaa Lu J-Tsv. -l Lu kaldu; kummargil наклонно; склонившись, приклонившись (наречие в форме ад-а от klona); Lu telefonasampaat seisovat klonallaa telefonipostid seisavad kaldu; Lu puu on klonal tee poolõõ puu on kaldu tee poole; J ufatk seizob nurkkõs klonallaa potihark seisab nurgas kaldu; J mitä etsid maass, ku seisot klonallaa mida otsid maast, et seisad kummargil?

klonallõ Lu kaldu, viltu (наречие в форме алл-а от klona); kõvassi ku tuulõʙ, mettsäz mõnikkaat puut painuvat klonallõ kui on kõva tuul, (siis) vajuvad (painduvad) mõned puud metsas kaldu.

klona/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J kalduda клониться, склоняться.

kloŋkahtaa/ssa (J-Tsv.), pr. -n, imperf. -zin neelatada, lonksatada глотнуть, про-; jõi ühee lainamuzõkaa, va kloŋkahtaaᴢ jõi ühe sõõmuga, vaid neelatas.

kloŋkit/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. neelata глотать.

kloŋk/kia J-Tsv., pr. -in J, imperf. -kizin J = kluŋkkia; elä kloŋki juuvv nii paĺĺo tšülmää vett ära kulista nii palju külma vett juua.

kloŋks Lu J-Tsv. = kluŋks; Lu ku juuvvaa viinaa, kurkku teep kloŋks ja kloŋks kui juuakse viina, (siis) kurk teeb klõnks ja klõnks.

kloŋks/aa Lu, pr. -aʙ, imperf. -i kolksuda хлябать, хлопать; meep saapugad jalgaᴢ kloŋksavaᴅ läheb, saapad kolksuvad jalas. – Vt. ka kloksaa.

kloŋksahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -aʙ J, imperf. -azi: -aᴢ J klõnksatada, vulksatada булькнуть; kui lainaan, nii i kloŋksahtaaʙ kui neelan, siis (kurk) klõnksatabki.

kloŋk/su: -s J-Tsv., g. -suu J = kluŋkka; annõk, miä veel teen ühe kloŋksuu puteliss anna ometi, ma võtan (teen) veel ühe lonksu pudelist.

kloŋksut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an, imperf. -in = kloŋkuttaa.

kloŋkus/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. ← kloŋkussaa.

kloŋkus/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J kulinal neelata глотать (вслух); eestä võta suu täünä vett, siis kloŋkus alaᴢ enne võta suu vett täis, siis neela kulinal alla.

kloŋkut/taa Lu, pr. -an Lu, imperf. -in Lu lonkshaaval juua пить небольшими глотками; kloŋkutab juuvva joob lonkshaaval. – Vt. ka kloŋksuttaa.

klop/ata Lu (J), pr. -paan Lu, imperf. -pazin Lu 1. taguda, prõmmida сильно стучать; uhᴢ õli tšiin, tuli ja kulakal kloppõᴢ uks oli kinni, tuli ja prõmmis rusikaga; 2. (kinni) lüüa, virutada хлоп/ать, -нуть; kloppaa uhs tšiini viruta uks kinni!; 3. kahmata, (umbropsu) haarata нахлобуч/ивать, -ить; J kloppõs hatuu pähää i ilmõ šuubaa, ühelle tšiuttoa johsi kujalõõ kahmas mütsi pähe ja, ilma kasukata, särgiväel, jooksis tänavale.

klopiimoro Ra klopii-moro Lu sookail болотный багульник, клоповник; Ra klopiimoro soos kazvaʙ sookail kasvab soos. – Vt. ka kloppimoro, kloppiroho.

klopii-moru Lu = klopiimoro.

klopiiroho P klopii-roho M = klopiimoro; P klopiiroho suos kazvoʙ sookail kasvab soos; P klopiiroho (vai sikakanõrva), tämä haizõʙ kõvassi sookail (ehk seakanarbik), see lõhnab tugevasti.

klopi/sa M (J) -ss J-Tsv., pr. -zõn M J, imperf. -zin J 1. lõgiseda щёлкать(ся); M uhs klopizõʙ uks lõgiseb; 2. koppida, kopsida потюкивать, постукивать; J tšen siäll klopizõp vasaraka kes seal kopib vasaraga?

klopis/saa: -sa Lu, pr. -an Lu, imperf. -in Lu koppida, kopsida потюкивать, постукивать.

klopis/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. ← klopissaa.

kĺopk/a Lu, g. -aa neet заклёпка, клёпка; rauta lehot piäp klepata, kĺopkijeekaa pannaa ühtee tšiin raudplaadid tuleb (kokku) neetida, neetidega pannakse kinni (= kokku).

klo/ppi Kett. K-Ahl. P M Kõ S Lu Ra J I, g. -pii Lu Ra J -p̆pii M lutikas клоп; Kõ vanall kuul kloppai põlõtõttii, etti siz lõppuvad niku kuu lõpuʙ vanas kuus põletati lutikaid, et siis hävivad (saavad otsa), nagu kuu kahaneb (saab otsa); Lu kloppi eläp seinäᴢ lutikas elab seinas (= seina pragudes); J nii on sittšiünnü paĺĺo kloppiit, jot kuzaittši et saa rauhaa nii palju on siginenud lutikaid, et kusagil ei saa (sa) rahu; Lu mettsä kloppi metslutikas; ■ M kuza neeᴅ on klop̆pii rohoᴅ, aivo kõv̆vii paap päätä vaivattamaa i siä näissä pöörüᴅ kus on need sookailud, (seal) paneb pea väga kõvasti valutama ja sa saad neist peapöörituse. – Vt. ka mettsä-.

klop/pia Li J-Tsv., pr. -in J, imperf. -pizin J müüri laduda класть, делать кладку; J üvä petšnik teep tšiire tüüt, vaa klopiʙ hea pottsepp teeb kiiresti tööd, vaid laob (ahju)müüri; ■ J alki kloppia tõizõlõ kõrvõlõ hakkas jagama teisele kõrvakiile.

kloppimoro J = klopiimoro.

kloppiroho M = klopiimoro.

klopsaht/aa Ra Lu, pr. -aan, imperf. -iin: -in Lu Ra kolksatada, klopsatada хлопнуть(ся), щёлкать(ся); Lu uhsi klopsahti uks kolksatas; Ra mikäle klopsahti miski kolksatas. – Vt. ka kloksahtaassa.

klopsahta/assa (Lu J) -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J kolksatada; prantsatada хлопнуться; грохнуться, трахнуться; J uhs klopsahtas tšiin uks kolksatas kinni; J kompõssuz de klopsahtaz maha komistas ja prantsatas maha. – Vt. ka kloksahtaassa.

kĺotsk/i M, g. -ii M klimp клёцка; meil tehäs piimäsuppi i lihasuppi kĺotskiijeekaa meil tehakse piimasupp(i) ja lihasupp(i) klimpidega. – Vt. ka klimppi¹.

kĺotski-suppi M klimbisupp суп с клёцками.

klubnik/ka M Lu -kõ Li, g. -aa aedmaasikas клубника. – Vt. ka golubniikka.

klubnikkamarja M = klubnikka.

klukk Lu klukk (kana loksumishäälitsus) клох (клохтание курицы); kana ku tahob automaa, siz ain klukaʙ, ain klukk klukk kui kana tahab (minna) hauduma, siis aina loksub, aina klukk! klukk!

kluk/kaa M Lu J (Li), pr. -aʙ M Lu J, imperf. -ki Lu loksuda, kloksuda (kana kohta) клохтать, квохтать; Lu kana ku tahob automaa, siz ain klukaʙ kui kana tahab (minna) hauduma, siis aina loksub; Lu kana klukaʙ, tahop puippui lassõ kana loksub, tahab tibusid (välja) haududa; Lu kana alki sulkiissa i klukaʙ kana hakkas sulgima ja loksub; Li J klukkava kana loksuv (= hauduja) kana; Lu meeb niku klukkava kana läheb nagu loksuja (= poegadega) kana; Lu tämä on niku klukkõva kana ta on nagu loksuja kana (= aina norutab, on haiglane). – Vt. ka klokkaa, kluukkaa.

kluŋk/ata M Kõ (Lu), pr. -kaan M Kõ Lu, imperf. -kazin M Kõ (alla) neelata, klõnksata проглот/ать, -ить; M autši se kluŋkkaaʙ peenee aud́ii pulikaa haug, see neelab (isegi) väikese havinolgi (alla); Lu kurkku kluŋkkaaʙ kurk klõnksab.

kluŋk/ka M, g. -aa lonks глоток; antakaa millõõ ühs kluŋkka vettä andke mulle üks lonks vett. – Vt. ka kloŋksu.

kluŋk/kia M, pr. -in M, imperf. -kizin M kulistada, kulinal juua глотать (вслух); elä kluŋki nii ahnaassi, võiᴅ jäätüttää kurkuu ära kulista nii ahnelt, võid kurgu ära külmetada. – Vt. ka kloŋkkia.

kluŋks Lu klõnks, lonksti, lõnksti глот, глохт; mõnikaz vettä juuʙ kluŋks kluŋks mõni joob vett lonksti! lonksti! – Vt. ka kloŋks.

kĺustõri vt. ĺustõri.

kluu/ba Li -ʙ Ra J-Tsv., g. -baa Li J klubi клуб; J noh, on lähettü kluubaa karttia pelama noh, on mindud klubisse kaarte mängima!; Li kluubaa takana on tämää koto, kluubaa linneel õikõal tšäelle tema maja on klubi(hoone) taga, klubi(ga ühes) reas, paremat kätt.

kluub/i (Lu) , g. -ii = kluuba; entizaikaa tšüläz ved́ eb õllu kluubija varem külas ju ei olnud klubisid.

kluuk/kaa Lu, pr. -aʙ Lu, imperf. -ki = klukkaa.

klõk/ki (Li), pl. -iᴅ Li kihv клык.

kläki/sä: -ssä Lu -sse ~ -ss J-Tsv., pr. -zen Lu J, imperf. -zin Lu J lobiseda, vadrata, ladrata болтать, тараторить, трещать; J hülkä, elä kläkiᴢ jäta järele, ära vatra!; Lu inemin ku paĺĺo pajatap tühjää, kläkizeʙ kui inimene räägib palju tühja (loba), (siis) latrab; J kläkizep pajatta latrab rääkida. – Vt. ka kläkittää.

kläkit/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. lokku lüüa клепать в клепало; колотить в колотушку; tšülä vahti jo kläkitteeʙ külavaht lööb juba lokku.

kläkit/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J 1. lokku lüüa клепать в клепало; колотить в колотушку; üü vahti kläkitep kläkkiä öövaht lööb lokku; 2. lobiseda, vadrata, ladrata болтать, тараторить, трещать; kläkitep pajatta niku kläkki vatrab rääkida nagu lokulaud; tehkaa tüüt ettee, elkaa kläkittega tehke tööd edasi, ärge lobisege. – Vt. ka kläkisä.

kläk/ki J, g. -ii J öövahi lokulaud клепало, било, колотушка; kläkki on siottu vühee tšiini lokulaud on seotud vöö külge kinni; üü vahti kläkitep kläkkiä öövaht lööb lokku.

kläntšit/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J nuruda, manguda клянчить, цыганить; kläntšitteep podarka niku mustõ-lain nurub kinki nagu mustlane; ilmtši jo õõmm tätä avittõnnu, a kläntšitteeʙ niigi oleme teda juba aidanud, aga (aina) mangub (lisa).

klänt/tšiä J-Tsv., pr. -šin J, imperf. -tšizin J = kläntšitellä; en ann, elä parõp i kläntši (ma) ei anna, ära parem nurugi.

kĺäpsa vt. kĺapsa.

kĺäpsu vt. kĺapsu.

klä/tka Li, g. -dgaa nooda-, rüsapuu (nooda v. rüsa vedamiseks) кляч, клячка; tehää klädgaᴅ tehakse rüsapuud (= rüsale tehakse vedamispuud).

kĺättsa, kĺättša, kĺäätsa, kĺäätš, kĺäättsa, kĺεättsa, kĺäättša vt. kĺaattša.

knak/ki [?]: Кнаки Tum. hakk галка.

kneht/a Lu, g. -aa pollar (sadamasillal), paal, paalpost (meres) кнехт; alus pannaa tšiini tumbiõ vaikka knehtojõõ purjelaev pannakse kinni pollarite või paal(post)ide külge.

kniig/a Po, g. -aa raamat книга; piεp tširjottaa kniigaa tuleb kirjutada (võla?)raamatusse.

kni/ška I, g. -žgaa I raamat книга, книжка; bukvat knižgaza ovaᴅ tähed on raamatus; ovad meeleväd rahvaaᴅ, tširjuttivaᴅ paĺĺo kniškoo (nad) on targad inimesed, on kirjutanud (kirjutasid) palju raamatuid; miä jo õlin kaijjee knižgaa lugõnnuɢ ma olin selle raamatu juba (läbi) lugenud.

kńägi/ńa: -ń J-Tsv., g. -ńaa = kńääźän-nain.

kńä/źa: -ź Po Ku -ś ~ -äź ~ -äźõ J-Tsv. -äźä (Al.) g. -źaa 1. Al. J Ku vürst князь; 2. fig. peig, vürst (pulma ajal) жених, князь (на свадьбе); Po laa näütäb med́d́ee kńäź õmat tšäjed mei-lee las näitab meie vürst (= peig) meile oma käsi.

kńääźän-nain (Al.), part. kńääźän-naissa Al. vürstinna княгиня.

ko¹ K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J Ku kõ K-Must. Lu k Lu J 1. temp. kui когда; Po ko jo läsivä nõis kùolõmaa, sis sütettii tšünteliäᴅ kui haige juba hakkas surema, siis süüdati küünlad; L sis ko tultii tšerikossa, sis süötii siis kui tuldi kirikust, siis söödi; Ku kissᴀ ko boo kotonnᴀ, hiired ollas volillaa vs. kui kass(i) pole kodus, on hiirtel puha voli; 2. kond. kui если; Lu koiraa katsottii suu lagõssa: ko onõ mussa suu laki, siiz leep pagana koira koera vaadati suulaest: kui on must suulagi, siis tuleb kuri koer; P mene lunasa vällä, ko panttiziᴅ mine lunasta välja, kui pantisid; K miä sillei juttõlõizin, kõ õleizin pappi (Must. 161) ma ütleksin sulle, kui oleksin preester; K aragat kop [= ko ep] tšakattaissi, pesää eb levvettäissi vs. kui harakad ei kädistaks, (siis) pesa ei leitaks; J ahjo k on rikki, sis perenain on süütäläin kui ahi on katki, siis perenaine on süüdlane; 3. komp. kui чем, как; K ai siä minuu hukko, en miä süönnü, en miä juonnu ko ühee aavaa lehoo võtin da kaplii vettä (muinasjutust:) oi sina, minu taat, ei ma söönud, ei ma joonud (rohkem) kui ühe haavalehe võtsin ja tilga vett; L ep se minu miez õlõ tšenniit ko kehnokkõin portnoi ei see minu mees ole keegi (muu) kui kehv(ake) rätsep; 4. kui, kuivõrd; küll как, какой; Lu ai ko miä tein kehnossi oi kui halvasti ma tegin; M nät ko rahvaz õltii meelevä vaat, kui(võrd) tark oli rahvas; Lu mil ko sinnua on žaali küll mul on sinust kahju; L ai ko on ruosõttõnnu vesi oi küll on roostene vesi; M kalmoit ko pellättii küll surnuaeda kardeti; Lu rehtelää pääl, sis ko kohhooʙ üvässi panni peal, küll siis kerkib hästi; 5. kuna; et так как; что; Lu se ko or rikaᴢ, nii pajattaa p taho kuna ta on rikas, siis ei taha (ta) rääkida; K pasibo, ko tulitta, että unohtannud minu kuttsumissa aitäh, et tulite, ei unustanud minu kutset (kutsumist); 6. kuidas как; P miε duuman, ko se õli ma mõtlen, kuidas see oli; 7. vaid, ainult только; L täm kuhõid ep tšäünnü, ko tüötä tetši ta ei käinud kuskil, ainult tegi tööd; ■ (sporaadiliselt liitunult eelneva eitusverbi pr. 3. p. vormiga спорадически присоединившись к предыдущей форме отри-

цательного глагола:) I epko õis sõk̆kia kui ta poleks pime! – Vt. ka joko², ku, kui, kõõ, kõõᴢ.

ko² J-Tsv.: ep ko taattõ ep ko maamõ sitä täätennü(ᴅ) ei isa ega ema teadnud seda. – Vt. ka eŋko.

-ko K L P M Li J Ku ko [sic!] Kõ-Len. J-Tsv. -kõ K-Salm.1 -k K-Al. kas (küsiv partikkel) ли (вопросительная частица); K õõtko siä voho süönnü (muinasjutust:) kas sa, kits, oled söönud (= süüa saanud)?; M miä vaatõn, no en tuntõnnu, õliko karu vai susi ma vaatasin, aga ei tundnud (ära), kas oli karu või hunt; L oŋko sill üvä elεä vassõzõz uonyõᴢ kas sul on uues majas hea elada?; J jäiko teile veel paĺĺo kaivomiss kas teil(e) jäi veel palju kaevamist?; J tuli-ko tämä kas ta tuli?; Kõ saap ko tõmmata jo (Len. 219) kas võib juba tõmmata?; J suvat ko minnua kas (sa) armastad mind?; J seizop ko nüt riuku kõhtii kas ritv seisab nüüd otse?; K võinkõ vesõna õlla, saanko tšakona tšäüvä (Salm.1 773) rl. kas (ma) võin v. olla, kas (ma) tohin käona käia?; J kaugõssi-ko kas kauaks? – Vt. ka mõnt-, veel-. – Vt. ka joko¹, eŋko, -k², -ku.

kobel/i J-Must. kopeli Lu, g. -ii 1. J-Must. isane koer кобель; 2. pej. liiderdaja, jäär старый хрен, кобель; Lu griša, se vana kobeli aina reistaaʙ, umalaᴢ Griša, see vana jäär, aina mürgeldab, purjus(päi). – Vt. ka koira-. – Vt. ka koirakobeli, koppa, koppakoira, kulli³, kullikoira.

kobl/ata Lu Li J -õtõ Lu, pr. -aan Lu Li J, imperf. -azin Lu J 1. katsuda, kompida, kombata, kobada щупать, по-, ощуп/ывать, -ать; шарить, по-; Lu laa miä koblaan, ku pehmiä alõn las ma katsun, kui pehme kinnas; Lu koblaa niskaa: ku on vari, siis petteeʙ katsu (ta) kukalt: kui on kuum, siis (ta) valetab; Lu perennain koblaaʙ, oŋko kana munaz vai eb õõ perenaine kombib, kas kana on munas (= muneja) või ei ole; J meez meni dõ koblaaʙ: rattii võttimõt siin ontši mees läks ja kobab: aida võtmed ongi siin; 2. (kahvaga) kahmata, ammutada схва-

т/ывать, -ить (сачком), черпать; Lu haamiikaa koblataa, siz mätetää koparaa, elävät kõik kalaᴅ, maamehet tultii õssamaa kahvaga kahmatakse, siis tõstetakse (lumme või jäässe tehtud) auku, puha elavad kalad, maamehed tulid (siis) ostma.

kobli/a Kett. M Lu Li J-Tsv. (K-Ahl.), pr. -n Kett. K M Li J, imperf. -zin M Lu Li J katsuda, kompida, kombata, kobada; käperdada, kabistada щупать, по-, ощуп/ывать, -ать, шарить, по-; простор. лапать; Lu miä koblizin tšäzzii meelii ma kobasin käsikaudu; Lu õpõn nõisi koblimaa tšeeleekaa ülleelt süüvvä (pime) hobune hakkas keelega ülevalt süüa kobama; Li mitä tüü koblitta meijee varsaa, ved́ en miä teille müü mis te käperdate meie varssa, ma ju ei müü teile; J poigõt koblita tüttöi(t) poisid kabistavad tüdrukuid. – Vt. ka kopisõlla, krapissaa.

koblukka vt. kablukka.

kob/ra Kett. Lu -r J-Tsv., g. -raa Kett. Lu J 1. pihk горсть; Kett. kobraakaa peoga; 2. peotäis; kamalutäis горсть; пригоршня; Lu võtin ühee kobraa marjaa võtsin ühe peotäie marju; J nõsa kasse kottii veel kobra kahs rüiss tõsta sellesse kotti veel kaks kamalutäit rukist; 3. J-Tsv. kühvel совок.

kobr/ata Lu -õt J-Tsv., pr. -aan Lu J, imperf. -azin Lu -õzin J (kätte v. kaasa) kahmata хватать, схват/ывать, -ить, хап/ать, -нуть, загре/-бать, -сти; Lu miä kobrazin kahmaloo javvoa ma kahmasin kamalutäie jahu; J kobrõs kõig rahad võõrutškõss de pani menemä plehkuu kahmas kõik rahad laekast ja pani (minema) plehku; Lu se ku ahnaᴢ ja võttaja, kõikk kobraab enelle küll see on ahne ja võtja, kõik kahmab endale. – Vt. ka kohmata, kropsata.

kobr/i Ränk P M Kõ Lu Li J, g. -ii P M Lu Li 1. (puust) viljalabidas, -kühvel (большой деревянный) совок для сгребания зерна; P siz õli suur lapja, kutsuttii kobrissi siis oli suur viljalabidas, (seda) kutsuti k-ks; J kobri on toožo puussõ tehtü, pitšää varrõõkaa se on viljalabidas on samuti puust tehtud, see on pika varrega; M võtõttii tšät̆tee kobri, ajõttii kase kõik kok̆koo viĺĺa võeti kätte viljalabidas, aeti see vili kõik kokku; M aj̆jaaz viĺĺaa kok̆koo kobriikaa, a viskoaz lipitsaakaa vilja aetakse kokku viljalabidaga, aga tuulatakse tuulamiskühvliga; 2. tuulamislabidas, -kühvel веяло (деревянный совок для веяния зерна); Lu kobriikaa viskazimma viĺĺoi tuulamislabidaga tuulasime vilja; Lu mineekaa viskõzimmõ viĺĺaa, serväd õltii, varsi, sitä tooš kutsuttii kobri millega tuulasime vilja, servad olid (sel labidal), vars, seda kutsuti samuti k-ks; Lu pahmassa võtõttii kobriikaa vähikõrrõz i vizgottii vassaa tuulta pekstud vilja võeti vähehaaval tuulamislabidaga ja visati vastutuult; 3. õllehang (hang kivide tõstmiseks, eeskätt õllepruulimisel) ухват, рогач; Lu kobri, tšivviä lastamiss vartõ; tämä õli niku kõik aaroᴅ, rautõnõ k. kivide tõstmise (lastimise) jaoks; see oli nagu kõik hangud, (oli) rauast. – Vt. ka kobrilappia.

kobri/a Lu, pr. -n Lu, imperf. -zin Lu (maad) kookida, kobestada разрыхл/ять, -ить (о земле).

kobrilappia (Lu) tuulamislabidas, -kühvel веяло (деревянный совок для веяния зерна); õli tehtü mokomad lappiaᴅ, kobrilappiaᴅ olid tehtud niisugused labidad, tuulamislabidad; kobrilappia, rohkaapassi tehtii aavassa, aapa-puussa tuulamislabidas, enamasti tehti (see) haavast, haavapuust. – Vt. ka kobri.

kobu/la P (J) -l J-Tsv., g. -laa J saapaliist колодка, кобылка (для сапог); J kobul teh́h́ä jalgaa mukka liist tehakse jala järgi; J a toono peremmees kobulõllõ pääte müü lohmõz nii kõvassi aga äsja äigas peremees (= kingseppmeister) (poisile) saapaliistuga nii kõvasti vastu pead.

kodo vt. koto.

koer, koera, koerᴀ vt. koira.

koerissaaɢ vt. koirissaa².

koeruᴢ vt. koiruuᴢ.

kof/i K M (Kõ-Len. Ja-Len.) koofi (M) -fi Lu Ra J-Tsv. kohvi M Lu, g. -ii M Lu J kof̆fii M kohvii M Lu kohv кофе; M jootii i kofia joodi ka kohvi; Lu koffiisõõ pannaa doroja kohvisse (= kohvijahu hulka) pannakse tõrusid; Lu leppäsiini eb õõ suur, onõ taas kohvii karvaa lepaseen ei ole suur, on ka (taas) kohvikarva; J kofii uvaᴅ kohvioad; J tsikorid on javõttu koffi müllüll sigurid on jahvatatud kohviveskiga.

kof/šikka M Lu -tšikka P kovšikka M kohvsikka ~ kovsikka (P), g. -šikaa M Lu -tšikaa P kopsik ковшик; Lu kofšikaakaa mätetää vettä, tšülmää i varria kopsikuga tõstetakse vett, külma ja kuuma; M val̆laas kofšikkaa kahs vettä valatakse kopsiku(täi)t kaks vett. – Vt. ka õlut-. – Vt. ka koltška, koušikka, koušikko, koušši¹.

kof/ta M Kõ Lu -t J-Tsv., g. -taa M Lu J (naiste)jakk, pluus; kampsun кофта; M emäle õsõttii sarafana koftaakaa emale osteti sarafan (koos) jakiga; M kuttsuas kofta i kuttsuas kamaĺka (naistejakki) kutsutakse k. ja kutsutakse k.; Kõ sääl om plat́jaᴅ, koftaᴅ, ühezä kõik on ehteeᴅ seal on kleidid, jakid, kõik üheskoos on peorõivad; J õmpõõ koftõlõ kruužõvõd ala õmble pluusile pitsid alla; M per̆rää pes̆sua meni aivo kok̆koo kofta pesus (pärast pesu) läks kampsun päris kokku. – Vt. ka kauhta.

kogoitt/aa Lu -a J-Tsv. hunnikute kaupa, hunnikute viisi, hunnikutena кучами; Lu tämä on rikaᴢ, täll on raχχaa jõkas paikkaa kogoittaa ta on rikas, tal on raha igas kohas, hunnikute kaupa; J valoa purgõta põllolõ kogoitta sõnnikut tõmmatakse (koormast maha) põllule hunnikutena. – Vt. ka kekoittaa.

kogokkõi/n K M Lu J-Tsv., g. -zõõ K M Lu J -zõ J hunnikuke кучка; K miε toon kogokkõizõõ alkoi ma toon hunnikukese puid (halge); J jäi perälee pikkõraiŋ kogokkõim valoa jäi järele väike hunnikuke sõnnikut; M linass laadiaz mokomat kogokkõizõᴅ linast (= linapeodest) tehakse niisugused hunnikukesed. – Vt. ka liiv-.

kogos/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = kogottaa.

kogo/za Kett. K U M Li I (R-Eur. R-Reg.) -ᴢ P J-Tsv. kooza Set. kuoza L P koos вместе; P taas suku oŋ kõikk kogoᴢ jälle on kogu suguselts koos; I artteliza sõisõvaᴅ kogoza, pajattavaᴅ seisavad rühmas koos, räägivad; K kooza kõikk pannass söömäd lavvalõõ kõik toidud pannakse korraga (koos) lauale; L nuorikkõ ain eläp kuoza nänniekaa, ženiχaa izεä i emεäkaa noorik elab üha nendega koos, (peig)mehe isa ja emaga; Li pata lõhkõõzi, tuli rako, no eb rikkaunnu, tämä on veel kogoza (savi)pott pragunes, tuli pragu, kuid ei läinud (päris) katki, see on (= püsib) veel koos; M kõikk tööd on kogoza kõik tööd on valmis (koos); K mö õhtagona leemmä kõikki ühezä kogoza (Ahl. 116) õhtul oleme me kõik (ühes)koos; ■ J kogoz õlõmin (Tsv.) koosolek.

kogot/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J (üles) kuhjata; hunnikusse laduda окучи/вать, -ть; класть, положить в кучу. – Vt. ka kogos-saa.

kogutu/ᴢ: -s J-Tsv., g. -hsõõ: -sõ J (inim-, rahva)summ, (rahva) kogunemine сборище; mikä siäl mokom inimissiijõ kogutus mis inimsumm seal niisugune on?

kohahtannu J-Must.: kohahtannu leipä lahtise koorikuga leib. – Vt. ka kohohtannu.

kohall/a: -ᴀ Ku postp. kohale над; hirvi keersɪ pää vakura·t lopatkaa kohallᴀ, siltää hänellᴀ̈ oikiaas külḱee puuttᴜ põder pööras pea just labaluu kohale, sellepärast sattus (kuul) talle paremasse külge.

kohallee Ku otse прямо; d́i johsikkɪ kohallee sinnᴇ lomazikoo päällᴀ̈, ko karu puita katkᴏ ja jooksiski ragina peale otse sinna, kui (kus) karu puid murdis. – Vt. ka kõhallaa¹.

kohalt vt. kõhalta.

kohan K-Al. kui ometi, et ometi что наконец; K slau bohu, kohan saimma nuorikõõ, nüd müö meemmä üvällä mielellä vällää (Al. 14) tänu jumalale, et ometi saime nooriku, nüüd me läheme rõõmsa (hea) meelega ära.

kohattaa (Lu): länsituuli, se kohatab ilmaa läänetuul, see k-b ilma.

kohi/na Lu -n J-Tsv., g. -naa J kohin шум; Lu meree kohina kuulup kaukaall mere kohin kuuldub kaugele; J kuulub va metsää kohin kuuldub vaid metsa kohin(at). – Vt. ka kihin-.

kohi/sa J -ssa Lu (Ra) -ss J-Tsv., pr. -zõʙ Lu Ra J, imperf. -zi Lu J kohiseda шуметь; Lu tänävä meree ranta kohizõʙ täna mererand kohiseb (= meri kohiseb rannas); Ra ku tääb meree säätä, siz meri kohizõʙ kui merel on torm tulemas (kui ennustab mere tormi), siis meri kohiseb; J metts kohizõʙ mets kohiseb.

kohl/o M, g. -oo sülg, ila слюна; kohlo valuʙ suussa ila valgub suust.

koh/ma¹: -m J-Tsv., g. -maa J 1. hoop удар; sai kohmaa seltšää sai hoobi selga; 2. muhk шишка; 3. kamakas ломоть, обломок; suur kohm leipä suur kamakas leiba.

kohm/a²: -õ J-Tsv. -m Ra J-Tsv., g. -maa J 1. Ra kerge külm; kahu лёгкий морозец; 2. J-Tsv. külmavärin, -judin озноб; 3. kergelt pakasene слегка морозная (о погоде); Ra kohm ilma kergelt pakasene ilm; 4. fig. tuim, puine, jäik чёрствый (о человеке); J mikä siä õõt kohm meeᴢ kui tuim mees sa oled. – Vt. ka kahno, kahu.

kohm/aa J-Tsv. adv. kohma, kangeks (külmast) в зяблое, в окоченелое состояние (наречие в форме илл-а от kohma²); tšäed menti tšülmess kohmaa käed läksid külmast kohma. – Vt. ka kohmõõ.

kohm/akaᴢ: -õkõᴢ J-Tsv., g. -akkaa: -õkkaa J kohmakas, pikaldane, puine неповоротливый; ai mikä on laisk ja kohmõkõz inimin oi milline laisk ja kohmakas inimene!

kohm/aza: -aᴢ Lu J -õᴢ Li Ra J kohmas, kohmetanud, kangestunud (külmast); kahutanud, kahukil, (kergelt) külmunud в озябшем, в окоченелом состоянии; в слегка подмёрзлом состоянии (о почве) (наречие в форме ин-а от kohma²); Lu en saa mittää tehä, tšäed õllaa kohmaᴢ ma ei saa midagi teha, käed on kohmas; Li kõik kahu on, maa on kohmõᴢ kahu on (maas), maa on kahutanud. – Vt. ka kahmõza, kahnõza, kahuza, kohmiza, kohmõõza.

kohm/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J 1. (kaasa) kahmata схват/ывать, -ить, хап/ать, -нуть; J kohmõz võõrutška päält viis kopekka kahmas laeka pealt viis kopikat; 2. (korraks) lüüa, äiata, lahmata жахнуть, вздуть; kohmõtka migäll ni buit koiraa, mitä tämä siäll haukuʙ äiake millegagi koera(le), mis ta seal haugub; ku et hülkä pelamõss, ni miä kohmaan metla varrõll seltšä kui sa ei jäta hullamist, siis ma lahman (sulle) luuavarrega selga. – Vt. ka kobrata, kropsata.

kohmi/a Lu, pr. -n, imperf. -zin lahmida, võmmida колошматить; Lu elä kohmi minnua, sinnua entä kohmitaa ära lahmi mind, sind ennast lahmitakse; tõin tõissa kohmivaᴅ lahmivad teineteist.

kohmiza J-Must. = kohmõõza.

kohm/u Ra, g. -uu kohmerdis, kohmitseja копуша; se ku on kohmu nii, mittä ep saa tehä, mokom kopelo küll see on kohmerdis, midagi ei saa tehtud, selline käpard. – Vt. ka kopelo.

kohmõi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J = kohmõn; lahs oŋ kõikkina kohmõin laps on (külmast) lausa kange.

kohmõ/n J, g. -zõõ J adj. kohmetanud, kohmas, (külmast) kange озябший, окоченелый; tšäed õllaa kohmõzõᴅ käed on kohmetanud; kohmõn tšäsi kohmetanud käsi.

kohmõt/tussa (Ra) -tuss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -tuzin J kohmetada, kangestuda (külmast) зябнуть, о-, коченеть, о-; J talvõll kui soojõssi ni sõppõõ, tšäed aiŋ kohmõttussa kui soojalt talvel ka ei rõivastu(ks), käed kohmetavad ikka; Ra tšülmäss tšäet kohmõttussaa külmast kohmetavad käed.

kohmõõ Lu = kohmaa.

kohmõõ/za Kett. -ᴢ Lu kohmas, kohmetanud, kangestunud (külmast) в озябшем, в окоченелом состоянии; Lu tšäed õllaa kohmõõᴢ käed on kohmetanud. – Vt. ka kohmaza, kohmiza.

koh/o Ra, g. -oo = kohu; Ra lehmäl on mokom tauti, kuiva koho lehmal on niisugune haigus, kuiv k.

kohohtannu Ra: kohokoorin leiʙ, kohohtanu leiʙ lahtise koorikuga leib, (pealt lahti) kerkinud koorikuga leib. – Vt. ka kohahtannu.

kohokoori/n Lu Ra J koho-kooriin J-Tsv., g. -zõõ lahtise koorikuga (leiva kohta) с отставшей корочкой (о хлебе); Lu ku leipä eb õõ üvässi nõiznu, sis tuõp kohokoorin kui leib pole hästi kerkinud, siis tuleb lahtise koorikuga; Lu märänneᴅ leivät tetši, kohokoorizõᴅ tegi halvad leivad, lahtise koorikuga.

kohokoorit/tsa M, g. -saa lahtise koorikuga leib хлеб с отставшей корочкой; leipä eb ap̆piinu, tuli kohokoorittsa leib ei õnnestunud, tuli lahtise koorikuga; kui va taitšina eb appõnõ, siz leipä leeʙ kohokoorittsa kui aga tainas ei hapne (hästi), siis tuleb leib lahtise koorikuga.

kohon/õssa J -õss Ra J-Tsv., pr. -õn Ra J, imperf. -in J 1. kerkida, tõusta; tärgata, (üles) tõusta (taime kohta) вздыматься, подн/и-маться, -яться; всходить, взойти; Ra taitšin alki kohonõssa tainas hakkas kerkima; J taitšiŋ kohonõʙ tainas kerkib; J pilvet kohonõssa pilved kerkivad; J päiv kohonõʙ üleᴢ päike tõuseb; 2. (magamast või lamamast üles) tõusta вста/-вать, -ть; подн/иматься, -яться; J jo kohonõp tilalt üleᴢ juba tõuseb asemelt üles; J kohonõska üleᴢ tõuske üles!

kohoossa: kohhoo/ssa Lu (Li), pr. kohooʙ: -ʙ Lu Li, imperf. kohoozi: -zi Lu kerkida, tõusta вздыматься, подн/иматься, -яться, воздвигаться; Lu algab jo kohhoossa taitšina tainas hakkab juba kerkima; Lu kagra kiisseli kohhoop ku pannaa happanõmaa kaerakile kerkib, kui pannakse hapnema; Lu jõgõz on jää i vesi nõizõʙ, jää kohhooʙ üleeᴢ jões on jää ja vesi tõuseb, jää kerkib üles; Lu pilvet kohhoovaᴅ pilved kerkivad; Lu se talo kohhoob niku saijataitšina see maja kerkib nagu saiatainas.

koho/ta¹ M, pr. -nõn M, imperf. -nin M 1. kerkida, tõusta; tärgata, (üles) tõusta (taime kohta); tekkida вздыматься, подн/иматься, -яться, прибывать (о воде); всходить, взойти; воздвигаться, возникать, взду/ваться, -ться; miä panin taitšinaa kohonõm̆maa ma panin taina kerkima; kehnod iivaᴅ, taitšina ep kohonnuᴅ halb pärm, tainas ei kerkinud; vesi kohoni ül̆leeᴢ vesi tõusis (= tekkis suurvesi); tuuli kohonõʙ tuul tõuseb; päivä kohonõʙ päike tõuseb; laivoᴅ üv̆vii kohonõvaᴅ oras tärkab hästi; ku markofkat kohonõvaᴅ, tšidgomma kui porgandid tõusevad üles, (siis) harvendame (kitkume); villi kohonõʙ (kätte) tekib vill; 2. üles tõusta вста/вать, -ть, подн/иматься, -яться; oomniiᴢ var̆raa jo kohotaᴢ ül̆leeᴢ juba hommikul vara tõustakse üles; lahzõd jo kohonõvaᴅ, alkavat kohota lapsed tõusevad juba üles, hakkavad tõusma.

koh/ota² Set. -otõ Lu, pr. -ooʙ: -hooʙ Lu -hoop Set., imperf. -ozi: -hooᴢ Lu kerkida, tõusta (taina kohta) подн/иматься, -яться (о тесте); Lu pöühkiä leipä, ku võtad ahjoss poiᴢ, tämä on üvässi kohonnuᴅ kohev leib, kui võtad ahjust välja, (siis) see on hästi kerkinud; Lu rehtelää pääl, siis ko kohhooʙ üvässi panni peal, küll siis kerkib hästi.

kohot/taa M Lu Li Ra J -ta J-Tsv., pr. -an M Lu Li J -õn J, imperf. -in Lu J 1. (üles) tõsta, kergitada, (üles) paisutada; impers. tõsta (tuult), tekitada, üles ajada (villi) jne. подн/имать, -ять, взд/увать, -уть, -ымать; M linat kohottaaᴢ vällää linad tõstetakse (maast) üles; J nõizõmm riht kohottõma vähäize ülepeᴢ hakkame (palk)-maja natuke ülespoole tõstma; Lu miä ühee irree õtsaa kohotan i siä paa puu allõ ma kergitan ühe palgiotsa üles ja sina pane puu alla; M sveežaᴅ iivaᴅ üv̆vii kohottavaᴅ taitšinaa värske pärm kergitab hästi tainast; M kohotaʙ koorõõ, viskaaʙ koorõõ kergitab kooriku (üles), lööb (viskab) kooriku lahti (leival); Lu länsituuli kohotab meree, nõsab vee läänetuul paisutab mere(vee üles), tõstab vee; M kohotti tuulõõ tõusis tuul (tõstis tuule); M kohotti villii ajas villi üles; M kohotti rintojõ alussõᴅ, pah̆haa teeʙ süämmele ajas rindealuse üles, südamel on paha (teeb südamele paha); 2. (kuhugi) tõsta приподн/имать, -ять; J kohottõga õlki-kuvod latilõ tõstke õlekood laudile; J kohotõmm kaze tšive lait́olõ tõstame selle kivi reele; 3. kohendada (tuld) шуровать, ворошить (огонь); J tookaa ripilä, miä kohotan tooge roop, ma kohendan (tuld); 4. (magamast v. lamamast) üles ajada подн/имать, -ять (с постели); M kohota poigat söömää aja poisid üles sööma.

kohotu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -zõ tõste, tõstmine поднятие (как один приём); veel kahs kohotuss, de siis kõig eined leevvä sarajõᴢ veel kaks korda tõsta ja siis on kõik heinad küünis.

kohot/õlla P Lu -õll J-Tsv., pr. -tõlõn P -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. 1. tõsta, kergitada; üles ajada поднимать, приподнимать; разворотить; Lu onõ leikattu mettsä i on maata vassa, sis piäp kohotõlla ülepel maassa i panna puud allõ (kui) mets (= palgid) on lõigatud ja on (= lamavad) vastu maad, siis tuleb kergitada maast kõrgemale ja panna puud alla; J maa-mügred oŋ kõig maa kohotõltu mutid on kõik maa (üles) ajanud; 2. (heinu) kaarutada ворошить; P kohottõlõn einoi kaarutan heinu; 3. (ümber) tõsta перестав/лять; -ить; J kohottõõ rüis kotit tõisõ nurkkaa tõsta rukkikotid teise nurka; Lu paikassa paikka kohotõllaa tõstetakse paigast paika.

kohriń Kr dem. (puu)koor(eke) кора.

kohta vt. kõhta¹.

kohtaa J-Must. postp. juurde, lähedale к, вблизь; tarkkahusin ted́je kohtaa (Must. 184) sattusin teiega kokku (teie kohta).

kohu Lu: lehmäl on kuiva kohu: nahka eb erru selläss poiᴢ, luu päällä tšiini tartuʙ; präkizep kõik kui se luu saap poiᴢ lehmal on kuiv k. (mingi nahahaigus): nahk ei tule selja küljest lahti, jääb (hakkab) luu külge kinni; pragiseb puha, kui selle saab luu küljest lahti; vazikal õli kuiva kohu, nahkaa revitti sivujõõ päälᴅ vasikal oli kuiv k., nahk oli krimpsus (nahka rebis) külgede pealt. – Vt. ka koho.

kohvi vt. kofi.

kohvi/a (Kett. K-Ahl.), pr. -n Kett. K, imperf. -zin kohmitseda, viivitada копаться, мешкать.

kohvimüllü Lu kohviveski кофейная мельница; mõnikkaas taloz õli kohvimüllü, vähä õli mõnes talus oli kohviveski, vähe oli (neid).

kohvsikka vt. kofšikka.

koi Kett. K-Ahl. M Ja Lu Ra J, g. koi M J koi моль; Lu koi süüb va lõŋkõssa, tõissa sõppaa ep süü koi sööb vaid villast, teist riiet (rõivast ta) ei söö; Lu koi lõikob lõŋkasõppaa koi rikub (lõikab puruks) villast riiet; Kett. kod́jee söötü koidest söödud; Lu puu koi puukoi; Lu koi javvoa pannaa, kuza oijjuuʙ lõŋka sõpa naftaliini pannakse (sinna), kus hoitakse villast riiet. – Vt. ka puu-. – Vt. ka koitta.

koi/kka Ränk K Lu J -ka Lu Ra (Ku), g. -kaa Lu J 1. koiku, magamisase; voodi койка; кровать; K õlivad mokomad järjüt tehtü. üφtie õttsaa pantii järtšü i tõisõõ õttsaa järtšü, i lavvat pääĺie, makauz lavvaᴅ. koikka õlitši mokoma. siiz õli makauz lautoikaa, a nüd on krovatti olid niisugused pingid tehtud. Ühte otsa pandi pink ja teise otsa pink, ja lauad peale, asemelauad. Koiku oligi niisugune. Siis (= tollal) oli asemelaudadega, aga nüüd on voodi; Lu miä panin koikaa omalõ paikalõ, kuza tälle piäb õlla ma panin voodi oma kohale, kus ta peab olema; Lu koika seizob nurkkaᴢ voodi seisab (toa)nurgas; Lu koikalla on jalkovittso i päävittso voodil on jaluts ja päits; Lu rauta koika ehtši puu koika raudvoodi või puuvoodi; Lu lahsijõ koikil makkavaᴅ lahzõᴅ laste voodites magavad lapsed; Lu koikaa õtsaᴅ voodi otsad; 2. pl. (vankri v. kaariku veo)kast, kere кузов (повозки); Lu rattail õltii koikad ili parjõᴅ, lavvassa tehtü kaarikul oli kast ehk kere, laudadest tehtud; Lu vaŋkkurii koikaᴅ vankri kere; Lu rattajõõ koikaᴅ ~ rattaa koikaᴅ kaariku kast; 3. pl. kaarik одноколка; Kõ koikkõil tulõʙ, kahz ratassa kaarikuga tuleb, kaks ratast (on all).

koina/ta P Lu Ra, pr. -an P Lu, imperf. -zin Lu 1. P suguühtes olla, vulg. karata, koinida совокуп/ляться, -иться; 2. ropult vanduda v. sõimata, ropendada сквернословить, материться, похабничать; P miε koinaan ma ropendan; ■ P emεäss koinattu (rõve sõim); P veriss emεä koinattua (rõve sõim). – Vt. ka kikkiä, koinatõlla, koinia, koinitõlla.

koinattõ/lõja: -õja P, g. -aa riiakas; sõimleja вздорный, драчливый; сквернослов, похабник; en õlõ koinattõõja ińeehmiin ma pole riiakas inimene.

koin/atõlla L P Lu (Kett.) -õtõlla L (P), pr. -attõlõn L P -attõõn Kett. P Lu -attyõn ~ -õttõlõn ~ -õttõõn P, imperf. -attõlin Lu -õttõlin L 1. suguühtes olla, vulg. karata, koinida; kabistada (kuke kohta) совокуп/ляться, -иться; топтать, по- (о петухе); P peltšää kukkõa, se koinõttõlõʙ (hoiatusena tütarlastele:) karda kukke, see kabistab; 2. ropult vanduda v. sõimata, ropendada сквернословить, материться, похабничать; P mama kuuli, ett tämä koinattyõʙ i võtti antõ tällee üvää parkaa ema kuulis, et ta ropendab ja võttis ning andis talle hea nahatäie; L tämä rεägäb i koinattõlõʙ ta karjub ja vannub ropult. – Vt. ka kikkiä, koinata, koinia, koinitõlla.

koini/a P Lu J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin P J suguühtes olla, vulg. karata, koinida; paarituda совокуп/ляться, -иться; случ/аться, -иться; P meill leevät koirall taas poigaᴅ, on jo koinittu meil tulevad koeral jälle pojad, on juba paaritunud; ■ J aissiä koinittu, et siä õõ parõp ah, sina k., ei ole sa parem!; J koini tättiäᴢ (rõve sõim); J urvii koinittu (rõve sõim). – Vt. ka kikkiä, koinata, koinatõlla.

koinitu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõ J suguühe совокупление.

koinit/õlla L, pr. -tõlõn L, imperf. -tõlin frekv. ropult vanduda v. sõimata, ropendada сквернословить, материться, похабничать; kumpa koinittõlõʙ, sõittõlõʙ, sis sitä ep pritšastita pappi kes ropendab, sõimab, siis seda preester ei võta armulauale. – Vt. ka koinatõlla.

koi/pa (Lu) -p J-Tsv., g. -vaa koib, jalg нога, ножка, лапка; Lu miä koipii lõikkaan poiᴢ ma lõikan (loomanahalt) koibi ära; J harottõõ nütt koipiit aja nüüd koibi harali (= katsu sa nüüd veel hüpata)!.

koipi/a Lu, g. -a linakiud; puhastamata linakiud волокно льна; волокно грубой вычески; Lu hoikka niku koipia peenike (= sale) nagu linakiud; Lu tämä oŋ kazvõnnu pitšässi niku koipia ta on kasvanud pikaks nagu linakiud; Lu lina ku on tapõttu, kummass eb õõ päisäri puhtaassi lähtänü poiᴢ, sitä kutsutaa koipia kui lina on kolgitud, (siis) millisest (linavarrest) ei ole linaluu täiesti (puhtalt) välja läinud, seda nimetatakse k-ks. – Vt. ka lina-.

koipisääri Lu J saleda-, peenesääreline inime-ne, fig. peensäär тонконогий человек; Lu kummõll inemizell on hoikat sääreᴅ i eb õõ säärimarjojõ, siz jutõllaa: se on koipisääri mõnel inimesel on peened sääred ja pole sääremarju, siis öeldakse: see on k.; J eb antannu minjalõõ magata, ripasäärelee riŋgotõlla, koipisäärelee koźźotõlla rl. ei lasknud minial magada, mähissäärel ringutada, peensäärel (end) sirutada.

koi/ra Kett. Ränk K L P Ke M Kõ S Ja-Len. Po Lu Li Ra J I Kr (Pi vdjI) -rõ Lu J -re Kr -r Lu Li Ra J kõira K-Ahl. koe/ra P Ku -rᴀ ~ -r Ku Коира Pal.2 Ко́эра K-reg.2 Ii-reg.1 Ко͡ера Tum., g. koir/aa P M Lu Li I -a J 1. koer собака; M koira annab äältä koer haugub; Lu enne vihmaa koira pekerteeʙ enne vihma koer püherdab (maas); Lu ku koira süüb rohtua, sis tääp kehnoa ilmaa, tääb vihmaa kui koer sööb rohtu, siis (see) ennustab halba ilma, ennustab vihma; Lu siä õõᴅ niku koira, ain nällizä sa oled nagu koer, aina näljas; M ahnas söömää niku koira ahne sööma nagu koer; Lu õõn väsünnü niku koira kk. olen väsinud nagu koer; Lu nii eletää niku katiikaa koira kk. elavad nii, nagu kass ja koer; Kõ koira koiraa tääʙ kk. koer koera tunneb; Lu koir koiraa i suvvaaʙ vs. koer koera armastabki; Lu suvvaat siä minnua niku koira keppiä kk. sa armastad mind nagu koer keppi; Lu nät siä teiᴅ, katid i koirad nagrõvaᴅ kk. näe, (mis) sa tegid, (isegi) kassid ja koerad naeravad; Lu kumpa koira haukuʙ, se nii tšiiree ep purõ vs. koer, kes haugub, see nii ruttu ei hammusta; Lu koira haukkuuʙ, a tuuli kannaʙ vs. koer haugub, aga tuul kannab; M siε aukud niku mõizaa koira kk. sa haugud nagu mõisa koer; J haukub niku viho-viimiŋ koir haugub nagu vihuviimane (kõige hullem) koer; Ku sill on elo niku papii koerallᴀ kk. sul on elu nagu preestri koeral; J niku koira elo: jõgass leivä palass verrõta nagu koera elu: iga leivapala pärast näägutatakse; Lu silla tšeeli tšäüb niku koiraa äntä kk. sul käib keel nagu koera saba; Ra koiraa pulmad ovaᴅ, siiᴢ joonitõllaa mõnt koiraa ühes paikkaa, kuza on emikko (kui) koera pulmad on, siis jooksevad mitu koera ühes kohas, kus on emane (koer); P ärnäkäs koira ~ Lu Ra pagana koira tige koer; Lu hullu koira hull (= marutõbine) koer; Lu talo koira õuekoer, (maja) valvekoer; Lu lintu koira linnukoer; Lu tsepaa koira ketikoer; Lu ohotnikaa koira jahi(mehe)koer; Lu emikko koira ~ koira emikko emane koer; Lu kulli koira ~ koira kulli isane koer; M koiraa poika ~ Lu koira poika ~ I koira penikka kutsikas; 2. subst., adj. koer, üleannetu, ulakas, häbematu бесстыдник, наглец, собака; наглый, бесстыжий; Lu ep tunnõ lassa õpõttaa üvvii, lahzõd õpõtaʙ koirassi ei oska last hästi õpetada, õpetab lapsed koeraks (= häbematuks); Lu nütt on vätši mennüt koirassi nüüd on rahvas läinud ülekäte; J elä õõ koirõnn ära ole häbematu; Lu siä õõt tšülä üvä, koto koira kk. sa oled küla(s) hea, kodu(s) koer (= võõrastele hea, koduste vastu häbematu); Li see õlitši mokoma koira poika see oligi niisugune koer (= üleannetu) poiss; Lu koira inemin tahop tõissa ain narria i pilkõta koer (= häbematu) inimene tahab teist aina narrida ja pilgata; 3. voki keps, murd. karguti шатун (самопрялки); M se, mikä vokkia veeretäʙ, on koira see, mis vokki ringi ajab, on keps; M vok̆kii koira veeretäb ratassa vokikeps ajab ratast ringi; 4. Ränk võrgukoer, -kutsikas (väike puust v. luust ese, mis võrgu kudumisel kinnitatakse võrgu serva, et ta oma raskusega võrgu silmad lahti hoiaks) собачка (в сетевязании); ■ Lu inemin ku hulkub ilm aźźaa, siis tälle jutõllaa: siä tšäüt koiriil einää süüttemäᴢ kui inimene hulgub ilmaasjata (ringi), siis öeldakse talle: sa käid koertele heinu söötmas; Lu isä oŋ koirill einää antamaᴢ (vallaslapse kohta öeldakse:) isa on koertele heinu andmas; Lu siä teet koiraa nõjall tüütä sa töötad vastumeelselt; K koiraa ublikaᴢ ~ J koiraa õhsõnõmuᴢ koerapöörirohi, maruhein; M koiraa näärä ~ Po koiraa nääri ~ P M Lu koiraa nännä ~ Lu koira nänne odra-

iva; P Lu koiraa kagla koerakaelanurk (hoonel); Lu koiraa väärä kiviluts e. emakala; Lu koir paalikka noodakoer (noota avali hoidev puu); Lu Ra laiska koira laiskvorst, vedelvorst, venivillem. – Vt. ka emikko-, emä-, isä-, jahti-, karja-, ketti-, koppa-, koto-, kulli-, laiska-, lintu-, nältš-, peni-, pää-, sukka-, tsepa-, tšülää-, vokii-. – Vt. ka koirain.

koiraabuutka M koerakuut собачья конура; täl on koto niku koiraabuutka tal on maja nagu koerakuut.

koira-ahil/a (M), hrl. pl. -aᴅ koerakett собачья цепь; nii juõllas: koira-ahilaᴅ. kui miltizee teeᴅ pitšää. no eʙ aivoi pitšää, no joonittõõp koira, ni kuhõ tälle nii pittšä, ümper kot̆toa nii öeldakse: koerakett. Millise, kui pika teed? No mitte väga pika, noh, koer jookseb, siis milleks talle nii pikk, (et) ümber maja (joosta).

koiraanäärä Kett. J-Must. odraiva (silmas) ячмень (на глазу); Kett. silmää nõõp koiraanäärä silma tuleb odraiva. – Vt. ka koiranännä.

koiraa-poika Kõ koirampoika M kutsikas, koerapoeg щенок; M paskapool tõi lahzõõ sih̆haasõõ koirampoigaa vanakurat tõi lapse asemele koerapoja. – Vt. ka koirapoika, kuitsikko.

koiraa-tüü J-Tsv. sulitemp, koeratemp мошенничество.

koirai/n Lu, g. -zõõ Lu 1. koeras, isakanep посконь; Lu kańivos kazvi koirain kanepis kasvas koeras; Lu ku koirain revittii kańivossa poiᴢ, sis kuivõtõttii, tootii riχ́ χ́ ee, pantii seinää nõjall seisomaa; kuza õltii klopiᴅ, sis klopid ävviiziväᴅ kui koeras kitkuti kanepist välja, siis kuivatati, toodi tuppa, pandi seina najale seisma; kus olid lutikad, siis lutikad hävisid; 2. võrgukoer, -kutsikas (väike puust v. luust ese, mis võrgu kudumisel kinnitatakse võrgu serva, et ta oma raskusega võrgu silmad lahti hoiaks) собачка (в сетевязянии); Lu koirain se on, ku võrkkoo kuottii, pantii alla rippumaa see on võrgukoer, kui võrku kooti, pandi alla (= serva) rippuma; Lu koirain sai tehä luuss vai pärress võrgukoera võis teha luust või peerust. – Vt. ka koira, koiraᴢ.

koirak/aᴢ Ke-Set., g. -kaa Ke koera-; koeralik собачий.

koirakobeli = koppakoira.

koiramarja P I (Lu) koira-marja J 1. paakspuumari ягода крушины; P koiramarjad on sinizeᴅ paakspuumarjad on sinised; P koiramarjoi ep süötü paakspuumarju ei söödud; P koiramarja puuᴅ kazvavat kuza pähtšinäpuuᴅ, tammipuuᴅ i tuomipuuᴅ paakspuud kasvavad (seal), kus (on) pähklipuud, tammed ja toomingad; 2. leesikas, seapohl толокнянка; I koiramarja, mokoma peeni marja, javokaᴢ marja; tožo ep süüvväɢ: võtaᴅ suhhõõ, tämä on ku javo; tožo kauniᴢ, siä duumaat, što tämä on poolõᴢ, a tämä eb õõ poolõᴢ leesikas, niisugune väike mari, jahune mari; samuti ei sööda: võtad suhu, see on kui jahu; samuti punane, sa mõtled, et see on pohl, aga see ei ole pohl; ■ Lu koiramarjaa pää hobuoblikas.

koiramarjapuu J koira-marja-puu Li J paakspuu крушина; Li koira-marja-puus kazvovad musad marjat, kummat kuhõõkaa evät kõlpaa paakspuus kasvavad mustad marjad, mis kuhugi ei kõlba.

koiramarjapää Lu hobuoblikas конский щавель.

koiranännä Lu Ra = koiraanäärä; Lu tehtii pikkarain kakku, pantii koiranännää päälee i annõttii koirall süüvvä, siz jutõltii, što koiranännä praaviuʙ tehti väike kakk, pandi odraiva peale ja anti (pärast) koerale süüa, siis öeldi, et odraiva paraneb; Lu lutisõlla piti koiranännää odraiva tuli pigistada.

koirapoika J-Must. = koiraa-poika.

koiraputkõ J-Must. koerputk собачья петрушка.

koirasitta M koera väljaheide, kõnek. koera- sitt собачий кал; koirasitta koko koerasitahunnik.

koiras/saa (Ra), pr. -an, imperf. -in = koirata; kõrkapad revitää vällä, se on koirassaminõ kõrgemad (= koerased) kistakse välja, see on (kanepi) koerastamine.

koir/aᴢ: -as J-Must. hrl. pl. -ahsõᴅ: -ahzõt Ränk -õsõᴅ Lu koeras, isakanep посконь. – Vt. ka koirain.

koira/ta Lu -taɢ vdjI, pr. -an Lu, imperf. -zin Lu koerastada, koeraseid välja kitkuda (kanepist, linast) выб/ирать, -рать посконь (из конопли, льна); Lu kańivo koirattii kanep(it) koerastati; K piäp koiratal lin̆naa linast tuleb koerased välja kitkuda. – Vt. ka koirassaa, koiria, koirissaa¹.

koiratauti Ra (teat. väikelaste haigus: laps ei kasva ja on krimpsus nahaga известная детская болезнь: ребёнок не растёт, кожа сморщена).

koiraväärä Lu Li kiviluts e. emakala бель-дюга; Lu koiraväärä on mokoma kala, koiraväärä on niku pikkarain maõ, tämä on lippiä kala, tätä ep süüvvää kiviluts on niisugune kala, kiviluts on nagu väike luts, ta on libe kala, teda ei sööda.

koire vt. koira.

koiri/a Lu Li J, pr. -n Li J, imperf. -zin Li J 1. koerastada, koeraseid välja kitkuda (kanepist, linast) выб/ирать, -рать посконь (из конопли, льна); Lu ämmä nõisi kanivoi koirimaa ämm hakkas kanepit koerastama; 2. narrida, välja naerda; nalja teha, naljatada дразнить, зубоскалить; шутить; Li enne koirittii: tšentšii tšiirepää, tšerikkos tšelloa lüüvvää enne narriti (vadjalasi nende keele pärast): kängitse kiiremini, kirikus lüüakse (juba) kella. – Vt. ka koirassaa, koirata, koiriskõlla, koirissaa¹.

koiriskõ/lla Lu -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn Lu J, imperf. -lin Lu J frekv. 1. J narrida, välja naerda дразнить, зубоскалить;; 2. Lu koerust teha проказ/ить, -ничать, озорничать. – Vt. ka koiria, koirissaa².

koiris/saa¹ (Ra), pr. -an, imperf. -in = koirata; kanevo koirisõta kanep koerastatakse.

koiriss/aa²: -aaɢ I koerissaaɢ (I), pr. -aan, imperf. -iin vigurdada; koerust teha, toorutseda проказ/ить, -ничать, озорничать; хулиганствовать, грубить; mitä siä siäll koerissaat tul̆lõõkaa mis sa seal mängid (vigurdad) tulega; pojukkõizõᴅ koirissaavaᴅ kujalla poisikesed teevad väljas ulakust; siä terpiɢ, a tämä isuʙ lavõzõlla da vaataʙ kui nämäᴅ koirissaavaᴅ sina kannata, aga tema istub pingil ja vaatab (pealt), kuidas nad toorutsevad. – Vt. ka koirussaa.

koiris/sua M Lu (J), pr. -un Lu, imperf. -suzin M Lu ülekäte minna, hukka minna; alla käia распус/каться, -титься; беспутничать; M vätši on koirissunnu, naizõt põlõttavaᴅ rahvas on hukka läinud, naised suitsetavad; Lu se inemin ain vaa viinaa juuʙ, ep kehtaa tüütä tehä, tämä kõvassi koirissu see inimene joob aina vaid viina, ei viitsi tööd teha, ta on kõvasti alla käinud (käis kõvasti alla). – Vt. ka koirussua.

koirisut/taa Kõ Lu (M), pr. -an M Lu, imperf. -in Lu lasta ülekäte minna распус/кать, -тить; Kõ emä pilaz õmaz lahzõᴅ, koirisuttii ema rikkus oma lapsed ära, laskis ülekäte minna.

koiroho Ra J-Must. koirohi горькая полынь.

koirus/saa J, pr. -an: -õn J, imperf. -in koerust, ulakust teha проказ/ить, -ничать, озорничать; tämä alki koirussaa ta hakkas koerust tegema. – Vt. ka koirissaa².

koirus/sua (J-Tsv.), pr. -un, imperf. -suzin ülekäte minna распус/каться, -титься; võta stramit õmaz lass, tämä oŋ kõikkina koirussunnu võta noomi oma last, ta on päris ülekäte läinud. – Vt. ka koirissua.

koirus/õlla Kett. -õllaɢ vdjI (Ma), pr. -sõlõn: -sõõn Kett., imperf. -sõlin: -sõl̆lii vdjI Ma frekv. ← koirussaa.

koiruu J adv. (ülekäte, hukka (наречие в фор-ме илл-а от koiruuᴢ); miä meniŋ koiruu ma läksin ülekäte. – Vt. ka koiruullõ.

koiruulla Lu adv. ülekäte, hukas (наречие в форме ад-а от koiruuᴢ); lahsi on koiruulla laps on ülekäte läinud.

koiruullõ Li adv. ülekäte, hukka (наречие в форме алл-а от koiruuᴢ); siä kõikki lazid õmad lahzõt koiruullõ sa lasksid oma lapsed puha ülekäte (minna). – Vt. ka koiruu.

koiruus-töö M koerus, koerustükk, ulakus проказа, озорство.

koir/uuᴢ Kett. M Li J -uᴢ M Lu Ra J koeruᴢ (J Ku), g. -uu Kett. M Lu Li J -u J -usõõ Lu J 1. koerus, ulakus; pahategu проказа, озорство; злодеяние, бесчинство; Lu elä tee koirussa ära tee koerust; Li see õlitši mokoma koira poika, nii piti koiruutta pittää see oligi niisugune koer (= üleannetu) poiss, nii (et ta) pidi(gi) koerust tegema; M piäp tämä äävüttää kazessa, etti tämä ep tetšeiss koiruutta teda peab sellest ära harjutama, et ta ei teeks koerust; M tetši pil̆laa, no vargassi mit̆täiᴅ ili mi [sic!] tetši koiruutta tegi pahandust, noh, varastas midagi või tegi mingi pahateo; J koiru tüiss lass piäp häpettä ulakuste eest tuleb last häbistada; 2. laiskus лень, леность; J koirusõõ peräss ep kehta menne, kuhõ lähetetä laiskuse pärast ei viitsi minna, kuhu saadetakse; Lu ku eb uzgota, što läziʙ, sis jutõllaa: sell inemizel on koiruᴢ, ep kehta tehä tüütä kui ei usuta, et on haige, siis öeldakse: sel inimesel on laiskus (naha vahel), ei viitsi tööd teha; ■ Lu se teep tüüt koiruu nõjal see teeb tööd laisalt (laiskuse varal); Lu koiruu viisii teep tüütä töötab laisalt.

koirõ vt. koira.

koissa Ku = kotona; hään on koissa ta on kodus.

koissu/a (Kr), imperf. -zin: -sin Kr terveks saada, paraneda поправ/ляться, -иться, вы-здор/авливать, -оветь.

koizut/taa Lu (sõnatüvi основа слова:) koisutta- J-Must., pr. -aʙ Lu, imperf. -ti 1. impers. ringutama ajada чувствовать потяготу; Lu inemin ku tahob makkaamaa, sis tätä koizutaʙ kui inimene tahab magada, siis ajab teda ringutama; Lu rappama tuõp kui koizutaʙ rabandus tuleb, kui ajab ringutama; 2. J-Must. ringutada [?] потя/гиваться [?], -нуться [?] (orig.: venyttä-). – Vt. ka koźźotõlla.

koizutta/assa Li (Lu), pr. -an Lu Li, imperf. -azin: -zin Lu Li ringutada потя/гиваться, -нуться; Lu nät ku koizuttaaʙ näe, kuidas ringutab. – Vt. ka koźźotõlla.

koizut/õlla Lu, pr. -tõlõʙ: -tõõʙ Lu, imperf. -tõli Lu impers., frekv. ringutama ajada чувствовать потяготу; inemin ku tahob magata, tätä nukutõʙ, sis tätä i koizuttõõʙ kui inimene tahab magada, (kui) talle tuleb uni peale, siis ajab teda ka ringutama.

koit/ta: -t J-Tsv., g. -aa J = koi; koitt on süünü paĺtto mõnõss paikka koi on palitu mitmest kohast (katki) söönud.

koit/taa Lu Li Ra (J), pr. -an Lu Li, imperf. -in Lu 1. püüda, katsuda, proovida, üritada стараться, по-, пытаться, по-; Lu miε koitan tätä vasata ma püüan talle vastu minna; Lu tämä koitti nõiss üleᴢ ta katsus üles tõusta; Li miä koitan teh́h́ä vakaa ma proovin teha korvi; 2. proovida, katsuda, maitsta пробовать, по- (пищу, напиток); Li piäp koittaa olutta tuleb õlut proovida; ■ Ra meez meeb mettsää i silmät koittavat kottoo. meez meeb mettsää i tširves persee pääll mõist. mees läheb metsa ja silmad vaatavad koju (= kodu poole)? – Mees läheb metsa ja kirves (on) puusal (perse peal). –Vt. ka koitõlla.

koittam/a (J), hrl. pl. -aᴅ J (vadja naise rahvarõivaste juurde kuuluv) puusapõll набедренник (деталь водской женской одежды); koittamaᴅ pantii tšültšee puusapõlled pandi külje peale. – Vt. ka kaattari, kaattõri.

koittan/a Por. Ränk, pl. -aᴅ: -at Salm.2 = koittama.

koit/õlla Li, pr. -tõlõn: -tõõn Li, imperf. -tõlin Li frekv. püüda, katsuda, proovida пытаться, пробовать; ühell vootta koittõlin pittää anõi ühel aastal proovisin hanesid pidada. – Vt. ka koittaa.

koitähti Ra J-Must. koidutäht зарница, утренняя звезда.

koivik/ko [< is, sm] Lu, g. -oo = koivuzikko.

koivist/o [< is, sm] J-Tsv., g. -oo J = koivuzikko.

koivizik/ko Lu, g. -oo = koivuzikko.

koivortõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J frekv. laisalt joosta, sörkida труси́ть, плестись.

koiv/u Lu Li Ra J Ku, g. -uu Lu J kask, kasepuu берёза; J nütt on nõissu noori mettsä, kazvonnu kommiat koivuᴅ rl. nüüd on tõusnud noor mets, kasvanud toredad kased; Lu meill jutõltii, što mahlaa on sünti juuvva, koivu kuivaʙ meil öeldi, et (kase)mahla on patt juua, kask kuivab (ära); J koivu jo on lehoᴢ, lähemme vihtaa kask on juba lehes, läheme vihtu tegema; Lu aŋgod enne õltii koivuss tehtü hangud olid ennemalt kase(puu)st tehtud; Ra rautain koivu, neiss tehää vihtoi, migäkaa tšülpessää saunaᴢ raudkask, sellest (neist) tehakse vihtu, millega saunas viheldakse; J maaria koivuss tehä kurasõõ päit maarjakasest tehakse noapäid; Lu koivuu õhzaᴅ kase oksad; J nii on seellä kõrvaa maaza niku koivuu lehtüizii rl. nii on seal kõrvu maas, nagu kaselehekesi; Lu koivuu pupušk kase pung; J koivuu toho kasetoht; Ra koivuu algoᴅ kasehalud; J koivuu võsa ~ Ra koivu võsa kase võsu; Lu siäl on koivu mettsä seal on kasemets; Lu kumpa vihta vizgattii üli pää, sihee vihtaa pantii koivu õhsa, jaanikukka i štanajalka missugune viht visati (jaanilaupäeval) üle pea (sauna katusele), sellesse vihta pandi kaseoks, jaanilill ja sõnajalg; Lu starikka tšülpees koivu i kataga vihaakaa vanamees vihtles kase- ja kadakavihaga; Lu veero värttenät teχ́ χ́ ää tammi puussa i koivu puussa rattakodarad tehakse tammepuust ja kasepuust; J kuivõt koivu algot kõikkas parõpõssi põlõvõd ahjoᴢ kuivad kasehalud põlevad ahjus kõige paremini; Lu koivu pahkõ kasekäsn, -pahk, -torik. – Vt. ka leinä-, maarja-, soo-. –Vt. ka kahtši, kahtšipuu, koivupuu.

koivu-alko Lu kasehalg берёзовое полено; koivu-alko ep praksa, kuusi-alko praksaʙ kasehalg ei praksu (tules), kuusehalg praksub.

koivuaŋko J kasepuust hang (kasehang) берёзовые (деревянные) вилы.

koivugriba Lu kasepuravik подберёзовик; koivugriba, mokoma peeni, pittšä varsi, valkaa, kazvõb märtšis paikkoiᴢ kasepuravik, niisugune väike (seen), pikk vars, valge, kasvab märgades kohtades.

koivui/n Li J, g. -zõõ ~ -zõ J kaskne, kase-, kase(puu)st берёзовый; J koivuin laut om vahvõp ku kuusiin kaselaud on tugevam kui kuuselaud; J tširvee varsi on koivuin kirvevars on kase(puu)st.

koivukkõi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J kaseke берёзка; akkunnall kazvossa pikkõraizõt koivukkõizõᴅ õues kasvavad väikesed kased.

koivukoori Li kasetoht берёста; koivukoorõssa pullot teh́h́ää kasetohust tehakse võrgupullud. – Vt. ka koivutoho.

koivumahla Li Ra kasemahl берёзовый сок.

koivupahka Ra kasepahk, -käsn, -torik болона на берёзе.

koivupuu Lu J (Ku) = koivu; J nõikku tehtii koivupuussa, se õli nõdra koivupuu kätkivibu tehti kase(puu)st, see oli nõtke kasepuu; Lu koivupuussa teh́h́ää vihtaa i lootaa kase-

(puu)st tehakse vihta ja luuda; Ku kevväällᴀ̈ mahla joozep koivupuussᴀ kevadel jookseb kasest mahl(a).

koivu-roš/ša: -š J-Tsv. kasesalu, kaasik берёзовая роща, березняк.

koivu-suppi (J-Tsv.) fig. urvaplaaster (kasevitstega antav nahatäis) берёзовая каша (розги); koivu-suppia antõma urvaplaastrit andma.

koivuzik/ko Lu Li Ra J, g. -oo J kaasik березняк; J etsi koivuzikoss kover puu raŋkiit vart otsi kaasikust kõver puu rangide jaoks. – Vt. ka koivikko, koivisto, koivizikko.

koivutoho Lu (Li) = koivukoori; Li tökötti ajõttii koivupuussõ, koivutohossõ tökatit aeti kasepuust, kasetohust.

koivu-vittsa Li kasevits берёзовый прут; seipäät pantii koivu-vitsaakaa tšiin teibad pandi kasevitsaga kinni.

koivõrt/aa: -a J-Tsv., pr. -aan: -an J, imperf. -iin: -in J lööma удар/ять, -ить, бить; koivõrti kepill seltšää lõi kepiga selga.

koivõrtõ/lla Lu (J) -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn Lu J, imperf. -lin Lu J frekv. 1. väänelda, vingerdada корчиться, с-, ворочаться; J taita vattsaa vaivõttaap, ku nii koivõrtõõʙ (tal) valutab vist kõht, et nii väänleb; Lu ku inemin läziʙ kõvassi ja tämä eb õõ tilall paikall, ain kõikõlla viisii väänteeb entä, siz jutõllaa: tämä koivõrtõõp tilal kui inimene on väga haige ja ta ei ole (= püsi) voodis paigal, aina pöörab end igapidi, siis öeldakse: ta väänleb voodis; 2. vigurdada (kõnnakuga), (kõndides) väänelda кривляться (походкой); J mitä nii koivõrtõõᴅ mis sa nii vigurdad (väänled)?

kojjoossa vt. kojoossa.

kojo K M Li I: M rahad mentii kojo kuhõõ rahad kadusid (läksid) kuhugi; M miä kojo mitä pajatin midagi ma jutustasin; Li taatto püüzi [= püüsi] rüsiloil kojo mittäit (Len. 298) isa püüdis rüsadega midagi; I kojo kui kuidagi- viisi.

kojo-kak J-Tsv. = kojokui.

kojo-kakoi Lu = kojomilttin.

kojo-kuhõõ M kuhugi, kusagile кое-куда.

kojokui M I kojo-kui J-Tsv. kuidagiviisi, kuidagi кое-как; J tehkaa kojo-kui, saiz va tšiirep tüü lõpõttõ tehke kuidagiviisi, saaks vaid töö kiiremini lõpetada. – Vt. ka kojo-kak.

kojo-kuza J-Tsv. kusagil, kuskil; mõnel pool кое-где; kojo-kuza rahvõz jo oŋ kuullu barometriss mõnel pool on rahvas juba kuulnud baromeetrist.

kojo-millin (Kõ-Len.) mingi, mõni кое-какой, некоторый; jäivät vaa kojo-millizet sarga- etsat [= sargaa-õtsaᴅ] (Len. 213) jäid vaid mõned põlluotsad.

kojomilttin (K) mingi(sugune) кое-какой; elän kehnossi saunas kojomilttizeᴢ elan viletsasti mingisuguses saunas. – Vt. ka kojo-kakoi.

kojo-mitä M Ra: Ra kojo-mitä näppii tööᴅ üht-teist (midagi) näputööd.

koj/oossa: -joossa Lu, pr. -ooʙ: -jooʙ Lu, imperf. -oozi: -jooᴢ ~ -jozi Lu kangastuda, terendada, õhus peegelduda вставать (о мареве), маячить; ku üväl ilmal meres kõik nõissaa üleᴢ, kaukaal näüʙ, jutõllaa: kojjooʙ, tääʙ üvvää ilmaa kui ilusa (hea) ilmaga meres kõik (silmapiiril) tõuseb (tõusevad) üles, paistab kaugele, (siis) öeldakse: kangastub, ennustab head ilma; sirkaall ilmõll kaukõmõizõd maad alkaavat kojjoossa selge ilmaga hakkavad kauged maad terendama. – Vt. ka kojottaa, kojottaassa, kojuussa.

kojott/aa J (Ra), pr. -aaʙ J, imperf. -ii: -i J = kojoossa; J kojottaab jõka paikka, kõik saarõᴅ kangastub iga koht, kõik saared; J merel enne tšäimmä, sis soomõõ maat kojottii (kui) ennemalt merel käisime, siis terendasid Soome rannad (maad).

kojottaa/ssa (J), pr. -ʙ, imperf. -zi = kojoossa; kojottastii kõik, niku litši õltii (silmapiiril) kõik kangastus, nagu ligidal oli.

koj/uussa: -juussa (Lu), pr. -uuʙ: -juuʙ Lu, imperf. -uuzi = kojoossa; sirkaal ilmõlla maat kojjuuvaᴅ selge ilmaga maad kangastuvad.

kokaᴅ J Ku pl. (pühaseräti kirja nimetus) крюки (как название узора на ручнике, которым обрамляли киот).

kokal/õõ: -õ J-Tsv. adv. haaki на крючок (наречие в форме алл-а от kokka); paa uhs kokalõ pane uks haaki.

kok/ata Lu Ra Ku (K J), pr. -kaan K Lu Ra Ku, imperf. -kazin Lu Ra koksata; (kokku) lüüa кок/ать, -нуть; чок/ать, -нуть; Lu elä kokkaa nii kõvassi glazissa assua, meeb rikkii ära koksa nii kõvasti klaasnõu, läheb katki; Ku miä en lüü, a kokkaan ma ei löö, vaid koksan; J kokkaa kolotužgõll pääle koksa vastu lokulauda; R kokattii stokanoi ühtee i kaĺĺuttii uraa löödi klaase kokku ja karjuti hurraa. – Vt. ka kokkia.

kokis/saa: -sa Ra, -an: -õn Ra, imperf. -in koputada кок/ать, -нуть, тюк/ать, -нуть.

kokitt/aa J -a Lu adv. otsekoheselt, selgelt, taga-

mõtteta прямо, откровенно, без обиняков; J tämä pajataʙ kokittaa ta räägib otsekoheselt.

kok/ka Kett. K-Ahl. P M Kõ Ja-Len. Lu Li J I (Al. R Ra Ku) -kõ Li J -k Lu J-Tsv., g. -aa Kett. R Lu Li J kok̆kaa M Kõ 1. konks; kartuli-, õngekonks; (kaevu)kook крюк, крючок; мотыга; рыболовный крючок; (колодезный) журавль; M pär̆reessä tehtii kokka i sen̆neekaa niitti tõmmattii läpi, piirtaa peerust tehti konks ja sellega tõmmati lõng läbi, (kanga)soasse; Ra siäl kattil rippu kokkaz vettä täünn seal rippus katel konksu otsas, vett täis; J ripus hattu kokka riputa müts konksu otsa; M kokaᴅ aisolail on, rautõzõᴅ kokaᴅ konksud on aistel, raudkonksud; M maata kok̆kaak kootšittii maad koogiti konksuga; J kokaakaa vakkooᴅ kõplaga muldad (kartuleid); M omenoo kaivaa kokka kartuli(võtu)konks (konks kartuleid võtta); M püütääs kal̆laa võrkkojekaa, kokkõjekaa kala püütakse võrkudega, õngekonksudega; J a ühz daaže om mokom kokkõ jott võip puudaa lõhia tšiim pittää aga üks on isegi niisugune (õnge)-

konks, et võib puuda lõhesid kinni pidada; I ku matala kaivo, nii kokalla võtammak kaivossa vee kui (on) madal kaev, siis võtame kooguga kaevust vett; Lu kaivo kokka on pitšää varrõõkaa, õttsaz on kokka kaevukook on pika varrega, otsas on konks; J raut kokad menti kattši raudkonksud läksid katki; Lu valo kokka ~ valo kokk sõnnikukonks; J munaa kokka ~ maamuŋ kokk ~ Lu maamuna kokka kartulikonks; I aizaa kokaᴅ aisakonksud; Lu lait́joo kokaᴅ reekonksud (aisade kinnitamiseks); Lu kopulaa kokka konks saapaliistu väljatõmbamiseks; Lu bezmenii kokka margapuu konks; Li J kaivoo kokka kaevukook; M ikolookaa kokaᴅ vikerkaare otsad; 2. haak; kramp крючок; (дверная) скоба; Li akkunal on kokaᴅ, uhzõl on kokka aknal on haagid, uksel on kramp; Lu kliŋkki on puussa, kokka on ravvassa pöör on puust, haak on rauast; J uhzõõ kokka ukse haak, kramp; J akkunaa kokka aknahaak; Lu tšuutoll toož on kokka särgil on ka haak; Lu štanojõõ kokka i vasuᴢ pükste haak ja (haagi)vastus (= aas); 3. heegelnõel вязальный крючок; Kõ teen pittsii kokal teen pitsi heegelnõelaga; Ra prošmaa teh́h́ää kokakaa pitsi tehakse heegelnõelaga; Li prožma kokka heegelnõel; 4. sarikas стропило; M kokad on pantu vasatik̆koo sarikad on pandud vastamisi; 5. võllas виселица; J need võtõttii tšiin ja pantii kokkaa rippumaa need (= kurjategijad) võeti kinni ja pandi võllasse rippuma; 6. voki post, koonlapuu копыл (в прялке); M vok̆kii kokka, kokkaasõõ pannaz lapa voki post, posti külge pannakse koonlalaud; Li kokkaz on lab́ia, puussa tehtü, kuhõ pannaa koontõlõt tšiini koonlapuu küljes on koonlalaud, puust tehtud, kuhu pannakse koonlad kinni; 7. laamitsa (ree raami) ristpuu санный отвод; Lu kreslal õllaa kokad i kresla puuᴅ, kresla kokkia on kõlmõᴅ laamitsal on ristpuud ja äärepuud, laamitsa ristpuid on kolm; ■ M jänes teep kokkõi et̆tees tağgaaᴢ, nii üpiʙ jänes teeb haake edasi-tagasi, nii hüppab; Li vizgop kokkiijõ pillub teravusi. – Vt. ka aapa-, aisa-, kaivo-, katto-, maamuna-, omen-, prožma-, puu-, rauta-, tuli-, valo-, võrkoo-, õntši-. – Vt. ka kookka, kŕuukka.

kokka/a Kõ Lu Li I adv. konksu, kõverasse в согнутое, скрюченное положение (наречие в форме илл-а от kokka); I senel väitti nõlõpal tšäsiillä sõrmõt kokkaa sellel (inimesel) vedas mõlemal käel sõrmed konksu.

kokkaasõõ M adv. küüru в сгорбленное положение (наречие в форме илл-а от kokka); nät ku katti riŋgottaaʙ, tõmpaz en̆nee kokkaasõõ näe, kuidas kass ringutab, tõmbas enese küüru.

kokkanenä M kongnina, kullinina крючковатый нос.

kokkapaarmaᴢ Lu J kiin овод; Lu lehmä johzõp pakkoo kokkapaarmaassa lehm jookseb pakku kiini(de) eest. – Vt. ka kokkaperze, kokkatšärpäne.

kokkaparta Lu = kikkiparta.

kokkaper/ze Set. Li -ᴢ Lu = kokkapaarmaᴢ; Li kokkaperze; paarmaz on tõin kiin; parm on teine (putukas).

kokkas-koveraza: kokkõs-koverõᴢ J-Tsv. kookus-kõveras согнувшись, сгорбившись, в три погибели; seizop kokkõs-koverõs seisab kookus-kõveras.

kokkasõna M (K-Al.) naljasõna шутка, шутливое слово; K tämä vassaab maksimallõõ kokkasõnõilla (Al. 11) ta vastab Maksimale naljasõnadega.

kokka/za I -ᴢ M Lu Li adv. konksus, kõveras, kookus; küürus в согнутом, скрюченном положении; согнувшись, сгорбившись (наречие в форме ин-а от kokka); I miε starikaa näi, kummalla sõrmõt kokkaza õlivaᴅ ma nägin taati, kellel olid sõrmed konksus; Lu kahõõ-tšezzee võtõtaa tõin-tõizõlt sõrmõᴅ, kokkaᴢ, nõissaa tõmpaamaa: kump kumpaa tõmpaaʙ kahekesi võetakse teineteisel sõrmedest kinni, (sõrmed) konksus, (ja) hakatakse tõmbama: kes keda tõmbab (lahti); M perze kokkaᴢ (kui vanainimene on ristluudest kange, siis öeldakse:) tagumik kookus; Li koveraz i kokkaᴢ kõveras ja küürus.

kokkatšärpäne Lu = kokkapaarmaᴢ.

kok/ki¹ Lu J, g. -ii Lu J kokk; laevakokk повар; кок; Lu kui pulma lõpuʙ, siiš tšiitetää kokkia kui pulm lõpeb, siis kiidetakse kokka; J kokkinn piäp süntüä kk. kokaks tuleb sündida; Lu laivoiz õllaa kokit, kummat tšihuttavad rookaa laevadel on (laeva)kokad, kes keedavad toitu; Lu alusõõ pääl noorõpi treŋgi, sitä kutsuttii kokki noorem madrus purjelaeval, teda kutsuti (laeva)kokaks.

kok/ki² Ränk, g. -ii (pika varrega) põllunui (mullakamakate purustamiseks) токмарь. – Vt. ka põltokurikka.

kok/kia Kõ Ra J (R), pr. -in R Kõ Ra J, imperf. -kizin J koksida, toksida; lüüa, taguda кокать, тюкать; вы/секать, -сечь (огонь); J tikk kokip puut rähn toksib puud; J eni-päännä kana-

munaakaa tõiss kokittii lihavõtete ajal koksiti kanamunaga teist (muna); Kõ kokit tulta tšivell lööd tulekiviga tuld. – Vt. ka kokata.

kok/ko¹ J, g. -oo J hunnik куча; kaχs kokkua kagraa kaks hunnikut kaera; kummass kokoss kummast hunnikust?; kokkonnaa hunnikuna. – Vt. ka koko.

kokko² vt. muna-.

koko¹ Ränk K L P M Lu Li Ra J I (vdjI), g. kogoo K Lu Li Ra J koğgoo vdjL vdjI Ma; 1. hunnik, virn куча, груда, ворох; M kokonain koko raŋkoita terve hunnik rahne; M hukko pani rahat kõlmõõ kok̆koosõõ taat pani raha(d) kolme hunnikusse; J einä seizop kokoilla hein seisab hunnikutes; Ra eb iiri kokkoo koolõ vs. ei hiir sure (vilja)hunnikusse; J kaivotud maamunad om põlloll kokoinnaa ülesvõetud kartulid on põllul hunnikutes (hunnikutena); Lu irred on kogoᴢ palgid on virnas; Lu monᴅ valo kokkoa on sargõll mitu sõnnikuhunnikut on põllul?; Ra maamügrää koko muti(mulla)hunnik; J tšivi, lumi, liiv, sitt koko kivi-, lume-, liiva-, sita-

hunnik; M koirasitta koko koerasitahunnik; 2. rühm, salk, kobar стая, ватага, гурьба; J lammõs karjõ seizop kogonn [= kokonn] (Tsv.) lambakari seisab kobaras; P ühes kogoᴢ (ühes) rühmas; ■ Lu greeza koko jonnipunn. – Vt. ka einä-, kult-, liiva-, mato-, päre-, raŋko-, sitta-, tšivi-, uni-, valo-. – Vt. ka kokko¹.

koko² K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku indekl. 1. kogu, terve целый, весь; Lu koko pere sei kogu pere sõi; Lu paglatšennääkaa karjušši koko tšezää veetti pasteldega käis (veetis) karjus kogu suve; M lahs toožo piti püh̆hää koko seitsee näteliä laps paastus samuti kõik (kogu) seitse nädalat; P mokomaa linaa bõlõ koko tšüläzä niisugust lina pole kogu külas; M eittsez nävät koko öösee ain laulõttii õitsil nad ikka laulsid kogu öö; L enipεän koko üötä õltii tšerikkoza lihavõttepühal oldi kogu öö kirikus; M tämä võip hot koko päiväᴅ lamoa tilaza tema võib kas või terved päevad asemel lamada; I koko päivässiɢ kogu päevaks; I koko d́juužina terve tosin; 2. terve, alustamata (leiva kohta) целый, непочатый (о хлебе); K koko leiväss algõttii kannikka tervest leivast lõigati (alustati) kannikas; 3. adv. väga; üsna; päris, lausa очень, довольно; совсем; J koko laiha väga lahja; M koko hullu päris hull; L koko tšuuda lausa ime; ■ M lahs radgõp koko kurkussa laps karjub täiest kõrist; J koko suull hailahtõõma täie suuga naerma; J tämä nõisi itkõmaa koko äänelte ta hakkas täie häälega nutma; J teep tüütä koko tšäelle teeb tööd kõigest jõust; I a lehmä ŕääku koko õttsaa aga lehm ammus täiest kõrist; Lu aluz on koko seiliᴢ laev on täispurjes; Lu tulla koko tuulta tulla täistuules. – Vt. ka kokonain.

kokohuᴢ vt. kokouᴢ.

kokoin vt. einä-.

kokon/aa K-Ahl. M J -a J-Tsv. -aaɢ I 1. tervenisti, täielikult; tervelt целиком; J möi koko taloo kokonaa müüs kogu talu tervenisti; M heenopad lantut pantii kokonaa ahjoo väiksemad kaalikad pandi tervena ahju; 2. täiesti, päris; päriselt, hoopis совершенно, совсем; I miä kokonaaɢ ühsinnääɢ kotona ma olen päris üksinda kodus; J kokonaa meni sinne päriselt läks sinna; J kokonaa tõisõõ poolõõ hoopis teisele poole.

kokonai/n K M (L J I) -nõ Li, g. -zõõ K M J I -zyõ L kogu, terve целый, весь; K tämä võtti kokonaizõõ leivää ta võttis kogu leiva; M kokonain koko raŋkoita, suur raŋkokoko terve hunnik rahne, suur rahnuhunnik. – Vt. ka koko².

kokon/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õn, imperf. -in frekv. koguneda, kuhjuda собираться, накап-ливаться; kokonõssa pilveᴅ pilved kogunevad. – Vt. ka kokoussa, kopissua², kopittua, kopittuussa, koppiussa, koppiuta.

kokonöö M kogu öö, öö läbi всю ночь; ночь напролёт; tämä nii kõvassi ittši kokonöö ta nuttis nii kõvasti kogu öö.

kok/oo M-Set. -uo R L P kok̆koo M Kõ I -koo Po Lu Li Ra J -ko J-Tsv. kokku вместе, воедино (при собирании, сосредоточении, сложении и т. п.); M miä taraᴢ õlin, õunappuu õhsõi korjazin kok̆koo ma olin aias, korjasin õunapuu oksi kokku; Lu einä on kuiva, piäp panna kokkoo hein on kuiv, tuleb kokku panna; J millä ajan mere kokkoo rl. millega ajan mere kokku?; J mato tõmpõz enes kokkoo madu tõmbas enese kokku (= tõmbus rõngasse); P üöl tšäüzimmä ümpär dabunia tšetšälät tšäeza opõzii kokuo ajamaza öösel käisime ümber hobusekarja, tuletukid käes, hobuseid kokku ajamas; M kane kopnat ku väittääz ühtee kok̆koo, siis tehäs suur kuhja kui need saod veetakse (ühte)kokku, siis tehakse suur kuhi; ■ Lu kaŋgaz meni kokkoo kangas läks kokku; J saimm õssõjaikaa kokkoo leppisime ostjatega kokku (saime kokkuleppele); J kokkoo joutuma sõbraks saama; ühinema; J ku leeb api-meeᴢ, siiz miä tait saan tüükaa kokkoo kui tuleb abiline, siis ma vist tulen (saan) tööga toime; J kahõ arvokaa inimizekaa kuitši et saa kokkoo otsustusvõimetu (kahe aruga) inimesega ei saa (sa) kuidagi kokkuleppele. –Vt. ka ühtee-. – Vt. ka kokoosõõ.

kokoopäi: kok̆koopäi M kokkooppäi Lu kok-ku(poole), koomale теснее, плотнее (при собирании, сосредоточении и т. п.); M tätä ain väh̆hiizii tõmpaad i tõmpaat kok̆koopäi, sööpäütütäᴅ, etti tul̆lõis terävä pää seda (= vilja-kuhilat või heinakuhja) vähehaaval aina tõmbad ja tõmbad kokku, kahandad, et tuleks terav pea; Lu lüü kokkooppäi löö (= lükka heinad) koomale.

kokoossa: kokkoo/ssa Lu, pr. kokoon: -n Lu, imperf. kokoozin: -zin Lu kokku vedada, kokku koguda свозить, свезти; собирать, собрать; võta õpõin i mee alkoi kokkoomaa võta hobune ja mine küttepuid kokku vedama; piäb irret kokkoossa palgid tuleb kokku vedada.

kok/oosõõ: -oose K-Ahl. -uosyõ ~ -uosõ P -koosõõ Po = kokoo; P panõmma rinnat kokuosyõ, nõizõmma ramua pruovamaa paneme rinnad kokku, hakkame rammu katsuma; P vanad iniehmiizet kõik koppiuzivat kokuosyõ vanad inimesed kogunesid kõik kokku; P kunni pari saap kokuosyõ, sinni tontti tšümmee paria tšentšii kulutaʙ vs. kuni paar saab kokku, seni kulutab vanakurat kümme paari kingi; ■ P valaʙ piimää pataasyõ, panõb ahjuosyõ, siäl tämä tšihuʙ, meneʙ kokuosyõ valab piima potti, paneb ahju, seal see keeb, läheb kokku; P piäp tehä tšiirepii kauppa kokuosõ peab kiiremini kauba(d) kokku tegema.

kokošnik/ka (M), g. -aa kokošnik (vene naiste rahvapärane peakate) кокошник; epo-entized akat piettii kokošnikkoi pääᴢ endisaegsed eided kandsid kokošnikuid peas.

kokot/taa M (Ra), pr. -an M Ra, imperf. -in = kokuttaa; 1. Ra tšellee kokotaʙ keegi koputab; 2. M kana kokotaʙ, kutsup põippaa kana kõketab, kutsub tibusid.

kokous/sa: -s J-Tsv. kokkou/ssa (Lu) -ss J-Tsv., pr. kokouʙ: -ʙ Lu, imperf. kokouzi: -ᴢ Lu koguneda соб/ираться, -раться, столпиться; Lu vätši kokkouz ühtee paikkaa rahvas kogunes ühtee kohta. – Vt. ka kokonõssa, kopissua², kopittua, kopittuussa, koppiussa, koppiuta.

koko/uᴢ (Lu) -huᴢ Ku, g. -uhsõõ koosolek собрание; Lu tänävä piäb mennä jõka ainogo inemin kokoussõõ täna peab iga inimene koosolekule minema; Ku sis tuli poiᴢ, ko kokohuz loppᴜ siis tuli ära, kui koosolek lõppes.

kokut/taa L M Lu (P) -ta J-Tsv., pr. -an P M Lu -õn Lu J, imperf. -in Lu J 1. koputada стучать(ся), по-, стукать; Lu tšen tuõb riχ́ χ́ ee, uhsõõsõõ kokutaʙ kes tuleb tuppa, (see) koputab uksele; P mened uomniiz varai i kokutad akkunaasõ lähed hommikul vara ja koputad aknale; Lu lintu tuli akkunaa, kokutti, kokutti lind tuli aknale, koputas, koputas (nokaga); 2. kõketada (kana v. kuke kohta) клохтать, кудахтать (о курице, петухе); M kukkõ kokutaʙ kukk kõketab (kanu kutsudes); ■ M tšen bõ alguu aluttaisõis, tšen bõ lõp̆puu lõputtaisõiᴢ, ni hullu tšehsipaikaa kokuttaisõiᴢ (kanga-

kudumise kohta öeldi:) kes alguse alustaks, kes lõpu lõpetaks, (küll) siis rumal koputaks keskpaiga (= teeks keskpaiga kuidagi valmis). – Vt. ka klogzata, kokottaa, kokutõlla, kolahuttaa, kolassa, kolata, kolisa, kolissaa, kolkuttaa, kolottaa, kopisa, kruukuttaa, kudruttaa, kukottaa, kukuttaa.

kokut/õlla Lu -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn Lu J, imperf. -tõlin J frekv. koputada; kopsida стучать, стукать; постукивать; Lu jalgaakaa kokuttõõʙ kopsib jalaga. – Vt. ka kolahuttaa.

kokõmatta [< e?] P jokõmatta [sic!] Lu kogemata, juhuslikult нечаянно, случайно; Lu jokõmatta näin näitä kogemata nägin neid.

koĺadaᴅ K pl. jõululaulude laulmine; jõulu-

laul(ud) колядование; коляда; räštagoo oomniiz varai tšäütii koĺadai lukõmaᴢ jõulu-

hommikul vara käidi jõululaule laulmas (lugemas).

kolaht/aassa Lu -ass J-Tsv., pr. -aaʙ Lu J, imperf. -aazi: -aaᴢ J -aᴢ Lu -i Lu kolksuda, kolksatada стук/аться, -нуться; Lu primuz-

laakaa kolkutõltii, ain kolahtaaʙ pindaga kolksutati, aina kolksub; Lu ku mikä-leep tokub maallõ, siz jutõllaa: kolahti kui miski kukub maha, siis öeldakse: kolksatas.

kolahut/taa Lu, pr. -an Lu, imperf. -in Lu koputada стучать(ся), по-, стукать; tšen kolahutab uhsõõ kes koputab uksele?; miä kuulõn, kolahutõtaa ma kuulen, koputatakse. – Vt. ka klogzata, kokottaa, kokuttaa, kokutõlla, kolassa, kolata, kolisa, kolissaa, kolkuttaa, kolottaa, kopisa.

kola/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J = kolahuttaa.

kolast/aa M, pr. -aaʙ, imperf. -ii: -i M paukuda хлоп/ать, -нуть; tahtõ kõik kõrvad lõhgata, nii kõv̆vii kolasti tahtis lausa kõrvad lõhki ajada, nii kõvasti paukus.

kol/ata M (Ja-Len. Lu), pr. -aan Ja kol̆laan M -laan Lu, imperf. -azin M 1. koputada; toksida стучать(ся), по-, стукать; M uhsõõsõõ kolataᴢ koputatakse uksele; M kol̆laagaa seinääsee koputage seinale; M tikka kol̆laab nen̆nääkaa rähn toksib nokaga; 2. kolistada стучать, греметь; M ööllä välis kuulõᴅ, etti kollaaʙ, a siε lähed vaattamaa i tšet̆täid bõõ öösi vahel kuuled, et (keegi) kolistab, aga sa lähed vaatama ja kedagi pole; 3. koliseda; plagiseda (hammaste kohta) грохотать; стучать (о колёсах и т. д.; о зубах); M rattaat kol̆laavaᴅ kaarik koliseb; M suur kolamin on kujalla suur kolin on väljas; M ampaat kol̆laavat suuza hambad plagisevad suus; 4. müristada (äikese kohta) греметь (о громе); Lu jo kollaaʙ jumala juba jumal müristab; 5. paukuda (pakase kohta) трещать (о морозе); Ja tšülmä kolaap (Len. 242) pakane paugub. – Vt. ka klogzata, kokottaa, kokuttaa, kokutõlla, kolahuttaa, kolassa, kolastaa, kolisa, kolissaa, kolisõlla, kolkuttaa, kolottaa, komisa, kopisa, korisa.

kolbask/a (I), hrl. pl. -aᴅ I (väike) õlekubu (õlgkatuse esimese rea jaoks) колбаска (небольшой пук кровельной соломы); eellä pannaᴢ kolbaskaᴅ. vitsolla sitovaᴅ kolbaskoja. sis jo nõissõ õlkõa pannaɢ kolbaskõje päälee enne (= esimeseks reaks) pannakse (väikesed) õlekood. Vitstega seotakse (seovad õle)kubusid. Siis juba hakatakse õlgi panema (nende) kubude peale.

kolᴅ vt. kõlmõᴅ.

kolduit/taa: -taaɢ I, pr. -an, imperf. -in nõiduda колдовать, за-; nävät tääsivät kolduittaaɢ nad oskasid nõiduda.

koldu/na L I -n J-Tsv. kalduna (J), g. -naa nõid колду/н, -нья; I koldunat tetšiväd nõitaa nõiad tegid nõidust; I meil kahsi koldunaa õli meil oli kaks nõida.

kolduna-naizikko I nõiamoor колдунья.

kolguttaa vt. kolkuttaa.

kol/χoza K L M -hoza Lu -hoᴢ J kalχoza M I, g. kol/χozaa M -hozaa Lu kalχozaa I kolhoos колхоз; Lu kolhozaz on pretsedatel esi-eläjä, kolhozaa vanõpikko kolhoosis on esimees juhtija, kolhoosi ülemus (vanem); Lu piäp ruttiiss kolhozaa töχ́ χ́ öö tuleb kiirustada kolhoositööle; Lu nüd on kõik kolhozaa meno nüüd on kõik kolhoosi värk; Lu ku lõpõtõtaa tüü, siiᴢ juuvvaa viinaa, kolhozaa loppijäizeᴅ kui lõpetatakse töö, siis juuakse viina, (see on) kolhoosi töölõpupidu.– Vt. ka meri-.

kol/χozi M -hozi M I kalhozi I, g. -χozii ~ -hozii M = kolχoza; M miä sitä ammattia tooᴢ̌ tapazin, miä õlin kolhozii taarostanna ma juhtusin ka seda ametit pidama, ma olin kolhoosi esimees; I kalhozi õli. kalhoziza piti tüütä tehäm meh̆hiikaa rinnaa oli kolhoos. Kolhoosis tuli (naistel) meestega kõrvuti (= võrdselt) tööd teha.

kolhoznik/ka Lu, g. -aa kolhoosnik колхозник; kolhoznikaᴅ valloa veitetää kolhoosnikud veavad sõnnikut.

kol/i Lu, hrl. pl. -iᴅ Lu vitsside (väänatud vits), -sidemed вяз/ок, -ки; võtõtaa vittsa, koivu vai pajuvittsa, väänetää, neissä teh́h́ää koliᴅ võetakse vits, kase- või pajuvits, väänatakse, nendest tehakse vitssidemed; plotaᴅ vahvisõttii ŕuukojõkaa i kolijekaa tšiini palgiparved kinnitati (tehti tugevaks) ritvade ja vitssidemetega; ku teh́h́ää aitaa ruuguissa, lüüvvää kahs vad́d́aa mahhaa, siis pannaa koliᴅ, neijee kolijee pääl pannaa ŕuuguᴅ kui tehakse lattidest aeda, lüüakse kaks vaia maasse, siis pannakse vitssidemed, nende vitssidemete peale pannakse latid.

koli/na: -n J-Tsv., g. -naa J kolin стук, сту-

котня, шум; elka pellaga, pitäga kolinaa ärge hullake, ärge kolistage (ärge tehke kolinat). – Vt. ka kiliŋ-. – Vt. ka kolizõmin, koĺu, komisuᴢ.

koli-ripa (K-Ahl.) fig. tütarlaps, neiu (rahvalauludes) девушка, девица (в народных песнях); eb õe sitä ielä kuultu, ielä kuultu, ielä nättü: koĺĺula koli-ripaa, satulala saatto-päätä (Ahl. 107) rl. ei ole seda enne kuuldud, enne kuuldud, enne nähtud: sadulakoljul tütarlaps, sadulal neiu.

koli/sa K L P M Po -ssa Lu Li Ra (J) -ss Li J-Tsv., pr. -zõn L P M Lu Li J, imperf. -zin K P Lu J 1. koputada стучать(ся), по-; M uhsõõsõõ kolizõʙ koputab uksele; J kattsahtaa, tšed ne kolissa uhzõᴢ vaata, kes (need) koputavad uksele; 2. kolistada стучать, греметь; Po ämmä nõizõp paŋkõjeekaa kolizõmaa ämm hakkab pangedega kolistama; K domovikka kolizi majahaldjas kolistas; J elka koliska, antõga magat ärge kolistage, laske magada; 3. koliseda грохотать, стучать; Li vaŋkkuri kolizõʙ vanker koliseb; P ripilad nurkkaz riitõlivaᴅ, tšivet kolkkas kolizivaᴅ rl. ahjuroobid nurgas riidlesid, kivid nurgas kolisesid; J algot kolissa riitõss maalõõ halud langevad kolinal (kolisevad) riidast maha; 4. impers. müristada (äikese kohta) греметь (о громе); Lu jo algõp kolissa juba hakkab müristama. – Vt. ka klogzata, kokottaa, kokuttaa, kokutõlla, kolahuttaa, kolassa, kolata, kolissaa, kolisõlla, kolkuttaa, kolottaa, komisa, kopisa.

kolis/saa Po -sa Lu, pr. -an Lu, imperf. -in 1. Lu koputada стучать(ся), по-; 2. Po kolistada стучать, греметь. – Vt. ka klogzata, kokottaa, kokuttaa, kokutõlla, kolahuttaa, kolassa, kolata, kolisa, kolisõlla, kolkuttaa, kolottaa, komisa, kopisa.

kolis/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. kolistada, kolksutada стучать, стукать; kuuntõõ, ku riigõll kolisõlla primuzloika kuula, kuidas rehe(peksu)l kolksutatakse kootidega. – Vt. ka kolata, kolisa, kolissaa, kolkutõlla, komisa.

kolizõmi/n M, g. -zõõ koputus, kopsimine; kolin стук, стукотня. – Vt. ka kolina, koĺu, komisuᴢ.

kolk/ka K M-Set. Lu Ra J I (R-Reg.) kõlkka (M-Set.) -k J-Tsv., g. -aa Lu Ra J nurk угол; J meŋka joonittõma koominasõ kolkõss kolkkaa minge rehealusesse nurgast nurka jooksma; J ripil, ufatk ja säbl seissa kolkkõᴢ roop, potihark ja pannikonks seisavad nurgas; J anti nurkaa nurmi-maata, tõizõõ kolkaa koomi-maata rl. andis nurga nurmemaad, teise nurga rehealuse põrandat; Ra elä nurkkaza nupizõ, eläko kolkkaza kopizõ rl. ära nurgas nohise ega nurgas kobise; M kondrat kõlkkas kaatsat kaglas. avu (Set. 18) mõist. Kondrat nurgas, püksid kaelas? – Ahjuluud; Lu rihee kolkka toa nurk; I koloizõõ kolkka ~ J jumalaa kolkka ikooninurk (vadja tares); Lu mettsä kolkka metsanurk, -kolgas. – Vt. ka ahjo-, ikon-, jumala-, lautõi-, mettsä-, säntšü-.

kolkki vt. kolttši.

kolk/kia J (Ra), pr. -in J, imperf. -kizin J kolkida, lõugutada (linu) мять (лён); Ra pellavass ku kolkita, jäävät päissäreᴅ kui linu kolgitakse, (siis) jäävad linaluud; Ra sis kolkkispuill kolkitaa päissered vällä siis lõugutiga lõugutatakse linaluud välja; J siis kolkitaa tapõpud́d́õõkaa siis lõugutatakse lõugutiga.

kolkkipuu ~ kolkki-puu J = kolkkispuu.

kolkkispu/u Ra, hrl. pl. -uᴅ Ra linalõuguti льномялка; kolkkispuu, linaa kolkitaa linalõuguti, (sellega) lõugutatakse linu; sis kolkkispuill kolkitaa päissered vällä siis lõugutiga lõugutatakse linaluud välja.

kolk/ku P, g. -uu (metsa)nurk, kolk, kolgas захолустье; jo järvie ranta järizeʙ i mettsä kolkku kolizõʙ rl. juba järverand täriseb ja metsakolk koliseb. – Vt. ka mettsä-.

kolkkõi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J nurga-, nurkmine угловой; kolkkõim maa tükkü nurkmine maatükk.

kolkušši¹ vt. korkušši.

kolkuš/ši² I, g. -ii = kolkuššiõltši; roh̆hookaa kase tämä kolkušši, kase lehmiä vartõõ see põhk on rohuga (segamini), see on lehmade jaoks.

kolkuššiõltši I põhk (lühikesed õled) короткая солома; pittšä õltši i kolkuššiõltši. tožo kuvoᴅ, a pikkaraizõᴅ kuvoᴅ, lehmiä vartõõ pikad õled ja põhk (lühikesed õled). Samuti (olid) kood, kuid väikesed, lehmade jaoks.

kol/kuttaa: -kutta J-Tsv. -guttaa Lu, pr. -kutan: -kutõn J -gutan Lu, imperf. -kutin J -gutin Lu koputada; lüüa, taguda стучать(ся), по-, стукать, колотить; Lu tšen kolgutab uhsõõ kes koputab uksele?; J tšen le kolkutti kepika seinää keegi koputas kepiga vastu seina; J tšen siäll kolkutõp kläkkiä kes seal lööb lokku? – Vt. ka klogzata, kokottaa, kokuttaa, kokutõlla, kolahuttaa, kolassa, kolata, kolisa, kolissaa, kolottaa, kopisa.

kolkut/õlla Lu -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn Lu J, imperf. -tõlin Lu J frekv. kolksutada постукивать, поколачивать; Lu primuzlaakaa kolkutõltii, ain kolahtaaʙ pindaga kolksutati, aina kolksub. – Vt. ka kolisõlla.

koĺĺ/o M-Set. J-Tsv. kolĺo K-Ahl., g. -oo J sadula hari e. kolju лука седла; J piä koĺĺoss tšiin, siiz ed laŋkõ opõizõõ seĺĺess maalõõ hoia sadula harjast kinni, siis (sa) ei kuku hobuse seljast maha.

kolĺ/u K-Ahl., g. -uu = koĺĺo; eb õe sitä ielä kuultu, ielä kuultu, ielä nättü: kolĺula koli-ripaa, satulala saatto-päätä (Ahl. 107) rl. ei ole seda enne kuuldud, enne kuuldud, enne nähtud: sadulakoljul tütarlaps, sadulal neiu.

kolmaiᴢ vt. kõlmaiᴢ.

kolmikannikkõ vt. kõlmi-.

kolmkümmend vt. kõmtšümmettä.

kol/o Ränk Kõ Lu Li Ra J (Set.), g. -oo Lu Li Ra J ikoonikapp киот; Lu kolos peettii obrazoiᴅ ikoonikapis hoiti ikoone; J pannaa tšüünteliäs põlõmaa koloosõõ ikoonikappi pannakse küünal põlema; J tee koloo lampilõõ puu-villõss viteli tee ikoonilambile puuvillast taht; Lu kolo nurkka ikooninurk (vadja tares). – Vt. ka obraas-, tšimo-. – Vt. ka koloinõ.

koloda M Lu I golo/da P Lu Li -ᴅ J-Tsv., g. kolodaa M Lu -daa Li -da J 1. lõimepakk, -poom (kangaspuudel) навой (ткацкий); M letiltä nõisaz laatimaa kolodallõõ lõime(palmikust) hakatakse (lõime) pakule panema; M kummil kaŋgaspuilla eb õõ takaa kolodaa, siz neil on ammaspuu kolodaa sihalla (kui) kangaspuudel ei ole taga lõimepakku, siis neil on sälkpuu lõimepaku asemel; 2. kaardipakk колода карт; I meheᴅ mäntševät karttii ja paavat kartit kolodaa mehed mängivad kaarte ja panevad kaardid pakki; J äss oŋ kõikkas suurõp koozõri golodõᴢ äss on kõige suurem trump kaardipakis; Lu karttojõõ goloda ~ kartaa goloda ~ kartta koloda kaardipakk; 3. jootmisküna водопойная колода; M domovikka tõukkaab opõzõõ kolodaa al̆laa majahaldjas tõukab hobuse jootmisküna alla. – Vt. ka ala-, kartta-, taka-, õttsa-, üle-.

koloi/nõ (I), g. -zõõ I = kolo; koloizõõ kolkka ikooninurk (vadja tares).

kololampatka Lu lampaad лампада.

kolonurk/ka (J) kolo-nurkka Ra -k J ikooninurk (vadja tares) красный угол (божий, святой угол в водской избе); kagrõviχko toovvaa laukpäänne kolonurkkaa, no size χlaarii oomõnikollõ annõtaa opõzõllõõ kaeravihk tuuakse laupäeval ikooninurka, noh siis floorusepäeva hommikul antakse hobusele.

koloo-varnik/ka: -k J = kolovarnikka.

kološ/ša ~ gološša M, g. -aa ~ gološaa M = kološši; saappagad õltii gološšad́d́eekaa jalgaza saapad olid jalas kalossidega.

kološ/ši Lu J (M) gološši Li, g. -ii Lu J kaloss галоша; J kološid on reziŋkõizõᴅ kalossid on kummist; M klejatut kološiᴅ liimitud (= parandatud) kalossid.

kolot/ka Lu (J) -k J-Tsv., g. -kaa Lu J 1. saapaliist (обувная) колодка; J pisä kolotk saappõgaa süäme pista liist saapa sisse; J lautoot saappõgaa kolotkoikaa riiulid saapaliistudega; 2. Lu rõukpakk, rõuguline (vankri telgede peal olev puu) колодка (деталь телеги); ■ J siä õõt kõig mennü izäs kolotkaa: mokom juumõri niku tämätši sa oled täiesti oma isasse (oma isa liistu järgi) läinud: niisugune joomar nagu temagi. – Vt. ka kopula.

kolott/aa M, pr. -aan, imperf. -iin M = kolahuttaa; kolottii lavvalõõ koputas vastu lauda (lauale).

kolotu/ška P M Lu (J) -šk Lu J kalatuška K J, g. -škaa ~ -žgaa J (öövahi) lokulaud колотушка; Lu üüllä meilä tšäüp tšülävahti läpi tšülää kolotuška tšäeᴢ, kolotuškaa lüüʙ öösel käib meil külavaht läbi küla, lokulaud käes, lööb lokku (taob lokulauda); K vahill õli kalatuška tšäezä, ain lei sitä kalatuškaa (öö)vahil oli lokulaud käes, aina lõi lokku (tagus seda lokulauda); J kalatuška õli puuss tehtü lokulaud oli puust tehtud; J kokkaa kolotužgõll pääle koksa vastu lokulauda.

kolovarnik/ka: -k J ikoonirätt ручник на киоте. – Vt. ka koloo-varnikka.

koloviška vt. galaveška.

kolovorot/ka: -k ~ kalavorotk J-Tsv., g. -kaa: -ka ~ kalavorotka J vinnal коловорот; saap haŋ kolovorotkakaa aukko lass kuhõõ tahoᴅ vindlaga saab ju lasta (= puurida) auku, kuhu tahad.

kolp/akka K M Lu (P) -õkk J-Tsv. -okka (M) -okkõ Li -ukka Lu Li -pukka M-Set. kalpakka I, g. -akaa P -õkaa J -okaa M Li -ukaa Lu 1. sirmita (lapse)müts; öömüts колпак (детский головной убор); ночной колпак; Lu ennemäz lahzill õli kolpukka varemalt oli lastel sirmita müts; K naiskuumall piεb õmmõlla kolpakka naisvader peab (lapsele) sirmita mütsi õmblema; J isut durakõllõõ kolpõkk pähää pane lollile öömüts pähe; 2. ahju-, pliidikumm, suitsukumm колпак (навес над очагом); M kolpakka on tooᴢ̌ tehtü kirpitsassa. kolpakka on niku katto arinaa päällä ahjukumm on samuti tehtud tellis(t)est. Ahjukumm on nagu katus ahjuesise kohal (peal); Li savvu meeb ahjoss kolpokkaa suits läheb ahjust ahjukummi; Li kolpokaa kõrvaza, ahjoo kõrvaza pietää pitškaᴅ ahjukummi kõrval, ahju kõrval hoitakse tikke; M ahjoo kolpakka ahjukumm; 3. lambikuppel, -vari колпак (лампы), абажур; J pühi pöllü lampii kolpõkaa päält pühi tolm lambikuplilt; Lu lampii kolpukka lambivari; 4. (korstna) vari e. kate колпак (трубы); I trubaa pääle pannass kalpakka, tehtü karrassa korstna peale pannakse vari, plekist tehtud; 5. M ukselengi ülapuu [?] притолока [?]. – Vt. ka ahjo-.

kolp/otška Lu -atška M, g. -otškaa Lu -atškaa M (endisaegne vadja naise) tanu колпачок (старинный женский головной убор); Lu naizõt peettii kolpotškaa pääzä naised kandsid tanu peas; Lu kolpotška õli õmmõltu, šolkkanõ iĺi lõŋkanõ, takann õli muna, ivusõd õltii tehtü ku muna tanu oli õmmeldud siidist või kalevist, taga oli juuksekrunn (muna), juuksed olid keeratud krunniks. – Vt. ka kolpuška.

kolpotšk/o M, g. -oo = kolpotška; noorikkõilõõ pantii kolpotško päh̆hee nooriku(te)le pandi tanu pähe.

kolppukka, kolpukka vt. kolpakka.

kolpušk/a Lu, g. -aa: -a Lu = kolpotška.

kolpõkk vt. kolpakka.

koltšk/a P, g. -aa P kopsik ковшик; löülü vizgattii koltškaakaa leili visati kopsikuga. – Vt. ka kofšikka.

kolttoiss vt. kõlmtõ·ššõmõtta.

kolt/tši Kett. Ränk K P M Kõ Li J (Al.) kottši [sic!] K-Ahl. kõltši Len. kolkki Lu, g. -šii P M Li (puust) kapp, kibu; õllekapp, -kann черпак, шайка; пивной жбан, пивная кружка; M võta koltšiikaa vettä võta kapaga vett; Ra kolkki õli puuss, ümmerkõin, rutškaakaa kapp oli puust, ümmargune, käepidemega; Lu saunas piettii kolkkiije, enn saunõs piettii kõik kolkiᴅ saunas kasutati kappasid, enne olid saunas puha kapad; Lu ku pulmad õltii, siz ain kolkiikaa jagõttii olutta kui pulmad olid, siis aina kapaga jagati õlut; M õlut kolttši õli pitšääkaa rutš-

kaakaa õllekapp oli pika varrega; J olut kolttši ~ Lu oluᴅ kolkki õllekapp, -kann. – Vt. ka puu-, õlut-. – Vt. ka koušš¹.

koĺ/u (J-Tsv.), g. -uu = kolina; lahzõᴅ, iĺĺa, ep koĺĺua lapsed, tasa, ei (mingit) kolinat!

koluna vt. kaluna.

koĺutš/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J okas колючка; raut korkuši koĺutškõt pisseveᴅ ogaliku okkad torkavad.

kolõht/aa L, pr. -aaʙ, imperf. -ii kolatada стукнуть; mettsäkolkku ep kolõhta, i jarvyõ ranta eb järehtä rl. metsakolk ei kolata ja järverand ei tärata.

kolõn/a (M), g. -aa käänak, kurv колено, изгиб, поворот; a siiz on veel väärizikko tee, siäl on mee tää mõnõt kolõnaᴅ aga siis on veel käänuline tee, seal on mine tea mitmed käänakud.

kom/a¹ L Lu, g. -aa tükk, klomp; tomp, pundar ком, комок; пучок; L villad vanozivat komõilõ villad vanusid tompu; L maot komann viereväᴅ (muinasjutust:) maod veerevad puntrana; Lu leivää koma jahuklomp leivas. – Vt. ka komakka, komka, komma, komu, kromka.

koma² vt. komõa².

kom/akaᴢ: -õkõᴢ Lu, g. -akkaa tüklik, tükkis, klompis комковатый; liiva on komõkõᴢ liiv on tüklik. – Vt. ka komkikaᴢ, komkikko, komkõin.

kom/akka Lu -okk J-Tsv., g. -akaa: -okaa J = komka; ■ J vass õsõttu mat́eri, a kats han siä kui oŋ komokkaa mennü vast ostetud riie, aga vaata sa ometi, kuidas on kokku läinud!

komandir/a Ja-Len., g. -aa = kamand́iri.

komassi J-Tsv. 1. valjusti, kõvasti громко; tšen siäll nii komassi kaĺĺuʙ kes seal nii kõvasti karjub?; 2. rämedalt грубым голосом.

kome/etti Lu -tt J-Tsv., g. -etii Lu -tii J = ko-meettitähti.

komeettitähti ~ komeetti-tähti Lu sabatäht, komeet комета; ku taivazõ näüttis komeetti- tähti, jutõltii, see tääp sõttaa kui taevas paistis sabatäht, öeldi, (et) see ennustab sõda.

komfetti vt. kanfetti.

komi/a (Lu), pr. -n Lu, imperf. -zin klohmida, lahmida, (korduvalt) lüüa дубасить; tõin tõissa komivaᴅ klohmivad teineteist.

komi/na: -n J-Tsv., g. -naa J kobin глухой стук, шорох; kuuntõõn üüll, om mikäle komin rihee pääll kuulan öösel: on mingi kobin (toa)lakas (toa peal).

komi/sa: -ssa Lu -ss J, pr. -zõn Lu J, imperf. -zin Lu J 1. kohiseda, mühiseda; mühada; kõmiseda, müdiseda шуметь; греметь, гудеть от топота; Lu tuuli vuχχaab i komizõʙ tuul kohiseb ja mühiseb; Lu meri komizõʙ meri mühab; Lu se ku tallaaʙ, maa kõikk komizõʙ kui see astub, (siis) maa lausa müdiseb; 2. kobistada, kolistada шуршать, шуметь; J nee tait katit komissa latill (need) vist kassid kolistavad laudil; 3. impers. müristada греметь (о громе); Lu ku nõisi jürizemää, siz jutõltii: näd jo algap komissa kui hakkas müristama, siis öeldi: näe, juba hakkab müristama. – Vt. ka kolata, kolisa, kolissaa, kolisõlla, komisõlla, kopisa.

komis/si J-Tsv., g. -ii komisjon комиссия; komissi laski kõikkinaa sõtamehee službõss väĺĺä komisjon laskis sõduri väeteenistusest päris(elt) lahti.

komisu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J kohin, mühin; kõmin; kolin шелест, шум, грохот. – Vt. ka kolina, kolizõmin, koĺu.

komis/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. kõmiseda, müriseda греметь. – Vt. ka komisa.

komit́e/tti: -t J-Tsv., g. -tii: -ti J komitee комитет; selv mees pääsi komit́ettii arukas mees pääses komiteesse.

kom/ka M Li (Lu) -kka Lu J-Must. -kõ ~ -k J-Tsv., g. -kaa M J -ka J tükk, klomp, kamp, kamakas кусок, ком, комок; J komk jäi kurkkuu tšiin tükk jäi kurku kinni; J suur komk leipä tšäeᴢ suur tükk leiba käes; Li veri palõhtuʙ, komkat tullaa veri hüübib, tekivad (tulevad) klombid; M lumi on komka, a jää on pala, jääpala lumi on (= lume kohta öeldakse) kamp, aga jää on (= jää kohta öeldakse) tükk, jäätükk; M meil komkõita bõlõ, meil on kerkiäd maaᴅ. a kuza on savimaaᴅ, siäl on komkaᴅ meil (mulla)kamakaid pole, meil on kerged maad. Aga kus on savimaad, seal on (savi)kamakad; Lu õpõzõl kazvõttuvad lumi komkõd jalkojõn allõ, tširvee kamaral lüvvää poiᴢ hobusel tekivad (kasvavad) lumekambad jalgade alla, kirvesilmaga lüüakse ära. – Vt. ka leivää-, liiva-, lumi-, maa-, razva-, rooja-, savi-. – Vt. ka koma¹, komakka, komma, komu, kromka, käŋkkü, käŋkü, känttsü, kääkkerä, kääkkä, kääkkü.

komkik/aᴢ Lu Ra -õᴢ Lu, g. -kaa = komkikko; 1. Lu komkikaz leipä (jahu)klompe sisaldav leib; Lu javovelli võib õlla komkikaᴢ jahukört võib olla klimpis (klompis); 2. Lu sarka on komkikas, piäb uutõõ äessää põllusiil on pankas, peab uuesti äestama; 3. Lu.

komkik/ko Lu J-Tsv., g. -oo 1. tüklik, tükkis, klompis комковатый, неровный; Lu komkikko saab õlla, mikä on heeno, mikä õllaa heenot palaᴅ tükkis saab olla (see aine), mis on peen(eteraline), mis on väikeste tükkidena (= millest on tekkinud väikesed tükid); 2. pankas, panklik комковатый; Lu liiva on komõkõᴢ, a lumi on komuᴢ, komkikko liiv on tüklik, aga lumi on pankas, panklik; 3. mättaline, mätlik, ebatasane кочковатый; Lu eb õõ tasainõ maa, komkikko on, kehno lüvvä einää ei ole tasane maa, on mätlik, halb heina niita; Lu komkikko niittü mätlik niit. – Vt. ka komakaᴢ, komkikaᴢ, komkõin, kompakaᴢ.

komkka, komkõ vt. komka.

komkõi/n J-Tsv., g. -zõõ = komakaᴢ.

kom/ma: -m J-Tsv., g. -maa klomp, kamakas; (lume)pall; ком, комок; снежок; lahzõt pelata lumi kommiill lapsed mängivad lumepallidega (= loobivad üksteist lumepallidega). – Vt. ka koma¹, komakka, komka, komu, kromka.

kommata [?] (K-Ahl.): õpo kommab koominaza (Ahl. 107) rl. hobune tallab pahmast rehe- aluses.

komm/i Lu, g. -ii Lu tuba, kamber; kajut; pani-

paik; koht, ruum комната; каюта; складочное помещение; место, помещение; rihez on kommi, müü õõmma kommiᴢ majas on tuba, me oleme toas; kliirossi on tšerikkoᴢ, eri kommi, kuza pappi piäp sluužbaa altariesine on kirikus, eraldi koht (= platvorm), kus preester peab jumalateenistust; Lu õlimma kõik ühes kommiᴢ olime kõik ühes kajutis; esi kommi eeskamber; taka kommi tagakamber. – Vt. ka esi-, taka-.

kommunista vt. kamunista.

komn/atka: -õtk J-Tsv., g. -atkaa: -õtkaa J toake, väike tuba комнатка.

komnat/ta (Ja-Len. I), g. -aa = komnatti.

komn/atti L P M Lu J I (K R) -õtti J (Lu), g. -atii P Lu -õtii J tuba комната; L vyõrait õli komnatti täünεä külalisi oli tuba täis; Lu kahs komnattia on riheᴢ majas on kaks tuba; ■ I miä men̆nii tällee komnattii ma asusin (läksin) tema juurde korterisse.

komokk vt. komakka.

komp/akaᴢ: -õkõᴢ J-Tsv., g. -akkaa: -õkkaa J künklik, kühmlik, ebatasane бугристый, холмистый, неровный; kaa mi kompõkõs tropp näe, milline kühmlik rada. – Vt. ka krompikko, kromppilikko, krompõlikko.

komp/assi (Li) -õssi J-Tsv. kump/assi ~ -asi Lu -õssi (J-Tsv.), g. komp/asii: -õsii J kump/asii Lu -õsii J kompass компас; Lu kumpassia oŋ kuivia i pirtuu omia kompasse on kuivi ja piiritusega (piirituse omi); Lu kumpasii tuulõᴅ kompassi rumbid (ilmakaarte tähistajad). – Vt. ka kumpaᴢ.

komp/assua Lu Li (J-Must.) -õssua J, pr. -asun Lu Li -õsun J, imperf. -assuzin Lu -õssuzin J komistada спот/ыкаться, -кнуться; Lu ai ku miä kompassuzin, tšut́ ko päätä en lõhkõnnu oi kuidas ma komistasin, peaaegu oleksin pea lõhki löönud; J harkkaa üli tšünnüse – elä kompõsu astu üle künnise – ära komista!; J kui nämäᴅ, need́ jeegõriᴅ, tamppu näit tääʙ, kui nämä õltii kompõssunnu tšiviisee kuidas nad, need kütid, pagan neid teab, kuidas nad olid kivide otsa komistanud; Lu õpõn nelläl jalkaa kompasuʙ, a inemin jo sõnalta vs. hobune komistab neljal jalal, aga inimene juba sõnalt (= sõnaga). – Vt. ka kompasõlla, kompissua, kopissua¹.

komp/asuᴢ: -õsuᴢ J-Tsv., g. -asuhsõõ: -õsusõ J komistus спотыкание; kaa mi kompõkõs tropp: mi harkkamuᴢ, see kompõsuᴢ näe, milline kühmlik rada: nagu samm, nii komistus (= igal sammul komistus).

komp/asõlla: -õsõll J-Tsv., pr. -assõlõn: -õssõõn J, imperf. -assõlin: -õssõlin J frekv. komistada спотыкаться; vai siä t kehta tallõt, ku jõka minutti kompõssõõᴅ kas sa ei jaksa käia, et iga minut komistad? – Vt. ka kompassua, kompissua, kopissua¹.

kompis/sua Lu, pr. -un Lu, imperf. -suzin Lu = kompassua.

komppa vt. rojo-.

komp/pia J, pr. -in, imperf. -pizin kõmpida, sammuda шаг/ать, -нуть, ступ/ать, -ить; vello komppi koźźoo teellee rl. vend kõmpis kosjateele.

kompõ- vt. kompa-.

komzol/i J-Tsv., g. -ii fig. imelik, kummaline rõivas камзол (у води: одежда, вызывающая удивление); komzolissi vad́d́õlaizõᴅ kutsuta sõppa, kump om migässnibuit poolta muuder k-ks nimetavad vadjalased rõivast, mis on millegipoolest imelik.

kom/u Lu, g. -uu Lu tükk, klomp, kamakas, pank; (lume)pall кусок, ком, комок; снежо́к; mill õli tšäes suur komu leipää mul oli käes suur tükk leiba; liiva komu liivaklomp; maa komu mullakamakas; suukkuri komu suhkrukamakas (suurem tükk suhkrupeast); jää komu jääpank; lahzõd annõtaa lumi kommuja tõinõ tõizõl lapsed pilluvad üksteisele (= üksteise pihta) lumepalle. – Vt. ka lumi-. – Vt. ka koma¹, komakka, komka, komma, kromka, käŋkkü, käŋkü, käntt-sü, kääkkerä, kääkkä, kääkkü.

komu/za: -ᴢ Lu adv. pankas, känkus в комках, комками; savi on komuᴢ, i maa on komuᴢ savi on pankas, ja muld on pankas; liiva on komõkõᴢ, a lumi on komuᴢ liiv on tüklik, aga lumi on pankas.

kom/õa¹: -mia J, g. -õa tore прекрасный; nütt on nõissu noori mettsä, kazvonnu kommiat koivut rl. nüüd on tõusnud noor mets, kasvanud toredad kased.

kom/õa²: -mõa J-Must. -mia Lu -a Lu J-Tsv., g. -õa 1. vali, kõva, kõmisev громкий, гремучий; J tšen nii komall äänell idgõʙ kes nii valju häälega nutab?; Lu kommia ääni kõmisev hääl; 2. J-Must. kare, räme; jäme (hääle kohta) грубый; низкий (о голосе).

kon/a J-Tsv., g. -aa (orig.: кон).

konatti vt. kanatti.

konattirihma M jäme köis, tross канат.

kondrabant/ti Lu J-Tsv. kandrabantti Lu kontrobantti Kõ-Len., g. -ii J kandrabantii Lu salakaup; salakaubavedu контрабанда; J meile paĺĺo kondrabanttia tooti talvõl soomõss meile toodi talvel Soomest palju salakaupa; Kõ tšäizimmä viipuris, sooloi väitimmä, kontrobantti käisime Viiburis, vedasime soola, (see oli) salakaup; Lu kandrabantii vetäjäᴅ sala-kaubavedajad; Lu kandrabantii aikana salakaubaveo ajal.

konduktor/a M , g. -aa konduktor кондуктор; täm aftobusis teep konduktoraa ta on auto- bussis konduktor(iks).

kondu/ktori ~ -htõri J-Tsv. -htori Lu, g. -ktorii J = konduktora; J konduktori isutti ühe sõittija maalõõ: täll ebõ·llu bilettiä konduktor tõstis ühe sõitja maha: tal polnud piletit.

konelik/ko M, g. -oo vaimukas, teravmeelne; kõneosav остроумный; красноречивый; aivo konelikko inehmin, ümpär tätä ep tahota nag-raa: kõik vatsaa katkaaᴅ väga teravmeelne inimene, tema lähedal (tema ümber) ei taheta naerda: naerad puha kõhu lõhki.

końešno vt. kańe·šno.

koneva vt. kańiva.

koŋgot/taa Lu Li (Ra J), pr. -an Lu Li Ra J, imperf. -in pahandada, tõrelda; kiruda; toriseda бранить; ругать; брюзжать; Lu nii on viratoo: aina vaa izze enell ain koŋgotaʙ (ta) on nii pahur (inimene): aina vaid kirub omaette; Li mitä siä siäl ain koŋgotaᴅ mis sa seal aina torised?

konjak/ka (Lu) końjõkk J-Tsv., g. -aa: końjõkaa J konjak коньяк; Lu miä õsin puteli konjakkaa ma ostsin pudeli konjakit.

konjak/ki Lu, g. -ii = konjakka.

konjuriuku Ränk (katuse) harjapuu, -latt конь, верхний брус на кровле.

kon/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J hoburaudtee конка; petteris sai liukua konkõll Peterburis sai sõita hoburaudteel.

koŋk/ku J-Tsv., g. -uu J metallvarras металлическая спица; veti tõiss koŋkull seltšää lõi teisele (teist) metallvardaga selga.

koŋkurs/si J-Tsv., g. -ii J konkurss конкурс.

konn/a Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J I Kr (Ku) kõnna M-Set., g. -aa Kett. K P M Lu Li Ra J I konn лягушка; Lu tševvääs ku näet konnaa veeᴢ, siz elo meeb üvässi kui kevadel näed konna vees, siis läheb elu hästi; Lu konnad vees krookkõvaᴅ konnad krooksuvad vees; P konnad laulavaᴅ konnad krooksuvad; Lu nõd́d́at tulõvat sitä viittä suurõnn konnanna nõiad tulevad sedaviisi suure konnana; L roholiin konna roheline konn; I ŕääboi konna kärnkonn; Lu kärnä konna on mussa mokoma kärnkonn on niisugune must; Lu konna (~ konnaa) kutu aika konna(de) kudemisaeg; Lu Ra konnaa kutu ~ Lu Li konnaa kuru ~ K konnaa kultsu ~ M konnaa kultšu ~ P konnaa kulttsu ~ P M konnaa kuĺttsu ~ Lu konnaa kiiseli ~ I konnaa võrkko konnakudu; Lu konnaa mutukõᴢ (konna) kulles; M Li konnaa poika konnapoeg, kulles; ■ M konnaa obahka konnatatikas [?]; Lu se on konna suuri see on tohutu suur. – Vt. ka karssa-, karsta, kärnä-. – Vt. ka konno.

konnaagriba Lu = konnagriba.

konnaa-gulttsu Kõ = konnakultšu.

konnaa-karppi K-Ahl. = konnakarppi.

konnagriba Lu (mingi mürgine seen вид ядовитых грибов); konnagribaᴅ, neitä ep saa süüvvä k-d, neid ei tohi süüa. – Vt. ka konnaagriba.

konnakarppi P konnakarp, jõe-, merikarp раковина, лягушина. – Vt. ka konnaa-karppi, konnikkõin, konnoo-karppi.

konnakiiseli Lu = konnakultšu.

konnakultšu Kõ konna kudu лягушечья икра, клёк. – Vt. ka konnaa-gulttsu, konnakutu, konnavõrkko.

konnakuru Lu = konnakultšu.

konnakutu Lu Ra = konnakultšu.

konnalehto M pehme leht (kasel) мягкий (берёзовый) лист; kazgõlla õllaz lip̆põat konnalehoᴅ (mõnel) kasel on libedad pehmed lehed (= selle kase oksad ei kõlba saunavihaks).

konnapoika Lu konnapoeg, kulles головастик, лягушонок.

konnavõrkko I = konnakultšu.

konnikkõi/n M Lu, g. -zõõ Lu 1. fig. konnake, konnapoeg (lapse hellitusnimi) головастик, лягушонок (ласкательное название ребёнка); Lu lahzõd õllaa niku konnikkõizõᴅ, pellaavaᴅ ain lapsed on nagu konnakesed, aina hullavad; Lu Li ah siä konnikkõin ah sa, konnapoeg!; 2. M konnakarp, jõe-, merikarp ракушка, раковина. – Vt. ka konnakarppi.

kon/no J -n J-Tsv., g. -noo J = konna; tševäelle konno elonõʙ kevadel konn elustub; klimakõz niku konno limane nagu konn; J kurikkpää-mat́ulaisiiss viimite tulla suurõt konnoᴅ kullestest tulevad viimaks suured konnad; konnoo kutu konna kudu; konnoo karppi konnakarp. – Vt. ka kärn-.

konnoo-karppi J = konnakarppi.

koń/o Lu J-Tsv., g. -oo tolvan, puupea, tainapea; hädavares; adj. loll, totter болван, балда; горемыка; глупый, дурной; J miltäintši tüü eb laadiu mukkaa, niku końoll mingi töö ei laabu (ei lähe korda), nagu tainapeal; J kanni mokoma końoa maailmõz veel eb õllu niisugust tolvanit ei ole maailmas veel olnud; Lu õõd vohma niku końo oled loll nagu tolvan; Lu ah siä końo ah sina, hädavares!; J końo pojo totter poiss.

koń/okka: -okk J-Tsv. -ukka Lu, hrl. pl. -okaᴅ: -okõᴅ J uisk, uisud конёк, коньки; Lu końukkojõõkaa tšävvää ĺuukumaᴢ uiskudega käiakse uisutamas; J poikõizõd liuguta końokkoill poisikesed uisutavad (lasevad uiskudel liugu).

konop/aittaa (Lu) -oittaa Lu -oitta J-Tsv., pr. -aitan Lu -oitõn J, imperf. -aitin: -oitin J tihtida, (kinni) toppida конопатить, за-; Lu puu alusõt piεp konopoittaa (puust) purjelaevad tuleb tihtida; J konopoit takukaa vene tihi paat takuga; J akkunõt piäp talvõssi konopoitta akna(vahe)d tuleb talveks (kinni) toppida.

konopa/tka: -tk J-Tsv., g. -tkaa ~ -dgaa J tõrva-, tihtimistakud конопатка.

konopat/šikka Lu -tšikk J-Tsv., g. -šikaa: -tšikaa J tihtija конопатчик; Lu konopatšikka konopaitab alusii tihtija tihib purjelaevu.

konosament/ti Lu, g. -ii Lu konossement, lastikiri коносамент; konosamenttiš tširjotõtaa, milläin onõ lasti, kui paĺĺo onõ lastia, kuss on laitattu lasti, kuhõõ meeb lasti lastikirjas kirjutatakse, milline on last, kui palju on lasti, kust on saadetud last, kuhu läheb last.

konoval/a K-Ahl. Lu Ra J-Tsv., g. -aa Lu -a J kohitseja коновал; Lu kullia naitõttii paikalaizõd inemizeᴅ, paikalaizõt konovalaᴅ kulti kohitsesid kohalikud inimesed, kohalikud kohitsejad; Lu konovalad õltii, kutsuttii veel sigaa naittajaᴅ olid kohitsejad, (neid) kutsuti veel seakohitsejad.

kons vt. kõõᴢ.

konsaa vt. kõnsaa.

konsaakk/i: -ɪ Ku (ei) kunagi, iialgi никогда; para .. pani riihee palamaa, d́i enepää ep konsaakkɪ tulluᴅ kratt .. pani rehe põlema ega tulnud enam kunagi.

konsikka Lu-Must. J-Must. = konsaakki; Lu liigub ja kiigub ja maalõ ei laŋkõa konsikka? – savvu (Must. 160) mõist. liigub ja kiigub ja maha ei lange kunagi? – Suits.

konst/i M Lu Li, g. -ii M 1. temp, vigur; mustkunst; nõidus штука; фокус; колдовство; Lu tämä ain ommaa konstia piäʙ tema teeb aina oma tempe; Li katkoob õmije konstijekaa teeb oma tempe; Lu näd õli konsti näe, oli (selline) mustkunst; M mill enell õli mokoma konsti siğgaakaa mul endal oli niisugune nõidus seaga; 2. asi, lugu дело, история; M se õli koko konsti see oli kogu lugu; Lu mikä uuz juttu ilmauʙ, niku eri-omain konsti, niku uuz meno mingi uus jutt ilmub, nagu eriline lugu, nagu uus asi.

konstitut/tsi J-Tsv., g. -sii J konstitutsioon конституция.

konsu/la: -l J-Tsv., g. -laa J konsul консул.

kontra/hti ~ -kt J-Tsv., g. -htii ~ -ktii J leping контракт; podŕatšikk tetši kontraktii kõlmõ tšüläka podrätsik (= tööettevõtja) tegi lepingu kolme külaga.

kontrobantti vt. kondrabantti.

kontro/ĺi: -ĺ J-Tsv., g. -ĺii J kontroll контроль.

kontroĺoo/ri: -r J-Tsv., g. -rii J kontrolör конт-ролёр.

kont/ti Lu, hrl. pl. -iᴅ Lu tühi jutt, keelepeks, вздор, пустые толки, сплетня; tämä kannap konttia sinne tänne ta levitab kõikjal (sinna-tänna) tühja juttu; kontit toovvaa, kehnot kontiᴅ pekstakse keelt; enne ku poika kosi tütöö, siis tootii kehnojõ sõnijõ, jutõltii, što tüttö vai poika, kantõgaa konttiijõ (kosimisega seotud rahvakombestikust:) varemalt, kui poiss kosis tüdruku, siis peksti keelt, öeldi, et tüdruk või poiss, levitage tühja juttu!

konttii/ssa Lu, pr. -n Lu, imperf. -zin Lu hulkuda, lonkida бродить, разгуливать, шататься без дела; tämä piäb ain konttiissa ta peab aina hulkuma; konttiip siäl etees-takaaᴢ longib seal edasi-tagasi.

kontt/ori Lu -uri Lu J Ku -õri M, g. -orii Lu -urii Lu J -õrii M kontor контора; Lu kontturiz õllaa aźźa tšäüttäjäᴅ kontoris on asjaajajad; Lu laiva mahsi loottsi mahzud loottsi konttorii laev maksis lootsimaksud lootsikontorisse; Lu volostii kontturi ~ M valasnoi konttõri vallamaja; Lu kontturii golova kontoriülem. – Vt. ka loottsi-, pošti-.

końu/χa K Kõ -ha I koońuha (J), g. -χaa Kõ 1. tallimees конюх; I meni końušnõisõõ, siäll kahs końuhaa läks talli, seal (oli) kaks tallimeest; K õlin kolχozaa końuχann olin kolhoosi tallimeheks; 2. hobusekarjus табунщик; I końuha kaitsab opõzia hobusekarjus karjatab (õitsil) hobuseid. – Vt. ka końušnikka.

końukka vt. końokka.

końušn/a M, g. -aa = końušnyi.

końušn/i P-Len., g. -ii = końušnyi.

końušnik/ka Lu Li Ra -kõ Lu, g. -aa 1. hobusekarjus табунщик; Lu końušnikka tšäüb dabunaᴢ hobusekarjus käib hobusekarjas; Li ku meil końušnikka palkõttii i paastõri tooš palkõttii, siz maarjaassaa tšäütii końušnikka i paastõri üüttää i päivittää kui meil hobusekarjus palgati ja abikarjus ka palgati, siis maarjapäevani käisid hobusekarjus ja abikarjus öösiti ja päeviti (hobusekarjas); 2. tallimees конюх; Lu i vod näjjeekaa õli joutunnu õpõzõõ harijõ, niku końušnikkõ ja näe, nendega oli (kokku) sattunud hobusepuhastaja, nagu tallimees. – Vt. ka końuχa.

końušno/i Lu (V J I), g. -i = końušnyi; V opozõt pantii końušnoissõ hobused pandi talli; J tamm irnup końušnoiᴢ mära hirnub tallis.

końušn/yi (Kõ) -õi I, g. -yi Kõ (hobuse)tall конюшня; I meev veetak [= võtak] końušnõissa saamõi süämmikko ori mine võta tallist kõige kurjem täkk; I tüütä tetši üü päiväkaa końušnõiza ööd ja päevad töötas (hobuse)tallis. – Vt. ka końušna, końušni, końušnoi.

kooaluᴢ M majapidamine хозяйство; kase on kõik täm̆mää kooaluᴢ see on kõik tema majapidamine.

koofi vt. kofi.

kooh/tua Li, pr. -uʙ Li, imperf. -tu = koohua; meri jo alki koohtua meri hakkas juba vahutama.

kooh/u Lu, g. -uu merevaht, vahulaine морская пена, пенистая волна, барашки; meri tšäüp koohunaa meri on vahu(laine)s; koohu lainõ vahulaine.

koohu/a Lu, pr. -ʙ Lu, imperf. -zi Lu kobrutada, vahutada пениться; meri koohuʙ meri vahutab; ranta koohup ku lainõd lüüväd rantaa rand vahutab, kui lained löövad randa. – Vt. ka koohtua, koohussa.

koohu-lainõ Lu vahulaine пенистая волна; kõrkaad lainõᴅ, koohu-lainõᴅ kõrged lained, vahulained.

koohu/ssa Lu, pr. -ʙ Lu, imperf. -zi Lu = koohua.

koo-kattsoj/a: -õ J-Tsv. koduhoidja домовница.

kook/ka Ränk Lu Li J-Must. I Kl-Set., g. -aa Li konks, kartulikonks мотыга; I kookalla särgii kan̆neita glõõzoo konksuga purustan neid mullakamakaid; Li munnaa kaivõtaa kookaakaa kartuleid võetakse (kartuli)konksuga; Li muna kookka kartulikonks. – Vt. ka muna-. – Vt. ka kokka.

kookkavõõra/ᴢ: -s J-Must. kutsumata külaline, kontvõõras незваный гость.

kookõr/i J-Tsv., g. -ii (laeva) painati e. roie кокора, книс.

kooleŋk/i Ra, g. -ii (samast riidest pööratud) palistus рубец (шов с загибом); jupkal on kooleŋki, siit samass on väänettü kooleŋki seelikul on palistus, siitsamast on pööratud palistus.

kool/ija M Li -ja M, g. -ijaa M Li -jaa M = koollu; Li ku koira ulvoʙ, nenä maaᴢ, se tääp koolijaa kui koer ulub, nina maas, (siis) see ennustab surma (surnut).

koolijasõvaᴅ: koolja-sõvaᴅ ~ kooljassõvaᴅ M surirõivad погребальная одежда.

koolijuᴅ: kuolijuᴅ (L) dem. surnu, kadunu(ke) покойни(че)к, усопший; kuolijuoni, vaalijuoni, lazzõttako urvottamaa (urvitamislaulust:) mu kadunu(ke), mu sünnitaja(ke), kas lasete urvitama? – Vt. ka koollu.

kool/la Kett. K P M Kõ S Lu Li J (L Ra Ku) kuolla K Po (Al. L P V Kr) kùolla Po -l J-Tsv. -laɢ I, pr. -õn Kett. K M Kõ S Lu Li Ra J kuo-lõn K L P kùolõn Po -õõn M -en K-Ahl. Ku kuolen Kr, imperf. -in K M Kõ Lu Li J -iin K Kõ kuoli/n K V -in K P kùolin Po kuulin Lu surra умирать, умереть; S kui koolõʙ, sis pannaz õlkõijee päälee kui (inimene) sureb, siis pannakse (ta) õlgede peale; Lu mõnikkaat koollaa varraa mõned surevad vara (= noorelt); Lu üväd inemized on kooltu, a kehnod on jäätü kk. head inimesed on surnud, aga halvad on jäänud; I tämä tšut́ ep koolluɢ ta oleks peaaegu surnud; I pöörtüüᴅ sihessaaɢ rõhgaa, jaksad i koollaɢ oled niivõrd tugevasti vingumürgistuses, võid surragi; I siä õõd elokaz iĺi koolluɢ oled sa elus või surnud?; I viisi lassa on eloza, a viisi koolluuᴅ viis last on elus, aga viis on surnud; J emä kooli kooluissi rl. ema suri ära; J raŋkõssi koolõma rasket surma (raskelt) surema.

kool/lu Len. K M Li J (Kett. R-Lön. Kõ-Len. Ja-Al. vdjI I Ku) kuollu L P kùollu Po -u Set. Ra (Lu J) -luᴅ Lu J-Tsv. I kuolluᴅ P, g. -luu K M Lu vdjI kuolluu L kùolluu Po -lõõ Lu J -lõ ~ -õõ Lu Ra -lee Ku surnu покойник, мертвец; Lu koollut pannaa rohi-puχχõõ surnu pannakse kirstu; P kuollutta idgõttii vad́d́assi i venäissi surnut itketi vadja keeli ja vene keeli; L raadunittsann pominoitõttii kuolluita surnutepühal mälestati (kalmude juures) surnuid; M päivüt paisaʙ, a vihmaa sat̆taaʙ: tšülpeevät koolluuᴅ kk. päike paistab, aga vihma sajab: surnud vihtlevad; K emm õõ koollutta kotoa, katonutta kartanoa (Al. 49) rl. ei (me) ole (pärit) surnud majast, kadunud talust; J emä kooli kooluissi rl. ema suri ära; Ra kui pominoitõttii, mainittii koolõõ nimiε kui mälestati, (siis) mainiti surnu nime; Ra koollõ avvõll on rissi surnu haual on rist; J koollõõ luuᴅ surnu luud; J koollõõ hursti surilina; J koollõõ sõvaᴅ suririided; Lu nenää õtts ku tšihguʙ, siiz tääb koolluu viistiä kui ninaots sügeleb, siis (see) ennustab surmasõnumit. – Vt. ka koolija, koolijuᴅ.

koollu-aŋkkuri ~ koolu-aŋkkuri Lu surnud ankur (eriline vindiga ankur) мёртвый якорь; koolu-aŋkkuri, tämä tuõb vrod́e vinttovo·i, se merree jääb surnud ankur, see on nagu vint, see jääb merre.

koolot/taa Li, pr. -an, imperf. -in = koolõttaa; miä koolotin õmaa taataa ma suretasin oma isa.

kooltaaʙ Lu: merez mikälee kooltaaʙ mereveel on just nagu rasvakiht peal.

kooluviisti (Lu) surmasõnum весть о смерти; nenää õttsa ku tšihguʙ, siis tääp kooluviistiä kui ninaots sügeleb, siis (see) ennustab surmasõnumit.

koolõ/ma Lu Li Ra J kuolõma P -m Ra Куо́лема Pal.1, g. -maa Lu surm смерть; Lu koolõmaa ep tää, se eb õõ omaa voli surma (ette) ei tea, see ei ole oma teha (oma voli); Li enne koolõmaa jo näütäb unõᴢ enne surma juba ennustab (näitab) unes; Lu koolõma päivässaa piäp sitä viisii ellää surmapäevani tuleb sedaviisi elada; Lu nagri koolõmaassaa naeris enese lõhki (surnuks); ■ Ra siäl on kanaa koolõmaa täünä seal on (jõesäng) varsakapju täis; J kanaa koolõmõᴅ varsakabjad.

koolõmi/in: kuolõmiin P -n Lu, g. -izõõ = koolõma; Lu ättšinäin koolõmin tuli tuli äkksurm (äkiline surm); Lu ennee koolõmiss enne surma.

koolõmiizõllaa K adv. suremas при́ смерти (быть); K staruχa on koolõmiizõllaa vanaeit on suremas.

koolõmiziil/la: -l J = koolõmiizõllaa; jo oŋ koolõmiziill, slaaboissi pajataʙ (ta) on juba suremas, räägib nõrgalt.

koolõpäivä Ra surmapäev день смерти.

koolõskõ/lla: -llaɢ (I), pr. -lõn, imperf. -lin frekv. surra, olla surmavaevas лежать при́ смерти; a tõizõᴅ naizikoᴅ vaattõvaᴅ akkunaa. vaattõvaᴅ akkunaa, kui tämä koolõskõõʙ aga teised naised vaatasid aknast. Vaatasid aknast, kuidas tema on surmavaevas.

koolõt/taa: -ta Ra J-Tsv. kuolõttaa (Po), pr. -an: -õn J, imperf. -in Ra J suretada, surija eest hoolitseda ухаживать за умирающим; J kazell tšessä koolõtin izää ja emää sel suvel suretasin (oma) isa ja ema. – Vt. ka koolottaa.

koolõttši Ra: seredann õli ämmää koolõttši päivä kolmapäeval oli vanaema surmapäev.

koolõv/a Lu, g. -aa surija умирающий; niko koolõva, a izz ep koolõ nagu surija, aga ise (ometi) ei sure.

koomi/na Kett. Ränk K M S Lu Li J I (R) kuo-mina (K L P) kuomena (L) -n J-Tsv., g. -naa M Lu J I kuominaa P rehealune, rehala гумно; Li riiga on, kuhõõ ahõtaa vihgoᴅ, a koominas tapõtaa primuzlõjeekaa vihkoja rehi (rehetuba) on, kuhu ahetakse vihud, aga rehealuses pekstakse kootidega (vilja)vihke; M koominaza õli savvinõ silta i riigaa süämmezä mokom sama rehealuses oli savist põrand ja rehetoas oli samasugune; K vanad mehet koominoit ize panivaᴅ endisaegsed mehed ehitasid ise rehealuseid; J koominõz linoi raputõlla rehealuses ropsitakse linu; M õzravihgot pantii riigaa koominaasõõ mah̆haa odravihud pandi rehealusesse maha; I lina koominaa seinää vassoo pannassõ kuivamaa lina pannakse rehealuse seina vastu kuivama; J koomina (~ koomin ~ koomim) maa rehealuse põrand; M koominaa maa rehealune; M linad väittääs koominaa mah̆haa linad veetakse rehealusesse (maha).

koominamaa M Lu (I-Ränk) koominmaa ~ koomimmaa M koomimaa ~ koomi-maa J 1. rehealune, rehala гумно; J koomimaa, kuza kõikõllaissa χlaamua rehealune (on), kus on igasugust kolu; J anti nurkaa nurmi-maata, tõizõõ kolkaa koomi-maata rl. andis nurga nurmemaad, teise nurga rehealuse põrandat; 2. rehealuse põrand ток на гумне; M koominaza on koominmaa ~ koomimmaa rehealuses on rehealuse põrand; M koomimmaa i riigamaa, savvimaa õli rehealuse põrand ja rehe(toa)põrand, savipõrand oli; 3. I-Ränk rehealuse põrandatäis pekstavat vilja (ühes korras pekstav vili rehealuse põrandal) снопы, обмолачиваемые в один расстил.

koominaa-maa Li rehealuse põrand ток на гумне; meemmä tänävä räimimää riigaa-maata iĺi koominaa-maata; teh́h́ää paalikad i paalikkojeekaa räimitää läheme täna rehe(toa) põrandat või rehealuse põrandat (siledaks) tampima: tehakse nuiad ja nuiadega tambitakse.

koonalla vt. alla².

koon/o K-Ahl. M J-Tsv., g. -oo J 1. koon, lõuad; suu морда; рот; M koiraa koono, i lehmäll on koono i opõzõll on toožõ koono, a ińeehmizell on näkö koera koon, ja lehmal on koon ja hobusel on ka koon, aga inimesel on nägu (= lõug); M oottõõ, ku annan sillõõ koonoa möö oota, kui annan sulle vastu lõugu!; M mitä siä piäᴅ koonoa avõõ mis sa hoiad suud lahti; J piä koonoas tšiin ole vait! (pea oma suu kinni!); 2. ila, lima слюна, слизь; J koono venup suuss (lehmell) ila venib suust (lehmal); J elä valuttõõ koonoaᴢ ära lase oma ilal tilkuda. – Vt. ka avõ-. – Vt. ka koonu, kulttsu.

koont/ala Kett. K-Ahl. K-Al. M Lu J I (U Kõ) kuontala L (K) -õla Lu Li -õlõ Lu J (Li) -õl J-Tsv., g. -alaa Lu -õlaa Lu J 1. koonal кудель; I linat koontalalõõ tšääriᴅ linad keerad koonlaks; J riput koontõl vokii lappaa riputa koonal voki koonlalaua külge; L täll õli kuontalaakaa tšedräpuu kainaloza tal oli koonlaga kedervars kaenlas; M villa on üv̆vii kraapittu, sirkõa koontala vill on hästi kraasitud, lahe koonal; J lina koontõlõss tšedretä niittiä linakoonlast kedratakse niiti; J koontalaa põhjõ koonla põhi e. lõpp; J koontõl laut koonlalaud (vokil); 2. takk пакля, вычески; Lu linaa ku häglätää, häglämizessä jääp koontõlõ, koontõlõssa tšedrätää sorraata niittiä kui lina soetakse, jääb sugemisest takk, takust kedratakse jämedat lõnga; M esimeizess tšedrätäs süämmeᴅ, sis koontalaᴅ kõigepealt kedratakse kõige paremad linad, siis takud; Kõ koontaloissa teen kehnopaa kaŋgassa, a süämmiissä kuon üv̆vää kaŋgassa takkudest teen viletsamat kangast, aga kõige parematest linadest koon head kangast; ■ K eelmuinaa tšäüsi nuorikkõ näteliss kahõss dali kõlmõssi, lazzõttii kotoo kuontaloilõõ, a nüd eik õlõ sitä muodaa enäpi (Al. 43) ennevanasti läks (käis) noorik kaheks või kolmeks nädalaks (vanematekoju), lasti koju ketrama, aga (ega) nüüd ei ole enam seda kommet. – Vt. ka päälis-, süämes-, tappur-. – Vt. ka koontalo.

koontala-kaŋgaᴢ M takune lõuend пакляный холст; postofka se õli koontala-kaŋkaassa (särgi) jätk, see oli takusest lõuendist.

koontal/o V Lu Li kuontalo (L), g. -oo Lu = koontala; Li ku lina tapõtaa ja viotaa, päissäreᴅ viotaa pois, sis teh́h́ää koontalo kui lina kolgitakse ja ropsitakse, linaluud ropsitakse ära, siis tehakse koonal; 2. Lu koontaloissa teh́h́ää jalkräteᴅ takkudest tehakse (= kootakse) jalarätid. – Vt. ka lina-, tappura-.

koontõl, koontõla, koontõlõ vt. koontala.

koon/u K Lu, g. -uu ila, lima слюна, слизь, сопли; Lu lehmää koonu, mikä nenäss vai suuss valuʙ lehma ila, mis ninast või suust tilgub. – Vt. ka koono, kulttsu.

koońuha vt. końuχa.

koop/ata: -õta (J) -õt J-Tsv., pr. -paan J, imperf. -pazin: -põzin J 1. maasse kaevata, (ilma kirik-liku matuseta, väljapoole kalmistut) matta закапывать, закопать; хоронить, по- (без церкви, вне кладбища); tammizikko õli, mokomain maakõht õli. no siis sinne avvõttii, tšen pani enelee paglaa kaglaa. siis sinne tammizikkoo koopõttii. vettee uponnõᴅ pantii sinne tammik oli, niisugune maakoht oli. No siis sinna maeti (neid), kes pani(d) endale köie kaela (= maeti poonuid). Siis sinna tammikusse maeti. Vette uppunud pandi (= maeti ka) sinna; 2. (kartuleid) auku v. koopasse panna укладывать, уложить (картофель) в яму; kooppõzimm maamunat kooppaa panime kartulid koopasse.

koo-poi/ka: -k J-Tsv. = kotopoika.

koop/pa Ränk M Kõ S Lu Li Ra J -põ Lu -p J-Tsv. Куоппа Pal.1, g. -aa M S Lu J 1. (kar-

tuli)koobas; kelder (картофельная) яма; погреб; S omenat kaivõttii i pantii kooppaa kartulid võeti üles ja pandi koopasse; M kooppa on kujall, koopaa suu kattaaz õlkõjõõkaa (kartuli)koobas on õues, koopa suu kaetakse õlgedega; Kõ omõnaᴅ kooppaza, omõna od́d́uʙ tšev̆väässi kooppaza kartulid (on) koopas, kartul säilib koopas kevadeni; Lu miä tein enelee rihee sillan allõ koopaa ma tegin endale toa põranda alla keldri; M omenoo kooppa kartuli-kelder; 2. haud могила; J koorijaizõõ koopaa päälee rl. emakese haua peale. – Vt. ka maamun-, omena-.

koor/i¹ Kett. K P M S Lu Li Ra J (Kõ-Len. I) kuori P Po Ko Куори Pal.2 Ку́ори K-reg.2 Ку́ры Pal.2 Ii-reg.1, g. -õõ M Lu Li J 1. koor (puul, kartulil, pähklil, munal jne.) кора, кожица, кожура, скорлупа; M pähtšänäl on koori, a süämmez on tuumi pähklil on koor, aga sees on tuum; M tšihutamma omenat kooriinaa keedame kartulid (koos) koorega (= koorega kartuleid); M võttaas kazgõssa koori, toho, i tehäs tuutikko võetakse kasest koor, toht, ja tehakse nuustik; K luukaa koorõõkaa kraazgattii munõi sibulakoortega värviti mune; P niinitšennät tehtii niini puu kuorõssa niinviisud (= niinest viisud) tehti niinepuukoorest; Li J haukkaan miä aavaa koortõ, pehmiätä petäjee koortõ rl. hammustan ma haavakoort, pehmet pedajakoort; Lu pajupilli õli tehtü paju koorõss pajupill oli tehtud pajukoorest; Lu puu koori puukoor; Ko pillii kuori (paju)pilli koor; M omenaa koorõᴅ kartulikoored; 2. kest, kihn; lest (oal, hernel) кожица, шелуха; створки стручка, чешуйка; Lu kagra koorõõ pääl on liblõ kaera kesta peal on lible; Lu kagraa koori on leseme kaera kest on klii; P i kanivaa siemenii kuoriss tehtii talkkunoi ja kanepiseemne(te) kestadest tehti kanepi(kama)käkke; S upa koorõᴅ oakauna lestad (= tühi oakaun); 3. kile, nahk (seenel, vorstil) кожица, плёнка; Lu pääl on lippeä koori, tuõp poiᴢ peal on (puravikul) libe kile, (see) tuleb ära; P kalbasii kuori vorsti nahk; 4. koorik корочка; M miä suv̆vaan leivää koorta i kannikkõita ma armastan leiva koorikut ja kannikaid (süüa); M piirga on suurõp, koori on päällä, a vatruška on ilma päälümeissä koorta pirukas on suurem, koorik on peal, aga kohupiimakook on ilma pealmise koorikuta; 5. korp, kärn (haaval) струп, короста; M kõva koori kõva korp (haaval); M tšippõa koorta ep piä revätä vällää paise kärna ei tohi ära rebida. – Vt. ka aavaa-, ala-, alu-, bragattsi-, ernee-, kaunis-, koivu-, kõva-, leppä-, pähtšenä-, päällüs-, raita-.

koor/i² Lu Li (J), g. -õõ Lu Li hapukoor сме-тана; Lu enne õli üle, nüd on koori enne oli (= nimetati hapukoort) ü., nüüd on k.; Lu maamulohko [sic!] teχ́ χ́ ää, leikotaa maamu-

naᴅ, pannaa koort vällii tehakse kartulivormi, lõigutakse kartulid katki, pannakse hapukoort vahele; Li miä võtin lännült koko koorõõ poiᴢ ma võtsin hapupiimalt kogu (hapu)koore (pealt) ära. – Vt. ka koorõ.

koori/a M Lu Li J-Tsv. (K-Ahl.) kuoria P -aɢ I, pr. -n K M Lu Li J kuorin P, imperf. -zin M Lu Li J kuorizin P 1. koorida (puud, kartulit jne.) снимать, снять (кору, шелуху), очи/щать, -стить, счи/щать, -стить; M lep̆pää puulta koorittii kooria lepapuult kooriti koort (koori); M piäp kooria omenoo peab kartuleid koorima; P võta kuori luukka võta koori sibul ära; I i vot kooriᴅ neitä vittsoo ja vaat koorid neid vitsu; M J kooritud irreᴅ kooritud palgid; 2. koorida (piima) снимать, снять сливки; Lu miä koorin piimää ma koorin piima; Li miä lännüü koorizin ma koorisin hapupiima (ära); J koorittu piim kooritud piim; ■ J tšäsi varsiit üles koorima varrukaid üles käärima.

koorii/n J-Tsv. kuorin (P), g. -zõõ J koorega, tohtjas користый; покрытый корой; puhas irsi parõpõssi, veel oŋ kõvassi kooriin koori palk paremini (ära), (sel) on veel kõvasti koort peal. – Vt. ka koho-, kõva-. – Vt. ka koorikaᴢ.

koorijai/nõ J, g. -zõõ J fig. emake матушка; koorijaizõõ koopaa päälee rl. emakese haua peale.

koorik/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J = kooriin.

koorik/kõ J-Must., g. -õõ puruvana (ehmes- tiivalise vastne) личинка ручейника.

kooris/sua J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -su = kooriuta; laho puu ize koorisuʙ pehkinud puu ajab ise koore maha (koordub ise).

koorittsa vt. eri-, koho-.

kooriu/ta (Kett.), pr. -ʙ Kett., imperf. -zi refl. koorduda, koorest vabaneda облуп/ливаться, -иться, шелушиться; очи/щаться, -ститься (от коры); nii kooriuʙ vittsa nii tuleb vitsalt koor maha. – Vt. ka koorissua, kooriussa.

kooriu/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J = kooriuta; tšühzetettü maamuna üvässi kooriuʙ küpsetatud kartulilt tuleb koor hästi maha.

koor/ma K M Kõ S Lu Li Ra J I (R-Eur. Ku) kuorma L (R P) kuormõ ~ kuurma ~ -uma ~ -um Lu -õm J-Tsv. Корма K-reg.2 Ко́рма ~ Куорма ~ Курма Pal.2 Ку́рма Ii-reg.1, g. -maa K M Kõ Lu Ra J I Ku kuormaa L P -umaa Lu -õmaa ~ -õma J koorem воз; груз; L starikka õssi kuormaa kaloi taat ostis koorma kalu; S õlgõt pantii koormaasõõ i veetii kot̆too õled pandi koormasse ja viidi koju; Kõ ajõ opõzõõ õvvõõ koormaakaa ajas hobuse koormaga (sise)õue; Lu koorma kõikkinaa kallissu ühtee tšültšee koorem kaldus täiesti ühele küljele; Lu välissä tootii kallaa kõlmii koormii vahel toodi (korraga) kolm koormat kala; Lu koorum on tühjä koorem on tühi (= koormat ei ole); J ein koorõmõss sain kahstšümmed rubĺa heinakoorma eest sain kakskümmend rubla; J kor(õ)-

maa põhjõ koorma põhi; J koorõma parsi koormapuu (heina-, põhuveol). – Vt. ka einä-, haili-, kala-, saani-, vihko-.

koorm/akkõin: -õkkõin J-Tsv., g. -akkõizõõ: -õkkõizõ J koormake возик.

koorm/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J koormat peale panna нагружать, грузить, на-; накладывать, наложить (воз); noh, jok oŋ koormõttu noh, kas koorem on juba peal?

koormõttaa Kett. koormate kaupa возами.

koor-rah/ka: -k J-Tsv. kohupiim (hapu)koorega творог со сметаной.

koorre, koorrõ vt. koorõ.

koor/zata M-Set. (K-Ahl.), pr. -saan K M, imperf. -sazin M norsata храпеть.

koorum, kooruma vt. koorma.

kooŕuš/ka I -k J-Tsv., g. -kaa (meri)tint, norss корюшка; J kooŕušk da ŕaapušk kõikkaz makuzõpat kalaᴅ tint ja rääbis on kõige maitsvamad kalad.

koor/õ M Lu Ra (Li J) -rõ J-Tsv. -re Ku, g. -õõ Lu -rõõ J -tõõ M Lu -tee Ku koor; hapukoor; сливки; сметана; Lu meil õli paĺĺo lehmije, koorõtta õli paĺĺo meil oli palju lehmi, koort oli (= sai) palju; Ra sellel lehmäl on laiha piim, vähä nõizõp pääle koorõtta sellel lehmal on lahja piim, vähe koort tõuseb peale; Lu mees pani koortõõ suurõõ putelii mees pani koore suurde pudelisse; Lu slifka ku jamotuʙ, sis tuõp koorõ kui koor läheb hapuks, siis tuleb hapukoor; J paa luzikaa nenäll rokkasõõ koorõtt pane lusikaotsaga kapsasupi sisse hapukoort; J ja siz võta happaa koorõtta ja siis võta hapukoort. – Vt. ka koori².

koorõm vt. koorma.

koorõpata: koorrepata Ku koorepott горшок со сметаной.

koo/si Lu Li J, g. -zii J viis, komme, harjumus, käitumine привычка, нравы, манера; J jõkall inimizell õma koosi igal inimesel omad kombed (oma komme); Lu täll om mokoma koosi: ku pajataʙ, ain nõssõõp pihtoja tal on niisugune harjumus: kui räägib, (siis) kehitab aina õlgu; J mokomõd barišnikaa kooziᴅ niisugused parisniku kombed; J migä märänne koozii saanu missuguse halva kombe (külge) saanud!; J duratskoi koozii saanu: kui umalaa, ni tširoskõõma (on) rumala kombe saanud: kui (jääb) purju, nii (hakkab) vanduma; J paha inimin, paha koosi halb inimene, halvad kombed (halb käitumine); Lu ku ep tee üvässi tõizõllõ, siiz jutõllaa: täll on kehno koosi kui ei käitu teise suhtes hästi, siis öeldakse: halb käitumine; J pärittü koosi päritud komme; ■ Li tänävä on niku pühää meno (~ pühää koosi): emme tee tüütä täna on nagu püha moodi: (me) ei tee tööd; Lu müü emmä õõ ühtä koosia me ei ole ühtemoodi; Lu õli baaba, kurpukaz õli, niku paganaa koosia oli vanaeit, oli rõugearmiline, nagu õela loomuga; Li om märtšää koosia on märjavõitu.

koosii J (millegi, kellegi) moodi, sarnaselt, sarnane как, сходно с, похоже на; sapanaa koosii s. (= endisaegse vadja naise linikutaolise peakatte) moodi, s. sarnane; näväd õllaa üht näkköö, ühtä koosii nad on ühte nägu, sarnased.

kooᴢ vt. kõõᴢ.

kooza vt. kogoza.

kooz/õri M Lu J-Tsv. -õr Ku -ari Lu, g. -õrii J trump козырь; J äss on kõikkas suurõp koozõri golodõᴢ äss on kõige suurem trump kaardi-

pakis; Lu mikä koozari mis (on) trump?; Lu oma koozõri omatrump (teat. kaardimäng); ■ M meemmä mäntšämää ris̆sii koozõria lähme tagumist paari mängima. – Vt. ka risii-, rissi-.

koozõroit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J trumpi välja käia козырять.

koo/ttšia U M -kkia J (Lu Li), (sõnatüvi основа слова:) kuokki- J-Must. -ttšiaɢ (I Kl-Set.), pr. -tšin: -kin J, imperf. -ttšizin: -kkizin J 1. kookida, koukida взрыхл/ять, -ить; вск/а-пывать, -опать; M maata kok̆kaak kootšittii maad koogiti konksuga; M kootšittii mättäitä rautakok̆kaakaa kougiti mättaid raudkonksuga; J mee kooki põllo õtsat, kumpii(t) miä en saanu adrõll tšüntä mine koogi (üles) põllu otsad, mida ma ei saanud adraga künda; J kõvaa põlloo kookkijassi rl. kõva põllu kookijaks; 2. kartuleid võtta копать картошку; I mee nurmõlõ koottšimaa mine põllule kartuleid võtma; J menti maamuna kookkima mindi kartuleid võtma; Lu too tuli kookkimizõõ aika, piti kookka kaasa siis tuli kartulivõtmise aeg, tuli (kartuli)konks kaasa (võtta).

kop vt. kip-.

kopa/ra Lu Li J -r Lu, g. -raa Lu Li J 1. hunnik куча, ворох; Lu tšenee maamunaa kopara kassinn onõ kelle kartulihunnik siin on?; 2. kalahunnik jääl (merejääl lumeõnaruses olevad kalad) куча пойманной рыбы на льду (в углублении из снега); J kõlmõt koparaa, mokomad unnikoᴅ kolm kalahunnikut, niisugused hunnikud; Lu välisi saat kahs kõlmõt koparaa üheᴢ päiväᴢ vahel saad kaks-kolm kalahunnikut (ühes) päevas; 3. kalaauk (merejäässe lume sisse tehtud õnarus kalade jaoks) углубление (во льду или в снегу для пойманной рыбы); Lu müü tšäümmä nootal, sis tehtii kopara, lumõss tehtii kopara jää pääl avantoo ääree, kalat pantii süämmee me käime noodal, siis tehti õnarus, lumest tehti õnarus jää peale jääaugu äärde, kalad pandi sisse; Li kopara on jäällee tehtü auta, siis sinne pannaa ailia; koparassa kõhallaa müüvvää kalaauk on jääle (lumest) tehtud õnarus (auk), sinna pannakse räimed; kalaaugust otse müüakse; Lu kalad vizgõtaa koparaa haamiikaa; vizgõtaa koparõssõ saaniisõõ kalad visatakse kalaauku kahvaga; kalaaugust visatakse rekke.

kop/ata¹ Lu (J) -at J-Tsv., pr. -paan Lu J, imperf. -pazin Lu -põzin J 1. kõpsutada притопывать; Lu miä koppaan jalgaakaa ma kõpsutan jalaga; 2. kopsata кокнуть; J tämä võtti suurõõ tšivee ja ku koppaap tõizõlõ lobasõõ ta võttis suure kivi ja kui kopsab teisele otsaette; ■ J tütöᴅ, kopatka tanttsia tüdrukud, vihtuge (kõpsutage) tantsida! – Vt. ka kapsutõlla, kopsuttaa, kopsutõlla, kopõtõlla.

kop/ata²: -ataɢ I, pr. koppa/an [?]: kop̆paa I, imperf. -zii kallistada, sülelda, emmata обн/и-мать, -ять; miä tah̆hoo sin̆nua kopataɢ ma tahan sind kallistada.

kop/eikka K R L P Po I (Kett. M Kõ) kop̆peikka I -peikka I (Po) -õikka (P) -eekka K Li (J) kop̆peekka M -ekka S Li J (Kõ Ja) -ekk J-Tsv., g. -eikaa R P M kop̆peikaa I -peikaa Po -ekaa Li J kopikas копейка; K pokoinikalõõ pantii kopeikka grobaa maata õssaa surnule pandi kopikas kirstu (kaasa), (et) maad osta; Po ženiχa panõʙ koppeikaa naappaasõõ peigmees paneb kopika kaussi; M täm̆mää tšäessä turhaa kop̆peekka ep üppää tema käest ei hüppa (= pudene ükski) kopikas asjata; Li müllärillee piäb mahsaa viištšümmet kopeekkaa rahhaa möldrile peab maksma viiskümmend kopikat raha; I kõõᴢ laafkaza müütii, koppeikallõõ anttii kõlmõᴅ ĺid́enttsaa kui poes müüdi, (siis) anti kolm siirupikompvekki kopika eest; J raiskõz rahat kopekkassaa raiskas rahad (viimse) kopikani; M viizii kop̆peekoo viie kopika kaupa; viie kopika eest; ■ M se millõ tuli (~ nõis) kop̆peekkaasõõ, vähäkkõizõ kalliissi annõn see käis mulle kukru pihta, natuke palju andsin (natuke kalliks läks).

kopekkõi/n J-Tsv., g. -zõõ kopikane [?] (orig.: копеечный).

kopeli vt. kobeli.

kopel/o Ra, g. -oo koperdis, kohmerdis, käpard копуша, копу/н, -нья; se ku on kohmu, ni mittä ep saa tehä, mokom kopelo küll see on koperdis, midagi ei saa tehtud (teha), selline käpard. – Vt. ka kohmu, kopo.

kopeloi/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J kohmitseda, kohmerdada, koperdada копаться, копошиться, мешкать; jo on aik menne vagzõlaa, a nämä veel kopeloissa juba on aeg jaama minna, aga nemad veel kohmitsevad; kopeloip tallõt koperdab käia. – Vt. ka kopeloittaa, kopisa, käpälöissä.

kopeloit/taa Lu, pr. -an Lu, imperf. -in = kopeloissa; ai ko saamatoo, ep saa aikoo, ain kopeloitaʙ oi kui saamatu, ei tule toime, aina koperdab.

kopelu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõ J kohmitsemine, viivitamine копотня, мешкотность; em või sinu kopelusõ pääle kattsoa ma ei või sinu kohmitsemist (pealt) vaadata.

kopet/taa (Ra), pr. -an Ra, imperf. -in (kuidagiviisi) kokku klopsida скол/ачивать, -отить (на скорую руку); tšen alguu algõtaʙ, tšen lõpuu lõpõtaʙ, a tšehsipaikaa i kopo kopetaʙ kes alguse alustab, kes lõpu lõpetab, aga keskpaiga klopsib kokku käpardki.

kopi/na: -n J-Tsv., g. -naa J kobin, klobin стук.

kopi/sa M J (Ku) -ssa (Lu Li J) -ss J-Tsv., pr. -zõn M Lu J, imperf. -zin M J 1. kohmitseda, kohmerdada, koperdada копаться, копошиться, мешкать; Lu ain kopizõʙ, ei jouvvu sinne epku tänne aina kohmitseb, ei jõua sinna ega tänna; 2. kobistada постукивать (производить малый шум при движении); J lahs kopizõp tallõt laps kobistab käia; 3. koputada стучать(ся), по-; J on tšäünü meill de kopiznu uhzõõ on käinud meil ja koputanud uksele; 4. refl. kõpsuda, klõbiseda стучать, топать; J näku uuvvõt saappõgõt kopissa näe, kuidas uued saapad kõpsuvad (jalas). – Vt. ka klogzata, kokottaa, kokuttaa, kokutõlla, kolahuttaa, kolassa, kolata, kolisa, kolissaa, kolkuttaa, kolottaa, komisa, kopeloissa, kopeloittaa, kopissaa, kopisõlla, käpälöissä.

kopis/saa (J), pr. -an: -õn J, imperf. -in kobistada постукивать (производить малый шум при движении); kopisõp tulla naizikko saunaa naisterahvas kobistab sauna tulla. – Vt. ka kopisa, kopisõlla.

kopis/sua¹ (K), pr. -un, imperf. -suzin komistada спот/ыкаться, -кнуться; kui lieväd ne jiegariᴅ, tamppu näit tääp kui nämä lievät kopissunnu tšiviese kuidas need jahimehed, pagan neid teab, kuidas nad on kivi otsa komistanud. – Vt. ka kompassua, kompasõlla, kompissua.

kopis/sua² Lu, pr. -uʙ Lu, imperf. -su Lu korjuda, koguneda накоп/ляться, -иться; selle kõnsaa rahhaa kormunaa ep kopisu sellele ei kogune kunagi raha taskusse. – Vt. ka kokonõssa, kokoussa, kopittua, kopittuussa, koppiussa, koppiuta, korjaussa, korjauta, kõrjauta².

kopis/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. 1. kobistada постуки-вать (производить малый шум при движении); 2. käperdada, kabistada (грубо) обнимать, лапать; meemme sarajaa tüttöit kopissõõma läheme küüni tüdrukuid kabistama. – Vt. ka koblia, kopisa, kopissaa, krapissaa.

kopit/taa Set. K L P M Kõ S Lu Li Ra J -ta J-Tsv. -taaɢ I, pr. -an Set. K P M Lu Li Ra J -õn J, imperf. -in Set. P M Lu Li J korjata, (kokku) koguda (ka impers.) соб/ирать, -рать, копить, на-; Lu koivuu pupuškaa kopitõttii, pantii viinaa sekkaa kasepungi korjati, pandi viina sisse (sekka); Lu menimmä gribbaa kopittamaa läksime seeni korjama; Li mee kopita katikõssõ, teemmä tulõõ mine korja kuivi oksi, teeme tule (üles); Lu tšimolaizõd eläväd mesisampaaᴢ, kopittavad mettä mesilased elavad mesipuus, koguvad mett; L esimeizell enipäivεä tullass munõi kopittamaa esimesel lihavõttepühal tullakse mune korjama; Kõ rah̆haa kopitattii i õsõttii linnahsia koguti raha ja osteti linnaseid; I kaijee või kopitaᴅ lännikkoo selle või kogud lännikusse; Lu kuhõõ kopitab lumõõ, sitä jutõllaa haŋki kuhu koguneb lumi (kogub lume), selle kohta öeldakse hang; M tällee piäp kopittaa ram̆moa, etti kazvaizivad luud i lihaᴅ ta peab koguma rammu, et kasvaksid luud ja liha(d); P kopita õmad aźźaᴅ korja oma asjad kokku; Lu kopitõttii suku kõik koguti terve suguselts kokku; L leivää murut kopitõttii dai süötii leivaraasud koguti kokku ja söödi ära; ■ Lu kahtõõtšümmettä vootõõssaa elittä, meelt ep kopittanuᴅ kahekümneaastaseks (kahekümnenda aastani) elasite, mõistust ei kogunud (pähe); M kopita meeltä ole mõistlik! – Vt. ka korjata, kovittaa, kõrjata².

kopit/tua Ra J (Lu), pr. -uʙ Ra, imperf. -tu = koppiuta; Ra suuza kopitup sültši suhu (suus) koguneb sülg(e); J kopittu paĺĺo baabuškoi ümpärilee kogunes palju eidekesi ümberringi; Ra nooristo kopituttii kokkoo noored tulid (kogunesid) kokku; ■ Lu hallissaa eliᴅ, a meelt ep kopittunuᴅ elasid vanaks (halliks), aga mõistust ei tulnud (ei kogunenud pähe).

kopit/tuussa: -tuss J-Tsv., pr. -uʙ, imperf. -tu = koppiuta; sõtamehet kopittusti kokkoo sõdurid kogunesid kokku; kopittuska tšiirep kogunege kiiremini!

kopn/a M I, g. -aa (heina)saad, -hämm копна (сена); M kane kopnat ku väittääz ühtee kok̆koo, siis tehäs suur kuhja kui need saod veetakse (ühte)kokku, siis tehakse suur kuhi; I peenet kopnad einää väikesed heinahämmud; I einä pantii kopnaa, einä sõizop kopnaza hein pandi saadu, hein seisab saos. – Vt. ka einä-.

kopo Ra, g. koboo käpard растяпа, копуша; tšen alguu algõtaʙ, tšen lõpuu lõpõtaʙ, a tšehspaikaa i kopo kopetaʙ kes alguse alustab, kes lõpu lõpetab, aga keskpaiga klopsib kokku käpardki. – Vt. ka kopelo.

kop/pa Ränk M, g. -aa 1. isasloom; adj. isane самец, мужская особь животного; M koppa koira isane koer; 2. M isane koer кобель; 3. Ränk isane kass, isakass, kõuts кот. – Vt. ka kobeli, koirakobeli, koppakatti, koppakoira, kulli³, kullikatti, kullikoira.

koppaa M: näᴅ ku jalgaᴅ koppaa paavaᴅ näe, kuidas jalad löövad tantsu; nimi·lte ku koppaa paamma rah̆hoo kergesti (mitte millegi eest) saame raha.

koppakatti M isakass, kõuts кот. – Vt. ka koppa, kulli³, kullikatti.

koppakoira Ränk M isane koer кобель. – Vt. ka kobeli, koirakobeli, koppa, kulli³, kullikoira.

kopp/ani Lu Li -an Lu -õni Lu J, g. -anii Li -õnii J koppel загон; Li mõnikkaad õltii tehtü õpõzilõõ koppaniᴅ mõned olid teinud hobustele koplid; Lu lehmäd i õpõzõd õltii koppõniᴢ lehmad ja hobused olid koplis; J dabun on ajõttu üüssi koppõnii hobusekari on aetud ööseks koplisse; Lu koppaniz õli marjaa koplis oli marju.

kop̆peekka, kop̆peikka, koppeikka vt. ko- peikka.

koppi/ussa Lu Li (M) -uss Lu J-Tsv. -hussa Lu, pr. -uʙ Lu Li J -huʙ Lu, imperf. -uzi: -uᴢ Lu Li -huᴢ Lu = koppiuta; Li naizõᴅ koppiustii, tšäütii munnaa kaivomõᴢ naised tulid kokku, käisid kartuleid võtmas; Lu vätši õli koppiunut parvõõ, taitaa siäl lieväᴅ pulmõᴅ vai koollõõ autaajõᴅ rahvas oli kokku kogunenud, vist tulevad seal pulmad või matused; Lu vätši jo koppihup kokkoo karjuššia palkkaamaa rahvas koguneb juba kokku karjust palkama.

koppiu/ta Al. K L P (Po) -taɢ I kop̆piutaɢ (Ma) pr. -ʙ K L P, imperf. -zi Po koguneda, kokku tulla соб/ираться, -раться, скапливаться, скопляться; L nõmmõõ pääl on .. mussa tšivi, sinne vot koppiuttii nuor vätši kõik, tüttäred i pojoᴅ nõmme peal on .. must kivi, sinna, vaat, kogunes kogu noorsugu, tüdrukud ja poisid; K valvalaizõt koppiuvat pokoinikaa tüvee valvajad kogunevad surnu juurde; P koppiugaakka vad́d́alaizõᴅ, kujaa lad́d́aa päälie rl. kogunege, vadjalased, laiale (küla)tänavale; P vanad iniehmiizet kõik koppiuzivat kokuosyõ vanad inimesed kogunesid kõik kokku. – Vt. ka kokonõssa, kokoussa, kopissua², kopittua, kopittuussa, koppiussa, korjaussa, korjauta, kõrjauta².

kops J-Tsv. hopsti, hopp гоп, скок, прыг; katti vahti, vahti minu pääle de siis kops minu tšäe varrõlõ issuma kass vaatas, vaatas minu peale ja (hüppas) siis hopsti minu käsivarrele istuma; noh, hüppä nüt üli kanava, kops noh, hüppa nüüd üle kraavi, hopp!

kopsa/ta Lu, pr. -an Lu, imperf. -zin kopsida, kopsata постукивать; starikka kopsaap puujalgaakaa i tuõʙ vanamees kopsib puujalaga ja tuleb.

kops/u M, g. -uu jalg (lambal, seal) голяшка (баранья, свиная); niilä letšittääᴢ lampaa kopsuita, ku lampaaᴅ χrammaittavaᴅ nendega ravitakse lamba jalgu, kui lambad lonkavad; siğgaa kopsuᴅ i lampaa kopsuᴅ, jalka põlvõõssaa on kopsu; nastassiann veetii kopsut pihlaalaa tšasovnaa, annõttii ker̆rääillee seajalad ja lambajalad, jalg põlveni on k.; anastasiapäeval viidi (lamba)jalad Pihlaala kabelisse, anti kerjajaile; õsin siğgaa kopsuita stüüdenissi ostsin seajalgu süldiks.

kopsuᴅ [< e] J-Tsv. pl. kopsud лёгкие. – Vt. ka kopsõᴅ.

kopsut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J kõpsutada притопывать, постукивать; nää, ku vana-mees kopsutõp tanttsia näe, kui(das) vanamees kõpsutab tantsida. – Vt. ka kapsutõlla, kopata¹.

kopsut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← kopsuttaa; kopsuttõõp tallõt uusiis tšentšiiᴢ kõpsutab käia uutes kingades.

kopsõᴅ [< e] J-Tsv. pl. = kopsuᴅ.

koptit/taa Li kaptittaa (Lu), pr. -an Li, imperf. -in Li suitsutada коптить, с-; Li saunas kaptitõtaa sika lihhaa saunas suitsutatakse sealiha; Li ailia toož koptitõtaa ka räimi suitsutatakse. – Vt. ka kaptšuttaa, koptšittaa.

koptšaut/taa (J), pr. -an, imperf. -in = koptittaa; saunaa ahjoo päälle toožo koptšautõttii lihaa ka saunaahju peal suitsutati liha.

koptšit/taa (J), pr. -an, imperf. -in = koptittaa; rešotkaa pääl koptšitõttii ahjoᴢ (kala) suitsutati ahjus resti peal; koptšitõttu ŕaapuškõᴅ suitsurääbised (suitsutatud rääbised).

koptšuškõ J: koptšuškõ liha suitsuliha, suitsutatud liha.

kopul/a K-Ahl. Lu Li I, g. -aa Lu Li J saapaliist копыл, колодка; I sapožnikka õmpõlõp saappugo kopulaa päällä kingsepp õmbleb saapaid liistu peal; Lu kopula õli puuss tehtü, nenäpooli õli kopulall lad́d́õpi vähäizee, takapooli ahtaapi liist oli puust tehtud, ninapool oli liistul vähe laiem, tagapool kitsam. – Vt. ka päälis-. – Vt. ka kolotka.

kopulo Kõ k-kepp; k-kujund (põhikomponent kurnimängutaolises k-mängus) копыл (дубинка, палочка, употребляемая в народной детской игре); siz võttaaᴢ lühükkõin kepikko i veerettääᴢ se kopulo kepii pääl, veeretäʙ i juttõõʙ: kips-kops kopulollõ; vai juttõõʙ: kips-kops viizikollõ, vai kõlmikollõ siis võetakse lühike kepike ja veeretatakse see k-kepi peale, veeretab ja ütleb: kips-kops k-kepi peale; või ütleb: kips-kops viisikule; või: (kips-kops) kolmikule; siz on tehtü kõm-nurkkain kopulo siis on tehtud kolmnurkne k-kujund.

kopulo-mäŋko Kõ k-mäng (kurnimängutaoline lastemäng народная детская игра с палочками).

kopõikka vt. kopeikka.

kopõl/a I, g. -aa ree kodar копыл (брусок, вставленный в полозья саней, дровней, служащий опорой для кузова); kopõloi päälee pantii nagleskaᴅ ree kodarate peale pandi kaustad. – Vt. ka kõtara.

kopõt/õlla (J), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin J frekv. kepselda попрыгивать, поскакивать, скакать; (lastelaulust:) kopõttõli bukki sokk kepsles.

kor/a¹ M, g. -aa: kor̆raa M kooruke корочка; kora leipää kooruke leiba. – Vt. ka korppu.

kor/a² (Li): koro (~ tikka) lüüp korraa, korizeʙ rähn täristab.

kor/a³ Lu Ra, g. -aa rähn дятел; Ra kora kui korizõp pitšältä, siis tääp pittšää tševättä, a kui lühelt, siis tuõp tšiiree tšesä kui rähn täristab pikalt, siis ennustab pikka kevadet, aga kui lühidalt, siis tuleb varsti suvi. – Vt. ka kori³, koro.

kor/a⁴ J-Tsv., g. -aa: -a J 1. arglik, häbelik застенчивый, робкий; süüka, elka õlka nii korad võõraᴅ sööge, ärge olge nii häbelikud külalised; 2. toretsev, edev щеголеватый, кокетливый; rissivello on õikõ kora poik, tämä nii uhkassi ain eh́tiiʙ ristiema poeg on õige toretsev poiss, ta rõivastub alati nii uhkesti.

kora⁵ Kr karu медведь. – Vt. ka karu.

korahta/assa (Ra) -ss Lu, pr. -an Lu Ra, imperf. -azin 1. Lu korahtada храпнуть (о последнем вздохе); 2. krooksatada квакнуть (о лягушке); Ra konna korahtaaʙ konn krooksatab.

koral/la: -l J-Tsv., g. -laa J korall коралл; elmed on tehtü heenokkõisiiss koralloiss helmed on tehtud pisikestest korallidest.

kora/ta M, pr. -aʙ: kor̆raaʙ M, imperf. -zi koriseda (kurgu kohta) хрипеть (о горле); kurkku algap korata, viinaa tahoʙ kurk hakkab korisema, tahab viina. – Vt. ka korisa, kõrisa.

koreit/tsa (J-Tsv.), g. -saa korealane кореец; kitaitsõd da koreitseᴅ [= koreitsõᴅ], kõig on ühe kalttõizõᴅ hiinlased ja korealased, kõik on ühesugused.

koren/ta Lu I kõrõnta ~ kõrõntõ I, g. -naa Lu I -taa ~ kõrõntaa I = kõrõta; I korennalla kantaaᴢ vettä i sõp̆põõ kantaaᴢ uhtomaa jõgõlõ kaelkookudega kantakse vett ja pesu kantakse jõele uhtmiseks; I korennalla pannass kahsi paŋkõa, ühtee õttsaa i tõisõõ õttsaa kaelkookudele pannakse kaks ämbrit, (üks) ühte otsa ja (teine) teise otsa; I palatentsat pannass korentaa päälee (~ õttsaa) i noorikkõ meeb veelee (pulmakomme:) käterätid pannakse kaelkookude peale ja mõrsja läheb vett tooma (läheb veele); ■ Lu hoono korenta tondihobu (kiililiik).

korento vt. korõnto.

kor/i¹ Ränk M S Li (vdjI), g. -ii M Li kor̆rii M vdjI 1. ruhi (puutüvest õõnestatud künakujuline ühetüvepaat) однодерёвка, долблёнка (выдолбленная из ствола дерева); M kori on kotonn kaivõttu ühessä puussa, pittšä niku lehmää žoloba; kori meeb ilozassi alazõõ tuulta ruhi on kodus õõnestatud ühest puust, pikk nagu lehmaküna; ruhi läheb kenasti allatuult; M ku hoŋka bõllu mätäsüä, sis senessä kaivõttii koria kui jäme mänd polnud seest mäda, siis õõnestati sellest ruhi; M mokomal koril i minuu isä püüti kalloo niisuguse ruhega püüdis ka minu isa kalu; M talvõlla hakonna halizõb, tševäällä jänessennä keikab. kori (Set. 18) mõist. talvel magab (mahalangenud) puutüvena, kevadel hüpleb jänesena. – Ruhi; 2. (ree) kori, kresla кресло (съёмный борт у дровней); Li lait́joo päälee tehtii kori, lavvat pantii päälee, servät tehtii reele tehti kori, lauad pandi peale, tehti servad.

kori² Lu: rauta koril õllaa kurkun nallõ niku niglõᴅ, tätä paĺĺaal tšäel et saa võttaa ogalikul on kurgu all nagu nõelad, palja käega ei saa (sa) teda püüda (võtta); rauta korissa ajõtaa kalaa razvaa ogalikust aetakse kalarasva. – Vt. ka rauta-.

kor/i³ M, g. -ii = kora³; kori nokip puuta rähn toksib puud.

kori⁴ vt. kõri.

kori/na: -n J-Tsv., g. -naa J norin, norskamine храп; kõiki magata, va korin kuuluʙ kõik magavad, ainult norin on kuulda.

kori/sa M Kõ (Lu Li Ra J-Must.) -ssa M, pr. -zõʙ M Kõ Lu Li Ra, imperf. -zi 1. koriseda (kõhu v. kurgu kohta) бурчать, урчать (о животе), хрипеть (о горле); M vattsa korizõʙ kõht koriseb; M kurkku korizõʙ, viinaa tahoʙ kurk koriseb, tahab viina; 2. Lu (rinnus) koriseda клокотать (в груди); 3. käriseda, kähiseda хрипеть (о голосе), сипеть; Li ääni korizõʙ hääl käriseb; 4. krooksuda квакать; M konna korizõʙ konn krooksub; 5. toksida, täristada (rähni kohta) стучать, постукивать; Ra kora kui korizõp pitšältä, siis tääp pittšää tševättä, a kui lühelt, siis tuõp tšiiree tšesä kui rähn täristab pikalt, siis ennustab pikka kevadet, aga kui lühidalt, siis tuleb varsti suvi; Li koro (~ tikka) lüüp korraa, korizõʙ rähn täristab. – Vt. ka kolata, korata, kõrisa.

korisu/ᴢ: -s J-Tsv., g. -hsõõ: -zõ J edvistamine, eputamine кокетство, щеголянье; korisuss ja uhkauss vana rahvõz ep suva edvistamist ja uhkust vanad inimesed ei armasta.

koris/õlla Lu (K-Al.) -õll J-Tsv. (sõnatüvi основа слова:) korisõ- J-Must., pr. -sõlõn Lu J, imperf. -sõlin Lu J edvistada, eputada кокетничать, щеголять; K a kumpa tüttärikkö juob viinaata, se eb paĺĺo korissõlõ, se võtab i juob (Al. 14) aga tüdruk, kes joob viina, see palju ei edvista, see võtab ja joob; J oude korissõõb uusiis sõpoiᴢ Oude eputab uute riietega.

koritšnevõ/i Lu I kori·tšnevoi J-Tsv., g. -i pruun, tumepruun коричневый; J noh, lusti han se oŋ kori·tšńevoi tšiutto noh, ilus see pruun särk ju on.

korit/tsa: -ts J-Tsv., g. -saa J kaneel корица; paa paashasõ korittsa da iźuma pane pashasse kaneeli ja rosinaid.

korjaa vt. korõa.

korjassi vt. korõassi.

korja/ta M Kõ S Ja-Len. Po J Ku (K-Ahl.) -taɢ I, pr. -an K M Kõ S Po J -a I, imperf. -zin M Kõ J 1. korjata, koguda соб/ирать, -рать; Po nùorikko pühib maata i ain korjaab rahhoi (pulmakomme:) noorik pühib põrandat ja aina korjab raha(sid); Ku repo hüppäs päältᴀ̈ vällää, korjaz ne kai hailiᴅ (muinasjutust:) rebane hüppas (ree) pealt maha, korjas kõik need räimed (kokku); M korjaamma maazikkaita korjame maasikaid; J mitä tüü minuu marizikoss tulitta korjaamaa miks te minu marjamaalt korjama tulite?; M papillõõ korjattii võita da mun̆nõ preestrile koguti võid ja mune; 2. (üles, kokku) osta скуп/ать, -ить; M varogaa korjattii, torgoftsat korjazivaᴅ kohupiima osteti (üles), kaupmehed ostsid; 3. (toitu) lauale panna, lauda katta накры/вать, -ть, соб/ирать, -рать на стол; M miε korjaan süüvvä ma panen toidu lauale; M korjattii zakuskaa pandi suupisted lauale; I sis piti lauta korjataɢ siis tuli laud katta. – Vt. ka kopittaa, kovittaa, kõrjata².

korjau/ssa: -ssaɢ I, pr. -ʙ I, imperf. -zi: -jõ I = korjauta; üφskõrt õli korjaunnup paĺĺo vät̆tšiä ükskord oli kogunenud palju rahvast; kõõs suku korjaujõ, noorikkõ issuuʙ lavvaa tağgaa kui sugulased kogunesid (pulmamajja), (siis) istub pruut laua taha; korjaummaɢ i issuummaɢ i süümmäɢ i juummaɢ i nagrammaɢ koguneme (kokku) ja istume (maha) ja sööme ja joome ja naerame; kane marjaᴅ korjauvaᴅ neid marju korjub (= koguneb korvi kiiresti).

korjau/ta M Po (Kõ-Len.), pr. -ʙ Kõ Po, imperf. -zi: -ᴢ M koguneda соб/ираться, -раться; Po ženiχalõõ korjaup suku õhtagonn õhtul koguneb suguvõsa peigmehe koju; M beśeda on, kuza korjauvad nuoriso, sitä kuttsuas beśeda istjad on, kuhu kogunevad noored, seda kutsutakse istjateks. – Vt. ka kokonõssa, kokoussa, kopissua², kopittua, kopittuussa, koppiussa, koppiuta, kõrjauta².

korjuh/a K-Ahl. koŕuχa Ku goo/ŕuhha I -ruχa Ku, g. -aa meritint, norss корюшка; Ku haili jokkee ei tuĺe, koŕuχa tulloo räim jõkke ei tule, meritint tuleb; I žaaritimmaɢ i seimmäɢ gooŕuhhaa praadisime ja sõime meritinti.

korkia vt. kõrkõa.

korkuš/ši Li J-Tsv. kolkušši Lu, g. -ii Li ogalik колюшка; Lu kolkušši on pisselikko, niku niglad õllaa kahõs poolla ogalik on torkiv, nagu nõelad on kahel pool; J raut korkuši koĺutškõt pisseveᴅ ogaliku okkad torgivad. – Vt. ka rauta-.

kor/ma M -m J-Tsv., g. -maa J = kormu; J tappaap-ko talvõssi žiivõtõllõõ kormaa kas jätkub talveks loomadele sööta?; J kuhõ rutad iirikkõin. – rutan rattisõ korma ettsimä kuhu ruttad, hiireke? – Ruttan aita toitu otsima.

kormana vt. kormuna.

korman/o (Lu J-Must.), g. -oo = kormuna; J .. panõb kormanoo (Must. 146) .. paneb taskusse.

kormanotunniᴅ Lu = kormunatunniᴅ; õppaizõt tunnid õltii kormanotunniᴅ taskukell oli hõbekell.

kormona vt. kormuna.

korm/u K M (I), g. -uu M loomasööt, loomatoit корм; K õma nältšä eb õõ nältšä, a ku kormua ep tapaa se on pahapi oma nälg ei ole nälg, aga kui loomasööta ei jätku, see on halvem; M joulunna piti õlla pool kormua jõulu ajal pidi pool loomatoitu (alles) olema; M tšäütii izvozaa, õma kormu veetii kaasa käidi vooris, oma loomatoit (hobuste jaoks) viidi kaasa. – Vt. ka korma.

korm/una L M S Po Lu Li J I (Al. P) -un J-Tsv. -ona P -ana K-Ahl. (P) -õna (Lu-Must.), g. -unaa Lu J tasku карман; L nuorikõll on muna kormunaᴢ mõrsjal on muna taskus; J peenet panit kormunaasõõ, a suurõpõt suhõõ pisseliᴅ rl. väikesed panid tasku, aga suuremad pistsid suhu; Lu talopoika vizgab maalõ, a herra paab kormõnaa? – räkä (Must. 160) mõist. talupoeg viskab maha, aga härra paneb tasku? – Tatt; Lu selle kõnsaa rahhaa kormunaa ep kopisu sellele ei kogune kunagi raha taskusse; Lu mitä tõi. – tuli pöllüä kormunat täünn mida (ta) tõi? – Tuli, taskud tolmu täis; Lu nii piäp toittiissa ku kormuna annõʙ tuleb nii süüa, kuidas tasku kannab (annab); Lu štana kormunaᴅ püksi-taskud; Lu sala kormuna põuetasku; J kormun tunniᴅ (Tsv.) taskukell; J kormunaa pühtšijõ taskuvaras; petis, kelm. – Vt. ka kaarmana, karmonto, kormano.

kormunatunniᴅ M kormuntunniᴅ Li taskukell карманные часы; M a meh̆hiil õlivad rintatunniᴅ, toož tseepaa päällä, kormunaza mokomaᴅ, kormunatunniᴅ aga meestel olid taskukellad (rinnakellad), samuti keti otsas, taskus niisugused, taskukellad. – Vt. ka kormanotunniᴅ.

kormunavoima Li fig. raha (taskujõud, -võim) деньги.

kormušk/a K M Lu, g. -aa Lu (hobuse-, lehma)-sõim ясли, кормушка; M lehmälee pantii einoi kormuškaa lehmale pandi heinu sõime. – Vt. ka karsina, kastra.

kormõna vt. kormuna.

kor/o Li, g. -oo 1. ronk [?] ворон [?]; koro korotaʙ ronk [?] kronksub; 2. rähn дятел; koro (~ tikka) lüüp korraa, korizõʙ rähn täristab. – Vt. ka kora³, kori³.

koro/na: -n J-Tsv., g. -naa J (keisri- või kuninga)kroon корона; kunigõz oŋ koronaka kuningas on krooniga.

koronoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J kroonida короновать; venäi kunigait koronoitõtti moskovõᴢ Vene keisreid krooniti Moskvas.

koropk/a L P Lu I karopka M Lu karopk J-Tsv., g. -aa ~ karobgaa Lu karp, toos; коробка; J õsa kahs karopkaa paperoskiit osta kaks karpi paberosse; L viis vai kuus koropkaa spitškõi viis või kuus toosi tikke; J paperiin karopk pappkarp; I kartainõ koropka plekk-karp; P spitškaa koropka tikutoos.

korot/taa¹ Li, pr. -an, imperf. -in tõsta подн/и-мать, -ять; siz on adralla lappia, mikä kahtõõ poolõõ toukkõzi maatõ, jot laskõa munavagoᴅ, korottaa kõrkõapõll siis on (puu)adral lusikas, mis lükkas maad kahele poole, et ajada (lasta) kartulivagusid, tõsta (mulda) kõrgemale.

korot/taa² Li, pr. -an Li, imperf. -in kraaksuda, kronksuda каркать; koro korotaʙ ronk kronksub.

korovot/a K, g. -aa ringmäng хоровод; кругопляс; korovota tehtii mängiti ringmängu.

korp/pu Lu J, g. -uu Lu J 1. kuivik сухарь; J lähed matkaa, võta korppua kaas (kui) lähed tee(konna)le, (siis) võta kuivikuid (kuivikut) kaasa; Lu korppua piäb ligottaa tšaajuᴢ kuivikut peab leotama tees; Lu kõva niku korppu kõva nagu kuivik; J leivää korput peh́miüssä kipetkõᴢ leivakuivikud lähevad keevas vees pehmeks; 2. koorik (leival) корка, корочка (хлеба); J korppua närittii, tehtii pehmeässi, annõttii lahsiilõ koorikut näriti, näriti (tehti) pehmeks, anti lastele. – Vt. ka leip-. – Vt. ka kora¹.

korp/pua Lu (J-Tsv.), pr. -uʙ, imperf. -puzi: -puᴢ Lu kõvaks kuivada, koorikut peale võtta зачерстветь, затвердеть, затянуться корочкой; J leivää koorõd oŋ korppunnuᴅ leivakoorikud on kõvaks kuivanud; J tšen tahop korppunnuit leivää koorii(t) kes tahab kuivanud leivakoorikuid; Lu ai vaa korppus kõikk rooppa ahjoᴢ, unohtin kattoa panna pääl oi, puder võttis ahjus üleni kooriku peale, unustasin kaane peale panna.

korppuleipä Lu leivakuivik(ud) хлебные сухари; vaśo sei ain korppuleipää Vasja sõi alati leivakuivikuid.

korpus/si Lu J-Tsv., g. -ii J 1. (laeva jms.) korpus, kere корпус (судна и пр.); J alusõõ korpussi laevakere; 2. korpus (väekoondis) корпус (военный); J kad́ettojõ korpussi kadetikorpus.

korrea vt. korõa.

korreassi vt. korõassi.

kor/ski Lu kõrski M-Set., g. -zgõõ: kõrzgõõ M kõhr, krõmpsluu хрящ; Lu korskia võip süüvvä ja täma on makuza krõmpsluud võib süüa ja see on maitsev.

kor/sku Lu J, g. -zguu J = korski; J miä võtan kazee korzguu ma võtan selle krõmpsluu; Lu J korsku luu krõmpsluu.

kor/zata (Kõ-Len.), pr. -saan, imperf. -sazin norsata храпеть; mõnikkat mehet parrat püssüä korsazivat nurkkõi möö mõned mehed, habemed püsti, norskasid nurki mööda.

korton/i Lu, g. -ii kordon кордон.

korttõ/ri ~ -li J, g. -rii ~ -lii J korter квартира; tšen ni tulko tšüläsee, aim meilee toukõtaa kortterii kes ka ei tuleks külasse, aina meile saadetakse (lükatakse) korterisse; kahs võõrõss eletä meill korttõliᴢ kaks võõrast on (elab) meil korteris.

koŕuχa vt. korjuha.

koruška vt. leipä-.

korva vt. kõrva.

kor/õa K-Al. P kor̆rõa M -rõa Li -rea ~ -ria ~ -jaa Lu, g. -õa: -rõa Li 1. uhke, suureline гордый, надменный; K tämä on korõa, ešto ženiχamies on ta on uhke, et on peigmees; M nii on kor̆rõa, nen̆nää nõsab ülepäss entäᴢ on nii suureline, ajab nina püsti (tõstab nina enesest kõrgemale); M kor̆rõa inehmiin uhke inimene; 2. tore, ilus прекрасный, красивый; Li menimmä korrõit tüttöit kossii läksime toredatele tüdrukutele kosja (toredaid tüdrukuid kosima).

kor/õassi: kor̆rõassi M -reassi ~ -jassi Lu uhkelt, uhkesti гордо; Lu nät ku se meep korreassi, pää pissüᴢ näe, kuidas see läheb uhkelt, pea püsti.

kor/õnto ~ kõrõnto J-Tsv. -ento Ra (Lu), g. -õntoo J = kõrõta; J korõnto om võtõttu ižorlaisiijõ tšeeless (sõna) k. on võetud isurite keelest. – Vt. ka hoono-.

korõta vt. kõrõta.

kośak/ka: -k J-Tsv., g. -aa J (ukse)piit (дверной) косяк; uhs laŋkõõs kośakkoilt maalõõ uks langes piitadelt maha; lei loba uhzõõ kośakkaa lõi otsmiku vastu uksepiita.

kos/ia L M Kõ S Po Lu kos̆sia M -sia Lu J -iaɢ ~ -siaɢ I, pr. kozin L Lu J, imperf. -izin Lu J kosida сватать(ся), по-; Lu müü meemmä kosimaa poigal tüttöä naizõssi me läheme poisile tüdrukut naiseks kosima; Lu ku kozittii, siis kahsi kõlmõ näteliä tüttö õli kihlollizõna kui kosjas käidi, siis kaks-kolm nädalat (pärast seda) oli tüdruk kihlatu; L kozittii vällεä nuorikkõata kositi pruuti; Lu poika õli kosimõᴢ poiss oli kosjas (kosimas); Lu tultii kosimõssa tuldi kosjast; I siällä kak ras issuas, kossiaᴢ seal just istutakse, ollakse kosjas (kositakse); M elä issuu läv̆vee päälee, sis kosimaa ep tulla kk. ära istu läve peale, siis ei tulda kosima. – Vt. ka koźźoa.

kos/ii M -sii S-Len. Lu Li J adv. kosja на сватовство (отправиться); M möö tulimma sin̆nua kosii me tulime sulle kosja; Lu koźolaizõd mentii tüttöä kossii kosilased läksid tüdrukule kosja.

kosiisõõ M = kosii; võipko tulla kosiisõõ kas võib kosja tulla?

kosij/a M -õ J-Tsv., g. -aa M J kosjasobitaja, kosjamoor; isamees, kosija; kosilane сваха, сват; будущий жених; J kosijõllõ võib ni uskoa niku mustõlaizõlõ kosjasobitajat võib nii uskuda nagu mustlast; M kosija issuz lavvaa õttsaa isamees istus laua otsa; M vot mentii teerissiläilee, siis kuultaavaᴅ, kummassa poola nõõp koira aukkumaa, siis siältä poola leevät kosijaᴅ vaat, mindi teeristile, siis (seal) kuulavad, kummal(t) pool(t) hakkab koer haukuma, siis sealt poolt tulevad kosilased. – Vt. ka koźolain.

kosilai/n S kozilain (Lu Li), g. -zõõ S kosilane; kosija, isamees сват; будущий жених; S siz mennäs kosilaizõt kottoo siis lähevad kosilased koju. – Vt. ka koźolain.

kosilk/a Lu, g. -aa Lu niidumasin косилка; einää lüüvvää kosilkaakaa kolhosaza kolhoosis niidetakse heina niidumasinaga.

kosimi/n J-Tsv. (M), g. -zõõ: -zõ J kosjad, kosimine сватанье, сватовство; M siiz vot per̆rää kosimissa tubakat pit̆tääᴢ vaat, siis kosjade järel peetakse tubakaõhtut (= tähistatakse kihlust); J kosimisiit eb võtõttu vassaa kosjasid ei võetud vastu. – Vt. ka koźźo, koźźomin.

kosku vt. kõsku.

kośolain vt. koźolain.

kosomittaa Li Ra põigiti; viltu наискось; вкось; Li enne pantii peenellä venneellä sis siäl seilil veel birkkeli, mokomain keppi kosomittaa ühess nurkass tõisõõ nurkkaa ennemalt pandi väikesel (purje)paadil siis seal purjele veel tugiritv (pirkel), niisugune kepp põigiti ühest nurgast teise nurka; Ra kosomittaa mitattii põigiti mõõdeti; Li a letika, siz väliᴢ meni ühš tšäsi ettee, tõin niku jäi kuile takka, se kaŋgõs tuli kannii niku kosomittaa aga letiga (kududes), siis vahel läks üks käsi ette, teine jäi nagu kuidagi taha, see kangas tuli niiviisi nagu viltu.

kososilmä = kossasilmä; ■ se kososilmä lensi üli tee see kõõrdsilm (= jänes) jooksis (lendas) üle tee.

koso-süüli K-Ahl. raudsüld (Ahl. 12 jalga) косая сажень. – Vt. ka kossoi-süli.

koss/aa Lu J -a J-Tsv. viltu, kiiva; kõõrdi (vaatamise kohta) косо, криво; и́скоса; J akkunaa piin seizob vähäize kossaa akna leng seisab vähe(ke) viltu; J saha veitep kossaa saag veab viltu; Lu tämä ku vaatap kossaa, eb õõ üvvää täl meeleᴢ kui ta vaatab kõõrdi, (siis) ei ole head tal mõttes (meeles). – Vt. ka kossoo.

kossallaa Lu kiivas, viltu косо, криво; eb õõ lofkoi plotnik, uhz on kossallaa, eb mee tšiin ei ole osav puusepp, uks on kiivas, ei lähe kinni.

kossasilmä I kõõrdsilm (kõõrdsilmne inimene) косоглазый (человек); siis piäp silmät pesäɢ lahzõlta i tee pääle vesi val̆laaɢ, siis tälle silmäd leeväd õikõaᴅ, ep lee kossasilmä siis tuleb lapsel silmad pesta ja vesi tee peale valada, siis tulevad tal(le) õiged silmad, (temast) ei tule kõõrdsilm(a). – Vt. ka kososilmä.

kossi/a ~ -ja M, g. -a M heinakaar прокос; ku lööd einää, siz on kossijaᴅ kui niidad heina, siis on kaared; miä võtan vikastõõkaa suurõõ kossia ma võtan vikatiga laia (suure) kaare; mõnikkaad jätävät kossiallõ, a mõnikkaad lahgottaas kossiaᴅ mõned jätavad (heina) kaarele, aga mõned lahutavad heinakaared (laiali); laa kasõ lööp kane kossiaᴅ, sis tuõp pehmiäp einä las kaste niisutab neid heinakaari, siis tuleb pehmem hein. – Vt. ka einä-.

kossiu/ssa (Li), pr. -ʙ Li, imperf. -zi viltu minna, kiiva tõmbuda скашиваться, скоситься; meŋka älkaa pilatka loottšipuit, što kossiuvad ne loottšipuuᴅ (ema tõreles lastega:) minge (eemale), ärge rikkuge käärpuid, (et) käärpuud tõmbuvad kiiva.

kosso/i Lu J, g. -i J kõver, viltune, kiivas; kõõrdsilmne косой, кривой; косоглазый; J kossoi puu kõver puu; J kossoi tšerikoo tori viltune kirikutorn; J kazell inimizel oŋ kossoit silmeᴅ sellel inimesel on kõõrdsilmad; J piä tšiin, as siä kossoi tontti pea kinni, ah sa kõõrdsilmne kurivaim!; J kossoi, niku jäneᴢ kõõrdsilmne nagu jänes; J kossoinn õlõma kiivas v. kõver(as) olema; ■ Lu kossoit seiliᴅ põikpurjed; J kossoi nurkk terav, viltune nurk; J noorõll mehelle pihad on kossoit sült lad́d́õᴅ noorel mehel on õlad süllalaiused.

kossoillaa J-Tsv. kõõrdi (kõõrdsilmsuse kohta) косо (о глазах); kazell on silmet kõikkina kossoillaa sellel on silmad päris kõõrdi.

kossoi-süli J-Tsv. raudsüld (Tsv. seitse jalga) косая сажень. – Vt. ka koso-süüli.

kossoo J-Tsv. kõõrdi и́скоса; kossoo kattsoma kõõrdi vaatama, kõõritama. – Vt. ka kossaa.

kos/sua (K-Al. R-Eur.), pr. -un K, imperf. -suzin niisutada [?], märjaks teha [?] смачивать [?], смочить [?]; K tõinõ sõzar sugab pää i kosub (Al. 48) (pulmaeelsel lahkumisõhtul saunas:) teine õde kammib (mõrsja) pea ära ja teeb märjaks [?]; R sulkani suku isutti, sulkani sukui kosutti (Eur. 34) rl. minu sule (= mõrsja) sugulased võtsid istet, minu sule sugulased kastsid (niisutasid) keelt [?].

kosteli vt. kostõĺi.

kost́jaa Kõ: kost́jaa pään tšülvääz lin̆naa konstantinipäeval külvatakse lina.

kost/ra¹ M Lu -r J-Tsv., g. -raa Lu J 1. luste костерь; M kostra teeb leivää musassi luste teeb leiva mustaks; Lu kostraa saab müllüs puhassaa poiᴢ lustet saab veskis välja puhastada; 2. J-Tsv. linaluud костра, кострика.

kostr/a² M, g. -aa lõke, lõkketuli костёр; tuli on maaza, kostra tuli on maas, lõke.

kost/õĺi J-Tsv. -eli Kett. J-Must., g. -õĺii J kark костыль; J kostõĺii nõjall tšäümä kargu najal käima.

koša-aita J-Must. püstaed частокол.

košelk/a M I, g. -aa M I rahakott кошелёк; M naizill on košelkat pikkaraizõᴅ naistel on väikesed rahakotid; I miä unohtii košelkaa, piäʙ mennäɢ kot̆too ma unustasin rahakoti, tuleb minna koju (tagasi). – Vt. ka raha-, tšäsi-.

koška-aŋkkuri Lu tragi (riist merepõhjas olevate esemete otsimiseks ja ülestõstmiseks) кошка (якорь); koška-aŋkkuriikaa etsitää tragiga otsitakse.

koškia (J-Tsv.), II inf. koškima J-Tsv. tulusel olla, tulega kala püüda ловить рыбу при огне.

koššeli vt. kaššali.

koš/šo K P M Lu Li J-Must. J-Tsv. kaššo J, g. -oo M Lu J -uo P tohtkarp, kasetohust karp кошель (из берёсты); Lu enne tehtii tohoss koššo, tämä on neĺĺänurkkõlin, daaže vettä piti ennemalt tehti tohust karp, see on neljanurgeline, isegi vett pidas; J kašossõ miä vettä juutin rl. tohtkarbist jootsin ma vett; Li koššoo paad marjaa või gribbaa tohtkarpi paned marju või seeni; Lu se on toho koššo, seneekaa sai i vettä juuvva, said i marjaa panna see on tohtkarp, sellega sai ka vett juua, (sellesse) said ka marju panna; P luizgaa koššo tohust luisutupp. – Vt. ka kaššali.

košt/i J-Tsv., g. -ii J kost кошт; tämä om med́d́e koštill ta on meie kostil; koštilõ võttõma kostile võtma.

koᴢ vt. nät-.

koz/a P Lu, g. -aa P Lu kits коза; Lu hävis koza kits kadus ära; P tämä on tunnõttu niku siitarii koza kk. ta on tuntud nagu Siidari kits. – Vt. ka kasa², kittsi.

kozana vt. kožana.

kozerk vt. kozõrka.

kozerka-lainõ Lu murdlaine накатная волна; kõnz on kõva tormi, sis tullaa kozerka-lainõõᴅ kui on kõva torm, siis tulevad murdlained; lainõõ-arjassa tuõptši kozerka-lainõ laineharjast tulebki murdlaine.

kozilain vt. kosilain.

kozi/za: -ᴢ Lu kosjas на сватовстве (бывать); õltii koziᴢ oldi kosjas; nüüd ep tšävvää koziᴢ nüüd (enam) ei käida kosjas.

koz/la M Lu Li (Ränk P J-Tsv.) -õla (Ränk), hrl. pl. -laᴅ: -lõᴅ J -lat ~ -õlat Ränk 1. (kuhjavarda) tugi ко́злы (опора для копны); M kõm tükküä on kozloit kolm tükki on (kuhjavarda) tugesid; 2. Ränk viljaredel, rõuguredel ко́злы (прясло, сушило); 3. pukk, pukkjalg, saepukk ко́злы (подставка для пилки); Li lautoi alla õlivat kozlaᴅ laudade all olid pukid; J irtt sahata lavvõssi kozlõjõ pääll palki saetakse lauaks saepuki peal; 4. kutsari pukk ко́злы (сиденье для кучера); P isutti minua kozlõilyõ pani mind (kutsari) pukki istuma; 5. Lu (teatav kaardimäng) козёл (игра в карты).

kozl/o (Lu), hrl. pl. -oᴅ Lu katuse harimalk козёл (два перевязанных накрест кола́, придерживающие солому на крыше); õlki katoll õltii kozloᴅ õlgkatusel olid harimalgad.

koźolain Lu koźźolai/n Lu J-Tsv. kośolain J, g. koźolaizõõ: -zõõ Lu -zõ J kośolaizõõ J kosilane; kosija, isamees; kosjasobitaja, kosjamoor будущий жених; сват, сваха; J vot hullu, ize vana räpäl, a veel koźźolaisiit oottõõʙ vaat (kus) hull: ise vana räbal, aga ootab veel kosi-

lasi; Lu koźźolaizõt tultii, viiz entšeä kosilased tulid, viis hinge; Lu koźolaizõd mentii tüttöä kossii kosilased läksid tüdrukule kosja; Lu koźolaizõd õllaa i mehed i naizõᴅ kosja-

sobitajad on nii mehed kui (ka) naised. – Vt. ka kosija, kosilain.

koźź/o J, g. -oo J = kosimin; vello komppi koźźoo teellee rl. vend kõmpis kosjateele; tuli koźźossa kottoo tuli kosjast koju; poigaa isä tuõp koźźoilt kottoo poisi isa tuleb kosjast koju.

koźź/oa J (Ku) -ua J, pr. -on, imperf. -ozin = kosia; J meen naissa koźźomaa lähen naist kosima; Ku ivo oli koźźomaz omas küläᴢ Ivo oli (= käis) kosjas (kosimas) oma(s) külas; J tulla koźźomõss pääd maaᴢ tulevad kosjast (kosimast), pead norus (maas).

koźźolain vt. koźolain.

koźźomi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J = kosimin.

koźźot/õlla J, pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. ringutada, (end) sirutada потягиваться; eb antannu minjalõõ magata, ripasäärelee riŋgotõlla, koipisäärelee koźźotõlla rl. ei lasknud minial magata, mähissäärel ringutada, peensäärel (end) sirutada. – Vt. ka koizuttaa, koizuttaassa.

kozõla, kozõlat vt. kozla.

koz/õrka: -õrk ~ -erk J-Tsv., g. -õrkaa ~ -erkaa J mütsinokk козырёк; hattua nõsõta kozõrkõss mütsi tõstetakse nokast; kepkaa kozerk om murtunnu soni nokk on murdunud; kozerkaka furašk nokkmüts.

kožan/a Li kozana (J-Tsv.), g. -aa vihmakuub, vihmakindel üleriie кожан; Li kožana teχ́ χ́ ää seilikaŋkaassa, öljüllä võijõtaa vihmakuub tehakse purjeriidest, immutatakse õliga; J elä lähe ilm kozanaa, kujall mokom sato ära mine ilma vihmakuueta, väljas (on) niisugune sadu.

kota vt. kõta.

kotar, kotara vt. kõtara.

koti [< sm] K-Ahl. (Ke Po Lu Ku), g. koii 1. kodu родной дом; Ku opeta omassa koissa, nellinurkaizes tuvas (Len. 292) õpeta omas kodus, nelinurkses tares; 2. K-Ahl. maja; majapidamine дом; хозяйство. – Vt. ka koto, kõta.

kot/ii: kot̆tii Ke -tii Po Lu = kotoosõõ; Po ženiχa i nùorikko mentii tšerikoss kõhallaa kottii peigmees ja mõrsja läksid kirikust otse(kohe) koju; Lu elä ruttii kottii ära rutta koju.

koti-kananõ (Kõ-Len.) fig. kodukanake (neiu hellitusnimi rahvalauludes) жёнушка (букв. домашняя курочка; ласкательное название девушки в народных песнях); kassapäät, koti-kanaset [= koti-kanazõᴅ], kuhõ miili mehele mennä (Len. 224) rl. palmikpead, kodukana-

kesed, kuhu (on) meel (= soov) mehele minna?

koti/kko Kett. L M Li J kot́śikko Ku, g. -koo Li J -k̆koo M 1. kotike, kott мешочек; мешок; J javot paa kottii, a suurimõt kotikkoo jahu pane kotti, aga tangud kotikesse; M too javvoa, võta kotikko kaasa too jahu, võta kott kaasa; J kül haŋ kasseŋ kotikkoz om puudaa painu küllap selles kotis on puuda jagu; Ku tätä kot́śikkoa on raŋkka kantaa seda kotti on raske kanda; M tubakaa kotikko tubakakott; 2. munandikott мошонка; M boranall on suuri kotikko oinal on suur munandikott. – Vt. ka süntümä-. – Vt. ka kelli, kellä, kotikkõ, kotikkõin, kotti.

kotikkoi/n¹ J-Tsv., g. -zõõ J = kotikkõin.

kotikkoi/n² J-Tsv., g. -zõõ J kotjas, kotitaoline мешковатый, мешковидный.

kotik/kõ J-Must., g. -õõ kott мешок. – Vt. ka kotikko, kotti.

kotikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J kotike мешочек; jäi va pikkõrain kotikkõin leipää jäi vaid väike kotike vilja. – Vt. ka kotikko, kotti.

kotivävü (K M) koti-vävü M = kotovävü; M esimein kooli, nüt tõizõõ mehee võtti kotivävüssi esimene (mees) suri, nüüd võttis teise mehe koduväiks.

kotko K S Lu Li J (L), g. kodg/oo Lu Li J -o J kotkas орёл; Lu kotko on lintujõõ kunikaᴢ, on kõikkõa voimakkaapi kotkas on lindude kuningas, on kõige tugevam; J kodgot pezitä pesiit suurijõ mättšiije päälle kotkad teevad pesi suurtele mägedele. – Vt. ka meri-.

kotkolintu Lu Li = kotko.

kotletti vt. katletti.

koto Kett. K R-Eur. R-Reg. L P Ke M Kõ S Ve Po Lu Li Ra J I (U Ja-Al. Ja-Len.) kodo ~ kotto Kr Кото Pal.2 Tum. Ко́то Ii-reg.1, g. koo K M Kõ S Lu Li J I kuo K L kuoo K-Ahl. 1. (elu)-

maja дом; Lu koto on naastill kraazgall kraaz-gattu maja on ilusa värviga värvitud; Lu enne tehtii savõssa kotoja enne tehti savist maju; Kõ miä saan paĺĺo rah̆haa i paan enelleen suurõõ koo ma saan palju raha ja ehitan endale suure maja; K kõmtšümmettä kubametria annõttii mettsää kuossi kolmkümmend tihumeetrit metsa anti maja(ehituse)ks; Lu ku nõistii tetšemää uutta kottoa, nurkan allõ pantii õppain raha kui hakati ehitama (tegema) uut maja, (siis) pandi nurga alla hõberaha; Lu uuzi koto, eb ussa eb akkunaa? – kanamuna (Must. 160) mõist. uus maja, ei (ole) ust ega akent (ees)? – Kanamuna; Li paharuiškuin koto väga vilets maja; M viisseinäkko koto viieseinaline maja; M Lu tšivi koto kivimaja; K tämä õli koo peremmeeᴢ ta oli maja peremees; L kuo altiaad daavissavaᴅ majahaldjad painavad (loomi, inimesi); J koo oitõjõ majahoidja; kojamees; M koonalla on koo tšärppä maja all on majakärp; I koto peremmes tõinõ raᴢ näüttäüʙ majahaldjas teinekord näitab ennast; Lu ep se suvva tšüläs tšävvä, se on niku koto lukko ei see armasta külas käia, see on nagu majalukk; Lu hüppijäisijee koto kargajate (= teat. lahkusuliste) maja; 2. kodu родной дом; Lu ehit kottoo, koto ebõ·õ jäneᴢ, što pakõnõʙ (küll sa) jõuad koju, kodu ei ole jänes, et pageb (eest); M las siä minua kotoa vaattamaa, miä viiezätšümmenezä vuvvõza en õõ õllu kotona lase mind kodu vaatama, ma ei ole viiekümnel aastal kodus käinud (olnud); K jõkaiss urvotõttii õman koton igaüht urvitati (lihavõtte ajal) oma(s) kodus; Lu miä ommaa kottoo süntüzin ma sündisin oma(s) kodus; J koto poolõ (Must. 170) kodu poole; Lu siä õõt tšülä üvä, koto koira kk. sa oled küla(s) hea, kodu(s) koer (= võõrastele hea, koduste vastu häbematu); Lu koto olud on üvä koduõlu on hea; Lu miä suvvaan koto leipää ma armastan koduleiba; Lu koto kaŋgaᴢ kodukootud linane riie, kodulõuend; Lu koto suukkuna kodukootud villane riie, kodukalev; Lu võtõttii koto vävüssi võeti koduväiks; R koto kanazet (Reg. 17) rl. fig. kodukanakesed (= neiukesed); Lu koto sorsa kodupart; Lu koto anõᴅ koduhaned; Lu koto tehtü kauhtana kodutehtud kaftan; M fartukaᴅ koto kuotuuᴅ põlled (olid) kodukootud; 3. talumaja koos kõrvalhoonetega; majapidamine (крестьянский) двор; хозяйство; J ep saa kuinit päi kottoa pittää (ta) ei tule kuidagiviisi majapidamisega toime; J koo pitämin tarvitõp kõvaa tšätt majapidamine vajab kõva kätt; ■ Lu hullujõõ koto hullumaja; M lahsijee koto lastekodu; Lu vanojõõ koto vanadekodu. – Vt. ka kana-, lintu-, perus-, savi-, sünnüs-, tšivi-. – Vt. ka koti, kotokkõin, kõta.

kot́/o Li, g. -oo 1. lastek. põssa, notsu поросёнок (в детской речи); 2. põssa, notsu (meelitussõna põrsaste kutsumiseks) коть (призывная кличка, которым подзывают поросят).

kot/oa K-Ahl. K-Al. kot̆toa M I -toa Lu Li J I -ua K L kot̆tua M kodunt, kodust из дому; L isä ajõ poigaa kotua vällεä isa ajas poja kodunt välja; Lu jäi kannoo pääl issumaa oottamaa kõns tullaa kottoa tätä võttamaa (tüdrukuke) jäi kännule istuma (ja) ootama, millal kodunt tullakse talle järele (tullakse teda võtma); I sis kottoa ajammaɢ oomiis karjaa, mettsää siis kodunt ajame (lehmad) hommikul karja, metsa; Li saunnaizõlõ veetii tšem mitä; enn eb mentü õssamaa laafkassa, a enne tehtii kotona i veetii kottoa herkkua nurganaisele viidi, kes mida (viis); ennemalt ei mindud poest ostma, vaid ennemalt tehti kodus ja viidi kodunt maiusrooga; Lu anna siä millõ kottoas vaitas se, mitä siä ize et tää (Must. 158) (muinasjutust:) sa anna mulle (tasuks) oma kodust ainult see, mida (= mille olemasolust) sa ise ei tea. – Vt. ka kotoanta, kotonta.

kotoahjo M (elu)maja ahi печь (в жилом доме); kotoahjolaiza on ahjoo põrmõta, siäl vet́ tšühzettääᴢ leipää i piirgoo (elu)maja ahjudes on ahju(l) põrand, seal ju küpsetatakse leiba ja pirukaid.

koto-altiaᴢ L koto-haltiaᴢ J-Tsv. = kotoperemmeeᴢ; L koto-altiaa näin nägin majahaldjat.

kot/oanta: -toanᴅ Li J = kotoa; Li tämä meni kottoand vällää ta läks kodunt ära.

koto-anõ Lu koduhani домашний гусь; on koto-anõd ja metts-anõᴅ on koduhaned ja metshaned.

kotodobra M Lu 1. kodutooted (munad, või jne.) домашние продукты и изделия; Lu miä menin lidnaa müümää kõikõllaajõssa kotodobraa ma läksin linna müüma igasuguseid kodutooteid; 2. M majatarbed, kodune vara домашнее имущество. – Vt. ka kotoüvüüᴢ.

kotogoluba Li kodutuvi домашний голубь.

kotokaats/aᴅ M -õᴅ Lu pl. t. kodukootud lõuendist (meeste)püksid штаны из домотканого холста.

kotokaŋg/aᴢ K M (I) -õᴢ Lu koto-kaŋg/aᴢ (M) -õᴢ J-Tsv. kodukootud linane riie, kodulõuend домотканое полотно; Lu kotokaŋgõᴢ, se on kõik kaŋkain kodulõuend, see on kõik linane; K kotokaŋkaiss tšiutto kodukootud linane (linasest riidest) särk.

kotokazvatikko M Lu 1. adj. kodukasvatatud доморощенный; Lu se on kotokazvatikko lähtemä see on kodukasvatatud mullikas; 2. M kodukasvatatud noorhobune v. sälg доморосток, стригун (о лошади).

kotokkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J majake домик. – Vt. ka koto.

kotokoira Ra õue-, majakoer дворовая собака.

kotokraapiᴅ (Kõ) pl. käsikraasid (ручная) чесалка; villaᴅ kui lampaassa niitaᴅ, sis kraapimma kotokraappilailla kui niidad lambalt villa, siis kraasime käsikraasidega.

kotoku/ottu Lu (M) -õttu ~ koto-kuottu M kodukootud домотканый; M eellä ad́ijel̆loo bõllu, a kuottii kotokuotuᴅ d́erugaᴅ vanasti (poe)tekke polnud, (olid) vaid kodukootud kaltsutekid; M vot prostõńa, kotokuotussa kaŋkaassa vaat lina, kodukootud lõuendist; M koto-kuotud lautaräteᴅ kodukootud laua-

linad.

kotoleipä M Lu koduleib, koduküpsetatud leib хлеб домашней выпечки; Lu a kotoleipä ku on minnua müü ni, kotoleipää miä suvvaan aga küll koduleib on minu meele järele, koduleiba ma armastan; M kotoleipä makuzaʙ kodu-

küpsetatud leib (on) maitsvam (poeleivast).

kotolintu M koto-lintu J kodulind домашняя птица.

kotolukko Lu fig. maja-, kodulukk (inimene, kes on kogu aeg kodus) домосед; miä õõn kotolukko mina olen majalukk.

kotolõŋka M kodulõng, kodus kedratud villane lõng шерсть домашнего прядения, домашняя шерстяная пряжа.

kotomail/la: -l J-Tsv. koto-maill J kodumail, kodukohas на родине, в родных краях; kaugaa en õlõ õllu koto-maill ma pole kaua olnud kodumail.

kotomailõ J-Tsv. kodumaile, kodukohta на родину, в родные края; pitšää aigaa perält joutuziŋ kotomailõ pärast pikka aega jõudsin kodumaile.

kotomai/nõ (M) -n J-Tsv., g. -zõõ M -zõ J 1. kodutehtud, kodu- домашнего изготовления, домодельный; M fartukaᴅ koto kuotuuᴅ, kõik kotomaizõt sõvaᴅ õltii põlled (olid) kodukootud, kõik olid kodutehtud rõivad; 2. J-Tsv. kodune [?], kodu- [?] (orig.: домашний). – Vt. ka kotomõin, kotonõ.

kotomai/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J kaasmaalane земляк.

kotomansik/aᴢ: -õᴢ Lu aedmaasikas клубника.

koto-meeᴢ J-Tsv. kodune mees домосед; et siä mennü i sluužima, jäit koto-mehessi sa ei läinud teenimagi, jäid koduseks meheks.

kotom/õila M -õil Kõ -uila ~ -uil Lu kodu-

seep мыло домашней выделки; Lu õli õssu muila i kotomuila oli poeseep (ostuseep) ja koduseep.

kotomõi/n M (Kett.), g. -zõõ M kodune, kodu- домашний; M kotomõin pinžakka kodune pintsak; Kett. kotomõizõssa tarassa koduaias. – Vt. ka kotomainõ, kotonõ.

kotomüllü M = kototšivi; kotomüllüll javottii käsikiviga jahvatati.

koto/na Kett. K R-Eur. R-Reg. U L M Kõ Lu Li J I -n K R P M Kõ V Lu Ra J-Must. I -nna K-Al. L M Kõ J -nn P M S Po Lu J I Ku -nnᴀ Ku kodus до́ма; M õlutta tšihutattii kotonna jõka taloᴢ õlut pruuliti kodus igas talus; K ženiχall on vetšerina kotonnaᴢ peigmehel on ärasaatmisõhtu omas kodus; I kaijee püh̆hää issuas kotona see paast(uaeg) istutakse kodus; Lu karjušit piettii varsitšentšää, koton õmmõltu karjased kandsid (pehmeid) säärsaapaid, kodus õmmeldu(i)d; Lu eb õõ jumalaa kotonn, on jätettü treŋgiᴅ, nüd on pitšällized vihmaᴅ ei ole jumalat kodus, on jäetud (vaid) sulased, nüüd on pikaajalised vihmad; P ku miez bõlõ kotonn, siz naizikoll on markkinaᴅ kk. kui mees(t) pole kodus, siis on naisel laat; Ku kissᴀ ko boo kotonnᴀ, hiired ollas kai volillaa vs. kui kassi pole kodus, (siis) on hiired võimul (= on hiirtel pidu) ■ Lu täll ebõ·õ kõik koton ta pole täie aruga. – Vt. ka koissa, kotoo.

kotoniitti M Lu koto-niitti Kõ Lu kodus kedratud linane lõng v. niit пряжа домашней выделки; Kõ teen pittsii kokal i koto-niitissä i pooti-niitissä teen pitsi heegelnõelaga nii kodusest niidist kui ka poeniidist. – Vt. ka kotorihma.

koton/ta: -tõ J -t P Kõ Ra J Ku = kotoa; J lähzin kotontõ kulkõmaa, veräjiltä veeremää rl. läksin kodunt kulgema, väravailt veerema; P miε tulin kotont vällää ma tulin kodunt ära; Kõ võta kotont opõzõõ rooska võta kodunt hobusepiits (kaasa).

kotonuumõri M majanumber номер дома.

koto/nõ Lu (R-Lön.) -nee K-Ahl., g. -zõõ = kotomõin; Lu meez on niku šaapka kotonõ mees on kodune nagu müts (= istub kodus nagu müts peas); K suku suuri linnueni, õimo kõrkõa kotonee (Ahl. 93) rl. mu linnukese suur suguvõsa, kõrge (~ suursugune) koduhõim.

kot/oo K R U P M-Set. Ja-Len. Lu -uo K U L P V Po kot̆too M Kõ S V I kot̆tuo M-Kett. -too vdjL Kõ-Len. S Po Lu Li Ra J I Ku -to J I koju; kodus домой; до́ма; P tulin vuvvyõ takant kotuo tulin aasta pärast koju; M kotid veetii kot̆too, rattiisõõ pantii kotid viidi koju, pandi aita; I koiraa kutsummak kot̆too kutsume koera koju; Lu linnalaizõt tultii kottoo tšäümää linlased tulid koju käima; K lähs kotoo tulõmaa asus koduteele; U nõizimma tulõmaa kotoo hakkasime koju tulema; I siiᴢ moissiossa tuõmmak kot̆too suurta teetä müü, laulaass i tanttsiass kot̆toossaa siis tuleme mõisast koju mööda suurt teed, laulame ja tantsime (lauldakse ja tantsitakse) koduni (välja); Lu mees meeb metsää, a vatsa katsob kottoo? – säärimarja (Must. 159) mõist. mees läheb metsa, aga kõht vaatab kodu poole (koju)? – Sääremari; Lu jutõltii, što pokkoinikaa haamu tšäi kottoo räägiti, et surnu vaim käis (öösiti) kodus (koju); Lu ne evät kottoo koolt nad ei surnud kodus; L kotuo nõisass sõittyõmaa kodus hakatakse (minuga) riidlema; Lu eb õllu ainovaa inemissä kotoo ainustki inimest ei olnud kodus; I sis meilä õli õma kot̆too kazvatattug opõnõ siis oli meil oma kodukasvatatud hobune. – Vt. ka koissa, kotii, kotona, kotoossaa, kotoosõõ, kottuśi, kuoɢ.

koto-oluᴅ Li koduõlu домашнее пиво.

kot/oossaa K -uossaa L kot̆toossaa M = kotoosõõ; M tuõmma kot̆toossaa tuleme koju; L menemmä kotuossaa läheme koju.

kotoo/sõõ K M-Set. -se K-Ahl. -zõ K-Al. kotuo/-sõõ K U P -syõ P kot̆toosõõ Kõ S I kottoos/õõ Po -see Ku koju домой; K baabušk õli jäännü kotuosõõ vanaema oli koju jäänud; P kuollu nõizõp kotuosyõ tšäümää surnu hakkab koju käima; Po niku kandaška ain kannap kottoosõõ nagu kratt kannab aina (varandust) koju. – Vt. ka kotii, kottuśi, kuoɢ.

kotoperemmeeᴢ K I kotopperemmeeᴢ I kodu-, majahaldjas домовой, домовик, дворовик; K kotoperemmeez õli õvvõᴢ, domovikka maja-

haldjas oli (sise)õues, majahaldjas; I koto-

peremmeez ainõ kooza majahaldjas on alati majas. – Vt. ka koto-altiaᴢ.

kotoperttsu (M) kaunpipar стручковый перец; kauniit kotopertsuᴅ punased piprakaunad.

kotopoika M perepoeg (talus) хозяйский сын; tal̆loo peremeh̆hee poika on kotopoika talu-

peremehe poeg on perepoeg. – Vt. ka koo-poika.

kotopoolõõ J-Must. kodu poole, kodukanti на родину, в родные края; no siis taas sõtamees lähzi menemää kotopoolõõ (Must. 147) noh, siis hakkas sõjamees jälle kodu poole minema.

kotopu/u ~ koto-puu (J-Tsv.), hrl. pl. -uᴅ (J-Tsv.) küttepuu(d) дрова; saap han tšastõzikoss kotopuit tihnikust saab ju küttepuid; veiteb raŋkoa koto-puussi veab jämedaid oksi kütte-puu(de)ks.

koto-pääsko J-Tsv. suitsupääsuke деревенская ласточка, касатка.

koto-rahv/aᴢ: -õᴢ J-Tsv. = kotovätši.

koto-rihma J = kotoniitti.

koto-sor/sa J -s J-Tsv. kodupart домашняя утка.

kotosuukkuna M koto-suukkun J-Tsv. kodukootud villane riie, kodukalev домотканое сукно; J koto-suukkun on rumap õsõttua kodu-kootud villane riie on ostetust jämeda(koeli-se)m; M kotosuukkuna, se õli villassa kuottu kodukalev, see oli villast (= villasest lõngast) kootud.

kotosuurima M, pl. koto-suurimaᴅ M kodus (käsikivil) jahvatatud tangud крупа домашнего помола.

kotožiivatta M koto-žiivõtt J-Tsv. koduloomad домашние животные.

koto-tehtü J-Tsv. kodutehtud, kodus valmistatud самодельный, домашнего производства, кустарный; tšeerotull dalisko kahs-kõrtõizõll niitil kuota rüsiit, nootta, õmmõlla koto-tehtü sõpoi(t) korrutatud ehk kahekordsest niidist (kahekordse niidiga) kootakse rüsasid, noota, (sellega) õmmeldakse kodus tehtavaid rõivaid.

kototšivi M koto-tšivi J käsikivi ручная мельница, ручной, домашний жёрнов; J koto-tšivell javõttii käsikiviga jahvatati; M kototšivell tehtii suurimaᴅ tangud jahvatati (tehti) käsikiviga. – Vt. ka kotomüllü.

koto-tähti K-Ahl. ehatäht вечерняя звезда.

koto-tüü J-Tsv. kodune töö домашняя работа.

kotovahti M Lu koduhoidja домовни/к, -ца (человек, оставленный дома за хозяина).

kotoveräjä Ra koduvärav ворота родного дома.

koto-või Lu koduvõi (kodus valmistatud või) домашнее масло (масло домашнего изготовления); koto-või on soolan, õssu-või on tuima koduvõi on soolane, poevõi (ostuvõi) on mage.

kotovätši ~ koto-vätši P kodurahvas, kodused домашние члены семьи; koto-vätši nõisi jo süömää kodurahvas hakkas juba sööma. – Vt. ka koto-rahvaᴢ.

kotovävü Lu J I (Ra) koto-vävü J koduväi примак (зять, принятый в семью жены); I kotovävüssiɢ meni läks koduväiks; Lu kotovävün piäb õlla kõvassi nöürä koduväina peab olema väga alandlik. – Vt. ka kotivävü.

kotoüvüüᴢ Lu kodutooted (munad, või jne.) домашние продукты и изделия; Lu miä menin lidnaa müümää kõikõllaajõssa kotoüvüüttä ma läksin linna igasuguseid kodutooteid müüma. – Vt. ka kotodobra.

kot́śikko vt. kotikko.

kotševnik/ka Lu, g. -aa rändleja, nomaad кочевник; hulkutaa ku kotševnikaᴅ rännatakse ringi nagu rändrahvas.

kotšina, kotšna vt. kottšina.

kot/ta P (M-Set.), g. -aa P kott (jalats) коты (обувь); M pagla kotat (Set. 66) paeltega kotad (endisaegsed jalatsid).

kot/ti K U P M Lu Li J (Kett.) -t́śɪ Ku, g. -ii Lu J kot̆tii M kott (ka mõõtühikuna) мешок (и как обиходная мера); M õzra pantii kottiisõõ, kotit siottii tšiin oder pandi kotti, kotid seoti kinni; Lu esikommis seizop kotti maamunnaa esikus seisab kott kartuleid; Li nellä neĺd́ikkoa pantii kottii neli setverikku pandi kotti; M kotti selläzä kott seljas; Ku ep t́śühje kott́śɪ seisomaa noize vs. tühi kott ei seisa püsti; J sio kazell paglõkkõizõll kotii suu tšiin seo selle nöörikesega kotisuu kinni; Lu javo kottiᴢ pietää javoa jahukotis hoitakse jahu; M elä aja ovõssa kep̆piikaa, a aja ovõssa kagra kot̆tiikaa vs. ära aja hobust kepiga, vaid aja (hobust) kaerakotiga; J elä ann jumal mokoma aika, jot tuõp pann keräjää kotti pihalõ ära anna, jumal, niisugust aega, et tuleb kerja(ja)kott õlale panna!; ■ Lu tätä on tühjäl kotil päχ́ χ́ ää räimittü kk. ~ M kase on puustalla kotilla rad́d́ottu kk. talle on tühja kotiga (vastu pead) löödud (= ta on peast põrunud). – Vt. ka akaŋ-, javo-, javoo-, kagra-, muna-, umpi-, uni-. – Vt. ka kotikko, kotikkoin¹, kotikkõ, kotikkõin.

kotto vt. koto.

kottši vt. kolttši.

kottš/ina M -inõ Li -õna M J -õn J-Tsv. -ena (J) kotš/ina ~ gotšina Lu -na Ra, g. kottš/inaa: -õna J kotšinaa Lu 1. kapsajuurikas кочерыжка; J kottšõnõd lõikõta kapusa pääss väĺĺä juurikad lõigatakse kapsapeast välja; J parvõd on pantu kottšõnassa rl. (pulmalaulust:) põrandad on tehtud kapsajuurikast; J jäättü kottšenõssi ta külmus (jäätus) kapsajuurikaks (= tal oli väga külm); Li nii õlit ku kottšinõ sinine (sa) olid (külmast) sinine nagu kapsajuurikas; M kapusaa kottšina ~ kapusaa kottšõna kapsajuurikas; 2. kapsapea кочан; Ra kapusaa kotšnad jo kazvataa kapsapead juba kasvavad; ■ J jaanii üüll tšävvä kottšenaa põlõttõmaᴢ jaaniööl käiakse k-t põletamas; Ra põlõttaa kotšnaa: võtõttii kotont koivuu algot tšättee, siis tulõs põlõtõttii ja tootii kottoo i pisettii kapusaa peentraa, siis parõp kapusaa kotšnat kazvataa k-t põletada: võeti kodunt kasehalud kätte (= kaasa), siis (jaani)tules põletati ja toodi koju ja pisteti kapsapeenrasse, siis kasvavad kapsad (kapsapead) paremini.

kot̆tua vt. kotoa.

kottuśi Kr = kotii.

kotua vt. kotoa.

kouk/ku Kõ J (Ku), g. -uu J (puust) ahjuroop (деревянная) кочерга; J šigri koukull süssiit sega ahjuroobiga süsi; J ripil on rautõin, koukku puin r. on rauast (ahjuroop), k. – puust (ahjuroop); Ku naized joost́śii, ken koukuukaa, ken uffetkaakaa, ken toovaripuukaa naised jooksid, kes ahjuroobiga, kes potihargiga, kes toobripuuga.

kourišk/a J, g. -aa präänik коврижка.

koušik/ka: -k J-Tsv., g. -aa ~ -a J = kofšikka; koušikk on peenep kouššia kopsik on kapast väiksem.

kouš/ikko ~ -ko (Li), g. -ikoo ~ -koo Li = kof-šikka; siiz virruuʙ, üli pää valaʙ taazikaa vai koušikokaa võtaʙ taazissa siis loputab (enese puhtaks), valab (pesu)kausiga üle pea või võtab kopsikuga kausist (vett).

kouš/ši¹ Lu J-Tsv., g. -ii J kapp; kopsik ковш; ковшик; J took koušši taaria too kapatäis (kapp) kalja; J koušikk om peenep kouššia kopsik on kapast väiksem; J koušši piäb anta jevrelee praavitta kopsik tuleb anda juudile parandada. – Vt. ka kolttši.

kouš/ši² Lu, g. -ii Lu kouss (metallrõngas avause säilitamiseks purje nurkades v. aasa moodustamiseks purjeköie otsas) коуш (стальная обойма в петле троса или в углу паруса); koušid õllaa seilii nurkkiiᴢ kousid on purje nurkades; tarlepit pannaa kouššijee tšiin, kõlmõd neĺĺä kõrtaa võtõtaa läpi kouššiissa talrepid pannakse koussidesse kinni, kolm-neli korda pannakse (võetakse) koussidest läbi.

kowa vt. kõva.

kovas/sa: -sᴀ ~ -s Ku = kõvassi; kõvasti, tugevasti; väga крепко, сильно; громко; очень, весьма; lei nii kovass pää, tahto männä durakõssi lõi nii kõvasti pea ära, (et) pidi hulluks minema; sillᴀ hepoized joonitellaz nii kovassᴀ sul hobused jooksevad nii kõvasti; ja its ain mörnäp kovassᴀ karu ja karu ise aina möirgab kõvasti; sis pölässüziŋ kovassᴀ siis ehmusin väga.

kovassi vt. kõvassi.

kov/era M-Set. Lu Li J -er Li Ra J-Tsv. -õra J -õrõ Lu, g. -eraa Lu J kõver; kaarjas кривой; дугообразный; J etsi koivuzikoss kover puu raŋkiit vart otsi kaasikust kõver puu rangide jaoks; J jalgõt koverõd niku raŋgi puuᴅ jalad kõverad nagu rangipuud; J kover piiri kõver joon; J kover jalk kõverjalg, kõverjalgne inimene; J mid lustit kulmõᴅ: paksuᴅ, musaᴅ, koverõd niku lookõᴅ mis(sugused) ilusad kulmud: paksud, mustad, kaarjad nagu loogad. – Vt. ka moni-.

kover/aa Lu Ra J-Tsv. -a J-Tsv. kõverasse, kõveraks; kõveralt, kõveriti криво, косо; вкривь, вкось; Ra uulõd jo mennää koveraa, uulii laadiʙ, nõizõb itkõmaa huuled tõmbuvad (lähevad) juba kõverasse, seab (= kõverdab) huuli, hakkab nutma; J pitšäss iäss painus koveraa vanadusest (pikast east) vajus kõverasse; Lu kase on painõttu koveraa see on painutatud kõveraks; J kovera kazvoma kõveraks kasvama; Lu tee meep koveraa tee läheb kõveriti; J niitüll piäp kattsoa tarkõssi, jot eb veejje jältšiä koveraa niidul tuleb hoolega vaadata, et mitte kõveriti minna. – Vt. ka kiveraa-.

kover/aza ~ -aᴢ Li -õᴢ ~ kovõraᴢ J-Tsv. kõveras согнувшись, сгорбившись, скривившись; Li koveraz i kokkaᴢ kõveras ja küürus; J kül taita om vana, ku häülüb nii koverõᴢ küllap vist on vana, et käib nii kõveras; J pikkarainõ koira kovõraz ležiʙ väike koer lamab kõveras. – Vt. ka kokkas-.

koverik/ko Lu J-Tsv., g. -oo J kõver, kõverik извилистый, кривой; окольный; Lu koverikko tee, ümperi tee kõver tee, ringi (minev) tee; J jot õllõiz litšep, elä talla koverikkoa teet et oleks ligem, ära käi kõverat teed pidi. – Vt. ka kiverikko-.

koverikk/oo J -o Lu kõveriti, loogeldi криво, извилисто; Lu matoõja virtaaʙ nii koverikko ku mato Maduoja voolab nii loogeldi nagu madu (vingerdab) . – Vt. ka kiverikkoo-.

kover-jal/ka: -k J-Tsv. kõverjalg, kõverjalgne inimene кривоно/жка, -гий.

koverjalkõi/n J-Tsv., g. -zõõ kõverjalgne кривоногий.

kover-kuraᴢ J-Tsv. kõmmeldi, lusikanuga, kõvera teraga nuga ложкарный нож, нож с кривым лезвием.

kovert/aa Ra -a J-Tsv., pr. -aan: -an Ra -õn J, imperf. -iin: -in J 1. kõverdada, kõveraks painutada гнуть, со-, сгибать; J võit-ko koverta ripila tšässiika kas (sa) suudad ahjuroobi kätega kõveraks painutada?; 2. välja väänata (kätt, jalga jne.) вывихнуть; J iĺĺep, kovertõt tšäe tasem (= ettevaatlikumalt), (muidu) väänad käe välja!; 3. nägu kõverdada, grimasse teha кривить, с-; Ra mitä kovertat, ku nõizõd itkõmaa mis sa kõverdad nägu, kui hakkad nutma?

koverta/assa (J-Tsv.), pr. -an, imperf. -azin kõveraks v. kõverasse tõmbuda, kõverduda сгибаться, согнуться, корчиться, с-; sai mokoma loizguu kaŋgõll tšültšee, jot kõik kovertaaᴢ sai niisuguse hoobi kaikaga (vastu) külge, et tõmbus lausa kõverasse. – Vt. ka kovertuussa.

kovertu/a J-Tsv., pr. -un J, imperf. -zin = kovertaassa.

kovertu/ussa: -ss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -uzin = kovertaassa.

kovertu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ kõverus, vildakus кривизна; ■ aissiä kovertuᴢ, et siä õõ parõp ah sa käpard, ei ole sa parem! – Vt. ka koveruᴢ.

kovertõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin frekv. 1. väänelda, vingerdada изви/-

ваться, -ться, корчиться, с-; inimizet kover-tõlla vaivõss inimesed väänlevad valust; vana mees kovertõõp tanttsia vana mees väänleb tantsida; mato kovertõõp madu vingerdab; 2. keelt väänata, häälikuid ja sõnu moonutades rääkida коверкать (слова, язык).

koveru/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ ~ -sõ J -ssõõ (J) 1. kõverus, kõver koht кривизна; etsikk mokom koveruz jot saiz raŋkipuut tehä otsi ometi niisugune kõverus (puul), et saaks rangipuud teha; 2. käänak, käär, looge изгиб, извилина; поворот; ku sõvvott jõgõõ koverussõssaa, siis piättega vene tšiin kui sõuate jõekäänuni, siis peatage paat. – Vt. ka kovertuᴢ.

kovit/taa Lu, pr. -an, imperf. -in (kokku) koguda соб/ирать, -рать; kovitattii rüissä i keitettii parvõᴢ õlutta koguti rukist ja keedeti (pruuliti) koos õlut. – Vt. ka kopittaa, korjata, kõrjata².

kovr/a: -õ J-Tsv., g. -aa vaip ковёр.

kovrik/ka Kõ, g. -aa Kõ vaibake коврик.

kovsikka, kovšikka vt. kofšikka.

kovvii vt. kõvii.

kovõr- vt. kover-.

kovõttaa vt. goveittaa.

kraakat/taa M, pr. -aʙ M, imperf. -ti kaagutada, kõõrutada; kraaksuda кудахтать, гоготать; каркать; kana kraakataʙ, a kukkõ laulaʙ kana kaagutab, aga kukk laulab; varõs kraakataʙ vares kraaksub. – Vt. ka kraakkia, kraikõttaa, krookata, krookkaa, krookkia.

kraak/kaa M, pr. -aʙ M, imperf. -kõ kraaksuda каркать; varõs kraakaʙ vares kraaksub. – Vt. ka krookata, krookkaa, krookkia.

kraak/kia J-Tsv., pr. -in J, imperf. -kizin J = kraakkaa; mitä tüü kraakitt varõssiijõ viittä mis te kraaksute vareste kombel.

kraa/ĺa: -ĺ ~ -l J-Tsv., g. -ĺaa J kaunitar красавица, краля; ehtinnü niku kraaĺ pidulikult rõivastunud nagu kaunitar.

kraa/ma: -m J-Tsv., g. -maa J arm шрам.

kra/ami Lu Li J -mi (Lu-Len.), g. -amii J 1. kraam, kaup вещи, (розничный) товар; Lu kraami õli ookaa kaup oli odav; 2. majakraam, vara утварь, имущество; J mitä õli talos kraamia, eri mennes kõik panti poolõssi vara, mis talus oli, (see) kõik tehti lahku minnes pooleks; 3. toiduained, toidukraam провизия, продовольствие; J zapasoitti kraamia tervessi vooõssi varus toiduaineid terveks aastaks; Li süümizee kraami söögikraam, toidukraam; 4. (töö)vahendid рабочие принадлежности, средства; Lu miä võtan tehä õmie kramie ka kuuvvessa rublassa (Len. 278) ma võtan (töö) kuue rubla eest oma vahenditega (ära) teha. – Vt. ka süüm-, süüttši-.

kraami/a J, pr. -n J, imperf. -zin J kraamida, koristada приб/ирать, -рать; kraamin riht kraamin tuba.

kraan/a¹ Lu, g. -aa Lu kraana подъёмный кран; kraanaakaa nõsõtaa raŋkkojõ riissojõ kraanaga tõstetakse raskeid esemeid.

kraana² vt. krana.

kraap/ata P Lu (Li Ra) -õt J-Tsv. J, pr. -paan Lu J -pan J, imperf. -pazin Lu Li Ra -põzin Lu J 1. kraapida выщерб/лять, -ить, скоблить, вы-; Lu akkuna poduškaa päälle tehtii merkiᴅ, kupaizõõ mukkaa tuli poolipäivä merkki, õli kraapõttu kurasõõkaa aknalauale tehti märgid, varju järgi tuli keskpäeva märk (teha), oli kraabitud noaga; 2. kriimustada; küünistada царапать, о-; царапнуть, о-; Lu ku kraappaaᴅ, ep tuõ veri kui kriimustad, (siis) ei tule verd; J katti kraappõs tšäe kass küünistas käe (ära); 3. tikust tuld tõmmata чирк/ать, -нуть (спичкой); Lu kui kraappazit pitškaa, sis tuli nennää kehno haiso kui tõmbasid tikku, siis tuli ninna halba haisu (= väävlihaisu). – Vt. ka karsia, kraappia.

kraapis/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J kahmata, haarata хватать, схватить; kraapis tüttö kainõloo kahma tüdruk kaenlasse.

kraap/pi K-Ahl. M Li J (P), hrl. pl. -iᴅ P M Lu Li J 1. (käsi)kraas, -kraasid (ручная) чесалка; Lu villaa kraapitaa kraappijõõkaa villa kraasitakse kraasidega; P kraapin kraappiikaa villoi kraasin kraasidega villu; Li kraapiᴅ, ühs kraap-pi. nämä õllaa pariᴢ kraasid, üks kraas. Need on paaris; J tšüzü naapuriss lampaa kraapiᴅ, nõizõmm villa kraappima küsi naabriperest lambakraasid (= villakraasid), hakkame villa kraasima; Lu kraapii piiᴅ kraasi piid; 2. sg. (hobuse)suga, -hari скребница; J kuhõ opõizõõ kraappi on saanu kuhu hobusesuga on saanud? – Vt. ka koto-, nahka-, tšäsi-.

kraap/pia K L P M Kõ Lu Li J (Ku), (sõnatüvi основа слова:) kraappi- J-Must. -piaɢ (I), pr. -in K L P M Kõ Lu J , imperf. -pizin P Lu J 1. kraapida, kaapida, kaabitseda скрести, на-; скоблить, на-, вы-, со-; M elä ter̆rääkaa kraapi, kraapi kurassõõ sellääkaa ära (noa) teraga kraabi, kraabi noa seljaga; Kõ koira kraappi seinää möö koer kraapis seina (mööda); J katti ku kraapiʙ, siis tuultõ tääʙ kui kass kraabib (maad), siis (see) ennustab tuult; Li soomus kraapitaa poiᴢ soomus kraabitakse (kalal) maha; J kraapi lavva päält razv kaabi laua pealt rasv (ära); K kraapid õpõata võrassi kaabid hõbedat ohvriks; I vattsamakonahka kase pesääss i puhassaass, kraappiass kurahsõlla maonahk, see pestakse ja puhastatakse, kaabitsetakse noaga; 2. kratsida, kriimustada, küünistada царапать, о-, по-, царапнуть, о-; Lu inemin on pagana, jot kraapip tõizõlt silmäᴅ inimene on (nii) tige, et kratsib teisel(t) silmad (peast); P tšiihkavad jalgaᴅ, tšäeᴅ, kraapi vaikka verelie jalad, käed sügelevad, kratsi kas või verele; Lu katti kraappi tšäeᴅ kass küünistas käed (ära); 3. tikust tuld tõmmata чирк/ать, -нуть (спичкой); P da kõm sataa tihiä spitškoi kraappizivaᴅ (muinasjutust:) ja kolmsada sääske tõmbasid tikust tuld; 4. (villa) kraasida чесать, рас- (шерсть); M villat kraapittii faabrikkaᴢ villad kraasiti vabrikus; M kotonn kraapimma kodus kraasime (villu); P kraapin kraappiikaa villoi kraasin kraasidega villu; Lu ku kraapitaa, sis tuõb leve kui (villa) kraasitakse, siis tuleb heie; 5. (lina) sugeda рас/чёсывать, -чесать (лён); L linaa kraappiassa haakkõilla lina soetakse linaharjadega. – Vt. ka karsia, kraapata.

kraas/ata K, pr. -saan, imperf. -sazin = kraaz-gattaa.

kraasit/taa K M Po Li (P) -ta J-Tsv. -taaɢ (I) krasittaa M S krazittaa M, pr. -an M Li, imperf. -in M 1. värvida красить, по-, о-; S troitsaa laukopään krasitattii munnia kauniissi nelipühade laupäeval värviti mune punaseks; M krasitõtussa lõŋgassa tehtii tširjavia sukkia i alõttsia värvitud lõngast kooti (tehti) kirjusid sukki ja kindaid; Po kraasitattii sõppaa värviti riiet; M perednikkoi krazitattii põllesid värviti; M per̆rää krasittamissa annõttii jahtua, a siz üv̆vii virutattii mõnõza veezä pärast värvimist lasti (riietel) jahtuda, aga siis loputati hästi mitmes vees; M maĺari krasitaʙ maaler värvib; 2. jumestada, värvida красить, румянить; J põskii kraasitta põski värvida; 3. ilustada, kaunistada; (mustriga) kirjata укра/шать, -сить; наводить, набивать узоры; M leipä krazittaass ŕumkaakaa leivale tehakse viinaklaasiga kirjad (peale). – Vt. ka kraaskaa, kraazgata, kraazgattaa, krannittaa.

kraa/ska K P M S Po Lu J I (Ra) -skõ ~ -sk J, g. -zgaa M S Lu J I värv краска; K eel kraaskoi bõllu vanasti polnud (poe)värve; Lu koto on naastill kraazgall kraazgattu maja on ilusa värviga värvitud; S mussaa kraaskaasõõ kraazgattii värviti mustaks (musta värvi); J vetel kraask vedel värv; Lu tummõkas kraaska tume ~ tuhm värv; J kaunis kraask punane värv; I valkõa kraaska valge värv.

kraa/skaa: -skaaɢ I, pr. -zgan, imperf. -zgõn = kraazgattaa; nõisi kraaskamaa hakkas värvima.

kraaska/aja Lu -jõ J, g. -ajaa: -jaa J 1. Lu maaler маляр; 2. J värvija, värval красильщик.

kraaska/nõ (Ra), g. -zõõ Ra värvitud, värviline крашеный; цветной; tullaa kõrvatakuzõᴅ, siis piäp kraaskazõõ võikaa võitaa ja piäb üvässi remenikaa õõrtoa (kui sigadel) tuleb parotiit, siis tuleb värvitud võiga määrida ja rihmaga hästi hõõruda.

kraa/zgata K L P M S Lu Li Ra J (Kõ) -zgõta Lu Ra -zgõtõ Li -zgõt J krazgata (Lu-Len.), pr. -skaan L M S Lu Ra J -skan J, imperf. -skazin Lu J -skõzin Ra J 1. värvida красить, по-, о-; P enipεän kraazgattii kanaa munat kauniissi lihavõtte ajal värviti kanamunad punaseks; Li näil on koto kõltõzõll kraazgattu neil on maja kollaseks värvitud; J kanõrvookaa kraazgattii suukkonoi musassi kanarbikuga värviti kalevist kangaid mustaks; Li maa on kraazgattu põrand on värvitud; M puinõ luzikka, veel kraazgattu (söömiseks oli) puust lusikas, veel värvitud; Li platjaa painõttii, a oonõt kraazgõtaa (kahe eri verbi seletuseks:) kleiti värviti (riidevärviga), aga majad värvitakse (maalrivärviga); 2. kaunistada укра/шать, -сить; M eb nimi inehmissä kraaskaa, a inehmin nim̆mee kraaskaaʙ vs. (mitte) nimi ei kaunista inimest, vaid inimene kaunistab nime. – Vt. ka kraasata, kraasittaa, kraaskaa.

kraazgat/taa P, pr. -an, imperf. -in värvida красить, по-, о-; enipään tšihuttaass kanaa munaᴅ, kraazgattaass lihavõtte ajal keedetakse kanamune, (ja) värvitakse. – Vt. ka kraasata, kraasittaa, kraaskaa, kraazgata.

krahm/ala Lu -õl J-Tsv., g. -alaa: -õla J = krahmali.

krahmal/i (Lu I), g. -ii tärklis крахмал; Lu krahmalissa on tikka, et saa õssa kartulijahust on puudus, (sa) ei saa osta.

krahmaloit/taa: krahmõloitta J-Tsv., pr. -an, imperf. -in tärgeldada крахмалить.

krahmal-tšiutto: krahmõl-tšiutto J-Tsv. tärgeldatud (päeva)särk накрахмаленная рубашка; krahmõl-tšiutto pääll tärgeldatud särk seljas.

kraikõt/taa Ku, pr. -an, imperf. -in kaagutada кудахтать; kana noisi kraikõttõmmaa kana hakkas kaagutama. – Vt. ka kraakattaa.

kraksaht/aa (P), pr. -aaʙ, imperf. -ii: -i P plõksatada щёлкнуть; ühs kõrt miä kuulin, etti uhs kraksahti ükskord ma kuulsin, et uks plõksatas. – Vt. ka kloksahtaassa.

krambalk/ka Lu, g. -aa Lu taavet крамбал; krambalkal nõsõtaa venettä täkill taavetiga tõstetakse paati tekile.

krami vt. kraami.

kramp/ata (J-Tsv.), pr. -paan, imperf. -pazin (millestki v. kellestki kinni) haarata v. krahmata ухват/ываться, -иться, схват/ываться, -иться; elä kramppa nii kõvassi kaglõss tšiin, tukõhoitõᴅ ära krahma nii kõvasti kaelast kinni, lämmatad (ära). – Vt. ka krapata, krapsata, kropata.

krampiirihma: krampirihma J-Must. (ukse)-krambi nöör верёвка, поднимающая дверной затвор.

krampilõõ J-Tsv. krampi, haaki на крючок (наречие в форме алл-а от kramppi); paa uhs krampilõõ pane uks haaki. – Vt. ka kramppii.

kramp/pi¹ Kett. K P M Lu J, g. -ii P M Lu J -i Lu J (ukse) kramp; link, käepide; haak (дверная) скоба, ручка; (дверной) затвор; (дверной) крючок; J tõmpa uhs krampiss tšiin tõmba uks krambist kinni; Lu uhzõõ kramppi on sisipoolõᴢ i erätse poolõᴢ, mõlõpas poolõz õllaa krampiᴅ ukse käepide on seespool ja väljaspool, mõlemal pool on käepidemed; J uhzõ kramppiit tehä ravvõss ja vazgõss ukse käepidemeid tehakse rauast ja vasest; Lu ärtšä viiää lauttaa, äntä jätetää uhze väĺĺii? – krampi rihma (Must. 160) mõist. härg viiakse lauta, saba jäetakse ukse vahele? – (Ukse)krambi nöör.

kramp/pi² J, g. -ii kramp, spasm судорога.

krampp/ii: -i J-Tsv. adv. krampi, haaki на крючок (наречие в форме илл-а от kramppi); paa uhs kramppi pane uks haaki. – Vt. ka krampilõõ.

kra/na Lu I -ana P gran/a Li J, g. kranaa: -aa ~ -a J kraan кран (водопроводный); Lu olud valõtaa kranass kruuškaa õlu lastakse kraanist kruusi; J lazz botškaa granass karassina lase vaadi kraanist petrooleumi; P samovaraa kraana samovari kraan.

krandašši P M Lu grand/ašši Lu I -õšši Li J, g. kranda/šii M Lu -š̆šii M grand/ašii Lu -õšii Li J pliiats карандаш; M krandašši kuluʙ, piäp terässää pliiats kulub, peab teritama; Lu krandašši võip katkõõssa pliiats võib murduda; Lu miä totšitin grandašii ma teritasin pliiatsi.

krann/i J (Ku), g. -ii J nägus, kena миловидный; J helvetii kranni tüttö pagana kena tüdruk.

krannit/taa (M) grannittaa M, pr. -an: grannitan M, imperf. -in: grannitin M (mustriga) kaunistada, kirjata укра/шать, -сить узорами; siis kõik krannitõttii se kursi, pikarilla krannitõttii siis puha kirjati see pulmaleib, viinapitsiga kirjati; kumpa tuusi kurassa tšäezä pit̆tää, siz grannitti ilozija keppijä kes oskas nuga käes hoida, siis (see) kirjas ilusaid keppe. – Vt. ka kraasittaa.

krant/tsa (Lu), hrl. pl. -saᴅ Lu pardavits, -vitsad (paadil) бортовая насадка, бортовой набой.

kranttsikagla: krantsikagla J-Must. (orig.: sepeli).

krap/ata Ra -at J-Tsv., pr. -paan Ra J, imperf. -pazin Ra -põzin J (millestki v. kellestki kinni) haarata v. krahmata v. krapsata; (kinni) krabada v. nabida ухват/ываться, -иться, схват/ы-вать(ся), -ить(ся); хватать, схватить; Ra krappazin puuta tšiin haarasin puust kinni; J krappaa kaimaas kaglõss tšiin krapsa oma kaimul kaelast kinni!; J pani plehkuu, muut krapatti tšiin pani plehku, kuid nabiti kinni. – Vt. ka krampata, krapsata, kropata, kropsata.

krapikkoi/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J hiilida подкра/дываться, -сться; katti salamitta krapikkoib iiree pessäse kass hiilib salakesi hiire pessa; krapikkoi iĺĺõkkoitta takka de heitüt hiili hiljukesi tagant (juurde) ja ehmata (teda).

krapi/na K-Ahl. -n J-Tsv., g. -naa J krabin, krobin шорох; J sillõn nall kuulup iiriije krapin põranda alt (all) on kuulda hiirte krabinat. – Vt. ka kripin-. – Vt. ka krapisuᴢ, kropina.

krapi/sa Ar. K-Ahl. -ssa Lu -ss J -ssaɢ vdjI, pr. -zõʙ Lu J, imperf. -zi 1. krabiseda шуршать; J nii on kuiv ein, kõik krapizõʙ on nii kuiv hein, lausa krabiseb; 2. krudiseda хрустеть; J lumi krapizõʙ lumi krudiseb; 3. krabistada шуршать, шурстеть; Lu nät ku kõvassi krapizõb iiri vaat kui kõvasti hiir krabistab; J iiret krapissa nurkkõᴢ hiired krabistavad nurgas. – Vt. ka kripata, kripisä, kritisä, kropisa, krutisa.

krapis/saa (Ku) -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J käperdada, kabistada щекотать, лапать; Ku i hän lähsɪ menemää oĺĺaa krapissemmaa ja ta läks minema Oljat kabistama. – Vt. ka koblia, kopisõlla.

krapisu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J 1. krabin шорох; 2. (ligi-, juurde)hiilimine подкрадывание. – Vt. ka krapina, kropina.

krapittaa vt. kropittaa.

krapiv/a I, g. -aa nõges крапива; no võt tšülmää vettä, valav vettä, paak krapivaa sinneɢ putelii noh, võta külma vett, vala vett, pane nõgeseid sinna pudelisse; sis mokoma rauta krapiva on siis on niisugune raudnõges.

krappu/ussa (Lu J) -ss J-Tsv., pr. -un ~ -n J, imperf. -uzin J -zin Lu J 1. ronida карабкаться, вс-, взбираться, взобраться; J krappuub niku õraf puu ladvaa ronib nagu orav puu latva; Lu a se krappus puχχõõ, võttõmaa värpüä tšii aga see ronis puu otsa varblast kinni võtma; J sie nüt krappuu maštii sa roni nüüd masti otsa; J ätšii mäee päälee or raŋkk krappuss järsu mäe otsa on raske ronida; 2. fig. (ligi) hiilida подкра/дываться, -сться; J tšenni ep tuntõnnu parõp tätä iĺĺekkoittaa krappuss takantõ i purrõ jalgõssõ (koera kohta:) keegi ei osanud temast paremini tagant (ligi) hiilida ja jalast hammustada. – Vt. ka kravuta.

kraps J-Tsv. kraps, krapsti цап, хвать; kraps tõiss rinnõss tšiin krapsti! teisel rinnust kinni. – Vt. ka krips-.

krapsahtaa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) krapsahta- J-Must. krapsata, napsata цап/ать, -нуть, цоп/ать, -нуть.

kraps/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J = krapata; krapsõtti tõin-tõiss kaglõss tšiin haarati teineteisel kaelast kinni; jooska tšiirep varkajõ peräz de krapsõtka tšiin jookske kiiremini varaste(le) järele ja krabage (nad) kinni.

kra/pu¹ Kett. K P M Kõ Lu Li J Крапу Tum., g. -vuu P M Lu J -v̆vuu Kõ 1. vähk рак; Lu krapuja püüvvetää tšäsieekaa vähke püütakse kätega; J meill krapuit evät süü meil vähke ei sööda; 2. Lu prussakas, tarakan прусак, таракан.

krapu² L: kripu, krapu, menen marjaa rl. kr., kr., lähen marjule.

krasittaa vt. kraasittaa.

krassi/kka Ku-Len. -k Ränk, g. -kaa (sarafani-tüüpi endisaegne) pihikseelik красик (тип сарафана); Ku krassikka oli mussa, .. pellava kaŋkaassa. rintoilla oltiit naput helmois saa (Len. 295) pihikseelik oli must, .. linasest riidest. Rinnal olid nööbid hõlmadeni.

krastiń Kr kallas берег.

krazgata vt. kraazgata.

krazittaa vt. kraasittaa.

krav/i J-Tsv. (P) gravi Li, g. -ii P J -i J 1. kraav канава, ров; J ümper põltoit oŋ kaivottu kraviᴅ põldude ümber on kaevatud kraavid; J kuza matal maa, siäll piäp kravi tõmmõt läpi, siz eb lee vett kus on madal maa, seal(t) tuleb kraav läbi tõmmata, siis ei kogune vett (põllule); J vesi johzõp põllolt kravia müü kanavasõõ vesi jookseb põllult kraavi mööda (suuremasse) kraavi; 2. (ratta)roobas рытвина, ухаб; P en tullu tietä müö, en i äärtä müö, a rattaa kravia müö (muinasjutust:) ma ei tulnud teed mööda, ka mitte (tee)äärt mööda, vaid rattaroobast mööda; 3. süvend, vagu, uure паз, борозда; Li steevisee kaivõtaa niku vako, gravi täävi uuristatakse nagu vagu, süvend.

kra/vuta K-Al. M (Kett. P), pr. -puan Kett. -p̆puan M, imperf. -puzin M ronida караб-каться, вс-, взбираться, взобраться; Kett. katti krapuap puhõõsõõ kass ronib puu otsa; P nävät saatii turvaa i nõisivat krap̆puamaa ülleeᴢ nad said redeli ja hakkasid üles ronima. – Vt. ka krappua, krappuussa.

kreemovõi/n (Li), g. -zõõ kreem, kreemi värvi кремовый; tõizõl sarafanal õltii valkaat proš-mõᴅ, i õltii kreemovõizõᴅ prošmõᴅ teisel sarafanil olid valged pitsid, ja olid (ka) kreemid pitsid.

kreepos/ti M I (J-Tsv.) -t́i J-Tsv. kŕeeposti Kett. krieposti (K) kreiposti I, g. -tii J kriepostii K kindlus крепость; M kapoŕoza on kreeposti i tšerikko Koporjes on kindlus ja kirik; M kapoŕoo kreeposti Koporje kindlus; J narvaa kreeposti Narva kindlus; J ivaŋ kreepostii bašnõd narvõz jo laukõssa Jaani kindluse tornid Narvas juba lagunevad.

kre/esnikka M kriesnikka Al. P -snikka M -šnikka K, g. -esnikaa ristilaps, Al. M ristipoeg крестни/к, -ца; P rissintsä antõ kriesnikalyõ õpõzyõ deŋgaa ampaassi ristiisa andis ristilapsele hõbemündi hambarahaks.

kre/esnitsa ~ -snitsa M, g. -esnitsaa ristitütar крестница; kase on min̆nuu kreesnitsa see on minu ristitütar.

kreeveri vt. kleiveri.

kreiposti vt. kreeposti.

kreńttso vt. krinttso.

krepis/sää: -sä J-Tsv., pr. -än, imperf. -in refl. vastu panna, vastu pidada, (end) tagasi hoida крепиться; kui ni krepissi ent, a parahtaaz viimitee itkõma kuidas ka pidas vastu, aga lõpuks puhkes nutma.

krepit/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J (kohale, külge) kinnitada крепить, прикреп/-лять, -ить; krepit üvässi tšiini kinnita hästi; kuuritsõd oŋ krepitettü raut skopkiikaa tšiin sarikad on kinnitatud raudkobadega.

kreposno/i K, g. -i pärisorjuslik, pärisorjuse крепостной; kreposnoi aikann kõm päivää mõizaza teiᴅ, i kõm päivää kotonna pärisorjuse ajal tegid kolm päeva mõisas (tööd) ja kolm päeva kodus.

kresl/a Lu, hrl. pl. -aᴅ Ränk K M Lu Ra I -õᴅ J-Tsv. 1. laamits, (laiendus)raam (reel, vankril) кресло (дровней, телеги); Lu kreslat teχ́ χ́ ää semperässä, siis saab veittää einää i alkoa, sis kuurma saap tehä lad́d́assi laamits tehakse sellepärast, (et) siis saab vedada heinu ja puid, (et) siis saab teha koorma laiaks; K rattaad õlivad rakkõiza i kreslat päällä vankrile oli hobune ette rakendatud ja raam oli peal; Lu kreslal õllaa kokad i kresla puuᴅ, kresla kokkia on kõlmõᴅ laamitsal on ristpuud ja äärepuud, laamitsa ristpuid on kolm; Lu kresla puu ~ kresla lauta laamitsa äärepuu e. äärelaud; I lait́joo kreslaᴅ ree (laiendus)raam; 2. kelk санки; J talvõll on üvä kresloika liukua talvel on hea kelguga sõita.

kreslapuu (Ränk), pl. kreslapuut Ränk laamit-sa äärepuu e. äärelaud слега крёсел.

kreslaretši J-Must. koriga e. kreslaga regi, kreslaregi розвальни с креслом.

kresnikka vt. kreesnikka.

kresnitsa vt. kreesnitsa.

kres/nõi K L J-Tsv. I -tnõi Lu, g. -nõi risti- крестный; L karjalyõ tuotii kresnõi χot i svätitettii karjaa karja jaoks tehti ristikäik ja õnnistati karja; K I kresnõi χot ~ J kresnõi hoᴅ ~ Lu krestnõi hoᴅ ristikäik.

kŕesti-damka M ristiemand (kaardimängus) крестовая дама (в карточной игре).

krešnikka vt. kreesnikka.

kreššeń/ńa: -ń J-Tsv., g. -ńaa J kolmekuningapäev крещение (праздник); kreššeńńõnn tšävvä jordõnill kolmekuningapäeval käiakse jordanil (= käiakse vett pühitsemas).

krezbinaᴅ I pl. varrud, ristsed крестины; risittiväd lahzõõ, tultii kot̆too, siz õlivat krezbinaᴅ ristisid lapse, tulid (tuldi) koju, siis olid varrud.

kretina vt. greettsina.

kretšina-pää Lu tatrapööris метёлка гречихи.

krien/i J-Must., g. -ii mäda-, mäerõigas [?] хрен [?] (orig.: joku rikkaruohon laji).

kriik/ata J, pr. -kaaʙ J, imperf. -kazi kriiksuda, kääksuda скрипеть; uhs kriikkaaʙ uks kriiksub. – Vt. ka krikisä, krikkoa, kripata, kripisä, kritisä, kräpisä.

kriik/kaa (M Lu), pr. -aʙ M -õʙ Lu, imperf. -kõ 1. kriiksuda, kriuksuda скрипеть; Lu puu kriikõʙ puu kriiksub (tuule käes); 2. vinguda, kiunuda (peoleo kohta) стонать (об иволге); M vihmalintu eez vihmaa räägaʙ; vana rahvaz juoltii ain nii: näd jo taas kriikab vihmaa peoleo vingub enne vihma; vanad inimesed ütlesid ikka nii: näe, juba jälle vingub vihma.

kriim/o P, g. -oo kriimik lehm корова-пегашка.

kriip/ata M, pr. -paan M, imperf. -pazin M = krõõpata; kriippaab ammassa kiristab hambaid.

kriisa vt. krõõsa.

kriisimarja M J-Must. griisimarja ~ griižimarja M griizimarja Lu krõõžmarja I 1. M Lu kukemari вороника (чёрная ягода); 2. näsiniine mari волчья ягода; I krõõžmarja, tožo niku kaunissiɢ [= kauniᴢ], mettsäzä, kõrkaat pehgoᴅ näsiniinemari, samuti nagu punane, (kasvab) metsas, kõrged põõsad.

kriivis/ellä: -ell J-Tsv., pr. -selen: -seen J, imperf. -selin J frekv. ← kriivissää; jo kriivisseeb uuliit, para·iko laukõõb itkõma juba kõverdab huuli, kohe puhkeb nutma.

kriivis/sää: -sä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J kõverdada кривить, с-; oi kui märännessi kriivissi uulõᴅ, niku vazikaa perᴢ oi kui inetult kõverdas huuli, nagu vasika perse.

kriivis/süä J-Tsv., pr. -ün J, imperf. -süzin J kõverduda, kõveraks tõmbuda кривиться, с-; nõsa hoikk riuku pissüü, tämä kriivisüʙ tõsta peenike latt püsti, see tõmbub kõveraks.

kriki/sä M, pr. -zen M, imperf. -zin M krigiseda скрипеть; tämä ain krikizeb niku krikkoja puu tema aina krigiseb nagu kriiksuv puu. – Vt. ka kriikata.

krik/koa M, pr. -oʙ, imperf. -kõ kriiksuda скрипеть; krikkoja puu kriiksuv puu. – Vt. ka kriikata.

kriltts vt. krinttsa.

kriĺttso vt. krinttso.

kriŋge/li P M J -ĺi L M, g. -lii M J rõngik, rõngaskuivik, kringel баранка, бублик, крендель; P tulõt kotuosyõ, värtsikko täünää kriŋgelii i munõi tuled koju, kott täis rõngikuid ja mune; J õsa pool nagla kriŋgeliit osta pool naela rõngikuid; M nõõmma kriŋgelid́d́ekaa tšäitä joomaa hakkame rõngikutega teed jooma; M kriŋgeĺid opõzõõ suuruutta kringlid (on) hobuse suurused; J tšen oŋ kovertõnnu minu raut-kepii kriŋgelissi kes on painutanud minu raudkepi kringli(kujulise)ks?

krint/tsa M -ts J-Tsv. kriltts J-Tsv. krõĺttsa I, hrl. pl. -saᴅ P M Lu Li -sõᴅ J kriltsõᴅ J krõĺtsaᴅ I (trepiga) tuulekoda; välistrepp крыльцо; I eellä krõĺttsaa meillä bõllugõ, a nüᴅ krõĺtsaa teimmeɢ varem meil (trepiga) tuulekoda polnud, aga nüüd tegime tuulekoja; P ühs kõrt isumma krinttsoil tüttäriikaa istume ükskord (tuulekoja) trepil tüdrukutega (isekeskis); Lu troittsan piettii krinttsoi ääres koivuᴅ neli-

pühade ajal peeti tuulekoja ääres kaski; I klas̆siis krõĺtsaᴅ (klaas)akendega tuulekoda; M tšerikoo krintsaᴅ kiriku välistrepp. – Vt. ka klazi-.

krint/tso (M), hrl. pl. -soᴅ M Ra -tsoᴅ Li kriĺttsoᴅ Li kreńtsoᴅ M = krinttsa; Li klazi-

krinttsoᴅ, enne ved́ eb õllu neit. kassen õltii enne krinttsoᴅ, ilma akkunõiᴅ (klaas)akendega tuulekoda, ennemalt neid ju ei olnud. Siin (= meil, meie majal) oli enne tuulekoda, ilma akendeta; Li kane ovat prosto stupeńkaᴅ, kriĺttsoi meil eb õõ see on lihtsalt (väike) trepp, tuulekoda meil (= meie majal) ei ole; M krintsoo trapuᴅ tuulekoja trepp; M krinttsojee viilo tuulekoja (katuse)viil; M tšerikoo krintsoᴅ kiriku välistrepp. – Vt. ka klazi-.

krip/ata M, pr. -paaʙ M, imperf. -pazi krudiseda; kriuksuda хрустеть (о снеге); скрипеть; lumi krippaaʙ lumi krudiseb. – Vt. ka krapisa, kriikata, kriikkaa, krikisä, krikkoa, kripata, kripisä, kritisä, krutisa, kräpisä.

kripi/na K-Ahl. -n J-Tsv., g. -naa J kribin скрип.

kripina-krapina: kripin-krapin Lu J-Tsv. 1. kribin-krabin, rigin-ragin скрип, треск; J või va kuunõll, kripina-krapina tappaaʙ kuula vaid, riginat-raginat jätkub!; 2. kribinal-krabinal раз-раз; Lu tämä kripin-krapin poiᴢ, pani menemää tema kribinal-krabinal ära, pani minema.

kripi/sä M (K-Ahl.) -ssä Lu -ss J-Tsv. -ssa M (Ra), pr. -zen J -sen K-Ahl. -zõn M Ra, imperf. -zin J 1. kriuksuda, kriiksuda, krägiseda; krudiseda скрипеть; хрустеть (о снеге); J uhzõõ sakarõt piäb võita, siiz evät kripiᴢ uksehinge-

(si)d tuleb määrida, siis nad ei kriiksu; Lu rattaat kripissää kaarik kriuksub; M ai ku kripizõvaᴅ stuuliᴅ oi kuidas toolid krägisevad!; M lumi kripizeʙ lumi krudiseb; 2. kriiksutada, krägistada скрипеть; J elka kripiska uhzõka ärge kriiksutage ust (uksega)!; J elä kripis stoolika ära krägista tooliga! – Vt. ka krapisa, kriikata, kriikkaa, krikisä, krikkoa, kripata, kritisä, krutisa, krõpisa, kräkisä, kräpisä.

krippurnenä M nösunina, nösuninaline inimene курносый (человек).

kripsi/ä J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J kriipsutada чёркать. – Vt. ka kripsuttaa.

krips-kraps J-Tsv. krips-kraps цап-царап.

krips/u J-Tsv., g. -uu J 1. joon, kriips черта, чёрточка; lugõ sõna, kummõll oŋ kahs kripsua all loe sõna, millel on kaks joont all; kaze kripsuu veitid vähäize kossa selle joone tõmbasid (sa) natuke viltu; 2. plekk (määrdumisjälg) пятно; vass panid uuvvõ tšiuto pääle, de jo kõig oŋ kripsuiᴢ alles panid uue särgi selga ja juba on kõik plekke täis.

kripsukkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J kriipsuke чёрточка.

kripsut/taa J, pr. -an J, imperf. -in kriipsutada; läbi kriipsutada чёркать; перечёркивать. – Vt. ka kripsiä.

kripsut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. plekitada, määrida пачкать, за-, пятнать, за-; paŋka kraask šutid väĺĺä, a to kripsuttõtt enelles sõvaᴅ pange värvipintslid (käest) ära, muidu plekitate oma riided.

kripu L: kripu krapu menen marjaa rl. kr., kr., lähen marjule.

kristot/taa (M), pr. -an, imperf. -in 1. (lihavõttekombestiku kohaselt öelda üksteisele: „Kristus on üles tõusnud!” ja seejärel suudelda) христосоваться, по-; oomniiz var̆raa jo tullas kolatas taaz uhsõõsõõ kolataᴢ, kane tullas kristottajaᴅ (lihavõtte)hommikul vara juba tulevad koputavad, taas uksele koputavad, tulevad k-jad; 2. (õigeusu kiriku lihavõtterituaali täita Kristuse ülestõusmist kuulutades) провозгла/шать, -сить (в церкви) воскресение Христа; siis pappi nõis kristottam̆maa siis preester hakkas k-ma.

kristuit/taa Kett., pr. -an, imperf. -in = kristottaa.

križovnik/ka (M Kõ) -k J-Tsv. grišovnikka K-Ahl. grižovnik/kõ J -k J-Tsv. krõzovnikka ~ kryzovnikka K grõžovnikka P M Lu kru/žovnikka P J I Ku -šovnikka (Ma) gružovnikka P I, g. križovnikaa M J grižovnika J grõžovnikaa Lu krušovnik̆kaa Ma gružovnik̆kaa I karusmari; karusmarjapõõsas крыжовина; крыжовник; J grižovnikad veel on rohoizõᴅ karusmarjad on veel rohelised; Lu grõžovnikaa õhzad õllaa pisslikoᴅ [sic!] karusmarjapõõsa oksad on okkalised; I gružovnik̆kaa niiglaᴅ karusmarja-põõsa okkad; M pisseeväd niku križovnikaa põõsaaᴅ torgivad nagu karusmarjapõõsad; P gružovnikkaa pyõzaᴢ karusmarjapõõsas.

kri/žuta (P), pr. -šuan P, imperf. -šuzin jära-

da, närida грызть, из-; õrava isup puu ladvaᴢ da krišuaʙ da närip kuuzyõ kärkkiä orav istub puu ladvas ja järab ning närib kuuse käbi-(sid).

kritau/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J krigin, krigistamine скрежет; em või sinu ampajõ kritauss kuunõll ma ei või sinu hammaste krigistamist kuulata.

krita/uttaa Lu -utta J-Tsv. -huttaa Ra (Lu J), pr. -utan Lu J -utõn Lu -hutan Ra, imperf. -utin Lu J -hutin Ra 1. kriiksutada скрипеть; J siäkse kritautit paraiko uss kas sina kriiksutasid praegu ust?; 2. krigistada (hambaid) скрежетать (зубами); Lu mõnikkaal umalikkaal on mokoma plaani, što kritautõb ampaita mõnel joodikul on selline komme, et krigistab hambaid; Lu ampajõkaa kritahutti krigistas hambaid. – Vt. ka kriipata, kripisä, kritaussa, kritisä, krõõpata.

kritaut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← kritauttaa; 1. elä kritauttõõ uss ära kriiksuta ust!; 2. taita on süämis, ku nii kritauttõõb ampait on vist vihane, et nii krigistab hambaid.

kriti/sä: -ssä Lu Li J (Ra) -ss J-Tsv., pr. -zeʙ Lu Li J, imperf. -zi Li J 1. kriiksuda, kääksuda, kriuksuda; krigiseda; krudiseda скрипеть; хрустеть (о снеге); Lu maa kritizeʙ põrand kriiksub; Li uhsi algap kritissä uks hakkab kriiksuma; J veräi kritizeʙ, sakarõd on roossõᴢ värav kriiksub, sagarad on roostes; J kaivoo vipu kritizeʙ kaevuvinn kääksub; J saappugat kritissää saapad kriuksuvad; J taita om pakkõiŋ ku lait́oot kritissä on vist pakane, et reed (= ree jalased) kriuksuvad (teel); Lu ampaad lotizõvaᴅ ja kritizeväᴅ hambad plagisevad ja krigisevad; J liiva kritizeb jalkoin allõ liiv krigiseb jalge all; Lu lumi kritizeʙ lumi krudiseb; 2. nagiseda, naksuda; rudiseda скрипеть (о дереве); хрустеть (в суставах); Lu puu kritizeʙ puu nagiseb; Lu luud alkõvat kritissä luud (= liigesed) hakkavad rudisema; 3. vigiseda, kägiseda пищать; J lahs kritizep tšättšüᴢ laps vigiseb kätkis; 4. krigistada (hambaid) скрежетать (зубами); Ra elä kritize ampaikaa ära krigista hambaid; ■ J ain siä veel kritized elä sa ikka hingitsed veel elada? – Vt. ka krapisa, kriikata, kriikkaa, krikisä, krikkoa, kripata, kripisä, kritaussa, kritauttaa, kritautõlla, krutisa, krõpisa, krõõpata, kräkisä.

kriwe Kr venelane русский.

krivo/i I, g. -i kõver кривой; kase on krivoi, vana, kuhõm meilee mokoma see (pruut) on kõver, vana, milleks meile niisugust.

krok/ata M, pr. -kaan, imperf. -kazin = kroksata; lahsalailõõ krokattii muru saaχχaria lastele naksati tükk suhkrut.

krokod́i/la: -l J-Tsv., g. -laa: -la J krokodill крокодил; ampaat suurõd niku krokod́ilall hambad suured nagu krokodillil.

kroks/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J hammustada, naksata про/кусить, над-; sill om vahvõd ampaaᴅ, kroksaa millõ pähtšem poolõssi sul on tugevad hambad, naksa mulle pähkel pooleks. – Vt. ka krokata.

kromelik/ko Lu, g. -oo Lu = krömelikko; kurpukaz inemin on kromelikko rõugearmiline inimene on kärniline (= kärnilise nahaga).

kromelissi Lu krobeliselt, karvaselt неровно, шершаво; nät ku kromelissi on tehtü se lauta näe, kui karvaselt see laud on tehtud (= hööveldatud).

kromk/a (Ra J), g. -aa = komka; J tassaa vähäize kurasõll kast kromkaa silu veidi noaga seda kamakat; Ra liivaa kromkad on tee pääl liivakamakad on tee peal.

krompik/ko Lu J, g. -oo konarlik неровный, бугристый; Lu krompikko jää konarlik jää. – Vt. ka kompakaᴢ, kromppilikko, krompõlikko.

kromp/pi Lu, g. -ii konar, kühm неровность, бугорок; merell on jää krompõlikko, suurõt krompid õllaa merel on jää konarlik, suured konarad on. – Vt. ka jää-.

kromppilik/ko J-Tsv., g. -oo = krompikko.

kromp/õlikko Lu -likko Ra, g. -õlikoo 1. konarlik неровный, бугристый; Lu oi ku krompõlikko jää, ep saa tširahuttaa oi kui konarlik jää, ei saa liugu lasta; Lu tee on krompõlikko tee on konarlik; 2. krobeline шершавый, шероховатый; Lu kanaa nahka on krompõlikko kana nahk on krobeline. – Vt. ka kompakaᴢ, kromelikko, krompikko, kromppilikko, krömelikko, kärnäkaᴢ, köŋkkelikko.

kroms/saa J, pr. -an J, imperf. -in = kroputtaa; õpõin süüb einää ja kromsaʙ hobune sööb heinu ja krõmpsutab.

kroni vt. kronni.

kroŋkut/õlla J, pr. -tõlõn: -tõõn, imperf. -tõlin frekv. kraaksuma v. kronksuma panna, kraaksutada, kronksutada побуждать (ворон) каркать; ev vahi iḱä varõssõ, epko kronnijõ kroŋkuttõõ rl. ei vahi iga varest ega kronksuta ronki.

kron/ni K M Kõ S Lu Li Ra J I Ku -i (J) Кронни Tum., g. -nii Lu J Ku ronk ворон; I kõõs kronni lentelep, siis pokkoinikka leeʙ kui ronk lendab, siis keegi sureb; M kronni krookaʙ ~ Lu kronni krookiʙ ronk kronksub; J varõsõlõ vaikõaᴅ, a kronilõ kõvat tšippõaᴅ (öeldakse lapsele valu vaigistamiseks:) varesele rasked, aga rongale kõvad valud.

krookaht/aa Lu, pr. -aaʙ Lu, imperf. -ii krooksatada квакнуть; konnaa pääl tallaad i setši krookahtaaʙ vs. (kui) konna peale astud, (siis) seegi krooksatab. – Vt. ka krookkaa, krookkia, krookkua.

krook/ata Li, pr. -kaaʙ Li, imperf. -kazi Li kraaksuda, kronksuda каркать; kronni krookkaaʙ ronk kronksub. – Vt. ka kraakkaa.

krook/kaa M Lu J, pr. -aʙ M Lu -õʙ Lu, imperf. -ki 1. krooksuda квакать; Lu konnad vees krookkõvaᴅ konnad krooksuvad vees; 2. kraaksuda, kronksuda каркать; M Lu kronni krookaʙ ronk kronksub. – Vt. ka kraakkaa, krookata, krookkua.

krook/kia Lu Li -kiaɢ (I), pr. -iʙ Lu Li, imperf. -ki = krookkaa; Lu tševvässä konnat krookkivaᴅ kevadel konnad krooksuvad; Lu kronni issuuz maštii ja nõisi krookkimaa ronk laskus (istus) masti otsa ja hakkas kronksuma; I kronni krookiʙ, kõõᴢ pokkoinikkaa leeʙ ronk kronksub, kui keegi sureb.

krook/kua: kruokkua L, pr. -uʙ, imperf. -ku krooksuda квакать; suoza konnat kruokkuzivaᴅ soos krooksusid konnad. – Vt. ka krookahtaa, krookkaa.

krooĺ/a P Lu kruoĺa P, g. -aa rangipadi e. -pale (nahkkattega polster rangide sisepoolel) хомутина; P raŋkõi pεäll on kruoĺa nahgass rangidel on (sisepoolel) nahast rangipadi e. -pale; Lu süämezä on pehmeä voilokka, pääl nahka, se oŋ krooĺa (rangide) sees (= siseküljel) on pehme vilt, peal on nahk, see on rangipadi e. -pale.

kroo/likka (J-Tsv.) -ĺikk J-Tsv., g. -likaa: -ĺika J küülik кролик; lauttõz on elokkaaᴅ: võdnõᴅ, vazikõᴅ, kroolikõᴅ laudas on loomad: talled, vasikad, küülikud; krooĺika liha on makuᴢ küülikuliha on maitsev.

kroolik/ko Li, g. -oo = kroolikka; emikko kroolikko emane küülik; kulli kroolikko isane küülik.

kroonulaiva Lu sõjalaev военный корабль.

kroo/znata M (Ar. Kett.) kruoznata P (K) -snata Ar. -znataɢ (I) kruuznataɢ I grooznata Lu Li (M J), pr. -snaan Ar. Kett. kruosnaan K P -znaan M -znaa ~ kruuznaa I grooznaan M Lu Li J, imperf. -snazin: kruosnazin P grooznazin Lu 1. norsata храпеть; P elä kruosnaa nii kõvassi ära norska nii kõvasti; Lu tämä ku makkaap siz grooznaaʙ kui ta magab, siis norskab; 2. nurru lüüa мурлыкать; Lu katti grooznaaʙ kass lööb nurru. – Vt. ka kõrisa.

kroovat́ vt. krovatti.

kroowe Kr kõrts корчма.

krop/ata (J), pr. -paan J, imperf. -pazin = krampata; karu urnaʙ ja tšäpäliikaa ain tõmpaap, kroppaab maass tšiin karu möriseb ja aina tõmbab käppadega, krabab maast kinni.

kropil/a M (J-Tsv.), g. -aa: -a J piserdi, piserdamispintsel кропило; M papill õli svätoi vesi ja kropila preestril oli pühitsetud vesi ja piserdi; J pappi kropitõp kropilaka preester piserdab piserdiga.

kropi/na: -n J-Tsv., g. -naa J = krapina; rihepääll kuulup kropin, niku tšenle häülüʙ pööningult kostab krabin, nagu keegi käib.

kropi/sa: -ssa M -ss J-Tsv., pr. -zõn M J, imperf. -zin J 1. krabistada, sabistada, sahis-tada шуршать; J tšenle kropizõp tull lunt müü keegi krabistab tulla lund mööda; 2. krabiseda, krobiseda шуршать; M ku meeᴅ, nämäd jalgaa alla kropizõvad niku pehmiä poduška kui lähed, (siis) nad (= varisenud lehed) krabisevad jala all nagu pehme padi; M mikä lee kropizõʙ miski krabiseb. – Vt. ka krapisa.

kropit/taa: -ta J-Tsv. krapittaa K, pr. -an: -õn J, imperf. -in J (pühitsetud veega) piserdada кропить, окроп/лять, -ить (освящённой водой); K pappi svätoi veekaa krapitti opõzõᴅ preester piserdas hobuseid pühitsetud veega; J pappi kropitõp kropilaka, a kotonnõ kropitõta vitsaka preester piserdab (pühitsetud vett) piserdiga, aga kodus piserdatakse vitsaga.

krops/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan ~ -an J, imperf. -azin: -õzin J haarata, kahmata, krapsata; (kinni) krabada v. nabida хватать, цапать, с-; схватить; kropsõz bärämää kahmas sülle; kropsõs tõizõlt toomuzit tšäess haaras teiselt külakosti käest; minnua kropsõtti tšiin mind krabati kinni. – Vt. ka krapata.

kroput/taa M, pr. -an M, imperf. -in krõmpsutada хрупать (о лошади); opõn kroputab einää hobune krõmpsutab heina (süüa). – Vt. ka kromssaa.

kroš/ittaa Kett. Lu -šittaaɢ (I), pr. -itan Lu, imperf. -itin tükeldada, peenestada, hakkida крошить; Lu krošita maamunat kurasõll tükelda kartulid noaga; I grõbaᴅ kroššitaᴅ hakid puravikud (peeneks).

kroš/šia M Kõ J (Lu) -šiaɢ I groššia P Lu (J-Must.), pr. -in M J grošin P, imperf. -šizin M J groššizin P 1. tükeldada, peenestada, hakkida крошить; J kroši vähäize maamuna suppii tükelda natuke kartuleid supi sisse; M markofkad lõikkazimma, kroššizimma heenossi lõikusime porgandid, hakkisime peeneks; Lu kapussaa krošitaa kapusaa ravval kapsast peenestatakse kapsarauaga; 2. murendada, pudistada размельчать, крошить, рассыпать; J kroši leipää piim-murusõ murenda leiba piimapudisse; J elä kroši leipä ära pudista leiba!; 3. (puid) lõhkuda колоть (дрова); J grošši puita lõhkus puid.

kroššiu/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J pudeneda, mureneda рассыпаться, крошиться; leip kroššiuʙ leib pudeneb; kats ku vana tšivi on kroššiunnu paloissi vaata, kuidas vana kivi on murenenud tükkideks.

kroššivaᴅ M pl. raiekapsas, -kapsad (hapendamiseks) крошеница (рубленая капуста для квашения); meillä kapusat tarkottii kroššivoissi meil raiuti kapsad raiekapsaks.

krot/ta Kett. P Lu Ra J-Must. I -t J-Tsv. Крот-та ~ Кротъ Tum., g. -aa P Lu 1. mutt крот; P krotta johsi maa alõtsyõ mutt jooksis maa alt (läbi); 2. rott крыса; Lu iiri ja krotta on harmaaᴅ, a maamügre on mussa hiir ja rott on hallid, aga mutt on must. – Vt. ka krõõsa.

krotti M I, g. -tii: -t̆tii M mutt крот; I krotti rooitaʙ maata mutt kaevab maad; M nii on kõvii köühä niku krotti maaᴢ ta on nii (väga) vaene nagu mutt mullas; M krot̆tii nõsõttu maa ~ M krot̆tii pesä mutimullahunnik.

krovat/ti K P M S Li J kroovat́ Ke, g. -ii M Li J voodi кровать; P vanall aikaa eb õllu krovattii vanal ajal ei olnud voodeid; Li nütt on krovatti, a ennee õli säntšü nüüd on voodi, aga varemalt oli lavats.

kruga vt. kruuga.

kruga/ta: -t J-Tsv., pr. -an: -n J, imperf. -zin J ringiga ümbritseda [?] (orig.: делать круг; окруж/ать, -ить).

krugĺit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J ümmarguseks teha, ümardada округл/ять, -ить.

krugl/oi Lu -õi Li, g. -oi Lu ümmargune круглый; Lu krugloi petšk õli butkaᴢ kalastus-onnis oli ümmargune (raud)ahi.

krugovo/i Ku, g. -i ringmäng кругопляс, хоровод; krugovoiz laulott́śi ringmängus lauldi.

krups, krupsa vt. ruptsa.

krups/a Lu, g. -aa = krupsu.

krups/aa (Lu), pr. -aʙ Lu, imperf. -i krõmpsuda хрустеть (под зубами); krupsa on neitä luita vassaa, tämä ain krupsap ku süüᴅ krõmpsluu on nende luude vahel (vastas), ta aina krõmpsub, kui sööd.

krupsapuu: krupsõpuu Li (kangaspuude) sälkpuu зубчатый валик (ткацкого станка); a se on krupsõpuu, niitit tullaa siältä läpi aga see on sälkpuu, (lõime)niidid tulevad sealt (sälkudest) läbi.

krups/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J = krupsia; krupsaa puhõõ merkki tee puule märk.

krupsi/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J sälke teha, sälkida, täkkida делать зарубки, насекать; kummõt puut piäb mahaa lass, nee oŋ krupsittu puud, mis tuleb langetada, neile on sälk (märgiks) tehtud; laut oŋ kõik kurasõkaa krupsittu laud on puha noaga täkitud.

krupsit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = krupsia.

krupsit/õlla: -õll J, pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← krupsittaa; elka krupsitõlka ilm süüt uhzõõ piinoi ärge täkkige ilmaasjata uksepiitu; siä kse krupsittõlid lavvaa servää kas sina täkkisid laua serva (ära)?

krups/u Lu, g. -uu krõmpsluu хрящ; luijjee väliz on krupsu, tämä on paĺĺo pehmeäpi ku luu luude vahel on krõmpsluu, ta on palju pehmem kui luu. – Vt. ka krupsa.

krupsõi/n J-Tsv., g. -zõõ J täkkeline, sälguline, hambuline зазубренный.

krupts/i Lu, g. -ii sälk, hammas зарубка, зазуб-рина, насечка; rullapaalikka on kruptsijeekaa vaalikurikas on sälkudega.

krušk, kruška vt. kruuška.

krušovnikka, kružovnikka vt. križovnikka.

kružõva ~ kruuž/yva M -eva (Kõ J) -ava Lu -õvõ J gruuž/evõ Lu J -õvõ J -iva (I), g. kružõvaa M kruužõvaa ~ -evaa J pits кружево; M kok̆kaakaa tehäss kruužyvaa heegelnõelaga tehakse pitsi; Lu pollõl õltii alla kruužavaᴅ põllel olid pitsid all; Lu gruuževõ pannaa silmärätteill, prostinoill pits pannakse (= õmmeldakse) käterättidele, linadele; J lad́d́õd gruužõvõd õmmõltu tšiutoo ihoisõõ laiad pitsid (on) õmmeldud särgi varrukaile. – Vt. ka kruuževo.

kruti/sa: -ssa Li J (Lu) -ss J, pr. -zõʙ Lu Li J -sõb J-Must., imperf. -zi Li J krudiseda, rudiseda хрустеть; Li pakkaizõlla lumi krutizõʙ pakasega lumi krudiseb; J millõ jäsenet krutissaa mul liigesed rudisevad; Lu jäsenet krutizõvaᴅ liigesed rudisevad. – Vt. ka krapisa, kripata, kripisä, kritisä.

kru/toi Lu -utoi J-Tsv., g. -toi: -utoi J 1. J järsk крутой; 2. kõva (kõvaks keedetud muna kohta) крутой (о яйце); Lu piäb õikõ krutoi kanamuna tšihuttaa peab õige kõva (kana)muna keetma.

kru/uga L P (Ra) -ga M J (Lu-Len.), g. -ugaa L P -ga Lu J ring круг; L tüttärikot tetšivät kruugaa tüdrukud tegid ringi (ringmänguks). – Vt. ka müllü-, raja-.

kŕuuk/ka (J-Tsv.), g. -aa haak крючок; õsiŋ ḱruukõd uusiijõ saappõgojõ vart ostsin haagid uute saabaste jaoks. – Vt. ka kokka.

kruukut/taa Ku, pr. -aʙ, imperf. -ti = kukottaa; kukko noisi kruukuttõmmaa kukk hakkas kõketama.

kru/uška M Po Lu I (U P) -ška P Lu (Ränk K-Al. J) -šk J-Tsv., g. -užgaa P Po I -žgaa P J 1. kruus кружка (сосуд); I õlut kruuškajeekaa õli pantul lavõzõllõõ õlu oli kruusidega pandud seinapingile; P miä janoss jõin tervee kruužgaa vettä ma jõin janu pärast terve kruusi(täie) vett; 2. toop (mõõduna) кружка (мера жидкостей); P kõikõõ pienepi paŋkõ on ühesää kruškaa kõige väiksem ämber on üheksa toopi; 3. (kiriku) korjanduskarp кружка для сбора (церковных пожертвований); J lazz kopekk tšerikoo kruškaa lase kopikas (kiriku) korjanduskarpi; 4. postkast почтовый ящик; M tširjad miä lazzin jo kruuškaa ma lasksin kirjad juba postkasti. – Vt. ka õlut-. – Vt. ka kukši, kukšina.

kruuznataɢ vt. krooznata.

kruužava, kruuževa vt. kružõva.

kruužev/o Kõ, g. -oo = kružõva; sis tehäz katokkaniitissä kruuževoᴅ siis tehakse rulli-

niidist pitsid.

kruuževo/i J-Tsv., g. -i pitsiline, pitsidega, pits- кружевной; häülüp kruuževois tšiuttoᴢ käib (ringi) pitsidega särgis.

kruužyva, kruužõvõ vt. kružõva.

kruuti K-Ahl. gruu/ti J -di J-Tsv., g. kruutii: -dii J püssirohi порох; J gruuti pannaa püssüü i droba, piža pannaa päälee püssirohi pannakse püssi, ja haavel, tropp pannakse peale.

kruuti- vt. ka gruudi-.

kruutoi vt. krutoi.

kruuv/i J, g. -ii J kruvi шуруп; proovva, veelko se kõlpaap kase kruuvi selle vintõlõ katsu (proovi), kas see kruvi kõlbab veel sellele vindile; kruuvii võti kruvikeeraja.

kruuvi/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J kruvida завин/чивать, -тить.

kruuvi-piheᴅ J-Tsv. kruustangid тиски́ (с винтом).

krõĺttsa vt. krinttsa.

krõpi/sa (Kett. L), pr. -zõʙ Kett., imperf. -zi L krõbiseda, krõgiseda; nagiseda, ragiseda хрустеть; скрипеть; Kett. krõpizõb ampaiza krõgiseb hamba all; L prakizivaᴅ, krõpizivat kõik siltapuuᴅ ragisesid, nagisesid kõik põrandalauad. – Vt. ka kripisä, kritisä, kräkisä, kräpisä.

krõput/taa M, pr. -an M, imperf. -in krõpsutada, krõbistada хрупать, с-; iiri krõputap saaχχaria hiir krõbistab suhkrut (süüa).

krõšk vt. krõõška.

krõzovnikka, kryzovnikka vt. križovnikka.

kryylos/sa P (M), hrl. pl. -aᴅ M = kliirossi; M kryylosaᴅ, kuza laulaaᴢ altariesine (on kirikus koht), kus lauldakse.

krõõp/ata M, pr. -paan M, imperf. -pazin M krigistada (hambaid) скрежетать (зубами); krõõppaab ammassa krigistab hambaid. – Vt. ka kriipata, kritaussa, kritauttaa, kritautõlla, kritisä.

krõõ/sa ~ -ssa ~ kriisa Lu, g. -zaa: kriizaa Lu rott крыса; hiiri on peeni, a krõõsa on suuri hiir on väike, aga rott on suur; ep piä jutõlla kriisaa, siis sika võtab i süüb omad lahzõᴅ ei tohi rotti (nimepidi) nimetada, siis siga võtab ja sööb oma põrsad (lapsed) ära. – Vt. ka krotta.

krõ/õška Kõ -šk J-Tsv. kryyška M, g. -õžgaa: -žgaa J kryyžgaa M kaas крышка; M astiall on õma kryyška astjal on oma kaas; M tohossa tehtii naappoi; põhja õli puin i puinõ kryyška õli päällä tohust tehti nappu; põhi oli puust ja puust kaas oli peal; J paa mańerka krõšk tšiin pane mannergu(le) kaas peale. – Vt. ka kaasi.

krõõžmarja vt. kriisimarja.

krähzinatt vt. greettsina.

kräki/sä: -ss J-Tsv., pr. -zeʙ J, imperf. -zi krägiseda, ragiseda, raksuda трещать, трескаться; jo mikäle kräkizeʙ juba miski ragiseb. – Vt. ka kripisä, kritisä, krõpisa, kräpisä.

kräksähtä/ässä: -ss J-Tsv., pr. -äʙ J, imperf. -äzi: -äᴢ J praksatada треснуться, по-, хрупнуть; va vähäize painin glazia, a tämä kräksähtääs kahtõõ palaa vaid väheke(se) muljusin klaasi, aga see praksatas kaheks tükiks.

kräms Kr tulekivi кремень.

kränt/tsi J-Tsv., g. -sii J 1. koer, krants собака, пёс; kränttsi üht perä haukuʙ krants haugub ühtesoodu; 2. fig. krants, jultunud inimene (ka sõimusõnana) бесстыдник, пёс (ругательное слово); ann va lahzõlõõ voli, ni kazvotõt kräntsii anna ainult lapsele voli, siis kasvatad (üles) krantsi; tämä, põrku, tõhib minnua kuttsua kräntsissi tema, põrguline, julgeb mind krantsiks nimetada!

kränt/tsü J-Tsv., g. -süü J = kränttsi; siä niku peen kränttsü: tšen ni müütä, aiŋ haukuᴅ sa oled nagu väike krants: kes vaid (läheb) mööda, (sa) aina haugud.

kräpi/sä M, pr. -zeʙ M, imperf. -zi kriiksuda, krägiseda поскрипывать; silta kräpizeʙ põrand kriiksub. – Vt. ka kriikata, kriikkaa, krikisä, krikkoa, kripisä, kritisä, krõpisa, kräkisä.

kräägat/taa M, pr. -aʙ, imperf. -ti = krääkkiä; sorzaᴅ kräägattavaᴅ pardid prääksuvad.

krääk/kaa ~ kŕääkkaa M, pr. -aʙ ~ kŕääkaʙ M, imperf. -ki = krääkiä; sorsa kŕääkaʙ part prääksub.

krääkki vt. rüis-.

krääk/kiä Lu Li J-Tsv., pr. -iʙ Lu Li J, imperf. -ki Li J prääksuda крякать (об утках); Lu Li sorsa krääkiʙ part prääksub; J sorzõt kuzale pehkojõ takann ujuta, krääkkimin litšikkõizõll kuuluʙ pardid ujuvad kusagil põõsaste taga, prääksumine kuuldub lähedal(t). – Vt. ka kräägattaa, krääkkaa.

krääkkä vt. rüis-.

krääkv/a, g. -aa metspart, sinikaelpart кряква.

krömelikko Lu, g. -oo krobeline, kärniline шероховатый, корявый; karstakonna on krömelikko, on niku karstakaᴢ kärnkonn on kärniline, on nagu kärnas. – Vt. ka kromelikko, krompõlikko, kärnäkaᴢ.

kse ~ -kse J-Tsv. kas? (küsiv partikkel) разве, ли (вопросительная частица); kane kse vass tulti kas need alles tulid?; sinu-kse poik on kas (see) on sinu poeg?; grozimiss kse tämä hooliʙ või (kas) tema hoolib ähvardamisest!

kss vt. kiis.

ku K L P M Kõ Po Lu Li Ra J I Ku kuu J-Must. I k Lu J 1. temp. kui когда; Lu veri kakkuja teχ ́ χ ́ ää ku sika tapõtaa verikäkke tehakse, kui siga tapetakse; P ku miez bõlõ kotonn, siz naizikoll on markkinaᴅ kk. kui mees(t) pole kodus, siis on naisel laat; M piäp tšäävettää, ku emä kuoʙ peab poolima, kui ema koob (kangast); J ku kana laulaʙ, se ep tää üvää kui kana laulab, see ei tähenda head; 2. kond. kui если; Lu sutta ku peltšäät siz mettsää elä mee vs. kui hunti kardad, siis metsa ära mine; L ku bõlõ leivälie rissiε tehtü, lemmüᴢ võtaʙ kui leivale pole risti tehtud (= ahju panemise eel ristimärki peale vajutatud), (siis) kratt võtab (ära); M ku eb oomõn, nii oomõtper̆rää kui mitte homme, siis ülehomme; I ku matala kaivo, nii kokalla võtammek kaivossa vee kui on madal kaev, siis võtame konksuga kaevust vett (vee); Lu em miä väzü, ku va siε ei mina väsi, kui vaid sina (ei väsi); J kut [= ku et] hooli, ni miä silt silm-munat kaivom pääss väĺĺä kui sa ei kuula (sõna), siis ma kisun sul silma(muna)d peast (välja); 3. komp. kui, nagu; (just)nagu чем, как; как будто; Lu tšülmä vesi on raŋkapi ku sooja külm vesi on raskem kui soe; Lu tuli tuõb ennemäs ku jürü välk tuleb ennem kui müristamine; M muud ep tee ku ain piippu ampaiᴢ muud ei tee, kui aina piip hambus; J muut miä üvää en saanu mittää, ku ühtee gooŕaa va näin muud head ei saanud ma (elus) midagi, kui nägin vaid üha muret; Lu miä õõn väsünü ku vana õpõn ma olen väsinud nagu vana hobune; J nämäd õllaa ku kahs tilkkaa vettä kk. nad on nagu kaks tilka vett; Lu joožikka taloᴢ on ku katti, puhasap talloa iirissä siil on talus nagu kass, puhastab talu hiirtest; Ra en ku õõ nähnü mittää ma ei ole (just)nagu midagi näinud; 4. kui, kuidas; kuivõrd, küll как; насколько; Lu ai ku vähä oh kui vähe!; M ah ku ilozassi nõizõʙ noor pihuzikko ah, kui ilusasti kasvab noor männik; Lu ai ku päivä räkiteʙ, taitaa leeb jürrüä oi kui(das) päike kõrvetab, vist tuleb äikest; Lu aivoi, ku paisõttu mill tšäsi oi-oi, kuidas mul käsi üles paistetas; Li sinne kõikii ku joostii suipäi kuidas kõik jooksid ülepeakaela sinna; Lu inemin ku on umalikaᴢ, näᴅ, maaᴢ vaaĺaittõõʙ kui(võrd) purjus on inimene, näe, püherdab maas; Lu mill ku on üvä kana, ep piä välliä küll mul on hea kana, ei pea (munemises) vahet; Ra se ku kaĺĺuʙ, kõhalt kurkkua küll see karjub, täiest kõrist; M ku on laihukkõin küll on lahjuke; 5. et, kuna что, так как; Lu kui mill on üvä meeli, ku mill õllaa üväᴅ lahzõᴅ i üvä meeᴢ (kuidas) küll mul on hea meel, et mul on head lapsed ja hea mees; Lu mitä sill on, ku siä õõd ni valkaa mis sul on, et sa oled (näost) nii valge?; Li taitaa katti tšäi, ahjoo kusi, ku ahjo kussu kk. võib-olla kass käis, kusi ahju, et ahi kustus; J miä ku varai algin kalastaa, seltä taitaa kallaa nii suvaan et ma hakkasin varakult kalastama, seepärast vist armastan(gi) nii (väga) kala; 6. kuni до тех пор, пока; M laulamma nii kauvaa ku noorizo eväd mee vällää laulame nii kaua, kuni noored ei lähe ära; ■ J ais siä hullu ku hullu, ved om voho, ebõõ pappi oi sina püstihull (hull mis hull), (see) on ju kits, mitte preester!; J selle tuli surm, jedvaa ku hooguʙ sellele tuli surm, vaevalt hingab; M ahatap kurkku sellällää, muuta ku täm̆mä ääli kuuluʙ karjub täiest kõrist, muudkui tema hääl kuuldub. – Vt. ka ko¹, kui, kuileeʙ, kõõ, kõõᴢ.

-ku Lu ku [sic!] Lu-Len. = -ko; oŋku tämä sinuu paperi kas see on sinu paber?; ootõn eb ku veel alus etsi minua (Len. 277) ootan, kas purjelaev ei otsi veel mind.

kual/la: -l Li kus? где?; a nasto kuall aga kus Nasto on? – Vt. ka kussa², kuza.

kual/ta: -tõ ~ -t Li kust? откуда?; kualtõ siä tuliᴅ kust sa tulid? – Vt. ka kussa¹.

kualt/assaa: -õssaa Li kust alates?, kust peale с каких пор?

kubalikko vt. kupalikko.

kubametr/i (K), g. -ii tihumeeter, ruumimeeter кубометр; kõmtšümmettä kubametria annõttii mettsää kuossi kolmkümmend tihumeetrit metsa anti maja ehitamiseks.

kubik/ka M (Lu-Len.), g. -aa 1. tihumeeter, ruumimeeter кубометр; Lu pooltõissa kubikka talolõ (Len. 282) poolteist ruumimeetrit (küttepuid) talu peale; 2. kuubike, mänguklots, -kivi кубик (игрушка); M dominoo kubikka doominokivi.

kub/lee M -ĺee K M -lie L vist, nähtavasti; võib-olla кажется; может быть; L siä kublie mitäid ed avita millõ sa vist ei aita mind sugugi; M siä kublee läziᴅ sa oled vist haige; M lampaat kubĺee tullas kotoo lambad vist tulevad koju.

kubrik/ka Lu, g. -aa Lu ruhv (purjelaeva meeskonnaruum alumisel tekil) кубрик.

kud́j/u J-Must., g. -uu = kuito.

kud́juk/kõ J-Must., g. -õõ = kuito.

kudra vt. kuudra.

kudri vt. kuudri.

kudr/ua (S), pr. -uʙ S, imperf. -u = kuĺkuttaa; tedret kudruvaᴅ tedred kudrutavad.

kudrut/taa M (Kett. K-Ahl.), pr. -aʙ M, imperf. -ti 1. kudrutada (tetrede kohta) токовать (о тетеревах); M näe, jo tedret kudruttavaᴅ näe, juba tedred kudrutavad; 2. kõketada (kana v. kuke kohta) клохтать, кудахтать (о курице, петухе); M kana kudrutaʙ, kutsup põippõita kana kõketab, kutsub tibusid; M kukkõ kudrutaʙ, kutsup kan̆noo kukk kõketab, kutsub kanu. – Vt. ka kokottaa, kokuttaa, kruukuttaa, kukuttaa, kuĺkuttaa.

kudut/taa: -taaɢ I, pr. -an, imperf. -in kõditada щекотать; siä eläk kudutaɢ min̆nua kailanalla, miä peltšää sa ära kõdita mind kaenla alt, ma kardan (kõdi).

kue vt. kuõ¹.

kuh/a Lu Li, g. -aa 1. Li koha, kohakala, murd. sudak судак; 2. Lu linask линь; kahs kuhhaa kaks linaskit.

kuhakala Lu = kuha.

kuhan K-Al. Lu Li kui, kui juba; kui vähemalt; если, коль скоро, бла́го; Lu kuhan on luvattu, niku tootu kui (juba) on lubatud, (siis on) nagu toodud; K slau bohu, kuhan saimma, mitä piti, müö emmä muuta i tahotši (Al. 15) tänu jumalale, kui juba saime, mida oli vaja, meie muud ei tahagi; Ra rappaan tšäekaa, kuhan vävü on üvä löön (tütre pahandamistele) käega, kui vähemalt väimees on hea.

kuhark/ka Kõ -a Li (J) -õ J-Tsv., g. -aa Li J köögitüdruk кухарка; J näpisseep to goorniškoitõ to kuharkaa näpistab kord toatüdrukuid, kord köögitüdrukut; Kõ kuharkkan õlin olin köögitüdrukuks.

kuhe vt. kuhõõ.

kuhi vt. ruĺĺa-.

kuhil/a Kett. K M S I (Pi Ke J) kuχila (R), g. -aa S = kuhilaᴢ; S sion vihgoᴅ, i kuhilaa sis paan seon vihud, ja siis panen hakki; R kuχilaa pantii kaχtšümmed viiz viχkoa hakki pandi kakskümmend viis vihku; S kuhilat kuivõas põlloll kahs kõm nätelia hakid kuivavad põllul kaks-kolm nädalat; M mäelt mäkättäjä. kuhila (Set. 17) mõist. mäelt määgija? – (Vilja)hakk. – Vt. ka kagra-, lina-, nisu-, rüis-, tõuko, õzra-.

kuhila/alla: -lla Li adv. hakis (наречие в форме ад-а от kuhilaᴢ); rüis seizop kuhilalla rukis seisab hakis.

kuhila/allõ: -llõ Li kuilall Lu adv. hakki (наречие в форме алл-а от kuhilaᴢ); Li rüiz on pantu kuhilallõ rukis on pandud hakki; Lu lina revitää, siotaa roivail, sis pannaa kuilall kuivamaa lina kitkutakse, seotakse kubudesse, siis pannakse hakki kuivama.

kuhil/aalta: -altõ Li adv. hakist (наречие в форме абл-а от kuhilaᴢ); kuhilaltõ saab võttaa poiz õpõzõllõ i toovva kottoo hakist saab (viljavihud) tõsta (võtta) vankrile (hobusele) ja tuua koju.

kuhila/ᴢ K P M Kõ Li Ra -s Ränk kuil/aᴢ Lu J I -õᴢ Lu, g. kuhilaa K M Li Ra -aa Lu J I (vilja-, lina-)hakk скирда, копна (зерновых, льна); K pannaas kuhilaad nurmõõsõõ tehakse hakid põllule; Lu kõlmõtšümmet kõlmõd vihkoa pantii kuilaa, kõlmõttšümmet pantii allõ i kõlmõssa tehtii pää kolmkümmend kolm vihku pandi hakki, kolmkümmend pandi alla ja kolmest tehti pea; P nüt kuhilaas pitääss kahtšümmet viiz vihkua nüüd pannakse hakki (peetakse hakis) kakskümmend viis vihku; M kuhilaat tehäz viisitšümmenii vihgaa hakid tehakse viiekümne vihu kaupa; J tuõb viiχkura, viskaap kõik kuilaaᴅ maaha tuleb tuulispea, ajab (viskab) kõik hakid ümber (maha); Lu õzra kuilaᴢ odrahakk; Lu rüis kuilaᴢ rukkihakk; Lu eestä pannaa lina roivaal, siis pannaa kuilaasõõ algul seotakse (pannakse) lina kubusse, siis pannakse hakki. – Vt. ka kagra-, lina-, rüis-, õzra-. – Vt. ka kuhila, kuhjala, kuhjalaᴢ.

kuhj/a Kett. Ränk K-Ahl. L P M Kõ Lu Li Ra J I (Ja-Len.) -õ Lu J Кугья Tum., g. -aa Kett. L M Lu J I 1. (heina)kuhi стог; M piäb nõisa kuhjaa tetšemää, einäd on valmiiᴅ, muuta ku saap panna kuhjaa peab hakkama kuhja tegema, hein(ad) on valmis, muudkui võib panna kuhja; Lu nõizõmma kuhjaa loomaa: naizelokad mennää kuhjaa pääl, meezelokad annõtaa aŋgolla hakkame kuhja looma: naised lähevad kuhja otsa, mehed annavad hanguga (üles); L kuhjaa pεälie tehtii risiᴅ, etti nõd́d́at, parad eväd võttaiss (valmis) kuhjale tehti ristid (peale), et nõiad, kratid ei võtaks; M kuhjaa põhja tehäz raakolaissa ~ J kuhjaa lava tehhä raa-gõss kuhja lava (põhi) tehakse okstest; J kuhjaa pesä kuhja põhi (pesa); Kett. M kuhjaa varraᴢ kuhja varras; J kuhjaa tukk kuhja tipp (kuhja varda otsa seotud heinatuust); J kuhjaa põhja (äraveetud) kuhja ase (= heinajäänused kuhja laval); 2. Kett. viljahakk копна зерновых; 3. kuhi (liiaga täitmisel) куча, лишек, надбавка; Lu asu on täünä, elä vala kuhjaa anum on täis, ära vala kuhja (peale); M nüd mätti kuhjaakaa nüüd toppis kuhjaga (täis); M nüd jo pani kuhjaakaa nüüd pani juba kuhjaga; J kuhjaa pääkaa kuhjaga, hunnikus. – Vt. ka einä-, kulo-, õlki-.

kuhjaalava (Ku) kuhja lava (heinakuhja põhi) стоговище, подстожье; siz joonitteli kevväittää kuhjaalavoit müütällᴀ̈ pärevakaakaa korjaamas heiniit siis jooksis kevaditi peergkorviga mööda kuhjalavasid ja korjas heinu. – Vt. ka kuhjalava.

kuhjaa-varr/aᴢ: -õᴢ J-Tsv. = kuhjariuku.

kuhj/akkõin: -õkkõin J-Tsv., g. -akkõizõõ: -õkkõizõõ J (heina)kuhjake стожок; slau boohu, tänävä sai loovv kahs kuhjõkkõiss tänu jumalale, täna sai luua kaks kuhjakest.

kuhjal/a Po (J), g. -aa Po = kuhilaᴢ; J pannaa kõlmõtšümmed viχkoa kuhjalaa, i neltšümmeᴅ pannakse kolmkümmend vihku hakki, ja nelikümmend(ki).

kuhj/alaᴢ: -alas Ränk -õlõᴢ J-Tsv., g. -jalaa: -jõlaa ~ -jõla J = kuhilaᴢ; J jõka kuhjõlõz on kuuštšümmet, kahõsatšümmed vihkoa iga hakk on kuuskümmend (kuni) kaheksakümmend vihku; J põllolõ veel jäi kahs kuhjõlõss põllule jäi veel kaks hakki.

kuhjalava Lu = kuhjaalava.

kuhjapääkaa: kuhjapää-kaa J-Must. kuhjaga с надбавкой, с лихвой.

kuhjariuku I kuhja varras стожар; tšehspaikkaza õli kuhjariuku keskpaigas oli kuhja varras. – Vt. ka kuhjaa-varraᴢ.

kuhj/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J kokku kuhjata соб/ирать, -рать, валить, с- в кучу; kuhjõtka kõik kokkoo mitä kuss levvett kuhjake kõik kokku, mida kus(kil)t leiate.

kuhn/i L M J (Kõ) kuuhni Lu, g. -ii J köök; laevaköök, kambüüs кухня; камбуз; M azõkaappi seizoʙ kuhniᴢ nõudekapp seisab köögis; Lu laivaz on kuuhni laevas on kambüüs. – Vt. ka köökki.

kuhnikuraᴢ Lu kööginuga кухонный нож.

kuhoo vt. kuhõõ.

kuhs vt. kuusi¹.

kuhskümment vt. kuuštšümmettä.

kuh/õiᴅ K L P Kõ-Len. J kuh̆hõiᴅ M Kõ I -hõiᴅ Li I 1. kuhugi, kusagile куда-нибудь, куда-то; Kõ meen kuh̆hõiᴅ lähen kuhugi; I tätä viitii kuhhõiᴅ kaugaᴢ ta viidi kuhugi kaugele; 2. (ei) kuhugi, (ei) kusagile никуда; J tämä on nii koirissunuᴅ, kuhõid ep kõlpaa ta on nii hukka läinud, kuhugi ei kõlba; P tämä on minuu tšäsiiᴢ, ep kuhõid mene ta on mul käes (minu käes), kuhugi ei lähe (ära); I emä ep tšäünnük kuhhõiᴅ ema ei käinud kusagil. – Vt. ka kuhõõ, kunnõ².

kuh/õitkaa: -hõitkaa Lu = kuhõõkaa; ellää piäʙ, päiviissä et pakkõõ kuhhõitkaa elada tuleb, (oma elu)päevade eest ei põgene (sa) kuhugi.

kuhõlᴅ Lu: kuhõlt poold õli tuuli, sinne poolõõ pantii varjo kustpoolt oli tuul, sinnapoole pandi vari (ette).

kuhõni Ra = kuhõõ-leeʙ; pääsko kannab nokaakaa maat kuhõni üles katoo viiloo, seinää päälee pääsuke kannab nokaga mulda (= muda, savi) kuhugi üles katuseviilu (alla), seina peale.

kuhõ-nibud́ Li = kuhõõ-leeʙ; akanikko sara-jaa kuhõ-nibud́ dali õvvõõ tehtii aganik tehti kuhugi küüni või (sise)õue.

kuhõᴢ K kuhu siis? куда же?; kuhõs siä meeᴅ kuhu siis sina lähed?

kuh/õõ Kett. K U P M Kõ S Lu Li Ra J -yõ L kuh̆hõõ M -hõõ Po Lu kuχχõõ Lu -õ K M Kõ Po Lu Ra J I -e R-Eur. R-Lön. kuõ M J -õõɢ I -õɢ I (vdjI) -õgõ I -oo Ku 1. kuhu? куда?; L lintu, lintu, kuhyõ lentεäᴅ rl. lind, lind, kuhu lendad?; Lu kuhõõ kõrjazit tširvee kuhu (sa) kirve peitsid? M kuh̆hõõ hartšuusõõ on vajaa sfjoklaa kuhu toitu (= millise toidu sisse) on peeti vaja?; Lu kuhõ poolõ lähen nüte (Must. 158) kuhupoole nüüd lähen?; 2. adv. kuhu куда; S kuhõõ niitti johzõʙ, se on värttenä kuhu niit jookseb, see on värten; Li sõpa-astiad õlivad ümmärkõizõᴅ, kuhõõ pantii sõvaᴅ rõivatünnid, kuhu pandi rõivad, olid ümmargused; M menin sinne, kuhõ troppa vei läksin sinna, kuhu rada viis; Lu tšeeli veep kuhõõ tahoᴅ vs. keel viib, kuhu tahad; I eläm mättäük kuhõg ep piäge ära roni (sinna), kuhu pole tarvis; M näd nii õli äp̆piä, etti en täätännü, kuh̆hõõ silmät panna näe, nii oli häbi, et (ma) ei teadnud, kuhu silmi peita (panna); I tšem mettsää meeʙ, tšen kuhõõɢ meeʙ kes läheb metsa, kes kuhu läheb; J kuhõ õnni laŋkõõʙ kuhu liisk langeb (kuidas õnne on); I tämä viiʙ meet tääk kuhõõɢ ta viib mine tea kuhu; J miä meen hot́ kuhõõ, miä em peltšää mittäiᴅ ma lähen kuhu tahes, ma ei karda midagi; Lu tämä kuhõ ni meneʙ, täll ain on õnni kuhu iganes ta läheb, tal on ikka õnne; vdjI en tääk kuhõs saaɢ ma ei tea, kustsaadik; 3. kuhugi, kusagile куда-нибудь, куда-то; Lu siä ku meet kuhõõ, katso peräl kui sa lähed kuhugi, pane tähele (vaata järele); I kuhõl lee staruh kazell aikaa meni rihenn et̆tee vanaeit läks sel ajal kusagile esikusse; J paaŋko miä tširja lavvõlõõ vai kaappi. – ühs kõik, kuhõ ni paa kas ma panen raamatu lauale või kappi? – Ükskõik, pane kuhugi; J kuhõ ni buit on kõrjuttõnnu kusagile on peitnud; 4. (ei) kuhugi, (ei) kusagile никуда; Lu mikä kuhhõõ ep kõlpaa, se on χlaamu mis kuhugi ei kõlba, see on rämps; Lu em mee kuhhõõ ma ei lähe kuhugi; 5. milleks к чему? зачем?; M no joonittõõp koira, ni kuhõ tälle nii pittšä, ümper kot̆toa noh, koer jookseb, siis milleks talle nii pikk (kett), (et) ümber maja (joosta); J kuhõõ maata kukkaizõllõõ rl. milleks maad lillekesele?; I kase on krivoi vana, kuhõm meilee mokoma see (pruut) on kõver, vana, milleks meile niisugust. – Vt. ka kojo-. – Vt. ka kuhõiᴅ, kuhõitkaa, kuhõni, kuhõ-nibud́, kuhõõ-leeʙ, kuhõõtši, kunnõ².

kuhõ/õkaa Lu Li -kaa Lu (ei) kuhugi, (ei) kusagile никуда; Lu tüü kuhõõkaa ette jovvu, sää tuõp pääl te ei jõua kuhugi, torm tuleb peale; Lu inemin omassa tavassa eʙ mee kuhõõkaa inimene ei pääse iseenese eest (oma ise-

loomust) kuhugi; Li koira-marja-puus kazvovad musad marjat, kummat kuhõõkaa evät kõlpaa paakspuul kasvavad mustad marjad, mis kuhugi ei kõlba. – Vt. ka kuhõiᴅ, kuhõitkaa, kunnõ².

kuhõõ-leeʙ Lu kuh̆hõõlee M kuhõ/lõʙ P -lee ~ -le J -leeɢ ~ -lleeɢ ~ -ĺĺeeɢ I kuhugi, kusagile куда-нибудь, куда-то; Lu ku viinaa kuuli, siz ep pantu kalmojõõ, a pantii kuhõõ-leep kaukõõsõõ mettsää kui (keegi) suri viina kätte, siis ei maetud (teda) kalmistule, vaid maeti kuhugi kaugele metsa; I kuhõlleeɢ mennüüᴅ tüttäreᴅ, ep kuuluɢ näitä tütred on kusagile läinud, neid ei ole kuulda. – Vt. ka kuhõiᴅ, kuhõni, kuhõ-nibud́, kuhõõ, kuhõõtši.

kuhõõpoolõõ Li J kuhõppuolõ L kuhupoole? куда? в какую сторону?; J kuhõõpoolõõ siä meeᴅ kuhupoole sa lähed?; L kuhõppuolõ vei kuhupoole (ta) viis? – Vt. ka kuippäi, kunnõpoolõõ.

kuhõ/õssaa Li -ssaa J-Tsv. kuh̆hõõssaakk I kustsaadik? kuhumaani? kui kaua? докуда? до каких пор?; I kuh̆hõõssaakk lüütii neemiä kustsaadik niideti luhtadel?; J kuhõssaa siä tahod minnua saatta kui kaugele (kuhumaani) sa tahad mind saata?; J kuhõssaa piäp sinnua ootõll kui kaua peab sind ootama?

kuhõõtši Li = kuhõõ-leeʙ; tšülä põlõtõttii i kõig eläjeᴅ mentii tšen kuhõõtši küla põletati (maha) ja kõik elanikud läksid (laiali), kes kuhu(gi).

kui K R U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku Kr Куй Pal.2 K-reg.2 1. temp. kui когда; M kui porotšellä algab elkottsaa, siz lehmällä on samõi paras piimäaika kui kullerkupp hakkab õitsema, siis on lehmal kõige parem piimaaeg; K šuppulehtua paat pähää, kui päätä vaivattaaʙ kobrulehti paned pähe, kui pea valutab; L leivää murut kui lavvalyõ jäiväᴅ, kopitõttii dai süötii kui leivaraasud jäid lauale, (siis) korjati (kokku) ja söödi (ära); 2. kond. kui если; Lu kui emä on pagan, nii tütär onõ pagan kui ema on räpane, siis on (ka) tütar räpane; Lu jalka kui platsab nii suu matsaʙ vs. kui jalg tatsub, siis suu matsub; 3. komp. kui, nagu чем, как; K miä õlõn noorõpi kui med́d́ee mind́a ma olen noorem kui meie m. (= vennanaine v. mehe vennanaine); Kõ juõlla on kerkiäp kui tehä öelda on kergem kui teha; K senell väliä nuorikkõ viiäs taaz lavvaa tagaa senell samall muodalla kui õhtagonatši selle vahepeal viiakse mõrsja taas laua taha samaviisi kui õhtulgi; Lu õli kui tarviz inemin, a nüt ep tappaa oli inimene, nagu vaja, aga nüüd on puudulik; M tein kui täm tšähsi tegin, nagu ta käskis; 4. kui? как?; Lu kui paĺĺo lastia onõ laivaza kui palju lasti on laevas?; Li kui vana siε õõᴅ kui vana sa oled?; J kui kaugaa siä siäll käpälöiᴅ kui kaua sa seal koperdad?; 5. adv. kui, kui(võrd), kui (tahes) как, сколько, насколько; Lu mittää, kui pittšä se rihma onõ mõõda, kui pikk see köis on; Lu kui pittšä nii lad́d́a kk. kui pikk, nii lai (= üht asja võib teha nii või naa); Lu J oi kui kaukaa makazin oi kui kaua (ma) magasin; J pajatab neilee, kui üvii laulotaa škouluza räägib neile, kui hästi lauldakse koolis; J kui tarkk tämä ni õlko … kui tark ta ka poleks …; M õlkoo vaikka kui ahaᴢ el̆lää, ain piäʙ sop̆pia olgu või kui (tahes) kitsas elada, ikkagi tuleb (omavahel) sobida; 6. kuidas? как?; K kui millõ mennä kattilallõ kuidas ma saan Kattilale?; J kui sinnua kutsutaa kuidas su nimi on (kuidas sind kutsutakse)?; Li kui sillõ aźźaᴅ kuidas sul läheb (kuidas sul asjad on)?; Lu kui eläᴅ ~ kui võiᴅ kuidas (sa) elad?; Lu kui on tervüᴢ ~ kui õõt terve kuidas (su) tervis on?; L kui nii kuidas nii(viisi)?; J kui viisii kuidas(viisi)?; 7. adv. kuidas как; J kui tšülveᴅ, nii lõikkaaᴅ vs. kuidas külvad, nõnda lõikad; L miε juttyõn, kui millõ altiaᴢ näüttii ma räägin, kuidas mulle haldjas end ilmutas; Kõ kui sill bõõ äp̆piä, siε õlõd elähtännü ineehmiin kuidas sul pole häbi, sa oled (ju) elatanud inimene; Po mǜö emmä tää, kui nùorõt tahtovaᴅ meie ei tea, kuidas noored tahavad; J kui puutuʙ kuidas juhtub; K tšen kui antõ kes kuidas (= kui palju) andis; Lu õlin, kui siiᴢ olin (muidugi), kuidas siis (teisiti); P kui miε n idgõ kuidas ma ei peaks nutma (ei nuta); 8. kuidas ka как ни, хоть как; M kui ep tahtonnu mennä, aintaki pantii kuidas (ta) ka ei tahtnud minna, ikkagi pandi (lapsehoidjaks); M miä tätä kui tšüsüzin kultazilla sõnolailla, ep täm tahtonnu kuulõta kuidas ma teda ka ei palunud (kuldsete) sõnadega, ei tema tahtnud kuulata; J jo kui viittä tšüsüzin, jot eb jõisõiz viina, vai siis tämä hooliʙ kuidas (kuidaviisi) ka olen juba palunud (palusin), et ta ei jooks viina, (aga) või siis tema hoolib; Lu tätä kui ni praavitõttii, tämä aintaki kooli kuidas teda ka ei ravitud, ta suri ikkagi; 9. (kuidas, kuivõrd) küll как, насколько; Lu kui mill on üvä meeli, ku mill õllaa üväᴅ lahzõᴅ i üvä meeᴢ (kuidas) küll mul on hea meel, et mul on head lapsed ja hea mees; ■ J sõtameeᴢ juttõõʙ: elä tuskaa, kui praavitan sõdur ütleb: ära kurvasta, küll (ma) parandan ära; P tšüläzä õli kõlmõss tšümmeness kui neĺĺä tšümmiessaa taloi külas oli kolmkümmend kuni nelikümmend talu (kolmekümnest kuni neljakümneni talusid); J elka peĺĺetka mittäit, avo·ś kui ni buit saamm läpi ärge kartke midagi, ehk saame kuidagi läbi; M sis muuta kui tšedrääᴅ siis muudkui ketrad; L kui mõnõlt virstalt tulõʙ õige mitme versta tagant tuleb; J süntükoo sinuu tahtos nii taivaaza kui maa päälä (Must. 156) sündigu sinu tahtmine nii taevas kui (ka) maa peal. – Vt. ka kojo-, niin-. – Vt. ka ko¹, ku, kuinii, kuippäi, kuissaaʙ, kuiᴢ, kuitši, kõõ, kõõᴢ.

kuibõ K L kuidas vaid, kui vaid как бы; K tüttäred nii vahtivad kuibõ saisõissi tältä vargassaa se luzikka (Al. 20) tüdrukud nii valvavad, kuidas vaid saaksid temalt varastada selle lusika; ■ L kuibõ, kuibõ, miε en õlõ kuiva puu k., k., mina ei ole kuiv puu.

kui/kaa Lu Li -ka Lu -kkaa Li (ei) kuidagi никак; Lu nämä häilüziveᴅ i kuikaa poiz evät pääze nad ekslesid ringi ega pääse(nud) kuidagi (metsast) välja; Lu nõkipääd õllaa tšesänizuᴢ, sitä kuikaa vällää et saa nõgipead on suvinisus, seda ei saa (sa) kuidagi välja; Lu maarjakoivu on blägikko süämeᴢ, tätä kuikaa lõhtši et saa maarjakask on seest kõva, seda ei saa (sa) kuidagi lõhki; Li ühs tüttö jäi niku läsivässi, ep kuikaa praaviunnu üks tüdruk jäi nagu haigeks, kuidagi ei paranenud; Lu nii kallis kuikaa eb või õlla nii kallis ei või kuidagi olla; ■ Lu seneekaa et saa, kuikaa päi t saa aikoo, kumb om pagan sellega (sa) ei saa, kuidagiviisi (sa) ei saa (= ei tule sellega) toime, kes on tige; Lu kuikaa viisi (ei) kuidagiviisi. – Vt. ka kuinii, kuiniiᴅ, kuitši.

kuilas/saa: -saaɢ I, pr. -an, imperf. -in (viljavihke) hakkidesse panna ставить снопы в скирды или в копны; tšümmee vihkoa paammaɢ, kuilaat tiimmäɢ, kuilasammaɢ kümme vihku paneme (kokku), teeme hakid, paneme (vihud) hakkidesse.

kuilaᴢ vt. kuhilaᴢ.

kuil/eeʙ M -ee Li -ie J -e Li J I 1. kuidagi как-то; I kuile niin pannas sõrmõᴅ vot päivüüseeɢ i vaataʙ ii voᴅ tääʙ paĺĺo on aika kuidagi nii pannakse sõrmed, vaat, päikese(paiste)sse, ja (siis) vaatab ja, vaat, teab, palju kell on; 2. (just) nagu как будто; J vihottumin jo kuile alki alõnõss põletik hakkas juba nagu alanema; J akanõiss leipä kuile ep tahtau süüvve aganaleiba pole (just) nagu tahtmist süüa; 3. millegipärast почему-то; J jo mõnt kõrta ahassõlin, de ain kuile ebõõ mukka juba mitu korda olen teinud kitsamaks, aga ikkagi millegipärast ei sobi; Li tšen ajõttii pois tüüssä, siiz nagrõttii: sillõ kuilee annõttii jo napakakku siältä kes aeti töölt ära, siis (seda) naerdi: sulle anti sealt millegipärast juba lõpuarve; 4. vist наверно; Li takaväljää tšülää kõhall siin püüvvettii, kuile kahõõ nootaakaa siin püüvvettii Tagavälja küla kohal (Lauga jõel), seal püüti (nootadega), vist kahe noodaga püüti seal; J kane oonõõd oŋ kuile vähäize kõrkusõttu neid hooneid on vist väheke tõstetud. – Vt. ka ku, kuinibuit, kuinii, kuiniiᴅ, küblee.

kuilõᴢ vt. kuhilaᴢ.

kuimõn/ta: -ᴅ M kui-mõnᴅ Lu (õige) mitu сколько, несколько, (как) много; M õli paĺĺo kal̆laa, kuimõnt kõrtaa piti tulla kor̆riikaa rantaa oli palju kala, mitu korda pidi ruhega randa tulema; Lu siäll gruntill on kui-mõnt talloa seal g-l (= külast eemal asuval maa-alal) on (õige) mitu talu.

kui/n J-Tsv., g. -zõõ J kuine, kuu- месячный; kuin palkk om peen kuupalk on väike.

kuinibuit J-Tsv. kuidagi как-нибудь; veel kuinibuit mahut kase riiss kottii mahuta veel kuidagi see asi kotti. – Vt. ka kuileeʙ, kuiniiᴅ.

kuin/ii: -i Lu Li J 1. kuidas ka как ни, хоть как; J ampaad mitäle nõisti murtuma, kuini harin hambad hakkasid millegipärast murduma, kuidas ka (neid) harjan (harin); 2. (ei) kuidagi никак; Li kui sinnua kutsutaa. – ep kuini kuidas sind kutsutakse? – Ei kuidagi; 3. kuidagi, kuidagiviisi как-нибудь; Li hot́ tätä i bõlõ, no miä kuinii saavutõn sillõ kuigi seda (asja) ei olegi (= polegi saadaval), aga ma hangin sulle kuidagiviisi. – Vt. ka kui.

kui/niiᴅ U M Lu I -n̆niiᴅ I -niᴅ M J 1. (ei) kuidagi никак; Lu em pääze kuiniid menemää (ma) ei pääse kuidagi minema; M eglee tämä õttsi minussa õhsõi, kuinid ep saanu, mizessä tarttua kk. eile noris ta minuga tüli (otsis minult oksi), kuidagi ei leidnud (saanud), millest kinni hakata; J ep saa kuinit päi kottoa pittää (ta) ei tule kuidagi majapidamisega toime; 2. kuidagi, kuidagiviisi как-нибудь; I piäʙ mennäɢ kuiniiᴅ kotto tuleb kuidagi koju minna; I kuiniiᴅ tii i läh̆hee poiᴢ kuidagiviisi teen (töö lõpuni) ja (siis) lähen ära. – Vt. ka kuikaa, kuileeʙ, kuinibuit, kuinii, kuitši.

kuippäi Li J I 1. kuidas? kuidaviisi? как? каким образом?; Li kuippäi siä joutuzit tänne kuidas sa siia sattusid?; I kuippäi siä veiᴅ kuidaviisi sa viisid (härja minema)?; 2. adv. kuidas, kuidaviisi как, каким образом; Li sis kusspoolta algõttii tõmmõtõ, lopult vai algult, kuippäi õli lofkopi tõmmõtõ siis kustpoolt hakati (võrke välja) tõmbama, lõpust või algusest, kuidas oli mugavam tõmmata; 3. kuhupoole куда, в какую сторону; J kuippäi tšähzit pöörähtäss kuhupoole käsid pöörata? – Vt. ka kuhõõpoolõõ, kui, kunnõpoolõõ.

kuissaaʙ Lu kuidas как; kuissaab jutõlla kuidas öelda. – Vt. ka kui.

kuiᴢ K (kuidas) küll как, насколько; kuis se õli üvä küll see oli hea. – Vt. ka kui.

kuito Li (Ra), g. kujjoo [?] (lina)kiud волокно; Ra sis kui on valmiz erotap kuitoa, sis võtõtaa maass vällä siis kui (lina) on valmis, eraldab kiudu, siis võetakse maast üles; Li lina kuito linakiud. – Vt. ka kud́ju, kud́jukkõ.

kuitsik/ko K-Ahl., g. -oo kutsikas щенок. – Vt. ka koiraa-poika, koirapoika.

kuitši Lu J 1. (ei) kuidagi никак; J kahõ arvokaa inimizekaa kuitši et saa kokkoo otsustusvõimetu (kahe aruga) inimesega ei saa (sa) kuidagi kokkuleppele; 2. kuidas как; Lu kõns kuitši kuidas kunagi. – Vt. ka kui, kuikaa, kuinii, kuiniiᴅ.

kuitt/aa Ja-Len. -a Lu-Len. kuuviisi, kuukaupa, kuuti помесячно; Lu palkka onõ kuitta (Len. 282) palk on kuuviisi; Ja siis tämä minnua võtti kuittaa. palkkaa mille viis rubĺaa kuulla (Len. 235) siis võttis ta mind (tööle) kuuviisi. Palka (maksis) mulle viis rubla kuus.

kui/va Kett. K L P M Kõ Lu Li Ra J I Ku (R-Eur.) -v S Lu J, g. -vaa K L M Kõ Lu J Ku 1. kuiv сухой; Kõ võtti kuivassa vihassa lehtoi võttis kuivast vihast lehti; Lu kuiva leipä suu reviʙ vs. kuiv leib rebib suu (katki); Lu kuiva bugra sooza on soosaari kuiv küngas soos on soosaar; Lu kajaga tuõb rantaa, kuival maall, se tääp tormia (kui) kajakas tuleb randa, kuivale maale, see ennustab tormi; Kõ kõõs sööʙ mit̆täiᴅ kuivaa, siz ikotaʙ kui sööb midagi kuiva, siis luksub; Ra tõin lanttu on kuiva, a tõin on vesikaᴢ üks (teine) kaalikas on kuiv, aga teine on mahlane; S meńńä voonn bõllu vihmaa, kuiv õli möödunud aastal polnud vihma, oli kuiv; J viska bruuss lävennala, kuivõp rihee tull viska plank läve ette, (on) kuivem tuppa tulla; Lu võdra eläʙ veez i mettsäᴢ, kuival i veeᴢ saarmas elab vees ja metsas, kuival ja vees; Lu soo siäl, soo tääl, kuzaa bõõ kuivaa kk. (vaese inimese elu kohta öeldakse:) soo seal, soo siin, kuskil pole kuiva; J uupõkkaat peettii tšezällä, kuivall aikaa u-id (= pastlataolisi naistejalatseid) kanti suvel, kuival ajal; Lu meilä on kuiva pakkain, siiz on sirka ilma meil on kuiv pakane, siis on selge ilm; Kõ kuiva suvi kuiv põuane suvi; Lu on kuiva süüglä i märtšä süüglä on kuiv konnasilm ja märg rakk; Lu kuivad villiᴅ konnasilmad; Lu kumpassia oŋ kuivia i pirtuu omia kompasse on kuivi ja piiritusega; Lu kuiva porttu, kuza vesi nõisu i lasku kuiv sadam (on see), kus (on) veetõus ja mõõn; Lu on kuiva dookki i vesidookki on kuivdokk ja ujuvdokk; 2. kitsi, ihne; kokkuhoidlik, säästlik скупой, скаредный; бережливый; J kuivad õltii, eväd õltu hettaaᴅ (nad) olid kitsid, ei olnud helded; Lu izze on kuiva, ni tšellä mittä eʙ anna ise on ihne, kellelegi midagi ei anna; Lu kuiv inemin, tämä tävvütäʙ, jott tapajaiᴢ eteeᴢ säästlik inimene, tema hoiab kokku, et jätkuks edaspidiseks; 3. kõhn, kuivetu сухощавый, сухопарый; Lu kuiva inemin kõhn inimene; J kuivaa ruumõka kuivetu kehaga; ■ Kõ kuivat kibriᴅ ~ Lu kuiva kohu ~ Ra kuiva koho (mingi lehmade nahahaigus). – Vt. ka kupo-. – Vt. ka kuivakaᴢ, kuivanõ, kuivõin.

kuiv/aa P M Kõ Lu Li (Kett. K R Ra J Ku) -aaɢ I, pr. -aʙ P Kõ Lu Li Ra J I -õʙ M Lu Li -aaʙ Li -õõʙ M Kõ, imperf. -i P M Kõ Lu Li J I -ii K R M Kõ 1. kuivada сохнуть, вы-; Lu kalat pannaa ahjoo kuivamaa kalad pannakse ahju kuivama; Lu kõnᴢ einä kuivab maaᴢ, piäp karotõlla, parõp kuivaʙ kui hein kuivab maas, peab kaarutama, (siis) kuivab paremini; R kuχilat kuiviivaᴅ hakid kuivasid (põllul); P siz ahos kuivaʙ siis ahe kuivab; M anna tälle kuivaa päivüüzä, päivüüzä täm üv̆vii kuivõõʙ lase tal (= pesul) päikese käes kuivada, päikese käes kuivab ta hästi; I jõtši niku kuivaʙ, paaʙ jõğgõõ tšiin jõgi nagu kuivab, vool jääb kinni (paneb jõe kinni); 2. kõhnuda, kuivetuda; kurtuda, kiduda худеть, по-, чахнуть, ис-, высыхать, высохнуть; I kuivaᴅ, üheᴅ luuᴅ jääväᴅ toĺko kõhnud, jäävad ainult luud; Li nii kõvassi läzip, što tämä jo kõikkinaa kuivi nii kõvasti põeb, et (ta) on juba täiesti kuivetunud; P miε kuivin da räühtüzin rl. (itkust:) ma kuivetusin ja närbusin; Ku käkö ku petäʙ, siz noizet kuivamaa sellᴀ̈ voottᴀ kui kägu petab, siis hakkad sel aastal kiduma; M lampaall on petšoŋkas klopiᴅ, kuivõõʙ, võip taugõta lambal on maksas lutikad, kidub, võib lõppeda; ■ Kõ emäpiimä bõllu kuivannu uulijõ päält, a täm õpõtab vanapia emapiim polnud (veel) kuivanud huulte pealt, aga tema õpetab (juba) vanemaid; M näd noorukkõinõ üppi mehelee, veel em̆mää piimä uulilt ep kuivannu näe, nooruke(sena) läks (hüppas) mehele, emapiim pole veel huultelt kuivanud; M ajut kuivõvaᴅ on rumal (ajud kuivavad).

kuiv/aassa (J) -ass J-Tsv. -õssõ ~ -õss Li, pr. -aaʙ ~ -aʙ J, imperf. -aazi: -aaᴢ kuivada сохнуть, вы-; J jo viimized märjet kõhad niittüill oŋ kuivastu juba on viimased märjad kohad niitudel kuivanud; J pesu kuivaap päivää paissõõll pesu kuivab päikesepaistel; Li toorõhtõ mär-

tšää vihkoa et saa panna sinne kuivõma; tämä siäl hautuuʙ, ep saa ühtä kuivõssõ niisket, märga vihku ei saa panna sinna (= rehetuppa) kuivama; see haudub seal, ei saa sugugi kuivada. – Vt. ka kuivaa, kuivastaa, kuivaussa, kuivoa, kuivua, kuivõa, kuivõttua.

kuivahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -aʙ J, imperf. -azi: -aᴢ J = kuivaassa.

kuivain vt. pool-.

kuivakaᴢ: -õkõᴢ Li, g. -akkaa kuiv, põuane сухой, засушливый; leepko tšesä kuivõkõᴢ vai vihmõkõᴢ kas suvi tuleb kuiv või vihmane? – Vt. ka kuiva.

kuiva-looto Lu kuiv kari (veest väljaulatuv kari) надводный риф; kuiva-looto jutõllaa ku tšiveᴅ nätšüväᴅ kuiv kari öeldakse (siis), kui kivid paistavad (veest välja).

kuiv/altaa: -õltaa Lu kuivalt в сухом виде; kuivõltaa kestäʙ iivõ kaugaa kuivalt säilib pärm kaua.

kuiv/anõ ~ -õnõ Lu, g. -azõõ ~ -õzõõ kõhn, kuivetu, kõhetu худой, сухощавый, сухопарый; Lu sei kahõõ mehee vassaa, a ize eb õllu varma, ize õli kuivanõ sõi kahe mehe eest, aga ise ei olnud tüse, ise oli kõhn; Lu perrää läzüü inemin jääp kuivõzõssi pärast haigust jääb inimene kõhetuks. – Vt. ka kuiva, kuivõin.

kuivast/aa M, pr. -aaʙ ~ -aʙ M, imperf. -ii: -i M 1. (ära) kuivada сохнуть, вы-; maa kuivastaaʙ maa kuivab (ära); M mõila nüt kuivasti seep on nüüd kuivanud; 2. veidi kuivada, taheneda подсушиться, подсохнуть; vihgot kuivastavad nurmõlla vihud kuivavad veidi põllul; paa ähüpäälee kotti, laa kuivastaaʙ pane kott ahju peale, las taheneb. – Vt. ka kuivaassa.

kuiv/ata M (K P) -õta M, pr. -aan K P M, imperf. -azin = kuivattaa; M siğgaa rakkua kuivattii sea põit kuivatati; M obahkoi kuivatass seeni kuivatatakse; M kuivaamma einäᴅ kuivatame heina(d); M einoo on paĺĺo kuivamissa on palju heinu kuivatada; M piäʙ iĺĺakkõizõõ kuivata pehmiäkaa šižgaakaa peab ettevaatlikult kuivatama pehme lapiga; M tšen kasaʙ, se i kuivaaʙ kk. (kui vihm teeb loo märjaks, siis öeldakse:) kes kastab, see ka kuivatab.

kuiv/attaa Kett. K U L P M Kõ Lu Li J -õttaa M Lu (Li Ra J) -õtta J-Tsv. -attaaɢ I (Ma), pr. -atan Kett. K P Kõ Lu J -õtan Lu -õtõn Lu Li J, imperf. -atin K M Kõ Lu J -õtin Lu J kuivatada сушить, вы-; Li tänävä õli üvä päivä, sai üvässi kuivattaa einää täna oli hea päev, sai hästi heina kuivatada; J tuõp päivükkäin, sis kuivatab maa tuleb päike (välja), siis kuivatab maa (ära); J kalaa kuivõtõttii päivukkõizõᴢ kala kuivatati päikese käes; ■ M nii on en̆nee kuivattannu, etti luu i nahka on nõnda kuivetunud, et (on vaid) luu ja nahk. – Vt. ka kuivaõlla, kuivottaa.

kuivau/ssa Li -ss J-Tsv., pr. -ʙ Li J, imperf. -zi Li -ᴢ J = kuivaassa; Li maa kuivauʙ, algõp kuivaussa maa kuivab, hakkab kuivama.

kuivaõl/la (R-Reg.), pr. -õn, imperf. -in frekv. kuivatada сушить; tuuli kuudrat kuivaelep (Reg. 53) rl. tuul kiharad kuivatab. – Vt. ka kuivattaa.

kuivii-jalgoi: kuivi-jalgoi J-Tsv. kuivijalu (с) сухими ногами; kuivi-jalgoi tulimm üli soo kuivijalu tulime üle soo.

kuiv/oa J, pr. -oʙ, imperf. -õ = kuivaassa; paa sõpa kuivomaa, harota sõpa harrillaa pane rõivas kuivama, laota rõivas laiali.

kuivot/taa J, pr. -an, imperf. -in J = kuivattaa; põuta tšesä kuivotti kõikk tšülvöö põuane suvi kuivatas kogu külvi.

kuiv/ua K M, pr. -uʙ, imperf. -u = kuivaassa; K pesu pantii puulõõ kuivumaa pesu pandi puule kuivama; M obahkad on pantu kuivumaa seened on pandud kuivama.

kuiv/õa S, pr. -õʙ, imperf. -i = kuivaassa; vihgot kuivõaᴢ (vilja)vihud kuivavad.

kuivõi/n J-Tsv., g. -zõõ ~ -zõ J = kuivanõ; veĺĺ oŋ kõikkina jäänü kuivõizõssi vend on päris kõhnaks jäänud; kuivõin niku pokkoińikk kuivetu nagu surnu.

kuivõnõ vt. kuivanõ.

kuivõt/tua (J), pr. -uʙ, imperf. -tu = kuivaassa; räkä on kuivõttunnu tšiin nenännala tatt on nina alla kinni kuivanud.

kuivõtu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J kuiv, kuivus сущь, сухость; rahvõs kõns mitä jumalõlt palvoʙ: kõns märtšää, kõns kuivõtuss mida rahvas kunagi jumalalt palub: kunas märga, kunas kuiva.

kuj/a Kett. K L P M S Po Lu Ra J I (R-Lön. Kõ-Len.) Куя Tum., g. -aa K L P Lu Ra J -a J (küla)tänav, -tee, kuja (деревенская) улица; M med́d́ee tšüläz oŋ kõm kuj̆jaa meie külas on kolm tänavat; L kujad õlivat täünεä vätšiε tänavad olid rahvast täis; L mentii laulamaa kujaa pεälie mindi (küla)tänavale laulma; I lahzõt kujalla joonittõõvaᴅ, kuj̆jaa müü lapsed jooksevad tänaval, mööda tänavat; J elä lüü tšülää kujalla rl. ära löö külatänaval; J tšiviŋ kuja sillutatud (= munakivisillutisega) tänav; J taka kuja kõrvaline tänav; ■ J miä paan kujaa uhzõõ tšiin, muitõs tullaa tšärpeizeᴅ ma panen välisukse kinni, muidu tulevad kärbsed (sisse); Lu nališnikad õllaa süämee poolõᴢ i kujaa poolõz akkunoiᴢ pealisliistud on akendel seespool ja väljaspool; J nävät suvataa .. kuja salvõmii tüvenä sõisutõllõza palvõa (Must. 155) nemad armastavad .. (majade) välisnurkade juures seisatades palvetada; J mustõlaizõd elusõlla kuja pääll mustlased elavad lahtise taeva all. – Vt. ka kujatee.

kuja/lla Al. R L M Lu Li I -ll L M J I -la Lu I -lõ J -l K-Ahl. Lu J väljas, õues на дворе, на улице; Lu kurjall ilmall et saa mittää kujalla tehä halva ilmaga ei saa (sa) väljas midagi teha; J kujall jo valka väljas (on) juba valge; L meillä tšülmä kujall sõisua meil on külm väljas seista; M kujall on üvä aisu väljas on värske (hea) õhk; Lu tüttö isuʙ riheᴢ, kassa on kujal. ahjo i truba mõist. tüdruk istub toas, pats on õues? – Ahi ja korsten; M naizikko rihez, nännät kujalla. soonirsi (Set. 19) mõist. naine toas, rinnad õues? – Aampalk.

kujalta M Kõ-Len. väljast, õuest со двора, с улицы; M koira tuli kujalta, vak [sic!] nüt alkõ lohmia süüvvä koer tuli väljast, vaat (kus) nüüd hakkas süüa lahmima.

kuja/lõõ K M Kõ S Po Ra J I -lyõ P -lõ Kõ Lu Ra J I -llõ Lu Ra -lle K-Sj. -ll ~ -l Lu välja, õue на двор, на улицу; J miä katson kujalõõ, miltin ilma ma vaatan välja, missugune (on) ilm; Ra mürskü ilma, elä pisä i päätä kujallõ rajuilm, ära pista peadki välja; P menin süömättä kujalyõ läksin söömata välja; M viskaa kujalõ viska välja; M ahjo lämmitättii, avattii uhs kujalõõ (kui) ahju köeti, (siis) avati välisuks.

kujalõõsõõ Al. = kujalõõ.

kujamaa (Ra) õuemaa земля у дома; lagotõtaa maalõ, kujamaalõ, murolõ, niitüü pääle veetii (linad) laotatakse maha, õuemaale, murule, heinamaale viidi.

kujatee I kuja-tee M = kuja; M med́d́e kuja-tee meie (küla)tänav.

kujauhsi M-Ränk välisuks, õue viiv uks наружная дверь, дверь, ведущая на улицу.

kujulli/n J, g. -zõõ J (kellegi v. millegi) kujuline v. taoline подобный (кому-то, чему-то); naizelokkaa kujullin naisterahva kujuline.

kuka ~ kuk Kr kukk петух. – Vt. ka kukko, kukkõ.

kukaaniglaᴅ: kukaniglat J-Must. pl. tolmukad тычинки.

kukaht/aa P, pr. -aaʙ P, imperf. -ii (lühidalt, mõned korrad) kukkuda (käo kohta) покуковать; tüttärikot tševääll tuoš tšüsüvät tšakua: kukahtaa millyõ, kui tšiiriess vai mõnyõ vuvvyõ takaa menen miε mehele. tšako kukahtaap kaχs vai kõm kõrtaa, siz nii mõnyõ vuvvuõ takant meneb mehele tüdrukud kevadel samuti paluvad kägu: kuku mulle, kui ruttu või mitme aasta pärast ma lähen mehele. Kägu kukub kaks või kolm korda, siis nii mitme aasta pärast läheb mehele. – Vt. ka kukkia², kukkua¹, kukkuussa, kukuttaa, kukuttaassa.

kukal/eeʙ: -ie L keegi кто-то; kukalie tallaᴢ keegi astus (kõndis).

kukali P M Lu J 1. kustkaudu? mismoodi? каким путём? каким образом?; J kukali tee meeb (Must. 172) kustkaudu tee läheb?; J kukali siä pääzid rihe, ku kõig uhzõd on tšiin kustkaudu sa majja pääsesid, kui kõik uksed on kinni?; 2. adv. kustkaudu каким путём; Lu vennee põhjõz onõ lauta, kukali tšävvää paadi põhjas on laud, kustkaudu (= mida mööda) käiakse; 3. kusmaani; kuivõrd докуда; покуда; J siis tehtii viiru sihee, kukali õli peräviĺĺaa siis (= pärast tuulamist) tehti joon sinna, kusmaani oli kõlkane vili; J kukali päätä silotti, sitšäli õli pää sinine rl. kuivõrd pead silitas, sedavõrd oli pea sinine.

kukalitsõõ J kustkaudu? каким путём?; kukalitsõõ tüü tulittõ rl. kustkaudu te tulite?

kuk/aᴢ L (Kett. P), g. -kaa Kett. L P = kukka; 1. Kett. kukkaad omat tširissünnüüᴅ lilled on kängu jäänud; 2. L rautroholl bõlõ viel kukassa raudrohul pole veel õit; P a ku tšihutad nii näe mid ilozad niku maakii kukkaaᴅ aga kui (vähke) keedad, siis, näe, mis(sugused) ilusad, nagu mooniõied. – Vt. ka kupoĺoo-, sini-.

kuker J-Tsv.: kuker pallia viskama kukerpalli laskma.

kukerpalli vt. kukõr-palli.

kukerpanttii Ra kukerpalli кувырком; menimmä mäe pääle kukkii kopittama, sis sielt ku tulimma kukerpanttii alaᴢ läksime mäele lilli korjama, (ja) siis kui tulime sealt kukerpalli alla. – Vt. ka kukkurpullia, kukõrpalloa.

kukik/aᴢ (Li) -õᴢ J-Tsv., g. -kaa Li J 1. õierikas цветистый, многоцветный; J marjõlõõ leep tulo, pehgod on nii kukikkaaᴅ tuleb palju marju, põõsad on nii õisi täis; 2. lilleline цветистый; Li i siiz õli takalintti, burdovoi vai sinine vai mussõ, kõik kukikkaad õltii ja siis oli (veel) seljalint, bordoopunane või sinine või must, kõik olid lillelised. – Vt. ka kukkõin.

kukik/ko Ra, g. -oo lilleline, lille- цветистый.

kukit/tsõa P, pr. -sõʙ P, imperf. -tsi = kukkia¹; sireni algap kukittsõa sirel hakkab õitsema; porotšellä kukitsõb jo varai iezä kupoĺuo kullerkupp õitseb juba vara, enne jaanipäeva.

kukittaj/a K-Al., g. -aa lilledega ehtija (ema hellitusnimi rahvalauludes ласковое обращение к матери в народных песнях); vajõltõlid minud vihojõõ viinojõõ, .. kulunõisii kultõjii, kukittajani (Al. 43) rl. vahetasid mu vihade viinade vastu, .. kulunud kuldrahade vastu, mu lilledega ehtija.

kukit/tsaa L P M Lu Li (K-Ahl. R-Lön. Ra) -tsa Lu Li J-Tsv., pr. -saʙ L P M Lu -sõʙ Lu Li J, 1. p. -sen K-Ahl., imperf. -tsi P Lu Li = kukkia¹; Li mantsikas tänävoonn üvässi kukitsõʙ (aed)maasikas õitseb tänavu hästi; J puut kukittsõvaᴅ puud õitsevad; L lina kukitsaʙ lina õitseb; Li rüis kukitsõʙ, pöllüüʙ rukis õitseb, tolmleb; Lu merivesi kukitsõʙ, tševvääl tämä on niku vähäizee kõllõttõvõ, niku marjõᴅ, ümmerkõizõᴅ merevesi õitseb, kevadel on ta nagu veidi kollendav, (veepinnal on) nagu marjad, ümmargused.

kukit/tsua J-Tsv., pr. -suʙ J, imperf. -tsu = kukkia¹; rüiz jo kukitsuʙ rukis juba õitseb.

kukit/õlla (R-Reg.), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. lilledega ehtida [?] украшать, обряжать цветами [?]; tšen ivussissa idgetteleepi, kuvajäni kukitteleepi (Reg. 20) rl.

kuk/ka K L P M Kõ S Lu Li Ra J -k J-Tsv. Кукка Tum., g. -aa P M S Lu Li Ra J -a J 1. lill цветок; Lu kukka haizoʙ üvääl lill lõhnab hästi; Lu kukka on räütünüᴅ lill on närtsinud; J jaaninn kõik kukat kopitattii jaanipäeval korjati kõik(sugu) lilli; L veŋkat pεäzä, kukkaiss tehtü pärjad peas, lilledest tehtud; M tšiutoo pihad õltii pilutõttu kauniilla, i sinisiillä, i rohois̆siilla, kukad õltii tehtü särgi õlapealsed olid välja õmmeldud punas(t)ega ja sinis(t)ega ja rohelis(t)ega (= punaste, siniste ja roheliste lõngadega), lilled olid tehtud (= tikitud); Lu fialkka on varainõ kukka kannike on varane lill; M rütšee kukka ~ J rüis kukk rukkilill; J isä kuttsu kullõssi, muu pere muruu kukassi rl. isa kutsus kullaks, muu pere murulilleks [?]; Lu tõrva kukka tõrvalill; Lu jaani kukka jaanilill; Ra kunikaa kukka kullerkupp; S valkõa kukka ~ J valkaa rüttšee kukka (valge) karikakar; J aholl muut ep kazvo ku savi kukkaa kesal ei kasva muud kui maltsa; Lu varõsõõ putki kukka koerputk; Lu ärüt kukka (Set. 93) punane ristikhein; 2. õis цветок, бутон; Lu iiree nätül on sinine kukka hiirehernel on sinine õis; Li mantsikas tänävoonn üvässi kukitsõʙ, a mõnikkaa kukaa tšülmä pani (aed)maasikas õitseb tänavu hästi, aga mõne õie võttis külm ära; P nüd jo sireni lazgõp kukkaa nüüd puhkeb juba sirel õitsele (õide); P kukaa kukka lilleõis; Lu sireni kukka sireliõis; Lu kukaa pupuškaᴅ õiepungad; ■ K kukkajeekaa tüttärikkua peettii ilozass puna-

põselist tüdrukut peeti ilusaks. – Vt. ka gramafoona-, jaani-, kalgana-, kanasilmä-, kanasõkka-, kunikaa-, kupeĺa-, kupeĺi-, kupoĺo-, kõlta-, muru-, niini-, puna-, punatauti-, põlto-, rauta-, roho-, rüis-, rütšee-, sini-, siniŋ-, tara-, tšöhä-, tõrva-, valerjan-, valkaa-, vatupää-, või-, õpõzõõ-, ärü-. – Vt. ka kukaᴢ.

kukkai/nõ J, g. -zõõ fig. lilleke цветок; kuhõõ maata kukkaizõllõõ rl. milleks maad lillekesele? – Vt. ka kukkanõ, kukkõn.

kukkakapussa Li lillkapsas цветная капуста; miä võtin kukkakapusaa seemeniä täältä ma võtsin (= ostsin) siit lillkapsaseemneid.

kukka/nõ J, g. -zõõ = kukkainõ; kui miä kazvolin kanainõ, .. kuuvvõõ velloo kukkazõnn rl. kui ma kasvasin, kanake, .. kuue venna lillekesena.

kukkapata J kukk-pata J-Tsv. lillepott цветочный горшок; milla eb õõ kukkapatoita mul ei ole (toalillede jaoks) lillepotte.

kukkapöllü M õietolm цветочная пыльца.

kukke vt. kukkõ.

kuk/kia¹ Kõ Lu Li Ra (P) -kiaɢ I, pr. -iʙ Kõ Li Ra I, imperf. -ki Li Ra õitseda цвести; Kõ toomikkapuu kukiʙ, siiš tšülvääz õzraa (kui) toomingas õitseb, siis külvatakse otra; I ĺeĺod alkavat kukkiaɢ lilled hakkavad õitsema; I rüis kukiʙ rukis õitseb; Lu vesi võip kukkia tervee kuu vesi võib õitseda terve kuu; Li kõvassi kukki õitses rikkalikult; Li kukkimizee aika õitse(mis)aeg. – Vt. ka kukittsõa, kukittsaa, kukittsua.

kuk/kia²: -kiaɢ (I), pr. -iʙ I, imperf. -ki = kukkua¹; tšäko kukiʙ, a siä viil eᴅ võttanuɢ leipää suhhõõ, znatšt sinnua tšäko petti kägu kukub, aga sina ei ole veel söönud (ei võtnud veel leiba suhu), tähendab, kägu pettis (su ära).

kukkiminõ vt. vee-.

kukklaulu (Li) kukelaul петушиное пение; ■ oomena olet mõizasa kukklauluza (Len. 298) homme oled kukelaulu ajal mõisas.

kuk/ko R M Kõ Po Lu Ra J Ku Кукой Pal.2, g. -oo Lu Ra J Ku 1. kukk петух; J aik nõiss üleᴢ, kukod jo laulovõᴅ (on) aeg üles tõusta, kuked juba laulavad; Lu kukko kukotaʙ, kutsup kanoi kukk kõketab, kutsub kanu; Ku kukko noisi kruukuttõmmaa kukk hakkas kõketama; Lu kukko laulob i tuhõrtap kanoi kukk laulab ja kannustab kanu; Ku kukko laulab ilmaa muuttoa kukk laulab ilmamuutust; Lu näd õllaa paganaᴅ, niku kukoᴅ ain tapõllaa näe, on tigedad, aina taplevad nagu kuked; J ep hooli kuunõlla kukkoa rl. ei ole vaja kukke (= hommikust kukelaulu) kuulata; J noorikkõ kukossa kuttsu rl. noorik kutsus kukelaulust (= ajas kukelaulu ajal üles); J kukoo kant kuke kannus; J kuko arjõ oŋ kauniᴢ niku veri kuke hari on punane nagu veri; Lu kukoo arja ~ J kukoo arjõ kuke hari; J kukoo part kuke lokuti; J kukoo laulomizõll kukelaulu ajal; 2. isalind птица-самец; Lu mettso õli kukko, a kana on mettsä kana metsis(ekukk) on isalind, aga emalind on emametsis; Lu sorza kukko i sorza kanaᴅ isapart ja emapardid; J kalkkun kukko isakalkun; 3. hrl. pl. kukemuster, -kiri (tikandis) петухи (вышивальный рисунок); Ra oššofka se õli kõik kukkoikaa pilutõttu (naiste peakatte) otsik, see oli kõik kukemustriga tikitud; J suurõt kukoᴅ suur kukemuster (eriline särgiõla tikand); J tšeero-äntä kukoᴅ keerusabakuked (eriline kukemuster särgi õlalapil); ■ M sis kukoᴅ nii rüüpättii siällä vatsat täünä siis mehed rüüpasid seal vatsad nii (täis); Lu kukoo arja kazvõb akkunaa pääl kukehari (= teat. lill) kasvab akna(laua)l. – Vt. ka anõ-, pilli-, tedri-, varõs-. – Vt. ka kuka, kukkõ.

kukkoanõ Li isahani гусак.

kukkomarja Lu Li = kukoomarja.

kukkoreeku Ra kukeleegu кукареку; kukko laulop kukkoreeku kukk laulab: kukeleegu! – Vt. ka kukuruuku.

kukkosoittu Lu (Sõmeru küla inimeste soome-

pärane hüüdnimi прозвище жителей дер. Сымыру).

kukkosorsa Li isapart селезень.

kukkotedre Kõ tedrekukk тетерев. – Vt. ka kukkõ-tedri.

kuk/ku J-Tsv., g. -uu (käo) kukkumine кукование; tšagoo kukku jo kuuluʙ käo kukkumist on juba kuulda.

kuk/kua¹ Kett. L P M J (K R-Eur. R-Reg. Kõ-Len. Lu Li), pr. -uʙ Kett. K L P M Lu Li J, 1. p. -un K-Ahl. R-Eur., imperf. -ku Kett. K P J -kui [sic!] Kõ kukkuda (käo kohta) куковать; P mened uomniis kujalyõ i tšako kukuʙ lähed hommikul välja ja kägu kukub; J tšako kukku, maa kumizi rl. kägu kukkus, maa kumises; Lu tšako ku varraa kukuʙ, nii leep pittšä tševäᴅ kui kägu kukub vara, siis tuleb pikk kevad; Lu ku tšako tühjäz mettsäs kukuʙ, sis tääp köühää vootta kui kägu kukub (vara) tühjas (= veel raagus) metsas, siis ennustab kehva aastat; Li tšagolõõ meni õzra õkkainõ kurkkuu, eb nõiznu enepää kukkumaa käole läks odraokas kurku, ei hakanud enam kukkuma; ■ K laulakaa emäni lahset, kukkukaa emäni kullat (Ahl. 102) rl. laulge, mu ema lapsed, kukkuge, mu ema kullad. – Vt. ka kukahtaa, kukkia², kukkuussa, kukuttaa, kukuttaassa.

kuk/kua² (K-Ahl.), pr. -uʙ, imperf. -ku: -kui [sic!] K kukkuda, langeda падать, упасть; kuli kukkui taivaase, kali veeri kalmo-teele (Ahl. 106) rl. kurnipulk kukkus taevasse, kaigas veeres kalmuteele.

kukku/la¹ P M Lu J (R-Reg. L) -l J-Tsv., g. -laa J -la Lu J pealagi темя; J peen hattu isub va kukkulaa pääll väike müts istub vaid pealael; J ku et hülkä pelamõss, ni saat kukkulaa müü kui sa ei jäta hullamist, siis saad vastu pead (pealage); J ettee maamõz rissi, tagaa izääz rissi, kukkulõllõõ kuumõz rissi rl. ette su ema rist (= ristimärk), taha su isa rist, pealaele su vaderi rist; Lu vanoil inemizil pää kukkula menep paĺĺassi vanadel inimestel läheb pealagi paljaks; J kukkulaa taguᴢ kukal; ■ Lu katoo kukkula katuse hari. – Vt. ka avõ-, pää-.

kukkul/a² (Li), g. -aa udar вымя; kuss siä saad võjjõttõ. – vanaa lehmää vakkaizõss, noorõõ lehmää kukkulõss kust sa saad võiet? – Vana lehma korvikesest, noore lehma udarast. – Vt. ka kukkura.

kukkulp/ää M -εä (L) teravpea (teravakujulise peaga inimene) остроголовый (человек); ■ L kukkulpεät kunikaa poigaᴅ rl. k-d kuninga-

pojad.

kukkupilli Lu Li savipill (piilupardikujuline savist vile) глиняная свистулька в виде уточки; Lu paturi teep patoja, laatkoja i kukku-

pilliä pottsepp teeb potte, kausse ja savipille; Lu kukkupilliä ahjos põlõtõttii, sis tuli vahva i naasti savipilli põletati ahjus, siis tuli tugev ja ilus.

kukkur/a J, g. -aa = kukkula²; noorõõ lehmää kukkurõss rl. noore lehma udarast.

kukkurpulli Lu = kukõrpallo; lahzõt pellaavat (~ laskõvat) kukkurpullia lapsed lasevad kukerpalli.

kukkurpullia Lu = kukõrpalloa; laŋkõõs kukkurpullia kukkus uperpalli.

kukku/ussa Lu (J), pr. -uʙ Lu J -ʙ Lu, imperf. -uzi: -zi Lu = kukkua¹; Lu tšako algap kukkuussa kägu hakkab kukkuma; J kui paĺĺo tšako kukkuuʙ, nii mõnt voott siä eläᴅ kui palju (= kui mitu korda) kägu kukub, nii mitu aastat sina elad.

kuk/kõ Kett. K L P M Kõ S Lu J Ku (R-Reg. vdjI) -ke Kr Куккъ K-reg.2 Ii-reg.1, g. -õõ Kett. P -yõ L P kuk̆kõõ M Kõ 1. kukk петух; M kõm neĺĺä kan̆naa õli i kukkõ kolm-neli kana oli ja kukk; S kukkõ esimein kõrt laulaʙ, on tunni (kui) kukk esimest korda laulab, on kell üks; M kukkõ – pää peen, a meeltä paĺĺo kukk – pea väike, aga mõistust palju; Kett. kukkõ laulahtii kukk laulis (korra); M kukkõ kudrutaʙ kukk kõketab; M kukõᴅ ratkoass laulaa kuked lõhuvad laulda; K miez mieb riheppäälee, lihanaappa ṕää ṕääl. mi se on. se on kukkõ mõist. mees läheb lakka, lihakauss pea peal (= mees kõnnib toa peal, lihavaagen pea peal). Mis see on? – See on kukk; Kõ kuk̆kõõ parta kuke lokuti; Kett. kukõõ lauluussaa ~ kukkõõssaa ~ vdjI kukkõissaaɢ kukelauluni; K esimeisezä kukõza (Ahl. 130) esimese kukelaulu ajal; K äd́d́äs kuttsu kukõssa, ämmäs päivää valgõttõza (Al. 49) rl. su äi kutsus kukelaulust (= ajas kukelaulu ajal üles), su ämm päeva valgenedes; 2. (poisikese) peenis половой член (у мальчишки); M meill juõllaᴢ: ku peenet pojokkõizõᴅ kusas tul̆lõõsõõ, siz näd́d́ee kuk̆kõõ päälee kazvap koira nännä meil öeldakse: kui väikesed poisid kusevad tulle, siis nende peenise peale kasvab koeranael; 3. savipill (piilupardikujuline savist vile) глиняная свистулька в виде уточки; M kukkõ, pilli kukkõ savipill; ■ M kuk̆kõõ arja kukehari (teat. lill). – Vt. ka pilli-, tedre-, vattsa-. – Vt. ka kuka, kukko, kukkupilli.

kukkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J lillerikas цветистый; kukkõim põlto lillerikas põld. – Vt. ka kukikaᴢ.

kukkõ-met/tso: -so K-Ahl. metsisekukk глухарь.

kukkõ/n Ra, g. -zõõ Ra = kukkainõ.

kukkõpõippõ M kukktibu цыплёнок-пету-шок.

kukkõrmüllü Li = kukõrpallo; lazzõttii kukkõrmüllüä lasti kukerpalli.

kukkõrpalli, kukkõr-palli vt. kukõr-palli.

kukkõrpulli Lu = kukõrpallo.

kukkõ-tedri K-Ahl. = kukkotedre.

kukl/a M J -õ J-Tsv., g. -aa J nukk кукла; M lahsilailõõ tehäs kukla šiškolaissa lastele tehakse kaltsudest nukk; J sill veel aik kuklaa pelat, a eb mehelee menne sul on veel aeg nukkudega mängida, aga mitte mehele minna.

kukooarja: kukoarja Lu kukehari (teat. lill) красивый очиток.

kukoomarja Lu kukomarj/a Lu Li -õ Lu kukemari чёрная вороника; Lu heenokkõin mussa marjõ, kutsutaa kukomarjõ, ja on makkia väike must mari, kutsutakse kukemari, ja (see) on magus; Lu kukoomarja on mussa, heeno, heenopi musikõssa kukemari on must, väike, mustikast väiksem. – Vt. ka kukkomarja.

kukooparta: kukoparta Lu kuke lokuti петушиная бородка.

kukot/taa (Lu), pr. -aʙ Lu, imperf. -ti kõketada (kana v. kuke kohta) клохтать, кудахтать (о курице или о петухе); kukko kukotaʙ, kutsup kanoi kukk kõketab, kutsub kanu. – Vt. ka kokottaa, kokuttaa, kruukuttaa, kudruttaa, kukuttaa.

kukš/i L, g. -ii kruus кружка. – Vt. ka kruuška.

kukšin/a L P I, g. -aa kruus; kann кружка; кувшин; I klasinõ asõh, kukšina vai stokana klaasnõu, kruus või klaas; L kukšinaa pani suppia pani kruusi suppi.

kukuru/za M Lu -uzõ ~ -uᴢ J-Tsv., g. -zaa: -uzaa J mais кукуруза; J kukuruuzaa med́d́e maall ep kazvo maisi meie maal ei kasva.

kukuruuku Li = kukkoreeku; kukko teep kukuruuku kukk teeb (= laulab): kukeleegu!

kukušk/a Lu I, g. -aa kägu кукушка.

kukut/taa Lu -ta J-Tsv., pr. -aʙ Lu -õʙ J, imperf. -ti 1. kukkuda (käo kohta) куковать; J tunnõt-ko siä tšagoo viittä kukutta kas sa oskad käo moodi (viisi) kukkuda?; 2. kõketada (kana v. kuke kohta) клохтать, кудахтать (о курице или о петухе); Lu kana kukutap, kutsup puippui kana kõketab, kutsub tibusid. – Vt. ka kokottaa, kokuttaa, kruukuttaa, kudruttaa, kukahtaa, kukkia², kukkua¹, kukkuussa.

kukuttaa/ssa (J-Tsv.), pr. -ʙ J, imperf. -zi = kukahtaa; tšagolõõ meni õgas kurkkuu: kukuttaap kõrraa de hülkääʙ käole läks okas kurku: kukub (veel) korra (või paar) ja lakkab.

kukõlpaltti J-Must. = kukõrpallo.

kukõr-palli ~ kukkõrpalli ~ kukkõr-palli J-Tsv. kukerpalli J-Must. = kukõrpallo; laski üviiss meeĺiiss kukkõrpallia laskis heameelest kukerpalli.

kukõrpallo K M kukerpall кувырок; M tehkaa kukõrpalloa laske kukerpalli; M meŋkaa kukõrpallua laskõmaa minge kukerpalli laskma; K viimein vihko ko niitettii, siz löötii kukõrpallua kui viimane vihk lõigati, siis lasti (kõrrepõllul) kukerpalli; M lahzõt pannas kukõrpalloa lapsed lasevad kukerpalli. – Vt. ka kukkur-

pulli, kukkõrmüllü, kukkõrpulli, kukõlpaltti, kukõr-palli, kükkülä-mükkülä, kükkürä.

kukõrpalloa M uperpalli, uppi кувырком, вверх ногами; lahzukkõin tširjotab bukvat kukõrpalloa lapsuke kirjutab tähed uperpalli; rattaad mentii kukõrpalloa vanker läks ümber (uppi). – Vt. ka kukerpanttii, kukkurpullia.

kukõr/taa K M (Kett.) -taaɢ I (Ma vdjI), pr. -taan: -tan Kett. M -ran K-Ahl., imperf. -tiin: -tin M -tii I ümber ajada; kummuli asetada кувыр/кать, -нуть, опроки/дывать, -нуть (вверх дном); пере/вёртывать, -вернуть (вверх ногами); K nämät puizõt paŋgõt kukõrtavaᴅ nad ajavad puust panged ümber; I miä kukõrtii koormaa maalõõ ma ajasin koorma ümber (maha); M perennaa kukõrti paaᴅ perenaine pani (pestud) potid kummuli.

kukõr/tua L M Li (K-Ahl. R P), pr. -tuun: -tun Li -run K-Ahl., imperf. -tuzin M ümber kukkuda, ümber minna кувыр/каться, -нуться, опроки/дываться, -нуться (вверх дном), пере/-вёртываться, -вернуться (вверх ногами); M paŋkõ kukõrtu veekaa maalõõ pang läks veega ümber; M tahtõ kukõrtua koorma koorem pidi ümber minema.

kukõrtuumizia Kett. adv. (orig.: kaatumisia).

kukõrtu/ussa: -ss J-Tsv. -ussaɢ vdjI Ma, pr. -un: -n J, imperf. -uzin: -zin J -jjõõ vdjI Ma = kukõrtua; Ma koorma kukõrtuuʙ koorem läheb ümber.

kul J-Tsv. küllap, nähtavasti видимо, пожалуй, кажется; kul see jo on sata-vootiin niitti, jõkall pissemüsell katkõõʙ küllap see on juba saja-aastane niit, igal pistel katkeb; kul on tullu heikossi perält läzü küllap on jäänud nõrgaks pärast haigust.

kuĺ/a Kett. K L M Kõ Lu Li J I (U P Ja-Len.) -ä (J), g. -aa L M Lu Li kul̆́ĺaa Kõ -a J 1. kott; roguskkott мешок; куль; Li veen müllüü kahs kuĺĺaa ruissa, javan javossi, ühee kuĺaa veen õzraa, teen suurimaa viin veskile kaks kotti rukist, jahvatan jahuks, ühe koti viin otra, teen tangu; Lu vennässä tehti rogoškoja ja kulija niinest tehti roguskeid ja roguskkotte; M võta siä kase kulta kuĺa võta sina see kullakott; M süsi kuĺa söekott; 2. kuli (endisaegne jahu ja vilja mahumõõt) куль (прежняя мера ёмкости зерна и муки); Kõ kuĺa õli kahõsaa puudaa kuli oli kaheksa puuda; Lu kahõsaa neĺdikkoa, se on kuĺa kaheksa setverikku, see on kuli; J nelli neĺdikkoa siiz on pool kuĺää neli setverikku, siis on pool kuli. – Vt. ka kulta-, süsi-.

kulak/ka K M Lu Li (Ränk L P J I Ku) -k M J-Tsv., g. -aa M Lu J Ku 1. rusikas кулак; Lu uhᴢ õli tšiin, tuli ja kulakal kloppõᴢ uks oli kinni, tuli ja prõmmis rusikaga; I miä kulakalla ku lautaa müü annõõ ma kui lõin rusikaga vastu lauda; P miä lutisan tšäee kulakkaasõõ ~ M miä paan (~ teen) tšäee kulakkaa ma pigistan käe rusikasse; J kulakaa suurukkõin rusikasuurune; Lu kulakka tappõlu rusikavõitlus, -kaklus; 2. Ränk pl. viljapeksurulli nukid e. hambad кулаки (зубцы в молотильном валу).

kulaknenä Lu suur, jäme nina крупный, мясистый нос.

kulde vt. kulta.

kul/gõta: -gõt J-Tsv., pr. -kõõn [?]: -gõn J, imperf. -kõzin J liikuma hakata, siirduda двинуться, отправиться; jo kulgõtti menemä, ed nütt tappa tšiin juba hakkasid (hakati) minema, nüüd (sa) ei saa (neid enam) kätte (kinni).

kul/i K P M Lu Li, g. -ii Li 1. kurnipulk; kurn, kurnimäng рюха; рюхи, игра в рюхи (в городки); Lu siis kuli ku meeb üli rajaa, siis .. see ono voitto siis, kui kurnipulk läheb üle piiri, siis .. see on võit; K milä nõisemm mäńtšämääse, kulilako vai kalila. kuli kukkui taivaase, kali veeri kalmo-teele (Ahl. 106) rl. millega hakkame mängima, kas kurnipulga või kaikaga? Kurnipulk kukkus taevasse, kaigas veeres kalmistuteele; P kuli on mokoma mäntšü kurn on niisugune mäng; Li mentii kullia män-tšämää mindi kurni mängima; M meemmä kuli kiilaa mäntšämää. se on meh̆hii mäŋko, pojod mäntšääs kuli kiilaa lähme kurni mängima. See on meeste mäng, (ka) poisid mängivad kurni; M lööp haijallaa kuli lidnaa lööb laiali kurni(mängu) linna; 2. ahjurull (puust rull pottide ahjupanekuks ja väljavõtmiseks) печной валёк (деревянный валёк, при помощи которого вводят в печь тяжёлые чугуны); Li ku tšugunia tõmpaad ahjoss kulii päälee, siz on kerkeäpi kui malmpotte tõmbad ahjust ahjurulli peal(e), siis on kergem (välja võtta). – Vt. ka katška, kena², ḱena-ḱeppi, kiila, kilu, kulli¹.

kulikiila M = kulli¹; meemmä mäntšämää kulikiilaa lähme kurni mängima.

kulik/ka Lu Li -k S J, g. -aa J koovitaja большой кроншнеп, кулик; Lu kulikka, tämäl on pitšäd jalgaᴅ, selvässi johzõʙ koovitaja, tal on pikad jalad, jookseb kiiresti.

kulikkalintu Lu = kulikka.

kulikkasor/sa Lu Li J-Must. -s Li kuuliksors Li = kulikka.

kulinajavo J-Must. (orig.: kulijauho?).

kulitši-javoᴅ M pl. = kulitškajavoᴅ.

kulitškajavoᴅ M pl. kulitšijahu (endisaegne tume nisujahu) куличная мука; ku õlin noorõnn tüttrikkõizõnn, siz isä tšäüz narvaza, narvassa tõi kulitškajavoᴅ, näväd eb õltu nii valkõaᴅ, no magulta õltii makuzad javoᴅ kui ma olin noor tüdruk, siis käis isa Narvas, Narvast tõi kulitšijahu, see ei olnud nii valge, kuid maitselt oli maitsev jahu.

kuĺittaa M kuliviisi, kulide kaupa кулями; ■ õlutta õli kuĺittaa õlut oli rohkesti (õlleks oli pruulitud mitu kulitäit linnaseid).

kulit/tša L Li kuĺittša (J-Tsv.), g. -šaa Li kulitš, lihavõttesai кулич; L pappi svätittii kulittšoit enipεän preester õnnistas lihavõttepühal kulitše.

kulit/tši P, g. -šii = kulittša; enipεän üöl tuotii tšerikkuosyõ pasha vai kulittši lihavõtteööl toodi kirikusse pasha või kulitš.

kulkaa Lu kuni пока; idgõn, kulkaa miä lubjaun nutan, kuni ma harjun (lesepõlvega); mee poiᴢ, kulkaa õõᴅ eńd́iᴢ mine ära, kuni oled hinges!

kulkku vt. kurkku.

kulkkutauti vt. kurkkutauti.

kuĺkut/taa Ra, pr. -aʙ Ra, imperf. -ti kudrutada (tetrede kohta) токовать (о тетеревах); tedred algõttii kuĺkuttaa tedred hakkasid kudrutama. – Vt. ka kudrua, kudruttaa.

kul/kõa Lu J (R-Eur. R-Lön. Ra), pr. -gõn, imperf. -gin rännata, hulkuda; sõita странствовать, бродить; разъезжать; J lähzin kotontõ kulkõmaa, veräjiltä veeremää rl. läksin kodunt hulkuma, väravailt veerema; J meill on laivõ kulkõmõᴢ rl. meil on laev sõitmas; ■ Lu kulkõva jää ajujää.

kullak/ko (K R-Eur. R-Reg. Ja-Al.), g. -oo kullake (hellitav pöördumine rahvalauludes) золотце (ласковое обращение в народных песнях); R langokkooni kullakkooni, veekaa soojaa velvüeni (Eur. 42) rl. mu languke, mu kullake, viige sooja mu vennake (= peig). – Vt. ka kulloᴅ, kullõkkõin, kulta.

kul/lata (K-Ahl.), pr. -taan K, imperf. -tazin = kullittaa.

kull/i¹ Lu, g. -ii kurn, kurnimäng рюхи, игра в рюхи (в городки); vod esimein mäŋko õli: pelattii kullia. kulli kutsuttii vaat esimene mäng oli: mängiti kurni. Kurni(mängu)ks kutsuti. – Vt. ka katška, kena², kiila, kuli, kulikiila.

kull/i² Kõ kulĺi K-Ahl. kuĺĺi K-Set., g. -ii kull ястреб; Kõ kulli on ühz lintu kull on üks lind; ■ K vesi kuĺĺi koovitaja. – Vt. ka vesi-, vihma-.

kull/i³ M Kõ S Lu Li Ra J I Ku kuĺli Kett. kuĺĺ M, g. -ii M Lu Li J 1. isasloom; adj. isane, isas-, isa- самец, мужская особь животного; Lu emikko parõp kottoa vahiʙ, a kulli meeb ain tšüllää vaa emane (koer) valvab paremini maja, aga isane läheb ikka aga küla peale (külasse); Lu tõin katii poika õli emän, tõin kulli üks (teine) kassipoeg oli emane, teine isane; Lu kulli katti ~ katti kulli isakass, kõuts; Lu kulli koira ~ koira kulli isane koer; Lu kulli sika kult; Li kulli kroolikko isane küülik; 2. kult самец свиньи, хряк; Lu põrzaz on emikko i kulli põrsas võib olla emis või kult (on emis ja kult); Lu kulli johzõtab emikkoja kult jooksutab emiseid; Ra naittamatta põrzaz on kulli kohitsemata põrsas on kult; Lu kullia naitõttii paikalaizõd konovalaᴅ kulti kohitsesid kohalikud kohitsejad. – Vt. ka juuma-. – Vt. ka kobeli, koirakobeli, koppa, koppakatti, koppakoira, kullisika.

kullikatti Li = koppakatti.

kullikoira Lu Li = koppakoira.

kulliloizaa Lu: kulli on kulliloizaa kult otsib emist; naitõttii sikaa semperässä, sis tämä ep lee kulliloizaa, nõizõb üvässi süümää i nõizõb üvässi kazvõmaa, eb nõizõ tahtomaa emikkoa siga (= kulti) kohitseti sellepärast, (et) siis ta ei hakka emist otsima, hakkab hästi sööma ja hakkab hästi kasvama, ei hakka emist tahtma.

kullipõrzaᴢ Lu kultpõrsas поросёнок-самец.

kullisika M kulli-sika Lu (J) kult самец свиньи, хряк; M kullisika on naitõttu kult on kohitsetud; J jutõlla, jot kulli-sigaa liha bõõ makuᴢ öeldakse, et kuldi liha pole maitsev. – Vt. ka kulli³.

kulliza I: sika kulliza seal (= emisel on) innaaeg.

kullit/taa Lu J, pr. -an Lu J, imperf. -in kullata золотить, по-; J kullita siε milta parta (muinasjutust:) kulda sa mul habe. – Vt. ka kullata, kullõttaa.

kulloᴅ (K-Ahl. K-Sj.) kullake (hellitav pöördumine mõrsja v. peiu poole rahvalauludes) золотце (ласковое обращение к невесте или к жениху в народных песнях); kummartaakka kultooni, maha assa marjooni (Sj. 674) rl. kummarda ometi, mu kullake, maani, mu marjake; kummartaakka kultoeni, kahee poolee kaloeni (Ahl. 94) rl. kummarda ometi, mu kullake, kahele (= mõlemale) poole, mu kalake (= peiuke). – Vt. ka kullakko, kulta.

kullõkkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J kullake, kallike золотце, голуб/чик, -ушка; nuku, minu kullõkkõin maga, mu kullake. – Vt. ka kullakko.

kullõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = kullittaa; tšäsi-tunnid oŋ kullõtõttu käekell on kullatud.

kul/ma R-Reg. Lu Li (K-Al. K-Sj. Ra) -m J-Tsv. Ку́лма Pal.1 Ii-reg.1, g. -maa Lu Li J, pl. Ку́лматъ K-reg.2 1. kulm бровь; J mid lustit kulmõᴅ: paksuᴅ, musaᴅ, koverõd niku lookõᴅ mis(sugused) ilusad kulmud: paksud, mustad, kaarjad nagu loogad; J musat kulmõd on lustipõt ku valkaaᴅ mustad kulmud on ilusamad kui valged; Lu silmä kulma silmakulm; Lu kulma karvaᴅ kulmukarvad; 2. (silma)laug [?] веко [?]; Lu kuro lahzõlt kulmat tšiin (lapse uinutamislaulust:) sule lapsel laud [?] kinni; ■ Lu nii on pagan, alta kulmijõõ katsoʙ on nii kuri, vaatab altkulmu. – Vt. ka mussa-, silmä-. – Vt. ka kulmo¹, kulmu.

kulmain vt. mussa-.

kulmakarv/a (Li), pl. -aᴅ Li kulmukarv бровный волосок.

kulmõnõ vt. mussa-.

kulm/o¹ Kett. K-Ahl. R-Lön. P M Kõ, g. -oo Kõ -uo P = kulma; M silmällä ovat kulmoᴅ silma(de)l on kulmud; M silmää kulmo silmakulm; R kulmolta kunitsa nahka, otsalta orava nahka (Lön. 700) rl. kulmu(de)lt nugisenahk, otsmikult oravanahk; ■ M nii alta kulmoja vaataʙ, niku paha ärtšä vaatab nii altkulmu, nagu tige pull; Kõ vaatap kulmoo alt vaatab altkulmu. – Vt. ka silmä-.

kulm/o² P, hrl. pl. -oᴅ P (heina)peber, -pebred сенная труха; einää kulmoᴅ heinapebred.

kulm/u (Kr), pl. -uᴅ: -ut Kr = kulma.

kul/o¹ Kett. M Kõ J (R-Reg.), g. -oo Kõ J kulu(rohi) (нескошенная) прошлогодняя трава; Kõ kulo on vana einä kulu on vana (= mullune niitmata) rohi; J kuhõ va niitüle on jäänü mennevootiin kulo, siäll roho om märännessi kazvonnu kuhu vaid niidule on jäänud mullust kulu, seal on rohi viletsalt kasvanud. – Vt. ka kulu¹.

kul/o² J-Tsv., g. -oo J (rahaline) kulu(tus), väljaminek расход, затрата; tulot peenet, kulot suurõᴅ tulud väikesed, kulud suured; varzaa kazvottõmin treebuitõp paĺĺo kuloa varsa kasvatamine nõuab palju kulu. – Vt. ka kulu², kulu-raha, kulutuᴢ.

kulokuhja Li kulu(rohu)kuhi копна прошлогодней травы; kulokuhja, einäkuhja, õlkikuhja kulukuhi, heinakuhi, õlekuhi.

kulp/pi K, g. -ii kulp поварёшка, разливательная ложка; mee hot kuusõõ ni kulppi kaasa mine kas või kuuse otsa, aga kulp (olgu) kaasas.

kul/ta Kett. K R L P M Ja-Al. Lu Li J I Kr -t J-Tsv. -de Kr Ку́лда Pal.1 Ii-reg.1, g. -laa R L M Kõ Lu Li J 1. kuld; kuldraha(d) золото; золотые монеты; Lu tervüz on kallõõp kullass i õppaass tervis on kallim kullast ja hõbedast; I kulta on päällä, alla on roosõhtunnuɢ kk. kuld on peal, (aga) alt (all) on roostetanud (= pealt kuld, alt muld); Lu meeb i kulta mullassi vs. ka kuld muutub mullaks; L mahzamma kullall maksame kullaga; K vajõltõlid minud vihojõõ viinojõõ, .. kulunõisii kultõjii, kukittajani (Al. 43) rl. vahetasid mu vihade viinade vastu, .. kulunud kuldrahade vastu, mu lilledega ehtija; M süämmessä siirulliin, viirulliin, päältä kullaa karvalliin. luukka (Set. 18) mõist. seest siiruline, viiruline, pealt kullakarvaline? – Sibul; J i katsop kult sõrmuss ja vaatab kuldsõrmust; R kulta müntit (Reg. 29) kuldmündid; P kulta kudriᴅ kuldlokid; M kulta kuĺa kullakott; 2. fig. kuld, kullake (hellitav pöördumine rahvalauludes) золотце (ласковое обращение в народных песнях); R laulaka emäni lahzet, kukkuka emäni kullat (Reg. 17) rl. laulge, mu ema lapsed, kukkuge, mu ema kullad; J isä kuttsu kullõssi rl. isa kutsus (mind) kullaks; J puuttu kulta kuulõmaa rl. sattus kullake kuulma; J assiä, veli-kult, mikä siä õõt herkk oi sina, veli kullake, küll sa oled õrn!; 3. fig. kuld (fekaalide kui aiaväetise kohta kasutatav sõna) золото (слово употребляется в значении фекалий как удобрения); Lu miä meen kultaa veittämää ma lähen kulda vedama; M val̆laas peenträ talvõssi kullaakaa valatakse peenar talveks kullaga üle; ■ J kult pähtšen (Tsv.) kreeka pähkel. – Vt. ka veli-. – Vt. ka kullakko, kulloᴅ, kullõkkõin, kulto.

kulta-arja K-Al. Kõ-Set. fig. kuldhari (kukke tähistav metafoor rahvalauludes) золотой гребешок (метафорическое название петуха в народных песнях); K kukkõ laulõ kulta-arja (Al. 53) rl. laulis kukk, kuldhari.

kulta-auta ~ kult-auta M (pärimuste kohane) kullaauk золотой омут (в предании о чудесном кладе); tšäm̆mee jõgõz on kulta-auta Tšäme jões on kullaauk.

kultabroška M kuldsõlg, -pross золотая брошка; kultabroška, õltii veel kultaizõt pelduškaᴅ kuldsõlg, olid (ka) veel kuldsed kõrvarõngad.

kulta-elmi: kultõ-elmi (Lu) kuldhelmes золотая бусина; silmäd on kultõ-elmeᴅ silmad on (kui) kuldhelmed.

kulta/inõ L J (M) -dnõ (K-Ahl.) -ine Lu-Must. -in J, g. -izõõ J = kultanõ; 1. L õpõizii i kultaizii deŋgoi hõbe- ja kuldraha(sid); J tširves kultain kumizi, varsi vaskinõ elizi rl. kirves kuldne kumises, vars vaskne helises; J terve, kultainõ kušakka rl. tere, kuldne vöö; J muni kultaizõd munaizõᴅ rl. munes kuldmunakesed; 2. Lu metsä ukko, metsä akka, metsä kultaine kunikõs .. (Must. 159) (pikemast mõistatusetekstist:) metsataat, metsaeit, metsa kuldne kuningas .. 

kulta-kala M kuldkala золотая рыбка; tšüzü kulta-kalalta, štob miε pääseizin rikkaassi (muinasjutust:) palu kuldkalalt, et ma saaksin rikkaks.

kulta-karetti M kuldtõld золотая карета; kulta-karetti tulõʙ (muinasjutust:) kuldtõld tuleb.

kultakarva L kuldkarv; kullakarvaline, kullakarva золотая шерсть; с золотой шерстью; kultakarvad oĺenit tulivaᴅ (muinasjutust:) tulid kullakarvalised põhjapõdrad.

kultakirpitša J kuldtellis золотой кирпич, золотой брусок; laiva oli täünnä kultakirpitšaa (muinasjutust:) laev oli kuldtelliseid täis.

kultakuĺa M-Set. kullakott мешок с золотом; kultakuĺa meep süsikuĺassi (Set. 11) (muinasjutust:) kullakott muutub söekotiks.

kulta-kuudriᴅ (K-Al.) kultakudriᴅ L pl. kuldkiharad, -lokid; kuldkiharatega, kuldlokilised золотой завиток, мн. ч. золотые кудри; золотокудрый; K eragoitõttii kulta-kuudrissa, idgõtõttii irte ivussiissa (Al. 51) rl. lõigati kuldkiharad (eraldati kuldkiharaist), pandi nutma lahtiste juuste pärast; L kultakudrit tüttäred rl. kuldkiharatega tüdrukud.

kulta-lehüᴅ (K-Ahl.) fig. kuldleheke, kuldmündike золотой листочек, золотая монетка; üvät on markat maale pantu, kulta-lehtüet levätüt (Ahl. 98) rl. head margad on maha pandud, kuldlehekesed asetatud [?]. – Vt. ka kultamüntti, kult-raha.

kultalintti K-Al. kuldpael, -lint золотая лента; pihlaalaza eellä õli (nuorikõlla) kultalintti pääzä (Al. 61) Pihlaalas oli ennemalt (mõrsjal) kuldpael peas.

kulta-maasteri K-Ahl. kullassepp золотых дел мастер; kassenna on kulta-maasteri, kumba kultadzia jalkumiita tunneb tehä (Ahl. 109) (muinasjutust:) siin on kullassepp, kes oskab teha kuldseid jaluseid.

kulta/mõõkka: -myõkka L kuldmõõk золотой меч; miε annan sillõ kultamyõkaa (muinasjutust:) ma annan sulle kuldmõõga.

kultamüntti (R-Eur.) kuldmünt золотая монета; naddjasa raha kuluse kuluvat ne kultamüntit (Eur. 39) rl. naisevõtuga kulub raha, kuluvad need kuldmündid. – Vt. ka kulta-lehüᴅ, kult-raha.

kultanokka P kuldnokk скворец; kultanokka esimeizess tševääl lennäʙ kuldnokk lendab kevadel esimesena (kohale).

kulta/nõ K-Al. P Lu (M Ja-Len. Po) -ne R-Lön., g. -zõõ Po 1. kuldne, kuld- золотой; K õpõizõd sõrmuhsõᴅ, kultazia tšüläz eb õssaa (Al. 34) hõbedased sõrmused, kuldseid külas ei osteta; Po vanad uskozivaᴅ, etti lemmüz on kultazõõkaa ännääkaa vana(aegse)d (inimesed) uskusid, et kratt on kuldse hännaga; M ku tunnõt siä millõõ tehä kultazia bašmakkoo, siz miä leen sinu noorikkõ (Set. 7) kui sa oskad teha mulle kuldseid kingi, siis saab minust sinu mõrsja; 2. fig. kuldne, hea золотой, добрый; M miä tätä kui tšüsüzin kultazilla sõnolailla, ep täm tah-tonnu kuulõta kuidas ma teda ka palusin heade (kuldsete) sõnadega, ei tema tahtnud kuulata; P kuulõ kuulõ kultanõ ätäni rl. (itkust:) kuula, kuula, mu kuldne isa. – Vt. ka kultainõ, kultõin, kultõn.

kultasarvi L kuldsarv; kuldsarvedega золотой рог; златорогий; kultasarvi põdra (muinas-

jutust:) kuldsarvedega põder.

kultasiima J kuldpiug, -nöör, -keel; kuldpiugne золотой бич; с золотым бичом; terve, rooska kultasiima rl. tere, piits kuldpiug(ne).

kulta-silmä J kuldsilm золотой глаз; valan kulta-silmii, tšell on tarviᴢ (muinasjutust:) valan kuldsilmi, kellel(e) on tarvis.

kultasõlkkauᴢ (R-Eur.) kuldnööring (kuldne nöörkaunistus sarafani külgedel) золотая шнуровка (на сарафане); alla aljas vahtšipookka, päältä kultasõlkkaukset (Eur. 40) rl. all haljas vaskpook, peal (= ülal?) kuldnööringud.

kulta-š́t́š́etina L kuldharjas; kuldharjastega золотая щетина; с золотой щетиной; kulta š́t́š́etinat karuᴅ (muinasjutust:) kuldharjastega karud.

kulta-tarõlka L kuldtaldrik золотая тарелка.

kultatavallin M kuldse, hea iseloomuga; kuldsete, heade kommetega с золотым характером, с золотым нравом; kazessa lahzõssa tuõb maailmaa üvä inehmin, mesimeelellin i kultatavallin sellest lapsest tuleb väga hea inimene, mesimeelne ja kuldse iseloomuga.

kultatubaretka M: naizikko oottõõb mennä moskovaasõõ kultatubaretkalõõ isuta naine ootab mahasaamist.

kulta-uni L kulduni (hea, mõnus uni) золотой сон (хороший сон); makaa, makaa, mairottõlõ, makõat kulta-unõᴅ rl. maga, maga, mõnule, magusad kulduned.

kult-auta vt. kulta-auta.

kultaveerakko (R-Eur.) kuldkera [?] золотой клубок [?]; kui sie kasvaisiet kalain [= kalani], üliniet velvüeni, et sie mäntšännüt munella, kuurua kultaveerakkailla (Eur. 40–41) rl. kui sa kasvasid, mu kala (= peig), sirgusid, mu vennake (= peiuke), ei sa mänginud munadega, hetke(gi) kuldkeradega [?].

kultkoko Ra kullahunnik куча золота.

kulto: Ку́лдо K-reg.2 kuld золото. – Vt. ka kulta.

kult-raha J-Tsv. kuldraha золотая монета. – Vt. ka kulta-lehüᴅ, kultamüntti.

kultsuheinä J-Must. lemmel (veetaim) трёхдольная ряска (orig.: limaska y.m.).

kult/tsu Lu (Kõ) kuĺttsu P M -su K-Ahl. -šu M (Kõ), g. -suu: kuĺtsuu M 1. K-Ahl. lima слизь; 2. konnakudu лягушечья икра; Lu konnaa kulttsu ~ P M konnaa kuĺttsu ~ K konnaa kultsu ~ M konnaa kultšu konnakudu. – Vt. ka konna-. – Vt. ka koono, koonu.

kultõi/n L J, g. -zõõ J = kultanõ; 1. J ofitserall kultõizõt paletit pihall ohvitseril (on) kuldsed pagunid õlal; J võtti kunigaa tütterelt tšäess kultõizõõ sõrmusõõ võttis kuningatütre(l) käest kuldsõrmuse; 2. J ävisti kultõizõd noorõt päiveᴅ kadusid kuldsed nooruspäevad; J eittsis hanse kulusti med́d́e kultõizõd aigõᴅ õitsil (käies) ju kulusid meie kuldsed ajad; J kultõin d́eeduškõ hea (kuldne) vanaisa.

kultõ/n Kett. L P M -nõ L Lu I (P), g. -zõõ M Lu -zyõ L = kultanõ; 1. M kultõzõt tšažgad lavvall rl. kuldtassid (on) laual; L kultõzyõ puu juuryõ alla rl. kuldse puu juure all; 2. P miä sinuu kuumass võtan kultõzõssi (muinasjutust:) ma võtan su kuldseks vaderiks.

kul/u¹ J vdjI, g. -uu = kulo¹; J niku niitüllä kulua, niitüllä kulukkaallõ rl. nagu niidul kulu, niidul kulusel.

kul/u² J-Tsv., g. -uu = kulo²; suurõt kulut sinu läsimizekaa suured kulud (seoses) sinu haigusega. – Vt. ka aigaa-.

kul/ua M Lu J (K R-Eur. R-Reg. P) kul̆lua M -lua Lu Li, pr. -uʙ P M Lu Li, 1. p. -un K-Ahl., imperf. -u M Lu -uᴢ J = kulussa; M krandašši kuluʙ, piäp terässää pliiats kulub, peab teritama; Li luiska kuluʙ, meneʙ hoikõpõssi luisk kulub, läheb õhemaks; Lu saappugaa põhjat kuluvaᴅ saapatallad kuluvad; M tšiireess sõpa kulu rõivas kulus kiiresti; K vajõltõlid minud vihojõõ viinojõõ, .. kulunõisii kultõjii, kukittajani (Al. 43) rl. vahetasid mu vihade viinade vastu, .. kulunud kuldrahade vastu, mu lilledega ehtija; Lu kase on raŋkka tüü i kõvassi meneb iĺĺaa et́eeᴢ, kulup paĺĺo aikaa see on raske töö ja läheb väga aeglaselt edasi, kulub palju aega; P kuza aika meneʙ, siell i itšä kuluʙ kus aeg möödub (läheb), seal kulub ka eluiga.

kului/nõ J, g. -zõõ kulunud, vilets запущенный, убогий; tšennee kase tšülä kuluinõ pantu ku paja pahainõ rl. kelle poolt on ehitatud see vilets küla nagu kehv (sepa)paja?

kuluk/aᴢ J, g. -kaa J kuluheinane, kulune заросший прошлогодней травой; niku niitüllä kulua, niitüllä kulukkaallõ rl. nagu niidul kulu, niidul kulusel.

kulu-raha J kuluraha (kulutatud või kulutamiseks määratud raha); kulu, väljaminek деньги на расходы; расходы, издержки. – Vt. ka kulo².

kulu/ssa (Li J) -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J kuluda; ära kuluda стираться, изнашиваться, износиться; расходоваться, из-, истра/-чиваться, -титься; проходить, пройти (о времени); Li enne õltii puujalkazõᴅ, ilma tormai, net tšiiree kulustii ennemalt olid (regedel) puujalased, ilma raudadeta, need kulusid kiiresti; J opõizõõ ravvõd on kulustu hobuse rauad on kulunud; J rahat kulusti tšässiijõ väliᴢ rahad kulusid käes (käte vahel); J eittsis hanse kulusti med́d́e kultõizõd aigõᴅ õitsil (käies) ju kulusid meie kuldsed ajad. – Vt. ka kulua.

kuluz/a K-Ahl. (R-Eur. R-Reg.), g. -aa (kergesti) kuluv легко растрачиваемый, издерживаемый; K nad́eza raha kuluza, raha-markat raukõõvat (Ahl. 93) rl. naisevõtuga kulub raha (on raha kergesti kuluv), rahamargad saavad otsa.

kulut/taa M Lu Li (K-Ahl. P Ku) -ta J-Tsv., pr. -an K P M Lu Ku -tõn Lu J, imperf. -in Lu J kulutada изнашивать, износить; тратить, ис-, рас-; M pahapoolõlõ piäʙ nellätšümmet paaria tšentšiä kuluttaa eezepi kõõs pulmaᴅ nõisas kuulumaa vanakurjal tuleb nelikümmend paari saapaid kulutada enne, kui pulmad hakkavad kuulduma; Lu võõraz leipä suu kulutaʙ vs. võõras leib kulutab suu (ära); Lu elä ampaita minuu peräss kuluta, miä izze tään kk. ära minu pärast hambaid kuluta, ma ise tean; Li kase õli tühjä aigaa kuluttõmin see oli tühi ajakulu(tamine).

kulutu/ᴢ: -s J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J = kulo²; lehm taukõõᴢ, taaz uuvvõt kulutusõᴅ lehm lõppes, jälle uued kulu(tuse)d.

kulut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← kuluttaa; kõlmõtt päivä etsin tüüt, kuluttõõn saappõgoit kolmandat päeva otsin tööd, kulutan saapaid.

kuĺä vt. kuĺa.

kumahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -aʙ: -ʙ J, imperf. -azi: -ᴢ J läigatada, välgatada сверкнуть, блеснуть.

kumakaŋgaᴢ Lu J kunakaŋgas [sic!] J-Must. puuvillriie; punane puuvillriie бумажная ткань; кумач; Lu kumakaŋgaz oŋ koottu kumakassa, kumakaŋkaassa õmmõllaa sõppaa puuvillriie on kootud puuvill-lõngast, puuvillriidest õmmeldakse rõivaid; J varnikall on välillä kauniiᴅ kumakaŋkaaᴅ pühaserätil on vahel punased puuvillriide(riba)d. – Vt. ka kumakaᴢ, kumakka.

kumak/aᴢ Lu, g. -kaa Lu = kumakaŋgaᴢ.

kumak/ka L Lu (M J) -k J-Tsv., g. -aa L Lu J 1. puuvillriie; punane puuvillriie бумажная ткань; кумач; Lu kumakaŋgaᴢ, kase ontši kumakka puuvillriie, see ongi k.; M ihasuut õli kumakal tehtü (Len. 264) käiste käänised olid punase puuvillriidega ääristatud (tehtud); 2. puuvill-lõng; punane puuvill-lõng бумажная нитка; кумачовая пряжа; Lu kumakaŋgaz on koottu kumakassa puuvillriie on kootud puuvill-lõngast; L kumakaakaa varnikyõ õtsad õmmõltu punase puuvill-lõngaga (on) pühaseräti otsad (välja) õmmeldud; J silm-rätte oŋ kumakaka višivoitõttu käterätt on punase puuvill-lõngaga välja õmmeldud. – Vt. ka kumakaŋgaᴢ.

kumakkarihma Lu punane puuvill-lõng кумачовая пряжа; kumakkarihma on mineekaa pilutõtaa punane puuvill-lõng on (see), millega tikitakse.

kumartaa vt. kummartaa.

kumartõlla vt. kummartõlla.

kuma/ssa (J-Tsv.), pr. -ʙ, imperf. -zi = kumata; iilet kumassa pĺiitõᴢ söed hõõguvad pliidi all.

kuma/ta: -t J-Tsv., pr. -aʙ: -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J (kuumusest) hõõguda, kumada, helendada рдеть; raut kumab gornõᴢ raud hõõgub ääsil. – Vt. ka kuumata, kuumõttaa.

kumba vt. kumpa.

kumea vt. kumõa.

kumin/a P M Lu J -õ J, g. -aa köömen, köömned тмин; Lu kuminaa pannaa tšaajuu i kapusaa sekkaa köömneid pannakse tee(vee) sisse ja kapsa sekka (hapendamisel); Lu i leivää sekkaa pannaa kuminaa ka leivataina sisse pannakse köömneid; Lu mõnikkaal on tšülvettü kumina, akkunall kazvaʙ mõnel on külvatud köömneid, kasvavad õues.

kumi/sa L J (K-Ahl. Li-Len.), pr. -zõʙ L J -seb K-Ahl., imperf. -zi Li J kumiseda гудеть; L tšako kukuʙ, maa kumizõʙ rl. kägu kukub, maa kumiseb; J tširves kultain kumizi, varsi vaskinõ elizi rl. kirves kuldne kumises, vars vaskne helises; K rihi kuusinee kumiseb (Ahl. 104) rl. tuba kuusepuine kumiseb.

kum/ma Kett. K-Ahl. L P M Kõ-Len. Lu Ra J (R-Lön.) -m J Ку́мма Pal.1 K-reg.2 Ii-reg.1, g. -maa J 1. ime чудо; Ra no nüd on kumma: noor tüttö ja nõisi päät vaivattamaa no nüüd on (küll) ime: (ise) noor tüdruk ja (tal) hakkas pea valutama; M täm õli poolväĺ̆ĺiä koollu, vet́ koko kumma, etti saatii el̆loo ta oli pooleldi surnud, päris ime ju, et saadi (veel) ellu; P juttõõn suurta kummaa rl. räägin (teile) suurt imet; P vaata kummaa vaata imet!; J maailma kumm: süntü vazikk ilm äntä maailmatu ime: sündis vasikas ilma sabata; M nüt tehäz nät kupizõt kummaᴅ, lentäävät kosmossõõt taivaaza nüüd tehakse, näe, imede imed, lendavad kosmose(laeva)d taevas; 2. imelik странный; Lu ai ku on kumma inemin oi küll on imelik inimene!; Kõ kaporios siäl ku õli kumma azä [= aźźa] (Len. 213) Koporjes, küll seal oli imelik asi; 3. jõulusant колядовщик, ряженый; J kummõt tulti tšüläse jõulusandid tulid külasse. – Vt. ka kummikko.

kummal/laa Ku -aa K = kummollaa; K tämä õli kummalaa ta oli kummuli (maas).

kummarru/ᴢ (Ku-Len.), g. -hsõõ = kummartuᴢ; kui vieret aamula ulkol, tee vaa kuusi kummarrust (Len. 292) rl. kui veered (= astud) hommikul välja, (siis) tee aga kuus kummardust.

kummarrõl/la (K-Ahl.), pr. -õn, imperf. -in = kummartõlla; tšäü kujat kummarrellen (Ahl. 100) rl. käi kummardades läbi (küla)täna-

vate.

kum/martaa K L P M Kõ S Po J-Must. (Kett. Lu-Must.) -artaa (Kõ-Len. Ja-Len.) -mõrtaa (J), pr. -martaan Kett. K M Kõ S Po -mõrtaan J -artan Ja -marran K-Ahl., imperf. -martiin L M Kõ -martin Lu -mõrtin J 1. kummardada кланяться, поклониться; M pulmaza ženiχaa i noorikõõ piti kummartaa jalkaa kõlmizõõ pulmas pidid peigmees ja mõrsja (isale ja emale) kolm korda maani kummardama; L mahaassaa kummartattii kummardati maani; Kõ põlvii kummartattii (Len. 216) kummardati põlvini; 2. kummardades paluda поклоняться, молиться; M sinne mentii kummartamaa ja tšüzüttii seneltä jürgii obrazalta antõõssi sinna mindi kummardama ja paluti sellelt püha Jüri ikoonilt andeks; L kummartaas sinne puolyõ, kuhyõ puolyõ tuulta tahoʙ (ebausukombestikust:) kummardatakse (paludes) sinna poole, kuhu poole tuult tahetakse pöörata (kuhu poole tuult tahab); Kõ nävät tšäüzivät sinne kumartamaa i võõrat [= võrat] veetii sinne (Len. 216) nad käisid seal palumas ja ohvreid viidi sinna; K meni herralõõ kummartamaa läks härrat (= mõisnikku) paluma; K meneb jumalallõ kummartamaa läheb jumalat paluma (= palvetama); 3. noogutada кивать головой; M kummartaap pääkaa noogutab peaga.

kumm/artaassa (J) -artassa (Lu Ra J-Must.) -artõssa (Po) -õrtaassa (J) -õrtass J-Tsv., pr. -artaan (Lu Ra J) -õrtaan J, imperf. -artaazin ~ -õrtaazin ~ -õrtazin J kummardada кланяться, поклониться; Ra pokkoinikkaa tšäütii proššaittamaᴢ, kummartastii pokkoinikalõõ surnuga käidi hüvasti jätmas, kummardati surnule; Lu noorikka i ženiχa kummartastii maχχaassaa pruut ja peigmees kummardasid maani; J uhkaaᴅ, uhkaaᴅ, menti müütä, evät kummõrtastu uhked, uhked: läksid mööda, ei kummardanud(ki); Po kummartõstii i mentii kummardati ja mindi. – Vt. ka kummarrõlla, kummartõlla, kummortaa, kummottaa, kumpõrtaassa.

kumm/artuᴢ (L) -õrtuᴢ J-Tsv., g. -artuhsõõ: -õrtusõõ J kummardus поклон; J tämä kummõrtaaᴢ, miä võtiŋ kummõrtusõõ vassa ta kummardas, ma kummardasin vastu (võtsin kummarduse vastu). – Vt. ka maa-. – Vt. ka kummarruᴢ.

kummart/õlla K P M (J) -ella R-Reg. kumar-tõlla (Kõ-Len.) -õllaɢ I, pr. -õlõn P -õõn K M J, imperf. -õlin P -õl̆lii I frekv. 1. kummardada кланяться; K noorikkõ kummartõli, ku nõlõpat sugut seiväᴅ pruut kummardas (pidevalt), kui mõlemad suguseltsid sõid; P tšen meni sõtamehessi, tšülä õttsas kummartõli kõlmõa puolyõ kes läks soldatiks, (see) kummardas küla otsas kolmele poole; I miä kummartõl̆lii i en kummartõlluɢ ma kummardasin ja ei kummardanud (= ma ei kummardanud tavakohaselt); 2. (ohverdades ja kummardades jumalat) paluda, palvetada поклоняться, молиться; M tšivirõukkoosõõ tšäütii kummartõõmaa; kõikii kummartõltii kivihunniku juures käidi (jumalat) palumas, kõik palvetasid (kummardades). – Vt. ka kummarrõlla, kummartaassa.

kummat/õlla (R-Lön.), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin = kummõtõlla; mit kummat kummatteli minu kuvajaiseni (Lön. 184) rl. mis ime(si)d pani imeks mu sünnitajake.

kummik/ko M, g. -oo 1. imelik странный; kummikko inehmin, kummikod jutuᴅ imelik inimene, imelikud jutud; 2. huvitav интересный; tämä on kummikko inehmin ta on huvitav inimene. – Vt. ka kumma.

kummik/kõ J-Must., g. -õõ umbkeelne не владеющий каким-либо иным языком кроме родного (orig.: ummikko).

kummitu/ᴢ K P J, g. -hsõõ: -hsyõ ~ -χsõõ P 1. kummitus привидение; P kummituχsõd jo näüttäüväᴅ kummitused juba näitavad end; P tämä pajatti meilie, etti tämä eloaigaz nätši mokomaiss kummituss ta rääkis meile, et ta nägi (oma) eluajal niisugust kummitust; P maa süämmez õlivat kummituχsõᴅ maa sees olid kummitused; 2. hernehirmutis чучело гороховое, пугало; J erneit tullaa linnud nokkimaa, sis tehää kummitus sinne (kui) linnud tulevad herneid nokkima, siis tehakse sinna (= põllule) hernehirmutis.

kummit/õlla K L P Li (Kett. R-Lön. M) -õllaɢ (Ma), pr. -tõlõn L P -telen K-Ahl. -tõõn Kett. K Li -tyõn L P, imperf. -tõlin K P Li -tõl̆lii Ma 1. imestada, imeks panna удив/ляться, -иться; дивиться; Li sitä kummittõlimma, kui nämät tultii meilee imestasime seda, et nad meile tulid; 2. imestama panna, imeasju teha дивить, удив/лять, -ить; L kõikk maai·lma nyõp kummittõlõmaa kogu maailm hakkab imeasju tegema; 3. kummitada казаться, чудиться, при-, мерещиться; K kummittõli siεll kalmoill ain seal kalmistul kummitas üha; P siel põllol ühes paikkaa kummittõlõʙ seal põllul ühes kohas kummitab; 4. veigelda, heigelda сверкать; L taivas kummittyõb üöl, kammuga niku sammaᴢ, tulizõt sampaad meneväd mõnyõ puolyõ taevas on öösel virmalised, niisugune nagu sammas, tulised sambad lähevad mitmele poole; L päivä kummittõlõʙ, päivä meneb bĺednõissi i valkõassi, i kauniissi, kyõs kummittyõʙ päike heikleb, päike läheb kahvatuks ja valgeks, ja punaseks, kui heikleb. – Vt. ka kummõtõlla.

kummol/laa P M-Set. Li I -la·a M -aa K-Ahl. kummuli вверх дном, опрокинувшись; ничком; M nät paŋkõ seizop kummolla·a näe, pang seisab kummuli; P tšieräp paa kummollaa i panõb lavvalõ rubĺaa d́eŋgoi (pulmakomme:) keerab (savi)poti kummuli ja paneb lauale rubla raha; Li aluz meni ümperi, kummollaa, nii mentii meree põhjaa (purje)laev läks ümber, kummuli, nii mindi merepõhja. – Vt. ka kummallaa, kummullaa.

kumm/oo Lu -o K-Ahl. kummuli вверх дном; Lu vene meni kummoo, gili tuli päällee paat läks kummuli, kiil tuli peale.

kummort/aa M, pr. -aan, imperf. -iin = kummartaassa; piti kõlmisõõ matalassi kummortaa pidi kolm korda maani (madalalt) kummardama.

kummot/taa P, pr. -an, imperf. -in = kummartaassa; ko tõin kõrt staarosta tulõʙ, siz bõlõ vajaa tällie kummottaa maalyõ kui külavanem tuleb teist korda, siis pole tal (enam) vaja maani kummardada.

kummullaa Lu Li Ra J-Tsv. 1. kummuli вверх дном, опрокинувшись; ничком; Li kane lännikoᴅ ja kõig nee .. ovaᴅ kummutõttu ili kummullaa õllaa need lännikud ja kõik need (puunõud) .. on kummuli keeratud või on kummuli; J kummullaa maaᴢ (inimene oli) kummuli maas; Lu vene meni kummullaa paat läks kummuli; J paa paŋki kummullaa pane pang kummuli; 2. kummargil согнувшись, наклонившись; Ra miä õlin kummullaa i nõizi päätä vaivattamaa ma olin kummargil ja pea hakkas valutama; Ra kummullaa kaivazin maaᴅ kummargil kaevasin maad. – Vt. ka kummollaa, kummoo.

kummut/taa Li -ta J-Tsv., pr. -an: -õn Li J, imperf. -in Li J kummuli keerata, kummutada опроки/дывать, -нуть; J kummut ušatti, la valub vesi väĺĺä keera toober kummuli, las vesi valgub välja; Li kõik posudat saap panna kummullaa, kõik posudat saap kummuttaa kõiki nõusid saab panna kummuli, kõiki nõusid saab kummuli keerata.

kummut/õlla Lu, pr. -tõlõn: -tõõn Lu, imperf. -tõlin Lu = kummõtõlla; elä siε kummuttõõ, nii õlitši ära sa imesta (ühti), nii oligi.

kummõlt/aa (J), pr. -aan: -õn J, imperf. -iin: -in = kummõtõlla; kõikii tšüläs kummõltõvaᴅ kõik külas imestavad.

kummõrt- vt. kummart-.

kummõt/õlla M -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn M J, imperf. -tõlin J imestada, imeks panna удивляться; M mitä siä kummõttõõᴅ: täm mokom i on mis sa imestad: niisugune ta ongi; J bõõ mitä kummõtõll pole midagi imestada. – Vt. ka kummatõlla, kummitõlla, kummutõlla, kummõltaa.

kum/pa Kett. K R L P M S Po Lu Li J I (Kõ Ja-Len. Ku) -ba K-Ahl. -põ J -p K R Kõ-Len. Lu Li J Ku -ʙ Lu, g. -maa K L M Lu J -ma R-Reg. 1. kumb? какой (из двух)?; J kummõss tšäess võtaᴅ kummast käest võtad?; J tšälü, kummaz lavvas siε isuᴅ käli, kummas lauas sa istud?; Lu kumpa sõzar õli vanõp kumb õde oli vanem?; J kumpa teet läheᴅ kumba teed (sa) lähed?; M arvaa: kumpa kõrva el̆lääʙ arva (ära): kumb kõrv ajab pilli?; 2. relat. kumb кто, который (из двух); Lu kahs laiskaa lüütii vettoa, kumpa näiss on laizgõpi kaks laiska vedasid kihla, kumb neist on laisem; Lu kahõõ-tšezzee võtõtaa tõin-tõizõlt sõrmõᴅ, kokkaᴢ, nõissaa tõmpaamaa, kump kumpaa tõmpaaʙ (sõrmevedamisel) kahekesi võetakse teineteisel sõrmedest kinni, (sõrmed) konksus, (ja) hakatakse tõmbama, kumb teise (sõrme lahti) tõmbab; 3. relat. kumb – kumb кто – кто (из двух); L a miε kuultaan .. , kummall on ääli eliäpi, kummall on sõnat tarkõpaᴅ rl. aga mina kuulan .. , kummal on hääl heledam, kummal on sõnad targemad; 4. missugune? mis? какой?; Po kummal päivää lìep pulma mis päeval on (= tulevad) pulmad?; 5. relat. missugune, milline, mis какой; L kumpa pojo kumpaa tüttrikkua võtti tšiin, senie piti i õlla naisõnnaa see tüdruk, kelle poiss (mängus) kinni võttis, pidi saamagi selle poisi naiseks; Lu kumpa koira haukuʙ, se nii tšiiree ep purõ vs. koer, kes haugub, see nii ruttu ei pure; K tämä tääp, kummas saaduz on üväd õunaᴅ kk. ta teab, kus aias on head õunad (= ta teab, millise kivi all vähid on); L võttaguo χot́ kummaa tüttärie tahoʙ võtku ükskõik missugust tütart (ta) tahab; Lu vätši on kummat kuza rahvas on igal pool isesugune; K kummall päivää lahs sünnüʙ, senee svätoi nimee annap pappi mis päeval laps sünnib, selle pühaku nime annab preester (lapsele); L em mälehtää, kummal kuuta tämä on (ma) ei mäleta, mis kuul see (tähtpäev) on; 6. kes? кто?; L kumpa võtab leütεä tämεä tüttäreᴅ kes leiab (võtab leida) tema tütred (üles)?; 7. relat. kes, mis кто, что; M siäl õltii tüttereᴅ, kummaᴅ tšidgottii peenteriä seal olid tüdrukud, kes kitkusid peenraid; Lu kummal bõllu lassa, ep tullu kattsõlaizil kellel ei olnud last, (see) ei tulnud katsikule; M i tšümmee i kahstõššõmõtta tükküä võip tuvva i kahõsaa, kumpa kui tooʙ ja (emis) võib tuua (põrsaid) ka kümme ja kaksteist tükki, ja kaheksa, kes kuidas toob; I vanõpat tääsivät, tšen kummaakaa tšäüʙ vanemad teadsid, kes kellega käib (= kurameerib); Lu se on kaŋkain sõpa, kumʙ on õmmõltu koto kaŋkaassa see on linane rõivas, mis on õmmeldud kodukootud (linasest) riidest; M paadra on suuri tuuli, kumpa metsää puut tšäänäb juurina·a keeristorm on suur tuul, mis kisub metsapuud juurtega (maast); Kõ sis panimma pikkaraizõõ koo, kummaza i miä paraiko elän siis ehitasime väikese maja, kus ma praegu elangi; 8. relat. kes – kes кто – кто; J kummalõ annan palkassi rahaa, kummalõ leipää kellele annan palgaks raha, kellele vilja; M kummall murti jalgaa, kummalla pää väänti kellel murdis jala, kellel väänas pea (otsast); I võtaᴅ kumpaa kaasa kelle (lastest) võtad (tööle) kaasa?; J saunnain saunaasõ sünnütti, tšezällä lauttaa, kummad lauttaa, kummat sarajaa nurganaine sünnitas saunas, suvel laudas, kes laudas, kes küünis; 9. mõni некоторый; Ja kummat bõllu opõtattu lukõmaa, a miä täädin [= tääzin] lukõa (Len. 235) mõnda polnud õpetatud lugema, aga mina oskasin lugeda; L tantsittii i laulõttii kupoĺuossaa, kummaza tšüläzä troittsaassaa tantsiti ja lauldi jaanipäevani, mõnes külas (aga) suvisteni. – Vt. ka kumpi.

kumpaiᴅ L keegi кто-то, кто-нибудь, кто-либо; piεp püütεä kumpait tšiin (tagaajamismängus) tuleb keegi kinni püüda.

kumpasi, kumpassi vt. kompassi.

kumpa/ᴢ Lu, g. -hsõõ [?]: -sõõ ~ -sõ Lu = kompassi; kumpasõz on kartuška kompassis on roos; kumpasõ strelkka ain on pohjaᴢ kompassi osuti on (otsaga) alati põhjas (= näitab alati põhja).

kump/atši (Li) -õtši Lu -tši J-Tsv. 1. kumbki, mõlemad оба; тот и другой; Li vako õli kummaštši poolõᴢ vagu oli kummalgi pool; Lu näjjet siitt veetii kumpõtši kottoo nad viidi siit mõlemad koju; 2. emb-kumb, üks (kahest) либо тот, либо другой, один из двух; J kumptši teiss para·iko johzõb laafkaa de toob millõ ośmuška mahorka üks teist jookseb praegu poodi ja toob mulle kaheksandiku (naela) mahorkat.

kumpi [< sm?] J-Must. kumb который.

kumpipäi M kuidas, mismoodi как, каким образом; lehmällä utar paizuttu; kumpipäi täm on tullu lehmal läks udar paiste. Kuidas see (= tõbi) on tulnud?

kumpõ vt. kumpa.

kumpõrta/assa (Ra), pr. -an, imperf. -azin: -zin Ra = kummartaassa; noorikkõ jõka varnikallõ kumpõrtas kõlmõt kõrtaa mõrsja kummardas igale pühaserätile kolm korda.

kumpõssi vt. kompassi.

kum/u K-Ahl. R-Lön., g. -uu kära, lärm шум; R la kuulub kumu kotoo, ääli äütšäb enneleni (Lön. 713) rl. las kuuldub kära koju, kostub hääl mu emale.

kum/õa K-Ahl. -ea (K-Ahl.), g. -õa kume, kumisev гулкий; tunneb enne äälessäni, kumeassa kurkussani (Ahl. 103) rl. tunneb ema (mind) mu häälest, mu kumedast kurgust.

kumõr/a ~ -õ Li, g. -aa kumer выпуклый, округлый; ahjoo süämes tehtii mokomain kumõrõ zvoodõ ahju sisse tehti niisugune kumer võlv.

kum/õttaa: -õtta J-Tsv., pr. -õtaʙ: -õtõʙ J, imperf. -õtti kumada (kuu kohta) светить(ся), сиять (о луне); uus kuu jo kumõtõp taivaaᴢ noorkuu juba kumab taevas. – Vt. ka kuumõttaa, kuumõttia.

kunakaŋgas vt. kumakaŋgaᴢ.

kune K-Ahl.: kune verraa (Ahl. 75) kui palju?

kun/i R-Lön. M Lu J -ni Kett. K R-Lön. L P Po kuni, seni, kui пока, до тех пор; покуда; K lahzõlõõ tšiuttua ülee ep panna kunni bõlõ risitettü lapsele ei panda särki selga, kuni (ta) pole ristitud; K pokoinikka pantii õlkai päälee kunni groba tehtii surnu pandi õlgede peale, kuni kirst tehti; P uottõlõn kunni sigad lievät süönnüüᴅ ootan, kuni sead on söönud; Lu uhz õli avõõ, kuni ahjo lämpiüᴢ uks oli lahti seni, kui ahi küdes; L kunni ńemtsa võitti, tämä õli ńemtsaa puolõss seni, kui sakslane võitis, oli ta sakslaste poolel. – Vt. ka kuniᴢ, kunnõ¹.

kunigoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an, imperf. -in valitseda царствовать, по-.

kunikaakukka: kunikakukk Ra kullerkupp купальница (растение); tšäimme kopittamas kunikakukkaa käisime kullerkuppe korjamas.

kunikaannainõ L kunikanna·in (K) kunigannain J kunigõnnain J-Tsv. kunikkaa-nai Kõ kuninganna, keisrinna королева, царица; L lie nüd nuor kunikaannainõ saa nüüd nooreks kuningannaks; J vot sis kunigannain špeilii eez ehti ni üvii vaat siis kuninganna ehtis (end) peegli ees nii kauniks (hästi). – Vt. ka kunikannaa.

kunikaavalta: kunikaval/ta ~ -t ~ kunikvalta Ra kunig-valt J-Tsv. riigi- e. kroonuvald(us) казённые земли; Ra jõgõperäl on kahõz lineᴢ: kunikavalt i herravalta Jõgõperäl on (majad) kahes reas: kroonuvald(us) ja mõisavald(us); Ra kunikvallaa bomboᴅ (Jõgõperä) kroonuvalla b-d (= pilkenimi, mis tulenenud küla porirohkusest).

kunikannaa K = kunikaannainõ; kunikannaal tuli üvä meeli kuningannal hakkas hea meel.

kuni/kaᴢ Kett. K L P M Kõ S Lu J I (U Pi Ja V Li) -ikas K-Ahl. -kõᴢ Lu Li Ra J -gaᴢ Kõ-Len. Lu Ra-Len. (Ja-Len.) -gõᴢ Lu J -ŋgaᴢ R-Lön. Kõ-Len. J Ku (K R-Eur.) Куннигасъ Tum., g. -kaa Kett. K L P M Kõ Ja V Lu Li Ra J I -kkaa K U L Pi M Kõ Ja Lu -gaa ~ -ga J-Tsv. -gan ~ -gõn J-Tsv. -gaan Ja-Len. -ŋgaa Ku kuningas, keiser, tsaar, riigivalitseja; valitsus король, царь, правитель; правительство; M täm juttõõp kõhalla·a silmiisee hod enelee kunikkaalõõ ta ütleb otse näkku kas või kuningale enesele; Lu tämä sinnua vart on suurõpi kunikõssa tema on sinu jaoks kuningast suurem; Lu jumal taivaaᴢ, kunikaz maal kk. jumal (on) taevas, keiser maa peal; Ra õma silm on kunikõᴢ vs. oma silm on kuningas; I šveeda kunikaa šĺääppi on kapoŕoza Rootsi kuninga kübar on Koporjes; Lu kotko on lintujõõ kunigaᴢ, on kõikkõa voimakkaapi kotkas on lindude kuningas, on kõigist tugevam; Lu jutõltii, što matoill on kunikaᴢ räägiti (öeldi), et madudel on kuningas; L etti jumala lähettäiss mokomaa mielie kunikkailyõ, etti lõpõttaisizivat sõa et jumal annaks (saadaks) riigivalitsejaile niisuguse mõistuse, et (nad) lõpetaksid sõja; M save·tskõi kunikaᴢ nõukogude valitsus; J kunigaa trooni kuninga troon; M tuli rääto kunikkaa tüttärellee tuli järjekord kuningatütre kätte; J kunigan nain ~ kunigõn nain tsaarinna; P kunikaa aikan õli raskaᴢ sluužia tsaariajal oli raske (sõjaväes) teenida; Lu kunikaa valta riigi- e. kroonuvald(us), -ala; Lu kunikaa maa riigimaa; Li kunikaa mettsä riigimets; J enne kunigaa päivenn škouluz emme tšäünü varem me riigipühal koolis ei käinud; ■ L kunikkaa pεä rubla; J kunigaa mato (Tsv.) boamadu, kuningboa; Ra kunikaa kukka kullerkupp. – Vt. ka täi-.

kun/iᴢ K-Al. U Lu Li Ra J I Ku -niᴢ K P M Kõ-Len. S Po Lu J I = kuni; Lu mee nii kaugas kuniz mettsä tuõʙ vassaa mine nii kaugele, kuni mets tuleb vastu.

kunits/a R-Lön. S kuńittsõ Ku Куница ~ Кунница Tum., g. -aa nugis (лесная) куница; R kulmolta kunitsa nahka, otsalta orava nahka (Lön. 700) rl. kulmu(de)lt nugisenahk, otsmikult oravanahk.

kunnaza: -ᴢ Lu = kunnoza; talo on kunnaᴢ talu on korras.

kunn/i¹ J-Tsv., g. -ii J au честь; tütöll piäb õll õma kunni tütarlapsel peab olema oma au; od́d́ kunnia nooriiss päiviiss hoia au noorest põlvest (peale).

kunni² vt. kuni.

kunni/a M Lu J Ku, g. -aa Ku 1. au, lugu-

pidamine честь, почёт, уважение; J makazin vähepii muita, tein tüütä enepii muita, sištši en kuulu kunniaasõõ rl. magasin teistest (muudest) vähem, tegin tööd teistest enam, siiski ei peeta au sees (= ei kuulu lugupeetavate hulka); Lu vetšernann mõnikas pani raχχaa pattaa, a siis paa viskas maχχaa niku kunniassi pruudi ärasaatmise õhtul pani mõni raha savipotti, aga siis viskas poti maha nagu au pärast; 2. austav почётный, славный; J blahoslovoitõn sinnua kunnialõõ teelee õnnistan sind austavale teele.

kunniᴢ vt. kuniᴢ.

kunno/za: -ᴢ Lu korras в порядке; botsmani, tämä katsoʙ koko parahoda meno; piti kunnoᴢ koko parahoda meno pootsman, tema vaatab kogu laeva (kõik laevaasjad) üle; hoidis korras kogu laeva (kõik laevaasjad). – Vt. ka kunnaza.

kunn/õ¹: -e K-Ahl. = kuni; laulakaa emäni lahset, kukkukaa emäni kullat, kunne on viisi valluttani, kahehsa kavaluttani, kunne on kassa kaglalani, ivus pittšä pihoilani (Ahl. 102) rl. (mõrsjaitkust:) laulge, mu ema lapsed, kukkuge, mu ema kullad, kuni on (alles) mu viis valjust (= kangekaelsust), mu kaheksa kavalust, kuni on (veel) pats mu kaelal, pikk juus mu pihtadel.

kunnõ² K-Al. Lu Li 1. kuhu? куда?; Lu kunnõ menettä kuhu lähete?; 2. adv. kuhu куда; Lu ep piä laasia sinne, kunnõ eb õõ tšähsü pole tarvis ronida sinna, kuhu ei ole käsk(u); 3. (ei) kuhugi, (ei) kusagile никуда; Lu süä on terve, ellää piäʙ, et kunnõ pakkõõ süda on terve, elada tuleb, kuhugi (sa) ei page. – Vt. ka kuhõiᴅ, kuhõitkaa, kuhõᴢ, kuhõõ, kuhõõkaa.

kunnõpoolõõ ~ kunnõppoolõ Li = kuhõõpoolõõ; kunnõppoolõ tuuli puhuʙ kuhupoole tuul puhub?; kunnõpoolõõ meni kuhupoole (ta) läks?

kunsti J-Tsv.: selv mees tääb mõnõt kunstiᴅ tark mees teab mitmeid kunste (= oskab mitut asja).

kun/ta¹: -t J-Tsv., g. -naa: -na J ala, piirkond округа, местность; rant-kunnõᴢ (narovaa voolost́iᴢ) pajatõta potšti puhas soomõssi rannaalal (Narva vallas) räägitakse peaaegu ainult soome keelt. – Vt. ka ranta-.

kunta² vt. lauta-, paris-, peso-, seura-, tšerikko-.

kunta³ vt. elo-.

kuntaa Lu korda в порядок; talo piäp panna kuntaa talu tuleb korda seada.

kuo/ɢ vdjI -k Set. = kotoosõõ.

kuokki- vt. koottšia.

kuoza vt. kogoza.

kuotta vt. kõta.

kuottu vt. koto-.

kup/ainõ ~ -ain Lu -painõ ~ -pain Li, g. -aizõõ Lu -paizõõ Li vari тень; Lu jalka lapoil mitattii kupain i saatii täätä, mikä on aika jalalabadega mõõdeti vari (= varju pikkus) ja saadi teada, mis kell on; Li ku on lühüt kuppainõ, siiz on poolpäivä kui on lühike vari, siis on keskpäev; Lu akkuna poduškaa päälle tehtii merkiᴅ, kupaizõõ mukkaa tuli poolipäivä merkki aknalauale tehti märgid, varju järgi tuli keskpäeva märk.

kupalik/ko M Li Ra (Kett.) kubalikko Ränk, g. -oo Li (õle-, roo)kimp v. vihk; (lina)kubu; (hao)kubu (небольшой) пук (соломы, тростника); связка льна; вязанка хворосту; M pokoinikaa alta õlgõt siβottii kupalikolõõ i sis kõõz veetii pokoinikkaa maχχaa, sis sütettii se kupalikko põlõmaa tee pääl surnu alt seoti õled kimpu ja siis, kui viidi surnut matmisele, siis süüdati see kimp teel põlema; M õltšikupo on suuri, a kupalikod on peeneᴅ õlekubu on suur, aga kimbud on väiksed; M linat sit̆toas kupalikallõõ linad seotakse kubudeks; M roogossa tehäs kupalikoᴅ, kupalikoᴅ pannas kat̆too servääsee roost tehakse kimbud, (roo)kimbud pannakse katuse serva (esimeseks reaks); Li tehtii puu õhsõiss kupalikkoi i lämmitettii ahjoi tehti puuokstest (hao)kubusid ja köeti ahjusid. – Vt. ka rooko-, sala-, õltši-. – Vt. ka kuparikko, kupo¹, kuvokkõin.

kupaĺno/i J-Tsv., g. -i J ujula купальня; lähetä kupaĺnoisõõ ujuma minnakse ujulasse ujuma.

kuparik/ko Kõ, g. -oo = kupalikko.

kuparos/sa K M, g. -aa M (vask)vitriol, silmakivi (медный) купорос; K karssaa ajaass, pantaass kuparossaa i võita päälee sügelisi ravitakse (aetakse ära), pannakse vaskvitrioli ja võid peale; M kuivõtattii lep̆pää koorii ja pantii kuparossaa, tuli sinin, tuli kõltõn, mussa, roh̆hoin; piti täätää, kui paĺĺo panna kuparossaa (lõngade värvimiseks) kuivatati lepakoori ja pandi vaskvitrioli, tuli sinine, tuli kollane, must, roheline; pidi teadma, kui palju panna vitrioli. – Vt. ka kuporossi.

kuparos/so M, g. -oo = kuparossa.

kup/eĺa¹ Lu Ra -eĺä Lu, g. -eĺaa Lu Ra ristimisanum, -vaagen купель (крестильная); Ra lahs risitõttii kupeĺaᴢ last ristiti ristimisanumas; Lu lassa ku risitettii, kõlmõt kõrtaa mentii ümperi kupeĺät kui last ristiti, käidi kolm korda ümber ristimisanuma. – Vt. ka kupeli, kupila.

kupeĺ/a² Lu Li Ra -ä Lu, g. -aa Lu Ra 1. jaanipäev, jaan Иванов день, день Ивана-Купалы; Ra kupeĺa õli kunikvallaᴢ, a jaani õli herrvallaᴢ (Jõgõperä) kroonuvallas oli (sõna) k. (jaanipäeva tähenduses), aga j. oli mõisavallas; Ra kupeĺaa päivä jaanipäev; Ra kupeĺa kukka jaanilill; 2. jaanituli ивановы огни, купальские огни; Lu jaanin ohtogossa tšävvää kupeĺaata põlõttõmaᴢ jaaniõhtul käiakse jaanituld põletamas; Li kupeĺa-päiväll pantii tõrvapaŋki põlõmaa, põlõtõttii kupeĺaa jaanipäeval pandi tõrvapang põlema, põletati jaanituld. – Vt. ka kupoĺo.

kupeĺakukka Li kupeĺa-kukka Ra = kupoĺo- kukka.

kupeĺa-päivä Li = kupoĺo; kupeĺa-päiväll pantii tõrvapaŋki põlõmaa, põlõtõttii kupeĺaa jaanipäeval pandi tõrvapang põlema, põletati jaanituld.

kupeĺavihta Li jaaniviht (vihtlemiseks jaanilaupäeval) купальский веник (парились им под праздник Ивана-Купалы).

kupe/li ~ -eĺi M, g. -lii = kupeĺa¹; kupeli se õli se azõ, mizez risitettii lassa k., see oli see anum, milles ristiti last; tuvvas kupeeĺi veekaa tuuakse ristimisanum veega.

kupeĺikukka Lu = kupoĺo-kukka.

kupija/ᴢ Li-Len., g. -a metsaülem лесничий.

kupikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ tassike чашечка; juu veel kupikkõiŋ koffia joo veel tassike kohvi. – Vt. ka kuppi.

kupil/a K, g. -aa = kupeĺa¹; naiskuuma panõp papilõõ kupilaasõõ rätee, mineekaa pühtšiä tšäsii naisvader paneb preestrile ristimisanumasse räti, millega käsi pühkida.

kupizõᴅ M pl.: vanat hakad nii ain juõltii: ai kupizõt kummaᴅ vanad eided ütlesid ikka nii: oi imede imed!; nüt tehäz nät kupizõt kummaᴅ, lentäävät kosmossõõt taivaaza nüüd tehakse, näe, imede imed, lendavad kosmose(laeva)d taevas.

kupitššii/ni: -n M kuld-kukeseenik [?] ложная лисичка [?] (гриб); ĺiśitški kuttsuass, kõltõzõᴅ, niku kupitššiin kukeseenteks kutsutakse, kollased nagu kuld-kukeseenik(ud).

kuplet/ti Ra, g. -ii kuplee куплет.

kupo¹ Kett. Ränk R U P M Lu Ra J-Must. J-Tsv. I (S Ja Kõ Li), g. kuv/oo Lu Ra J -uo R P kuv̆voo Kett. M I (õle)kubu; (heina)kimp v. tuust; (hao)kubu пук (соломы); связка (сена, льна); вязанка хворосту; P siomma õlgõt kuvolyõ seome õled kubusse; Lu peltot pantii kuppoo tooᴢ̌ sasid pandi ka kubusse; Lu kasikkaa paat kuvol, siod niku rüizõlkia kasteheina paned kimpu, seod nagu rukkiõlgi; M linat sit̆tuas kuvolõõ i kuvolta tuuvvaz riigalõõ linad seotakse kubusse ja kubudena tuuakse rehte; M tehtii raakulaissa kuvoᴅ tehti hagudest kood; M tšäütii kup̆pai tetšemäᴢ käidi haokubusid tegemas; J raak kupoi põlõtõta rassimoill haokubusid põletatakse taimelavadel; J õlki kupo on höbliässi siottu tšiin õlekubu on lõdvalt kinni seotud. – Vt. ka lehto-, raaka-, rüis-, vitsaa-, õltši-. – Vt. ka kupalikko, kuparikko, kupu, kupõ, kuvokkõin.

kupo² Lu, g. kuvoo Lu pugu зоб (у птиц); linnull on kupo linnul on pugu; kanal on kupo täünn kanal on pugu täis; kanal on kuvoz javo-tšivi, tšiveekaa javaʙ kanal on (pugus) liivapugu, liivapuguga (kivikestega) jahvatab (= peenestab toitu); kana kupo ~ kanaa kupo kana pugu. – Vt. ka puko, puku.

kupoaŋko M kupo-aŋko J-Tsv. ahtehark v. -hang снопоподъёмные вилы; M kupoaŋko on rautõn aŋko, pitšääkaa varrõõkaa, kazel nõssaaᴢ kup̆poita riigaa latilõõ ahtehark on raudhark, pika varrega, sellega tõstetakse (õle)-

kubusid rehe laudile.

kupo-kui/va: -v J-Tsv. läbinisti kuiv, krõbe-kuiv пре-, сверхсухой; valežnikk oŋ kuivannu kupo-kuivõssi tuulemurd on kuivanud krõbekuivaks.

kupoĺaroho Ränk jaanihein [?] жёлтый гусиный лук [?] (orig. juhannusheinä).

kupoĺ/o Set. K L P M Kõ V Po Lu -ĺo M, g. -oo Set. M Po -uo P jaanipäev, jaan Иванов день, день Ивана-Купалы; V oomõnpään on kupoĺo homme on jaanipäev; K kupoĺua peettii peeti jaanipäeva; K kõlmattõmall kupoĺua 26. juunil; P porotšellä kukitsõb jo varai iezä kupoĺuo kullerkupp õitseb juba vara enne jaani; Kõ kupoĺo aattonn mennäs saunaa jaanilaupäeval minnakse sauna; Lu kupoĺo ohtogo jaaniõhtu; M kupoĺoo öölä noorizo kopittii kok̆koo, tehtii valvotuli jaaniööl kogunes (koguti) noor-

sugu kokku, tehti jaanituld; P mennäss kupoĺuo tulõlyõ minnakse jaanitulele; P kupoĺuo vihat tehtii kazgyõ õχsõiss jaanivihad tehti kaseokstest; M kupoĺoo kukaᴢ jaanilill. – Vt. ka kupeĺa², kupeĺa-päivä, kupoĺopäivä.

kupoĺoizõᴅ (M) pl. = kupoĺo; kapusaa taimõt kazvivat kupoĺoisiissaa kapsataimed kasvasid jaanipäevani.

kupoĺo-kaivo Kõ jaanikaev (колодец, связанный с обычаями дня Ивана-Купалы); kõrvõttuiz on kupoĺo-kaivo Kõrvõttulas on jaanikaev.

kupoĺo-kukka (P) jaanilill, härghein иван-да- марья; tehäss vihat kupoĺo-kukkõissa, karu-kaattarõissa, kazgõõ õhsõissa vihad tehakse jaanililledest, sõnajalgadest, kaseokstest. – Vt. ka kupeĺakukka, kupeĺikukka.

kupoĺoo-kukaᴢ: kupoĺuo-kukaᴢ P = kupoĺo- kukka.

kupoĺopäivä M kupoĺo-päivä Kõ = kupoĺo; Kõ kupoĺo-päivä, se näütäʙ alkaa einää lüvvä jaanipäev, see näitab, (et tuleb) hakata heina tegema; M välipühäpäiväᴅ on maarjapäivä, kupoĺopäivä, pädräpäivä, iiĺapäivä, hlaaripäivä argipäevale langevad pühad on maarjapäev, jaanipäev, peetripäev, eliapäev, floorusepäev.

kupoĺo-roho S robirohi, -hein погремок.

kupoĺo-öö Kõ S jaaniöö ночь на Ивана-Купалу; S valvõtulta piettii kupoĺo-öön jaanituld tehti (jaanikut peeti) jaaniööl; Kõ kupoĺo-ööl tšäüziväᴅ tüttäreᴅ rüttšiisee kassoi pletittämää jaaniööl käisid tüdrukud rukkis (rukki)palmikuid põimimas.

kupon/i J-Tsv., g. -ii J kupong купон.

kuporosno/i J-Tsv., g. -i (vask)vitrioli- купоросный; kuporosnoi pirttu (vask)vitriolipiiritus.

kuporos/si J-Tsv., g. -ii J = kuparossa; tšehotkõss annõta juuvv kuporossia tiisikuse puhul antakse juua (vask)vitrioli(lahust).

kuppain, kuppainõ vt. kupainõ.

kuppar Kr vask медь.

kupp/ari J -õri J-Tsv., g. -arii ~ -õrii J = kuppija; kuppõri lazzõb vert kupulaskja laseb aadrit; kuppõrijõ kurasõt saati tülpessi aadrilaskjate noad läksid nüriks.

kup/pi P M Kõ Lu Li Ra J (Ma), g. -ii M Lu Li Ra J kup̆pii M Ma 1. tass, kruus; tops, toos; kopsik, kopp чашка, кружка; коробка; кубышка; ковш; Li kupissa jõi tšaajua jõi tassist teed; M savvizõt kupid varrõõkaa savist kruusid kõrvaga; Kõ pikkarain kuppi soolaa väike tops soola; J nellä neittsua [sic!] ühtee kuppii kussaa. lehmää nänneᴅ mõist. neli neitsit kusevad ühte koppa? – Lehma nisad; 2. kupp, kupuklaas, -sarv банка, рожок для кровопускания; P verie kupiᴅ vai verie sarvõᴅ, miniekaa vertä kupittii kupu(klaasi)d või kupusarved, millega aadrit lasti; 3. (muraka) viljarakk костянка, часть плода (морошки); M muragad on veel sõk̆kõaᴅ, kupid bõlõ veel avõ murakad on veel toored, viljarakud pole veel lahti (= üksteisest eraldunud). – Vt. ka pahka-, rippi-, tšaaju-, tšai-, või-. – Vt. ka kupikkõin, kuppi-sarvi.

kup/pia P J, pr. -in P J, imperf. -pizin P J kuppe panna, aadrit lasta ставить банки, пускать кровь; J jo sata kõrta õõŋ kupittu, da mitäle eb avit juba sada korda on mulle kuppe pandud, aga millegipärast ei aita; P verie kupiᴅ vai verie sarvõᴅ, miniekaa vertä kupittii kupu(klaasi)d või kupusarved, millega aadrit lasti; P kuppimizyõ sarvõᴅ kupusarved.

kuppij/a P Lu, g. -aa P kupupanija, -moor, kuppar, aadrilaskja знахарь, ставящий банки, пускающий кровь; Lu kuppija tetši kurasõl merkiᴅ, siz võtti sarvõõkaa vertä kupulaskja tegi noaga täkked, siis võttis (= imes, murd. kuppis) sarvega verd; Lu kuppijad lastii vertä saunaᴢ kupumoorid lasksid saunas aadrit; Lu kuppijad rohkaapi õltii naizeläjäᴅ kupupanijad olid enamasti naisterahvad. – Vt. ka kuppari.

kuppilehto M-Set. kortsleht манжетка.

kuppiroho M-Set. Kõ = kuppilehto.

kuppi-sarvi J kupusarv рожок для кровопускания. – Vt. ka kuppi.

kuppõri vt. kuppari.

kup/tsa K-Ahl. L (J) -tts ~ -ts J-Tsv. -sa Lu, g. -tsaa L J kaupmees купец; Lu kupsa, tämä torguitaʙ kaupmees, tema kaupleb; J pääsi esimeize giĺd́ii kuptsõssi sai esimese gildi kaupmeheks.

kupu [< e?] M (Lu), g. kuvuu = kupo¹; M kupu õlkaa kubu õlgi.

kupõ (Ra), g. kuvõõ = kupo¹; võta õlkinõ kuvõssa rl. võta õle(kõrre)ke (õle)koost.

kupõõ vt. kuvõ.

kur/a M Lu Ra J I (Li Ku), g. -aa Lu Ra J kur̆raa I = kurõa; J viskaa kotti üli kuraa pihaa viska kott vasakule õlale (üle vasaku õla); M kui õikõa kõrva el̆lääʙ, siš tšiisõllaᴢ, a ku kura kõrva, siz laittaaᴢ kui parem kõrv kumiseb (= ajab pilli), siis kiidetakse, aga kui vasak kõrv, siis laidetakse; Ra ku kura silmä tšihguʙ, siz üväätä kui vasak silm sügeleb, siis (see ennustab) head; Ra kura tšäsi tšihguʙ, rahaa võttaa ĺibo rahaa antaa (kui) vasak käsi sügeleb, (siis tuleb) raha (vastu) võtta või raha (välja) anda; J siä meet kura poolõõ, miä õikasõõ sa lähed vasakule poole, mina – paremale; Lu ku tuuli tuulõp kurraa borttaa, laiva menep kurall galsall kui tuul puhub vasakule pardale, (siis) läheb laev vasakhalsil.

kura/ažittaa L P -žittaa M, pr. -ažittaan L P, imperf. -ažittiin jultunult võimutseda, oma võimu näidata; jonnida, vastu ajada куражиться, самоуправствовать; упрямиться, за-; L sta-

ruχa aivuo kuraažittaap paĺĺo vanaeit võimutseb õige palju; P lahs kuraažittaaʙ laps jonnib; M mitä kui nii kaugaa piäp kuražittaa, piäp tuvva milleks peab nii kaua vastu ajama, tuleb tuua.

kura·ažit/tsaa: -tsa J, pr. -san, imperf. -sin jonnida, vastu ajada упрямиться, за-.

kurahserooto J-Must. noa rood стержень ножа (orig. veitsenruotu).

kurapatkõ vt. kuropatka.

kura-pooli J-Tsv. vasak pool левая сторона.

kura/ᴢ Kett. K L P M S Po Lu Li J I (vdjL R Kõ Ra vdjI) -s Ränk K-Ahl. Ja-Len. kurras Kr Курась Tum., g. -hsõõ Kett. K Po I -hsyõ L P -χsyõ P -ssõõ vdjL M Lu vdjI -sõõ M S Lu J -ssaa [sic!] J nuga; puss нож; Po mind́a pani lavvalõõ luzikad i kurahsõõ minia pani lauale lusikad ja noa; S lõikkaan leipää kurassõõk lõikan leiba noaga; P kuras tülppä, piäb ihoa nuga (on) nüri, tuleb ihuda; Li miä vein kõlmõt kurass püürtää ma viisin kolm nuga käiata; J sikkojaa tapõtaa suurõll kurasõll sigu tapetakse suure pussiga; Lu painopää kuraᴢ ~ J paim pää kuraᴢ liigendnuga, taskunuga; J puu-pää kuraᴢ puupeaga nuga; J ja sapožnoi kurasõõ pani summaa ja kingsepanoa pani kotti; M Lu J soomõõ kuraᴢ soome puss; Lu baŋkaa kuraᴢ konservikarbiavaja; Li pluugaa kuraᴢ (raud)-adra nuga; Lu kurasõõ terä noa tera; Lu kurasõõ pää noa pea; Lu kurasõõ rooto noa rood; P kuraχsyõ tuppi pussi tupp; ■ Lu inemin meni bolnittsaa kurasõn nallõ inimene läks haiglasse noa alla (= operatsioonile). – Vt. ka kover-, kuhni-, leipä-, paimpää-, painopää-, puukko-, sõrmi-, uurrõ-, uurtõõ-, vikahtõõ-.

kur/atti [< e?] (I) -ati ~ -rat ~ -rät Kr, g. -atii I kurat, vanakuri дьявол, чёрт; I puhas kuratii akka päris kuradi eit (= tige eit).

kurbakas vt. kurpakaᴢ.

kurɢ vt. kurtši¹.

kuŕge vt. kurja.

kurgut/taa M, pr. -aʙ M, imperf. -ti kruuksuda, kluugutada курлыкать; kurtši kurgutaʙ kurg kruuksub.

kurgõõ-erne: kurgõ-erne (I-Len.) kure-, hiirehernes; vikk мышиный горошек, чина; вика; on i kleiveriä i kurgõ-ernettä (Len. 285) on ka ristikheina ja kurehernest.

kurgõõmuna: kuremuna (Ku) kuremuna журавлиное яйцо; ■ se valo kuremuniit suuhoo see valetas (see valas kuremune suhu).

kur/i J-Tsv., g. -ii: -i J subst., adj. kuri, halb зло; злой, плохой; kui siä julkõõt kuria tüüt teh́h́ᴇ kuidas sa julged halba tegu teha? – Vt. ka kurja, kurjato.

kurik/ka Kett. K-Ahl. M V Lu Li (J) -k J-Tsv., g. -aa Lu Li J -a J nui, kurikas дубина, колотушка; M ku lõhgõtas alkoa, sis kurikalla antaas kalunii pääle kui lõhutakse halge (= puid halgudeks), siis lüüakse nuiaga puulõhkumiskirve peale; V kurikalla löötii savvõa nuiaga tambiti savi (ahju tegemisel); J lohmõᴢ, niku sikka, kurikõll pähää lõi, nagu seale (siga), nuia-

ga pähe; Lu nii sõna teχ́ χ́ o, niku kurikal anti päχ́ χ́ ää sõna mõjus nii, nagu kurikaga lõi pähe. – Vt. ka põlto-.

kurikkpää-mat́ulain J-Tsv. kurikk-pää-mat́u-lain (J-Tsv.) kulles головастик; konnoo kuõss süntüssä kurikk-pää-mat́ulaizõᴅ konnakudust arenevad (sünnivad) kullesed; kurikkpää- mat́ulaisiiss viimite tulla suurõt konnoᴅ kullestest tulevad viimaks suured konnad. – Vt. ka kurkipäämat́olain.

kurikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J nuiataoline [?]; puupäine [?], tuim [?] похожий на дубину [?]; дубинноголовый [?] (orig.: как дубьё).

kuris/saa M Lu Ra J (K-Ahl. K-Al. Kõ S) -sa Ra J-Tsv. -saaɢ (I), pr. -an K M Lu Ra J -õn J, imperf. -in Lu Ra J kägistada; puua душить, за-; вешать, повесить; M vat ku piru, võtti kurkussa tšiin, tahtõ kurissaa vaat kus kurat, võttis kõrist kinni, tahtis (ära) kägistada; Kõ vaattavad: vargaz ripup puu õhzaᴢ, on kurisõttu vaatavad: varas ripub puu oksas, on (üles) poodud; Ra musaa katii kurissajaᴅ (Kukkusi elanike sõimunimi:) musta kassi poojad. – Vt. ka kuristaa.

kurissa/assa ~ -assõ Lu -ss J-Tsv., pr. -an Lu, imperf. -azin Lu -zin J = kurissua; Lu inemin ep tahton ellää, meni kurissaaᴢ inimene ei tahtnud elada, läks poos enese (üles); Lu nastoo mees kurissaaᴢ, tetši enellee õtsaa Nasto mees poos enese (üles), tegi endale otsa (peale).

kurissaja vt. haili-.

kuris/sua Kett. (M-Set. Kõ J) (sõnatüvi основа слова:) kurissu- J-Must. -suaɢ (I) -s [sic!] J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J end (üles, ära) puua повеситься, удавиться; I viskazi paglaa balkalõ, pani rihmaa kaglaa i kurissujõ viskas nööri aampalgile, pani nööri kaela ja poos enese (üles); J leh́me oŋ kurissunnu tšüttšese lehm on enda kütkesse (ära) poonud; J elä aja minnua kurissumaa ära aja mind end (üles) pooma (= ära nõua minult võimatut). – Vt. ka kuris-saassa.

kurissun/u Lu, g. -uu: -õõ Lu poonu повешенный, удавленник, висельник; kurissunõõd eväd õõ ilozaz ilmaᴢ poonud pole taevas (= ei pääse taevasse).

kurist/aa (J), pr. -aan, imperf. -iin: -in J (ära) kägistada задушить; enne kuristi, sis tämä itki sitä enne kägistas (ära), siis ta nuttis seda (taga). – Vt. ka kurissaa.

kurisu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J poomine повешение; tšenni ep peltšä ampumiss nii, kui kurisuss keegi ei karda mahalaskmist nii, nagu poomist; kurisus sammõᴢ võllas.

kurit/taa Lu J, pr. -an Lu J, imperf. -in Lu karistada наказ/ывать, -ать; Lu lassa piεp kurittaa last peab karistama.

kurivõrkko vt. kurvi-võrkko.

kur/ja K-Ahl. R-Lön. P M Lu Li Ra Kr (K-Al. K-Sj.) -jõ J-Tsv. -ǵe Kr Ку́рья Pal.2 K-reg.2 Ii-reg.1 Курья́ Ii-reg.1 Куррья Pal.1 Ii-reg.1, g. -jaa Lu Li J -ja J 1. halb, paha, kuri; vilets, kehv плохой, дурной; худой; M näväd eb bõltu kurjad rahvaaᴅ nad ei olnud halvad inimesed; L kurjall ilmall et saa mittää kujalla tehä halva ilmaga ei saa (sa) väljas midagi teha; Li kui sill on kurja elo, kehno elo küll sul on halb elu, vilets elu; Li küll sill on kurjaᴅ päiväᴅ küll sul on viletsad päevad (= vilets elu); P kurja tuuli vinge (kuri) tuul; 2. subst. kuri, halb зло; Lu lahs nõõp kurjaa tetšemää laps hakkab kurja tegema; 3. subst. nurjatu, raisk (sõimusõnana) негодяй, негодник, окаянный (бранное слово); J tuõt siä, kurjõ, kottoo kas sa, nurjatu, tuled koju!; J aissiä kurjõ, et siä õõ parõp, vet pani lühzikoo (piimäkaa) ümper ah sa raisk, ei ole sa parem, lõi (= lõid) ju lüpsiku (piimaga) ümber; 4. Pal.1 Ii-reg.1 torm буря. – Vt. ka kuri, kurjato.

kurjaa-tüü J-Tsv. = kurja-tüü.

kurjas Kr: mie kurjas (orig.: ich hasse).

kurjassi M halvasti плохо, дурно; kurjassi teeʙ, kurjassi mahsaaᴢ vs. (kui) halvasti teeb, (siis) halvasti tasutakse (= kuidas töö, nõnda palk).

kurjato Kr halb, paha плохой, дурной. – Vt. ka kuri, kurja.

kurja-tüü J kuritöö, roim злодеяние. – Vt. ka kurjaa-tüü.

kurjer/i J-Tsv., g. -ii J kuller курьер.

kurki vt. kurtši.

kurkipäämat́olain [sic!] Ra = kurikkpää- mat́ulain.

kurk/ku K P M Kõ Lu Li Ra J I (Kett. vdjI Ku) -ko (Ko J) kulkku Lu Ку́рку Pal.1 K-reg.2 Ii-reg.1 Ку́лку Pal.1, g. -uu M Lu Li J Ku kulkuu Lu kurk; kõri горло; гортань; Ra kalaa roo meep kurkkuu, nõizõn tšöhimää kalaluu läheb kurku, hakkan köhima; M elä kluŋki nii ahnaassi, võiᴅ jäätüttää kurkuu ära kulista nii ahnelt, võid kurgu ära külmetada; I kurkkua mil vaivattaaʙ, pajattaag en jaksa mul valutab kurk, ei suuda rääkida; M kurkku korizõʙ, viinaa tahoʙ kurk koriseb, viina tahab; Li tšagolõõ meni õzra õkkainõ kurkkuu, eb nõiznu enepää kukkumaa käole läks odraokas kurku, ei hakanud enam kukkuma; J tämä on õmass kurkuss maad i metsäd läpi ajannuᴅ ta on oma kõrist maad ja metsad läbi ajanud (= on maad ja metsad maha joonud); M vat ku piru, võtti kurkussa tšiin, tahtõ kurissaa vaat kus kurat, võttis kõrist kinni, tahtis (ära) kägistada; Lu leivää muru meni väärää kurkkuu leivaraas läks hingekurku; M kurkuu sõlmu kõrisõlm; ■ Lu hohotab nagraa kulkku lõhtši hirnub (murd. hohutab) naerda, (nii et) kurk lõhki; Lu ain kurkku harrillaa mörnäʙ alati karjub täiest kõrist; Lu kohalt kurkkua mörnäʙ karjub täiest kõrist; M lahs radgõp koko kurkussa laps karjub täiest kõrist; Lu mill on se issumin külläüttänüᴅ kurkkuussaa mul on sellest istumisest kõrini; Lu en taho nähä, mil tämä on kurkuu pääl (ma) ei taha (teda) näha, mul on temast kõrini. – Vt. ka nootaa-, vesi-. – Vt. ka kõri, kõrimuᴢ.

kurkkulõõri M hingekõri, -toru дыхательное горло; katii piäp koolla, kurkkulõõri meni tšiin kassil tuleb surra, hingekõri jäi kinni. – Vt. ka kurkkutori, kõrimuᴢ.

kurkkumuna Lu (J) kurkku-muna Lu J-Tsv. kõrisõlm кадык; ■ J a siε ajõd õmaa kurkkumunaasõõ aga sina jõid (kõik) maha (ajasid oma kõrisse). – Vt. ka kurkumuna.

kurkkutauti L M Lu Ra kurkku-tauti J-Tsv. kulkkutauti Li 1. kurguhaigus; angiin горловая болезнь; ангина; L ińeehmiin ep saa lainata, on kurkkutauti inimene ei saa neelata, (tal) on kurk haige (on kurguhaigus); L kui on kurkkutavviᴅ, juvvassa romaškaa vettä kui on kurguhaigused, juuakse kummeliteed (-vett); 2. Lu Ra sarlakid скарлатина.

kurkkutori Ra = kurkkulõõri; kurkkutori, se on kõrimuᴢ. jõkal inimezel on kurkkutori hinge-

toru, see on hingekõri. Igal inimesel on hingetoru.

kur/ko Lu, g. -goo Lu = kurtši; kurgot kaĺĺuvaᴅ kured kruuksuvad.

kurkulai/n Lu, g. -zõõ Lu Kurkula küla elanik житель дер. Куркула.

kurkunnaluᴢ Li J-Tsv. kurgualune, lõuaalune подбородок, грудка; J kahs-kõrtõin kurkun-naluᴢ (lõuaalune) lott, kahekordne lõug.

kurkuualuᴢ (M) kurkunaluᴢ Lu kurgualune горловина; M soomussõᴅ kaivaaᴢ vällä, kõik kraappias, sis kane kurkuualussõᴅ lõikõtaz vällä, pääd vällä, ku piirgaasõ pannaᴢ soomused kraabitakse ära, kõik kraabitakse, siis need kurgualused lõigatakse ära, pead ära, kui (kala) pannakse pirukasse.

kurkuumuna: kurkumuna J-Must. = kurkkumuna.

kurkuunnal/ta: -t J-Tsv. kurgu alt, lõua alt под горлом, под подбородком; katti suvap ku tätä kilitetä kurkuunnalt kass armastab, kui teda kõditatakse (= sügatakse) kurgu alt.

kurlõ·õ M kruu (kure häälitsus) курлы (курлыканье журавля); kurgõd rääkavat: kurlõ·õ, kurlõ·õ kured kruuksuvad: kruu!, kruu!

kurnašiška Li kurnalapp (lapp piima kurnamiseks) цедильная тряпочка.

kurna/ta M Li (K-Ahl.), pr. -an K M Li, imperf. -zin M Li kurnata цедить, процеживать; M per̆rää lühsämissä piimä piäp kurnata pärast lüpsmist tuleb piim kurnata; M kurnaa maamunaᴅ vala (keedetud) kartulitelt vesi pealt ära (kurna kartulid).

kurnik/ka (K-Salm.1 Kõ-Gro.) kuurnikka Kõ-Set., g. -aa kalapirukas пирог с рыбой; Kõ sis too seitsee nagrispiiragaa, kahõsaa kapusnikkaa, kuus kuurnikkaa (Set. 748) rl. siis too seitse naeripirukat, kaheksa kapsapirukat, kuus kalapirukat.

kuro/a (Lu), pr. -n, imperf. -zin sulgeda, suruda сжимать, сжать; kuro lahzõlt kulmat tšiin (lapse uinutamislaulust:) sule lapsel(t) laud [?] kinni.

kurok/ka M (Ku) -kõ ~ -k J-Tsv., g. -aa ~ -a J (püssi)kukk курок; J lutis kurokaa pääle, ilma püssü eb ammu vajuta kuke peale, muidu püss ei lase; J miä hoomõzin jäness de järestä tõmpõzin kuroka üleᴢ ma märkasin jänest ja tõmbasin kohe püssikuke üles.

kuropa/tka M Lu I -tk J-Tsv. kurapatkõ M, g. -dgaa J põldpüü куропатка; J tänävä peen saattš, va kahs kuropatka ampuzin täna (on) väike saak, ainult kaks põldpüüd lasksin maha.

kur/pa: -p [< e?] J-Tsv., g. -vaa J kurb печальный; kurvõd meeĺeᴅ kurvad meeled; kurp on süämell südamel on kurb.

kur/pakaᴢ: -põkõᴢ J-Tsv. -bakas J-Must., g. -pakkaa: -põkkaa J = kurpukaᴢ; kurpõkõz inimin rõugearmiline inimene.

kurpok/aᴢ J, g. -kaa = kurpukaᴢ.

kurppa¹ J-Must. metskurvits [?], kurp [?] вальдшнеп [?] (orig.: kurppa).

kurp/pa² (Kr), pl. -at Kr pastel поршень (orig.: Schuh).

kurppo/nõ (K-Salm.2), pl. -zõᴅ: -set K-Salm.2 pastel поршень, диал. постола.

kurppu/nõ (Ränk), pl. -zõᴅ: -set Ränk = kurpponõ.

kurpuk/aᴢ Lu, g. -kaa rõugearmiline рябой; kase inemin on õllud ruikkoᴢ, on läsinnü ruikkoa, jäi kurpukkaassi see inimene on olnud rõugetes, on põdenud rõugeid, jäi rõugearmiliseks; kurpukaz inemin on kromelikko rõuge-

armiline inimene on kärniline (= kärnilise nahaga). – Vt. ka kurpakaᴢ, kurpokaᴢ.

kurpõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -aʙ: -õʙ J, imperf. -ti J rõugearmiliseks muuta изрывать оспой, делать рябым.

kurpõt/tua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -tuzin J rõugearmiliseks muutuda рябеть, по-; perält ruikoo kõig ĺiitts oŋ kurpõttunnu rõugete järel on kogu nägu rõugearmiliseks muutunud.

kurpõttussa [?] (J-Tsv.), impers. partits. kurpõttustu J-Tsv. = kurpõttua.

kurp/õtuᴢ [< e?]: -õtus ~ -tus J-Tsv., g. -õtuhsõõ: -tusõõ J kurbus, nukrus печаль, грусть.

kurra Kr vasak левый; kurra kätte vasakule (poole), vasakut kätt.

kurras vt. kuraᴢ.

kurrat vt. kuratti.

kurrau/ssa (Li), pr. -ʙ Li, imperf. -zi = kurroos-sa; jõka nahka ved́ ep kurrau, eb mee kokkoo sihee iga nahk ju ei kooldu ~ kurdu, ei lähe (= ei tõmbu) kokku siia (= ei anna end liistu järgi koolutada ja ülaservast kurrutada); mõni nahka eb õõ üvässi tehtü, siz ep kurrau, eb mee mokomassi … kokkoo ep tuõ mõni nahk ei ole hästi tehtud (= pargitud), siis ei kooldu ~ kurdu, ei lähe (= ei anna end koolutada ~ kurrutada) niisuguseks … ei tõmbu kokku.

kurre vt. kurrõ.

kurri vt. kurvi.

kurroo/ssa Lu Li, pr. -ʙ Lu Li, imperf. -zi: -ᴢ koolduda v. kurduda, end koolutada v. kurrutada lasta (liistu peal töödeldava märja naha kohta) мяться, укладываться, улечься ровными сборками (об обработке мокрой кожи на колодке); Lu kopulaa pääl pantii nahka, sis peettii variz veeᴢ, siᴢ üvässi nahka kurrooʙ (kui) nahk pandi liistu peale, siis (enne) hoiti kuumas vees, siis nahk kooldub ~ kurdub hästi (pastelde tegemisel); Lu se nahk ep kurroo see nahk ei kooldu ~ kurdu. – Vt. ka kurraussa.

kur/rõ L M-Set. -re K-Ahl. Курра Tum., g. -tõõ M kurt глухой; L vahtšin mato on sõkõa i kurrõ vaskuss on pime ja kurt.

kur̆rõa vt. kurõa.

kurrõ/ta ~ -tõ Li, pr. -õn Li, imperf. -zin Li koolutada v. kurrutada (liistu peal töödeldavat märga nahka) мять, морщить, укладывать ровными сборками (об обработке мокрой кожи на колодке); nahka piäp kopulaa päällä kurrõta nahka tuleb liistu peal koolutada; sis kopulaa pääle panti see … , kasõttii nahkõ, kurrõttii, kui se jutõltii, niku kokkoo siis liistu peale pandi (= koolutati) see (nahk), tehti nahk (enne märjaks), (siis) kurrutati, (või) kuidas seda öeldi, nagu kokku.

kurrät vt. kuratti.

kur/si¹ Ränk K-Al. P M Kõ S Lu I, g. -zõõ K -zii Lu -rõõ (I) 1. pulmaleib свадебный (ритуальный) хлеб; M kui tultii pulmaᴅ, sis tehtii kursi kui tulid pulmad, siis tehti pulmaleib; S pulmaz bõllu leipää, õli kursi pulmas polnud (tavalist) leiba, oli pulmaleib; I vaalittii kursi, leipä õli kursi, resuŋkad õlivat tehtüüd ŕumkaakaa kurrõlõõ vaaliti pulmaleib, (rukki)-leib oli pulmaleib, kirjad olid pulmaleivale viinapitsiga (peale) tehtud; K isä võtab obraazaa, emä kurzõõ (Al. 33) (pulmakombestikust:) isa võtab ikooni, ema pulmaleiva; 2. pulmaleiva küpsetamise päev ja sellega kaasnevad pidustused день и празднество выпечки свадебного хлеба; Lu se õli kursi, se päivä, ku tehtii kursi-leipää see oli k., see päev, kui küpsetati (tehti) pulmaleiba; Lu kursi õli päiväll, a perrää ohtogoiss õltii vetšernaᴅ pulmaleiva küpsetamise pidustused olid päeval, aga pärast õhtusööki oli pruudi lahkumisõhtu; Lu kurzill õltii koko tšülää naizõᴅ pulmaleiva küpsetamise pidustustel olid kogu küla naised; Lu tšävvä kurzilla käia pulmaleiva küpsetamise pidustustel. – Vt. ka kursia, kursileipä, kursipäivä, kurssi¹.

kur/si² Lu Li J-Tsv., g. -zii Lu J kurss, sõidusuund курс, направление; Lu müü võtimma kurzii tallinaa me võtsime kursi Tallinna(le); Lu piεb alussa pittää kurzil tuleb purjelaeva kursil hoida; Lu vajõltaa kursi kurss(i) vahetada; ■ Li kursi on tšäezä, d́eelo on kurzilla kurss on käes, asi on kursil (= asi läheb hästi, asi on hästi käes). – Vt. ka kurssi².

kursi/a M, g. -a = kursileipä; pantii kursiad lavvalõõ pandi pulmaleivad lauale.

kursileipä M Lu kursi-leipä ~ kursileip Lu pulmaleib свадебный (ритуальный) хлеб; M kursileivääkaa siunattii nooria, ku mentii ventt-

saa pulmaleivaga õnnistati noorpaari, kui mindi laulatusele; Lu kursi leip pantii ahjoo kõlmõtšezzee lapjaakaa, tšell õli esimein poik pulmaleib pandi ahju kolmekesi labidaga, (panid need,) kel oli esimene (laps) poeg; Lu kursi- leipä tehtii musass taitšinass pulmaleib tehti rukkijahutainast; Lu minun naikaan õli kursi-

leipä, mokomad õltii tehtü uzoraᴅ päälee puteliikaa i stokanaakaa minu ajal oli (veel) pulmaleib, sellised mustrid olid pudeliga ja (viina)klaasiga peale tehtud. – Vt. ka kursi¹, kursia, kurssi¹.

kursi-line Lu (kompassi) rumb [?] румб (компаса) [?]; kursi-tšertta vai kursi-line õli kumpasiᴢ rumb [?] oli kompassis.

kursipäivä Lu pulmaleiva küpsetamise päev день выпечки свадебного хлеба; niku pühänn pulmat piettii, siiz laukopäänn õli kursipäivä kui (nagu) pühapäeval peeti pulmi, siis lau-päeval oli pulmaleiva küpsetamise päev. – Vt. ka kursi¹.

kursi-tšertta Lu = kursi-line.

kurs/si¹ L Po, g. -ii L = kursileipä; Po vaalias kurssia vaalitakse pulmaleiba; L kurssia teeb nellä naizikkua. nelläll tšäell vaaliass ümpärikkua. kurssi on niku prosvera, alla on suur leipä, a pεällä on pienepi. leipεä kõikk resuŋkat tehäss võttimiikaa pulmaleiba teeb neli naist. Nelja käega vaalitakse leiba ümberringi. Pulmaleib on nagu kirikuleib, all on suur leib, aga peal on väiksem. Leivale tehakse kõik kirjad (peale) võtmetega.

kurs/si² Lu, g. -ii Lu = kursi²; aluz ep kestä õikaal kursill, meneb ääree purjelaev ei püsi õigel kursil, läheb (= kaldub kursist) kõrvale; laivaa kurssi laeva kurss; õma kurssi otsekurss. – Vt. ka meri-.

kurs/si³ M (Lu-Len.), g. -ii M kursus(ed) курсы; M ted́d́ee piεb mennä koko kuussi kurssilailõõ teie peate kogu kuuks kursustele minema; Lu perää sene miä menin õppõmaa utšittela [= utšiteĺa] kurssil (Len. 276) pärast seda läksin ma õppima õpetaja(te) kursustele.

kurt/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J (meeste) kuub куртка; škoĺnikõllõ õmmõlti uus kurtk koolipoisile õmmeldi uus kuub; paa kurtkaa kagluz napulõ nööbi kuuekaelus kinni.

kur/tši Kett. K P M Kõ S V I (Ke vdjI) -ki Lu Li Ra J (Ko Ku) Курчи Tum., g. -gõõ K P M Lu Li J -gyõ P -gõ J -jõõ (K-Ahl.) -õõ J-Tsv. (hall-, soo-)kurg серый журавль; Lu kurgõd ovaᴅ valkaa-harmaaᴅ, jalgad ovaᴅ näilä kauneeᴅ kured on helehallid, jalad on neil punased; Lu kurki on pitšää kaglaakaa kurg on pika kaelaga; P meillä on kurgõt tuhgaa karvaa, bõlõ kahõllaisii meil on kured (ainult) tuhakarva, ei ole kahesuguseid (= teistsuguseid); J sütšüzüll kurgõd lennetä soojiilõ mailõ sügisel lendavad kured soojadele maadele; Lu meill kurkia eb ammuttu meil kurgi ei lastud; P jätid minua ühsinää, nüᴅ niitän põllol niku kurtši nokiʙ (sa) jätsid mu üksinda, nüüd niidan põllul nagu kurg nokib; ■ M tänän tšääntü tuuli kurtši põhjaasõõ täna pöördus tuul põhja; J kurõõ marjõᴅ (Tsv.) jõhvikad [?]; M kurgõõ erne (Set. 67) kurehernes [?]. – Vt. ka nurmi-. – Vt. ka kurko.

kurtšipõhja M Kõ põhi (ilmakaar) север; M kurtšipõhjassa on tuuli tuul on põhjast.

kurt/taa Lu Li -ta J-Tsv., pr. -an Lu -õn J, imperf. -in Lu J 1. kurta, kaevata, haliseda; kahetseda; kurvastada жаловаться, сетовать; сожалеть; печалиться; J elä kurt, veel näed üvä päivä i siätši ära kurda, (küllap) näed veel sinagi head päeva; J kurttõmin elolõ b avit halisemine elus (elule) ei aita; J kurtõb jot eb joutunnu tõisiika parvõõ kahetseb, et ei saanud teistega kokku; J nain kooli, nütt kurtõʙ naine suri, nüüd (mees) kurvastab; 2. kiratseda, tujutu v. põdur olla; kiduralt kasvada прозябать, хилеть; хиреть, чахнуть; Lu a inemizel ku algap tulla läsü vai ebõõ üvä meeli tälle, jutõllaa: se inemin ain kurtaʙ; itšävässä inemin võip tuzgõta, a kurttaa, kurttõmin, se rohkaap on läzüssä aga kui inimesel hakkab tulema haigus või (kui) pole tal hea meel, (siis) öeldakse: see inimene aina kiratseb; igatsusest võib inimene kurvastada, aga kiratseda, kiratsemine, see on rohkem haigusest; Lu tševväässä tšülvetää viĺjä ja isutõtaa oovoššiᴅ, ja perrää senee tullaa tšülmeᴅ, i tšülvö algap kurttaa, kehnossi kazvoʙ kevadel külvatakse vilja ja istutatakse juurviljad, ja (kui) pärast seda tulevad külmad, ja (= siis) külv hakkab kiratsema, kasvab viletsalt; Li floksat kaugaa kurtõttii, evät kazvottu floksid kiratsesid kaua, ei hakanud kasvama (ei kasvanud).

kurt/õlla: -ella (Ku), pr. -tõlõn: -teen Ku, imperf. -tõlin: -telin Ku kurta жаловаться, сетовать; ja its ain vaa kurtteli laiskoera, ettᴀ̈ minu lehm eb anna maitua ja ise aina vaid kurtis, laiskvorst, et minu (= tema) lehm ei anna piima.

kur/u Lu Li, g. -uu (konna)kudu (лягушечья) икра; Li konna näd lazzõp kuruu (~ kuruᴅ), migässä poigat tullaa konn, näe, heidab kudu, millest tulevad pojad; Li kalal om marja, a konnal on kuru, konnaa kuru kutsutaa kalal on mari, aga konnal on kudu, (seda) kutsutakse konnakudu(ks). – Vt. ka konna-. – Vt. ka kuto, kutu, kutõ, kuõ².

kurul/i Lu Li Ra, g. -ii Li vasakukäeline, murd. kurakäeline левша; Lu kase inemin on kuruli, kurraa tšäeekaa teeʙ tüütä see inimene on vasakukäeline, teeb tööd vasaku käega.

kurv/assi: -õssi J-Tsv. kurvalt печально.

kur/vi K P M Kõ Lu Li Ra J-Tsv. I -ri Lu, g. -vii P Lu Li J (meri)tint, tindikala корюшка; Lu heenot kurviᴅ väikesed tindid; Lu sorraat kurviᴅ suured tindid; Lu kurri õli paĺĺo kallõõp tint oli palju kallim (kui räim); P kurvii aisu tindi(kala) hais.

kurvikala M = kurvi.

kurvi-võrkko Lu (J-Tsv.) kurivõrkko Lu Ra tindi(kala)võrk корюшковая сеть; Lu meill kurvi-võrkkoja bõllu meil tindivõrke polnud; Lu kurivõrkko on niku ailivõrkko, silmäd õlla vähä suurõpaᴅ tindivõrk on nagu räime-võrk(ki), (võrgu)silmad on (ainult) veidi suuremad; Ra kurivõrkko on arvõpi, kahštšümmettä viisi silmää tindivõrk on harvem, kakskümmend viis silma.

kur/õa L P M V (K-Al.) kur̆rõa M vdjI kur̆raa Ma -raa Lu (Li) -ra Lu Kr, g. -õa L -õaa K-Al. kur̆rõa M -raa Lu Li vasak, pahem левый; Li miä ravvõtin õpõzõl õikaa esi-jalgaa i kurraa taku-jalgaa ma rautasin hobusel parema esijala ja vasaku tagajala; Lu ku õikaa kõrva elizeʙ, siš tšiitetää, ku kurraa kõrva elizeʙ, siz laitõtaa kui parem kõrv kumiseb (= ajab pilli), siis kiidetakse, kui vasak kõrv kumiseb, siis laidetakse; Lu kurra silmä ku tšihguʙ, tääʙ üvvää kui vasak silm sügeleb, (siis see) ennustab head; M kõõs stir̆raitan, pezen sõp̆põõ, siis i kur̆rõassa poolõssa pezen kui ma pesen, pesen pesu, siis pesen ka pahemalt poolt; V kurõaš tšäeᴢ, kuza on suurõt tammõᴅ vasakul pool (käel), kus on suured tammed; M täm seizop kur̆rõalla tšäellä ta seisab vasakul (pool); M täm tuli kur̆rõassa tšäessä ta tuli vasakult (poolt); M kur̆rõaa tšät̆tee ~ Lu kurraa tšättee ~ Kr kurra kätte vasakule (poole); K nuorikkõ isuttaas kurõap- puolõõ, kurõalõõ tšäelee (Al. 32) pruut pannakse vasakule poole, vasakut kätt istuma; ■ Lu se teep tüüᴅ laiskuu nõjall, kurraall tšäell see teeb tööd vastumeelselt (teeb tööd laiskuse najal, vasaku käega). – Vt. ka kura.

kurõap-poolõõ: kurõap-puolõõ K-Al. vasakule poole, pahemale poole в левую сторону, налево; nuorikkõ isuttaas kurõap-puolõõ (Al. 32) pruut pannakse vasakule poole istuma.

kus¹ Kr kuhu куда.

kus² vt. kuza.

kus³ vt. kuusi¹.

kus⁴ vt. kussa¹.

kus/a¹ L P M Kõ Lu Li J (K-Al.) -sa Lu Li (Ra J) -s J-Tsv. -saɢ I, pr. kuz/õn P M Lu Li J -en K-Ahl., imperf. -in P Lu Li Ra J kusta мочиться; Lu lahs kusi suurõõ loizmaa laps kusi suure loigu; Li taitaa katti tšäi, ahjoo kusi, ku ahjo kussu kk. võib-olla kass käis, kusi ahju, et ahi kustus; Lu idgõ, idgõ, vähepi kuzõᴅ, jutõllaa, tšen aina idgõʙ nuta, nuta, vähem kused, öeldakse (sellele), kes aina nutab; L sinua läpi siglaa kunikalyõ lietiesie kusõmaa ev vijjä kk. sind läbi sõela kuningale leesse kusema ei viida (= sind asjata ei viida); M soomõõ kadrina ko p kuznu, siz ven̆nää kuzõʙ kui luteri usu kadripäeval polnud sula, siis õigeusu kadripäeval on (kui soome Kadri ei kusnud, siis vene (oma) kuseb); P kat́erina nõizõp kusõmaasyõ, a miikkula panõb naglaa etiesie kadripäeval algab sula, aga nigulapäeval lakkab (Kadri hakkab kusema, aga Nigul paneb naela ette); M neĺĺä meessä ühtee aukkoo kusõvat. lehmää nännät (Set. 18) mõist. neli meest kusevad ühte auku? – Lehma nisad; Kõ lehmät kusõvat kaunissa lehmad kusevad punast (= lehmad on punataudis); Lu ai ku siplikas kusi oi, kuidas sipelgas kusi (= hammustas). – Vt. ka kusõa, kuzõskõlla.

kusa² vt. kuza.

kusakka vt. kušakka.

kusi K M Lu J-Tsv. (Ra) kuz/i K-Ahl., g. -õõ M Lu J kusi, uriin моча; Lu ko on kusi kõltainõ, siiz on žaaru kui kusi on kollane, siis on palavik; M kusi on üvä kõikõllõ (rahvameditsiinis:) kusi on kõigele hea(ks ravimiks); Lu tämä ain tšasto meep kujal kuzõlõõ tema läheb üha tihti välja kusele; Lu tämä õli kuzõss kehno tal oli põiepõletik; M kusi on tšiini on kusepeetus (kusi on kinni); J ja ittšä teill on rihes kuzõõ haisu ja alati on teil toas kusehais; Lu žiivatal on kusi rakko loomal on kusepõis; Lu ku noorõd nagrõttii kõvassi ja tšihuttii, siz vanad jutõltii: elkaa tüü tšihukaa, tüü kusi rivaᴅ kui noored naersid kõvasti ja kihistasid, siis vanad ütlesid: ärge te kihistage, te kusurid. – Vt. ka kusi-vesi.

kusi-aukko J-Tsv. kuseava; kusejuha отверстие мочеиспускательного канала; мочеиспускательный канал (orig.: мочевой канал).

kusi-liisa Ra pej. kusur-Liisa (tihti kuseva lapse hüüdnimi) Лиза-зассиха (уничижительная кличка детей, которые часто мочатся).

kusipata Li ööpott ночной горшок.

kusirakko M Lu I kusi-rakko J-Tsv. kusepõis мочевой пузырь; Lu žiivatal on i inemizel on rakko, kusirakko loomal on, ja inimesel on põis, kusepõis; Lu sigaa kusirakko sea kusepõis.

kusirakku M = kusirakko.

kusiripa Li (J) = kusuri; ■ Li kat́erina kusi- ripa kutsuttii (kadripäeva) kutsuti: kusur- Kadri.

kusisiplikaᴢ Lu kusikuklane (sipelgaliik) муравей-сса́куша.

kusi-šiška M (rahvameditsiinis kasutatav) kuselapp, kusene lapp тряпочка, пропитанная мочёй; miε lõhkõzin tšäjee i kusi-šiškaa ain pääl piεn ma tegin käe katki ja hoian (pean) aina kuselappi peal.

kusi-vesi (Kõ-Len.) = kusi.

kuspoola vt. kuzapoolla.

kuss¹ vt. kusa¹.

kuss² vt. kuza.

kus/sa¹ Kett. K-Ahl. M Ja-Al. Lu Li J-Must. I -s Kett. K U L P M Kõ Po Lu Li J kus R-Lön. -tᴀ ~ -t Ku 1. kust? откуда?; Li kussa nävät tuõvaᴅ kust nad tulevad?; J kuss õõtt pärilt kust (te) pärit olete?; I kussa miä võt̆taa täm̆mää kust ma selle võtan?; Kett. kuss poolõa ~ Li kuss poolta kustpoolt?; P kussa põittši kustpeale?; 2. adv. kust откуда; L kuss siε tuliᴅ, sinne i mene kust sa tulid, sinna ka mine; Lu elä sülli sihee kaivoo, kussa vettä juuᴅ vs. ära sülita sellesse kaevu, kust (sa) vett jood; J kuss tuuli, siält meeli kk. kust tuul, sealt meel; M nävät tultii tšet kussa nad tulid, kes kust (= mitmelt poolt); 3. (ei) kusagilt, (ei) kuskilt ниоткуда, неоткуда; M tšüläs kussa rah̆hoo ep saatu lahzukkõizõᴅ maal ei saanud lapsukesed kuskilt raha; I mil ebõ·õ kussa võttaa mul pole kuskilt võtta; ■ L isa õssi vähänaigass kuss leeʙ isa ostis kuskilt väheks ajaks; J kuss ni buit kusagilt. – Vt. ka kualta, kussaiᴅ, kussatši, kustaa.

kussa²: Кусса Pal.2 Ку́сса Ii-reg.2 kus? где? – Vt. ka kualla, kuza.

kussa³, kussaɢ vt. kusa¹.

kussaiᴅ K L I (ei) kusagilt, (ei) kuskilt ниоткуда, неоткуда; K tavaraa et saa kussaid mitäiᴅ kaupa ei saa (sa) kuskilt mingisugust; I tätä ed i lövväɢ et ka näeɢ kussaiᴅ teda (sa) ei leia ega näe (mitte) kusagil(t); L apiat ebõ·lõ armottomiilõ, kussait puolyõ polopoikailõ rl. (itkust:) abi pole armetuile, kuskilt poolt viletsaile. – Vt. ka kussa¹, kustaa.

kussalee/ʙ M -ɢ I kussle J kust-lee Ku kusagilt, kuskilt откуда-то; I a sis kussaleeɢ võõraassa tšülässä tuli naizikko aga siis tuli kusagilt võõrast külast naine; I alko što li laŋkõji maalõõ kussaleeɢ kas puuhalg kukkus kusagilt maha?; J vdruk kussle joutu jäneᴢ äkki ilmus kuskilt jänes.

kussassaa Li 1. kust alates? kustpeale? откуда?; kussassaa siä tulid jalkazii kust alates sa jalgsi tulid?; 2. mis ajast peale? mis ajast alates? с каких пор?; kussaassaa siä jo õõd läsivä mis ajast peale sa oled juba haige?

kussatši Lu adv. kust откуда; tšen kussatši tuli kes kust tuli. – Vt. ka kussa.

kusse vt. kuusi¹.

kussle vt. kussaleeʙ.

kusspoolta Li J 1. kustpoolt? откуда? с какой стороны?; J kusspoolta siä tuliᴅ kustpoolt sa tulid?; 2. adv. kustpoolt откуда, с какой стороны; Li piäb mennä kattsomaa, kusspoolta tänävä on tuuli tuleb minna vaatama, kustpoolt täna tuul on.

kuss/ua K L P Li (Kett. Ja-Len.) -uaɢ I kustua (J-Must.), pr. -uuʙ K L kusuʙ Li, 1. p. kusun K-Ahl., imperf. -u Li Ja I -uᴢ P 1. kustuda гаснуть, по-, тухнуть, по-; Li tuli võip kussua tuli võib kustuda; K põlo kussuuʙ tulekahju kustub; P tšüünteliä kussuᴢ küünal kustus; 2. kaduda, hävida, hääbuda угас/ать, -нуть, исчез/ать, -нуть; Li vad́d́a tšeeli on kussunuᴅ vadja keel on hääbunud; Li ai ku sill on kussunud ääli oi küll sul on hääl ära!.

kussõssaa J-Tsv. kustpeale, kustsaadik, ammu; tükk aega, mõnda aega с каких пор; с некоторого времени; samovara jo kussõssaa vurizõp tšihua samovar vuhiseb juba ammu keeda; jo kussõssaa rauhuttõõn lass, a tämä ain eb uino juba tükk aega rahustan last, aga tema ikka ei uinu; tämä jo kussõssaa eläb üht päittä tema elab juba mõnda aega omaette (eraldi).

kust, kustᴀ vt. kussa¹.

kustaa Ku = kussaiᴅ; toizee päivää toožo hulkkuzin koko päivää, koera kustaa eb ottat hirviä teise päeva hulkusin samuti terve päeva, koer ei leidnud (võtnud) kusagilt põtra.

kust-lee vt. kussaleeʙ.

kustua vt. kussua.

kusur/i M Lu, g. -ii Lu pej., subst., adj. kusur (paljukuseja, allakuseja) страдающий энурезом; M kusuri lahsi kusur laps; ■ M kusuri kadri tetši kõik pehmeässi kusur Kadri tegi kõik pehmeks (= kadripäev sulatas maa üles). – Vt. ka kusiripa.

kusut/taa L P M Kõ Li (Kett. J) -taaɢ I, pr. -an Kett. K L M Li, imperf. -in M Li 1. kustutada гасить, тушить; Kõ ku koto põlõʙ, sis piäʙ kusuttaa, vettä val̆laa kui maja põleb, siis tuleb kustutada, vett (peale) valada; Li miä nõizõn kusuttamaa lamppia ma hakkan lampi kustu-

tama; M kusutattii tuli kustutati tuli; 2. kahan-

dada, kokku võtta (kudumisel) убавлять (петли при вязании); Li miä nõizõn kusuttamaa sukkaa ma hakkan sukka kahandama.

kus/õa M-Set. kus̆sõaɢ ~ -sõaɢ I, pr. kuzõn [?]: 3. p. -sõõʙ I, imperf. -zin: 3. p. -sii I (täis) kusta мочиться, залить мочой; kussii beĺjoŋkaᴅ kusi mähkmed märjaks; süsälikko kussõõʙ jalgad iĺi tšäeᴅ (kinnipüütud) sisalik kuseb jalad või käed (täis). – Vt. ka kusa¹, kuzõskõlla.

kušak/ka K R-Reg. L P Kõ Lu Li Ra J (Al. Ja-Len.) -kõ Ra -k Li J-Tsv. kuššakka (K-Ahl.) kusakka R-Eur. R-Reg., g. -aa Al. K P Ra J (pidulik) vöö (meestel pealisriietel kantav, naistel rahvarõivaste juurde kuuluv) (нарядный) кушак (деталь водской народной одежды); Ra ehteeᴅ: tšiutto pääle, sarafana, polle, kušakka šolkkõinõ, tšäsilintiᴅ peorõivad: särk selga, sarafan, põll, siidvöö, käelindid; P härmakuo pani päälie i kušakaakaa pani tšehspaikass tšiin pani pikk-kuue selga ja tõmbas (pani) vööga keskpaigast kinni; L annõttii kaunis kušakka ženiχalyõ anti peigmehele punane vöö; Kõ šolkkõn kušakka õli vööl siidvöö oli vööl; Lu veel õli lõŋkõnõ kušakka, mehet piettii, tšerikkoo mentii ain lõŋkõ-kušakka kraaz-

gõttu vüül veel oli villane vöö, mehed kandsid (seda), kirikusse mindi ikka villane värvitud vöö vööl; L ümpär rihtä, rihie süämmez meneb niku kušakka tulilaikka mööda tuba, keset tuba läheb tuleleek (= keravälk) nagu vöö. – Vt. ka lõŋka-.

kuššakkai/nõ: -nee K-Ahl., g. -zõõ dem. ← kuššakka; vai on kauhtanas katala, .. kuššakkainee kurja vööttu (Ahl. 92) rl. või on see pikk-kuub vilets, .. kehv vöö(ke) vööl (vööle pandud); priiskavat mesi-pisaret kuššakalta kullatulta (Ahl. 93) rl. pritsuvad meepisarad vöölt kullatult.

kuza Kett. Set. K R U L P M Kõ S V Lu Li Ra J I Ku kus/a R-Lön. kus Lu-Len. -s R-Eur. kuus Kr Ку́за Pal.2 K-reg.2 1. kus? где?; M kuza siε õliᴅ kus sa olid?; Li kuza minu atškaᴅ kus mu prillid (on)? K tiirul liirul linnukkõinõ, kuza sinuu pezükkõinõ rl. liiri, lõõri, linnuke, kus (on) sinu pesake?; M kus paikkaa se tuli õli kus kohas see tuli oli? 2. adv. kus где; I miä en tääk kuza tämä eläʙ ma ei tea, kus ta elab; Lu kuza õli puukki, se kõhta paizõttu kus oli puuk (end naha sisse imenud), see koht paistetas (üles); K kuza makas, sinne kooli kus lamas, sinna suri; M on mokoma apaja, kuza joottaass opõzia on niisugune (umbekasvanud) oja, kus joodetakse hobuseid; S a kuz õli itkua aga kus oli nuttu!; M a nüt kõikk õllas tüöl, kummad õllas kuza aga nüüd on kõik tööl, kes kus on; Lu vätši on kummat kuza rahvas on igal pool isesugune; U emmä tää kuza puola on me ei tea, kuspool on; 3. kusagil, kuskil где-нибудь, где-то; M tuli põlõp kuza tuli põleb kuskil; ■ Lu kus itšä kusagil; J ladn, kuza ni buit jovvumm taas parvõõ hästi, kuskil saame jälle kokku. – Vt. ka kojo-. – Vt. ka kualla, kussa², kuzaiᴅ, kuzaleeʙ, kuzanibut́.

kuz/aa ~ -zaa Lu (ei) kusagil, (ei) kuskil нигде, негде; soo siäl, soo tääl, kuzaa bõõ kuivaa (vaese inimese elu kohta öeldakse:) soo seal, soo siin, kuskil pole kuiva; mokomaa tšeeltä bõlõ kuzzaa niisugust keelt pole kusagil. – Vt. ka kuzaittši.

kuz/aiᴅ Kett. K M Kõ Lu J kuz̆zaiᴅ I -zaiᴅ Lu -a·i ~ kuz̆zai M 1. kusagil, kuskil где-нибудь, где-то; M moože siä kuz̆zai tširozid vai mitä võib-olla sa vandusid kusagil või mis?; I isup kuz̆zaiᴅ irree pääl ili tšiv̆vii pääl istub kusagil palgi peal või kivi peal; Kõ kuzait kujall õli oli kuskil väljas; 2. (ei) kusagil, (ei) kuskil нигде, негде; Lu miε en tšäünü kuzaiᴅ ma ei käinud kusagil; M täm para·iko kuza·i ep tee töötä ta ei tööta praegu kuskil; Lu soola kuzzaid ep kazva sool ei kasva kuskil; I miä õtsii sin̆nua, no en lövväɢ kuz̆zaiᴅ ma otsin sind, aga ei leia kuskil(t). – Vt. ka kuza, kuzaa, kuzaleeʙ, kuzanibut́.

kuzaittši J-Tsv. = kuzaa; nii on sittšiünnü paĺĺo kloppiit, jot kuzaittši et saa rauhaa on siginenud nii palju lutikaid, et kuskil ei saa (sa) rahu.

kuzal/eeʙ Li I -ee Li J -e Lu J-Tsv. kusagil, kuskil где-нибудь, где-то; Li miä kuulin, kuzale idgõttii ma kuulsin, (et) kusagil nuteti; Li tširkka õli kuzaleeʙ ain ahjoo ja seinää väliᴢ kilk oli ikka kusagil ahju ja seina vahel; J meez õli mõnta päivää töös kuzalee mees oli mitu päeva kuskil tööl; J vargõs kõrjussaap kuzale mettseᴢ varas varjab end kuskil metsas. – Vt. ka kuza, kuzaiᴅ.

kuzanibut́ Lu = kuzaleeʙ.

kuzapoolla ~ kuspoola J 1. kuspool? где? в какой стороне?; kuzapoolla tüü õlitta marjaᴢ kuspool te marjul olite?; 2. adv. kuspool где, в какой стороне; kuulõltii, kuspoola koira haukuʙ kuulati, kuspool koer haugub.

kuzapoolõ/za: -ᴢ Li kuspool? где?; kuzapoolõz laulõttii kuspool lauldi?

kuzi vt. kusi.

kuźma·-demja·n Lu = kuuźma; kuźma·-demja·n piettii sütšüzüss kusmapäeva peeti sügisel.

kuzõskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J frekv. (täis) kusta мочиться, залить мочой; kuzõskõõt kõik trappuuᴅ kused kogu trepi (täis). – Vt. ka kusa¹, kusõa.

kuzõt/taa M Li (Lu J) -ta J-Tsv., pr. -an M -õn J, imperf. -in Lu J 1. (kedagi) kusetada, pissitada предлагать или дать мочиться; M emä kuzõtab lassa ema pissitab last; Lu väittelin tätä kujjaa müütä, kuzõtin vedasin teda (= koera) mööda tänavat, kusetasin; 2. impers. kusele e. pissile ajada хотеть помочиться; J elä juu paĺĺo tšaajua, nõizõp kuzõttõma ära joo palju teed, hakkab kusele ajama; Li tätä kuzõtti kõvassi tal oli suur pissihäda.

kutiissa: kutti/issa Lu -iss Li -ss J, pr. kutiiʙ: -iʙ Lu Li J, imperf. kutiizi: -iᴢ ~ -ᴢ Lu refl. kudeda икриться, метать или откладывать икру; Lu konna alki kuttiissa konn hakkas kudema; Lu kalad jo kõik kuttizivaᴅ kalad on juba kõik kudenud; Li kala tuõb rantaa kuttiimaa, kuttiimizõ aika kala tuleb randa (= rannavette) kudema, (on) kudemisaeg. – Vt. ka kutuussa, kuõta.

kuti/sa: -ss J-Tsv. (Ra), pr. -zõn Ra J, imperf. -zin J 1. (vaevu) end liigutada (едва) шевелиться; Ra se on nii võõnoin, tšud́ vaa kutizõʙ see on nii aeglane, vaevu vaid liigutab end; 2. sibelda шевелиться (о насекомых); J mikäle kutizõp kaattsoiᴢ, vaile on täit sittšiüstü miski sibeleb pükstes, vist on täid siginenud; Ra täi kutizõp pääᴢ täi sibeleb peas.

kutis/sua M, pr. -uʙ, imperf. -su M kokku minna (riide kohta) садиться, сесть (о ткани); sõpa meni kok̆koosõõ, kutissu riie läks kokku.

kuto Lu Li, g. kuoo Lu = kutu; Lu konnaa kuto konna kudu; Li kalaa kuto aika kala(de) kudemisaeg.

kut/oa Kett. Set. Pi Ke Lu J (K-Ahl. K-Al. U L P M Kõ) -ua L S J kut̆toa ~ kut̆tua M -toa Lu Li Ra -tua Lu -oaɢ I kut̆toaɢ I (Ma), pr. kuon Kett. Set. K-Ahl. Kõ S Lu Ra kuhon Pi Ke koon Kõ Lu kuoo I, imperf. -ozin Lu Ra J kuõn Kõ Lu kuõõ I 1. kududa (kangast, võrku) ткать; вязать (сети); Ra kaŋgõspuil kuottii kaŋgõss kangastelgedel kooti kangast; M sis kui leeʙ lootu kõig valmiissi, sis tehäz letti i siz muuta ku kutomaa siis, kui kõik on loodud valmis (= kui kangas on loodud), siis tehakse (lõime)-lett ja siis muudkui kuduma; J tšäed on kaŋkaa kutojaᴅ, sõrmõd niitii soorittajaᴅ rl. käed on kanga kudujad, sõrmed niidi sirgeks seadjad; M per̆rää kutomissa veetii suukkuna vanuttamaa pärast kudumist viidi kalev vanutada; Lu meill vanat tšedrättii, a noorõt kuottii võrkkoa meil vanad ketrasid, aga noored kudusid võrku; Lu tšävüükaa kootaa võrkkoa kaluvii pääl võrgukäbiga kootakse võrku kalasi peal; 2. punuda (korvi) плести (корзину); Lu vakka on punottu vitsassa vai kuottu korv on vitstest punutud; Lu miä kuon vakkaa ma punun korvi.

kuto-aik/a: -õ J = kutuaika; tuõp kalaa kuto- aikõ, siz on kalat kõikõllaizõᴅ rl. (kui) tuleb kala(de) kudemisaeg, siis on kõiksuguseid kalu.

kutoj/a L Lu J -õ J-Tsv., g. -aa Lu J kangakuduja, kangur ткачиха. – Vt. ka kaŋkaa-.

kutsari vt. kuttsari.

kutsavei/kka M I -ka M, g. -kaa: -k̆kaa M (vateeritud) naistejakk (ватная) женская кофта, кацавейка, куцавейка; M naisii kutsaveika naistejakk.

kutsut/taa [?] M, pr. -an, imperf. -in kutsuda звать, по-; mat̆tautilla on üφs täätäjä starikka, nikulass kutsuttaass Matautial on üks teadja-vanamees (= külatark, sensitiiv), Nikolaiks kutsutakse.

kutsut/tši Ra, g. -šii Ra = kuttsu; em mend izää kutsutšillõ rl. (ma) ei läinud isa kutsel.

kutt/aa M, pr. -aan M, imperf. -iin vaevaliselt liikuda шевелиться с трудом; kuttaaʙ, niku bõõ elävä ińehmiin liigub vaevaliselt, nagu pole(kski) elav inimene.

kut/tsari K -sari (K-Ahl.) -tsõri M J-Tsv. (Kõ) -tseri M (Kõ I) -tser M -tšari (K-Al.) -tšeri Lu Li -šeri L kuutšeri J, g. -tsarii: -tsõrii J kutsar кучер; K a kuttsari ovõss ajõ vaitõᴢ aga kutsar vaid ajas hobust; J ajõta, kuttsõri ees, herr takann sõidavad, kutsar (ees istumas), härra taga; L druška õli kutšeri peiupoiss oli kutsar(iks); M herroje kuttser härraste kutsar; ■ M kase nii on kehno niku surma kuttseri kk. see on nii kõhn nagu surmakutsar; Lu surmaa kuttšeri surmakutsar (= väga kõhn inimene).

kut/tsu J-Tsv. (K-Al.), g. -suu J kutse, kutsumine зов, приглашение; J meetko võõrõzii? – kuttsu tuli kas (sa) lähed külla? – Kutse tuli. – Vt. ka kutsuttši, kuttsumin.

kut/tsua Kett. K U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J (R Ke Ja-Len. V Ku Kr) -tšua (K-Al. R-Eur. Ja-Al.) -tsoa M-Set. -tsuaɢ I -tsooɢ Ko, pr. -sun Kett. K R P M Lu Ra J -suu I kuttsun Kr, imperf. -tsuzin K P M Lu Li Ra J -sõn K L P M Kõ 1. kutsuda звать, по-, пригла/шать, -сить; Li kutsuttii naapurit talkoossõõ kutsuti naabrid talgule; K kuttsu pulmõilõõsõõ kutsus pulma; M no kui miä en mee, ku rahvalõõ on vaj̆jaa, kuttsuaᴢ no kuidas ma ei lähe, kui inimestel(e) on vaja, kutsuvad; Lu kukko kanoi kutsup süümää kukk kutsub kanu sööma; Lu guĺu-guĺu, kutsuttii golubaa tui-tui! (Nii) kutsuti tuvi; M kutsu tšäekaa viipa (kutsu) käega; Lu kuttsumizõl kuttsuzin, a ep tullu kutsusin tungivalt, aga (ta) ei tulnud; 2. kutsuda, nimetada звать, наз/ывать, -вать; J kui sinnua kutsutaa kuidas sind kutsutakse (= mis su nimi on)?; L minua ep kuttsua mari minu nimi ei ole Mari (mind ei kutsuta Mariks); Lu sitä kutsuttii paganikko, kuhõõ pantii rooja vesi seda kutsuti solgipangeks, kuhu pandi solgivesi; K vad́d́alaisiil õli räštoga, a soomalaizõd jõuluss kuttsuvaᴅ vadjalastel oli (jõulupüha) r., aga soomlased kutsuvad j-ks; M poigad õlivat kõig varmad i tappõlikoᴅ, semperässä näitä i kutsuttii: tappõlikod boranaᴅ pojad olid kõik tugevad ja riiakad, sellepärast kutsutigi neid: riiakad oinad; R et kuttšun naista nagretšissi, meessä meele poolikassi (Eur. 37) rl. (sa) ei nimetanud (kutsunud) naist naerualuseks, meest poolearuliseks; ■ Lu reppoa kutsutaa tarkka ja pettelikko rebast peetakse targaks ja valelikuks.

kuttsumi/n Lu J (K-Al.), g. -zõõ Lu (K) -zee K -zõ J 1. kutse, kutsumine зов, приглашение; J tuõ süümä, tõiss kuttsumiss eb lee tule sööma, teist kutset ei tule; J en tullu kullaa kutt-sumizõll rl. (ma) ei tulnud kulla kutsumisel; K pasibo, ko tulitta, että unohtannud minnu kutt-sumissa (Al. 24) aitäh, et tulite, ei unustanud minu kutset; K pas(s)ibo kuttsumizõlta (Al. 12) aitäh kutsumast!; 2. nimetus название; Lu meil on kõik siblikkaaᴅ, ebõ·õ mittää vaihtoa, ebõ·õ mittää erälissä kuttsumissa meil on kõik (= meil nimetatakse kõiki ühteviisi) sipelgad, ei ole mingit (midagi) vahet, ei ole mingit erilist nimetust. – Vt. ka kutsuttši, kuttsu.

kuttsumoit/oo M, g. -tomaa M adj. kutsumata незванный; tuli kuttsumoitoo võõraᴢ tuli kutsumata külaline.

kuttsõri, kuttšari, kuttšeri vt. kuttsari.

kuttšua vt. kuttsua.

kuttua vt. kutoa.

kutu Lu J-Tsv., g. kuõõ: kuõ J (konna-, kala)-kudu икра (лягушки, рыбы); J konnoo kuõss süntüssä kurikk-pää-mat́ulaizõᴅ konnakudust arenevad (sünnivad) kullesed; Lu konnaa kutu on niku stüüdeni konnakudu on nagu sült; Lu kalaa kutu kalakudu; Lu konnaa kutu aika konna(de) kudemisaeg; Lu kutu paikka (kalade) kudemiskoht (= koolmekoht); Lu kutu aili kuderäim. – Vt. ka konna-. – Vt. ka kuru, kuto, kutõ, kuõ².

kutua vt. kutoa.

kutuaika ~ kutu-aika M kudemisaeg период икрометания; M kal̆loil on kutuaika kaladel on kudemisaeg; M tuŋkukala kuttsuaᴢ, nävät partitta·a häiläväᴅ, sis ku on kutuaika (kudevat kala) kutsutakse kudekalaks, nad liiguvad parveti siis, kui on kudemisaeg; M autšii i lahnoi õli paĺĺo kutu-aigall hauge ja latikaid oli kudemisajal palju. – Vt. ka kuto-aika.

kutu/haili M -aili Li kuderäim (kudemisajal püütud räim) салака, выловленная в период икрометания; M kutuhaili on laiha kala kuderäim on lahja kala.

kutukala Lu Li kudekala, kudev kala рыба, откладывающая икру, рыба периода икроме-тания; Lu kutukala lazõb mukkuraa i niiskaa kudev kala heidab marja ja niiska.

kutuussa: kuttu/ss J-Tsv., pr. kutuuʙ: -uʙ J, imperf. kutuuzi: -ᴢ J = kutiissa; konnod jo kuttussa konnad juba koevad.

kut/õõza: -tõõᴢ J-Tsv. adv. kudumisel, kudumiseks üles pandud в тканье (то, что ткётся); mikä teill oŋ kuttõõᴢ, maa kaŋkaad vai heeno kaŋgõᴢ mis teil on kudumisel, (kas kaltsudest) põrandariided või peen(ekoeline linane) kangas?

kuu¹ K R L P M Kõ S Ja-Len. Lu Li Ra J I Kr kuuh ~ küuh Kr Ку́у Pal.1 K-reg.2 Kŷу Ii-reg.1 Куг̧ Pal.1 Куу Tum., g. kuu K L Lu J 1. kuu (taevakeha) луна, месяц; Lu kuu paisap sirkaassi kuu paistab selgelt; P kuu nõizõʙ kuu tõuseb; S kuu laskauʙ kuu loojub; J kuu kazvoʙ kuu kasvab; K kuu ležip siz on tšülmä kuu (kui) kuu on selili, siis on külm kuu (= on oodata külma ilma); J kõns kuu on sirpill, siis täll õlla sarvõᴅ kui kuu on sirbikujuline, siis on tal sarved; J kuu on sarvikoll kuu on sirbikujuline; L piεp kuuta müö tšedrätä tuleb kuuvalgel kedrata; J ko tahod niittüä puhassaa, etteb võzot kazvois sis tarvis kuu põhjall, koos taivaas kuu louvvaa kui tahad niitu puhastada, et võsa (võsud) ei kasvaks, siis (on) tarvis (seda) kuu põhjal (teha), kui taevas kuu luuakse; Lu ku kuu sünnüʙ, siz on uus kuu kui kuu luuakse (= kui kuu sünnib), siis on noorkuu; M noor kuu jo süntü noorkuu juba loodi (= noorkuu juba sündis); Lu piäb alku kuuta sahata irsiä noores kuus tuleb palke saagida; I mettsää sahattii vassõzõlla kuulla metsa raiuti noores kuus; Kr wassen kuuh noorkuu; K maa-munõit isutõttii vanall kuulla kartuleid pandi maha vanas kuus; S pool kuu poolkuu; S täünä kuu ~ Lu polnõi kuu täiskuu; M J kuu sirppi kuusirp, -veerand; Lu kuu terä poolkuu; kuusirp, -veerand; Lu kuu teräᴅ kuu sarved; Lu kuu sappi kuu sapp; K kuu varo (Ahl. 159) kuu ring; J kuu põhja (kuuloomise aeg); kuu põhi; J kuu pimetüᴢ (Tsv.) kuuvarjutus; J kuu valka kuuvalgus; 2. (kalendri)kuu (календарный) месяц; I ühesää kuuta kantõ lehmä vasikkaa üheksa kuud kandis lehm vasikat; M tšiuruussa kuu on tšessää (esimesest) lõokesest on kuu (aega) suveni; I kuuta eb mennüɢ ei kulunud (läinud) kuud (aega); M kahis̆sõõ kuuza mahsaaz rahaᴅ kaks korda kuus makstakse raha; L em mälehtää, kummall kuuta tämä on ma ei mäleta, mis kuul see on; J kui martti kuu, nii katid urnõta kui (on) märtsi-

kuu, siis kassid kräunuvad; J jouluu kuullõ jõulukuul, detsembris. – Vt. ka alku-, apreli-, augusti-, fevrali-, jaani-, joulu-, juuli-, lõppu-, mai-, martti-, noja·abri-, okt́abŕ-, sent́äbri-, süntümä-, tuisku-.

kuu² vt. ku.

kuudra/ᴅ: -t K-Sj. R-Reg. kudrat R-Reg. pl. = kuudriᴅ; R tuuli kuudrat kuivaelep (Reg. 53) rl. tuul kiharad kuivatab.

kuudriᴅ (K-Al.) kudriᴅ L P Lu Ra pl. lokid, kiharad локон, кудри; Lu niku kudrid on tehtü nagu lokid on tehtud; P kulta kudriᴅ kuldsed kiharad; ■ Ra kudrid ivusõᴅ lokkis juuksed. – Vt. ka kulta-.

kuues vt. kuvvõiᴢ.

kuuh vt. kuu.

kuuhni vt. kuhni.

kuuhrl Kr kurt глухой.

kuukahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J hõigata, hüüatada аукнуть(ся); kuul, sinnua kaĺĺuta, kuukahtaa vassa kuule, sind hüütakse, hõika vastu.

kuukahtu/ᴢ: -s J-Tsv., g. -hsõõ: -zõõ J hõige, hüüe ауканье, крик.

kuuk/ata: -õt J-Tsv., pr. -kaan, imperf. -kazin: -kõzin J hulkuda бродить; terve üü oŋ kuzale kuukõnnu terve öö on kusagil hulkunud.

kuulahtaa/ssa (J-Tsv.), pr. -ʙ, imperf. -zi: -ᴢ J kuulduda слышаться; mettses kuulahtaas hoikkumin metsas kuuldus hüüdmist.

kuulaja vt. sala-.

kuul/ata K L P M (Kett. Kõ Po J-Must. Kr) -õta K-Al. M -lata ~ -lõta Kõ -ataɢ ~ -õtaɢ ~ -lõtaɢ I, pr. -taan K L M Kõ kuhltahn Kr, imperf. -tazin M Kõ 1. kuulata, kuulatada слушать; L kuultaab mitä pajatan kuulab, mida (ma) räägin; M ev või kuulata, kui lahs märizeʙ (ma) ei või kuulata, kuidas laps karjub; M täm nii eb ilozassi pajattannu minussa, etti miä men̆neizin al̆laa maa, nii õli äp̆piä kuulõta ta (oli) rääkinud minust nii halvasti, et ma oleksin vajunud (läinud) maa alla, nii häbi oli kuulata; L irmutap kuulata on hirm kuulata; I meemmäk kuultaamaa lähme kuulatama (= häälte järgi ennustama jaanipäeval); 2. (sõna) kuulata слушаться, по-; M lahzõlõ antaaz remeniä perzettä möö, ku ep kuultaa. lahzõõ ain piäp kuulõta vanapaa sõn̆naa lapsele antakse rihmaga mööda tagumikku, kui ta ei kuula (sõna). Laps peab alati kuulama vanema (inimese) sõna; I lahsilõõ piäʙ kuullõtaɢ is̆sää i em̆mää lapsed peavad kuulama isa ja ema (sõna). – Vt. ka kuultaassa, kuulõlla, kuunõlla.

kuul/iizõᴅ P -liiset K-Ahl. pl. t. kuupuhastus, menstruatsioon месячные, менструация; P täll nõisivad joχsõmaa kuuliizõᴅ tal algas kuupuhastus; P kaχs kuuta bõllu kuuliizii kaks kuud polnud kuupuhastust. – Vt. ka kuuvereᴅ.

kuuliksors vt. kulikkasorsa.

kuuli/nõ: -n Lu, g. -zõõ adj., subst. kuuks ajaks palgatud месячный, сезонный; месячник, сезонник; Lu kuulin tüüläin kuuline tööline; Lu kuulin treŋki kuuline sulane; Lu peremmeez võtti ühee treŋgii kuulizõssi peremees võttis ühe sulase kuuks ajaks.

kuul/la K L P M Lu Li Ra J (Kett. Len. R Kõ Ku Kr) -l J-Tsv., -laɢ I, pr. -õn Kett. K L P M Lu Ra J -en K-Ahl. Ku Kr kuhlan Kr, imperf. -in K R L P M Lu Ra J Ku -ii I 1. kuulda слышать, у-; Lu ühess kõrvass kuulõᴅ, tõizõss lazõt poiᴢ ühe kõrvaga (ühest kõrvast) kuuled, teisest lased välja; Lu se inemin ep kuulõ see inimene ei kuule (= on kurt); L treŋki kuuli kõikk kazyõ jutuu sulane kuulis kogu seda juttu; Lu en õlõ kuullu ma ei ole (seda) kuulnud; Lu i se χerrõ sai kuullõ, jott mettsez on mokomõ mettsõpõn ja see härra sai kuulda, et metsas on niisugune metshobune; J puuttu kulta kuulõmaa rl. sattus kullake kuulma; Lu merell meri kuulõʙ, a mett-säz mettsä kuulõʙ vs. merel meri kuuleb, aga metsas mets kuuleb (= merel on silmad, metsal kõrvad); J väliss seinet kuulla, mitä suu pajatõʙ kk. vahel seinad kuulevad, mida suu räägib; Lu kuulõmizõõ kuulin, a en tää, tšen pajattii kuulsin küll, aga ei tea, kes rääkis; Lu kuulõmissa miε kuulin, a nätšemissä en nähnü ma kuulsin küll, aga ei näinud midagi (kuulmist mööda kuulsin, aga nägemist mööda ei näinud); M tämäss i kuulõmass en kuullu ma ei kuulnud temast õhkagi; 2. tunda; haista чувствовать; обонять; Ra miä kuulõn, što minnua vaivõttaaʙ ma tunnen, et mul valutab; Ra jo eness kuulõᴅ, što eb õõ üvä juba ise(enesest) tunned, et ei ole hea; I vaatap kuulõʙ: duuha, tarõõ duuha on vaatab, haistab: lõhn, sauna lõhn on.

kuullata vt. kuulata.

kuulliiset vt. kuuliizõᴅ.

kuullo: Куулло Pal.1 = kuulu.

kuullõta, kuullõtaɢ vt. kuulata.

kuulmatoi vt. kuulõmatoi.

kuult/aassa: -aassaɢ I, pr. -aan, imperf. -iin (sõna) kuulata, kuulda võtta слушаться, по-; kuultaassaɢ is̆sää i em̆mää kuulata isa ja ema (sõna); no tämä kuulti ovõssa i lahtši (muinasjutust:) no tema võttis kuulda hobust (= hobuse palvet) ja laskis (ta sisse). – Vt. ka kuulata.

kuultaj/a M Ja-Len., g. -aa = kuultava; M tasõn lahs, kuultaja lahs tasane laps, kuulekas laps.

kuultamattomõi/nõ P, g. -zõõ: -zyõ P sõna-kuulmatu непослушный; kuultamattomõinõ lahsi ep tõttõlõ mitää sõnakuulmatu laps ei kuula midagi. – Vt. ka kuulõmatoi, kuuntõmoitoo.

kuulta/va Kett. M -ava P, g. -vaa kuulekas, sõnakuulelik послушный; M tämä on kuultava lahs, täm̆mää perässä ep hooli vanapilla ävetä tema on kuulekas laps, tema pärast pole vanematel vaja häbeneda. – Vt. ka kuultaja, kuuntõliaᴢ, kuuntõlikko.

kuul/u J-Tsv. Ку́улу K-reg.2, g. -uu J kuuldus, kuulujutt слух, молва́; J oŋ kuulu, jot tšiire leep sõta on kuuldus, et varsti tuleb sõda; J poigõss bõõ milläisstši kuulua, ävis päinee pojast pole midagi kuulda, kadus jäljetult (täiesti). – Vt. ka kuullo, kuuluma, kuuluva.

kuul/ua L M Kõ Lu Li J (Kett. K-Ahl. K-Al. R-Eur. R-Lön.) -uaɢ I, pr. -uʙ R-Eur. L M Lu Li J, imperf. -u M Li J I 1. kuulduda, kosta, kuulda olla слушаться, по-, слышиться, по-, раздаваться, -ться; M kuulub jo tšellää ääli juba kuuldub kella helinat; Li eestää lei tult, siiz vassa kuulu jürü algul lõi välku, siis alles kostis müristamine; M maailmaa iĺĺä on kõig ümperikkoa, mit̆täid ep kuulu väga vaikne on kõik ümberringi, midagi pole kuulda; Lu ep kuulu kaht kõrvaa, tüü nii mörnätte ei kuule oma kõrvugi (ei ole kuulda kaht kõrva), te karjute nii (kõvasti); M nät tämässä inehmizessä üv̆vää ep kuulu mit̆täiᴅ vaat sellest inimesest ei ole midagi head kuulda; M mitä teilee kuulup paraputta mis teil head (paremat) kuulda on?; J mitä sillõ kuulub, mitä siä tuskaat (Must. 150) mis sul viga on (mis sul kuulda on), miks sa muretsed?; 2. kuuluda относиться, принадлежать; J makazin rohkaap muita, tein tüütä vähep muita, sištši kuuluzin kunniaasõõ rl. magasin teistest (muudest) rohkem, tegin tööd teistest (muudest) vähem, siiski peeti au sees (= kuulusin lugupeetavate hulka); ■ Lu tšellää nii ep kuulu ku emää süämel, se murhõ, ääressä tšellä ep kuulu kellelegi ei lähe nii korda kui ema südamele, see mure, kõrvalt (= kõrvalistele) ei lähe kellelegi korda. – Vt. ka kuulussa, kuuluussa.

kuuluiz/a J (Ku-Len.), g. -aa kuulus известный; J panittõ paraalõõ poigalõõ, tšerikkokunnaza kuuluizalõõ rl. panite (mehele) parimale poisile, kihelkonnas kuulsale. – Vt. ka kuuluva, kuulõva.

kuulum/a M (K Lu Li), g. -aa 1. kuulujutt молва, толки; M meep kuuluma, a oŋko tõtta vai bõõ, en tää käib kuulujutt, aga kas on tõsi või pole, (ma) ei tea; M on mokoma kuuluma rahvaaza on niisugune kuulujutt rahva hulgas; 2. helin, hääl, kõla звук, звон; M nät ku tšellää kuuluma üv̆vii elizeʙ vaat, kuidas kella helin on hästi kuulda; ■ Lu eb õõ kuulumaa, eb õõ nätšümää ei ole kuulda, ei ole näha. – Vt. ka kuullo, kuulu, kuuluva.

kuulumall/aa M -a Li: M on kuulumallaa, etti laatiip tuõmaa tağgaas kot̆too elämää on kuulda, et asutab (end) tulema tagasi koju elama; M mitä leeb on kuulumallaa, što on uus juttu, uus aźźa midagi on kuulda, (et on) uus jutt, uus asi (lugu).

kuuluma/za M -ᴢ K: M nüd eb õõ kasta i kuulumaza nüüd pole seda kuuldagi; K se õli minuu kuulumaz mõizaa aikaa see oli minu kuulmise järgi mõisa ajal.

kuulumi/n Lu, g. -zõõ kuuldu услышанное; kuulumin täl meeb müütää kõrviss kuuldu läheb tal kõrvust mööda.

kuul/ussa: -uss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -u J = kuuluussa.

kuulus/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J teatada изве/щать, -стить, сообщ/ать, -ить.

kuulu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ teade, sõnum весть, известие.

kuulut/taa Lu (M) -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in teada anda, kuulutada объяв/лять, -ить, огла/шать, -сить; Lu pappi kuulutti tšerikkos kõlmõt kõrtaa preester kuulutas kirikus kolm korda.

kuulutu/ᴢ P J-Tsv., g. -hsõõ: -hsyõ P -sõõ J teadaanne извещение, оглашение; P pappi antõ kuulutuhsõᴅ preester andis teada.

kuuluu/ssa (Lu), pr. -ʙ Lu, imperf. -zi kuulduda, kosta, kuulda olla слышаться, у-; Lu piäb mörnää kõvõpassi, kaukõpõll kuuluuʙ tuleb hüüda kõvemini, (siis) kostab kaugemale. – Vt. ka kuulua, kuulussa.

kuulu/va Lu Li -võ Lu -v ~ -f J-Tsv., g. -vaa Lu 1. kuuldus, kuulujutt слух, молва; Lu õli taas kuuluva, jott sõta tulõʙ oli jälle kuuldus, et sõda tuleb; Li ävvis päinee, mitäki ebõõ kuuluvaa kadus jäljetult, midagi pole (enam) kuulda; 2. kuulus, tuntud известный; Lu se on kuuluva inemin see on tuntud inimene; J kuuluf meeᴢ kuulus mees. – Vt. ka kuullo, kuulu, kuuluiza, kuuluma, kuulõva.

kuul/õ P Кулекъ Pal.1 Ку́лыкъ Ii-reg.1, g. -õõ: -yõ P kuulmine слух; P täll on kuulõ üvä tal on hea kuulmine. – Vt. ka kuulõma, kuulõmin.

kuul/õlla J (P) -õllaɢ (I), pr. -tõlõn: -õlõn J, imperf. -tõlin P -õlin J = kuunõlla; 1. J kuulõltii, kuspoola koira haukuʙ kuulati, kuspool koer haugub; P miε kuultõlin näd́d́ie pajattamissa, õlin ilma eńtšiä ma kuulasin nende rääkimist (pealt), hoidsin hinge kinni; 2. I mihsis siä et kuulõllum min̆nua miks sa ei kuulanud mind.

kuulõm/a Lu, g. -aa Lu = kuulõ; i võtab niku kuulõmaa poiᴢ ja võtab nagu kuulmise ära.

kuulõmat/oi J-Tsv. kuulmatoi (Ra), g. -tomaa = kuultamattomõinõ; argõssaizid õmaz lass, ni tämä bõllõiᴢ nii kuulõmatoi (kui sa) hirmutaksid oma last, siis ta poleks nii sõnakuulmatu; sõna kuulõmatoi ja upŕamoi lahs, rissi kaglõᴢ sõnakuulmatu ja kangekaelne laps, (lausa) rist kaelas. – Vt. ka sõna-.

kuulõmi/n Lu (J-Tsv.), g. -zõõ = kuulõ; J pajat kõvõpõssi, tämä on paha kuulõmizõka räägi kõvemini, ta on halva kuulmisega.

kuulõ/ssa Lu: pajata, elä pajata, a tämä kuulõssa eb võta räägi või ära räägi, aga tema ei võta kuulda; tämä on niku luukõrva, eb võta kuulõssa ta on nagu kurt, ei võta kuulda.

kuulõta, kuulõtaɢ vt. kuulata.

kuulõtu/ᴢ M, g. -hsõõ kuulutus объявление; kuulõtuz ripup seinäl kuulutus ripub seinal.

kuulõ/va: -v J-Tsv., g. -vaa = kuuluiza.

kuu/ma¹ K L P M Lu Ra J I (R-Eur. Li) -mõ J-Tsv. -m J-Tsv. Ku, g. -maa Ra J vader кум, кума; Lu tšen risitäb minuu lahsiije, ne õllaa naiskuuma i meeskuuma. i ku kahõõ tšezzee risittäväᴅ võõraa lahzõõ, tožo kutsutaa tõin tõissa kuumõᴅ kes ristib minu lapsi, need on naisvader ja meesvader. Ja kui kahekesi ristivad võõra lapse, (siis) samuti kutsuvad teineteist vaderiteks (vaderid); K sukulaizõt kutsuttii kuumassi sugulased kutsuti (lapsele) vaderi(te)ks; K lahzõõ isä i emä antavat kuumõlõõ [= kuumõilõõ] podarkaᴅ lapse isa ja ema annavad vaderitele kinke (kingid); Ku repo kuum kaval meeᴢ reinuvader kaval mees; M meeskuuma i nainõ kuuma meesvader ja naisvader; Li piäb mennä sofia kuumalta tšüsümä antõõssi tuleb minna vader Sofialt andeks paluma. – Vt. ka mees-, nais-. – Vt. ka kuumuška.

kuu/ma² Lu -m J-Tsv., g. -maa Lu J 1. kuum горячий; J kuum raut om peh́miä kuum raud on pehme; J kuumõs tuhgõz maamunad üvässi tšühsessä kuumas tuhas küpsevad kartulid hästi; Lu tõizõl fevrali päivää vannaa aikaa lassaa kuuma tšivi meree põhjaa teisel veebruaril vana aja(arvamise) järgi lastakse kuum kivi merepõhja; 2. J-Tsv. kuumus жара. – Vt. ka kuumõin, kuumõnõ.

kuum/aa Lu, pr. -aʙ Lu, imperf. -õ kumada, punetada (taeva kohta) светиться, алеть; jo algab valgassaa, kuumaʙ juba hakkab valgeks minema, (taevas) kumab. – Vt. ka kuumittaa, kuumõttia.

kuum/ata: -at ~ -õt J-Tsv., pr. -aaʙ ~ -aʙ J, imperf. -azi: -õᴢ J kuumata, hõõguda пылать, излучать жар; kõvassi lämpiiʙ, ahjoo seined va kuumavõᴅ kõvasti köeb, ahju seinad aina kuumavad. – Vt. ka kumassa, kumata, kuumõttaa.

kuumit/taa: -taaɢ (I), pr. -aʙ I, imperf. -ti = kuumaa; kuumitaʙ (taevas) punetab.

kuumušk/a K L, g. -aa (nais)vader кумушка; K millin varnikkõ kuumalõõ, mokoma i kuumuškalõõ missugune pühaserätt meesvaderile, selline naisvaderilegi; L õlivat kuumuškad repo i susi vaderiteks olid rebane ja hunt. – Vt. ka kuuma¹.

kuumut/taa Lu, pr. -an, imperf. -in kuumutada, kuumaks ajada калить, раскалять; kuumutõtaa tšivi varissi kuumutatakse kivi tuliseks. – Vt. ka kuumõttaa.

kuumõi/n M, g. -zõõ M = kuumõnõ; kuumõizõt süeᴅ tulised söed.

kuumõ/nõ Kõ -n M, g. -zõõ kuum, tuline горячий; M õludaŋko õli kuumõzia tšiv̆vää vartõõ, kõõs tšihutattii õlutta õllehang oli kuumade kivide (tõstmise) jaoks, kui pruuliti õlut. – Vt. ka kuuma².

kuumõ/ta M (Kõ), pr. -nõʙ, imperf. -ni kuumeneda, kuumaks minna накал/яться, -иться, раскал/яться, -иться; M tšiveᴅ kuumõnõvaᴅ, tšived algõttii kuumõta kivid kuumenevad, kivid hakkasid kuumaks minema; Kõ oi ku on kuumõnnu pliitta oi, küll pliit on kuumaks läinud.

kuumõt/taa M (Kett. Kõ J-Must.) -ta J-Tsv., pr. -an M Kõ -õn J, imperf. -in M J 1. kuumutada, kuumaks ajada калить, на-, раскали/вать, -ть; J seṕṕ kuumõtõb rauta gornõᴢ sepp kuumutab ääsil rauda; M kuumõta vähäizee vettä aja natuke vett kuumaks; 2. kuumata, hõõguda пылать, излучать жар; Kõ pliitta kuumõtaʙ pliit kuumab; 3. J-Must. kumada (kuu kohta) светить(ся), сиять (о луне). – Vt. ka kumassa, kumata, kuumata.

kuumõt/tia P M J, pr. -iʙ P M J, imperf. -ti 1. punetada, kumada светиться, алеть; M taivas kuumõtiʙ, enäpää õhtagonn kuumõtiʙ taevas punetab, enamasti õhtul punetab; 2. kumada (kuu kohta) светить(ся), сиять (о луне); J laa kuumõtip kuu jumalaa rl. kumagu jumala kuu; J terve, kuu kuumõttimõssõ rl. tere (= ole terve), kuu, kumamast; ■ P taivas kuumõtiʙ virmalised vehklevad. – Vt. ka kumõttaa, kuumaa, kuumittaa.

kuumõtu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J kuumutus, kuumutamine каление, раскаливание; kuumõtusõss raut peh́meneʙ kuumutamisest läheb raud pehmeks.

kuunella vt. kuunõlla.

kuunikaappi Lu (köögi)nõudekapp кухонный шкаф, шкаф для посуды.

kuunnõlla, kuunnõllaɢ, kuunnõllõ vt. kuunõlla.

kuunt/õliaᴢ ~ -ĺijaᴢ Lu, g. -õliaa: -ĺija Lu = kuultava; tšen kuuntõõʙ, se on kuuntõliaz inemin kes kuulab (sõna v. õpetust), see on kuulekas inimene.

kuuntõlik/ko Lu, g. -oo = kuultava. – Vt. ka sõna-.

kuuntõmoit/oo: -o [?] Li, g. -tomaa = kuultamattomõinõ; kuuntõmoittomad lahzõᴅ sõnakuulmatud lapsed.

kuun/õlla K L Lu Li Ra J (P) -õllõ Lu -õll Lu J-Tsv. -ella (Ku) -õllaɢ I -nõlla Lu (J-Must.) -nõllõ Lu -nõllaɢ I, pr. -tõlõn K L P Lu J -tõõn Lu Li J -tõlõõ I, imperf. -tõlin Lu J 1. kuulata слушать; J miä algõn kaazgaa, a siä kuuntõõ mina alustan muinasjuttu, aga sina kuula; Lu sinuu piti kuunõlla, mitä näväd lukõvaᴅ sa pidid kuulama, mida nad loevad; 2. (sõna) kuulata, kuulda võtta, kuuletuda слушаться, по-; Lu miä maamaa kuuntõlin, võtin nastoo naizõssi mina kuulasin ema sõna, võtsin Nasto naiseks; Lu missi minnua et kuunõlluᴅ miks sa mind ei kuulanud?; J elä kuuntõlõ tšülää ära võta küla kuulda (= ära kuula võõraste nõuandeid); Lu aluz .. ep kuuntõõ ruĺĺaa laev .. ei kuuletu roolile. – Vt. ka kuulata, kuultaassa, kuulõlla.

kuupalkka Li kuupalk месячный оклад, месячный заработок.

kuur vt. kuuro.

kuurit/taa K, pr. -an, imperf. -in (viirukit) suitsutada кади́ть (ладаном); pokoinikka laadanaakaa kuurittaassa surnu juures suitsutatakse viirukit (surnut suitsutatakse viirukiga).

kuurit/tsa P M I (Ränk K-Al. Lu) -ts J-Tsv., hrl. pl. -saᴅ P Lu I -sat Ränk -sõᴅ Lu J sarikas стропило; Lu kuurittsojõ pääl pannaa katto sarikate peale pannakse katus; K kukkõ laulo kulta-arja, kultazõlla kuuritsalla (Al. 53) rl. kukk, kuldhari, laulis kuldsel sarikal; J kuurittsoi ammõᴢ irsi ~ kuuritts irsi seina ülemine sälkudega palk, mille külge kinnituvad sarikad.

kuurittsapu/u (Ränk) kuuritts-puu J-Tsv., pl. -ut Ränk = kuurittsa.

kuurma vt. koorma.

kuurnikka vt. kurnikka.

kuu/ro K-Ahl. K-Al. R-Eur. R-Lön. R-Reg. M -r Kett., g. -roo K-Ahl. 1. hetk мгновение; R kasi kuuro kunniassi (Lön. 686) rl. see hetk (on) auks; Kett. kuur aigassi hetkeks; 2. mõni aeg; (mingi teatud) aeg пора, некоторое время; R anne aikaa, malta kuuro, la tulob süän süttšüsü (Eur. 41) rl. anna aega, kannata mõni aeg, las tuleb sügav [?] sügis; K niitän kuuroo kuu valula (Ahl. 103) rl. lõikan mõne aja kuuvalgel (vilja); M vihmaa kuurolla vihma ajal; M väli kuurolla vaheajal. – Vt. ka väli-.

kuur/u (K-Al. R-Eur.), g. -uu = kuuro; 1. R kui sie kasvaisiet kalain [= kalani], üliniet velvüeni, et sie mäntšännüt munella, kuurua kultaveerakkailla (Eur. 40–41) rl. kui sa kasvasid, mu kala (= peig), sirgusid, mu vennake (= peiuke), ei sa mänginud munadega, hetke(gi) kuld-

keradega [?]; 2. K ennekui pahoillõ päivile, parmailla-pitäjäni, kuurullõ kurjallõ, kukittajani (Al. 44) rl. enne kui halbadel päevadel, mu süleshoidja, pahal ajal, mu õitega ehtija.

kuuru/ᴅ (K-Al.), g. -uu hetk; (mingi teatud) aeg миг, мгновение; пора, некоторое время; jo nüd on viimezed kuuruot kujalla, viimezed aigad akkunnalla (Al. 51) rl. nüüd on juba viimased hetked (küla)tänaval, viimased ajad (= viimane aeg) õuel. – Vt. ka kuuro.

kuus¹ vt. kuza.

kuus² vt. kuusi¹.

kuusam/a K-Ahl., g. -aa = kuusimõpuu [?] (orig.: lind (?)).

kuusama-puu M-Set.= kuusimõpuu [?].

kuu-sarvõᴅ J-Tsv. pl. = kuu-sirppi.

kuuse- vt. kuuzõõ-.

kuu/si¹ K-Al. R-Reg. P M-Set. Lu Li J I (Kett. Ku) -śi K-Set. -s K R P Ke M Kõ-Len. Po Lu J-Must. J-Tsv. I Kr -ᴢ R P M Ve Lu J kus ~ kuhs ~ kusse Kr Ку́уси K-reg.2 Ii-reg.1 Куси ~ Куусь Pal.2 Кузи Tum., g. kuvv/õõ K-Set. M -yõ P -ee Ku kuuvvõõ Lu J kuus шесть; Lu tänävoon saatii susiloi kuus tükküä tänavu saadi hunte kuus tükki; M meez õli vanap minua kuutta vootta mees oli minust kuus aastat vanem; Li tšümmee minuttia vajaga kuusi ~ tšümmee minuttia kuutõõssaa (kell on) kümne minuti pärast kuus; P kuus sataa kuussada; Kett. kuuzii sao kuuesaja kaupa; M kuus tšümmettä ~ K kuus tšümmeetä (Ahl. 41) ~ Tum. Кузи чюммендъ kuuskümmend; Lu tämä eli kuutõõ tšümmenee viitõõ vootõõssaa ta elas kuuekümne viie aastaseks (aastani); Lu lehmii õli kuuzii tšümmenii lehmi oli kuuskümmend tükki. – Vt. ka kuuskümme-.

kuu/si² K L P M Kõ Ja-Len. Lu Li Ra J I (Kett. Ku) Кууси Tum., g. -zõõ K M Lu Li Ra J -zyõ L P -zõ J kuusk, kuusepuu ель; L miε sõizattuzin kuuzyõ alaa ma jäin kuuse alla seisma; Lu mašti tehtii kuuzõssa mast tehti kuusest; Lu kuusi ja aapa alko, ku põlõvaᴅ, siz antõvat paĺĺo kipunaa kuuse- ja haavahalg, kui põlevad, siis annavad palju sädemeid; Lu ušatti õli tehtü puussa, kuusi lavvassa toober oli tehtud puust, kuuselaudadest; Lu kuusi puu kuusk, kuusepuu; M kuuzõõ avuᴅ ~ P kuuzyõ avuᴅ ~ M kuuzõõ õhzaᴅ kuuse oksad; M kuuzõõ kärkki ~ kuuzõõ kärkkü kuuse käbi; M kuuzõõ niglaᴅ ~ kuuzõõ niglõᴅ kuuse okkad; Lu Ra kuuzõõ pihka ~ M kuuzõõ tõrva kuuse vaik; M kuuzõõ kosku kuuse kosk e. koor (pikalt maha rebituna); Lu kuuzõ parkki kuuse koor; Ra kuuzõ part habemetaoline samblatort kuusel; Lu kuuzõõ näre väike kuusk; ■ J saksaa kuusi lehis. – Vt. ka lülü-. – Vt. ka kuusipuu.

kuusi-alko Lu kuusehalg еловое полено; koivu-alko ep praksa, kuusi-alko praksaʙ kasehalg ei praksu (põledes), kuusehalg praksub.

kuusi-juuri (Li) kuusejuur корень ели; pertuzõᴅ enne pantii kuusi-juurõssa, nüüᴅ laŋkissa pannaa (paadi) pardavitsad tehti (pandi) enne kuusejuurest, nüüd pannakse plangust.

kuusikatto Ra kuusepilpakatus, kuuselaastudest katus крыша из елового гонта, еловой дранки.

kuusikko vt. kuuzikko².

kuusimettsä M Li I = kuuzikko¹.

kuusim/o Li, g. -oo = kuusimõpuu; kuusimo puu on pehgoo kalttain kuslapuu on põõsataoline.

kuusim/õ Li, g. -õõ = kuusimõpuu.

kuusimõpuu ~ kuusimpuu Li kuslapuu жимолость; kuusimpuu, tämä kazvop pehkona, i õllaa kauniid marjaᴅ. koori on harma, lehod on. enne tämä kazvi tšivikaĺĺolla, a nüt miä en õõ enäpi nähnu kuslapuu, see kasvab põõsana ja (sel) on punased marjad. Koor on hall, (tal) lehed on (= see on lehtpuu). Ennemalt kasvas see kivikaljul (= kivises paigas), aga nüüd ei ole ma enam näinud; kuusimpuu, enn ain tšäpüi tehtii kuusimpuussa kuslapuu, ennemalt tehti võrgukäbisid ikka kuslapuust. – Vt. ka kuusama, kuusama-puu, kuusimo, kuusmene.

kuusi/n Kett. M Li (P) -in J-Tsv. -nõ J I -nee K-Ahl., g. -zõõ Li -izõõ J kuuse(puu)st, kuuse- еловый; M ar̆roo varsi on kuusin reha vars on kuusepuust; I as̆sõita tehtii kuusizia tehti kuusepuust nõusid; Li õsin senee kuusizõõ lännikoo ostsin selle kuusepuust länniku; I kuusizõᴅ lohaŋkaᴅ kuusest pesukünad; P kuusiziiss õhsõizz da katagoiss kuuseokstest ja kadakatest.

kuusipihka Lu kuuse vaik еловая смола. – Vt. ka kuuzõõ-pihka, kuuzõõvaikko.

kuusipuu P M Lu I kuusi-puu Lu = kuusi²; Lu kuusipuu vettä tšiireessi eb lask läpi, meen kuuzõõ alaa varjoo kuusk ei lase vett kiiresti läbi, lähen kuuse alla varju; Lu airo on kuusipuuss aer on kuusepuust.

kuusipäre Ra kuusepilbas, -laast еловый гонт, еловая дранка; kuusipäre kestäp kaugõpii kuusepilbas peab (katusel) kauem vastu.

kuu-sirppi J kuusirp, -veerand серп луны. – Vt. ka kuu-sarvõᴅ.

kuusizik/ko Li, g. -oo = kuuzikko¹.

kuuskõrtõin Lu kuuekorruseline шестиэтажный; kuuskõrtõin koto kuuekorruseline maja.

kuuskümmekuu/si: -ᴢ Ku 1. kuuskümmend kuus шестьдесят шесть; 2. kuuskümmend kuus (kaardimäng) шестьдесят шесть (игра в карты).

kuus-laito/n Li kuuelaidne (kuue laia e. külglauaga paadi kohta) с шестью набоями, планками (о лодке); kuus-laitozõd venneeᴅ kuuelaidsed paadid.

kuusme/ne Ku, g. -zee = kuusimõpuu; kuusmene on pehko kuslapuu on põõsas.

kuusnäteli (Lu) surnumälestuspäev (mälestuskoosviibimine kuus nädalat pärast surma) сороковины; meill pietää kuusnäteliε meil peetakse surnumälestuspäeva.

kuusnätelizeᴅ Lu pl. = kuusnäteli; perrää koolmizõõ piεtää kuusnätelizeᴅ, koko suku kutsutaa lavvaa tagaa (kuus nädalat) pärast surma peetakse surnumälestuspäeva, kogu suguvõsa kutsutakse laua taha (= mälestussöömaajale).

kuussataa K M kuussada шестьсот.

kuus/tõ·ššõmaiᴢ K -toššamas K-Ahl. kuueteistkümnes шестнадцатый.

kuus/tõššõmõtta K M -tõ·ššõmõtt K -toššamatta K-Ahl. -tõ·iššümmett J -tõiššummõt ~ -tõ·iššummõᴅ ~ -tõ·iššumõᴅ ~ -tõ·iššumõt ~ -tõišmõtt Lu -tõissemat Lu Len. Кузъ те ч[юмендъ] Tum. kuusteist шестнадцать; J jo tuli millõõ kuustõ·iššümmett voottõ ma sain juba kuusteist aastat vanaks; Lu kuustõišmõtt killoa kuusteist kilo.

kuuš-tšümmenäiᴢ: kuus-tšümmeeᴢ K-Ahl. kuuekümnes шестидесятый. – Vt. ka kuvvõiš-tšümmenäiᴢ.

kuuštšümme/ttä K M I kuustšümmettä K-Set. M-Set. -tt K Lu -t P Lu Ra J -ᴅ Li Кузи чюммендъ Tum. kuhskümment Kr kuuskümmend шестьдесят; M kuuštšümmettä niittiä on ühezä kaaroza kuuskümmend niiti on ühes (vihi)pasmas.

kuuzik/ko¹ P M Lu Li Ra J (Kett. Kõ-Len. Ku-Len.), g. -oo Lu Li Ra J -uo P kuusik ельник; J tee meep kuuzikoss läpi tee läheb kuusikust läbi; P issu tšastõisyõ kuuzikkuosyõ istus tihedasse kuusikusse. – Vt. ka kuusimett-sä, kuusizikko, kuuzikkõ, kuuzõzikko.

kuuzik/ko² Lu J-Tsv. kuusikko K-Ahl., g. -oo Lu kuus, kuueline (kaardimängus) шестёрка; J karti mäntšümizeᴢ jutõlla ühzikko, kahzikko … kuuzikko, tšümmenikko kaardimängus öeldakse: üks, kaks … kuus, kümme.

kuuzik/kõ P, g. -õõ: -yõ P = kuuzikko¹.

kuuźm/a P M Kõ, g. -aa kusmapäev (1. XI) Кузьмин день; P esimeizell nojaabrii õli kuuźma esimesel novembril oli kusmapäev; Kõ sütšüzenn õli kuuźma, õlutta tšihutattii, kutsuttii võõrai sügisel oli kusmapäev, (siis) pruuliti õlut, kutsuti võõraid; M kuuźmann õli kõrvõttuis praaznikka kusmapäeval oli Kõrvõttulas püha. – Vt. ka kuźma·-demja·n.

kuuzõzik/ko Li, g. -oo = kuuzikko¹.

kuuzõõkõsku: kuuzõ-kõsku Ränk kuusekõsku J-Must. kuuse kosk e. koor (pikalt maha rebituna) еловая кора, еловое корье.

kuuzõõkärkki Lu kuuse käbi еловая шишка.

kuuzõõlülü: kuuselülü J-Must. lülikuusk (tihe-

nenud ja kõvenenud puiduga kõver kuusk) ель-коряга (коряжистая ель с особо плотной древесиной).

kuuzõõ-pihka Li = kuusipihka.

kuuzõõvaikko: kuusevaikko J-Must. = kuusipihka.

kuuter/i Lu, g. -ii Lu = kaat́eri; kuuteri püüvväp kallaa, motori ja seili kutter püüab kala, (sel on) mootor ja puri.

kuut́j/a Ra guut́ja J, g. -aa Ra guut́jaa J kutjaa (rituaalne peieroog) кутья (поминальная); vanallaikaa herne õli kuut́jann vanasti olid herned peieroaks.

kuut́jo/i J, g. -i = kuut́ja; siεll õltii kuut́joid i piirgaᴅ seal olid kutjaad ja pirukad.

kuutšeri vt. kuttsari.

kuu-valk/õa: -a J-Tsv. = kuuvalo.

kuuvalo (K-Al. R-Lön.) kuu-valo Lu kuupaiste лунный свет; Lu miε tapazin i kuu-valoll kutomaa võrkkoa ma juhtusin ka kuupaistel võrku kuduma.

kuuvalu (R-Lön. R-Reg.) = kuuvalo.

kuuvereᴅ I pl. t. = kuuliizõᴅ; naizõlla tulõvat kuuvereᴅ naisel tuleb kuupuhastus.

kuuves, kuuvvaiᴢ, kuuvvõiᴢ, kuuvvõᴢ vt. kuvvõiᴢ.

kuuvvõtšezzee vt. kuvvõõtšezzee.

kuuvvõõ vt. kuvvõõ.

kuuvõizõ, kuuvõs, kuuõs vt. kuvvõiᴢ.

kuv/a P M Ja-Len. Lu Ra J, g. -aa ~ -a J kuv̆vaa M 1. pilt; kujutis, kuju картин(к)а; изображение, фигур(к)а; J kassen tširjõz om paĺĺo kuviit selles raamatus on palju pilte; M tämä on valgissunnu niku kuva ta on kahvatu(nud) nagu pilt; Ra tširjaz on kalaa kuva raamatus on kala pilt; M isä õssi sen̆nee obraazaa, jumalaa kuv̆vaa isa ostis selle ikooni, pühapildi; P valõttii tinaa, tšellie millizet kuvat tulivaᴅ valati tina, kellele missugused kuju(tise)d tulid; Lu pannaa kuva pannakse (peibutus)kuju (lindude peletamiseks); 2. muster, kiri узор, рисунок; M teen mokomad i miε, niku sinuu kuvaᴅ teen minagi niisugused (mustrid) nagu sinu mustrid; Lu ilma kuvija eb õõ alõtsõd nii soojaᴅ ilma kirjadeta ei ole labakindad nii soojad; Ra kõikõllaisii kuvii pietää sapanoiᴢ igasuguseid mustreid on s-tel (= vadja naise linikutaolistel peakatetel); Lu alõtsõõ kuva kindakiri.

kuvaj/a (R-Reg.), g. -aa sünnitaja (ema hellitusnimi rahvalauludes) родительница (ласковое название матери в народных песнях); kuvajäni kukitteleepi (Reg. 20) rl. mu sünnitaja ehib (mind) lilledega.

kuvajai/nõ (R-Lön.), g. -zõõ dem. ← kuvaja; mit kummat kummatteli minu kuvajaiseni (Lön. 184) rl. mis ime(si)d pani imeks mu sünnitajake.

kuvak/aᴢ (M), g. -kaa mustriline, kirjatud узорчатый, рисунчатый; kuvakkaiᴅ tehtii mõnõllaisia tehti mitmesuguseid mustrilisi. – Vt. ka kuvikaᴢ.

kuvalt/a Lu, g. -aa suur sepavasar кувалда.

kuvas Kr luisk, kõvasi оселок.

kuva/ta Set. (K-Ahl. R-Lön. Ku-Len.), pr. -an Set. K, imperf. -zin Set. 1. sünnitada; teha, luua, moodustada рождать, родить; поро/ж-дать, -дить, созда/вать, -ть; R enneni kuvattu (Lön. 184) rl. mu ema sünnitatu; 2. kaunistada [?] укра/шать [?], -сить [?]; Ku vävü, kuvattu kulta (Len. 294) väi, ehitud [?] kuld; ■ Set. kuvazin tehä (Set. 68) tegin vaikselt.

kuvattu/nõ (K-Ahl.), g. -zõõ sünnitatuke (poja või tütre hellitusnimi rahvalauludes) рождён-

н/ый, -ая, родим/ый, -ая (ласковое название сына или дочери в народных песнях); se kukub kuvattuseni, ilotseb imetettüni (Ahl. 103) rl. see kukub, mu sünnitatuke, ilutseb, mu imetatu.

kuvatukkai/nõ: -nen R-Lön., g. -zõõ = kuvattunõ.

kuvi/a [?] (R-Reg.) õu [?] заоконье [?], двор [?]; kuusi kuviassa tütär, kuusi kuviassa poika (Reg. 57) kuus tütart õuelt [?], kuus poega õuelt [?].

kuvik/aᴢ M, g. -kaa M = kuvakaᴢ.

kuvokkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J (õle)kubuke пучок (соломы); too riigaa latilt pikkõraiŋ kuvokkõin õlkia too rehe laudilt väike kubuke õlgi. – Vt. ka õltši-. – Vt. ka kupo¹.

kuvvõištšümmenäiᴢ: kuvvõstšümmeneiᴢ K-Set. kuuvvõštšümmenäᴢ Li = kuuš-tšümmenäiᴢ.

kuvvõ/iᴢ K -õᴢ Kett. U M Lu -õs M-Set. -ᴢ P kuu/võizõ K-Set. -vvõiᴢ M Po -vvaiᴢ J-Tsv. -vvõᴢ Li -võs M-Set. Ke-Set. I-Set. -ves M-Set. -õs I-Set. -es K-Ahl. M-Set., g. kuvvõtt/õmaa K Lu -omaa Kett. kuuvvõttõmaa M J-Tsv. kuues шестой; K a kuvvõiz veĺĺi vod õli minuu dieda aga kuues vend, vaat, oli minu vanaisa; J jo kuuvvõtt ŕumka juun, a en saa ent umalaasõ juba kuuendat pitsi(täit) joon, aga ei jää purju (ei saa end purju).

kuvv/õõ: -ee Ku kuuvv/õõ Lu Li -õ J-Tsv. kuuekesi шестеро, вшестером; Lu tulimma kuuvvõõ tulime kuuekesi; Lu meit on kuuvvõõ meid on kuus (me oleme kuuekesi); J kuuvvõ tšezze tulti vassa tulid kuuekesi vastu; Ku kuvvee kessee kuuekesi.

kuvvõõtšezzee: kuvvõtšezzee J kuuvvõtšezz/ee Ra -e J-Tsv. = kuvvõõ; Ra kuuvvõtšezzee õltii einmaal aromaᴢ olid kuuekesi heinamaal riisumas.

kuvõ [?]: kupõ/õ [sic!] M-Set., pl. -õᴅ: -õt M-Set. puus бедро.

kuvõi/n J-Tsv., g. -zõõ J (orig.: образный).

kuvõt/taa¹: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J pildistada, fotografeerida фотографировать; issuga iĺĺa, para·iko nõissa kuvõttõma istuge vaikselt, kohe hakatakse pildistama.

kuvõt/taa² Ra kuõttaa (Lu), pr. -an Ra kuõtan Lu, imperf. -in varitseda подстере/гать, -чь; Ra kats, ku se jeegeri kuvõtaʙ, saisi sitä jäniss ampua näe, kuidas see jahimees varitseb, (et) saaks seda jänest lasta; Lu jeegeri kuõtab lintua jahimees varitseb lindu.

kuõ¹ vdjL M Kõ Lu J (Kett. Li Ra I) kue K-Ahl., g. kutõõ: kut̆tõõ M Kõ I kuttõõ Lu Li Ra J (kanga) kude уто́к; Lu se on lõimõᴅ, mikä pannaa kaŋgaspuil, a kuõ, mikä tšäävijee pannaa see on lõim(ed), mis pannakse kangaspuudele, aga kude (on see), mis pannakse käävidele; Lu loimõd i kuttõõᴅ lõimed ja koed; M lõimi õli villa i kuõ õli villa lõim oli vill(ane) ja kude oli vill(ane); J tahon nõiss kaŋgõss kutoma, da veel om vähä kuõtt tahan hakata kangast kuduma, aga on veel vähe kudet.

kuõ² (J-Tsv.), g. kut/õõ: -tõõ J = kuru.

kuõ³ vt. kuhõõ.

kuõta M (J-Must.), pr. kut/õõʙ ~ kut̆tõõʙ M, imperf. -õzi: -ii M = kutiissa; M kala kut̆tõõʙ, siis täm tuõʙ suurõõkaa artteliikaa (kui) kala koeb, siis ta tuleb suures parves.

kuõttaa vt. kuvõttaa².

kuüki, kuükke vt. kõikki.

kvadra·tnõ/i J-Tsv., g. -i ruut- квадратный; kvadra·tnõi virst ruutverst.

kvart/ala: -õl J-Tsv., g. -alaa: -õlaa J kvartal квартал.

kvartaĺno/i J-Tsv., g. -i politseiametnik-kvar-taliülem квартальный надзиратель.

kvart/tsa: -ts J-Tsv., g. -saa J kvarts кварц; kvartts tšivi oŋ kõva kvarts(kivi) on kõva.

kvitant/tsi J-Tsv., g. -sii J kviitung квитанция; mahz rahad de elä unoht kvitanttsia võtta maksa raha ja ära unusta kviitungit võtta.

kõ vt. ko¹.

-kõ vt. -ko.

kõaᴅ Kett. pl. (kodu)loomade siseelundid внутренности (домашнего) скота.

kõbla/ᴢ J-Tsv., hrl. pl. -aᴅ ~ -sõᴅ J = kablaᴢ; kahs lait́oo kõblass meni kattši kaks reekodarat läks katki.

kõha/lla: -ll P Kõ Lu Li -l Lu J-Must. postp. (millegi) kohal v. juures, (millegagi) kohakuti напротив, против (чего-либо); под; P põlvyõ kõhall põlve kohal; Kõ naizikot sõisovat tšehsrihez irree kõhall naised seisavad keset tuba tala kohal (= all); J noorõt issuvat lavva takan akkuna kõhal (Must. 148) noorpaar istub laua taga akna juures (kohal). – Vt. ka kõhaza.

kõhal/laa¹ Al. K P M Kõ Po Lu Li J I -la·a M Kõ Li -la K-Al. Ra -aa J -a Kõ-Len. -laaɢ I Kõ-Len. 1. kohe, otsekohe сейчас, тотчас, немедленно; P tulõn kõhallaa tagaaᴢ tulen kohe tagasi; Lu bukvõd õppõzin, i kõhallaa nõizin lukõmaa tähed õppisin (selgeks) ja hakkasin kohe lugema; Po ženiχa i nùorikko mentii tšerikoss kõhallaa kottii peig ja mõrsja läksid kirikust kohe koju; Lu taotap sõnnaa, tämä ep saa kõhallaa pajattaa kokutab, ta ei saa otsekohe kõnelda; P mustalain nõisi pajattamaa, ep karttiikaa, a kõhallaa mustlane hakkas rääkima (= ennustama) mitte kaartidega, vaid otsekohe (= kätt vaadates); 2. otseteed, otsejoones; otse; sirgelt прямо, напрямик, прямиком; Kõ susi johsi kõhallaa jarvõõsõõ (muinasjutust:) hunt jooksis otseteed järve; Lu savu nõizõp kõhallaa üleᴢ suits tõuseb otse üles; J koir johzõb jäneselle kõhallaa rissii koer jookseb jänesele otse risti vastu; Li kõhtinäin inemin seizop kõhallaa rühikas inimene seisab sirgelt; Ra miä ležin kõhalla ma laman sirgelt; 3. otsekoheselt, avameelselt; ausalt откровенно, прямо; честно; M tämä on kõhallin inehmin, täm juttõõp kõhalla·a silmiisee, hod enelee kunikkaalõ ta on otsekohene inimene, ta ütleb otse näkku (silmisse), kas või kuningale endale; Li miä pajatõn kõik kõhallaa ma räägin kõik ausalt (ära); 4. korraga, üheskoos всё сразу; P iezepii müllüz javõttii kõik kõhallaa, eb müllü jakannu, etti tuli esimein sortti vai tõin sortti vanasti jahvatati veskis kõik korraga, veski ei jaganud, et (kas) tuli esimene sort või teine sort (= esimese v. teise sordi jahu). – Vt. ka kõhta², kõhtialla, kõhtinaa.

kõhallaa² Lu paigal, (ühel) kohal на (одном) месте; rattaat seisovat kõhallaa kaarik seisab paigal.

kõhal/liin¹ M Li Ra -liinõ (Kett.) -lin M Lu Li J (Ra) -linõ Lu J -in (M Lu), g. -liizõõ Li -lizõõ M Lu J 1. sirge; otsene, otse- прямой; Ra se on nii kõhalliin puu, eb õõ kuhõtši poolõ kover epko väär see on nii sirge puu, ei ole kuhugipoole kõver ega viltune; M täm on kõhalliin inehmin ta on sirge (rühiga) inimene; M Lu kõhallin nenä sirge nina; M kõhalliin õmpõluᴢ sirge õmblus; M nät ku on kõhallin tee vaat, kui sirge tee on; Lu sinne menep kõhallinõ tee sinna läheb otsetee; Lu miä meen kõhalissa teetä ma lähen otseteed (mööda); Li miä menin kõhalliizõõ tee poolõs tunniᴢ ma läksin otseteed (mööda) poole tunniga; 2. otsekohene, avameelne; aus откровенный, прямой; честный; Lu kõhallin inemin, mitä duumaʙ, juttõõp kõhallaa otsekohene inimene, mida mõtleb, (seda) ütleb otsekohe; ■ M pere meni kõhallizõlõ töölee, a perenaizõlõ pää ümperikkoa kotona pere läks kindlale tööle, aga perenaisel kodus käib pea (rohketest töödest) ringi. – Vt. ka kõhta³, kõhtilainõ, kõhtinain.

kõhalli/in² M, g. -izõõ: -zõõ M kohalik местный; petro·ff bõõ kõhalliin Petrov pole kohalik (elanik).

kõhal/ta: -t Ra kohalt J-Must.: Ra se ku kaĺĺuʙ, kõhalt kurkkua küll see karjub, täiest kõrist; J kohalt kurkkua kaljub (Must. 171) karjub täiest kõrist.

kõhass/a: -õ J postp. eest (eestkosteks, -palveks) (молиться) за; a ku koolõᴅ, nõizõn sinnuu eńńee kõhassõ rukolõimaa aga kui sured, hakkan sinu hinge eest palvetama.

kõha/za: -s Kõ-Len. = kõhalla; valkõat tehti väräjät jääma [= jaamaa] kõhas (Len. 213) valged murdsid läbi Jamburgi kohal.

kõh/ata¹ M Kõ Ra (J), pr. -taaʙ M Kõ J, imperf. -tazi: -taᴢ Ra haigeks teha, haigusega tabada (rahvauskumuslikult maa kohta) пора/жать, -зить болезнью (о земле по народному поверью); Kõ kui inehmiin meep kuh̆hõiᴅ, laŋkõõʙ, tõin eb või nõisa, siz juõllaᴢ: maa kõhtaaʙ kui inimene läheb kuhugi, kukub (maha), (või kui) teine ei saa tõusta, siis öeldakse: maa teeb haigeks; Ra maa kõhtaᴢ maa tegi haigeks; J se on maa kõhtamiin see on maast tulnud haigus (maa haigekstegev mõju).

kõhata² vt. kehata.

kõhno vt. kehno.

kõhnossi vt. kehnossi.

kõh/ta¹ K L P M Lu Li Ra J -tõ Lu -t Lu Ra J-Tsv. kohta Ku, g. -aa P Lu J kõh̆haa M 1. koht, paik место; P kasyõ kõhtaasyõ piäp tehä tšasovna siia kohta tuleb teha kabel; Lu kuza õli puukki, se kõhta paizõttu kus oli puuk (end naha külge imenud), see koht paistetas (üles); J mene sinne kõhtaa, kuss tuliᴅ mine sinna kohta, kust tulid; Lu sois kazvob i mataliis kõhtiiᴢ, se on luhta soodes kasvab ja madalates kohtades, see on luhahein; K piimää kõikk kõhat täünää piima kõik kohad täis; Li mittää ep piä õlla liikaa, kõik piäb õlla õmmaa kõhtaa midagi ei tohi olla liiga, kõik peab olema omal kohal (= peab olema vajalik); J sahaga irsi painuu kõhass kattši saagige palk kõveruse kohalt katki; Lu painuma kõhta ~ painomizõõ kõhta kõveruse koht, paindekoht (puul); Lu pezuu kõhta pesupesemiskoht (jões); Ra vöö kõhta vöökoht; Lu tšess kõhassõ pani tšii keskkohast pani kinni; 2. töö-, teenistuskoht место работы, место службы; J isä sluužib üväs kõhaᴢ isa teenib heal kohal; P jäin müöhässi, võtti tõin senie kõhaa jäin hiljaks, teine võttis selle (töö)koha ära; ■ Lu vesi böüräämize kõhta veekeeris. – Vt. ka jamotus-, süntümis-, tšehs-, vüü-.

kõh/ta² Kett. P M I -t L 1. kohe сейчас, тотчас, немедленно; L kõht tuli sõta kohe algas (tuli) sõda; L miε nüt kõht kuolõmaa nõizõn ma hakkan nüüd kohe surema; 2. varsti, peatselt вскоре, скоро; I kõhta leep talvi varsti tuleb talv; I kurkku algap kõrissaɢ, kõhta taitaa viinaa antsõ [= antaassa] kurk hakkab korisema, vist antakse varsti viina. – Vt. ka kõhallaa¹, kõhtii.

kõhta³ M indekl. otsene, otse- прямой; kõhta tee otsetee. – Vt. ka kõhalliin¹.

kõht/aa L P J -a J-Tsv. 1. postp. kohale, kohta над; L pannass venttsa-obraazat pεä kõhtaa lautoi pεälie laulatusikoonid (= laulatuse ajal kirikus kaasas olnud ikoonid) pannakse (kodus) pea kohale riiulile; 2. postp. (kellegi v. millegi) kohta, üle о, про; P sukulaisii kõhtaa juollass: tämä on med́d́ee sukua sugulas(t)e kohta öeldakse: tema on meie soost; 3. postp. (kellegi v. millegi) vastu, suhtes в отношении (по отношению) к; J elä han siä õõ õmiiz lahsiijõõ kõhta nii pagan ära sa ometi ole oma laste vastu nii kuri; J kõrt jumal armahtab i med́d́e kõhta kord on jumal ka meie vastu armuline (halastab ka meie peale); J kasse kõhta miäm [= miä en] või mittä tehä selles suhtes ei või ma midagi teha.

kõhtaalõõ K-Al. postp. kohale, kohta над; siz paab obraazaa akkunaa kõhtaalõõ (Al. 25) siis paneb ikooni akna kohale.

kõhtaiᴅ M = kõõzniiᴅ; mill bõllu kõhtaiᴅ kast, etti mato pani lehmää mul polnud kunagi seda, et uss oleks salvanud lehma.

kõhtia/lla: -l Li otse, otsesuunas, otsejoones прямо, напрямик; varõs kõhtial lentääʙ vares lendab otse(suunas). – Vt. ka kõhallaa¹, kõhtinaa.

kõht/ii ~ -i Lu Li J 1. kohe, otsekohe сейчас, тотчас, немедленно; J tuõ kõhti meilee tule kohe meile; J joos kõhtii dohtõrillõ appia saama jookse otsekohe arsti juurde abi saama; 2. otseteed, otsejoones; otse; sirgelt прямо, напрямик, прямиком; Lu miä meen kõhtii teetä müü ma lähen otse teed mööda; J igäll aika võitt tull kõhti meile igal ajal võite otseteed meile tulla; J seizop ko nütt riuku kõhtii kas ritv seisab nüüd otse?; Li sõizõp kõhtii seisab sirgelt; Lu kõhtii tee otsetee; 3. otsekoheselt, avameelselt; ausalt откровенно, прямо; честно; J siä kiveraa-koveraa elä aja, a pajat juttu kõhtii väĺĺä sa ära keeruta (ära räägi ümbernurga, ära aja kõverat juttu), vaid räägi jutt otsekoheselt välja; Li juttõõ kõhtii, elä pettee ütle ausalt, ära valeta; J kõhtii ja õikii pajattõma otsekoheselt ja ausalt (õigesti) kõnelema. – Vt. ka kõhallaa¹, kõhta², kõhtinaa.

kõhtilai/nõ I, g. -zõõ otsekohene, avameelne откровенный, прямой; kõhtilainõ inehmine leeᴅ sinust saab otsekohene inimene. – Vt. ka kõhalliin¹, kõhtinain.

kõhtinaa Li otse, sirgelt прямо, прямиком; kuu üφs õttsa on kõhtinaa kuu üks ots (sarv) on sirge(lt). – Vt. ka kõhallaa¹, kõhtialla, kõhtii.

kõhtin/ain ~ -äin Li, g. -aizõõ Li 1. sirge; rühikas прямой; осанистый; aluzvene, esinurkka õli terävä, a takanurkka õli mokoma kõhtinäin purjelaeval olev paat, (selle) esiots oli terav, aga tagumine ots oli niisugune sirge; kõhtinäin tee sirge tee; kõhtinäin inemin seizop kõhallaa rühikas inimene seisab sirgelt; 2. otsekohene откровенный, прямой; kõhtinäin inemin, tämä niku juttõõp kõhallaa otsekohene inimene, tema nagu ütleb (kõik) otsekohe (välja); ■ kõhtinaizõᴅ tähteeᴅ otse pea kohal olevad (taeva)tähed. – Vt. ka kõhalliin¹, kõhtilainõ.

kõhti-nurkikko J-Tsv. täisnurkne прямоугольный.

kõhti-nurk/ka: -k J-Tsv. täisnurk прямой угол.

kõhu/ᴢ Ra (Kett. K-Ahl.), g. -hsõõ vöökoht, talje пояс, талия; Ra tšehspaikka on vöö kõhuᴢ (keha) keskpaik on vöökoht; Kett. vöö kõhuhsõssa vöökohast. – Vt. ka vöö-.

kõi/kii K U L P M Kõ Lu Li J -tšii I 1. kõik все; Lu kõikii pajatõttii vad́d́aa tšeeltä kõik kõnelesid vadja keelt; Lu kõikii meijjee piäb tehä tüütä me kõik peame tööd tegema; I kõitšii pani tarelkaa päälee pani kõik taldrikule; L kunikaa tüttäred ujuvat kõikii kõlmyõ kuningatütred ujuvad kõik kolmekesi; 2. ühtekokku в общей сложности, всего вместе; K kõikii tuõp kahõsaa meess ühtekokku tuleb kaheksa meest; 3. täiesti, üleni совсем; L tšiutto õli moršitõttu kõikii särk oli üleni kortsus. – Vt. ka kõikki, kõikkinaa, kõikkinõõ, kõikkõa², kõikkõa³.

kõikillai/n Ra kaikilain ~ kaikiillain (Ku), g. -zõõ = kõikõllainõ; Ra tehtii kõikillaiss parõpaa süümiss tehti igasugust paremat toitu; Ku seel on kaikilaiss kallaa seal on igasugust kala.

kõikkaa vt. kõikkõa¹.

kõikka/aza Lu -aᴢ ~ -ᴢ Li J = kõikkõa¹; J pomeššikkoil õlti kõikkas parõpõd maaᴅ mõisnikel olid kõige paremad maad; Lu õma suu on kõikkaaza litšepi i õma tšiutto on tooš kõikkaa litšepi vs. oma suu on kõige ligem ja oma särk on ka kõige ligem; J kuivõt koivu algot kõikkas parõpõssi põlõvõd ahjoᴢ kuivad kasehalud põlevad ahjus kõige paremini; J kõikkaaz rohkaap kõige rohkem.

kõikkalaiziss/i: -iɢ I igaviisi, igat moodi по- всякому; kõikkalaizissiɢ pajattivaᴅ igat moodi (= kõiki keeli läbisegi) kõnelesid.

kõi/kki Kett. K R U L P M Po Lu Li J -kk Kett. K R U L P M Kõ V Po Lu Li J -k Kett. K L P M Kõ S V Lu Li Ra J -ɢ U M V Lu Li J I kõkk ~ kõk M -ttši vdjI I Kl -ttš I kai ~ kaik ~ kaiɢ Ku kuüki ~ kuükke ~ kiakki ~ ḱiḱḱe ~ kügge Kr, g. -kõõ Kett. K U P M Lu J vdjI I -kyõ P -k̆kõõ M -kõ Lu J 1. kõik всё; все; M mitä siä nii ahnõssõõᴅ: koolõᴅ, kõiɢ jätäᴅ miks sa nii ahnitsed: (kui) sured, jätad kõik (maha); M kõikkõa on nättü mentüisiz voosiza, üv̆vää i kehnua kõike on nähtud möödunud aastatel, head ja halba; J kõig õllõiz üvä, ku va täm ep jõisõiz nii kõvassi kõik oleks hea, kui ta (= poeg) vaid ei jooks nii kõvasti; Ku kai tahot t́śiitää, ni kiiree vana leeᴅ vs. (kui) tahad kõike teada, siis jääd ruttu vanaks; J tšennii ep taho vanutta, a tämä kõikkiilõõ tooʙ keegi ei taha vanadust, aga ta tuleb kõigile; J maa bõõ tšeneiᴅ, maa oŋ kõikkiijõ (kolhoosikorra kohta:) maa pole kellegi (oma), maa on kõikide (oma); J siis kutsuttii iiri, see õli varmõp kõikkiit (muinasjutust:) siis kutsuti hiir, see oli kõigist tugevam; Lu teill on kõikil nenä kahõõ silmää väliᴢ kk. teil kõigil on nina kahe silma vahel; P kõik nuorõd i vanat pajattivad vad́d́assi kõik noored ja vanad kõnelesid vadja keelt; M kõikõõ kõlmõõ mind́aa tetšeisivät kursia pulmõssi (et) kõik kolm miniat (üheskoos) teeksid pulmadeks pulmaleiba; Lu tšen kõig nagrud nagrõʙ, se kõig idgud idgõʙ vs. kes kõik naerud naerab, see kõik nutud nutab; J kõig ulkkõᴢ kõik koos; M takasilmällin ińehmin, tämä silmiisee eb juttõõ, a tak̆kaa silmii panõttõõp kõikõll viisiä silmakirjalik inimene, ta näkku ei ütle, aga tagaselja laimab igaviisi; J kõikõll viisii ~ kõikõll viittä igaviisi; Lu täll ebõ·õ kõik kotonn ta pole täie aruga; 2. kogu, terve весь, целый; M menimmä pihkumäjelee laulamaa kõikõõ artteliikaa läksime Pihkumäele laulma kogu kambaga; P äesin miä kõikyõ äessämiizie vällää ma äestasin kogu äestamise ära; Lu minull õikaa kõrva vuhizõʙ kõikõll aikaa mul kohiseb kogu aeg parem kõrv; P tšäüzin kõikyõ päivää käisin terve päeva; M S kõik pere terve pere; 3. lausa, päris, täiesti, täielikult; puha (võib esineda ka ebamäärase tõlkimatu täitesõnana) совсем, всецело, сплошь; весь, сплошной (употребляется и как усилительная частица; K jo tällä tulõp kõikk tulil laikka suussa tal tuleb juba lausa tuline leek suust; K i kõikk savvu tuõʙ ja lausa suits tuleb; Lu ku riiteli, riiteli, suu on kõik vaahoᴢ küll riidles, riidles, suu on lausa vahus; P naizikko kõikk jäi läsimääsie naine jäi päris põdema; Lu se on kõig emmää laŋkõn see (laps) on täiesti emasse läinud; M tältä halvas kõiɢ jalgõᴅ ta jäi jalust päris halvatuks (tal halvati jalad täielikult); K opõzõl lookka kõikk ehitettü hobusel on look puha ehitud; Li klazi-krintsoit tehtii, pantii klazit kõik tehti (klaas)akendega tuulekodasid, pandi puha klaasid; Li siä kõikki lazid õmad lahzõt koiruullõ sa lasksid oma lapsed puha ülekäte (minna); 4. aina, üha всё (время); M sulku on nenäᴢ, kõik aivassõõn on nohu (nina on kinni), aina aevastan; Ku nave·rno oli ümper kai meri usutavasti oli ümber aina meri; J tämä tuli, mehee kõik ümperikkoa tšäi ta tuli, käis aina mehe ümber; M tämä õli kõikk siällä ta oli üha seal; ■ I vot i kõittši vaat ongi kõik (= ongi lõpp); J kaask on kõikk i pajattaa eb õõ mittää muinasjutt on otsas ja jutustada pole (enam) midagi; P vihgod on jo kõik vihud on juba valmis; S ühs kõik tšellee, vaikk mehelee ükskõik kellele, kui vaid mehele (saaks). – Vt. ka ühs-. – Vt. ka kõikii, kõikkinaa, kõikkinõõ, kõikkõa³, kõikkõnõõ.

kõikki/a P -aa K-Ahl. M-Set. kõittšia I = kõikkõa¹; K kõikkiaa pühepi (Ahl. 39) kõige püham; K la meeb nüd kõikkiaa noorepaa rahvassa tappamaase (Ahl. 112) (muinasjutust:) las läheb nüüd kõige nooremat rahvast tapma; P kõikkia parõpi ~ parõp kõikkia kõige parem; I se õli varmõp kõittšia see oli kõige (kõigist) tugevam.

kõikkiippäi M kõikkippäi Lu kõikpäi Li 1. igapidi, kõikepidi на все стороны; M on paĺĺo lazzõttu palkkiije kõik rissii-rassii, kõikkiippäi on palju palke maha saetud, kõik risti-rästi, igapidi; 2. kõigiti, igati всячески, во всех отношениях; Lu ku kõikkippäi on üvä inemin, sitä jutõllaa lofko inemin kui on igati hea inimene, selle kohta öeldakse tubli inimene.

kõikk/inaa Kett. K U L P M S Lu Li J -ina J-Tsv. Lu kaikkinaa V-Len. 1. täiesti, päris(elt), üsna совсем, совершенно, во́все; Li kujall on kõikkinaa pimmiä väljas on täiesti pime; Li nii kõvassi läzip, što tämä jo kõikkinaa kuivi nii kõvasti põeb, et (ta) on juba täiesti kuivetunud; U jätid minuu kõikkinaa üχ́ sinää jätsid minu päris üksi; M täm on kõikkinaa vähämeelelin, täm ep saa mittäit tolkkua ta on päris napakas, ta ei saa millestki (midagi) aru; Li kõikkinaa vohma päris loll; Li se õli kõikkinaa enne see oli päris muiste; Lu miε õlin kõikkinaa noori veel ma olin veel üsna noor; S kõikkinaa peeneᴅ üsna väikesed; J kõikkina vähä üsna vähe; 2. üldse (ei) совсем (не); Lu en nähnü kõikkinaa mittää ma ei näinud üldse midagi; M täm kõikkinaa ep tunnõ üv̆viippäi mäntšää, täl on ain naaskõli väliᴢ ta ei oska üldse kenasti mängida, aina norib tüli (tal on aina naaskel vahel); 3. kõigiti, igati во всех отношениях; J izääkaa tšeŋ kazvo, see õli kõikkinaa umnoip ku miä kes kasvas isaga, see oli igati targem kui mina. – Vt. ka kõikii, kõikki, kõikkõa³, kõikkõnõõ.

kõikk/inõõ Lu J-Must. kaikkinaa Ku päriselt, täiesti, sootuks совершенно, совсем; Lu miä annõn sillõ kazee riisaa kõikkinõõ ma annan selle asja päriselt sinule; Ku mejjee lehmät kaikkinee jo hülätt́śii maitᴜ vällä meie lehmad jäid juba päriselt kinni; Lu õli üvä inemin, a nütte kõikkinõõ muuttiiᴢ oli hea inimene, aga nüüd muutus sootuks; Lu naapuri mehel koto kõikkinõõ laukõõᴢ, ennää ep saa ellää naabrimehel lagunes maja sootuks ära, enam ei saa (selles) elada. – Vt. ka kõikii, kõikki, kõikkõa³, kõikkõnõõ.

kõikk/õa¹ K P M Po Lu J -aa Lu kõige (superlatiivi väljendamisel) самый, всего (в формах превосходной степени); K kõikkõa suurõp pojo kõige suurem poiss; Po kõikkõa parapad linaᴅ kõige paremad linad; Lu se on kõikkaa parõpi, ku on üväᴅ naapuriᴅ see on kõige parem, kui on head naabrid; Lu kalmoil kõikkaa rohkaap pelehteli kalmistul kummitas kõige rohkem; Lu suurõp kõikkõa kõige suurem. – Vt. ka kõikkaaza, kõikkia.

kõikkõa² P ühtekokku в общем, в общей сложности; no se aita kesti kõikkõa kõmtšümmet vuotta no see aed pidas vastu (kestis) ühte-

kokku kolmkümmend aastat. – Vt. ka kõikii, kõikkõassi.

kõikkõa³ I täiesti, üleni совсем, сплошь; i kõikkõa täm̆mää tšimoᴅ okruži·ili ja mesilased piirasid ta täiesti ümber. – Vt. ka kõikii.

kõikkõas/si: -s M = kõikkõa²; kõikkõass kuusi ammassa ühtekokku kuus hammast.

kõikkõlai/n Lu (Kõ Li I) -nõ I kõikkõllain (I), g. -zõõ Lu = kõikõllainõ; Lu roznošikat tšäütii tšülijä müü müümäs kõikkõlaiss tavaraa rändkaupmehed käisid külasid mööda müümas kõiksugust kaupa; I meillä kõikkõlainõ mettsä, kõikkõlaizõt puut kazvavaᴅ meil (on) igasugust metsa, kasvavad igasugused puud; Li kõikkõlaizõss kalassa tehtii piirõgõ igasugusest kalast tehti pirukat.

kõikkõn/õõ: -õ Lu = kõikkinõõ; kõikkõnõ noorõn ep saa nõissa naimaa päris noorelt ei saa hakata naist võtma.

kõikpäi vt. kõikkiippäi.

kõikõllaaja (Lu) subst. igasugune (väheväärtusliku, hädapärase toiduasendaja kohta) всякая всячина (о малопитательной пище); roholeipää ja kõikõllaajaa vätši süütii rohu- leiba ja igasugust sõi rahvas (näljaaegu).

kõikõllaaj/an: -õn Lu (Li) -õnõ Lu kõikõ/õlaajõn ~ -laajan (Lu) = kõikõllainõ; Lu kalapüütäjä püüvväb mereᴢ, jõgõᴢ, järves kõikõlaajassa kallaa kalur püüab meres(t), jões(t), järves(t) kõiksugust kala; Lu ahnaal inemizel jovvup tehä kõikõllaajõn tüü püüdlikul inimesel edeneb igasugune töö.

kõikõllaajin M Lu kõikõõlaain (Lu) = kõikõllainõ; Lu kõikõllaajisii tautiit võip tulla tuulõss igasuguseid haigusi võib tuulest tulla.

kõikõllaajun M = kõikõllainõ; kursi tehtii iloza, päälee tehtii kõikõllaajuzõt figuraᴅ pulmaleib tehti ilus, peale tehti igasugused mustrid; kassen mettsäs kazvap kõikõllaajun marja siin metsas kasvab igasugune mari. – Vt. ka kõpi-.

kõikõllai/nõ K Lu J I (Ja-Len.) -n P M Lu Ra J I kõikõõlai/nõ (K) kõikeelainee K-Ahl. -n Li (M) kõikõlain Lu J (Kõ-Len.), g. kõik/õllaizõõ M Lu -eelaisee K-Ahl. igasugune, kõiksugune всякий, всяческий; K sõvad õltii kõikõõlaizõᴅ, kõikk õli kaŋkaizõᴅ rõivad olid igasugused, kõik olid linased (linasest kangast); J tuõp kalaa kuto-aikõ, siz on kalat kõikõllaizõᴅ rl. (kui) tuleb kala(de) kudemisaeg, siis on kalu kõiksuguseid; P tüötä tetšivät kõikõllaissᴀ, niittiväᴅ, einää leiväᴅ tegid igasugust tööd, lõikasid (sirbiga) vilja, niitsid heina; Lu kauniiᴅ õllaa i kõikõlaissa karvaa (liblikaid) on punaseid ja kõiksugust värvi (karva). – Vt. ka kõikillain, kõikkõlain, kõikõllaajan, kõikõllaajin.

kõikõõkalttanõ: kõikõkalttanõ (J-Must.) = kõikõllainõ; neet tootii tämä tüve kõikõkalttaset sairaat (Must. 155) need tõid tema (= Jeesuse) juurde igasuguse(i)d haige(i)d.

kõipo J-Tsv. kõikjal, igal pool везде, повсюду; kõipo täll piäb nuuria ja luuria kõikjal peab ta nuuskima ja nuhkima.

kõira vt. koira.

kõit/ama: -õmõ Li -aama (J-Must.), g. -amaa: -õmaa Li, pl. -aamõt J-Must. 1. lauajalgade vahepuu e. -pulk перекладина (соединяющая ножки стола); Li lavvalla õllaa jalkoil alla lavvaa kõitõmõᴅ. lavvall on neĺĺä jalkaa, i kõig nee neĺĺä jalkaa on pantu kõitõmiikaa ühtee, tšiin. täll on neĺĺä jalkaa i neĺĺä kõitõmaa, jõka väliz on õma kõitõmõ laual on all jalgadel (laua) vahepuud. Laual on neli jalga, ja kõik need neli jalga on pandud vahepuudega ühte, kinni. Tal (= laual) on neli jalga ja neli vahepuud, igas vahes on oma vahepuu; 2. J-Must. pl. laua ristjalad скрещенные ножки стола (orig.: pöydän jalkaristikot). – Vt. ka lavvaa-. – Vt. ka kõtaja.

kõittš vt. kõikki.

kõk, kõkk vt. kõikki.

kõl/a J-Tsv., g. -aa: -a J 1. kõle, külm (ilma kohta) пронзительно-холодный (о погоде); kõla ilm kõle ilm; 2. kõle, kile, lõikav (heli v. hääle kohta) пронзительный (о звуке или голосе); kõla ääneka inimin kileda häälega inimene.

kõlassi J-Tsv. häälekalt, kõvasti пронзительно, зычно; tšen nii kõlassi idgõʙ kes nii häälekalt nutab?

kõlkka vt. kolkka.

kõllahtav/a P, g. -aa kollakas желтоватый, с прожелтью; kõllahtava kukka kollakas lill; kuiva kõllahtava siini kuiv kollakas seen. – Vt. ka kõllastava.

kõll/assua Lu -õssua Li, pr. -asuʙ Lu -õsuʙ Li, imperf. -assu Lu -õssu Li = kõllissua; Li maamunaa varrõd alkivat tšülmässä kõllõssua kartulivarred hakkasid külmast kolletama; Lu ugritsat kõllassuvaᴅ kurgid lähevad kollaseks.

kõll/astava Lu -õstava Li -õstõva Lu, g. -lastavaa = kõllahtava; Lu kõllastavaᴅ silmäᴅ kollakad silmad; Lu kurvi on kõllõstõva kala, suu-rõp ailia tint on kollakas kala, räimest suurem.

kõllis/saa P, pr. -an, imperf. -in kollaseks värvida желтить, по-, красить, вы- в жёлтый цвет; toovat kõltõi kõrta vuvvõᴢ, troitsass munõi kõllissaa rl. toovad kolda(sid) (= kollast värvi andvaid taimi) kord aastas, (et) nelipühiks mune kollaseks värvida. – Vt. ka kõllõssaa, kõllõta, kõllõttaa.

kõllis/sua M (Ra), pr. -uʙ M, imperf. -su M kollaseks minna, kolletada, kolletuda желтеть, по-; M on palava sää, luukat kõikk kõllissuzivaᴅ on palav ilm, sibula(pealse)d on kõik kollaseks läinud; Ra kahtši on kõllissunnu kask on kolletanud. – Vt. ka kõllassua, kõllõhtua, kõltõnõssa.

kõllõht/ua Ra, pr. -uuʙ: -uʙ Ra, imperf. -u Ra = kõllissua; tuõp sütšüzü, mettsä alki kõllõhtua tuleb sügis, mets on hakanud (hakkas) kolletama.

kõllõs/saa Kett. -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = kõllissaa; Kett. munõi kõllõs-saassa mune värvitakse kollaseks.

kõllõssua vt. kõllassua.

kõllõstava, kõllõstõva vt. kõllastava.

kõl/lõta: -lõt J-Tsv., pr. -taan J, imperf. -tazin: -tõzin J = kõllissaa.

kõllõt/taa (Lu) -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J 1. kollaseks värvida желтить, по-, красить, вы- в жёлтый цвет; 2. kollendada желтеть(ся); J põlto kõllõtõʙ põld kollendab; Lu merivesi kukitsõʙ, tševvääl tämä on niku vähäizee kõllõttõvõ, niku marjõᴅ, ümmerkõizõᴅ merevesi õitseb, kevadel on ta nagu veidi kollendav, (peal on) nagu marjad, ümmargused. – Vt. ka kõllassua, kõllissaa, kõllissua, kõllõhtua, kõllõssaa, kõllõta.

kõlmaispäivä M kõlmaaspäivä Li kõlmas-

päi/vä Len. L P M-Set. Ra I -v Ke-Set. J-Tsv. kõlmas-päivä Li kõlmõspäivä M S I kolmapäev среда; P a nätelis kahsi päivää pühitettii, kõlmaspäivä ja vid́d́espäivä, sis süötii piimäss, a lihaa ep süötü (suure paastu välise aja kohta:) aga kaks päeva nädalas paastuti, kolmapäev ja reede. Siis söödi piimast (= piimatoitu), aga liha ei söödud; Ra kõlmaspään evät süütü arkõa kolmapäeval ei söödud mittepaastu-

toitu.

kõlmaištšümmenäiᴢ: kõlmaastšümmeneeᴢ M-Set. kõlmastšümmene/iᴢ K-Set. -s I-Set. kõlmaštšümmenäᴢ Li kõlmõštšümmeneᴢ J (M) = kõmtšümmenäiᴢ.

kõlm/aiᴢ Kett. K L M Kõ S Po Lu Ra J -aizõ K-Set. -aaᴢ U M Lu -aᴢ Kett. K L P M Kõ Lu Li J I -õᴢ Pi M Lu kolmaiᴢ Ku kölmas K-Sj. R-Eur. Ke-Set. Kr Колмасъ Tum., g. -attõmaa K Lu -õttõmaa Po Lu J -õttõma J -attomaa Kett. M -õttomaa M Ra kolmannee Ku kolmas третий; K mentii nävät kõlmas kõrt võõrazii nad läksid kolmandat korda võõrusele; M meni kõlmõttomallõõ sõsarallõõ läks kolmanda õe juurde; Kõ siε meed üφsinää kõlmõttom̆maa leülüä sa lähed üksinda kolmandas saunakorras (kolmandasse leili); S kõlmõttomall päivää oomniiᴢ võõraad mentii vällää kolmanda päeva hommikul läksid võõrad ära; J kõlmais koto äärelt kolmas maja (küla) servast; P kahõltšümmenel kõlmannõl apreĺia kahekümne kolmandal aprillil; J kõlmaiz õsa kolmandik (kolmas osa); Lu kõlmais piimä kolmas piim (= kolmas lüps pärast lehma poegimist); M sillõ ain bõõ aikaa, lennäd mennä, pää kõlmõttomann jalkanna sul pole eales (aina) aega, kiirustad (lendad minna), pea kolmandaks jalaks (= pole aega midagi mõelda); Kõ kõlmas päivä ~ J kõlmas päiv kolmapäev, kesknädal; J kõlmais tšümmenäiᴢ kolmekümnes.

kõlmastõ·ššõmõ/iᴢ K kõlmõstõ·ššõmõᴢ (U) kõlmastõ·iššümmeneiᴢ (J) kõlmaastõšmõnes I-Set. kõlmaistõištšümneᴢ Lu kolmeteistküm-

nes тринадцатый; K tulivat kaχstõ·ššõmõt poikaa, isä kõlmastõ·ššõmõiᴢ tuli(d) kaksteist poega, isa kolmeteistkümnes; J kõlmas-tõ·iššümmenell tšislaa kolmeteistkümnendal kuupäeval. – Vt. ka kõlmtoššamaᴢ.

kõl/mi ~ -m J-Tsv.: kõlmi kõrtõin niitti kolmekordne niit (lõng); kõlm(i) jalgikko kolmejalgne solgiastja (kätepesunõu all).

kõlm/ii K-Ahl. L M Lu Ra J-Tsv. -i J-Tsv. kolm; kolmekaupa три; по три; J kahs kõrta kõlmii tuõp kuus kaks korda kolm on (tuleb kokku) kuus; M tehtii kupoja paĺĺo, saattoi kõlmii nellii (hao)kubusid tehti palju, hunnikuid kolm, neli; M kastralla jõka poolõᴢ kõlmii palikoo, kõlmii kepii (lamba)sõimel on igas küljes kolm pulka, kolm varba; Lu õsõttii miskoi kõlmii, nellii, ühzii osteti kausse kolme-, nelja-, ühekaupa. – Vt. ka kõlmõᴅ, kõlmõõ².

kõlmiisõõ M = kõlmisõõ; tšäütii antõõssi tšüsümää, kummartõltii kõlmiisõõ maχ̆χaassaa käidi andeks palumas, kummardati kolm korda maani.

kõlmijai/nõ J, g. -zõõ kolmesugune троякий, трёх видов; tõi vettä kõlmijaissa rl. tõi kolmesugust vett.

kõlmijalkõin Li kolmejalgne трёхногий. – Vt. ka kõlmjalkain, kõmjalkoin.

kõlmikaŋkõin (Li) kolmest kanga(laiuse)st koosnev из трёх полотнищ; Li d́erugõd õltii kahskaŋkõizõd i kõlmikaŋkõizõᴅ kaltsuvaibad olid kahest kanga(laiuse)st ja kolmest kanga(laiuse)st (kokku õmmeldud). – Vt. ka kõmkaŋkoinõ.

kõlmikannikko Li kolmnurk; kolmnurkne треугольник; треугольный. – Vt. ka kõlminurkikko, kõlminurkka, kõlminurkkinõ, kõlminurkkõin, kõm-nurkkain.

kõlmikannikkõ: kolmikannikkõ J-Must. kolmest esemest koosnev kujund [?] тройчатка [?] (orig.: kolmikanta).

kõlmikantonõ (Ra) kolmnurk (mustri motiivina) треугольник, трёхгранник (мотив узора); sis kõlmikantozii pietää (tikkimise kohta:) siis tehakse kolmnurki.

kõlmikarvanõ Lu kolmevärviline, -karvaline трёхмастный, трёхшерстный, трёхцветный; katii poika ko onõ kõlmikarvanõ, se onõ emikko kui kassipoeg on kolmevärviline, (siis) see on emane.

kõlmikarvõin Li = kõlmikarvanõ; tširjavõ katti, kõlmikarvõin katti kirju kass, kolme-

värviline kass.

kõlmik/ko Kõ Lu (M), g. -oo 1. kolmik, kolm (mängudes) тройка (в играх); Kõ siz võttaaᴢ lühükkõin kepikko i veerettääᴢ se kopulo kepii pääl, veeretäʙ i juttõõʙ: kips-kops kopulollõ; vai juttõõʙ: kips-kops viizikollõ, vai kõlmikollõ siis võetakse lühike kepike ja veeretatakse see k-kepi peale, veeretab ja ütleb: kips-kops k-kepi peale; või ütleb: kips-kops viisikule; või: (kips-kops) kolmikule; 2. ubaleht трёхлистная вахта, трифоль; Kõ kõlmikoᴅ, märtšäs paikkaza ubalehed, (kasvavad) märgades kohtades.

kõlmikko-bumaška M kolmerublane (paber)-raha трёшка, трёхрублёвка.

kõlmikoᴅ M pl. kolmikud тройня, тройни.

kõlmikõrtõin Li J-Tsv. kolmekordne тройной; J kõlmikõrtõin niitti kolmekordne lõng (niit).

kõlmilaitanõ Lu kolmelaidne, kolme laia e. külglauaga (paadi kohta) с тремя набоями, планками (о лодке); vene on tehtü puu laitoissa; kõlmõss laijass, jutõllaa kõlmilaitanõ vene paat on tehtud puulaidadest; (kui on) kolmest laiast, (siis) öeldakse: kolme laiaga paat.

kõlmimaštiin J-Tsv. kolmemastiline трёх-мачтовый; kõlmimaštiin aluᴢ lähsi plaa- võńńaa kolmemastiline (purjelaev) läks meresõidule.

kõlminurkikko Li kolmnurkne треугольный; se tohoo nokka õli kõlminurkikko, terävä õttsa pantii putelii see tohust nokk (tohunokk) oli kolmnurkne, terav ots pandi pudelisse (puust mahlalaskmisel). – Vt. ka kõlmikannikko, kõm-nurkkain.

kõlminurkka Lu kolmnurk треугольник; ■ seili nigla on kõlminurkkinaa purjenõel on kolmetahuline. – Vt. ka kõlmikannikko.

kõlminurkkinõ Lu 1. kolmnurkne треугольный; meil on nurkkaa lüütü lavvõᴅ, kuss lehmä süüb einää, ja se karsinõ on kõlminurkkinõ meil on nurka löödud lauad, kust lehm sööb heina, ja see sõim on kolmnurkne; 2. kolmnurk треугольник; teh́h́ää kõlminurkkinõ puhhõõ tohossõ, ülepäl kõlminurkkissa teh́h́jää aukko, siiz nõizõb virtaamaa mahla puusse tehakse tohust kolmnurk, kolmnurgast ülespoole tehakse auk, siis hakkab mahl voolama. – Vt. ka kõlmikannikko, kõm-nurkkain.

kõlminurkkõin Lu Ra = kõlminurkikko; Lu on kõlminurkkõisiijõ kagla rättejä on kolmnurkseid kaelarätte; Ra trenzeĺ õli kõlminurkkõin triangel oli kolmnurkne.

kõlmirautõin Li adj. kolme rauaga с тремя железками; kõlmirautõin šiŋkofka kolme rauaga kapsariiv.

kõlmiseinolliinõ Kõ kolmeseinaline, kolme seinaga трёхстенный; rihi on viisiviilolliinõ, kõta kõlmiseinolliinõ (Set. 749) rl. tuba on viie viiluga, koda (= eluruum) kolme seinaga.

kõlmissi M = kõlmisõõ; ümpär päätä pöörütti kõlmissi võr̆raa keerutas ohvriandi kolm korda ümber pea.

kõlmisso vt. kelmisso.

kõlmi/sõõ M kõĺmisõõ Kett. -syõ P kolm korda трижды, три раза; M paa soolõita puhtaa rätteesee, pöörütä kõlmisõõ ümpär lehmää päätä pane soola puhtasse rätti, keeruta kolm korda ümber lehma pea; M lampait söötettii kõlmisõõ päiväᴢ lambaid söödeti kolm korda päevas; M pulmaza ženiχaa i noorikõõ piti izälee emälee kummartaa jalkaa kõlmisõõ pulmas pidid peig ja mõrsja isale ja emale kolm korda maani kummardama; M isä õli kõlmisõõ sõaza isa oli kolm korda sõjas. – Vt. ka kõlmiisõõ, kõlmissi, kõlmizii, kõlmizõõ.

kõlmi-škiivanõ Lu kolme kettaga трёхшкивный; kõlmiškiivanõ blokki kolme kettaga plokk.

kõlmizii K M = kõlmisõõ; K kõlmizii lei tširveekaa kolm korda lõi kirvega; M kõlmizii ain lutši kolm korda alati luges (nõiasõnu).

kõlmizõõ J = kõlmisõõ; müü näilee kõikkiilõõ kummõrtimmõ kõlmizõõ jalkaa me kummardasime neile kõigile kolm korda maani.

kõlmivootin Li kolmeaastane трёхлетний; lahs kooli, õli kõlmivootin laps suri, oli kolmeaastane.

kõlmjalkain Ra kõmjalkain Ränk M 1. kolmejalgne, kolme jalaga трёхногий; Ra jalatikko õli kõlmjalkain (kätepesunõu all olev) solgi-astja oli kolme jalaga; 2. Ränk M kolmjalg (kätepesunõu all) треножник. – Vt. ka kõlmijalkõin, kõmjalkoin.

kõlm-rihiin J-Tsv. kolmetoaline трёхкомнатный; kõlm-rihiin oonõ kolmetoaline maja.

kõlmtoššama/ᴢ: -s K-Ahl. = kõlmastõ·ššõ-mõiᴢ.

kõlmtšümmeᴅ vt. kõmtšümmettä.

kõlm-tšümmees vt. kõmtšümmenäiᴢ.

kõlmtšümmettä vt. kõmtšümmettä.

kõlmt/õ·ššõmõtta K -oššamatta K-Ahl. kõm-

t/õ·ššõmõtta K -õššõmõtta K M kõlmõtt/õšmõtta ~ -õ·šmõtta I -õiššõmõᴅ ~ -õ·iššõmõᴅ ~ -õiššõmõtt ~ -õššõmõᴅ ~ -õ·ššümeᴅ ~ -õ·ššumõᴅ ~ -õiššumõt Lu kõlmõtõ·iššummeᴅ (Lu) kõm-t/õ·iššumõt Lu -õ·štšümmeᴅ ~ -õ·ištšümmeᴅ ~ -õ·iššümmeᴅ ~ -õ·iššümeᴅ J kolttoiss Ku kölmteischkümm Kr Ко͡елмте чюмендъ Tum. kolmteist тринадцать; I tänävä on kõlmõttõ·šmõtta graadussia soojaa täna on kolmteist kraadi sooja; K kopeikkaa kõlmõõtõššõmõõ mahzaʙ maksab kolmteist kopikat; L kõlmõtõ·iššum-menee vooee vanana kolmeteistkümne aasta vanusena; Lu kõlmõttõ·ššümet tunnia kell kolmteist.

kõlmõ- vt. ka kõlma-.

kõl/mõᴅ Kett. K L P M Lu Li Ra J I -mõt Len. K-Al. M-Set. I-Set. -mõdõ K-Set. -ad K-Sj. -me K-Ahl. -m Len. K-Ahl. Lu J kõm Kett. Len. K R U L P M Kõ S V Po kõmm P kolᴅ Ku kölm ~ kälme Kr kam (Kr) Кы́лмытъ K-reg.2 Кылмъ Ii-reg.1 Колме Pal.2 Ко͡ематъ ~ Ко͡елме ~ Ко͡елмъ ~ Кѣмъ Tum., g. kõlm/õõ K Lu Li Ra J -ee K-Ahl. L kolmee Ku kolm три; Lu miä kazvatin lahzõd ilma meessä, kõlmõt tükküä ma kasvatasin lapsed ilma meheta (üles), kolm tükki; U kõikk tšülä guĺäzi kõm päivää kogu küla pidutses kolm päeva; Lu kõlmõs paikkaa sütettii põlõmaa kolmes kohas süüdati põlema; Ra ku on karmia, mättälikko põlto, sis kõlmõlt piild äessetää kui on kõva, mättane põld, siis äestatakse kolm korda; M pezin pezin kõlmõlta veeltä pesin, pesin kolme veega; M vanap min̆nua kõlmõlla vootta minust kolm aastat vanem; I linad leživäd näteliä kõlmõᴅ linad lamavad (= on maas) nädalat kolm; Ku hüü olt́śii päivää kahee kolmee vanaᴅ nad olid kaks-kolm päeva vanad; J kõlmõõ rubĺaa (rubĺõin) paperi kolmerublane (raha)paber; M uutimõ õli kõm kaŋkoinõ lad́d́uutta voodi telkkate oli kolme kanga laiune; I jo kõlmõt tunnia kell (on) juba kolm; I kõlmõt poolõõkaa kolm ja pool; P kõm sataa kolmsada; K kõlm tšümmeetä (Ahl. 41) ~ Kr kam kümment kolmkümmend. – Vt. ka kahtšümmet-. – Vt. ka kõlmii, kõlmõõ².

kõlmõtsaaᴢ K kõlme-saas K-Ahl. kolmesajas трёхсотый.

kõlmõtšümmeᴅ, kõlmõtšümmettä vt. kõmtšümmettä.

kõlmõttomassi M kolmandaks втретьих; kõlmõttomassi piεb lavvalõõ õmmõlla ursi kolmandaks tuleb õmmelda lauale lina.

kõlmõttšümmeᴅ, kõlmõttšümmett, kõlmõt-tšümmettä vt. kõmtšümmettä.

kõlm/õõ¹ Kett. K P M Lu Li J -ee K-Ahl. kõlmyõ L -õ J-Tsv. kolmekesi втроём; Lu J tulimma kõlmõõ tulime kolmekesi; Lu kahõõ õltii ala-maaroll, kahõõ vai kõlmõõ üli-maaroll kahekesi oldi alumisel naril, kahekesi või kolmekesi ülemisel naril (talvises kalastusonnis); J vass kõlmõ tšezze tulti millõ vassa just tulid mulle kolmekesi vastu; P kõlmõõ tšezzyõ ~ Lu Ra J kõlmõõ tšezzee kolmekesi. – Vt. ka kõlmõõtšezzee.

kõlmõõ² Kett. J = kõlmõᴅ; J õli kõlmõõ veĺĺes-see oli kolm venda; Kett. kõlmõõ tšümmenii kopeikoo võtti naglassa kolmkümmend kopikat võttis naela eest.

kõlmõõtšezzee Lu I kõlmyõtšezzie L kõlmõ-tšezz/ee Lu J -e Ra = kõlmõõ¹; Lu i lähetti näväᴅ kõlmõõtšezzee ja läksid nad kolmekesi; Ra kõlmõtšezze mentii tšerikkoo kolmekesi mindi kirikusse.

kõlnurkkain vt. kõm-nurkkain.

kõl/pa: -p J-Tsv., g. -vaa J kõlblik, sobiv, kohane годный, пригодный, уместный; en tää, oŋ ko kase raut kõlp med́d́e opõizõõ jalkaa ma ei tea, kas see raud sobib (on sobiv) meie hobuse jalale. – Vt. ka kõlpõin.

kõl/po Lu, g. -voo Lu kasulik, vajalik полезный, нужный; perrää miä leen kõlvoss pärast saan ma sulle kasulikuks.

kõlpuz/a L, g. -aa = kõlpo; miε sillõ lien kõlpuza ma saan sulle kasulikuks.

kõlpõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = kõlpa.

kõlsta Lu = kõlsta-kaŋgaᴢ.

kõlsta/ᴅ: -t J-Must. = kõlstinaᴅ.

kõlsta-kaŋgaᴢ: -õᴢ Lu labane linane riie e. kangas холст, холстина. – Vt. ka kõlsta.

kõlstina/ᴅ J -t J-Must. J-Salm.2 pl. t. (labasest linasest riidest) hõlmikseelik, pallapool (холстяная) нешитая юбка (orig.: palttinaiset helmat hameessa); kõlstinaᴅ, ühs tšültši õli avõõ pallapool, üks külg oli lahti. – Vt. ka kõlstaᴅ.

kõl/ta Kett. K L P M Lu, g. -laa M 1. kold (kollast värvi andev taim растение, используемое для получения жёлтой краски); L kõlta, .. mokoma roho, seniekaa kraazgattii munõi kõltazõssi kold, .. niisugune rohi, sellega värviti mune kollaseks; P toovat kõltõi kõrta vuvvõᴢ, troitsass munõi kõllissaa rl. toovad kolda(sid) kord aastas, (et) nelipühiks mune kollaseks värvida; 2. rebu, munakollane желток; M miä kõllaa võtin munassa vällää, a valguu jätin ma võtsin rebu (kollase) munast välja, aga valge jätsin; M kahs kõltaa on munaza (selles) munas on kaks rebu; M kan̆naa mun̆naa kõlta ~ mun̆naa kõlta munakollane. – Vt. ka muna-. – Vt. ka kõltolain, kõltu, kõltõin.

kõltaa K L P adv.: L troitsaa laukopεän tüttärikod mentii kõltaa suviste laupäeval läksid tüdrukud kolda (= kollast värvi andvaid taimi korjama); P laulõttii jürtšinä kui kõltaa mentii lauldi jüripäeval, kui kolda mindi.

kõltaasõõ P adv.: kõrtsit kõltaasõõ meneväᴅ rl. künnivaresed lähevad kolda (= kollast värvi andvaid taimi tooma).

kõltai/nõ K L M Kõ -ne J-Must. -n K P M Lu, g. -zõõ K kollane жёлтый; M porotšella on kõltain kukka kullerkupp on kollane lill; K troitt-sann õlivat kõltaizõd munaᴅ nelipühadel olid kollased munad (= värviti mune kollaseks); L tämä ep suvannu kõltaizii ivuuhsii ta ei armastanud kollaseid juukseid. – Vt. ka kõltanõ, kõl-tõin, kõltõn.

kõltakuk/ka M Kõ Lu Li Ra kõlta-kukka Lu J -k Lu Li kõltõ-kukkõ J kõltkukka Ra keltakukka Lu Ra (igasugune kollase õiega taim, näit. Lu Li Ra J võilill, Li varsakabi, Lu J kollane karikakar, Lu tõlkjas, M põldrõigas, Li põldsinep, Kõ Lu Li Ra kibetulikas jne.) желтоцвет (любое растение с жёлтыми цветами); Li niittü on kõik kõltõin, nii om paĺĺo kõltakukkaa niit on puha kollane, nii palju on võililli; Ra kõltakukka, ku katkaaᴅ, nii piimä tuõb varrõss võilill, kui murrad, siis tuleb varrest piima; Ra keltakukaa lehto võilille leht; ■ M tällä tänänn on näkö niku kõltakukka ta näeb täna väga halb välja (on näost kollane v. kahvatu). – Vt. ka kõltasvetka.

kõlta/nõ K-Al. P Lu (L Kõ) -n Ja-Len. Lu kieltan Kr Ко͡елтана Tum., g. -zõõ Lu = kõltainõ; P rokkalinnud ovat kõltazõᴅ, mõnikkaad on valkõaᴅ, tširjavaᴅ liblikad on kollased, mõned on valged, kirjud; L kraazgattii munõi kõltazõssi värviti mune kollaseks.

kõltaputki Lu karuputk сибирский борще-вик.

kõltasvetka M võilill одуванчик. – Vt. ka kõltakukka.

kõltatauti ~ kõlttauti Lu kõlt-tauti J-Tsv. kollatõbi желтуха; Lu minuu maama õli kõltatavviᴢ minu ema oli kollatõves; Lu kõlttauti tuõp tšülmässä i kõvassa hoolõssa kollatõbi tuleb külmast (= külmetamisest) ja suurest murest.

kõltolai/n Lu, g. -zõõ rebu, munakollane желток; munaa kõltolain munarebu. – Vt. ka kõlta, kõltu, kõltõin.

kõltši vt. kolttši.

kõl/tu M, g. -luu = kõltolain; mun̆naa kõltu munarebu.

kõltõi/n M Lu Li J -nõ L Li, g. -zõõ Lu -zyõ L -zõ J 1. kollane жёлтый; L tütär õli kõltõizii ivuhsiikaa tütar oli kollaste juustega; M õzra meni kõltõizõssi oder läks kollaseks; J kitaitsõt suvata kõltõiss karva hiinlased armastavad kollast värvi; J kõltõin vaski kollane vask; Lu kimmiä kõltõin erekollane; 2. rebu, munakollane желток; M muna rikottu, valku i kõltõin ühezä muna (on) katki löödud, valge ja kollane koos; ■ J kõltõin tikk roherähn. – Vt. ka kimiä-, puna-. – Vt. ka kõlta, kõltainõ, kõltanõ, kõltolain, kõltu.

kõltõ/n Kett. K P M Kõ (Lu Li J) -nõ Lu Li (Ra), g. -zõõ M = kõltainõ; M muragaᴅ, ku valmissuvaᴅ, siiz ovat kõltõzõt-kõltõzõᴅ murakad, kui valmivad, siis on kollased-kollased; J uguritsad eväd etene, kõltsõss [sic!] leeväᴅ kurgid ei edene (= ei kasva), lähevad kollaseks; M uk̆koo teltši kõltõzõlla elkotsaʙ tõlkjas õitseb kollaseõielisena; Li näil on koto kõltõzõll kraazgattu neil on maja kollaseks värvitud.

kõltõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õʙ, imperf. -i = kõllissua; jo tuli sütšüzü, lehot kõltõnõssa juba tuli sügis, lehed kolletavad.

kõl/vata K L P M Lu J -võt J-Tsv. -vataɢ I kelvata (Ku Kr), pr. -paan K L P M Lu J -pan J kelpaan Ku, 3. p. kalpap Kr, imperf. -pazi ~ -paᴢ Lu -põᴢ J 1. kõlvata; sobida; (ära) tasuda годиться, при-; под/ходить, -ойти; стоить; L se irsi ep kõlvannu kuhõiᴅ see palk ei kõlvanud kuhugi; K umalikkaad mehed evät kõlpaa töhee purjus mehed ei kõlba tööle; Lu miε en kõlpaa tejjee parvõõ ma ei kõlba teie hulka; Lu elä soo [= soovi] tõizõl sitä, mikä enell ep kõlpaa vs. ära soovi teisele seda, mis enesele ei kõlba; Lu sitä süükkiä kõlpaap süüvvä seda sööki kõlbab süüa; M tuflid evät kõlvannuuᴅ kingad ei sobinud; J kõlpaapko sõrmus sõrmõõsõõ, tšätteesee õikaasõõ rl. kas sobib sõrmus sõrme, kätte paremasse?; M paĺĺaa pääkaa ep kõlvannu tšävvä palja peaga ei sobinud käia; Lu küll kõlpaap kast talloa pittää küll tasub seda talu pidada; 2. tohtida сметь, по-, разреш/аться, -иться; I ep kõlpaag antaaɢ näilee rõhgaa tölmääɢ ei tohi lasta neil palju vallatleda; I ep kõlpaaɢ heitüttääɢ tõissa inehmissä ei tohi heidutada teist inimest; I tüü piäb lõpõttaaɢ, kot̆too ep kõlpaaɢ mennäɢ töö tuleb lõpetada, (enne) ei tohi koju minna; ■ I ilma soolatag ep kõlpaag el̆lääɢ ilma soolata ei saa elada.

kõlv/atoi: -õtoi J-Tsv., g. -atoi: -õtoi J = kõlvatoo; mee siä, kõlvõtoi, perz-rakkoo mine sa, kõlvatu, p-sse; ai ssiä kõlvõtoi, ved rikko glazi ah sa üleannetu, lõhkus(id) ju klaasi!

kõlv/atoo Kett. Lu Li -õtoo Lu Li, g. -attomaa: -õttomaa Lu kõlvatu; üleannetu, sõnakuulmatu негодный; озорной, непослушный; Lu kõlvatoo inemin teep kõikk kehnot tüüᴅ kõlvatu inimene teeb kõiki halbu tegusid; Lu neeᴅ lahzõᴅ õllaa kõlvõttomaᴅ need lapsed on üleannetud.

kõlv/atuᴢ: -õtuᴢ J-Tsv., g. -atuhsõõ: -õtusõ J kõlblikkus; sobivus годность, пригодность.

kõm vt. kõlmõᴅ.

kõmaarain ~ kõm-aarain M kolmeharuline трёхзубчатый; valoaŋko on kõmaarain i nelläaarain sõnnikuhang on kolmeharuline või (ja) neljaharuline; aŋgod õltii kõm-aaraizõᴅ, kahsi õltii alla, a üφs õli päällä (heina)hangud olid kolmeharulised, kaks (haru) oli all, aga üks oli peal.

kõmjalkain vt. kõlmjalkain.

kõmjalkoin P = kõlmijalkõin.

kõmkaŋkoinõ M = kõlmikaŋкõin.

kõmm vt. kõlmõᴅ.

kõm-nurkkain Kõ kõlnurkkain M = kõlminurkikko.

kõmsa/taa K M -t̆taa M kolmsada триста.

kõmtšümmen/äiᴢ: -ees M-Set. kõlm-tšüm-mees K-Ahl. kolmekümnes тридцатый. – Vt. ka kõlmaištšümmenäiᴢ.

kõmtšümme/ttä Kett. K M -tt L Kõ -t P V kõlmõttšümme/ttä J I -tt J -ᴅ Lu Li Ra J kõlmõ-tšümme/ttä Lu I -ᴅ Lu Ra J kõlmtšümme/ttä ~ -ᴅ Li kolmkümmend ~ kölmkümment Kr Кѣмъ чюмендъ Tum. kolmkümmend тридцать; K kõmtšümmettä kubametria annõttii mettsää kuossi kolmkümmend tihumeetrit metsa anti maja(ehituse)ks; K paaʙ kopeikkaa kõlmõõ-tšümmenee i enäpi paneb kopikat kolmkümmend ja rohkem; P no se aita kesti kõikkõa kõmtšümmet vuotta noh, see aed pidas vastu (kestis) ühtekokku kolmkümmend aastat; V süväz järvez on süväätä kõmtšümmet seitsie sültä Süväjärves on sügavust kolmkümmend seitse sülda.

kõmtõ·iššumõt, kõmtõ·iššümeᴅ, kõmtõ·iš-šümmeᴅ, kõmtõ·ištšümmeᴅ, kõmtõ·ššõ-mõtta, kõmtõššõmõtta, kõmtõ·štšümmeᴅ vt. kõlmtõ·ššõmõtta.

kõnna vt. konna.

kõns, kõnsa vt. kõõᴢ.

kõns/aa Lu Li -saa Lu konsaa Ku = kõõzniiᴅ; Lu tämä ep pajata kõnsaa tõtta ta ei räägi kunagi tõtt; Lu selle kõnsaa rahhaa kormunaa ep kopisu sellele ei kogune kunagi raha taskusse; Lu miä en tuõ teilee kõnsaa ma ei tule iialgi teile.

kõnsai/ᴅ Lu Li Ra -t J = kõõzniiᴅ; Lu miä enõ·õ kõnsait soutanu ma ei ole kunagi sõudnud; J taita ted́d́e opõiŋ kõnsait eb näe kagraa, ku nii on laihõssunnu teie hobune ei näe vist kunagi kaera, et on nii lahjunud; Li mokomaa lustia miä en õõ nähnü kõnsaiᴅ niisugust ilu pole ma ealeski (varem) näinud; Lu miä en nõiᴢ juumaa viinaa kõnsaiᴅ ma ei hakka iialgi viina jooma.

kõnslee vt. kõõzleeʙ.

kõnsnii Ra millal tahes, millal iganes когда угодно; koto veräjä on avõõ, kõnsnii tuõᴅ koduvärav on lahti, tuled, millal tahes.

kõnᴢ vt. kõõᴢ.

kõnznibut́ Lu = kõõzleeʙ; možed́ byt́ leep kõnznibut́ parõpi, piäp kannattaa võib-olla läheb (elu) kunagi paremaks, peab kannata-ma.

kõntaa/ssa Lu, pr. -n Lu, imperf. -zin edasi-

tagasi kõndida ходить взад и вперёд; ku süäntüüʙ dali tuska on, siz rihta müü kõntaaʙ kui vihastab või on (tal) mure, siis kõnnib edasi-tagasi mööda tuba.

kõpikõikõllaajun (M) igasugune, kõikvõimalik всякий, всяческий, всевозможный; a piirgaa saap tehä miz̆zeekaa va tahoᴅ, kõpikõikõllaajuzia saap tehä aga pirukaid võib teha millega vaid tahad, igasuguseid võib teha.

kõpõst/ua (M), pr. -uʙ M, imperf. -u pigituda, pigiga kattuda просм/аливаться, -олиться, покры/ваться, -ться смолой; kazgõõ savvussa kõpõstub ahjoo seinä kasepuu suitsust pigituvad ahju seinad.

kõreta, kõretta vt. kõrõta.

kõr/i J-Must. J-Tsv. kori Ra, g. -ii: -i J kõri; kurk горло; гортань; J süäntü de võtti kõriss tšiin vihastas ja võttis kõrist kinni. – Vt. ka kurkku.

kõrimu/ᴢ Ra J-Must., g. -hsõõ: -sõõ 1. hingekõri -toru дыхательное горло; Ra kurkkutori, se on kõrimuᴢ hingetoru, see on hingekõri; 2. J-Must. kõri; kurk горло; гортань. – Vt. ka kurkku, kurkkulõõri, kurkkutori.

kõri/sa M -ssaɢ I, pr. -zõʙ M I, imperf. -zi 1. nurru lüüa мурлыкать; M katti kõrizõʙ kass lööb nurru; 2. koriseda (kurgu kohta) хрипеть (о горле); I kurkku algap kõrissaɢ, kõhta taitaa viinaa antsõ [= antaassa] [sic!] kurk hakkab korisema, vist antakse varsti viina; 3. kidiseda (kidi kohta liigestes) хрустеть, скрипеть (в суставах); M mil on nuri tšäezä, tämä vaivattaaʙ i kõrizõʙ, nurizõʙ mul on kidi käes, see valutab ja kidiseb. – Vt. ka korata, korisa, krooznata.

kõrj/ata¹ Kett. K L P M Lu Li J (Kõ) -õt J-Tsv. -ataɢ I Кэ́рьятъ K-reg.2 Кэрьять Pal.2, pr. -aan K P M Kõ Lu Li J, imperf. -azin P M Kõ Lu Li J -õzin J -azii I 1. peita; varjata; varjutada прятать, с-, за-; укры/вать, -ть, скры/вать, -ть; затемн/ять, -ить; Lu kuhõõ kõrjazit tširvee kuhu (sa) kirve peitsid?; I lahsiloilta piäp kõrjataɢ tunniᴅ laste eest tuleb kell ära peita; P a miä sinu kõrjaan einäkuormaa pääliesie da šuubaakaa katan aga mina peidan su heinakoorma otsa ja katan kasukaga; M entissaikaa kõrjattii mah̆haa rah̆haa vanasti peideti maa sisse raha; Li miä kõrjaan tätä ma varjan teda; J vargõsuss kõrjama vargust varjama; J kuu kõrjaap päivää kuu varjutab päikese; 2. (surnut) matta хоронить, по-; I oommõnõ nõissõõ kõrjaamaa, mah̆haa paamaa homme hakatakse (surnut) matma; I kane luuᴅ korjattii, grob̆baa pantii i maχχaa pantii, kõrjõtti maχχaa need luud korjati (kokku), pandi puusärki ja maeti maha. – Vt. ka kõrjuttaa, kõrjutõlla.

kõrj/ata² J -õt J-Tsv. -ataɢ (I), pr. -aan J, imperf. -azin ~ -õzin J korjata, koguda соб/и-рать, -рать, наб/ирать, -рать; J enipäivänn lahzõt kõrjazivad munõi lihavõttepühade ajal korjasid lapsed mune; I mato tõmpazi tältä sen̆nee ärdžää nahgaa, kõrjazi vettä täünnä i tašši kot̆too (muinasjutust:) madu tõmbas talt selle härjanaha, kogus vett täis ja tassis koju. – Vt. ka korjata.

kõrjau/ssa Lu (Kett.) -ssaɢ I, pr. -n Lu -u I, imperf. -zin: -jõõ I = kõrjauta¹; I lahsõt suvvaavat kõrjaussaɢ lapsed armastavad end peita; I kot̆too ili kuhõt tämä kõrjaujõõ koju või kuhu ta end peitis; I miä kõrjauu sinussa poizõɢ i siä ed lövväɢ minnua ma peidan end sinu eest ära ja sa ei leia mind.

kõrjau/ᴢ M, g. -hsõõ peitus, peitusemäng прятки; kõrjaussa mäńd́ittii mängiti peitust. – Vt. ka kõrju.

kõrj/auta¹ M -õuta P, pr. -auu I, imperf. -auzin end peita, peitu v. varju minna скры/ваться, -ться, укры/ваться, -ться; M näväd linojee tağgaa kõrjauttii nad peitsid end linade taha; P lahzõd joχsivat kõrjõumaasyõ lapsed jooksid peitu (end peitma). – Vt. ka kõrjaussa, kõrjus-saassa, kõrjuttaassa, kõrjuussa, kõrjuuta.

kõrjau/ta² (Ja-Len.), pr. -ʙ, imperf. -zi = korjauta; siin kõrjauzivat mehet i naizet, etti alkaa niittää (Len. 241) siin kogunesid mehed ja naised, et hakata niitma.

kõrj/u J-Must. J-Tsv. (Li Ra), g. -uu J 1. peitus, peitusemäng прятки; Ra välissä pelazimma kõrjua, ühs õli pitämäᴢ, a tõizõd menivät kõrjuu vahel mängisime peitust, üks oli (silmi kinni) pidamas, aga teised läksid peitu; Li nõizõmma pellaamaa kõrjua hakkame peitust mängima; 2. J-Must. peidupaik, peidik укрытие, тайник, потайник; Ra a poika juttõõʙ, kõrjuss kaĺĺuʙ: se on rooppa (muinasjutust:) aga poiss ütleb, karjub peidikust: „See on puder!” – Vt. ka kõrjauᴢ, kõrjuᴢ, kõrjutuᴢ.

kõrju-paik/ka: -k J-Tsv. peidu-, pelgupaik укрытие, убежище. – Vt. ka kõrjuᴢ, kõrjutuᴢ.

kõrjussa/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J = kõrjauta¹; vargõs kõrjussaap kuzale mettseᴢ varas varjab end kuskil metsas.

kõrju/ᴢ: -s J-Must. peidupaik, peidik укрытие, тайник, потайник. – Vt. ka kõrju, kõrju-paikka, kõrjutuᴢ.

kõrjuza J-Must. peidus, varjul в укрытии.

kõrjut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J peita прятать, с-, за-, укры/вать, -ть; vargõsõttu tavar oŋ kõrjutõttu sillõnnala varastatud kraam on peidetud põranda alla (= põrandaalusesse keldrisse). – Vt. ka kõrjata¹, kõrjutõlla.

kõrjutta/assa Lu (Ra J) -ss J-Tsv., pr. -an Lu J, imperf. -azin Lu J -zin Ra J = kõrjauta¹; J a tämä kõrjuttaas suurõõ puu tagaa aga tema peitis end suure puu taha; J kõik pääzgot kõrjuttasti vihmõss kõik pääsukesed läksid vihma eest varju; J tämää pehmiä tavaa ja vakauzõnn allõ kõrjuttaas suur kavaluᴢ tema pehme loomuse ja rahulikkuse taga (all) peitus suur kavalus.

kõrjutu/hsõõ: -ssõõ J-Tsv. = kõrjuu; kuhõ siä menit kõrjutussõõ kuhu sa läksid peitu?

kõrjutu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J 1. peidupaik, peidik укрытие, тайник, потайник; 2. peidetav (ese) укрываемый предмет; kuhõ panit kõrjutusõõ kuhu (sa) panid peidetava? – Vt. ka kõrju, kõrju-paikka, kõrjuᴢ.

kõrjut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin frekv. ← kõrjuttaa; kõrjut rahaᴅ. – jo kõrjuttõõn, da bõõ kuhõ peida raha (ära)! – Juba peidan, aga pole, kuhu (peita).

kõrjuu M Lu Li Ra J adv. peitu в укрытие, в тайник; M mee kõrjuu lavvaa alaa mine laua alla peitu!; J kõrjuu johsõma peitu jooksma; J kõrjuu panna peitu panna. – Vt. ka kõrjutuhsõõ, kõrjuusõõ.

kõrju/ussa Lu Li -ss J-Tsv., pr. -un Lu Li J, imperf. -uzin: -zin Lu Li J = kõrjauta¹.

kõrjuus/õõ ~ -sõõ Lu = kõrjuu; meni kõrjuusõõ läks peitu.

kõrju/uta P M (Kett. K), pr. -un Kett. K P M, imperf. -uzin P M -zin K P M = kõrjauta¹; K sõzar tuõb vellelie, a velli kõrjuuʙ. mikä se on. üö da päivä mõist. õde tuleb venna juurde, aga vend läheb peitu. Mis see on? – Öö ja päev; M sillõõ kattaas silmät tšiin, a tõizõt kõik kõrjuuvaᴅ sul kaetakse silmad kinni, aga teised kõik lähevad peitu; M emmä tää, kuhõ kõrjuuta me ei tea, kuhu end peita.

kõrjõ- vt. kõrja-.

kõrka, kõrkaa vt. kõrkõa.

kõrka-, kõrkaa- vt. kõrkõ-.

kõrkai/n J-Tsv., g. -zõõ = kõrkuin; tämä on minu pitkuin (~ kõrkain) tema on minu pikkune.

kõrkea, kõrkia vt. kõrkõa.

kõrkis/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J kõrgendada, kõrgemaks teha; (kõrgemale) tõsta, kergitada повы/шать, -сить, нара/щивать, -стить ввысь; (при)подн/имать, -ять; mitä teeᴅ? – kõrkisõm fundamenttia mida (sa) teed? – Kõrgendan vundamenti; kõrkisõta mataloit oonõit tõstetakse madalaid hooneid. – Vt. ka kõrkussaa, kõrkuttaa, kõrkõnoittaa, kõrkõttaa.

kõrkisu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J kõrgendus, kõrgendamine повышение.

kõrkui/n J-Tsv., g. -zõõ J (millegi) kõrgune; (kellegi) pikkune высотою с чего-нибудь, ростом с кого-нибудь; kahõ veĺĺese on ühee kõrkuizõᴅ kaks venda on ühepikkused. – Vt. ka kõrkain.

kõrkus/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = kõrkissaa; kane oonõõd oŋ kuile vähäize kõrkusõttu neid hooneid on vist väheke tõstetud.

kõrkuᴢ vt. kõrkõuᴢ.

kõrkut/taa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = kõrkissaa; ■ sinnua tšiitetti, niku kõrviiss kõrkutõtti sind kiideti, nagu kõrvust tõsteti.

kõrkuuᴢ vt. kõrkõuᴢ.

kõrk/õa Kett. K L P Ke M S Ja-Len. Lu Li I (Kõ-Len. J) -ea R-Eur. -aa Lu Li Ra J -a J-Tsv. -õõ Kõ -ia Ke Ku korkia Ku kerka ~ körgi Kr Кы́ркы́а ~ Кы́ркыа K-reg.2 Кыргы ~ Кыргъ Ii-reg.1 Ки́ркыа ~ Киргь ~ Коркна Pal.2 Кырчы́а [sic!] Pal.1, g. -õa: -aa J 1. kõrge; pikk, pikakasvuline высокий; высокого роста; J ted́d́ee oonõill on lusti paikk, kõrkaa bugree pääll teie hoonetel on ilus koht, kõrge künka peal; Lu tuimaz veez on kõrkaad ja sakkaad lainõõᴅ magedas vees on kõrged ja sagedad lained; I truba tehäss izveskassa i kirpitšassa, štoby õlisi kõrkõapi kattoa korsten tehakse lubjast ja telliskivi(de)st, et oleks katusest kõrgem; Lu miä teen koo ülepäl, kõrkaapal kõhal ma ehitan (teen) maja kõrgemasse kohta; Kõ matalap maa rohta, kõrkõap metsää puita mõist. (tee kohta:) madalam maa rohust, kõrgem metsa puudest?; J kõrka metts kõrge mets; J kõrkaad oonõõᴅ kõrged hooned; M üväz maas kazvab i rautanõkõn kõrkõassi heal maal (heas maas) kasvab raudnõgeski kõrgeks; P tõin poika on kõrkõa teine poeg on pikk; L kõrkõat kazvua õli pikka kasvu oli; 2. kõrge, hele (hääle kohta) высокий, звонкий (о голосе); M kõrkõa ääli kõrge hääl; 3. kõrge, tähtis, suursugune важный, высокопоставленный; M herrad ep piettü entäz nii kõrkõassi, piettii aivoo matalassi entäᴢ (meie) mõisnikud ei pidanud ennast nii kõrgeks, pidasid ennast päris madalaks; ■ L kõrkõa vuosi liigaasta.

kõrk/õalla M -õall Kõ Li -aalla J -all J-Tsv. kõrgel высоко; M kurgõd lentäävät kõrkõalla kured lendavad kõrgel; Li kõvass kõrkõall väga kõrgel.

kõrk/õallõõ J -õalõõ P -aalõ J kõrgele высоко; J tämä ku huittsaap nüt kõrkõallõõ küll ta kiigub nüüd kõrgele!; P kalaᴅ kõrkõalõõ hüppiväᴅ kalad hüppavad kõrgele.

kõrk/õalta: -aalt Ra kõrgelt высоко; kui kõrkaalt mennää, paĺĺo lunt tulõʙ, a ku matalalt, sis vähä lunta kui (luiged) lendavad (lähevad) kõrgelt, (siis) tuleb palju lund, aga kui madalalt, siis vähe lund.

kõrk/õapallõ: -apõll J-Tsv. kõrgemale выше.

kõrkõapal/ta: -t P kõrgemalt выше; lintu lenti kõrkõapalt lidnaa lind lendas linnast kõrgemalt.

kõrkõnoit/taa Lu, pr. -an, imperf. -in = kõrkissaa; ■ kõrkõnoitõtaa alussa parrastatakse purjelaeva.

kõrkõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J kõrgeneda повы/шаться, -ситься, подн/и-маться, -яться; liiv-koko jõgass koorõmõss vähäize kõrkõnõʙ liivahunnik kõrgeneb iga koormaga.

kõrkõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = kõrkissaa.

kõrk/õuᴢ M (K P) -uuᴢ L P M Lu J -uᴢ Li J-Tsv., g. -õuu: -uu L Li -usõ J-Tsv. kõrgus; pikkus, kasv высота; рост; L hüppεä taivaa kõrkuulyõ hüppa taeva kõrgusele; M kõrkõutta õli kahs aršinaa kõrgust oli kaks arssinat; M sill on minu kõrkuuᴢ, siä õõᴅ minu kõrkuutta sul on minu kasv, sa oled minu kasvu; J siä da miä õõmm üht kõrkuss [sic!] sina ja mina oleme ühepikkused (üht kasvu).

kõr/pi [?] (J-Must.), g. -võõ kõrb пустыня; siis vei pühä entši jeesusse kõrpõõ (Must. 153) siis viis Püha Vaim Jeesuse kõrbe; neil päivilä tuli iivan kristiiteĺ ja tetši šluužbaa juuda maal kõrveza (Must. 152) neil päevil tuli Ristija Johannes ja korraldas (tegi) jumalateenistuse Juudamaal kõrbes.

kõrpõ/nõ: -ne I-Len., g. -zõõ = kõrvõᴢ; neeminiittülöillä kazvavat meilä rohot: .. , on i kleiveriä i .. kõrpõnõ, opõzõõ putka (Len. 285) neemeniitudel kasvavad meil rohud: .. , on ka ristikheina ja .. nõges, naat.

kõrraa Kett. K-Al. L Kõ I (üks)kord, korra однажды; I miä kõrraa men̆nii veele, sinneɢ lähteelee kord läksin ma vett tooma, sinna allikale; L kõrraa portnoi nukku makaamaa kord jäi rätsep magama. – Vt. ka kõrta.

kõrra/akaa K P J -kaa J-Tsv. 1. ühe hooga одним взмахом, на одном дыхании; J koira johsi kõrraakaa kottiisõõ koer jooksis ühe hooga koju; 2. korrapealt, kohe сразу; P menin müümää, en jõutunud näüttää, ühie kõrraakaa kõikk vietii läksin müüma, ei jõudnud näidata(gi), korrapealt viidi (= osteti) kõik (ära); 3. korraga, äkki вдруг; P ühie kõrraakaa johsi jänez üli tie korraga jooksis jänes üle tee; ■ J mizee tähee piäb izee·nellees tehä .. stramua, mokomass pazgass, ühee kõrraakaa juõl-

la pazgassa, viinassa mispärast peab tegema endale .. häbi niisuguse halva (asja) pärast, lihtsalt öeldes halva pärast, viina pärast. – Vt. ka kõrraza.

kõrralli/n (Li-Len.), g. -zõõ teoline (teoorjuse ajal mõisas) (очередной трудовой при барщине) повинщик; kuuz naizikkoa kerrallizet [= kõrrallizõt] ain, marš mõizaa (Len. 298) kuus naist, teolised, aina marss mõisa.

kõrral/ta¹: -t Lu (ühe) korraga разом, за один приём; ko on üvä tuuli, sis kõrralt saad vizgata, ko on kehno tuuli, sis kahõlt kõrtaa viskaaᴅ kui on hea tuul, siis saad (ühe) korraga ära tuulata, kui on vilets tuul, siis tuulad kaks korda. – Vt. ka kõrraza.

kõrralta² vt. kõrt-.

kõrras/si: -s L korraks, korra раз; kõrrass niku tõmpaaʙ korraks nagu tõmbab.

kõrr/aza: -aᴢ K L P M Lu J (Ja-Len.) -õᴢ M Lu Li J 1. (ühe) korraga разом, за один приём; P rüiss ahtaass neĺĺä partta kõrraᴢ rukist ahetakse neli part korraga; M nootta nõsap kõrraᴢ paĺĺo kal̆laa noot tõstab korraga palju kala; Lu müü tahtozimma veijjä kõik kõrrõᴢ, no emmä võinõõ, piti veijjä ühs tükkü kõrrõᴢ me tahtsime viia kõik (ühe) korraga, aga ei suutnud, tuli viia ükshaaval (üks tükk korraga); Lu kutsumma naizõd ühzii kõrraᴢ kutsume naised ühekaupa (korraga); P üφs kõrraᴢ ükshaaval (üks korraga); 2. (ühe)korraga, (ühes)koos вместе, сообща; P kõrraz jäimmä kõikk vait jäime kõik korraga vait; I ühellä pikkaraizõlla tüttökäizellä [= tütökkäizellä] kõrraza nõisivad ampaat suuza ühel väikesel tüdrukukesel tulid hambad (ühe)korraga suhu; L tüö rεägahtagaa kõikii kõrraᴢ te hüüdke kõik üheskoos; 3. äkki, korraga вдруг; P inehmiin tuli vassaa dai kõrraz häviᴢ inimene tuli vastu ja äkki kadus; M i kõrraza kukkõ laulasti, i ne pojot paskapuolõd i häviziväᴅ ja äkki kukk laulis, ning need poisid, paharetid, kadusidki; M lahs tuli kõrraz läsimää, taitaa tuli silmässä laps jäi korraga haigeks, vist tuli (halvast) silmast; 4. (otse)kohe сразу, сейчас; Lu minul piäʙ kõrrõᴢ eittiissä makkaamaa mul tuleb kohe magama heita; M tälle mit̆täiᴅ et saa juõlla, täm kõrraᴢ paisuʙ itkõmaa talle ei saa midagi ütelda, ta puhkeb kohe nutma; J la tuõp kõrrõs tänne las tuleb otsekohe siia; Lu kõrrõs kõrrõᴢ kohe, kohe (tulen)! ■ J väh́i kõrrõz jagõskõõt kõig rahaᴅ vähehaaval jagad kõik rahad (laiali); P üχs kõrraᴢ ükshaaval. – Vt. ka vähi-. – Vt. ka kõrraakaa, kõrralta¹.

kõr/rata (Kett. Ränk K P) -rõta Lu -rõt J-Tsv. -rataɢ I, pr. -taan K Lu J -taa I, imperf. -tazin: -tõzin Lu J -tazii I 1. (põldu) korrata, korduskündi teha перепах/ивать, -ать; K siis tševääll äesäᴅ i siis kõrtaaᴅ, pluugaakaa tšünnäᴅ siis kevadel äestad ja siis kordad, raudadraga künnad; Lu õzra tšülvettii pluugan alla, üli mõnõõ päivää kõrrõttii oder külvati adraga sisse kündes, mõne päeva pärast korrati (põld); J rahvall jo om põllot kõrrõttu inimestel on juba põllud korratud; 2. korrutada (lõnga) сучить; I tšedrääd dei sis kõrtaaᴅ ketrad ja siis korrutad; Li d́erugaa lõimõᴅ kõrrõttii välissä, tehti kahskõrtõzõᴅ kaltsuvaiba lõimed vahel (ka) korrutati, tehti kahekordsed (lõimed); J siz lõŋkaa kõrrõttii siis lõnga korrutati; J kõrrõttu niitti korrutatud lõng (niit).

kõrrõt/taa (M), pr. -aʙ, imperf. -ti = kõrvõttaa; rautanõkõzõl on heenod lehoᴅ, ne veel pahõpõssi kõrrõttavaᴅ raudnõgesel on väikesed lehed, need kõrvetavad veel valusamini (hullemini).

kõr/si Kett. Ränk K-Ahl. P M Ra Lu I kõŕsi Kett., g. -rõõ Kett. K M I 1. kõrs стебель; Ra tänävoon on rüis kõvaa kõrrõkaa, sirppitši eb lõikkaa tänavu on rukis kõva kõrrega, sirpki ei lõika; 2. kõrrestik; kõrrepõld жнивьё; M rüiz niitettii, a se mikä jääʙ, juurõᴅ, neitä kuttsuas kõrsi: rüis kõrsi, õzraa kõrsi, kagraa kõrsi rukis lõigati, aga see, mis (põllule) jääb, (kõrre)-tüükad (juured), seda (neid) kutsutakse kõrrestik (kõrs): rukkikõrs, odrakõrs, kaerakõrs; I kõõz niitäᴅ, jääptšik kõrsi kui niidad, jääbki kõrrestik; M lehmäᴅ tšävväd rüis kõrtta möö lehmad käivad mööda rukkikõrrepõldu; M rüt̆tšee kõrsi rukkikõrrepõld. – Vt. ka kagra-, rüis-, õlgõõ-, õltši-.

kõrski vt. korski.

kõr/ta Kett. K U L P M Kõ S V Lu Li J I (Ra) -tõ J -t K L P M Po Lu J I kerta ~ kertᴀ ~ kert Ku, g. -raa K L P M S Lu J -ra J kerraa Ku 1. kord раз; L kõm kõrtaa lüöʙ vitsaakaa tulta kolm korda lööb vitsaga tuld; J jo mõnt kõrta ahassõlin, de ain kuile ebõõ mukka juba mitu korda olen kitsamaks teinud, aga ikka millegipärast ei sobi; Lu miä võtan ühee kõrraa luikkaan ma võtan rüüpan (ühe) korra; V tšülä tõiss kõrtaa põli küla põles teist korda; Lu senee kõrraa miε terppizin selle korra ma kannatasin (ära); L kõlmais kõrt tõmpaavad vettä kolmandat korda (kolmas kord) tõmbavad (kaevust) vett; J viimin kõrt miä sillõ annõm võlgassi viimast korda annan ma sulle võlgu; J jõka kõrtõ võtti kaas vunukaa iga kord võttis lapselapse kaasa; J ussa kõrt tšäi meill käis sageli (mitu korda) meil; P tšävi kõlmyõ kõrtaassaa käis kolm korda; Lu ko on kehno tuuli, sis kahõlt kõrtaa viskaaᴅ kui on nõrk tuul, siis tuulad (viskad tuulamislabidaga) kaks korda; Li ühel kõrtaa äesettii (ainult) üks kord äestati; M mõnta mõnissa kõrtaa väga palju kordi; J kõrt kõrrõlt tüü etenep parõp kord-korralt edeneb töö paremini; 2. (üks)kord однажды; J kõrt õli mokom temppu kord oli niisugune lugu; Lu ühs kõrta tultii noorõpaa tüttüä kosimaa ükskord tuldi nooremale tütrele kosja; P ühell kõrtaa tuli suur tuuli ükskord tuli suur tuul; 3. ometi kord наконец; J ahah, kõrt puuttuzid minu tšätte ahaa, ometi kord sattusid mulle kätte; Lu hülkä siä ühs kõrta riitõõmiin jäta ometi (üks)kord riidlemine järele; 4. (kui) kord (juba) раз уже; J kõrt õõt tšülmettünnü, siiz va võta hińinaa kui kord oled külmetanud, siis võta aga hiniini; M no kõrt ku piab mennä, sis piäb mennä no kui kord (juba) peab minema, siis tuleb minna; 5. (järje)kord черёд, очередь; J tuli vanõpaa kõrta mennä tuli vanema (venna) kord minna; 6. teokord (teoorjuse ajal mõisas) (очередная трудовая повинность при барщине); Li siz möö tšäimmä nätälittää kõrralla siis me käisime nädaliti teokorral; 7. (maja)korrus этаж; J kooll alumõin kõrt on tšiviin majal on alumine korrus kivist; J saatii enelles fat́eri tõizõs kõrrõᴢ saadi endale korter teisel korrusel; J meni ülimäisee kõrtaa (Must. 158) läks ülemisele korrusele; ■ Lu millõ tuli nagruu kõrta mulle tuli naeruhoog peale; P a meil ženihaa bõlõ viel võtõttu kazyõ kõrraa kaasa aga meil pole peigmeest seekord veel kaasa võetud; M i kassõ kõrtaa sõizoʙ praegusenigi seisab (veel); I a to tõinõ kõrta ni praaznikassiɢ .. tooas kuppoa kahsi õlkõa lagottaaᴢ aga siis teinekord, nii püha-

(de)ks .. tuuakse kubu kaks õlgi, laotatakse (põrandale); I tõiss kõrtaa i kattaittaaɢ eʙ õõɢ aikaa mõnikord (teinekord) ei ole aega (pesu) vaalidagi; M täm kahzii kõrroo on saunaa ahjosõõ tõukattu ta on kahekorra (käänatult) saunaahju lükatud. – Vt. ka ala-, se-, tõin-, ühs-, ülä-. – Vt. ka kõrraa, kõrraakaa, kõrralta¹, kõrrassi, kõrraza.

kõrtaiᴅ L P M I (ei) kordagi; (mitte) kunagi ни разу; никогда; P viel kõrtaid i jalgaz eväd õllu veel kordagi ei ole (need püksid) jalaski olnud; L edi näe tätä kõrtaiᴅ (sa) ei näe teda kordagi; M perennaizõõ töö eb lõpu kõrtaiᴅ perenaise töö ei lõpe kunagi. – Vt. ka kõõzniiᴅ.

kõrtain vt. sata-.

kõrtamizi J-Tsv. (põldu) korrates, korduskündi tehes при перепашке (поля); kõrtamizi võip põllolt märännü roho ävittä korrates võib põllult umbrohu hävitada.

kõrt-kõrr/alta: -õlt J-Tsv. kord-korralt мало- по-малу, постепенно; alus kõrt-kõrrõlt litši-

neʙ purjelaev tuleb kord-korralt lähemale (läheneb kord-korralt).

kõrt/tsi (P), g. -sii künnivares грач; kõrtsit kõltaasõõ meneväᴅ rl. künnivaresed lähevad kolda (= kollast värvi andvaid taimi) tooma.

kõrtõ vt. kõrta.

kõrtõin Lu J-Tsv.: J akkunaa raamid oŋ kahs kõrtõizõᴅ aknaraamid on kahekordsed; J ühs kõrtõin saappõgaa põhjõ ühekordne saapapõhi; J petteriz oŋ kõig mõni kõrtõizõd oonõõᴅ Peterburis on kõik mitmekorruselised hooned. – Vt. ka kahs-, kuus-, kõlmi-, mõni-, nellä-, päälis-, viis-.

kõrtõn J: kahs kõrtõn õmpõluᴢ kahekordne õmblus. – Vt. ka kahs-, sata-, ühs-.

kõr/va Kett. K U L P M Kõ S Lu Ra J I (R-Reg. Ja-Len. Li) -võ Lu Li Ra -v J-Tsv. korva Ku körva ~ karwa Kr Кыръва K-reg.2 Кы́ръва Pal.1 Ii-reg.1 Ко͡ерва Tum., g. -vaa Kett. K U P M S Lu Li Ra J I 1. kõrv ухо; Lu kõrvõt pissüᴢ niku jänesel kõrvad püsti nagu jänesel; M nii on kase laiska inehmin, õm̆mia kõrvia ev või pesä see on nii laisk inimene, (et) ei viitsi (ei või) oma kõrvu pesta; Lu miε võtin sigal kõrvissa tšiini ma võtsin seal kõrvust kinni; Lu vaivattii kõrvaa kõrv valutas; Lu tapõllaa, kulakal antaa kõrvall kakeldakse, antakse rusikaga vastu kõrvu; Kõ ühtee kõrvaa kuuli vähäizee ühe kõrvaga kuulis natuke; Lu ühess kõrvass kuulõʙ, tõizõss lazõp poiᴢ kk. ühe kõrvaga (ühest kõrvast) kuuleb, teisest laseb välja (= ühest kõrvast sisse, teisest välja); Lu kõrva talvõll tšihguʙ, soojaa tääʙ, a tšezäll tšihguʙ, vihmaa tääʙ (kui) kõrv talvel sügeleb, tähendab (= ennustab) sooja, aga (kui) suvel sügeleb, tähendab vihma; Lu ku õikaa kõrva elizeʙ, siš tšiitetää, ku kurraa kõrva elizeʙ, siz laitõtaa kui parem kõrv kumiseb (= ajab pilli), siis kiidetakse, kui vasak kõrv kumiseb, siis laidetakse; Lu kõrviz viŋguʙ ~ kõrvad järissää (jürissää) ~ kõrvad vuhissaa ~ J kõrvõd ulvovõᴅ kõrvad kumisevad; Lu ai ku on üvä meeli, kõik kõrvõd nagravaᴅ oi, küll on hea meel, kõrvad(ki) naeravad (= nägu on kõrvuni naerul); Lu katso silmill, elä kõrvill vaata silmadega, mitte kõrvadega; P älä vilisä suoza, suo kõrvad rad́d́oʙ ära vilista soos, soo lööb vastu kõrvu; Lu tämä petteep silmäd i kõrvõt täünn ta valetab silmad ja kõrvad täis; Lu on võlkaa suud i kõrvaᴅ on kõrvuni võlgades (võlga on suud ja kõrvad täis); Lu merell õllaa kõrvõᴅ vs. merel on kõrvad; L kõrvad lokkuollaa kõrvad lontis; J lummillaa kõrvat (Must. 175) lontis kõrvad; J lumpaza kõrvat (Must. 175) lukkus kõrvad; Lu kõrvaa juuri kõrvajuur; M kõrvaa aukko kõrvaauk; M kõrvaa lehto kõrvalest, -leht; Lu J kõrvaa takuᴢ kõrvatagune; M kõrvaa parabana kõrva trumminahk; J kõrva vaikko ~ Ra kõrvaa vaikko kõrvavaik; 2. (mütsi)kõrv ухо (зимней шапки); Lu talvi šaabgal on kõrvaᴅ talvemütsil (= kõrvikmütsil) on kõrvad; 3. kõrv, käe-

pide (puunõul jne.) ушко, ручка (у деревянной посуды и т. д.) Lu lännikko on kõrvijeekaa i astjal on kõrvõᴅ lännik on kõrvadega ja astjal on kõrvad; Lu kattilaa saŋka õli pantu tšiini kattilaa kõrvijõõ katla sang oli kinnitatud (pandud kinni) katla kõrvade külge; J savõiss rukamoińikka ilm kõrviitt evät tee savist kätepesunõu ilma kõrvadeta ei tehta; Lu ušatii puu õtsad õltii paksupaᴅ, ettep tullõiᴢ ušatii kõrvissa poiᴢ, että eb liukuis poiᴢ toobripuu otsad olid jämedamad, et ei tuleks toobri kõrvadest välja, et ei libiseks ära; 4. horm, aas (pastlal); kirvesilm (ava varre jaoks); (nõela)silm ушко (петля); обух (проушина в обухе топора); игольное ушко; P paglatšennäl õli ühes puo-lyõ kõrva i tõizõs puolyõ tuoš kõrva, kõrvõiss lütšättii pagla läpi pastlal oli ühel pool horm ja teisel pool ka horm, hormadest lükiti pael läbi; M tšennää kõrvaᴅ ~ P tšennεä kõrvaᴅ pastla hormad; Li tširvee hamarõ i terä i kõrvõ, kuhõ pannaa se varsi kirve kand ja tera ja silm, kuhu pannakse see vars; J lüttšää niitti niglaa kõrvaa pane niit nõela taha (pista niit nõelasilma); 5. kõrv (kanga pikkusmõõt) ушко (мера длины ткани); U no, mõnta kõrvaa panõᴅ noh, mitu kõrva (= mitme kõrva pikkuselt) paned (kangast üles)?; ■ Lu piä kõrvad avõõ hoia (pea) kõrvad lahti; J sill on pitšät kõrvõᴅ sa oled loll (sul on pikad kõrvad = sul on pikad juhtmed); J paa rätte kõrviilõõ pane rätt pähe; Ra pantii rätet kõrviisõõ pandi rätid pähe; J paap kõrvaasõõ paneb kõrva taha (= jätab meelde); M tämä ep saanu mit̆täid baryššaa: meni kõrva kõrvaa päälee ta ei saanud mingit vaheltkasu: (kaup) läks ots otsaga kokku; M kõrva rätti pearätt; Kett. kõrvaa tagussõᴅ kõrvasüljenäärmepõletik, parotiit (sigadel). – Vt. ka hõrkki-, hörkki-, lehti-, lehto-, loppa-, lotto-, lottu-, luu-, pissü-, špili-. – Vt. ka kõrvaᴢ.

kõrvaa-lehto J-Tsv. = kõrvalehto.

kõrvaatakuzõᴅ Kõ pl. kõrvatagused заушье; noori pojo, kõrvaatakuzõd märjäᴅ, a tütteriä jo ajõlõp tak̆kaa kk. noor poiss, kõrvatagused (alles) märjad, aga juba ajab tüdrukuid taga. – Vt. ka kõrvataguᴢ, kõrvatakuzõᴅ.

kõrvaaveerellin J kaasitaja kaaslane подпевала, подружка запевалы; terve, kahsi kaazikkaa, kõlmõt kõrvaveerelliss rl. tere, kaks kaasitajat, kolm kaasitaja kaaslast.

kõrvalehto M Lu kõrv-lehto J-Tsv. kõrvalest, -leht ушная раковина; M kõrvalehod mentii tulizõss kõrvalestad läksid kuumaks. – Vt. ka kõrvaa-lehto.

kõrv/alla J -õll J-Tsv. adv. = kõrvaza; tämä seiso minu kõrvõll, ku puĺa puuttu tälle lobasõõ ta seisis minu kõrval, kui kuul sattus talle laupa.

kõrv/allinõ ~ -allin ~ -õllin Lu -aline R-Lön. -alliinee K-Ahl. -alliin M, g. -allizõõ M -õlli-zõõ Lu 1. pruutneitsi подружка невесты; Lu pulmijõõ aikana noorikõl õllaa kõrvõllizõᴅ, a poigall õllaa druuškaᴅ pulmade ajal on pruudil pruutneitsid, aga peigmehel (poisil) on peiupoisid; Lu kõrvõllin piäb õlla tüttö pruutneitsi peab olema tüdruk (neiu, mitte abielunaine); Lu kõrvallinõ võib õlla sõsara noorikõlla pruutneitsi(ks) võib olla pruudi õde; 2. R-Lön. peiupoiss дружка (жениха); 3. isamees сват; M kõrvallisõnn õli rissintsä isameheks oli ristiisa.

kõrvallii/nõ (Kett.) -ne ~ kõrvõlliin M-Set., g. -zõõ: kõrvõlliizõõ M 1. M-Set. pearätt головной платок; 2. Kett. helmestega (kõrvik)tanu вышитый бисером головной убор (orig.: helmelliset korvamyssyt). – Vt. ka kõrvarätte.

kõrv/alõõ P J -õlõõ J adv. kõrvale рядом, сбоку, в сторону; J issuu minuu kõrvalõõ istu minu kõrvale; ■ P tüttärikko meni tiess kõrvalyõ, niku sukkakoira tüdruk läks (= pööras õigelt) teelt kõrvale, nagu hatt (= tüdruk hakkas ulaelu elama).

kõrvanõ vt. herkka-.

kõrva/rõŋgaᴢ (P) -reŋgaᴢ (K-Ahl. R-Lön.) kõrv-rõŋgõᴢ J-Tsv. kõrvarõngas серьга.

kõrvarätte M kõrv-rätte J-Tsv. pearätt головной платок; J paĺĺo mahzit kõrv-rätess kui palju (sa) maksid pearäti eest? – Vt. ka kõrvalliinõ.

kõrva/ᴢ I, g. -a kirvesilm (ava varre jaoks) обух (проушина в обухе топора); tšervee kõrvaᴢ kirvesilm. – Vt. ka kõrva.

kõrva/za P Li -ᴢ P adv. kõrval рядом, бок о бок; Li kolpokaa kõrvaza, ahjoo kõrvaza pie-tää pitškaᴅ ahjukummi kõrval, ahju kõrval hoitakse tikke; P emeĺka nõisi tšülvämεä linaa, fetu kõrvaš tšäüsi Emelka hakkas lina külvama, Fetu käis kõrval. – Vt. ka kõrvalla.

kõrvata/guᴢ M Ra J -kuᴢ (M), hrl. pl. -guhsõᴅ: -gussõᴅ ~ -kussõᴅ M -gusset R-Lön. -gusõᴅ Ra J -kusõᴅ Ra 1. kõrvatagune, pl. -tagused заушье; Ra inemizel on kõrvataguᴢ inimesel on kõrvatagune; Ra lahzil välissä hautovat kõrvatagusõᴅ lastel hauduvad vahel kõrvatagused; M sigall kõrvatagussõt paizõttuvaᴅ, tämä ep saa süvvä seal paistetavad kõrvatagused (üles), ta ei saa süüa; M kõrvatagussõd märjäᴅ, a jo naisii tahob nõisa kk. kõrvatagused (alles) märjad, aga juba tahab naist võtta; 2. pl. kõrvasüljenäärmepõletik, parotiit (sigadel) заушница (свинка); Ra sigal on kõrvatagusõᴅ, ku ajaʙ seal on parotiit, kui ajab (kõrvatagused paiste); M ku tšihvaa annat süvvä, senessä võivat tulla kõrvatakussõᴅ, se on sikojõõ tauti kui annad (seale) kuuma süüa, sellest võib tulla parotiit, see on sigade haigus. – Vt. ka kõrvaatakuzõᴅ.

kõrvatakuzõᴅ Lu pl. 1. kõrvatagused заушье; veel kõrvatakuzõd on märjäᴅ, a naimaa nõizõʙ kk. kõrvatagused on veel märjad, aga hakkab naist võtma; 2. kõrvasüljenäärmepõletik, parotiit (sigadel) заушница (свинка); ku sigal annat soojaa rookaa, sis tullaa kõrvatakuzõᴅ, sis piti õõrtoa soojaa veekaa kui annad seale sooja sööki, siis tuleb (seal) parotiit, siis tuli hõõruda sooja veega. – Vt. ka kõrvaatakuzõᴅ.

kõrv-aukko J-Tsv. kõrvaauk полость ушной раковины.

kõrvavaikko M kõrvavaik (ушная) сера.

kõrviissaa J-Tsv. adv. pärani, kõrvuni (suu kohta) (рот) до ушей; lõhgob laula, suu kõrviissaa üürgab laulda, suu pärani (kõrvuni).

kõrvik/ko Ra, g. -oo adj. kõrvadega, käepidemetega ушастый, ушатый; kõrvikkoo lohaŋkaa pantii kõrvadega puuvanni pandi. – Vt. ka kõrvõin¹.

kõrv-plaisku J-Tsv. kõrvakiil пощёчина.

kõrvõi/n¹ J-Tsv., g. -zõõ J = kõrvikko.

kõrvõi/n² J-Tsv., g. -zõõ J = kõrvõliin.

kõrvõli/in J-Tsv., g. -izõõ: -zõõ J (millegi) lähedane, lähedal v. kõrval asetsev примыкающий, смежный; lidnaa kõrvõliin tšülä linnalähedane küla; petterii kõrvõlizõd inimizeᴅ Peterburi lähedal elavad inimesed.

kõr/võᴢ I, g. -põzõõ I (kõrve)nõges крапива; tämä tahtõ minnua kõrpõzõlla kõrvõttaaɢ ta tahtis mind nõgesega kõrvetada; miä mee kõrvõssa saamaa sigalõ ma lähen seale nõgeseid tooma. – Vt. ka kõrpõnõ.

kõrvõt/taa: -taaɢ I, pr. -an, imperf. -in kõrvetada (nõgese kohta) жечь, об- (о крапиве); kõrvõs kõrvõtaʙ nõges kõrvetab; võt kõrvõssa, kõrvõtaɢ tätä võta nõges(t), kõrveta teda! – Vt. ka kõrrõttaa.

kõr/õ J-Must., g. -õõ (vesi)kiil стрекоза; pittšä kõrõ (vesi)kiil. – Vt. ka suõ-.

kõrõnta vt. korenta.

kõrõnto vt. korõnto.

kõrõntõ vt. korenta.

kõr/õta Kett. K M S Po (Kõ Ja J) -õtõ ~ -õt J -etta K-Ahl. -eta ~ korõta M-Set., g. -õtaa Kett. M Kõ J kaelkoogud коромысло; K anttaass noorikolõõ pihalõõ kõrõta (pulmakomme:) mõrsjale antakse kaelkoogud õlale; J paa paŋgit kõrõtaa de lähe kaivolõ pane panged kaelkookudele ja mine kaevule. – Vt. ka pesu-, soo-. – Vt. ka korenta, korõnto.

kõs vt. kõõᴢ.

kõsku Ränk M J-Must. kosku M Ra, g. kõzguu M kosk, paks okaspuukoor толстая кора хвойного дерева; M kuuzõõ kõsku ~ Ra kuuzõõ kosku kuusekosk. – Vt. ka kuuzõõ-.

kõta K-Ahl. Kõ-Set. (K-Al. R-Eur.) kota Lu (R-Eur.) kuotta Kr Кота K-reg.2, g. kõaa: kojaa Lu 1. koda, eluruum; elumaja комната, жилое помещение; жилище, дом; Kõ rihi on viisiviilolliinõ, kõta kõlmiseinolliinõ (Set. 749) rl. tuba on viie viiluga, koda (= eluruum) kolme seinaga; K kahõõ viiä kammarii, kõlmõõ üli kõtõjõ (Al. 44) rl. kahekesi viiakse (pulmaleib) kambrisse, kolmekesi tubadesse (üle tubade); ■ Lu sepää kota sepikoda. – Vt. ka koto.

kõtaj/a (M), g. -aa lauajalgade vahepuu e. -pulk перекладина (соединяющая ножки стола); lavvaa kõtajaᴅ laua(jalgade) vahepuud. – Vt. ka kõitama.

kõta/ra Kett. P M Kõ Lu I -r M J-Tsv. kotara Lu J-Must. kotar Lu, g. -raa Lu J kotaraa Lu (ree)kodar копыл; Lu lait́jool on tšümmee kõtaraa, neitä koivussa tehtii reel on kümme kodarat, neid tehti kase(puu)st; Lu jalgassiijõõ pääl on kotaraᴅ jalaste peal on kodarad; P aisa on tšiin lait́juo kõtaraᴢ ais on kinni ree kodara küljes; J tammiizõd lait́oo kõtarõd om vahvõᴅ tamme(puu)st reekodarad on tugevad; J kõtaraa pesä kodara pesa. – Vt. ka tšääve-. – Vt. ka kopõla.

kõtarpuuᴅ M pl. kodarad копылья.

kõv/a Kett. K P M Kõ Po Lu Li J I kova Ku kowa Kr, g. -aa P Lu J -a J, pl. kähwad Kr kõva, tugev, kange; vastupidav; karm, vali, kale, kalk твёрдый; крепкий, прочный, сильный; жёсткий; строгий, суровый, жестокий; P maad õlivat kõvad maad olid kõvad (= kõva, savise pinnasega); M nät ku on kõva antši, kannõtab inemizee näe, kui kõva on lumekoorik, kannab inimest; Lu veero pulikad õltii tehtü kõvass puuss rattakodarad olid tehtud kõvast puust; Lu kõva einä kõva (karm) hein; Lu leipä kahnõttu kõvassi leib kuivas kõvaks; Lu nüd on kõva tuuli, ep saa mennä seilaamaa nüüd on kõva tuul, ei saa purjetama minna; P kõvat suurõt põvvaᴅ kõvad, suured põuad; P õli kõva palava oli kõva palav(us); Lu mentii müütä kõvaa düpinääkaa mindi mööda kõva müdinaga; I spirttua juuass, tämä on kõva piiritust juuakse, see on kange; J minu sõna oŋ kõva minu sõna on kõva; J kõva uzgokaa kõva usuga; Lu tšen on kõva põlõttaja, se põlõtõp piippuᴢ mahorkaa kes on kõva suitsetaja, see suitsetab piibus mahorkat; Lu miä õõn kõva itšävöittämää ma olen kange nukrutsema (= nukrutsen alatasa); J õõ kõva meeᴢ, elä anti ole kange mees, ära anna alla; P nämä maaza makaavaᴅ, kõvaza unõza rl. (itkust:) nad magavad maas (= mulla all), sügavas (kõvas) unes; Lu kõva tauti raske (kange) tõbi; Lu kõlttauti tuõp tšülmässä i kõvassa hoolõssa kollatõbi tuleb külmast (= külmetamisest) ja suurest murest; Lu tälle tuli kõva äppiä tal hakkas väga häbi (talle tuli kange häbi); Po kraaska õli kõva värv oli püsiv; J ev võinnu kõvann õlla, ep kõvanna, ep pahanna rl. ei võinud karm(ina) olla, ei karm(ina), ei paha(na); P nõõp kõvõilla sõnoilla sõittamaa hakkab karmide sõnadega riidlema; J kõvalt süält elä oottõ alõsuss kalgilt südamelt ära oota halastust; ■ J kõvaa kõrvakaa kõva kuulmisega; M kõva pää, kehnossi õppõõʙ kõva pea, halvasti õpib; J nii oŋ kõva pääkaa lahs, jot millizee mittäit eb mäleht on nii kõva peaga laps, et mitte midagi ei mäleta; Lu nii kõva vattsa, što vereekaa toop poiᴢ kõht (on) nii kinni, et verega tuleb välja; Kr kowa lidna kindlus.

kõv/ainõ Li -ain Lu Li -vain Li, g. -aizõõ Lu -vaizõõ Li 1. koorik (hrl. leival) корка (об. хлебная); Li leiväl on kõvainõ päällä, tšühzetettü ni siz on alakõvain i päälikõvain leival on koorik peal, (kui on) küpsetatud, siis on alumine koorik ja pealmine koorik; Lu tänävä on leivää kõvõizõt põlõtõttu täna on leiva koorik(ud mustaks) põlenud (põletatud); Li leipä kõvvain leivakoorik; Li piirga kõvvain pirukakoorik; 2. kuivik сухарь; Lu ruiskõvain on, ruizjavossa kõvain on rukkileivakuivik, rukkijahust kuivik; Lu sis teχ́ χ́ ää saija kõvaizõᴅ siis tehakse saiakuiviku(i)d. – Vt. ka ala-, leivää-, pääli-, rüis-, saija-.

kõvakoori: kõvakuori P kõvakoorik (putukas) жук; mätännüt kanto, siäl on kõva-kuorõd i tõukkomaoᴅ pehkinud känd, seal (sees) on kõvakoorikud ja tõugud.

kõvakoorin: kõvakuorin P = kõvakoori.

kõvas/si P M Lu Li Ra J -s P Lu Li Ra J -siɢ I kovassi Lu-Len. kõvasti, tugevasti, tublisti; valjusti; väga крепко, сильно; громко; очень, весьма; J pajuu koorõõkaa tarvis kõvass panna tšiin pajukoorega on tarvis kõvasti kinni siduda (panna); Lu tämä nii kõvassi särtši ussa, uhᴢ meni rikkii ta tagus nii kõvasti ust, uks läks katki; Lu nii kõvassi sattu, jot tulõd i kipunat tultii silmissä nii kõvasti sattus pihta, et tuled ja sädemed lõid (tulid) silmist; M katagapõõzaᴢ, tämä kõvassi pisseeʙ kadakapõõsas, see torgib kõvasti; P riiga süttü jo kõvassi põlõmaasyõ rehi süttis juba tugevasti põlema; P klopiroho, tämä haizõʙ kõvassi sookail, tema haiseb tugevasti; P no, kõvassi siz rad́d́ozivat sinua narskõi värjii meheᴅ noh, kas tublisti peksid sind siis Narva väravate mehed?; Lu koira nõis kõvassi haukkumaa koer hakkas kõvasti haukuma; J tunni perältä vańkkõ jo kõvassi makaᴢ tunni (aja) pärast magas Vanka juba sügavalt (kõvasti); J kõvassi teep tüüt teeb kõvasti tööd; J starikkõ ja staruχõ kõvassi suvattii vohoa (muinas-

jutust:) taat ja eit armastasid väga (oma) kitse; J vari tšesä, kõvassi pouta ilma kuum suvi, väga põuane ilm; Lu kotovävün piäb õlla kõvassi nöürä väimehel (väimehena) tuleb olla väga alandlik; J kõvassi raŋkka meil on alkoita saavuttaa meil on väga raske küttepuid hankida; Lu õssuleiväz on paĺĺo soolaa, kõvassi soolakaᴢ poeleivas on palju soola, (on) väga soolane; I siä õõt kõvassig uhar sa oled väga uljas; Li rooja inimin, kõvassi roojõkõᴢ räpane inimene, väga räpane. – Vt. ka kovassa.

kõv/ii K L P M V J kõv̆vii M vdjI -vii Li kovvii Ku = kõvassi; M kõv̆vii on siottu vöö vöö on kõvasti seotud; Li tämä lei minnua kõvvii ta lõi mind kõvasti; L siz vilikana võtti maalt tšivie, lutissi tämää kulakkaa nii kõvii että tšivess nõisi vesi tilkkamaa siis hiiglane võttis maast kivi, pigistas selle rusikasse nii kõvasti, et kivist hakkas vesi tilkuma; K miä nõizin kõvii juomaa viinaa ma hakkasin kõvasti viina jooma; L vilisäb aivuo kõvii vilistab väga kõvasti; M oi kui kõv̆vii krooznaaʙ oi kui kõvasti norskab; L lahzõlõõ unta kõvii painaʙ lapsele tikub uni väga peale; M nii õli kõv̆vii palava, što täit põlivat pääᴢ oli nii väga palav, et täid põlesid peas; M se õli kõv̆vii sekretnoi aźźa see oli väga salajane asi; M kõvii noor pojo väga noor poiss; J kõvii paĺĺo väga palju.

kõvis/saa M-Set. Lu (K-Ahl. Ra) -sa J-Tsv., pr. -an K M Lu -õn J, imperf. -in M Lu J 1. kõvendada, tugevdada; kinnitada крепить, укреп/-лять, -ить; J mees kõvisõp hattua pääᴢ mees surub kübara kõvemini pähe; J kõvissõga koorõm veel tõizõõ rihmaka kinnitage koorem veel teise köiega; 2. (öeldut) kinnitada, rõhutada подтвер/ждать, -дить; утвер/ждать, -дить; J veel tõiŋ kõrt kõvissi, jot tullõiziin tšäümä veel teine kord kinnitas, et tuleksin käima (= külastama); 3. (end) koguda e. kokku võtta; rahuneda крепиться, соб/ираться, -раться; успо-

к/аиваться, -оиться; Lu sill piäp kõvissaa entä, elä lask entä tuskaa sul tuleb end kokku võtta, ära lase endale tusatuju peale tulla; Lu kõvisa entä rahune!; 4. K-Ahl. karistada, nuhelda; M-Set. karmilt kohelda наказ/ывать, -ать, карать; жестоко обращаться. – Vt. ka kõvõssaa, kõvõsõlla, kõvõttaa.

kõvis/sua L Lu J-Tsv. (P), pr. -un Lu J, imperf. -suzin Lu J 1. kõvaks muutuda, kõvastuda; kõveneda, tugevneda твердеть, за-; крепнуть, о-; J savi põlto, kuivõll tšezäll kõvisuʙ savipinnas (savipõld) muutub kuival suvel kõvaks; L vai õlõt siε kõvissunnu kõvaa mahaasyõ makaamaa rl. (itkust:) või oled sa kõvaks muutunud kõvasse maasse magama; Lu tuuli kõvisuʙ tuul tugevneb; Lu pakkain kõvisuʙ pakane kõveneb; 2. keha kinnitada, kehakinnitust võtta под-креп/ляться, -иться (едой); Lu miä vähäizee sõin, kõvissuzin ma sõin natuke, kinnitasin keha; 3. end koguda e. kokku võtta крепиться, соб/ираться, -раться с духом; Lu nüd jo kõvissu nüüd juba kogus end. – Vt. ka kõvõnõssa, kõvõssua, kõvõssussa.

kõvisu/ᴢ¹ Kett. Ra J-Tsv., g. -hsõõ ~ -u: -sõ J 1. kõvendus [?] прочность [?]; J annõn saappõ-gõllõ kõvisuss (~ kõvisutt), paikkaan saappõga kõvendan saabast (annan saapale kõvendust), paikan saabast; 2. kehakinnitus подкрепление (едой); Ra piäb vähäzee võtta kõvisuss, piäb mennä matkaa, hot́ peen pala leipää peab võtma veidi kehakinnitust, (kui) tuleb minna tee(konna)le, kas või väike pala leiba; 3. Kett. karistus, nuhtlus; karmus наказание; строгость.

kõvu/zuᴢ: -suᴢ J-Tsv., g. -zuu: -zõ J kõvadus; karmus, kalkus твёрдость; суровость, жестокость; süä kõvusuᴢ südamekalkus (südamekõvadus).

kõvvain vt. kõvainõ.

kõvõn/õssa (Lu) -õss J-Tsv., pr. -õʙ J, imperf. -i Lu J kõvaks muutuda, kõvastuda; kõveneda твердеть, за-; крепнуть, о-; J savi põllot kuivassa, kõvõnõssa savised põllud kuivavad, muutuvad kõvaks; ■ Lu ku lehmäl vai inemizel kõvõni vattsa, sis pantii kliizma kui lehmal või inimesel jäi kõht kinni, siis tehti klistiiri. – Vt. ka kõvissua, kõvõssua, kõvõssuussa.

kõvõp/assi Lu Li -õssi Lu J kõvemini, tugevamini; valjemini; rohkem крепче, сильнее; громче; больше; Li veel vähezee kui kõvõpõssi tiukkaaᴅ, siiz meep kattši kui veel veidi kõvemini pingutad, siis läheb katki; Lu kõns on veel jää merel, siis kõikkaa kõvõpõssi inemin päivütüʙ jääl kui merel on veel jää, siis päevitub inimene kõige tugevamini jääl; Lu piäb mörnää kõvõpassi, kaukõpõll kuuluuʙ tuleb hüüda kõvemini, (siis) kostab kaugemale; J pajat kõvõpõssi, tämä on paha kuulõmizõka räägi kõvemini, ta on viletsa kuulmisega; Lu meespool on kõvõpassi väär ku naispool mees on (riius) rohkem süüdi kui naine.

kõvõ/pii P Ra -p Po kõvemini, tugevamini; rohkem крепче, сильнее; больше; Po ženiχa opõzõõ vahtia juotab viinaakaa, štop kõvõp johsõiᴢ peigmees annab hobusevalvurile viina, et (hobune) jookseks kõvemini; P meńävuon paĺĺo kõvõpii lõhkõᴢ möödunud aastal lõhenes (maa) palju rohkem.

kõvõs/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = kõvõttaa.

kõvõs/sua J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -su J kõvemaks muutuda, taheneda (tee kohta) твердеть, за-, под/сыхать, -сохнуть (о дороге); tee jo kõvõssu perält vihmoi tee juba tahenes pärast vihmasid. – Vt. ka kõvissua, kõvõnõssa.

kõvõs/sussa: -suss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -su J = kõvõssua.

kõvõs/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. ← kõvõssaa; teepraavittõjat kõvõsõlla tee päll [= pääll] liiva teeparandajad tihendavad tee peal liiva.

kõvõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J kõvendada, tihendada укреп/лять, -ить, уплотн/ять, -ить; peh́miä põlto piäb vähäize rullaka kõvõtta pehmet põldu tuleb rulliga pisut tihendada. – Vt. ka kõvissaa, kõvõssaa.

kõõ: kyõ L temp. kui когда; kyõ suurõd rajuvihmad õlivaᴅ, meniväd zemĺaŋkaasyõ kui olid suured rajuvihmad, (siis) läksid (mehed) muldonni. – Vt. ka ko¹, ku, kui.

kõõsniit vt. kõõzniiᴅ.

kõõᴢ Kett. K R P M Kõ S Po Lu J I kyõza P kyõᴢ L P kõs K-Ahl. kõn/sa ~ -ᴢ Lu Ra -s Lu J kooᴢ J kons Ku Кыгзъ Ii-reg.1 Кыгзь ~ Конза Pal.2 Ко́нза K-reg.2 1. kunas? millal? когда?; K kõõs siä tahod nõisa pulmõita pitämää kunas sa tahad hakata pulmi pidama?; Lu kõnᴢ leeväᴅ meile üväᴅ ilmaᴅ millal tulevad meile ilusad ilmad?; 2. adv. kunas, millal когда; J tšenni ep tää kõns maailm on alkunnu keegi ei tea, kunas maailm on alguse saanud; P nõisi esimeiss kõrtaa milt tšüsümää, kyõz miä õlõn süntünnü hakkas esimest korda mult küsima, millal ma olen sündinud; Po elä ùottõõ kõõz ämmä nõsõtaʙ (mõrsjat manitseti:) ära oota, millal ämm üles ajab; Lu tšihutattii rooppaa i kallaa, kõns mitä keedeti putru ja kala, millal mida; K kõõz millin päivä mentii mistahes päeval mindi; Ra tulõ hot́ kõnsa tule millal tahes; M täm vähä kõõz on siitiä ta on väga harva (vähe millal) kaine; 3. millal … millal, vahel … vahel, kord … kord то … , то … ; когда … , когда … ; Kõ õsõttii linnahsia, kõõs kuĺa, kõõs kahs, kõõs kui osteti linnaseid, millal kuli, millal kaks, millal kuidas (juhtus); I õzraa kõõz verstattii, kõõs tapõttii priimuzloill otra vahel tallati pahmas, vahel peksti kootidega; Lu meri kõnz on emä, kõnᴢ emintimä vs. meri kord on ema, kord võõrasema; P herra antõ kyõs kõm rubĺaa, kyõz viiᴢ härra andis kord kolm rubla, kord viis; 4. temp. kui когда; L kyõs tämä õmpõli ain laulõ kui ta õmbles, (siis) aina laulis; K kõõz algõn mälehtää, viistõ·ššõmõtta taloa õli kui hakkasin mäletama, (siis) viisteist talu oli; I kõõᴢ miä õl̆lii noori, suvazii tanttsiaɢ kui ma olin noor, (siis) armastasin tantsida; P kunnii tšihutaʙ, ain maissaaʙ, kõõz lavvalõ tuoʙ, siz jo tämä on süönnüᴅ kuni keedab, aina maitseb, kui lauale toob, siis on ta juba söönud; Po sis pominoitattii, kõõz ühesää päivää õli siis mälestati (surnut), kui üheksa päeva oli (surmast möödunud); 5. (mitte) kunagi, (ei) iialgi никогда; K õlen kassenna mõnta vootta, oposia en kõs veelä nähnü (Ahl. 119) olen siin (juba) mitu aastat (olnud), (aga) hobuseid pole (ma) veel kunagi näinud; Lu noottakallaa kõõz eb mitattu noodakala ei mõõdetud kunagi; Lu laizgal eb õõ kõnsa pühäpäivää vs. laisal ei ole kunagi pühapäeva; ■ J kõns ni ~ kõns ni buit (Tsv.) kunagi. – Vt. ka ko¹, ku, kui, kõnsaa, kõnsaiᴅ, kõrtaiᴅ, kõõzniiᴅ.

kõõzle/eʙ M -ʙ Kõ kõnslee J-Tsv. kunagi когда-то; M ahomaa, õli kõõzleeb nurmi, a nüd jätettii ahossi jäätmaa, oli kunagi põld, aga nüüd jäeti sööti; Kõ võib õlla, ett kõõzleb õli i tõtta võib-olla, et kunagi oli (see) tõsigi; J kõnslee jo on tšäünü meill, miä daaže em mäleht kunagi on (ta) juba käinud meil, ma isegi ei mäleta. – Vt. ka kõnznibut́.

kõõzniiᴅ K M I kyõzniiᴅ P kõõsniit Lu-Must. (mitte) kunagi, ealeski, (ei) iialgi никогда; P kyõzniid eb jätettü nüöriä pεälie vokii rattaalyõ kunagi ei jäetud vokirattale nööre peale; K ep kõõzniid nagrannu ealeski (ta) ei naernud. – Vt. ka kõhtaiᴅ, kõnsaa, kõnsaiᴅ, kõrtaiᴅ, kõõᴢ.

kä- vt. ka tšä-.

ḱägušk/a Lu , g. -aa Lu (nahast kaluri)kinnas (кожаная рыбацкая) рукавица; rõbakat peetää nahkazõt ḱäguškõᴅ kalurid kannavad nahkseid kindaid; ḱäguškõja peettii ŕuuguu ajajõᴅ (nahk)kindaid kandsid ridvaajajad (jää-alusel kalapüügil). – Vt. ka t́aguška.

kähwad vt. kõva.

kähväl/ä J-Must., g. -ää = käperä.

kähä/rä: -r J-Tsv., g. -rää J kähar(ajuukseline) курчавый; kähär pää kähar pea.

kähärä-pää I kähärpää M käiherpää J-Must. subst. käharpea (käharpäine inimene) кудрявый (человек); I garaška õli kähärä-pää Gerassim oli käharpea.

kähärä/zä: -ᴢ M adv. käharas, lokkis в кудряшках; täll ovad aivoo üv̆vii ivussõᴅ kähäräᴢ tal on juuksed väga kenasti käharas.

kähärää J-Tsv. adv. käharasse, lokki (закручиваться) в кудряшки; perält sauna ivusõd om mentü kähärää pärast sauna on juuksed läinud käharasse.

käiherpää vt. kähärä-pää.

käkis/ellä: -ell J-Tsv., pr. -selen: -seen J, imperf. -selin J frekv. ← käkissää; lehmed oŋ käkiseltü jalkoika sitt kogoᴅ lehmad on jalgadega sitahunnikud laiaks sõtkunud.

käkis/sää: -sä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J (lömmi, laiaks, katki jne.) litsuda v. suruda v. sõtkuda расплющи/вать, -ть, сплющи/-вать, -ть, раздав/ливать, -ить, раст/аптывать, -оптать; issus šlääpii pääle, kõikkinaa käkissi istus kübara peale, litsus (selle) täiesti lömmi; tšeŋ käkissi kanaa muna kes kanamuna katki litsus?

käkisü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -ze J lämmatamine, lämmatus, kägistus удушение, задушение.

käḱker vt. kääkkerä.

käko vt. tšako.

käkäl/ä Li, g. -ää tuletukk головешка. – Vt. ka tuli-.

käkä/rä M -r J-Tsv., g. -rää M J -rä J junn, pabul (inimesel, hobusel) (комок) кал(а); конский помёт; J katsokk, lahzõll on kuile käkär hunnuᴢ vaata ometi, lapsel on vist junn mähkme(te)s; M opõzõõ käkärä hobuse pabul.

käkö vt. tšako.

kälme vt. kõlmõᴅ.

kämä/rä¹: -r J-Tsv., g. -rää J rutuline, kiire; elav поспешный, скорый; живой.

kämär/ä² Li, g. -ää õõtsik, õõtskamar (pehme, vajuv koht pinnases) трясина; kämäräᴅ on vajottõvõᴅ kõhaᴅ õõtsikud on vajuvad kohad.

kämärü/ᴢ J-Tsv., g. -ü: -see J = käperüᴢ.

käŋk/kü J-Tsv., g. -üü J känts(akas), känk, kamakas ломоть; глыба, ком; käŋkkü leipä tšäeᴢ käntsakas leiba käes. – Vt. ka koma¹, komakka, komka, komma, komu, kromka, käŋkü, känttsü, kääkkerä, kääkkä, kääkkü.

käŋkkü/üssä: -ss J-Tsv., pr. -üʙ J, imperf. -üzi: -üᴢ J pankuda, (kokku) paakuda комкаться, с-.

käŋ/kü: känkü J-Must., g. -güü (orig.: möykky, teli). – Vt. ka komka, käŋkkü.

käntsük/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J suure kaaluga; paks, turd увесистый, грузный; толстый, плотный.

känt/tsü J, g. -süü J 1. känts(akas), känk, kamakas ломоть; глыба, ком; nää mii käntsüü leipää tõmpõs tšättee näe, millise käntsaka leiba haaras kätte; 2. priske, pontsakas упитанный; kaa mi känttsü lahs vaat, missugune pontsakas laps. – Vt. ka komka, käŋkkü.

käperte/llä: -ll J-Tsv., pr. -len: -en J, imperf. -lin J frekv. ← käpertää; 1. käpertelka vähäize tšiirep tallõt sibage vähe kiiremini käia; 2. – Vt. ka kipertellä, klippsiä.

käpert/ää: -ä J-Tsv., pr. -ään: -en J, imperf. -iin: -in J 1. kiiresti käia, sibada семенить; peeneᴅ inimizet käpertetä tallõt väikese(kasvulise)d inimesed sibavad käia; 2. paterdada; komberdada, koperdada идти вразвалку, плестись; ковылять, ходить с трудом и ощупью; lahs jo käpertep tallõt laps paterdab juba käia; ämm on saanu vanassi, nää ku käpertep menne vana-

ema on jäänud vanaks, näe, kui komberdab minna. – Vt. ka kipertellä, klippsiä.

käpe/rä: -r J-Tsv., g. -rää J kärme, nobe проворный, прыткий; noor piik oŋ käper tüüt tetšemä noor tüdruk on kärme tööd tegema; käper meeᴢ kärme mees. – Vt. ka kähvälä, kärmä, kärnää².

käperü/ᴢ J-Tsv., g. -ü: -see J rutt, kiirus(ta-

mine) поспешность, спешка; johsi suurõõ käperüsekaa jooksis suure rutuga. – Vt. ka kämärüᴢ.

ḱäppäzillää Ku käpukil; käpukile на четвереньках; на четвереньки.

käpä/lä Kett. Len. P M Kõ Lu Li J -l J-Tsv. tšäpälä J, g. -lää M J -lä J käpp лапа, лапка; M katti sai lõŋkatšer̆rää käpälii i pun̆nautti kõiɢ niitiᴅ kass sai lõngakera käppade vahele ja ajas kõik lõngad sassi; Lu katii tšünned õllaa käpäliiᴢ kassi küüned on käppades(se tõmmatud); Li koir käpäliikaa kõikõl viittä määlip kattia koer väntsutab käppadega kassi igat moodi; Lu karu anti käpäläl karu lõi käpaga; J karu urnaʙ ja tšäpäliikaa ain tõmpaap, kroppaab maass tšiin karu möriseb ja aina tõmbab käppadega, krabab maast kinni; Lu sell on jalgad niku karu käpäläᴅ, varmad i lad́d́aᴅ sel on jalad nagu karu käpad, tugevad ja laiad; J kati, koira, karu käpäl kassi, koera, karu käpp; ■ M krav̆vuu käpäläᴅ vähi sõrad; Li J katii käpälä ~ M kat̆tii käpälä ~ Kõ jänessee käpälä kassikäpp (taim); J katii käpäläᴅ kassikäpad (taimed); J karuu käpäleᴅ sõnajalad. – Vt. ka ahtõri-, jänessee-, karu-, katii-.

käpälöi/ssä: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J kohmitseda, kohmerdada копаться, копошиться, мешкать; võõnoin inimin aiŋ käpälöiʙ aeglane inimene aina kohmitseb. – Vt. ka kopeloissa, kopeloittaa, kopisa.

käp/ätä: -ät J-Tsv. (J), pr. -pään J, imperf. -päzin: -pezin J näpata украсть, тащить, с-, у-; käppes tõizõlt kormunõss rahaᴅ näppas teisel(t) taskust rahad; ■ olkooz vaikkoᴢ käärme käesse, kättäni käppäjäizin rl. olgu (tal) kas või madu käes, (ikka) annaksin (talle) kätt.

käre P: käre kahtši on hoikka iĺi lühüᴅ vaevakask on peenike või lühike.

kärekahtši P vaevakask берёзовый стланик, карликовая берёза; suo kannaᴢ ühsinää kazvap kärekahtši soo serval kasvab üksikuna vaevakask.

kärekahtšizikko P vaevakasevõsa заросли берёзового стланика; kärekahtšizikko kazvap suo kannaᴢ vaevakasevõsa kasvab soo serval.

kärikst Kr pastor пастор. – Vt. ka kirtaat.

käri/nä: -n J-Tsv., g. -nää mürin, kärin, müra грохот, треск, шум; ühs kirin ja kärin (aina) üks kolin [?] ja mürin.

käri/sä: -ssä Lu Li Ra, pr. -zeʙ Lu Li Ra, imperf. -zi Li käriseda (hääle kohta), kähiseda; ragiseda (rinnus) хрипеть (о голосе), сипеть; трещать (в груди); Li mil ääli kärizeʙ mul hääl käriseb; Li nii paĺĺo mörni, što ääli nõisi kärizemmää karjus nii palju, et hääl hakkas kähisema; Ra rinnat kärissää mitälee millegipärast rinnus ragiseb (rinnad ragisevad). – Vt. ka kärätä.

kärk/ki Kett. K-Ahl. P M Lu ḱärḱḱi M, g. -ii P M Lu ḱärḱii M 1. käbi шишка; Lu kuuzõll i petäjäll on kärkki kuusel ja männil on käbi(d); Lu tikka lintu teep puhhõ aukoo, sinne paap kärkii i kärkissä süüp seemeneᴅ rähn teeb puusse augu, paneb sinna käbi ja sööb käbist seemne(i)d; P kuuzyõ kärkki ~ M kuuzõõ kärkki kuusekäbi; M pihguu kärkki ~ Lu petäjä kärkki männikäbi; Lu lepää kärkki lepakäbi; 2. urb серёжка (древесных растений); Lu koivuu kärkki kaseurb; Lu lepää kärkki lepaurb; 3. takjanupp репей; M šuppalehoo kärkiᴅ takjanupud. – Vt. ka kuuzõõ-, pihku-.

kärk/kü Li Ra J, g. -üü Li Ra J 1. käbi шишка; Li kuuzõll on kärkkü i petäjäll on kärkkü kuusel on käbi ja männil on käbi; Ra puu kärkkü puu käbi; Li Ra J kuuzõõ kärkkü kuusekäbi; Ra J petäjää kärkkü ~ J petäjä kärkkü männi-

käbi; 2. urb серёжка (древесных растений); Ra aavaa kärkkü haavaurb.

kärkküi/n J-Tsv., g. -zee: -ze J käbitaoline, käbijas шишковидный.

kärmi/ä Lu, g. -ä käre, kõva (pakase kohta) трескучий (о морозе); kärmiä pakkain käre pakane.

kär/mä ~ -m J-Tsv., g. -mää = käperä.

kärmäp/ässi: -essi J-Tsv. kärmemini, nobedamini проворнее, прытче; kattsoga, siäll rutõta veel kärmäpessi vaadake, seal rutatakse veel enam (veel kärmemini).

kärmässi J-Tsv. kärmesti, nobedasti проворно, прытко; kärmässi menemä kärmesti minema; tšen nii kärmässi rutaʙ kes nii kõvasti (kärmesti) ruttab?. – Vt. ka kärmää.

kärmä-tuuli J-Tsv. vinge, lõikav tuul резкий ветер.

kärmää: kärmä J-Tsv. = kärmässi; joos kärmä jookse kärmesti!

kärnakaᴢ vt. kärnäkaᴢ.

kärnen/essä: -ess J-Tsv., pr. -en J, imperf. -in J = kärnäüssä.

kärn-konno J-Tsv. = kärnäkonna; roojõz i tšippaiz niku kärn-konno must(uses) ja paisetes nagu kärnkonn.

kärn-nah/ka: -k J-Tsv. kärnas, korpas nahk паршивая, коростовая, шелудивая кожа.

kärn-puu J-Tsv. puujäss, vaevapuu карликовое дерево.

kär/nä Kett. P Lu Ku -ne ~ -n J-Tsv. tšärnä K-Ahl., g. -nää J kärn короста, болячка, струп; P lahzõll on pεäzä kärnä lapsel on kärn peas; Lu kärnä konna kärnkonn.

kärn/äin: -ein J-Tsv., g. -äizee: -eize J kärnas, kärnane паршивый, коростовый; siin talos kõig lahzõd oŋ kärneizeᴅ siin talus on kõik lapsed kärnas.

kärn/äkaᴢ Lu -akaᴢ P -ekõᴢ J, g. -äkkaa: -ekkaa J 1. kärnane, korbatanud паршивый, коростовый, шелудивый, покрытый струпьями; J täll on ni kärnekkaaᴅ, inokkaat tšäeᴅ tal on nii kärnased, vastikud käed; 2. körniline, krobeline неровный, шершавый; Lu kärnäkonna, se on kärnäkaᴢ kärnkonn, see on körniline; P kärnakkaat tšiveᴅ krobelised kivid. – Vt. ka kromelikko, krompõlikko, krömelikko.

kärnäkonna Lu Ra kärnkonn жаба; Lu tämä kärnäkonna on suuri ja niku mussa, ebõõ tasõna see kärnkonn on suur ja nagu must, ei ole sile(da) nahaga. – Vt. ka kärn-konno.

kärn/äzä: -äᴢ Ku -eᴢ J-Tsv. kärnas, korpas в коросте (наречие в форме ин-а от kärnä); J pojukkõizõll tšäed oŋ kärneᴢ poisikesel on käed kärnas; Ku kärnäz munaᴅ kärnas kartulid.

kärnää¹ J-Tsv. kärna, korpa (наречие в форме илл-а от kärnä); tšäed on mentü kärnää käed on läinud kärna.

kärnä/ä² J-Tsv., g. -ä = käperä; õõ kärnää, jot ühs, kahs de valmiᴢ ole kärme, et üks, kaks ja valmis!

kärnäü/ssä: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J (mustusest) korbatada, kärna minna покры/-ваться, -ться струпьями или коростой, паршиветь; ku et hari päätez ni vot i kärnäüʙ kui (sa) oma pead ei hari, siis, näe, lähebki kärna. – Vt. ka kärnenessä.

kärreeᴅ Li pl. = kärri; kärreed on ühee veerookaa käru on ühe rattaga.

kärr/i J-Tsv., hrl. pl. -iᴅ J käru ручная тележка, тачка; viska kotti kärriilee viska kott kärule; kärriika veejjä alkoa alussõõ käruga veetakse (viiakse) küttepuid (purje)laeva.

kärr/ä Lu, hrl. pl. -äᴅ = kärri; kärräd on puizõt tehtü, rautveero on alla käru on tehtud puust, raudratas on all.

kärr/ätä Lu -etä Li -et J-Tsv., pr. -ään Lu J, imperf. -äzin Lu -ezin J kärutada, käruga vedada возить на ручной тележке, на тачке; J tõiss päivä jo kärretä alkoa alussõõ juba teist päeva kärutatakse küttepuid (purje)laeva; J tatškoikaa kärretää alkoa käru(de)ga kärutatakse küttepuid.

kärs/sä Lu I, g. -ää Lu I kärss рыло, пятачок (свиньи); Lu sigal on kärssä, sika roitap kärsääkaa maata seal on kärss, siga tõngub kärsaga maad.

kär/sä Lu Li Ra J-Must. -s Lu J-Tsv., g. -zää Lu Li Ra J 1. kärss рыло, пятачок (свиньи); Li Ra sigall on kärsä seal on kärss; Lu kärzääkaa sika roitab maata kärsaga tõngub siga maad; Lu katso, elä võta pitšää kärzäkaa, võta lühüü kärzäkaa vaata, ära võta pika kärsaga (põrsast), võta lühikese kärsaga; J sill nenä puhaz niku sigaa kärs sul (on) nina puhas nagu sea kärss; Lu sigaa kärsä sea kärss; 2. tila, toru носик, носок (сосуда), рыльце (деревянного) подойника; Li enne lühzikko toož õli puinõ. siz õli pitšä kärzäkaa. a ved́ nüt on nät rautõlüh-zikoᴅ, ni mitä nüt on kärzäᴅ, a siz õltii pitšäᴅ ennemalt oli lüpsik ka puust. Siis oli (see) pika tilaga. Aga nüüd, näe, on ju plekist lüpsikud, mis tilad (neil) nüüd on, aga siis olid (puulüpsikutel) pikad (tilad); Li piip-paall õli kärsä tilapotil (kätepesunõul) oli tila; Li kärsä on, kussa rukamõinikass vesi virtaaʙ tila on (see), kust kätepesunõust vesi (välja) voolab; J rüüppää rõõska lühzikoo kärzess rüüpa rõõska (piima) lüpsiku tilast; J tšainikaa kärs teekannu tila. – Vt. ka lüpsikõõ-.

kärs/äin: -ein J-Tsv., g. -äizee: -eizee J kärsaga, kärsaline с рылом, с пятачком.

kärz/äkaᴢ: -ekõᴢ J-Tsv., g. -äkkaa: -ekkaa J kärsataoline похожий на рыло; kärzekõᴢ nenä kärsataoline nina.

kärt/tü Ra J-Tsv., g. -üü Ra J kõrvetamine паление; J ahjoss tuõp kärtüü haisu ahjust tuleb kõrbehais(u); J karu peltšääp kärtüü haisua karu kardab kärsahaisu.

kärt/tüä Lu J-Tsv. (M Li), pr. -üʙ Lu J, imperf. -tü Lu kõrbeda подгор/ать, -еть; Lu ku paad ähükkää, sis kärtüʙ kui paned käredasse (= liiga tulisesse ahju), siis kõrbeb (ära); M mikäleeb on kärttünnü miski on kõrbenud; Lu musaa kitsii piimä maistaup kärttüneelt musta kitse piim maitseb kõrbenult.

kärt/tüssä: -tüss J-Tsv., pr. -üʙ, imperf. -tü = kärttüä; ivusõt kärttüssä tulõss juuksed kõrbevad tules(t).

kärtüt/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. ← kärtüttää.

kärtüt/tää Kett. M Lu Ra (Li) -tä J-Tsv., pr. -än M Lu Ra -en J, imperf. -in Lu Ra J kõrvetada, kärsatada опали/вать, -ть; Lu ku sika on tapõttu, siis karvaa ajõtaa pois tulõõkaa, siis se on kärtüttemin kui siga on tapetud, siis karva võetakse (aetakse ära) tulega, siis see on kõrvetamine; Lu kana piäp kärtüttää (kitkutud) kana tuleb kõrvetada.

kärä Li: tämä on niku kärä mikkeli, ääli aina kärizeʙ ta on nagu kähiseja, hääl aina käriseb.

kärähtä/ässä: -ss J-Tsv., pr. -än ~ -n J, imperf. -äzin: -zin J käratada, karjuda прикрикнуть; kärähtäz minu pääle käratas minu peale.

kärä/tä M, pr. -äʙ: kär̆rääʙ M, imperf. -zi käri-

seda (hääle kohta) хрипеть (о голосе); näd jo ääli kär̆rääʙ, järkiä kuulub etti on vana ääli näe, juba hääl käriseb, kohe on kuulda, et on vana hääl. – Vt. ka kärisä.

käskiä vt. tšähsiä.

kät́śüᴅ vt. tšätšüᴅ.

kääkker/ä J-Must. käḱker J-Tsv., g. -ää: käḱkerää J kamakas, tomp, latakas; mulla-

kamakas ком; ком земли. – Vt. ka sitta-. – Vt. ka komka, käŋkkü.

kääk/kä: -k J-Tsv., g. -ää J = kääkkü.

kääk/kü J-Tsv., g. -üü J kamakas, rahn, pank, matakas глыба; varm lahs niku kääkkü priske laps nagu matakas. – Vt. ka komka, käŋkkü.

käärit/tü Lu, g. -üü subst. rullklimp катаная клёцка; tšääritää, niku rulluᴅ, neᴅ kutsutaa kääritüᴅ (tainast) vaalitakse, (tehakse) nagu rullid, neid kutsutakse rullklimpideks.

käär/tää (Ku), pr. -än, imperf. -zin kõrvale keerata поворачивать, повернуть, свернуть (в сторону); näki konnaa siitt havvass ja noisɪ käärtämä servää, eᴅ ep puuttua sihee hautaa, kuza konn on (muinasjutust:) (hobune) nägi konna selles augus ja hakkas (koormaga teelt) kõrvale keerama, et mitte sattuda sellesse auku, kus konn on; käärsɪ servää keeras kõrvale.

kö- vt. ka tšö-.

köhi-köü/hä: -h J-Tsv. verivaene гол как сокол, бедный-пребедный.

köhusi vt. tšöüsi.

kök/kiä J-Tsv., pr. -in J, imperf. -kizin J tilpneda, tolgendada торчать (о неуместном присутствии); mitä siä kökit tõizõõ nenänn all mis sa tilpned teise nina all!

kököšk/a Li, g. -aa (heina)köks (väike heinahunnik, tehakse esimesel niidupäeval) небольшая копна сена (собираемая в первый день сенокоса).

kölm vt. kõlmõᴅ.

kölmas vt. kõlmaiᴢ.

kölmkümment vt. kõmtšümmettä.

kölmteischkümm vt. kõlmtõ·ššõmõtta.

köŋkkelik/aᴢ Li, g. -kaa Li = köŋkkelikko; Li köŋkkelikkaaᴅ maamunaᴅ kasvostii (tänavu) kasvasid kühmulised kartulid; nämä tultii köŋkkelikkaaᴅ, nämä eväd mentü läpi niisiije need (= takused lõngad) tulid tombulised, nad ei läinud niitest läbi.

köŋkkelik/ko M Li, g. -oo konarlik, ebatasane; künklik, kühmuline; ebaühtlane, tombuline (lõnga kohta) неровный; бугристый; узловатый (о пряже, нитке); M köŋkkelikko jää konarlik jää; Li nii on köŋkkelikko tee, što kompassuziᴅ on nii konarlik tee, et (sa) komistasid; M köŋkkelikko maa künklik maa; Li tappurõssa tuli see köŋkkelikko lõŋkõ, tuli tuppulikko takust tuli (see) ebaühtlane lõng, tuli tombuline. – Vt. ka krompõlikko.

köŋ/kö Lu, g. -göö Lu (oksa)mügerik, kühm бугор, выпуклость; ku vähä õõt karsinuᴅ, siz eb mee mukkaa, jäävät köŋgöᴅ, ku paad alkoja riittaa, sis köŋgöt haittõvõᴅ kui oled (puid) vähe laasinud, siis ei sobi (riidas) kokku, jäävad (oksa)mügerikud, kui paned halge riita, siis (oksa)mügerikud takistavad.

köpöl/ä J, g. -ää hurtsik лачуга; jutõltii med́d́e taloa köühässi köpölässi rl. nimetati meie talu vaeseks hurtsikuks.

körgi vt. kõrkõa.

körva vt. kõrva.

kööhä vt. köühä.

kööhässiɢ, kööhässige vt. köühässi.

köökist/ää J, pr. -ään J, imperf. -iin läkastada закашл/иваться, -яться; inemizel meni mikäle kurkku i sis köökistääʙ inimesel läks midagi kurku ja siis läkastab.

köök/ki K M Lu J, g. -ii K Lu J = kuhni; Lu laivaz on köökki laevas on kambüüs.

köü/hä L P M Kõ Lu Ra J I (Ja-Len.) -χ́ ä M -he ~ -h́ J-Tsv. kööhä I (K) keühä Kett. M-Set. ~ ḱeüh́ä Kett. ḱeüχä M-Set. tšöühä K-Ahl. (J-Must.) tšeühä P, g. -hää P Lu J -hä J 1. vaene бедный, скудный; M nii on kõvii köühä niku krotti maaᴢ kk. ta on nii (väga) vaene nagu mutt mullas; M köühässä koossa võta nainõ, a rikkaassa õsa opõnõ vs. vaesest majast (= talust) võta naine, aga rikkast osta hobune; M köühä inehmin vaene inimene; J köühess suguss vaesest soost; Lu meil on köühäd menoᴅ meil on vaene elamine; Lu õli köühä köühä talo oli väga vaene (vaesemast vaene) talu; J marffa jäi köühässi Marfa jäi vaeseks; L isä liep köühä isa jääb vaeseks; 2. kehv, vilets скудный, плохой; M med́d́ee maad on köühäd maaᴅ, liivakod i tšivikoᴅ meie maad on kehvad maad, liivakud ja kivikud; Lu ku tšako tühjäz mettsäs kukuʙ, sis tääp köühää vootta kui kägu kukub (vara) tühjas (= veel raagus) metsas, siis ennustab kehva aastat. – Vt. ka köhi-. – Vt. ka kehno.

köühärotta Lu fig. vaene inimene, näljarott бедняк; siä õõᴅ köühärotta sa oled nälja- rott.

köüh/ässi P Lu -ess Li keühäs/si M -s K köö-hässi/ɢ ~ -ge I vaeselt бедно, скудно; P näväd elivät kõvass köühässi nad elasid väga vaeselt.

köühü/üᴢ M -ᴢ M Lu Li J keühü/üᴢ Kett. M-Set. -ᴢ M J-Tsv. tšöühüs K-Ahl., g. -ü M Li J -see ~ -se [sic!] J-Tsv. vaesus бедность, скудность; J enne õli tšüläzä paĺĺo köühüttä ennemalt oli külas (= maal) palju vaesust; J mokomaa köühüss [sic!] veel eb õllu, ku kazell voott sellist vaesust ei ole veel olnud, kui sellel aastal; J köühüü peräss ep pääznü õppõõmaa vaesuse pärast ei pääsenud (kooli) õppima; M köühüs toop sõittõluu tal̆loosõõ vs. vaesus toob tüli majja (tallu); Lu nüttä paa χot ampaaᴅ naglaa, nii tuli köühüᴢ kk. nüüd pane kas või hambad varna, niisugune vaesus tuli; Lu näil ku on köü-hüᴢ: näil eb õõ, mineekaa suut avata küll neil on vaesus: neil ei ole, mida süüa; Li nämäd eletää suurõza köühüüzä nad elavad suures vaesuses.

kü- vt. ka tšü-.

küat Kr = küetta.

kübar vt. tšüpärä.

küblee ~ küllee M vist; võib-olla, ehk кажется; может быть; küblee uppooʙ, etti nii kõv̆vii räägaʙ vist upub, et nii kõvasti karjub; maańa, siε küblee hullussi meniᴅ Manja, sa oled vist hulluks läinud; siä küllee läziᴅ sa oled ehk haige? –Vt. ka kuileeʙ.

küetta Kr talumaja крестьянский дом. – Vt. ka küat.

kügge vt. kõikki.

kühse vt. tšüüsi.

kükertä/ässä: -ss J-Tsv., pr. -än J, imperf. -äzin: -zin J = küküttäässä; kükertäzim vihmõss opõizõõ vatsan nala kükitasin vihma eest hobuse kõhu alla.

kükituᴢ vt. kükütuᴢ.

kük/kü J-Tsv., g. -üü J 1. kükkasend, kükitamine сидение на корточках; 2. kükktants пляска вприсядку; paamm kõik tütöt kükküä tanttsima paneme kõik tüdrukud kükktantsu tantsima. – Vt. ka kükütuᴢ.

kükküllää J-Tsv. kükakil на корточках; kükküllää on raŋkk seiss kükakil on raske olla. – Vt. ka kükküzillää, küküllää.

kükkülä-mükkülä ~ kükkül-mükkülä Li = kukõrpallo; lazõmm kükkülä-mükkülää laseme kukerpalli.

kükkürä (Lu): üli kükkürää kukerpalli. – Vt. ka kukõrpallo.

kükküzillää Lu = kükküllää; õli kükküzillää oli kükakil.

kükähtä/ässä: -ss J-Tsv., pr. -än J, imperf. -äzin: -zin J mom. (korraks maha) kükitada, (korraks) kükakile laskuda присесть на корточки. – Vt. ka küküttäässä.

küküll/ää M -ä Ra kükakil; kükakile на корточках; на корточки; Ra pikkarain tüttö õli küküllä i pelaz õma lelloikaa väike tüdruk oli kükakil ja mängis oma kannidega; M mitä isut küküllää mis sa istud kükakil?; M täm nõis küküllää ta laskus kükakile. – Vt. ka kükküllää, kükküzillää.

küküt/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. (maas) kükitada сидеть на корточках; mitä siä kükütteeᴅ mis sa kükitad?

küküttä/ässä: -ss Li J-Tsv., pr. -än J, imperf. -äzin: -zin J kükakile laskuda, (maha) kükitada присе/дать, -сть на корточки; J küküttää pehgoo taga, de lazz kaatsõd maalõõ kükita põõsa taha ja lase püksid maha. – Vt. ka kükertäässä, kükähtäässä.

kükütu/ᴢ: -s J-Tsv. kükituᴢ [< e?] (J-Tsv.), g. -hsõõ: kükitusõõ J kükitus присед(ание). – Vt. ka kükkü.

kül/l L P M Lu Li J kül K J tšül/lä J-Must. -l P 1. küll уж; Lu ettsimizee küll ettsizin, a el levvä otsisin küll hoolega, aga ei leia; J küll miä mahzõn küll ma maksan; J luppa va küütti-mehele tšaaju rahat, kül siiz ajaʙ luba aga küüdimehele jootraha, küll (ta) siis sõidab; P ko lieb vajaa ni küll tämä tulõʙ kui läheb vaja, küll ta siis tuleb; Lu küll on kõva tauti küll on raske tõbi; 2. küllap, ilmselt наверно, небось; P küll siε nüt tahot süvvä küllap sa tahad nüüd süüa; J kül se tševäell taaz leeb upotuᴢ küllap kevadel tuleb jälle uputus; 3. küllalt, küll довольно, достаточно; J jõka päiväle saap küll omassa töössä igale päevale saab küllalt omast tööst; J mill on aika küll mul on aega küll. – Vt. ka küllält.

külled vt. tšülä.

küllee vt. küblee.

küllelt vt. küllält.

küllis/süssä: -süss J-Tsv., pr. -ün J, imperf. -süzin J = küllissüä.

küllis/süä J-Tsv., pr. -ün J, imperf. -süzin J rahulduda довольствоваться, удовлетвор/яться, -иться.

kül/lä: -l J-Tsv., g. -lää adj. 1. rahul(olev) довольный; J küllen õlõma rahul olema; J õõ seneka küll, mitä sill on ole sellega rahul, mis sul on; 2. söönud, täie kõhuga, küllane сытый; J küll sika söönud siga; J õõn küll mul on kõht täis. – Vt. ka küllälin, küllän.

külläi/n Lu Li J-Tsv., g. -zee J 1. söönud, täie kõhuga, küllane сытый; Li suuri pala suu revitäp, peeni külläizen piäʙ vs. suur tükk ajab suu lõhki, väike peab küllasena; 2. nuumatud откормленный; Lu külläin sika, süütettü külläizessi sika nuumatud siga, nuumseaks söödetud; 3. rahul(olev) довольный; J jo on rikaᴢ, .. veel ebõõ külläin on juba rikas, (aga) .. veel ei ole rahul; Li kõikkaa sill on ohto, nüt siä õõd nii külläin, što sillõ mittäid ep piä kõike on sul küllalt, nüüd oled sa nii rahul, et sulle pole midagi (enam) vaja. – Vt. ka küllä, küllän.

küll/älin: -elin J-Tsv., pr. -älizee: -elizee rahul-

(olev) довольный; said õma dooĺa, de õõ küllelin said oma osa ja ole rahul. – Vt. ka küllä.

küll/ält ~ -elt [< e?] J-Tsv. küllalt достаточно, довольно; õsatt ko veel maat? – ohto, meill on niitši küllält kas ostate veel maad? – Aitab, meil on niigi küllalt. – Vt. ka küll.

küllä/n Ra, g. -zee Ra söönud, täie kõhuga, küllane сытый; suur pala suu revitäʙ, a peen külläzenne piεʙ vs. suur tükk ajab suu lõhki, aga väike peab küllasena. – Vt. ka küllä, külläin.

külläüt/tää (Lu), pr. -än Lu, imperf. -in tüüdata надое/дать; -сть; elä külläütä tõissa omila sõnila ja omala jutuukaa ära tüüta teist oma sõnadega ja oma jutuga; milla külläütti se muuzika mind tüütas see muusika.

külläüt/tüä Lu, pr. -ün, imperf. -tüzin küllastuda, (ära) tüdineda насы/щаться, -титься, при/-едаться, -есться; mill on se issumin külläüttünüᴅ kurkkuussaa mul on sellest istumisest kõrini.

küllü/üᴢ: -ᴢ J-Tsv., g. -ü küllus достаток; rikkall, kuhõ ni katsoᴅ, jõka poolla küllüᴢ rikkal, kuhu (sa) ka ei vaataks, (on) igal pool küllus.

külm ~ ḱülme vt. tšülmä.

külv/ä M, g. -ää tugikepp, tugi колышек, подпорка (для подвязывания растений); panidorat kazvaaz jo suurõpassi, siz neilee paamma keppizet külväᴅ (kui) tomatid kasvavad juba suuremaks, siis paneme neile kepptoed. – Vt. ka pülvä.

kümmeh vt. tšümmee.

kümment: Kr kam kümment kolmkümmend. – Vt. ka kõlmõᴅ.

kümmi vt. tšümmee.

künell Kr küünal свеча. – Vt. ka tšüntteli, tšünttilä, tšüünteliä.

künnet́śü Ku küntud põld пашня.

ḱünnäppä Ku künnapuu вяз, ильм. – Vt. ka tšünnä-puu.

künsi vt. tšüüsi.

künttilpäivä K küünlapäev сретенье (праздник).

küpper vt. tšüpärä.

küpärüᴅ vt. tšüpperüᴅ.

küt́śüᴅ vt. tšütšöᴅ.

küttäj/ä [< e?], g. -ää Lu kütja истопник, кочегар. – Vt. ka katšegara.

küuh vt. kuu.

küürüsü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J (orig.: сгибание).

küürüzillää Lu kõveras, kookus, kühmus скрючившись, скорчившись; makkaap küürüzillää magab kõveras; vaikk on tšülmä, küürüzillää isuʙ ehk on külm, (et) istub kühmus.

küüssin vt. tšüüsi.

küüt/ti¹ J, g. -ii J küüt, vedu извоз; mehed menivät küüttii mehed läksid küüti; küüttii lähettemä küüti saatma.

küüt/ti² M J, g. -ii J = küüttöseltšä.

küütti-meeᴢ J küüdimees возница, извозчик; luppa va küütti-mehele tšaaju rahat, kül siiz ajaʙ luba aga küüdimehele jootraha, küll (ta) siis sõidab.

küütti-raha J küüdiraha деньги за подводу, прогонные; piti mahsaa kõm rubĺaa küütti- rahaa pidi maksma kolm rubla küüdiraha.

küüttöseltšä Lu küütselg lehm (lehm valge triibuga seljal) корова-полосатка (корова с полоской вдоль спины). – Vt. ka küütti², tšüüttö.

la K R L P M Lu J I laa L P M Kõ Po Lu J I Ku laaɢ I las J-Must. las пусть, пускай; Lu la tõin tšiitäʙ, se on tšiitoᴢ las teine kiidab, (ainult) see on kiitus; P la miε menen vaattamaa las ma lähen vaatama; J veekaa seldi-botšk tšulanaa, la haizõp siäll viige heeringatünn sahvrisse, las haiseb seal; P la süöʙ söögu (las sööb); M laa kui teil on üvä el̆lää, a milla tahtauʙ kot̆too olgu teie juures kui(tahes) hea elada, aga mina tahan (siiski) koju; I laag emmäg õlõɢ ärgu me olgu; K la ka miä naisiun las ma õige võtan naise; J juttõõn las vaa (Must. 186) ütlen: olgu pealegi. – Vt. ka laka.

laad/ana K L Lu J -ona (J-Must.), g. -anaa K viiruk ладан; Lu laadana õli tšerikkoᴢ, vennee tšerikkoza viiruk oli kirikus, vene (= õigeusu) kirikus; K pokoinikka laadanaakaa kuurittaassa surnu juures suitsutatakse viirukit (surnut suitsutatakse viirukiga); J pappi kad́iloitab ümpär laadanaa savvuukaa preester suitsutab ümberringi viirukisuitsuga; J laadanaa lassaa suitsutatakse viirukit. – Vt. ka laadoni.

laa/dia P M Lu J (K R-Reg. Kõ Ra) -diaɢ (I) -tia J (K-Al. R-Lön. L P M Kõ Po Lu Ku) -tiaɢ (I), pr. -din K P Po Lu Ra J, imperf. -tizin M Lu J Ku -dizin K R M Kõ J 1. teha, valmistada делать, с-, готовить, изготов/лять, -ить; Po laadittii pihtojee päälee valkõat paletiᴅ, kauniilõõ tšiutolõõ tehti õlgadele valged õlakud, punasele särgile; Lu uutta võrkkoa laadittii, pantii pullod i tšiveᴅ tehti uut võrku, pandi (külge) pullud ja kivid; Lu laadittii höütütüz niku starikka tehti hernehirmutis nagu vanamees (= vanamehe kujuline); M laadittii varoga vatruškoita tehti kohupiimakorpe; J tšähsi laatia lahjoja rl. käskis valmistada pulmakinke; 2. panna, asetada укла/дывать, -сть, уложить, сновать (основу); J laadi kõig vešad üvässi paikõlõõ pane kõik asjad ilusti kohale; K naiz-laŋko võtab lahjaᴅ, laadib kaššaliisõõ (Al. 21) naislang võtab pulmakingitused, paneb kasetohust kotti; K laadittii pahnoppäi šuuba ülee pandi kasukas pahupidi selga; M a sis ku jo tukataᴢ, ümperikkoa kõiɢ laadiaᴢ mättääᴅ, siz juõllaᴢ: tšääppä on valmiᴢ aga siis, kui (haud) aetakse juba kinni, ümberringi pannakse kõik mättad, siis öeldakse: kääbas on valmis; Lu loomipuult kaŋgaz letittii i laadittii kaŋgaspuil käärpuu-(de)lt palmitseti kangas (= lõim palmikuks) ja pandi kangaspuudele; M vihgod laatizimma kuhilailõõ vihud panime hakkidesse; Kõ korjattii kõik ühtee, laadittii kõik söökiᴅ lavvalõ korjati kõik kokku, pandi kõik söögid lauale; 3. seada, korraldada; korda seada, valmis panna; katta lauda ула/живать, -дить, нала/живать, -дить; устраивать, устроить, заготов/лять, -ить, приготов/лять, -ить, накры/вать, -ть (на) стол; Ra uulõt jo mennää koveraa, uulii laadiʙ, nõizõb itkõmaa huuled lähevad juba kõverasse, seab huuli, hakkab nutma; Lu miä laadin elämää näijjed üvässi ma sean nad hästi elama; J ku bõlõ ilmalla izüttä, tšen nõizõb laχsiilõõ teetä näüttämää, .. tšen nõizõb laχsii laatimaa rl. (itkust:) kui pole (enam) ilmas (= elus) isakest, kes hakkab (siis) lastele teed näitama, .. kes hakkab lapsi kasvatama (korraldama); K kunniz siäl laatias nuorikkõata venttsaasõõ (Al. 31) kuni seal seatakse pruuti laulatusele (minekuks); I kõittš näitä laadiᴅ kui piäp kattaittaaɢ paned nad (=pesud) kõik valmis, kuidas tuleb vaalida; I opõnõ laadittuɢ hobune (on sõiduks) valmis pandud (= rakendatud); Po nùorikoo emä laadib lavvaa pruudi ema katab laua; L lavvat kõikk laadittu, pitšät pulmaa lavvaᴅ lauad on kõik kaetud, pikad pulmalauad; J laaditaa pominlauta kaetakse peielaud; 4. valmistuda, end (midagi tegema) asutada v. seada; hakata соб/ираться, -раться, подготов/ляться, -иться, приготов/ляться, -иться; снаря/-жаться, -диться; M no sis siäl üvällä sovulla kõõᴢ laadittii pulmõita pitämää no kui siis seal valmistuti heas läbisaamises pulmi pidama; Kõ laadimma menemaa asutame end minema; Lu laadizimm jo makkaamaa asutasime end juba magama (heitma); M laadiʙ itkõmaa hakkab nutma; Ku laatizin korjaamaa marjoi hakkasin marju korjama; 5. läbi saada, (omavahel) sobida; sobida, sobiv olla справ/ляться, -иться, ладить, по-; быть приемлемым; M d́äd́ä pet́ä õli mokoma sarvikko, ep tšen̆neitkaa laadinnu onu Petja oli niisugune kangekaelne inimene, kellegagi ei saanud läbi; P võib laadia millõõ niiku lahsi võib sobida mulle nagu (oma) laps; 6. rääkida, jutustada, pajatada рассказ/ывать, -ать; J laadib õmass eloss, niku kaaska pajatõʙ pajatab oma elust, nagu muinasjuttu jutustab; Kõ sitä ain entizet starikad meil laadizivaᴅ seda pajatasid meile aina vanad (endisaegsed) taadid; J nät see ku laadi juttua vaat, küll see pajatas juttu! – Vt. ka laaditõlla, laadiussaa, laadiuta, laahia, laatiita.

laadittaa (K-Ahl. R-Reg.) laad́it/ta J-Tsv., pr. laaditan K -õn J, imperf. -in J (hoolega) teha, valmistada; seada, korraldada изготов/лять, -ить, мастерить, с-; нала/живать, -дить, сла/-живать, -дить; J laad́it rattailõ issu-laut sea vankrile istelaud.

laadit/õlla (K-Ahl.) laad́itõll J-Tsv., pr. -tõlõn: -telen K laad́ittõõn J, imperf. -tõlin: laad́ittõlin J frekv. (hoolega) teha, valmistada; seada, korraldada; katta lauda изготовлять, мастерить; налаживать, слаживать; накрывать (на) стол; K enne lautaa laaditteleb (Ahl. 93) ema katab lauda. – Vt. ka laadia, laahia.

laadiu/ssa Lu (Li Ra) laad́ussa Lu -ss J-Tsv. -ssaɢ I, pr. -n Lu Li Ra J laad́un Lu, imperf. -zin Lu J 1. valmistuda (ka impers.), end (midagi tegema) asutada v. seada; hakata соб/ираться, -раться, подготов/ляться, -иться, приготов/ляться, -иться, снаря/жаться, -диться; Lu näväd õltii riijoᴢ, nüd laadiustii sopimaa nad olid riius, nüüd valmistusid leppima; I noorikkõ laadiuʙ mehelee pruut valmistub mehele (minema); Lu perennain pühän laadiuʙ tšerikkoo perenaine asutab end pühapäeval kirikusse (minema); Lu mehed jo laadiustii matkaa mehed seadsid end juba teele; Lu alki laad́ussa vihmall hakkas vihmale seadma; Lu laadiun sinuukaa üvässi elämä hakkan sinuga hästi elama; Li laadiub märehtimää (lehm) hakkab mäletsema; 2. rõivastuda, riietuda оде/ваться, -ться, наря/живаться, -диться; J laadiuska de lähemme tšüläsee rõivastuge ja lähme külasse; Lu müü laadiuzimma tämäkaa üvvää sõppaa me panime temaga head rõivad selga; 3. sobida, läbi saada; sobida, sobiv olla справ/ляться, -иться, ладить, по-; быть приемлемым; Ra üvä inemin, kõikiikaa laadiuʙ, ebõõ vassoin hea inimene, kõigiga saab läbi, ei ole vastalise loomuga (vastaline); Li siä et tšenniikaa laadiu sa ei saa kellegagi läbi; Lu müü sinuukaa laadiumm üvvii me sobime sinuga hästi; Ra tšellee laadius tšuudittaminõ, se meni kellele sobis mardisandiks käimine, see läks. – Vt. ka laadia, laatiita.

laadiu/ta K-Al. (M Po J) laatiuta (Kõ Lu), pr. -n K M J laatiun Kõ, imperf. -zin J laatiuzin J 1. valmistuda, end (midagi tegema) asutada v. seada; hakata; соб/ираться, -раться, подготов/ляться, -иться, приготов/ляться, -иться, снаря/жаться, -диться; K a nuorikkõ sill aikaa laadiub venttsaasõõ (Al. 30) aga pruut valmistub sel ajal laulatusele minekuks; Lu siz butkõz laatiutaa makkaamaa siis onnis asutati end magama heitma; Po nõistii laadiuma vezilee (pulmakomme:)valmistuti (minema) vett tooma; Kõ nen̆nää pühtšiä ep tunnõ, a naisii laatiuʙ nina pühkida ei oska, aga valmistub naist võtma; 2. rõivastuda, riietuda; (riideid) selga panna оде/ваться, -ться, наря/живаться, -диться; J sõvat povarnoz laadiuttii riided pandi sauna eesruumis selga. – Vt. ka laadia, laatiita.

laadona vt. laadana.

laadon/i Ra, g. -ii Ra = laadana; lastii laadonii-kaa suitsutati viirukiga.

laadullinõ (R-Eur. R-Lön. R-Reg.): pantu on lavvat laadulliset, laadulliset lavva jalgat (Eur. 43) rl. on pandud lauad l-d, l-d lauajalad.

laad́ussa vt. laadiussa.

laadva vt. ladva.

laaeŋki vt. laajõŋki.

laa/fka K-Ahl. P M Kõ Lu Li I (Al. J) -fkõ J-Tsv. lafka Lu I (Al. K-Ahl. Ja-Len.), g. -vgaa Al. P M Lu -fkaa Lu J lavgaa Al. K-Ahl. I lafkaa Lu-Must. pood, kauplus лавка, магазин; M laavgass taas siittsaa õsõttii poest osteti taas sitsi; I laafkaa meemmäɢ läheme poodi; M tämä teep töötä laavgaᴢ ta töötab poes; Lu ajõi lafkaa tüvene õposõ (Must. 158) ajas hobuse poe juurde; J laafkaa tavar poekaup. – Vt. ka liha-.

laafk/o M, g. -oo ~ laavgoo = laafka; laafkod on tšiin poed on kinni.

laaɢ vt. la.

laagottaa vt. lagottaa¹.

laahi/a Ra, pr. -n Ra, imperf. -zin Ra katta lauda накры/вать, -ть (на) стол; perennaizõd laahittii lauta perenaised katsid laua. – Vt. ka laadia, laaditõlla.

laahiŋki vt. laajõŋki.

laaja vt. kõikõl-.

laajaa Lu: poika õli vähäizee vohmaa laajaa poiss oli natuke rumalavõitu; sõpa on uutta laajaa rõivas on nagu uus; Lu isä on vähäizee napsua laajaa isa on veidi napsitaja; juumaria laajaa nagu joodik.

laajanõ (Lu): koiral kahõtõ·štšümmenee laajass võijõtt on tämää tšeeleᴢ koeral, kahteteistkümmend liiki (ravivat) võiet on tema keeles. – Vt. ka kõikõl-.

laajeŋgi vt. laajõŋki.

laajeŋgoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J laadida заря/жать, -дить; laajeŋgoit püssü de lähemme jahtii lae püss ja lähme jahile.

laajin vt. kõikõl-, ühte-.

laaj/u (M), g. -uu liik, sort вид, род, сорт; üläpooli on ühtä laajua, a pahnuppooli on tõissa laajua (sorttua) pealmine pool on üht liiki, aga pahupool on teist liiki (= teisest materjalist).

laajuin vt. ühte-.

laajun vt. kõikõl-, kõpikõikõl-.

laajõn vt. kahtõ-.

laa/jõŋki Lu lajõŋki L -jeŋgi J-Tsv. -eŋki Ra -hiŋki M (Kett.), g. -jõŋgii: -jeŋgii J laeng заряд; J suurõss laajeŋgiss püsü raut meni lõhtši suurest laengust läks püssiraud lõhki; L soldatti pani püsüü lajõŋkii puugovitsaakaa soldat laadis püssi nööbiga; M täm ampu jänessee ühessä laahiŋgissa ta laskis jänese ühe laenguga; Ra meni üli tšäe se laaeŋki see laeng jooksis tühja; J püssü on laajeŋgiᴢ püss on laetud; ■ J ukoo laajeŋgi tappõ inimizee välgulöök tappis inimese.

laak vt. laka.

laa/ka Kett. M (K-Al. R-Lön.), g. -gaa taltsas, (hästi)kasvatatud смирный; K ai mid (on) laagad med́d́ee laŋgot. eväd hukkaalõ üvüttä, pillaõlõ piiragoita (Al. 53) rl. oh mis taltsad on meie langud. Ei (nad) raiska varandust, (ei nad) pilla pirukaid.

laakaa vt. laka.

laak/ata: -õt J-Tsv., pr. -kaan J, imperf. -kazin: -kõzin J lakkida покры/вать, -ть лаком.

laak/ka Lu -k J-Tsv., g. -aa J lakk лак.

laak/kua (Lu-Must. J-Must.), pr. -uʙ Lu J, imperf. -kuzi hõljuda, heljuda пари́ть, реять, покачиваться; Lu lõikub, laakub maal eb lankõa. savvu (Must. 159) mõist. hõljub, heljub, maha ei lange? – Suits.

laa/ko Lu Li J-Must., g. -goo 1. madal, lame; sile, tasane плоский; ровный; Lu laako rantõ on kaugaa matala madal rand on kaugele madal; J laako mätši (Must. 173) lame mägi; Lu laako meri tasane (sile) meri; 2. laug, lauge (lõnga v. niidi kohta) слабо сучёный (о нитке); Li laako i pehmiä lõŋka laug ja pehme lõng. – Vt. ka laavia.

laam/ata: -õta Lu -õt J-Tsv., pr. -aan Lu J, imperf. -azin: -õzin Lu J 1. kahmata, haarata хватать, схватить; J süäntü, de laamõs tõizõlt omena tšäess vihastas ja kahmas teiselt õuna käest; J laamõs tšämmelää päält rahaᴅ kahmas (teisel) peo pealt rahad; J laamõᴢ ripila de lohmõs tõiss seltšää haaras ahjuroobi ja virutas teisele selga; 2. varastada красть, у-, вытащить, выхватить; J laamõtti kormunõss rahaᴅ varastati taskust raha(d); 3. pühkida; koristada подме/тать, -сти; убирать, убрать; J laamaa metlaka maat pühi luuaga põrandat.

laam/ia J-Tsv., pr. -in J, imperf. -izin J koristada, pühkida убирать, убрать, метать, мести; võta laami märjell šižgõll rihee maa võta pühi märja lapiga toapõrand.

laantal/a ~ luantala Ränk, g. -aa ahjualune (tühemik ahju all), ahjulava alune подпечье.

laapaś/t́i: -t́ I, g. -t́ii sukapöid чулочный носок; pagaĺäska tehtii, siis kanta, siiᴢ laapaśt́ tehti (suka)säär, siis kand, siis pöid.

laapatti, laapott́śi vt. laaputti.

laap/pa Lu Li Ku -p J-Tsv., g. -aa Lu Li J Ku

1. käpp, loib лапа, (тюлений) ласт; J katti sai iire laappoisõ kass sai hiire kätte (käppade vahele); Ku ühskert hään mil anᴅ laapaakaa kovass ükskord ta andis mulle kõvasti käpaga; Lu ültšee laappa hülge loib; 2. ankrulaba, -haru, -kida, -küüs якорная лапа; Lu aŋkkuria on kõikõllaa-jõzia: on kahõõ laapaakaa, viijee laapaakaa ankruid on igasuguseid: on kahe kidaga, (on) viie kidaga; Lu aŋkkurii laappa ankru laba; 3. J veeratta labidas лопасть водяного колеса; 4. (palkhoone) puhasnurk (palgiotsad ei ulatu üle nurga) лапа (в срубовой технике); Lu laappa on puhaz nurkk l. on (palkhoonel) puhasnurk. – Vt. ka aŋkkurii-. – Vt. ka lapka, lappa².

laappõi/n J-Tsv., g. -zõõ J käppadega, käpaline с лапами, лапчатый.

laap/utti L (M) laapatti M-Set. -ott́śi (Ku), g. -utii: -atii M -ot́śii Ku viisk лапоть; L rikkiläized laaputid jalgaza katkised viisud jalas; Ku meni repo teet müütellᴀ̈ i löüsɪ laapot́śii läks rebane mööda teed ja leidis viisu. – Vt. ka toho-.

laara/ta Lu, pr. -an, imperf. -zin (purje)laeva klaarida (laevaarveid klaarida, laeva sadamas sisse v. välja kirjutada) очи/щать, -стить портовые сборы; aluz on laarattu (purje)laev on klaaritud.

laar/i Lu Li, g. -ii klaar, puhas, selge ясный, чистый; Lu laari meri, se onõ puhaz meri klaar meri, see on puhas meri; ■ Lu teimmä alusõõ laarissi klaarisime (purje)laeva.

ĺaa/sa (J) ĺäsa Li, g. -zaa: ĺäzaa Li naljatamine, heatahtlik nöök добродушное подтрунивание; päivelle tämä makkaap kuhniᴢ, dalisko ajab ĺaasa kuharkoikaa päeval ta magab köögis või heidab nalja köögitüdrukutega; Li ĺässaa lastii naljatati.

laasaa vt. luusaa-laasaa.

laa/sia Lu, pr. -zin Lu, imperf. -sizin Lu ronida лазить, лезть (куда-то); ep piä laasia sinne, kunnõ eb õõ tšähsü ei ole vaja (= ei tohi) ronida sinna, kuhu ei ole kästud (ei ole käsku).

laa/ska Lu Li Ku laska M Ra, g. -skaa ~ -zgaa 1. nirk ласка, ласица; Ku laaska, kärpp on toin nirk, kärp on teine (loom); M paĺĺo taitaa on laskoi on vist palju nirke; 2. majahaldjas (nirgi kujul) домовой (в образе ласки); M jõka kooza on mokom zveeri, meill kuttsuaz laska igas majas on niisugune loom (=majahaldjas), meil kutsutakse (seda) l.; Lu laaska tšäüʙ lehmää kilittämäᴢ, lehmä nii kõvassi killiiʙ ja tappaaʙ, meeb märjässi, hikkõõ (rahvauskumus:) majahaldjas käib lehma kõditamas, lehm kardab nii väga kõdi ja trambib, läheb märjaks, higiseks; Li jutõlti laaska ain ajõlõʙ öeldi, (et) majahaldjas aina ajab (hobust laudas jooksma ja trampima).

laaskav/a R-Lön. L (K P) laskava (R-Reg.), g. -aa lahke, sõbralik, hea ласковый; K meri-

veellä meelevässi, laugazveellä laaskavassi (Salm.1 773) rl. mereveega targaks, Lauga veega lahkeks; L a nuoriilyõ nuorikkõilõ miessä laaskavaata rl. aga noortele mõrsjatele lahket meest; L lähettäguo jumala lahsai teilie laaskaviita saatku (= andku) jumal teile lahkeid (= häid) lapsi. – Vt. ka laaskovo, laaskovoi.

laaskavassi L hellalt, lahkelt, sõbralikult ласково; pieniile lahsailyõ laaskavassi juttyõᴅ väikestele lastele ütled sõbralikult.

laaskov/o Lu, g. -oo = laaskava.

laaskovo/i J-Tsv., g. -i = laaskava.

laastofka vt. lastovka.

laastu vt. lassu.

laa/zata: -zõt J-Tsv., pr. -saan J, imperf. -sazin: -sõzin J (ringi) kolada, luusida лаз/ать, -ить; katti laasaab lautoill kass kolab riiuli(te)l. – Vt. ka luuria, luuzata.

laataᴅ vt. laatta.

laatia, laatiaɢ vt. laadia.

laatii/ta (M), pr. -n M, imperf. -zin valmistuda, end (midagi tegema) asutada v. seada соб/и-раться, -раться, подготов/ляться, -иться, приготов/ляться, -иться; laatiip tuõmaa tağgaas kot̆too elämää asutab end tulema tagasi koju elama. – Vt. ka laadia, laadiussa, laadiuta.

laatiuta vt. laadiuta.

laa/tka I, g. -dgaa I = laatko; ühsi laatka pantii lavvalõõ, ühessä laadgassa kõitšii süüväᴅ üks kauss pandi lauale, ühest kausist kõik söövad; laadgaa tii rooppaa teen kausitäie putru; laad-gaᴅ. on i pikkõõᴢ laadgaᴅ. savilaatka. on i rautõõᴢ laadgaᴅ. entiiᴢ laadgad õlivaᴅ puulaadgaᴅ kausid. On ka väikesed kausid. Savikauss. On ka plekk-kausid. Endisaegsed kausid olid puukausid; savviiᴢ laadgaᴅ õlivaᴅ savikausid olid; puizõᴅ laadgaᴅ puukausid. – Vt. ka karta-, puu-, savi-, vaski-.

laa/tko Ränk L M Lu Li Ra J (P), g. -dgoo M Ra J -dguo L P -tkoo Lu kauss (eeskätt savist) латка (сосуд, об. глиняный); J rooppa ja maamum velliä pietä laadgoᴢ putru ja kartulikörti hoitakse kausis; L õlivad erniet tšihutõttu ja pantu laatkuosyõ herned olid keedetud ja pandud kaussi; L laatko on rikottu kauss on lõhutud; L ühess laadgoss süötii ühest kausist söödi; J sevvert taloz i posuda ku laatko da pata sedavõrd (ongi) majas toidunõusid kui kauss ja pott; Lu sis tehtii suur laatko võita siis tehti suur kausitäis (kauss) võid; Lu paturi teep patoja, laatkoja ja kukkupilliä pottsepp teeb potte, kausse ja savipille; Lu laatko pannaa varrii ahjoo kauss pannakse kuuma ahju; J saviizõt paad i laadgoᴅ savipotid ja -kausid; Ra tühjä laatko tühi kauss; Ra roopaa laatko pudrukauss; J rokk laatko kapsasupikauss; J velli laatko kartulikördikauss. – Vt. ka rokk-, roopp-, savi-, suppi-, stüüdeni-.

laatoᴅ vt. laatto.

laat/ta Li J Ku -tõ ~ -t J-Tsv., hrl. pl. -aᴅ Lu Li J Ku -õᴅ J-Tsv. laat ярмарка; J lähemme laatõlõ ovõiss õssõma läheme laadale hobust ostma; Li enne narvaz õltii laataᴅ ennemalt olid Narvas laadad; Li põrsaat tootii laattõilt põrsad toodi laadalt; Li laattoil vajõltõttii õpõsia, petettii tõin-tõissa laadal vahetati hobuseid, peteti üksteist. – Vt. ka laatto, laattooᴅ, laatt́śi, laattõõᴅ.

laattanik/ka Lu, g. -aa Lu laadaline участник или посетитель ярмарки; laattanikka tuli laattoilta laadaline tuli laadalt.

laat/to Lu J, hrl. pl. -oᴅ Lu Ra J = laatta; J paĺĺo mahsõvõd opõizõd laatoll (kui) palju maksavad laadal hobused?; Ra laatod õltii kuza õpõziit õsõttii ja müütii, ja lehmiiᴅ laat oli (see), kus hobuseid osteti ja müüdi, ja lehmi; Lu ühs kõrd vuuvvõz õltii laatod jõgõperäll, i narvaa laattoil tšäütii üks kord aastas oli laat Jõgõperäl, ka Narva laadal käidi; J ajamm laattoilõ sõidame laadale.

laattoi/n J-Tsv., g. -zõõ J laada- ярмарочный.

laattooᴅ Ra pl. t. = laatta; tahto õvõss õssaa, meni narvaa laattoolõõ tahtis hobust osta, läks Narva laadale; narvaz õltii suurõd laattooᴅ Narvas olid suured laadad.

laatt́śi (Ku): tuhatt tuutt́śia, sata laatt́śia mõist. tuhat t., sada l.?

laattõ vt. laatta.

laattõõᴅ Li pl. t. = laatta; õpõziita õsõttii narvaa laattõõlta hobuseid osteti Narva laadalt; õltii rakkoveree laattõõll oldi Rakvere laa- dal.

laatu/nõ (K-Al.): laatuzõd laŋgoo lahzõd (Al. 53) l-d langu lapsed.

laatu/za: -sa J-Must., g. -zaa mõnus, tore, hea ладный; laatusa ilma hea ilm.

laatuu Lu Ku adv. korda на лад; Ku oikia jalkᴀ tarviz enstää keŋgettää, too eväd mee assiad laatuu parem jalg tuleb ennem kängitseda, muidu ei lähe asjad korda.

laatõᴅ vt. laatta.

laavi/a Lu, g. -a laug, lauge (niidi, lõnga kohta) несучёный; слабо сучёный (о нитке); kase on laavia lõŋka, ku on laugõttu see on laug lõng, kui on lahti keerutatud. – Vt. ka laako.

laavik/ko J-Tsv., g. -oo J ahjupink лавка, лавица; issahtaa laavikollõõ istu veidikeseks ahjupingile.

laavits/a M-Set., g. -aa pink лавица.

laav/ošnikka Lu Ra -ušnikka K-Al. -õšnikka (J) -otšnikka Li -otšikka M lavotšikka (M), g. -ošnikaa: -otšnikaa Li -otšikaa M poodnik, kaupmees лавочник; J lippõz laavõšnikalt viis kopekka näppas kaupmehelt viis kopikat.

labiᴅ [< e?] J = lapii; võtõtti labit tšätte võeti labidas kätte.

labik/ka Ränk, g. -aa tuulamiskühvel лопатка, совок (веяльщика). – Vt. ka tuuli-.

labjikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J labidake лопаточка; võtakk viska vähäize labjikkõizõll liiva võta viska labidakesega veidike liiva. – Vt. ka labiᴅ, lapee, lapia, lapigõ, lapii.

lachs vt. lahsi.

lad́/d́a¹ Kett. K P M Kõ Lu J I (Ra) ladd́a K-Ahl. -d́õ ~ -d́ J-Tsv. -ja Kett. K vdjI (R-Lön. Ja-Len.) -a K-Ahl. laija ~ lajja Ku ladge Kr Ладдья Pal.1 Ла́ддья K-reg.2 Ii-reg.1, g. -d́aa K P M Kõ Lu J -jaa Kett. lai широкий; I itšä pittšä, ilma lad́ja kk. (elu)iga pikk, (maa)ilm lai; P miä võtan lad́d́aa perekoza ma võtan (= niidan) laia kaare; M lad́d́a põlto lai põld; M lad́d́a kagluᴢ lai kaelus; Lu kui pittšä nii lad́d́a kk. kui pikk, nii lai (= üht asja võib teha nii või teisiti); M tällä on lad́d́a arkasuᴢ, a senel on ahaᴢ arkasuᴢ temal on pikk (lai) samm, aga sellel on lühike (kitsas) samm; M näil on suur lad́d́a koto neil on suur avar (lai) maja; ■ M täll on ain silmää väliᴅ lad́d́aᴅ, tälle ain paĺĺo piäʙ tal on aina silmad harali (= ta on ahne inimene), talle on ikka palju vaja.

lad́d́/a² Salm.2, g. -aa lai punane vöö (vadja naise rahvarõivaste detail) широкий красный кушак (деталь водской женской народной одежды). – Vt. ka lad́javöö.

lad́d́a/llaa M -laa K -l P laijjõllaa Lu laiali; pärani (наречие в форме ад-а от lad́d́a); K tämä õtsiʙ, tšäed lad́d́alaa ta otsib, käed laiali; P ivussõd on lad́d́al juuksed on laiali; Lu riisõd õllaa laijjõllaa asjad on laiali; M silmäᴅ lad́d́allaa silmad pärani; M ahatatta suu lad́d́allaa lagistate naerda, suu pärani. – Vt. ka lahgollaa.

lad́d́/alta: -alt Lu -õlt J-Tsv. laijjõlt Lu (наречие в форме абл-а от lad́d́a); 1. laialt вширь, широко; J lagottõga eined lad́d́õlt, parõp kuivassa lahutage heinad laialt (lahti), kuivavad paremini; J tšünti maa põllossi lad́d́õlt ja pitšält kündis maa põlluks laialt ja pikalt; Lu lad́d́alt tuulõʙ tuul puhub laialt; Lu lad́d́alt nõisi arromaa kk. hakkas laialt riisuma (= kurameeris mitme mehega); 2. fig. laialt, küllaga, kõvasti обильно, (слишком) много; Lu sitä tavaraa on laijjõlt seda kaupa on laialt; Lu valkaa liivaa on lad́d́alt valget liiva on laialt; Lu nii paĺĺo miiraa, lad́d́alt vättšiä nii palju rahvast, rahvast laialt.

lad́d́/alõõ: -alyõ P -õlõ J-Tsv. laiali; pärani (наречие в форме алл-а от lad́d́a); P lagota perekosa lad́d́alyõ laota heinakaar laiali; P jalgad argotti lad́d́alyõ ajas jalad laiali; P kumpa partti iezepii lüöb lidnaa lad́d́alyõ kumb (kurnimängu)rühm lööb (kurni)linna ennem laiali; J lad́d́õlõ johsõma laiali jooksma; P uhs on lad́d́alyõ avattu uks on pärani avatud.

lad́d́as/sua M, pr. -uʙ, imperf. -su laieneda, laiaks minna разда/ваться, -ться (в ширину); emäpõõzaᴢ on vana põõzaᴢ, tämä on jo kõv̆vii lad́d́assunnu emapõõsas on vana põõsas, see on juba väga laiaks kasvanud.

lad́/d́attaa: -attaa (K-Ahl.), pr. -d́atan: -atan K-Ahl., imperf. -d́atin = lad́d́õttaa².

lad́d́ot/taa (K-Ahl. M-Set.), pr. -an M-Set. ladd́otan ~ lad́otan K-Ahl., imperf. -in = lad́d́õttaa².

lad́d́uk/kõinõ Ra -kõin Li J-Tsv. -õin J-Tsv., g. -kõizõõ dem. (millegi) laiune шириной (лишь) в; Li täm on kahõõ sõrmõõ lad́d́ukkõin see on kahe sõrme laiune; J harkkamusõõ lad́d́ukõiŋ kanavõ sammulaiune kraav; J tšämmelää lad́d́ukkõin kämblalaiune.

lad́/d́uuᴢ K P M J -juuᴢ (Kett.) -d́uᴢ P Lu Li J-Tsv. (M) -d́us J-Tsv. ladd́us ~ -us K-Ahl., g. -d́uu M Li -juu Kett. -d́usõõ Lu J-Tsv. laius ширина; Li lad́d́uu poolõssa meil on suuri rihi laiuse poolest on meil suur tuba; J lavvõll on arššinaa lad́d́uᴢ laud on arssina laiune (laual on arssina laius); M pit̆tuutta õli enäp ku lad́d́uutta pikkust oli enam kui laiust; K kõm vaassaa õli lad́d́uutta kolm vaksa oli laiust; M uhs on metraa lad́d́uutta uks oli meetrilaiune; M vöö õli sõrmõõ lad́d́utt vöö oli sõrmelaiune; M sargaa lad́d́uutta õli arkkamussa kuus põlluriba oli sammu kuus lai; Li eväd õõ ühtä lad́d́utta (need) ei ole ühelaiused; Lu miä lissään lad́d́usõõ, teen lad́d́õpõssi, lad́d́õtõn ma lisan laiusele (juurde), teen laiemaks; J lad́d́usõõ poolõss kase kaŋgõz ebõõ ahaᴢ laiuse poolest ei ole see kangas kitsas.

lad́d́õ vt. lad́d́a.

lad́d́õlt vt. lad́d́alt.

lad́d́õlõ vt. lad́d́alyõ.

lad́d́õp/alta: -õlt J-Tsv. = lad́d́õpassi.

lad́d́õ/passi: -õssi J-Tsv. laiemalt шире; harot silmed vähäize lad́d́õpõssi, siiᴢ näeᴅ aja silmad veidi laiemalt lahti (= vaata hoolikamalt), siis näed.

lad́d́õt/taa¹: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = laijõttaa; isä lad́d́õtõb venett isa lööb paadile küljelaudu (peale).

lad́/d́õttaa² Lu -d́õtta J-Tsv. -jõttaa Kett. -jettaa (Kett.), pr. -d́õtan: -d́õtõn Lu J -jetan Kett., imperf. -d́õtin Lu J laiendada, laiemaks teha расшир/ять, -ить; выпус/кать, -тить в ширину; Lu ku on tehtü ahaz akkuna i uhsi, siiz lad́d́õtõtaa kui on tehtud (liiga) kitsas aken või uks (= akna- või ukseava), siis laiendatakse (neid); J kauhtõn tuli ahtassi, piäb vähäize lad́d́õtta kaftan jäi kitsaks, tuleb veidi laiemaks teha. – Vt. ka lad́d́attaa, lad́d́ottaa, lajjentaa.

ladge vt. lad́d́a¹.

lad́ja¹ vt. lad́d́a¹.

lad́j/a² J-Must., g. -aa = lait́jo.

lad́ja-seltšä: ladja-seltšä M-Len. laiaseljaline, laia selja(osa)ga (rõiva kohta) с широкой спиной (об одежде); päällä pietti ladja-seltšä kaustana (Len. 265) peal kanti laiaseljalist kaftanit.

lad́javöö: ladjavö R-Lön. = lad́d́a² [?].

lad́jettaa vt. lad́d́õttaa².

lad́jo vt. lait́jo.

lad́juuᴢ vt. lad́d́uuᴢ.

lad́jõttaa vt. lad́d́õttaa².

lad́us vt. lad́d́uuᴢ.

lad/va Kett. K L P M Lu Li Ra J I Ku (Kõ) -võ ~ -v Lu J laadva I, g. -vaa K L P Lu Ra J 1. latv верхушка, вершина дерева; Lu vihgot pantii pissüü, tüvi allõ, ladva pääl vihud pandi püsti, tüvi alla(poole), latv ülespoole; L sizaz laulaʙ, ladva liikuʙ rl. ööbik laulab, (puu)latv liigub; P ladvad ladvoikaa ühtiesie (seoti) ladvad latvadega kokku (ühte); J puut painõta ladvõss vs. puud painutatakse ladvast; Lu puu ladva puulatv; Lu koivuu ladva ~ koivu ladva kaselatv; Lu vitsall on ladva õttsa i tüvi õttsa vitsal on ladvaots ja tüveots; 2. pl. (kartuli)pealsed ботва (картофеля); Lu maamunaa ladvõᴅ kuivõtõtaa, talvõl pannaa vari vesi päälee, avvotaa kartulipealsed kuivatatakse, talvel pannakse kuum vesi peale, hautatakse; Lu sütšüzüü poolõõ piäʙ maamunaa ladvõi niittää sügisepoole peab kartulipealseid (sirbiga) lõikama; ■ I aut-tšigõ laadva maakeoja algus; M ivus pittšä, a ladva lühüᴅ vs. juus pikk, aga aru lühike; J vai siä õõd ladvõtt, ku migäiss et saa tolkkua kas sa oled mõistuseta, et millestki ei saa aru? – Vt. ka araga-, roho-.

ladv/akaᴢ: -õkaᴢ Li -õkõᴢ J-Tsv., g. -akkaa: -õkkaa J ladvakas, suure ladvaga (дерево) с разросшейся верхушкой; Lu ladvõkas puu ~ J ladvõkõs puu ladvakas puu.

ladva/nõ¹: latvadne (K-Ahl.), g. -zõõ ladva- (ladvast võetud jne.) верхушечный, вершинный; pani assiat pakole, latõ latvadzet umalat (Ahl. 104) rl. pani astjad pakule, ladus ladvahumalad (õlle tarvis).

ladvanõ² vt. vähä-.

ladv/ata: -õta (Li) -õt J-Tsv., pr. -aan Li J, imperf. -azin: -õzin Li J 1. (langetatud puid) laasida обрубать стволы деревьев; Li müü tänävä paĺĺo lazimma puita mahaa, no jäätii kõiɢ ladvaamõttõ me langetasime täna palju puid, kuid kõik jäid laasimata; Li puud on ladvõttu (langetatud) puud on laasitud; 2. J-Tsv. lisada; pikendada прибав/лять, -ить; удлин/ять, -ить.

lafka vt. laafka.

lagas/saa Kett. M (R) lakassaa (K-Ahl. R-Eur. M), pr. -an Kett. M lakasan M lakasen [sic!] K-Ahl., imperf. -in 1. tasandada, tasaseks teha; (põldu) rullida; siluda, siledaks teha; (pead siledaks) kammida, (juukseid) siluda разр/авнивать, -овнять; выравнивать, выровнить; валять (тесто), разгла/живать, -дить; пригла/-живать, -дить; M piεb mennä lagassam̆maa nurmõa katokalla peab minema rulliga põldu rullima; M per̆rää äessemissä lagassaaᴢ nurmõa pärast äestamist rullitakse põldu; M sis paad rehtelälle, lagasat kurassõõkaa siis paned (taina) pannile, silud noaga; K lakasen [sic!] ivuhset (Ahl. 134) kammin juuksed (siledaks); 2. silitada, paitada (ласкательно) гладить, поглаживать; M ai siä üvä lahs, miä sin̆nua lakasan päätä möö oh sa, hea laps, ma silitan su pead; M tätä piäb lagassaa niku peentä lassa teda tuleb paitada nagu väikest last; R eltieni enne .. , lakõassa päässä lagassaja mu helde ema .. , (mu) sileda pea silitaja. – Vt. ka lagõssaa, lagõttaa, lagõtõlla, lakottaa, latsottaa, latsuttaa, latsõttaa.

lagas/õlla Kett. (P M) lakasõlla M (R-Eur.), pr. -sõlõn: -sõõn Kett. M, imperf. -sõlin frekv. ← lagassaa; 1. M on mokom suur botška, rautõn, vot sen̆neekaa lagassõõᴅ nurmõa on niisugune suur tünn (rulliks), rauast, vaat sellega rullid põldu; P põlvii pääl pitelit pienennä minua, lagassõlid lakõassi niku pääskuata rl. põlvede peal hoidsid mind väikesena, silusid (mu) siledaks kui pääsukese; 2. Kett. lagassõõn päätä silitan pead.

laglii/ni ~ -n Lu, g. -nii Lu loginöör лаглинь; lagliiniikaa mitataa, kui paĺĺo meneb aluz etees tunniᴢ loginööriga mõõdetakse, kui palju läheb laev tunnis edasi.

laglu/ᴅ J, g. -u: -õõ fig. J lagleke соколик; vello venoizõõ seppä, laivõ-seppä lagluõni rl. vennas, venekese sepp, laevaehitaja, mu lagleke. – Vt. ka leglema.

lagost/aa: -aaɢ (I), pr. -an I, imperf. -in laotada расст/илать, -елить, подст/илать, -елить; sinnep puhtaaᴅ õlgõᴅ lagostaᴅ, vazik̆kaa sinnep paaᴅ laotad sinna puhtad õled, paned sinna vasika. – Vt. ka lagottaa¹, lagotõlla, lahgottaa.

lagoza M adv. maas, lamandunud (rohu v. vilja kohta) в полёглом виде (о траве, о хлебных злаках); kleiveri on lagoza ristik on maas (lamandunud).

lagot/a (R-Reg. P) -aɢ I, pr. lako/aʙ, imperf. -zi P -jõ I laguneda распа/даться, -сться, рас/-сыпа́ться, -сы́паться; R veneezä vuottavaaza, laivaza lagonnoza (Reg. 18) rl. lekkivas venes, lagunenud laevas; I alkoriitta lakojõ ili laŋkõjõ maalõõ puuriit lagunes või varises (langes) maha; ■ P tuli laiva kuivalyõ mäjelie-

sie dai lakozi (sünnitanu kohta öeldakse:) tuli laev kuivale mäele ja lagunes. – Vt. ka laugõta, laukõõssa.

lagot/taa¹ Kett. L P M Lu Li (Ra J) lakottaa (Kõ-Len.) -ta J-Tsv. -taaɢ I laagottaa (Ja-Len.), pr. -an K P Lu Li -õn Lu Li, imperf. -in Lu Li -tazin P 1. (laiali) laotada, (laiali) lahutada; laiali ajada, tasandada расстилать, разостлать, разбр/асывать, -осать; разравн/ивать, -ять; L pεält õli lagotõttu varnikka peale oli laotatud käterätt; J vańkkõ .. lagotti enez ettee määlitüü paperii lehoo i nõisi tširjuttõmaa Vanka .. laotas enese ette kortsutatud paberilehe ja hakkas kirjutama; L linad lagottaassa rohuo pεälie linad laotatakse rohule; Lu linaᴅ lagotõttii maal i maal likkostii linad laotati maha ja maas ligunesid; P a ko on perekoza lad́d́alõ lagotõttu, päivä kuivataʙ aga kui (heina)kaar on laiali lahutatud, (siis) päike kuivatab; J miä tšäin einä lagottõmaᴢ, a siä mee karottõma mina käisin heina (laiali) lahutamas, aga sina mine kaarutama; Lu miä õõn tänävä valloa lagottõmõᴢ ma olen täna sõnnikut laotamas; P tšülääkaa lagottaass mügrää nõsõtut pezäᴅ (terve) külaga aetakse mutimullahunnikud laiali; 2. lahutada, eraldada раздел/ять, -ить, разобщ/ать, -ить; Ja kase mätši laagottap pilvet kahtee poolee (Len. 250) see mägi lahutab pilved kahele poole. – Vt. ka lagostaa, lagotõlla, lahgottaa.

lagottaa² vt. lakottaa.

lagot/õlla (K-Ahl. M), pr. -tõlõn: -telen K-Ahl., imperf. -tõlin frekv. laotada расстилать, разбрасывать; M eellä õlti pikkaraizõᴅ kahsaaraizõᴅ aŋgoᴅ, val̆loa vartõõ, enäpältä lahzõᴅ neillä lagotõltii val̆loa ennemalt olid väikesed kaheharulised hangud, sõnniku jaoks, enamasti laotasid lapsed nendega sõnnikut.

laguŋ/ka M S -ga M, g. -kaa ~ -gaa tõrvatünn лагунка, дегтярная бочка; S kupoĺoo ööllä laguŋkaa põlõtattii jaaniööl põletati tõrvatünni; M tõrvaa laguŋga tõrvatünn.

laguta (L), pr. laku/aʙ L, imperf. -zi vedelda [?] валяться [?]; laa sinuu tuhattõmaᴅ laadguo põhjaz lakuavaᴅ rl. las su tuhanded vedelevad kausi põhjas.

lagõnnu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J lauskmaa равнина.

lagõs/saa Kett. Li (P) -sa J-Tsv. -saaɢ vdjI (I), pr. -an P -õn J, imperf. -in J = lagassaa; 1. J isä lagõsõp katoo arja isa tasandab katuseharja; J mehed menti niittüä lagõssõma mehed läksid heinamaad tasandama; J tuli kõig lagõsõʙ tuli teeb kõik tasaseks (= lagedaks); vdjI lagõssaag leipää siluda leiba (enne ahjupanekut); J lagõz greebenika pää kammi kammiga pea (siledaks); 2. I miä nõizõõ lagõssamaa koiraa ma hakkan koera silitama.

lagõssu/ᴢ Li, g. -hsõõ: -sõõ = latakko; siäl mettsäz on mokoma lagõssuᴢ seal metsas on niisugune lagendik.

lagõs/õlla (P Li), pr. -sõlõn, imperf. -sõlin P frekv. ← lagõssaa; 1. Li nämä lagõsõlla kaĺĺoa nad teevad kivise koha tasaseks; 2. P ail lagõssõli pεässä aina silitas pead.

lagõtikko vt. jää-.

lagõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J tasandada, tasaseks teha; siluda, siledaks teha; (pead siledaks) kammida, (juukseid) siluda разравнивать, разровнять, выравнивать, выровнить; разгла/живать, -дить, пригла/живать, -дить; põltoa, teet lagõtõta põldu (või) teed tasandatakse; ühee tasõizõssi lagõttõma ühetasaseks tasandama; lagõt määlittü paperi silu kortsutatud paber (siledaks); lagõt päät kammi (silu) pead. – Vt. ka lagassaa, lagasõlla, lagõssaa, lagõsõlla.

lagõt/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. siluda, siledaks teha; triikida гладить, разгла/живать, -дить; mõnõtt kõrta siä õmas tšiuttoa lagõttõõᴅ mitmendat korda sa oma särki triigid?

lah/a Kett. M S Lu I, g. -aa: lah̆haa M kõhn, lahja; lahja, vesine; rasvata, taine, tai- тощий, худой; некрепкий (о напитках); нежирный, постный; M laha lintu lahsollin emä lasterikas ema (on nagu) lahja lind; Kett. jääb lahassi kõhnub (jääb lahjaks); Lu makkia viina on laha, eb vii umalaa vein on lahja, ei pane purju; Lu taari jääb lahassi kali jääb lahjaks; Kett. M S laha liha lahja (= rasvavaene, lahja looma) liha; M laha liha, aima kauniz liha tailiha, üksnes tailiha; I pekki, a tõinõ on laha liha pekk, aga teine on tailiha. – Vt. ka laiha, laihikkõin, laihukkõin, laihõin.

lahapuu J-Must. = lahopuu.

lahgollaa Kett. P M Li 1. laiali; avatud, lahti в распростёртом, разбросанном виде, распустившись; M tšäed lahgollaa käed laiali; Li riisad on lahgolla asjad (tööriistad) on laiali; Kett. urvad lahgollaa urvad (on) lahti (puhkenud); 2. lahus, eraldi раздельно, отдельно; Li müü elimmä lahgolla meie elasime lahus. – Vt. ka lad́d́allaa.

lahgo/za: -ᴢ J-Tsv. lahus, eraldi раздельно, отдельно; kõig on lahgoᴢ kõik on lahus.

lahg/ota Kett. K L P M S (Ränk) -uta M, pr. lahk/oan M -uan Kett. L P M S, imperf. -ozin M 1. lahkuda; lahku minna; eralduda разлу-

ч/аться, -иться, расста/ваться, -ться, отде-

л/яться, -иться; K kõrraa piäb mennä i lahgota tõin tõizõssa (Al. 15) kord tuleb minna ja teineteisest lahkuda; L koko itšεäss lahkuan õmass periess igaveseks (kogu eluks) lahkun oma perest; M minuu nain minussa eb lahkua minu naine ei lähe minust lahku; M poika on õmaš tšüläzä, minuss on lahgonnu poeg elab (on) oma külas, minust on lahku läinud; M lina üv̆vii lahkoab luissa lina eraldub hästi luudest; M suur komka lahkoᴢ jäässä suur tükk eraldus jääst; M kahᴢ lintua lahkozivaᴅ partissa vällää kaks lindu eraldusid parvest; 2. avaneda, lahti minna (õite kohta) распу/скаться, -ститься (о бутоне); M svedgaᴅ ööllä mak̆kaavaᴅ, a oomniizõ taaᴢ lahkuavaᴅ öösel lilled magavad, aga hommikul avanevad taas; 3. hargneda, lahti minna; (koost) laguneda распу/скаться, -ститься, рас/сыпа́ться, -сы́паться; S tšen̆nee kassa lahkuaʙ, se meeb mehelee (jaaniööl ennustati:) kelle (rukki)palmik hargneb, see läheb mehele; M nät ku on tolkuttomassi sitonnu, kõik koorma lahkoaʙ näe, kui oskamatult (halvasti) on sidunud, kogu koorem laguneb koost; 4. hajuda, hävida; kaduda рассе/иваться, -яться, раста/ивать, -ять; исчез/ать, -нуть; P lemmüz lahkuaʙ kratt kaob.

lahgot/taa P M Po Li (Kett. K-Ahl. K-Al. R U Kõ J) -taaɢ I (vdjI Ma), pr. -an K R U M -õn J, imperf. -in M Kõ (laiali) laotada, (laiali) lahutada расстилать, разостлать, под/стилать, -остлать; разбр/асывать, -осать; M lahgota ursi lavvalõõ laota lina lauale; Po pantii õlkai allaa, lahgotõttii alla pandi õlgi alla, laotati alla; J siis paammõ linad maalõõ, lahgotõmmõ siis paneme lina maha, laotame (laiali); M kõõs tappaaz viĺĺaa, lahgottaas koominaa möö vihgoᴅ kui pekstakse vilja, (siis) laotatakse vihud mööda rehealust (laiali); M valo lahgottaaᴢ sõnnik laotatakse (laiali); J einä on lahgotõttu, einä kuivaʙ hein on laiali laotatud, hein kuivab; M mõnikkaad jättävät kossiallõ, a mõnikkaad lahgottaas kossiaᴅ mõned jätavad (heina) kaarde, aga mõned lahutavad kaared (laiali); 2. lahti teha, lahti harutada; üles haru-

tada распу/скать, -стить; M õlõd vih̆haa lahgottannu, õhzad õllaz maall oled viha lahti teinud, oksad on maas; K kassa lahgotõtti vetšerina-ehtagonna [= õhtagonna] iezä lavvaa issumissa (Al. 30) pats harutati lahti (pruudi) lahkumisõhtul enne lauda istumist; M piäb lahgottaa kane vanat sukaᴅ tuleb need vanad sukad üles harutada; 3. lahutada, eraldada; lahku ajada; (käsi) lahti lüüa (kihlveo puhul); (last rinnast) võõrutada разлуч/ать, -ить, раз-

н/имать, -ять; отдел/ять, -ить, отн/имать, -ять (от груди); P sõtilaivaa sinu miez lahgottaassa rl. sinu mees lahutatakse (sinust) sõjalaeva; M kahs meessä tappõõvaᴅ, a tšenniid eb või lahgottaa kaks meest taplevad, aga keegi ei tohi (neid) lahutada; M puhasa viĺĺa, lahgota viĺĺa akanoissa vällää puhasta vili, eralda vili aganaist; M emä lahgotti sen̆nee paarii ema ajas selle paari lahku; M löötii tšäs̆siä ühtee, a kõlmaiz lahgotti löödi käed kokku, aga kolmas lõi lahti; M piti lahs lahgottaa rinnassa laps tuli rinnast võõrutada; ■ M pehmiässi lahgottaaᴢ tehakse pehmeks. – Vt. ka lagostaa, lagottaa¹, lagotõlla.

lahgot/õlla (K-Al. M-Bor.), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. lahutada, eraldada отлучать; jo nüd lahgotõltii lahti laivoissa, eragoitõttii kulta-kuudrissa (Al. 51) rl. (pulmaitkust:) nüüd juba lahutati lahtistest juustest, eraldati kuld-lokkidest.

lahguta vt. lahgota.

lahhsi vt. lahsi.

lahiŋgi: Лагынги Pal.2 Ла́гынги Ii-reg.1 sõda война.

lahiŋ/ko ~ -go P, g. -koo ~ -goo 1. lahing сражение; 2. sõda война.

lahj/a K L P M Po Lu J I Лагайя ~ Лагай Tum., g. -aa P J 1. pulmakink свадебный подарок; Lu lahjõd õlla ne, mitä annõtaa pulmiᴢ, noorikkõ annõp sugul pulmakingid on need, mida jagatakse (antakse) pulma(de)s, pruut annab sugulastele; K noorikõõ emä annab ženiχaa sugulõõ lahjaᴅ mõrsja ema jagab (annab) peigmehe sugulastele pulmakingid; M noorikkõ vei kõik lahjat kaivolõõ (pulmakomme:) mõrsja viis kõik pulmakingid kaevule; Po kui nõizõmma pitämää pulmõa, lahjoikaa iĺi ilmõ kuidas hakkame pulmi pidama, pulmakinkidega või ilma?; Lu noorikaa suku anti lahjaᴅ mõrsja suguselts andis pulmakinke; Lu noorikõll annõttii lahjaᴅ pruudile anti pulmakinke; J suuri kiitoz laŋgolõõ, passibo kullõlõõ, üvää lahjaa antõmassõ, parõpaa luppaamassõ rl. suur tänu langule, aitüma kullale hea pulmakingi andmise eest, parema lubamise eest; J naizõt pantii lahjaa naised andsid (panid) pulmakingi; J tšähsi laatia lahjoja rl. käskis valmistada pulmakinke; J karikk on lahjaa jakamin pulmõᴢ, lahjaa jakamizõll juuvva karikka k. on pulmakinkide jagamine pulmas, pulmakinkide jagamisel juuakse k-t (= juuakse pulmaõlut v. -viina); 2. kink подарок; J nämät .. veetii tälle lahjassi kultaa (Must. 151) nad .. viisid talle kingiks kulda; 3. ohver, ohvriand жертвенное приношение; M tšasovnaa pantii raχ̆χaa niku lahja jumalallõõ kabelisse pandi raha nagu ohvriks jumalale; P tämä vei lähtiesie podarkaa, vei tällie lahjaa ta viis allikasse ohvri, viis talle ohvrianni; P tšülεä lahja küla ohvriand. – Vt. ka lahjo.

lahjalintti Lu mälestuspael (risti küljes kalmistul) памятная лента (привязываемая к кресту на кладбище); koollõõl pannaa lahjalintti surnule pannakse mälestuspael (risti külge).

lahjapovoinikka (K-Al.) pulmakingina antav tanu, kingitustanu дарственный повойник; kahs arššinaa lahjapovoinikkoissi (Al. 16-17) kaks arssinat (sitsi) kingitustanudeks.

lahj/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J pulmakinke jagada одари/вать, -ть подарками на свадьбе; pulmiiz lahjõta pulmas jagatakse pulmakinke; para·iku algub lahjamin praegu algab pulmakinkide jagamine; suku daritõb noorikkaa, ku isuta karikkõᴢ, see ontši darittõmin, dalisko lahjamin suguvõsa jagab pruudile pulmakinke, kui istutakse ringis pulmaõlut v. -viina joomas, see ongi pulmakinkide jagamine ehk kinkimine. – Vt. ka lahjoittaa, lahjottaa, lahjotõlla, lahjõttaa.

lahja-vakka: lahjõ-vakk J-Tsv. pulmakinkide korv короб со свадебными памятными подарками.

lahj/o (I), g. -oo pulmakink свадебный подарок; korõnaa pääle paaʙ lahjoᴅ (pruut) paneb pulmakingid kaelkookude peale. – Vt. ka lahja.

lahjo/a (J-Must.), pr. -n, imperf. -zin kinkida дарить, по-; jott sinu lahjomisõt võisisivat õlla salamittaa (Must. 155) et sinu kinkimised võiksid olla saladuses (salamisi). – Vt. ka lahjottaa.

lahjoit/taa K-Al., pr. -an, imperf. -in pulmas v. kosjaõhtul kinke jagada одари/вать, -ть подарками после сватовства или на свадьбе; piäb ruttaa, mitä tabakkoilla lahjoittaa sugulõõsõõ (Al. 17) peab ruttama (ettevalmistustega), mida tubakaõhtul (= kosjade kinnitamise õhtul) sugulastele kinkida. – Vt. ka lahjata, lahjõttaa.

lahjot/taa Lu (M) -taaɢ I, pr. -an: -õn Lu, imperf. -in Lu 1. pulmakinke anda v. jagada v. saada одари/вать, -ть подарками или получ/ать, -ить подарки на свадьбе; M piäp tulla lahjottamaa tuleb tulla pulmakinke jagama; I tämä lahjotti kane lahjod äd́d́älee i emälee ta andis need pulmakingid äiale ja ämmale (emale); I rissimälee lahjotattii rätte ristiemale anti pulmakingiks rätt; I äärivätši õli riheneeᴢ, tšäüsiväd lavvaa tüv̆vee lahjottam̆maa lapulised olid esikus, käisid laua juures pulmakinke saamas; 2. kinkida дарить, по-; Lu ku ühs mitätši tõizõl annõʙ, siiᴢ jutõllaa: podaroitti vai lahjotti kui üks annab teisele midagi, siis öeldakse: kinkis. – Vt. ka lahjata, lahjoa, lahjõttaa.

lahjot/õlla J, pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. ← lahjata; ku tulittõ lahjottõõmaa kui tulite pulmakinke jagama.

lahjõt/taa (J), pr. -an, imperf. -in = lahjata; jo tullaa lahjõttõmaa juba tullakse pulmakinke jagama.

lahkaa, lahkia vt. lahkõa.

lah/ko J-Tsv., g. -goo J 1. raie-, puupakk колода, чурбан; teres vad́d́aa õtts lahgoo pääll terita vaia ots paku peal; 2. äraraiutud jupp отрубок; 3. pehkinud, rikutud ese гнильё, гнилятина; jõka riiss vihmennall meeb lahgossi iga nõu (asi) pehkib vihma käes (läheb pehkima).

lahkon/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õʙ J, imperf. -i J 1. laguneda развали/ваться, -ться (о постройке), распасться; kõik koto jo on lahkonõnnu, va õvviim pooli jäi seisoma kogu maja on juba lagunenud, vaid siseõuepool jäi seisma; 2. laiali minna распасться, разойтись; kooli isä, de kõik pere lahkoni suri isa, ja kogu pere läks laiali; pilved lahkonõvad pilved lähevad laiali.

lahko/ossa Lu, pr. -oʙ, imperf. -ozi: -oᴢ ~ -zi Lu 1. laguneda развали/ваться, -ться (о постройке), распасться; vana maja, koto, mikä on määnüᴅ, lahkooᴢ, on lahkoonuᴅ vana maja, mis on mädanenud, lagunes, on lagunenud; 2. jämedaks v. paksuks minna разда/ваться, -ться в ширину; mõnikõz inemin, ku kõvassi on varmissunuᴅ, siiz jutõllaa: nät ku on lahkoonuᴅ kui mõni inimene on väga lihavaks läinud, siis öeldakse: näe, küll on lihavaks läinud; lahkooz niku tahko läks paksuks nagu tünn.

lahkou/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J 1. laguneda; kõduneda развали/ваться, -ться, распасться; истле/вать, -ть; 2. puruneda разруш/аться, -иться.

lah/kua J-Tsv., pr. -gun J, imperf. -kuzin J eralduda, lahku minna; lahkuda отдел/яться, -иться; расста/ваться, -ться; kurki lahkus partiss kurg lahkus parvest.

lah/kussa: -kuss J-Tsv., pr. -gun J, imperf. -kuzin J = lahkua.

lahkuu [< e?] J-Tsv. lahku врозь; menti lahkuu mindi lahku.

lahk/õa L P -ia Lu -aa Ra hea, lahke добрый, приветливый; P tämä b õlõ lahkõa inehmiin, ep tunnõ inehmizeekaa ümpär tšävvä ta ei ole lahke inimene, ei oska inimes(t)ega ümber käia; Ra üvä inimin, lahkaa inimin hea inimene, lahke inimene; ■ L menet põltua lahkõass tetšemεä lähed põldu üles harima.

lahkõ/rõ: -r Ra, g. -rõõ kokkuriisutud kuiva või poolkuiva heina hunnik (ворох несложенного или разворошенного сухого или полусухого сена); einä lahkõrõᴅ heinahunnikud.

lahmi/a Kõ, pr. -n Kõ, imperf. -zin Kõ (süüa) lahmida, vohmida, vitsutada упле/тать, -сти, упис/ывать, -ать (за обе щеки́), простор. ло́пать; küll lahmip süüvvä küll lahmib süüa! – Vt. ka lipata, lipittsää, lohmia, loppia, lottia, lupsutõlla, lušata.

lahn/a Kett. Len. K L P M Kõ S Lu Li Ra J (Ja-Len. V Ku) -õ Lu Лагна Tum., g. -aa K P M Lu J 1. latikas лещ; L lohana täünεä lahnoi suolattuita toober soolatud latikaid täis; M kalad on lahnaᴅ, on aud́iᴅ, on ahvakoᴅ kalad on latikad, on haugid, on ahvenad; Lu lahnõ painõʙ kilo i kahs latikas kaalub kilo või (ja) kaks; K latši lahnaa suomussiissa (Al. 53) rl. lagi (on) latikasoomustest; 2. Len. lõhe [?] лосось [?]. – Vt. ka latikka.

lahnakala P Lu latikas лещ; P tein tänän piiragaa lahnakalass tegin täna latikast piruka.

lahna-soomuᴢ (K-Ahl.) latika soomus чешуя леща; latši on lahna-soomuhsissa (Ahl. 97) rl. lagi on latikasoomustest.

lah/o M Lu Li J, g. -oo 1. pehkinud, pehastunud, mädanenud гнилой; J laho puu ize koorisuʙ pehkinud puu ajab ise koore maha; Lu kase jo on laho rihi, lamahtaaʙ taitaa see on juba pehkinud maja, vist vajub kokku; M hako on braakku puu, seness et tee mit̆täiᴅ, süämmess tämä on laho mahalangenud puu on praakpuu, sellest ei tee (sa) midagi, seest on see mäda; 2. J-Tsv. pehkimus, mädasus гниль, гнилость; 3. J-Tsv. mädanenud koht puul загнивание, гнилое место на дереве. – Vt. ka vesi-.

lahopaikka Li pehkinud v. mädanenud koht puul загнивание, гнилое место на дереве, гнильца.

lahopetäjä Lu pehkinud v. mädanenud mänd гнилая сосна.

lahopuu M Lu Li pehkinud v. mädanenud puu гнилое дерево; Lu lahopuud veel kotoalgossi kõlpaavaᴅ, mäännü puu ep kõlpaa kuhõõkaa pehkinud puud kõlbavad veel kodusteks (kütte)puudeks, mädanenud puu ei kõlba kusa-gile; M vettünnü lahopuu vettinud pehkinud puu. – Vt. ka lahapuu.

lahot/tua (J-Tsv.), pr. -uʙ, imperf. -tu pehkida, mädaneda гнить, загнивать; puu jo on süäm- poolta lahottunnu puu on seest(poolt) juba mädanenud; lahottunnu puu pehkinud puu.

lahsali/n M, g. -zõõ M lasterikas, paljulapseline многодетный; lahsalin emä lasterikas ema. – Vt. ka lahsollin.

lah/si Kett. K R L P M Po Lu Li J I Ku (Kõ Ja-Len. Ra vdjI Kl) -hsi J-Must. -zi Len. R-Reg. Lu-Must. J-Must. -s Al. P M Lu Ra J laχ/si P (M Kõ) -s U lachs ~ laxe Kr Ла́хси K-reg.2 Ii-reg.1 Лахси ~ Лахсъ Pal.1 Лахсь Ii-reg.2, g. lah/zõõ Kett. K M Lu J -sõõ Kett. I -se J-Must. -zee Ku 1. laps ребёнок, дитя; M miä õõn takaämmä, minuu unukalla on lahzõd jo mina olen vanavanaema, minu lapselapsel on juba lapsed; Ku rikkaallᴀ rahhaa a laisal lahsiitᴀ vs. rikkal (on) raha, aga laisal lapsi; M lahzõõ piäʙ emältä tšüs̆süä antõõssi laps peab emalt andeks paluma; I pikkõzõlõ lahsõlõ piäp kuullõtaɢ vanapia väike laps peab kuulama vanemaid (inimesi); Po lahzõll õli ǜö-itku laps nuttis öösiti; Lu lahz eb makkaa, lahz on sõnahuzõᴢ laps ei maga, laps on ära sõnutud; Lu miä jo lahzõõ murõtin ma söötsin juba lapse ära; Lu tätä kutsuttii sauna nain, kumpa sünnütti lahzõõ seda kutsuti nurganaiseks, kes sünnitas lapse; M saunaasõõ veetii lassa tetšemää sauna viidi last sünnitama; Ku perednikaa tokut́śid eessᴀ̈, t́śüttönnᴀ̈ lahzee teeᴅ (kui) põlle pillasid eest, saad tüdrukuna lapse; J pani peenenn piikuõõsõõ, lahsõnn lassa kattsomaa rl. (ema) pani väikesena teenijatüdrukuks, lapsena last hoidma; J lahzõlõ nännää (rintaa) antõma lapsele rinda andma; J lahs on rinnõss veerotõttu laps on rinnast võõrutatud; J elä han siä õõ õmiiz lahsiijõ kõhta nii pagan ära sa ometi ole oma laste vastu nii halb!; Ra ep se omii lahsii tää see ei hooli (tea) oma lastest; Ra se viskaz omad lahzõd niku jänes poigaa see jättis oma lapsed maha nagu jänes poja(d); Li lahzõss tahoᴅ laulajaa kk. lapse töö on ju teada! (tahad lapsest lauljat!); M täll on rinnaa imevä lahsi tal on rinnalaps; Lu itkuri lahz mörnäb aina nuttur laps aina karjub; J terävä lahsi (Must. 184) elav(aloomuline) laps; Lu tuhmapäin lahsi kõva peaga (= vähese taibuga) laps; M kummaᴅ ovaᴅ vähäkkõizõ vähämeelellizeᴅ lahzõᴅ, neillä valuʙ kohlo suussa kes on natuke puuduliku mõistusega lapsed, neil valgub ila suust; P kuultamattomõinõ lahsi sõnakuulmatu laps; R vaivanõ lahsi ~ M armatoo lahᴢ vaenelaps; J võõrõz lahs (Tsv.) kasulaps; J saatu lahs (Tsv.) vallaslaps; P tämä on tüttärikuo laχsi ta on vallaslaps (tüdrukulaps); Lu rinta lahsi imik (rinnalaps); J süntü ko poik vai tüttö lahs kas sündis poeg või tütar (poiss- või tüdruklaps)?; J tuutu, tuutu, tüttrikko lassa, veel parõpassi kui poikalassa (Must. 161) t., t., tütarlast, veel paremini kui poeglast; Lu lahzõõ kattsoja ~ J lahzõõ oitõjõ lapsehoidja; J lahzõõ müttsü lapsemüts; P lahsajõõ kaaska ~ Ku lahsii kaaska laste muinasjutt; J lahzõõ põlvi (Tsv.) lapsepõlv; I lahsõõ tila päramised; 2. (looma, linnu jne.) poeg птенец, детёныш; M õli noori põdra, neitä lahsia oli noor põder, (üks) neid poegi; M sika sööb õmad lahzõᴅ siga sööb oma pojad (= põrsad) ära; L kuolõvad linnuu lahzõᴅ linnupojad surevad ära; M rahnopakkoz on õma pere, a õma peressä täm lazzõb lahzõᴅ mesipuus on oma pere, aga oma perest ta heidab peret. – Vt. ka marraz-, oppi-, piika-, poika-, pojo-, pojok-, riiv-, rinta-, rissi-, tüttärikko-, tüttärikoo-, tüttö-, tütär-, vagaz-, vaival-.

lahsikkõinõ vt. lahzikkõin.

lahsolli/n M, g. -zõõ = lahsalin; laha lintu lahsollin emä lasterikas ema (on nagu) lahja lind.

lahsomeeli (R-Lön.): ullu meelessäni meelüttäjäni, lahsomeelessani laukojaiseni (Lön. 185) rl.

lahsu/uᴢ (M Ra), g. -u ~ lahzuu: -võõ (Ra) lapsepõlv детство; Ra senee virree lahsuvõz veel kuulin seda laulu (selle laulu) kuulsin juba lapsepõlves; M lahsujõssaa [sic!] mokoma (ta on) lapsepõlvest peale niisugune.

lahsõkkõi/n (I), g. -zõõ = lahzukkõin; tabunaza lahsõkkõizõᴅ i makazivaᴅ siällä ii kõittš hobusekarjas lapsukesed magasidki seal ja puha.

lahsõt/oo Li -uu [sic!] Kl, g. -tomaa lastetu, lapsetu бездетный; Li lahsõtoo nain, ebõõ lahsia lastetu naine, ei ole lapsi.

lahzi vt. lahsi.

lahzikkõi/n J-Tsv. lahsikkõinõ J-Must., g. -zõõ ~ -zõ J = lahzukkõin; veel õõd lahzikkõin, a jo mehele tahoᴅ oled veel lapsuke, aga juba tahad mehele (minna); petti mokoma tütöö, potštii lahzikkõizõõ võrgutas sellise tüdruku, peaaegu lapsukese; ved edõõ lahzikkõin, jot peltšäd ühsinää kottoo jäävvä sa ei ole ju väike laps, et kardad üksinda koju jääda.

lahzukkõi/n K M Lu Li J, g. -zõõ M Lu J lapsuke, lapseke, väike laps деточка, ребёночек; K nuorikkõ siz senee viinaa jagab tüttäriilee, siz naisiilõõ i lahzukkõisiilõõ (Al. 19) siis jagab pruut selle viina tüdrukutele, siis naistele ja lapsukestele; M miä kõõz õlin veel lahzukkõizõnna, siis kutsuttii neitä marjoo võvvõrõᴅ kui ma olin veel väike laps, siis kutsuti neid marju v-d (= vaarikad); M tämä lahzukkõizõssaa kazvi mokoma võõno pojokkõin tema oli (kasvas väikesest) lapsest peale niisugune rahulik (aeglane) poisike. – Vt. ka lahsõkkõin.

laht/i¹ K-Ahl. K-Al. M-Set. Kõ Lu J laχti J -e [sic!] K-Al. -a [?] R-Lön. lahti, ammuli открыто настежь, разинув (рот); J tetši noorad lahti tegi köied lahti; J tehkaa lahti lautaportti, lahti rautõizõt sakaraᴅ rl. tehke lahti laudvärav, lahti raudsed sagarad; Lu türmäss lasti lahti ~ lasti poiᴢ lasti vangist lahti; Kõ seizob niku mettsävahti suu lahti kk. seisab nagu metsavaht, suu ammuli; K kunnõ irte ivuzila, lahte laivõilani (Al. 48) rl. (pulmaitkust:) kuni (olen) lahtiste juustega; J ińemin ep pääznü unõss laχti inimene ei saanud unest lahti.

lah/ti² Lu J, g. -õõ Lu J laht залив; Lu soomõõ lahti, narvaa lahti, kaabrio lahti Soome laht, Narva laht, Koporje laht; Lu soomõõ lahõl püvvetää ailia Soome lahel püütakse räimi; Lu mentii narvaa lahõlõ ailia püütämää mindi Narva lahele räimi püüdma. – Vt. ka umpi-.

lahti-valkõa P lumivalge белоснежный; liukujõilõõ linat pitšäᴅ, laulajõilõõ lahti-valkõaᴅ rl. liugujatele linad pikad, lauljatele lumivalged.

lahtopäivä (R-Lön.): evät le laivossani lahtopäivät (Lön. 185) rl.

lahtšea vt. laskõa.

lahtšiin vt. lazita.

lahtšiu/ssa: -ssaɢ (I), pr. -n, imperf. -zin refl. (pikali) heita ложиться, лечь; i vot ned́d́e pääle lahtšiuᴅ ja vaat nende peale heidad (pikali). – Vt. ka lazita, loottaassa².

lahuᴅ vt. tuti-.

lahu-liha M tailiha мякоть, постное мясо; kar̆ruu liha kõikk on lahu-liha karuliha on kõik tailiha.

lahvottaja R-Lön. lohutaja [?] утешитель(ни-ца); enne lahse lahvottaja, isä tütö itkottaja (Lön. 719) rl. ema (on) lapse lohutaja [?], isa tütre nututaja.

laid́jo vt. lait́jo.

lai/ha Kett. M Ja-Len. Lu Ra J -χa P -hõ J-Tsv. -h Lu J, g. -haa Lu J lahja, kõhn; rasvata, rasvavaene, taine, tai-; vesine; vilets, kehv тощий; нежирный, постный; худой; M kutuhaili on laiha kala kudemisajal püütud räim on lahja kala; Lu laih inemin ku on, sis saotaa: niku haamu kui on kõhn inimene, siis öeldakse: nagu viirastus; J siä õõd jäänü nii laihõssi sa oled jäänud nii kõhnaks (lahjaks); Lu laiha liha lahja (= rasvavaene) liha; tailiha; Lu ku laihat soolõt, sis tuõp hoikka muila kui on lahjad sooled, siis tuleb õhuke seep; Ra lehmäl on laiha piim, vähä nõizõp päälee koorõtta lehmal on lahja piim, vähe koort tõuseb peale; J siis leep perä, jo tuõb laihõp siis tuleb pära(õlu), (see) on juba lahjem; J laih oluᴅ lahja õlu; J elka paŋka pahassi, roogõd on laihõᴅ ärge pange pahaks, (et) toidud on viletsad (lahjad); J laih maa, tämäz mittäit ep kazvo vilets (lahja) maa, sellel ei kasva midagi; Lu tänävoon on laihaᴅ rohoᴅ, tuõb laiha einä tänavu on vilets rohi, tuleb vilets hein; J tänävoonn linad on jäätü laihõssi tänavu on linad jäänud kehvaks; J tänävoonn laih rüttšee tulo tänavu on vilets rukkisaak; J tänä talvõll laihõt püütšid merell tänavu talvel on merel kehv püük; Lu laihõt tüüᴅ kehvad (= vähetasuvad) tööd; J siä õõd laih sõtameeᴢ, sinuss kaprala ep tuõ sina oled kehv sõdur, sinust kapralit ei tule. – Vt. ka laha, laihikkõin, laihukkõin, laihõin.

laih/assi Lu -õssi J-Tsv. lahjalt, viletsalt, kehvalt скудно, худо; J bĺednoit lass tait laihõssi süütetä kahvatut last söödetakse vist viletsalt; J koolõjõ laihõssi pajatõʙ surija räägib viletsalt.

laihikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J dem. lahja(ke), lahjuke слабенький; olud laihikkõin, niku taari õlu on lahja(ke), (just) nagu taar. – Vt. ka laihukkõin.

laihtua¹ (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) laihtu- J-Must. lahjeneda, lahjaks muutuda v. jääda вы/дыхаться, -дохнуться (потерять крепость). – Vt. ka laihõnõssa.

lai/htua² Lu Li J-Tsv. -χtua (P), pr. -hun Lu Li J -χun P, imperf. -htuzin Lu Li J teadvust kaotada, minestada падать, упасть в обморок, лиш/аться, -иться чувств; Li tämä laihtu i laŋkõõz maallõ ta minestas ja kukkus maha; J sai kuull, jot poik tapõtti sõaᴢ, de nii i laihtu sai teada (kuulda), et poeg tapeti sõjas, ja nii minestaski; J pruuskaa laihtunnullõõ vett silmiilee pritsi minestanule vett näole (silmadele); Lu siittä haizossõ miä laihtuzin sellest haisust ma minestasin. – Vt. ka laihussa.

laih/tussa: -tuss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -tuzin J = laihtua².

laihuᴅ J pl. kasvav vili хлебные злаки; emä kooli kooluissi, laŋkõz maalõõ laihuissi rl. ema suri (koolnuks), langes maha kasvavaks viljaks. – Vt. ka laivo.

laihukkõi/n M Lu Li J, g. -zõõ M kõhnuke, lahjuke худенький, тощенький; M on nii laihukkõin, bõõ mit̆täiᴅ ku luu da nahka on nii kõhnuke, pole midagi (muud) kui luu ja nahk; Lu õõd mennü laihukkõizõssi sa oled jäänud kõhnukeseks (lahjukeseks); M ku on laihukkõin küll on kõhnuke!; J õli laihukkõin, a nüt nät ku kenassu oli kõhnuke, aga nüüd, näe, kuidas muutus kenaks; J kase õli pikkõra·iškuin, laihukkõin, no maailmaa teräv i hodukõs starikkõ see oli väike, kõhnuke, kuid väga elav ja liikuv vanamees. – Vt. ka laihikkõin.

laihu/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J = laihtua².

laihu/ᴢ J-Tsv., g. -u: -sõõ J 1. lahjus, kõhnus, kurnatus худощавость, истощение; mihe opõizõõ möiᴅ? – laihusõõ peräss, eb võinu tšüntä miks (sa) hobuse (ära) müüsid? – Lahjuse pärast, (ta) ei jaksanud künda; 2. iiveldus дурнота; vaile tuõn läsimä, ku süämell on nii laihuᴢ vist jään haigeks, et süda on nii paha.

laihut/taa¹: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = laihõttaa; laihutti räpälessi opõizõõ vaevas hobuse sootuks ära.

laihut/taa² M Lu (J-Must.), pr. -aʙ M, imperf. -ti impers. iiveldama ajada тошнить; M miä oomniizõõ kehnossi sein, semperässä min̆nua laihutaʙ ma sõin hommikul kehvalt, seepärast mind ajab iiveldama; Lu minnua alki laihuttaa mul läks süda pahaks.

laihutu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J minestus обморок.

laihõi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J lahja, kõhn, kõhetu, kuivetu худой, тощий. – Vt. ka laiha.

laihõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J 1. kõhnuda, lahjuda, kõhnaks, lahjaks jääda худеть, по-, тощать; näĺĺess hot tšen laihõnõʙ näljast jääb igaüks (kes tahes) kõhnaks; 2. lahjeneda, lahjaks muutuda v. jääda вы/дыхаться, -дохнуться (потерять крепость); olud laihõni õlu muutus lahjaks. – Vt. ka laihtua¹, laihõssua, laihõttua.

laihõssi vt. laihassi.

laihõs/sua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J kõhnuda, lahjuda, kõhnaks v. lahjaks jääda худеть, по-, тощать; üväss süütšiss ed laihõsu heast söögist (sa) lahjaks ei jää; taita ted́d́e opõiŋ kõnsait eb näe kagraa, ku nii on laihõssunnu teie hobune ei näe vist kunagi kaera, et on nii lahjaks jäänud. – Vt. ka laihõnõssa, laihõttua.

laihõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. in J lahjutada, kurnata, (ära) vaevata исто-

щ/ать, -ить, изнур/ять, -ить; elä ajõlõ üht perä ovõiss, vet kõikkina laihõtõᴅ ära aja hobust ühtsoodu, kurnad (ta) päris ära. – Vt. ka laihuttaa¹.

laihõt/tua Lu, pr. -un Lu, imperf. -tuzin Lu = laihõssua.

laija vt. lad́d́a.

laijjõllaa vt. lad́d́allaa.

laijjõlt vt. lad́d́alta.

laijõt/taa Lu, pr. -an, imperf. -in Lu (paadile v. laevale) laidu e. küljelaudu (peale) lüüa обши/вать, -ть досками (лодку, судно); laiv laijõtõttu, siz laijaa väliᴅ ja laijaa õtsaᴅ tõrvaa pakliikaa konopoitataa (kui) purjelaevale on laiad peale löödud, siis tihitakse laidade vahed ja otsad tõrvase takuga; vene piεb laijõttaa paadile tuleb küljelauad (peale) lüüa. – Vt. ka lad́d́õttaa¹, laitaa.

laik/ka Kett. K R L P M Ra J I, g. -aa P M Ra leek, пламя; L laikka tulõʙ vällää ahjossa leek tuleb ahjust välja; K tuli on tehtü tüttärile, laikka lahsaile lavottu (Ahl. 103) rl. tuli on tehtud tütardele, leek lastele seatud (laotud); P med́d́e õvvyõ lato kõikk on laikaa voimaᴢ meie siseõue katusealune on lausa leekides; M ahjoo laikka ahjuleek; K tulil laikka ~ P tulinõ laikka ~ Kett. tulõõ laikka tuleleek. – Vt. ka tuli-. – Vt. ka leesmu, lekko, läimi.

laik/ko¹ R-Reg., g. -oo = laikka.

laik/ko² K-Ahl. (R-Reg.), g. -oo narmas бахрома; R sugu püüti pühtšeille, latö [= latõ] laiko rättüzille (Reg. 17) rl. – Vt. ka sata-.

laikko-rätte (R-Reg.) narmaline, narmastega rätt платок с бахромой, бахромчатый платок; latö laikko-rättiezille, anto tšiuttu tširjalleni (Reg. 16) rl.

laikkõn/õssa Li, pr. -õʙ Li, imperf. -i Li vaibuda утих/ать, -нуть, улечься; tormi alki laikkõnõssa torm hakkas vaibuma; no õlimmõ butkõz mitä õlim, taas tormi laikkõni, menimm uuvvissaa panõmaa no olime kalastusonnis nii kaua, kui olime, torm vaibus taas, läksime uuesti (võrke sisse) panema.

laikot/taa: -taaɢ (I), pr. -aʙ I, imperf. -ti leegitseda, lõõmata пылать, пламенеть; tuli laikotab ahjoza, pannak tšugunikad ahjon et̆tee tuli leegitseb ahjus, (vaja) panna potid ahju ette (valmis).

laim/ata: -õta (J-Tsv.), pr. -aan, imperf. -azin: -õzin J äiata, virutada шлёп/ать, -нуть; nõizõt siä tämäka spoora pitämä. laimõzit kõrvõlõ de juttu maaᴢ hakkad sa temaga vaidlema! Äigasid vastu kõrvu ja jutul lõpp.

lain vt. lainõ.

lainaa Lu laenuks взаймы́; annõ millõ lainaa anna mulle laenuks.

lain/amuᴢ Lu Li J-Tsv. -õmuᴢ J-Tsv., g. -amuhsõõ: -amusõõ Lu Li J -amuzõ J sõõm, lonks глоток; J pikariz vaa lainamusõõ verraa viinaa peekris (on) vaid lonksu jagu viina; J kahs lainamuss veel rüüppään rüüpan veel kaks lonksu; J jõi ühee lainamuzõkaa jõi ühe sõõmuga.

lain/ata¹ L (K M-Set.) -õtõ Lu -õt Ra J-Tsv., pr. -aan K Lu J, imperf. -azin K M -õzin Lu J neelata; juua глот/ать, -нуть; пить; L ińiehmiin ep saa lainata, on kurkkutauti inimene ei saa neelata, (tal) on kurguhaigus; Ra kala õli nii üvä, tahtozin i tšeelee lainõt kala oli nii hea, tahtsin keelegi (alla) neelata; J perkele tätä võttõgo, süüko, lainõtko kurat teda võtku, söögu, neelaku!; J lainaizin, da on tšülm vesi jooksin, aga on külm vesi. – Vt. ka lainia, lainõskõlla, luikata, luikkia.

lain/ata² Lu -õt J-Tsv., pr. -aan Lu J, imperf. -azin Lu -õzin J laenata, laenuks anda одолжать, давать, дать в долг; Lu lainaa millõ rahhaa lehmää õssaa laena mulle raha, (et) lehma osta; J lainaa rubĺaa tšümme võlgõssi laena kümme rubla.

laini/a Po, pr. -n, imperf. -zin frekv. = luikkia; ahnõssaa lainiʙ neelab ahnelt.

lai/nõ Kett. P M Lu Li J Ku (Kõ) -ne K-Ahl. Ku -n J-Tsv. -nõh [?] (Kett.) Ла́инэ Pal.1 Ла́йнэ K-reg.2, g. -nõõ Kett. P M Lu 1. laine волна; J šulpahtii suka merree, päälauta lainõõsõõ rl. sulpsatas suga (= kamm) merre, soalaud (= pealaud) lainesse; Li sütšüzüss õltii tormiᴅ, lainõõᴅ sügisel olid (merel) tormid, lained; Lu mi süveb meri, se tuõp kõrkaapi ja arvapi lainõ mida sügavam meri, seda kõrgem ja harvem tuleb laine; Lu suur meri ain šumizõʙ, siäll ain on lainõ suur meri üha kohiseb, seal on ikka laine(tus); Lu lainõõt tšäüvää lained käivad; Lu meri tšäüʙ, on lainõõᴢ meri lainetab; Lu meni vass lainõtta läks vastulainet; Lu aluz meep perä lainõtta purjelaev läheb allalainet; J mere lainõt kiikutõlla venett merelained kiigutavad paati; Lu tuimaz veez on kõrkaad ja sakkaad lainõõᴅ magedas vees on kõrged ja sagedad lained; Lu jürküᴅ vai ätšiᴅ lainõõᴅ õllaa tuimaz veeᴢ järsud või teravad lained on magedas vees; Lu matalaᴅ lainõõᴅ madalad lained; Lu koohu lainõ kõrge laine; Lu suka lainõ murdlaine; Lu rissi lainõ ristlaine; Lu vassa lainõ vastulaine; Lu tšültši lainõ külglaine; Lu vana lainõ, perrää tuulõõ, tormii ummiklaine (vaibuv laine), pärast tuult (ja) tormi; Lu ühesmäz lainõ on suurõp kõikkaa üheksas laine on kõigist suurem; Lu lainõõ arja laine hari; Lu lainõõ seltšä laine selg; Lu lainõõ leikkaaja ~ lainõõ rikkoja lainemurdja, muul; 2. (kuivama lahutatud) loog (ряд укоса, расстеленного для сушки); Li perrää lüümizee mikä on einä lagotõttu, se on looko, lainõ see hein, mis on pärast niitmist (kaartest) laiali laotatud, see on loog; J perää vikahtõõ einä on peräkozil, a mikä arotõltii, ne õltii lainõõᴅ niitmise järel (vikati järel) on hein kaartes, aga mis laotati laiali, see oli loog; M löömmä kõikk einäd lainõõlõõ niidame kõik heinad looks; Lu einä on lainõõla, tätä piäʙ vääntää, arojõõkaa väänätää hein on loos, seda tuleb kaarutada, rehadega kaarutatakse; P M einää lainõõᴅ heinaloog. – Vt. ka baraška-, einä-, koohu-, kozerka-, matalikko-, rissi-, suka-, tšültši-, vasoo-, vassa-.

lainõ- vt. ka laina-.

lainõ-arja Lu = lainõõ-arja.

lainõ-leikkaaja Lu = lainõrikko.

lainõ/lla Lu, pr. -lõʙ: -õʙ Lu, imperf. -li Lu = lainõttaa; meri lainõõʙ meri lainetab.

lainõrikko Lu lainemurdja, muul волнорез, волнолом, мол; lainõrikko se onõ rannaᴢ, onõ tehtü seinä vassaa muul, see on rannas, (lainetele) on tehtud sein vastu. – Vt. ka lainõ-leikkaaja.

lainõrikkoja Lu = lainõrikko.

lainõrikotuᴢ Lu = lainõrikko.

lainõ-seltšä Lu laine selg откос вершины волны; lainõ-seltšä on alõpõl arjaa lainõõ takan laine selg on (laine)harjast allpool laine taga.

lainõskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J frekv. = luikkia.

lainõ/ta Lu, pr. -õʙ Lu, imperf. -zi = lainõttaa; meri lainõõʙ meri lainetab.

lainõtta vt. tšültši-.

lainõt/taa Li -ta J-Tsv., pr. -aʙ: -õʙ J, imperf. -tti Li lainetada (veepinna kohta) волноваться (о водной поверхности); Li egle meri kõv̆vii lainõtti, õli tormi eile lainetas meri kõvasti, oli torm. – Vt. ka lainõlla, lainõta, lainõtõlla.

lainõt/tia M, pr. -iʙ M, imperf. -ti M lainetada (kõrsvilja kohta põllul) колыхаться (о злаках в поле); viĺĺa lainõtiʙ vili lainetab (põllul).

lainõtu/ᴢ Lu, g. -hsõõ: -ssõõ Lu lainetus волнение (водной поверхности).

lainõt/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. 1. lainetama panna плескать(ся); elka lainõtõlka vett, heitütteet kalaᴅ ärge pange vett lainetama, hirmutate kalad ära; 2. lainetada (veepinna kohta) волноваться (о водной поверхности). – Vt. ka lainõlla, lainõta, lainõttaa.

lainõ-voŋka Lu ummiklaine, ummikas, ummik-lainetus, vaibuv laine накатная волна (о волнах после бури); perrää tuulõõ, tormii, tüünil ilmaa lainõt ku tšävvää, jutõllaa: lainõ-voŋka, nüd jo meri väsü kui lained liiguvad pärast tuult, tormi, vaikse ilmaga, (siis) öeldakse: ummiklainetus, nüüd juba meri väsis; se on vana lainõ-voŋka. perrää suurõõ tormii ilma tüünisüʙ, a tšäüb vana lainõ. sitä kutsuta voŋka see on vana ummiklaine. Pärast suurt tormi muutub ilm vaikseks, kuid käib ummiklaine. Seda kutsutakse ummikaks.

lainõõ-arja Lu lainehari, laine hari гребень волны; lainõõ-arjassa tuõptši kozerkalainõ laineharjast tulebki murdlaine. – Vt. ka lainõ-arja.

lainõõ-väli Lu lainevahe подошва, впадина волны.

lai/ska Kett. K P M Kõ Lu Li Ra J I Ku (Ja-Len.) -skõ J ~ -sk Lu J Ла́йска Pal.2 K-reg.2, g. -zgaa Kõ Lu J -zga J 1. adj., subst. laisk ленивый, ленив/ец, -ица, лентяй, лентяйка; Ra laiskõ inimin, täm vaa laizguttõõʙ, ep kehtaa tehä tüütä laisk inimene, ta ainult laiskleb, ei viitsi tööd teha; Lu et saa õlla laisk i võõno (sa) ei tohi olla laisk ega aeglane; I laiska tämä tuli, ep kuhhõit tahtont tšävväɢ ta muutus laisaks, ei tahtnud kusagil käia; J miä menin laizgõssi ma jäin laisaks; Lu tämä õli nii laiska, tšärpäsiije eneltä ajjaa ep kehannuᴅ ta oli nii laisk, (et) ei viitsinud enda pealt kärbseid(ki) ära ajada; M nii on kase laiska inehmin, õm̆mia kõrvia ev või pesä see on nii laisk inimene, (et) oma kõrvu(gi) ei või (= ei viitsi) pesta; Lu see on nii laisk inemin, što ep kehtaa õmii silmii tšiin panna, ku makkaaʙ see on nii laisk inimene, et ei viitsi oma silmi kinni panna, kui magab; Lu laiska ku lurjuᴢ laisk nagu looder; J laisk, niku mustõlain laisk nagu mustlane; Lu kahs laiskaa lüütii vettoa, kumpa näiss on laizgõpi kaks laiska vedasid kihla, kumb neist on laisem; Ra võõnoizõõ tüü tuõp tehüssi, a laizgaa va ep kõnsa vs. aeglase töö saab (lõpuks) tehtud, aga laisa oma ei kunagi; Lu laizgal eb õõ kõnsa pühäpäivää vs. laisal ei ole kunagi pühapäeva; Ku rikkaallᴀ rahhaa a laisal lahsiitᴀ vs. rikkal (on) raha, aga laisal lapsi; J itšiin laisk väga laisk (igavene laisk); Lu verine laiska purulaisk; Lu laiska koira ~ Lu Li laiska perze ~ J laisk perᴢ ~ P laiska lapuri laiskvorst; 2. Pal.2 K-reg.2 laiskus [?] лень [?]; ■ J laiska lihaa kazvottõma laisklema (laiska liha kasvatama). – Vt. ka pää-, veri-. – Vt. ka laiskuri, laiskõin.

lai/skaa (M-Set. J), pr. -zgan M -zgõn J, imperf. -zgin liikuda, end liigutada шевелиться; M luizgab laizgab kahõõ lukuu takan. tšeeli (Set. 18) mõist. luiskab, liigub kahe luku taga? – Keel; J luizgõb laizgõb luizõõ metsää takannõ. se on tšeeli mõist. luiskab, liigub luuse metsa taga? – See on keel.

laiskakoira Lu Li J laiskoera Ku laiskvorst лентяй, лентяйка; Lu laisk inemin, se on laiskakoira laisk inimene, see on laiskvorst; Lu siä õõd laiskakoira, et kehtaa mittää tüütä tehä sa oled laiskvorst, ei viitsi mingit tööd teha; Ku ja its ain vaa kurtteli laiskoera, ettᴀ̈ minu lehm eb anna maitua ja ise alati ainult kurtis, laiskvorst, et minu (= tema) lehm ei anna piima.

laiskalapuri L = laiskakoira; älä õlõ tuiskatupurinna ja laiskalapurinna ära ole tuulepea ja laiskvorst.

laiskaperze ~ laiskperᴢ J laisk-perᴢ J-Tsv. = laiskakoira.

laiskur/i Lu J, g. -ii subst., adj. laisk, laiskvorst ленивый; ленив/ец, -ица, лентяй, лентяйка; laiskuri inemin laisk inimene. – Vt. ka laiska, laiskakoira, laiskalapuri, laiskaperze, laiskõin.

laisku/ᴢ K P M Lu Li J (Kett.) -uᴢ M Лайскуусь Pal.2, g. -u Kett. M Lu J laizguu Li -sõõ J-Tsv. laiskus лень; Li suur laiskus tuli, en kehtää mittää tehä suur laiskus tuli (peale), ei viitsi midagi teha; M ahõᴅ mağgoo täün süüvvä, nüd on laiskuz mennä tööle sõid kõhu täis (parkisid mao täis), nüüd ei viitsi (on laiskus) tööle minna; I meed niitüle ja korjaaᴅ, kui paĺĺo eb õõɢ laiskus korjataɢ lähed niidule ja korjad (nii palju), kui palju viitsid korjata; Lu viskaa siä oma laiskus poiᴢ, alga tehä inemizijee viisii tüütä heida endalt laiskus, hakka inimese viisi tööd tegema; Lu laiskuu perässä em või tehä tüütä laiskuse pärast ei või (ma) tööd teha; ■ Lu se teep tüüᴅ laiskuu nõjall, kurraall tšäell see teeb tööd vastumeelselt (teeb tööd laiskuse najal, vasaku käega); Li silla kase tüü on tehtü laizguu nõjall see töö on sul lohakalt tehtud.

laisku/ttaa: -ttaaɢ (I), pr. -tan: -t̆taa I, imperf. -tin: -t̆tii I laiselda лениться; eläg laiskutaɢ, meet tüüle, tüütä tiiɢ ära laiskle, mine tööle, tee tööd. – Vt. ka laizgata, laizgutõlla.

laiskuut/õlla M -ella (K-Ahl.), pr. -tõlõn: -tõõn M -telen K-Ahl., imperf. -tõlin = laizgutõlla.

laiskõi/n J-Tsv., g. -zõõ J laisk ленивый. – Vt. ka laiska, laiskuri.

laizgas/si Li -s Lu laisalt лениво; Li tämä teep kõvassi laizgassi tüütä ta teeb väga laisalt tööd.

laizgata Li, pr. laiska/an Li, imperf. -zin Li = laiskuttaa.

laizgut/taa (Lu Li) -ta J-Tsv., pr. -aʙ Li -õʙ Lu Li J, imperf. -ti Li J impers. laisaks teha, laiskusega vaevata лениться, за-; J taita miä väsüzin, vai sillä nõisi laizguttõma ma vist väsisin, kas sellepärast tuli laiskus peale?; J egle nii laizgutti tüüt teh́ä, ku va tänävä niitši eb laizguttaiᴢ eile oli nii suur laiskus tööd teha, kui vaid täna ei tuleks nii(gi) laiskus peale; Lu missi sinnua nii kõvassi laizgutõʙ miks sa nii (väga) laisk oled?

laizgut/õlla Lu Ra J (Li) -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn Lu Li Ra J, imperf. -tõlin Lu J frekv. laiselda лентяйничать; Ra laiskõ inimin, täm vaa laizguttõõʙ, ep kehtaa tehä tüütä laisk inimene, ta ainult laiskleb, ei viitsi tööd teha; J tee tüüt, elä laizguttõõ tee tööd, ära laiskle!; J miä en suvvaa laizgutõlla ma ei armasta laiselda. – Vt. ka laiskuttaa, laiskuutõlla, laizgata.

lai/ta Lu Li J Ku -t J-Tsv. -tᴀ Ku, g. -jaa Lu Li Ku lad́d́aa ~ lad́d́a ~ -tõ [sic!] J-Tsv., pl. -jaᴅ Lu -tõᴅ [sic!] ~ -t J-Tsv. lad́jat J-Must. (paadi-, laeva)laid, küljelaud обшивная доска, набойка (лодки, судна); Lu vene on tehtü puu laitoissa; kõlmõss laijass, jutõllaa kõlmilaitanõ vene, ku on neĺĺä laitaa, jutõllaa neĺĺälaitanõ vene paat on tehtud puulaidadest; (kui on) kolmest laiast, (siis) öeldakse kolmelaidne paat, kui on neli laida, (siis) öeldakse neljalaidne paat; Li neĺĺää seittsemee laijaaka õli vene paat oli nelja (või) seitsme küljelauaga; J iski kõrraa, süntü laita, tõizõõ kõrraa, tõinõ laita rl. lõi korra, sündis laid, teise korra, teine laid; J aluss lad́d́õta laitoika purjelaevale lüüakse küljelaudu; J alusõõ lait eestä paarus peh́mitetä, siiz vass panna paikõlõ purjelaeva küljelaud pehmitatakse algul aurus, siis alles pannakse paigale; Lu vennee laita paadi laid. – Vt. ka laitalauta.

laitaa [?] (J-Tsv.), pr. lad́d́/an [?], imperf. -õn [?] = laijõttaa; aluss lad́d́õta laitoika purjelaevale lüüakse küljelaudu.

laitalauta Lu = laita.

laitanõ vt. kõlmi-, nellä-.

lai/t́jo M Lu Li Ra I -tjo K-Ahl. M J-Ränk (P Ja-Len. J-Tsv.) -t́o Ra J-Tsv. (P M) -t́joo Li J (Lu) -tjoo Li -t́juo P -t́oo M -t́uo (P) -d́jo I lad́jo K-Must. J-Must., g. -t́joo M Lu Li J I -tjoo M Li -t́oo M Ra J -t́o J -d́joo I regi дровни; M talvõll lait́ooll ajaaᴢ talvel sõidetakse reega; M piäp painaa lait́oolõ jalgassõõᴅ tuleb painutada reele jalased; Lu lait́jool on tšümmee kõtaraa, neitä koivussa tehtii reel on kümme kodarat, need tehti kase(puu)st; P pero ku nõizõb menemää, siz lõhgop kõik, miniesie on tämä pantu rakkyõsyõ, lait́uosyõ vai vaŋkkuriisyõ kui peru (hobune) hakkab minema, siis lõhub kõik, mille ette ta on rakendatud, ree ette või vankri ette; Li taka-kelkka panna lait́joo perrää palgikelk pannakse ree taha; Lu lait́joo jalgõsõd i kotarõᴅ ree jalased ja kodarad; I lait́joo pää ree pea; I lait́joo aizaᴅ ree aisad; J lait́oo kaari ree kaar; Ra lait́o kablaᴅ ree kodarad; Ra lait́o kausaᴅ ~ lait́jo puuᴅ ree kaustad, ree äärepuud; J lad́jo kannus (Must. 170) ree kannus (= jalaste ots); Lu lait́jo kokka ree konks; Lu lait́jo päiteᴢ ~ J lad́jo päites (Must. 178) ree pea; Lu lait́jo tormaᴢ ree (jalase)raud; Lu lait́jo pajuᴅ ree painardid. – Vt. ka lad́ja².

lai/to [?] (P): tšedrεän tšeitua, lazzõn laitua, vahvõpaa niittiä ketran heiet, lasen l-t, tugevamat lõnga.

lait́o vt. lait́jo.

laiton vt. kuus-.

laitonõ vt. viiz-.

lait́oo vt. lait́jo.

lait/taa¹ P M Lu Li J (Kõ S) -ta J-Tsv., pr. -an P Kõ Lu Li -õn Lu Li J, imperf. -in Lu Li J laita порицать; P en tšiitä, en laita (ma) ei kiida, ei laida; Lu ku õikaa kõrva elizeʙ, siš tšiitetää, ku kurraa kõrva elizeʙ, siz laitõtaa kui parem kõrv kumiseb (= ajab pilli), siis kiidetakse, kui vasak kõrv kumiseb, siis laidetakse; M tätä kõik̆kii laittaaᴢ kõik laidavad teda; J em miä laitõ ted́d́e lassõ, en laitõ sõsaruttõ rl. ma ei laida teie last, ei laida õekest (= mõrsjat); J tšivet tšiitti, javoᴅ laitti rl. (käsi)kive kiitis, jahusid laitis; J köühe ühtperä laitõb õma eloa vaene kurdab oma elu üle (laidab oma elu) ühtsoodu.

lait/taa² Lu Li, pr. -an: -õn Lu Li, imperf. -in Lu Li saata отправ/лять, -ить, пос/ылать, -лать; Lu minnua laitõttii meriškouluu mind saadeti merekooli; Lu maama kulkõmaa laitti ema saatis (mind) rändama; Lu laitõ millõ rahhaa saada mulle raha; Lu kuss laivaa lasti on laitattu kust laevalast on saadetud?; Li oĺa laitti tervüssiä Olja saatis tervisi.

lait́uo vt. lait́jo.

lait/õlla (Li-Len.), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. ← laittaa¹; kui, pakana, panetteli, veerast lasta [= võõrassa lassa] laitteli (Len. 302) rl. kuidas, tige, manas, võõrast last laitis.

laitõn vt. mõni-, nellä-.

laiwa vt. laiva.

lai/va K-Ahl. L P M Ja-Len. Lu Li J Ku (R-Reg. Kõ) -võ Lu J -v Lu J-Tsv. -wa Kr Ла́йва Pal.2 K-reg.2, g. -vaa L Lu J laev судно, корабль; Lu laiva ajap seiliiᴢ laev sõidab purjedes; Lu laiva meni matalaa laev läks madalikule; Lu laiva on aŋkkuriᴢ laev on ankrus; Lu laiva pannaa dookkii, teh́h́ää remontti laev pannakse dokki, tehakse remonti; M meree laiva merelaev; Lu vahti laiva ~ branda-vahti laiva valvelaev; Lu tulli laiva tolli valvelaev; Lu posažiiri laiva reisilaev; Lu veeala laiva allveelaev; Lu seili laiva purjelaev; Lu laivaa turpaad on tehtü rihmassa laevatrepp on tehtud köiest; J laivaa piitõᴅ laeva(teki) talad; J laivaa meheᴅ laeva-, meremehed; Lu laivaa kurssi laeva kurss; Lu laivaa jältši ~ laivaa struja laevatee, -jälg; J laivaa lasti laeva last; ■ P tuli laiva kuivalyõ mäjeliesie dai lakozi (sünnitanu kohta öeldakse:) tuli laev kuivale mäele ja lagunes. – Vt. ka api-, brandavaht-, jahti-, kroonu-, lasti-, majakka-, posažiiri-, purjõ-, raaka-, seili-, sõaa-, sõta-, sõti-, tulli-, vahti-, veeala-, õppi-.

laivaa-gili Li laevakiil киль.

laivadomovikka ~ laiva-domovikka Lu koterman судовая нежить (в суеверных представлениях моряков); laivadomovikka, tämä tšellee eb näüttii, teeb i pahhaa, teeb i üvvää koterman, ta ei näita ennast kellelegi, teeb nii halba kui ka head.

laivaχodu ~ laiva-hodu Lu (süvendatud) laevatee, sõiduvesi фарватер.

laivameeᴢ ~ laiva-meeᴢ Lu laeva-, mere- mees моряк.

laiva-meno M laevaasjandus, -asi судоходство; laiva-menoja miä en tää mit̆täiᴅ, miä en õõ merimeeᴢ laevaasjadest ei tea ma midagi, ma ei ole meremees.

laiva-pĺotka Lu laevanuut, -kantsik плётка, которой наказывали на корабле матросов.

laivapoika ~ laiva-poika Lu laevapoiss, junga юнга; laivapoika, tšen laivas teep tüütä laevapoiss, kes laevas teeb tööd.

laivaraakki ~ laiva-raakki Lu (laeva)vrakk обломки разбитого судна; laivaraakki on, mikä on jäänü laivassa laevavrakk on (see), mis on jäänud (hukkunud) laevast (järele).

laiva-rikotuᴢ Lu laevaõnnetus кораблекрушение.

laiva-rinta Lu laeva esipool, laeva esiosa передняя часть судна.

laiva-seppä: laivõ-seppä J laevaehitaja, -meister корабле-, судостроитель (мастер-ремес-ленник); vello venoizõõ seppä, laivõ-seppä lagluõni rl. vennas, venekese sepp, laevaehitaja (laevasepp), mu lagleke.

laivatrap/pu (Lu) laiva-trappu Lu, hrl. pl. -uᴅ ~ laiva-trapuᴅ Lu laevatrepp трап.

laiv/o vdjL M Kõ, hrl. pl. -oᴅ M J (K-Al. R-Lön. Kõ) 1. oras всходы (хлебных злаков); M alkoaᴢ nätšüä laivoᴅ oras hakkab paistma; M laivoᴅ alkaas kohota oras hakkab tõusma; M rüiz jo õrastii, lahtši laivoᴅ rukis tärkas juba, ajas orase välja; J papii lehmä lähsi laivoi müü preestri lehm läks mööda orast; J lehmäd ŕääkovat siεll laivoi pääll lehmad ammuvad seal orase peal; M rütšee laivo rukkioras; 2. M idu, võrse, varreke росток; 3. fig. juuksed волосы; K jo nüd lahgotõltii lahti laivoissa, eragoitõttii kulta-kuudrissa, idgõtõttii irte ivussiissa (Al. 51) rl. (pulmaitkust:) nüüd juba lahutati lahtistest juustest, lõigati kuldkiharad (eraldati kuldkiharaist), pandi nutma lahtiste juuste pärast. – Vt. ka kagra-, nisu-, rüiz-, umala-. – Vt. ka laihuᴅ, laivõᴅ.

laivõ vt. laiva.

laivõᴅ (K-Al.) fig. juuksed волосы; kunnõ irte ivuzila, lahte laivõilani (Al. 48) rl. (pulmaitkust:) kuni (olen) lahtiste juustega. – Vt. ka laivo.

lajja vt. lad́d́a.

lajjen/taa Ku, pr. -nan, imperf. -nin = lad́d́õttaa².

lajõŋki vt. laajõŋki.

lak/a K-Ahl. R-Eur. R-Lön. P M-Set. Kõ -aa P J-Tsv. -ka P Kõ lak J laa/kaa L -k J las пусть; K laka vaatan langgoo rihtä (Ahl. 96) rl. las ma vaatan langu tuba; K laka kukun kuu valula (Ahl. 103) rl. las ma kukun kuuvalgel; P lakaa tšiuzan tšihlaguota ~ L laakaa tšiuzan tšihlaguota rl. las ma kiusan (= proovin) vastlapäeva; M laka miä tämää võtan enelee (Set. 68) las ma võtan selle endale; J lak miä veel sillõõ jutuu pajatõn las ma räägin sulle veel (ühe) jutu. – Vt. ka ka, la.

lakaht/aa Lu, pr. -aan Lu, imperf. -iin fig. purjutada, (viina) lakkuda пьянствовать, простор. лакать (водку); tämä lakahtaab viinaa tema purjutab (lakub viina); nät ko on lakahtanu viinaa näe, kuidas on viina lakkunud; tämä on viinaa lakahtaaja tema on viinalakard. – Vt. ka lakkia¹, lakkua.

lakahtaa/ssa ~ -ss Lu, pr. -n Lu, imperf. -zin = lakahtaa; se taaz jo lakahtaaʙ viinaa, ep pitäis lakahtaass nii paĺĺo see lakub juba jälle viina, ei peaks nii palju lakkuma; tämä tahob lakahtaassa viinaa ta armastab purjutada (tahab viina lakkuda).

lakai/n J, g. -zõõ (õle)kimbuke, -pundike пучок, связка (соломы); võtõtaa maassõ mokomain butškõ, sitä kutsutaa lakain. nelle lakaiss pannaa kuppoo, se on kupo siiᴢ võetakse maast niisugune kimbuke (õlgi), seda kutsutakse l. Neli kimbukest pannakse kubusse, see on siis kubu.

lakana K-Ahl. R-Reg. P-Al. (R-Eur. R-Lön.) lina простыня; K nõisõ ursissa emäni, lakanoissa laukojani (Ahl. 99) rl. tõuse linade vahelt, mu ema, linade vahelt, mu pesija; P laukojaa lakana tšäezä (Al. 46) rl. ema (pesija), lina käes.

lakannaluᴢ Li katuse-, varjualune навес; lakannaluᴢ on. katto on päällä, se on lakannaluᴢ, sis sinne pannaa algoᴅ katusealune on. Katus on peal, see on katusealune, (siis) sinna pannakse (kütte)puud. – Vt. ka alko-.

lakassaa vt. lagassaa.

lakasõlla vt. lagasõlla.

lak/ata (Ku), pr. -kaan, imperf. -kazin jätta остав/лять, -ить; d́i sis tuli nuumerissᴀ poiᴢ, t́śütöö lakkaz ühzittää nuumerii ja siis tuli numbritoast ära, tüdruku jättis üksinda numbrituppa; jürü ko ammuʙ, sis pannaz maa süämee, pää lakattaz [= lakataz] maa päällᴀ̈, sis tuab inimäin terveessɪ kui müristab, siis pannakse (haige) maa sisse, pea jäetakse maa peale, siis saab inimene terveks; perrää senee poikasiillᴀ tuli ilkiä i hüü lakatt́śii konna paikallᴀ i enepää eväd lüüt́śü hänt(ᴀ̈) pärast seda hakkas poistel häbi ja nad jätsid konna rahule ja enam ei löönud teda.

lakei K lak̆́kee M lakei, teener лакей; K h́erra da lakei härra ja lakei; M lak̆́kee toob meilee tareĺkaᴅ teener toob meile taldrikud.

laki, laḱi vt. latši.

lakilamppi Lu laelamp потолочная (висячая) лампа; lamppi õli suuri, lakilamppi, õlitši niku katto lampill lamp oli suur, laelamp, oligi nagu katus lambil.

laki/lauta Lu J, hrl. pl. -lavvaᴅ J -lavvõᴅ Lu -llaᴅ Lu laelaud потолочная доска.

lakiroit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J lakkida, lakeerida лакировать; lakiroitõtut saappõgõd jalgõᴢ lakksaapad jalas.

lak/ka¹ M Lu Ra (J Ku) -k Lu, g. -aa Lu Ra lakk (hoone laepealne, pööning) чердак, сеновал; Lu lakk on õvvõᴢ, õvvõõ päälüz on lakka lakk on siseõues, siseõue pealne on lakk; Ra lakka on lautaa päällüᴢ, i rihee päällüᴢ lakk on laudapealne ja toapealne; Lu lakka on tehtü riugussa, lakkaa pannaa einää lakk on tehtud lattidest (latist), lakka pannakse heinu; Lu lakkas pietää einää i õlkia lakas peetakse heinu ja õlgi; Ku meez meni lakkaa, liha vaagen pää pääl (Len. 296) mõist. mees läks lakka, lihavaagen pea peal?; Ku perennain vei ne hüvät herkud riihee lakkaa perenaine viis need head road (hõrgutised) toalakka; J siiz riigaa lakass tšäütii õlkaa varkaill siis laudilt (rehelakast) käidi õlgi varastamas; Lu õvvõõ lakka siseõue(pealne) lakk. – Vt. ka lakkamuᴢ.

lak/ka² Ränk M, g. -aa (katuse)hari гребень (крыши); M kat̆too lakka katusehari.

lakka³ vt. laka.

lakka⁴, laḱḱa vt. lakõa.

lak/kaa¹ M, pr. -an M, imperf. -õn = lakkoa; koira lakap piimää koer lakub piima.

lakkaa², laḱḱaa vt. lakõa.

lakka/assi: -ssi J-Tsv. siledalt, tasaselt гладко, ровно; ampõin tširvez eb vesä lakkassi hambuline kirves ei vesta siledalt.

lakkamu/ᴢ Lu-Vilb., g. -hsõõ: -sõõ rehelakk, laudi сушило (в риге). – Vt. ka lakka¹.

lakkapu/u M Lu lakkõpuu Li, pl. -uᴅ M I õrs, penn насест; Lu kukko meni lakkapuullõ makkaamaa kukk läks õrrele magama; M kanad mak̆kaavaᴅ lakkapuul ~ lakkapuilla kanad magavad õrrel; I lavahsimõᴅ ovaᴅ õvvõza, lakkapuuᴅ ovaᴅ lauttaza laudi on (kinnises) siseõues, õrs on laudas. – Vt. ka lakkopuu.

lak̆́kee vt. lakei.

lak/kia¹ Lu J-Tsv. (Kett.), (sõnatüvi основа слова:) lakki- J-Must., pr. -in Kett. Lu J, imperf. -kizin Lu J lakkuda; fig. purjutada, (viina) lakkuda лакать, лизать; пьянствовать, простор. лакать (водку); J tšen sinuu jäänüss nõizõb lakkima kes sinu jäänust (viinapära) hakkab lakkuma!; Lu koira lakib süvvä (Must. 160) koer lakub süüa; J lakib juuvvõ pirttua, niku katti vett lakub piiritust juua nagu kass vett; Lu näd on lakkinu viinaa näe, on viina lakkunud. – Vt. ka lakahtaa, lakahtaassa, lakkaa¹, lakkoa, lakkua, lappia¹.

lakkia² vt. lakõa.

lak/ko J-Must., g. -oo öökull сова. – Vt. ka öö-.

lak/koa M (K-Ahl.), pr. -on K M, imperf. -kozin lakkuda лакать, лизать; M koira lakoʙ, tšeeleekaa lakoʙ koer lakub, keelega lakub. – Vt. ka lakkaa¹, lakkia, lakkua.

lakkopu/u Lu (M), pl. -uᴅ M = lakkapuu; Lu kanaᴅ mennää üüssi lakkopuull, sitä kutsutaa lakkopuu kanad lähevad ööseks õrrele, seda kutsutakse õrreks (õrs); M ahinall õlivad lakkopuuᴅ, kuza kanad makazivaᴅ ahju all oli õrs, kus kanad magasid.

lak/kua Lu, pr. -un Lu, imperf. -kuzin Lu = lakkia¹; Lu katti lakub azussa kass lakub nõust (piima); Lu ku inemin juub umalaa enee, siz jutõllaa: näd on lakkunu viinaa kui inimene joob enese purju, siis öeldakse: näe, on viina lakkunud.

lakku/ussa Lu, pr. -un Lu, imperf. -uzin: -zin Lu refl. fig. ahnelt süüa v. juua, õgida, lahmida жадно глотать, нализ/ываться, -аться, налакаться; tämä lakkuup süüvvä ja juuvva ta lahmib süüa ja juua.

lakkõpuu vt. lakkapuu.

lako J-Tsv., g. lag/oo ~ -o J adj., subst. madal, soine; madal koht, madal maa низменный; низина; litši Petteriä on rohkapõssi lagod maaᴅ Peterburi lähedal on enamasti madalad maad; lagoz maaz viĺĺ kehnossi kazvoʙ madalal maal kasvab vili kehvalt.

lako-iha Ra lihtne, sirge käis прямой рукав; lako-iha on, ku eb õõ šnüürettü ihasuu lihtne käis on (see), kui käisesuu ei ole kroogitud.

lakoosõõ: lak̆koosõõ M maha, lamakile (rohu v. vilja kohta) в полёглое состояние (о травах, о хлебных злаках); kleiverii lööb lak̆koosõõ ristiku lööb maha.

lakot/taa¹ Lu lagottaa Lu-Set., pr. -an ~ -õn Lu, imperf. -in Lu silitada гладить; üvä lahs, lakotõtaa päätä hea laps, silitatakse pead; katti suvvaaʙ lakottõmissa kass armastab silitamist. – Vt. ka lagassaa, lagasõlla.

lakottaa² vt. lagottaa¹.

laks/i Li, g. -ii (metsa)lagendik поляна, лужайка; metsää laksi metsalagendik. – Vt. ka lakso, laksu.

laks/o Li, g. -oo = laksi.

laks/u Lu Li, g. -uu subst. (metsa)lagendik; adj. (puudest) lage, hõre поляна, лужайка; голый, пустынный; Li laksu on mokoma tühjä paikka metsää süämmeᴢ (metsa)lagendik on niisugune (puudest) lage (tühi) paik metsa sees; Li laksu paikkõ, mokom tühjä paikkõ, ep kõrkõa, a eb õõ puitõ. se on laksu lage paik, niisugune tühi paik, mitte kõrge, aga (seal) ei ole puid. See on (metsa)lagendik; Lu laksul kazvab üvä roho metsalagendikul kasvab ilus hein. – Vt. ka laksi, lakso.

lak/õa Kett. K-Ahl. R L P M Ja-Len. J (Kõ-Len.) lak̆kõa Kett. M vdjI I (Ma) -kõa Lu J-Must. -kia Lu Li -kaa Lu J -ka Ra J-Tsv. laḱḱ/aa ~ -a Lu, g. -õa: -kaa Lu J 1. sile, tasane; lame гладкий, ровный; плоский; Lu leipää tasõtõtaa päältä, jott õllõiᴢ lakkia leiba silutakse pealt, et oleks sile; J lazz veel kõrt ut́ugakaa, lakkaap leeʙ lase veel kord triikrauaga (üle), saab siledam; L oŋko liukua lipõa, oŋko laskõa lakõa rl. (vastlalaulust:) kas on libe liugu lasta (liuguda), kas on sile mäest alla lasta?; J vesi on lakkaa niku špeili vesi (= veepind) on sile nagu peegel; Li pää õli nii lakkia niku voᴅ ut́ugoitõttu pea oli nii sile nagu triigitud; M lak̆kõa tšäsi sile(danahaline) käsi; M lauta on lak̆kõa laud on sile (tasane); M lak̆kõa silta sile (tasane) põrand; M lak̆kõa tšivi sile kivi; M lak̆kõa tee ~ J lakkaa ~ lakka tee tasane tee; M lak̆kõa maa tasane maa; Lu lakkaa meri, lainõtta bõõ mittää tasane meri, lainet pole sugugi; Li vennee põhja õli lakkia paadi põhi oli lame; Lu barkka, tämä on lakkaa põhjaakaa, gilliä ebõõ praam, see on lameda põhjaga, kiilu ei ole; Lu perrää suurõõ tormii meri algõp tüüntüä, tšävvää suurõd laḱḱaad lainõõᴅ pärast suurt tormi hakkab meri rahunema, käivad suured lamedad lained; 2. lage, paljas голый, пустынный; J lakkall jääll hot tšen livesüʙ paljal (= libedal, lumeta) jääl võib igaüks libastada (libastab kes tahes); J tuli kõik teeb lakkassi tuli teeb kõik lagedaks (= põletab kõik maha); 3. lage, avar; subst. lage, lagendik; plats пустой, пустынный; пустырь; поляна; L suur lakõa nõmmi on siεll suur lage nõmm on seal; L antagaa millõ lauta lakõa i lavvaa taguᴢ (kosjaõhtul ütles peigmees:) andke mulle lage laud ja lauatagune; Lu lakkia mettsä hõre (lage) mets; Lu lakkia puu hõre puu; I mettsäaho, lak̆kõa paikka, niittüpaikka mettsäzä metsalagendik, lage paik, heinamaa(koht) metsas; J õhzõkkaat puut kazvossa lakkaall okslikud puud kasvavad lagedal; P ep pääze metsässä lakõalyõ ei pääse metsast lagedale; Lu kuza õli suur lakkia, ilm äärte kus oli suur lage(ndik), ääretu; Ja lidnas on teet i lakõa (Len. 240) linnas on teed ja plats(id); 4. fig. tore, sile(dalt tehtud) отменный, гладкий, гладко сделанный; J ebõ·õ tehtü unikokojõ, a on tehtü lakkaad lahjaᴅ rl. ei ole tehtud vusserdisi, vaid on tehtud toredad pulmakingid; J oŋko lahjani lakkaaᴅ. ku on lakkaaᴅ, nii on lustiᴅ rl. kas mu pulmakingid on toredad? Kui on toredad, siis on ilusad; 5. K-Ahl. lai, avar широкий, просторный; ■ M pääzimmä nüᴅ sõk̆kõaᴅ lak̆kõalõ saime selle asja nüüd selgeks (pääsesime, pimedad, nüüd lagedale); J lakkaa päälee jäämä peavarjuta jääma; Lu müü jäimmä lakkõal maal meie jäime lageda taeva alla (= jäime peavarjuta); Lu ku müü tulimma soomõss, sis koto õli põlõnnu, laḱḱa pool pääl, piti uvvõssaa alkaa ellää kui me tulime Soomest (tagasi), siis oli maja (maha) põlenud, häda (oli) käes (= midagi polnud alles), tuli hakata uuesti elama; Lu nii kõiɢ räimittii, jott lakkia pooli on pääl nii löödi kõik puruks, et häda on käes (= midagi pole järele jäänud); J lakkaa tuli pääle häda tuli kätte; J meni meez bariššoi ajama de pääsi kõikkinaa lakkassi mees läks hangeldama ja jäi päris lagedaks (= jäi kõigest ilma).

lakõu/ᴢ P -s K-Ahl., g. -hsõõ lage koht v. paik; lagedus пустырь; широта, ширь (Ahl. orig.: vidsträckthet).

lam/a J-Must., g. -aa adj. lamakil v. lösakil olev; lamandunud развалившийся; полёглый.

lam/aa: -maa Lu lamakile в полёглость, в полёглое состояние; ku viĺjä on nurmõl valmiᴢ, perrää vihmaa lüüʙ lammaa kui vili on nurmel valmis, (siis) pärast vihma (vili) lamandub (lööb lamakile); rütšeᴅ, kagrõᴅ, rohoᴅ, kõig mentii lammaa rukkid, kaerad, rohi, kõik lamandusid.

lama-aita J-Must. (orig.: lamoaita).

lamaht/aa (Lu), pr. -aan, imperf. -iin: -in Lu maha kukkuda свали/ваться, -ться; umalikaᴢ nät ku lamahti maalõõ näe, kuidas purjus mees kukkus maha. –Vt. ka laŋgõta¹, laŋkiissa, laŋkõõssa, laŋkõuta.

lamahtaa/ssa Lu (J-Tsv.), pr. -n Lu, imperf. -zin refl. 1. (pikali) heita ложиться, лечь; J lamahtaa t́uf́akaa pääle de uinoo heida madratsile ja uinu; J lamahtaa pehgon nala vilusõõ heida põõsa alla vilusse; Lu miä meen lamahtaan vähäizee, ookaan ma lähen heidan veidikeseks pikali, puhkan; 2. kokku langeda v. vajuda развали/ваться, -ться; Lu kase jo on laho rihi, lamahtaaʙ taitaa see on juba pehkinud maja, vist vajub kokku.

lamak/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa adj., lahmakas, kerekas; subst. lamakas, lahmakas громадный; громадина; suur, lamakõᴢ inimin suur, kerekas inimene; lamakõs tšivi lahmakas kivi. – Vt. ka lamõa.

lamallaa J-Tsv. lamakil, küljeli в полёглом состоянии, на боку; vene seizob rannõz lamallaa paat seisab rannas küljeli. – Vt. ka lomallaa.

lama/za J-Must. -ᴢ Lu J-Must. lamakil, lamandunult в полёглом состоянии; J viĺja on lamaz(a) (Must. 174) ~ Lu viĺjä on lamaᴢ vili on lamandunud (on lamakil); Lu rütšeᴅ, kagrõᴅ, rohoᴅ, kõig mentii lammaa, õllaa lamaᴢ rukkid, kaerad, rohi, kõik lamandusid, on lamandunud (on lamakil); Lu ait on lamaᴢ aed (tara) on lamakil.

lama/ta: -t J-Tsv., pr. -an ~ -n J, imperf. -zin J 1. lamada, lebada, lesida, põõnutada лежать, полежать, полёживать; irsi lamaab rissii teet palk lebab põigiti teel (risti teed); isä lamab magat viiliäᴢ isa põõnutab magada vilus; 2. langetada, kukutada валить, по-; lamazimm puu maalõ langetasime puu (maha). – Vt. ka lamoa, lamota, lamottaa.

lamba vt. lammaᴢ.

ĺamk/a M Li ĺämka M, hrl. pl. -aᴅ M Li ĺäm-kaᴅ M 1. kanderihm лямка; M kotti õli ĺäm-kojeekaa kott oli kanderihmadega; 2. (särgi jm.) õlapael лямка (сорочки и пр.); M miä meen laafkaa i õsan tšiutoo ĺämkojõ vartõ ahassa linttia ma lähen poodi ja ostan särgi õlapaelte jaoks kitsast paela; Li õsõtaa, valmiid on ĺamkõikaa tšuutoᴅ (nüüd) ostetakse, on valmis õlapaeltega särgid.

lamma vt. lammaᴢ.

lammaskarja M Lu Li Ra J I lammõs-karjõ J-Tsv. lambakari стадо овец; J lammaskarja meni makautšilõ lambakari läks m-le (= puhke- ja mäletsemiskohale karjamaal); I a lammaskarja, se ep tšäünük kot̆too aga lambakari, see ei käinud kodus (= seda ei aetud õhtuti koju); Li meil bõõ karjuššia, lammaskarjaz müü tšäümmä vooropäittää meil pole karjust, lambakarjas me käime kordamööda; Ra miä õlin lammaskarjaᴢ i tein lahsilõ pajupillii ma olin lambakarjas ja tegin lastele pajupilli.

lammaskarjušši P M Lu J lammas-karjušši M Li lammõs-karjušši Lu J-Tsv. lambakarjane, lambakarjus, lambur овчар, овчарка; M nii lammas-karjušši toože: nii mõnt päivää pit̆tääs karjuššia nii mõnᴅ lammassa ku on nii (on) lambakarjane samuti: niimitu päeva peetakse karjast (korral), kuimitu lammast on; J lammõs-karjušill sevvert i tüüt, ku lampait vahtia lambakarjasel sedavõrd ongi tööd, et lambaid valvata; J laadi lammõs-karjušillõ murtšin pane lambakarjasele hommikusöök valmis; Lu lammõs-karjuššia meilä eb õõ, vooroa tšävvää lambakarjast meil ei ole, käiakse korda(mööda). – Vt. ka lammaspaimõn, lampuri, lampurikarjušši.

lammaskarsina M lambaaedik овчарня.

lammaspaimõ/n Lu -õ I = lammaskarjušši.

lammassaksiᴅ M = lammazravvaᴅ.

lam/maᴢ Kett. K L P M Kõ S Ja-Len. Po Lu Li Ra J I Ku -mas M-Set. -mõᴢ J -pa ~ -ba ~ -ma Kr Ламмасъ Tum. Ла́ммасъ K-reg.2 Ла́ммась Pal.2, g. -paa K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku lammas овца; Li lampaat koppiuvad ühtee paikkaa lambad kogunevad ühte paika (= hoiduvad kokku); I suõt kantavad lampait hundid viivad lambaid ära; I lampailõõ paad merkit kaglaa, štobõ tuntõaɢ näitä lammastele paned märgid kaela, et neid (karjas) ära tunda; Ku ühs kertᴀ kezällᴀ̈ pest́śii lampaaᴅ üks kord suve jooksul (suvel) pesti lambaid; Lu lampai niittää piäʙ peab lambaid niitma (pügama); Li siiz lampaalt sitozin jalgõt tšiini, siz on parõpi niittää siis sidusin lambal jalad kinni, siis on parem niita; Kõ villaᴅ kui lampaassa niitäᴅ, sis kraapimma kui niidad lambalt villa, siis kraasime; Lu lampaad õllaa tšippuraa villaakaa lambad on kähara villaga; J villõkkaad lampaaᴅ villakad lambad; M lammaz räägaʙ ~ Lu lammaz määkiʙ ~ J lammõz määkiʙ ~ määkkii ~ I lammaᴢ rääguʙ lammas määgib; Ra lammaz on ut́i (ema)lammas on utt; Lu lampaa veimmä boranal viisime lamba jäärale; Kõ voho viis kuut tšäüʙ i lammaz viis kuuᴅ kits kannab viis kuud ja lammas viis kuud; I kantõjõ lammaᴢ, tõi kahsi võdnaa lammas poegis, tõi kaks talle; Lu emä lammaᴢ, teeb võdnaᴅ emalammas, toob (teeb) talled; J meill on lautta lampaita, tõin on lampaa võdnajõ rl. meil on laut lambaid, teine on lambatallesid; Li lampaa voona lambatall; P tšell mikä eb menessünnü, tšell lampaaᴅ, siz vei lampaa pää da jalgaᴅ kellel miski ei edenenud, kellel lambad, siis (see) viis (ohvriks) lamba pea ja jalad; Lu lampaa nahka lambanahk; Lu jõgõperällä õli lampaa nahkuri Jõgõperäl oli lambanahaparkal; Li lampaa päpäläᴅ ~ lampaa sitta lamba pabulad; J lampaa makauttši ~ P lampai makauᴢ lammaste puhke- ja mäletsemiskoht karjamaal; L lampaa tauti on õllu varaipõõ, paĺĺo hukkauz lampait(a) varem on olnud lambahaigus(t), hukkus palju lambaid; K nastassi õli lampaa päivä anastasiapäev oli lammaste päev (lamba päev); S lampaa praaz-nikka lammaste püha (anastasiapäev, 29. X); P pani minua lammas karjaasõõ popasterissi pani mu lambakarja abikarjaseks; Lu nii lammas karjaᴢ, nii lehmä karjaᴢ, ain vooro õli nii lambakarjas kui ka lehmakarjas, ikka oli (karja)kord; P lampaiz õlin kaχs suvõa lambakarjas olin kaks suve; ■ Lu miä tahon nii tehä, jott suõd õltais süüneed i lampaat terveeᴅ ma tahan nii teha, et hundid oleksid söönud ja lambad terved; Ra susi tahto lampaita, a emälammaz eb antanu (lastemängus:) hunt tahtis lambaid (kinni püüda), aga emalammas ei lasknud (ei andnud); Ra a ku susi sai lampaa, sis senee pani etääz ääree (lastemängus:) aga kui hunt sai lamba (kätte), siis pani selle kaugemale, kõrvale; Lu lampaa griba lambatatikas, lambapuravik. – Vt. ka emä-, suku-, suvi-, säntši-.

lammazbora/na ~ -n Lu oinas, jäär баран.

lammazravv/aᴅ M Li -õᴅ Lu lammasravva/ᴅ Kett. -t J-Must. lammõz-ravvõᴅ J-Tsv. lambarauad ножницы для стрижки овец; Lu minekaa niitetää lampaita, se on lammazravvõᴅ millega niidetakse (pöetakse) lambaid, need on lambarauad; M jõka meez ep tunnõ ih̆hoa lammazrautoo iga mees ei oska lambaraudu teritada. – Vt. ka lammassaksiᴅ, lampaa-ravvaᴅ.

lam/oa M (K-Ahl. R-Lön. Ku) lam̆moa M -moa Lu, pr. -on M Lu, imperf. -õn: -ozin M Lu 1. lamada, lesida, põõnutada лежать, полежать, полёживать, валяться; Lu piäʙ lammoa, miä õõn väsünü peab lamama, ma olen väsinud; M ain va lam̆moisi, izze noori ińeehmin aina vaid lesiks, ise noor inimene; M tämä võip hot koko päiväᴅ lamoa tilaza, tämä bokkõi eb vaivata ta võib kas või terved päevad asemel põõnutada, tema küljed ei valuta; 2. ära v. maha tallata топтать, по-, за-; Lu miä lamozin rohoo ma tallasin rohu ära; Lu ep piä roht lammoa ei tohi rohtu tallata. – Vt. ka lamata.

lamo/ta: -tõ Lu, pr. -on Lu, imperf. -zin lamada, lesida, põõnutada лежать, полежать, полёживать, валяться; ain siä lamoot tilal, ep piä lamotõ, piäp tehä tüütä, lamotaa vaid laizgõd inemizeᴅ sina aina lesid asemel, ei tohi lesida, tuleb tööd teha, lesivad vaid laisad inimesed.

lamot/taa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) lamotta- J-Must. põõnutada, lesida; lösutada лежать; валяться (orig.: rötköttä-, pötköttä-).

lampa vt. lammaᴢ.

lampaa-nahka Kõ lambanahk овечья шкура, овчина; siᴢ veel õmmõltii šuubõi, meh̆hii i naizii šuubõita, lampaa-nahkoloissa siis õmmeldi veel kasukaid, meeste- ja naistekasukaid, lambanahkadest.

lampaanahkuri Lu lambanahaparkal овчинник.

lampaa-razva Lu lambarasv овечий жир.

lampaa-ravvaᴅ M = lammazravvaᴅ; lampaad niittääz lampaa-ravvoill lambaid niidetakse (pöetakse) lambaraudadega.

lampaa-rootšito J-Tsv. lambakoppel овечий загон. – Vt. ka lampai-rootšito.

lampaa-võdna (Kõ) lambatall ягнёнок; voho- võdnaᴅ i lampaa-võdnaᴅ kitsetalled ja lambatalled.

lampai-lautta Lu lambalaut овчарня.

lampai-rootšito J-Tsv. = lampaa-rootšito.

lampa/tka K L P M Po Lu I, g. -dgaa (L) -tkaa Lu lampaad, ripplamp (ikooni ees) лампад/а, -ка; L lampadgat sütettii obraazaa etie ripplambikesed süüdati ikooni ette; M lampatka jumalalõõ põlõʙ lampaad põleb ikooni ees (jumalale); Lu puu-võita pannaa lampatkaa puuõli valatakse (pannakse) lampaadi. – Vt. ka kolo-.

lampii-glazi Lu lambiklaas ламповое стекло.

lampii-katto J-Tsv. lambivari, -kuppel абажур (колпак для лампы).

lamp/pa M I, g. -aa M I lamp лампа; I eb õllul lamppoo, päreh põl̆lii (vanasti) ei olnud lampe, peerg põles; I rihezä on latši, lagõza lamppa ripuʙ toas on lagi, laes ripub lamp; I i sis pantii põlõmaa kase lamppa, i .. kõikkõa rihta müü näütti kase lamppa ja siis pandi see lamp põlema, ja .. kogu tuba (tuba mööda) näitas (= valgustas) see lamp; I süt̆tii lampaa süütasin lambi; I lampaᴅ õsõttii sis jo klasiloikaa siis osteti juba klaasidega lambid; I piäp põlõmaa pannaɢ karassi lamppa petrooleumilamp tuleb põlema panna. – Vt. ka elektra-. – Vt. ka lamppi, lamppu.

lamp/pi Lu Li Ra J, g. -ii Lu Ra J = lamppa; Ra pärettä põlõtõttii, a lamppia eb õlluᴅ (vanasti) põletati peergu, aga lampi ei olnud; Ra lamppi pantii põlõmaa lamp pandi põlema; Li miä nõizõn kusuttamaa lamppia ma hakkan lampi kustutama; J lamppi ripub lagõss lamp ripub laes(t); Lu lamppi võtõttii tšättee lamp võeti kätte; Lu lampii glazi rikkauᴢ lambiklaas läks katki; Lu lampii katto õli niku zontikka, õli karrõssa tehtü i lud́itõttu valkaassi lambivari oli nagu vihmavari, oli plekist tehtud ja valgeks tinutatud; J pühi pöllü lampii kolpõkaa päält pühi tolm lambikupli pealt; Lu lampii kolpukka lambikuppel, -vari; Lu lampii fit́eli lambitaht. – Vt. ka elektro-, laki-, sähkö-.

lamp/pu K Lu, g. -uu K = lamppa; K tämä lampuukaa vaataʙ ta vaatab lambiga (valgustades).

lampur/i M J, g. -ii = lammaskarjušši; ved́ ette pannõ karjušillõ, heittäne ovõzmehelee, ettäko laatinõ lampurillõ rl. ega te ju pane (mind mehele) karjusele, heida hobusekarjusele ega valmista lamburile.

lampurikarjušši ~ lampurkarjušši M = lammaskarjušši.

lamõ/a: lam̆mõa M, g. -a kerekas, turske, tugev плотный, сильный, здоровый; lam̆mõa meeᴢ, seltšä niku ahjo lauta kerekas mees, selg (lai) nagu ahjupelt. – Vt. ka lamakaᴢ.

landõš/ši J-Tsv., g. -ii J maikelluke ландыш; landõšši üvässi haizõʙ maikelluke lõhnab hästi; landõšii haisu on üvä maikellukese lõhn on hea.

laŋgo/hsõᴅ Kett. K-Al. -ssõᴅ Ra -sõᴅ Lu pl. langud (omavahel) свойственники; сваты (между собой); Ra pulmnikad õllaa laŋgossõᴅ pulmalised on (omavahel) langud; K siz pajattavad laŋgohsõt tšehsinää, kui varai võttamaa tullassa (Al. 21) siis räägivad (= lepivad) langud omavahel (kokku), kui vara pruudile järele tullakse. – Vt. ka laŋko, laŋkoinõ, laŋkonõ.

laŋgok/ko [?] (K R-Eur. R-Reg. Ja-Al.), g. -oo dem. languke свойственни/к, -ца; Ja laŋgokkooni, kullakkooni, laŋgot linnukkõizuõni (Al. 53) rl. mu languke, mu kullake, langud, mu linnukesed. – Vt. ka laŋko, laŋkoinõ, laŋkonõ.

laŋgõs/saa (K), pr. -an, imperf. -sin = laŋgõttaa; võttagaa kaz groba ilĺakkuozii viekaa elkaa laŋgõssagaa maalõ võtke viige see puusärk ettevaatlikult, ärge pillake maha. – Vt. ka laŋgõttaa, laŋgõtõlla.

laŋ/gõta¹ Kett. L P M Kõ J (K R Ja-Len. Lu Li) -gõtaɢ I, pr. -kõõn L Lu Li J langkõõn K-Ahl. -kyõn L P -kõn J -kõan Lu-Must. J-Must., imperf. -kõzin K L P M Kõ Ja Lu Li J -kõjõ ~ -kõji ~ -kõi I Ла́нгый K-reg.2 Ii-reg.1 kukkuda, langeda; (laiali v. kokku) variseda упасть, падать, валиться, с-; развали/ваться, -ться; P vaata, laŋkyõᴅ, teet tšipyõta vaata (ette), kukud, teed (endale) haiget; M laŋkõzin opõzõlta sellässe kukkusin hobuse(lt) seljast; I lip̆põalla meed i laŋkõõᴅ jää päälee libedaga lähed ja kukud jää peale; I tämä laŋkõz vet̆teesee ta kukkus vette; Li turpaald laŋkõzin maallõ pää eeᴢ kukkusin redelilt alla (maha), pea ees; L laŋkõz maalyõ jalkoilt kukkus jalult maha; I niigla laŋkõjõ maalõ, tätä raskaᴢ löütäɢ nõel kukkus maha, seda (on) raske leida; L tõizõl autaa kaivaᴅ, a izze autaa laŋkõõᴅ vs. teisele auku kaevad, aga ise auku langed; P ku vihta rässääl laŋkõõb ladvaakaa ülieᴢ, siz jään kazvamaa (jaani-

õhtu ennustus:) kui viht langeb katuselt ladvaga ülespoole, siis jään kasvama (= elama); P jürü puhõõ hampu i puu laŋkõzi välk lõi puusse ja puu langes (maha); Li paa pülä vassaa, jott eʙ laŋkõjäiseisi [sic!] maallõ pane (aiale) tugi vastu, et ei langeks maha; M lehod laŋkõõvad maalõõ lehed langevad maha; Li sütšüzüssä, kui alkavat tšülmät tulla, nii laŋkõõp halla maallõ sügisel, kui hakkab külmaks minema, siis langeb hall maha; Lu lõikub, laakub maal eb lankõa? – savvu (Must. 159) mõist. hõljub, heljub, maha ei lange? – Suits; P riitta laŋkõz maalyõ, meni lad́d́alyõ (puu)riit varises (maha), läks laiali; I ahjo laŋkõji milla ahi varises mul (kokku); I jõtši niku kuivaʙ, rannat kane laŋkõõvaᴅ jõkkõõ jõgi nagu kuivab, kaldad varisevad jõkke; ■ M kazella süä laŋkõs saappagaa vartõõ kk. sellel langes süda saapasäärde; M se on issää kõik laŋgõnnu see on täiesti isasse läinud; J vatsaa laŋkõmin kõhulahtisus. – Vt. ka lamahtaa, laŋkiissa, laŋkõõssa, laŋkõuta.

laŋg/õttaa Lu (J) -ettaa (Ku) -õtta J-Tsv. -õttaaɢ (I), pr. -õtan: -õtõn J, imperf. -õtin Lu J langetada; pillata, kukutada; ümber v. maha ajada ронять, уронить, валить, по-; свали/-вать, -ть; опроки/дывать, -нуть; Lu tuul on laŋgõttanu paĺĺo puita tuul on langetanud palju puid; Lu miä laŋgõtin puu maal ma langetasin puu (metsatööl); J tuuli on laŋgõttõnnu taketti ad́d́aa maalõõ tuul on pistandaia maha ajanud; J miä laŋgõtim paŋgii ma ajasin pange ümber; J piä kõvassi püssüä tšäeᴢ, elä laŋgõt maalõõ hoia kõvasti püssi käes, ära pilla maha. – Vt. ka laŋgõssaa.

laŋgõt/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← laŋgõttaa.

laŋkamõrta: lankamõrta [?] Ränk võrkmõrd мерёжа.

laŋkii/ssa (Ku), pr. -ʙ, imperf. -zi: -ᴢ Ku = laŋkõõssa; d́i miä en i näht ko hän laŋkiiz maahaa ja ma ei näinudki, kui ta maha kukkus; laŋkiist́śii selällee kukkusid (kukuti) selili; omen omenass ettääll eb laŋkii vs. õun õunast kaugele ei lange (= käbi ei kuku kännust kaugele).

laŋk/ki Li, g. -ii Li plank дощатый забор.

laŋ/ko Kett. K-Al. L P M Lu Ra J (K-Salm.1 R-Eur. R-Reg. Po Kl), hrl. pl. -goᴅ K-Al. K-Salm.1 R-Reg. P M Po Lu Ra J Kl lang, langud (abiellujate vanemad omavahel; kõik pulmas olevad sugulased) свойственни/к, -ца; сват, сватья; Lu naizõõ suku i mehee suku tõin tõissa kutsutaa laŋgoᴅ naise sugulased ja mehe sugulased kutsuvad üksteist langudeks; M tšen ovat pulmaza, kõikk õllaz laŋgoᴅ: täm̆mää suku i min̆nuu suku kes on pulmas, (need) kõik on langud: tema sugulased ja minu sugulased; P kõik sukulaizõt, tšed õlivat pulmaᴢ, õlivat tuož laŋgoᴅ kõik sugulased, kes olid pulmas, olid samuti langud; J noorikaa emä panõb lahjaa laŋkoilõõ, vüü paap kaglaa pruudi ema annab (paneb pulma)kingi langudele, paneb vöö kaela; L nuorikka õssi tõisiilõ laŋkoilyõ, tšellie rätte, tšellie povoinikka pruut ostis teistele langudele (= peigmehe sugulastele), kellele räti (rätt), kellele tanu; Po nùorikoo emä isutab laŋgod lavvaa taggaa pruudi ema paneb langud laua taha istuma; Lu süükaa laŋgoᴅ, juukaa laŋgoᴅ, jutõltii pulmaᴢ sööge, langud, jooge, langud, öeldi pulmas; K no ka laŋko, vassõn laŋko, tulõk võttamaa stokana viinaa noh, lang, vastne lang, tule ometi võtma klaasi viina; J en nähnüt kasta pittoa ku kaneissõ laŋkuloissõ rl. ei ole (enne) näinud sellist pidu, nagu nende langude juures; J suuri kiitoz laŋgolõõ suur tänu langule; J üvässi laŋgossi tuli sai heaks languks; J aissiä minu laŋko, niku valo aŋko kk. ah sina, minu lang, (sa oled) nagu sõnnikuhark. – Vt. ka meez-, naiz-. – Vt. ka laŋgohsõᴅ, laŋgokko.

laŋkoi/nõ J, g. -zõõ = laŋgokko; laŋkoizõni lintuizõni rl. mu languke, mu linnuke.

laŋko/nõ J, g. -zõõ = laŋgokko.

laŋk-tauti J-Tsv. langetõbi падучая болезнь; kase tüttö on laŋk-tavviᴢ see tüdruk on langetõves. – Vt. ka laŋkõva.

laŋkõu/ta Kõ, pr. -ʙ, imperf. -zi: -ᴢ Kõ = laŋkõõssa; tämä laŋkõuz minuu päälee ta langes minu peale.

laŋkõ/va Lu -v Ra J-Tsv.: J laŋkõv tähti langev täht; Ra lankõv tauti on raŋkka tauti langetõbi on raske haigus; Lu on i peenil lahsiil laŋkõva tauti ka väikestel lastel on (= võib olla) langetõbi; Lu karkutatti, siis tuõb laŋkõva tauti (kui) hirmutati (last), siis tuleb langetõbi; Lu laŋkõvas tavviz on inemin inimene on lange-

tõves. – Vt. ka laŋk-tauti.

laŋkõ/õssa Lu (Li J) -ss Ra J-Tsv., pr. -õn Lu, imperf. -õzin Lu Li J langeda, kukkuda падать, упасть, валиться, с-; Ra välissä laŋkõstii lõõkulta, lüütii entä i pää verese vahel kukuti kiigelt (maha), löödi end ja pea veriseks; J mõlõpii vettee laŋkõõstii mõlemad kukkusid vette; J laŋkõz järjült mahaa kukkus järilt maha; Lu miä livissüzin, tahtozin laŋkõõssa maal ma libastusin, pidin maha kukkuma; Ra miä mokomaa uutiss kuulin, što tahtoin jalkoilt maha laŋkõss ma kuulsin niisugust uudist, et pidin jalust maha langema; Lu laŋkõõs kukkurpullia kukkus uperpalli; Lu ep piä kaivaa tõizõll autaa, izze sihee laŋkõõᴅ ei tohi teisele auku kaevata, ise kukud sinna; Lu näd jo kallistaaʙ, nõizõb laŋkõõmaa näe, juba kaldub, hakkab langema; Lu lehti puussa laŋkõõb jo, tuõp tuska sütšüzü leht langeb juba puust, tuleb kurb sügis; J ammuttu lintu laŋkõõb maalõõ lastud lind langeb maha; J põlvillaa mahaa laŋkõss põlvili maha langeda; ■ Lu se inemin on vähäizee meelelt laŋkõnuᴅ see inimene on natuke napakas. – Vt. ka lamahtaa, laŋgõta¹, laŋkiissa, laŋkõuta.

lant/ata: -õta Li, pr. -taan Li, imperf. -tazin: -tõzin Li lahjendada разв/одить, -ести (водой); ku on kõvassi hapo vesi, saab lantõta kui vesi on väga hapu, (siis) võib (seda) lahjendada.

lants/y Lu, g. -yy = lanttu¹.

lant/tu¹ M, g. -uu lansjee (teat. kadrillitaoline tants) лансье; meilä tätä tanttsiaz i para·iko, lanttua tanttsiaz i kadreĺaa tanttsiaᴢ meil tantsitakse seda praegugi, lansjeed tantsitakse ja kadrilli tantsitakse.

lant/tu² M Lu Li Ra J I (Kett.), g. -uu M J kaalikas брюква; M meillä kazvattaaz lanttuita meil kasvatatakse kaalikaid; M ärtši päännä, sis tehtii lantud avvotuᴅ argipäeval, siis tehti (söögiks) hautatud kaalikaid; Lu borkkõnõᴅ, lantuᴅ, svjoklaᴅ jutõllaa piäʙ reppiä porgandid, kaalikad, peedid, öeldakse, peab üles kiskuma; Li f́oklal on naatti, borkkanalla, lantulla, turnepsilla õllaa naatiᴅ peedil on pealsed, porgandil, kaalikal, turnipsil on pealsed; Kett. lantud omad räühtünnüüᴅ kaalika(taime)d on närtsinud; Ra tõin lanttu on kuiva, a tõin on vesikaᴢ mõni kaalikas on kuiv, aga mõni on mahlane; M lantuu püttšü kaalikalõik.

lanttunaatiᴅ M pl. kaalikapealsed брюквен-ная ботва.

lanttu-piirgu (M) kaalikapirukas пирог с брюквой; tehtii lanttu-piirguita tehti kaalikapirukaid.

lanttupää M Lu lanttu-pää Lu fig. 1. M ümmargune pea; ümmarguse peaga inimene; Lu suure peaga inimene круглая голова; человек с круглой головой; голован, головач; 2. kanapea (unustaja, lühikese mäluga inimese kohta); tainapea, puupea, lollpea человек с короткой памятью, с куриной памятью; мякинная голова; M mokoma lanttupää, ep taho enäp mit̆täiᴅ mälestää niisugune kanapea, ei taha enam midagi mäletada.

lanttusous/si M kaalikakaste (kaalikast tehtud kaste) брюквенный соус; lanttusoussiloita tehäᴢ tehakse kaalikakastet.

lanttusousõ M = lanttusoussi; lanttusousõ tehtii, kõõz õli suur pühä kaalikakaste(t) tehti, kui oli suur paast.

lanttuvesi (Li) (hautatud kaalikaist tehtud) kaalikajook, -vesi брюквенный настой; sis kagrõkiisseli tehtii, lanttuveekaa süütii siis tehti kaerakiislit, söödi kaalikaveega.

lanttõr/i Lu J-Tsv., g. -ii J latern фонарь; J sütä lanttõri põlõma, näüt õvvõõ süüta latern põlema, näita (= valgusta sise)õue; Lu lanttõri, fanari, ne õllaa alusõᴢ, muut sõna miä en tää lanttõria latern(ad), need on purjelaeval; muud sõna ma (nende kohta) ei tea.

lap/a Kett. M Lu J, g. lavaa Lu J lav̆vaa M 1. (aeru-, suka-, jala)laba лопасть; (чулочный) носок; стопа; ступня; M veslal on lapa i rutška aerul on laba ja käepide; Lu aŋkkuri ku lassaa põhjaa, sis pannaa kasse lappaa heeno rossi kui ankur lastakse põhja, siis pannakse selle laba külge peenike tross; M suk̆kaa lapa sukalaba; M siiz on lapa, varpaaᴅ siis on (jala)laba, varbad; M jalgaa lapa jalalaba; Lu karjušil tunnijõ eb õllu, aikaa piti saavva täätä jalka lapoil karjasel kella ei olnud, (kella)aega pidi saama teada jalalabadega (= jalalabade abil varju mõõtes); Lu jalka lapoil mitattii kupain i saatii täätä, mikä on aika, ühesä jalka lappaa õli ühesä tunnia, kahõsa jalka lappaa siiz jo tuli tšümmee tunnia jalalabadega mõõdeti vari ja saadi teada, mis kell(aaeg) on: üheksa jalalaba (pikkune vari näitas, et) oli kell üheksa, kaheksa jalalaba, siis juba oli kell kümme; 2. (voki) koonlalaud кудельник; Lu koontalo lapa koonlalaud; J ripus koontõl vokii lappaa riputa koonal voki koonlalauale; ■ M aragaa lav̆vaa putkõa ep süüvvä naadi putke ei sööda. – Vt. ka airo-, araga-, jalka-. – Vt. ka lapa-lauta, lapia.

lapaamin: lap̆paamiin M-Kett. Ko-Kett. (orig.: lapautuminen). – Vt. ka lapauta.

lapaᴅ vt. kissa-.

lapahtu/a (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) lapahtu- J-Must. (orig.: lapautu-).

lapai/nõ Kõ (Pi) lap̆painõ (M Kõ), g. -zõõ = lapakko¹; Kõ mehill õli kõikill lapaizõt tšäeᴢ meestel oli(d) kõigil labakindad käes; Kõ lap̆paiss teen teen labakinnast; M tšinnaz lap̆paizõᴅ nahk- või presentkinnaste sees kantavad labakindad.

lapak/ko¹ Kett. K P M, g. -oo Kett. -uo P labakinnas рукавица; K karjaa ajõttii lapakot tšäezä karja aeti (jüripäeval välja), labakindad käes. – Vt. ka lapainõ, lapakkõ, lapikaᴢ.

lapakko² M S: öö lapakko M nahkhiir; S öösorr. – Vt. ka öö-.

lapak/kõ J-Must., g. -õõ = lapakko¹.

lapa-lau/ta: -t J-Tsv. (voki) koonlalaud кудельник. – Vt. ka lapa, lapia.

lapaluu J-Must. lapa-luu J-Tsv. = lapatkaluu.

lapa-suu J-Tsv. = lopi-suu.

lap/ata Li, pr. -paan Li, imperf. -pazin Li lapata, kokku panna; (millegi) ümber lapata перекладывать, переложить, складывать, сложить; наматывать, намотать; lappaz ümperi maštii seilii lappas purje ümber masti. – Vt. ka lappaa, lappia².

lapat/ka Lu I -k J-Tsv. lopat/ka (Ra Ku) -k J-Tsv. lobatka L M, g. lapatkaa J -kaa Ku 1. kühvel совок, совковая лопатка; I tšäsiillä vizgattii lapatkalla tuulati käsitsi, kühvliga; 2. abaluu лопаточная кость, (плечевая) лопатка; J tšihgut millõ seltšä lapatkoi väliss süga mul selga abaluude vahelt; Ku hirvi keersɪ pää vakura·t lopatkaa kohallᴀ põder keeras pea just abaluu kohale; J lopatk luu pääle issus paisõ abaluu peale tekkis paise; 3. reis, kints; kintsutükk ляжка; окорок; M jalkalapa, jalka põlvõõssaa, i põlvõssa meeb lobatka jalalaba, jalg põlveni, ja põlvest (alates) on (läheb) reis; L suur lobatka lihaa suur kintsutükk liha. – Vt. ka jalka-, tšäsi-.

lapatkaluu K-Set. lapatkõ-luu Lu lapatk-luu J-Tsv. abaluu лопаточная кость, (плечевая) лопатка; J vaile vikkoitin lapatk-luu, ku nii pisäp seltšää vist vigastasin abaluu, et nii pistab seljas. – Vt. ka lapaluu, lapp-luu, lavaa-luu, lopatkoluu.

lapat/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J otsa või külge kududa надвяз/ывать, -ать; sese lapatõp sukka õde koob sukale pikendust.

lapau/ta (Kett.) lap̆pauta (M-Kett.), pr. -ʙ: lap̆pauʙ M, imperf. -zi Kett. (orig.: lapautua). – Vt. ka lapaamin.

lapaut/taa (K-Ahl.), pr. -an K-Ahl., imperf. -in (orig.: pr. boga).

lapautunu K-Ahl. (orig.: bogad).

lap/ee: -pee Ra, g. -ee: -pee Ra = lapii.

lap/ia Kett. M (K-Al. R) lap̆pia Kõ vdjI I Ma (M) -pia vdjL Po Lu Li Ra J I -ja K P M Lu Li -ija M I-Len. (P) Лаппĭа Tum., g. -iaa ~ -ijaa M lap̆piaa M Kõ lap̆pia Kõ I -piaa Po Lu Ra -pia J -jaa K P Lu Li 1. labidas лопата; M leipää pannaz ahjoosõõ lapiaakaa leib(a) pannakse ahju (leiva)labidaga; M ku paaᴅ kõhallaa lap̆piaa päälee taitšinaa, se leipä tuõʙ makuzaʙ kui paned taina otse(kohe) labida peale, siis tuleb see leib maitsvam; K kõlmõõ tšeźźee se kursi vaalias, i kõlmõõ tšeźźee pannas lapialõ (Al. 23) kolmekesi vaalitakse seda pulmaleiba ja kolmekesi pannakse labidale; Lu lappiaakaa kaivõtaa kanavoja labidaga kaevatakse kraave; Ra lappiaakaa kaivo maata kaevas labidaga maad; P siz õli suur lapja, kutsuttii kobrissi siis oli suur labidas, kutsuti viskelabidaks; Lu lapjaa varsi labida vars; 2. (voki) koonlalaud кудельник; M vokilla on lapja vokil on koonlalaud; Li kokkaz on lapja, puussa tehtü, kuhõ pannaa koontõlõt tšiini koonlapuu küljes on koonlalaud, puust tehtud, kuhu pannakse koonlad kinni; 3. adralusikas (puuadral) отвал (сохи); Li siz on adralla see lappia, mikä kahtõõ poolõõ toukkõzi maatõ, jot laskõa munavagoᴅ, korottaa kõrkõapõll siis on puuadral (veel) see lusikas, mis lükkas maad kahele poole, et lasta kartulivaod, tõsta (maad) kõrgemale; 4. Lu (ahju-, pliidi)siiber заслонка (печная). – Vt. ka airo-, katto-, kobri-, leipä-, leivää-, puu-, savi-, truba-, tšäsi-, viskauz-, viskoiz-, vizgõ-. – Vt. ka labiᴅ, labjikkõin, lapa, lapa-lauta, lapii.

lapig/õ P, g. -õõ = lapii.

lapi/i P (L), g. -i P labidas лопата; L ogruu päivä lapiiᴅ võtõttii i pientärii tehtii agrafeenapäeval (23. VI) võeti labidad ja tehti peenraid; P põlloo pääl siäl ko tšünnäᴅ vai kaivaᴅ lapiikaa maamatoi põllul, seal kui künnad või kaevad labidaga vihmausse. – Vt. ka labiᴅ, labjikkõin, lapee, lapia, lapigõ.

lapik/aᴢ: -õᴢ Lu, g. -kaa (erilise kindanõelaga tehtud villane) labakinnas, labak рукавица (сделанная при помощи специальной иглы); lapikkaaᴅ on tehtü niglaakaa, lõŋkõzõᴅ, tehtü paksuᴅ; enn näitä piettii merel, tšintaajõõ süämmeᴢ labakud on tehtud (kinda)nõelaga, villased, (on) tehtud paksud; ennemalt kanti neid merel, (nahk- või present)kinnaste sees; lapikkaad õllaa lõŋkõzõᴅ, on tehtü niglaakaa; alõzõd õllaa toož lõŋkõzõᴅ, teh́h́ää sukkapuikkojõõkaa, a tšintaad õmmõllaa nahgõssa vai presentissa labakud on villased, on tehtud (kinda)nõelaga; (kootud) labakindad on samuti villased, kootakse (tehakse) sukavarrastega, aga (kaluri)kindad õmmeldakse nahast või presendist. – Vt. ka lapainõ, lapakko¹, lapakkõ.

lapi/sa (J-Must.), pr. -zõn, imperf. -zin = lärpättää; ku töö jumalaa palvõtta ep piä ted́je mittäit paĺĺo lapisõma, nii kui pakanat (Must 156) kui te palvetate (jumalat palute), (siis) ei pea te midagi palju lobisema, nii kui paganad.

lapja vt. lapia.

lapk/a K, g. -aa ~ labgaa = lappa²; karu lei lapkoikaa pähää karu lõi käppadega pähe.

lapp J-Tsv.: lapp jalk lestjalg; lampjalg; labajalg, jala laba.

lap/pa¹: -p J-Tsv., g. -aa lukukeel замочная задвижка; lukuu lapp lukukeel.

lap/pa² (Ku), g. -aa käpp лапа; ken on mitannut karuu lappaa vaaksaakaa kes on mõõtnud karu käppa vaksaga; hiiri ott́śɪ kissaa lappoikaa hännässᴀ̈ kiini (muinasjutust:) hiir võttis kassil käppadega sabast kinni. – Vt. ka laappa, lapka.

lap/paa Lu, pr. -an Lu, imperf. -õn Lu lapata, kokku panna пере/кладывать, -ложить, складывать, сложить; piäʙ võrkkoa lappaa tuleb võrku lapata; miä jo lapõn ma juba lappasin (võrgu kokku); lapap köütte lappab köit. – Vt. ka lapata, lappia².

lapp/aja ~ -õjõ Lu: a sõrmõd on: kase on peukolo (se on täi tappaja), se on või lappaja .. aga sõrmed on: see on pöial (see on täitapja), see on võilappaja (= nimetissõrm) .. ; sõrmõlla võtõtaa võita i pannaa palaa pääle, sellä i kutsutaa või lappõjõ (esimese, nimetis)sõrmega võetakse võid ja pannakse (leiva)pala peale, sellepärast kutsutaksegi võilappaja(ks). – Vt. ka või-.

lap̆pauta vt. lapauta.

lappa-vüü Lu lai nahkvöö v. -rihm широкий кожаный ремень; lappa-vüü õli lad́d́a remeni, nahkõin vüü l. oli lai rihm, nahkvöö.

lap/pia¹ J-Tsv., pr. -in J, imperf. -pizin J lakkuda, noolida лизать; lapi (kaali) tšeelekaa tarelk laku keelega taldrik (üle). – Vt. ka lakkaa¹, lakkia¹, lakkoa, lakkua.

lap/pia² Lu, pr. -in Lu, imperf. -pizin Lu = lappaa; miä lapin od́elaa kokkoo ma lappan teki kokku; miä kõrrõᴢ lapin võrkkoa ma lappan praegu võrku.

lapp-luu J-Tsv. = lapatkaluu.

lappolai/n K L, g. -zõõ nõid колду/н, -нья; K lappolain on nõita l. on nõid; L tšen vetie vaataʙ, se on jo lappolain, enäpii naizikod õlivaᴅ kes vette vaatab (= vee pealt ennustab), see on ju nõid, enamasti naisterahvad olid (nõiad); L kui pappi libo lappolain tuli vassaa, tolkkua eb liennü kui preester või nõid tuli vastu, (siis midagi) head ei tulnud (= polnud oodata).

lap/pu¹ M, g. -uu: lap̆puu M = lapussi; tšedrään lappuita ketran kraasitäisi; tämä tšedrääb lappulaissa ~ lappuilaissa ta ketrab kraasitäitest (lõnga). – Vt. ka villa-.

lap/pu² [< sm?] Lu, g. -uu tõend, paber, dokument справка, бумага; annõttii lappu tšättee anti tõend kätte.

laps/aa (Ra), pr. -an, imperf. -õn tatsuda, tatsata топать; jalka lapsaʙ, a suu maksaʙ vs. jalg tatsub, aga suu matsub.

lapš/u J-Tsv., g. -uu J nuudel лапша; lapšud iźumaka ja suukkur-liivaka on õikõ makuzõᴅ nuudlid rosinate ja peensuhkruga on väga (õige) maitsvad.

lapšu-suppi J-Tsv. nuudlisupp суп с лапшой; tänävä oŋ kuile lapšu-suppi keitettü täna on vist nuudlisuppi keedetud.

lap/ta: -t J-Tsv., g. -taa J laptuu; laptuukepp, -kurikas (pallikepp laptuumängus) лапта; ei, nõissa lapta pelama hei! hakakem laptuud mängima!; kiikut mättšikk, miä laptaka lüün heida pall, ma löön (laptuu)kepiga.

lapt́/i Lu J-Tsv., hrl. pl. -iᴅ Lu J viisk лапоть; J lapt́id jalgõᴢ niku köühell baronill viisud jalas nagu vaesel parunil; J häülüb lapt́iiz niku venälain käib viiskudes nagu venelane.

laptõ vt. toho-.

lapuri P: bõlõissi mies sinuu laiska lapuri ja tuhka tupuri poleks sinu mees laiskvorst ja lollpea. – Vt. ka laiska-.

lapus/si (M-Len.), g. -ii kraasitäis, kraasik, villarull мягкая пряжа (валик расчёсанной вручную шерсти, наступающей пряхе); eestää lammas piäp niittää rautolail, siis piäp kraappia krapil [= kraapil] lapussissi, siis vaite tšedrätä lõŋgassi (Len. 262) esmalt tuleb lammas niita (lamba)raudadega, siis tuleb (vill) kraasida kraasidega villarullideks, siis alles kedrata lõngaks. – Vt. ka lappu¹.

lapušk/a J, g. -aa takjas репейник; ebõ·õ tehtü lapuškoi rl. pole tehtud takjaid.

lapõrt/aa: -a J-Tsv., pr. -aan: -õn J, imperf. -iin: -in J = lärpättää; kõns siä viimite väzüᴅ? ain lapõrtõt pajatta kunas sa viimaks väsid? Aina lobised.

lapõrtõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J frekv. ← lapõrtaa.

las vt. la.

lasa (Kõ), hrl. pl. lazaᴅ Kõ (peerust) kangatihv, tihvpeerg (kangakudumisel kangavahelike moodustamiseks lõimelõngade vahele pandav liist) щепная дощечка, планочка, раздвигающая нити основы на ткацком станке; Kõ sis sihe pannaᴢ lazaᴅ, lazoje välii sis tuvvaᴢ niijjeᴅ siis pannakse sinna tihvid, tihvide vahele tuuakse siis niied. – Vt. ka lassa.

lasapäre Kõ = lasa; tehäs kahs lasapärettä (kangaspuuudele) tehakse kaks tihvpeergu.

laschkin Kr (pr. 1. p.; orig.: ich lege mich). – Vt. ka lazita.

laska¹ vt. laaska.

laska², laskaa vt. laskõa.

laskau/ta (S), pr. -ʙ S, imperf. -zi = laskiissa; kuu laskauʙ kuu loojub.

laskava vt. laaskava.

laskia vt. laskõa.

laski/issa (Lu), pr. -iʙ, imperf. -izi: -ᴢ Lu loojuda заходить, зайти (о солнце, о луне); päivüd laskiᴢ päike loojus. – Vt. ka laskauta, laskõussa, laskõuta, laskõõssa, laskõõta.

laskij/a J, g. -aa laskja пускающий; nõizim miä vettee veejässi, lainõõsõõ laskijassi rl. hakkasin ma vette viijaks, lainesse laskjaks.

laskijai/nõ J, g. -zõõ = laskija; ebõ·õ vettee veejäiss, lainõõsõõ laskijaissa rl. ei ole vette viijat, lainesse laskjat.

lasku K L P M Po Lu Li Ra J, g. lazguu P Po Lu Li Ra 1. loojak, loojang; langemine, sadu; mõõn закат, заход; (снего)пад; отлив; Lu päivää nõizuss laskuussaa päikesetõusust loojakuni; Lu päivä lazgull on taivas kauniᴢ, se tääb üvvää ilmaa (kui) päikeseloojangul on taevas punane, see ennustab ilusat ilma; M tulin kot̆too päivää lazgulla tulin koju päikeseloojangul; Po päivää lazgull päikeseloojangul; M per̆rää päivää laskua tuli tšülpemää pärast päikeseloojangut tuli vihtlema; K perää päivää laskua ~ L perεä päivεä laskua ~ M per̆rää päivää laskua ~ Ra perää päivää lazguu pärast päikeseloojangut; M Lu Li päivää lasku ~ P päivεä lasku ~ Lu päivä lasku päikeseloojang; J lumõ lasku lumesadu; Lu kuiva porttu, kuza vesi-nõisu i lasku kuiv sadam (= laevade remondikoht on see), kus (on) veetõus ja mõõn; Lu vesi lasku ~ J vee lasku mõõn; 2. (nooda) laskeauk (jääs) прорубь (для спуска невода); Lu lazguss lassaa nootta vettee laskeaugust lastakse noot vette; ■ P päivää lasku loe (ilmakaar). – Vt. ka päivä-, päivää-, sõna-, vesi-. – Vt. ka laskumaina, laskõuma.

lasku/a (K), pr. lazgun, imperf. -zin laskuda, alla minna v. tulla спус/каться, -титься; soldatti meni puχõõ, nätši, paisap tuli i lasku(i)zi maalõõ sõdur ronis (läks) puu otsa, nägi, (et) tuli paistab ja laskus maha. – Vt. ka laskõnõssa, laskõussa, laskõuta, laskõõssa, laskõõta.

laskumain/a: -õ Ränk nooda laskeauk (jääs) прорубь (для спуска невода). – Vt. ka lasku.

laskuulla M adv. loojumas на закате; näd jo päivä on laskuulla näe, päike on juba loojumas.

las/kõa Kett. K R L P M Kõ S Po Lu J (U V Ra Kr) -kaa Lu J -ka J-Tsv. -kia (Ku) -kõaɢ I lahtšea K-Ahl. -sa P M Lu Li -sõ Lu J -s J-Tsv., pr. laz/zõn K U L P M Kõ J -õn M Lu Li J -en Ku lasõn J-Must. -gõn P M J -gen ~ lahtšen K-Ahl. -zõõ I, imperf. -zin Kett. R L P M J -in M Kõ Po Lu J -zii I 1. (kuhugi midagi) lasta (kukkuda, valguda, joosta jne.); (alla, välja, põhja jne.) lasta; läbi lasta, lekkida; (millestki läbi, üle jne.) lasta v. ajada пус/кать, -тить, спус/кать, -тить, выпус/кать, -тить, опу-

с/кать, -тить, пропус/кать, -тить, испус/кать, -тить; Lu iki-lookka meressä vee juuʙ i lazõp takaz maal vikerkaar joob merest vett ja laseb (siis) maale tagasi; U siz lazzõn õluusõõ tšiveᴅ, kõõz leeväd valmid jo siis lasen õllesse kivid, kui nad on juba valmis (= kuumad); M veeresseen tehtii puizõd risiᴅ, jõka tal̆loo piti lassa kaivoo kolmekuningapäeval tehti puust ristid, iga talu pidi (selle) kaevu laskma; M lazzõttii võra vet̆teesee lasti ohver vette; L ku pokoinikka autaa lastii lugõtõltii kui surnut hauda lasti, (siis) itketi; Lu olutta lastii botškassa kolkkii õlut lasti vaadist kappa; M pühi nenä, vad jo lazzid õhjaᴅ uulõõ päälee pühi nina (puhtaks), vaat juba lasksid ohjad (= tatinired) huule peale; Lu poolõõ maštii lastii flaakku lipp lasti poolde masti; M lahtši tšäed mah̆haassaa laskis käed rippu; M mee tšäü tšerdakallõõ i lazõ einoo al̆laa mine lakka ja lase heinu alla; Lu aŋkkuri lassaa ankur lastakse (vette, põhja); Lu avvaan uhzõõ vai akkunaa avõõ i lazõn üvvää luhtia teen (avan) ukse või akna lahti ja lasen head (= värsket) õhku (sisse); P tällie pajata niku tuulyõsyõ, ühess kõrvass võtaʙ, tõizõss lazzõb vällää kk. talle räägi nagu tuulde: ühest kõrvast võtab (kuulda), teisest laseb välja (= ühest kõrvast sisse, teisest välja); Lu koivuss lastii mahlaa kasest lasti mahla; K kui veripaizõ on, siz mätä laskõvaᴅ kui on veripaise, siis lastakse (lasevad) mäda (välja); M õli mokom naizikko, kumpa lahtši vertä oli niisugune naine, kes laskis aadrit; M astia piäʙ turvotuttaa, etti eb nõisõis laskõmaa vettä astjat tuleb lasta turduda, et (see) ei hakkaks vett läbi laskma; J laadanaa lassaa lastakse (= suitsutatakse) viirukit; Ra lastii laadoniikaa suitsutati viirukiga; J brońenosts lasti põhjaa soomuslaev lasti põhja; M ko öö-itku õli lahzõll, siz lastii läpi tammaa raŋkojõõ kui laps öösiti nuttis, siis aeti (ta) läbi mära rangide; Li tätä lastii läpi stroja ta aeti läbi kadalipu; M viĺĺaa laskõaz üli groχatii vilja sarjatakse (lastakse läbi sarja); P lyõkku õli, lazzõttii üli vaalaa oli kiik, aeti (lasti) üle võlli; 2. (enesest) lasta v. heita, eritada испу-

с/кать, -тить, выдел/ять, -ить, испражняться; J süätauti, rohoiss vettä lazzõʙ (lapsel on) kõhulahtisus, laseb rohelist vett; Lu meni sittumaa, näd laski gafkaa läks sittuma, näe, laskis julga; M elä las toššua ära lase tossu (= ära peereta)!; Lu vaapsalain mürkküä lazõʙ vaablane nõelab (laseb mürki); Lu kutukala lazõb mukkuraa i niiskaa kudekala heidab marja ja niiska; P rokkalintu issuup kapusaa taimii päälee, siz lazzõp mokomaisii munõi liblikas istub kapsataimede peale, siis muneb (laseb) selliseid mune; M uharta piäb üv̆vii ihmata ja pehmittää, siz lehmä lazzõp piimää udarat peab hästi hõõruma ja pehmitama, siis lehm annab piima kätte; Lu aŋgõrja lazõb omaa razvaa angerjas annab (toidule) oma rasva; J sulkii(t) ajama, laskõma sulgima (sulgi ajama); 3. lahti v. vallali lasta отпус/кать, -тить, распус/кать, -тить; Kõ krapu lahtši rev̆voo ännää (muinasjutust:) vähk laskis rebase saba lahti; Lu ep koiraa saa lassa välillää, se on pagana koera ei saa lahti lasta, see on kuri (koer); J volillaa laskõma vabaks laskma; L ivuuhsõd õlivad lazzõttu juuksed olid vallali lastud; L tämä tulyõ lahtši ta laskis tule(kahju) lahti; 4. (kuhugi minna) lasta v. võimaldada v. lubada; (mingisse seisundisse) lasta выпус/кать, -тить; допус/кать, -тить, дозвол/ять, -ить; запус/кать, -тить; M žiivatta lazzõttii karjaa loomad lasti karja; M per̆rää iiĺaa opõzii eittsee eb lazzõttu pärast eliapäeva hobuseid õitsi ei lastud; L miä lazzin kultõzyõ kalaa vetie (muinasjutust:) ma lasksin kuldkala (tagasi) vette; L lazzõttako urvittama kas lasete urvitama?; J tšentši eb lassu tätä üüssi keegi ei lasknud teda ööbima (ööseks); Li siä kõikki lazid õmad lahzõt koiruullõ sa lasksid oma lapsed puha ülekäte (minna); J mašin on lastu tšäümä masin on käima lastud; Lu olud lassaa johsõmaa õlu lastakse jooksma; M ep piä laskõa lassa autuumaa ei tohi lasta last hauduma (minna); Lu elä lazõ entä unissuma ära jää tukkuma; J põllod lastu ahossi põllud on jäetud (lastud) sööti; M lazzõttii umpõõ kase uhtomaõja lasti umbe (kasvada) see pesuoja; J johsuu laskõma (kedagi) jooksu laskma; 5. (millegagi midagi) teha делать, с-, пус/кать, -тить; J miä veel lazzõn lõŋgaka kahs-kõlmõd ajoa ma teen lõngaga veel kaks-kolm pistet; Li sis kolpokkõ tehtii, sis sinne garnizõd ülez lastii siis tehti ahjukumm, siis sinna üles tehti karniisid; J lazz uhõrtill aukko puuri (lase) oherdiga auk; Li vein õvõssõ suuᴢ [= suuss], a isä laski munavakoi sene adraka vedasin hobust suu kõrvalt, aga isa ajas (laskis) selle puuadraga kartulivagusid; M vakoja laskõaᴢ aetakse (lastakse) vagusid; M on paĺĺo lazzõttu palkkiije, kõik rissii-rassii on palju palke maha saetud (lastud), kõik risti-rästi; J lazz linnõsõt tšäsi tšivell jahvata linnased käsikivil; Kõ lap̆paiss teen, nüd lazzõn tšiin, lõpõtan teen labakinnast, nüüd ahendan, lõpetan; M alõtsõ laskõas peigollõ kindale luuakse pöialt; 6. (tekkida, kasvada, tärgata jne.) lasta отпус/кать, -тить (бороду), отра/щивать, -стить; M on bakid laskõnnu šokkõijee päälee on kasvatanud (lasknud kasvada) põskhabeme; Lu kana avvoʙ i lazõp puipuᴅ kana haudub ja haub tibud välja; M puu lazzõb võsoja puu ajab võsusid; M rüiz jo õrastii, lahtši laivoᴅ rukis juba tärkas, ajas orase välja; P kahtši eb makaa, pupuškad jo lahtši kask ei maga, ajas juba pungad välja; P tševääll sireni algab lassaa kukkaa kevadel hakkab sirel õitsema; 7. (relvast) lasta, tulistada стрелять, выстрелить; M lahtši, ampu opõzõlõõ kaglaa laskis, tulistas hobusele kaela; J karjušši võtti püsüü ja laski kõlmõt paukkoa karjane võttis püssi ja laskis kolm pauku; J maalii laskõma märki laskma; L vanõp poika pani iestεä siŕkall laskõmaa vanem poeg hakkas esimesena vibuga (noolega) laskma; 8. liugu lasta, (liugudes) mäest alla lasta скользить, спус/каться, -титься по скользкому; L oŋko liukua lipõa, oŋko laskõa lakõa rl. (vastlalaulust:) kas on libe liugu lasta (liuguda), kas on sile mäest alla lasta?; J lasõb liukua (Must. 174) laseb liugu; 9. lasta, suunduda пуститься, отправиться; Lu duumazimma laskõa soikkula rannallõ mõtlesime suunduda Soikkola randa; 10. moondada, nõiduda обра/щать, -тить (в кого-нибудь), напус/кать, -тить порчу; K nõd́d́ad lahtšivad ińeehmiizee suõss nõiad moondasid inimese hundiks; M õli meeᴢ, nõito, minuu izällee pokoinikallõõ õli laskõnnu õl̆luusõõ oli (üks) mees, nõidus, minu isale, kadunule, oli nõidunud õllesse; ■ I jutõltii, viženiänä tuli poikaa lazzõʙ öeldi, (et) ristiülendamispäeval saab tuli poja; M tšimo lahtši poigad mesilane heitis peret; M tšäütii võr̆raa laskõmaa käidi ohverdamas; Lu laski telegrammaa saatis telegrammi; Li suvvaab lassa naĺĺaa armastab nalja heita; J šuutkaa laskõma nalja heitma; J karjušši lazzõb luttua karjane puhub (karja)sarve; J lazzõb barabana-keppiika trummia lööb trummipulkadega trummi; Lu lastii tanttsua löödi tantsu; Lu lahzõd laskõvat kukkurpullia lapsed lasevad kukerpalli; Li lazõb mükkülä-müllüä laseb kukerpalli. – Vt. ka lazzõskõlla.

laskõja vt. veree-.

laskõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J (veidi) laskuda опус/каться, -титься; laskõnõ vähäize alõpõllõ lasku natuke allapoole. – Vt. ka laskua, laskõussa, laskõuta, laskõõssa, laskõõta.

laskõum/a M, g. -aa M laskumine, loojumine закат, заход; per̆rää päivää laskõumaa jumalalõõ pärast päikese loojumist. – Vt. ka lasku.

laskõu/ssa: -ssaɢ I (vdjI), pr. -ʙ I, imperf. -zi: -jõõ I = laskõuta; I laskõud alõpass tšülässä, siälä jõtši laskud külast allapoole (= mäest alla), seal on jõgi; I tämä rihmaa müü sis laskõuʙ ta laskub siis köit mööda (heinakuhjalt alla); I tomakka .. laskõuʙ orkoo udu .. langeb maha; I juutti ovõssa müllüüplotinassa, kussa vesi laskõub orkoo jootis hobust veskipaisust, kust vesi langeb alla; I a ku allaa laskõuʙ vihta, sis siä koolõᴅ aga kui viht langeb (ladvaga) alla(poole), siis sa sured; I päivüᴅ metsää tak̆kaa laskõujõõ päike laskus metsa taha; I päivüᴅ alki laskõussaɢ i miä men̆nii kot̆too päike hakkas loojuma ja ma läksin koju.

laskõu/ta L M Kõ (Kett. K-Ahl.), pr. -ʙ Kett. K L M Kõ, imperf. -zi L -ᴢ L M laskuda; langeda; vajuda; loojuda спус/каться, -титься, опу-

с/каться, -титься; заходить, зайти (о солнце); M õrava laskõup puuss alaᴢ orav laskub puult alla; L saatana laskõuzi maalyõ saatan laskus maa peale; L lemmüs tulõb niku rihma laskõuʙ kratt tuleb, nagu köis laskub; L tähed laskõuvaᴅ, sis niku puhup tähti tulta (kui) tähed langevad, siis täht (nagu) puhub tuld; L õhtagonna, kui päivä nõis laskõumaa puolyõssaa metsεä tagaa õhtul, kui päike hakkas vajuma (laskuma) poolenisti metsa taha; Kõ päivä laskõup tširkkaassi päike loojub selgelt; M päivä laskõub jumalaa tüv̆vee, jumalallõõ päike läheb looja; M päivää laskõumiin päikese loojumine. – Vt. ka laskauta, laskiissa, laskua, laskõnõssa, laskõussa, laskõõssa, laskõõta.

laskõõm/u J-Must., g. -uu lohk, nõgu впадина, ямка (orig.: lantto, notko).

laskõ/õssa Lu J (Li) -õssõ ~ -õss Li -ssa Lu -ss J-Tsv., pr. -õn Lu Li J -n J-Tsv., imperf. -õzin Lu Li J laskuda; langeda; vajuda; alaneda; loojuda опус/каться, -титься, спус/каться, -титься; пони/жаться, -зиться, заходить, зайти (о солнце); Lu turpaita müü laskõõn alaᴢ redelit mööda laskun alla; Li venneeka alaz virtaa on üvä laskõõss, ep piä soutua epku mittää paadiga on allavoolu hea sõita (laskuda), ei pea sõudma ega midagi; Lu ku utu laskõõb maall, leeb üvä ilma kui udu langeb maha, (siis) tuleb hea ilm; Lu rooja laskõõs põhjaa pori vajus põhja; Lu rihi õli laskõõnnu maja oli vajunud; Lu tänävä on suur vesi, oomõnn tuuli muutub i vesi laskõõʙ täna on suurvesi, homme tuul muutub ja vesi alaneb; Lu lainõõd laskõõvaᴅ lained alanevad; Li sis täll tehtii pääle kampressi i perrää senee paizõttuumin laskõõᴢ siis tehti tal(le) kompress (peale) ja pärast seda paistetus alanes; Lu päivüᴅ algaʙ laskõõssa päike hakkab loojuma; Lu ku päivä laskõõb i punõtiʙ, se tääp kehnoa ilmaa kui päike loojub ja punetab, see ennustab halba ilma; Li tänävä päivä laskõõs pilveen nallõ täna loojus päike pilve sisse; Li päivä laskõõb loojoo ~ J päivä laskõõb loojaa ~ päive laskõb looja päike loojub (läheb looja); J päiv laskõõz loojaa päike loojus (läks looja). – Vt. ka laskauta, laskiissa, laskua, laskõnõssa, laskõussa, laskõuta, laskõõta.

laskõõ/ta (M Kõ), pr. -n M Kõ, imperf. -zin laskuda, loojuda опус/каться, -титься, спу-

с/каться, -титься; заходить, зайти (о солнце); M sinne laskõõd alõpassi, siz om paturiniittü laskud sinna allapoole, siis tuleb (on) Paduriniit; Kõ kaunis taivas, ku päivä laskõõʙ taevas punetab (on punane taevas), kui päike loojub. – Vt. ka laskauta, laskiissa, laskõnõssa, laskõussa, laskõuta, laskõõssa.

lass, lassa vt. laskõa.

las/sa Kett. (M), hrl. pl. -aᴅ Kett. M = lasa; M siz on lasaᴅ pärelaiss siis on (kangaspuudel) peergudest tihvid.

las/su K P M Lu Li Ra J I (Kett. Ma) laastu J-Must., g. -uu P M Lu Ra J las̆suu Ma laast щепа, щепка; стружка; M puulassu, tširveellä vesäᴅ, nii lasut tullaᴢ puulaast, (kui) kirvega vestad, siis tulevad laastud; Li pärettä tšizgottii, a lassua vesettii peergu kisti, aga laastu vesteti; Lu ruhipuhhõõ pantii lasud allõ puusärki pandi laastud alla; J mettsää lõikõta, lasud lennetä vs. (kui) metsa raiutakse, (siis) laastud lendavad; M siäl poolõa mertä salvoas, tänne poolõõ lasud lentävät. tširja (Set. 17) mõist. sealpool merd raiutakse, laastud lendavad siiapoole? – Kiri; P lasut kahtyõ puolyõ lentääväᴅ vs. laastud lendavad kahele poole; Li tširvee lassu, a peeni on strugalassu kirvelaast, aga väike on höövlilaast; J viska strugaa lasut pĺiitõnnala viska höövlilaastud pliidi alla. – Vt. ka hevel-, puu-, struga-.

lassõ vt. laskõa.

lastaamin vt. süsi-.

last/ata Lu Li J -õt J-Tsv., pr. -aan Lu Li J, imperf. -azin Lu Li -õzin J lastida, (laeva) laadida грузить, по-, нагру/жать, -зить; Lu laiva piäb lastata laev tuleb lastida; Li venneekaa lastazin liivaa alussõõ lastisin paadiga purjelaeva liiva; Lu tšivviä lastattii lastiti kive; Lu süee lastamin söe lastimine; Lu aluz on lastattu vöörill purjelaev on lastitud vöörist (rohkem kui ahtrist); Lu lastattii baalba kõrkaassi tekk lastiti kõrgelt (täis); Lu porttu on paikka, kuza laivat purkavad ja lastaavaᴅ sadam on koht, kus laevu lossitakse ja lastitakse. – Vt. ka latoa.

last/i Lu Li J, g. -ii Lu J last, (laeva)laadung груз; Lu aluz veep suurõõ lastii purjelaev viib suure lasti; Lu piti purkaa lasti laadung tuli lossida; Lu kui paĺĺo onõ laivaza lastia kui palju on laevas lasti?; J laivaa lasti laevalast; J alusõ lasti purjelaeva last; Lu täkki lasti, mikä ep peltšää vettä tekilast (on see), mis ei karda vett; Lu roomi lasti (laeva)ruumilast; Lu vööri lasti vöörilast; Lu aluz õli alko lastiᴢ purjelaev oli halgudega lastitud (oli halu-, küttepuulastis). – Vt. ka ahtõr-, roomi-, täkki-, vesi-, vööri-.

lastik/aᴢ Lu, g. -kaa adj. lastiga, laadungiga (laeva kohta) с грузом, гружёный; lastikaz aluᴢ lastiga purjelaev.

lastilaiva Lu kaubalaev (lastilaev) торговое (грузовое) судно.

lasti-tonni Lu lastitonn тонна судового груза; lasti-tonni on kuuštšümmet kahs puudaa, nüd on tuhatta killoa lastitonn on kuuskümmend kaks puuda, nüüd on tuhat kilo.

lastovk/a (Ra) laastofka (Li), g. -aa (särgi) kaenlakiil, (särgi) kaenlaalune tükk ластовица, ластовка; Li i õli valkaa tšuutto, kaliŋkoorõin, õltii kõltõizõd laastofkõt kassin, kainnall, mokom nellänurkikoᴅ, i õltii kauniid lastofkõd mõnikkailla. veelko p tavannu vai lustii kautta panti, sitä miä en tää ja oli valge särk, kalingurist, olid kollased kaenlakiilud siin, kaenla all, niisugused nelinurksed, ja mõnel olid punased kaenlakiilud. Kas ei jätkunud (riiet) või pandi ilu pärast, seda ma ei tea; Ra lastovkad kainnalla kaenlakiilud kaenla all.

lasuk/aᴢ: -õᴢ Lu J-Tsv., g. -kaa J laastudega kaetud, laaste täis усеянный щепками; J kõrt riht salvota, siis kuja on lasukõᴢ kui (juba) kord maja üles raiutakse (= ehitatakse), siis on õu (tänav) laaste täis; Lu maa on lasukõᴢ, piäp pühtšiä põrand on laaste täis, tuleb (puhtaks) pühkida.

lasukkõi/n Lu J, g. -zõõ J laastuke щепочка; heenod lasukkõizõt pisä pliittaa peened laastukesed pista pliidi alla.

ĺaš/ka Lu ĺäška K-Ahl. Lu -k J-Tsv., hrl. pl. -kaᴅ ~ ĺäš/kaᴅ Lu -gat K-Ahl. ĺažgõᴅ J reis, kints ляжка; J kats mit kazell naizõll om pag-zud [sic!] ĺažgõᴅ vaata, millised paksud reied sellel naisel on; J ärjää ĺašk härja kints. – Vt. ka paksu-.

laza/retti J -ŕetti (Lu), g. -retii J -ŕetii Lu laatsaret лазарет; J med́d́e poik on raanittu rintaa de ležib lazarettiᴢ meie poeg on rinnust haavatud (haavatud rinda) ja lamab laatsaretis.

lazari K: lazarii päivä õli tšerikkopäivä laatsarusepäev oli kirikupüha.

lazi/ta M-Set. (Kr) -t Ke-Set. -taɢ I (Ii-Pal.2), pr. lahtš/iin M -ien ~ -een Ke -ii I, imperf. -izin (M I) -iije ~ -iijõ I -iin Kr, 3. p. Ла́гци Ii-Pal.2 (pikali v. magama) heita ложиться, лечь; I lep̆päämää lahtšimõp per̆rää murtšinaa heidame pikali (puhkama) pärast lõunasööki; I miä hülkää sõvaᴅ poiᴢ i lahtšii mak̆kaamaa ma võtan rõivad seljast ja heidan magama; I vet́ tüütä tiiᴅ, väs̆süüᴅ, nii hot́ tšivijee päälee lah-tšiiᴅ teed ju tööd, väsid, siis heidad kas või kivide peale (pikali); I miä lahtšiijõ, süntüje milla tütär ma heitsin pikali, mul sündis tütar. – Vt. ka lahtšiussa, laschkin, loottaassa².

lazzõskõ/lla (K-Al.), pr. -lõn: -õn, imperf. -lin frekv. lasta пускать, вы-; võtti, antõli anõõni, lahzõõ vällää lazzõskõli (Al. 54) rl. võttis, andis (ära) meie hane (= mõrsja), laskis lapse välja. – Vt. ka laskõa.

latak/ko M, g. -oo välu, (rohune metsa)lagendik лужайка; siäl metsää takan on mokoma latakko seal metsa taga on niisugune välu; metsää süämmez on suurõd roho latakoᴅ metsa keskel (sees) on suured rohulagendikud. – Vt. ka lagõssuᴢ.

latik/ka Lu Ra J -k J-Tsv., g. -aa J 1. latikas лещ; Lu kala on latikka latikas on kala; 2. fig., pej. latikas (Laukaasuu küla elanike pilkenimi) лещ (насмешливая кличка жителей деревни Усть-Луги); Lu menemmä laukaa latikkoi kattsomaa lähme Laugasuu latikaid vaatama; Lu laukaa suu latikaᴅ Laugasuu latikad. – Vt. ka lahna, lahnakala.

latik/kõ J-Must., g. -õõ = latsõlko.

latinõssi J-Tsv. ladina keeles по-латыни; en saa arvoa retseptiss, latinõssi on tširjutõttu (ma) ei saa retseptist aru, ladina keeles on kirjutatud.

latis/saa: -sa Lu J-Tsv., pr. -an: -õn Lu J, imperf. -in Lu J suruda, vajutada; puruks v. laiaks litsuda v. muljuda, lömastada наж/и-мать, -ать; расплю/щивать, -снуть, раздав/ли-

вать, -ить; J latis vähäize sõrmõll õtsaa päälee suru natuke sõrmega otsmiku peale; J latissi kana-munaᴅ litsus kanamunad puruks; J latissi jalgakaa marja muljus jalaga marja puruks; J latissi jalgakaa maolt pää lömastas jalaga maol pea (otsast).

latis/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. = latissaa; tšen on latisõllu nii paĺĺo maa muniit kes on nii palju kartuleid puruks tallanud?

lato K-Set. P J-Must., g. laoo K lauo P 1. lakk, katusealune чердак; P õvvyõ laoll on tulinõ laikka (kinnise sise)õue lakas on tuleleek; 2. J-Must. (orig.: lato). – Vt. ka latõõᴅ.

lat/oa Kett. L (K-Ahl. R-Reg. P) -toa Lu Li J-Tsv., pr. laon K U Lu J, imperf. -ozin L Lu J laduda; (sisse) panna v. laduda; lastida, (laeva) laadida складывать, сложить, укладывать, уложить; грузить, по-, нагру/жать, -зить; Lu miä nõizõn latomaa alkojõ riittaa ma hakkan puid riita laduma; Li algõtaa lattoa kirpitsassa ahjoa hakatakse tellistest ahju laduma; J laob enellez oonõit paasi tšivess laob endale paekivist hooneid; K tuli on tehtü tuulee pääle, laikka õtsale lavottu (Ahl. 103) rl. tuli on tehtud tuule peale, leek otsale seatud (laotud); Lu ahjo õli mokoma, maa pääl, kassee pantii, laottii tõrvaalko ahi oli selline, maa peal, sellesse pandi, laoti tõrvased puud; Lu linnasõd laotaa, pannaa astjaa linnased laotakse, pannakse tõrde; Kett. laõ-astia kuhõõ õlutta latoass (õlle) nõrutamisastja (on see), kuhu õlu pannakse pruulima (= laotakse õlleained, linnased, humalad jm., ja lisatakse vesi); K pani assiat pakole, latõ latvadzet umalat (Ahl. 104) rl. pani astjad pakule, ladus ladvahumalad (õlle tarvis); Lu müü tšäimmä alussa latomaᴢ, lastamaᴢ me käisime purjelaeva laadimas, lastimas; P õnnõttomaa vei venäi, roottsi laivojõõ latõ rl. õnnetu viis (ära) venelane, rootslane laadis laevadesse; ■ L latozid lahsai rihie täünεä rl. ladusid (= tegid) lapsi toa täis. – Vt. ka lastata.

latsot/taa (M-Set.), pr. -an M, imperf. -in (kergelt patsutades) siluda, tasandada пришлёпывать, приглаживать; latsotan leipää silun leiba (enne ahjupanekut). – Vt. ka lagassaa, lagõssaa, latsõttaa.

latsut/taa M, pr. -an, imperf. -in = latsottaa; kattolapjaakaa latsuttaaz õlkai katuselasnaga tasandatakse õlgi (õlgkatuse panekul).

lats/õlko M -elko K-Ahl., g. -õlkoo lame, lapik плоский; M ai, mi latsõlko üvä kivi oi, missugune lame, hea kivi. – Vt. ka latikkõ, latšerko, latšerkoin, latšurkõin.

latsõt/taa P, pr. -an, imperf. -in = latsottaa; tai-tšina latsõtõttii leivässi tainas vormiti (siludes) leivaks.

latšerk/o J-Tsv., g. -oo J = latsõlko; kazee latšerkoo tšive levvim meree rannõss selle lameda kivi leidsin mererannast.

latšerkoi/n J-Tsv., g. -zõõ J = latsõlko; mere rannõz ležitä latšerkoizõt tšiveᴅ mererannas on (lebavad) lamedad kivid.

latšerkoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J lamedaks v. lapikuks teha v. vajutada сплющи/вать, -ть, приплющи/вать, -ть.

latši Kett. Ränk K L P M Kõ I Ma laki V Lu Li J laḱi J-Tsv., g. lagõõ Kett. M-Set. V Lu Li J -yõ P lağgõõ M I Ma lagi потолок; P siz on jo salvõttu nii kaukaalyõ, etti piäp panna maatitsaᴅ, irred minie pääll on latši siis on juba üles raiutud (= ehitatud) nii kaugele, et peab panema talad, palgid, mille peal on lagi; M sis pannas silta, siᴢ latši lautolaiss siis tehakse põrand, siis lagi laudadest; J laki lautainõ, tari tamminõ mõist. lagi laudne, tare tammine; K latši lahnaa suomussiissa, silta sigaa-tinassa (Al. 53) lagi latikasoomustest, põrand seatinast; Kett. latši õli nõgõõkaa lagi oli nõgine (nõega koos); M naglad lüüvväz lak̆kõõ soon-irtee naelad lüüakse lakke talasse; Lu saunaz õli duš-

nikka lagõᴢ, savurihez õli iĺi lagõz iĺi ülleel seinäᴢ saunas oli räppen laes, suitsutares oli kas laes või üleval seinas; J ahjoo ja lagõõ välile piäb jättä issumizõõ vara ahju ja lae vahele tuleb jätta istumise ruum; P ležiʙ tilal, sültšeeb lakyõsyõ lamab (magamis)asemel, sülitab lakke; J lagõõ päällä laulõtaa, tarõõ pääl tansitaa mõist. lae peal lauldakse, tare peal tantsitakse; I rih̆hee latši toalagi; J lauta laki laudlagi; Lu J lagõõ päälüᴢ laepealne, lakk, pööning; J lagõõ aukko ~ lagõõ päälüsee aukko laeava (pääsuks pööningule); ■ Lu suu laki suulagi; Lu pää laki pealagi. – Vt. ka ahjo-, pää-, silm-, suu-, taivaa-.

latši-irsi I aampalk, laetala потолочная балка, матица.

latšipuu Ränk K M Po 1. laelaud доска потолочного настила; K kõm latšipuuta murtu kolm laelauda murdus (katki); M miz̆zee pääle pannaz latšipuuᴅ, neitä irsiä kuttsuas soonõõ irsi, soonõõ irreᴅ mille peale pannakse laelauad, neid palke kutsutakse laetala, laetalad; 2. aampalk, (lae)tala потолочная балка, матица; Po latšipuu vassaa vastu (lae)tala.

latšug/a: -õ J-Tsv., g. -aa J onn, hurtsik, osmik лачуга.

latšurkõi/n Lu, g. -zõõ = latsõlko; latšurkõin tšivi, päält ol lakkia lame kivi, pealt on sile.

lat/ti M Ja-Len. Li Ra J, g. -ii Ra lad́ii [?] (M) laudi (ritvadest v. lattidest lagi rehealusel v. siseõuel) жердный настил, колосниковая решётка (в овинах и водских крытых дворах); Li latti on ülleellä, riigaa sene koominaa päällä niku laki pantu, ŕuugussõ. i sitä kutsutaa latti. sinne lattii panti õlgõᴅ. latti võib õlla i õvvõᴢ, kuza on õvvõᴅ. siz õvvõ pääl toož on latti. latti on se ŕuugussa tehtü laki. nämä võissa õlla plotnossi, a võissa õll i arvaa laudi on üleval, rehealuse peal(e on) nagu lagi tehtud, ritvadest, ja seda kutsutakse laudi. Sinna laudile pandi õled. Laudi võib olla ka siseõues, kus on siseõued. Siis siseõue peal on samuti laudi. Laudi on see ritvadest tehtud lagi. Need (= ridvad) võivad olla tihedalt, aga võivad olla ka harvalt; Li õvvõl on latti siseõuel on laudi; M siäl kanad magattii latilla kanad magasid seal laudil; M piäʙ mennä latilõõ; kase latti on õvvõza, a riheppääl on tšerdakka tuleb minna laudile; see laudi on siseõuel (-õues), aga toa peal (toapealsel) on pööning; J kuvod nõsõttii riigaa latilõõ (õle)kood tõsteti rehe laudile; M grooχotti siottii koominaa lattiisõõ tšiin sari seoti rehealuse laudi külge kinni. – Vt. ka lavahsimõᴅ, lavõhsimõᴅ.

lattilai/nõ [?]: latt́śilaine Ku, g. -zõõ = latõšši.

lattipuu M õrs насест; kanoje lattipuu kanade õrs.

lattoa vt. latoa.

lattsumii J viltu, küliti косо, криво; на боку.

lattsunenä Lu lamenina приплюснутый нос.

lattsuu Lu adv. laiaks, laperguseks (наречие со значением ‘в приплюснутое состояние’); miä lein savii vai maa, mikä on ümmärkain ja pehmiä, lattsuu ma lõin savi või mulla (= savi- või mullapalli), mis on ümmargune ja pehme, laperguseks.

lattsuu/za: -ᴢ Lu adv. laiaks v. laperguseks litsutud, lapergune приплюснутый (наречие со значением ‘в приплюснутом состоянии’); meni lattsuu, on lattsuuᴢ läks laperguseks, on lapergune.

latvadne vt. ladvanõ¹.

lat/õ Li, hrl. pl. -tõõᴅ Li õlle nõrutamis(astja alus)puud колосники или особая деревянная подставка в чане (для процеживания пива); vot se latõ, lattõõt pantii allõ. se kepiᴅ migäd õltii, neit kutsuttii lattõõᴅ, a i seneperäss taitaa õli latõastia vaat see nõrutamispuu, nõrutamispuud pandi alla. Need varvad, mis olid, neid kutsuti l., aga sellepärast vist oli(gi) (= nimetatigi) l. – Vt. ka latõpuu, laõ.

latõastia Ränk Li õlle nõrutamisastja e. kurnamistõrs чан для процеживания пива; Li olutta ku keitettii, sis pantii se astiasõõ. kuhõ pantii valumaa astiasõõ, sitä kutsuttii latõastia. latõastiasõõ pantii jo valmiiᴅ linnassõᴅ havvottu kui pruuliti õlut, siis pandi see (= õlleained) astjasse. Kuhu astjasse pandi (linnased, humalad jne.) nõrguma, seda nimetati (kutsuti) nõrutamisastja. Nõrutamisastjasse pandi juba valmid, hautatud linnased. – Vt. ka laõ-astia.

latõl/la (K-Ahl. R-Eur. Kõ-Len.), pr. -õn, imperf. -in fig. (välja) laduda выкладывать; K aina lahjoja lateli (Ahl. 101) rl. aina ladus pulmakinke; Kõ se ku latõli entiziä eloja, ni siis sai nagra (Len. 212) kui see pajatas (ladus lugusid) endisest elust, siis sai alles naerda; ■ R et kuttšun naista nagretšissi, meessä meele poolikassi, aina vellessi vetelit, emää lahsessi latelit (Eur. 37) rl. (sa) ei kutsunud naist naerualuseks, meest poolearuliseks, aina velleks v., ema lapseks l.

latõpu/u (Li), hrl. pl. -uᴅ Li = latõ; latõastia. estää pantii nee puuᴅ, latõpuuᴅ allõ (õlle) nõrutamisastja. Esmalt pandi need puud, nõrutamispuud alla.

latyš/ša Lu (Li), g. -aa Li läti keel латышский язык; Lu tämä pajatab latyššaa ta räägib läti keelt; Li latyšaa tšeeli läti keel.

latõš/ši J-Tsv. lotyšši M, g. -ii J lotyšii M lätlane латыш. – Vt. ka lattilainõ, lotyšinnaa.

latõõᴅ P pl. lakk, pööning чердак. – Vt. ka lato.

lauda vt. lauta.

lau/gaᴢ: -gõᴢ (J-Tsv.), g. -kaa = lauka; mitä teeᴅ? – võrkkoa kuon. – mõnt laugõss kutoziᴅ? – viis-satta laugõss mida teed? – Koon võrku. – Mitu rida kudusid? – Viissada rida.

laugazvesi (K-Salm.1) laugaz-vesi (K-Al.) laukazvesi ~ laukaz-vesi (K-Al.) Lauga vesi вода (реки) Луги; K meriveellä meelevässi, laukazveellä laaskavassi, kaivoveellä kauniissi (Al. 45) rl. mereveega targaks, Lauga veega lahkeks, kaevuveega kauniks.

lau/gata J (M Lu) -gõta Lu -gõt J-Tsv., pr. -kaan Lu J, imperf. -kazin Lu -kõzin J 1. (ära, laiali, maha) lõhkuda, lammutada сламывать, сломить, раз/ламывать, -ломать; Lu minuu bratko õli laukaamõza kattoa minu nõbu oli katust lõhkumas; Lu elä laukaa rihtä ära lõhu maja (ära)!; J alko-riitõd on laugõttu puuriidad on laiali lõhutud; M vana, laugattu koto vana lammutatud maja; J tšivilautta on laugattu maalõõ kivilaut on maha lõhutud; 2. (koost) lahutada, lahti võtta раз/бирать, -обрать; J püssüä laugõt püssi (osadeks) lahti võtta; 3. (nööri v. lõnga) lahti keerutada, lahti harutada, laugeks teha раскру/чивать, -тить, распус/кать, -тить; J ras ku tahtozid laugõt, siiz ep pitännü etes punoa kui (juba) kord tahtsid lahti keerutada, siis ei (oleks) pidanud edasi punuma; 4. heita, visata забр/асывать, -осить; J laukas pezää laukahasõõ rl. heitis pesa Laugasse.

laugot/taa M, pr. -an, imperf. -in (maha) lõhkuda, lammutada сламывать, сломить, раз/-ламывать, -ломать; laugottaa rihi maja lammutada.

laugot/tu P, g. -uu fig. pestu (lapse hellitusnimi rahvalauludes) умывайка (ласковое обращение к ребёнку в народных песнях); lahs parka laugottuni rl. laps vaeseke, mu pestu.

laugõt, laugõta vt. laugata.

laugõt/a M (K-Al.) -aɢ (I), pr. laukõ/õʙ M, imperf. -zi M laguneda, kokku vajuda; variseda развали/ваться, -ться; обруши/ваться, -ться, распа/даться, -сться, свали/ваться, -ться; M jarvõõ rannaᴅ laukõõvaᴅ järve kaldad lagunevad (jäämineku aegu); I algod maalõõ laukõjõvaᴅ halud varisesid maha; M sõmõr-tšivi oŋ kõikkina·a laukõmizõlla, senellä tšivellä möö pezemmä valkõita siltoita liivakivi on täiesti mure, selle kiviga me peseme valgeid (= värvimata) põrandaid. – Vt. ka lagota, laukõõssa.

lau/ka Lu Li J -k J-Tsv., g. -gaa Lu J (võrgu)silmarida (kootaval kalavõrgul) петельный ряд (вывязываемой сети); Li kaluvii pääll kuotaa võrkkoa. sis ku rääto meeb õttsaa, on õttsassaa kuottu kaluvii pääl, se on lauka. lazõ lauka kaluvii päältä poiz i alga kuttoa uutta laukaa kalasi peal kootakse võrku. Siis kui rida saab otsa, on lõpuni kootud kalasi peal, (siis) see on (võrgu)silmarida. Lase silmarida kalasi pealt maha ja hakka uut rida kuduma; J sis teimme tšümmee laukaa, strookkaa siis tegime kümme (võrgu)silmarida; Lu pooltõiss sült võrkkoa on sataviištšümmett laukaa poolteist sülda võrku on sada viiskümmend silmarida. – Vt. ka laugaᴢ.

lauk/aa Li -a J-Tsv., g. -aa laug(e), vähekeerdunud (lõnga kohta) слабо сучёный (о нитке); J lauka niitti lauge lõng. – Vt. ka lauku.

laukaj/a [?] (R-Eur.), g. -aa = laukoja; ennekko imettäjäni, vana naine vaaliani, .. laukkajäni lavvalliine (Eur. 39) rl. emake, mu imetaja, vana naine, mu mähkija, .. mu pesija, laua ääres istuv (ema).

laukalai/nõ (Ra), g. -zõõ Ra Lauga-äärne elanik лужанин.

laukallaa J-Tsv. adv. laokile, lohakile в беспорядок; elä jätä võrkkoa laukallaa ära jäta võrku laokile.

laukaz-vesi vt. laugazvesi.

lauk/ko (L) Lu Li Ra J, g. -oo Li Ra J 1. heledapäine, heledajuukseline светловолосый; L lahzõd laukot kazvavaᴅ lapsed, heledapäised, kasvavad; 2. päitsik (valge peaga lehm) беломордая корова; Ra ku lehmällä õli valkaa pää, õli laukko kui lehmal oli valge pea, (siis) oli päitsik; 3. J-Must. lauk hobune (hobune valge vöödi v. laiguga otsmikul) белолобая лошадь (лошадь с белой отметиной на лбу), murd. лысанка. – Vt. ka lauttši.

lau/ko J, g. -goo J päitsik (valge peaga lehm) беломордая корова; J lauko õli ruskaa lehmä, pää õli valkaa päitsik oli ruske lehm, pea oli valge. – Vt. ka lauttši.

laukoj/a K-Ahl. R-Lön. R-Reg. (K-Al. R-Eur.), g. -aa fig. pesija (ema hellitusnimi rahvalauludes) умывальница (ласковое обращение к матери в народных песнях); K kui nõõn lahkoamaa, laukojani (Al. 43) rl. kuidas hakkan lahkuma, mu pesija (= ema); R issüjes sinu isutti, emües sinu ehitti, laukoja sinu laadi (Reg. 25) rl. su isake pani su istuma, su emake sind ehtis, pesija (= ema) sind seadis. – Vt. ka laukaja, laukuja.

laukoj/ainõ J -aine (R-Lön.) -ainee K-Ahl. laukojäine (K-Sj.) -õinõ (K-Al. R-Reg. P), g. -aizõõ dem., fig. pesijake (ema hellitusnimi rahvalauludes) умывальница (ласковое обращение к матери в народных песнях); J et siä õõ med́d́ee maama, etko med́d́ee laukojainõ. meri on med́d́ee maama, meree lainõ laukojainõ rl. ei ole sa meie ema ega meie pesijake, meri on meie ema, merelaine pesijake. – Vt. ka laukaja, laukoja, laukuja.

laukopäivii/n ~ lauko-päiviin J-Tsv. laupäevane субботний.

laukopäivä Al. K P M Kõ S Lu Li Ra J I (Kett. L) lauko-päivä K-Ahl. Li laukopäiv ~ lauko-päiv J-Tsv. lauk-päivä Ku (Len.) lauppäivä Ke-Set. I Лавго Пейва Tum. laupäev; püha(de) eelpäev, püha(de) laupäev суббота; канун; M nätelizä seitsee päivää: tuhkõpäivä, tõiznõpäivä, kõlmõspäivä, nelläspäivä, viijespäivä, laukopäivä, nätilpäivä nädalas on seitse päeva: esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede, laupäev, pühapäev; Lu laukopäivä on saunapäivä laupäev on saunapäev; Lu saunaa lämmittää ja maat pessä on laukopäivää tüü sauna kütta ja põrandaid pesta on laupäeva töö; Kõ möö einää lõpõtimma laukopään me lõpetasime heina(teo) laupäeval; I nätilpäänä ja laukopäänä tšerikkoo mentii pühapäeval ja laupäeval mindi kirikusse; P tulõmma tõizõl laukopäivää tuleme järgmisel laupäeval; I tšihlogua õli kahsi päivää, lauppäänä jo starikad hulkkuzivaᴅ vastlapäeva peeti kaks päeva, taadid hulkusid ringi juba laupäeval (= eelmisel päeval); K troitsaa laukopäivänn tožõ pominoitõttii ka nelipühade laupäeval mälestati surnuid; Lu peeĺĺiukpäivää laukopään väikese vastlapäeva laupäeval; L laukopεä õhtago laupäevaõhtu. – Vt. ka suvotta-, troittsa-. – Vt. ka laukupäivä.

lau/ku M (Kett.), g. -guu 1. lauge, vähekeerdunud (lõng) слабо сучёный (о нитке); Kett. tšedrää laugupassi ketra laugemaks; 2. sirge прямой; M ku kuull on kippuras sarvõᴅ, leep tšülmä kuu, a ku lauguᴅ, sis sooja kuu leeʙ kui kuul on kõverad sarved, tuleb külm kuu, aga kui sirged, siis tuleb soe kuu. – Vt. ka laukaa.

laukuj/a (R-Reg.), g. -aa = laukoja; kui emüt kotona lausu, kui se lausu laukujeni (Reg. 12) rl. kuidas emake kodus lausus, kuidas (see) lausus mu pesija.

laukupäivä M = laukopäivä.

laukõ/õssa Lu Li -õss Lu -ss J-Tsv., pr. -õʙ Lu Li J, impeerf. -õzi: -õᴢ Lu Li J 1. laguneda развали/ваться, -ться, рас/сыпа́ться, -сы́паться; J võtam tšiinitem koorõma, a too kõikkina laukõõʙ võtame seome koorma kinni, muidu laguneb päris ära; J saappõgõᴅ kõikkinaa on laukõstu saapad on täiesti lagunenud; Lu oonõ kaugaa seiso ilma remonttia, nõisi laukõõmaa hoone seisis kaua ilma remondita, hakkas lagunema; Lu nii murrõad maamunaᴅ, kõvass ep piä tšihuttaa, alkavad laukõõss nii muredad kartulid, ei või kõvasti keeta, hakkavad lagunema; 2. lahti minna, hargneda раз/матываться, -мотаться; J niitti laukõõp katuškõlt niit hargneb rullilt; 3. lõhkeda; lahti minna (relva kohta) раз/рываться, -орваться; разря/жаться, -диться; J granatti laukõõs tšäez de tappõ kahs inimiss granaat lõhkes käes ja tappis kaks inimest; J snaŕad laukõõz med́d́e pää pääll mürsk lõhkes meie pea kohal; J pistoni eb laukõnnu pistong ei lõhkenud; ■ J jo kriivissõõb uuliit, para·iko laukõõb itkõma juba kõverdab huuli, kohe puhkeb nutma. – Vt. ka lagota, laugõta.

laula: Лавла Tum. = laulu.

laul/aa Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li J (R-Lön. R-Reg. Ra Kr) -a J-Tsv. -aaɢ I (vdjI) Ла́ула Pal.2 K-reg.2 Ii-reg.1, pr. -an Kett. K R L P M Kõ S Lu Ra J -õn Lu Li -aa I, 3. p. -ab Kr, imperf. -õn Kett. K L P M Kõ Po J -in Lu Li J -azin Lu J -õõ I laulda; kireda; nurru lüüa петь; кукарек/ать, -нуть; мурлыкать, курлыкать; I laulõmmag i tanttsizimmaɢ laulsime ja tantsisime; M vad́d́assi kase vätši, med́d́ee vätši jo vad́d́aa eb laulattu vadja keeles see rahvas, meie rahvas, juba vadja keeles (enam) ei laulnud; S podruškat siz laulaaᴢ, laulaaz venäi tšeelell pruutneitsid siis laulavad, laulavad vene keeles; Lu laulattii soikkolassi lauldi isuri keeli; Li eeleltä laulõʙ on eeslauljaks (laulab ees); L linnud laulavaᴅ linnud laulavad; L sizaz laulaʙ, ladva painuʙ ööbik laulab, (puu)latv paindub; S kukk esimein kõrt laulaʙ, on tunni (kui) kukk kireb esimest korda, (siis) on kell üks; K kana laulaʙ, pokoinikka leeʙ kana laulab, keegi sureb; Lu ku kana laulaʙ, siz ep tää üvvää kui kana laulab, siis (see) ei ennusta head; M tšen̆nee pää eel siä laulaᴅ (kui kana laulab, siis öeldakse:) kelle pea (mahalöömise) eel sa laulad?; Lu tämä kimahutab laulaa ta kriiskab laulda; J lõhgob laula, suu kõrviissaa üürgab laulda, suu pärani (kõrvuni); I õmalla viisii ku tõmpaaʙ laulaaɢ küll tõmbab omal viisil laulda (= ei pea viisi); Lu kiuru tšikertäb laulaa lõoke lõõritab laulda; M kukõᴅ ratkoass laulaa kuked lõhuvad laulda; Lu katti laulaʙ kass lööb nurru; ■ P senie lavvaa takann isuᴅ, senie lauluu laula vs. kelle laua taga istud, selle laulu (ka) laula; M tämä laul on laulõttu tema laul on lauldud. – Vt. ka laulastaa, lauloa, laulõlla.

laula/htaa (Kett. K) -ahtaa (Pi), pr. -htaan Kett. -ahtaan (Pi), imperf. -htiin Kett. K = laulastaa; K kukkõ laulahtii kukk kires (korra).

laulaj/a K-Ahl. K-Al. P M-Set. Kõ-Len. -õja Ra -õjõ Lu, g. -aa laulja, kaasitaja (pulmades) песенник, песенница (на свадбе); K need õltii selväd laulajaᴅ, niitä i pulmii müö väiteltiitši (Al. 51) need olid head (oskajad) lauljad, neid veetigi pulmi mööda; P pulmaz õlivad laulajaᴅ, naizikod ja tüttärikoᴅ pulmas olid kaasitajad, naised ja tüdrukud; ■ Li lahzõss tahoᴅ laulajaa kk. tahad lapsest lauljat (= lapse töö on ju teada). – Vt. ka eelee-, eeltä-, eez-, esi-. – Vt. ka lauloja, laulu-meeᴢ.

laulast/aa M (Kett. Kõ S Ja), pr. -aan Kett. M Kõ S Ja, imperf. -iin Kett. M -in M Kõ S Ja mom. (korra v. korraks) laulda v. kireda пропеть, кукарекнуть; M i kõrraza kukkõ laulastii, i ne pojot paskapuolõd i häviziväᴅ ja äkki kukk kires (korra), ja need poisid, paharetid, kadusidki. – Vt. ka laulaa, laulahtaa, lauloa.

laulat/taa Lu Li J, pr. -an Lu Li J, imperf. -in Lu Li J, 3. p. -tii Lu 1. matusetalitust pidada, jumalasõnaga matta отпе/вать, -ть (покойника); Lu vana ämmä kooli, veetii tšerikkoo, sis pappi siäll laulattii vana vanaema suri, viidi kirikusse, siis papp pidas seal matusetalituse; 2. matusetalitusel õnnistada благослов/лять, -ить на панихиде; Lu liivaa vijjää tšerikkoo, pappi liivad laulataʙ niku pokkoinikaa pääll, liivaa toovvaa avvall liiva viiakse kirikusse, preester õnnistab liiva nagu koos surnuga, liiv tuuakse hauale; 3. impers. laulma ajada v. panna петься (поётся, пелось); Lu tüütä teeb üüd i päiväᴅ, ja entä veel laulataʙ teeb tööd ööd ja päevad, ja teda (ennast) ajab veel laulma! – Vt. ka lauloa, laulogoittaa, laulottaa, laulotuttaa, lauluttaa, laulututtaa, laulutõttaa, laulõttaa.

lauli/nõ J, g. -zõõ sarnane похожий; mud́d́ee mukkaa ja mud́d́ee laulizõssi rl. muude (teiste) taolist ja muude sarnaseks.

laul/o J (I), g. -oo J = laulu; J mokomaa lauloa tämä laulo koko aigaa niisugust laulu laulis ta kogu aja; I tüttäreᴅ laulavaᴅ pulmaa lauloja tüdrukud laulavad pulmalaule; I tšäüzimmäɢ viil tütterikkõizõᴅ, laulõmmag räštogo kanneita laulojõ käisime veel, tüdrukukesed, laulsime neid jõululaule; ■ mis siä lauloka tuõt kottoo miks sa tuled nutuga koju?

laul/oa Po Lu Ra J (K V Ku) -ua M Lu J, pr. -on Lu J Ku, imperf. -ozin Ra J 1. laulda; huigata (linnu kohta), kireda петь; J nii lustissi laulob ja tantsiʙ nii kenasti laulab ja tantsib; V laulottii i vaissi lauldi ka vadja keeles; Ra müü õlimm lahzõd i laulozimm me olime lapsed ja laulsime; J lintu laulo, lehto lõõkku rl. lind laulis, leht liikus; J kiuru laulob üväll ilmall lõoke laulab ilusa ilmaga; Lu hüüpüläin lauloʙ niku inemin idgõʙ, üül lauloʙ, i rohkapass tämä lauloʙ kalmoil öökull huikab, nagu inimene nutab, öösel huikab, ja enamasti huikab ta kalmistul; Lu ku kukko ohtogoss lauloʙ, ilmaa muutoᴢ kui kukk kireb õhtul, (siis tuleb) ilmamuutus; J kuuntõõ han siä, kui umalikkaad naizõt kimautõlla lauloa sa kuula ometi, kuidas purjus naised kriiskavad laulda; J venutõb lauloa venitab laulda; J ḱiuru tšikõrtõb lauloa lõoke lõõritab laulda; 2. matusetalitust pidada, jumalasõnaga matta отпе/вать, -ть (покойника); J laulottii ponafei (matusetalitusel) peeti hingepalve; ■ Lu elä võta laulottua naissa ära võta üleskiidetud naist. – Vt. ka laulaa, laulahtaa, laulastaa, laulattaa, laulottaa, laulotuttaa, lauluttaa, laulututtaa, laulutõttaa, laulõlla, laulõttaa.

laulogoit/taa M, pr. -an, imperf. -in M matusetalitust pidada, jumalasõnaga matta отпе/вать, -ть (покойника); pappi laulogoitti pokoinikaa preester pidas surnule matusetalituse. – Vt. ka laulattaa, laulottaa, laulotuttaa, lauluttaa, laulututtaa, laulutõttaa, laulõttaa.

laulo/i J-Tsv., g. -jaa: -ja J laulev, adj. laulja поющий; laulojõᴅ linnukkõizõᴅ laulvad linnukesed.

lauloj/a: -õ J, g. -aa J 1. laulja певец; eelee laulojõll on suur ja lusti ääni eeslauljal on tugev ja ilus hääl; 2. laulev, adj. laulja поющий; laulojõ kana laulev (laulja) kana. – Vt. ka laulaja, laulu-meeᴢ.

laulot/taa Ra J -ta J-Tsv. -taaɢ I, pr. -an Ra -õn J, imperf. -in Ra J 1. matusetalitust pidada, jumalasõnaga matta отпе/вать, -ть (покойника); J tšerikkoz laulotõta pokkoińikka kirikus peetakse surnule matusetalitust; 2. matusetalitusel õnnistada благослов/лять, -ить на панихиде; Ra pappi pani perrää laulottamiss liivaa ruhipuisõõ preester pani pärast õnnistamist (selle) liiva puusärki; Ra kuut́ja õli tšerikkoza ruhipuu õttsaᴢ, pappi parvõs pokkoinikaakaa laulotti peieroog (kutjaa) oli kirikus puusärgi otsal, preester õnnistas (selle) koos surnuga. – Vt. ka laulogoittaa.

laulotut/taa M S, pr. -an M S, imperf. -in 1. matusetalitust pidada, jumalasõnaga matta отпе/вать, -ть (покойника); S tšerikkos pappi laulotutaʙ preester peab kirikus matusetalitust; 2. impers. laulma ajada v. panna петься (поётся, пелось); M mizessä rahvassa laulotutaʙ, kui mennäz mettsää millest(ki) (= millegipärast) ajab rahvast laulma, kui minnakse metsa. – Vt. ka laulogoittaa.

lau/lu Kett. K L P M Kõ Lu Li Ra J I (R Ke) -l M, g. -luu K P M Kõ Ra J laul; laulmine песня; пение; Kõ kuulõ, millizee miä sillõ lauluu laulan kuula, millise laulu ma sulle laulan; Lu täl ain laulud meeleᴢ tal (on) aina laulud meeles; L kõikii laulull tultii kõik tulid lauluga; J nooristo tuli lauluikaa i nagruukaa noorsugu tuli laulu(de) ja naeruga; L laulõttii venäi lauluᴅ, i vai lauluᴅ lauldi vene laule ja vadja laule; L kaazikad laulavat pulmaa laului kaasitajad laulavad pulmalaule; J tšerikoo laulu kirikulaul; J pühää lauluᴅ vaimulikud laulud; Kett. kukõõ lauluussaa kukelauluni (= koiduni, varahommikuni); M kuk̆kõõ lauluss nõistii ül̆leeᴢ kukelaulu peale (kukelaulust) tõusti üles; P i jeka tihi issuub suurõll birina laululla ja iga sääsk laskub (istub) suure pirinalauluga; J tõmpaab laulua tõmbab laulda, kisub laulu; R ain laulua tämä pani vai laulua ta aina laulis vadja laule; ■ P senie lavvaa takann isuᴅ, senie lauluu laula vs. kelle laua taga istud, selle laulu laula; Li miltäin tanttsu, mokoma i laulu vs. milline tants, selline ka laul; M tämä laul on laulõttu tema laul on lauldud. – Vt. ka kukk-, lopu-, lopõzõmis-, lõõkku-, pulma-, tanttsu-. – Vt. ka laula, laulo, laulukkõin.

laulua vt. lauloa.

laulukkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J lauluke песенка.

laulu-meeᴢ J laulumees, hea laulja песенник, певун. – Vt. ka laulaja, lauloja.

laulupäiv/ä (R-Lön.), pl. -ät R-Lön. laulupäev, laulmise päev день песни.

laulusulka Lu fig. laulusulg (pikk sirbikujuline sabasulg kukel) крупное хвостовое перо петуха; laulusulgaᴅ, näit on kahs tükküä laulusuled, neid on kaks tükki; laulusulka meni rikki laulusulg läks katki.

laulu-sõnaᴅ J-Tsv. pl. laulusõnad слова песни.

laulut/taa M, pr. -an, imperf. -in matusetalitust pidada, jumalasõnaga matta; (surijale) viimast võidmist teha отпе/вать, -ть (покойника); соборовать; kõõᴢ elävältää laulutõttii, siz õli mokoma sama luku, niku pok̆koonikkaa lauluttaaᴢ kui elusana tehti viimast võidmist, siis oli samasugune lugemine nagu (siis, kui) surnule peetakse matusetalitust. – Vt. ka laulattaa, lauloa, laulogoittaa, laulottaa, laulotuttaa, lauluttaa, laulutõttaa, laulõttaa.

laulutut/taa M, pr. -an, imperf. -in = laulogoittaa; tšäümmä kattiloiš tšerikkoo, koolõt siεllä laulututtaaᴢ käime Kattilal kirikus; (kui) sured, (siis) seal peetakse matusetalitus.

laulutõt/taa Po (J), pr. -an, imperf. -in = laulogoittaa; Po tšerikkos pappi laulutõtti kirikus pidas preester matusetalituse.

laulõja, laulõjõ vt. laulaja.

laulõl/la (L), pr. -õn L, imperf. -in frekv. laulda петь, напевать; lyõkuttõlõn, laulõlõn rl. kiigutan, laulan. – Vt. ka laulaa, lauloa.

laulõt/taa Kõ Lu, pr. -an, imperf. -in Lu, 3. p. -tii Lu 1. matusetalitust pidada, jumalasõnaga matta отпе/вать, -ть (покойника); Lu pappi laulõttii koollõõ preester pidas surnule matusetalituse; Kõ kazikoz üφs tapõttii, tätä eb laulõtattu Kazikkos üks (inimene) tapeti, teda ei maetud jumalasõnaga; 2. eestpalvet (surnutele mälestusjumalateenistust) pidada поминовать; Lu laulõtõtaa koollõita mälestatakse surnuid. – Vt. ka laulattaa, lauloa, laulogoittaa, laulottaa, laulotuttaa, lauluttaa, laulututtaa, laulutõttaa.

lauppäivä vt. laukopäivä.

lausi/issa (Lu), pr. -iʙ, imperf. -izi: -ᴢ Lu järele anda, lakata переста/вать, -ть.

lau/su Lu, g. -zuu mure забота; lausu on tuskaaminõ mure on muretsemine; siä õõd ain lauzuᴢ sa oled aina mures. – Vt. ka lauzõ.

lausu/a K-Al. (R-Lön. R-Reg.), pr. lauzun: -n R-Lön., imperf. -zin lausuda, öelda; rääkida, kõnelda молвить, сказать; говорить; R kui emüt kotona lausu, kui se lausu laukujeni (Reg. 31) rl. kuidas emake kodus lausus, kuidas (see) lausus mu pesija (= ema); K elä vee tšülälee lausua, tšälüü tšäännellä sõnoja (Al. 52) rl. ära vii külale kõnelda, kälile sõnu väänata.

lausu/ussa (Lu), pr. -un Lu, imperf. -uzin: -zin Lu 1. vaibuda, vaikseks jääda, rahuneda затих/ать, -нуть, утих/ать, -нуть; meri lausuuʙ meri rahuneb; meri on jo lausunnuᴅ meri on juba vaikseks jäänud; 2. muretseda, mures olla заботиться, быть озабоченным; siä õõd ain lausunuᴅ sina oled alati mures.

lausõikko (J): ku tulittõ lahjottõõmaa minnua lausõikkoa rl. kui tulite pulmakinke andma mulle, l-le.

lau/zõ [?] (L Lu), hrl. pl. -sõõᴅ: -syõᴅ L -sõᴅ Lu 1. mure забота; Lu ku lahsaa näet unõs: suur lahs, suurõd lausõᴅ, peen lahs, peened lausõᴅ kui näed last unes: suur laps, suured mured, väike laps, väiksed mured; 2. tühi loba пустая болтовня; L kui naizikkua näed unõᴢ, nii tühjäd jutuᴅ i lausyõt kuulõᴅ kui näed naisterahvast unes, siis kuuled tühje jutte ja tühja loba. – Vt. ka lausu.

lau/ta Kett. K L P Ke M Kõ Po Lu Li Ra J I (R Ja-Len. Ku) -tõ J -t J-Tsv. -te ~ -da Kr Лавта Tum., g. lavv/aa Kett. K L P M Lu Li J I -a J lauvva Kõ-Len. Ла́вва Pal.2 Ii-reg.1 1. (sae)laud доска; P vanall aikaa eb õlluᴅ krovattii, õlivad lavvaᴅ pantu pakkoi päälee vanal ajal ei olnud voodeid, lauad olid pandud pakkude peale; M kase lauta on pit̆tuutta kahs aršinaa see laud on kahe arssina pikkune; Lu ain lautaa sahhaaʙ aina laudu (lauda) saeb (saeveskis); K vanall tšerikoll õlivad lavvat tširveekaa lõikattu vanal kirikul olid lauad kirvega tahutud; I akkunat pantii lavvalla tšiin aknad löödi lau(d)a(de)-ga kinni; Lu lavvall piäp koto lüüvvä lau(d)a-

(de)ga tuleb maja (üle) lüüa (= vooderdada); Lu butka õli tehtü lavvassa kalastusonn oli tehtud lau(d)a(de)st; Lu mõnikkaal õli tehtü lavvõssõ truba mõnel oli tehtud lau(d)a(de)st korsten; J laki õli lautoiss pantu lagi oli laudadest tehtud; M lautolaissa botškaᴅ laudadest vaadid; Lu ušatti õli tehtü puussa, kuusi lavvassa toober oli tehtud puust, kuuselau(d)a(de)st; K üφtie õttsaa pantii järtšü i tõisõõ õttsaa järtšü i lavvat pääĺie, makauz lavvaᴅ. koikka õlitši mokoma ühte otsa pandi pink ja teise otsa pink, ja lauad peale, asemelauad. Koiku oligi niisugune; P bodžgaa lavvaᴅ ~ M botškaa lavvaᴅ tünnilauad; Li oonõl on räüstää lavvaᴅ hoonel on räästalauad; Lu kresla lauta laamitsa äärelaud; J braakki lavvõd viska ääree praaklauad viska kõrvale; J koontõl laut koonlalaud; Lu lauta truba laudkorsten; Lu lauta ĺuukki laudluuk; J laut zavodasõ tooti uus paaru kattil saeveskisse (lauavabrikusse) toodi uus aurukatel; 2. (söögi- jm.) laud; laudkond; fig. söömaaeg, sööming стол; застолица; трапеза; I järjüᴅ õlivaᴅ, lauta õli pingid olid, laud oli; I lauta tehäss lavvassa laud tehakse lau(d)a(de)st; Li lavvall on neĺĺä jalkaa laual on neli jalga; K nellä meessä seisovad ühee šĺääpii alla, mikä se on. lauta mõist. neli meest seisavad ühe mütsi all, mis see on? – Laud; L siεll lavvalla õlivaᴅ mõnõllaizõt süömäd i juomaᴅ seal laual olid mitmesugused söögid ja joogid; I siis i piimäᴅ i varogaᴅ i võiᴅ i kõittši annõttii lavvalõõ siis piimad ja kohupiimad ja võid ja kõik anti lauale; M katti tuli lavvaa alta vällä kass tuli laua alt välja; M peremmeeᴢ issu jumalnurkkaᴢ, lavvaa õttsaᴢ peremees istus ikooninurgas, laua otsas; M pojoᴅ issuuvaᴅ lautaasõõ üleõttsaa, a tüttäreᴅ alaõttsaa poisid istuvad lauda (laua) ülemisse otsa, aga tüdrukud alumisse otsa; J kummaz lavvas siä isuᴅ kummas lauas sa istud?; J isutõttii med́d́ed lavvaa tagaa meid pandi laua taha istuma; P senie lavvaa takann isuᴅ, senie lauluu laula vs. kelle laua taga istud, selle laulu (ka) laula; K lauta laadittii, kõikkõa parapaa pantii lavvalõõ kaeti laud, kõike paremat pandi lauale; I siis tulimmak kane kõlmõᴅ nellä lautaa korjazimmaɢ, pominoittama issuttii siis tulime, katsime need kolm-neli lauda, istusime (istuti) surnut mälestama; J kattõga laut, issumm süümä katke laud, istume sööma; Lu miä illaan lavvaa ma koristan laua; Lu väliss kahs kõlmõd lautaa õli vättšiä vahel oli kaks-kolm laud(kond)a rahvast; Po tultii kottoo, piettii lauta tuldi koju, söödi; Lu tehtii lauta korraldati sööming; K söömää lavvaa alaa söögilaua alla; Kõ söömää lauta ~ Ra süümä lauta söögilaud; M lavvaa jalka laua jalg; Li lavvalla õllaa jalkoil alla lavvaa kõitõmõᴅ laual on all jalgadel (laua) vahepuud; M lavvaa kõtajaᴅ ~ Li lavvaa kõitõmõᴅ laua(jalgade) vahepuud; M lavvaa jaššikka laualaegas, -sahtel; M lavvaa kaasi lauaplaat; M lavvaa servä lauaserv; M lavvaa ursi ~ Lu J lauta hursti laudlina; ■ M tšerijalgaᴅ, täm seizoʙ kõlmõõ jalgaa päällä; tšehspaikkaz on löötü nagla, sis sen̆neesee nag-

laasõõ lütšätäᴢ rissi lavvaᴅ. siz näd́d́ee lautojõõ päälee pannaz vehsi kerijalg, see seisab kolme jala peal; keskpaika on löödud nael, siis selle naela otsa pistetakse kerilauad. Siis nende laudade peale pannakse viht; J ahjo laut on tehtü karrõss ahjupelt on tehtud plekist; M Po I ahjoo lauta ~ ahjoo laut ~ L ahjuo lauta ~ J ahjoo lautõ ahjupelt; J vokii lauta ~ laut voki pakk; (postpositsiooniga liitunult в составе композиты:) P pani paa lavvaanalaa pani (savi)poti laua alla; Lu lavvappääl kattsõlaizil annõttii viinaa katsikul anti laua juures (laual) viina. – Vt. ka ahi-, ahjo-, arja-, botška-, esi-, issu-, issuz-, issuva-, isuta-, isutuz-, isutõz-, jalka-, jevaŋgeli-, jõvi-, katto-, laita-, laki-, lapa-, leipä-, liha-, lomppi-, nukk-, obraaz-, ohtugo-, opšifk-, parjõ-, pesu-, pint-, pomin-, pominoiz-, põhi-, põhja-, päidez-, pää-, risitüz-, risseet-, rissi-, rissii-, sahattu-, silta-, sitt-, starikka-, säntšü-, söömi-, söömä-, süüttši-, šaška-, taka-, taku-, trappu-, tšedrä-, tšehs-, tšeri-, tšerä-, tuuli-, vagoŋka-, viilari-, viilo-, vöö-, ämmä-, ülä-. – Vt. ka lautakunta.

lautahursti Lu lauthursti Ra laut-hursti J = lautarätti; Ra see lauthursti on puhaz ja valkaa niku lumi see laudlina on puhas ja valge nagu lumi.

lautai/n ~ -nõ J, g. -zõõ lauast, laud-, laudne дощатый; laki lautain, tari tamminõ. a se arvotuz on. tšimolazõõ rahnõ mõist. lagi lauast (laudne), tare tammest (tammine). Aga see on mõistatus. Mesilastaru. – Vt. ka lautõin.

lautajaššikka I laudkast (hobusõidukil) дощатый ящик (у повозки); vaŋkkurilla õli lautajaššikka, rattaill toožõ jaššikka vankril oli laudkast, kaarikul (oli) samuti kast (peal).

lautakatto J laudkatus дощатая крыша; lautakatto õli päälä, õlkkattoja eb õllu laudkatus oli (majal) peal, õlgkatuseid ei olnud. – Vt. ka lavvaakatto.

lautakunta Lu laudkond застолица; vättšeä õli seitsee lautakuntaa rahvast oli seitse laudkonda. – Vt. ka lauta.

lautaportti J laudvärav дощатые ворота; avatkaa avõõ lautaveräjäᴅ, tehkaa lahti lautaportti rl. avage (lahti) laudväravad, tehke lahti laudvärav. – Vt. ka lautaveräjä.

lautarätti M laudlina скатерть; koto-kuotud lautaräteᴅ kodukootud laudlinad. – Vt. ka lautahursti, lauta-ursi, lavvaa-hurssi.

lautazavoda Lu laut-zavoᴅ J-Tsv. saeveski, lauavabrik лесопильный завод.

lautatunniᴅ Li pl. t. lauakell настольные часы.

lauta-ursi Kõ = lautarätti; teen i lauta-ursii i tila-ursii teen (nii) laudlinu kui ka voodilinu.

lautaveräjä (J) = lautaportti.

laute vt. lauta.

laut-kaappi J-Tsv. (väike) toidukapp (orig.: шкафчик, куда убирается кушанье).

laut-lõõkku J-Tsv. laudkiik [?], kiigelaud [?] качельная доска [?]; lähemme laut-lõõkulõ kiikkuma läheme kiigelauale kiikuma.

laut/oo M Lu Li J I -o M Li (Al. J), g. -oo M Lu Li J I, pl. -ooᴅ M Li I (L J) riiul (hrl. toidunõude jaoks) полка (об. посудница); M lautoo as̆sõita vartõõ riiul toidunõude jaoks; M ripussaas seinälee, se on lautoo (mis) riputatakse seinale, see on (toidunõude) riiul; Lu lautoo õli seinäll riiul oli seinal; I eellä kanneita skaap-piloja bõlluɢ. keppiije pääle pantuɢ lautooᴅ ennemalt (neid toidunõude)kappe polnud. Keppide peale (olid) pandud riiulid; Lu azud on lautool toidunõud on riiulil; J nõsa piim-paad lautoolõõ tõsta piimapotid riiulile; J paan luzikaa lautoilõõ, etti lahzõd evät saataiᴢ panen lusika riiulile, et lapsed ei saaks (kätte); M ku bõõ mit̆täit süüvvä, nii paa ampaad lautoolõõ kui pole midagi süüa, siis pane hambad riiulile (= riputa hambad varna); J katti laasaab lautoill kass kolab riiuli(te)l; J mõlõpiiss pooliss rippuvid [sic!] lautoot saappõgaa kolotkoikaa mõlemalt poolt rippusid riiulid saapaliistudega; L pannass venttsa-obraazat pεä kõhtaa lautoi pεälie pannakse laulatusel kaasas olnud ikoonid pea kohale riiuli(te)le; Li alumõizõl lautool alumisel riiulil; Li tõizõl lautool teisel riiulil; Li meni se kana rattii, tämä rattii lautool tetši muna läks see kana aita, ta munes (tegi) muna aida riiulile; M jumala lautoo ikooniriiul; Lu lauta on lautoo nurkkaᴢ laud on (toa) riiulinurgas (= nurgas, kus on toidunõude riiul). – Vt. ka asõ-, azõ-, kaappi-, obraaz-, palo-, tširja-.

lautoonurkka Li lautonurkka M J lauto-nurkka Ränk (toa) riiulinurk (vadja toa hrl. uksest vasakule jääv nurk, kus on toidunõude riiul) стряпной угол избы (обычно слева от входной двери, где находится посудница); Li siin enn õli lautoo, sis see õli lautoonurkka siin oli ennemalt riiul, siis see oli (toa) riiulinurk; Li üläõttsa lautaa see õli jumalnurkkaᴢ, a alaõttsa see õli tänne lautoonurkkaa tuli, uhzõõ poolõõ laua ülemine ots, see oli ikooninurgas, aga alumine ots, see oli, tuli siia riiulinurka, ukse poole. – Vt. ka lautõi-kolkka.

lautopuuᴅ Lu pl. (ree) veere-, äärepuud грядка (дровней); lautopuud on pitumittää lait́jool veerepuud on reel pikuti.

laut/ta Kett. K-Ahl. L P M Kõ S Lu J I (R Ja-Len. Ra) -t J-Tsv. Лавта Tum., g. -aa P Kõ S Lu Ra J -a J laut; tall хлев; конюшня; J lauttõz on elokkaaᴅ: võdnõᴅ, vazikõᴅ, kroolikõᴅ laudas on loomad: talled, vasikad, küülikud; I lauttaza seisõvad lehmäᴅ, sigaᴅ, lampaaᴅ laudas olid (seisid) lehmad, sead, lambad; I paĺĺo lampaita paammaɢ ühtee lauttaa, siällä i lehmä sõizoʙ palju lambaid paneme ühte lauta, seal on (seisab) ka lehm; I mee lauttaa lehmiä süüttämää lähen lauta lehmi söötma; J ärtšä viiää lauttaa (Must. 163) härg viiakse lauta; J tootii lautassa kukko riheesee toodi kukk laudast tuppa; M lautassa tuõb virttsavesi laudast tuleb virtsavesi; Lu lauttaa salvotaa lauta raiutakse üles (= ehitatakse); J lehmä lauttaᴢ, tšeeli välläᴢ mõist. lehm laudas, keel väljas?; J meill on lautta lähtemii, tõin on lähtemii emije rl. meil on laut (= laudatäis) õhvasid, teine on õhvade emasid; Lu kõnz lähetää ajjoo, pannaa õpõzõl vaĺĺaaᴅ, ku on lauttaᴢ, siz on päittsiiᴢ kui minnakse sõitu, siis pannakse hobusele valjad, kui on tallis, siis on päitseis; R tšivezed lautaᴅ kivist laudad; Lu lautaa uhzõõ meez unohti avõõ lauda ukse unustas mees lahti; Ra lautaa uhᴢ lauda uks; J lauta laki on tehtü plaŋkikkõisiiss lauda lagi on tehtud plangukestest; Kõ Lu lautaa akkuna lauda aken; ■ (postpositsiooniga liitunult в составе композиты:) P miε makazin lautappεäl ma magasin laudalakas; P lautappääll laudalakas; P miе tulin maalyõsyõ lautappäält ma tulin laudalakast alla (maha); M nõis .. menemää õttsimaa lautappäältä (Set. 1) hakkas .. minema otsima laudalakast. – Vt. ka lampai-, lehmä-, lehmää-, sigaa-, siko-, tšivi-.

laut/ti Lu J, g. -ii Lu J 1. parv плот, паром; Lu lauttia jõgõs kepiikaa ajõtaa parve aetakse jões teibaga (edasi); Lu lautil veetii üli laugaa, lautti suur, se kanti õpõsiid i vaŋkkuriiᴅ parvega viidi üle Lauga, parv (oli) suur, see kandis hobuseid ja vankreid; Lu siŋkki on pantu üli jõgõõ, kumpaa müü tõmmata üli jõgõõ lauttia terastross on pandud üle jõe, mida mööda tõmmatakse parve üle jõe; Lu perevoššikka veeb lautiikaa üli õpõzia ülevedaja viib parvega hobuseid üle (jõe); J noor opõin kartõb menne lautilõ noor hobune kardab minna parvele; J mõnt koor(õ)-ma kase lautti kannõtõʙ mitu koormat see parv kannab?; 2. randumis-, paadisild причал; Lu ku vene ep pääz litši rantaa, siz on tehtü lautti kui paat ei pääse randa (ligi), siis on tehtud paadisild.

lautti-meeᴢ J-Tsv. ülevedaja, parvemees паромщик.

laut/tši P, g. -šii lauk lehm (lehm, valge laiguga otsmikul) пегая корова. – Vt. ka laukko², lauko.

lautõ vt. lauta.

lautõi-kolkka J-Must. = lautoonurkka.

lautõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = lautain; lautõin jaššikk laudkast.

lauwa Kr lõvi лев.

lav/a Ränk K L P M Lu Li J (R-Reg.), g. -aa K P Lu Li J lav̆vaa M 1. (sauna)lava полок (в бане); K kõlmõd vihtaa lavalla (Salm.1 773) rl. kolm vihta (on) laval; K sõi saunass süsiä, alta lavaa lehtozia (Al. 47) rl. sõi saunas süsi, lava alt lehti; Lu laval tšülpessää laval viheldakse; J lava suur, neĺĺä viiz entšeä kõrraz meni lava (on) suur, neli-viis inimest läks (= mahtus) korraga (vihtlema); J oŋ-ko lavall ohto löülüä kas laval on küllalt leili?; Lu saunnai õli lavall sünnitaja oli (ennemalt) laval; J sauna lavall tšülpejõt h́igõssuvaᴅ saunalaval vihtlejad higistavad; L M saunaa lava saunalava; 2. (ahju)-lava опечье; J mõnikkais taloiz ahjo lava on tehtü puuss mõnedes (talu)majades on ahjulava tehtud puust; 3. (kuhja)lava подстожье, стоговище; J kuhjaa lava tehhä raagõss kuhjalava tehakse okstest; 4. (taime)lava рассадник; Li lava väänettii lapjaakaa ümperii lava pöörati (= kaevati) labidaga ümber; M taimõõ lavaᴅ taimelavad; J kuss tõit kapusaa taimõõᴅ? – rassimoo lavalt kust (sa) tõid kapsataimed? – Taimelavast. – Vt. ka ahjo-, ahjoo-, kuhja-, kuhjaa-, puu-, rassimo-, rassimoo-, taimõõ-, tšivi-. – Vt. ka lavozõᴅ.

lavaa-luu: lava-luu (J-Tsv.) = lapatkaluu; lava- luut tehhä tätä gorbõizõssi (väljatungivad) abaluud teevad ta küürakaks.

lavahsimõᴅ I pl. t. = latti; lavahsimõᴅ, pitšäᴅ riuguᴅ õvvõza laudi, pikad ridvad siseõues (= siseõue kohal); lavahsimõᴅ ovaᴅ õvvõza, lakkapuuᴅ ovaᴅ lauttaza laudi on siseõues, õrs on laudas; kane kolkušiᴅ võtaᴅ nõsaᴅ lavahsimilõõ; ühsi siällä isuʙ lavahsimilla i võtaʙ vassaa i sinneɢ räätoo i paaʙ need õlekood võtad tõstad laudile; üks on (istub) seal laudil ja võtab vastu ja panebki sinna ritta.

lava/nõ (J) -ne (K-Salm.1), g. -zõõ: -zee K = lavõn; K nüüt sie issuzid imuni, päälee pärnäzee lavazee (Salm.1 773) rl. nüüd sa istusid, mu armastatu, pärna(puu)st (pärnase seina)pingi peale; J ümpärikko õli kahs lavass ümberringi (= kahel pool seinte ääres) oli kaks (seina)-

pinki.

lava-tšiveᴅ J-Tsv. pl. kerisekivid каменка.

lav/o (P): paŋkaa laitjoᴅ lavolõõ, ledinitsad lepikkoo, saanikot sarapikkoo rl. pange reed l-le, jääkelgud lepikusse, kelgud sarapikku.

lavo/nõ (K-Al. R-Lön. R-Reg.) -n Kõ, g. -zõõ = lavõn; K la laatizit lavozõlõ, minuu laukojõizõni (Al. 44) rl. olgu et asetasid (mind seina)-

pingile, mu pesijake (= emake); R kuni olet lavosella laukojani (Lön. 186) rl. kuni oled (seina)pingil, mu pesija (= ema).

lavozõᴅ (P) pl. (sauna)lava полок (в бане); lavozill tšülvettii laval viheldi; a siell saunaz õli kerääjε, issu lavoziil da sutši päätä aga seal saunas oli kerjus, istus laval ja suges pead. – Vt. ka lava.

lavotšikka vt. laavošnikka.

lavro·ovo/i Lu, g. -i loorberi- лавровый; gramma lavro·ovoi lehtua gramm loorberilehti.

lavu/nõ (K-Al.), g. -zõõ K = lavõn; lövväd ennee uinaannuu, lavuzõlda laugõnnuu (Al. 46) rl. leiad ema uinunu(na), (seina)pingilt lange-nu(na); päälee pärnisee lavuzõõ (Al. 46) rl. pärna(puu)st (pärnase seina)pingi peale.

lavvaakatto M = lautakatto; lavvaakatto eʙ kehtää ni kaukaa laudkatus ei pea nii kaua vastu.

lavvaanalaa vt. lauta.

lavvahurssi J-Must. = lautarätti.

lavvakõitaamõt J-Must. lauajalgade vahepuud e. -pulgad перекладины (соединяющие ножки стола).

lavval/liinõ P-Al. -liinee K-Ahl. -liine ~ -line ~ -iina R-Reg., g. -liizõõ laua ääres istuv сидящий за столом, застольник; P isüeni õtsalliinõ, laukojani lavvalliinõ (Al. 47) rl. mu isake, otsapealne, mu pesija, laua ääres istuv (ema).

lavvappääl vt. lauta.

lavvapuu M Kõ (J-Must.), pl. -puuᴅ M Kõ -puut J-Must. 1. ree veere- e. tiivapuu отвод (дровней); M katkõz ühs lavvapuu, piäb vajõltaa (reel) murdus üks veerepuu, tuleb vahetada; 2. Kõ J-Must. ree painard вязок (дровней).

lavvukkõi/nõ (I), g. -zõõ lauake, lauatükike дощечка, щепка; lavvukkõizõᴅ ili pär̆reeᴅ pantii niin štobõ tämä ep pil̆laussiɢ lauakesed või peerud pandi nii (vajutiseks peale), et see (= kurgitünn) ei rikneks.

lavvõkkõi/nõ (I) -n J-Tsv., g. -zõõ J 1. lauake, lauatükike дощечка, щепка; I kajee nät̆tüü päälee paaᴅ lavvõkkõizõᴅ, lautojõõ päälee paat tšiv̆vii selle lapi peale paned lauakesed, laudade peale paned kivi; 2. J-Tsv. lauake (mööbliese) столик.

lavõhsimõᴅ I pl. t. = latti; lavõhsimõllõõ nõs̆saa õlgõᴅ tõstan õled laudile.

lavõi/n Ra J (S I) -nõ J-Must., g. -zõõ = lavõn; S kõm päivää pit̆tääs koollutta lavõizõll kolm päeva peetakse surnut (seinaäärsel) lavatsil; Ra õttsa lavõin otsmises seinas olev pink; Ra tšül-tši lavõin külgmises seinas olev pink.

lavõ/n Ränk K M Kõ S Lu Li J (Po) -nõ K M Lu J I (Kett. R-Reg. Ra), g. -zõõ K S Lu Li J seinapink, lavats (pikk seinaäärne v. seina külge kinnitatud pink e. lavats) лавка у стены или прикреплённая к стене; Lu lavõnõ õli lad́d́a i pittšä nellää jalgaakaa, õli pitšep kui järtšü, nii pittšä kui seinä seinapink oli lai ja pikk, nelja jalaga, oli pikem kui j. (= tavaline pink), nii pikk kui sein; I lavõzõᴅ õlivaᴅ niin vot kui siittä i siheɢ kõittš mokomaᴅ suurõᴅ lavõzõᴅ õlivaᴅ siis olid (seina külge kinnitatud pikad) pingid, nii vaat kui siit ja sinna, puha niisugused suured pingid olid; J kahõs seinäz õli lavõzõt pantu kahte seina (kahes seinas) olid (seina)-pingid pandud; I ümperi rihta lavõzõᴅ õltii toas olid ümberringi (= kahel pool seinte ääres seina)pingid; Lu lavõzõd i säntšü, näitä nüd et levvä (pikad seina külge kinnitatud) pingid ja (pakkudele asetatud laudadest endisaegne) magamisase, neid sa nüüd (enam) ei leia; M näd on annõttu lahzõlõ voli, meeʙ lautoja i lavõzia möö näe, on antud lapsele voli: ronib (läheb) mööda laudu ja seinapinke; J nõisi lavõzõllõ heitis (seina)pingile; I staruχa hüppii lavõzõlta vanaeit hüppas (seina)pingilt (püsti); S kui koolõʙ, sis pannaz õlkõijee päälee lavõzõllõõ kui (inimene) sureb, siis pannakse (ta) õlgede peale (seinaäärsele) lavatsile; Kõ pokoinikall lavõzõll õli pää obraazoid́d́ee poolõᴢ surnul oli lavatsil pea ikoonide pool(e); M õttsamõin lavõn ~ Ränk etsemoin lavõn ~ ülemein lavõn otsmises seinas olev pink; Ränk tšültšü lavõn ~ bokka lavõn külgmises seinas olev pink; ■ (liitunult postpositsiooniga в составе композиты:) P lavõzõnalla (seina)pingi all; M razvakomka lavõznalla, tšen tahop se tahd́ip. uhmõr (Set. 17) mõist. rasvakamakas (seina)pingi all, kes tahab, see tambib? – Uhmer; M uupakat pantii lavõzõnal̆laa (kodutehtud) saapad pandi (seina)pingi alla. – Vt. ka bokka-, tšültšü-, õttsaa-. – Vt. ka lavanõ, lavonõ, lavunõ.

laõ M (I), g. latõõ: lat̆tõõ M I 1. vajutuslaud дощечка для гнёта; M panõ uguritsad lännikkoo i laõ päälee i tšivi veel pääle pane kurgid lännikusse ja vajutuslaud peale ja kivi veel (selle) peale; M lat̆tõõ päälee pannaš tšivi vajutuslaua peale pannakse kivi; 2. hrl. pl. õlle nõrutamis(astja alus)puud колосники или особая деревянная подставка в чане для процеживания пива; M astiaa lat̆tõõᴅ nõrutamisastja aluspuud; ■ M se ińehmin õli lat̆tõijee al̆laa pantu see inimene oli vajutuslaudade alla pandud (= sel inimesel oli händ paku all; see inimene oli kodu külge seotud, ei pääsenud kusagile). – Vt. ka latõ, latõpuu.

laõ-astia Kett. = latõastia; laõ-astia, kuhõõ õlutta latoass (õlle) nõrutamisastja (on see), kuhu õlu pannakse (pruulima) (= laotakse õlleained, linnased, humalad, vesi jm.).

laxe vt. lahsi.

leʙ vt. leevvä.

lebaster/i J-Tsv., g. -ii alabaster алебастр; lebasterika võd́d́õta seinää rakoit alabastriga võitakse (= täidetakse) seinapragusid.

ledenittsa vt. ledinittsa.

ĺedentsa L led́enttsa (J) ledin/tsa (Ja-Len.) -ittsa Lu lidentsa I lid́ent/sa (I) -tsa I (P) ĺid́enttsa ~ hlid́enttsa (I), g. ĺedentsaa siirupikompvek леденец; I mokomaᴅ ĺid́entsaᴅ õlivaᴅ, paatakassa tehtüüᴅ. kõõᴢ laafkaza müütii, koppeikallõõ anttii kõlmõᴅ ĺid́enttsaa olid niisugused siirupikompvekid, siirupist tehtud. Kui poes müüdi, (siis) anti kolm siirupikompvekki kopika eest; I markkinoila siällä õli puuõunaᴅ i gasnitsaᴅ, hlid́entsaᴅ laadal, seal olid õunad ja maiustused, siirupikompvekid; I mussa paatakka õli, paatakka lid́entsaᴅ, musad i õlivaᴅ; kanneita enäpiɢ eb õõɢ, kane entiiz gasnitsaᴅ õlivaᴅ, prännikaᴅ i lid́entsaᴅ must siirup oli, siirupikompvekid, mustad olidki; neid enam ei ole, need olid endisaegsed maiustused, präänikud ja siirupikompvekid; P lid́entsad on makõaᴅ siirupikompvekid on magusad.

led/inittsa¹ L (P) -enittsa (K-Bor.) kelk, jääkelk; jäätükk (liulaskmiseks vastlapäeval) салазки, санки; ледянка (импровизированное приспособление изо льда для катания в масленицу); P paŋkaa laitjod lavolõõ, ledinitsad lepikkoo, saanikot sarapikkoo rl. pange reed l-le, jääkelgud lepikusse, kelgud sarapikku; K leppäne ledenitsani (Bor. 743) rl. mu lepne (= lepa(puu)st) jääkelk; L tšihlagonn tehtii ledinitsaᴅ vastlapäeval tehti (= murti v. raiuti endale) jäätükid (liulaskmiseks).

ledinittsa², ledintsa vt. ĺedentsa.

lednik/ka Lu, g. -aa (jää)kelder ледник (погреб со льдом); lednikka on tehtü tšivessä ja kirpitsassa (jää)kelder on tehtud kivi(de)st ja telliskivi(de)st.

lee¹ Lu, g. lee Lu leetseljak, leede, murd. lee отмель, банка; meri on ajõnnu liivaa litši rantaa ja on tullu pikkarain saari, se meil jutõllaa lee vai leete (kui) meri on ajanud liiva ranna ligi ja on tekkinud väike saar, see (= selle kohta) öeldakse meil l.; lee, ümperi on vesi, i litši rantaa, kuza on liiva kõrkaap vettä leetseljak, ümber on vesi, ja (see on) ranna ligidal, kus liiv on veest kõrgemal; lee on meree rantoiᴢ, se on saarukkõin leetseljak on mererandades, see on (nagu) saareke; miä meen lee pääl ma lähen leetseljakule. – Vt. ka leesi², leete.

lee² J = lõõᴢ; lee, lee, leekku, kee, kee, keekku rl.

leeʙ¹, ĺeeʙ, leebe vt. leevvä.

leeʙ² vt. ka kuhõõ-, kui-, kuka-, kussa-, kuza-, kõõz-, mihe-, mikä-, millil-, milläil-, miltin-, miltäin-, tšen- jt.

leeger/i Li, g. -ii tala балка; balkad ontši leegeriᴅ, leegerijee pääl pannaa ŕuuguᴅ, sis i on latti; balkka on vennäässi talad ongi l-d, talade peale pannakse latid, siis ongi laudi; b. on (tala) vene keeles; aivinõd ripusõtti toš sinne leegerii pääl, toš katõttii lina(koonla)d riputati samuti sinna tala peale, samuti kaeti (tolmu eest).

leek- vt. lõõk-.

leeli/n K M J -nee K-Ahl. lieline (P) liiline J-Must., g. -zee K M J -tee [sic!] K-Salm.1 leelis, lehelis, tuha-, leelisvesi (tuha leotamisel saadud leeliseline pesuvesi) щелок; K leelizeekaa pestii leelisega pesti; M leelizel pestii kaŋgas sõp̆põi leelisega pesti linaseid rõivaid; P ko siltaa nõõt pesemää, peze lielizellä kui põrandat hakkad pesema, (siis) pese lehelisega; K tee leelinee lipõa (Salm.1 726) rl. tee leeline libe; K tulõp tuleni tooja, lennäb leelitee [sic!] tetšiä (Salm.1 77) rl. tuleb mu tuletooja, lendab lehelisetegija.

leem/i K-Ahl. J-Tsv. liemi ~ lieni [sic!] P, g. -ee J 1. K leem (мясной, рыбный) отвар; 2. J-Tsv. vedel supp жидкий суп; 3. P kalasupp уха. – Vt. ka kala-, supii-.

leemii/n J-Tsv., g. -zee J leemest, leeme- из отвара (мясного, рыбного).

leemin/a Lu, g. -aa Lu tallevill (lamba esimene vill) ягнячья шерсть (первая шерсть овцы); esimein villa võdnal onõ leemina talle esimene vill on l.; leemina on esimein villa ku võtõtaa lampaalta l. on esimene vill, kui võetakse (= niidetakse) lambalt; leemina alõtsõd onõ pehmiäᴅ tallevillast kindad on pehmed. – Vt. ka leemine, liimene, liiminä.

leemi/ne Li -n J -in J-Tsv., g. -zee J-Tsv. -nee [sic!] J = leemina; Li see õli leemine, esimein villa see oli l., esimene vill (tallel); J leemin on võdnaa villa l. on talle vill.

leeneʙ vt. leevvä.

leenäst/ää (M), pr. -ääʙ M, imperf. -i M tõmmata, seista (sauna kohta pärast kütmist) отстаиваться, отстояться (о бане после топки); sauna jo lämpis, saab mennä tšülpeemää. laa vähäkkõizõõ leenästääʙ saun juba küdes (= on juba küdenud), võib minna vihtlema. Las natuke tõmbab (= ving läheb saunast välja); sauna jo leenästi, saab mennä pes̆seemää i tšülpeemää saun juba tõmbas, võib minna pesema ja vihtlema.

leep vt. leevvä.

leep/eä Lu -iä Li, g. -eä pehme, leebe (ilma kohta) мягкий (о погоде); Li leepiä ilma, tšehsilma, rohkap on soojaa ku tšülmää, leepiä ilma on üvä ilma pehme ilm, keskmine ilm, rohkem on sooja kui külma, pehme ilm on hea ilm; Lu ain talvõl jutõllaa leepeä, a tševvääl ku tuuli nõizõp, taaz on jola ikka talvel öeldakse (ilma kohta) pehme, aga kevadel, kui tuul tõuseb, on taas vilu; Lu kats ku tänävä on leepeä ilma vaat, küll täna on pehme ilm; Li ilma meni leepiäpässi ilm muutus (läks) leebemaks.

leepiä/ssä (Li), pr. -ʙ Li, imperf. -zi pehmeneda, soojeneda (ilma kohta) теплеть, по-; ilma leepiäʙ ilm pehmeneb.

leeri vt. lõõri¹.

leesi¹ K-Ahl. M-Set. J-Must. (Kett. K-Al. J) liesi L (P) Лïе́си K-reg.2, g. lee K-Ahl. K-Al. M-Set. (Kett.) liee K-Ahl. 1. lee, kolle, lõugas, tulease очаг; J mussõ kana, kultõizõd munad allõ. se oŋ kattilõ leeze mõist. must kana, kuldsed munad all? – See on katel leel (lees); P kusuta süed lietiesie kustuta söed lees (leesse); L sinua läpi siglaa kunikalyõ lietiesie kusõmaa ev vijjä sind läbi sõela kuningale leesse kusema ei viida (= asjata sind kuskile ei viida); K ahilavvaa lad́d́utta, lee kõrvaa kõrkõutta (Al. 44) rl. ahjupeldi laiune, leekõrva kõrgune; 2. K-Ahl. (sepa)ääs горн, горнило; 3. J-Must. ahi печь.

leesi² Lu, g. lee Lu = lee¹; on suur vääri ja peen vääri, a väliz leesi on suur sügavam koht ja väike sügavam koht (rannameres), aga vahel on leetseljak; täll pool leett siinpool leetseljakut; takan lee algab jo meri leetseljaku taga algab (on) juba meri.

leesmu Kr = laikka.

leezgata vt. lõõzgata.

leezguttaa vt. lõõzguttaa.

leezm/ata: -õtõ Lu, pr. -aaʙ Lu, imperf. -azi: -õᴢ Lu = lekottaa; panin ahjoo lämpimää, ahjo nõis kõvassi leezmaamaa panin ahju küdema, ahi (= tuli ahjus) hakkas kõvasti leegitsema.

leezmut/taa Lu, pr. -aʙ: -õʙ Lu, imperf. -ti Lu = lekottaa; ahjo leezmutõʙ ahi lõõmab.

leet/e Lu, g. -tee Lu = lee¹; liiva leete meree rannaᴢ liivaleede (on) mererannas; meri ajõ liivaa leetteeᴅ meri on ajanud (ajas) liivaleeted. – Vt. ka väli-.

leet/tää Lu, pr. -äʙ, imperf. -ti Lu impers. (laeva) liiva(ga) kinni ajada (liiva ümber laeva kuhjata) зас/асывать, -осать в песок (о судне); alus ku jääʙ matalaa liivarantaa, siiᴢ lainõõkaa ajab liivaa ümpäri alussa, siiz jutõllaa: alusõõ leetti kui purjelaev jääb madalasse liivaranda, siis lainega ajab liiva ümber laeva, siis öeldakse: ajas laeva liivaga kinni; vana aluz on pantu jo rantaa, lainõõkaa ja virraakaa ümperi tätä ajab liivaa, siiz jutõllaa: alussa alki leettää vana purjelaev on pandud juba randa, laine ja vooluga ajab tema ümber liiva, siis öeldakse: hakkas laeva liivaga kinni ajama.

leet/tüä Lu, pr. -üʙ Lu, imperf. -tü Lu (alt ümberringi) liivaga kinni mattuda зас/асы-ваться, -осаться в песке; aluz on leettünüᴅ, alki leettüä purjelaev on (alt) liivaga kinni mattunud, hakkas liivaga kinni mattuma.

leev/a ~ leff L ĺef J-Tsv., g. -aa L lõvi лев; L tuli viimeizessi leff (muinasjutust): viimasena tuli lõvi; L leevaa panõn vilissämεä (muinas-jutust:) panen lõvi vilistama. – Vt. ka leijoni.

leeve vt. leve².

lee/vvä Lu lid́d́ä M-Set. lidjä (Kett.) -äɢ vdjI I, hrl. pr. 3. p. -ʙ Al. Kett. Len. K U P M Kõ S Lu Li Ra J I Ku lieʙ Al. K R U L P Po Ko ĺeeʙ Kett. -be M -p Kr leʙ Al. M Po J, (potentsiaalse kõneviisi tunnusega с признаком потенциального наклонения:) -neʙ R S Lu Ra J I lieneʙ Al. R L P 1. olla (tulevikus), tulla, muutuda, jääda; hakata, saada быть (в будущем); стать; Lu kassin piäʙ leevvä üvä sarka, üvä koto siin saab olema hea põllutükk, hea maja; I miä tänä voona läz̆zii, a tulavoona tah̆hoo õllaɢ terveenä, leeäɢ terveenä tänavu ma olen haige, aga tuleval aastal tahan olla terve; I eb leek kuhõp pannaɢ ei ole, kuhu panna; Lu maat puuᴅ jäävvää, a meid eʙ lee vs. maad-puud jäävad, aga meid ei jää; Lu et tee tüütä, eb leene i süüvvä (kui) sa ei tee tööd, ei ole ka (midagi) süüa; Lu alusõl eb leene õnnia, ku inemiin alusõš tširrooʙ purjelaeval ei ole õnne, kui inimene laevas kirub; M kui on van̆naa ja uuvvõõ jouluu välillä puut härmäzä, siz leeb marjavoosi, i taramarjaa i mettsämarjaa, kõikkõa leep paĺĺo kui jõulu ja uusaasta vahel on puud härmas, siis tuleb marja-aasta, nii aiamarju kui ka metsamarju, kõike tuleb palju; Lu ku linnud lennellää maata vassaa, siz leeb vihma kui linnud lendavad maadligi, siis tuleb vihm(a); Lu tänävä õltii lassa risittämäᴢ, leevvä rissijäizeᴅ täna käidi (oldi) last ristimas, tulevad ristsed; J kase paari jo on tšihlõᴢ, tšiire leevvä pulmõᴅ see paar on juba kihlatud, varsti tulevad pulmad; I kõhta leep talvi varsti tuleb talv; I miä ih̆hoo, nämäd leevät teräväᴅ ma ihun (nuga ja saagi), need saavad teravaks; J ku leeb api-meeᴢ, siiz miä tait saan tüükaa kokkoo kui tuleb abiline (abimees), siis ma saan vist tööga valmis; M mee parõp mak̆kaa, enäp meeltä leeʙ mine parem maga (end välja), tuleb rohkem mõistust (pähe); Kõ vaata, mitä seness leeʙ vaata, mis sellest saab (tuleb); M mill lehmä nellättä vazikkaa leeʙ mul toob lehm neljanda vasika (mul tuleb lehm neljandat korda lüpsma); L maa lieneb rautõnõ, a taivaz lieb vahtšinõ (muinasjutust:) maa muutub raudseks, aga taevas vaskseks; K mat́o ku kazvaʙ, leeʙ mokom niku emä kui Matjo kasvab, tuleb samasugune nagu (ta) ema; S leeʙ naizikko saab abielunaiseks; L lienen lidnaza alkoi kantajanna hakkan linnas küttepuude kandjaks; Lu mil leeb itšävä tätä, miä õõn õppõõnut tämääkaa mul hakkab temata igav, ma olen temaga harjunud; Lu leed läsivä terve voosi oled terve aasta haige; Ku kai tahot t́śiitää, ni kiiree vana leeᴅ vs. (kui) tahad kõike teada, siis jääd ruttu vanaks; M miε leen üφsinää ma jään üksi; M sillõ kõikk leep prostittu sulle antakse kõik andeks; Li elä märnä, leeb ohto märnää ära karju, küllalt on (juba) karjutud; 2. pidada, sunnitud olla надо, должен (со связкой ‘быть’ в будущем времени); L lieb mennä mettsεä obahkaa tuleb metsa seenele minna; L lieb minuu manaχann õlla kõikk itšä ma pean kogu elu munk (mungana) olema; Kett. sinuu leep pesä sa pead pesema; ■ K mitä leeb õli karjušill tšäezä karjusel oli midagi käes; L mitä lieb lutši, mokomat sõnaᴅ juttõli midagi posis, lausus niisuguseid (nõia)-sõnu; M mikä leeb on niku päältä nätšüvä, etti pojo tuõb läsimää midagi on nagu pealt näha (= välimusest märgata), et poiss jääb haigeks; J se on mikä lep tšud́esa see on mingi(sugune) ime; M mikä leeʙ kukõd ratkoaz laulaa millegipärast kuked lõhuvad laulda; S tšel leep tuli narvass keegi tuli Narvast; I kuhõl lee staruh kazell aikaa meni eit läks sel ajal kuhugi; K siä ku b lie tahod mennä tšäümää enelleez nuorikkõata (Al. 10) sa tahad vist endale noorikut kosima minna?

ĺef, leff vt. leeva.

lefko/i J-Tsv., g. -i levkoi левкой.

legend/a Li, g. -aa Li muistend сказание; on legenda mokoma kampalass on (olemas) niisugune muistend lesta(kala)st.

leglem/a (R-Eur.), g. -aa fig. lagle [?] казарка [?]; panit koormaa leglemia (Eur. 41) rl. panid koorma laglesid [?]. – Vt. ka lagluᴅ.

ĺego·o Lu las(e) käia! давай!

leh/a J-Must., g. -aa külviriba [?] засевок [?].

lehema vt. lehmä.

lehhüs Kr lähedal [?], ligidal [?] близко [?]. – Vt. ka lähi.

lehit/tsää (K-Ahl.) -tsä J-Tsv., pr. -seʙ, 1. p. -sen K J, imperf. -tsi, 1. p. -tsezin J = lehottua.

lehme vt. lehmä.

leh/mä Len. K R-Reg. L P Ke M Kõ S Lu Li Ra J vdjI I Ku Kr (Kett. U Ja-Len. Ko) -mᴀ̈ Ku -m Lu J Ku leh́ḿ J-Tsv. lehema ~ lehme ~ lähema Kr Легма Tum. Лехмя ~ Лэгмя Pal.2 Лэ́гме K-reg.2 Ii-reg.1, g. -mää K M Kõ Lu leh́mää J-Tsv. lehm корова; S lehmät paĺĺo piimää antavaᴅ lehmad annavad palju piima; Lu suuris talolois õli kõlmõd lehmää i neĺĺä, a nüd on kõig ühzii lehmii suurtes taludes oli kolm lehma, (oli) ka neli, nüüd on kõik ühe lehmaga; Li tšüläzä õli vähä lehmiε külas oli vähe lehmi; J lehmäd lassaa progonallõ lehmad lastakse karjateele; Lu lehmät tšävvää karjaᴢ, karjušši vahib lehmijä lehmad käivad karjas, karjane valvab lehmi; I tšül̆lää lehmii ajõttiik karjaa oomiiᴢ küla lehmad (lehmi) aeti hommikul karja; L lehmäle pantii drolli kaglaa, muitõ ep kuul, .. jääb mettsää lehmale pandi krapp kaela, muidu ei kuule (teda), .. jääb metsa; Lu lehmä õli pagana, lauta õli pantu sarviijõ lehm oli tige, laud oli pandud sarvisse; J paŋkaa leh́met tšüttšesee tšiin pange lehmad kütke (kinni); M mill on lehmä mussaa i valkõat, kahta karvaa mul on lehm musta ja valget (värvi), kahte karva; J lehmä lauttaᴢ, tšeeli välläᴢ mõist. lehm laudas, keel väljas?; Lu kana nokassa muniʙ, lehmä suussa lühzäʙ vs. kana muneb nokast, lehm lüpsab suust; K ühs lehmä sitakaᴢ, kõikõõ karjaa situʙ vs. (kui) üks lehm on sitane, (siis) situb kogu karja (täis); M lehmä räägaʙ ~ I lehmä rääguʙ ~ Lu lehmä muukiʙ ~ vdjI lehmä müüdžiʙ lehm ammub; I lehm nõisi müükkimää lehm hakkas ammuma; Ku lehm mörni lääväᴢ lehm ammus laudas; J lehmed unissa lauttõᴢ lehmad inisevad laudas; Lu lehmäl on jo johsu aikõ lehmal on juba innaaeg; Lu lehmä tahob johzõttõmissa lehm tahab paaritamist; Lu lehmä on ärjizä lehm otsib pulli; Lu lehm johsi lehm otsis pulli; Lu lehmää veimmä ärjäl viisime lehma pulli juurde; J lehmed on joostu lehmad on paaritatud; Li lehmä on tiin lehm on tiine; J lehm tuõp kantõma lehm tuleb poegima; P lehmä tuõp piimääsie, ko kantaaʙ, päälie kantamizyõ lehm tuleb piima (= hakkab lüpsma), kui poegib, pärast poegimist; Lu lehm on poikinnu lehm on poeginud; M lehmä tetši vazikaa lehm poegis (tõi vasika); J lehm hülkes piimää lehm jäi kinni (lakkas piima andmast ~ jättis piima ära); M meelevä viizaz lehmä tark (ja) kaval lehm; I süämikko lehmä tige lehm; Lu bluutka lehmä meeb ääree hulkuja lehm läheb (karjast) kõrvale; Lu tširjava lehmä ~ Li tširjavõ lehmä kirju lehm; Lu pilkko lehmä, pilkkopää lehmä lauguga lehm, laukpea lehm; R mahikka lehmä aher lehm; Li kõik õllaa noorõd lehmäᴅ, eeskantõizõd lehmäᴅ kõik on noored lehmad, esimest korda poegivad v. poeginud ja piima tulevad lehmad; M lehmää uhar lehma udar; M lehmää uhtõrõᴅ lehma nisad [sic!]; Lu lehmää nänni ~ lehmää nännü lehma nisa; M tšennää paglaᴅ .. lehmää nahgassa pastlapaelad .. lehmanahast; Lu luttu õli tehtü lehmää sarvõss lutt (= lutipudel) oli tehtud lehma sarvest; K lehmää liha veise-, loomaliha; M müimmä lehmä lihaa (Len. 258) müüsime veiseliha; I lehmää võita lei tegin (= lõin kokku) võid; Li lehmää sitta lehmasõnnik; Lu nii lammas karjaᴢ, nii lehmä karjaᴢ, aina vooro õli nii lambakarjas kui ka lehmakarjas oli aina (karja)kord; M kase on lehmii tauti see on lehmade haigus; L ulaskaa päivä õli lehmii pühäpäivä ulasepäev oli lehmade püha; ■ Ku hään oli vassumain lehmᴀ̈ karjaᴢ kk. ta oli uus lehm karjas; M Lu jumalaa lehmä Lu sametlest (väike punane mullas elutsev ämblikuline); M Lu lepatriinu; P jumalaa lehmä on mokomain pikkarain kauniz elokaᴢ sametlest on niisugune väike punane putukas; J lazz jumalaa lehm lentämä lase lepatriinu lendu; I lehmää tšeeli sõnajalg; Lu lehmä-venta on tuulõõ mukkaa vääntemine, loovimizõõ aikana teχ́χ́ää lehmä-venta suurõll lainõõll, müütää lainõtta lehmavänt on pärituult pööre, loovimise ajal tehakse lehmavänd suure lainega, mööda lainet. – Vt. ka eeskanto-, jumala-, lühsö-, maho-, parta-, puna-, suku-. – Vt. ka lemmo.

lehmäi/n Li, g. -zee lehm-; ema- (прилагательное со значением ‘тёлка, корова’); lehmäin vazikka lehmvasikas; lehmäin irvi emapõder (põdralehm). – Vt. ka lehmän.

lehmäkabja J-Must. lehmasõrg коровье копыто.

lehmäkarja Lu Li (M) lehm-karjõ J-Tsv. lehmakari стадо коров; M miä kaitsan lehmäkarjaa ma hoian lehmakarja.

lehmäkarjušši M Li lehmakarjus, -karjane пастух-коровник; Li lehmäkarjuššina naisiita bõllu lehmakarjaseks naised (naisi) ei olnud.

lehmälautta (Ja-Len.) lehmä-lautta Lu lehmalaut коровник (хлев для коров). – Vt. ka lehmää-lautta.

lehmämullikka P lehm(ik)mullikas тёлка, телица. – Vt. ka lehmävazikka.

lehmä/n Lu, g. -zee = lehmäin; esimein voosi on lehmän vazikka, a tõizõl vootta jo on lähtemä esimesel aastal on lehmvasikas, aga teisel aastal on juba mullikas.

lehmänänni (Lu-Must.) lehma nisa коровий сосок; neljä neitsükkäissä ühtee kuppii ku … vat [sic!]. lehmänännit (Must. 160) mõist. neli neiukest kusevad [?] ühte koppa? – Lehma nisad.

lehmäsarvi J lehma sarv (lutipudelina) коровий рог (рожок); luttu, lehmäsarvi puhasõttu i lahzillõ annõttii piimää, soska pantii õttsaa lutt, lehma sarv (oli) puhastatud ja lastele anti (sellega) piima, (kummi)lutt pandi otsa.

lehmävazikka P M Ra lehm-vazikk J-Tsv. lehmvasikas, lehmik тёлка; P ku õli kahs vai kõlm kuuta, juoltii vazikka, ärtšä vai lehmävazikka kui oli kaks või kolm kuud (vana, siis) öeldi vasikas, härg- või lehmvasikas; M lehmä kantõõᴢ lehmävazikaa lehm tõi lehmvasika. – Vt. ka lehmämullikka.

lehmä-venta Lu Li (teat. pärituult pööre loovimisel), murd. lehmavänd коровий поворот (при лавировании); Lu loovimizõõ aikana teχ́χ́ää lehmä-venta suurõll lainõll loovimise ajal tehakse lehmavänd suure lainega; Li lehmä-venta on paha, seilit kõik veep helvettii lehmavänd on halb (pööre), viib kõik purjed põrgusse (= sassi, pahupidi).

lehmävõi M Lu I lehmä-või Lu (koore)või сливочное масло; Lu tšiiseliä võip süüvvä variltaa lehmävõikaa i seemenee-võikaa kiislit võib süüa kuumalt võiga või taimeõliga; I võita pannass, lehmävõita võid pannakse (= lisatakse), (koore)võid.

lehmää-jasli M lehmasõim ясли, кормушка; lehmilä on tehtü kormuškaᴅ, lehmää-jasliᴅ lehmadele on tehtud (lehma)sõimed.

lehmää-lautta Lu = lehmälautta.

lehmäänahkuri Lu veisenahaparkal дубильщик.

lehmää-razva Lu loomarasv говяжий жир.

lehok/aᴢ J -õᴢ Lu J-Tsv., g. -kaa J leherikas с богатой листвой; Lu koivupuu on lehokõᴢ, koivupuussa teh́h́ää vihtaa kasepuu on leherikas, kasepuust (= kaseokstest) tehakse vihtu; J lehokas puu leherikas puu.

lehokkõi/n J-Tsv., g. -zõõ leheke листик, листочек. – Vt. ka lehtokkõin, lehtonõ², lehtüine, lehüᴅ.

leho/za: -ᴢ J-Tsv. lehtes, lehes (наречие в форме ин-а от lehto); puud on lehoᴢ puud on lehtes; koivu jo on lehoᴢ, lähemme vihtaa kask on juba lehtes, läheme vihtu tegema. – Vt. ka lehtoilla.

lehot/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J (puult) lehti rebida обрывать, оборвать листья.

lehot/tua Lu J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -tu J lehte minna, lehtedega kattuda покры/ваться, -ться листвой; Lu mettsä algaʙ lehottua, siiᴢ mettsä rohotuʙ, meeʙ rohoizõssi (kui) mets hakkab lehte minema, siis mets rohetab, läheb roheliseks; J tševäell puud lehottussa kevadel lähevad puud lehte. – Vt. ka lehittsää.

leh/ti K-Ahl. Lu Лехти Pal.2, g. -ee 1. K-Ahl. (puu-, taime)leht лист (дерева, растения); 2. Lu ajaleht газета. – Vt. ka lehokkõin, lehto, lehtokkõin, lehtonõ², lehtüine, lehüᴅ.

lehtikõrva (Lu) = lehto-kõrva; tootu õlit tedrid lehtikõrvaᴅ rl. olid toodud tedred, lehtkõrvad.

lehtilintu (Kõ-Len.) fig. liblikas бабочка; makaa, makaa, marjueni, ookaile lehti-lintueni (Len. 225) rl. maga, maga, mu marjuke, puhka, mu liblikas. – Vt. ka lehtolintu.

leh/to Kett. K P M Kõ Lu Li Ra J I (Ja-Len. vdjI) ĺehto (J) leχto M Легто Pal.2 Tum. Ле́гто K-reg.2 Ii-reg.1, pl. lähud Kr, g. -oo K P Lu Ra J lehuo P leh̆hoo M vdjI -o J 1. (puu-, taime-)leht лист (дерева, растения); J tüüni ilma, i lehto eb liiku vaikne ilm, lehtki ei liigu (puul); Lu lehto puussa laŋkõõb jo, tuõp tuska sütšüzü leht langeb juba puust, tuleb kurb sügis; J sütšüzüll lehod mätäneväᴅ, jäävvä va ühed rooᴅ sügisel mädanevad lehed (maas), jäävad vaid ainult rood; M võta musass smarodass lehta võta mustast sõstrast (= mustsõstrapõõsast) lehti; Lu hapo-roho on kõlmõõ lehookaa; ku neĺĺä lehtoa, siz on se õnniroho, neĺĺäz lehto on õnni-lehto jänesekapsas on kolme lehega; kui (on) neli lehte, siis on see õnnetaim, neljas leht on õnneleht; P katii-käpäläll on paksud lehoᴅ, kazvab rihez akkunaa pääl k-l (= kaktus või aaloe) on paksud lehed, kasvab toas aknalaual; J puu lehto puuleht; Lu aavaa lehoz on varsi pittšä ja hoikka haava-

lehel on vars pikk ja peenike; M kazgõõ leholl kraazgattii, tuli kõltõn kaselehtedega värviti, tuli kollane; J valka paju lehod om pitšelikoᴅ hõbepaju lehed on piklikud; Kõ tammi lehto tammeleht; Kõ kahtši lehto kaseleht; Kõ võta vih̆haa lehtoi võta vihalehti; Lu matokkõizõᴅ süüvät kapusaa lehtoja röövikud söövad kapsalehti; M fjokla lehoᴅ peedilehed; Ra tee lehto teeleht; I maatšiχa lehto paiseleht; Lu gramma lavro·ovoi lehtua gramm loorberilehti; J lehoo roo ~ lehoo rooto leherood; M leh̆hoo soonõᴅ leherood (pl.); I i lehtoloiss tällä sõvat tehtüüᴅ kõittši lehto sõvaᴅ ja lehtedest olid tal (= metshaldjal) rõivad tehtud, kõik lehtedest rõivad; J makkaa, makkaa marjukkõin, leppää lehto linnukkõin rl. maga, maga, marjuke, puhka, lehelinnuke; 2. (paberi)leht; (raamatu)leht лист (бумаги); лист, страница (книги); J vańkkõ murti tširjutõtuu lehoo neĺĺee õssaa i pani kanvertii süämee Vanka murdis täiskirjutatud lehe nelja ossa ja pani ümbriku sisse; J lagotti enez ettee määlitüü paperii ĺehoo i nõisi tširjuttõmaa laotas enese ette kortsutatud paberilehe ja hakkas kirjutama; P pokoinikalyõ pantii surmaa lehto tšätiesie surnule pandi leht eestpalvega kätte; J I tširjaa lehto raamatuleht; 3. ajaleht газета; J lehoz on tširjutõttu ajalehes on kirjutatud; 4. kõrvalest, -leht (ушная) раковина; M Lu Li kõrvaa lehto ~ Lu kõrva lehto ~ J kõrv lehto kõrvalest; 5. (adra)hõlm, (sahk)raud; (sae)leht; (metall)plaat, -leht отвал (сохи), железный наконечник плужного ножа; полоса пилы; деталь из листового металла; Lu okutšnikka on niku pluuga, täll õllaa kahõs poolõõ lehoᴅ, tämä ajab maa kahtõõ poolõõ muldamisader on nagu raudader, tal on kahel pool hõlmad, ta ajab mulla kahele poole; Li pluugaa lehto (raud)adrahõlm; M saha leχto, õttsaz rutškaᴅ saeleht, otsas on käepidemed; Lu rauta lehot piäp klepata, kĺopkijeekaa pannaa ühtee tšiin raudplaadid tuleb neetida, neetidega pannakse kokku; 6. M Lu küpsetusplaat противень; 7. viil, liistak тонкий ломтик; M teeb retšäss mokomad lehoᴅ teeb (= lõikab) rõikast niisugused viilud; Lu mähä on makkia, kurahsõl võtaᴅ, saad niku lehoo, lintii, i süüᴅ mähk on magus, noaga võtad, saad nagu viilu, lindi ja sööd; 8. leht(puu)mets; (lehtpuu)salu лиственный лес; (лиственная) роща; Li vaikka susi tääb ahod ja lehoᴅ, a karjušiss evät palkkaa vs. kuigi hunt teab söödid ja salud, aga karjaseks (teda) ei palgata. – Vt. ka aapa-, aavaa-, ala-, kapussa-, kart-, konna-, kuppi-, kõrva-, kõrvaa-, maa-, maatšiha-, paperi-, paperii-, piirga-, rauta-, rummu-, saha-, šĺääppi-, šuppa-, šuppo-, šuppu-, zontikka-, tee-, ublikka-, vihaa-, õnni-, õnnõva-, üle-. – Vt. ka lehokkõin, lehti, lehtokkõin, lehtomettsä, lehtonõ², lehtozikko, lehtüine, lehüᴅ.

lehtoeinä Li lehthein, laialehine hein крупнолистое сено.

lehto/illa: -l I lehtes (наречие в форме ад-а мн. ч. от lehto); lehtol eʙ õõɢ mettsä mets ei ole lehtes. – Vt. ka lehoza.

lehtoi/nõ Li -n J-Tsv., g. -zõõ Li J adj. 1. -leheline (sae kohta) с полосой (о пиле); Li sahalehto on hoikka, hoikaa lehtoinõ saha saeleht on õhuke, õhukese lehega saag; 2. J leht-, lehtpuu- листовый, лиственный. – Vt. ka hoikaa-, paksu-. – Vt. ka lehtonõ¹.

lehtokkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = lehokkõin.

lehtokupo J-Must. leheviht, lehissöödakimp лиственный веник (в качестве корма для мелкого скота).

lehto-kõrva (J) fig. lehtkõrv лопоухий; tootu tedred lehto-kõrvaᴅ rl. (olid) toodud tedred, lehtkõrvad. – Vt. ka lehtikõrva.

lehtolintu M liblikas бабочка. – Vt. ka lehtilintu.

lehtomettsä Lu Li lehto-mettsä Li lehto-metts J-Tsv. = lehtozikko; Lu lehtomettsäz on koivu, leppä, aapa, niinipuu, tammipuu, pähtšänäpuu, saarnõpuu, pajupuu lehtmetsas on kask, lepp, haab, pärn (niinepuu), tamm(epuu), sarapuu (pähklipuu), saar(epuu), paju(puu).

lehto/nõ¹: -nee K-Ahl., g. -zõõ adj. lehe- [?], leht- [?] листовой [?], лиственный [?]. – Vt. ka lehtoinõ.

lehto/nõ² (K-Al. M Kõ-Len. Ja-Al.), g. -zõõ dem. [?] (puu)leht лист (дерева); K sõi saunass süsiä, alta lavaa lehtozia (Al. 47) sõi saunas süsi, lava alt lehti; M puri puuta, sei tšiv̆viä, alta lav̆vaa lehtozia rl. pures puud, sõi kive, lava alt lehti. – Vt. ka lehokkõin, lehti, lehto, lehtokkõin, lehtüine, lehüᴅ.

lehtopuu Lu lehto-puu J-Tsv. lehtpuu лиственное дерево; Lu lehtomettsäz on koivu, leppä, aapa, niinipuu, tammipuu, pähtšänäpuu, saar-nõpuu, pajupuu – lehtopuuᴅ lehtmetsas on kask, lepp, haab, pärn (niinepuu), tamm(epuu), sarapuu (pähklipuu), saar(epuu), paju(puu) – lehtpuud.

lehto/zikko K-Set. M Kõ Lu I -sikko K-Ahl., g. -zikoo M leht(puu)mets лиственный лес; Kõ lehtozikko: kazgõᴅ, lepäᴅ, tammõᴅ, pajuᴅ lehtmets: kased, lepad, tammed, pajud; I roh̆hoo meeᴅ, puutud lehtozikkoo lähed rohtu korjama, satud lehtmetsa. – Vt. ka lehto, lehtomettsä.

lehto-tubak/ka: -k J-Tsv. lehttubakas листовой табак.

lehtovimpa Li nurg (kalaliik) подлещ; lehto-vimpa on vähäizee niku lehto nurg on pisut nagu lehekujuline (nagu leht).

lehtši Kett. K P Ke-Set. M Lu J vdjI I (Pi) leski Kõ-Len. Lu Li Ku, g. lez/zee Kett. K P M Lu ležžee J (P) -ee (Kõ) -gee M-Set. (Lu) -d́ee M I (Kett.) -jee (Kett.) led́ž́ee Ke-Set. lehdžee (vdjI) lehdžii (Pi) lesee (Ku) lesk; lesk-, lesest(unud) вдов/ец, -а; -ый, -ая; Li leski võib õlla i nain i meeᴢ lesk võib olla nii naine kui ka mees; M kui siä õõd lehtši, siis piäb en̆nee kõik tuntõa tehä kui sa oled lesk, siis pead ise kõik(e) teha oskama; J lehtši tšiitäp tõissa naissa rl. lesk(mees) kiidab teist (= eelmist) naist; J lehtši lüüb leikisse, nappaab naĺĺassi rl. lesk lööb mängu pärast, napsab nalja pärast (= leskmehe käsi tõuseb kergesti, leskmees lööb uut noorikut iga pisiasja pärast); Kõ mees kooli, jäin lezessi (Len. 215) mees suri, jäin leseks; Lu jäin noorõn lezgessi jäin noorena leseks; I kui nõizõõ elämää, kehnossiɢ ili üv̆vii elämää ili lehtšenä lee kuidas hakkan elama, (kas) halvasti või hästi (mehega) elama või jään leseks; M kõm vootta elin lehtšinä kolm aastat elasin lesena; J ležžez õlõma lesk (lesena) olema (= lesepõlve pidama); J elkaa meŋkaa ležželee rl. ärge minge lesele (mehele)!; P mened lezzele mehele lähed lesele mehele; Lu leski nain, meessä eb õõ, piäp tšäüttää talloa lesknaine, meest ei ole, peab talu pidama; J võtti ležžee naizõõ mehelee [sic!] võttis lesknaise naiseks; J lehtši naizikko lesknaine; Lu leski meeᴢ leskmees; K emintimä da lezzee izää tütär võõrasema ja lesest isa tütar.

lehtšihakka M-Set. leskeit старушка-вдова, вдовая старушка.

lehtšimee/ᴢ J -s Ke-Set. leskmees вдовец; J tämä õli lehtšimeeᴢ tema oli leskmees.

lehtšinain J lesknaine вдова.

lehtšinaizikko Ke-Set. = lehtšinain.

lehtüi/ne (J), pl. part. -zii J = lehokkõin.

lehü/ᴅ (K-Al. R-Reg.) -t K-Ahl., g. -ü = lehokkõin; K leed löötü, lehtüeni, tapõttu, tammuõni (Al. 50) rl. lüüakse (sind), mu leheke, tapetakse, mu tammeke. – Vt. ka kulta-.

leiʙ, leiba, leibe vt. leipä.

leib-liha vt. leipäliha.

leijon/i J-Tsv., g. -ii = leeva; aissiä, leijoni, lei jalkoilt mahaa ah sina, lõvi, lõi(d) jalust maha.

leik- vt. ka lõik-.

lei/ka Lu -k J-Tsv., g. -kaa ~ -gaa J 1. kastekann лейка; J võta leik de valõlõ uguritts peentõrõᴅ võta kastekann ja kasta kurgipeenrad (ära); J leigõll valõllaa peentõroi(t) kastekannuga kastetakse peenraid; 2. hauskar, viskar, veekühvel черпак (в лодке); tšerppaa leikakaa veness vesi väĺĺä ammuta veekühvliga paadist vesi välja. – Vt. ka leikko.

leik/ki Lu J (Kõ-Len.), g. -ii J 1. mäng игра; J lehtši lüüb leikisse, nappaab naĺĺassi rl. lesk lööb mängu pärast, napsab nalja pärast (= leskmehe käsi tõuseb kergesti, leskmees lööb uut noorikut iga pisiasja pärast); 2. lugu, asi; temp, vemp история, штука; трюк, проделка; Lu siε õlõd mokomiiz leikkiiz õlluᴅ sa oled niisuguste asjadega (= nii mõnegi asjaga) kimpus olnud; Lu tormiikaa on õllu paĺĺo leikkii torm on teinud palju vempe; Lu millõ tetši kehnod leikiᴅ tegi mulle sulitempe; Lu millõ tehtii mokomad leikiᴅ, ep saa tšellä i kaihoossõ mulle tehti niisuguseid sulitempe, ei saa kellelegi kaevatagi; J a joharkaa pet́a leikii ilmusõʙ aga Joharka Petja teeb vembu. – Vt. ka leluᴅ.

leikkiv/a Lu, g. -aa = lõikõttši.

leik/ko M-Set., g. -oo hauskar, viskar, veekühvel черпак (в лодке). – Vt. ka leika.

leikot/tši Lu Li, g. -šii Li 1. raiesmik выруб(ка); Lu müü meemme leikotšille me läheme raiesmikule; 2. (metsa)raie рубка (леса); Li katikkaaᴅ, heenot kuivõd õhzõᴅ, mettsäzä perrää kazee leikotšii peened kuivad oksad, (need on) metsas pärast seda (metsa)raiet. – Vt. ka leikkiva, lõikkivo, lõikõttši.

lein/ä Lu, g. -ää Lu lein траур; ku leinä õli, õltii musat sõvaᴅ kui oli lein, (siis) olid mustad rõivad (= kanti musti rõivaid).

leinäkoivu Ra leinakoivu J-Must. leinakask плакучая берёза; Ra leinäkoivuu õhzad riiputaa leinakase oksad ripuvad.

leinä/tä M J, pr. -än M J, imperf. -zin M J leinata скорбеть, оплакивать, быть в трауре, носить траур; M emä on koollu, täm leinääʙ ema on surnud, ta leinab; M tämä leinäzi õm̆maa naissa ta leinas oma naist; J meill leinättii kuus näteliä meil leinati kuus nädalat.

leipe vt. leipä.

leipei/n J-Tsv., g. -zee J leiva- хлебный.

lei/piä J-Tsv., pr. -vin J, imperf. -pizin J = leipoa.

leiṕ-jatko J-Tsv. jätku leivale хлеб да соль; leip-jatko! – passi·bo, tšau parvõõ! jätku leivale! – Aitäh, tule seltsi!

leip-korppu J = leivää-kõvain; annõttii lahsiilõ leip-korppu vettä anti lastele leivakoorikuvett.

lei/poa Lu J-Tsv. -pua Lu, pr. -von Lu J, imperf. -pozin Lu J (leiba, leivatainast) sõtkuda, leiba teha месить, за- (хлеб); Lu ku leipozit sis tšäet tultii vet́ taitšinaakaa kui sõtkusid (leiba), siis said käed ju tainaseks; J taitšina leipoa bõõ kül kerkä tüü tainast sõtkuda pole küll kerge töö; Lu leip jäi leipomatta leib jäi tegemata (leivatainas jäi sõtkumata); Lu meez nõis leipää leipomaa mees hakkas leiba tegema. – Vt. ka leipiä.

leipo-javo J-Tsv. sõtkejahu (leivatainasse sõtkutav jahu) месильная мука; leipije [sic!] panna taitšinaa leipo-javoa leibadesse pannakse taina sõtkejahu.

lei/pä Kett. Ränk K R L P M Kõ S Po Lu Li J I (Ja-Len. Ra Ku) -p Ra J-Tsv. leib ~ leibe ~ leiba ~ leipe Kr Лейпа Tum. Ле́йпъ K-reg.2 Лейбъ Ii-reg.1 Ле́йбь ~ Лейпя Pal.2, g. -vää K L P M S Lu Li J I 1. leivatainas; leib хлебное тесто; хлеб; Lu leipää apattii leivatainast hapendati; Li taitšinaa .., leipää piäp segata tainast .., leivatainast peab segama; R emä võtti javoᴅ, setšäzi leiväᴅ taitšikaχjaa ema võttis jahu(d), segas leivataina leivaastjasse; Lu leivää sekkaa pannaa kuminaa leivataina hulka pannakse köömneid; R emä setšäzi, sõtkõ i vaaĺi leiväᴅ ema segas, sõtkus ja vaalis leivad; L tehtii leipää tehti leiba; J emä leipije teeʙ rl. ema teeb leiba (leibu); Lu piäb antaa leipiil nõissa tuleb lasta leibadel kerkida; L ku bõlõ leivälie rissiε tehtü, lemmüᴢ võtaʙ kui leivale pole risti (peale) tehtud (= pole enne ahju panemist ristimärki peale vajutatud), siis kratt võtab (ära); I tšühsetimmäg leipiä küpsetasime leibu; M leiväd jo ahjoza jõutuvaᴅ, tšühseväᴅ leivad saavad ahjus juba valmis, küpsevad; Ra kahs tunnia piettii ahjoz leipii kaks tundi peeti leibu ahjus; M leipä on erikoorittsa, koorõõ viskaab vällää leib on lahtise koorikuga, lööb kooriku lahti; M leipä eb ap̆piinu, tuli kohokoorittsa leib ei õnnestunud, tuli lahtise koorikuga; Li leipä õmõhduʙ leib hallitab; Lu leipä kahnõttu kõvassi leib kuivas kõvaks; Lu leiväl on kõvain pääl leival on koorik peal; Lu tänävä on leiväll sizuz nätki täna on leival sisu nätske; Lu leikkaa rohkaapi leipää, issuup paĺĺo vättšeä süümää lõika rohkem leiba (lahti), palju rahvast istub sööma; Lu suurmikkoa süüvvää leivääkaa, rooppaa süüvvää ilm leipää tangusuppi süüakse leivaga, putru süüakse ilma leivata; Kõ enäp õliᴅ ilmaa leivättä ku leipää seiᴅ rohkem olid ilma leivata, kui leiba sõid; J leivess om puutuᴢ leivast on puudus; J inemine eb elä ühe leivä-kää (Must. 154) inimene ei ela üksnes leivast; M leipä õli viis naglaa leib oli (= kaalus) viis naela; M ämmä tetši üväᴅ leiväᴅ. makuzat pöühtšiäd leiväᴅ ämm tegi head leivad. Maitsvad, kohevad leivad; Lu nii on kõva leipä, en või haukata on nii kõva leib, et (ma) ei saa haugata; Lu kuiva leipä suu reviʙ vs. kuiv leib rebib suu (katki); M kuivõnnu leipä, kõva leipä ~ Lu kahnõttunu leipä kuivanud, kõva leib; Li nättši leipä, eb õõ üvässi tšühsenü, jäi nätšissi nätske leib, ei ole hästi küpsenud, jäi nätskeks; M nättši leipä ~ J nätkiä leip ~ läntsättünnü leipä (Must. 174) ~ uusi leipä (Must. 186) nätske leib; J kohahtannu leipä (Must. 171) lahtise koorikuga leib; Lu komkikaz leipä jahuklompe sisaldav leib; M algattomalta leivältä kannikka alustamata leivalt kannikas; J kalattsi javoss tehtii valkaad leipää saiajahust tehti valget leiba; K süöttiväᴅ, siitnikka leipä suur tuotii (nad) söötsid (meid), suur püülileib toodi; J proovva uutiss (leipä) proovi uudseleiba; M χullu pää, niku tšihval leiväl pähää lüütü kk. rumal pea, nagu kuuma leivaga pähe löödud; Lu õssu leipä on kõvassi soolanõ ostuleib (= poeleib) on väga soolane; Lu miä suvvaan koto leipää ma armastan koduleiba; L peremmies kõlmõll uomnikkua antõ opõzõlõ χlaarii leipää peremees andis kolmel hommikul hobusele flooruse(päeva)leiba; Lu võõraz leipä suu kulutaʙ vs. võõras leib kulutab suu (ära); J tšülää leipää on itšäv süüvve vs. võõrast leiba (küla leiba) on kurb süüa; Lu rikkaa leip on karkia vs. rikka leib on mõru; J viimiin leip viimane leib; J med́je jõkapäiväne leipä anna meile tänänä (meieisapalvest:) meie igapäevast leiba (igapäevane leib) anna meile täna(päev); Po murtaaz murukkõin leipää murtakse raasuke leiba; Lu mill õli tšäes suur komu leipää mul oli käes suur tükk leiba; Lu suur pala leipää suur pala (= tükk) leiba; M lõikkaa millõ püttšü leipää lõika mulle käär leiba; M leivää kannikka on esimein pala leivässä, i viimein pala taas kannikka jääʙ leivakannikas on esimene tükk leivast, ja viimane tükk on (jääb) samuti (taas) kannikas; M Li leivää püttšü leivakäär; J leivää pala leivatükk; Lu Li leivää muruᴅ leivaraasukesed; M Lu leivää koori ~ Lu leivää kõvain leivakoorik; M Li leivää sizuᴢ leivasisu; Lu leivää koma jahuklomp leivas; M sveežaa leivää aisu värske leiva lõhn; P leivää õsa leivapätsiks kuluv tainahulk; P ko lieneb vihaa viinaa juoja, da b lie leivää tuoja (pulmaitkust:) kui (peiust) tuleb kibeda (viha) viina jooja, ei tule leiva tooja(t); Lu leivää tšühzettäjä pagar (leivaküpsetaja); K et kaara leipä kannikalda (Sj. 674) (sa) ei lähe leivakannikast kaarega mööda; J leip ah́jo leivaahi; 2. (kasvav v. koristatud) vili хлеб, хлебные злаки; зерно; M leipä kazvab nurmõlla vili kasvab põllul; L leipεä kazvattaassa kasvatatakse vilja; M kõig leipä, mikä on tšülvettü tšev̆väällä, sitä kutt-suas tõukoviĺĺa kogu vili, mis on kevadel külvatud, seda kutsutakse tõuviljaks; K varaipõõ tšülvettii, .. siz roχta b lie leiväzä (kui) külvati varem, .. siis ei tule viljasse umbrohtu; M üväd leivät kazvovaᴅ kasvavad head viljad; R jõka suvõõ koton einää leimmä, niitimmä leipää, ilazimma leipää igal suvel niitsime kodus heina, lõikasime (sirbiga) vilja, koristasime vilja; J niitettii, nõistii sitä leipää tappamaa lõigati (sirbiga), hakati (kootidega) seda vilja peksma; Lu tänävoon sain üvässi leipää tänavu sain hea viljasaagi (sain hästi vilja); J rattiis kõik paikad leipää täünn aidas (on) kõik kohad vilja täis; I rattiza õlivat salvoᴅ, salvoloiza leiväᴅ õlivaᴅ aidas olid salved, salvedes oli vili; P kui paĺĺo leipεä panid magazõisyõ kui palju vilja (sa) magasiaita panid?; Li ku maatõ õli paĺĺo, siis süütii uutõõ vootõõssaa õmmaa leipää kui (taluperel) oli maad palju, siis söödi uue aastani (= uue lõikuseni) oma (viljast) leiba; M leivää pää viljapea; ■ J raŋkk om võõraill leipiill õll raske on võõra leival olla; Lu leipä sool jätku leivale!; Ku ḱäükää leiväll tulge sööma!; Ränk vuvvõõ leipä aasta leib (= viimane viljavihk, mis toodi põllult koju ja pandi ikooninurka). – Vt. ka akana-, haili-, hlaari-, hätä-, korppu-, koto-, kursi-, mesi-, mussa-, nisu-, pulm-, põlto-, päiv-, rissi-, roho-, rüiz-, saija-, savvi-, siitnikka-, taika-, tšiima-, tõuko-, uus-, võhka-, või-, õssu-, õzr-.

leipäammaᴢ Li leipä-ammaᴢ ~ leip-ammaᴢ Lu leipammaᴢ (Ra) leiphammaᴢ (Ku) purihammas коренной зуб; Ku hammaz ota sumassᴀ poiz i paa suuhoo, i leiphampai vällii vajota, ain leiphampai välis piä (et hobused hästi karjas püsiksid, soovitati hobusekarjusele:) (surnud hobuse) hammas võta kotist välja ja pane suhu, ja vajuta purihammaste vahele, aina hoia (pea) purihammaste vahel; Li takuampaaᴅ ~ leipäampaaᴅ purihambad.

leipäastikko I leivaastja квашня; leipäastikkoo valaᴅ vettä leivaastjasse valad vett.

leipä-forma I leivavorm (vorm leiva küpsetamiseks) форма для выпечки хлеба.

leipäkakko Ränk leivajuuretis хлебная закваска.

leipäkannikka Lu Li leipkannikka Lu leivakannikas горбушка, краюшка; Lu leipkannikassa teh́h́ää hapota vettä, pannaa likkoomaa vettee leivakannikast tehakse haput vett (= jooki), pannakse (kannikas) vette ligunema. – Vt. ka leivää-kannikka, leivää-kanta.

leipä-koruška Lu leivakuivik (väike kuivanud leivatükk) хлебный сухарь (чёрствый ломтик хлеба); leipä-koruška on peen kuivõnu pala l. on väike kuivanud (leiva)tükk.

leipäkuraᴢ Lu leivanuga хлебный нож.

leipälapia ~ leipälap̆pia ~ leipälapja ~ leipä-lapja M leipälappia Lu (Ra) leipä-lappia Li J leip-lappia J-Tsv. leivalabidas хлебная лопата; J leip-lappiaka isutõta leipiit ahjoo leivalabidaga pannakse leibu ahju; Li kanevo-seemenet pantii puu-naappaa, leipä-lappia varrõõkaa javõttii heenossi kanepiseemned pandi puunappa (-kaussi), leivalabida varrega tambiti puruks (jahvatati peeneks). – Vt. ka leipälauta, leiväälapia.

leipä-lapigõ P = leipälapia.

leipälauta Lu leipä-lauta P 1. leiva(vaalimis)-laud тесторазделочная доска; P lauta, minie pεäl vaaliass leipoi, on leipä-lauta laud, millel vaalitakse leibu, on leivalaud; 2. Lu leivalabidas хлебная лопата. – Vt. ka leipälapia, leipä-lapigõ, leiväälapia.

leipäliha M Lu leipä-liha ~ leipliha ~ leib-liha Lu (toores v. toiduks valmistatud) maks печёнка (печень как пища в сыром или приготовленном виде); Lu onõ leipäliha, se on kõva, a mikä on pehmiä, se on kerkiäin on maks, see on kõva, aga mis on pehme, see on kops; Lu leipä-lihaa žaaritõtaa pekiikaa maksa praetakse pekiga; M kui on uusi, siz on petšoŋka, a kui tšihuttaaᴢ, sis kuttsuaz leipäliha kui on toores, siis on p., aga kui keedetakse, siis kutsutakse l.

leipämuro M leivapudi хлебное крошево; tehkaa leipämur̆roa tehke leivapudi.

leipämur/u M leipä-muru Lu 1. leivaraasuke, -paluke хлебная крошка, крошка хлеба; 2. leivapudi хлебное крошево; M tehtii leipä-mur̆rua tehti leivapudi. – Vt. ka leiväämuru.

leipäpüttšü M Li leivakäär, -viil ломоть хлеба. – Vt. ka leivää-püttšü.

leipä-soola I leipä-suola (P) leipä-sool Lu leip-sool J-Tsv. Ku, part. leipää-suolaa P 1. jätku leiba! jätku leivale! хлеб да соль!; Lu leipä-sool. – issuskaa parvõõ, tšäükää parvõõ jätku leiba! – Istuge (meie) hulka, tulge seltsi!; P leipää-suolaa jätku leiba!; Ku leip-sool. – ḱäükää leiväll jätku leivale! – Tulge sööma!; J drastui, leiṕ-sool! – drastui, tšäü parvõõ! tere, jätku leiba! – Tere, tule seltsi!; 2. toit, söök пища, еда; J passibo leivelt-soolõlt! – eb milte tänu toidu eest! – Pole tänu väärt!; ■ Lu vana leipä-sool unohtuʙ vana heategu ununeb.

leipätaitšina M leip-taitšina Lu leivatainas хлебное тесто; M leipätaitšinassa tehtii tšämmelkakkuja leivatainast tehti paistekakke; Lu leip-taitšina on hapannuᴅ leivatainas on hapnenud.

leipävoosi: leipävuosi L vilja-aasta урожайный год; ku uodokeinna on tuiska, lieb üvä leipävuosi kui eudokiapäeval on tuisk, tuleb hea vilja-aasta.

leipür/i M, g. -ii pagar пекарь; meez õli leipüri, buulošnikka mees oli pagar.

leit́enant/ti J-Tsv., g. -ii J leitnant лейтенант; kase ofitsera on leit́enantii tšinaᴢ see ohvitser on leitnandi auastmes.

leive- vt. leivä-.

leivukkõi/n (K-Al.), g. -zõõ leivake хлебец; kursi vaalias kõlmõss leivässä: niku kõlmõd leivukkõissa pannas päälistigoo (Al. 23) pulmaleib vaalitakse kolmest leivast: nagu kolm leivakest pannakse pealistikku. – Vt. ka leiväkkõin.

leiv/äkaᴢ K-Ahl. Li -ekõᴢ J-Tsv. -õkõᴢ Lu, g. -äkkaa: -ekkaa J 1. viljakas; viljarikas, leiva poolest rikas плодородный; урожайный, богатый хлебом; J leivekkaad maaᴅ viljakad maad; Lu tänävoon on leivõkõᴢ vooᴢ tänavu on viljarikas aasta; Li tšell puuttu leipä, tšell raha. a tšell raha, sis se leeʙ rikas sell vootta, tšelle leipä, se leeb leiväkaᴢ (ennustusmängust vana- aasta õhtul:) kellele sattus leib, kellele raha. Aga kellele (sattus) raha, siis see saab rikkaks sel aastal, kellele leib, see saab hea viljasaagi (saab leiva poolest rikkaks); 2. J-Tsv. leiva- хлебный.

leiv/äkkõin: -ekkõin J-Tsv., g. -äkkõizõõ: -ekkõizõõ = leivukkõin.

leivät/oo K-Ahl., g. -tomaa leivata, leivatu бесхлебный.

leivää-kannikka Lu = leipäkannikka.

leivää-kanta: leivää-kant J-Tsv. = leipäkannikkaa.

leivääkomkka: leiväkomkka J-Must. leivatükk кусок хлеба.

leivää-kõvain Lu leivakoorik хлебная корка, корочка хлеба. – Vt. ka leip-korppu.

leiväälapia Kõ = leipälapia.

leiväämuru: leivämuru Lu leivaraasuke, -paluke хлебная крошка, крошка хлеба. – Vt. ka leipämuru.

leivää-pala: leivä-pala Li leivatükk кусок хлеба; leivä-pala on murrõttu leivatükk on (leivast) murtud.

leivää-püttšü Lu = leipäpüttšü.

leivää-sööttäjä: leivεä-süöttäjä L toitja, ülalpidaja кормилец; minuu leivεä-süöttäjä minu toitja.

leka/ma Lu Li Ra -m Lu, g. -maa Lu 1. lõge, lõgemekoht родничок; Li peeniil lahsiil on pääzä lekama, pehmiä kõhta pääzä väikestel lastel on peas lõge, pehme koht peas; Lu lekamaa paikka on niku tühjä lõgemekoht on nagu tühi; Lu ku lekamaa müü lüüᴅ, lahs võiʙ mennä hullussi kui lööd (last) vastu lõgemekohta, (siis) laps võib minna hulluks (= jääda rumalaks); 2. lahvandus (sula koht jääs) полынья; Li mokoma sooja paikka on merellä, ebõ·õ jäätä, tämä on sula jääzä, sitä kutsuttii lekama niisugune soe koht on meres, pole jääd, see on sula (koht) jääs, seda kutsuti lahvanduseks; Lu ümpäri on jää, a üφs kõht on sula, se onõ lekama ümber(ringi) on jää, aga üks koht on sula, see on lahvandus; Lu alta paaru nõizõb i lekama kaugaa eb jäätü alt tõuseb aur(u) ja lahvandus kaua ei jäätu; Lu i jõgõz on lekamaᴅ ka jões on lahvandused; Lu .. laukaa jõgõz on lekama, kõnsa eb jäätü .. Lauga jões on lahvandus, kunagi ei jäätu. – Vt. ka letšen, läkenipaikka.

lekars/tva P M Lu (Ra-Len. J-Tsv.) ĺekarstva L (J-Tsv.) -va (Lu), g. -tvaa M Lu (arsti)rohi, ravim, arstim лекарство; Lu miä võtin lekarstvaa ja se võtti kivuu poiᴢ ma võtsin rohtu ja see võttis valu ära; J isä meni aptekkii tooma tütöle ĺekarstva isa läks apteeki tütrele rohtu tooma; Ra tämä anti lekarstvaa i lehmä praa-

vius (Len. 203) ta andis rohtu ja lehm paranes; J sai järestää vasusõõ siitt lekarstvõss sai sellest ravimist kohe abi; L romaškass ĺekarstvaa tšihuttaass soolikarohust keedetakse ravimit; Lu kalimmarjass teχ́ χ́ ää lahsiillõ lekarstvaa lodja-

puumarja(de)st tehakse lastele ravimit; Lu enne juutii tikopii tšaajua, ku tšülmä tapazi, siz juutii ku lekarstvaa ennemalt joodi soo-

kailuteed, kui saadi külma, siis joodi nagu arstimit; Lu toomi-marjaa pannaa viinaa sekkaa, teh́h́ää nastoikaa, ku on süä-tauti, siz juuvvaa, on üvä lekarstva toomingamarju pannakse viina sisse, tehakse nastoikat, kui on kõhulahtisus, siis juuakse, (see) on hea arstim; M galgani on mokoma lekarstva, mokomad juurõᴅ, se on aivoo üvä vattsatavvissa tedremaran on niisugune ravim, niisugused juured, see on väga hea kõhuhaiguse vastu; Lu mill on üvät kapliᴅ, lekarstvaᴅ mul on head tilgad, ravim(id); Lu juumizõᴅ, kane õllaa dohtarii lekarstvaᴅ j.-d (= vedelravimid), need on arstirohud.

lekars/tvo I (M) -vo M, g. -tvoo = lekarstva; I millõõ piäʙ võttaaɢ lekarstvoo päässä ma pean pea(haiguse) pärast rohtu võtma; I tüttäreᴅ antõvaᴅ lekarstvoo, ühsi ja tõisi ja. eb mit̆täit tälle avittannuɢ tütred andsid ravimeid (ravimit), ühtesid ja teisi. Ei aidanud talle miski.

lekkeeᴅ Lu pl. t. kalapüügiriistad, -tarbed рыболовные снасти; lekkeed veejjää üleeᴢ, lazgullõ kalapüügiriistad viiakse üles, nooda laskeaugu juurde.

lek/ko R-Reg. Lu Ra J, g. -oo Lu Ra J = laikka; Lu lekko lekotõb ahjoz leek loidab ahjus; J kuza tuli, siäll lekko vs. kus (on) tuli, seal (ka) leek; Lu ain savvu tuli, i perrää viskaz lekoo vällää aina tuli suitsu, ja pärast viskas leegi välja; Ra lasuᴅ nõistii põlõmaa suurõlla lekolla laastud hakkasid suure leegiga põlema; J kui va kipum puutub õlkikatolõ, nii katto läheb lekolõ kui vaid säde satub õlgkatusele, siis läheb katus põlema (leegitsema); Lu para lenneʙ, lenti, tuli lekko takanõ kratt lendab, lendas, tuleleek taga; Lu tulõõ lekko ~ J tulõ lekko ~ tuli lekko tuleleek; ■ J niku suõll lekot silmiiᴢ silmad leegitsevad nagu hundil.

lekkoi/n J-Tsv., g. -zõõ J leegitsev пылающий.

lekos/saa: -sa J-Tsv., pr. -aʙ: -õʙ J, imperf. -si J = lekottaa; tuli lekosõp põlõa tuli leegitseb põleda.

lekos/sua J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -su J leegitsema hakata запылать; däädää katto jo lekossu, süttü põlõma onu (maja)katus hakkas juba leegitsema, süttis põlema.

lekot/taa Lu (Li) -ta J-Tsv. (sõnatüvi основа слова:) lekotta- J-Must., pr. -aʙ Li -õʙ Lu J, imperf. -ti Lu Li J leegitseda, lõõmata пламенеть, пылать; Lu tuli algab lekottaa tuli hakkab leegitsema; Lu lekko lekotõb ahjoᴢ leek lõõmab ahjus; J metts lekotõp põlõa mets lõõmab põleda. – Vt. ka leezmata, leezmuttaa, lekossaa, lellätä, liismattaa, lõõzgata, lõõzguttaa, läikkeä.

lekot/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõʙ: -tõõʙ J, imperf. -tõli J frekv. ← lekottaa.

leksitširveᴢ Lu vararaud, kiskraud отволока; paasu teh́h́ää tširveekaa, leksitširveᴢ vara (= palki raiutud pikirenn) tehakse kirvega, (see on) vararaud.

lell/e M Kõ, g. -ee = lello; M puu-palad õlivad lelleᴅ puutükid olid leludeks.

lell/o K-Ahl. Li J-Tsv., g. -oo Li J lelu, mänguasi игрушка, ляля; J isä õssi lahzõlõ paĺĺo lelloi isa ostis lapsele palju lelusid; J lahzõᴅ, pelagaa lelloa lapsed, mängige leludega!; J elä jätä lelloit harrillaa, a kopit kokkoo ära jäta mänguasju laiali, vaid korja kokku. – Vt. ka lelle.

lellä/tä [?] (R-Reg.), pr. -äʙ, imperf. -zi: -äsi R = lekottaa [?]; looja lekko lellääsi peä peällä peäzkoltani (Reg. 13) rl. looja leek leegitses [?] mu pääsukese pea kohal.

leĺ/o ~ ĺeĺo I lelo (I-Len.) ĺeĺö (I), g. -oo lill; õis цветок; leĺo jo kukiʙ lill juba õitseb; ĺeĺod räühtüväᴅ lilled närtsivad; lähetäɢ lahsaa, la katkovad ĺeĺoja saada lapsed (niidule), las korjavad lilli; puuõunappuu ĺeĺoᴅ õunapuuõied. – Vt. ka jovana-, piimä-, tõrva-, vasile-. – Vt. ka lillo.

leluᴅ Lu pl. tükid, vembud, vigurid штуки, трюки, проделки; oi, siällä õltii leluᴅ oi, seal sai nalja (seal tehti vempe); merell mõnõd leluᴅ õltii merel olid mitmed vigurid. – Vt. ka leikki.

lem/me J-Must. (Lu), g. -pee Lu J paeluss, laiuss ленточный глист, солитёр; Lu lempeed on vattsõᴢ, lempeed on pitšäd i laijjõᴅ paelussid on kõhus, paelussid on pikad ja laiad (= lapergused); Lu lempeed õllaa valkaaᴅ paelussid on valged; Lu lempeid on kehno kaivaa paelusse on raske välja ajada.

lemm/o J-Must., g. -oo = lehmä.

lemm/üᴢ Kett. K L P Kõ S Po J -üs J-Must. -uᴢ M I, g. -ühsee: -ühsie L P -üssee Kõ -üsee S -uhsõõ I 1. kratt, pisuhänd, tulihänd нежить (дух-обогатитель, летающий с огненным хвостом); M lemmuz on mokoma tulimato kratt on niisugune lohe; I lemmuᴢ, tämä lennäʙ ku tulilintu kratt, tema lendab nagu tulilind; I ku tul̆lõõ voimaza, nii lennäʙ, a tak̆kaa ku pataluzikka. se õli lemmuᴢ nagu tules, nii lendab, aga tagant (oli) kui kulp. See oli kratt; K lemmüz on inehmiin, nõita kratt on inimene, nõid; K lemmühsed ovaᴅ mokomat saatanaᴅ kratid on niisugused kuradid; L koldunat tetšiväd lemmühsie nõiad tegid krati; L lemmüz õli med́d́e tšüläs senes taloᴢ kratt oli meie külas selles talus; P miε ize näin lemmühsie ma ise nägin kratti; Kõ perennain vei rooppaa tõisõõ rih̆hee lemmüsselee perenaine viis teise kambrisse kratile putru; L ku bõlõ leivälie rissiε tehtü, lemmüᴢ võtaʙ kui leivale pole risti (peale) tehtud (= pole enne ahju panemist ristimärki peale vajutatud), siis kratt võtab ära; S lemmüs kannaʙ, mitä vai saaʙ, rikkaalõõ tooʙ kratt kannab (kokku), mida vaid saab, rikkale toob; Po lemmüs kantõ mõnikkaalõ rikkahussa kratt kandis mõnele varandust; I lemmuhsõt kantõvat piimää kratid kandsid piima; Kõ lemmüz võtti piimää vällää i annap tõizõlõõ kratt võttis (ühelt) piima ära ja andis (annab) teisele (= viis teise tallu); L lemmüš tšellie tämä tšäüs, piti pellätä kelle juurde kratt käis, seda (inimest) tuli karta; M lemmus tulõp tal̆loosõõ, ku jürizeb i sütäp põlõmaa kratt tuleb tallu, kui müristab, ja süütab (talu) põlema; 2. J-Must. äkiline seljavalu, kõnek. lendva прострел. – Vt. ka lennoᴢ.

lennekki/ne (J), g. -zee tiivake крылышко; ku mill õltais sirkuu siiveᴅ, sirkuu siiveᴅ, sääzää sääreᴅ, leppälinnuu lennekkizeᴅ rl. kui mul oleks sirgu tiivad, sirgu tiivad, sääse sääred, lepalinnu tiivakesed.

len/nellä L M Kõ Lu J (R P Li) -nelläɢ I, pr. -teleʙ L P M Kõ Lu I -teeʙ R M J -tieʙ L, imperf. -teli P Kõ Lu Li J I frekv. lennata, lennelda лет/ать, -еть, порхать; Lu ku linnud lennellää maata vassaa, siz leeb vihma kui linnud lendavad maadligi, siis tuleb vihm(a); J kana šakkõli lenteli õvvõõ pääll kanakull lendas õue kohal; I kõõs kronni lentelep siis pokkoinikka leeʙ kui ronk lendab (ringi), siis keegi sureb; M pääzgod lenteeväᴅ pääsukesed lendlevad; Lu värvod lennellää varblased (värvud) lendlevad; L nahka-iiri alkõ lennellä nahkhiir hakkas lendlema; J pääsko-lintu, päivä-lintu, .. lenteli tšesoizõt päiväᴅ rl. pääsulind, päevalind, .. lendles suvised päevad (otsa); I kana ep tunnõɢ lennelläɢ kana ei oska lennata; M kui pokoinikka on, entši lentelep kõlmõt päivää kui on surnu, siis lendab (ta) hing kolm päeva (ringi); I lemmüz lenteli niku lintu kratt lendas nagu lind; I tulõb .. ühtee tšülää mato lentelevä (muinasjutust:) tuleb .. ühte külla lendav madu. – Vt. ka lennätä, lentää.

lenneske/llä: leńneskõ/ll J-Tsv., pr. -len: leńneskõõn J, imperf. -lin: leńneskõlin J = lennellä; elä leńneskõõ kujall, jäätüᴅ ära jookse (lendle küla)tänaval (ringi), külmetad enese ära.

lennet, leńnet, lennetä vt. lennätä.

lennolla L adv. lennul, lennates на лету, летая (наречие в форме ад-а от lento); linnud võttavad lennolla linnud haaravad lennul (toitu). – Vt. ka lennoza, lentäjezä.

lennos/sa: -s J-Tsv. adv. lennu pealt, lennult с лёта (наречие в форме эл-а от lento); see han se on jeegõri, kump tunnõb lintua lennoss ampua see alles on jahimees (jääger), kes oskab lindu lennult lasta; lennoss laskõma lennu pealt laskma. – Vt. ka lentoo.

lenno/ᴢ Po, g. -hsõõ = lemmüᴢ; oi ku eglee lentii lennoᴢ kultazõõkaa ännääkaa oi, kuidas eile lendas pisuhänd kuldse sabaga!

lenno/za: -ᴢ Lu Li J-Tsv. adv. lennus на лету (наречие в форме ин-а от lento); Lu linnud õllaa lennoᴢ linnud on lennus; ■ Li miä õõn ain lennoᴢ, mill bõõ mittää aikaa, ühtäpäätä miä õõn lennoᴢ ma olen aina lennus, mul ei ole üldse aega, ühtsoodu olen ma lennus (= mul on alati kiire). – Vt. ka lennolla, lentäjezä.

len/nätä P M Lu Li (Kett. K L Kõ Po Ra J) -netä (Ku) -net ~ leńnet J-Tsv. -nätäɢ, pr. -tääʙ Kett. M Kõ Po Lu Li J I -tεäʙ L P -t́śiiʙ Ku -tab Kr, imperf. -täzi ~ -täᴢ Lu Li -tezi J -tääzi Li -tääᴢ J -tii Kett. L P M Kõ Po Lu Ra I -ti I -t́śiᴢ Ku = lentää; J ku mill õltais sirkuu siiveᴅ, .. leppälinnuu lennekkizeᴅ, lentäizin üli lepikoo rl. kui mul oleks sirgu tiivad, .. lepalinnu tiivakesed, lendaksin üle lepiku; M linnuᴅ lentiiväᴅ soojilõõ mailõõ linnud lendasid soojadele maadele; J a kuza kukko? – lentääz üli ühessämee meree rl. aga kus kukk? – Lendas üle üheksa mere; I kõõs tšäko lentääʙ tšüllää, sis juullas põlo leeʙ kui kägu lendab külasse, siis öeldakse, (et) tuleb tulekahju; M vahtigaa kui luikoᴅ lentääväᴅ, nii oottõgaa tšiireess lunta jälgige, kui luiged lendavad, siis oodake varsti lund; J kiuru lentääp kõrkaalla lõoke lendab kõrgel; J koto anõ ep tunnõ lennet koduhani ei oska lennata; M kasen rihez on nii iĺĺaa, daže tšärpessä et kuulõ kui lentääʙ siin toas on nii vaikne, isegi kärbest ei kuule, kui lendab; Ku para niku lintu lent́śiiʙ. ittsiä hänt eb näü, kipunad vaa lennettäᴢ kratt lendab nagu lind. Teda ennast ei ole näha, ainult sädemed lendavad; Po ku ińehmiin kùolõʙ, siz entši lentääp taivaasõõ kui inimene sureb, siis (ta) hing lendab taevasse; P lasut kahtyõ puolyõ lentääväᴅ vs. laastud lendavad kahele poole; K säteed lentääväᴅ sädemed lendavad; Ku ko annal lobbaa ni lent́śiid grobbaa kk. kui annan vastu pead (laupa), siis lendad kirstu (= siis saad surma).

len/si Lu Li Ra, g. -nee [?] (tule)kuma зарево; Lu narvõs põlõb üvässi tuli, näüb lensi Narvas põlevad hästi tuled (põleb hästi tuli), paistab kuma; Ra siel poola on lensi, taita siel on põlo sealpool on kuma, seal on vist tulekahju. – Vt. ka palo-, tuli-.

len/to M Kõ Lu J-Tsv. (L P Li Ku): M tuulõõ lentua lutši staruχa vanaeit luges (nõia)sõnu lendva vastu; Kõ minuu mama pohti tuulõõ lentoa minu ema posis lendvat; M tuulõõ lennolõõ tehäs viis kantaa tohossa, rutisõllas tuulõõ lentoa, laskõas tuulõõsõõ ohatisele tehakse tohust viisnurk, muljutakse ohatist, lastakse tuulde; Kõ tuulõõ lento vaivattaaʙ, lõukaasõõ vizgoʙ sammaspool valutab, lööbib lõuga. – Vt. ka tuuli-, tuulõõ-.

lento-aik/a: -õ J lennuaeg (aeg, millal noored linnud on hakanud lendama) лётная пора (птенцов); ku tuõb lintui lento-aikõ, linnuu lihad on kõikõllaizõᴅ rl. kui tuleb lindude lennuaeg, linnulihad on kõiksugused.

lentoiiri S nahkhiir летучая мышь.

lent/oo M J-Tsv. Ku -uo P adv. 1. lendu в полёт, в лёт (наречие в форме илл-а от lento); J lähsi kottoa niku lintu lentoo läks kodunt (ära) nagu lind lendu; Ku päivä ko petäb linnuu, siz lintu ep pääze lentoo sellᴀ̈ päivää kui päike petab linnu (ära), siis lind ei pääse lendu sel päeval; M tšim̆moo peso meni lentoo mesilassülem tõusis lendu; M niku rahno meni lentoo, kõikii javavaᴅ, mitä puutuʙ nagu mesilassülem tõusis lendu, kõik jahvatavad (= lobisevad), mis (keelele) satub; 2. lennu pealt, lennult с лёта; J lentoo ampuma (lindu) lennu pealt laskma. – Vt. ka lennossa.

lentäje/zä: -ᴢ J-Tsv. lennates, lennul летая, на лету. – Vt. ka lennolla, lennoza.

lentämä M-Set.: tütär lentämä (Set. 88) võõrastütar. – Vt. ka tütär-.

len/tää K M Kõ Po Lu Li J (R-Eur.) -tεä L P -tääɢ I, pr. -näʙ K P M Lu Li J I -neʙ Lu, imperf. -si Kõ Lu J I -ti M Kõ Lu I -tii L P lennata летать, лететь, по-; P kultanokka esimeizess tševääl lennäʙ kuldnokk lendab kevadel esimesena; Li kiivlikka .. , ku lennäp siz ain mörnäʙ kiivitaja .. , kui lendab, siis aina häälitseb; I kurtši lenti katolõõ trubaa päälee kurg lendas katusele korstna otsa; P luikod lentäväᴅ, lumi tulõʙ, anõd lentäväᴅ, alla tulõʙ vs. luiged lendavad, lumi tuleb, haned lendavad, hall tuleb; Lu ku pääsko lennäʙ maata müü, matalal, siis sooviʙ vihmaa kui pääsuke lendab maadligi, madalal, siis ennustab vihma; K lennä lennä leppätiiro, kuss poolõa sõta tuõʙ, sinne poolõõ lennä lenda, lenda, lepatriinu, kustpoolt sõda tuleb, sinnapoole lenda; Lu para lenneʙ, lenti tuli lekko takanõ kratt lendab, lendas, tuleleek taga; I se õli lemmuᴢ, ku tul̆lõõkaa lenti see oli kratt, nagu tulega lendas; M siäl poola mertä salvoas, tänne poolõõ lasud lentävät. tširja (Set. 17) mõist. sealpool merd raiutakse, laastud lendavad siiapoole? – Kiri; Kõ lentävät siplikaᴅ lendsipelgad (lendavad sipelgad); M lentävä iiri nahkhiir; ■ M täl on üvä meeli, hod́ lentäis taivaa tal on (nii) hea meel, (et) lendaks kas või taevasse; Lu tüttäreᴅ, tüü elättä i lennättä pois talossa tütred, teie elate (mõne aja kodus) ja lendate (siis) majast välja; M sillõ ain bõõ aikaa, lennäd mennä, pää kõlmõttomann jalkanna sul pole kunagi aega, kiirustad (lendad minna), pea kolmandaks jalaks (= pole aega midagi mõelda); J lensi menne, niku viihkuri lendas minema, nagu tuulispask; I meeɢ võtak tšiin, mitä siä pajatiᴅ, ne sõnaᴅ jo lentivät tuulõõ mine võta kinni, mida sa rääkisid, need sõnad lendasid juba tuulde; J vass taivõss lentämä (Tsv.) vastu taevast lendama (= plahvatama); Lu oh-ohoo, ku lenti maallõ ohhoo, kuidas lendas (kukkus) maha; Lu aisõ lenti kattši ais murdus (lendas) katki; J tähti lennäb (Must. 174) täht langeb. – Vt. ka lennellä, lenneskellä, lennätä.

lepik/ko M Lu Li J (Kett. P), g. -oo J lepik; lepistik ольшаник; J ku mill õltais sirkuu siiveᴅ, .. lentäizin üli lepikoo rl. kui mul oleks sirgu tiivad, .. lendaksin üle lepiku; M leppäsiinet kazvavad lepikkoᴢ, leppämettsäᴢ lepaseened kasvavad lepikus. – Vt. ka leppikkomettsä, leppizikko, leppämettsä, leppäzikko.

lepikkomettsä M = lepikko.

lepo Lu: mokom inemin, kumpa tahop kõikiil õlla üvä, i kõikkii panõtõlla, sitä panõttõõb i seneekaa tahob õlla üvänä, sitä jutõllaa lepo kelkkõ niisugune inimene, kes tahab kõigiga (kõigile) olla hea ja kõiki taga rääkida, seda räägib taga ja sellega tahab olla hea, selle kohta öeldakse l. k. (= libe kelk).

lepošk/a M (Salm.2 Kõ) ĺepoška M leṕošk J-Tsv., g. -aa: leṕoškaa J karask, kakuke лепёшка; Kõ õzraa-javossa tšühzetin kakkuloi, lepoškaᴅ odrajahust küpsetasin kakke, karaskeid; M nävät tuõvat pöühtšiässi, pehmiäd lepoškaᴅ need muutuvad kohevaks, pehmed kakukesed; M kassõõ sis kasõttii ĺepoškod́d́eekaa siis kasteti kakukesi kastmesse; ■ J vai leṕoška tahoᴅ. miä annõm mokoma leṕoškaa, jot perz nõizõp tšihkuma või karaskit tahad! Ma annan (sulle) sellise karaski, et perse hakkab sügelema. – Vt. ka rüiz-, tšämmel-.

lepoška/ᴅ: -t Salm.2 pl. (helmestega ehitud kalevist oimuehted покрытые бисером ушные украшения из сукна).

lepp, leppe vt. leppä.

leppe- vt. leppä-

leppizikko P, g. -oo = lepikko.

lep/piä [< e?] (J-Tsv.), pr. -in, imperf. -pizin J (kokku) leppida сгов/ариваться, -ориться; leppizimm tämäkaa sellez d́eelõz ühtee leppisime temaga selles asjas kokku.

lepp-telt/ši: -š J-Tsv. lepast telg ольховая ось.

lep/pä Kett. K L P M Kõ Lu Li J (vdjI) -pe J -p P J-Tsv. ĺeppä Kett., g. -ää P M Lu Li J -εä L lep̆pää M vdjI lepp, lepapuu ольха; P lepp on abraz murtumaa lepp on habras murduma; J tikki ad́d́õd rohkap on tehtü nooriiss leppiiss dalisko pittšiiss kuuzõ õhsiiss varbaiad on tehtud enamasti noortest leppadest või pikkadest kuuseokstest; M lepällä tooᴢ̌ turuᴅ lepal on (samuti) käbid (tõrud); J parõp on pajuz magata, lepää õhsiilla levätä … ku pahaa mehee parraanallõ rl. parem on pajus magada, lepaokstel lebada … kui paha mehe parra all; Lu lepää koorilla kraazgattii lepakoortega värviti; M lep̆pää puu lepapuu; Lu lepää kärkki lepa käbi; Lu leppälinnul õllaa kahõt siiveᴅ, pääl õllaa kõvaᴅ, lepää karvaa lepatriinul on kahed tiivad, peal on kõvad, lepakarva; Lu kavi õli puussa kaivõttu, rohkaapii õli tehtü leppä puussa kopp oli puust õõnestatud, enamasti oli tehtud lepapuust; Kõ leppä lehto lepaleht; ■ Lu suur leppä sanglepp; Kõ leppä lintu lepatriinu. – Vt. ka leppäpaju, leppäpuu.

lepp/äin: -ein J-Tsv., g. -äizee: -eizee J = lep-päne; leppein teltš lepapuust telg.

leppäitikka Lu = leppätiiro.

leppäkeppi L lepakepp (lepapuust kepp) ольховая палка; kõm kõrtaa leppäkepiikaa tšertatass nahka ümpär (taig:) kolm korda tõmmatakse lepakepiga joon ümber naha.

leppäkoori Li lepakoor ольховая кора.

leppälintu L Lu Li J leppelintu Lu 1. lepatriinu божья коровка; Lu leppälintu on niku unilintu, mettsäs tämä eläʙ, eb õõ lintu .. , nii suur ku unilintu lepatriinu on nagu koiliblikas, metsas ta elab, ei ole lind .. , (on) nii suur nagu koiliblikas; Lu leppälinnul õllaa kahõt siiveᴅ, pääl õllaa kõvaᴅ, lepää karvaa lepatriinul on kahed tiivad, peal on kõvad, lepakarva; Lu ku leppälintu lennäʙ lehmää vatsaan alt, lehmä nõizõb läsimää, jutõllaa punatauti kui lepa-triinu lendab lehma kõhu alt (läbi), (siis) lehm jääb haigeks, öeldakse: punakusesus; Lu lenne, lenne, leppelintu, oomõn tuõʙ sõta lenda, lenda, lepatriinu, homme tuleb sõda; 2. lepalind горихвостка; L makaa, makaa, leppälintuni (hällilaulust:) maga, maga, mu lepalind; J sirkuu siiveᴅ, sääzää sääreᴅ, leppälinnuu lennekkizeᴅ rl. sirgu tiivad, sääse sääred, lepalinnu tiivakesed; 3. Lu Li metsvint зяблик. – Vt. ka leppäitikka, leppätiiro.

leppämettsä M = lepikko.

leppä/ne K-Bor. -n Kett., g. -zee lepa(puu)st, lepa- ольховый; K leppäne ledenitsani (Bor. 743) rl. mu lepne jääkelk. – Vt. ka leppäin.

leppäpaju I = leppä.

leppäpuu P M (Li) = leppä; P viskoizlapja õli puuss tehtü, leppäpuuss vai niinipuuss tuulamislabidas (viskelabidas) oli puust tehtud, lepapuust või niinepuust (pärnast).

leppäpõõzaᴢ M lepapõõsas ольховый куст.

leppäroho M põõsasenelas спирея, таволга.

leppäsiini M Lu I leppä-siini P leppäseeni Lu 1. männiriisikas горькушка; Lu leppäsiini eb õõ suur, onõ kohvii karvaa, niku piimää tuõʙ, on kõvassi karkia; a ku ligotõtaa ja hapatõtaa, soolõtaa, siis süüvvää vari maamunaakaa, pannaa seemvõita sekkaa ja koorõtta männiriisikas ei ole suur, on kohvikarva, nagu piima tuleb (varrest), on väga kibe; aga kui leotatakse ja hapendatakse, soolatakse, siis süüakse kuuma kartuliga, pannakse päevalilleõli sekka ja hapukoort; M leppäsiineᴅ, mokomad ruskõaᴅ männiriisikad, niisugused pruunid; 2. lepaseen гриб из рода млечников (растущий в ольшанике); M leppäsiinet kazvavad lepikkoᴢ, leppämettsäᴢ lepaseened kasvavad lepikus; Lu leppäsiini, se oŋ ku vähä harmaa lepaseen, see on nagu veidi hall(ikas).

lepp/äzikko Kett. P Lu Li Ra (Ma) -äsikko K-Ahl. -ezikko J-Tsv., g. -äzikoo: -äzik̆koo Ma = lepikko; J turpa leppezikko tihe lepistik.

leppätiiro K lepatriinu божья коровка; lennä lennä leppätiiro, kuss poolõa sõta tuõʙ, sinne poolõõ lennä lenda, lenda, lepatriinu, kustpoolt sõda tuleb, sinnapoole lenda. – Vt. ka leppä-itikka, leppälintu.

lep/püä Lu, pr. -ün Lu, imperf. -püzin rahuneda; (ära) leppida смир/яться, -иться; мириться, по-; riijõltii ja tapõltii, nüt jo leppüziväᴅ riieldi ja tapeldi, nüüd juba leppisid (ära); lahs kaugaa eb lepü laps kaua ei rahune.

lepüttäj/ä (R-Reg.), g. -ää rahustaja, vaigistaja (ema hellitusnimi rahvalauludes) смирительница (ласковое обращение к матери в народных песнях); eitti elli liekuttäjäni, eb luge lepüttäjäni (Reg. 19) rl.

lepüttäjäi/n (K-Al.), g. -zee dem. ← lepüttäjä; tie-sõrvassa leütännü, lepüttäjäizeni (Al. 48) rl. tee äärest leidnud, mu vaigistaja (= emake).

lepüt/tää Lu (Kett. K-Ahl. R-Reg.), pr. -än K, imperf. -in rahustada, vaigistada; lepitada успок/аивать, -оить; смир/ять, -ить, унимать, унять; Kett. lepütäʙ lassa rahustab last; Lu piäb lassa lepüttää, lahs kaugaa eb lepü tuleb last vaigistada, laps kaua ei rahune.

lesa/ᴅ: -t K-Ahl. J-Must. pl. t. 1. K-Ahl. tellingud леса; 2. J-Must. talad, aluspalgid балки.

les/eme Lu -em J-Tsv., hrl. pl. -emeᴅ L P M Lu Ra J -emet K-Ahl. -imet J-Must. kesi (pl. keed), klii, sõkal отруби, мякина, полова; Lu kagraa koori on leseme kaera(tera) kest on kesi; M rüiᴢ kuivõttii i javõttii tšäsitšiveläillä i javõttii sor̆rõassi, siis senellä poholohanalla puhasõttii lesemed vällää rukis kuivatati ja jahvatati käsikivil ja jahvatati jämedaks (= tanguks), siis selle pohemolliga puhastati (= tuulati) sõklad välja; M ku rapsit, tuuli siis puhuʙ lesemeᴅ vällää kui raputad (pohemoldi), siis tuul puhub sõklad (tangudest) välja; Ra lastii tuulõõ lesemed vällä i tuli puhas suurim lasti keed tuulde ja tuli puhas tang; Lu kagra javo siglotaa, jääväd lesemeᴅ kaerajahu sõelutakse, (siis) jäävad keed; P mikä meni siglassa läpi, ne õlivad javoᴅ, mikä jäi siglaa päälie, ne õlivad lesemeᴅ mis läks sõelast läbi, see (need) oli(d) jahu(d), mis jäi sõela peale, need olid keed; Lu ku teet kiiseliä, sis kagrass jääväd lesemeᴅ kui teed kiislit, siis kaerast jäävad kliid (üle); Lu kagra lesemee vannia tehää jalkoilõõ kaeraklii(de) vanni tehakse jalgadele; Lu greettsinaa leseme tatrakesi.

lesemik/aᴢ Lu, g. -kaa kliine с отрубями; ku teh́h́ää rooppaa, sis jutõllaa: ai ku on lesemikaᴢ rooppa, koort on siäl süämeᴢ kui tehakse (kaerajahu)putru, siis öeldakse: oi kui kliine puder.

lesiä vt. ležiä.

les/ka ~ -k Lu, g. lezgaa Lu võrgukoer грузило (по кромке сети); lesk ripuʙ, ett võrkko eb mene kokkoo võrgukoer ripub, et võrk ei lähe(ks) (kudumisel) kokku.

leski vt. lehtši.

lesnits/a J (Kõ), g. -aa Kõ redel лестница; J lesnitsa ontši turvaᴢ. tšen kui kutsuʙ redel ongi t. Kes kuidas nimetab.

lešnitš/i Lu, g. -ii metsnik, metsaülem лесничий.

leža/ŋka Kett. M Lu Li J -ŋkkõ Lu -nka Ränk I, g. -ŋkaa ahjupink, -ase, virus, murd. leso, lesu (madal soemüür vene ahju küljes) лежанка; Lu ležaŋkkõ on ahjoo tšülleᴢ, siäl saab ležžiä ahjupink on ahju küljes, seal saab lamada; I meni ležankalõõ, ležankalta meni ähöpäälee soojõttõõmaa läks ahjupingile, ahjupingilt läks ahjupealsele (end) soojendama; J tämä ripussi ležaŋkõltõ paĺĺad jolgõᴅ ta laskis paljad jalad viruselt (alla) rippu.

ležiskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin frekv. lamada, lesida полёживать, лежать; oŋko sill paĺĺo tüüt? – paĺĺo: ležiskõõn ja peereskõõn kas sul on palju tööd? – Palju: lesin ja peeretan.

lež/iä K M S Lu J (Kõ Po Ku) -iε L P ĺežiä S Po -žiä Lu lesiä (U) -iäɢ (I) lež̆žiaɢ I, pr. -in K L P M Kõ Po Lu Ra J Ku ĺežin Po, imperf. -izin M Lu J -izii I lamada, lesida, lebada лежать; S naizikko meni saunaa i koko näteli ĺeži saunaᴢ naine läks sauna (sünnitama) ja kogu nädala lamas saunas; J med́d́e poik on raanittu rintaa de ležib lazarettiᴢ meie poeg on rinnust haavatud (haavatud rinda) ja lamab laatsaretis; P ležiʙ tilal, sültšeeb lakyõsyõ lesib (magamis)-asemel, sülitab lakke; I eb õlluɢ aikaa lež̆žiaɢ, ku nüt leživat .. ku frovvaᴅ ei olnud aega lesida, nagu nüüd lesivad .. nagu prouad; J ležijez eb õõ üvä lukkaa lamades ei ole hea lugeda; Lu jo tševvääl nõizin läsimää ja nütte ležin juba kevadel hakkasin põdema ja nüüd laman; J däädõ ležip halva tavviᴢ onu on halvatud (lamab halvatuses); Lu tämä ležip sellällää ta lamab selili; Lu ležib vatsollaa lamab kõhuli; Lu ležip tšüĺĺellää lamab küljeli; Lu ležip pitkillää lamab pikali; Ra miä ležin kõhallaa ma laman siruli; J pikkarainõ koira kovõraz ležiʙ väike koer lamab kõveras; J ležitä lomallaa maaᴢ lesitakse lamakil maas; J ležitä magat lesitakse magada; I prokostilla ležiʙ einä hein lamab kaares; U linad lesiväd maalla ~ J linad ležitää maal linad lamavad maas; I kase nahka mõnta näteliä ležiʙ astikkoza see nahk on (lebab) mitu nädalat tõrres; ■ K kuu ležip siz on tšülmä kuu (kui) kuu on seliti, siis on külm kuu. – Vt. ka levätä², loŋgutõlla, loorõttaa, loorõtõlla.

letit/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J = lettiä; lettiä letitetä lõimepalmikut palmitakse; ■ eestä letti letitetä, siiz lüüvvä seltšä (šuutka pietä) algul (lõime)palmik palmitakse, siis lüüakse (kepiga) selga (nii naljatatakse).

letše/n P, pl. -meᴅ P = läkenipaikka.

letšit/tää P M (Po) lätšittää (P) -tääɢ I, pr. -än P M, imperf. -in P M arstida, ravida лечить; M epo-eelä izze tõin tõissa letšitättii, tõin tõissa letšitimmä, dohtõria bõllu ennevanasti arstiti ise üksteist, arstisime üksteist, arsti polnud; I rohoola miltizeille kõittš letšittiväᴅ izeɢ entäᴢ mingisuguste (maa)rohtudega kõik arstisid iseennast; I piäp saa(aɢ maatšiχa leχtoa i kaile letšittääɢ tuleb muretseda paiselehti ja nendega ravida; I feršali letšitäʙ, lekarstvoa annaʙ, tšellä mitä vaivattaaʙ velsker arstib, annab rohtusid (nendele), kellel mis valutab; I eb ühsiid dohtõri jaksnuɢ [sic!] letšittäät tätä kuiniiᴅ ükski arst ei suutnud teda kuidagi ravida; M boĺnittsaza eb letšitättü haiglas ei ravitud; Po täm letšittii [sic!] vättšiä i žiivattaa ta ravis inimesi ja loomi; P tämä letšitäb üvässi ta ravib hästi; P tämä ep tunnõ letšittää ta ei oska ravida.

let/ti M Kõ Lu Li Ra J-Tsv. (Ränk), g. -ii Lu Ra J let̆tii M Kõ (kanga lõime)palmik, murd. (kanga-, lõime)lett (käärpuudelt võetud palmitud lõim) плетеница (ниток основы); M lootii kaŋgaᴢ, sis tehtii letti loodi kangas, siis tehti lõimepalmik; M sis kui leeʙ lootu kõig valmiissi, sis tehäz letti i siz muuta ku kutomaa siis, kui kõik on loodud valmis (= kui kangas on loodud), siis tehakse (lõime)palmik ja siis (pole) muud, kui (hakata) kuduma; M loomapuilta tehäz niitti letilee käärpuudelt palmitakse (tehakse) niit palmikusse; J tutkõmõd om punottu lettii lõimeotsad on punutud palmikusse; Lu letissä kootaa kaŋgassa, kui tahod louzata, siz võta keppi poiᴢ (lõime)palmikust kootakse kangast, kui tahad (palmikut) vallandada, siis võta kepp ära; J eestä letti letitetä, siiz lüüvvä seltšä (šuutka pietä) algul palmik palmitakse, siis lüüakse (kepiga) selga (nii naljatatakse). – Vt. ka niitti-, tutkõm-.

let/tiä Kõ Lu, pr. -in Kõ Lu, imperf. -tizin Kõ Lu (lõime) palmida, plettida плести; Lu loomipuult kaŋgaz letittii i laadittii kaŋgaspuil käärpuudelt palmiti kangas (= lõim palmikuks) ja pandi kangaspuudele (üles); loimõd on letittü lõimed on palmitsetud; Lu müü lettizimmä, teimme letii me plettisime (lõimed), tegime (lõime)leti. – Vt. ka letittää.

leve¹ Lu Li, g. leppee Li 1. heiderull (kraasitud villa rull), murd. kraasik (валик расчёсанной вручную шерсти, поступающей пряхе); Lu ku kraapitaa, sis tuõb leve kui kraasitakse (villa), siis tuleb heiderull; 2. (niinekoore) lemm волокно липы; Li niinipuu koort tšizgottii, se koori võtõtaa mähä-aikana niineltä poiz ja siis pannaa vettee likkoomaa. nii kaugaa pietää, kuniz meeb leppeelle, leppeed üvässi errauvat tõin-tõizõss niinepuu koort kisti, see koor võetakse mähiajal niinelt ära ja siis pannakse vette ligunema. Nii kaua peetakse (vees), kuni läheb lemmele, lemmed (kiud) eralduvad hästi üksteisest.

lev/e² Li leeve Lu, g. -ee ~ -vee Li võrgulina сетное полотно (о рыболовной сети); Lu leeve, võrkoo leeve; ku pannaa ne paglaᴅ, siiᴢ jo tuõʙ võrkko võrgulina; kui pannakse need nöörid, siis juba tuleb (sellest) võrk; Li võrkko on leve, võrkkoleve piäp panna paglojee võrk on võrgulina, võrgulinale tuleb (ainult) nöörid külge panna; kõvassi repi võrkoo, levee (torm) rebis võrgu, võrgulina kõvasti katki. – Vt. ka võrkko-.

lev/eä: -veä J-Must. -iä M-Set. (R-Eur.), g. -eä lai, avar широкий; R onko maalla vai merella vai on turkin suuressa soasa, leviasa leikkivoosa (Eur. 35) rl. kas on maal või merel või on suures Türgi sõjas, avaras raiesmikus.

levit/tää (Kõ), pr. -än, imperf. -in laotada расстилать, разостлать; siᴢ lina levitettii maaha siis laotati lina maha.

lev/iä¹ [?] (R-Lön. Kõ-Gro.) -viä [?] (K-Ahl.): K levvib suuni laulamaase, eneni ilotsemaase (Ahl. 103) rl. paneb [?] mu suu laulma, mu enese ilutsema.

leviä² vt. leveä.

ĺevoĺver/a I, g. -aa I revolver револьвер; tämä võtti ĺevoĺveraa i ampu ta võttis revolvri ja tulistas. – Vt. ka revoĺveri.

ĺevoĺveri, levorve·er, levorveri vt. revoĺveri.

levvetü/ᴢ Lu, g. -hsee: -see Lu = levvüᴢ; levvettü on levvetüᴢ leitu on leid; miä annõn omaa levvetüsee sillõ ma annan oma leiu sulle.

levveä, levviä vt. leveä.

levvü/ᴢ Li Ra J-Tsv., g. -hsee: -see Li J leid находка; J miä levvin levvüsee ma leidsin leiu; Ra mikä on ohtogonna tehtü, se on oomnikossa levvüᴢ vs. mis on õhtul tehtud, see on hommikul leid (= mis täna tehtud, see homme hooletu). – Vt. ka levvetüᴢ, levvütüᴢ.

levvüt/tši (J-Tsv.), g. -šii J leid; leidmine находка; нахождение; levvütšii kõht leiukoht.

levvütü/ᴢ Li, g. -hsee: -see Li = levvüᴢ; miä sain üvää levvütüsee ma leidsin hea asja (ma sain hea leiu).

leväll/ää J-Must. -ä Lu 1. J-Must. laiali, hajali в разбросе (наречие со значением рассре-доточения, разобщения); 2. täiesti katki, kasutamiskõlbmatuks kulunud в ветхом, в изорванном состоянии, рваный; Lu sõpa ku on jo rikki kõvassi, pääl et saa ennää panna, sis jutõllaa: se sõpa jo on levällä; vai saappuga, sorovno, mitä ennää pittää et saa kui rõivas on juba väga katki, selga (sa) ei saa enam panna, siis öeldakse: see rõivas on juba täiesti katki; või saabas, ükskõik, mida (sa) ei saa enam kanda.

levätä¹ [?] (K-Ahl.): üvät on markat maale pantu, kulta-lehtüet levätüt (Ahl. 98) rl. head margad on maha pandud, kuldlehekesed asetatud [?].

levät/ä² J (Lu-Must.) -äɢ I (vdjI Ma), pr. lepä/än: leppään (J), (sõnatüvi основа слова:) lepää- J-Must. lep̆pää vdjI I, imperf. -zin: -zii I puhata, pikutada, lebada отдыхать, отдохнуть, лежать; I a tul̆lii tüültä, millõõ levätäɢ eb õlluɢ aikaa aga (kui) tulin töölt, (siis) puhata ei olnud mul aega; I siä lep̆pääɢ, sillõõ ep piäɢ mennäɢ tüütä tetšemää sina puhka, sa ei pea minema tööle (tööd tegema); J makkaa, makkaa marjukkõin, leppää lehto linnukkõin rl. maga, maga, marjuke, puhka, lehelinnuke; I mee lep̆päämää lähen puhkama; I lep̆päämää lahtšimõp per̆rää murtšinaa heidame pikali (puhkama) pärast lõunasööki; Lu eittiin leppäämää (Must. 160) heitsin pikali (puhkama); I sõpõloiza ii tšennäzä, niin lep̆pää väh̆häine rõivastes ja jalatsites, nii pikutan (puhkan) veidi; I ep piäɢ niin kaugaa levätäɢ ei tohi nii kaua pikutada; J parõp on pajuz magatõ, lepää õhsiilla levätä … ku pahaa mehee parraanallõ rl. parem on paju(põõsa)s magada, lepaokstel lebada … kui paha mehe parra all; I lehmä lep̆pääʙ vähän aikaa lehm puhkab veidi aega (pärast poegimist). – Vt. ka ležiskõlla, ležiä, loŋgutõlla, loorõttaa, loorõtõlla.

leülü vt. löülü.

leütši/ä M, g. -ä leige тёпленький, полуостывший; leütšiätä suppia ep taho tšenniiᴅ süüvvä leiget suppi ei taha keegi süüa.

leüt/ää Kett. K P M Kõ S Ja-Len. Lu Ra (U) -εä L P -ä J-Tsv. -ääɢ I (Kl) löütä/ä Lu Li (K M Kõ Ku) ĺöütää Set. -äɢ I, pr. levv/än Kett. K P M S Lu Li Ra -en Lu J -ää I Kl lövvä/n K Lu J -ä I, imperf. levvi/n K L P M Kõ Lu Li Ra J -i Kl leütäzin P lövvii I löüzin M Kõ Lu Li ĺöisin Kr, 3. p. leü/ti K M Kõ J I -tii P -si I ĺeüsi K löü/-ti Lu I -si M -sɪ Ku leida находить, найти; K menin mettsää tšävelemää, levvin linnuu pezää läksin metsa kõndima, leidsin linnupesa; Li miä löüzin kaaznaa, siäl õltii vanad rahaᴅ ma leidsin (peidetud) varanduse, seal olid vanad rahad; P ko repo üli tie meneʙ, siz mitäid levväᴅ kui rebane läheb üle tee, siis (= see tähendab, et) leiad midagi; L levvimmä õjass vellie (venna sünni puhul öeldi lastele:) leidsime ojast velle; Li ku miä ettsizin, siz miä i löüzin kui ma otsisin, siis ma ka leidsin; I nigla laŋkõjõ maalõ, tätä raskaᴢ löütääɢ, tätä ed lövväɢ nõel kukkus maha, seda on raske leida, seda (sa) ei leia; M mee hot́ maa al̆laa, täm minu levväʙ mine kas või maa alla, (aga) tema leiab minu (ikka üles); K aragat kop [= ko ep] tšakattaissi, pesää eb levvettäissi vs. kui harakad ei kädistaks, (siis) pesa ei leitaks; K hätä tuõʙ, nii kõikk tropad levväᴅ vs. (kui) häda tuleb, siis leiad kõik (pääse)teed (= kui häda käes, siis hüva nõu kallis); Lu juttu juttua levväʙ vs. jutt leiab jutu (= jutust tärkab teine jutt); Li täätemette löüzin, nät ku puuttu tšättee juhuslikult leidsin, näe, kuidas sattus kätte; Kõ levvettii se vargaᴢ tšättee saadi (leiti) see varas kätte; J tõiss mokoma arka ed levve ku jäneᴢ teist nii arga (sa) ei leia kui jänes; J sinu nain niku bardõkõss levvettü sinu naine (on) nagu lõbumajast leitud; J kuss hitolt on leütennü kõig mokomõd barišnikaa kooziᴅ kust kuradilt on (ta) saanud (leidnud) kõik niisugused parisniku kombed!; I levvettii, buttoby praaviuvat silmäᴅ arvati (leiti) just nagu paraneksid silmad; J tšene on levvetüd rahaᴅ? kelle (omad) on leitud rahad?; ■ Lu Li levvettü lahs vallaslaps.

leüt/üä K (J), pr. -üüʙ, imperf. -ü leiduda, (olemas) olla находиться, иметься; J kattilõllõ leütüziväd dovarišaᴅ Kattilal leiti (leidusid) kambamehed.

li Kõ (küsiv partikkel) ли (вопросительная частица); tõtta li on mokoma aźźa kas see asi on tõsi?

lia vt. liha.

libl/a ~ -õ Lu, g. -aa 1. lible, ebe лепесток; kagra koorõõ pääl on liblõ kaera(tera) kesta peal on lible; heeno ku libla, nii kerkiä niku libla väike kui lible, nii kerge nagu ebe; 2. sg., pl. (pea)kõõm перхоть; kaugaa ku et tšäü saunaᴢ, pää algab mennä roojakkaassi, sis päχ́ χ́ ää tuõb libla kui sa kaua ei käi saunas, pea hakkab mustaks minema, siis tuleb pähe kõõm. – Vt. ka libli, liblo, liimina.

libl/ata: -õtõ Lu, pr. -aan Lu, imperf. -azin: -õzin Lu varastada, näpata украсть, стащить; milta tänävä liblõttii rahaᴅ mult varastati täna raha(d). – Vt. ka lipata.

libl/i J-Tsv., g. -ii J lible; leheke лепесток; листик; hoikk niku libli õhuke nagu lible; leivää pala pikkõrain niku libli leivatükk on väike nagu leheke. – Vt. ka libla, liblo, liimina.

ĺiblikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J õhuke, õbluke; nõrk тонкий; слабый.

libl/o Kett. K-Ahl. K-Al. K-Salm.1 M, g. -oo ~ -uo M 1. (kaera)lible (kaeratera kesta kattev lible) лепесток (овса); Kett. K-Salm.1 M-Set. kagraa liblo kaeralible; K enne on ellä eittümää, kagra liblo kaihtumaa (Al. 46) rl. ema on hell heituma, kaeralible kahvatuma; 2. (kase)-tohulible; (kase)toht лепесток (берёсты); берёста; M täm on aiva ramotoo inehmin, täm on jäännü niku toh̆hoo liblo ta on täiesti jõuetu inimene, ta on jäänud (kõhnaks) nagu tohulible; M nii on valgissunnu niku toh̆hoo liblo on jäänud (näost) nii kahvatuks nagu kasetoht. – Vt. ka libla, libli, liimina.

liblolli/n (R-Reg.), g. -zõõ libleline лепестковый; kagra kaksi liblollizet (Reg. 47) rl. kaer(ad) kaheliblelised.

liblot/taa Lu, pr. -aʙ Lu, imperf. -ti lehvida развеваться, реять; lippu liblotaʙ lipp lehvib. – Vt. ka liputtaa, liputõlla.

libo K-Ahl. K-Al. R-Eur. L Li Ra J ĺibo L Ra 1. või либо, или; L nõita võtap tšäjie libo jalgaa nõid võtab (= rikub) käe või jala; J nii on kuiv ein, piεp pann kuhjaa libo sarajaa hein on nii kuiv, (et) peab panema kuhja või küüni; Ra pikari viinaa libo kahs peeker viina või kaks; L ärjεä libo lehmεä libo opõzyõ nahgaᴅ härja või lehma või hobuse nahad; L nellämpεänä ĺibo laukopεänä iĺi tõiznapεänä neljapäeval või laupäeval või teisipäeval; Ra kahsi vai kõlmõd ĺibo nellä meessä kaks või kolm või neli meest; 2. K-Ahl. kas … või либо … либо, или … или.

lid́d́ä vt. leevvä.

lidentsa, lid́entsa, lid́enttsa, ĺid́enttsa vt. led́enttsa.

lidjä vt. leevvä.

lidn/a Kett. K P M V Lu J Kr (R-Eur. R-Reg. Li) -õ J ĺidn J-Tsv. liidna Ja-Len. (Kõ-Len.) linna K-Ahl. Kõ Lu J I Ku (Ja-Len. V Ra) Лидна ~ Линна Pal.2 Линда Tum. Ли́дна K-reg.2 Ли́нна Ii-reg.1, g. -aa K P M Lu J ĺidnaa J linnaa V Lu J Ku 1. linn город; Ku ennee sottaa meije külä oli ku linna külä enne sõda oli meie küla (suur küla) nagu linn; J a moskov on lidnõ suur aga Moskva on suur linn; K siz miä menin lidnaa, pietariisõõ elämää siis ma läksin linna, Peterburi elama; J en taho mennä linnaa elämää; ku veel liikuᴅ, ed mee linnaa (ma) ei taha minna linna elama; kui veel liigud, (siis sa) ei lähe linna (elama); Lu miä tšäin paĺĺoiz lidnoiᴢ ma käisin paljudes linnades; K lahzõd eliväd lidnoita müö, sinne i jäiväᴅ lapsed elasid linnades (linnu mööda), sinna (nad) jäidki; M eellä tšäütii marjojõõka opõzilla lidnaa ennemalt käidi hobustega linnas marju müümas (marjadega linnas); J karassina bodžgõd jo tooti lidnõss petrooleumivaadid toodi juba linnast; Lu lidnaz õli gordovoi, tšüläz õli uŕadnikka linnas oli kardavoi, külas oli urjadnik; Lu elä lugõ barõššoja lidnaa menneᴢ, lugõ lidnõssõ tullõᴢ vs. ära loe puhaskasu linna minnes, loe linnast tulles; M širizep šarizeb niinissä teetä möö, savvizõõ lidnaa meeʙ. erneed da pata (Set. 17) mõist. siriseb, säriseb niinest teed mööda, savist linna läheb? – Herned ja pott; Ra tüttönnä miä elin narvaa linnaᴢ tüdrukuna elasin ma Narva linnas; M jaamaa lidna Jamburgi linn (praegune Kingissepp); P tämä on tšülää elänikko, bõlõ lidnaa ta on külaelanik, ei ole linna(elanik); J lidnaa meeᴢ linnamees; J miä näin sinnua lidnaa turulta rl. ma nägin sind linna turul; J veiseizin liivad lidnaa teelee rl. viiksin liivad linnateele; P laulavad ni lidnaa linnuᴅ rl. laulavad nii linnalinnud; J meree nukkõ, metsää kukkõ, lidnaa valkaapää vazikkõ. meree nukkõ on alus, metsää kukk on einää kuhjõ, lidnaa valkaapää vazikk on tšerikko mõist. mere nukk (= laid [?]), metsa kukk [?], linna valgepea vasikas? – Mere nukk (= laid [?]) on purjelaev, metsa kukk [?] on heinakuhi, linna valgepea vasikas on kirik; 2. linn (kujund kurnimängus) городок (в игре в рюхи, в городки); P ühᴢ lidna õli i tõizõll puol õli tõin lidna; kumpa partti iezepii lüöb lidnaa lad́d́alyõ, viskaap palkkoikaa üks linn oli (ühel pool) ja teisel pool oli teine linn; kumb (kurnimängu)rühm lööb enne linna laiali, viskab kaikaga; Lu õli neltšümmet harkkamussa lidnassa lidnaa (kurnimängus) oli nelikümmend sammu linnast linnani; M lööp haijallaa kuli lidnaa lööb laiali kurni(mängu) linna; ■ Kr kowa lidna kindlus; M kat̆tii lidna, miä meen kat̆tii lidnaasõõ ahjupealne, ma lähen ahjupealsele (= ahju peale). – Vt. ka tšivi-.

lidnaa-meeᴢ J linlane, linnamees горожанин.

lidnaapää J linnaapää Ku linnapea городской глава; Ku häntᴀ̈ kutsutt́śii linnaapää kokohussee teda kutsuti linnapea koosolekule; J narvaa lidnaapää Narva linnapea.

lidna-elokaᴢ Po = lidnalain; tämä on lidna-elokaᴢ ta on linlane.

lidnak/ko M, g. -oo M = lidnalain; tütär lähs mehelee lidnakollõõ tütar läks linlasele mehele.

lidnalai/n M Li lidnõlain Lu ĺidnõlain ~ ĺidnlain J-Tsv. lidnlain (J-Tsv.) linnalain ~ linnõlain Lu, g. -zõõ Li ĺidnlaizõõ J linnalaizõõ Lu linlane горожан/ин, -ка; Lu linnalain eläb lidnaᴢ linlane elab linnas; Lu miä õõn tšüläläizissä, a siä linnõlain mina olen külaelanikke (külaelanikest), aga sina (oled) linlane; J tšülää inimin järestä tunnub lidnlaizõss külainimese tunneb linlase kõrval kohe ära; J ĺidnlain daaže ep tunn aroa pittä tšäeᴢ linlane ei oska isegi reha käes hoida; Lu linnalaizõt tultii kottoo tšäümää linlased tulid (maa)koju käima. – Vt. ka lidnaa-meeᴢ, lidna-elokaᴢ.

lidnanik/ka P, g. -aa = lidnalain.

lidnapääsko Li räästapääsuke городская ласточка.

lidnatee (R-Eur. P) linnatee дорога в город; городская улица; P lipõata lidnateetä, karõata kaivoteetä rl. (mööda) libedat linnateed, konarlikku kaevuteed; R visgatko liivaa lidnateele (Eur. 36) rl. kas viskad liiva linnateele?

lidnlain, ĺidnlain vt. lidnalain.

lidno/ᴅ (K-Ahl. P), g. -o linnake городок; K tšülöttäni, lidnottani, maa parassa paigottani (Ahl. 104) rl. mu külakest, mu linnakest, mu parimat maapaigakest.

lidnu/ᴅ [?] (R-Eur. P-Al.), g. -u = lidnoᴅ.

lidnõlain vt. lidnalain.

lieʙ vt. leevvä.

liekku vt. lõõkku.

liend [?] Kr lävi, künnis порог. – Vt. ka liähuᴅ.

lieneʙ vt. leevvä.

lieni vt. leemi.

liglit/tää M, pr. -äʙ, imperf. -ti värelda, väriseda, liperdada трепетать(ся); aavaa lehod nõisaz liglittäm̆mää haavalehed hakkavad liperdama. – Vt. ka liputtaa.

ligoza Kett. adv. leos [?] в мочке [?].

ligot/a (M) -aɢ I, pr. liko/oʙ: lik̆kooʙ I, imperf. -zi: -ji I 1. liguneda зам/ачиваться, -очиться; вымок/ать, -нуть; I pan̆nii lik̆koomaa panin (pesu) ligunema; 2. märjaks saada намок/ать, -нуть, промок/ать, -нуть; I kaŋkaizõza sumkaza lik̆kooʙ leipä, a nahkõzõza eʙ lik̆kooɢ linases kaelkotis saab leib märjaks, aga nahkses ei saa. – Vt. ka ligõta, likoossa, likoussa.

ligot/taa Kett. M Lu (Ra J) -taaɢ I, pr. -an: -õn Lu, imperf. -in Lu leotada мочить, за-, на-; Lu sõvat piäb eestä veez ligottaa pesu tuleb algul vees leotada; M niinee kooria piti ligottaa niine koori pidi leotama; Ra gribad ligotõttii terve näteli seeni leotati terve nädal (enne hapendamist või soolamist); Lu korppua piäb ligottaa tšaajuᴢ kuivikut tuleb tees leotada; J tšiire tuõb lina ligottõmizõõ aik varsti tuleb linaleotamise aeg. – Vt. ka ligõttaa.

ligõta M (Kett. J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) likõa- J-Must., pr. lik/õõʙ ~ lik̆kõõʙ M, imperf. -õzi: -õᴢ = likoossa; M miε panõn lik̆kõõmaa seĺd́iᴅ ma panen heeringad ligunema; M milla sõvaᴅ lik̆kõõvaᴅ, piäb nõisa sõp̆põõ pesemää mul pesu liguneb (pesud ligunevad), peab hakkama pesu(sid) pesema; M annõttii siälä ligõta õma aika lasti seal liguneda oma aeg.

ligõttaa [?] (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) ligõtta- (?) J-Must. = ligottaa.

lih/a Kett. K L P M Kõ S V Lu Li Ra J I Ku Kr -ha ~ lia ~ liiha Kr Ли́га Pal.1 K-reg.2 Лига Tum., g. -aa P Lu Ku lih̆haa I -a J 1. liha мясо; P süö haili-leipää i läntüpiimää, a lihaa et tõhi tšüsüä söö silku-leiba ja hapupiima, aga liha (sa) ei tohi küsida; Kõ lih̆haa pannaz lavvalõõ liha pannakse lauale; J tehää piiragõ kalassõ dali lihassõ tehakse pirukas kalast või lihast; I miä tšihut̆taa lih̆haakaa suppii ma keedan lihaga suppi; Lu soojall aigall liha algab limmaussa, algap pillaussa soojal ajal hakkab liha limaseks muutuma, hakkab riknema; J ku tuõb irvii johsu-aikõ, siz on lihad lõppumattõ rl. kui tuleb põtrade jooksuaeg, siis on liha lõputult; M opõzõlt liha söötii, luud da nahka jätettii (Set. 10) hobuselt liha söödi, luud ja nahk jäeti järele; V sütšüzüss lõikkaz lihass sügisel tappis (härja) lihaks; L suur lobatka lihaa suur kintsutükk liha; K pala lihaa tükk liha; I ruunatas sika, štoʙ õõsip parapil liha siga kohitsetakse, et liha oleks parem; Lu lõhi kala, se on suur kala, kauniz liha on lõhekala, see on suur kala, punane liha on; Ku kakstoissᴀ puudaa oli puhassa lihhaa kaksteist puuda oli puhast liha; M Li toorõ liha toores liha; M sveeža liha värske liha; M pehmiä liha, ilmaa luuta pehme liha, ilma luu(de)ta; Lu sitkaa liha sitke liha; Lu razvanõ liha rasvane liha; Lu laiha liha lahja (= rasvavaene) liha; I pekki, a tõinõ on laha liha pekk, aga teine on tailiha; M laha liha, aima kauniz liha tailiha, läbini tailiha; Kett. laha liha ~ J pittš liha (Tsv.) tailiha; M palokkõin tuimaa lih̆haa tükike tailiha; P pilaunnud liha riknenud liha; M kaptšo·nnyi liha ~ J koptšuškõ liha suitsuliha; K Lu J sigaa liha sealiha; I lih̆haa pal̆laa siä annat tälle sa annad talle lihatüki; P annamma liha rokkaa süvvä anname süüa lihaga keedetud hapukapsasuppi; Ku liha vaagan ~ J liha naapp lihakauss; J lihaa kaukolo ~ liha kaukolo lihaküna (puust õõnestatud kauss liha hoidmiseks); Lu värttän maod on ku lihaa karvaa solkmed on nagu lihakarva; J meill i liha haisuatši bõõ taloᴢ meil pole liha lõhnagi majas; 2. Kr keha, ihu плоть; ■ M mõni emä eʙ vahi ja siz autuuʙ kõiɢ verele, lihalõ mõni ema ei vaata (= ei vaheta lapsel mähkmeid) ja siis haudub kõik verele, lihale; M tällee piäp kopittaa ram̆moa, etti kazvaizivad luud i lihaᴅ ta peab koguma rammu, et kasvaksid luud ja lihad; Kõ nõizi ize tiitäjäksi, .. liitti lihat luihe kiin (Len. 230) rl. hakkas ise lausujaks, .. liitis lihad luude külge (= parandas tõbise); Lu aina tävvez lihaz (Must. 161) aina priske (täies lihas); Lu kerkeä liha kops(ud); Lu sitkaa niku niitti liha sitke nagu kõõlus; Lu tšäsi meep tšülmäss suurimõl, siz jutõltii, što tšäsi on kanaa lihal (kui) käsi läheb külmast tangu, siis öeldi, et käsi on kananahal (kanalihal); J liika liha ~ liig liha liigliha. – Vt. ka kana-, kerkeä-, lahu-, leipä-, liik-, pittši-, razva-, sigaa-.

liha-astia M Lu Li (J-Tsv.) liha-astja Lu lihaastja кадка, деревянный бочонок для мяса; Lu liha-astja, se õli astja, kuza piettii liχχaa lihaastja, see oli astja, kus hoiti liha; Li liha-astia piäp siivõtõ lihaastja tuleb puhastada; J tuli posud-mees tšüläsee, saap hoz liha-astia õssa püttsepp tuli külasse (puunõusid müüma), saab kas või lihaastja osta. – Vt. ka lihalännikko, lihapüttü.

lihabotšk/a M -õ Lu lihatünn бочка для мяса.

lihai/n (J-Tsv.), g. -zõõ J = lihakaᴢ [?].

lihakaasi M = liha-lauta.

lihak/aᴢ: -õᴢ Lu J-Tsv., g. -kaa J lihav, tüse, paks тучный, толстый; Lu ku inemin on kõvassi varma, jutõllaa: lihakõz inemin kui inimene on väga tüse, (siis) öeldakse: lihav inimene; lihakõz inimin rõõkaap tallajõᴢ paks inimene hingeldab käies. – Vt. ka lihain, lihava, lihõin.

lihakatkõ-roho J kassitapp вьюнок.

lihakaukolo J-Tsv. lihaküna (puust õõnestatud kauss liha hoidmiseks) деревянная миска для мяса. – Vt. ka lihanaappa.

lihalaafka (J) liha-laafk J-Tsv. (liha)karn, lihakauplus мясная, мясоторговля; a lihalaafkoiᴢ, on i tedreᴅ, i ŕaptšikõᴅ, i jäneseᴅ aga karnides on ka tedred, ja püüd, ja jänesed; too liha-laafkõss pool nagla razva too karnist pool naela rasva.

liha-lau/ta: -t J-Tsv. liha(lõike)laud кухонная разделочная доска. – Vt. ka lihakaasi.

lihalännikko M lihalännik кадочка для мяса. – Vt. ka liha-astia, lihapüttü.

lihamašina Lu hakk(liha)masin мясорубка; mahsapiirgaa pannaa mahsa, pannaa kerkiäi-

zeᴅ, pannaa süämuna, siz lassaa kõik läpi liha-

mašinaa maksapirukasse pannakse maksa, pannakse kopsud, pannakse süda, siis lastakse kõik läbi hakkmasina.

lihamuru Lu lihatükike, -raas кусочек мяса; lihamuru pantii liharaas pandi (toidusse).

lihanaappa K Lu-Must. liha-naappa Kõ-Len. lihakauss миска с мясом; K miez mieb rihep-päälee, lihanaappa ṕää ṕääl. mi se on. se on kukkõ mõist. mees läheb lakka, lihakauss pea peal. Mis see on? – See on kukk. – Vt. ka lihakaukolo.

lihanik/ka P, g. -aa P lihunik мясник; miε uottõlõn lihanikkoi, tulõvat tappamaa ma ootan lihunikke, tulevad (siga) tapma.

liha/nõ Ra -ne Lu-Must., g. -zõõ Ra lihast, liha- мясной, мясо-; Lu lihane assia, rautanõ vitsa? – sõrmi ja sõrmus (Must. 160) mõist. lihast (lihane) astja, rauast (raudne) vits? – Sõrm ja sõrmus; Ra lihanõ tšeeli luizõõ kaglaa lõikkaaʙ vs. lihast keel lõikab luust (luuse) kaela (= kuri keel võib inimese tappa).

liha-pooli K-Ahl. (orig.: narf).

lihapüttü (Li) lihapütt кадка, деревянный бочонок для мяса; võipütüᴅ, lihapütüd õltii võipütid, lihapütid olid. – Vt. ka liha-astia, liha- lännikko.

liharokka M Lu lihaga keedetud hapukapsa-supp скоромные щи; M kõõz artši, artšimenoᴅ, siš tšihutattii liharokkaa kui oli mittepaastuaeg, (siis olid) mittepaastutoidud, siis keedeti lihaga hapukapsasuppi.

liharooka M (Lu) lihatoit мясное, мясная пища; M laadittii liharookaa tehti lihatoitu; Lu tänävä on ahjo täün rookaa, on liharookaa, i piimärookaa on täna on ahi täis toitu, on lihatoitu, ja piimatoitu on.

liharosola M lihasoolvesi мясной рассол; liha-

rosola, kalarosola, kapussarosola, i oguritt-solailla on rosola lihasoolvesi, kalasoolvesi, (hapu)kapsasoolvesi, ja kurkidel on soolvesi.

lihas/sua Lu J-Tsv., pr. -un Lu J, imperf. -suzin Lu J lihavaks, paksuks minna; lihuda, kaalus juurde võtta тучнеть, по-; полнеть, по-; Lu mõnikõz inemin tšiiree lihasuʙ mõni inimene läheb ruttu paksuks; Lu kumpa inemin lihasuʙ, siiᴢ jutõllaa: nät se võtap tšiiree pintaa kui inimene läheb lihavaks, siis (selle kohta) öeldakse: näe, see lihub kiiresti; J taita sinnua üvässi süütetä, ku siä nii kõvassi lihasuᴅ sind söödetakse vist hästi, et sa nii kõvasti lihud? – Vt. ka lihottua, lihõttua.

lihasuppi M Po Lu lihasupp (lihaga keedetud supp) мясной суп; M meil tehäs piimäsuppi i lihasuppi kĺotskiijeekaa meil tehakse piimasuppi ja lihasuppi klimpidega.

lihatušoŋka M Lu mooritud liha, lihahautis тушёное мясо, тушёнка; tehtii lihatušoŋkaᴅ tehti mooritud (ahjus hautatud) liha.

liha/va Kett. K-Ahl. M-Set. Lu -v J-Tsv., g. -vaa J = lihakaᴢ; Lu lihava inemin lihav inimene.

lihavu/ᴢ J-Tsv., g. -u [?]: -sõõ J lihavus, tüsedus, kehakus тучность, дородность.

lihha vt. liha.

ĺihorat/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J palavik лихорадка; kooli ĺihoratkõss (ĺihoratkasõõ) (ta) suri palavikust (palavikku).

lihot/taa (K), pr. -aʙ K, imperf. -ti lihutada, lihavaks sööta, nuumata откармливать, откормить; tauti söötäb da eb lihota vs. haigus söödab, aga ei lihuta.

lihot/tua Lu (Li) (sõnatüvi основа слова:) lihottu- J-Must., pr. -un Lu, imperf. -tuzin Lu = lihassua.

lihter/i Lu, g. -ii lihter, praam лихтер; lihteri, se on ravvassa tehtü lihter, see on rauast tehtud.

lihwa vt. liiva.

lihõin J-Tsv. lih̆hõi/n M, g. lihõizõõ: -zõõ M 1. M lihast, liha- мясной, мясо-; 2. lihav, tüse, paks тучный, толстый; J varm, lihõin inimin priske, lihav inimene. – Vt. ka lihain, lihakaᴢ, lihanõ, lihava.

lihõ/n M, g. -zõõ = lihanõ; lihõn tünner, vahtšin varo. sõrmus sõrmõza (Set. 16) mõist. lihast tünder, vasest (vaskne) võru? – Sõrmus sõrmes; laa idgõʙ: lihõn suu, nahkõn perze kk. las nutab: lihast suu, nahast (nahkne) perse.

lihõt/tua (P), pr. -un P, imperf. -tuzin = lihassua.

liidgaᴅ, liidgõᴅ, ĺiidgõᴅ vt. liitka.

liidna vt. lidna.

liigassi Al. liiga, liialt слишком (много). – Vt. ka liikaa.

liigõpas/si Kett. -s P liigapas Ja-Len. komp. üleliia, liigselt, ülearu, ülemäära слишком много, чрезмерно; Kett. sein liigõpassi sõin ülearu; P juttyõvad etti piäb ühet kuormad vid́d́ä valua liigõpass ütlevad, et peab viima ühe koorma sõnnikut ülemäära. – Vt. ka liikaa.

liiha vt. liha.

lii/ka Kõ Lu J (Kett. K) -kõ Lu -k J-Tsv. -kᴀ Ku, g. -gaa ~ -kaa J 1. adj., subst. liigne, üleliigne, liig- лишний, излишний, чрезмерный; J liik entši pereᴢ, liik kulu liigne inimene peres, liigne kulu; J köühes taloz liika suut verrõta jõka suu palass vaeses talus näägutatakse liigset suud iga suutäie pärast; Kett. meill ed viskaa liikaa luzikkaa suhõõ meil ei viska (sa) liigset lusikatäit suhu (= meil ei ole toitu raisata); Lu ep se liika juukki üvvää tee ei see liigne joomine head tee; Kõ ain liigad rahad meneväᴅ aina kulub liialt raha (aina lähevad liigsed rahad); Lu liikõ juttu on se, ku inemin pajatõʙ rohkaapi, mitä piäʙ liigne jutt on see, kui inimene räägib rohkem kui vaja; J liik hlopott üleliigne askeldamine; J mikä on liik, viskaa menemä mis on üleliigne, (see) viska minema; Lu sitä riissa mill ep piä, se riissa tuõb millõ liigõssi seda asja pole mulle vaja, see asi on mulle üleliigne; K jo jäin liikaa i tüttärilee juba jäin liigseks tütardelegi; K tulin liigassi liikuttajalõ (Al. 48) rl. muutusin (tulin) liigseks liigutajale (= emale); J ühs õli liika üks oli üleliia (üleliigne); Lu põrsaall on liigõd ampaaᴅ põrsal on liighambad; 2. paaritu нечётный; J liik vai paari paaritu või paaris?; 3. varu-; lisa- запасной; дополнительный; Lu liikoja seiliä piεtää kanttsiᴢ varupurjesid hoitakse vöörikantsis; J salaa kirstulõ väliss teh́h́ä liik põhjõ salakirstule tehakse vahel lisapõhi (= kahekordne põhi, salapõhi); ■ J tälle kazvo sihe kõhtaa liika liha, kuza õli lõikattu talle kasvas sinna kohta liigliha, kust oli lõigatud (= opereeritud); Lu liika sooli pimesool; J liigõd ivusõᴅ parukas; J üväss inimizess kõnsait eväd nõsa liikaa juttua heast inimesest ei räägita kunagi tühja juttu; J liikaa tetšemä liiga tegema (= solvama, ülekohut tegema.) – Vt. ka liikõin.

lii/kaa M Kõ Lu Li J-Tsv. -ka M Lu J I -ga R-Lön. -k V 1. liiga, liialt; liigselt, üleliia слишком; сверх меры, чрезмерно; J tänävä emme nõiz nootta viskama, liika on suur virt täna (me) ei hakka noota (vette) laskma, on liiga tugev vool; J siä õõd liika peen tšeeltejõ, jot sinnua kuunõll sa oled liiga väike (= tühine) keelaja, et sind kuulata; M tämä on liika hättüri ta on liiga hädaldaja; Lu siä liikaa paĺĺo pajatõt tühjää juttua sa räägid liiga palju tühja juttu; J liika kõvassi on uhka on üleliia (liiga kõvasti) uhke; M liikaa rah̆haa ep piε traatittaa ei tohi liialt raha raisata; J kapuss astia tahob automiss, liika oŋ kuivannu kapsatünn tahab hautamist, on liialt kuivanud; Lu nüd jo vihmaa tuõb liikaa nüüd tuleb vihma juba üleliia; J elä juu viina üli liika ära joo viina üleliia; Kõ leipää jääb liikaa leiba jääb üle; 2. väga очень; I siä õõᴅ liika meelevä sa oled väga tark; M täll õli liika üvä ääli tal oli väga hea hääl; I tämä on liika seĺvä inehmine ta on väga osav inimene; M mõisa õli liika iloza mõis oli väga ilus; Lu täll ol liika paĺĺo voimaa tal oli väga palju jõudu; V üvä päivä narvaa trubad nätšüväd liig üv̆vii hea päev(aga) (= selge ilmaga) paistavad Narva korstnad väga hästi. – Vt. ka liigassi, liigõpassi.

liikaht/aa (M S J Ku) liikaahtaa (J), pr. -aan, imperf. -iin S liigatada, end korraks liigutada шевельнуться, шелохнуться; J üφs lehto liikahtaaʙ, kõig rahvõs katsotaa. se on uφsi mõist. üks leht liigatab, kõik inimesed vaatavad? – See on uks; J noorõt kuuzõt hallõn nallõ seissaa, eväd liikaahtaa noored kuused seisavad härmatise all, ei liigata; Ku hepoin eb liikahta hobune ei liigata; M nii isub iĺĺa, što i kõrvõd eväd liikahtaa istub nii tasa, et kõrvadki ei liigu (liigata); ■ S napa liikahtii, piäp panna pata navaa päälee, siis praaviuʙ naba läks paigast ära, tuleb panna pada naba peale, siis paraneb.

liikahta/assa Lu -ss J-Tsv., pr. -an Lu J, imperf. -azin Lu -zin J = liikahtaa; J seis paikõll, elä liikahtaa seisa paigal, ära liiguta (liigata).

liikast/aa (Kõ-Len.), pr. -aan Kõ, imperf. -iin = liikahtaa; ühs lehto liikastaap, kõik vätši vaatastaap (Len. 228) mõist. üks leht liigatab, kogu rahvas vaatab.

liikkeel vt. liikkõõlla.

liik/ki Lu, g. -ii = liikki-rihma; liikkinigla, mineekaa õmmõllaa seiliä liikkii tšiini liiginõel (on see), millega õmmeldakse purje liigi külge kinni.

liikki/issä Lu, pr. -in Lu, imperf. -izin: -zin Lu = liikkiä; seili piεb liikkiissä puri tuleb liikida.

liikkinigla Lu liikimisnõel (nõel liigi õmblemiseks ümber purje) ликовая игла; liikkinigla, mineekaa õmmõllaa seiliä liikkii tšiini; seilinigla on peenepi, liikkinigla on suurõpi, a seesama malli, ne õlla ühtä mallia liiginõel (on see), millega õmmeldakse purje liigi külge kinni; purjenõel on väiksem, liiginõel on suurem, aga (sel on) seesama kuju, need on kujult ühesugused; liikkinigla on suurõpi ku seili nigla, tšümmee kahstõ·iššumõᴅ santimetrii pittšä liiginõel on suurem kui purjenõel, kümme-kaksteist sentimeetrit pikk.

liikki-rihma Lu liik (purje servi ümbritsev köis) ликтрос; liikki on laivõᴢ; laafkõss õsõtaa rihma, siis se rihma leikõtaa, kumpa piäb õmmõlla ümperi seiliä, siis sitä nõissaa kuttsumaa liikkirihma liik on laevas; poest ostetakse köis, siis lõigatakse see köis, mis tuleb õmmelda ümber purje, siis seda hakatakse kutsuma liigiks. – Vt. ka liikki.

liik/kiä (Lu), pr. -in, imperf. -kizin liikida (liiki ümber purje õmmelda) ликовать паруса (прикреп/лять, -ить ликтрос к парусу); seili on liikittü puri on liigitud; liikkimin on se, ku seili õmmõllaa rihmaa vai rossii liikimine on see, kui puri õmmeldakse köie või trossi külge. – Vt. ka liikkiissä.

liik/kua Kett. R-Lön. P M Lu J (Kõ-Len. Li Ku), pr. -un P Lu J, imperf. -kuzin Lu J liikuda; liigatada, end liigutada двигаться; сдвигаться (с места), шевелиться, по-; J ku veel liikuᴅ, ed mee linnaa, a ku jo ed nõizõ liikkumaa, siis piäb i mennä kui veel liigud, (siis sa) ei lähe linna (elama), aga kui (sa) enam ei saa liikuda (ei hakka liikuma), siis tuleb minnagi; M opõn tšut́ liikku adraza hobune vaevu liikus adra ees; P tämä liikuʙ niku täi ruvõza kk. ta liigub nagu täi kärnas (= ta liigub aeglaselt); J liiku tšiirep liigu (= astu) kiiremini!; P kala end́üʙ, šokkaluuᴅ liikkuvaᴅ kala hingab, lõpused liiguvad; Lu aavaa lehot peenel tuulõl liikkuvaᴅ haava lehed liiguvad nõrga (väikese) tuulega(gi); Lu lahzõd ep pääze liikkumaa lapsed ei pääse liikuma (= ei pääse toast õue); P pojezda eb liiku viel rong veel ei liigu; Lu katsoʙ: meez eb liiku vaatab: mees ei liigata; M elkaa liikkugaa ärge liigutage end!; Lu saunas tšülpeessää põltikkaakaa, se paab veree liikkumaa saunas viheldakse nõges(t)ega, see paneb vere käima (liikuma); Lu jää on liikkumaᴢ jää on liikumas (= on jääminek); J liikkujõz et tarkka niglaa lütšät liikudes (sa) ei saa nõelale niiti taha panna; J liikkuvat turvõss müü oŋ ḱehno krappuss katoo pääle liikuvat (= kõikuvat) redelit mööda on paha katusele ronida; ■ M tuhkapäivän elä liiku pittšää teh̆hee esmaspäeval ära asu pikale teele; M napa liikku nõssõmizõssa naba läks tõstmisest paigast ära; Lu sill jo mozgiᴅ liikkusivaᴅ sul nihkusid juba ajud paigast ära (= sul läks juba mõistus segi, sa oled juba nupust nikastanud); J liikkumõtt vara kinnisvara.

liikk/õõlla: -õõl ~ -eel Lu -õll J-Tsv. adv. liikvel, liikumas (быть, находиться) в движении; J oomniko varai, a perennain jo on liikkõll varane hommik, aga perenaine on juba liikvel; Lu siä nõizid varraa liikkõõl, piti õlla veel tilaᴢ (haigele öeldi:) sa tõusid liiga vara jalule (liikvele), oleks tulnud veel voodis olla; Lu mereᴢ jää on jo liikkõõl meres on jää juba liikvel.

liik-liha J-Tsv. liigliha дикое мясо.

liikuskõ/lla Lu (J-Tsv.), pr. -lõn: -õn Lu J, imperf. -lin Lu refl., frekv. end liigutada; nihel-da двигаться; ёрзать; J vai siä õõd zdohloi, kui jedva· va liikuskõõᴅ kas sa oled (nii) nõder, et vaevu liigutad end?; Lu tämä eb isu paikõl, ain liikuskõõʙ tema (= laps) ei istu paigal, aina niheleb. – Vt. ka liikuttaa.

liikus/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. liigutada; kõigutada двигать, шевелить; качать; tuuli liikussõõp pud́d́õ ladvoi tuul kõigutab puude latvu. – Vt. ka liikutõlla.

liikut/taa R-Lön. L M Lu Ra (P) -ta J-Tsv., pr. -an L Ra -õn Lu J, imperf. -in Lu Ra J 1. trans. liigutada, nihutada; kõigutada, kiigutada двигать, шевелить, сдвиг/ать, -нуть (с места); качать, по-; P i liikutti täm siipiikaa ja ta liigutas tiibu (liigutas tiibadega); M jeka vihko tüvessä liikutattii, etti sis täm tšiireep kuivaʙ iga vihku liigutati tüvest, et siis ta kuivab kiiremini; J elä liikut lautaa, la jääp paikõlõ ära liiguta lauda, las jääb paigale; J siäkse liikutit tšive tilalt kas sina liigutasid kivi paigalt (ära)?; Lu miä liikutõn paikõssa paikõl ma nihutan paigast paika; L lahsi liikutab järtšüä laps kõigutab pinki; Lu liikutti, pani õhsõntamaa (laine) kõigutas (laeva), ajas (pani) oksendama; J tšätšütt liikuttõma kätkit kiigutama; 2. refl. (end) liigutada двигаться; L nüd eb lintu liikuta i pεäsko eb laula rl. nüüd ei lind liiguta (end) ega pääsuke laula; ■ M ep tõhi jalkaa liikuttaa paikalta ei tohi jalga(gi) paigalt nihutada (= ei tohi kuskile minna). – Vt. ka liikuskõlla, liikusõlla, liikutõlla.

liikuttaj/a (K-Al.), g. -aa fig. liigutaja, kiigutaja (ema hellitusnimi rahvalauludes) двигающая, качающая (ласковое обращение к матери в народных песнях); tulin liigassi liikuttajalõ (Al. 48) rl. muutusin (tulin) liigseks liigutajale, (kätki) kiigutajale (= emale).

liikut/õlla P M Lu J (Kett.) -õllõ J -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn Lu J, imperf. -tõlin P Lu J frekv. liigutada; kõigutada, (jalgu) kõlgutada двигать, шевелить; качать; болтать ногами; M piäb liikutõlla jalkoi, to tuõvat turrassi tuleb jalgu liigutada, muidu jäävad tuimaks; J lusti on luita liikutõlla rl. tore on luid liigutada (= tööd teha); J õli mitä opõzõll tuuvvõ, lina-arjallõ liikutõllõ rl. oli, mida hobusega tuua, linalakaga liigutada; J elä liikuttõõ lauta, miä n saa tširjutta ära kõiguta lauda, ma ei saa kirjutada; P kui jalka õli tõizyõ põlvyõ pεäl ja liikuttõlid jalkaa, sitä juoltii: pirua lyõkutaᴅ kui jalg oli teise põlve peal ja kõigutasid jalga, selle kohta öeldi: kiigutad kuradit. – Vt. ka liikusõlla, liikuttaa.

liik/õ [?]: -k [sic!] J-Tsv., g. -kõõ liikumine движение.

liikõi/n J-Tsv., g. -zõõ J liigne, üleliigne, ülemäärane лишний, излишний, чрезмерный. – Vt. ka üli-. – Vt. ka liika.

liilij/a J-Tsv., g. -aa = liĺĺi.

liiline vt. leelin.

liimen/e (M), hrl. pl. -eᴅ M = leemina; esimein villa kutsuttii liimeneᴅ esimest villa (lambal) nimetati tallevillaks; sõpaa bõlõ üvä liimenessä tehä rõivast pole hea tallevillast (= tallevillasest lõngast) teha.

liimin/a L, g. -aa ude, (õie jne.) ebe, lible шерстинка, волосинка, травинка; rohuo liimina rohulible. – Vt. ka libla, libli, liblo.

liimin/ä (M), hrl. pl. -äᴅ M = leemina; esimein kõrt niittääᴢ, se on liiminäᴅ (kui) esimene kord niidetakse, (siis) see on tallevill; võdnaa liiminäᴅ tallevill.

liina¹ vt. lina.

liina² vt. põlvi-, suurpõlvi-, tšellüpõlvi-.

liin/e Lu, g. -ee Lu kleit платье; minuu nain õssi enele kaunee platjaa, kaunee liinee minu naine ostis enesele punase kleidi.

liin/i Lu, g. -ii Lu (plagu) liin e. nöör линь (верёвка флага); flakuu liini noorass on tehtü plagu liin on nöörist tehtud; flaakuu rihma vai flaakuu liini plagu nöör või plagu liin.

lii/pua (P), pr. -vun, imperf. -puzin ilmuda явиться, по-; germantsaa sõta-aikan liipu, ilmaχtu üφs manaχa jarvigoitšülεä Esimese maailmasõja (Saksa sõja) ajal ilmus üks munk Jarvikoištšülässe.

liiril J: tiiril liiril linnukkõin, kuza sinu pezikkõin liiri, lõõri, linnuke(ne), kus (on) sinu pesake(ne)?

liirul K: tiirul liirul linnukkõinõ, kuza sinuu pezükkõinõ liiri, lõõri, linnuke(ne), kus (on) sinu pesake(ne)?

liismattaa [?] (J-Must.): (sõnatüvi основа слова:) liismatta- J-Must. = lekottaa [?] (orig.: lieskaa-).

lii/sõa [?] (Lu), pr. -zõʙ Lu, imperf. -si roomata [?] полз/ать [?], -ти [?]; liizõb liiza tigu roomab.

liiz/a Lu, g. -aa tigu улитка; liiza, näütä sarvõᴅ, näütä kõrvõᴅ (lastelaulust:) tigu, näita sarvi, näita kõrvu.

liitk/a: -õ Li ĺiitkõ J-Tsv., hrl. pl. liidg/aᴅ M Lu J -õᴅ Li J ĺiidgõᴅ J liitkõᴅ Li liigud вспрыски, магарыч; Lu ärtšä müütii i tõinõ õsõttii, siz juutii liidgõᴅ (kui) härg müüdi ja teine osteti (asemele), siis joodi liigud; J putõl liitkoi, siz on kalat sinuu pudel liiku (liike), siis on kalad sinu; M möö jo liidgat piimmä (~ jõimma) me pidasime (~ jõime) juba liigud; Li liitkõita juutii joodi liiku(sid); J jo sinuu linnuu liidgad juutu rl. juba sinu, linnu, liigud (on) joodud; J lähemme ĺiitkoilõ läheme liiku (liike) tegema.

liitkaraha Ra ĺiitkraha J-Tsv. liiguraha деньги на вспрыски, на магарыч; J lähemme ĺiitkoilõ, ĺiitkraha juuma läheme liiku (liike) tegema, liiguraha jooma.

liito/ᴢ Lu Li, g. -hsõõ lisatükk, jätk надставка, удлинение; Li liitoᴢ võib õlla hot́ migäle liittää jätku võib (jätk võib olla) ükskõik millele liita; Lu jalgasõõ liitoᴢ (ree)jalase (pea) jätk.

liit/ti Lu Li J-Tsv., g. -ii Lu Li J (puust) võikarp, -vitsik деревянная маслёнка; Li või liitii teimmä kataga puussa, vesimmä, teimmä heenokkaizõssi i sis kurgõõ sulgaakaa õmpõlimma; karjuššiill panit kaas vai izze meniᴅ, või süämeᴢ võikarbi tegime kadakapuust, vestsime, tegime õhukeseks ja siis kuresulega õmblesime (kinni); karjustele panid kaasa või ise läksid (kuhugi), või (oli) sees. – Vt. ka või-.

liittra vt. litra.

liit/tsa M S Lu Li Ra J I (K-Al. K-Salm.1 R-Eur. R-Reg. P) -sa K-Ahl. -tsõ J -ts Lu Ra J-Tsv. I ĺiitts J-Tsv., g. -saa K R-Eur. S Lu Ra J I -sa R-Reg. ĺiitsaa J nägu; pale, põsk лицо; щека; Lu inemizel ku meeb vanassi, on liittsa i hibjo tšimaraᴢ inimesel, kui ta jääb vanaks, on nägu ja ihu kortsus; Li õnnõlliizõõ inemizee liittsa ain on nagrull õnneliku inimese nägu on ikka naerul; Lu ku ruikko süäntüüʙ, nii liittsa jäi kurpukkaass kui rõuged said vihaseks (saavad vihaseks), siis nägu jäi rõugearmiliseks; Lu semerittsa ep pilannu liittsaa leetrid ei rikkunud nägu; Ra liittsaz on mätä-napuškoi näos on mädavistrikke; Lu tütükkõin õli izää liittsaa tütarlaps oli isa nägu; J ĺiitsõlt on nii ühellaizõᴅ näolt on nii sarnased (ühesugused); M itši valub liittsaa müö higi valgub mööda nägu; Lu liittsa punõtiʙ ~ J ĺiitts punõtiʙ nägu punetab; I liittsa valkõhtujõ nägu kahvatus; J ĺiitts pulskõnõʙ nägu pakseneb; J valka ja pulska ĺiitsaka tüttö valge ja priske näoga tüdruk; J pitšelkoo liitsakaa inimin pikliku näoga inimene; J ahtokkõizõõ liitsaakaa kitsa näoga; Ra ümmärkõizõõ liitsaakaa on lusti inimin ümara näoga (inimene) on ilus inimene; J lusti liittsa, lusti inemin ilus nägu, ilus inimene; I ümperläin liittsa ümar nägu; I varma liittsa priske nägu; I ahaᴢ liittsa kitsas nägu; Lu kõõz on kauniz liittsa, siiz juõllaᴢ: niku kuu paisõʙ kui on punased põsed (punane nägu), siis öeldakse: nagu kuu paistab; M nii on valkaa liittsa niku koollõõl nägu on nii valge nagu surnul; Lu blednoi liittsa kahvatu nägu; Lu tuska liittsa kurb nägu; I alla liitsalla ii niin i ležiʙ näoga allapoole, ja nii lamabki; J alaa tšüüntelii vahaizii, alaa liitsaa armollizõõ rl. vahaküünalde alla, armulise palge alla.

liitts-luu J-Tsv. põsesarn, põseluu скула, скуловая кость; J kõig mongolaa rahvall liitts-luud on lad́d́õᴅ kogu mongoli rahval on laiad põsesarnad (põseluud).

liittsõin Li: a ku lüüᴅ .. pisiᴅ de žiivõdvaa [sic!] pläk-pläk de tõizõõ suksii pääl, sis kaŋgõs toop pittšä liittsõin aga kui lööd .. pistsid (süstiku läbi) ja kiiresti plaks-plaks ja jalg (kohe) teise tallalaua peale, siis tuleb kangas hõre.

liit/tää Li (Kõ-Len.), pr. -än, imperf. -in (kokku, külge, juurde) liita; (juurde) lisada соеди-

н/ять, -ить; прибав/лять, -ить; Lu ku õli pittšä ŕuuku, tehtii ühessä ŕuugussa, a ku õltii lühepäd ŕuuguᴅ, siis tehtii kahõssa ŕuugussa, tšehspaikassa liitettii (spetsiaalse ridva kohta, mille abil lasti kalavõrke jääauku:) kui oli pikk ritv, (siis) tehti ühest ridvast, aga kui olid lühemad ridvad, siis tehti kahest ridvast, keskpaigast liideti (kokku); Kõ nõizi ize tiitäjäksi, .. liitti lihat luihe kiin (Len. 230) rl. hakkas ise lausujaks, .. liitis lihad luude külge (= parandas tõbise); Li se kaŋgas tuli kannii niku kosomittaa; siᴢ maamõ taaz juttõõʙ: nä nüt liitä see kangas tuli niiviisi nagu viltu; siis ema ütleb taas: näe, nüüd lisa juurde (= koo sellele servale v. poolele lisa); Li ku nõizõb vaa ühš tšäsi menemä ettee sis taas piäb liittää kui vaid hakkab (kangakudumisel) üks käsi ette minema, siis tuleb jälle juurde lisada (= tuleb sellele poolele lisa kududa).

liittäü/ssä (Li), pr. -ʙ Li, imperf. -zi pulstuda, vanuda свал/иваться, -яться, всклочи/ваться, -ться; liittäüʙ ühtee, tartup tšiin, tooptši takku (kui lamba seljas vill) pulstub, vanub, (siis) tulebki t. (= villapulst).

lii/va K-Ahl. P M Ja-Len. Lu Ra J I (K-Al. R-Eur. R-Lön. Kõ-Len.) -v J-Tsv. liwa ~ lihwa Kr Лива Tum. Лḯива K-reg.2 Ii-reg.1 Лïи́ва Pal.1, g. -vaa P M Lu J I liiv песок; I meilä mokoma kehno maa on, tämä ühsi liiva ili savvi meil on niisugune vilets maa, see on ainult liiv või savi; P üφs õli kisa suurii sõmõriikaa, a tõin õli liivaakaa ili tuhgaakaa üks kott oli kruusaga (suurte sõmeratega), aga teine oli liivaga või tuhaga; J liiva kritizeb jalkoin allõ liiv krigiseb jalgade all; M pantii autaasõõ, liiva pääĺee: mak̆kaa siis (surnu) pandi hauda, liiv peale (, siis öeldi): maga siis!; Lu all on liiva, pääl on liiva, tšehsipaikaz elokkaat? – rihi (Must. 159) mõist. all on liiv, peal on liiv, keskpaigas (on) elanikud? – Maja; J sõrmiikaa liivat sorizin, veiseizin liivad lidnaa teelee rl. sõrmedega liivad soriksin, viiksin liivad linnateele; M puisan liivaa puistan liiva; Lu kase om maailmaa viihkura, pöllütäb liivaa, nät ku tuiskaab liivaa, nii silmet sõkkaaʙ see on ilmatu suur tuulekeeris, tolmutab liiva, näe, kuidas tuiskab liiva, nii pimestab silmad; Lu tuizgannu liiva, ku tuuli ajaʙ; ajannu liiva, ku vesi ajaʙ; meil on kõik siin ajannu liiva tuiskliiv (on), kui tuul ajab (= kuhjab liiva kokku); uhteliiv (on), kui (mere)vesi ajab (= uhub liiva randa); meil on kõik siin uhteliiv; M sor̆rõa liiva ~ Lu sorrõa liiva ~ sorraa liiva sõmer liiv, jäme liiv, kruus; Lu heeno liiva peen liiv; Lu valkaa liiva valge liiv; J meree rannaa liivaᴅ luiteliiv, luiterannik (mereranna liivad); Lu liiva leete liivaleede; Lu liiva kehveliᴅ liivaleetseljakud; Lu liiva komu liivakamakas. – Vt. ka gravi-, heekka-, saahhari-, sora-, suukkuri-, sõmõr-, tuuli-.

liivakarvain M beež, liivakarva песочный, песочного цвета.

liiv/akaᴢ Li I -õkõᴢ Lu J-Tsv., g. -akkaa: -õkkaa J liivane, liiva- песчаный; Li aherikko maa on liivakaᴢ vilets maa on liivane; J liivõkõss teet müü on raŋkk aja liivast teed mööda on raske sõita; Lu liivõkõz maa liivamaa. – Vt. ka liivõin.

liivak/ko M Lu (R-Eur.), g. -oo M liivak, liivamaa; liivane koht песчаная почва; песчаное место; M med́d́ee maad on köühäd maaᴅ, liivakod i tšivikoᴅ meie maad on kehvad maad, liivakud ja kivikud; M siäl õli mokom liivakko üvä seal oli niisugune hea liivane koht. – Vt. ka liivamaa, liivazikko, liivikko, liivikkopaikka.

liivakoko Lu liiv-koko (J-Tsv.) liivahunnik куча песка; Lu kanad roitõtaa liivakokkoa kanad siblivad liivahunnikus (liivahunnikut).

liivakomka Li liivakamakas ком песка; kikkerittsaz on savikomkaᴅ, a meil on liivakomkaᴅ Kikeritsas on (põllul) savikamakad, aga meil on liivakamakad.

liivamaa M Lu I liivõmaa Li liiv-maa Kõ J-Tsv. liivamaa (liivane maa) песчаная почва; Lu meil on liivamaa, meijjee kõhta on meriajomaa meil on liivamaa, meie paik on mere aetud (= mere poolt kokku uhutud) maa; Li a ahõrikko maa, see on liivõmaa aga vilets maa, see on liivamaa; I kalmanurmõlla on liivamaa kalmistulähedasel põllul on liivamaa; J liiv-maall kazvop paharaiškuin nisu liivamaal kasvab vilets nisu. – Vt. ka liivakko, liivazikko, liivikko, liivikkopaikka.

liivapõhja Lu liiva-põhja I liivapõhi (liivane põhi) песчаное дно; I jõgõza vesi johzõb i siällä liiva-põhja jões voolab (jookseb) vesi ja seal (on) liivapõhi.

liivaranta Lu Li liiva-ranta Li liivarand (liivane rand) песчаный берег; Lu alus ku jääʙ matalaa liivarantaa, siiᴢ lainõõkaa ajab liivaa ümpäri alussa kui (purje)laev jääb madalasse liivaranda, siis lainega ajab (= lained uhuvad) liiva ümber laeva.

liiv/assua: -õssua J-Tsv., pr. -asun: -õsun J, imperf. -assuzin: -õssuzin J liivaseks muutuda делаться песчаным; tee on liivõssunnu tee on muutunud liivaseks.

liiv/azikko: -õzikko (J-Tsv.) -zikko J-Tsv., g. -azikoo liivik, liivaala песчаная местность, пустошь; liivzikko jo algõp pintuss liivik hakkab juba rohtuma; saksaa paju kazvop kuza ni-buit liivõzikkoᴢ hõbepaju kasvab kusagil liivikus. – Vt. ka liivikko.

liiva-tšäsi S-Len. fig. liivakäsi песчаная рука.

liivik/ko Lu Ra J (Kõ-Len.), g. -oo Lu J 1. liivik, liivaala песчаная местность, пустошь; J liivikkos petäi üvässi juurituʙ liivikus juurdub mänd hästi; J miä menin marja muilõõ mailõõ, lintu muilõõ liivikkoilõõ rl. ma läksin, mari, muile maile, lind, muile liivikuile; Lu liivikolta veitettii liivaa liivikult (= liivaseljandikult) veeti liiva; J tšülää kalmod on tehtü liivikkoo küla kalmistu on tehtud liivikusse; Ra kalmoo liivikko, kalmoje tüvenn kalmistuliivik, kalmistu juures; Lu onõ valkaa liivikko, valkaaz liivikkoz mikkä ep kazvo on valge liivik (= mereäärne liivaala), valges liivikus ei kasva midagi; 2. Kõ-Len. metsasalu [?] (orig.: роща); Kõ lintu lauloi liivikoᴢ (Len. 231) lind laulis metsasalus [?]. – Vt. ka liivakko, liivamaa, liivazikko.

liivikkopaikka Lu liivane koht песчаное место. – Vt. ka liivakko.

liiv-kogokkõin (J-Tsv.) liivahunnikuke кучка песка; talvõll om veitettü maa-teele liiv-kogokkõizõᴅ talvel on veetud maanteele liivahunnikukesed.

liiv-koko vt. liivakoko.

liiv-maa vt. liivamaa.

liivpõlto J-Tsv. liivane põld песчаное поле; liivpõlto suvab opõizõõ sitta liivane põld tahab hobusesõnnikut.

liivzikko vt. liivazikko.

liiv-tšivi J-Tsv. liivakivi песчаник.

liivvak/ka: -k J-Tsv. liivavakk, -korv корзина для песка.

liivõ- vt. ka liiva-.

liivõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = liivakaᴢ.

likemmäᴢ Ku = litsepässi; miä likemmäs karrua kerallᴀ mätt́śiin, siz ampuziŋ kolmannee kerraa ma tungi(si)n ka karule lähemale, (ja) siis tulistasin kolmandat korda.

liki vt. litši.

liki/sä: -ssä Li, pl. pr. -zeväᴅ Li, pl. imperf. -ziväᴅ Li kihada, kihiseda кишеть; siel likizeväᴅ mokomõᴅ matoᴅ [sic!], mussõi päijeka seal kihisevad niisugused tõugud (ussid), mustade peadega.

liko M, g. ligoo: liğgoo M 1. linaleoauk, linaligu мочило (яма для мочки льна); mentii puhasattii liko mindi puhastati linaligu; mehed lik̆kua puhassamaa eväd mene mehed ei lähe linaligu puhastama; 2. pesutiik (tiik, kus pesti ja loputati pesu) пральнище (пруд для стирки и полосканья белья); suur liko, se õli kaivõttu mokoma suur aukko, sinne mentii viruttam̆maa sõp̆põi suur pesutiik, see oli kaevatud niisugune suur auk, sinna mindi pesu loputama; mentii ligolõõ mindi pesutiigile (pesu pesema).

likoossa: likko/ossa Lu Li (J) -ssa Lu (Ra) -ss J-Tsv., pr. likooʙ: -oʙ Lu J, imperf. likoozi: -oᴢ Lu J liguneda зам/ачиваться, -очиться, вымок/ать, -нуть, намок/ать, -нуть; Lu tehtii tuhkavesi, pantii sõvad likkoomaa tehti lehelis (tuhaleelisvesi), pandi pesu ligunema; Lu linaᴅ lagotõttii maal i maal likkostii, niikavva piettii, ku vars märkeni linad laotati maha ja maas ligunesid, niikaua peeti, kuni vars (linaluu) mädanes ära; J mõrrõd likkossa veeᴢ mõrrad ligunevad vees; Lu miä kasin seemened likkoomaa ma panin (niisutasin) seemned ligunema; Lu iivõ likkooʙ pärm liguneb; Lu soolain liha pannaa likkoomaa soolane liha pannakse ligunema. – Vt. ka ligota, ligõta, likoussa.

likopäivä M 1. linaleoaugu puhastamise päev день чистки мочила (ямы для мочки льна); likopäiväll aj̆jaas kõikk naizõd lik̆kua puhassamaa, õsõttii viinaa, mentii puhasattii liko, a sis tultii guĺattamaa linaleoaugu puhastamise päeval aetakse kõik naised linaleoauku puhastama, osteti viina, mindi puhastati linaleoauk, aga siis tuldi pidutsema; 2. pesutiigi puhastamise päev день чистки пральнища (пруда для стирки и полосканья белья); kõlmõttomall jürtšiä õli likopäivä kaks päeva pärast jüripäeva oli pesutiigi puhastamise päev.

likoussa: likkou/ss J-Tsv., pr. likouʙ: -ʙ J, imperf. likouzi: -ᴢ J märjaks saada намок/ать, -нуть, промок/ать, -нуть; miltäizess vihmõss siä õõd nii likkounnu millisest vihmast sa nii märjaks oled saanud? – Vt. ka ligota.

lik/õa: -kõa J-Must., g. -õa (orig.: likeä).

ĺiĺ/i M, g. -ii (kollane) jõenupp, vesikupp (жёлтая) кубышка. – Vt. ka vesi-.

liĺĺ/i J-Tsv., g. -ii J liilia лилия; liĺĺi kukk on õikõ naasti liilia(lill) on väga ilus. – Vt. ka liilija.

lillik/aᴢ P M Kõ J liĺĺikaᴢ M -õᴢ Ra -õs J-Must., g. -kaa P Kõ lillakas, linnumari костяника; M veel on mokomad marjaᴅ, lillikkaaᴅ; näväd on mokomaᴅ heenokkõizõᴅ marjaᴅ, süämmez ovat tuumõᴅ, näväd on apomak̆kõaᴅ veel on niisugused marjad, lillakad; need on niisugused väikesed marjad, sees on kivid (tuumad); nad on magushapud; P lillikkaaᴅ kazvavad mettsäᴢ suo kannaᴢ lillakad kasvavad metsas sookannal; Kõ lillikkaa marjaᴅ lillakamarjad, lillakad. – Vt. ka linnukaᴢ, linnuu-marja.

lillikkai/n M-Vilb., g. -zõõ = lillikaᴢ.

lilli-marja Lu = lillikaᴢ.

lill/o Lu, g. -oo Lu lilleke цветочек. – Vt. ka leĺo.

ĺilovo/i Lu, g. -i lilla лиловый; ĺilovoit kukaᴅ lillad lilled.

lim/a Lu Li klima J-Must. J-Tsv. kĺima J-Tsv., g. -aa Lu kĺimaa ~ kĺima J 1. lima; ila слизь; Lu nii lippiä niku lima nii libe nagu lima; Lu liha algap pillaussa, lima on ümpäri liha hakkab riknema, lima on ümber (= on pealt limaseks tõmbunud); J elä võta kala tšättee, teet tšäet kĺimasõ ära võta kala kätte, teed käed limaseks; J klima valup suuss ila valgub suust; 2. konnakudu лягушечья икра; Lu konnaa lima konnakudu; 3. kõnts, muda ил, тина; J elä mee bruudaa, teed jalgõt kĺimasõ ära mine tiiki, teed jalad mudaseks; Lu meres toož on lima meres on ka kõnts.

limak/aᴢ Lu Li -õᴢ Li klimakõᴢ ~ kĺimakõᴢ J-Tsv., g. -kaa Lu klimakkaa ~ kĺimakkaa J 1. limane; ilane слизистый; Lu konnaa kiiseli on limakaᴢ konnakudu on limane; Lu võigriba on limakaᴢ võipuravik on (pealt) limane; Lu ku pannaa gribat happõnõmaa, siz vesi meep paksussi, siz jutõltii: vesi meni limakkaassi, gribad on valmeeᴅ kui pannakse seened hapnema, siis läheb vesi paksuks, siis öeldi: vesi muutus (läks) limaseks, seened on valmis (valmid); J klimakõᴢ niku konno limane nagu konn; J klimakõs kala limane kala; J vaile nõõ terve, ku tšeeli on nii klimakõᴢ (ma) pole vist terve, et keel on nii ilane; 2. kõntsane, mudane илистый, тинистый; J tšivi saab vees kĺimakkaassi kivi läheb (saab) vees (seistes) kõntsaseks.

limaussa ~ limmau/ssa Lu klimauss J-Tsv., pr. limauʙ: -ʙ Lu klimau/ʙ J, imperf. limauzi: -ᴢ J 1. limaseks v. kõntsaseks muutuda v. minna делаться слизистым; Lu soojall aigall liha algab limmaussa, algap pillaussa soojal ajal hakkab liha limaseks muutuma, hakkab riknema; Lu liha ku on soolõttu, eb õõ pantu üvässi soolaa ja ku perennain ep tarkkaa nätšemää, liha kõikkinaa limmauʙ ja pillauʙ kui liha on soolatud, ei ole pandud hästi soola ja kui perenaine ei juhtu nägema, (siis) liha läheb üleni (täiesti) limaseks ja rikneb; 2. kõntsaseks muutuda v. minna делаться илистым, тинистым; J veez jõka riiss klimauʙ vees (seistes) läheb iga asi kõntsaseks.

limonaad/i J-Tsv., g. -ii J limonaad лимонад; varill aika on üvä limonaadia juuvv palaval ajal on hea limonaadi juua.

limonat/ti Lu I, g. -ii = limonaadi; Lu miä tahon juuvvõ limonattia ma tahan limonaadi juua.

limon/i Lu J-Tsv. ĺimoni J-Tsv., g. -ii Lu J ĺimonii J sidrun лимон; Lu miä suvvaan limoniikaa juuvvõ tšaajua ma armastan sidruniga teed juua.

limos/sua Li, pr. -uʙ Li, imperf. -su Li (käest) libiseda, lipsata ускольз/ать, -нуть, выскользнуть; leipä limossu tšäessa maalõõ leib libises käest maha. – Vt. ka lippaussa, lipsahtaa, lipsahtaassa, liukua².

limos/sussa Li, pr. -un, imperf. -suzin Li = livõssua; nii on lippiä tee, jot limossuzin i laŋkõõzin maallõ on nii libe tee, et libastasin ja kukkusin maha; elä mee, võid limossussa ära mine, võid libastada.

lin/a K L P M Kõ S Lu Li Ra J I (R-Eur. U vdjI) liina I-Len. (Lu) Лина Tum., g. -aa Lu Li Ra J lin̆naa M -a J lina лён; I linat tšülvääz nurmõlõ, siz lina kazvaʙ lina(d) (= linaseeme) külvatakse nurmele, siis lina kasvab; P makajaa linad matalaᴅ rl. magaja linad (kasvavad) madalad; vdjI piäp koiratal lin̆naa tuleb koerastada lina (= linast koerased välja kitkuda); J linad on pantu haakki linad on pandud kärbisele (kuivama); Lu lina ku revitää, pannaa kupoloil, pannaa roivaal, sis kuivattaaᴢ, siz lagottaaᴢ maalõ kui lina kitkutakse, (siis) pannakse kubudesse, siis kuivatatakse, siis laotatakse maha; M viĺĺal on vihgoᴅ, a linal on roivaaᴅ. siz on piho, kõõz jo lin̆noo tappaaᴢ viljal on vihud, aga linal on kood. Siis on peo, kui juba linu kolgitakse; Lu linaᴅ lagotõttii maal i maal likkostii, niikavva piettii, ku vars märkeni linad laotati maha ja maas ligunesid, niikaua peeti, kuni vars (linaluu) mädanes ära; Kõ lina levitettii maaha, a sis pehmeni se lina; mõnikkaas paikkaᴢ pantii vettee, a meil maaha lina laotati maha, ja siis pehmenes see lina; mõnes kohas pandi vette, aga meil maha; J linad upotõttii autaa, linad likkoossa veeᴢ linad uputati (= pandi likku linaleo)auku, linad ligunevad vees; M õlivad linad ahõttu riigaasõõ (Set. 20) linad olid ahetud rehte; J linat pantii parsiilõõ kuivama linad pandi parsile kuivama; M meemmä lin̆noi raputtamaa, päissäred vällää läheme linu ropsima, (ropsime lina)luud välja; I linaa tappaaᴢ, sis tätä määliäᴢ lina kolgitakse, siis teda lõugutatakse; Li linnaa sugõtaa häglääkaa lina soetakse linaharjaga; J lina kraappima, lina karsima lina sugema; J linass tehtii rihmaa, kotona tšedrettii linast tehti lõnga, kodus kedrati; S lin̆noo ~ lin̆naa tšedrättii, kuottii kaŋgassa linu ~ lina kedrati, kooti kangast; M sińäkka õli linassa tehtü (sinine) sarafan oli lina(se)st (riidest) tehtud; M linolaiss kehnopiissa punottii kammitsaᴅ viletsamatest linadest punuti kammitsad; Li süämein lina (ropsimisel saadav) parim lina; M süämmizissä linoissa kuottu heeno kaŋgaᴢ on mokoma ahtikkõin parimatest linadest kootud peen(ekoeline) kangas on niisugune kitsuke; J lina butšk ~ lina roivõᴢ linakubu; J pjaatkõ linoi kimp linu (= 60 peod); J linaa ṕastko ~ linaa päsk linakimp, -nuust (kimp ropsitud linu); J linaa piho ~ Li lina piho linapeo; J kahs-kõlmõd lina pääsemä kaks-kolm linapeod; M need lin̆naa akanaᴅ kõik heenossi kuivõtattii ahjoᴢ i sis läpi tšiv̆vee veel javõttii need linaaganad kõik kuivatati ahjus peeneks ja siis veel jahvatati käsikivil; Lu linaa kalkkala ~ J lina pää linakupar; Li lina kuito linakiud; I lina seemeneᴅ linaseemned; J lina hägl linahari; J lina kaaskaa võip kuull litši kattilaa linamuinasjuttu (= vadja folklooris levinud muinasjuttu linast) võib kuulda Kattila lähedal; ■ M meemmä linoita liukumaa lähme linu liuguma (= lähme vastlasõitu tegema, liugu laskma, et linad kasvaksid); J lina räss on tehnü pehkosõ pezä linavästrik on teinud põõsasse pesa.

lina-akan/a ~ -õ Li, pl. -aᴅ M linaagan, -aganad костра; Li rüisakanõ, nisuakanõ, kagrõakanõ, õzrõakanõ; linaakanõ on tooᴢ̌ rukkiagan(ad), nisuagan(ad), kaeraagan(ad), odraagan(ad); linaagan(ad) on samuti.

linaapää Lu linaa-pää J-Tsv. 1. subst. linalakk (inimene) белокурый, беловолосый (человек); Lu tšell on valkaad ivusõᴅ, se jutõllaa linaapää kellel on valged juuksed, selle kohta öeldakse linalakk; 2. J-Tsv. linakupar головка (плод) льна. – Vt. ka linaatähtši, linakalkkala, linakalkkalõ, linapää, linatähtši.

lina-arj/a Li Ra J -õ Lu subst., adj. linalakk (hobune); valge lakaga белогривая (лошадь); J õli mitä opõzõl tuuvvõ, lina-arjallõ liikutõllõ rl. oli, mida hobusega tuua, linalakaga liigutada; Li Ra lina-arja õpõnõ ~ Lu lina-arjõ õpõn linalakk hobune.

linaa-räss J-Tsv. = linavässo.

linaatähtši: lin̆naatähtši (I) = linakalkkala; kuivavad nämäd lin̆naatähd́eᴅ kuivavad need linakuprad.

linahäglä M linahari льночесалка (чесальная щётка для льна).

linai/n: lin̆nain S, g. -zõõ = linõn; kaŋgaz õli lin̆nain kangas oli linane.

linakaas/ka M-Set. -õ J linamuinasjutt (vadja folklooris levinud muinasjutt linast) сказка о льне (общераспространённая сказка в водском фольклоре).

linakalkkal/a M linakupar головка (плод) льна, диал. колоколка. – Vt. ka linaapää, linaatähtši, linapää, linatähtši.

linakalkkalõ J-Must. = linakalkkala.

linakoipia Lu linakiud волокно льна.

linakoontalo V lina-, takukoonal кудель, намыка льна.

linakuhila M linahakk (бабка) льна; linavihgot pannas pissüä viizii parii, kuttsuaz neitä tšümmenikoᴅ, linakuhilaᴅ linakood pannakse viie paari kaupa püsti, neid kutsutakse tš-d (= kümnekoolised hakid), linahakid.

linakuhilaᴢ I linakuilõᴢ Lu = linakuhila.

linamaa Lu lina-maa J linapõld, -maa льняное поле; Lu kuza lina kazvoʙ, jutõllaa linamaa kus lina kasvab, (selle kohta) öeldakse linapõld. – Vt. ka linamoo.

linameno (M) linased asjad (linased riideesemed) полотняные изделья (полотняная одежда); kraazgattii i linamen̆nua i lõŋkamen̆nua värviti nii linaseid kui ka villaseid asju.

linamoo M-Set. = linamaa.

linaniitti ~ lina-niitti Lu linane niit льняная нитка; lina-niitti tšiireepää mätänep ku kańivo linane niit mädaneb kiiremini kui kanep(iniit); d́eruga teh́h́ää linaniitissä kaltsuvaip tehakse linasest niidist (vaiba lõim on linane). – Vt. ka linarihma.

lina/nõ J, g. -zõõ = linõn; pantii kaŋgas kaŋkailõõ, linanõ litši laḱḱia rl. pandi kangas üles (pandi kangas kangaile), linane ligi lage.

lina-pihko J-Tsv. = linapiho.

linapiho Lu (U) lina-piho J-Tsv. linapeo горсть льна; Lu kõns roivõz on kuivõtõttu, tapõttu ja päissere puhasõttu poiᴢ ja häglettü, se on siiz linapiho; meil kuuštšümmed linapihhoa kutsuttii päätkõ kui linakubu on kuivatatud, kolgitud ja luud välja puhastatud ja soetud, see on siis linapeo; kuuskümmend linapeod kutsuti meil linakimbuks; Lu linapihossa teh́h́ää saamoi hoikkaa kaŋgõssa linapeost tehakse kõige peenemat kangast.

linapää M Lu (P) lina-pää Lu 1. subst., adj. linalakk (inimene); valgepäine, valgejuukseline; fig. linapea, (linalakk-neiu hellitusnimi rahvalauludes) белокурый, беловолосый (человек); белоголовушка (ласкательное название беловолосой девушки в народных песнях); M ai ku on linapää oi, küll on linalakk; P linapäätä liuguttaaza, kassapäitä kallõttaaza, rootsii roomad radgõtkoo rl. linapead sõidutades, palmikpäid vedades, rebenegu rootsi roomad; 2. linakupar головка (плод) льна; Lu seemened on lina-pää süämeᴢ seemned on linakupra sees. – Vt. ka linaapää, linaatähtši, linakalkkala.

linarihma Lu linane lõng; linane nöör льняная нитка; льняная верёвка. – Vt. ka linaniitti.

linaroiv/aᴢ (Ra) lina-roivaᴢ Kett. -õᴢ Lu lina-kubu связка льна; Ra lina kazvõʙ, revitää, tehää linaroivaaᴅ lina kasvab, kitkutakse, tehakse linakood; Lu linaroivõz on, ku lina on maassa revittü pois, siis pannaa roivaal, siotaa roivaal linakubu on, kui lina on maast kitkutud, siis pannakse kubusse, seotakse kubusse. – Vt. ka linavihko.

lina-rätte J-Tsv. linane rätik льняной платок.

linaseemene Li (M) linaseeme льняное семя; Li linaseemene, see ep tuntunnu linaseeme, seda polnud (külvates) näha.

linasõpa Lu Li linane rõivas e. riie; linased rõivad e. riided, linane pesu полотняная (льняная) одежда; полотняное бельё; Li lina-sõppaa on helpopi pessä linast pesu on kergem pesta (kui villast).

lina-süämmeᴅ M pl. peenimad linakiud või kangalõimed самые лучшие, мягкие льняные волокна; lina-süämmed näpittii linassa ali kaŋkaassa i pantii paisõõllõõ (paise ravimisest:) peenimad linakiud näpiti lina(peo)st või (lõimeniidid linasest) kangast ja pandi paise peale.

linatakku M Li 1. M Li takk пакля; 2. M linatort, -tutt клок льна.

linatähtši I = linaatähtši.

linatöö M lina-töö Kõ linatöö (töö lina koristamisest ketramiseni) обработка льна; M meillä algab linatöö meil algab linatöö; M linatöötä bõõ enäʙ linatööd enam pole.

linavihko M I = linaroivaᴢ; M linavihgot pannas pissüä viizii parii, kuttsuaᴢ neitä tšümmenikoᴅ, linakuhilaᴅ linakood pannakse viie paari kaupa püsti, neid kutsutakse tš-d (= kümnekoolised hakid), linahakid.

linavõssõ [?] M = linavässo.

linavässe Ra = linavässo.

linavässer Ra = linavässo.

linaväs/so M Kõ J-Must. (S) lina-vässo K-Ahl. linavästrik трясогузка; ■ Kõ too nüd sizas sillallõõsõõ, linavässo riheesee (Set. 750) rl. too nüüd ööbik (= mõrsja) põrandale, linavästrik (= mõrsja) tuppa. – Vt. ka linaa-räss.

linavää/sko Lu Li = linavässo.

lin/e Lu Li (Ra), g. -ee Ra -nee Lu Li 1. joon, liin линия, черта; Lu kursii tšertta vai kursii line õli kumpasiᴢ kursijoon oli kompassis; Lu tšämmelee line meneb tšämmeless müütää, selle kõnsaa rahhaa kormunaa ep kopisu (kellel) kämbla joon läheb kämblast mööda, sellele ei kogune kunagi raha taskusse; Lu tšäsi linneeᴅ käejooned; 2. rida линия, ряд; Li suur line kuhilaita pikk (suur) rida (vilja)hakke; Ra koko tšülä on ühez linez niku nät rajoo tšülä on kogu küla on ühes reas, nagu, näe, Rajo küla on; Li kluubaa takana on tämää koto, kluubaa linneel õikõal tšäelle tema maja on klubi(hoone) taga, klubi(ga ühes) reas paremat kätt. – Vt. ka kursi-, lounad-, meri-, mettsä-, pohja-, vesi-.

lineikka ~ lińei/kka Lu -ka P -k J-Tsv. linekka Ja-Len., g. lińeikaa Lu -kaa P Lu J 1. joonlaud линейка; Ja linekka pitšep karandaššia (Len. 242) joonlaud (on) pliiatsist pikem; P sis kyõš tšüzüb urakkaa, ain viel rad́d́o lińeikaakaa tšäsii müö siis, kui küsis (küsib) õppetundi, alati veel lõi (raius) joonlauaga vastu käsi; Lu lińeikaa jältši joonlauaga tõmmatud joon; 2. pikkvanker линейка (повозка); Lu siiz minnua tootii lazaŕetii lineikkõᴢ siis toodi mind laatsaretti pikkvankriga.

ĺińeit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = lińevoittaa.

lińevoit/taa Lu ĺińevoitta J-Tsv., pr. -an: -õn Lu ĺińevoitõn J, imperf. -in Lu ĺińevoitin J jooni tõmmata, joonida, lineerida линовать; J ĺińevoit õmas t́etrõtti jooni oma vihik (ära). – Vt. ka lińeittaa, lińuittaa.

liŋka-kala Ku linask, linaskikala линь.

liŋk/ata (K-Ahl.), pr. -kaan K, imperf. -kazin = loŋkata.

liŋk/ku Lu, g. -uu Lu nööpauk петля, петлица; napuu liŋkuᴅ ~ napuu vasusõᴅ nööpaugud.

linna vt. lidna.

linnaapää vt. lidnaapää.

linnalain vt. lidnalain.

linn/aᴢ Lu Li J ĺinnõᴢ J-Tsv., hrl. pl. -ahsõᴅ K U L P M Kõ -aχsõᴅ P -ahzõt Ränk -ahset K-Ahl. -aahsõᴅ K P -assõᴅ M Lu Ra (J) -asõᴅ Lu Li -õsõᴅ J ĺinnõsõᴅ J-Tsv. linnased солод; Lu ennee kazvatattii linnassõt kotonn. õzrass daĺi rüttšeess kazvatõttii linnasõᴅ varem kasvatati (= idandati) linnaseid kodus. Odrast või rukkist kasvatati linnased; Lu ku linnassa kazvõtõtaa, siiᴢ viĺja lazõb jalgõᴅ vai juurõᴅ kui linnaseid kasvatatakse, siis vilja(terade)le kasvavad (vili laseb) eod (jalad) või juured; Lu eestää ne linnazjalgaᴅ võtõtaa poiᴢ, siiᴢ javõtaa, siis tuõʙ linnaᴢ, siis tšihutõtaa olutta algul võetakse need linnaseeod ära, siis jahvatatakse (idandatud terad), siis tuleb linnas(ejahu), siis pruulitakse õlut; M linnahsõd läpi tšäs̆sii õõrtaaᴢ, etti lähteiss jalgassõd vällää linnaseid (= idandatud teri) hõõrutakse käte vahel, et eod tuleksid ära; J lazz linnõsõt tšäsi tšivell jahvata (lase) linnased käsikivil; J linnõsõd on kasõttu, nõissa olut keittemä linnased on (märjaks) kastetud, hakatakse õlut pruulima; U no esimeizee kattilaa tšihutan, senee paan õluu päälee, linnahsidje päälee no esimese pajatäie (vett) keedan, selle panen õlle peale, linnaste peale; Li enne kopitõttii linnõssõ. kõõs tuli jürtši, siis kopitõttii kappa end́essä ennemalt koguti linnaseid. Kui tuli jüripäev, siis koguti kapp (linnaseid) inimese pealt; Ra jeka üφs anti linnassiit ja siis keitettii tšülää ühteiss olutta igaüks andis linnaseid ja siis pruuliti küla ühisõlut; L mill on sigla täünεä linnahsiita mul on sõelatäis (sõel täis) linnaseid; J kahtšümmett naglaa linnassii kakskümmend naela linnaseid; Li linnasõõ jalgaᴢ linnaseidu; P linnaχsyõ jalgaᴅ ~ Lu linnasõõ jalgõᴅ ~ M linnassõõ jalgassõᴅ linnaseeod.

linnazjalgaᴅ Lu pl. linnaseeod солодовые ростки; eestää ne linnazjalgaᴅ võtõtaa poiᴢ, siiᴢ javõtaa, siis tuõʙ linnaᴢ algul võetakse need linnaseeod ära, siis jahvatatakse (idandatud terad), siis tuleb linnas(ejahu).

linnazvesi Ra linnasevesi, virre сусло; ep õõ pantu mittää veel, linnazvesi, se on virre ei ole veel midagi (= muid õlleaineid hulka) pandud, linnasevesi, see on virre.

linnu/ᴅ (K-Ahl.) Линутъ Tum., g. -u = lintuinõ; suku suuri linnueni, õimo kõrkõa kotonee (Ahl. 93) rl. mu linnukese suur sugu(võsa), kõrge(auline) koduhõim.

linnuk/aᴢ: -as K-Ahl., g. -kaa = lillikaᴢ.

linnukkai/nõ (K-Ahl. R-Lön.), g. -zõõ = lintuinõ; K läpi linnaa linnukkaiset, läpi kastarii kanaset (Ahl. 102) rl. läbi linna, linnukesed, läbi kantsi, kanakesed (= neiukesed).

linnuk/ko [?] (K-Al.), g. -oo = lintuinõ; laŋgokkooni linnukkooni (Al. 53) rl. mu languke, mu linnuke.

linnukkõi/nõ K P -n Lu J, g. -zõõ J linnupoeg, linnuke(ne); hrl. fig. (hellitussõnana, eriti rahvalauludes) птенец, птичка, пташка; (об. в функции ласкового обращения, особенно в народных песнях); J linnuu poika on linnukkõin linnupoeg on linnuke; K tiirul, liirul linnukkõinõ, kuza sinuu pezükkõinõ ~ J tiiril liiril linnukkõin, kuza sinu pezikkõin liiri, lõõri, linnuke(ne), kus (on) sinu pesake(ne)?; Lu meez võib jutõlla naizõl linnukkõin mees võib öelda naisele (hellitavalt) linnuke; J minu kalliz linnukkõin, kui siä õõd läsive minu kallis linnuke, kui haige sa oled!; P võta vettä veerakkoni, ruta kotoo linnukkõinõ rl. võta vett, mu kaaslane, rutta koju, linnuke; J makkaa, makkaa marjukkõin, leppää lehto linnukkõin rl. maga, maga, marjuke, puhka, lehelinnuke. – Vt. ka linnuᴅ, linnukkainõ, linnukko, lintuinõ.

linnukkõizu/ᴅ (P Ja-Al.), g. -u [?] = lintuinõ; P laŋgod linnukkõisuõni rl. langud, mu linnukesed.

linnuu-marja P = lillikaᴢ.

linnuumerkki Ku tedretähn, -täht веснушка; sis pessäs silmiitᴀ̈, kell on linnuumerkid näöᴢ siis pesevad (pestakse) silmi (kasemahlaga), kel on tedretähnid näol.

linnupere J-Must. linnupesakond птичий выводок.

linnuupüüt/äjä: -ejõ J-Tsv. linnupüüdja птицелов.

linnuäntä J-Must. linnu saba птичий хвост (orig.: pursto).

linnõlain vt. lidnalain.

linnõsõᴅ, ĺinnõsõᴅ, ĺinnõᴢ vt. linnaᴢ.

lint vt. lintu.

linto vt. lintu.

lint/ti K-Ahl. K-Al. L M Kõ Po Lu Ra J ĺintti J-Tsv., g. -ii K L M Kõ Lu Ra J ĺintii J 1. lint, pael лента, тесьма; Ra liukupäivänn ripusõttii lintid lookkaa vastlapäeval riputati (hobusele) lindid looga külge; L pulmaza ženiχall i kõikkiil sugulla õlivad luokad linttijiekaa pulmas olid peigmehel ja kõigil sugulastel (= peigmehe ja kõigi sugulaste hobustel) loogad lintidega; J pulmalaizõd on ehtistü lustissi, kõig linttiiz ja nasikkoiᴢ pulmalised on ehitud toredasti, kõik lintides ja pärgades; M jarvõõsõõ veetii võr̆raa, veetii lõŋkaa i linttii järve viidi ohvrit, viidi lõnga ja paela; M ku õli pojolahs, siis pantii goluboi lintti, a ku õli tütterikkolahs, siis pantii rozõvõi lintti kui oli poeglaps, siis pandi (kaelaristile) helesinine pael, aga kui oli tütarlaps, siis pandi roosa pael; M õsan tšiutoo ĺämkojõ vartõ ahassa linttia. päh̆heesee lad́d́õb lintti õssaaᴢ ostan särgi õlapaelte jaoks kitsast paela. Pähe ostetakse laiem pael; Kõ kassaa pletitettii lintti, kõik ühellaizõd lintiᴅ kauniᴅ palmikusse põimiti pael, kõik ühesugused punased paelad; J elmet kaglõᴢ, kassõ takanõ i lintti kassõᴢ helmed kaelas, pats taga ja pael patsis; J kassaa pantii lahsilõõ šolkka lintti patsi seoti (pandi) lastele siidpael; M kassa lintti ~ J kass lintti patsipael; J lusti han se õlitši mood ku tütöt pietti tšäsi- ja takaĺinttiit see oligi ju ilus mood, kui tüdrukud kandsid käe- ja tagalinte (seljalinte); 2. riba, siil полоса, полоска; J tšen silt tšiutoo on repinnü linttiissi kes sul särgi ribadeks on rebinud?; Ra koorõn alt kurasõõkaa võtõta niku lintti, se on mähä võetakse koore alt noaga nagu riba, see on mähk; J jürü ammup puhõõ, üleld alalõõssaa võtab lintii pikne lööb puusse, ülevalt alla võtab riba (= koore lahti); ■ J eestä mato tšeeriüs kokko, siiz venuttaaz lintissi algul madu keris end kokku, siis venitas end (lindina) pikaks. – Vt. ka elmi-, kulta-, lahja-, pää-, rissi-, sulkku-, šolkka-, taka-, tšäsi-.

lintti/n Po -in ~ ĺinttiin J-Tsv., g. -izee ~ ĺinttiizee J paelast, paeltega, pael- из ленты, с лентами, ленточный; Po povoinikalõõ laadittii bańt́ikad linttizeᴅ tanule tehti paeltest lehvid.

lintti-pää J fig. lintpea (tütarlapse hellitusnimi rahvalauludes) девушка, носящая ленты в волосах (ласкательное название в народных песнях); šolkka-rintaa sõaᴢ, lintti-päätä alla lidnaa rl. siid(i)rinda sõjas, lintpead linna all.

lin/tu Kett. K R L P M Kõ Lu Li Ra J I Ku (Ke vdjI) -to [?] (Ko) -t Lu Kr Ли́нту K-reg.2 Ли́нду Ii-reg.2 Линду Pal.2, g. -nuu K P M Kõ Lu Li Ra J I Ku -nu J lind; ka fig. (hellitussõnana rahvalauludes) птица (также в функции ласкательного названия в народных песнях); K pääsko õli üvä lintu pääsuke oli hea lind; Li linnut tšikertäväᴅ linnud siristavad; Li lintu laulõʙ, lehto liikuʙ rl. lind laulab, leht liigub; Lu kõikill lintuill on nokaᴅ kõigil lindudel on nokad; Lu lintu tuli akkunaa, kokutti, kokutti, taitaa tooʙ, tääʙ kehnoa veestiä lind tuli aknale, koputas, koputas, vist ennustab halba teadet; Lu ku linnud lennellää maata vassaa, siz leeb vihma kui linnud lendavad maadligi, siis tuleb vihm(a); M täm̆mää piäʙ õlla erk̆kaanna niku lintu puu õhzalla tema peab olema ergas nagu lind puuoksal; M tunnõd linnuu laulua möö vs. lindu tunned laulust; M ühez lintaa ajõlittõ ühes ajasite linde (taga) (= kasvasite koos); J miä menin marja muilõõ mailõõ, lintu muilõõ liivikkoilõõ rl. ma läksin, mari, muile maile, lind, muile liivikuile; P laulavad ni lidnaa linnuᴅ rl. laulavad nii linnalinnud; Lu kotko on lintujõõ kunigaᴢ kotkas on lindude kuningas; J partti lintui(t) linnuparv; J linnuu pere linnu pesakond; K levvin linnuu pezää leidsin linnupesa; J piukib niku linnuu poik pezäᴢ piuksub nagu linnupoeg pesas; P Ra linnuu poigaᴅ linnupojad; J ku tuõb lintui lento-aikõ, linnuu lihad on kõikõllaizõᴅ rl. kui tuleb lindude lennuaeg, linnulihad on kõiksugused; J pulmiiz va linnuu piimä ep tavannu pulma(de)s ei juhtunud olema vaid linnupiima; J linnu sitt linnu-sõnnik; P et siä õllu nukkunnu linnuu unta makamaa (pulmaitkust:) ei olnud sa uinunud linnuund magama; J kajaga on meri lintu kajakas on merelind; Kõ pääskü lintu, päivä lintu (Len. 230) rl. pääsulind, päevalind; Lu sakkali lintu võtap kanoja kanakull röövib (võtab) kanu; P kiiveli lintu kiivitaja; Lu tikka lintu rähn; Lu värpo lintu varblane; Li mussa lintu kuldnokk; J pihlõimarjaa lintu leevike; J pää lintu (parve) juhtlind (pealind); P emä lintu emalind; ■ K või lintu (Set. 91) kollane liblikas; Kõ leppä lintu ~ M jumalaa lintu lepatriinu; J lintuie tee (Must. 174) Linnutee. – Vt. ka fut́ku-, ilma-, jumala-, jõvi-, kanevo-, kiiveli-, kiuru-, kotko-, koto-, kulikka-, lehti-, lehto-, leppä-, lumi-, meri-, mett-sä-, mussa-, palta-, pihlaga-, pihlaja-, päivä-, pääsko-, roho-, rokka-, räsäz-, sää-, tedri-, tee-, tikka-, tuli-, tõrva-, uni-, vaasku-, vesi-, vihma-, viri-, või-, värpo-, vääsko-öö-.

lintui/nõ J -n Lu, g. -zõõ fig. linnuke (hellitussõnana, eriti rahvalauludes) птичка, пташка (ласковое обращение, особенно в народных песнях); J laŋkoizõni, lintuizõni rl. mu languke, mu linnuke; Lu meez võib jutõlla naizõl linnukkõin, lintuin, pehmiä sõna mees võib öelda naisele linnuke, (see on) hellitussõna (leebe, hellitav sõna). – Vt. ka linnuᴅ, linnukkainõ, linnukko, linnukkõinõ, linnukkõizuᴅ.

lintukoira Lu lintu-koir J-Tsv. linnukoer легавая собака; J kül lintu-koir tedree pezä levveʙ küll linnukoer tedre pesa (üles) leiab.

lintukoto (Lu) linnupuur птичья клетка; miä meen võttõmaa lintukottua pikkõraissa ma lähen väikest linnupuuri tooma (võtma).

lińuit/taa P, pr. -an P, imperf. -in P = lińevoit-taa; lińuitan lińeikaakaa tõmban joonlauaga jooni.

linõi/n Li J-Tsv., g. -zõõ Li J = linõn.

linõ/n M, g. -zõõ M linane льняной, полотняный; linõzõd lautaräteᴅ linased laudlinad; õltii linõzõᴅ süämmeᴅ, a šiškolaissa kuottii (kaltsuvaibal) olid linased lõimed, aga kaltsudest kooti; tinõn ärtšä, linõn äntä. nigla i niitti (Set. 18) mõist. tinast härg, linast saba? – Nõel ja niit. – Vt. ka linain, linanõ.

lip/a M, g. -aa pärn липа.

lipak/aᴢ Ra, g. -kaa subst. libekeel (libekeelne inimene), lipitseja; kahekeelne inimene, silma-

kirjatseja льстец; двуликий человек, двурушник; täm on lipakaᴢ, pettelikko, etes-takas pajataʙ ta on libekeel, petis, räägib ühele nii (ühtviisi), teisele naa (teistviisi) (räägib edasi-tagasi). – Vt. ka lipi, lipittsa.

lipaš/ka: -k ~ ĺipašk J-Tsv., g. -kaa J 1. libekeel (libekeelne inimene), lipitseja; öördaja, pealekaebaja льстец; доносчи/к, -ца; tämä, lipašk, om mõnõt süüt pannu minu pääle tema, öördaja, on mitmed süüd minu peale ajanud (pannud); 2. lipakas, libu развратница, блудница; 3. häbe (женский половой орган); nät kuza vass on hoorr, nõssi helmõt kaglaa de näütti rahvalõõ ĺipaškaa näe, kus on alles hoor: tõstis hõlmad kaela ja näitas inimestele häbet. – Vt. ka lipakaᴢ, lipi, lipittsa.

lip/ata Lu -at J-Tsv., pr. -paan Lu J, imperf. -pazin: -põzin Lu J 1. lipata слетать, сбе́гать; J lippaa jooss lippa joosta!; Lu tämä lippaab mennä tšiiree ta lippab kiiresti minna; 2. varastada, näpata украсть, стащить; J lippõz laavõšnikalt viis kopekka näppas kaupmehelt viis kopikat; Lu miä lippõzin, tšennid eb i nähnüᴅ ma näppasin (selle), keegi ei näinudki; 3. (kiiresti süüa) ahmida, (kiiresti) ära süüa, kinni pista, nahka pista упле/тать, -сти, упис/ывать, -ать (за обе щеки́); поедать, (быстро) съедать, съесть; Lu eni nähnü, kui lippõziᴅ (seit tšiiree) (ma) ei näinudki, kuidas (sa süüa) ahmisid (sõid kiiresti); J siäkse õõd lipannu süüvve kõig maamuŋ kakuu kas sina oled kogu kartuliroa kinni pistnud?; 4. J-Tsv. suguühtes olla совокуп/ляться, -иться, случ/аться, -иться. – Vt. ka lahmia, liblata, lipittsää, lohmia, loppia, lottia, lupsutõlla, lušata.

liperte/llä J -ll J-Tsv., pr. -len: -en J, imperf. -lin J 1. frekv. liibata, longata, luugata хромать, прихрамывать; 2. lipata слетать, сбе́гать. – Vt. ka liŋkata, lipittsää, loŋgahtaassa, loŋkata, loŋkia.

lipeä vt. lipõa.

lip/i M, g. -ii: lip̆pii M libekeel (libekeelne inimene), lipitseja; keelekandja [?] льстец; сплетни/к [?], -ца [?]; elä juttõõ lipilõõ, lipi juttõõp kõikõlõõ tšülälee; lipi on, tšell on lip̆põa tšeeli ära ütle libekeelele, libekeel ütleb kogu külale; libekeel on (see), kellel on libe keel. – Vt. ka lipakaᴢ, lipaška, lipittsa.

lipi-lipi Lu (lipitsemist tähistav deskriptiivne sõna дескриптивное слово, обозначающее заискивание); mill õli däädännain mokoma, että silmii lipi-lipi, a takkaa-silmii jebi-jebi mul oli onunaine niisugune, et silme ees lipitses, aga tagaselja manas.

lipistü/ä (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) lipistü- J-Must. = livõssua [?] (orig.: livisty-, liukahtu-).

lipit/taa (Lu), pr. -an Lu, imperf. -in lipitseda льстить; silmiekaa lipitaʙ, a takkaa nii põlõtaʙ silme ees (silmadega) lipitseb, aga taga(selja) nii põletab (= manab).

lipit/tsa M Lu Li J (U) -sa Ränk -ts ~ ĺipitts J-Tsv., g. -saa U M Lu Li J ĺipitsaa J 1. (vilja)tuulamiskühvel, viskelabidas, viskel веяло, деревянная лопата для подкидывания зерна (при веянии вручную); M võtti peremmees pak̆koo, issus pak̆koo päälee, võtti tšät̆tee lipitsaa, vaattõ, kui alas tuulta, i alkõ viskua lipitsaakaa võttis peremees paku, istus paku peale, võttis kätte tuulamiskühvli, vaatas, et on (= oleks) allatuult, ja hakkas tuulamiskühvliga tuulama; J lissä vähäize lipitsaa nenäll teriit lisa kühvliotsaga vähe(ke) teri; J vizgõttii lipitsaakaa i löüχgettii visati viskelabidaga (vilja) ja tuulati; 2. hauskar, viskar, kopp (vee väljatõstmiseks paadist) черпак, черпалка (для вычерпывания воды из лодки); Li lipittsa aavass iĺi lepäss kaivattii hauskar uuristati haavast või lepast; M mee vizgo vesi vällää ven̆neessä lipitsaakaa mine viska vesi paadist viskariga välja; 3. libekeel (libekeelne inimene), lipitseja; öördaja, pealekaebaja льстец; доносчи/к, -ца; J see jo tšäi õmaz lippa tšeeleka petteemeᴢ, lipitts, ep tämä õõ parõp see käis juba oma libeda keelega meelitamas, lipitseja, ei ole ta parem; J see ĺipitts jo tšäi tšeeleka, tšäi kaipamõᴢ see öördaja käis juba kaebamas. – Vt. ka tšäsi-. – Vt. ka lipakaᴢ, lipaška, lipi.

lipit/tsää: -tsä J-Tsv., pr. -sen J, imperf. -sin J 1. lipata слетать, сбе́гать; lipitsin jooss lippasin joosta; 2. (kiiresti süüa) ahmida; (kiiresti) ära süüa, kinni pista, nahka pista упле/тать, -сти, упис/ывать, -ать (за обе щеки́); поедать, (быстро) съедать, съесть; on lipittsennü kõig omenõt süüvve on kõik õunad kinni pistnud. – Vt. ka lahmia, lipata, lipertellä, lohmia, loppia, lottia, lupsutõlla, lušata.

lipiä vt. lipõa.

lipok/aᴢ: -õᴢ Lu, g. -kaa libekeelne, lipitsev льстивый; kase on lippiä, lipokõz inemin, lippiä tšeeleekaa see on libekeelne inimene, libeda keelega. – Vt. ka lipõa, lipõatšeelelin, luiska.

lippa, ĺippa, lippaa vt. lipõa.

lippassi vt. lipõassi.

lippau/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J 1. libiseda; lipsata скольз/ить, -нуть, ускользнуть; ah mi makuz roopp, nii lippauptši kurkuss alaᴢ ah, mis(sugune) maitsev puder, nii lipsabki kurgust alla; 2. külge kleepuda прилип/ать, -нуть; lippaub niku paatõk tšiin kleepub külge nagu siirup. – Vt. ka limossua, lipsahtaa, lipsahtaassa, liukua².

lippau/ᴢ J-Tsv., g. -u [?]: -sõõ J libekeelsus [?] льстивость [?]; õma lippausõõ peräss nütt terpiptši (gooŕaa) oma libekeelsuse [?] pärast nüüd kannatabki (muret).

lippel/o [?] (K-Ahl.): med́ee vettä vaattamaase, kui se vesi verättelõb sõmer-põhja sõutelossa, liiva-põhja lippelossa (Ahl. 100) rl. (lähme) meie vett vaatama, kuidas see vesi virvendab [?], kruusapõhi sõudmisest, liivapõhi l-st.

lip/po J-Must., g. -oo kahv сак, рыболовный сачок.

lip/poa (J-Must.), pr. -on, imperf. -pozin kahvaga kala püüda сакать, сачить (рыбу); lähsi lippomaa läks kahvaga kala püüdma.

lippu¹ Lu (verbi lõppua imperf. sg. 3. p-ga kaasnev markeeriv paralleelsõna маркирующее слово, употребляемое вместе с 3-им л. ед. ч. имперф-а от глагола lõppua); i lippu lõppu kaaska ja muinasjutt lõppeski; se lippu i lõppu see lõppes.

lip/pu² Lu J, g. -uu Lu J 1. lipp знамя; флаг; J nõsamm lipuu pitšää riuguu õttsaa tõstame lipu pika varda (ridva) otsa; Lu lippu liblotaʙ lipp lehvib; J litši lipuu kantajiije rl. lipukandjate lähedal(e); 2. tuulelipp флюгер; Lu lippu se näütti kuss poolõõ tuulaʙ tuulelipp, see näitas, kustpoolt tuul puhub.

lippu/riuku Lu J-Tsv. -ŕuuku Lu lipuvarras древко знамени; флагшток.

lips J-Tsv. lips, lipsti шмыг, юрк; фьють; lips kurkuss alaᴢ lipsti kurgust alla.

lipsaht/aa (P Lu), pr. -aan P, imperf. -iin = lipsahtaassa; Lu tämä lipsahti müütää ta lipsas mööda; P jänez lipsahtaaʙ jänes lipsab (minema); P palkka lipsahtaaʙ kui kaugaᴢ kepp lipsatab (teab) kui kaugele.

lipsahta/assa Lu -ss J-Tsv., pr. -an Lu J, imperf. -azin Lu J -zin J (ära, välja, läbi jne.) lipsata, lipsatada скользнуть, вы-, про-, у-; юркнуть; шмыгнуть; Lu iiri lipsahtaaz aukkoo hiir lipsas auku; J vass va ku lipsahtaaᴢ rihess kujalõõ (just) alles lipsas majast õue; J aissiä, juumrätte, vet taaᴢ lipsahtaas kabakkaa ah sina, joodik, jälle ju lipsas(id) kõrtsi!; J aŋgõriaz lipsahtaas tšäess vettee angerjas lipsatas käest vette; J komfetti lipsahtaas kurkuss alaᴢ kompvek lipsatas kurgust alla. – Vt. ka limossua, lippaussa, liukua².

lipsahtu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ ~ -zõõ J lipsatus шмыг, шмыгание.

liput/taa: -ta J-Tsv. (sõnatüvi основа слова:) liputta- J-Must., pr. -an: -õn J, imperf. -in J 1. lehvitada развевать, махать; 2. lehvida; plagiseda, laperdada, liperdada, värelda развеваться; трепетать(ся); lippu liputõb maštiᴢ lipp lehvib mastis; J lehto liputta- (Must. 174) leht liperda(b). – Vt. ka liblottaa, liglittää.

liput/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. lehvida развеваться.

lip/õa Kett. K R L P M-Set. lip̆põa M vdjI I Ma -eä J-Must. -peä Lu -iä R-Len. -piä Lu Li -pia Li -paa Ra -pa Ra J-Tsv. ĺippa J-Tsv., g. -õa: -paa Ra J -pa J 1. libe скользкий; скользко; Lu maa õli lippiä, miä livissüzin maa oli libe, ma libastasin; I talvõlla tee on lip̆põa, lip̆põalla meed i laŋkõõᴅ jää päälee talvel on tee libe, libedaga lähed ja kukud jää peale; J talvi-tee om mennü ĺippassi talvetee on läinud libedaks; J jäät müü on lippa häülüä jääd mööda on libe käia; L oŋko liukua lipõa, oŋko laskõa lakõa (vastlalaulust:) kas on libe liugu lasta (liuguda), kas on sile mäest alla lasta?; P oŋko lipõa tšihlaguo mätši rl. kas vastlamägi on libe?; Li tätä et saa veezä tšätte, lippia teda (= konnakudu) ei saa (sa) vees(t) kätte, (on) libe; M õllass mokomat kõltõzõᴅ, lip̆põaᴅ, neitä kuttsuass razvasiineᴅ on niisugused kollased, libedad, neid kutsutakse võiseened; Lu nii lippiä niku lima nii libe nagu lima; J ĺippat jäät müü on üvä końokkoill liukua libedat jääd mööda on hea uiskudega liugu lasta; P lipõata lidnateetä, karõata kaivoteetä rl. (mööda) libedat linnateed, konarlikku kaevuteed; Ra lippa tee libe tee; Lu lippiä kala libe kala; M lehmä sai lip̆põata suh̆hõõ, nõiᴢ taaz märehtim̆mää lehm sai suu libedaks (sai libedat suhu), hakkas jälle mäletsema; M lip̆põa vesi ~ Lu lippiä vesi lehelis (libe pehme vesi); K lipõise liivoisii, liikuttajani (Al. 44) rl. libedatesse (= pehmetesse kuivadesse) liivadesse, (mu) liigutaja; 2. sile гладкий; J laut on lippaassi strugattu laud on siledaks hööveldatud; ■ Ra se ko on lippaa tšeeleekaa ni, tõisii vaa petäʙ küll see on libeda keelega, vaid petab teisi; J tämä pletti minu päälee õmaz lippa tšeeleeka ta rääkis mind taga oma libeda keelega; M lip̆põa tšeeli libe keel; Lu kase on lippiä inemin, lippiä tšeeleekaa; elä senee inemizeekaa paĺĺo pajata, tämä on liika lippiä see on kahekeelne inimene, libeda keelega; ära selle inimesega palju räägi, ta on väga kahekeelne; J lippa inimin pajataʙ etes-takaᴢ kahekeelne inimene räägib ühele (ühtviisi), teisele naa (teistviisi) (räägib edasi-tagasi). – Vt. ka lipokaᴢ, lipõatšeelellin, litkõa, liuka, liukaᴢ, luiska.

lip/õassi: -passi J-Tsv. fig. libedalt, libedasti, ladusalt гладко, складно; nii pajatõb lippassi, niku luiskaaʙ räägib nii ladusalt, nagu luiskab.

lipõatšeelellin: lip̆põatšeelellin M = lipokaᴢ; täm on aivoo lip̆põatšeelellin ta on väga libekeelne.

liri/sä: -ss J-Tsv., pr. -zen J, imperf. -zin J lõõritada, laksutada заливаться трелью; laulob niku lintu lirizeʙ laulab nagu lind lõõritab.

lirissa [?] (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) lirisõ- J-Must. suliseda, vuliseda журчать.

lisaseik/ka (Lu-Len.) ĺisaśei/k J-Tsv., g. -aa: ĺisaśeikaa J raie-, metsalank лесосека; Lu siis piäp lisaseikat puhassa (Len. 282) siis peab raielangid puhastama; J kumpa ĺisaśeikaa nõissa lõikkama kumba metsalanki hakatakse raiuma (lõikama)?

liso M Lu (R-Lön. V-Len.), g. lizoo = lisä; M i siiz lizättii viel ühs rubĺa palkkaa kuuza, per̆rää joulua, se õli liso (Mäg. 36) ja siis lisati veel üks rubla palka kuus, pärast jõulu(sid), see oli lisa; Lu liso om pantu jätk on pandud.

lisor/a M, pl. -aᴅ M 1. (vankri) vedru рессора; 2. pl. vedruvanker рессорная коляска; tšed õltii uhkõapad i rikkaapaᴅ, neillä õltii lisoraᴅ kes olid uhkemad ja rikkamad, neil olid vedruvankrid.

lisornõ/i M, g. -i vedru- рессорный; lisornõi vaŋkkuri vedruvanker.

ĺis/ta: -t J-Tsv., g. -taa J (paberi)leht лист (бумаги); kats mi pitšä tširja tširjutin, kahõõ ĺista pääll näe, mis(suguse) pika kirja kirjutasin, kahe lehe peal(e).

ĺistvoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J lehitseda перелистывать; siä ühtäit ed lugõ, aim va ĺistvoitõᴅ sa ei loe üldse, aina vaid lehitsed.

ĺistvoit/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← ĺistvoittaa.

lisä Kett. J-Tsv. liz/ä J-Must., g. -ää J lisa; jätk прибавка, добавка; наставка; J kaneit rahoi millõ ep tappa, antõga vähäize lissä sellest rahast mulle ei piisa, andke väheke lisa(ks); J ku vähä katõtt, ni võta d́erug lizässi kui (on) vähe katet, siis võta kaltsuvaip lisaks; J õttsaa kase rihm tõizõlõõ lizässi sõlmi see niit teisele jätkuks. – Vt. ka liso.

lisäüssä: lissäü/ssä Lu (J) lis̆säüssäɢ (vdjI Ma), pr. lisäüʙ: -ʙ Lu J lis̆säüʙ vdjI, imperf. lisäüzi: -ᴢ Lu = lisäütä; Lu nütte miä praaviuzin, i painua lissäüᴢ nüüd ma paranesin ja kaalu tuli juurde (tuli lisaks); Lu vesi nõizõʙ, algab lissäüssä jõkkõõ vesi tõuseb (jões), hakkab jõkke juurde tulema (lisanduma).

lisäütä (Kett. P M-Set.) lis̆säü/tä M, pr. lisäüʙ Kett. M -ʙ M, imperf. lisäüzi: -ᴢ M lisanduda, lisaks tulla, lisaks tekkida прибав/ляться, -иться, добав/ляться, -иться; M põdra sarvõll ühs aara jõka voosi lis̆säüʙ põdra sarvele lisandub igal aastal üks haru; M lis̆säüz vaassa kõrkuutta lisandus vaks(ajagu) pikkust (kõrgust); M eb lisäü eb vähäne (Set. 12) ei lisandu, ei vähene.

lišnik/ka Lu, g. -aa pealisliist (aknal) наличник; akkuna lišnikaᴅ akna pealisliistud. – Vt. ka akkuna-.

liz/a K, g. -aa rebane лиса; kukkõ jäi akkunallõõ, no i tuli … liza, i võtti tämää kukk jäi õue, noh, ja tuli … rebane ja võttis ta (kinni).

lizun/a Lu, g. -aa lipitseja, meelitaja; tallalakkuja льстец; подлиза; tämä on nii lizuna, jalka põhjat kaaliʙ tema on nii(sugune) tallalakkuja, (kas või) tallaalused lakub (üle).

lizä vt. lisä.

lizä/tä L M Lu (Kett. K-Ahl. R-Reg. Ja-Len. Ra J) -t J-Tsv. -täɢ I, pr. lis/ään K M Lu -εän L lis̆sään M -sään Lu J -sän J, imperf. -äzin M Lu J lisada, juurde panna, juurde kasvatada (kudumisel) прибав/лять, -ить, добав/-лять, -ить, надбав/лять, -ить; L med́d́e tšüläz vätšiε vähetettii, pummalaa tšülεä lizättii meie külas vähendati rahvast, Pummala külasse lisati; Ra sis vähän aikaa se taitšinkakku likoᴢ, lizättii vettä i javoᴅ siis veidi aega see juuretis ligunes, (siis) lisati vett ja jahu(d); M sis sinne lizättii poolaita mak̆kua möö siis lisati sinna maitse järgi pohli; I rokkaza vähä soolaa, lizätäɢ piäp soolaa kapsasupis on vähe soola, tuleb soola lisada; Ja i lizättii palkkaa kahs-tšümmet viis rubĺaa kuul (Len. 238) ja lisati palka kakskümmend viis rubla kuus; J leivele on inta lizättü leivahinda on tõstetud (leivale on hinda lisatud); J no lissä han hos kopekk naglõlõ no lisa ometi kas või kopikas naelale (= naela hinnale); J rendiä lisämä renti tõstma (lisama); J lissää veessoilõõ vähikkõizõ kuniz et saa rovnoissi lisa kaalu(de)le (veel) veidi, kuni sa ei saa (= kuni saad kaalukausid) võrdseks; Lu piäb lizätä kool õttsaa majale tuleb juurde ehitada (otsa lisada); Lu piεb lizätä seiliä peab purje lisama (= purje rohkem lahti võtma); M ku tahot sukkaa lad́d́õpaa, piäp silmiä lizätä kui tahad laiemat sukka, siis tuleb silmi juurde kasvatada; M lizättü silmä juurdekasvatatud silm; ■ M aissiä tõrvastaakka, elä lis̆sää veel tõrvassia (kuulujuttude levitajale öeldi:) ah sa, tõrvasekandam, ära lisa veel tõrvaseid (= ära pane jutule omalt poolt juurde, ära liialda)!

lizätü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee lisamine, lisa прибавка, прибавление; mõnt kõrta jo on lizättü, de ain sillõ lizätüss om vähä mitu korda on juba lisatud, aga ikka on sulle lisatust (lisast) vähe.

litkõ/a M, g. -a = liukaᴢ; pilvee pala on niku razva, valkõa, litkõa p. p. (= mingi seen) on nagu rasv, valge, libe.

litr/a M Lu liittra I, g. -aa M Lu liiter литр; Lu miä janossa jein litraa vettä ma jõin janu pärast liitri vett; Lu mõnikõz ühez luikkamusõz juup puul litraa viinaa ookamatta mõni joob ühe sõõmuga pool liitrit viina puhkamata; I vasikkaa kui juuttaaɢ piimällä, kahsi liittraa kõrraza juuag antaaɢ kui vasikat joota piimaga, (siis tuleb) anda juua kaks liitrit korraga.

litšeentü/ä Lu, pr. -ün: -n Lu, imperf. -zin Lu = litšinessä; pädrä litšeentüʙ peetripäev ligineb.

litše/llä: -l Li = littšäällä; täll jutõllaa oŋ kanasilmäᴅ, ku tämä näeb vaa litšel tal, öeldakse, on lühinägelikkus (kanasilmad), kui ta näeb vaid ligidal(e).

litšeltä Lu = littšeeltä; mõnikas katsop kõikkõa litšeltä mõni vaatab kõike ligidalt.

litšemei/n Li, g. -zee lähedane ближний, близкий; tämä on millõõ litšemein sukulain ta on mulle lähedane sugulane. – Vt. ka litši², litšiin, litšimein.

litšen/essä Lu, pr. -en Lu, imperf. -in Lu = litšinessä; talvi litšeneʙ talv läheneb.

litšen/nä Lu, pr. -en Lu, imperf. -in = litšinessä.

litšepe- vt. litšepä-.

litše/pi¹ Lu -p J-Tsv., g. -pää adj. ligem, lähem, lähedasem близкий, ближний; Lu õma suu on kõikkaaza litšepi i õma tšiutto on tooš kõikkaa litšepi vs. oma suu on kõige ligem ja oma särk on ka kõige ligem; J pulmasõõ kutsutaa druuškõssi litšepäit sukulaisii(t) pulma kutsutakse peiupoisteks (peiupoisiks) lähemaid sugulasi.

litše/pi² Lu -p M Kõ J -ʙ M -piɢ I 1. adv. lähem, ligem, otsem ближе, прямее; M kapusmoo tehtii litši vettä, kuza õli litšeb võttaa vettä kapsamaa tehti vee lähedale, kus oli lähem vett võtta; Lu jõgõperäll litšepi, a meill rohkaap maaᴅ Jõgõperäle (on) lähem, aga meile (on) rohkem maad; Kõ täälᴅ on litšep siit on ligem; 2. adv. lähemale, ligemale поближе; J siä tulid litši minnua, a tämä tuli veel litšep sa tulid minu lähedale, aga tema tuli veel lähemale; 3. prep. lähemal, ligemal ближе; M litšep sitä sellele lähemal; 4. prep. enne до; I litšepik kalmoita leeʙ (see maja) on enne kalmistut; 5. paiku около; M litšep juhanusõõ päivää jaanipäeva paiku. – Vt. ka likemmäᴢ, litšepällä, litšepässi, litšepäzä, litšepää.

litšep/älle ~ -älie P -elle ~ -eĺĺee J-Tsv. = litšepässi; J ku vizgõttii, pääviĺĺe meni etepäĺĺee, a peräviĺĺe jäi litšepeĺĺee kui tuulati, (siis) hea vili läks kaugemale, aga kehv (= kõlkane) vili jäi ligemale; P tulõ litšepälie tule lähemale.

litšep/ällä ~ -äll M -äl K-Ahl. P Lu -ellä Li -ell J-Tsv. adv. lähemal, ligemal ближе; P nõistii mittaamaa, kumpa muna õli kaukõpan, kumpa õli litšepäl, kumpa õli tšehsimein hakati mõõtma, milline muna oli kaugemal, milline oli ligemal, milline oli keskmine; Li tämä eläb litšepellä, a tõin eläp kaukaapõllõ tema elab lähemal, aga teine elab kaugemal. – Vt. ka litšepi².

litšepäl/tä ~ -t Lu adv. lähemalt, ligemalt поближе, с более близкого расстояния; (varaste eest peitmise kohta:) kaukõpal paaᴅ, litšepält võtaᴅ vs. kaugemale paned, ligemalt võtad. – Vt. ka litšepäzä, litšepäältä, litšipää.

litšepäs/si M -s Kõ Lu Li adv. lähemale, ligemale поближе; M miä tahõn mennä litšepässi jarvõõ õttsaa, no peltšäzin mennä ma tahtsin järve otsale lähemale minna, kuid kartsin minna; Lu siä saaᴅ mennä litšepäss valkaata sa võid minna valgusele lähemale; Kõ paŋkaa paŋkõ litšepäss pange pang ligemale. – Vt. ka likemmäᴢ, litšepi², litšepälle, litšepää.

litšep/äzä: -eᴢ Li J-Tsv. adv. 1. lähemale, ligemale поближе; J tuõ litšepeᴢ tule lähemale; J hoikkaa tätä litšepeᴢ hüüa (= kutsu) teda lähemale; 2. lähemalt, ligemalt поближе, с более близкого расстояния; Li katso litšepeᴢ vaata ligemalt. – Vt. ka likemmäᴢ, litšepi², litšepälle, litšepältä, litšepäältä, litšipää.

litš/epää Kett. P = litšepässi.

litšepääl/tä ~ -t Li = litšepältä; piäp kattsoa litšepäält tuleb ligemalt vaadata.

litšet/ellä Li, pr. -telen: -teen Li, imperf. -telin Li = litšinessä; tämä litšetteeʙ minnuusõõ, minuu poolõõ ta läheneb mulle.

litši¹ Kett. K-Ahl. K-Al. L P M Kõ-Len. S Ja-Len. Lu Li Ra J I ĺitši J-Tsv. liki Ku 1. adv. ligi, ligidal, lähedal близко, вблизи; Lu nät ku meil on koolõma litši näe, kuidas meil on surm ligi; Lu meri on litši meri on ligidal; P bõlõ tšetäit siin litši pole kedagi siin lähedal; 2. adv. ligidale, lähedale ближе, на близкое расстояние; L sõta jo litši tulõʙ sõda tuleb juba lähedale; P litši ep tõhi mennä ligi ei tohi minna; J tuõ litši tule siia (tule ligi)!; 3. adv. ligidalt, lähedalt вблизи, с близкого расстояния; Ra tämä litši katsoʙ ta vaatab ligidalt; 4. temp. ligistikku, lähestikku поблизости (друг от друга); Lu ühee iällizeᴅ, ne õllaa üht ittšää, litši on sünnüttü üheealised, need on ühe- vanused, (ajaliselt) ligistikku on sündinud; 5. postp. ligi, ligidal, lähedal вблизи; Li mee minusse etepeᴢ, miä en taho, što siä õlõiziᴅ minu litši mine minust kaugemale, ma ei taha, et sa oleksid minu ligidal; Lu herrad õltii rüsümä tšüläss alõpassi, näväd õltii rüsümä tšülää litši mõisnikud olid (= elasid) Rüsümäe külast allpool, nad olid (= elasid) Rüsümäe küla ligidal; 6. postp. ligidale, lähedale близ; P tuli põdra tšülεä litši tuli põder küla lähedale; 7. prep. ligi, ligidal, lähedal близ; Ra tšivikkõja on tšülää takana litši kalmoiᴅ Kivikoja on küla taga kalmistu lähedal; J see on üvä, ku kõik põllod õlla litši kottoa see on hea, kui kõik põllud on kodu lähedal; J litši lipuu kantajiije rl. lipukandjate ligidal; 8. prep. ligidale, lähedale близ; M kapusmoo tehtii litši vettä kapsamaa tehti vee lähedale; Lu tootii kaŋgõspuud riχχee, pantii litši seinää toodi kangaspuud tuppa, pandi seina ligidale; Lu nävät päästii litši jõkkõõ nad pääsesid jõe lähedale; P tulõmma litši pietärii jo tuleme juba Peterburi lähedale; 9. prep. paiku; enne, vastu около; под (по времени); K jo litši tševäd miikkulaa nõistii tšäümää eittsee juba kevadise mihklipäeva paiku hakati õitsil käima; Lu litši pädrää i jaanii mennää vihtaa peetripäeva ja jaanipäeva paiku minnakse vihtu tegema; Lu mi vähepi jalkalapoja kupaizõᴢ, se jo õli litši poolt päivää mida vähem jalalabasid (= jalalabapikkusi) oli varjus (= mahtus varju pikkusesse), (siis) see oli juba keskpäeva paiku; Lu litši enipäivää enne lihavõttepühi; K litši lõunaa lõuna paiku, ennelõunal; 10. ligi, umbes около, приблизительно; Lu vot siiᴢ õli rajat tehtü, litši sata sültä, rajass rajjaa, kuza lüütii mätšikkaa vaat siis olid (pallimänguks) tehtud piirid, ligi sada sülda (oli) piirist piirini, kus löödi (= mängiti) palli; Ku sis hüü olt́śii nuumeriᴢ .. liki tunni aikaa siis nad olid numbritoas .. ligi tund aega. – Vt. ka litšellä, litšeltä, litšikkõizõlla, litšillä, littšeellä, littšeeltä, lit-tšäällä.

litši² Lu adj. indekl. lähi-, lähedane близкий, ближний; ühed õltii kaukaa meree laivaᴅ, tõizõd õltii litši meree laivaᴅ ühed olid kaugesõidulaevad, teised olid lähisõidulaevad. – Vt. ka litšemein, litšimein.

litšii/n J-Tsv., g. -zee J = litšemein; minu litšiin minu lähedane.

litšikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ ligidane, lähedane (lähedal olev v. asuv) близкий, близлежащий; kattsoa kiikeriss, nii jõka riiss on nii litšikkõin, jot venut tšäsi de saat kerttä (kui) vaadata kiikrist, siis on iga asi nii lähedane (= tundub nii lähedal olevat), et siruta käsi ja saad puudutada.

litšikkõizõl/la: -l J-Tsv. = littšäällä; sorzõt kuzale pehkojõ takann ujuta: krääkkimin litšikkõizõll kuuluʙ pardid ujuvad kusagil põõsaste taga: prääksumine kuuldub lähedal(t).

litšillä Lu = littšäällä; uĺosoo õli litšillä Uljosoo oli ligidal.

litšim/ein K M Lu J-Tsv. -äin L Ra -äine J-Must., g. -eizee J 1. ligidane, lähedane ближний, близкий; K litšimeisiilee sukulaisiilõõ anttaass [sic!] räteᴅ lähedastele sugulastele antakse (pulmakingiks) rätid; L tämä bõlõ litšimäin sukulain ta pole lähedane sugulane; J litšimein suku lähimad sugulased; 2. üleaedne; lähedal elav, lähedalt inimene смежник; человек, живущий поблизости; M oĺa õli litšimein, üφs talo õli väl̆liä Olja oli üleaedne, üks talu oli vahet; Ra ženiχ õli litšimäin, tuli kattsomaa peigmees elas ligidal (oli lähedalt inimene), tuli vaatama; M ämmä õli tootu kõrvõttuissa, õli toož litšimein ämm oli toodud Kõrvõttulast, oli ka lähedalt inimene. – Vt. ka litšemein, litši², litšiin.

litšin/essä: -ess J-Tsv., pr. -en J, imperf. -in ~ -ezin J ligineda, läheneda, lähemale tulla при-бли/жаться, -зиться; pilvi litšineʙ pilv läheneb; sinu litšinemiss miä em pannu mille ma ei märganud (ei pannud tähele) su lähenemist; la litšinessä, siis saamm täät tšed õlla las tulevad lähemale, siis saame teada, kes (nad) on. – Vt. ka litšeentüä, litšenessä, litšennä, litšetellä.

litšinöit/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J lähendada прибли/жать, -зить. – Vt. ka litšittää.

litšipää Lu = litšepältä; kanasilmäd on, piäb litšipää kattsoa on lühinägelikkus (kanasilmad), tuleb ligemalt vaadata.

litšisukulain L lähedane sugulane близкий родственник; pokoinikka õli litšisukulain kadunu oli lähedane sugulane.

litšit/ikkoo Lu -i·kko J-Tsv. ligistikku, lähestikku рядом, по соседству; J ne kahs maja seissa litšiti·kko need kaks maja seisavad lähestikku. – Vt. ka litšitühsee.

litšit/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J = litšinöittää.

litšitü/hsee: -ssee Lu = litšitikkoo.

lit/tsi Li, g. -sii Li prostituut, kõnek. lits проститутка.

littšee/llä Li -l Lu = littšäällä; Li eletää littšeellä (nad) elavad ligidal.

lit/tšeeltä Li ligidalt, lähedalt вблизи, с близкого расстояния (наречие в значении местоотправления); Li katso littšeeltä vaata ligidalt. – Vt. ka litšeltä, litši¹.

littšää/llä: -l Lu ligidal, lähedal близко, вблизи; meil on sargõd littšääl, litšepäl ep hooli õlla meil on põllu(tüki)d ligidal, ligemal pole vaja(gi) olla.– Vt. ka litšellä, litši¹, litšikkõizõlla, litšillä, littšeellä.

liugaht/aa (Kett. K-Ahl.), pr. -aan Kett. -an K, imperf. -iin = livõssua.

liugaht/aassa: -aassaɢ I, pr. -aa, imperf. -ii liugu lasta скользить, кататься (по льду или на салазках); miä tah̆hoo liugahtaassaɢ ma tahan liugu lasta. – Vt. ka liukua².

liugast/aa M-Set., pr. -aan M, imperf. -iin M = livõssua.

liugut/taa J (K P Li) -ta J-Tsv. liukuttaa K ĺuukuttaa Lu, pr. -an Li J -õn J ĺuukutõn Lu, imperf. -in J ĺuukutin Lu 1. sõidutada, murd. liugutada катать, по-; J issu kelkõlõ, miä liugutõn istu kelgule, ma sõidutan (sind); Li issuud naizõõ kelkkaa, tämä alazmättää sinnua liugutaʙ, a ülezmättää eb nõsa vs. istud naise kelku, allamäge ta sind liugutab, aga ülesmäge ei vea (ei tõsta); P linapäätä liuguttaaza, kassapäitä kallõttaaza, rootsii roomad radgõtkoo rl. linapead (= linalakk neidu) sõidutades, palmikpäid vedades, rebenegu rootsi roomad; 2. lohistada волочить; J peremmeez liugutti minnua ivussiiss õvvõõ peremees lohistas mind juukseidpidi (sise)õue.

liugut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. sõidutada катать; liugutõlka tõin-tõiss sõidutage üksteist.

liu/ka ~ -k J-Tsv., g. -gaa 1. libe скользкий; liuka jää libe jää; liuka tee libe tee; 2. liusk, kallak, lauge покатый; liuk mätši liusk mägi. – Vt. ka lipõa, litkõa.

liuk/aᴢ Lu Ra -õᴢ Lu J-Tsv., g. -kaa Lu libe скользкий; Lu jää on liukaᴢ ~ J jää on liukõᴢ jää on libe; Lu liukõs tee libe tee. – Vt. ka lipõa, litkõa.

liukua¹ J-Must. J-Tsv.: liukua laskõma liugu laskma, liuguma; poikõizõd lassa końokkoill jääll liukua poisikesed uisutavad (lasevad uiskudega jääl liugu); lasõb liukua (Must. 174) (orig.: laskee liukua, laskee mäkeä, luiste- lee).

liu/kua² Kett. R L P M Lu Ra J (Kõ) -kuaɢ I ĺuukua Lu (Pi Li Ko Ku), pr. -gun M Ra J ĺuugun Lu, imperf. -kuzin Lu Ra J ĺuukuzin Lu 1. liugu lasta (kelguga, suuskadega, uiskudega), liuguda кататься, прокатиться (по льду или на салазках), скользить; P pienen tšihlagon eb liuguttu paĺĺo, suurõn tšihlagon, siz liuguttii väikesel vastlapäeval ei lastud palju liugu, suurel vastlapäeval, siis lasti liugu; M ku on lakõa jää, siz on üvä liukua kui on sile jää, siis on hea liugu lasta; Li ĺuukutaa lahzõd alaz mättšiä, talvõlla kelkkõjekaa lapsed lasevad talvel (liugu) mäest alla kelkudega; M lahzõᴅ saanikoil liukuaᴢ, i suhsila liukuaᴢ lapsed lasevad liugu kelkudega ja suuskadega; M tütterikkõizõt eväd liukunnu suussõilla tüdrukukesed ei lasknud liugu suuskadega; J poikõizõd liuguta końokkoill poisid uisutavad (lasevad uiskudega liugu); L oŋko liukua lipõa, oŋko laskõa lakõa (vastlalaulust:) kas on libe liugu lasta (liuguda), kas on sile mäest alla lasta?; M tšihlagonn liuguttii lin̆noita vastlapäeval liuguti linu (= lasti liugu, et linad kasvaksid); P liukujõilõõ linat pitšäᴅ (vastlalaulust:) liugujatele (= liulaskjaile kasvavad) pikad linad; 2. sõita кататься, прокатиться; M suu-ravvat suhõ, i opõn rakkõiᴢ, saaʙ mennä liukumaa suurauad suhu, ja hobune (on) rakkes, võib minna sõitma; Lu ku piäb mennä ĺuukumaa, sis piäp saaniikaa mennä kui tuleb minna sõitma, siis tuleb saaniga minna; M opõzõl liuguttii tšihlagonna, noorõt kõig liuguttii opõzõl, tõisõõ tšül̆lää mentii, kuza noorizo õli vastlapäeval sõideti hobusega (= saaniga). Noored kõik sõitsid hobusega (= saaniga), läksid teise külla, kus noorsugu oli; P liukuttii sis sukua müü, tšed õlivat pulmaᴢ sõitsid siis sugulasi mööda (need), kes olid pulmas; L läpi tšülεä piεp kahs kõrtaa liukua peab kaks korda läbi küla sõitma; Lu ĺuukua saab venneekaa i õpõzõõkaa i autookaa sõita saab paadiga ja hobusega ja autoga; Lu miä õlin pikkarain poikanõ, vennejeekaa ĺuukuzimma jõgõᴢ (kui) ma olin väike poisike, (siis) sõitsime paatidega jõel; J petteris sai liukua konkõll Peterburis sai sõita hoburaudteel; 3. (edasi) libiseda; (ära, välja) libiseda скользить; соскользнуть; Ra välissä on paha tee, eb liugu lait́o vahel on halb tee, regi ei libise; Lu liukuzin maata müü libisesin mööda maad; Lu ušatii puu õtsad õltii paksupaᴅ, ettep tullõiᴢ ušatii kõrvissa poiᴢ, että eb liukuis poiᴢ toobripuu otsad olid paksemad, et ei tuleks toobri kõrvadest välja, et ei libiseks välja; J lippaa päält kõig liuguʙ libeda pealt libiseb kõik (maha); 4. lohiseda волочиться; Lu tämä sai senee suõ petliikaa tšii õpõzõõ selles suurõs χodus. susi liuku maatõ müü ta sai selle hundi hobuse seljas kihutades linguga kinni. Hunt lohises mööda maad; 5. (lahti) libiseda, (tõmbele) järele anda подда/ться, -ваться; Lu sigaa sorkka eb liugu seasõrg (= teatav sõlm) ei anna järele (= ei libise lahti); ■ P täll aźźad menevät kehnossi, liukuvad allõ-mäjee tal lähevad asjad halvasti, lähevad (libisevad) allamäge. – Vt. ka limossua, lippaussa, lipsahtaa, lipsahtaassa.

liukumätši (K) liumägi горка для катания; .. tšiusaan tšihlagoa, lakõata liukumätšiä .. katsun (kiusan) vastlapäeva, libedat liumäge.

liukupäiv/ä K Lu Ra J I -e Ra liuku-päiv́ J-Tsv. ~ liukpäivä J ĺuukupäi/vä Lu Li -v Lu ĺuukpäivä (Lu) vastlapäev масленица; K tšihlago õli liukupäivä tš. oli vastlapäev; Li siz mentii tõisõõ tšüllää, õpõziijekaa, .. ĺuuguttii, se õli ĺuukupäivä siis sõideti teise külasse hobusega, .. tehti saanisõitu, see oli vastlapäev; J liuku-päänn leeb ohto tšüläᴢ võõrõss kansaa vastlapäeval on külas rohkesti võõraid inimesi; Lu ĺuukupäivänn prošatattii vastlapäeval anti (üksteisele) andeks; Ra õli peelliukpäive ja näteli väliε, siis tuli suur liukupäive oli väike vastlapäev ja nädal vahet, siis tuli suur vastlapäev; J peenee liukpäivää laukopäännä väikese vastlapäeva laupäeval. – Vt. ka peeĺ-.

liukuttaa vt. liuguttaa.

lius vt. livuᴢ.

liwa vt. liiva.

lives/süä J-Tsv., pr. -ün J, imperf. -süzin J = livõssua; starikk livessü trappuilt de vikkoitti tšäe vanamees libises trepist (alla) ja nikastas käe; lakkall jääll hot tšen livesüʙ paljal (= libedal, lumeta) jääl võib igaüks libastada (libastab kes tahes).

livis/süä Lu, pr. -ün Lu, imperf. -süzin Lu = livõssua; maa õli lippiä, miä livissüzin, tahtozin tokkua maa oli libe, ma libastasin, pidin kukkuma; jäällä võib livissüä jääl võib libastada.

livistü/ä (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) livistü- J-Must. = livõssua.

livu/ᴢ M Kõ -s ~ lius Ränk, g. -hsõõ ahjuäärne (madal) pink (низенькая) скамейка у печки; M issuu livussõllõ istu ahjuäärsele pingile.

livuzjärtšü M = livuᴢ.

livõs/sua P M J-Tsv., pr. -un P J, imperf. -suzin P J libastada, libiseda поскользнуться; P tämä meni lähtiess vettä võttamaasyõ dai livõssu ta läks allikast vett võtma ja libastus; M väliz on lip̆põa, võiʙ jõka paikkaza livõssua vahel on libe, võib igal pool (igas paigas) libastada; M livõssu jää päällä libastas jääl (jää peal); J livõssuzin de laŋkõzin tšüllellää libastusin ja kukkusin küljeli. – Vt. ka limossussa, lipistüä, liugahtaa, liugastaa, livessüä, livissüä, livistüä.

livõssuu/ssa (J-Tsv.), pr. -ʙ, imperf. -zi: -ᴢ J = livõssua; hitto tääp, kui tämä livõssuuᴢ pagan teab, kuidas ta libastas.

liähud [?] Kr = lienᴅ.

liätińńa Kr, pl. lähud Kr leht лист. – Vt. ka lehti, lehto.

lob/a K-Ahl. L M Lu Ra J (Ku) looba M Лоба Tum., g. -aa M Lu -a J laup, otsmik, otsaesine лоб; Lu tämä ku süäntüüʙ, loba meep tšimaraa, ize meep kauniissi kui ta vihastab, siis laup läheb kortsu, ise läheb (näost) punaseks; Lu ku õpõzõl kõikk on mussa vai ruskaa, a nenäpäällin ja loba on valkaa, jutõllaa: pilkko pää õpõn kui hobusel on kõik must või kõrb, aga ninapealne ja laup on valge, (siis) öeldakse: laukpea hobune; M opõzillõ tehtii lobaa pääle kasaᴅ hobustele põimiti otsmiku peale (lakast) palmikud; J lei loba uhzõõ kośakkaa lõi lauba vastu ukse piita; M veri johsi lobassa veri jooksis otsmikust; J laŋkõz lavõzõlt maalõ de sai pahgaa lobasõõ kukkus (seina)pingilt maha ja sai muhu otsaette; J tšel on lad́d́a loba, tšel on ahaz loba kel on lai laup, kel on kitsas laup; Lu se inemin on suurõõ lobaakaa, eb õõ naasti see inimene on suure laubaga, ei ole ilus; Ra suurõõ meeleeka meeᴢ, ku on suur loba tark (suure mõistusega) mees, kui on suur laup; J täl on kõrka loba, täl on paĺĺo meeltä tal on kõrge laup, tal on palju mõistust; Lu lobaakaa seinää ed riko vs. laubaga seina ei purusta; Ku ko annal lobbaa ni lent́śiid grobbaa kui annan vastu pead (vastu laupa), siis lendad kirstu (= saad surma); ■ J lobann alt kattsoma altkulmu vaatama. – Vt. ka keski-. – Vt. ka lobu.

lobatka vt. lapatka.

lobra/ta (Lu), pr. -an Lu, imperf. -zin = lärpättää; paĺĺo lobraaᴅ palju lobised.

lobu: Лобу K-reg.2 Ло́бу Pal.1 Ii-reg.1 = loba.

lod́/d́a: -d́ J-Tsv., g. -d́aa: -d́a J paat, lootsik; lodi [?] лодка; барка [?], баржа [?]; lähsi lod́d́aka järvele läks paadiga järvele. – Vt. ka lotka.

lofko¹ K-Al. J 1. toredasti, hästi, oskuslikult хорошо, умело; K tääl nii lofko eb laulõttu ku kattilal (Al. 62) siin nii hästi ei lauldud kui Kattilal; 2. mugav удобно; J issuzillaa ebõõ lofko magat istudes ei ole mugav magada. – Vt. ka lofkossi.

lof/ko² Lu J, g. -koo ~ -goo [sic!] J tubli, tore добрый, славный; Lu ku kõikkippäi on üvä inemin, sitä jutõllaa: lofko inemin kui on igati hea inimene, selle kohta öeldakse: tubli inimene; J lofko poik, muut oŋ kõvassi juumõri tore poiss, ainult (et) on kõva joomar.

lofko/i Lu, g. -i osav, oskuslik умелый, ловкий; Lu eb õõ lofkoi plotnikk, uhz on kossallaa ei ole osav puusepp, uks on kiivas.

lofkopi Li mugavam, kergem удобнее, легче; sis kusspoolta algõttii tõmmõtõ, lopult vai algult, kui õli tuuli, kuippäi õli lofkopi tõmmõtõ, parõpi siis kustpoolt (kunagi) hakati (võrke välja) tõmbama, lõpust või algusest, (selle järgi,) kuidas oli tuul, kuidas oli kergem tõmmata.

lofkossi Lu J-Tsv. loφkossõ Lu osavalt, oskuslikult; ladusalt умело, ловко; складно; Lu se on lofkossi tehtü see on osavalt tehtud; J heenot kuuzõd ad́d́õz on lofkossi keritsettü väikesed kuused aias on korralikult (oskuslikult) pügatud; J helvetti, ku lofkossi isub opõizõ seĺĺeᴢ, niku kazakk pagan, kui kindlalt (osavalt) istub hobuse seljas nagu kasakas; J lofkossi pajattõma ladusalt rääkima. – Vt. ka lofko¹.

log/a P J-Tsv. Ло́га Pal.1 K-reg.2, g. -aa J 1. nõgu, madal koht лог, долина, низина; P põlto on logaza põld on nõos; 2. nõoheinamaa; madal niiske heinamaa низинный покос; мокрый луг; J väliss logas kazvop paĺĺo roht vahel kasvab nõoheinamaal palju rohtu. – Vt. ka loŋkka.

logot/taa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) logotta- J-Must. ladiseda, pladiseda плес/каться, -нуться, шуметь (orig.: lotise-).

loh- vt. ka lõh-.

lohan/a L M Kõ, g. -aa Kõ 1. (nelja jalaga pesu)pali лохань, лоханка; L suurõd lohanaᴅ suured palid; 2. toober ушат; L lohana täünεä lahnoi suolattuita toober soolatud latikaid täis. – Vt. ka mauttši-, peso-, poho-.

lohaŋ/ka Kett. K Kõ Lu I -kõ Lu Li -k J-Tsv., g. -kaa Lu J (nelja jalaga pesu)pali, (puust) pesuvann, -küna лохань, лоханка; Lu lohaŋkõ, kuza sõpaa pessää pali, milles pestakse pesu; I sis val̆laaᴢ lohaŋkaa, alkaas sõp̆põõ pesäɢ siis valatakse (vesi) palisse, hakatakse pesu pesema; J virut heeno pesu lohaŋkõᴢ, sora saab veeijõ jõgõlõ loputa väike pesu pesukünas, suure võib viia jõele (loputamiseks); 2. joogiküna, (kahe käepidemega piklik) puuvann loomade jootmiseks деревянная лоханка-поилка для коров; I lehmiä juutimma lohaŋkoissa lehmi jootsime (puu)vannidest; I akanat paammaɢ kassee lohaŋkaa, viiᴅ lauttaa kepiikaa, lehmilee juumissa aganad paneme sellesse (puu)vanni, viid (selle) lauta (kande)puuga (kahe vahel), lehmadele juua. – Vt. ka juutšii-, pesu-, puu-.

ĺoh/gaᴅ P M pl. = ĺohkõiᴅ.

loh/ko¹ K-Ahl. P Lu Li J loχko (Li) lõhko P J-Tsv., g. -goo Lu Li -guo P 1. lõik, viil, tükk долька, кусок, ломтик; P lõikkaa õuna nellää lohkoo lõika õun neljaks lõiguks; P kuorittii maamunaᴅ, pilkottii lohgossi kooriti kartulid, lõiguti tükkideks; Lu maamuna lohgoᴅ, ahjoo pannaa vai rehtelel žaaritõtaa kartulilõigud, pannakse ahju või praetakse pannil; Li munaa lohko kartulilõik; 2. kartuliroog (ahjus küpsetatud või pannil praetud kartulilõikudest) род картофельной тушёнки; Lu miä tänävä panin maamuna lohkoa ahjoo ma panin täna kartuliroa ahju (küpsema); J maamuna lõikõtaa kurasõkaa, pannaa soolaa, žiiraa, se on maamuna lohko kartul(id) lõigatakse noaga (viiludeks), pannakse soola, rasva, see on (= siis tuleb) kartuliroog; Li lohko, munalohko kartuliroog; 3. (kartuli)supp (картофельный) суп; P lohko on üvä, a vähäize maikõa, piäp panna suolaa (kartuli)supp on hea, kuid natuke mage, tuleb panna soola; P miä püüzin suurõõ matõõ, nüt saap tšihuttaa lõhkua ma püüdsin suure lutsu, nüüd saab keeta (kartuli)suppi (= kalasuppi kartulitega); P maamuna lohko: kuorittii maamunaᴅ, pilkottii lohgossii, pantii vettä tšugunikkaa, pantii lihaa süämie, maamuna lohgot toož i tšihutõttii kartulisupp: kooriti kartulid, lõiguti tükkideks, pandi vett malmpotti, pandi liha sisse, kartulitükid ka, ja keedeti. – Vt. ka maamuna-, muna-, õuna-.

lohko² J: škirdõ teχ́ χ́ ää .. , pannaa risikko pähää i loχko pää, ladvõss lõχgotaa i pähää pannaa tehakse (rukki)hakk .. , pannakse peavihk otsa (pähe) ja l. pea, ladvast lõhestatakse ja pannakse (hakile) otsa (pähe).

ĺohkoiᴅ J pl. = ĺohkõiᴅ.

loh/ku (M), g. -guu pahandus неприятность, беда; M tetši lohkua tegi pahandust; M a siiᴢ, mitä tetši törmüä, sitä lohkua meilee, pilas kõiɢ, lehoᴅ katkõ taimõõlailta aga siis, mis(sugust) rajuilma tegi, seda pahandust meile, (rahe) rikkus kõik, taimedel rebis lehed ära.

ĺohkõiᴅ M Li Ra J pl. kopsud лёгкие; Li puhasõb ĺohkõid üvässi (aaloe)leotis puhastab hästi kopse (puhastab kopsud); J petšoŋkad ja ĺohkõiᴅ maksad ja kopsud. – Vt. ka ĺohgaᴅ, ĺohkoiᴅ.

loh/ma¹: -m J-Tsv., hrl. pl. -maᴅ: -mõᴅ J räbal, kalts; räbalad, kaltsud тряпк/а, -и; лохмотья; ittšä häülüb lohmiiᴢ alati käib räbalates; loh-mõd rippuvõt šuubõnn alt räbalad ripnevad kasuka alt.

loh/ma²: -m J-Tsv., g. -maa ~ -ma J löök, hoop, võmm удар; lohm puuttu jäsenee pääle, nütt nii kõvassi vaivõttaaʙ löök sattus liigese pihta (peale), nüüd valutab nii kõvasti; sai viis lohma kepill seltšää sai viis hoopi kepiga selga; annin lohma seltšää andsin võmmu selga.

lohm/akaᴢ: -õkõᴢ J-Tsv., g. -akkaa: -õkkaa J sagrine, sassis лохматый, растрёпанный.

lohm/ata (J) -õtõ Lu -õt J-Tsv., pr. -aan Lu J -an J, imperf. -azin: -õzin Lu J 1. lüüa, äiata уда-

р/ять, -ить; J lohmaŋ kepill seltšää löön kepiga selga; J lohmaa pletikaa gorbaa äiga piitsaga mööda küüru; J a toono peremmees kobulõllõ pääte müü lohmõz nii kõvassi aga äsja äigas peremees (poisile) saapaliistuga nii kõvasti vastu pead; J kurikõll va sikka lohmõta pähää, a eb inimiss nuiaga lüüakse pähe ikka siga, aga mitte inimest; 2. murda ломать, отлом/ать, -ить; Lu miä leivässä lohmõzin suurõõ palaa ma murdsin leiva küljest suure tüki; 3. kahmata, haarata хватать, схватить; выхватить; J ülpiä lahs lohmõs tõizõlt toomizit [= toomuzit] tšäess sõnakuulmatu laps kahmas teiselt (lapselt) külakosti (= maiustused) käest; 4. varastada, riisuda красть, у-; грабить, на-, захва-

т/ывать, -ить; J varkad on lohmõttu rattiss paĺĺo dobra vargad on riisunud aidast palju vara; J tõizõ vara lohmamizõka rikkassi et pääᴢ teise (inimese) vara riisumisega (sa) rikkaks ei saa; 5. J-Must. lohistada волочить. – Vt. ka loppia, lopsia, lopsuttaa, lopsutõlla, lupsata, lupsia, lupsutõlla.

lohmi/a M Lu Li J-Tsv., pr. -n M Lu Li J, imperf. -zin Lu J 1. peksta, lohmida бить, из-, колотить, по-; J aa, puuttuzit kõrt tšättee, nütt vass lohmin ahaa, sattusid kord kätte, nüüd alles lohmin (sind); 2. (süüa) ahmida, lahmida, vohmida, vitsutada упле/тать, -сти, упис/ы-вать, -ать (за обе щеки́), простор. ло́пать; J nältš inimin lohmip kõik süüvve näljane inimene ahmib kõik(e) süüa; M lohmip süüvvä niku sika lahmib süüa nagu siga; M nät ku koira lohmiʙ süüvvä, taitaa on kõv̆vii nällissünnü näe, kuidas koer lahmib süüa, on vist väga näljane. – Vt. ka lahmia, lipata, lipittsää, lohmata, loppia, lopsia, lopsuttaa, lopsutõlla, lottia, lupsata, lupsia, lupsutõlla, lušata.

lohzeklis Kr liiges сустав, сгиб (orig.: gelenk).

loik/ku Lu, g. -uu Lu (kätki)vibu жердь (для подвешивания люльки); tšätšüt pantii loikuu õttsaa, loikku õli nõdra kätki pandi vibu otsa, vibu oli nõtke; loikuu õttsaa pannaa tšätšüᴅ, siiz leekutõtaa kätki pannakse vibu otsa, siis kiigutatakse.

loikuttaj/a R-Lön., g. -aa kiigutaja, äiutaja (ema hellitusnimi rahvalauludes) качающая (ласковое обращение к матери в народных песнях); emäni elle sünnüttäjäni, enneni elteni loikuttajani (Lön. 185) mu ema, mu hell sünnitaja, mu ema, mu hell kiigutaja.

loikut/õlla (R-Lön.), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. kiigutada, äiutada качать, баюкать; külä lahset loikutella (Lön. 186) rl. külalapsed kiigutavad.

loilotu/ᴢ (Por.), pl. -hsõᴅ: -xet Por. itk, itkulaul причитание, плач.

loimaht/aa (Li), pr. -aaʙ, imperf. -ii loksuda плескаться, рас-; paŋgissa loimahti vesi maall vesi loksus pangest maha.

loimõᴅ vt. lõimi.

loip/pu Lu, g. -uu Lu (peeru)lõmm щепанец (полено на лучину); ku tahottii tehä einävakkaa, siiz õli loippu pittšä kui taheti teha (peergudest) heinakorvi, siis oli lõmm pikk. – Vt. ka päre-.

loi/skaa (Lu), pr. -zgaʙ Lu, imperf. -ski = loizgata; vesi loizgaʙ vesi paiskub (lainega randa).

loi/skia Lu J-Tsv., pr. -zgin Lu J, imperf. -skizin Lu J 1. lärmata, kärada шуметь, орать; J sai umalaa de nütt loizgib niku saatõnaa voimiiᴢ jõi (sai) enese purju ja nüüd lärmab nagu saatana küüsis (saatana võimuses); 2. kolistada, müra teha брякать, греметь; J elä loizgi patoika, rikoᴅ ära kolista (savi)pottidega, teed katki!; 3. Lu kopsida, taguda стучать, колотить. – Vt. ka loizgõlla.

loi/sku J-Tsv., g. -zguu J löök, hoop, pauk удар, тумак; sai mokoma loizguu kaŋgõll tšültšee, jot kõik kovertaaᴢ sai sellise hoobi kaikaga (vastu) külge, et tõmbus lausa kõverasse.

loi/zgata Lu -zgõt J-Tsv., pr. -skaaʙ Lu, imperf. -skazi: -skaᴢ Lu (lainega) paiskuda набегать, накатываться (о воде); Lu vesi loiskaab rantaa vesi paiskub randa. – Vt. ka loiskaa.

loi/zgõlla: -zgõll J-Tsv., pr. -skõlõn, imperf. -skõlin frekv. 1. kolistada, müra teha брякать, греметь; 2. kopsida стучать. – Vt. ka loiskia.

loiz/ma Lu Li -m J-Tsv., g. -maa Lu J lomp, loik; lärts, lärtsakas, larakas лужа, лужица; пятно, плевок; Lu pikkõrain õja tee pääl jutõllaa loizma vai õja väike oja tee peal, (selle kohta) öeldakse lomp või oja; Lu lahs kusi suurõõ loizmaa laps kusi suure loigu; J loizm vett veelärts (lärts vett); J loizmõd räkkää süljelärtsakad (lärtsakad sülge); J loizmõd vetelää kana sitta larakad vedelat kanasõnnikut; J rägää ja kanaa loizmõd maaᴢ sülje- ja kana(sõnniku)larakad maas. – Vt. ka lommikko, lomppi¹, luuža, lätikko¹, lätikkõ, lätikkä.

loittsija J: ai siε niku loittsija. sõnalasku on mokomain. tširosõnaa ep taχtonnuᴅ jutõlla, siz juttõli: ai siε loittsija ah sina, nagu l., on selline kõnekäänd; (kui) vandesõna ei tahtnud öelda, siis ütles: ah sina, l.

lokan/a Ränk, g. -aa (mingi puukauss некая деревянная чашка или миска).

lokkia vt. nokkia.

lok/ko Lu, g. -oo laudpull, -käba (noodapära peal) поплавок (неводный).

lokk/oollaa M -uollaa L adv. lontis (наречие от ‘обвислый, отвислый’); M täll on kõrvad lokkoollaa tal on kõrvad lontis. – Vt. ka lottollaa, lottoza.

loll/i Lu, g. -ii = lollo.

loll/o J, g. -oo J adj., subst. juhm; lollakas, juhmakas глупый, тупой; дурак; siä õõd niku lollo, migäiss-tši et saa arvoa sina oled nagu juhmakas, millestki ei saa aru. – Vt. ka löllö.

lollok/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa rumal, loll(akas) (orig.: дурацкий).

lollot/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J lollusi rääkida; lolli mängida, tembutada говорить глупости; валять дурака, дурачиться.

lollotu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J lollus глупость, дурачество.

lollot/õlla J, pr. -tõlõʙ: -tõõʙ J, imperf. -tõli frekv. ← lollottaa; täm ain lollottõõʙ ta räägib alati lollusi.

lom/a¹ Lu, g. -aa räga, tuulemurd ветролом; nii on turpaa mettsä, što et pääze läpi, õhsaa i lommaa täünä on nii paks mets, et ei pääse läbi, (on) oksi ja räga täis. – Vt. ka lomu.

lom/a² K-Ahl. M Lu Li J-Tsv., g. -aa Lu lom̆maa M -a J kang лом; Li loma on rautõinõ. sis ku näd on jääz maa vai mitänibut́ mokomaa kõvvaa piäʙ maassa räimiä, siz lomakaa, rautõinõ keppi mokoma kang on rauast. Vaat siis, kui on maa jäätunud või midagi niisugust kõva tuleb maast lüüa, siis kangiga (lüüakse), (on) niisugune rauast kepp; M lom̆maakaa teeᴅ aukoo kangiga teed augu (maasse); J kohottõga lomõika kase tšivi vähäize üleᴢ tõstke kangidega see kivi natuke üles(poole).

lomait/taa Lu (R), pr. -an: -õn Lu, imperf. -in Lu purustada, lõhkuda; (maha) murda ломать, сломать; R a tšed nätšiväᴅ ain pajattivat što irmutõz on, lomaitap ku tulõʙ aga kes nägid, (need) rääkisid üha, et on hirmutis, murrab (maha), kui tuleb.

lomallaa J-Tsv. lamakil растянувшись; ležitä lomallaa maaᴢ lesitakse lamakil maas. – Vt. ka lamallaa.

lomazik/ko (Ku), g. -oo Ku müra, ragin шум, треск; koerᴀ kuuli lomazikkoa, ko karu puitᴀ katko koer kuulis raginat, kui karu puid murdis. – Vt. ka lomizõmin.

lom/ia: -mia Lu, pr. -iʙ Lu, imperf. -i impers. = lomittaa; päätä lomiʙ, milla alki päätä lommia pea lõhub valutada, mul hakkas pea (kõvasti) valutama.

lomizõmi/n M, g. -zõõ = lomazikko; lomizõmin kuulu, ku miε menin möötä kuuldus ragin(at), kui ma läksin mööda.

lomit/taa L -taaɢ (I), pr. -aʙ Lu I, imperf. -ti impers. kõvasti valutada, lõhkuda valutada ломить, сильно болеть; L lomitab luuta iĺi kaglaa suoniit luu(d) või kaelasooned lõhuvad valutada; I tšättä lomitaʙ käsi valutab kõvasti. – Vt. ka lomia.

lommik/ko J-Tsv., g. -oo J = lätikko¹.

lomok/ka: -kõ Lu, g. -aa kuhi, patakas, patsakas куча, пачка; nät siäl on lomokkõ rahhaa näe, seal on patakas raha.

lomozik/ko Lu Ra, g. -oo = lomuzikko; lomozikko, puud on laŋkõstu kõik rissi-rässi, tuuli on toukkinuᴅ puuᴅ rägastik, puud on langenud kõik risti-rästi, tuul on murdnud (tõuganud) puud (maha).

lom/pi Li, g. -mii (puuklots, -liist, mis lüüakse vertikaalse pinna külge millelegi toeks või toe kinnitamiseks деревянный брусок, прибитый к вертикальной поверхности для поддержки или упора чего-то).

lomp/pi¹ J-Tsv., g. -ii J = lätikko¹; perält vihmaa koppiussa suurõd lompid vett pärast vihma kogunevad suured veelombid (lombid vett). – Vt. ka loizma, lommikko.

lomp/pi² Lu Li, g. -ii Lu leivang (ankrupeli e. -vinna kõrv e. kinniti) пал (стопор) ручного шпиля; Lu špilikõrvad vai lompid ne on täkiš tšiini (ankru)peli kõrvad ehk kinnitid, need on tekis kinni; Lu škota pannaa tšiin lompiikaa soot pannakse leivangiga kinni. – Vt. ka puu-, rauta-.

lomppilauta Li = lomppi² [?].

lom/u M Li, g. -uu 1. koli, kolu, rämps хлам; Li siäl ku õli lommua i rautarömmüä küll seal oli koli ja rauarämpsu; Li lomu on see, mikä jo on vizgattu poiᴢ kolu on see, mis on juba ära visatud; 2. M räga, tuulemurd ветролом. – Vt. ka loma¹.

lomuk/aᴢ Lu -õᴢ Li, g. -kaa 1. adj. koli täis, segamini, pilla-palla захламленный, в беспорядке; Li lomukõᴢ rihi, kassin rihez on paĺĺo lommua kolu täis tuba, siin toas on palju koli; 2. rägane, risune буреломный (о лесе); Li kuza on paĺĺo puuta laŋkõõnnuᴅ maallõ, see on lomukõᴢ mettsä, lomuzikko kus on palju puid maha langenud, see on rägane mets, rägastik.

lomuzik/ko M Lu Li, g. -oo rägastik, tuulemurrune mets ветроломный, буреломный лес; Lu lomuzikko on mettsäᴢ, kuza on tuuli veenü paĺĺo puita maal rägastik on metsas, kus tuul on palju puid maha murdnud (viinud); Li lomukõz mettsä, lomuzikko rägane mets, rägastik. – Vt. ka lomozikko.

loŋgahtaa/ssa Li, pr. -ʙ Li, imperf. -zi mom. (veidi) longata прихрамывать. – Vt. ka liŋkata, lipertellä, loŋkata, loŋkia.

loŋgallaa Lu adv. praokil в приоткрытом виде; akkuna on loŋgallaa aken on praokil.

loŋgut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J painutada, kallutada клонить, наклон/ять, -ить; tuuli loŋgutõp puit tuul painutab puid. – Vt. ka lookassaa.

loŋgut/õlla Lu -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn Lu J, imperf. -tõlin Lu J frekv. 1. J-Tsv. painutada, kallutada наклонять; 2. lesida, pikutada лежать, отдыхать; Lu inemin on tšüllellää, eb nuku, a ležiʙ, siiz juttõõʙ: miä loŋguttõõn inimene on pikali (küljeli), ei maga, vaid lamab; siis ütleb: ma lesin. – Vt. ka ležiskõlla, ležitä, levätä², lookassaa, loorõttaa, loorõtõlla.

loŋk/ata: -õtõ Lu, pr. -kaan Lu, imperf. -kazin: -kõzin Lu longata, luugata, liibata хромать, прихрамывать; rampa inemine ku tšäüʙ, jutõllaa: ühel jalgõl loŋkkaaʙ kui lonkur inimene käib, (siis) öeldakse: ühe jalaga lonkab. – Vt. ka liŋkata, lipertellä, loŋgahtaassa.

loŋ/kia Li, pr. -gin Li, imperf. -kizin = loŋka-ta.

loŋk/ka: lonkka J-Must., g. -aa lohk, nõgu углубление, впадина (orig.: notko). – Vt. ka loga.

loŋkkillaa J-Tsv. adv. longus (pea kohta), langetatud (silmade kohta) поникнув головой; потупив глаза; tait häppiä kuunõll, ku silmed loŋkkillaa vist on häbi kuulata, et silmad on maas (on langetatud).

loŋkkullaa J-Tsv. kallakil, kaldu; längakil наклонно; покосившись; vanad oonõt seissa loŋkkullaa vanad hooned seisavad längakil.

lon/zata [?]: -zõt J-Tsv., pr. -saan: -stan [sic!] J, imperf. -sazin: -stõzin [sic!] J = lontata; katti lonstõz lautoll kass kolas riiulil; lonstap häülüä longib ringi (käia).

lont/ata: -õtõ Lu -õt J-Tsv., pr. -taan Lu J, imperf. -tazin: -tõzin J lonkida, luusida, kolada слоняться, бродить без дела, шататься; Lu elä lonttaa ära luusi (ringi)!; Lu mitä tüü lonttaattõ siin nii müühä, hülgetka lonttõmin mis te kolate siin nii hilja, jätke kolamine; J lonttõzin häülüä mettseᴢ lonkisin mööda metsa (lonkisin metsas ringi). – Vt. ka loukata, lõntata, lõntt-suussa, lõvata, lõõzata.

lonts/akaᴢ: -õkõᴢ J-Tsv., g. -akkaa: -õkkaa J kogukas, kohmakas, lahmakas громоздкий.

lont/ti Li J-Must. J-Tsv., g. -ii Li J 1. jääpank, -tükk льдина; J mõnt kõrta õõn nähnü, ku lontid liukussa laukaaᴢ olen mitu korda näinud, kuidas jääpangad ujuvad Laugal (jäämineku ajal); J kattsoga, ku lontti erineb jääss vaadake, kuidas jää laguneb pankadeks (kuidas pank eraldub jääst); J emm upponnu merell va semperäss, jot pääzimm lontii päälee (me) ei uppunud merel ainult seetõttu, et pääsesime jääpanga peale; Li suurõõ lontii tetši heenossi, siz jutõllaa toož jäätüküᴅ. muuta bõõ lonttiita, vaa jää on lontiᴅ (kui) purustas suure jääpanga (tegi suure jääpanga peeneks), siis öeldakse ka jäätükid. Sõnal l. muid tähendusi pole, ainult jää on l.; Li lontti on jäätükkü; on suurõᴅ lontiᴅ i on peeneᴅ lontiᴅ l. on jäätükk; on suured jäätükid ja väikesed jäätükid; 2. J-Must. kamakas, lahmakas, suur tükk глыба, громада; большой кусок. – Vt. ka jää-, pilvee-.

loo¹ [?] J-Must. = looto¹.

loo² Lu Li, g. lootõõ Lu = looõ; Lu tuuli puhub lootõõssa tuul puhub loodest; Li loo tuuli loodetuul.

looaɢ vt. luvva.

looba vt. loba.

loobi vt. loopi.

loodi vt. looti.

loodõr/i P Lu luodari, g. -ii looder лодырь, бездельник; P loodõrissi juoltii loodriks kutsuti. – Vt. ka lurjuᴢ, lurvi.

looj/a¹ K-Ahl. K-Al. R-Eur. R-Lön. R-Reg. Kõ-Len. J luoja K-Al. R-Reg. -õ J-Tsv., g. -aa R-Eur. J -a R-Reg. looja, jumal создатель, творец, бог; K võta nüd jumal apiise, võta kaasa kalĺis looja (Ahl. 92) rl. võta nüüd jumal appi, võta kaasa kallis looja; R olkoo tšiitettü jumala, tenattu totine looja (Eur. 32) rl. olgu kiidetud jumal, tänatud tõeline [?] looja; K lõi looja lohi-kaloja (Ahl. 94) rl. lõi looja lõhekalu; Kõ anto [= antõ] looja adrotšättä (Len. 225) rl. andis looja kündja; J looja isub lookaa päällee, armollinõ aizaa päällee rl. looja istub looga peale, armuline aisa peale; J tšüzü loojalta appia rl. palu loojalt abi; J tulimmõ loojaa teetä müütä, marijaizõõ maata müütä rl. tulime looja teed mööda, Maarjakese maad mööda; R looja lekko lellääsi peä peällä peäzkoltani (Reg. 13) rl. looja leek leegitses [?] mu pääsukese pea kohal. – Vt. ka loojo.

looja² (J-Tsv.): jumalaa loojõ jumala looming [?], jumala loodus [?] (orig.: творение бога). – Vt. ka lootuᴢ².

looj/a³: -õ J-Tsv., g. -aa J 1. lääs запад; 2. päikeseloojang заход солнца, закат.

looj/aa J Ku -a J-Tsv. adv. looja (наречие с буквальным значением ‘в закат’); J päivä meneb loojaa ~ päivä laskõõb loojaa ~ päive laskõb looja päike loojub (läheb looja); J päiv laskõõz loojaa ~ Ku päivᴀ̈ meni loojaa päike loojus (läks looja). – Vt. ka loojoo, lootoo.

looj/o Lu, g. -oo Lu = looja¹; tuõb loojo joukkunõ rl. tuleb looja oma kaaskonnaga.

loojoo Li = loojaa; päivä laskõõb loojoo päike loojub (läheb looja).

look/assaa: -õssa J-Tsv., pr. -asan: -õsõn J, imperf. -asin: -õsin J painutada, koolutada гнуть, со-. – Vt. ka loŋguttaa, loŋgutõlla.

look/assi: -õssi Lu adv. kõveraks, looka (гнуть) в дугу (наречие в форме транслатива от lookka); miä painutin lookõssi ma painutasin (traadi) kõveraks. – Vt. ka lookkaa.

look/ka K Ke-Set. M S Lu Li Ra J I (Kett. Ränk Kõ-Len.) -kõ Lu Li J -k J luokka P (K-Al. L) lùokka Po Лоокъ Tum., g. -aa M Lu Li Ra J I luokaa P 1. look дуга; P jalaja puussa painaass luokkaa jalakapuust painutatakse looka; I raŋkõloilla ovad gužaᴅ, rakõttaaᴢ i gužõloissa pannass lookka rangidel on roomad, rakendatakse, ja roomadest (läbi) pannakse look; K opõzõll lookat kõikk ehitettü (pulmasõidul on) hobus(t)el loogad kõik ehitud; L luokkaz õlivad lintiᴅ looga küljes olid lindid; J tšellod ja bubentšikat trälissä lookkõᴢ kellad ja kuljused kõlisevad looga küljes; Po ženiχaa opõzõlõõ palatenttsa pannaz lùokkaasõõ peigmehe hobusele pannakse käterätt looga külge; I lookka murtu look murdus; J looja isub lookaa päällee, armollinõ aizaa päällee rl. looja istub looga peale, armuline aisa peale; J mid lustit kulmõᴅ: paksuᴅ, musaᴅ, koverõd niku lookõᴅ mis(sugused) ilusad kulmud: paksud, mustad, kaarjad nagu loogad; 2. vibu, amb лук (для стрельбы); L miε annan teilie luokad i siŕkaᴅ, nüt tüö hampugaa ma annan teile vibud ja nooled, nüüd te ambuge; J lookk püssü vibupüss; 3. (saani) kaar (eritüübilisel laudkerega saanil oli viis kaart) лучок саней; Lu saanii lookka saani kaar; 4. Ränk painard, reeraami põikpuu вязки дровней; ■ J iko lookka on ohtogonna vassaa päivää vikerkaar on õhtul vastu päikest; J ikoo lookkõ, se võtab vette lähteesse vikerkaar, see võtab allikast vett; P jumalaa luokka vikerkaar. – Vt. ka ika-, iki-, iko-, ikoo-, jõtši-, piki-, ukoo-. – Vt. ka lookkapüssü.

lookkaa J-Tsv. adv. kõveraks, looka (гнуть) в дугу (наречие в форме илл-а от lookka); pain puu lookkaa painuta puu looka. – Vt. ka lookassi.

lookkapüssü M Lu lookk-püssü J-Tsv. vibu, vibupüss лук (для стрельбы); Lu lookkapüssü, paraikaa teh́h́ää neitä, lahzil on vibupüss, praegu(gi) tehakse neid, lastel on; J enn tšäüti sõaz lookk-püssüika vanasti käidi sõjas vibudega; J lookk-püsüü paglõ ~ lookk-püsüü vinn vibunöör.

lookk/aza: -õᴢ J-Tsv. adv. lookas, kõveras согнувшись, согнуто в дугу (наречие в форме ин-а от lookka); väliss kuivannu puu on lookkõᴢ kuivanud puu on vahel lookas.

lookkavaro J lookvõru (loogakujuline võru) дугообразный обод; esimein on lookkavaro, tõizõd õllaa ümmärkaizõᴅ varoᴅ (rüsa kohta:) esimene on lookvõru, teised on ümmargused võrud.

lookk-saha J-Tsv. vibusaag лучковая пила.

lookkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J loogakujuline дуго-образный.

loo/ko Li, g. -goo loog, mahaniidetud hein скошенная трава, диал. кошенина; perrää lüümizee mikä on einä, se on looko hein, mis on pärast niitmist (kaartes maas), see on loog.

loo/ku Kett., g. -guu = looko.

looma¹ vt. savii-.

loo/ma²: -m [< e?] J-Tsv., g. -maa J loom животное; lazzõmm loomõt karjaa laseme loomad karja.

loomaᴅ J pl. nägu лицо; väänin pää miä päivää poolõõ, lein loomad lounaasõõ rl. pöörasin ma pea päeva (= päikese) poole, lõin (= pöörasin) näo lõunasse.

loomapuuᴅ M Kõ S loompuuᴅ Kõ pl. = loomipuuᴅ; Kõ tuvvaz loomapuuᴅ, siz luvvas kaŋgass tuuakse käärpuud, siis luuakse kangast; M luvvaᴢ loomapuilõõ (kangalõim) luuakse käärpuudele.

loomipu/uᴅ M Lu (J), sg. -u [?] (Lu) pl. käärpuud сновальные рамы, сновалка; M loomipuud õlivaᴅ, sillä lootii kaŋgaᴢ olid käärpuud, neil (sellel) loodi kangas; M kõig veheᴅ leevät tšerittü, siz viijjäᴢ tortiᴅ niittijeka loomipuilõ, siz nõisaᴢ loomaa loomipuilla (kui) kõik vihid on keritud, siis viiakse (käärimis)kehad niitidega käärpuudele, siis hakatakse (kangalõime) käärpuudele looma; J loomipud́d́õõkaa loovvaa, siiz nõissaa kutomaa kaŋgõssõ käärpuudel (käärpuudega) luuakse (kangalõim), siis hakatakse kangast kuduma; Lu loomipuult kaŋgaz letittii i laadittii kaŋgaspuil käärpuudelt palmiti kangas (= lõim palmikuks) ja pandi kangaspuudele (üles). – Vt. ka seinä-. – Vt. ka loomapuuᴅ, loopuu, loottšipuuᴅ.

loomu/ᴢ M Lu Li, g. -hsõõ: -sõõ Lu 1. loomuse-, püügikoht (noodapüügil) тоня; Lu kussa saab nootaakaa tõmmõtõ vai püütää, se paikka on loomuᴢ kust saab noodaga tõmmata või püüda, see paik on loomusekoht; Lu jõka nootal õli õma loomuᴢ igal noodal oli oma loomusekoht; Lu nootaa loomuᴢ noodapüügikoht; 2. fig. loomus, saak добыча; Lu ku mitätši inemin lövväb vai saaʙ, siiᴢ jutõllaa: nät said üvää loomusõõ kui inimene midagi leiab või saab, siis öeldakse: vaat, said hea loomuse; ■ Li mill tänävä ku tuli loomuᴢ ku tuli küll mul oli täna suur ebameeldivus; M se õli mokoma loomuᴢ see oli niisugune löök.

loon/o J-Tsv., g. -oo J = loonto; õõm mokom, miltäizee loonoo jumal on antõnnu olen selline, millise iseloomu jumal on andnud.

loonoᴢ vt. sukaa-.

loon/to M Lu J-Tsv., g. -oo Lu J iseloom, loom(us) нрав, характер; M sill on kehno loonto sul on halb iseloom; Lu tšell on paha loonto, sellee lassa eb näütettü kel on halb iseloom, sellele (vastsündinud) last ei näidatud; Lu kõva loonto tugev iseloom, karm iseloom; Lu pehmiä loonto pehme iseloom; Lu tämä oma loonookaa teep kehnoa ta teeb oma iseloomuga halba; Lu kase on üvää loonookaa inemin see on hea iseloomuga inimene; J see on nii tasõizõ loonoka meeᴢ see on nii tasase loomuga mees; J suõõ loonokaa inimin hundiloomuga inimene. – Vt. ka loono.

loonu/ᴢ Lu Ra J, g. -hsõõ: -sõõ Lu loomus (kudumise alustus) почин (вязки); Lu tehtii sukaa loonuᴢ, ku algõtaa sukkaa tehti sukaloomus, kui alustatakse sukka (= sukakudumist); J loonus tehtii sukalõ i alõtsõlõ, kahs silmää õikii, kahs murnii loomus tehti sukale ja labakindale, kaks silma parempidi, kaks pahempidi. – Vt. ka lootuᴢ³.

loop/i M loobi Ränk, g. -ii M = loopii; M adralla kahs saarnapuuta, siz on loopi, siz on pää, pääsurja, siz on aizaᴅ (hark)adral on kaks sahkpuud (e. haru), siis on (adra)lusikas, siis on (adra)pea, pärapuu, siis on aisad; M meni loopi kattši, piäʙ mennä paj̆jaa, tehä vassõnõ loopi; seppä pani vassõzõõ loopii adralusikas läks katki, tuleb minna sepapajja, (lasta) teha uus (adra)lusikas; sepp pani (harkadrale) uue lusika; M adraa loopi adralusikas.

loopi/a M-Set., g. -a = loopii.

loop/ii Kett. K-Ahl. I -in Ra J -pin [sic!] Lu-Len. -im Li Ra, g. -pimõõ J -pimaa ~ -pimõ Ra (adra)-

lusikas отвал; I adraza on loopii (puu- e. hark)-adral on (adra)lusikas; Li enne adrakaa tšünnettii; adr õli … no kutsuttii jalgõdõ; jalgoll õli kahs terävää rautaa mokoma eezä, a … loopim tšäi siin ühee jalgaa pääll i tõizõõ jalgaa päällä ennemalt künti puuadraga; puuader oli … noh, kutsuti (adra)harud; harudel oli kaks niisugust teravat rauda otsas (ees), aga … (adra)lusikas käis siin ühe haru peal ja teise haru peal; Ra miä panin looppimõ tõizõlõ vadnalõ ma panin (adra)lusika teisele vandale; Kett. adraa loopii ~ Ra adraa loopim adralusikas; Ra looppimaa varsi adralusika vars. – Vt. ka loopi, lootsi, loppi.

loop/pi I, g. -ii = loopii.

looppin vt. loopii.

loo/pua¹ Lu, pr. -vun: -vvun Lu, imperf. -puzin Lu 1. rahuneda, ära leppida успокоиться, сми-

р/яться, -иться; Lu inemin ku kõvassi on süäntünüd i süäntümin antiiʙ, inemin loopu jo kui inimene on väga vihastanud ja viha(stamine) annab järele, (siis) inimene juba rahunes; 2. rahul olla, leppida, läbi ajada мириться; Lu ku naapuril kõikkia on paĺĺo, a mill on vähä, siiᴢ jutõllaa: piäb loopua vähepel, miä loovvun vähepel kui naabril on kõike palju, aga mul on vähe, siis öeldakse: tuleb vähemaga leppida, mina lepin vähemaga.

loo/pua²: (sõnatüvi основа слова:) loopu- J-Must., pr. -vun, imperf. -puzin = loovia [?]; ■ loovub minu poolõ (Must. 174) loovib [?] minu poole.

loopuu I sg. = loomipuuᴅ; loopuulla lootii niittilöjä käärpuu(de)l loodi (kanga)lõime.

loorõt/taa Lu, pr. -an: -õn Lu, imperf. -in Lu vedelda, lesida валяться; tämä loorõtõp tilal, se on laiska inemin ta vedeleb asemel, see on laisk inimene. – Vt. ka ležiskõlla, ležiä, levätä², loŋgutõlla.

loorõt/õlla Lu, pr. -tõlõn: -tõõn Lu, imperf. -tõlin Lu frekv. ← loorõttaa; ep piä loorõtõlla ei tohi vedelda!

loož/a Lu (Ku) loža J-Tsv., g. -aa Ku püssilaad, -pära ложа, приклад ружья; Ku siz ot́śin püsüü kättee d́i tempaziŋ kurokad ülläällᴀ̈ d́i loožaa jo viskazin hart́śiaaᴢ siis võtsin püssi kätte ja tõmbasin kuked üles ja püssilae viskasin juba õlale; J tätä püsüü ložaka lõhgõtti pähä talle virutati püssipäraga pähe; Lu püsüü looža püssipära.

loo/ta M Lu Li Ra I -tõ Lu -t J-Tsv. luuta K Lu (Al. Kett. P), g. luvvaa Al. Kett. K P luuvvaa Lu M -vvaa J -aa I lootõõ [sic!] M-Set. 1. luud, pühkeviht метла, веник-метла; M võta loota ja pühi silta võta luud ja pühi põrand (puhtaks); Lu koivupuussa teh́h́ää vihtaa i lootaa (ilma leh-

toa, lehtoja revitää) kasepuust (= kaseokstest) tehakse vihta ja luuda (ilma lehtedeta, lehed rebitakse ära); Li vihassa saab lootaa. vihta on lehtojekaa, a loota on ilma lehtoja vihast saab luua. Viht on lehtedega, aga luud (~ pühkeviht) on ilma lehtedeta; I kazgõssa õhzaᴅ võõttuuᴅ i siot paglalla, tiiᴅ vih̆haa, kase on vihta. meet tar̆rõõ, tšülpeeᴅ, siis tarõssa toot kot̆too kaijjee vih̆haa, siiz jo tämä loota tuõʙ, rihtä pühtšiäɢ kasest (on) oksad võetud, ja seod nööriga kokku, teed viha, see on viht. Lähed sauna, vihtled, siis saunast tood selle viha koju, siis on see juba pühkeviht, tuba pühkida; J sõna loot om võtõttu ižorii tšeeless sõna l. on võetud isuri keelest; I noorikkõ rihtä pühtši loota tšäezä (pulmakomme:) pruut pühkis tuba, luud (~ pühkeviht) käes; I nõizõõ rihtä pühtšimää looalla hakkan luuaga tuba pühkima; J võta pühi loovvakaa maa, karzi loovvaa tüŋgell kana sitad maass võta pühi luuaga põrand (ära), kraabi luuakontsuga kanasõnnik põrandalt (ära); J nõizõtt maat pesemä, siiz loovvaa kannõll vähäize hiuttõga (kui) hakkate põrandat pesema, siis hõõruge natuke luuakontsuga; 2. viht веник; I lootõloissa kan̆neita lehtoloja poduškoisii pantii vihtadest pandi neid lehti patjadesse; I a sis kõõs näeᴅ, sis piäʙ loota võttaaɢ veekaa i brõizguttaaɢ aga siis, kui näed (mesilassülemit), siis tuleb võtta viht veega (= kasta viht vette) ja pritsida (mesilasi, et saaks sülemi kätte); K luvvaa lehtoi viha lehti; I a jovana loota, jovana loota tehtii, mokoma õli roho aga jaaniviht, jaaniviht tehti, oli niisugune rohi (= jaanilill, millest tehti). – Vt. ka ahjoo-, metlaa-.

lootanurkka: luotanurkka (Al.), sg. el. luotanurkassa (Al. 68) (vadja toa) luuanurk (nurk, kus seisab luud угол в водской избе, где стоит метла).

loo/ti Lu Li J -di M-Set. -t́śi Ku, g. -dii [?]: -hee Ku (püssi)kuul пуля; Ku haulipatronid ot́śim poiz d́i panin loohet süämee võtsin haavli(padruni)d ära ja panin kuulid sisse (= asemele); Ku loot́śɪ oli oikias küleᴢ, pääᴢ kuul oli paremas küljes, peas; Li püsüü looti püssikuul; ■ J ukoo looti välk, piksenool. – Vt. ka püsüü-, tükii-.

looto¹ Lu Li J-Must., g. loo Lu Li loovvoo Lu kari, rahu, (veealune kivine või liivane) meremadalik риф, мель; Lu looto on mereᴢ, tšivikko, vähä vettä on pääl kari on meres, kivik, vähe vett on peal; Li ümper lootoa õli kõikkõa rohkõõp lõhõtta (mere)madaliku ümber oli kõige rohkem lõhet; Lu kuiva looto, jutõllaa ku tšived nätšüväᴅ, loossa tšived on nätšüvällää kuiv kari öeldakse (siis), kui kivid paistavad (vee alt), on kari(st) kivid nähtaval; Lu vee-alanõ looto veealune (mere)madalik; Lu tšivi looto (kivi)kari; Lu loo arja kari hari; ■ (postpositsiooniga liitunult в составе композиты:) Lu mari loonalla on alusõᴅ purjelaevad on Mari-kari all. – Vt. ka kuiva-, sala-, tšivi-. – Vt. ka loo¹.

loot/o² J-Tsv., g. loo: -oo J kaldaäärne jääpealne vesi, jääpealne (vee)loik талая вода на льду, лужа на льду; pääzet ko lootoiss üli kas pääsed jääpealsetest loikudest üle?

looto³ Li, g. loo Li = looõ; looto tuuli loodetuul; loe, loodekaar.

lootoo Li = loojaa; päivüd meeb lootoo päike läheb looja.

looto-tuuli Li loodetuul северо-западный ветер. – Vt. ka lootuuli.

loots/i Ränk, g. -ii = loopii.

lootsik/ko Lu Li, g. -oo (püsiv) lomp (mereäärsel luhal); väike tiik, tiigike лужа (на заливном лугу); маленький пруд; Li lootsikko on näd mokomain auta suuri, i tämäs kaugaa kestäb vesi lomp on, vaat, niisugune suur auk, ja vesi püsib selles kaua; Li pruuda; a ku peeni pruuda on, se on lootsikko tiik; aga kui on väike tiik, see on l.

loot/ta Lu -t J-Tsv., g. -aa Lu (põhja)lood лот, грузило; Lu süvüüttä mitattii lootaakaa sügavust mõõdeti loodiga. – Vt. ka lotliini.

loot/taa Lu, pr. -an ~ -õn Lu, imperf. -in Lu (praamiga, parvega jne.) üle (vee) vedada перев/озить, -езти (на пароме и т. д.); tulõ minnua loottamaa tule mind üle (jõe) vedama. – Vt. ka luvva.

lootta/assa¹: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J loota надеяться, по-; полагаться, положиться; minu pääle elä loottaa, miä em või sillõ appia anta minu peale ära looda, mina ei saa sind aidata (sulle abi anda). – Vt. ka loottiissa.

loott/aassa²: -aassaɢ I, pr. -aa, imperf. -aazin: -ii I = lahtšiussa; miä tah̆hoo loottaassaɢ vähän aigassiɢ ma tahan väheks ajaks pikali heita; loottii maalõõ, ležizii heitsin (veidikeseks) pikali, lamasin.

loott/aja: -õjõ Lu, g. -ajaa ülevedaja, parvemees перевозчик, паромщик.

lootti/issa Lu, pr. -in Lu, imperf. -izin: -zin Lu = loottaassa¹; miä loottiin sene dohtõrii pääl, što tämä minuu praavitõʙ ma loodan selle arsti peale, et tema teeb mu terveks.

loottovene Lu üleveopaat перевозная лодка.

loot/tsi Lu, g. -sii Lu = lotsmana.

loottsi-flaakku Lu lootsilipp лоцманский флаг.

loottsi-konttori Lu lootsikontor лоцманская контора; laiva mahsi loottsi-mahzud loottsi-

konttorii laev maksis lootsimaksud lootsi-

kontorisse.

loottsillaa J-Tsv. pikali лёжа, в лежащем положении; müü õlimm loottsillaa maaᴢ, ku snaŕad laukõõz med́d́e pää pääll me olime pikali maas, kui mürsk lõhkes meie pea kohal.

loottsi-mahsu Lu lootsimaks лоцманский сбор.

loottšipuuᴅ Li = loomipuuᴅ; seinä on, ku loovvaa kaŋgassa loottšipuijee, siz ühz ümpärüᴢ loottšipuita annab ühee seinää sein (= kanga v. lõime pikkusmõõt, üheksa arssinat) on, kui luuakse kangast (= kangalõime) käärpuudele, siis üks ring lõimi käärpuudel annab ühe seina; meŋka älkaa pilatka loottšipuit, što kossiuvad ne loottšipuuᴅ minge (eemale), ärge rikkuge käärpuid, (et) käärpuud tõmbuvad kiiva.

lootu/ᴢ¹ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J lootus надежда; taita koolõʙ, enepä bõ miltäisstši lootuss vist sureb, pole enam mingit (mingisugustki) lootust.

lootu/ᴢ² J-Tsv., g. -hsõõ loodus природа; jumalaa lootuᴢ jumala loodus. – Vt. ka looja².

lootu/ᴢ³ J-Tsv., g. -hsõõ = loonuᴢ; suka lootuᴢ suka loomus.

lootuuli Lu loo-tuuli Lu Li 1. Lu Li loodetuul северо-западный ветер; 2. Lu loe, loodekaar северо-запад. – Vt. ka loo², looto³, looto-tuuli, looõ.

loot/õ¹ Lu, hrl. pl. -õõᴅ ~ -õᴅ Lu (talvine) veetõus (jões või meres), (talvised) looded (зимний) прилив; jõgõz on jää i vesi nõizõʙ, jää nõizõʙ, kohhoob üleᴢ, litši rantaa tuõb vesi, siiᴢ jutõllaa, što tänävä on lootõõᴅ jões on jää ja vesi tõuseb, jää tõuseb, kerkib üles, vesi tuleb kalda ligi, siis öeldakse, et täna on looded; lootõt tulõvat talvõl, tšezäll lootõja eb õõ; jää on maaš tšiini, vesi nõizõb jää pääl litši rantaa looded tulevad talvel, suvel loodeid ei ole; jää on maas kinni, vesi tõuseb ranna lähedal jää peale.

lootõ² vt. loota.

loot/õlla Li Ra J, pr. -tõlõn J, imperf. -tõlin Li J 1. palistada подруб/ать, -ить; подши/вать, -ть; J ihasuud on lootõltu käisesuud on palistatud; 2. nööpaugu- v. sämppistes õmmelda обмётывать, обметать петли; Ra piäb vasusõt tehä, piäb lõikata vasusõd i piäb lootõlla tuleb nööpaugud teha, tuleb lõigata nööpaugud ja tuleb nööpaugupistes õmmelda; Ra kaunii lõŋgaakaa kõik lootõltii ümpäri punase lõngaga õmmeldi kõik sämppistes ümberringi; Li üli servää kõiɢ loottõlin üle serva õmblesin kõik nööpaugupistes.

loov/i J-Tsv., g. -ii J = loovimin.

loov/ia Lu Li J -via Lu, pr. -in Lu Li J, imperf. -izin Lu Li J loovida (purjelaeva kohta) лавировать (о парусном судне); Lu tuuli ku on vassaa, aluzõll piäb loovvia kui tuul on vastu, peab (purje)laevaga loovima; J alusõka vass tuult loovita laevaga loovitakse vastutuult; Lu aluz eglee koko päivää looviᴢ, tänävä tuuli mukkaa, lähti menemää perälissä tuulta (pur-je)laev loovis eile kogu päeva, täna on pärituul, (laev) läks minema pärituult.

loovimi/n Lu, g. -zõõ ~ -zõ Lu loovimine лавировка, лавирование (о парусном судне); aluz meneb loovimizõõkaa eteeᴢ (purje)laev läheb loovides (loovimisega) edasi; vassatuulta menimma loovimizõõkaa; se on loovimin vastutuult läksime loovides (loovimisega); see on loovimine; loovimizõõ aikana teχ́ χ́ ää lehmä-venta suurõll lainõll loovimise ajal tehakse lehmavänd (= teat. pärituult pööre) suure lainega. – Vt. ka loovi.

loovv, loovva vt. luvva.

loovvia vt. loovia.

loovvõ vt. luvva.

loo/õ Lu, g. -tõõ Lu loe, loodekaar северо-запад; tuuli puhub lootõõssa tuul puhub loodest. – Vt. ka loo², looto³, lootuuli.

lopatk, lopatka vt. lapatka.

lopatkoluu J-Must. = lapatkaluu.

lopi/sa Lu Li (Ra J) -ssa Lu (J-Must.) -ssõ Lu -ss J-Tsv., pr. -zõn Lu Li J, imperf. -zin Lu J 1. lobiseda болтать, пустословить; Lu tämä ühtä perrää lopizõʙ ta lobiseb ühtesoodu; Lu tämä paĺĺo turhaa pajataʙ, piäʙ aina lopissa ta räägib palju ilmaasjata, peab aina lobisema; 2. lori(juttu) ajada, lorada трепаться; Lu mitä siä lopizõd lahsii aikann, ep piä lopisa mis sa ajad lorijuttu laste juuresolekul, ei tohi lorada; Li lopulaulu on ku lopizõᴅ lorilaul on (see), kui ajad lori; 3. ropendada, rõvetseda сквернословить; J kuss siä õõd õpõnnu lorizõma kus(t) sa oled õppinud ropendama?; J poigõd algõtti lopiss, tütöd joosti guĺańńõss väĺĺä poisid hakkasid ropendama, tüdrukud jooksid peolt minema. – Vt. ka lapisa, lapõrtaa, lapõrtõlla, lobrata, lopõsa, lorisa, läblättää, lägätä, läkisä, läpättää, lärpättää, lörisä.

lopi-suu J-Tsv. lobamokk, lobasuu болту/н, -нья. – Vt. ka lapa-suu.

lopizõj/a J-Tsv., g. -aa: -a J 1. lobiseja, lobamokk, latatara, болту/н, -нья; 2. ropendaja, rõvetseja сквернослов; kase holostoi on nii häpemätöi ja lopizõja, jot tütöd evät hilkõ tätä kuunõll see noormees on nii häbematu ja ropendaja, et tüdrukud ei söanda teda kuulata. – Vt. ka lopo.

lopizõmi/n Ra J-Tsv. (J-Must.), g. -zõõ : lopisõmisõ J-Must. loba, lora(jutt), luiskelugu; болтовня; вздор, брехня; Ra se juttu on vähäizee lopizõmin see jutt on natuke lorajutt. – Vt. ka lorina, lorizõmin, loru.

lopo Kõ, g. loboo : lob̆boo Kõ 1. lobiseja, lobamokk, loraja болту/н, -нья; kui õlin lahsi, õlin suur lopo kui olin laps, (siis) olin suur lobiseja; 2. loru, juhmard тупица; бестолочь; siä õõd mokom lopo, ed mit̆tää uzgo sa oled niisugune juhmard, midagi ei usu. – Vt. ka lapa-suu, lopi- suu, lopizõja.

loppakõrva: loppakorva J-Must. lontkõrv вислоухий. – Vt. ka lottokõrva, lottukõrva.

lop/pi M, g. -ii: lop̆pii M = loopii; adraa lopid õlivad ravvassa adralusikad olid rauast.

lop/pia Lu J-Tsv., pr. -in Lu J, imperf. -pizin Lu J 1. lüüa, äiata, kõrvakiile v. kõrvakiilu anda удар/ять, -ить, шлёп/ать, -нуть, дать пощёчину; J lopitti kõrviit müü anti kõrvakiile (löödi vastu kõrvu); 2. (süüa) ahmida, lahmida, vohmida, vitsutada упле/тать, -сти, упис/ывать, -ать (за обе щеки́), простор. ло́пать; Lu miä tšiireltää loppizin süüvve ma ahmisin kiiresti süüa; J lopip süüvve vitsutab süüa. – Vt. ka lahmia, lipata, lipittsää, lohmata, lohmia, lopsia, lopsuttaa, lopsutõlla, lottia, lupsata, lupsia, lupsutõlla, lušata.

loppijäizeᴅ [sic!] Lu = lõppujaizõᴅ; ku lõpõtõtaa tüü, siiᴢ juuvvaa viinaa, pietää loppijäisia kui lõpetatakse töö, siis juuakse viina, peetakse lõpetist.

loppu vt. lõppu.

loppu- vt. ka lõppu-.

loppukannikkõ Lu = lõppukannikka.

loppuvoo/si: -ᴢ Lu aastalõpp, aasta lõpupäevad конец года, последние дни года; loppuvooᴢ on voovvõõ viimizeᴅ, loppuvoovvõõ päiväᴅ aastalõpp on aasta viimased, aastalõpu päevad.

loppõa vt. lõppõa.

lopsi/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J frekv. = lupsia; lopsi šokkiit müü lõi vastu põski.

lopsut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = lupsia.

lopsut/õlla J -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← lopsuttaa; tahoᴅ, miä veel lopsuttõõn kõrvi(t) müü tahad, ma annan (sulle) veel vastu kõrvu?

lopšaa [?] (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) lobša- J-Must. (orig.: lönksä-, hölkkä-).

lopulaulu Lu Li lorilaul двусмысленная или похабная песня; Lu lopulauluja miε en tää, miε en pillittännü lorilaule ma ei tea, ma ei mänginud pilli (lorilaule lauldi lõõtspillimängu saatel). – Vt. ka lopu-virsi, lopõzõmislaulu.

loput/taa: -taaɢ I, pr. -aa, imperf. -ii loksutada, lobistada плеска/ть, -ться; astija õli vettä valõttut täünää, skaakunad loputtivad aina vettä tšäellä astja oli vett täis valatud, kargajad (= teat. usulahu liikmed) üha loksutasid käega vett.

lopu-virsi J = lopulaulu; lopu-virsiä ep piä laulaa lorilaule ei tohi (ei ole tarvis) laulda.

lopõ/sa Lu, pr. -zõn Lu, imperf. -zin 1. lobiseda болтать, пустословить; 2. lori(juttu) ajada, lorada трепаться. – Vt. ka lapisa, lapõrtaa, lapõrtõlla, lobrata, lopisa, lorisa, läpättää, lärisä, lärpättää, lörisä.

lopõzõmislaulu Lu = lopulaulu.

lopõttaa vt. lõpõttaa.

lori/na: -n J-Tsv., g. -naa ~ -na J loba, plära, lora болтовня; вздор; hülgetka, miä em või ted́d́e lorina kuunõll jätke järele, ma ei või teie plära kuulata. – Vt. ka lopizõmin, lorizõmin, loru.

lori/sa: -ssa Lu -ss J-Tsv., pr. -zõn Lu J, imperf. -zin Lu J = lärpättää; J elä loris tüh́jä pajatta ära lobise tühja (rääkida); J taita siä õõd umalõs, ku nii vaĺĺussi lorizõᴅ sa oled vist purjus, et nii valjusti plärad; J nii lorizõᴅ, jot kõrvõd räütüssä plärad nii (palju), et kõrvad väsivad (kuulates).

lorizõmi/n J-Tsv., g. -zõõ J = lorina.

lor/u J-Tsv., g. -uu: -u J = lorina; nütt aika on, nõizõmm lorua laskõma nüüd on aega, hakkame lobisema.

loskut/ti J-Tsv., g. -ii lapike, tükike лоскуток.

loža vt. looža.

lotikkoi/ssa ~ -ss Lu, pr. -n Lu, imperf. -zin Lu lürpida, luristada (громко) хлебать, диал. лотошить; alkõ lotikkoiss hakkas lürpima; oho·o, ko süüb lotikkoiʙ ohoh, kuidas sööb (ja) luristab.

lotikkoo/ssa Lu, pr. -n Lu, imperf. -zin = lotikkoissa.

loti/na Lu -n J-Tsv., g. -naa J kolin; kära, müra стук, грохот; гам, шум; J õvvõz mikäle lotin, tait lehmet päästi tšüttšess väĺĺä (kinnises sise)õues (on) mingi kolin, vist pääsesid lehmad kütkest lahti; Lu ennee õltii kehnot teeᴅ, ajõttii rattajõkaa, siäl õli lotina ennemalt olid halvad teed, sõideti vankritega, seal oli (siis) kolin; Lu ku vätši teep tüütä, siäl on lotina kui inimesed teevad tööd, (siis) seal on kära-müra. – Vt. ka lätina.

loti/sa (Li) -ssa Lu -ss J-Tsv. -ssaɢ I, pr. -zõn Lu Li J, imperf. -zin J 1. kolistada, koputada; kära v. müra teha греметь, стучать; шуметь; Lu üülä mikälee rihee pääl lotizõʙ öösel kolistab keegi (miski) pööningul; I lotizõʙ i lotizõʙ sarviõkaa kolistab ja kolistab sarvedega; J lahzõᴅ, elka lotiska lapsed, ärge tehke kära!; 2. müdiseda, tümiseda гудеть; Lu nii kõvassi inemizeᴅ joostii, maa alla lotizi inimesed jooksid nii kõvasti, (et) maa müdises (jalge) all; 3. plagiseda (hammaste kohta) стучать (зубами); Lu milla õli nii tšülmä, što ampaad alkasti lotissa suuᴢ mul oli nii külm, et hambad hakkasid suus plagisema; 4. ladiseda; ladistada лить, хлестать; плескаться; Lu vihmä lotizõʙ vihm ladiseb; J lotizõp kuss alaa ladistab alla kusta.

lotk/a P Lu, g. lodgaa P Lu -aa Lu 1. paat лодка; P alatsyõ vettä menemmä podvodnoi lod-gaakaa vee alt läheme allveepaadiga; 2. lodi, pargas барка, баржа; Lu lotkal takamašti õli lühheep ku esimašti, i näil õltii õikaat seiliᴅ, kahs raakaa, üllääl i allaal, peen giĺi i õikaa põhja lodjal oli tagumine mast lühem kui esimene mast, ja neil olid neljakandilised purjed, kaks raad, üleval ja all, väike kiil ja lame põhi. – Vt. ka lod́d́a.

lotliin/i (Lu), g. -ii Lu = lootta; lotliiniikaa mitata meree süvüüss põhjaloodiga mõõdetakse mere sügavust.

lotož/a P, g. -aa taravarb, -vits [?] прут плетня [?]; a meil õli ümpäri taraa tehtü lotoža aita; lotožad õlivat kuuziziiss õhsõizz da katagoiss aga meil oli ümber (viljapuu)aia tehtud vitstara [?]; taravitsad [?] olid kuuseokstest ja kadakatest.

lotsma/na: -n J-Tsv., g. -naa loots, lootsija лоцман; lotsman saatti med́d́e alusõ kronšõtiss loots saatis meie purjelaeva Kroonlinnast (välja). – Vt. ka loottsi.

lotsm/anni: -õnni J-Tsv., g. -annii: -õnnii J = lotsmana; ilm lotsmõnnia laivõd jõgõ-suhõ evät pääᴢ ilma lootsita laevad jõesuudmesse ei pääse.

lot/tia Lu, pr. -in Lu, imperf. -tizin Lu = lahmia.

lottokõrva Lu Ra J 1. subst., adj. lontkõrv вислоухий; 2. Lu lontis kõrv вислое ухо; Ra suurii kõrviikaa inimin, lottokõrva suurte kõrvadega inimene, lontkõrv; Lu lottokõrva inemin on toož lontkõrv inimene on ka (olemas); Lu lottokõrva koira lontkõrv koer. – Vt. ka loppakõrva, lottukõrva.

lottollaa Lu = lokkoollaa; kõrvõd on lottollaa kõrvad on lontis.

lotto/za: -ᴢ Lu = lokkoollaa; kõrvõd on lottoᴢ kõrvad on lontis.

lottukõrva Lu subst., adj. lontkõrv вислоухий; tšell õllaa suurõt kõrvaᴅ, se on lottukõrva (inimene,) kel on suured kõrvad, see on lontkõrv; lottukõrva sika on üvvää sukkua lontkõrv siga on head tõugu. – Vt. ka loppakõrva, lottokõrva.

lotyšinnaa M lätlase naine жена латыша; tšehsimäine tütär on lotyšinnaa keskmine tütar on lätlase naine. – Vt. ka lattilainõ, latõšši.

lotyš/ši vt. latõšši.

louka vt. lõuka¹.

louk/ata Lu J -õtõ Lu, pr. -kaan Lu, imperf. -kazin J -kõzin Lu 1. (millegi) vahele kinni jääda või jätta, kinni pigistatud saada застр/евать, -ять; Lu miä loukkõzin jalgaa kahõõ irree vällii mul jäi jalg (ma jätsin jala) kahe palgi vahele; Lu elä loukkaa tšäsije uhzõõ vällii ära jäta käsi ukse vahele; Lu saha loukkazi puu vällii saag jäi puu vahele kinni; 2. lonkida брести; J noorikko kukossa kutsu, ämmä kuttsu kuu valollõ, a siä vaa mursid murtšinaasõõ, siä loukkazid lounaasõõ rl. noorik kutsus kukelaulust (alates), ämm kutsus kuuvalge ajal, sina aga murdsid (tulla alles) hommikusöögi ajaks, sa lonkisid lõuna(aja)ks. – Vt. ka lonzata, lontata, lõntata, lõnttsuussa, lõvata, lõõzata.

loukuᴅ Lu pl. koera-, sulitemp мошенническая проделка, неприятность; milla tänävä üül tehtii loukuᴅ. sitä jutõllaa, ku mitätši teh́h́ää talloo pillaa, tõizõd inemizet tehtii mulle tehti täna öösel koeratemp. Seda öeldakse (siis), kui tallu (= talumajapidamisse) tehakse mingit pahandust, (kui) teised inimesed tegid.

loun vt. lõuna.

louna- vt. ka lõuna-.

lounadline Li lõunapoolne majaderida (Luuditsa ja Liivtšülä külas) южный ряд домов (в деревнях Лужицы и Пески); meriline i lounadline merepoolne majaderida ja lõunapoolne (= külavaheteest lõuna pool olev) majaderida.

lounat-pooli Li = lõunatpäivä.

lounat-pooĺusi Lu lõunapoolus южный полюс.

lounattuuli Lu Li lounat-tuuli ~ lounõttuuli Li lõunatuul южный ветер; Lu maa-tuuli on lounattuuli maatuul on lõunatuul.

lounõt/taa Lu, pr. -an: -õn Lu, imperf. -in Lu lõunasööki anda, lõunat süüa anda дать, давать обед, кормить обедом; miä lounõtin perree ma andsin perele lõunat süüa.

lousau/ssa Lu Li, pr. -ʙ Lu Li, imperf. -zi Li -ᴢ Lu (sõlmest v. haardest) lahti minna v. pääseda расслаб/ляться, -иться, развяз/ываться, -аться; Li sõlmi lousauzi sõlm läks lahti; Lu marĺa lousauᴢ marli(side) tuli lahti; Li nii õli raŋkka irsi, što en võinu pittää, lousauzi tšäsi oli nii raske palk, et (ma) ei jaksanud hoida, käsi läks lahti.

lou/zata Lu Li (Ra J), pr. -saan Lu Li, imperf. -sazin Lu Li 1. lahti teha; järele lasta, lõdvemaks v. lõdvale lasta; lahti v. vabaks lasta расслаб/лять, -ить, отпус/кать, -тить; Lu piäb louzata sõlmi avõõ sõlm tuleb lahti teha; Lu letissä kootaa kaŋgassa, kui tahod louzata, siz võta keppi poiᴢ (lõime)palmikust kootakse kangast; kui tahad järele lasta, siis võta (niidiotste kinnitus)kepp ära; Lu ku õpõn lõõgaz lühheeltä, jutõltii: piäb louzata pitšepäl kui hobune (on) lühikeselt köies (köis on lühike), (siis) öeldi, (et) tuleb (köit) järele lasta (pikemale lasta); Li lousaa seili lase puri lõdvemaks!; Li lousaa minnua poiᴢ lase mind lahti (= ära hoia mind kinni)!; Lu miε õõn louzattu vahissa ma olen valvekorrast vabaks lastud; Ra sõna sioʙ, sõna lousaaʙ vs. sõna seob, sõna laseb vabaks; 2. järele anda, vaibuda (valu kohta) от-

пус/кать, -тить, утих/ать, -нуть (о боли); Li päätä vaivattii, a nüt jo lousazi, enepää eʙ nii kõvassi vaivattaa pea valutas, kuid nüüd andis juba järele, enam ei valuta nii kõvasti.

louvva vt. luvva.

lovit/taa Lu Li (Ra J-Tsv.), pr. -an Li -õn J, imperf. -in Li (kinni) püüda ловить, поймать; Lu a se vohma issu ain ahjoo pääl ja lovitti tšärpäzije aga see loll istus aina ahju peal ja püüdis kärbseid; J katti lovitõb iiriä kass püüab hiiri; Li ku pelattii sokkoa, sokko lovitti tõisii kui mängiti pimesikku, (siis) pimesikk püüdis teisi; Lu mill jo taas piti mennä lovittamaa sitä mätšikkaa mul tuli jälle minna seda palli püüdma.

lovušk/a (Lu Ra), g. -aa püünis; hiirelõks ловушка; мышеловка; Ra repoilla peettii lovuškoit rebaste jaoks kasutati (peeti) püüniseid.

luantala vt. laantala.

ĺubia vt. ĺuubia.

ĺubiu/ta Po, pr. -n, imperf. -zin armuda влюб/-ляться, -иться; pojo i tüttrikko [sic!] ĺubiuzivaᴅ poiss ja tüdruk armusid (teineteisesse).

lubjau/ssa Lu Li, pr. -n Lu Li, imperf. -zin Lu Li harjuda слюб/ляться, -иться, свык/аться, -нуться; Lu idgõn, kulkaa miä lubjaun nutan, kuni ma harjun (lesepõlvega); Lu perrää jo lubjauzin, menin, pulmia tšävin kattsomaᴢ pärast juba harjusin (lesepõlvega), läksin, käisin pulmi vaatamas; Lu tämä nüd jo lubjaus tüh́h́ee nüüd ta juba harjus (raske) tööga.

lud́it/taa (Lu), pr. -an, imperf. -in tinatada (tinakihiga katta) лудить; lampii katto õli niku zontikka, õli karrõssa tehtü i lud́itõttu valkaassi lambikuppel oli nagu vihmavari, oli plekist tehtud ja valgeks tinatatud.

luft/a Ra, g. -aa Ra = luhti; veessä on soojaa luftaa rohkaap veest (= merest) tuleb (on) rohkem sooja õhku (talvel).

luguza K: onko luikkoni luguza, onko anet arvauza (Ahl. 102) rl. kas mu luik on alles [?], kas haned on olemas [?].

lugõt/taa M Lu Li Ra -ta J-Tsv., pr. -an: -õn Lu Li J, imperf. -in Lu Li J 1. posida e. lausuda, (nõia)sõnu peale lugeda загов/аривать, -орить (от болезни); J ann lugõtta, võib õll praaviup tavviss lase lausuda, võib-olla paraneb haigusest; Lu õli mokom inimin, što lugõtti oli selline inimene, et posis (= oskas posida); Lu lugõtti tšippaata luges haigele kohale sõnu peale; Lu lugõttõvad ampaita loevad (valutavatele) hammastele sõnu peale; Li pääle lugõtõp, sis lumppaup see veri, enepää veri ep too (kui posija) lausub (nõiasõnu) peale, siis jääb see veri kinni, enam ei tule verd; M lugõtatut soolaᴅ sool, millele on (nõia)sõnad peale loetud; 2. posida e. lausuda lasta, (nõia)sõnu peale lugeda lasta давать, дать (знахар/ю, -ке) загов/аривать, -орить (от болезни); Lu tšävvää lässüä lugõttõmõᴢ käiakse haigusele (nõiasõnu) lausuda laskmas; M ruuso õli, sis tožo lugõtattii (kui) oli roos, siis ka lasti lausuda; 3. J-Tsv. lugema sundida застав/лять, -ить читать; 4. itkeda, itkulaulu laulda v. itkusõnu lausuda причитать, голосить; Ra ai, miä tunsin lugõttaa, lugõtõll oi (küll) ma oskasin (noorena) itkeda! – Vt. ka lukõa.

lugõtut/taa M Kõ, pr. -an M, imperf. -in 1. posida e. lausuda, (nõia)sõnu peale lugeda загов/аривать, -орить (от болезни); M a vot ku ampait kõv̆vii vaivattii, siᴢ õli tožo mokom inehmin, tšen tuusi lugõtuttaa aga vaat, kui hambad kõvasti valutasid, siis oli samuti niisugune inimene, kes oskas posida; M taika- baba lugõtutti soolaᴅ posijamoor luges soolale (nõia)sõnad peale; 2. posida e. lausuda lasta, (nõia)sõnu peale lugeda lasta давать (знахар/ю, -ке) загов/аривать, -орить (от болезни); Kõ mato on niglannu, piεb mennä lugõtuttaa madu on hammustanud, tuleb minna lasta lausuda; 3. palvetada, palveid (peale) lugeda читать молитвы; M pappi lugõtutaʙ preester loeb palveid (peale). – Vt. ka lukõa.

lugõt/õlla Kett. K L M Lu Li Ra J (R P) -õll Ra J-Tsv., pr. -tõlõn L Ra J -tõõn K Lu Ra J, imperf. -tõlin K R P Lu Ra J frekv. 1. itkeda, itkulaulu laulda v. itkusõnu lausuda причитать, голосить; Lu lugõttõjõ lugõttõõʙ, sõnijeekaa idgõʙ itkeja itkeb, sõnadega itkeb; Ra lugõtõltii, tšetä žaaĺitõttii itketi (sellele), keda nuteti taga; Lu ku tüttö meni mehelee, siis staruhõd lugõtõltii; kalmoil avvaa pääl toož lugõtõltii kui tüdruk läks mehele, siis vanaeided itkesid; kalmistul haua peal samuti itketi; L ku pokoinikkaa autaa lastii lugõtõltii kui surnut hauda lasti, itketi; K jõkain õmaa emää kui tuusi nii lugõttõli igaüks itkes oma emale nii, kuidas oskas; P miä issuzin ennee tšääpää pääl, itšin, lugõttõlin: maka maata tšebiää ma istusin ema kääpa peal, itkesin, laususin itkusõnu: maga kerges mullas; M lugõtõltii õmiilõõ mehiilee i lahsalailõõ, i kõikiilõõ sukulaisiilõõ (kalmistul) itketi oma meestele ja lastele, ja kõigile (surnud) sugulastele; P sõtamehess kui mentii, siz lugõtõltii kui mindi sõduriks (= kui noormehi sõjaväkke saadeti), siis itketi; J ku kursia vaalittii, siz lugõtõltii, emä lugõttõli i tüttö lugõttõli kui tehti pulmaleiba, siis itketi, ema itkes ja tütar itkes; Ra siis pannaa tütöt lavvaa takaa, a se tüttö, kumpa meeb mehele, se lugõttõõʙ siis pannakse tüdrukud laua taha (istuma), aga see tüdruk, kes läheb mehele, see itkeb; L nuorikka tulõb lugõttõlõmaa izälie i emälie pruut tuleb itkema isale ja emale; 2. taga nutta; kaevelda, haliseda оплакивать; жаловаться, плакаться; L lugõttõlõn õmii üvii päivii nutan taga oma häid päevi; L mitä siε lugõttõlõᴅ mis sa halised!; 3. posida e. lausuda, (nõia)sõnu peale lugeda заговаривать (от болезни); Li lugõtõltii enne, kui nikahtuš tšäsi ennemalt positi, kui käsi nikastus; Kett. sõnoi lugõtõlla nõiasõnu lausuda. – Vt. ka lukõa.

luh/ku Li (Lu J-Tsv.), g. -guu kild, tükk черепок; Li laatko ku meni rikki, siiz jäi vähäizee suurõp tükkü, jot sinne saaᴅ mitänibut́ vähäizee panna, se on luhku. väliss jutõltii, što paa katilõ süüvvä laadgoo luhkuusõõ kui (savi)-

kauss läks katki, siis jäi (mõni) natuke suurem tükk, (nii) et sinna saad natuke midagi panna, see on kild. Vahel öeldi, et pane kassile süüa kausikillu sisse. – Vt. ka pata-.

luhśe Kr ilves рысь; ■ kirjau luhśe tiiger.

luh/ta Kett. K-Ahl. M-Set. Lu Li -t J-Tsv., g. -aa Li J 1. tarn, lõikhein осока; J sasilikko ein, siin on luhtaa, ärütt, maa i soo einää segahein, siin on tarna, ristikut, maa- ja sooheina; Li luhta on roho, tämä kazvop pittšä roho märttšäis paikkõiᴢ, kanavõiz i sooᴢ; tämä lõikkaab i tšäe tarn on rohi, see kasvab, pikk rohi, märgades paikades, kraavides ja soos; see lõikab kättegi (= on teravaservaline); 2. Kett. luht, luhaniit заливной луг, пойма.

luhtaeinä Lu luht-ein J-Tsv. tarn, tarnhein (tarn heinana) осока; высушенная осока, сено из осоки; J luht-ein ebõõ tulokõᴢ tarn ei ole väärtuslik (saagikas); Lu kase on luhtaeinä, ku luhtaroho on jo kuiva see on tarnhein, kui tarn on juba kuiv.

luhtaroho Lu J-Must. tarn осока; Lu sois kazvob i mataliis kõhtiiᴢ, se on luhta, luhtaroho soodes kasvab ja madalates kohtades, see on tarn.

luht/i P Lu, g. -ii Lu õhk воздух; Lu ku rihez oŋ kehno luhti, siz miä avvaan uhzõõ vai akkunaa avõõ i lazõn üvvää luhtia, vajõltan rihessä luhtii poiᴢ kui toas on halb õhk, siis ma avan ukse või akna ja lasen head õhku, vahetan toas(t) õhu (välja); P raskaᴢ luhti raske (= sumbunud) õhk; ■ P tšülmä luhti külm aur. – Vt. ka lufta.

luik/ata Lu Li -õta Lu -õt J-Tsv., pr. -kaan Lu Li J, imperf. -kazin Lu Li -kõzin Lu J 1. neelata глот/ать, -нуть; Lu se süümin on nii üvä, što tšeelee luikkaaᴅ see toit on nii hea, et keele viib alla (neelad keele); J kružgõᴢ vett va ühs kõrt luikõt kruusis (on) vett vaid korraks (üks kord) neelata (= on vaid lonksu jagu vett); 2. rüübata пить глотками, прихлёбывать, прихлебнуть; Lu miä võtan ühee kõrraa luikkaan ma võtan rüüpan ühe korra; Lu taatta luikkaz viinaa isa rüüpas (lonksu) viina; ■ Lu tämä ain luikata tahoʙ tema tahab aina rüübata (= viina juua). – Vt. ka lainata¹, lainia, lainõskõlla, luikkia.

luikkamu/ᴢ Lu, g. -hsõõ: -sõõ Lu lonks, sõõm глоток; miä tahon ühee luikkamusõõ, a siä tahod viiz luikkamussa mina tahan ühe lonksu, aga sina tahad viis lonksu; luikkamuz vettä, luikkamus piimää, luikkamuz olutta, luikkamuz viinaa lonks vett, lonks piima, lonks õlut, lonks viina; mõnikõz ühez luikkamusõz juup puul litraa viinaa mõni joob ühe sõõmuga pool liitrit viina.

luik/kia Lu J, pr. -in Lu J, imperf. -kizin Lu J frekv. (pidevalt) neelata глотать; J luikkiga tšiirep süüvve, de lähemme menemä, aik eb oottõõ sööge (neelake) kiiremini, ja lähme minema, aeg ei oota. – Vt. ka lainata¹, lainia, lainõskõlla, luikata.

luik/ko Kett. K P M Kõ S Lu Li Ra J I, g. -oo Lu J -uo P luik лебедь; P luikod lentäväᴅ, lumi tulõʙ, anõd lentäväᴅ, alla tulõʙ vs. luiged lendavad, lumi tuleb, haned lendavad, hall tuleb; J luikot kaĺĺuta, taita lennetä soojiilõõ mailõõ luiged kluugutavad, vist lendavad soojadele maadele; Lu tševvässä jää algap sullaa rantoissa, siis tullaa luikoᴅ kevadel, (kui) jää hakkab randadest sulama, siis tulevad luiged; Lu luikod õltii suurõd niku lampaaᴅ luiged olid suured nagu lambad; Ra valkaa niku luikko valge nagu luik; J ev vahi iḱä varõssõ, epko lugõ luikkojõ rl. ei vahi iga varest ega loe luiki; Lu luikoo sulgaᴅ luige suled. – Vt. ka lumi-.

luikku: Луйку Tum. = luikko.

lui/nõ Ra I (P Lu Li J) -nee K-Ahl. -n P M Lu J-Tsv., g. -zõõ P M Ra J -ze Lu-Must. luust, luine, luune, luu- костяной; Li i sis panti broškõ rintaa. luizõt kannii õlti niku tšäed rissiᴢ, mokomõd broškõd õltii ja siis pandi pross rinda. Luust olid nii, nagu käed ristis, niisugused prossid olid; Lu luin suka om pääᴢ, luussa tehtü luust (soengu)kamm on peas, luust tehtud; J luin kurasõõ pää luust noapea; Ra lihanõ tšeeli luizõõ kaglaa lõikkaaʙ vs. lihast keel lõikab luise kaela (= kuri keel võib inimese tappa); I iiri, iiri, võtam milta luinõ ammaᴢ, annam millõ rautammaᴢ (äratulnud piimahamba puhul sooviti:) hiir, hiir, võta mult luuhammas, anna mulle raudhammas; J luizgõb laizgõb luizõõ metsää takannõ. se on tšeeli mõist. luiskab, liigub luuse metsa taga? – See on keel; P makajaa linad matalaᴅ, nukkujalõõ läpi luizõᴅ rl. magaja linad (kasvavad) madalad, uinujale läbi(nisti) luused. – Vt. ka põdraa-.

lui/ska P M Lu Li J (Ja-Len.) -sk Kõ J-Tsv., g. -zgaa P M Ja Lu J 1. luisk, kõvasi брусок, оселок; P kuraz vai tširveᴢ ihottii püörääkaa; ku vähä õli ihomiss, siz ihottii luizgaakaa nuga või kirves teritati käiaga; kui teritamist oli vähe, siis teritati luisuga; M luiska on vikastõa vartõõ, luizgamma vikastõd luizgalla luisk on vikati jaoks, luiskame vikatid luisuga (teravaks); Lu kurassa hiutõtaa luiskaasõõ, a luizgaakaa hiutõtaa vikahtõõta nuga ihutakse luisu vastu, aga luisuga teritatakse vikatit; Li i luiska kuluʙ, meneʙ hoikõpõssi ka luisk kulub, jääb (läheb) õhemaks; J etsi tahk-tšivi luizgõssi otsi tahukivi luisuks; M luiska tuppi luisutasku; 2. subst., adj. laimaja; petis; libekeelne ябедник; обманщик; льстец; льстивый; J tämä luisk tšäi petteli õmas pitšää tšeelekaa tema, petis, käis pettis oma pika keelega; Lu luiska inemin, kõikõl tahob õlla üvä libekeelne inimene, kõigile tahab olla hea. – Vt. ka lipokaᴢ, lipõa, lipõatšeelellin, luiskaośolka.

lui/skaa M (Lu-Must. J), pr. -zgan M Lu -zgõn J, imperf. -zgin luisata, luisuga teritada точить, на- бруском, оттачивать, отточить бруском; M luizgamma vikastõd luizgalla luiskame vikatid luisuga (teravaks); J luizgõb laizgõb luizõõ metsää takannõ. se on tšeeli mõist. luiskab, liigub luuse metsa taga? – See on keel; M luizgab laizgab kahõõ lukuu takan. tšeeli (Set. 18) mõist. luiskab, liigub kahe luku taga? – Keel. – Vt. ka luizgata.

luiskamassina ~ luiskmassina Lu luisutasku карман для бруска, оселка; luiskmassina tehtii tohossa, i nahgassa õli tehtü luisutasku tehti tohust, ka nahast oli tehtud. – Vt. ka luiskatuppi.

luiskaośolka I luisk, kõvasi брусок, оселок; luiskaośolkalla luiskaaᴅ vikahtõõᴅ luisuga luiskad vikatid (teravaks). – Vt. ka luiska.

luiskatuppi M = luiskamassina.

lui/sko Ränk, g. -zgoo = luiskaośolka.

luisk-tšivi J-Tsv. tahk, tahukivi (orig.: точильный камень); luisk-tšivess tehä luiskii(t), pöörii tahukivist tehakse luiske, käiu.

lui/zgata P M Li J (Kett. Ja-Len.) -zgõta ~ -zgõtõ Lu -zgõt J-Tsv. -zgataɢ I, pr. -skaan P M Lu Li J, imperf. -skazin P J -skõzin Lu J 1. luisata, luisuga teritada точить, на- бруском; оттачивать, отточить бруском; M eeste piäb vikastõ voolla, a siz luizgata algul tuleb vikat(it) lõigata, aga siis luisata; P luiskaan vikahtyõd luizgaakaa luiskan vikatit luisuga; I luiskaaʙ vikahtõõ oslalla luiskab vikati luisuga (teravaks); Lu ku tülppäneʙ, taas piäʙ luizgõta kui (vikat) läheb nüriks, tuleb jälle luisata; 2. luisata, valetada врать; Lu tšem petteeʙ, jutõllaa: elä luiskaa kes valetab, (sellele) öeldakse: ära luiska!; J nii pajatõb lippassi, niku luiskaaʙ räägib nii libedalt, nagu luiskab; J luiskaap petell luiskab (luiskab valetada); 3. visata, heita швыр/ять, -нуть; J süäntü de vihaizõssi luiskõᴢ minu sapanoo nurkka vihastas ja viskas vihaselt minu s-a (= linikutaolise peakatte) nurka; 4. lüüa шлёп/ать, -нуть; J on luizgõnnu tõiss kõrvõlõ on löönud teist vastu kõrva (= on andnud teisele kõrvakiilu). – Vt. ka luiskaa, lärisä.

luit/sata: -sõt J-Tsv., pr. -tsaan J, imperf. -tsazin: -tsõzin J (ringi) hulkuda v. joosta гулять, слоняться; lähe vaa kazell tšülmell luittsama mine vaid selle külmaga (asjata ringi) hulkuma!

luk/ata [?] (Kr), pr. -kaan: -kan Kr = lukussaa.

lukia vt. lukõa.

lukij/a Lu, g. -aa = lukõja.

lukka, lukkaa vt. lukõa.

lukkar/i K M-Set. (Lu-Must.), g. -ii köster кистер (помощник пастора в лютеранской церкви); K näiĺee õma lukkari tšäüsi antõ urokaᴅ, a meiĺee ven̆nää pappi antõ neile oma köster käis andis (õppe)tunde, aga meile andis vene papp; Lu lukkarit jätti, papit leikkas (Must. 160) kk. (hooletu v. oskamatu niitja kohta öeldakse:) köstrid jättis (alles), papid tappis.

luk/ko P M Po Lu J, g. -oo J = lukku; M üvä nain kalliip ku üvä lukko kooza hea naine on kallim kui hea lukk majas (= majaukse ees); Lu ep se suvvaa tšüläs tšävvä, se on niku koto lukko ei see armasta külas käia, see on nagu majalukk; J rattii lukko aidalukk; J sellee aitta annõttii, lukoo võtii luvattii rl. sellele ait anti, lukuvõti lubati. – Vt. ka esi-, koto-, sisä-, taka-.

lukkoo J adv. = lukkuu; uhs pannaa lukkoo uks pannakse lukku.

lukko/za P M -ᴢ Po adv. lukus, lukustatud; luku taga, lukustatult на замке, на запоре, заперто, замкнуто; взаперти, за замком; P uhsi on lukkoza uks on lukus; Po tšerikko õli lukkoᴢ kirik oli lukus; M kõlmattomaza uhsõza on suur mato lukkoza (muinasjutust:) kolmanda ukse taga on suur madu luku taga. – Vt. ka lukkuza, lukulla.

luk/ku Kett. K-Ahl. P M Lu Li J I Ko (Kõ Ma) Лукку Tum., g. -uu M Lu Li J luk̆kuu M I Ma lukk замóк; M taitaa lukku pillauᴢ, uhz izze av̆võuʙ lukk läks vist rikki, uks avaneb ise; Lu lukku eb õõ pantu vargõssa vart, lukku on pantu üvää inemizee vart lukk ei ole pandud varga jaoks, lukk on pandud hea inimese jaoks; Li enne kui bõllu rautalukkuja, siz õli lukuu asõmõll salapulikka varem, kui polnud raudlukkusid, siis oli luku asemel puupulk (salapulk); M salalukku õli lukuu sihal puupulk (salalukk) oli luku asemel; I ripuʙ lukku uhsõza (taba)lukk ripub ukse ees; I mihet tü luk̆kuu murrittaɢ miks te luku (lahti) murdsite?; M täm avaz luk̆kuu ta tegi ukse lukust lahti (avas luku); Lu miä avvaan lukuu avõõ ma teen ukse lukust lahti (avan luku lahti); J paa han rahad lukuu taga, jot tšenni tšättee ep saiᴢ pane ometi raha(d) luku taha, et keegi kätte ei saaks; M luizgab laizgab kahõõ lukuu takan. tšeeli (Set. 18) mõist. luiskab, liigub kahe luku taga? – Keel; J lukkuikaa pelduškõd õltii kõrvõᴢ, õppõizõᴅ lukkudega kõrvarõngad olid kõrvas, hõbedased; P rippuva lukku tabalukk; J püsüü lukku ~ Ko püs̆süü lukku püssilukk; J pisä võti lukuu aukkoo pista võti lukuauku; J lukuu lapp luku lükand; ■ (liitunult postpositsiooniga в составе композиты:) J kazelt perennaizõlt mittäit ed noppaa, kõig on lukunnall sellelt perenaiselt ei näppa (sa) midagi, kõik on luku taga. – Vt. ka esi-, rauta-, rippu-, sala-, sõpa-, taka-. – Vt. ka lukko.

lukk/uza Lu lukuza [sic!] Lu-Must. -uᴢ Lu J-Tsv. adv. lukus, lukustatud на замке, на запоре, заперто, замкнуто; Lu uhs on lukkuza ~ uhz on lukkuᴢ uks on lukus. – Vt. ka lukkoza, lukulla.

lukk/uu Kõ Lu J-Tsv. I adv. lukku (запереть) на замок, на запор; J lähet kottoa väĺĺä, paa uhs lukkuu (kui) lähed kodust ära (välja), pane uks lukku; Kõ uχs paa lukkuu i võt̆tii ripusa naglaa uks pane lukku ja võti riputa naela otsa; Lu miä paan uhzõõ lukkuu ma panen ukse lukku; J paa kirstu lukkuu pane (rõiva)kirst lukku; J uhs on tšeerettü lukkuu uks on lukku keeratud. – Vt. ka lukkoo, lukulõõ.

lukkuusõõ M J-Tsv. adv. = lukkuu; M täm paab uhzõõ lukkuusõõ ta paneb ukse lukku; J lukkuu ~ lukkuusõõ panõma lukku panema.

luku¹ K L M Lu Li J-Tsv., g. luguu K L M Lu 1. nõiasõnad, loits заговор, заклинание; M tämä tääsi lukua ta teadis nõiasõnu; Lu nikahtumizõss on luku nikastumise vastu (= raviks) on nõiasõnad; Lu vaski mato, sell ku lukkua eb õõ vaskuss, selle vastu loitsu ei ole; 2. lugu, lugemispala; jumalasõna lugemine, (matuse)jutlus чтение; (похоронная) литургия; K avattii tširja, milline sillõ luku tulõʙ avati raamat, (vaadati,) missugune lugemispala sulle tuleb; M mokom sama on luku, kui vot i tšerikkoz laulututtaaᴢ (kodustel matustel) on samasugune jutlus, nagu vaat matusetalitusel kirikuski; 3. (laste)mängu alustussõnad считалка; L lutši luguu luges mängu alustussõnu; L lukõa lukua lugeda mängu alustussõnu; 4. J-Tsv. arve, arvestamine, arvutamine счёт; ■ M talvõlla on luku entši tšüläzä talvel on külas vähe inimesi; Li luku talo harv talu; J naglaa lugull naelades (arvestades); J kopekaa lugull kopikates (arvestades); J tävvez luguᴢ täielikult, täies ulatuses; M üφs mees tappõ põdraa i tuli lugussi üks mees tappis põdra ja (see) tuli avalikuks; Lu tširjaa luku kirjandus. – Vt. ka lukõmin.

luku² J-Tsv., g. luguu J austus, lugupidamine почёт, уважение; piät ko izäss-emäss lukkua kas (sa) pead (oma) isast-emast lugu?

luku³ [?]: lugu Ränk (tavaliselt viiest vihust koosnev ajutine) rukkihakk (vihkude kuivatamiseks enne hakkidesse panemist) бабка (из пяти снопов).

lukul/la: -l J-Tsv. -a Lu-Must. adv. = lukkuza; J uhs on lukull (~ lukkuᴢ) uks on lukus.

lukulõõ J-Tsv. adv. = lukkuu; paa taraa uhs üüssi lukulõõ pane aiavärav (tarauks) ööseks lukku.

lukunnall vt. lukku.

lukur/i M Kõ, g. -ii = lukõja; Kõ lukurid õltii nikastusõss olid posijad nikastuse puhuks (= posijad, kes oskasid sõnade pealelugemisega nikastust ravida); M lukuri lutši, ep ap̆pia tullu posija luges (nõia)sõnad peale, (aga) abi ei tulnud.

lukus/sa M -s Lu J-Tsv. adv. lukust (lahti) из-под замка, из-под запора; M täm avaz uhzõõ lukussa ta tegi ukse lukust lahti (ta avas ukse lukust); Lu miä tein uhzõõ lukuss avõõ ma tegin ukse lukust lahti; J lukuss lahti lukust lahti.

lukus/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in lukku panna, lukustada замыка́ть, замкнуть, запирать, запереть на замок; elä unoht lukussa ratii uhs ära unusta aidaust lukustada; lukussõga uhs tšiin, de meemme guĺaittõma lukustage uks, ja lähme jalutama. – Vt. ka lukata, lukuttaa.

lukuza vt. lukkuza.

lukut/taa (J-Tsv.), pr. -an, imperf. -in = lukussaa; lukut uhs, paa uhs lukkuu lukusta uks, pane uks lukku.

luk/õa Kett. K L P M Kõ Lu Li J (R-Lön. R-Reg. U Pi S) luk̆kõa M Kõ -kõa S Po J-Must. luk̆kõaɢ I (vdjI Ma) -kaa Lu Li Ra J -ka Set. J-Tsv. -ia [?] (Ku), pr. lug/õn Kett. K U P M Lu Li J -en K-Ahl. R-Lön. luğgõõ vdjI I Ma, imperf. -in Lu Li J -jin R-Lön. lud́in Kett. K Pi M lutšin K L P ludžii ~ lud̆´d́ii I luin Ku lukõzin K 1. lugeda читать; Li mihee sillõõ lukkaa pimmiäᴢ miks sa pead pimedas lugema?; J tüü vahõllõ õpõtti tätä lukõmaa töö vahel õpetas teda lugema; Ra venäjässi tunnõp tširjuttaa i tširjaa lukkaa oskab vene keeles kirjutada ja raamatut lugeda; Lu miä lugin jo kazee gazetii ma lugesin juba selle ajalehe (läbi); M miä lud́in koko bibĺii, kõikõõ läpi ma lugesin kogu piibli, kõik läbi; Lu lukõmissa lugin, em mälehtä mitä lugesin küll, (kuid) ei mäleta, mida; 2. palvetada, palvet lugeda; jutlust pidada, jutlustada; manitseda, õpetust jagada молиться, читать молитву; произносить проповедь; поучать; I lutši da nõisi põlvilõõ maalõõ palvetas ja laskus põlvili maha; J diakona lugõp tšerikkoza diakon loeb kirikus palveid; P lutši malitvaa i tulõõ emä meni ahjuosõõ tagaaᴢ luges palvet ja tulehaldjas (tuleema) läks ahju tagasi; L babuška maĺitvaa ain lutši vanaema aina palvetas; Lu pappi luki tšerikkoz jutuu preester pidas kirikus jutlust; J proopoved́ia lukõma jutlustama; Po nävä lukõvad nùorikolõõ: ùomnikoz nõizõ ülleeᴢ, elä ùottõ kõõz ämmä nõsõtaʙ nad manitsevad pruuti: hommikul tõuse (ise enne) üles, ära oota, millal ämm äratab; 3. itkeda, itkulaulu laulda v. itkusõnu lausuda причитать, голосить; U kalmailõõ menen i nüt kõikk mamalõõsõõ lugõn lähen kalmistule ja nüüd itken kõik oma emale; 4. posida e. lausuda, (nõia)sõnu peale lugeda; loitsida загов/аривать, -орить (от болезни); читать заклинание; Ra vanad inemized lugõttii, tšen tunsi lukkaa, ruuzulla i paisõõlla vanad inimesed posisid, kes oskas(id) nõiasõnu peale lugeda, roosile ja paisele; L mitä lieb lutši, mokomat sõnad juttõli midagi posis, lausus niisuguseid (nõia)sõnu; Lu piäb lukõa tšippaata peab haigele kohale nõiasõnu peale lugema; Kõ lugõttii nikastunutta loeti nikastunud kohale nõiasõnu peale; M ämmä, tämä maossa lutši ämm, tema luges nõiasõnu maohammustusele; M lugõttii lõŋgaa päälee, i sis sen̆nee lugõtuu lõŋgaakaa siottii se paikka tšiin, kuza vaivattaaʙ loeti nõiasõnu lõnga peale, ja siis seoti selle lausutud lõngaga see koht kinni, kus valutas (valutab); P vanat staruχad lutšivat suolaa päälie vanaeided lugesid soola peale nõiasõnu; Po lukkõas sùolõita loetakse soola peale nõiasõnu; Po mattoi lugõttii madude (= maohammustuse) vastu loeti nõiasõnu; L lugõn miε maassa, lugõn miε viessä, lugõn miε puussa (loitsusõnad:) loitsin ma maast, loitsin ma veest, loitsin ma puust; 5. posida e. lausuda lasta, (nõia)sõnu peale lugeda lasta давать, дать (знахар/ю, -ке) загов/аривать, -орить (от болезни); M tultii lukõmaa nõd́d́alõõ tuldi nõia juurde (end) posida laskma; P tällie viskas kaχstõ·ššõmõtt paizõtta, tämä meni ühele staruχallõ, antõ lukõa talle lõi kaksteist paiset (ihule), ta läks ühe vanaeide juurde, laskis nõiasõnu peale lugeda; 6. lastemängu alustussõnu lugeda считать (произносить считалку в начале игры); L nõisõvad lukõmaa, kummall silmät tšiin panna (pimesikumängu alustades:) hakkavad lugema, kellel (tuleb) silmad kinni panna (= kinni siduda); L lukõa lukua lugeda mängu alustussõnu; 7. loendada, (ära, kokku, üle) lugeda; arvusid v. numbreid lugeda; arvutada, arvestada считать, со-; вести счёт; L lugõttii pariᴅ loeti paarid (ära); Lu võrkkokalad lugõttii, müütii saottaa võrgukalad loeti üle, müüdi sajakaupa; J lugõ paariittaa, tšiirep jovvuʙ loenda paarikaupa, jõuab kiiremini; Kõ kaŋgassa looᴅ, a sukaasilmäᴅ luk̆kõaᴢ kangast lood, aga sukasilmad loetakse; J ev vahi iḱä varõssõ epko lugõ luikkojõ rl. ei vahi iga varest ega loe luikesid; Lu elä lugõ barõššoja lidnaa menneᴢ, lugõ lidnõssõ tullõᴢ vs. ära loe puhaskasu linna minnes, loe linnast tulles; J eestä lugõ nuumõrid: ühzi [= ühsi], siis kahzi [= kahsi], kõlmi algul loe numbr(e)id: üks, siis kaks, kolm; Lu rikaz luki: viib herral viis anõtta, saab viiššümet viis rubĺaa rikas arvutas: (kui) viib härrale viis hane, saab (nende eest) viiskümmend viis rubla; 8. (millekski v. kellekski) lugeda v. pidada причисл/ять, -ить, призна/вать, -ть; K lugõttii, što suur peŕe õĺi loeti suureks pereks (loeti, et oli suur pere); Kõ tuhkapäivä lukõass õnnõtoo päivä esmaspäeva loetakse õnnetuks päevaks; I blagoviššaa lugõttii kallis praaznikka maarjailmutuspäeva peeti kalliks pühaks; P sitä lugõttii kõikkõa makuzapassi seda peeti kõige magusamaks; P sinua nõisass vyõraassi lukõmaa sind hakatakse võõraks pidama; ■ J selv́ meeᴢ, kahs tunnia luki päässi tark mees, kaks tundi kõneles peast; Lu miä õõn lukõn [= lugõnnu] kõik suhhõõ tälle ma olen talle kõik otse näkku öelnud; M lugõb niku bibĺissä loeb nagu piiblist; Lu kase naizikko ain tšäüʙ, suu avõõ, varõssia lugõʙ kk. see naine käib aina, suu ammuli, loeb vareseid; Lu karu luud lutši karu luges luud (= murdis maha, sõi ära). – Vt. ka lugõttaa, lugõtuttaa, lugõtõlla.

lukõj/a P M Ra, g. -aa posija e. lausuja, loitsija знахар/ь, -ка (лечащ/ий, -ая заговорами, заклинаниями); M õltii mokomad lukõjaᴅ, etti kui kõv̆vii vaivattaab ammassa, nii tämä lugõʙ olid sellised posijaid, et kui hammas väga valutab, siis ta loeb nõiasõnu peale; M õltii mokomad lukõjaᴅ, niku tšäjeekaa võtab vällää olid niisugused posijad, nagu käega võtab (= võtsid valu) ära; P lukõja pani tšäjie pεälie ruuzuo võraa loitsija pani käe peale (nõia)ohvri roosi(haiguse) raviks; Ra lukõja lutši maossa posija luges maosõnu (= luges maohammustuse kohale nõiasõnu peale); M kõik lukõjad lõppuzivaᴅ, nüd bõlõ kõik posijad on surnud (surid ära), nüüd (neid enam) pole. – Vt. ka lukija, lukuri.

lukõmi/n (Lu J), g. -zõõ Lu J (nõia)sõnade pealelugemine, pl. nõiasõnad, loits заговор, заклинание; Lu ampaajõ i sivujõ praavitattii lukõmizõõkaa hambaid ja ristluid parandati nõiasõnade pealelugemisega; J ruuzull on lukõmizõᴅ roosil (= roosihaiguse ravimiseks) on nõiasõnad. – Vt. ka luku¹.

ĺuĺ/ka: -k J-Tsv., g. -kaa: -ka J = ĺuuĺu.

lume vt. lumi.

lume- vt. lumõ-.

lum/i K L P M Kõ S Lu Li J I Ku (Kett. R-Reg. Ra vdjI Ma) Луми Tum. Лу́ми Pal.1 K-reg.1 Ii-reg.1 -e ~ luni Kr, g. -õõ Kett. M Lu Li J lum̆mõõ M I vdjI Ma -õ J-Tsv. lumi снег; K suvõll on vihma, a talvõll lumi suvel on vihm, aga talvel lumi; P luikod lentäväᴅ, lumi tulõʙ, anõõd lentäväᴅ, alla tulõʙ luiged lendavad, lumi tuleb, haned lendavad, hall tuleb; Lu tänävä on paĺĺo lunta, varraa sati lumõõ tänavu on palju lund, varakult tuli lumi maha; J tuiskõs suurõd aŋgõd lunt tuiskas suured hanged lund; Lu lunta saaʙ ~ M lunta sat̆taaʙ ~ lunta paaʙ ~ tuõb lunta ~ J saab lunt ~ tuõb lunt sajab lund; Lu lumi sulaʙ ~ M lumi meeb vällää ~ I lumi meep poiᴢ lumi sulab, lumi läheb; Kõ Lu Ku lumi suli ~ I lumi lähs lumi sulas, lumi läks; S lumi läpi seinää kõik saunaasõõ tuiskaᴢ lumi tuiskas puha läbi seina sauna; Li J lumi krutizõʙ lumi krudiseb; Kõ lumi kannataʙ lumi (= kõva lumekoorik) kannab (peal); J nii õli javoa tšivellä, niku lunta aŋgõzõ rl. nõnda (palju) oli jahu käsikivil, nagu lund hanges; I lunta põlvõõssaaɢ lund (on) põlvini; Li hot́ lumi vühhessaa õli, a piti mennä škouluu oli lumi kas või vööni, aga pidi kooli minema; I jalgaᴅ puissi lumõssa raputas jalad lumest (puhtaks); Li sõpa pannaa valkõnõmaa lumõlõ kangas pannakse lumele pleekima; Lu lummõõ vajjozin vajusin lumme; J viskõz ene lumõsõõ seĺĺellää viskas enese selili lumme; I kasseessaaɢ märtšä õõᴅ i lumõza siiasaadik oled märg ja lumine (lumes); Lu inemin heittü i meni valkaassi niku lumi inimene ehmus ja läks (näost) valgeks nagu lumi; Lu valkaapaa lunta mittä eb õõ lumest valgemat ei ole midagi; Lu lummõõssaa piti õlla karjuššinn lumeni (= lumetulekuni) tuli karjas käia (olla karjuseks); L iezä lunta enne lund (= lumetulekut); Lu morškud jo tševvääl varraa perrää lumõõ järestää nävät kazvovõᴅ mürklid (on) juba kevadel vara, need kasvavad kohe pärast lund (= lumeminekut); M rohlõi lumi kohev lumi; Lu annab märtšää lunta sajab lörtsi (märga lund); Lu ränttü lumi lumelörts; J lumõ lasku lumesadu; Lu lumõõ palaᴅ lumepallid; Lu vizgataa tõin tõissa lumi komujõõkaa loobitakse (visatakse) üksteist lumepallidega; Lu õpõzõl kazvõttuvad lumi komkõd jalkojõn allõ hobusel tekivad (kasvavad) lumekambad jalgade (= kapjade) alla; Kõ lumi tšiŋkku lumehang.

lumiaŋki Lu Li = lumitšiŋkko; Li lumiaŋki on kõrka lumehang on kõrge.

lumihäkä Lu viimane lumi, lumejääk последний снег, остаток снега; jo lumi on sulanuᴅ, vähä on jäänüᴅ, se ontši lumihäkä (kui) lumi on juba sulanud, vähe on jäänud, see ongi viimane lumi.

lumikomk/a M Li -ka J-Must. -kõ Lu lumekamakas; lumepall ком снега; снежок; M lumikomka; lumi on komka, a jää on pala, jääpala lumekamakas; lumi on (= lume kohta öeldakse) kamakas, aga jää on (= jää kohta öeldakse) tükk, jäätükk; Lu lumikomkijõõkaa vizgotaa lumepallidega loobitakse (üksteist). – Vt. ka lumimuna, lumipala, lumipallo.

lumikomu Lu = lumipallo; lahzõᴅ pellavaᴅ lumikomujeekaa, kõnz on pehmiä sooja lumi lapsed mängivad lumepallidega, kui on sula-lumi (pehme soe lumi).

lumi-lintu J-Tsv. leevike снегирь.

lumiluikko (P) fig. lumeluik, lumivalge luik белоснежная лебедь; meill on tohotšennäd valmiiᴅ, rüüdid valgõsõttu, liemmä niku lumiluikoᴅ valkõaᴅ rl. (nelipühade ajal laulsid noored:) meil on tohtviisud valmis, rüüd (valgeks) pleegitatud, oleme nagu valged lumeluiged.

lumimuna Lu J-Must. = lumipallo.

lumi/nõ K -in J, g. -zõõ: -izõõ J lumine снежный, покрытый снегом, в снегу; ■ K valkõa luminõ tüttärikko (muinasjutu pealkirjana:) Lumivalgeke (lumivalge tüdruk).

lumipala Lu = lumipallo; lumipalojõõkaa vizgottii lumepallidega loobiti (üksteist).

lumipallo Li lumi-pallo (J-Tsv.) lumepall снежок; J lahzõd vizgota lumi-palloi(t) lapsed loobivad lumepalle; Li ku tšäekaa teeᴅ, se on lumipallo kui kätega (käega) teed, (siis) see on lumepall. – Vt. ka lumikomka, lumikomu, lumi-muna.

lumipilvi M lumepilv снежная туча; lumipilvi tuli. voᴅ i lunta paaʙ lumepilv tuli. Vaat sajabki lund.

lumisato M Li lumesadu; M-Set. lumetuisk снегопад; метель; M nät ku meni suur lumisato näe, kuidas hakkas kõvasti lund sadama (tuli suur lumesadu). – Vt. ka lumisää, lumi-tuisku.

lumisekainõ Lu lumesegune, lumega segatud (vihma kohta) смешанный со снегом (о дожде); lumisekainõ vihma lumesegune vihm. – Vt. ka lumõõsekanõ.

lumis/saa Lu, pr. -aʙ, imperf. -si kõrvu lingutada (hobuse kohta) прясть ушами (о лошади).

lumis/õlla (Lu), pr. -sõlõʙ: -sõõʙ Lu, imperf. -sõli frekv. ← lumissaa; pagana õpõnõ, lumissõõp kõrvijeekaa tige hobune, lingutab kõrvu.

lumisää I lumetorm, tugev lumetuisk буран, вьюга, сильная метель; ommõn leeʙ mokoma sää suuri, lumisää leeʙ homme tuleb niisugune suur torm, tuleb lumetorm. – Vt. ka lumisato, lumituisku.

lumitšiŋkko M lumehang сугроб; ai ku mätti lumitšiŋkoᴅ, etti bõõ iiree troppaa oi, kuidas on ajanud (ajas) lumehanged, (nii) et pole hiirerada(gi); suur lumitšiŋkko suur lumehang. – Vt. ka lumiaŋki.

lumi-tuisku M Li lumetuisk метель. – Vt. ka lumisato, lumisää.

lumi-üvä (K-Ahl.) lumivalge белоснежный; pesnü puiset puhtaassi, lusikat lumi-üvähsi (Ahl. 97) rl. (on) pesnud puused (= puunõud) puhtaks, lusikad lumivalgeks.

lum/mata M Lu Li (P Ra) -mõtõ Lu, pr. -paan P M Lu Li -maan P M, imperf. -pazin P Lu Li -põzin Lu Ra 1. (verejooksu) sulgeda; posimisega e. lausumisega verejooksu sulgeda оста-

н/авливать, -овить кровотечение; загов/аривать, -орить кровотечение; Lu veri alki joossa i milta lummõttii veri veri hakkas jooksma ja mul suleti verejooks; Lu lumpaz veree, enepää eb nõizõ johsõmaa sulges verejooksu, enam ei hakka jooksma; Li staruhha nõisi lumpaamaa, lumpazi, ennää eb nõiznu tulõmaa vertä vanaeit (= posijamoor) hakkas posimisega verejooksu sulgema, posis, enam ei hakanud verd tulema; Lu taka-ämmä lumpaz vertä vaar-

ema sulges posimisega verejooksu (verd); 2. verejooksu posimisega e. lausumisega sulgeda lasta давать, дать (знахар/ю, -ке) загов/аривать, -орить кровотечение; Li tšäee ku leikkaᴢ, elo-soonõssa puhu vertä; sitä vertä tšäütii lumpaamas staruhhoilla kui (keegi) lõikas käerandme (katki), (siis) purskas tuiksoonest verd; seda verejooksu käidi vanaeitede (= posi-

jamooride) juures posimisega sulgeda laskmas; 3. (kõrvu) lukku lüüa (ka impers.) оглу-

ш/ать, -ить, заложить (об ушах); P õli nii suur paukku, etti kõrvad lumpazi oli nii suur pauk, et lõi kõrvad lukku; Ra parovoza trubitti kõvassi, anti gutkaa, daaže lumpõs kõrvõᴅ vedur vilistas kõvasti, andis vilet, lausa kõrvad lõi lukku; Lu siis ku vilisettii, ni miltõ kõrvõd lumpõs siis, kui vilistati, nii lõi mul kõrvad lukku; Lu milta õllaa kõrvad lummattu mul on kõrvad lukus (lukku löödud); 4. (silmi) pimestada слепить, о- (о глазах); P tševääl tširkkaass päivä paisaʙ, kõvii silmii lummaaʙ kevadel paistab päike heledasti, pimestab väga silmi; 5. impers. ummistada [?] запру/живать [?], -дить [?], затыкать [?], заткнуть [?]; P juõllass nii, etti lumpaz rännii tšiin öeldakse nii, et ummistas [?] renni (kinni). – Vt. ka lumpata.

lummillaa J-Must.: lummillaa kõrvat kõrvad ligi pead.

lumpaaja vt. veree-.

lumpaht/uussa: -uss J-Tsv., pr. -uuʙ J, imperf. -uuzi: -u J lukku minna (kõrvade kohta) заложиться (об ушах); pau kõrvaa ääreᴢ, kõik kõrv lumpahtu pauh! kõrva ääres, kõrv läks lausa lukku. – Vt. ka lumppaussa.

lumpaza J-Must. adv. lukus (kõrvade kohta) заложены (уши); lumpaza kõrvat kõrvad lukus.

lump/ata (J-Tsv.), pr. -paan, imperf. -pazin: -põzin J kõrvu lukku ajada v. lüüa оглуш/ать, -ить, заложить (об ушах); lumppõs kõrvõd õmaz vilissemizekaa ajas kõrvad lukku oma vilistamisega. – Vt. ka lummata.

lumppau/ssa Li -ss J-Tsv., pr. -ʙ Li, imperf. -zi Li 1. kinni jääda, sulguda (verejooksu kohta) остан/авливаться, -овиться (о кровотечении); Li tšävvää vertä lumpaamaᴢ, no muitõs tämä eb lumppau, piäb lugõtõlla. pääle lugõtõp, sis lumppaup se veri, eb mee enepää veri käiakse verejooksu (posimisega) sulgemas, aga muidu see kinni ei jää, tuleb posida. (Kui posija) loeb (nõia)sõnad peale, siis jääb see veri kinni, veri ei jookse enam; 2. lukku minna (kõrvade kohta) заложиться (об ушах); J suimõll mokom mörü, jot kõrvõd lumppausti kogukonnakoosolekul (oli) selline kära, et kõrvad läksid lukku; J ted́d́e kaĺĺumizess kõrvõd lumppausti teie karjumisest läksid kõrvad lukku. – Vt. ka lumpahtuussa.

lum/õkaᴢ Kett. -ekaᴢ (I-Len.) -ekas K-Ahl. -õkõᴢ Lu, g. -õkkaa 1. lumerohke снежный; Lu tänävoon on lumõkõs talvi tänavu on lumerohke talv; 2. lumine покрытый снегом; в снегу; Lu lumikomkijõõkaa vizgotaa, miä õõn lumõkõᴢ loobitakse lumepallidega, ma olen lumine.

lumõnaluᴢ Ra 1. sinilill перелеска; lumõn-aluᴢ, esimõinõ tulõb lumõnalt sinilill, esimesena tärkab lume alt; 2. ülane [?] ветреница [?]; lumõnaluᴢ, valkaa kukka ülane [?], valge lill.

lumõs/sua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J = lumõssussa.

lumõs/sussa (J-Tsv.), pr. -uʙ, imperf. -su lumega kattuda покры/ваться, -ться снегом; metsäᴅ, maad jo on lumõssustu metsad-maad on juba lumega kattunud.

lumõõhäkä: lumehäkä J-Must. lumehelve снежинка.

lumõõränne: lumeränne (J-Must.) lumelörts мокрый снег, слякоть; lumerännehtä saaʙ sajab lumelörtsi.

lumõõsekanõ: lumesekane J-Must. = lumisekainõ.

lunas/saa P M Lu J (R-Reg.) -sa J-Tsv., pr. -an P M Lu (R) -õn J, imperf. -in P M Lu J 1. (midagi välja) lunastada, (välja, ära) osta выкуп/ать, -ить, откуп/ать, -ить; P mene lunasa vällä, ko panttiziᴅ mine lunasta välja, kui pantisid; M lunasan pantii vällää (Set. 70) lunastan pandi välja; J vekseliä lunassõma vekslit lunastama; J lautõ piti lunassaa takaaᴢ (pulmakomme:) laud tuli tagasi lunastada; J õsõttu maa veel ebõõ lunasõttu, veel om mahzunnall ostetud maa ei ole veel (välja) lunastatud, veel on maksu all; J siin kagrat kaupotaa, rüttšeed lunasõtaa rl. siin kaerad kaubeldakse, rukkid lunastatakse; 2. (kedagi välja) lunastada, (välja v. ära) päästa выруч/ать, -ить, спас/ать, -ти; R oi emüd lunasa minua (Reg. 18) rl. oi, emake, lunasta mind (välja); R mineka miä sinu lunassana [= lunasan] (Reg. 18) rl. millega ma su (välja) lunastan?; Lu emä lunassi tämää ema päästis ta (ära); 3. (midagi) võlgu võtta брать, взять в долг; J ep ko sais tšelt raha võlgõssi lunassa kas ei saaks kelleltki raha võlgu võtta?; ■ M ah ku täm on sitkõa meeᴢ, täm̆mää tšäessä ed lunasa mit̆täiᴅ oi, küll ta on ihne mees, tema käest ei saa (sa) midagi; M kazelt ińeehmizelt ed lunasa sõn̆naa suussa sellelt inimeselt ei saa (sa) sõna suust. – Vt. ka lunastaa, lunata, lunaõlla, lunota.

lunass/aja (R-Reg.) -õja J-Tsv., g. -ajaa: -õja J 1. lunastaja [?], päästja [?] спаситель [?] (J-Tsv. orig.: спасающий); 2. võlausaldaja заимодавец, кредитор.

lunast/aa M, pr. -aan, imperf. -iin = lunata; pokoinikkaa ku laskõaz autaa, sis pannaz rah̆haa al̆laa, niku lunastaaz auta kui surnut lastakse hauda, siis pannakse raha alla, nagu lunastatakse haud (välja).

lunas/uᴢ ~ -suᴢ J-Tsv., g. -uhsõõ: -usõõ ~ -suzõõ J (välja)lunastamine, väljaostmine; päästmine (orig.: выкуп; спасение).

lun/ata R-Reg. Lu J (M) -at J-Tsv., pr. -aan: -naan Lu -an J, imperf. -azin Lu J (midagi välja) lunastada, (välja, ära) osta выкуп/ать, -ить; откуп/ать, -ить; M võrkot piti õssaa, kase kõik töökaa lunattii võrgud tuli osta, see kõik lunastati tööga; Lu ženiχaa rissisä lunaz lavvaa, jutõltii: lautaa lunnaamaa tultii (et peigmees saaks laua taha pruudi kõrvale istuma, selleks pulmakombe kohaselt:) peigmehe ristiisa lunastas laua, öeldi: tuldi lauda lunastama; R aika lounatta lunata (Reg. 42) rl. (on) aeg lõunat (= lõunasööki) lunastada; J kopitin nii paĺĺo raha, jot saim paĺtoo lunat kogusin nii palju raha, et sain palitu (ära) osta. – Vt. ka lunassaa, lunastaa, lunaõlla, lunota.

lunau/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J luna, lunamaks выкуп, наложенный платёж (orig.: плата).

lunaõl/la (R-Eur.), pr. -õn, imperf. -in frekv. ← lunata; oi velvüt emäni lahsi, elä ossa üvä ovoissa, lunaele saksansälko (Eur. 41) rl. oi, velleke, mu ema laps, ära osta head hobust, (ära) lunasta saksasälgu.

luni vt. lumi.

luŋk/ka Li, g. -aa Li jääauk прорубь.

luno/ta (R-Eur.), pr. -an R, imperf. -zin = lunata; oi sõsar emäni lahsi mine [= mineekaa] õsan mine [= mineekaa] lunoan (Eur. 41) rl. oi, sõsar, mu ema laps, millega ostan, millega (välja) lunastan.

luodari vt. loodõri.

lupa K L P M Lu J-Tsv., g. luv/aa L Lu J luv̆vaa M -a J 1. luba разрешение, позволение; Lu tšen .. uhsõõsõõ kokutaʙ, se tšüzüb luppaa riχ́ χ́ ee kes .. uksele koputab, see palub (küsib) luba tuppa (tulla); P tšüzüttii herrald lupaa küsiti mõisahärralt luba; J luppa võttõma luba küsima; M eb annõttu lup̆paa merelee mennä ei antud luba merele minna; Lu miε sain luvaa tulla tänne ma sain loa siia tulla; 2. lubadus, tõotus обещание, обет; L kunikaz antõ luvaa: kumpa võtab leütεä tämεä tüttäreᴅ, senelie annap puol riikkiε (muinasjutust:) kuningas andis lubaduse: kes leiab (võtab leida) tema tütred, sellele annab pool riiki; J tüttö anti ženihõllõ luvaa tüdruk andis peigmehele tõotuse (= lubas temaga abielluda); K luvattii lupa anti tõotus; J luppaa väĺĺä tooma lubadusest v. tõotusest lahti ütlema, lubadust tagasi võtma; J õma luvaka omavoliliselt (oma loaga).

lupaamin: luppami/n J-Tsv., g. lupaamizõõ: -zõõ J = lupauᴢ.

lupau/ᴢ P J, g. -hsõõ: -sõõ J lubadus, tõotus обещание, обет; P lupauᴢ lähtiesie õli võra lubadusallikasse (= lubadusallika jaoks) oli ohver; J ińemizet tetšiväd lupausõᴅ inimesed andsid tõotuse(d).

lups/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J (korraks) lüüa ударить; lupsõᴢ jalgakaa persee lõi jalaga perse. – Vt. ka loppia, lopsia, lopsuttaa, lopsutõlla, lupsutõlla.

lupsi/a J, pr. -n J, imperf. -zin frekv. lüüa, peksta; vastu kõrvu anda ударять, бить, шлёпать, давать пощёчины; lupsip kõrviit müü annab vastu kõrvu. – Vt. ka lohmata, lohmia, loppia, lopsia, lopsuttaa, lopsutõlla, lupsutõlla.

lups/u J, g. -uu J löök, hoop удар.

lupsut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. 1. lüüa, peksta ударять, бить; 2. (kiiresti ära süüa) ahmida (быстро) поедать; lupsuttõli kõig omenõt süüvve ahmis kõik õunad ära süüa. – Vt. ka lahmia, lipata, lipittsää, lohmata, lohmia, loppia, lopsia, lopsuttaa, lopsutõlla, lottia, lupsata, lupsia, lušata.

luput/taa Lu, pr. -an Lu, imperf. -in Lu imeda, lutsida сосать, по-.

luputušk/a Lu, g. -aa lutsija (sõimunimi) сосу/н, -нья (бранное прозвище); üφs õli meill tüttö, juttõli emäll: anna luputtaa; siiz nõistii tätä kuttsua luputuška oli meil üks tüdruk, ütles emale: lase imeda (= anna rinda); siis hakati teda lutsijaks kutsuma.

lurju/ᴢ P Lu J, g. -hsõõ: -hsyõ P -sõõ J looder, laiskvorst лодырь, бездельник, лентяй; Lu lurjuz on laiska inemin, ep kehtaa tehä tüütä looder on laisk inimene, ei viitsi tööd teha; P lurjuz ep kehta tehä mitäiᴅ, vaatab üli aizaa niku pero opõnõ looder ei viitsi midagi teha, vaatab üle aisa nagu peru hobune; J kazett [= kazess] poigõss kazvop täüz lurjuᴢ sellest poisist kasvab päris looder; Lu isup ku lurjuᴢ istub (tegevuseta) nagu looder; Lu laiska ku lurjuᴢ laisk nagu looder; J aissiä lurjuᴢ, ved ep kehta menne, kuhõ lähetetä ah sa laiskvorst, ei viitsi ju minna (sinna), kuhu saadetakse (tööle). – Vt. ka loodõri.

lurv/i M, g. -ii M = lurjuᴢ; täm on suur lurvi, ep kehtaa tehä milliz̆zee mit̆täiᴅ ta on suur laiskvorst, ei viitsi teha mitte midagi.

lusik, lusika vt. luzikka.

lusikka vt. luzikka.

lusikkõ vt. luzikka.

lus/ti Lu Li Ra J -t́śi ~ -t́śɪ Ku, g. -tii Li Ra J -t́śii Ku 1. ilus, nägus, kena красивый, пригожий; J miä paan eĺmivirgaa kaglaa, meen tšülää, la minnua katsota, kui miä õõn lusti ma panen helmekee kaela, lähen külasse, las mind vaadatakse, kui ilus ma olen; Ra se on nii lusti, kõik silmät häikezi see on nii ilus, lausa silmad pimestas ära; Ku mikä sis hään nii lust́śɪ. niisammaa nenän nall oŋ kahs aukkoa kui muillakkɪ mis ilus ta siis nii on. Niisama on nina all kaks auku kui teistelgi; J kase poik paĺĺoa lustip ku tõin see poiss on palju ilusam kui teine; J keskoliiŋ kikki-nenä väliss on õikõ lusti keskmine püstnina (= nöbinina) on vahel õige kena; J tšärpeizee obakk ol lusti, muut ebõõ üvä kärbseseen on ilus, aga ei ole hea (= ei ole söödav); Lu õli lusti tüttö oli ilus tüdruk; Ra musat kulmõᴅ, kaunõt põzgõᴅ, ivusõt tšikkarõᴢ, valkaad ampaaᴅ, tämä on lusti inimin mustad kulmud, punased põsed, juuksed käharas, valged hambad, ta on ilus inimene; Ra ümmärkõizõõ liitsaakaa on lusti inimin ümara näoga (inimene) on ilus inimene; J lustii liitsakaa inimin ilusa näoga inimene; J tõi tällee kõig lustit sõvaᴅ tõi talle kõik ilusad rõivad; J lusti hoŋgõkõᴢ metts ilus palgimets; J lusti ilm ilus ilm; 2. ilu красота; Li mokomaa lustia miä en õõ nähnü niisugust ilu ei ole ma (varem) näinud; Ra lustii peräss ~ Li lustii kautta ilu pärast; 3. lust, rõõm веселье, радость; J lusti on luita liikutõlla rl. lust on luid liigutada (= tööd teha); J lustii peräss inimin sõttaa eb menneiᴢ lusti pärast inimene sõtta ei läheks; ■ J lustia luuta obõnõ (Must. 175) head konti hobune (orig.: hyvässä kunnossa pysyvä hevonen); J helvetti, ku siäll lustia lüüvvä pagan (võtaks), küll seal lüüakse lusti; J meet taaz ohtõgossi naapurii lustia pitämä lähed jälle õhtuks naabri juurde lõbutsema (lusti lööma); J lustia ajama lõbusõitu tegema, lusti sõitma. – Vt. ka lustiuᴢ.

lustiga Kr lõbus, lustiline, rõõmus весёлый, радостный.

lustissi J-Tsv. ilus(as)ti, hästi прекрасно, хорошо; noorikk on nii lustissi ehitettü pruut on nii ilusti ehitud; nii lustissi laulob ja tantsiʙ nii hästi laulab ja tantsib; nizut tänävoonn üvässi, lustissi kazvossa nisu kasvab tänavu hästi, ilusti.

lusti/uᴢ Li (J), g. -uu: -u Li -uzõõ J ilu, kaunidus красота, краса; Li lustiu kautta tämä on esimein tüttö tšüläᴢ ilu poolest on ta esimene tüdruk külas; J vot tämä eli õmaa lustiuzõõkaa i üvää meeleekaa vaat, tema elas oma ilu(ga) ja hea iseloomuga (rõõmsa meelega). – Vt. ka lusti.

lustivoit/taa (J-Tsv.), pr. -an, imperf. -in ilusaks teha, kaunistada укра/шать, -сить; ku jumal ebõ antõnnu lustiuss, ni elmet sinnua eväd lustivoit kui jumal ei ole andnud ilu, siis helmed sind (ka) ilusaks ei tee.

ĺustr/a P, g. -aa = ĺustõri.

ĺustõr/i ~ kĺustõri J-Tsv., g. -ii J kroonlühter люстра; näit ku ventsõtti tšerikkoᴢ, siis kõig ĺustõrit põlõsti kui neid laulatati kirikus, siis kõik kroonlühtrid põlesid.

luš/ata (P) -at J-Tsv., pr. -šaan J, imperf. -šazin: -šõzin J 1. lüdida лущить, шелушить; J luššaap süüvve pähtšenää lüdib pähkleid süüa (= sööb pähkleid, poetades neid koorest välja); 2. (süüa) vitsutada упис/ывать, -ать (в обе щеки́); J faĺerk oŋ kallis kala, muut kõrt miä tätä luššõzin süüvvᴇ niku lanttua forell on kallis kala, kuid kord ma vitsutasin teda süüa nagu kaalikat. – Vt. ka lahmia, lipata, lipittsää, lohmia, loppia, lottia, lupsutõlla.

luzik/ka K P M V Po Lu Ra J (Kett. I) -kõ J Ku -k J-Tsv. -kᴀ Ku lusi/kka K-Ahl. J-Must. -kkõ J-Must. -k ~ -ka Kr Лу́зика Tum., g. luzikaa K P M Lu Ra J 1. lusikas; lusikatäis ложка; Po mind́a pani lavvalõõ luzikad i kurahsõõ minia pani lauale lusikad ja noa; M luzikka i tarelka lusikas ja taldrik; M katti juttõõb: milla bõlõ luzikkoo, söökaa tšäzii (muinasjutust:) kass ütleb: mul pole lusikaid, sööge kätega; J õpõt lass luzikaka süümä õpeta last lusikaga sööma; P õõrottii luzikaakaa hõõruti lusikaga; Lu võtan rokkaa, ättšiissää prusakka luzikkaa tuli võtan (= söön) kapsasuppi, äkki tuli prussakas lusikasse; Ku luzikkᴀ ko tokub maahaa, siz naizrahvas tuap pertt́śii kui lusikas kukub maha, siis tuleb naisterahvas tarre; M täm nii on ahnaᴢ, etti tšainõi luzikassa õz̆zaa võtaʙ ta on nii ahne, et võtab teelusikatäiest(ki) osa (endale); P tšüzün φeku ämmält laadguo rokkaa, luzikaa upa guuššaa küsin Feku vanaemalt kausitäie kapsasuppi, lusikatäie oasuppi; Kett. meill ed viskaa liikaa luzikkaa suhõõ meil ei viska (sa) liigset lusikatäit suhu (= meil ei ole toitu raisata); J paa luzikaa nenäll rokkasõõ koorõtt pane lusikaotsaga kapsasupi sisse koort; J nii on jämiä rokk, jot luzikaa varsi meni kattši on nii paks hapukapsasupp, et lusika vars läks katki; J pata luzikka kulp; 2. adralusikas отвал; V adra luzikka adralusikas. – Vt. ka naappa-, pata-, puu-, rinto-, rippi-, söömä-, tšainoi-, vesi-, või-. – Vt. ka loopii.

luzikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J lusikake ложечка.

lutik/ka Kõ S J, g. -aa J lutikas клоп; J ebõ·õ tširppua eb lutikkaa pole kirpu ega lutikat.

lutis/saa Kett. P M S Ja-Len. Lu Li Ra (K L J) -sa J-Tsv. -saaɢ I, pr. -an K P M Lu Li Ra -õn J, imperf. -in P M Lu Li Ra J pigistada, suruda, vajutada, muljuda, mudida сжимать, наж/и-

мать, -ать, надав/ливать, -ить, сдав/ливать, -ить, придав/ливать, -ить, стис/кивать, -нуть, раст/ирать, -ереть; L siz vilikana võtti maalt tšivie, lutissi tämää kulakkaa nii kõvii että tšivess nõisi vesi tilkkamaa siis võttis hiiglane maast kivi, pigistas selle rusikasse nii kõvasti, et kivist hakkas vesi tilkuma; P lutisap sõrminaa [sic!] pigistab sõrmedega; M tämä lutissi kõv̆vii min̆nuu tšättä ta surus kõvasti mu kätt; P miä lutisan tšäee kulakkaasõõ ma pigistan sõrmed (käe) rusikasse; J lutis silmet tšiin pigista silmad kinni!; J lutissõma vass rintaa vastu rinda suruma; M lutisad jõvikkaad luzikaakaa surud jõhvikad lusikaga (katki); M sügelmä õli; piäb võttaa palokkõin tuimaa lih̆haa, sis kazeekaa lutissaa soolatüügas oli; tuleb võtta tükike soolata liha, siis sellega vajutada; S kuza vaivattii, siäl lutisattii šižgalla, a šiška vizgattii sinne tšivirõukkoo, štop praaviuᴢ kus(t) valutas, seal (= seda kohta) vajutati räbalaga, aga räbal visati sinna kivihunnikusse, et (haige) paraneks; J uhs avollaa, lutis tšiin uks (on) lahti, pane (vajuta) kinni; I riigaa pekko ain lutissi lassa rehehaldjas aina painas last; J saappõgõd lutissõvaᴅ saapad pigistavad; ■ J lutis siis kag-lõs kallista siis! – Vt. ka lutisõlla, lutšissaa, lutšisõlla.

lutistõ/lla (P), pr. -lõn: -õn, imperf. -lin P frekv. vajutada, muljuda нажимать, надавливать; võtti lõŋgaa tšätiesie i lutistõli senie lõŋgaakaa sügläᴅ võttis lõnga kätte ja vajutas selle lõngaga soolatüükaid.

lutis/õlla Kett. M Kõ Po Lu (Ja-Len.) -õll J-Tsv. -õllaɢ (I), pr. -sõlõn: -sõõn M Kõ Lu J, imperf. -sõlin Kõ Ja Lu J frekv. ← lutissaa; Kõ lutissõli tšip̆põat paikaᴅ (ta) mudis haigeid kohti; M mättäät kõik lutissõõb rovnõissi vajutab (= rullib põllul) mättad kõik tasaseks; J kuhjaa loomizõs piäb einiit kõvõpõssi lutisõll kuhja loomisel tuleb heinu kõvemini (kokku) suruda (= tallata); M näeb unõz etti tätä pahapool lutissõõʙ näeb unes, et vanakuri painab teda.

lutši/ssaa: -ssaaɢ I, pr. -san: -s̆saa I, imperf. -sin: -s̆sii I = lutissaa; lutšissaas i siältä võita lähep paĺĺo surutakse (linaseemneid) ja sealt tuleb palju (linaseemne)õli; miä sinnua lutšis̆saa (küll) ma sind pigistan!; kõvassil lutšis̆sii täm̆mää pigistasin teda kõvasti.

lutšis/õlla: -õllaɢ I, pr. -sõlõn, imperf. -sõlin frekv. ← lutšissaa; kapussaa lutšisõllaɢ (hapendamisel) kapsaid (kokku) vajutada.

lut/tu M Po Lu J, g. -uu Lu J lut̆tuu M 1. (lehma sarvest tehtud) lutt соска, рожок; M baba antõ lahzõlõõ luttua vanaema andis lapsele lutti; J lutuka imetetä lass lutiga toidetakse (imetatakse) last; Lu luttu õli tehtü lehmää sarvõss, lehmää nännü võtõttii, lehmää ku tapõttii, pantii õttsaa lutt oli tehtud lehma sarvest, lehma nisa võeti, kui lehm tapeti, pandi otsa; J vala piimää luttuu de ann lahzõlõõ vala piima luti sisse ja anna lapsele; Po antaaz raχχaa: vot sillõ lutuss antakse raha (ja öeldakse): vaat sulle luti jaoks; 2. karjasarv, -pasun пастуший рожок; J karjušši lazzõb luttua karjane puhub (karja)sarve.

lutut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in karjasarve, -pasunat puhuda трубить в рожок; karjušši jo lututõʙ, laska leh́met karjaa karjane puhub juba (karja)sarve, laske lehmad karja.

luttuu J-Tsv.: ajõ rahaᴅ luttuu ajas rahad korstnasse (= raiskas raha ära).

luu K L P M Kõ Lu Li Ra J I Ku Kr Лу́у Pal.1 K-reg.2 Ii-reg.1, g. luu Lu J 1. kont, luu кость; Ra lihal on luuᴅ, a kalal on rooᴅ lihal on kondid, aga kalal on luud (rood); M pehmiä liha, ilmaa luuta pehme liha, ilma kondita; M lud́d́ekaa liha kontidega liha; M tämä ain viskaz luud maalõõ ta viskas (süües) aina kondid maha; Lu sinull piäb luuta grizziä sul tuleb konti närida; Kõ sinu tšäessä i araga ep saa kaluttua luuta sinu käest ei saa harakaski näritud konti (= sinu käest ei saa keegi midagi); M opõzõlt liha söötii, luud da nahka jätettii hobusel(t) liha söödi, luud ja nahk jäeti (alles); L karu luud lutši karu luges luud (= murdis maha, sõi ära); Ku ḱäpü oli luussa võrgukäbi oli luust; I lövvin luud inehmizee leidsin inimese luud; J raaoo luud vaĺaittassa tee ääreᴢ raipe luud vedelevad tee ääres; Lu siä minnua lüü nii kõvassi, vaa luid elä katkaa sa löö mind nii kõvasti (kui tahad), ära ainult luid purusta; Lu vaivatab vanoja luita, soovip kehnoa ilmaa vanad luud valutavad, (see) ennustab halba ilma; P ja mettsä otuhsõllõõ kaluta õmaz luud nuorõd nõdrukkõizõᴅ ja metsloomale (viid) närida oma noored painduvad luud; Lu purõb luhõs-saa (Must. 160) pureb luuni; M luisõõssaa luudeni; J luita sööʙ luud valutavad (närib luid); M sooja luita eb murra vs. soe konti ei riku (luid ei murra); Lu vari luita eb vaivata vs. soe konti ei riku (kuumus luid ei vaeva); J lusti on luita liikutõlla rl. lust on luid liigutada (= tööd teha); Lu se jäi pahaizõssi niku haamo, niku luu da nahka see jäi kõhnaks nagu viirastus, nagu luu ja nahk; M tämäss bõlõ mit̆täiᴅ ku luuta da nahkaa temast pole midagi (muud järele jäänud) kui (vaid) luu ja nahk; M tällee piäp kopittaa ram̆moa, etti kazvaizivad luud i lihaᴅ ta peab koguma rammu, et kasvaksid luud ja liha(se)d; Kõ nõizi ize tiitäjäksi, .. liitti lihat luihe kiin (Len. 230) rl. hakkas ise lausujaks, .. liitis lihad luude külge (= parandas tõbise); M söötii luinaa päinää kõikk kk. söödi kõik koos luude-peadega (= söödi kõik viimseni ära; söödi kõik koos naha ja karvadega ~ saba ja sarvedega); M ted́d́eekaa saab nagraa, etti šok̆kaa-luuᴅ väsüväᴅ teiega saab (nii) naerda, et põseluud väsivad; J oŋ ko sill ajut pää luuᴢ on sul mõistust peas (kas sul on ajud pealuus)?; Lu pää luu pealuu; J nenää luu ninaluu; Lu kagla luuᴅ rangluud; J tšäsi luuᴅ käeluud; Lu pihta luu ~ lopatk luu abaluu; Lu tšültši luu ~ tšültšä luu roie, ribi, küljeluu; Lu sääri luu sääreluu; Lu rissi luu ristluu; Lu J korsku luu krõmpsluu; J slona luu elevandiluu; J luu jäseneᴅ liigesed (liigeseluud); 2. linaluu кострика; I luut poiz määliᴅ lõugutad (lina)luud välja; Lu pellavaa luuᴅ linaluud; ■ M aivoo üvä inehmin, üv̆vää iz̆zää luissa lähnü (on) väga hea inimene, hea isa luudest tulnud; J lustia luuta obõnõ (Must. 175) head konti hobune (orig.: hyvässä kunnossa pysyvä hevonen); J boranaa pää luu oinapea, oina pealuu (= loll); M sööjää luu ~ P kuolluu luu kooljaluu; J luu marjõ lillakas, lillakamari; M tämä min̆nuu muukkaᴢ, kõig luud läpi ta piinas mu üdini ära; M täm on nii viratoo läpi lud́d́ee tšäüjä ta on nii üdini halb inimene; Lu ne on läpi luijõ tšäüjäᴅ, neid elä uzgo, nagrajad poigõᴅ, suvataa tüttöi nagraa need on petised, neid ära usu, petjad poisid, armastavad tüdrukuid petta. – Vt. ka bokka-, jalka-, kagla-, kalaa-, kanto-, lapa-, lapatka-, lapp-, lavaa-, liitts-, lopatko-, lõuka-, nenä-, nenää-, pahk-, peh́miä-, pihta-, puusa-, puuska-, põlvi-, põski-, pää-, rinta-, rissi-, seltšä-, silmä-, slonaa-, sõrmi-, sääri-, sööjä-, šokka-, tšedrä-, tšedrämiz-, tšeer-, tšehsisääri-, tšäsi-, tšültši-, änt-.

luuaj/u (Li), hrl. pl. -uᴅ Li luu-, kondiüdi костный мозг; pääzä on ajuᴅ, toož luuajut taitaa on peas on a-d (= aju), samuti on vist luuaju(d) (= luuüdi). – Vt. ka luumozgiᴅ.

ĺuubi/a M ĺubia (Len.), pr. -n M, imperf. -zin armastada (toidu jms. kohta) любить, по- (о пище и пр.); M kumpaa kal̆laa ĺuubitta süüvvä kumba kala armastate süüa?

luujää ~ luu-jää Li kõva jää крепкий лёд; kala õli luujääᴢ, nii õli jääᴢ kõvassi niku luu kala oli kõvas(ti) jääs (= külmunud, jäätunud), oli nii kõvasti jääs nagu luu; äntä õli luu-jääᴢ (muinasjutust:) saba oli kõvas(ti) jääs(se kinni külmunud).

luuk/aᴢ M -õᴢ Lu Li Ra J-Tsv., g. -kaa J 1. kondine, luine костистый; Ra kala on rookõᴢ, a liha on luukõᴢ kala on luine, aga liha on kondine; J joršši om makus kala, muut oŋ kõvassi luukõᴢ kiisk on maitsev kala, ainult (et) on väga luine; 2. kondine, luine, lahja, kõhn костлявый (о человеке), худой, тощий; Lu tšen on pahain, jutõllaa: luukõz inemin kes on kõhn, (selle kohta) öeldakse: kondine inimene; J ai ku tämä on luukõᴢ, nii om pahaizõssi jäänü oi kui kondine ta on, on nii kõhnaks jäänud.

luuk/ka K L P M Lu Li J I -kõ ~ -k J-Tsv. Лука Tum., g. -aa K P M Li J I sibul лук (растение); P võta kuori luukka võta koori sibul ära; M botvińa, sinne pannas luukkaa, mun̆naa .. botvinja (= külm kaljasupp), sinna pannakse sibulat, muna ..; M meillä isuttaaᴢ luukkõita meil istutatakse sibulaid; M süämmessä siirulliin, viirulliin, päältä kullaa karvalliin. luukka (Set. 18) mõist. seest siiruline, viiruline, pealt kullakarvaline? – Sibul; Lu paikka paika pääl ilma nigla pissämättä? – luukka (Must. 159) mõist. lapp lapi peal ilma nõela pistmata? – Sibul; J luukaa naatid jo räütüssä sibulapealsed juba närbuvad; P munat kraazgattii kõltõzõssi luukaa kuoriika munad värviti kollaseks sibulakoortega; J mitä idgõᴅ, vai luukaa haisu meni silmää mis sa nutad, kas sibulaving (~ hais) läks silma? – Vt. ka vesi-.

luukkaroho I sibulapealsed, roheline sibul зелёный лук; meemmä nüt süümää piirgaa luukkaroh̆hookaa i munõjikaa läheme nüüd sööma pirukat sibulapealsetest ja munadest.

ĺuuk/ki P M Lu J-Tsv. luukki P, g. -ii Lu J luuk люк, ставень (у окна); M av̆vaa ĺuukki ava luuk!; J kazett ĺuukiss pääzet sillõnnala sellest luugist pääsed keldrisse; Lu akkuna pannaa tšiin lauta ĺuukiikka aken pannakse kinni laudluugiga. – Vt. ka tamburi-.

ĺuukpäivä vt. liukupäivä.

ĺuukua vt. liukua².

ĺuukupäiv, ĺuukupäivä vt. liukupäivä.

ĺuukuttaa vt. liuguttaa.

luukõrva Lu fig. kurt глухой; tämä on niku luukõrva, eb võta kuulõssa ta on nagu kurt, ei võta kuulda.

ĺuuĺ/u J-Tsv., g. -uu J häll, kätki люлька; paamm lahzõõ ĺuuĺuu tutu paneme lapse hälli magama (lastek. tudule, tuttu). – Vt. ka ĺuĺka.

ĺuuĺut/taa (J) -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in äiutada, kussutada баюкать, убаюк/ивать, -ать; a jesli kõns lahs idgõʙ, miä eestiit em makkaa, a ĺuuĺutõn tšätšütte aga kui laps nutab, (siis) ma üldse ei maga, vaid äiutan kätkit.

ĺuuĺut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. ← ĺuuĺuttaa; lahs ep saanu kuitši rauha, piti koko üü ĺuuĺutõll laps ei saanud kuidagi rahu, tuli (teda) kogu öö äiutada; la sinnua metsää vuhin ĺuuĺuttõõʙ las metsa kohin äiutab sind.

luumarja M luuviljaline mari (näit. kirss, lilla-

kas jt.) косточковая ягода (напр. вишня, костяника и др.).

luumozgiᴅ Lu pl. = luuaju.

luupain/aja J -õjõ J-Tsv., g. -ajaa: -õjaa J luupainaja кошмар (тяжёлый сон с гнетущими видениями); luupainaja, ińemin ep pääznü unõss laχti, kõlmõt suudgad makaz üht voimaa; se tuli päiväss, meevät päivää tšättee makkaamaa luupainaja, inimene ei saanud unest lahti, kolm ööpäeva magas ühtesoodu; see tuli päikesest, lähevad päikese kätte magama.

luu-raato: lu-raato [sic!] M-Len. raipeluu, -kont кость от мертвечины; ku nõp kazvamaa sööjä-luu jalkaase, piäp löötää lu-raato [= löütää luu-raato] (Len. 260) kui kooljaluu hakkab jalale kasvama, (siis) tuleb leida (ravimiseks) raipeluu.

luuri/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J nuhkida, nuuskida шнырять; kõipo [?] täll piäb nuuria ja luuria kõikjal peab ta nuuskima ja nuhkima. – Vt. ka laazata, luuzata.

luu-ruusu Lu J-Tsv. luuroos [?] костяная рожа [?] (orig.: рожа с воспалительной опухолью).

luusaa-laasaa J-Tsv. kibekiirelt, tulistjalu торопливо, впопыхах; tšezäll, kui va pout, nii rahvõz luusaa-laasaa johzõb ein-maalõ suvel, kui on ikka kuiv ilm (põud), siis jookseb rahvas kibekiirelt heinamaale.

luusaj/a: -õ J-Tsv., g. -aa J (ringi)luusija, logeleja бездельник, лодырь.

luusööjä: luu-süüjõ J-Tsv. luusööbija костоед.

luu/zata J -zõt J-Tsv., pr. -saan ~ -san J, imperf. -sazin: -sõzin J (ringi) kolada, luusida; tuhnida, nuuskida лаз/ать, -ить, шнырять; шарить, вынюхивать; katti luusab lautooll kass kolab riiulil; nõizõtt ilm päit luusaamaa tulete (hakkate) ilmaasjata kolama; mitä siä luusaad raha-kirstuᴢ mida sa tuhnid rahakirstus?; süä üüll kuuluz rätizemin rattii tüvenn: nee varkaad i tšäüti luusamõᴢ südaööl kuuldus kolin(at) aida juures(t): need vargad käisidki nuuskimas. – Vt. ka laazata, luuria.

luuž/a M (Lu), g. -aa = lätikko¹; M per̆rää vihmaa näᴅ miltized luužaᴅ jäätii tee päälee vaat, millised lombid jäid pärast vihma tee peale; Lu luužat seisovaᴅ, vihma vettä lombid seisavad, vihmavett (täis).

luuta vt. loota.

luu-tauti J-Tsv. luuvalu ломота в костях. – Vt. ka luu-valu.

luu-tükkü M luutükk косточка.

luu-valu [< e?] J-Tsv. = luu-tauti.

luuvva vt. luvva.

luuväli Lu vaagnaluude vahe [?] широта таза [?]; seltšä piäb õlla lad́d́õp, luuväli piäb õlla lad́d́õp (nõuanne põrsa ostmisel:) selg peab olema laiem, vaagnaluude vahe peab olema laiem.

luva/ta Kett. K P M Lu J Ku (L Li) -tõ Lu -t J-Tsv. -taɢ I, pr. lup/aan Kett. K P Lu J lup̆paan M -paan Lu J Ku, imperf. -azin P Lu J -asin J-Must. 1. lubada, tõotada, sõna anda обещать, по-; Lu mõnikõz inemin kerkiässi luppaaʙ, a ep tee sitä, mitä luppaaʙ mõni inimene lubab kergesti, aga ei tee seda, mida lubab; Lu ed annõ, elä i luppaa (kui sa) ei anna, ära (siis) ka luba; J luppa millõ, jot tuõd meile luba mulle, et tuled meile (külla); L lupaz millõ d́eŋgoi antaa suurii tuhattõmii rl. lubas mulle raha anda suurte tuhandete kaupa; J passibo kullõlõõ üvää lahjaa antõmassõ, parõpaa luppaamassõ rl. aitäh kullale head kinki andmast, paremat lubamast; Lu tämä ain luppaab maad i metsäᴅ ta aina lubab maad ja metsad (= lubab maad ja taevad, on suur lubaja, annab asjatuid lubadusi); J looja meilee tee lupaᴢ, marijainõ maa lupaᴢ rl. looja meile tee lubas, Maarja maa lubas; Li tänävässi päivässi luvatti paikomittaa vihmaa tänaseks päevaks lubati paiguti vihma; P luvattii viijä võra lähtiesie tõotati allikasse ohver viia; J tšen läsi, lupazi tšerikkoo varnikaa kes oli tõbine, tõotas (paranemise puhul) kirikule ikooniräti (kinkida); Lu i miä toož mõnt kõrtaa tšäin võõrõziss. parvõs sein i jein i eteez näillee üvvää lupazin (traditsiooniline muinasjutu lõpetus:) ka mina käisin (neil) mitu korda külas. Sõin ja jõin koos (nendega) ja soovisin (tõotasin) neile edaspidiseks head; J miε lupaan mõnt kõrtaa, ett kõik karvat keritsen ma ähvardan (tõotan) mitu korda, et pöan (tal) kõik karvad maha; K kunikaz lupazi i nii i tetši kuningas andis sõna ja nii tegigi; J poolõll sõnall luppama poole sõnaga, poolenisti lubama; K luvattii lupa anti sõna v. lubadus v. tõotus; 2. (kellelgi midagi teha) lubada, (millekski) luba anda позвол/ять, -ить, разреш/ать, -ить; J luppaa menne tšüläsee luba (mul) minna külasse; Lu eb luvannud illoo laulajallõ rl. ei lubanud pidutsemist (ilutsemist) lauljale; J koto alkoa on luvattu kunigaa metsäss on lubatud riigimetsast (võtta) küttepuid; J tšen minuu möi, tšen lupazi. – izäz möi, emä lupazi rl. kes mu müüs, kes lubas? – Su isa müüs, su ema lubas.

luvva vdjL K U Kõ Lu Li Ku (R-Eur. R-Lön. R-Reg. P Ja) luuvva M Ja-Len. Lu Li loov/-va Lu Li Ra J -võ J -v Ra J-Tsv. louvva Lu J looaɢ vdjI I, pr. loon Kett. P M Kõ Lu Li Ra J I (R-Eur.) luon (R-Reg.) loo I, imperf. lõin K U M Kõ Ja Lu Li Ra J loin Kõ Lu (R-Reg.) 1. luua, rajada (ka impers.) творить, со-; созда/-вать, -ть (также безл.); M jumala lõi maa i taivaa jumal lõi maa ja taeva; K jumalass on kõikki lootu kõik on jumalast loodud; K lõi looja lohi-kaloja (Ahl. 94) rl. lõi looja lõhekalu; J ko tahod niittüä puhassaa, etteb võzot kazvois sis tarvis kuu põhjall, koos taivaas kuu louvvaa kui tahad niitu puhastada, et võsa (võsud) ei kasvaks, siis (on) tarvis (seda) kuu põhjal (teha), kui taevas kuu luuakse; J loovvaa kuu luuakse kuu; 2. (kangast, sukka jm.) luua, (kudumist) alustada основ/ывать, -ать (тканье на ткацком станке), нач/инать, -ать (вязку чулка и пр.); J loomipud́d́õõkaa loovvaa, siiz nõissaa kutomaa kaŋgõssõ käärpuudel (käärpuudega) luuakse (kangalõim), siis hakatakse kangast kuduma; U mõnt paazmaa piäb luvva mitu pasmast tuleb luua?; I loopuulla lootii niittilöjä käärpuu(de)l loodi (kanga)lõime; Lu neĺĺält tortilt lootii toimikas kaŋgaᴢ, a prosto kaŋgas kahõlt lootii neljalt (käärimis)-

kehalt loodi toimne kangas, aga labane (lihtne) kangas loodi kahelt (kehalt); M sukkaa luuvvaᴢ luuakse sukka (= alustatakse sukakudumist); 3. raadata, uudismaad teha корчевать, вы-, под/нимать, -нять новь; Li päivää piti uutta maata luvva (terve) päeva tuli uudismaad teha; 4. (kuhja) luua v. teha, (heinu kuhja) panna v. hanguda метать, с- (стог); M tämä loob aŋgookaa kuhjaa ta hangub heinu kuhja; J ivana nõmad om povvõll kahs kuhja lootu Ivani omad (= Ivani pere) on kuiva ilmaga kaks kuhja teinud; 5. (sõnnikut vankrile koormasse) tõsta наки/дывать, -нуть (навоз на воз); Lu tuut tänävä valloa loomaa (kas) tuled täna sõnnikut (koormasse) tõstma (= sõnnikut vedama)?; J valoo koorõma looma sõnnikut koormasse tõstma; 6. (võrke v. noota vette) lasta заки/дывать, -нуть (сеть); Ja noottaa luvvassa noota lastakse (vette); Li taas sihee sammaa loovvaa se nootta ja taas tõmmõtaa taas sinnasamasse (kohta) lastakse see noot (vette) ja taas tõmmatakse (kaldale); J lõimm nootaa vettee lasksime nooda vette; Li miä eglee lõin võrkoᴅ ma lasksin eile võrgud vette; Li tšäimmä võrkkoi loomaᴢ käisime võrke (vette) laskmas; Li apara-võrkko ko loovvaa, siz apara-savvõõkaa räimitää vettee, höütütetää kaloja kui abarvõrk lastakse (vette), siis mütaga (abarakepiga) pekstakse vastu vett, hirmutatakse kalu; Li lootii raitti, ved́ raititta·a lootii ni .. lasti võrgurida (vette), reaviisi (ridamisi) ju lasti nii (võrgud vette) .. ; 7. (praamiga, parvega jne.) üle (vee) vedada v. viia перев/озить, -езти (на пароме и т. д.); J ei, looka üli hei, viige üle (jõe)!; Ku tulkaa loomaa, lookaa üli laukkaa tulge üle viima, viige üle Lauga; ■ Lu kõik päiväd on lootu kõik päevad on ette määratud; M tänänn õlin surmalla suuza, a veel bõllu lootu surmalõ täna olin surmasuus, aga veel polnud surmale määratud (loodud); R loo silmät loojaa pääle (Eur. 34) tõsta pilk (pööra silmad) looja poole (peale); Lu ennaikaa ku lehmä tooʙ vazikaa, siiᴢ jutõllaa: lehmä loi kui lehm toob enneaegse(lt) vasika, siis öeldakse: lehm l. – Vt. ka loottaa.

lõe- vt. lõõ-.

lõh/gata Kett. L M Lu Li (K-Ahl. P) -gat Kõ-Len. -gõta Lu (Li Ra) -gõt J-Tsv. -gataɢ I lohgata Li-Len. Ku, pr. -kaan K P M Lu Li J -kaa I, imperf. -kazin L M Li lõχkazin P -kõzin Lu J 1. lõhki lüüa, lõhestada; pilpaid v. peerge kiskuda; (puid) lõhkuda; purustada, katki teha; lõhki lõigata; lõhki rebida; lõhki ajada, rebestada; (ära) rebida разби/вать, -ть; рас/ка-лывать, -колоть, колоть, на-, расщеп/лять, -ить; разруб/ать, -ить; разреза́ть, разре́зать; разры/вать, разорвать; отрывать, оторвать; Lu ai ku miä kompassuzin, tšut́ ko päätä en lõhkõnnu oi kuidas ma komistasin, vähe puudus, et ei löönud pead lõhki; M varrõõ õttsa on lõhgattu niku vaasaa pituutta varre ots on lõhestatud nagu (= nii umbes) vaksapikkuselt; J päree lõhkamin treebuitõp snorofkaa peerukiskumine nõuab vilumust; P miä võtin alguo tšätie i nõizin lõhkaamaa tširviekaa ma võtsin halu kätte ja hakkasin kirvega lõhki lööma; Ra pakoo pääl lõhgõtaa alkoi paku peal lõhutakse halge (= puid halgudeks); M ku lõhgõtas alkoa, sis kurikalla antaas kalunii pääle kui lõhutakse halge (= puid halgudeks), siis lüüakse nuiaga puulõhkumiskirve peale; Ra nii tunnub emääsee niku alko lõhgõttu poolitõõ nii tundub emasse (läinud olevat), nagu (oleks) halg, pooleks löödud; J lõhkaa omeŋ kahtõõ palaa lõika õun pooleks (kaheks tükiks); M lõhkaat kalaᴅ lõikad kalad lõhki; J laadgoo lõhkõzin poolõssi lõhkusin savikausi pooleks; Li lõhkaa mill kase pähtšenä purusta mulle see pähkel; M lõhkaa muna löö muna katki; Lu karu i susi i repo i jäneᴢ lõhgõttii õpõzõltõ vattsõ karu ja hunt ja rebane ja jänes rebisid hobusel kõhu lõhki; M tahtõ kõik kõrvad lõhgata, nii kõv̆vii kolasti tahtis lausa kõrvad lõhki ajada, nii kõvasti paukus; Lu suur pala suu lõhkaaʙ vs. suur tükk ajab suu lõhki; L jänez nõisi nii kõvii nagramaa, etti uulyõ lõhkazi (muinasjutust:) jänes hakkas nii kõvasti naerma, et rebestas huule; Ku ühelt lampaalta lohkas suuree t́śüküü külessᴀ̈ poiᴢ ühelt lambalt rebis suure tüki küljest ära; 2. lüüa, virutada удар/ять, -ить, колотить, по-; M miε sillõõ lõhkaan kõrvalõõ, et taho tõissa ma virutan sulle vastu kõrvu (nii), (et) teist (hoopi sa) ei taha; M miε en taho sin̆nua lüvvä, lõhgata ma ei taha sind lüüa; J tätä püsüü ložaka lõhgõtti pähä talle virutati püssipäraga pähe; ■ Lu näd lõhkaab mennä näe, vihub minna (= läheb suure hooga); Kõ oogat bõllu aikaa, piti lõhgat mennä etes (Len. 213) puhata polnud aega, tuli vihtuda edasi minna; Lu päätä lõhkaaʙ pea lõhub valutada. – Vt. ka lõhkoa.

lõh/gõta L M Po (Kett. Lu Li J-Tsv.) -gõtaɢ I, pr. -kõõʙ Kett. M I -kyõʙ L, imperf. -kõzi M -kõᴢ L M -kõõᴢ M 1. lõhki minna, lõhkeda; (lõhki) rebeneda v. käriseda, lõheneda, praguneda рас/калываться, -колоться, лоп/аться, -нуть; трескаться, по-, растреск/иваться, -аться; рваться, по-, разо-; L kas kaukalo on lõhgõnnu see küna on lõhki läinud; M tšäznä-naappa eb lõhgõnnu tšiireessi (puu)pahast kauss ei läinud niipea (kiiresti) lõhki; M naappa lõhkõõp poolittaa (puu)kauss läheb pooleks; Po elä uottõõ, štob lõhkõis kattila ilmõ vettä ära oota, kuni katel lõhkeb (et katel lõhkeks) ilma veeta; L vattsaz mautšid lõhkyõvaᴅ kõhus sooled lõhkevad; L lauta lõhkõᴢ laud läks lõhki; I vanalla kuulla kummad irret sahattii, ne eväd lõhkõõɢ vanal kuul saetud palgid, (need) ei lähe lõhki; M tšiutto lõhkõzi piholla särk rebenes pihtadelt lõhki; M nii paĺĺo kõv̆vii nagrimma, tšut́ ku eb vattsa lõhgõnnu nii (väga) palju naersime, (et) peaaegu oleks kõht rebenenud; M maa lõh-kõõʙ maa lõheneb (kuivusest); M uulõd alkivad lõhgõta huuled hakkasid lõhenema; M miheleeb on lõhgõnnu seinä millegipärast on sein pragunenud; Li seinäz on rako, on lõhgõnnu seinas on pragu, (sein) on pragunenud; 2. lõhkuda, purustada, katki teha; lõhki lüüa, lõhestada; lõhki lõigata разби/вать, -ть; рас/калывать, -колоть; разреза́ть, разре́зать; M miε lõhkõzin naapaa pur̆ruu purussi ma lõhkusin kausi purupuruks; M lõhgõttii seinä lõhuti sein (maha); M jurakahtši, tätä et saa kuinid lõhgõta sitke kask, seda (sa) ei saa kuidagi lõhki lüüa; M sis kõrvii takaa kurassõl lõhgõtaz i sis paranõp sika siis kõrvade tagant lõigatakse (seal nahk) noaga lõhki ja siis siga paraneb (parotiidist); ■ Lu lõhkõõp süüvvä vihub süüa; J nah, paa vari kakuu süäme võit de lõhkõ süüvve noh, pane kuuma kaku sisse võid ja vihu süüa. – Vt. ka lõhkaussa, lõhkoa, lõhkõuta, lõhkõõssa.

lõhi¹ M: kõõz lehmä eezaikaa teeb vazikaa, nii juõllaᴢ: lehmä lõhi kui lehm enneaegselt poegib, siis öeldakse: lehm l.

lõh/i² K-Ahl. K-Set. M Ja Lu Li Ra J lohi P M Li-Len. (Kõ-Len. Ku) Логи Tum., g. -õõ M-Set. Lu J lõh̆hõõ M -ii K-Set. lohyõ lõhi, lõhekala лосось, лох; Lu lõhta tševväälä rannas püvvetää lõhet püütakse kevadel ranna(vee)s; Lu lõhta püüvvetää võrkkoil lõhet püütakse võrkudega; Lu kui on suur lõhi, siiz nõsat haamiikaa poiᴢ kui on suur lõhi, siis tõstad kahvaga välja; Li ebõ·õ lõhõtta [sic!] (meres) pole lõhet; Lu miε soolazin lõhta ma soolasin lõhet; J lõhõlt vattsa lõhgõttii rl. lõhel lõigati kõht lõhki; Lu lõhi kala, se on suur kala, kauniz liha on lõhekala, see on suur kala, punane liha on; J lõhõõ liha oŋ kül makuᴢ lõheliha on küll maitsev; Lu lõhõõ tagra tükk lõhet; Lu lõhi võrkoᴅ lõhevõrgud.

lõhikala Lu lohikala Ku (R-Reg.) lohi-kala (K-Ahl.) = lõhi²; K lõi looja lohi-kaloja (Ahl. 94) rl. lõi looja lõhekalu.

lõhivõrkko Lu lõhevõrk сеть для ловли лосося; lõhivõrkko on kõrkaa võrkko lõhevõrk on kõrge võrk.

lõhkaaja vt. jää-.

lõhkau/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J lõhki minna, lõhkeda рас/калываться, -колоться; раз/рываться, -орваться; лоп/аться, -нуть; laatko lõhkaus kahõssi palassi savikauss läks lõhki kaheks tükiks; nii seim vatsaa täünö, jot lõhkaun sõin nii kõhu täis, et lähen lõhki; näd nii vaivõttaap süät, niku kahõssi palassi lõhkauʙ vaat, nii valutab süda, nagu kaheks tükiks lõhkeb. – Vt. ka lõhgõta, lõhkõuta, lõhkõõssa.

lõhko vt. lohko.

lõh/koa P M Ja-Len. Lu Li J (K-Ahl.) -kua P Lu -koaɢ I lohkoa (Ku), pr. -gon K P M Lu Li J lohon Ku, imperf. -kozin P Lu Li J lõhkuda, purustada; lõhki lüüa; (puid) lõhkuda; lõhestada; pilpaid v. peerge kiskuda разби/вать, -ть; по/рывать, -рвать; разруб/ать, -ить; колоть, на-, рас/калывать, -колоть; расщеп/лять, -ить, растреск/ивать, -ать; P pero ko nõizõb menemää, siz lõhgop kõik, miniesie on tämä pantu rakkyõsyõ, laituosyõ vai vaŋkkuriisyõ kui peru (hobune) hakkab minema, siis lõhub kõik, mille ette ta on rakendatud (rakkesse pandud), ree ette või vankri ette; Lu meilä seiliᴅ lõhko (Len. 280) (torm) purustas meil purjed; J jõgõll lõhgota jäät jõel lõhutakse jääd; Li kaivottii kannoᴅ, siz lõhgottii heenossi i pantii ahjoo kaevati kännud (välja), siis lõhuti peeneks ja pandi (tõrva)ahju; Ja siis piäp sahata i lõhkoa siis tuleb (puid) saagida ja lõhkuda; I kalunalla suurija alkoja lõhkoass puulõhkumiskirvega lõhutakse suuri puupakke (halgudeks); P alkopuita lõhkuass lõhutakse küttepuid (halupuid); J pärett lõhgota peergu kistakse; J katto-päree lõhkomim võtap paĺĺo aikaa katusepilpa kiskumine võtab palju aega; P tuuli võib lõhkua, ain karmõat tšäjeᴅ tuul võib (käsi) lõhkuda, (siis on) üha karedad käed; Lu ai ku on tänävä kõva poro, lõhgob i tšäeᴅ oi, küll täna on kange leheline, lõhub käedki; M minuu uulõt peltšävät tuulta, kui tšut́, nii lõhgob verelessaa minu huuled kardavad tuult: kui (vaid) natuke (tuult saavad), nii lõhestab verele; ■ J vitsaka lõhkoma vitsaga peksma; P miε nüd algan lõhkua tüötä tehä ma hakkan nüüd tööd vihtuma; J lõhgob laula, suu kõrviissaa üürgab laulda, suu kõrvuni; J lõhgob menne vihub minna (= läheb suure hooga); J lõhgop süüvve läntüä vihub hapupiima süüa; J lõhgop päät pea lõhub valutada. – Vt. ka lõhgata, lõhgõta.

lõhkõu/ta (M), pr. -ʙ M, imperf. -zi: -ᴢ M = lõhkaussa; kaukolo lõhkõuᴢ: päivüüsee jätäᴅ, lõh-kõub i vananõʙ (puust) küna läks lõhki: (kui) jätad (küna) päikese kätte, (siis see) praguneb (lõheneb) ja vananeb; näin vahtšimatoa, lein vitsaakaa, tämä kõik palottaa lõhkõuᴢ nägin vaskussi, lõin vitsaga, ta läks puha tükkideks katki.

lõhkõõllu (Kett.) partits. pakatanud, lõhenenud (naha kohta) заскорузлый, потрескавшийся (о коже); lõhkõõlluut tšäed lõhenenud käed.

lõhkõ/õssa P Lu Li lõχkõõssa (Lu Li) -ssa Li -ss Li J-Tsv., pr. -õʙ P Lu Li J -ʙ Lu, imperf. -õzi Li -õᴢ Lu J -zi Lu Li -ᴢ P Lu lõhki minna, lõhkeda; praguneda, lõheneda рас/калываться, -колоться, лоп/аться, -нуть; трескаться, по-, растреск/иваться, -аться; J puu on nii kuivannu, jot lõhkõõᴢ puu on nii kuivanud, et läks lõhki; Li pata lõhkõõzi, tuli rako, no eb rikkaunnu, tämä on veel kogoza (savi)pott pragunes, pragu tuli (sisse), kuid ei läinud (päris) katki, see on (= seisab) veel koos; Li se lõhkõzi kahtõõ pallaa see läks lõhki kaheks tükiks; Lu minuu kõlmõõ paikaakaa štanat saaᴅ i lõχkõõnnuu furaškaa saad (endale) minu kolme paigaga püksid ja lõhkise (nokaga) mütsi; P kõvat suurõt põvvaᴅ, maa kuivi, kõik lõhkõõʙ kõvad suured põuad, maa kuivas, lausa lõheneb; J leivää koori lõhkõõᴢ variss leiva koorik lõhenes kuumusest; Lu tšäeᴅ lõhkõõvõᴅ, piäb võitaa võitõõl käed lõhenevad, tuleb võida võidega; Lu tševvääl ahavõss tuulõss uulõd lõhkõõvõᴅ kevadel kuivast tuulest huuled lõhenevad; ■ Lu pää lõhkõõʙ pea lõhub valutada. – Vt. ka lõhgõta, lõhkaussa, lõhkõuta.

lõh/na ~ -n J-Tsv., g. -naa J 1. tuulepuhang, -õhk дуновение (о ветре); 2. pehme, soe, mahe (tuule kohta) мягкий, тёплый, нежный (о ветре); tänävä on nii lõhna tuuli täna on nii mahe tuul.

lõh/tši Kett. L P M Lu Li J -ki Lu J -k [sic!] K-Ahl. lõhki, katki, puruks расколот, разорван, разломан, разбит, растреснут (в значении наречия); M puin kaukolo meni lõhtši puust küna läks lõhki; Lu elä vala klasistokanaa varria tšaajua, stokana meeʙ lõhtši ära vala teeklaasi kuuma teed, klaas läheb katki; J suurõss laajeŋgiss püsü raut meni lõhtši suurest laengust läks püssiraud lõhki; J kaatsõd menti pakaroi päält lõhtši püksid läksid tuharate pealt lõhki; Lu jää meneb lõhtši jää praguneb; M lehmäll on kabjad lõhtši lehmal on sõrad lõhki; J ahjo õli takant lõhtši ahi oli tagant katki (lõhki); Lu d́uužina võib juuvva olutta, eb mennü vattsa lõhtši (ta) võib juua tosina (pudeleid) õlut, ei lähe (ei läinud) kõht lõhki; P nõizõd nagramaa, meneb uuli lõhtši hakkad naerma, huul läheb lõhki; L i parai·ka on jänessell uuli lõhtši (muinasjutust:) praegugi on jänesel mokk lõhki; Lu hohotab nagraa kurkku lõhtši rõkkab naerda, (nii et) kurk lõhki; Lu nii on kõvassi pagana, što süä meeʙ lõhtši on nii (väga) tige, et süda läheb lõhki; Lu nii kõvassi teep tüüt, kõik lõhtši meeʙ teeb nii kõvasti tööd, et tapab enese ära; ■ Li süntüpäivässaa on lõhtši uuli (tal) on sündimisest saadik jänesemokk..

lõhtšii/n J-Tsv., g. -zõõ = lõhtšinain.

lõhtšinai/n Li, g. -zõõ lõhkine, katkine потреснувший, разорванный; ■ jänesel on lõhtšinain uuli jänesel on lõhkine mokk.

lõhtši-uuli Lu fig. lõhkine huul, lõhkine mokk; jänesemokk разорванная губа; заячья губа; jänesel on lõhtši-uuli jänesel on lõhkine mokk.

lõhtši-uulin Lu fig. lõhkise huulega, lõhkise mokaga; jänesemokaga с разорванной губой; с заячьей губой.

lõik/ata K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J (Kett. R V) -õta M Lu -õtõ J -õt J-Tsv. -ataɢ I leikata Kõ-Len. Ja-Len. Lu Li (K-Ahl. Ku Kr) leikõtõ Lu Лейката Pal.2, pr. -kaan Kett. K R L P M S Lu Ra J leikkaan K Lu Li J leikaan ~ leikan ~ laikan Kr, imperf. -kazin K P M V Lu Li Ra J -kõzin M J -õn [sic!] M -kazii I leik-

k/azin Lu Li Ku -ezin Lu 1. lõigata резать, от-, раз-; вы-; кроить, вы-, с-, рас-; M elä ruta lõikata, ühesää kõrtaa mittaa, a siz vass lõikkaa vs. ära rutta lõikama: üheksa korda mõõda, (aga) siis alles lõika; M panidoraa alalehtoita ail lõikkaamma lõikame alati tomati(taime) alumisi lehti; Li leikkas suurõõ pütšüü leipää lõikas suure kääru leiba; P lõikkaa õuna nellää lohkoo lõika õun neljaks (lõiguks); M mind́a lõikkõ [sic!] sõv̆vaa paloss minia lõikas riide (rõiva) tükkideks; Lu ku mentii erii, siiz leipä lõikattii poolittaa kui mindi lahku, siis lõigati leib pooleks; J lõikka opõizõõ arjõ lühepessi lõika hobuse lakk lühemaks; L ku meni tüttärikko mehelie, täll ivuuhsõd lõikattii kui tüdruk läks mehele, (siis) lõigati tal juuksed (lühikeseks); P tšüüsii lõikkazivaᴅ lõikasid küüsi; M kartaa lõikataᴢ i rautavittsaa kartasaksijeekaa plekki ja traati lõigatakse plekikääridega; R kurahsõll avõõ lõikkamma vihgoᴅ lõikame noaga vihud (sidemest) lahti; Lu nahka leikattii kurasõl poiᴢ nahk nüliti noaga; J pariskunt niku tõin tõizõss lõikõttu: mõlõpi lühükkõizõd ja paksuᴅ abielupaar (on) nagu teineteisest lõigatud (= nagu kaks tilka vett): mõlemad lühikesed ja paksud; Ra lihanõ tšeeli luizõõ kaglaa lõikkaaʙ vs. lihane keel lõikab luise kaela (= kuri keel võib inimese tappa); 2. katki lõigata, vigastada порезать; Ra sõrmi on lõikõttu i nõisi mätänemää sõrm on katki lõigatud ja läks mädanema; Li tšäee ku leikkaᴢ, elo-soonõssa puhu vertä kui lõikas käe katki, (siis) tuiksoonest purskas verd; J lõikkõz enellez jalkaa glazii ruuokaa lõikas endale jalga klaasikilluga; Lu sooz on leikkaava roho, ku tõmpaat, siz leikkaaʙ soos on lõikhein, kui (seda) tõmbad, siis lõikab (kätte); 3. (sirbiga vilja) lõigata жать, с- (серпом); M on aika õzraa lõikata on aeg otra lõigata; P sirppi lõikkaab üvässi sirp lõikab hästi (vilja); 4. raiuda; maha raiuda; (metsa, palke) raiuda v. lõigata; (peeneks) raiuda (puid, kapsaid jne.) колоть, на-, рубить, вы-, от-, с-; сечь, отсечь; шинковать, на-; M tširvee terä, millä lõikataᴢ kirvetera, millega raiutakse; Lu rihel leikattii akkunaᴅ majal(e) raiuti akna(augu)d (seina); Lu mehed mentii merejääl, leikattii mainõᴅ mehed läksid merejääle, raiusid noodaaugud; Lu jäätä lõikõtaa sakuriikaa jääd raiutakse tuuraga; P meni mettsävahti näüttämää kuss lõikata puit läks metsavaht näitama, kust puid raiuda; Lu miä leikkazin irreᴅ, mettsävahti tuli, pani kleimad õttsaa ma lõikasin palgid, metsavaht tuli, lõi (pani) templid otsa; M meni mettsää lõikkaamaa läks metsa lõikama; Ra kassinn õli mettsä, peremeheekaa kõik lõikkazin siin oli mets, peremehega raiusime (raiusin) kõik maha; J jõka puu, mikä üvvää viĺĺaa eb kasvata [= ep kazvata], lõikataa maalõ (Must. 153) iga puu, mis head vilja ei kasvata, raiutakse maha; J võta nüd lõikkaa kõik pääd maolt vällää (muinasjutust:) võta raiu (mõõgaga) nüüd maol kõik pead maha; Lu kassuriikaa lõikõtaa kapussaa kiiniga raiutakse kapsaid (peeneks); P tämä pajataʙ, niku tširviekaa lõikkaaʙ ta räägib (nii), nagu kirvega raiub; 5. tahuda тесать, вы-; K vanall tšerikoll õlivad lavvat tširveekaa lõikattu vanal kirikul olid lauad kirvega tahutud; 6. (palkhoonet) ehitada, üles raiuda рубить, с- (избу, дом); K vanad mehed rihtä ize lõikkazivaᴅ endisaegsed mehed (vanad mehed) raiusid (palkidest elu)maja ise üles; Lu piäb rihi leikõtõ (piäb rihi salvoa) tuleb (palk)-

maja üles raiuda; K miez meeb mettsää, bõõ tširvessä, lõikkaab rihie, bõõ ussa ni akkunaa. a mi se on. mies sittu mõist. mees läheb metsa, ei ole kirvest, ehitab maja, pole ust ega akent. Aga mis see on? – Mees sittus; 7. tappa; maha murda уби/вать, -ть; колоть, за-, резать, за-; загрыз/ать, -ть; M tappõluza lõikõttii mokoma üvä pojo kakluses tapeti niisugune hea poiss; L ep sinua miltineid myõkka lõikkaa ei sind tapa ükski mõõk; L nastassia päivällä .. lõikattii seness päiväss borana. jõka talo lõikkaz bora-naa, i liha sei kotonna anastasiapäeval .. tapeti selleks päevaks oinas. Igas talus tapeti oinas (iga talu tappis oina), ja liha söödi (sõi) kodus; M väliz lõikkaat kan̆naa vahel tapad kana; M vazik̆kaa lõikkõzimma tapsime vasika; K lõikatassõ sika tapetakse siga; V sütšüzüss lõikkaz lihass, varap ei lõikattu sügisel tappis (härja) lihaks, varem ei tapetud; Lu susi leikkas kitsii hunt murdis kitse (maha); 8. kohitseda охол/ащивать, -остить; M sika on jo lõikattu siga on juba kohitsetud; 9. lõigata, opereerida оперировать; J tälle kazvõp sihee kõhtaa liig liha, kuza õli lõikõttu tal(le) kasvab sinna kohta liigliha, kus(t) oli lõigatud; Kõ boĺnittsaz lõikataᴢ haiglas opereeritakse; 10. (katki, auklikuks) süüa (koi kohta) поедать, поесть (о моли); Ra koi lõikkaap sõppaa, lõŋksõppaa rohkaʙ koi sööb riiet, enamasti villast riiet; Lu maai·lmaa peen, a sõvaa lõikkaaʙ (koi on) ilmatu väike, kuid riide sööb (katki); ■ Lu meijjee isä on takasilmällin miiᴢ, ettee silmije on üvä, a takkaa silmije ain lõikkaaᴢ, ain pani inemissä meie isa on silmakirjalik mees: silme ees on hea, aga tagaselja aina lõikas, aina laimas inimest; P tämä meneb üli tiessä, lõikkaap tie ta läheb üle tee, läheb (lõikab) põiki üle tee; Lu tämä meni rissi teessä, leikkaᴢ minuu tee ta läks risti (üle) tee, läks (lõikas) põiki üle minu tee; Lu näd leikkaz mennä, pani menemä näe, läks (lõikas) minema, pani minema; Lu leikkaab menemää, kuhõõ tahoʙ paneb (lõikab) minema, kuhu tahab; J lõikka menemä käi minema!; J lõikkaab vassaa (pajatta) raiub vastu (rääkida); Lu leikkava roho raudrohi, verihein. – Vt. ka lõikkoa.

lõik/atuᴢ: -õtuᴢ J-Tsv., g. -atuhsõõ: -õtusõõ J (orig.: отрез).

lõikatuzroho M raudrohi, verihein тысячелистник.

lõikatõzroho M-Set. = lõikatuzroho.

lõikka/aja M Lu (Li) -ja (P Ra) -jõ (J-Tsv.) leikka/aja Lu (Li) -ja (Lu) 1. (klaasi- jne.) lõikaja резчик (стекла и т. д.); Lu glazii lõikkaaja klaasilõikaja; Lu miä menin ivusõõ leikkaajal ma läksin juuksuri (juukselõikaja) juurde; 2. M kohitseja скопитель; ■ Lu lainõõ leikkaaja muul, lainemurdja; Lu pää lõikkaaja mõrtsukas, kõrilõikaja; Lu ivusõõ lõikkaaja õielõikaja (kahjurputukas); sajajalgne. – Vt. ka ivuhsõõ-, kana-, kanaa-, klazi-, lainõ-, mettsä-, pää-.

lõikkiv/o Lu Ra leikkivo Lu (R-Eur.), g. -oo: leikkivoo Lu = lõikõttši; Lu kuza õli lõikkivo, siäl märkeni õhsa, sis siäl nõisi marja kazvõmaa kus oli raiesmik, seal mädanesid oksad, siis seal hakkasid marjad kasvama; Lu leikkivoll õlin marjaᴢ olin raiesmikul marjul.

lõik/koa Kett. K L M Lu J (Kõ Li) -kua P Lu J (M) leikkoa Lu (Li Ku) leikkua Lu, pr. -on Kett. P M Lu J leikon Lu Ku, imperf. -kozin Lu 1. lõigata; lõikuda резать, на-, раз-; кроить, с-; пересе/кать, -чь; Li uusikad jäiväd leikkomõttõ, kazvivad uuvvõt taimõᴅ (maasika)-

väädid jäid lõikamata, (nendest) kasvasid uued taimed; M lõikon vittsoi lõikan vitsu; J siiz väänettii viχgoᴅ tõiziippäi, viχkoiltõ sittõõd lõikottii kurasõõkaa siis keerati (vilja)vihud teistpidi, vihkudelt lõigati sidemed noaga (lahti); Kõ võtõttii lõikottii i õmmõltii võeti (kangas), lõigati (tükkideks) ja õmmeldi; M lõiko heenossi omenaᴅ lõika kartulid peeneks; Lu maamulohko teχχää, leikotaa maamunaᴅ tehakse kartulivormi, lõigutakse kartulid (tükkideks); K kannikka lõikottii palottai kannikas lõigati tükkideks; 2. katki lõigata, vigastada порезать; J kõns siä õõt tšäed lõikkonnu, ku kõig on ruptsoi täünö kunas sa oled (oma) käed vigastanud (katki lõiganud), et kõik on arme täis?; 3. (katki, auklikuks) süüa (koi kohta) поедать, поесть (о моли); Lu sõvat kõik ain koi lõikko kõik rõivad sõi koi aina (katki); Lu koi lõikob lõŋkasõppaa koi sööb villaseid rõivaid; 4. (puid) raiuda рубить, с-; Lu algot talvõl lõikottii küttepuud raiuti talvel; 5. tappa уби/вать, -ть; K vaattavat siällä kõikk on tüttäred lõikottu i süötü, da kasat kõikk riukuusõõ ripusõttu (muinasjutust:) vaatavad, seal on tütred kõik tapetud ja söödud ja (juukse)palmikud kõik ridva otsa riputatud; J esimeized lõikotaa, takumõizõt tallotaa rl. (ema hoiatas poega sõjateele saates:) esimesed tapetakse, tagumised tallatakse. – Vt. ka lõikata.

lõikku vt. lõõkku.

lõikkua vt. lõõkkua.

lõikõt/tši Lu Li J-Tsv. leikõttši Lu Li, g. -šii ~ -ši J leikõtšii Li raiesmik, raiestik вырубка; Li leikõttši on, ku on leikattu mettsä poiᴢ, on jäätü vaa kannoᴅ raiesmik on (see), kui mets on maha raiutud, on jäänud vaid kännud; Lu kuza on leikattu mettsä puhtaassi poiᴢ, terve mettsä, jutõllaa lõikõttši kus on mets täiesti maha raiutud, terve mets, (selle kohta) öeldakse raiesmik; J uuvvõll lõikõtšil kazvop paĺĺo baabukõss värskel raiesmikul kasvab palju vaarikaid; J lõikõtšill kazvop turpa võsazikko raiesmikul kasvab tihe võsastik. – Vt. ka leikkiva, leikottši, lõikkivo.

lõi/ma: -m J-Tsv., g. -maa J = lõimi; ■ puu lõimiijõ mukka saap täätä, mõnt voott puu on kazvonnu puu aastaringide järgi saab teada, mitu aastat puu on kasvanud.

lõim/i M Kõ J-Must. -õ Li, hrl. pl. -õᴅ Kett. M Kõ Lu Li Ra J -õõᴅ I loimõᴅ Lu J lõim, lõimed основа (тканья); M tšedrätäz lõimõd i kut̆tõõᴅ kedratakse lõimed ja koed; Lu loimõd on letittü lõimed on palmitud; Lu se on lõimõᴅ, mikä pannaa kaŋgaspuil need on lõimed, mis pannakse kangaspuudele; M lõimi õli villa i kuõ õli villa lõim oli villane ja kude oli villane; I lõimõõd õlivaᴅ kaŋkaizõᴅ, kut̆tõõᴅ õlivaᴅ nätüᴅ (põrandariide) lõimed olid linased, koed olid kaltsud; Li d́erugaa lõimõᴅ kõrrõttii välissä, tehti kahskõrtõzõᴅ kaltsuvaiba lõimed mõnikord (isegi) korrutati, tehti kahekordsed; Kett. kaŋkaa lõimõᴅ kanga lõimed.

lõŋ/ka Kett. L P M Po Lu Li J I (Al. Kõ Ja-Len. Ra) lõngka K-Ahl. -kõ Lu Li -k J-Tsv., g. -gaa P M Lu J (villane) lõng шерстяная пряжа, нитка; Ra lõŋkaa tšedrättii villass lõnga kedrati villast; J lõŋkaa tetšemä lõnga ketrama (tegema); M lõŋka õli tšedrättü i kraazgattu lõng oli kedratud ja värvitud; J lõŋkaa kõrrõttii lõnga korrutati; Lu lõŋka tšerittii tšeräl lõng keriti keraks; Lu jõka kaartoz oŋ kuuštšümmet lõŋkaa igas pasmas on kuuskümmend lõnga; J lõŋgõss kuota suukkuna (villasest) lõngast kootakse kalevit; J vüü tehtii, kuottii lõŋgassa vöö tehti, kooti (villasest) lõngast; M sõrmikkaat tožo tehäz lõŋgassa sõrmkindad kootakse (tehakse) samuti (villasest) lõngast; J lõŋkaa looma lõnga (kangaks) looma; M lugõttii lõŋgaa päälee, i sis sen̆nee lugõtuu lõŋgaakaa siottii se paikka tšiin, kuza vaivattaaʙ loeti nõiasõnu lõnga peale, ja siis selle lausutud lõngaga seoti see koht kinni, kus valutas (valutab); M jarvõõsõõ veetii võr̆raa, veetii lõŋkaa i linttii järve viidi ohvrit, viidi lõnga ja paela; Lu niitid vai lõŋgad mässäüväᴅ niidid ja (või) lõngad lähevad sassi; Lu lõŋka meni mässüü lõng läks sassi; Lu lõŋka on tšippuraᴢ lõng on sassis; Lu tšippura lõŋka sassis lõng; Kett. izzettü lõŋka ~ J kõrrõttu lõŋka korrutatud lõng; Lu lõŋkõ kaŋgõᴢ veetii tälle, tämä siiᴢ läpi mašinaa tünnisütti lõŋkõ kaŋkaa villane kangas viidi tema kätte, tema siis masinaga (läbi masina) vanutas villase kanga; Lu koi javvoa pannaa, kuza oijjuuʙ lõŋka sõpa naftaliini (koipulbrit) pannakse (sinna), kus hoitakse villaseid rõivaid; J lõŋk tšiutto kassu de kõikkina ahassu (villane) kampsun sai märjaks ja läks päris kokku; ■ Lu lõŋka pitsukki: ühs säije võtõtaa poiᴢ, tõin pannaa pääle pikk pleiss (= eriline pleissimisviis): üks säie võetakse ära, teine pannakse peale. – Vt. ka koto-, raut-, tšeero-. – Vt. ka lõŋk-niitti.

lõŋkajupk/a: -õ Lu lõŋkõjupk/a ~ -õ Li villane seelik шерстяная юбка; Li estää panti lõŋkõjupka päällä, sis pantii bumazenõi jupka kõigepealt pandi (kõhnale pruudile) villane seelik selga, siis pandi parhist seelik.

lõŋkakaarto I lõngapasmas пасмо (о пряже).

lõŋka-kamaĺkka I = lõŋkatšuutto.

lõŋka-kušakka: lõŋkõ-kušakka Lu (pidulik) villane (villasest lõngast tehtud) vöö (праздничный) шерстяной кушак; veel õli lõŋkõnõ kušakka, mehet piettii, tšerikkoo mentii ain lõŋkõ-kušakka kraazgõttu vüül oli veel villane vöö, mehed kandsid (seda), kirikusse mindi ikka villane värvitud vöö vööl. – Vt. ka lõŋkapookka.

lõŋkamat́eri: lõŋkõmat́eri Lu villane riie шерстяная ткань.

lõŋka-meno M Lu villased asjad (villased rõivaesemed) шерстяные изделия (шерстяная одежда); Lu kõik on lõŋgõssa tehtü, jutõllaa: lõŋka-meno kõik, (mis) on (villasest) lõngast tehtud, (selle kohta) öeldakse: villased asjad; M kraazgattii i lina-men̆nua i lõŋka-men̆nua värviti nii linaseid asju kui ka villaseid asju.

lõŋkanoska Li = lõŋkatallukaᴢ.

lõŋka/nõ Lu I, g. -zõõ villane, villasest lõngast; villasest riidest, kalevist шерстяной, из шерсти; из шерстяной ткани, суконный; Lu kagla šarffi on lõŋkanõ, lõŋgassa tehtü kaelasall on villane, (villasest) lõngast tehtud (= kootud); I kaputat tiid lõŋkazõᴅ, alõtsõt tiid lõŋkazõᴅ, i rätte lõŋkanõ on sokid teed (= kood) villased, labakindad teed villased, ja rätik on villane; Lu lapikkaaᴅ on tehtü niglaakaa, lõŋkazõᴅ, tehtü paksuᴅ labakud on tehtud (kinda)nõelaga, villased, paksud; Lu kolpotška õli õmmõltu, šolkkanõ iĺi lõŋkanõ tanu oli õmmeldud siidist või kalevist. – Vt. ka lõŋkõinõ, lõŋkõn.

lõŋka-pitsukki Lu pikk pleiss (pleissimisviis, mille puhul pole pleissimiskoht märgatav особый способ валяния шерстяной домо-тканной ткани); lõŋka-pitsukill et tunnõ, kus paikkaa on pitsattu pika pleisiga (pleisitult sa) ei tunne (ära), kust kohast on pleisitud.

lõŋkaplat́ja Lu villane kleit шерстяное платье.

lõŋkapookka P lõŋka-puukka K-Bor. = lõŋka- kušakka; tšiis tšiiku tširjapookka, lõõz lõõku lõŋkapookka (kiigelaulust:) tš. kiigu, kirjatud vöö, l. kiigu, villane vöö.

lõŋkarätte Li lõŋka-rätte Lu lõŋkrätte Lu J-Tsv. (villane) suurrätt большой шерстяной наплечный платок; J viska hoz lõŋkrätte üli pää, elä alassi joos kujalõõ viska vähemalt suurrätt üle pea, ära jookse paljalt välja.

lõŋkasukka Lu Li Ra lõŋksukka Ra villane sukk шерстяной чулок; Lu naisijee lõŋkasukil enne üllääl õli toož strotška, tšen kui tetši, kahsi vai pari santimetraa, a siiz jo tuli sukaa varsi naiste villastel sukkadel oli varemalt üleval samuti serv (pära), kes kuidas tegi, kaks või paar sentimeetrit, aga siis tuli juba suka säär.

lõŋkasõpa Lu lõŋksõpa (Ra) villane rõivas, villased rõivad шерстяная одежда; Lu koi lõikop lõŋkasõppaa koi sööb villaseid rõivaid.

lõŋkašarffi Lu villane sall шерстяной шарф.

lõŋkatalluk/aᴢ: -õᴢ Li villane sokk шерстяной носок; all õllaa pitšäᴅ sukaᴅ, a pääl paaʙ lõŋkatallukkaaᴅ all on pikad sukad, aga peale paneb villased sokid. – Vt. ka lõŋkanoska.

lõŋkatšerä M Lu I lõŋktšerä J lõngakera клубок шерсти; M katti sai lõŋkatšer̆rää käpälii i pun̆nautti kõiɢ niitiᴅ kass sai lõngakera käppade vahele ja ajas kõik lõngad sassi.

lõŋkatšuutto Lu Li lõŋktšuutto ~ lõŋk-tšuutto Lu (villane) kampsun шерстяная вязаная кофта; Li lõŋkatšuutto võib õlla kalhõa (villane) kampsun võib olla kare. – Vt. ka lõŋka-kamaĺkka.

lõŋkavehsi Li lõngaviht моток шерсти; vehsi, lõŋkavehsi õli kõvassi sassiunnu viht, lõngaviht oli väga sassi läinud.

lõŋk-niitti J-Tsv. = lõŋka; võta štooppa lõŋk- niitill sukaᴅ võta nõelu sukad villase lõngaga (terveks).

lõŋkõi/nõ M J, g. -zõõ M = lõŋkanõ; M lõimõd õlivad niittizeᴅ, mitä tšääriäᴢ, a kuõ õli lõŋkõinõ lõimed, mida kääritakse, olid linased, aga kude oli villane; J vana sukaa varsi, lõŋkõinõ vana villane sukasäär. – Vt. ka polu-.

lõŋkõ/n P M Lu -nõ Lu I, g. -zõõ M = lõŋkanõ; M sukat tehtii talvõss lõŋkõzõᴅ talveks kooti (tehti) villased sukad; Lu lapikkaad õllaa lõŋkõzõᴅ, on tehtü niglaakaa; alõzõd õllaa toož lõŋkõzõᴅ, teχ́ χ́ ää sukkapuikkojõõkaa laba-

kud on villased, on tehtud (kinda)nõelaga; labakindad on ka villased, tehakse (suka)varrastega; Lu koi süüp va lõŋkõssa, tõissa sõppaa ep süü koi sööb vaid villast (riiet), teist riiet (ta) ei söö; Lu veel õli lõŋkõnõ kušakka, mehet piettii oli veel (pidulik) villane vöö, mehed kandsid (seda); Lu lõŋkõnõ vüü villane vöö; I lõŋkõõs [sic!] sõvaᴅ villased rõivad; P lõŋkõn šiška villane kalts.

lõnt/ata M-Set., pr. -taan M, imperf. -tazin = lontata [?] (orig.: käydä lompottaa).

lõnttsu/ussa: -ss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -uzin: -zin J = lontata; mitä lõnttsuud ilm süüt kujall mis sa hulgud ilma põhjuseta väljas?

lõp/pu K L P M Lu J (Kõ-Len.) loppu Lu, g. -uu P Lu J (Li) lõp̆puu M lopuu Lu lõpp конец; Li sis kusspoolta algõttii tõmmõtõ, lopult vai algult siis kustpoolt hakati (võrke veest välja) tõmbama, lõpust või algusest; M (kangakudumise kohta öeldi:) tšen bõ alguu aluttaisõiᴢ, tšen bõ lõp̆puu lõputtaisõiᴢ, ni hullu tšehsipaikaa kokuttaisõiᴢ (oleks,) kes alguse alustaks, kes lõpu lõpetaks, (küll) siis rumal koputaks keskpaiga (= teeks keskpaiga valmis); J alku on raŋkk, a lõppu makka vs. (iga) algus on raske, aga lõpp magus; Lu voovvõl jo ol loppu, a tüül loppua ep tulluᴅ, loppua emmä saanõõ aastal on juba lõpp, aga tööle lõppu ei tulnud, lõppu (me) ei saanud; J kõns med́d́etši köühiile päiviile tuõb lõppu kunas ka meie viletsuspäevadele tuleb lõpp?; K tulipa se lõppu kazõlõ skaazgalõ tuligi lõpp sellele muinasjutule; M õttsa tuli, lõppu näüʙ ots tuli (kätte), lõpp paistab; Kõ joko nüt saitta einämaa lõppu [= lõppuu(sõ)]. – jo, nüt jo on lõpus [= lõppuza] (Len. 213) kas nüüd saite heinamaa lõpule? – Jaa, nüüd on juba lõpul; P lõppu lõpussi tetši puhtaa tüö lõppude lõpuks tegi puhta töö; Lu leivää loppu ja alku on kannikkõ leiva lõpp ja algus on kannikas; J tüü lõpull nii väsüzin töö lõpul väsisin nii ära; Lu janvarii lopull jaanuari lõpus; Lu lahsii peteltii: ĺuukpäivänn tulõb maai·lmaa õttsa i loppu lastele valetati: vastlapäeval tuleb maailma ots ja lõpp (= viimnepäev); L maai·lmaa lõppu ~ M maailmaa lõppu (Set. 69) maailma lõpp; J lõppu vooõll tüüd eväd lõpu aasta lõpul tööd ei lõpe.

lõp/pua K M Kõ Po Lu J (R-Reg. P V) loppua Lu (R-Reg. Ku), pr. -uʙ K M Kõ J lopuʙ Lu, imperf. -pu K P M Kõ V Lu J -pi [sic!] K -pusi [sic!] K-Ahl. loppu Lu loppᴜ Ku 1. lõppeda, otsa saada, vaibuda конч/аться, -иться; сти-

х/ать, -нуть; Lu pärspää nurkk onõ, kuza maa lopuʙ, jo meri tulõʙ Pärspää nurk (= poolsaar) on (seal), kus maa lõpeb, tuleb juba meri (vastu); M lõppu päivä, tuli õhtago lõppes päev, saabus (tuli) õhtu; P talvi lõppu, tševät tuli talv lõppes, tuli kevad; M sõta õli lõppunnu sõda oli lõppenud; Lu pulmad loppuzivaᴅ pulmad lõppesid; M lõpub niittütöö lõpeb heinatöö; Lu sihee kaaska loppu sellega (siia) muinasjutt lõppes; Lu i lippu lõppu kaaska ja muinasjutt lõppeski; J kõig on üvä mikä üvässi lõpuʙ kk. kõik on hea, mis hästi lõpeb (= lõpp hea, kõik hea); Lu leipä algaʙ loppua, jo jäi vähe leib hakkab otsa saama, on jäänud (jäi) juba vähe (järele); Po rahad lõppuvad näil kõikill rahad saavad neil kõigil otsa; Lu ühz jõi i annõp tõizõll, a ku lopuʙ, taaz lassaa botškassa üks jõi (õlut) ja annab teisele (edasi), aga kui otsa saab, taas lastakse vaadist; M nät ko lõppu, etti kõik pöllüd on pühittü, javomenod i suurimomenoᴅ, nii puhtaass lõppu, etti iirelee nokkaa eb jäännü näe, kuidas sai otsa, et kõik tolmgi (tolmudki) on pühitud, jahu(toidu)d ja tangu(toidu)d, nii viimseni sai(d) otsa, et hiirele hamba alla (nokka) ei jäänud; Kõ vanall kuul kloppai põlõtõttii, etti siz lõppuvad niku kuu lõpuʙ vanas kuus põletati lutikaid, et siis hävivad (saavad otsa), nagu kuu kahaneb (saab otsa); Lu vaiva alõni ehtši loppu valu andis järele ehk vaibus; Lu ääni loppu, ep kuul hääl vaikis, pole kuulda (ei kuule); 2. surra, otsa saada скончаться, умирать, умереть; Lu paĺĺo lahsii puisõtaa, tšen izze teeʙ, mõnikõs sihhe i lopuʙ palju tehakse aborte, kes ise teeb, mõni surebki sellest; K tämä nõis jo lõppumaa ta hakkas juba surema; J lõpun mie kõrt vällää suren ma kord ära; M kõik lukõjad lõppuzivaᴅ kõik posijad on surnud (surid ära); Lu tüü eb lopu, a müü lopumma töö ei saa otsa, aga meie saame otsa; M lõppu jo nävät kõikki talopoigaa ińeehmizeᴅ sai(d) juba kõik otsa (= suri(d) välja) see maarahvas (need talupojast inimesed). – Vt. ka lõppuussa, lõppuuta, lõppussa, lõppõa.

lõppueinnaika M heinaaja lõpp последние дни сенокоса.

lõppujaizõᴅ M Li loppujaizõᴅ Li J pl. lõpetis (lõpetuspidu, lõpujoodud töö lõpetamise puhul) запивки (празднество по окончании работы); M töö lõpõtamma, kase on lõppujaizõᴅ (kui) töö lõpetame, see (= siis) on lõpetis; J lopõtõttii niittämiin, siis piettii loppujaizõᴅ (kui) lõpetati viljalõikus, siis peeti lõpetist (= lõikuspidu); M kõõz niitettii rüissä, siz lõppujaizillõ võtõttii ain kaasaa pala leipää kui lõigati rukist, siis lõpetisele (= lõikuspeole) võeti alati kaasa tükk leiba; Li kui lõpõtõttii salvomizõd i kõik, siiz juutii lõppujaizõᴅ kui lõpetati maja-

seinte ülesraiumine ja kõik, siis joodi lõpu-

joodud; Li riigaa loppujaizõᴅ rehepeksu lõpetis. – Vt. ka loppijäizeᴅ.

lõppukannikka M Lu loppukannikka Lu lõpukannikas (leiva viimane kannikas) (последняя) горбушка или краюшка хлеба; Lu loppukannikka, ku ühs leipä lopuʙ lõpukannikas (on), kui üks leib lõpeb. – Vt. ka loppukannikkõ.

lõppu-kuu M Lu Li loppukuu ~ loppu-kuu Lu Li vana kuu старый месяц; Li meil ain pajatõttii, što on alkukuu, ku kuu vass alguʙ, sünnüʙ, i loppukuu meil räägiti ikka, et on noor kuu, kui kuu alles algab, sünnib, ja vana kuu; M kloppia piti tappaa lõppu-kuuta lutikaid tuli tappa vanas kuus.

lõppum/atta: -attõ J loppumõttõ Lu -õtt J-Tsv. = lõppõmatta; 1. Lu kase tüü on loppumõttõ see töö on lõputu; 2. J ku tuõb irvii johsu-aikõ, siz on lihad lõppumattõ rl. kui tuleb põtrade jooksuaeg, siis on liha lõputult (lihad lõppemata).

lõppumizõllaa M lõpukorral, lõppemas на исходе; mil on lõppumizõllaa kõiɢ ev̆vääᴅ mul on kogu toidumoon lõpukorral.

lõppunäteli M nädalalõpp конец недели.

lõppupulma L loppupulm/a (Lu), hrl. pl. -õᴅ Lu laulatuseelse pulmatseremoonia lõpetus [?]; pulma(peo) lõpp(järk) заключительная часть свадебного обряда до венчания [?]; конец свадьбы; L lõppupulmas piti nuorikõll õlla uvvii laulatuseelse pulmatseremoonia lõpetusel [?] pidi pruudil olema uig (= mõrsjalinik); Lu nüd on loppupulmõᴅ, ku jo pulmõᴅ loppuvõᴅ nüüd on pulma lõpp(järk), kui juba pulmad lõpevad.

lõppurooppa: lõpporooppa Ränk lõikuspeo puder (viljalõikuse lõpetamise puhul keedetud puder особая каша, которую готовили по случаю окончания жатвы).

lõppu/ussa Lu -uss Li -ussaɢ I (vdjI) loppussa (Lu), pr. -uʙ I, imperf. -uzi: -jõõ vdjI -jõ ~ -jy I = lõppua; 1. I ühsi tšäävi kõõz lõppuuʙ, siis tõin pannassõ tsäävi kui üks kääv lõpeb, siis pannakse teine kääv; I kõlmattomalla päivää pulmaᴅ lõppuuvaᴅ kolmandal päeval pulmad lõpevad; Lu pulmat ko loppusti, siz nõisaa karikka juumaa kui pulmad lõppesid (= pulmatseremoonia hakkas lõppema), siis hakati pulmaõlut jooma (= joodi klaasist paarikaupa ja pandi pärast raha klaasi); I voosi lõppuuʙ aasta lõpeb; Lu lõppuustii õmad leiväd jo oma leib sai juba otsa; Li tšennäd lõppustii jalatsid kulusid ära (said otsa); 2. I lõppumaa piäʙ tuleb surra.

lõppuu/ta (K-Al.), pr. -ʙ K, imperf. -zi lõppeda, otsa saada конч/аться, -иться; kunniz lõppuub pulma (Al. 40) kuni lõpeb pulm. – Vt. ka lõppua, lõppõa.

lõp/pussa: -puss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -pu J = lõppuuta; rahad lõppusti raha sai otsa.

lõp/põa Kõ loppõa [?] (Lu-Len.), pr. -õʙ: lopõp Lu, imperf. -põzi = lõppuuta; javoᴅ lõppõzivaᴅ jahu(d) sai(d) otsa; Lu voima lopõp (Len. 277) jõud saab otsa.

lõppõm/atta: -õtta Ra -õtt J-Tsv. 1. indekl. lõputu, otsatu, lõpmatu бесконечный, нескончаемый; J talo-poigaa tüüd on lõppõmõtt talupoja tööd on lõputud; Ra möllääp pajattaa, jutt on lõppõmõtta patrab rääkida, jutt on lõputu; 2. lõpmatult, lõputult беспрерывно, бесконечно; J lõppõmõtt pajatta lõpmatult rääkida. – Vt. ka lõppumatta.

lõput/taa (M Kõ), pr. -an: -taan (Kõ), imperf. -in: -tiin Kõ lõpetada конч/ать, -ить; M tšen bõ alguu aluttaisõiᴢ, tšen bõ lõp̆puu lõputtaisõiᴢ, ni hullu tšehsipaikaa kokuttaisõiᴢ (kangakudumise kohta öeldi:) (oleks,) kes alguse alustaks, kes lõpu lõpetaks, (küll) siis rumal koputaks keskpaiga (= teeks keskpaiga valmis).

lõpõ/ttaa K L P M Kõ Lu Ra J (Ja Li) -tta J-Tsv. -ttaaɢ I lopõttaa J, pr. -tan L P Kõ Lu Ra J -tõn Lu Li J, imperf. -tin P Kõ Ja Lu Ra J -t̆tii I 1. lõpetada конч/ать, -ить, оканчивать, окончить; K pojod issuvad i pillittäväd garmonia, uottõõvad kõõᴢ tüttäred pezuu lõpõttavaᴅ (Al. 23) poisid istuvad ja mängivad lõõtspilli, ootavad, kuni tüdrukud pesu (= pulmaeelse suurpuhastuse) lõpetavad; L etti kunikkaad lõpõttaisizivat sõaa et kuningad (= riigivalitsejad) lõpetaksid sõja; M hot́ i õli raskaᴢ, a tahõn lõpõttaa töötä olgugi, et oli raske, kuid tahtsin töö(d) lõpetada; Lu tüü jäi lõpõttõmatta töö jäi lõpetamata; J algõttu tüü tahob lõpõttõmiss alustatud töö tahab lõpetamist; J kui algõttu ni i lõpõtõttu vs. kuidas alustatud, nii ka lõpetatud; J tänävä lopõtõttii niittämin täna lõpetati (vilja)lõikus; K lõpõtõttii karjaa tšäümää lõpetati karjaskäimine; Kõ riigad lõpõtattii tappaa lõpetati rehepeks(ud); J müllü lõpõtti javamizõõ veski lõpetas jahvatamise; Lu kana jo sarjad lõpõttii, sulkiiʙ kana lõpetas juba munemise, sulib; I niin lõpõtattii kuhja nii lõpetati kuhi (= tehti kuhi valmis); Lu miä lõpõtin škouluu ma lõpetasin kooli; 2. surmata, tappa, (kellelegi) lõppu peale teha уби/вать, -ть, доби/вать, -ть, прик/анчивать, -ончить; Lu se inimiss jo lõpõtaʙ see juba surmab inimese; ■ P miä lõpõtin kannõtuhsyõ mul lõppes kannatus (otsa); J lõpõttõmatt sõna poolik (lõpetamata) sõna.

lõpõt/õlla (K-Al.) -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. lõpetada кончать; K sis tüttäred nätelii viel tšäüsiväd õmpõõmaa, lõpõttõlõmaa jätühsiä (Al. 22) siis käisid tüdrukud veel nädala õmblemas, lõpetamas viimaseid (kaasavaraesemeid); J jok tüü lõpõtitt? – veel lõpõttõõmm kas lõpetasite töö? – Veel lõpetame.

lõug/akaᴢ: -õkõᴢ J-Tsv., g. -akkaa: -õkkaa J lõuakas (tugeva v. suure lõuaga) с сильным или большим подбородком.

lõu/gata (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) lõukaa- J-Must., pr. -kaan, imperf. -kazin manguda, anuda клянчить, попрошайничать; mitä sinä lõukaat (Must. 175) mis sa mangud!

lõuhu/a (K-Ahl.), pr. -n K, imperf. -zin heldida, pehmuda умил/яться, -иться, смягч/аться, -иться; ihasukka med́ee enne, lõuhu med́ee lõekuttaja (Ahl. 99) rl. rõõmusta (ometi), meie ema, heldi, meie kiigutaja.

lõu/ka¹ Kett. L P M Kõ Po Lu Li Ra -kõ Lu J -k Ra J-Tsv. louka Lu Li, g. -gaa Kett. L P M Lu Li J lougaa Lu lõug подбородок; Ra lõuka tšihguʙ, siis izve·stija kuulõᴅ (kui) lõug sügeleb, siis kuuled uudiseid; Lu louka tšihguʙ, tääp pahhaa meelt lõug sügeleb, (see) ennustab meelepaha (paha meelt); P tševääl pojokkõizõd i tüttärikkõizõᴅ pantii võikukka lõugaa allõ, vaatõttii, tšen kui paĺĺo õli võita süönnüᴅ kevadel panid poisikesed ja tüdrukukesed võilille lõua alla, vaatasid, kes kui palju oli võid söönud; Kõ tuulõõ lento vaivattaaʙ, lõukaasõõ vizgoʙ sammaspool valutab, lööbib lõuga; Ra ättšinäin lõuk järsk (= terav) lõug; Lu pitšää lougaakaa inemin pikliku (pika) lõuaga inimene; M lõugaa aluᴢ lõuaalune; ■ P jõka lõugaa lyõkutattavassi rl. (itkust:) iga lõua lõksutatavaks (= kõikide poolt tagaräägitavaks); M no ko siä kehnoss pajataᴅ, enelleeᴢ lõukaasõõ no küll sa räägid viletsasti (= ebaselgelt), (pomised) endale habemesse (lõuga); (liitunult postpositsiooniga в составе композиты:) J oht on punaa põzgõᴢ, oht on lihaa sõsarõᴢ, lõukõ on lõugõnallõ rl. küllalt on puna põses, küllalt on liha (= priskust) ões, lõug on lõua all (= lõug on lihav).

lõuka² vt. tšivi-.

lõukaluu M lõukõluu Lu lõuk-luu J-Tsv. lõualuu челюсть; J piä lõuk-luut tšiin, elä ain java pea suu (lõualuud) kinni, ära alati jahvata (= ära vatra)!

lõukka vt. tšivi-.

lõukko vt. tšivi-.

lõu/na: -n J-Tsv. loun Li J-Tsv., g. -naa J 1. lõuna (ilmakaar) юг; 2. lõuna(aeg), keskpäev полдень; Li loun aigaa teemme tüüte ohtogoossaa (kogu) lõunaaja teeme tööd õhtuni (välja); Li loun aika ~ J loun aik lõunaaeg, keskpäev; 3. lõuna, lõunasöök обед; J tuõ lõunalõ tule lõunale (tule lõunat sööma)!; Li süüm müü lounaa, siiz lounaall emme tuõ me sööme lõuna(söögi enne ära), siis lõunale (lõunaajal me) ei tule. – Vt. ka lounat-pooli, lõunadaika, lõun-aika, lõunaᴢ, lõunatpäivä.

lõuna- vt. ka louna-.

lõun/aᴅ Kett. K L P M Kõ Lu J I (Ja-Len.) -at K-Ahl. M-Set. lounaᴅ Lu Li Ra J Ku (R-Reg.) lounõᴅ Lu Li Лавнать Tum., g. -aa Kett. K L P M Kõ Ja Lu J I -a J lounaa Lu Li Ra J Ku 1. lõuna (ilmakaar) юг; Lu esimezet tuulõᴅ: itä, läns, pohja, lounaᴅ põhiilmakaared (on): ida, lääs, põhi, lõuna; P tänεän on lõunaass tuuli täna on tuul lõunast; Lu aluz meeb lounaal purjelaev läheb lõunasse; J väänin pää miä päivää poolõõ, lein loomad lounaasõõ rl. pöörasin ma pea päeva (= päikese) poole, lõin (= pöörasin) näo lõunasse; J arbuzit kazvovõd (kaz-vossa) lõunas poolõll arbuusid kasvavad lõuna pool; J lõunaa pooliin lõunapoolne; J lõunaa põhjõ lõunapoolus; 2. lõuna(aeg), keskpäev полдень; Lu pool päivää on lounaᴅ keskpäev on lõuna(aeg); K kotonn annõttii lõunaassaa magata kodus lasti lõunani magada; J teil leeb õpõinõ oomõnnõ perää lounaa te saate hobuse (künniks) homme pärast lõunat; L perεä lõunatta ~ M Kõ per̆rää lõunatta pärast lõunat; Ra se on makauttši, kuza lehmäd makataa lounaa aikaa see on (karja) mäletsemiskoht, kus lehmad puhkavad keskpäeva ajal; 3. lõuna, lõunasöök; lõuna(söögi)aeg обед; время обеда; Li suuruᴢ, murtšina, lounaᴅ, ohtogolounaᴅ, ohtogoinõ (heinaaegsed söögikorrad on:) (varane) hommikueine, hommikusöök, lõunasöök, õhtuoode, õhtusöök; Ra lounaassi õli üvä marigaašš lõunaks oli hea marjapuder; Kõ miä soojõtan lõunaa ma soojendan lõunasöögi; Ja tämä tahtõ näitä üüvvi [= üvvii] sööttää lõunaa kaa (Len. 243) ta tahtis anda neile hea lõuna (neid lõunaga hästi sööta); Lu karjušši võtti evvääkaa (~ lounaakaa) sumaa kaasa karjane võttis koti toiduga (~ lõunasöögiga) kaasa; J lõunõtt süümä lõunat sööma; K jürjii lõunatt söötii söödi jüripäevast lõunat; K siz vass nõisass söömää lõunaalõõ siis alles hakatakse lõunat sööma; K lõunatt peettii eestää kõigepealt söödi lõunat; L jõka talo lõikkaz boranaa i lihaa sei kotonna, lõunaa piti, nastassia lõunat kutsuttii iga talu tappis oina (= igas talus tapeti oinas) ja liha sõi (= söödi) kodus, pidas (= peeti) lõuna, kutsuti anastasia lõuna; L rikaz mies kuttsõ lõunaalyõ rikas mees kutsus lõunale; M tulkaa lõunaalõõ ~ Lu tulkaa lounaal tulge lõunale (= lõunat sööma)!; J siä vaa mursid murtšinaasõõ, siä loukkazid lounaasõõ rl. sina aga murdsid (tulla alles) hommikusöögi ajaks, sa lonkisid lõuna(söögi) ajaks; Kett. lõunad aika lõunasöögiaeg; 4. lõuna(vaheaeg), lõunane söögi- ja puhkeaeg обеденный перерыв или отдых; M lõunad õli üφs tunni lõuna oli tund aega (oli üks tund); Lu mennää lounaal poolõl päivää, päivüt ku on lounaᴢ minnakse lõunale keskpäeval, kui päike on lõunas; Lu tuõʙ lounaalt tuleb lõunalt; 5. hommikusöök завтрак; I miä lõunaa tšihutii i nämäᴅ meniväᴅ mettsää ma keetsin hommikusöögi ja nad (= mehed) läksid metsa; I õunadrotšona tehtii lõunaassiɢ. tämä järkeä süüäɢ kartulivorm tehti hommikusöögiks. See (on) kohe söömiseks (süüa); 6. M-Set. õhtuoode полдник (после обеда). – Vt. ka ohtogo-. – Vt. ka lounat-pooli, lõuna, lõun-aika, lõunaᴢ, lõunatpäivä.

lõunadaik/a P M J -õ ~ lounadaikõ Lu lounaᴅ-aiɢ Li 1. lõuna(aeg), keskpäev полдень; J tuli lõunadaika jõudis kätte (tuli) lõunaaeg; M täm tuli lõunadaigalla, poolõza päiväzä ta tuli lõunaajal, keskpäeval; P naizikot tšäüsiväd lühsämäᴢ lõunadaikan naised käisid keskpäeval (lehmi) lüpsmas; P lõunad-aikan i õhtagon lõunaajal ja õhtul; 2. lõuna(vahe)aeg, lõunane söögi- ja puhkeaeg обеденный перерыв или отдых; Lu nüd on lounad-aikõ, müü ookaammõ nüüd on lõunaaeg, me puhkame. – Vt. ka lounat-pooli, lõuna, lõunaᴅ, lõun-aika.

lõunad-itä ~ lounaᴅ-itä Lu kagu юго-вос-ток.

lõunadveha ~ lounad-veha Lu lõunatooder, (madalikust) lõunapoolne meremärk морская веха с южной стороны мели; lõunadvehaa riuku on valkaa, mussa hattu lõunatoodri latt on valge, must müts (otsas); lounad-vehaa goolikka on mussa, šesta on valkaa (madalikust) lõunapoolse meremärgi luud on must, teivas on valge.

lõun-ai/ka: -k J-Tsv. keskpäev; lõuna(söögi)-aeg полдень; время обеда.

lõuna/ᴢ Kõ I, g. -a Kõ I 1. lõuna, lõunasöök обед; Kõ tšihuta lõunaᴢ keeda lõunasöök; 2. hommikusöök завтрак; I nõizõg ülez lõunaalõ tõuse üles hommikusöögile. – Vt. ka lõuna, lõunaᴅ.

lõunatpäivä (Kett.) lõuna (ilmakaar) юг; tuuli on lõunatpäivässä tuul on lõunast. – Vt. ka lounat-pooli, lõuna, lõunaᴅ.

lõuna/ttaa¹ K -ttaaɢ I, pr. -tan K, imperf. -tin: -t̆tii I 1. lõuna(s)tada, lõunat süüa обедать, по-; K tullass kotoo, lõunattaass tullakse koju, süüakse lõunat; K lõunattivad nämät kahõõ tšezzee nad sõid lõunat kahekesi; 2. hommikust süüa завтракать, по-; I nõiskaa üleᴢ lõunattam̆maa tõuske üles hommikust sööma; I miä jo õõ süünnüg üv̆vii, miä jo lõunat̆tii ma olen juba hästi söönud, ma juba sõin hommikust. – Vt. ka lõunattaassa.

lõunatt/aa² (M-Set.), pr. -aan M, imperf. -iin M eine(s)tada [?] полдничать [?] (orig.: syödä välipala).

lõunatta/assa: -ss J-Tsv. lounattaa/ssa Lu Li -ssõ Lu, pr. lõunatta/an ~ -n J lounattaan Lu, imperf. -azin: -zin J lounattaazin Lu lõuna(s)-tada, lõunat süüa обедать, по-; J eestä lõunattamm, siiz lähemme tüüle esmalt lõunatame, siis läheme tööle; Lu pere jo lounattaaᴢ pere juba lõunatas; Lu meil piäʙ mennä lounattaamaa me peame minema lõunat sööma. – Vt. ka ohtogo-. – Vt. ka lõunattaa¹.

lõut/to Ränk P M, g. -oo P M -uo P väike sarg v. põllutükk v. -riba маленький участок, полос-ка поля, крестьянский надел; P õlivat pienet sargaᴅ, näit juoltii lõutoᴅ; lõutto õli tšümmee kahtšümmett sült pittšä olid väikesed sarad, neid kutsuti l-d; l. oli kümme-kakskümmend sülda pikk; M lõutto, se on mokoma peen tükkü maata; sis tehäz mokomaᴅ lühükkõizõᴅ, sargassi ep saa juõlla l., see on niisugune väike tükk maad; siis tehakse niisugused lühikesed (põlluribad), saraks ei saa seda nimetada; M teemme sihe kõikilõ peeneᴅ lõutoᴅ, etti kõikilõ tullõiᴢ üv̆vää i kehnoa maata teeme siia kõigile väikesed põllutükid, et kõigile tuleks nii head kui (ka) viletsat maad.

lõv/ata Lu Ra -võtõ Lu -ataɢ (I), pr. -aan Ra -vaan Lu, imperf. -azin ~ -võzin Lu -azii I 1. (ringi) käia, (ringi) hulkuda бродить, по-, слоняться; I miε rütšiita müü lõvazii tšennättäɢ ma käisin paljajalu mööda rukkikõrrepõldu [?]; Ra mitä siä lõvvaat koko päivä mis sa hulgud kogu päev(a ringi); Lu kuza siä lõvazit tänävää kus sa täna (ringi) hulkusid?; Lu tšeneekaa siä õliᴅ lõvvaamaᴢ kellega sa käisid (olid) hulkumas?; 2. (ringi) askeldada хлопотать, по-; Lu ämmä jo lõvazi rihee maata müütää, kui noorikkõ nõisi üleᴢ ämm askeldas juba toas (mööda toapõrandat ringi), kui noorik üles tõusis. – Vt. ka lonzata, lontata, loukata, lõntata, lõnttsuussa, lõõzata.

lõõg/assa Kõ-Len. -õss J-Tsv. adv. köiest v. ketist (lahti) с привязи или с цепи (наречие в форме эл-а от lõõka); opõin on pääznü lõõ-gõss väĺĺä hobune on pääsenud köiest lahti.

lõõg/aza M -aᴢ Lu lyõgaᴢ P -õᴢ Lu Li J-Tsv. adv. köies v. ketis на привязи или на цепи (наречие в форме ин-а от lõõka); M lehmäd õlivad lõõgaza rihmaakaa, vad́d́a õli löötü mah̆haasõõ lehmad olid köies köiega, vai oli löödud maasse; Lu õpõn on niitüll lõõgaᴢ hobune oli niidul köies; Lu hukkauz vazikka lõõgaᴢ vasikas sai köies (olles) otsa; Li koira on lõõgõᴢ koer on ketis.

lõõ/ka M Lu (Kett. P Kõ-Len. Li) lyõka (P) -kõ Lu -k J-Tsv., g. -gaa Lu J (köietus)köis v. -kett; (koera)kett привязь (пасущегося животного); (собачья) цепь; Lu lehmäl on lõõkõ kaglõᴢ, on pantu lõõkõ kaglaa lehmal on köis v. kett kaelas, (lehmale) on pandud köis v. kett kaela; Lu päittsee pannaa lõõka vai arkana päitsete külge pannakse (hobusel köietus)köis või ohelik. – Vt. ka rihma-, siŋkki-, tsepa-.

lõõkaa Kett. Kõ-Len. Lu Li J-Tsv. lyõkaa P adv. köide v. ketti на привязь или на цепь (наречие в форме илл-а от lõõka); Li lehmä pantii lõõkaa lehm pandi köide v. ketti; Kõ opõzõt meil õltii ain päässättü ja veetü kuhõit lõõkaa söömä (Len. 212) hobused olid meil ikka (rakkest) lahti päästetud ja viidud kusagile köide sööma; P panõn opõzyõ lyõkaa panen hobuse köide; Lu ku pannaa elämä lõõkaa, siis tämä võiʙ nittaussa kui loom pannakse köide v. ketti, siis ta võib end kinni mässida.

lõõkaasõõ M adv. = lõõkaa; lehmä on pantu lõõkaasõõ lehm on pandud köide; lõõkaasõõ miz̆zeekaa pannaᴢ, see on pittšä tšütše millega (lehm) köide pannakse, see on pikk kütke.

lõõk/ku Kett. K P Kõ S Lu Ra J I (Ko) lyõkku L P Ke-Set. lyykku Kl-Set. lõekku K-Ahl. lõikku J-Must. leekku Lu Li liekku P, g. -uu K P Kõ S Lu J I Ko lyõkuu P kiik качели; Lu tšülää süämee tehtii leekku küla keskele tehti kiik; I lõõkku tehtii enäpig enipäiväss kiik tehti enamasti lihavõtteks; S valvõtulõll õli lõõkku jaanitule juures (jaanitulel) oli kiik; K pojot tetši-

väd lõõkuu poisid tegid kiige; P siz mennäss lyõkulõõ lyõkkumaa, kanaa munõi plokkaamaa siis minnakse kiigele kiikuma, kanamune koksima; Ra suurõl lõõkul neĺĺätšezze lõõkuttii, a peenel kahõtšezze suurel kiigel kiiguti nelja-

kesi, aga väikesel kahekesi; Lu tütöd õltii leekul, poigõd annõttii leekul voimaa tüdrukud olid kiigel, poisid andsid kiigele hoogu. – Vt. ka laut-, pöörä-.

lõõk/kua Kett. K Kõ S Lu Ra J (P Ke-Set. M) lyõkkua L P lõekkua (K-Ahl.) lõikkua (Lu-Must.) leekkua Lu -kuaɢ I, pr. -un M S Lu Ra J lyõkun L P lõekun K-Ahl. leekun Lu, imperf. -kuzin S Lu Ra J lyõkkuzin P leekkuzin Lu 1. kiikuda качаться, по- (на качелях); P lyõkuukaa lyõkkuass kiigel (kiigega) kiigutakse; Ra miä lõõkun kõrkaalõõ ma kiigun kõrgele; J lahzõd lõõkkussa lõõkull lapsed kiiguvad kiigel; L enipεän nõistii lyõkkumaa, troittsaassaa lyõkuttii lihavõttes hakati kiikuma, nelipühini kiiguti; Kõ esimein kõrt lõõkuttii esimeizell enipäivää per̆rää lõunatta esimest korda kiiguti esimesel lihavõttepühal pärast lõunat; I kui tšerikoss tultii, siz lõõkkumaa mentii kui kirikust tuldi, siis mindi kiikuma; Lu ku leekkuzimma, siz juttõlimma: kiikku kaakku, maalõ elä laŋkõõ kui kiikusime, siis ütlesime: k. k., maha ära kuku; P tšiis tšiiku lõõz lõõku (kiigelaulu algus:) tš. kiigu, l. kiigu!; 2. kiikuda, liikuda; kõikuda, õõtsuda; hõljuda, heljuda качаться, по-, колебаться, по-, колых/аться, -нуться; парить (о воздухе); J lintu laulo, lehto lõõkku rl. lind laulis, leht liikus; Lu puud leekkuvat tuulõᴢ puud kõiguvad tuules; Lu rihma leekup tuulõᴢ köis kõigub tuule käes; Lu lõikub, laakub maal eb lankõa? – savvu (Must. 159) mõist. hõljub, heljub, maha ei lange? – Suits; 3. õõtsuda (pinnase kohta) трястись (о почве); P miä lähtie silmääsie en tõhtinnud mennä, siäl kõvassi lyõkub maa, siäl vesi bõlõ rohoo pääl, a se paikka lyõkuʙ, ko menet päälie ma ei võinud (tohtinud) mülkasse astuda (minna), seal õõtsub maa tugevasti, seal vesi ei ole rohu peal, aga see paik õõtsub, kui astud peale; M senes paikkaa aivo kõv̆vii lõõkku soo selles kohas õõtsus soo väga tugevasti; Lu soo maa leekuʙ soomaa õõtsub. – Vt. ka lõõkkussa, lõõkuskõlla, lõõttsua, lõõttsussa.

lõõkkulaulu P leekkulaulu Lu kiigelaul качельная песня; Lu leekkulaulu õli, a miä en tää kiigelaul oli, aga mina (seda) ei tea (= ei mäleta).

lõõkkupuu (P) kiigepuu, -sammas боковой столб качелей; P valmissagaa lõõkkupuita, lõõkkupuita pitšiitä, pitšiitä i sirkõita, sirkõita i kõrkõita rl. valmistage kiigepuid, kiigepuid pikki, pikki ja sirgeid, sirgeid ja kõrgeid.

lõõkkustooli Ra kiiktool качалка; soomõza õltii lõõkkustooliᴅ Soomes olid kiiktoolid.

lõõkuskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J frekv. kiikuda качаться. – Vt. ka lõõkkua.

lõõkut/taa M Ja-Len. J (Ra) lyõkuttaa L P lõekuttaa (K-Ahl.) -ta J-Tsv. leekuttaa Lu Li -taaɢ I, pr. -an M Ra lyõkutan L P lõekutan K-Ahl. -õn J leekutan Lu leekutõn Lu Li, imperf. -in J leekutin Lu Li -ii I 1. kiigutada качать, по-; Lu poigõd leekutõttii tüttöjä poisid kiigutasid tüdrukuid; J issuukaa nüd üvässi, poigad nõissaa lõõkuttamaa istuge nüüd hästi (kiigel paigal), poisid hakkavad kiigutama; I pikkaraissa lassa piäʙ lõõkuttaat tšättšüüzä väikest last tuleb kätkis kiigutada; Lu leekutõ lassa tšät-

tšüzä, lahz idgõʙ kiiguta last kätkis, laps nutab; M emä lõõkutap tšätšüttä ema kiigutab kätkit; L tšättšüü tšebjässi lyõkutaʙ rl. (hällilaulust:) kätki kergeks kiigutab; 2. kõigutada, õõtsutada раскач/ивать, -ать; Lu katso, kui tuuli leekutap puita vaata, kuidas tuul kõigutab puid; Lu tuuli nõis rihmaa leekuttamaa tuul hakkas köit kõigutama; Lu venettä leekutõttii tšüllelt tšüllel paati õõtsutati küljelt küljele; I läziʙ lammaᴢ jo rõhgaa, päätä lõõkutaʙ lammas on juba väga haige, õõtsutab pead; ■ I dohtõri lõõkutti päällä arst vangutas pead; P pirua lyõkutaᴅ kiigutad kuradit (= kõigutad jalga); P jõka lõugaa lyõkutõttavassi (itkust:) iga lõua lõksutatavaks (= kõikide poolt tagaräägitavaks). – Vt. ka lõõkutõlla, lõõtsuttaa, lõõtsutõlla.

lõõkuttaj/a R, g. -aa kiigutaja, äiutaja (ema hellitusnimi rahvalauludes) укачивающая, убаюкивающая (ласкательное название матери в народных песнях); lõõkuttõlõb lõõkuttaja, kallissa kazvatap kannõttua rl. kiigutab äiutaja (= ema), kasvatab kallist kantut (= last).

lõõkuttaja/nõ (K-Al.), g. -zõõ dem. ← lõõkuttaja; ku õlõis ilmalla minu lõõkuttajazõni (Al. 51) rl. kui oleks elus (siin ilmas) mu äiutajake (= emake).

lõõkut/õlla (R P) lyõkutõlla (L) -õll J-Tsv. -õllaɢ (I), pr. -tõlõn R lyõkuttõlõn L -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. 1. kiigutada качать; L lyõkuttõlõn, laulõlõn, unta sillõ kutsun rl. (hällilaulust:) kiigutan, laulan, und sulle kutsun; 2. kõigutada, õõtsutada раскачивать; I lõõkuttõli izegentäᴢ õõtsutas ennast; 3. lõõritada (звонко) петь, заливаться песней; P päivät pitšäᴅ laulõ lõõkuttõli, sisanna sirkuttõli rl. päevad pikad laulis, lõõritas, ööbikuna trillerdas; L laulõizin ja lyõkuttõlõizin, ku bõlõis paha meeli rl. laulaksin ja lõõritaksin, kui poleks paha meel. – Vt. ka lõõkuttaa, lõõrittaa, lõõtsuttaa, lõõtsutõlla.

lõõri¹ M Kõ lööri K-Al. leeri Kõ lõõri (lõõritussõna rahvalaulu refräänis элемент рефрена в народной песне); M algõttii laulaa, lõõritattii: lõõri, lõõri hakati laulma, lõõritati: lõõri, lõõri; M lõõri, lõõri, vańa nõõb naisii rl. (pulmaleiba ahju pannes laulsid naised:) lõõri, lõõri, Vanja hakkab naist võtma; Kõ lõõri, lõõri, velvüeni rl. lõõri, lõõri, mu vennake.

lõõri² vt. kurkku-.

lõõrit/taa M, pr. -an, imperf. -in lõõritada (звонко) петь, заливаться песней; algõttii laulaa, lõõritattii: lõõri, lõõri hakati laulma, lõõritati: lõõri, lõõri; siis ku nõistii kursia paama ahjuo-sõõ tšühsemää, no vot siiz naizõt koppiustii, siiz laulõttii, lõõritõttii siis, kui hakati pulmaleiba panema ahju küpsema, no vaat siis naised kogunesid kokku, siis lauldi, lõõritati. – Vt. ka lõõkutõlla.

lõõsi Kõ (ahju) lõõr [?] (печное) хайло [?]; ahjoo lõõsi, missä tulõʙ savvu ahju lõõr [?], kust tuleb suits.

lõõ/ska Kett. Ränk K M S Ra, g. -zgaa M -skaa (Ra) 1. (ahju)lõõr; (ahju) kummialune (печное) хайло; пространство под (печным) кожухом; колпак; M ahjoo lõõska. ül̆leeᴢ tõmpaaʙ žaarua, lõõskaasõõ ahjulõõr. Tõmbab kuumust üles, lõõri; 2. ahjusuu (печное) устье, диал. чело; M ahjoo lõõzgaa eezä on arina ahjusuu ees on ahjuesine; 3. lee, kolle; ahjusuu esine очаг; шесток; Ra lõõskas keitettii maamuniᴅ, rautakokka rippu lees keedeti kartuleid, raudkonks rippus (paja jaoks); Ra lõõskaa tõmmõttii tulõkkaat süed ahjoss tulised söed tõmmati ahjust ahjusuu esisele; 4. (ahju)lõõsk жар печного пламени. – Vt. ka õtts-.

lõõ/sku Lu, g. -zguu ~ -skuu (ahju)lõõr (печное) хайло; savvu meeʙ lõõzgussõ trubbaa ja trubbaa müü meep kujall suits läheb lõõrist korstnasse ja korstnat mööda välja. – Vt. ka ahjo-.

lõõᴢ P lões K-Bor. (kiigelaulu refräänielement элемент рефрена в качельной песне); P tšiis tšiiku lõõz lõõku tšiis tšiiku tširjapookka lõõz lõõku lõŋkapookka (kiigelaulu algus:) tš. kiigu, l. kiigu, tš. kiigu, kirju vöö, l. kiigu, villane vöö. – Vt. ka lee².

lõõ/zata: -zõt J-Tsv., pr. -saan: -san J, imperf. -sazin: -sõzin J = lontata; lõõsab mettseᴢ kolab metsas.

lõõ/zgata K (J-Must.) lyõzgata P leezgata (Ku), (sõnatüvi основа слова:) pr. -skaaʙ K lõõskaa- J-Must. lyõskaaʙ P leeskaaʙ Ku, imperf. -skazi lõõsata, lõõmata, leegitseda полыхать, пылать, пламенеть; P ahjo lyõskaaʙ ahi lõõskab. – Vt. ka leezmata, leezmuttaa, lekossaa, lekossua, lekottaa, lekotõlla, lellätä, liismattaa, läikkeä.

lõõzgut/taa ~ leezguttaa (Lu), pr. -aʙ ~ leezgutõʙ Lu, imperf. -ti = lõõzgata; ahjo leezgutõʙ kõvassi ahi lõõmab kõvasti (põleda).

lõõž/a (I), g. -aa suusk лыжа; saanikod i lõõžaᴅ kelgud ja suusad.

lõõt/suta (M), pr. -tsuan M, imperf. -tsuzin lõõtsutada, (häälekalt) hingeldada задыхаться, задохнуться, пыхтеть; lõõttsuad niku paj̆jaa lõõttsu lõõtsutad nagu sepa(paja)lõõts. – Vt. ka lõõttsua.

lõõtsut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J 1. kiigutada качать, по-; 2. (sepa)lõõtsa tõmmata подду/вать, -ть (кузнечные мехи); sepp lõõtsutõb lõõttsua sepp tõmbab lõõtsa. – Vt. ka lõõkuttaa, lõõkutõlla, lõõttsua, lõõttsuuta.

lõõtsut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. 1. kõigutada, õõtsutada раскачивать; 2. pumbata накачивать. – Vt. ka lõõkuttaa, lõõkutõlla.

lõõttsa: lõetsa K-Ahl. (sepa)lõõts кузнечные мехи.

lõõt/tsu M Lu J-Tsv. (Kett. Len.) lyõttsu P -su M-Set., g. -suu Kett. M Lu J lyõtsuu P 1. (sepa)lõõts кузнечные мехи; P sepäll on pajaza lyõttsu sepal on pajas lõõts; M väitteeʙ lõõtsul, annaʙ tuulta tõmbab lõõtsa, annab tuult; J lõõtsukaa ajõta žaarua gornasõõ lõõtsaga aetakse kuumust ääsi; Lu siä hõõzmaad niku pajaa lõõttsu sa lõõtsutad nagu sepa-

(paja)lõõts; 2. lõõts, lõõtspill гармонь; M tunnõtko pillittää lõõttsua kas sa oskad lõõtspilli mängida? – Vt. ka paja-.

lõõt/tsua J-Tsv. (Kett.) lõettsua (K-Ahl.) -sua M-Set., pr. -sun J lõetsun K-Ahl., imperf. -tsuzin J 1. Kett. J (sepa)lõõtsa tõmmata подду/вать, -ть (кузнечные) мехи; 2. õõtsuda; hõljuda колых/аться, -нуться; парить (в воздухе); J kats ku vatts lõõtsub eńńähtämizess vaat, kuidas kõht õõtsub hingamisest; J savvu lõõtsub riheᴢ suits hõljub toas; 3. K-Ahl. lõõtsutada, (häälekalt) hingeldada задыхаться, задохнуться, пыхтеть. – Vt. ka lõõkkua, lõõtsuta, lõõtsuttaa.

lõõt/tsussa: -tsuss J-Tsv., pr. -suʙ J, imperf. -tsuzi õõtsuda; hõljuda колых/аться, -нуться; парить (в воздухе). – Vt. ka lõõkkua, lõõtt-sua.

lõõttsuu/ta Lu lyõttsuuta (P), pr. -n Lu lyõttsuun P, imperf. -zin Lu (sepa)lõõtsa tõmmata под-

ду/вать, -ть (кузнечные) мехи; Lu pajaz on lõõttsu, seneekaa lõõttsuutaa (sepa)pajas on lõõts, seda tõmmatakse. – Vt. ka lõõtsuttaa.

läblät/tää (K-Ahl. Lu Li), pr. -än K Lu Li -en Lu, imperf. -in 1. väriseda, vabiseda, võbiseda, liperdada дрожать; трепетать; Lu siä läblätäᴅ niku aavaa lehto sa vabised nagu haavaleht; Lu aavaa lehto tuulõᴢ värizeb i häülüʙ, läbläteʙ haavaleht väriseb ja kõigub tuules, liperdab; 2. määgida блеять; K lammas läblätäb lävelä (Ahl. 107) lammas määgib lävel; 3. lobiseda болтать. – Vt. ka lärpättää.

läblüt/tää (Ja), pr. -än Ja, imperf. -in ebaselgelt rääkida, puterdada бормотать, про-, простор. лопотать, про-.

lägätä [< is] Ra (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) läkää- J-Must., pr. läk/ään: -kään Ra, imperf. -äzin Ra 1. isuri keelt rääkida говорить на ижорском языке, говорить по-ижорски; Ra herraa valta läkäᴢ, a kunikvalta pajatti Jõgõperä mõisavald (= mõisale kuuluv küla-

pool) rääkis isuri keelt, aga kroonuvald (= riigile kuuluv külapool) rääkis vadja keelt; 2. J-Must. lobiseda болтать. – Vt. ka lärpättää, läätä.

läh/e Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (R-Lön. R-Reg.) ĺähe R -eɢ vdjI (Kl) -eh vdjI I -es ~ -tin ~ -tiń Kr, g. -tee Kett. K R P M Kõ S Po Lu Li Ra J I -tie L P -tii (Kl) allikas, läte родник, ключ, источник; Kõ kõikkiiᴢ tšül̆liiᴢ kaivod ovaᴅ, med́d́ee tšüläz on lähe kõikides külades on kaevud, meie külas on allikas; Kõ lähe virtaab vassaa päivää allikas voolab vastupäeva; J lähteed õllaa virtavaizõᴅ rl. allikad on voolavad; P lähtiez on suvõl tšülmä vesi, a talvõl on suoja vesi allikas on suvel külm vesi, aga talvel on soe vesi; Li lähteezä on üvä vesi allikas on hea vesi; K lähteesee veetii võraa allikasse viidi ohvrit; J lähteez õltii χaltiaizõᴅ allikas olid haldjad; J nii õli tšüüneltä tšivellä, niku vettä lähteeᴢ rl. nõnda (palju) oli pisaraid kivil nagu vett allikas; M eb õõ sitä lähettä, kuza b emä vettä joonnu rl. ei ole seda allikat, kust ema (ei ole) joonud vett; M tšül̆lää lähe küla allikas; I pestii lähtee veellä pesti allikaveega; P lähtie servä allika äär; J lähtee haltialain allikahaldjas; ■ P opõn vajoᴢ lähtie silmääsie hobune vajus mülkasse; P siäl vesi bõlõ rohuo pääl, a se paikka lyõkuʙ, ko menet päälie, sitä juoltii lähtee silmäᴅ vai lähtie silmässi seal vesi ei ole rohu peal, aga see paik õõtsub, kui astud (lähed) peale, seda kohta nimetati mülkaks; Lu lähtee silmää võit tokkua i poiz et pääᴢ mülkasse võid kukkuda ja välja (sa) ei pääse. – Vt. ka lähte.

lähekkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J allikake, lätteke родничок.

lähema vt. lehmä.

lähepõhja K-Al. allikapõhi дно родника; lähepõhja läütšeleʙ (Al. 56) rl. allikapõhi läikleb.

lähes vt. lähe.

lähet/ella: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. ← lähettää; jo miä õõn tätä mõnt kõrta lähetellü, da tämä eb mee ma olen teda juba mitu korda saatnud, aga tema ei lähe.

läh/ettää L M S Lu Li J (P Kõ Ku Kr) -ettεä L -että J-Tsv. -ettääɢ (I) -ättää K M Kõ (L Ja-Len.) -ättääɢ (vdjI I), pr. -etän L P Lu Li J -eten J -ätän K L M, imperf. -etin Lu Li J -ätin K M, 3. p. -iti Kr saata, lähetada, läkitada по-

с/ылать, -лать; J ženiχõ lähetti toomuzia peigmees saatis kinke; L jumala lähetti ted́d́ee vanaa päivεä varass varjõlijaa jumal saatis kaitsja teie vanaduspäevade toeks; Lu lähetti (laski) telegrammaa saatis telegrammi; M postia möö lähätän lähetan posti teel; J läheten tervüüssiit saadan tervitusi; J jumal lähetep läsivelle tervüss jumal läkitab haigele tervist; J lähet kost́a, la toop paŋgika vett kaivoss saada Kostja, las toob pangega kaevust vett; I lähetäɢ lahsaa, la katkovad ĺeĺoja saada lapsed (lapsi), las korjavad lilli; Kõ sin̆nua lähätättii iivaa õssamaa sind saadeti pärmi ostma; J lähetä lahs karjaa saada laps karja; S meitä lähetettii siit tšüläss vällää meid saadeti siit külast ära (välja); J mokoma räkä-nenä veel võib lähettä maamõs persee niisugune tattnina võib veel oma ema(gi) p-sse saata; L kuss on tullu, sinne tagaaz lähetä kust on tulnud, sinna saada tagasi; Ku kuttsumattᴀ meed ni lähettämättᴀ̈ tuaᴅ vs. (kui) kutsumata lähed, siis saatmata tuled (tagasi).

lähetü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J saadetis, läkitus посылка, послание (orig.: отправление); ■ aissiä, metsää lähetüᴢ, et siä õõ parõp ah sina, metsa läkitus (= nurjatu, saatana sigitis), ei sa ole parem!

lähevesi P M Li Ra J (K-Al. R-Eur.) allika-, lättevesi ключевая вода; M a sinne aukkoosõõ johsi puhaᴢ lähevesi, johsi vesi lähteessä; täm eb jäätü suvõlla ep talvõlla, ain johzõʙ aga sinna auku jooksis puhas allikavesi, vesi jooksis allikast; see ei jäätu suvel ega talvel, aina jookseb; R sõse kantto [= kantõ] kaivoveen, enne antto [= antõ] õjaveeᴅ, läütšütteli läheveet (Eur. 32) rl. õde kandis kaevuvee, ema andis ojavee(d), läigitas lättevee(d); J õjavesi õnnõssi, jõkivesi jõvvussi, a lähevesi lähössi rl. (pulma eel end saunas pesevale pruudile laulsid tüdrukud:) ojavesi õnneks, jõevesi jõuks, aga lättevesi lahkumiseks; K õjaveellä õnnõvassi, läheveellä läüttševässi (Al. 45) rl. ojaveega õnnelikuks, lätteveega läikivaks. – Vt. ka lähtee-vesi.

lähi Kr lähedale, ligidale близко (orig.: nahe herbei). – Vt. ka lehhüs.

lähker/i J, g. -ii J lähker маленький бочонок; vee lähkerika taaria niitüle vii lähkriga kalja niidule.

läh/te J-Tsv., g. -ee ~ -e J = lähe; lähed joossa rohkap siäll, kuza maa pint om bugrikko allikad voolavad (jooksevad) rohkem seal, kus maapind on künklik; janotuzõ peräss johsi lähele (juuma) janu pärast jooksis allikale (jooma); lähee vesi on tšülm allikavesi on külm.

lähteevesi (R-Reg.) = lähevesi; lähtevielle läütšävässi, kaivo vielle kauneessi (Reg. 51) rl. lätteveega läikivaks, kaevuveega kauniks (õhetavaks).

läht/emä S Lu Li J I -em Ra J läh́tem J-Tsv. -ämä S Lu Li -ömä Kõ I Ku -öm Lu, g. -emää Li J -ämää Li -ömää I (lehm)mullikas, õhv тёлка, нетель; Lu voosi on vazikka, a tõizõl vootta jo on lähtemä (kuni) aasta on vasikas, aga teisel aastal on juba mullikas; Li päälle vuuvvõõ siz jo on lähtemä üle aasta (vana), siis on juba mullikas; Lu lähtemä jätetää suguss mullikas jäetakse tõuloomaks; J lähtem esimein kõrt poikiiᴢ mullikas poegis esimest korda; I õli lähtemä, siiz eeskanto lehmä oli mullikas, siis (sai temast) esimest korda poeginud lehm; J kazess lähtemess saab üvä lehm sellest mullikast saab hea lehm; J meill on lautta lähtemii, tõin on lähtemii emije rl. meil on laut (= laudatäis) õhvasid, teine on õhvade emasid.

läh/teä L M Kõ Lu J (Kett. K U P Ja-Len. Po Li Ra Ku) -tiä M -tä J-Tsv. -teäɢ I (vdjI Ma), pr. -en K L P M Kõ Po Lu J Ku läh̆hee I Ma, imperf. -zin Kett. K P M Lu Li J Ku -sin Kett. -zii I -sii vdjI I 1. (kuhugi, midagi tegema, kellegagi jne.) minna v. tulla идти, пойти; J vahti lähsi püsüka mettsää (metsa)vaht läks püssiga metsa; I en tõhtinuk kot̆too lähteäɢ (ma) ei tohtinud koju minna; J lähetää lautass rihee (Must. 147) lähevad (minnakse) laudast tuppa; J kaššelit seĺĺeᴢ lähetti gruzasõ märsskorvid seljas, mindi kaseriisikaid korjama; Lu lähettii taaš tšedräämää mindi taas ketrama; J naizõd lähsiväd jürtšiä pitämää naised läksid jüripäeva pidama; Ku miä lähzin hänell vassaa ma läksin talle vastu; I lähes millee elämää tule minu juurde elama; J lähekko jumal avissi, lähe kaas, kalliz looja rl. tule ometi, jumal, appi, tule kaasa, kallis looja; M lähe jumala ap̆pii tule, jumal, appi; K lähemmä ühezä läheme koos; Lu kahõõtšezzee lähettii läksime kahekesi; Lu lähemmä jalkazõõ läh(e)me jalgsi; 2. ära v. välja minna, ära v. välja tulla; lahkuda уходить, уйти, ходить, выйти, сойти; расста/-ваться, -ться; J lähteä on mööhä ära minna on hilja; Lu sei roopaa, a izze lähsi sõi pudru (ära), aga ise läks (minema); I lähep poiᴢ, miä vähän aikaa lep̆pää mine ära, ma puhkan (pikutan) natuke aega; I tämä ainõ lähsi kottoa poiᴢ ta läks alati kodunt ära; Po nùorikko pesseüp saunaza i lähep kujalõõ pruut peseb end saunas ja läheb (siis) välja; Po järvi-emä lähti järvess järvehaldjas tuli järvest (välja); Kõ varõssõõ poigad jo lähsiväᴅ varesepojad juba koorusid (tulid juba munakoorest välja); Li pajat veel millõ lähteezä vähäize räägi lahkumisel (lahkudes) mulle veel veidi; M issuu lavõzõllõõ eeᴢ vällää lähtemissä istu pingile enne lahkumist; Kõ entši läheb ińehmizelt hing lahkub inimeselt (= inimene sureb); J parahoda jo on lähtennü laev on juba läinud; I lumi lähs lumi läks (= sulas ära); 3. minema v. tulema hakata, teele asuda; midagi tegema hakata (ka impers.) соб/ираться, -раться уходить или приходить, отправ/ляться, -иться в путь; нач/инать, -ать (также безл.); J paa tširjõt sumkaa de lähe tšiirep škouluu pane raamatud kotti ja hakka rutem kooli minema; Lu meez lähs tulõmaa kottoo mees hakkas koju tulema; I lähzii kot̆too tulõmaa hakkasin koju tulema; J tämä lähs mettsää minemää ta pani metsa minema; M takumõin paari läheb johsõmaa tagumine paar paneb jooksu; Kõ aikaa marjaa matkaa lähteä rl. on aeg marjal (= kallimal) teele asuda; K lähen pittšää matkaa asun (lähen) pikale teele; Lu aluz lähti menemää perälissä tuulta (purje)-

laev hakkas minema pärituult; Li lähzin rikkaassi elämää hakkasin rikkalt elama; J läheb jürizemä (~ algõb jüriss) hakkab müristama (äikese kohta); Lu lähs (~ nõis) vihmaa satamaa hakkas vihma sadama; 4. mehele minna выходить, выйти замуж; I a miä en lähtenüt täm̆mää poigalõ, miä tõizõlõ lähsii meh̆heelee aga mina ei läinud tema pojale, ma läksin teisele mehele (naiseks); I ep tšen̆neiᴅ tõhtinnuɢ i lähteäk kailee meh̆heelee keegi ei julgenud minnagi sellele mehele (naiseks); M tõin kõrt lähs mehelee läks teist korda mehele; 5. ära v. lahti tulla, maha kooruda сходить, сойти, отпа/дать, -сть, выпа/дать, -сть; I ammaz läheʙ hammas tuleb ära; Lu tševvääl varraa, kõnz on veel mähä, siiz läheb üvässi koori kevadel vara, kui on veel mahlaaeg (on veel mähk), siis tuleb (puu)koor hästi lahti; Lu miä õlin päivüzeᴢ, põlõttõlin entä, nüttä läheb marraskettu ma olin päikese käes, põletasin end (ära), nüüd tuleb marrasnahk maha; J tšippalt jo rupi lähsi väĺĺä haavalt tuli juba korp (pealt) ära; M sarvi läheb vällää sarv tuleb (peast) ära; M vihgod nõssaaz opõzii jalkoisii, etti parapass lähtisi viĺĺa vällää vihud tõstetakse hobuste jalgade alla, et vili tuleks paremini (viljapeadest) välja; M linnahsõd läpi tšäs̆sii õõrtaaᴢ, etti lähteiss jalgassõd vällää linnase(i)d hõõrutakse käte vahel, et eod tuleksid ära; Ra što sapana eb lähteiss pääss vällää et s. (= linikutaoline peakate) ei tuleks peast ära; Lu esimeized ivusõᴅ, nee lähetää poiᴢ esimesed juuksed (lapsel), need tulevad ära; Lu kana jo sulkiiʙ, sulgõd lähtevät poiᴢ kana juba sulgib, suled tulevad lahti; Lu milt nappu lähs poiᴢ mul tuli nööp (eest) ära; 6. tulla, saada, tekkida получ/аться, -иться; I paaᴅ ahjoo i läheʙ munakakku (klopitud muna) paned ahju ja tuleb munapuder; I üvä suppi läheʙ tuleb hea supp; I sis läheʙ kaŋgaᴢ siis tuleb (sellest) kangas; ■ J päiv́ läheb loojaa päike loojub (läheb looja); J lähsii tuulõõ läks tuulde (= kadus teadmata kuhu); M tällä läheʙ tšäessä jõka tšäsitöö tema käes läheb iga käsitöö; M aivoo üvä inehmin, üv̆vää iz̆zää luissa lähnü väga hea inimene, hea isa laps (hea isa luudest tulnud); I siistaa jõtši i sumaa jõtši ühes paikkaa lähteväᴅ Siista jõgi ja Suma jõgi algavad ühest kohast; Lu siiz lähti kolhozaᴅ siis said kolhoosid alguse; M pani nen̆nää möö, lähs veri lõi (pani) vastu nina, veri hakkas jooksma; I minuu tšäess on lähnüt tuli minu käest on tuli lahti pääsenud; J rihi lähs põlõmaa maja läks põlema; I üv̆vii ni üv̆vii lähsi, a ku kehnossi, ni pois viskazii (kui läks) hästi, siis läks hästi (= tuli hästi välja), aga kui (läks) halvasti, siis viskasin minema. – Vt. ka lätä.

lähtin ~ lähtiń vt. lähe.

lähtämä vt. lähtemä.

läh/tö J, g. -öö J (ära)minek, lahkumine уход, расставание, прощание; teemm üvää lähöö teeme hea (= hoogsa) mineku; õjavesi õnnõssi, jõkivesi jõvvussi, a lähevesi lähössi rl. (pulma eel end saunas pesevale pruudile laulsid tüdrukud:) ojavesi õnneks, jõevesi jõuks, aga lättevesi lahkumiseks. – Vt. ka lättemä.

lähtöm, lähtömä vt. lähtemä.

lähud vt. lehto.

lähämus Kr pärn, lõhmus липа.

lähättää, lähättääɢ vt. lähettää.

läiket vt. läikätä.

läiket/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J pimestada слепить, о-; läiket fonarika silmeᴅ pimesta laternaga silmad. – Vt. ka läikätä.

läik/keä (J-Tsv.), pr. -eʙ J, imperf. -ki J 1. lõõmata полых/ать, -нуть; lekko va läikeʙ, nii kõvassi põlõʙ leek vaid lõõmab, nii kõvasti põleb; 2. särada, sätendada блес/теть, -нуть, блистать, сверк/ать, -нуть. – Vt. ka lekottaa, lõõzgata, läikkiä, läikähtäässä, läükkää, läütšellä.

läik/ki: -k J-Tsv., g. -ii J läige, sära, paiste блеск, сияние. – Vt. ka läikähtuᴢ.

läik/kiä Li J-Tsv., pr. -iʙ Li J, imperf. -ki Li läikida, sätendada, sädeleda, helkida блес/теть, -нуть, блистать, сверк/ать, -нуть, искриться (о воде); J läikiʙ, niku laakõll katõttu dalisko poĺiroitõttu läigib, nagu lakiga kaetud või poleeritud; Li vassa päivää klazi bruujuᴅ läikkiväᴅ klaasikillud sätendavad vastu päikest; J päiv́ läikib veeᴢ päike paneb vee sädelema (sädeleb vees); J läikki tulõ lekko tuleleek helkis. – Vt. ka läikkeä, läikähtäässä, läimittää, läükkää, läütšellä.

läikähtü/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ läigatus, (hetkeline) läige v. sätendus отблеск, проблеск. – Vt. ka läikki.

läikähtä/ässä: -ss J-Tsv., pr. -äʙ J, imperf. -äzi: -äᴢ J läigatada, säratada, välgatada сверкнуть, блеснуть. – Vt. ka läikkeä, läikkiä, läükkää, läütšellä.

läik/ätä: -et J-Tsv., pr. -kään, imperf. -käzin: -kezin J = läikettää; päivükkõin läikkääp silmeᴅ päike pimestab silmad.

läiküt/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen, imperf. -telin frekv. ← läiküttää.

läiküt/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J läigitada, välgutada осве/щать, -тить (внезапно); läikütin tulõõ-pärekaa välgutasin (tule)-peeruga.

läim/i M, g. -ii = laikka; kandaška lentii tul̆lõõ läiminn kratt lendas tuleleegina.

läimit/tää Lu, pr. -äʙ Lu, imperf. -ti Lu läikida (vee kohta) блестеть, искриться (о воде). – Vt. ka läikkiä, läütšellä.

läim/ää (J-Must.), pr. -äʙ J, imperf. -i paista, kumada светиться, отсвечивать; põhjaa läimäb vähä (Must. 174) põhi (põhja) paistab natuke.

läkenipaikk/a: -ᴀ Ku lõge, lõgemekoht родничок; lahzell on siniz läkenipaikkᴀ pehmiä, kunis saap sannoa: kivi lapsel on lõgemekoht seni pehme, kuni (ta) saab öelda: kivi (= laps hakkab rääkima). – Vt. ka lekama, letšen.

läki/nä Lu -n J-Tsv., g. -nää J 1. laterdamine, mokalaat болтовня; J kuuntõõ, ku naizõt pietä kaivoll läkinää kuula, kuidas naised peavad kaevul mokalaata; Lu iäd on täll aikaa, tämä piäb ain läkinää kk. (lobiseja kohta öeldakse:) tal on (terve) igavik aega, ta peab aina mokalaata; 2. keelepruuk, murrak говор, наречие; Lu jõka tšüläz on eri läkinä igas külas on eri murrak; 3. J-Tsv. hüüe, hõige крик, окрик, зов.

läki/sä: -ss J-Tsv., pr. -zen J, imperf. -zin J valjusti lobiseda, laterdada громко болтать. – Vt. ka lärpättää.

läksi/jä: -ä (R-Reg.), g. -jää mineja уходящий; tuska on jalka tulialla, läülä süä läksiällä (Reg. 31) rl. murelik on jalg tulijal, hirmul [?] (on) süda minejal.

ĺämka vt. ĺamka.

läm/mii Kett., g. -pimää soe, kuum тёплый, горячий.

lämmik/ko P M (Ja-Len.), g. -oo ahjutäis (puitkütet); üks kütt мера дров на одну топку печи или смолокурни; P pannass riiga lämpimää, lämmittääss kahs lämmikkua pannakse rehi küdema, köetakse kaks ahjutäit; Ja puutaa kuus ili seitsemi lähep ühes lämmikossa (Len. 252) kuus või seitse puuda (tõrva) tuleb ühest kütust. – Vt. ka lämmitüᴢ.

lämmikko-aika Po (ahju)kütmise aeg время топки (печи); ahjoo ìez lämmikko-aigall ahju ees (ahju)kütmise ajal.

lämmit/ellä (J), pr. -telen: -teen, imperf. -telin J frekv. ← lämmittää.

lämmittäj/ä L Lu (P), g. -ää P Lu kütja кочегар, истопник; lämmittäjä, tämä teep kuus tunnia suutkis tüütä (laeva) kütja, ta teeb kuus tundi ööpäevas tööd; P saamma saunaa lämmittäjää, toomma seltšää tšülvettäjää rl. saame saunakütja, toome seljapesija; L ahjuo lämmittäjä ahjukütja.

lämmit/tää S Lu Li J (Kett. K R-Eur. R-Reg. U P Pi Ke M Kõ Ja-Len.) -tεä L -tä J-Tsv. -tääɢ I (vdjI), pr. -än K M Lu Li -en J, imperf. -in Kõ Lu Li J kütta топить, за- (печь, ригу, баню); отапливать, отопить (комнату); I piäb var̆rai nõissag üleeᴢ, ahjoa lämmittämää tuleb vara üles tõusta, ahju kütma; Kõ lämmitin ahjoo, tšühzetin nellä leipää kütsin ahju, küpsetasin neli leiba; P a baba jäi kotuosõõ riht lämmittämää, d́edalõõ süvvä tšihuttamaa aga eit jäi koju tuba kütma, taadile süüa keetma; Kõ lämmitin riigaa, kuivatin linaᴅ kütsin rehe (soojaks), kuivatasin linad; J lämmitti metoizõõ saunaa metoizilla halkoloilla rl. küttis mesise sauna mesiste puudega; Len. sauna lämmittääs laukpään (Len. 209) saun(a) köetakse laupäeval; Lu paaru-kattilaa lämmitettii enne algookaa i süeekaa aurukatelt köeti varem puudega ja söega.

läm/mitä K M (Kett. R-Lön. L P Kõ Lu J) -mitäɢ (I), pr. -piäʙ K M Kõ J, imperf. -pizi L J küdeda топиться, отапливаться; L panõd ahjuo lämpiämää paned ahju küdema; L rihi lämpizi senes taloza selles talus köeti tuba; P riiga pannass lämpimää rehi pannakse küde-

ma; M miä panin saunaa lämpiämää ma panin sauna küdema; J võimassa lämpiäb (Must. 187) kõvasti köeb. – Vt. ka lämpiissä.

lämmitü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see ~ -se J = lämmikko; veel ko saat kahõõ lämmitüseka saunaa soojõssi kas saad veel kahe ahjutäiega sauna soojaks?

lämpii/ssä Lu Li (Ra J) -ssäɢ (I), pr. -ʙ Lu Li J, imperf. -zi Li -ᴢ Lu Ra -je ~ -jee I = lämmitä; Ra ahjo lämpiis sis vaalittii leiväd lavvalõ (kui) ahi küdes, siis vaaliti leivad lauale; I kaiza taloza õli mussa ahjo, ku tarõza lämpiije selles talus oli korstnata ahi (must ahi), küdes nagu saunas.

lännik/ko Ränk K L P M Kõ Lu Li Ra J-Tsv. (I) läńnikko Kett. länńikko K-Ahl., g. -oo M Lu Li Ra J -uo L P 1. lännik, pütt кадушка, бочонок; M lännikod õllaz ümmärkõizõᴅ, uurtõõ päällä lännikud on ümmargused, (põhi on neil) uurde peal; M lännikoll on varo lännikul on vits (peal); Lu lännikko on kõrvijeekaa lännik on kõrvadega; Li lännikko on peeni, astia suuri, a tehtü on ühell viittä lännik on väike, astja (on) suur, aga tehtud on (nad) ühtemoodi; Li õsin senee kuusizõõ lännikoo ostsin selle kuusepuust länniku; Lu lännikkos piettii gribbaa, võita, piimää lännikus hoiti seeni, võid, piima; Lu marjaa pannaa lännikkoo marju pannakse lännikusse (talveks); Lu mill on lännikko võita mul on lännik(utäis) võid; M tšäüzid lännikkoza, siis paa üv̆vii lat̆tõõt päälle i tšivi (kui) käisid länniku kallal, siis pane vajutuslau(a)d ja kivi hästi peale; M puuas̆sõõᴅ on lännikod da botškaᴅ puunõud on pütid ja tünnid; J rahk lännikko kohupiimapütt; J lännikoo kaani länniku kaas; 2. astja, tünn кадка, кадь, чан; J uguritsat soolaussa lännikkoᴢ kurgid soolduvad astjas; M apagoittaas kapusaa päitä, lännikkoosõõ pannas kõvat pääᴅ hapendatakse kapsapäid, astjasse pannakse kõvad pead; Kõ oholin lännikko mahukas astja; M tehtii taaria: per̆rää õlutta jäätii ne ravaᴅ, sis pantii taari lännikkoo, valõttii vettä päälee tehti kalja: pärast õlut jäi (järele) see (õlle)raba, siis pandi (see) kaljaastjasse, valati vett peale; M uguritsaa lännikko kurgitünn; M põukku lännikkoo kasõttii sõp̆põi pesuastjasse pandi pesu likku. – Vt. ka hapopiimä-, kapuss-, liha-, nurmi-, siini-, taari-, ugurittsa-, voroga-, või-, õlud-.

lännikkõi/n M, g. -zõõ lännikuke кадушечка.

lännüt/tää Li -tääɢ (Ma), pr. -än Li, imperf. -in Li hapendada (piima) квасить, с-; Li miä tahon piimää lännüttää ma tahan piima hapendada; Ma lännüttağgaa [sic!] hapendage (piima koorimiseks).

län/nütä: -nütäɢ I, pr. -tüüʙ, imperf. -tüzi: -tüjee ~ -tüje I hapneda, hapuks minna (piima kohta) киснуть, про-, скис/ать, -нуть (о молоке); piimä alkõ lännütäɢ, piimä läntüjee piim hakkas hapuks minema, piim läks hapuks. – Vt. ka läntüüssä.

län/si Li J-Tsv. -s ~ -ᴢ Lu, g. -nee Lu Li lääs запад; Lu esimezet tuulõᴅ: itä, läns, pohja, lounaᴅ põhiilmakaared (on): ida, lääs, põhi, lõuna; Lu tuule tagos [= tagaaᴢ] väänti vassa, läntee (Len. 280) tuul pöördus (tuule keeras tagasi) vastu, läände; Lu meeb lännel läheb läände; Li länsi tuuli läänetuul. – Vt. ka lääsi.

länsi-pooli = länsi.

länsi-tuuli Li J-Tsv. länstuu/li ~ -l Lu läänetuul западный ветер; J länsi-tuuli toop tšezäll vihmaa läänetuul toob suvel vihma; Lu länstuuli suurõõ vee nõsaʙ läänetuul tõstab vee kõrgele (tõstab suurvee).

länsveha ~ läns-veha Lu läänetooder (madalikust läänepoolne meremärk) морская веха с западной стороны мели; läns-vehall õllaa goolikõt kauniiᴅ, a šesta on kauniz i valkaa läänepoolse (luuataolise) meremärgi luuad on punased, aga teivas on punane ja valge; länsveha onõ valkaa i kaunis keppi, hatud on kauniiᴅ läänetooder on valge ja punane teivas, „müts” on punane („mütsid” on punased).

läntsättünn/ü J-Must., g. -üü nätske, halvasti kerkinud (leiva kohta) сыроватый, плохо поднявшийся (о хлебе); läntsättünnü leipä nätske leib.

länt/tsü Lu, g. -üü lents, (joogi)veest tühi, ilma (joogi)veeta (purjelaeva kohta) безводье (слово, означающее случай, когда на судне кончается питьевая вода); vesi kui lopub alusõssa, siz jutõllaa: on länttsü kui (joogi)vesi lõpeb purjelaevast, siis öeldakse: on lents; piäb ajjaa länttsüssaa tuleb sõita (purjelaev) lentsiks (= sõita, kuni (joogi)vesi laevas lõpeb).

län/tü Ränk M Lu Li Ra J-Tsv. I, g. -nüü P Lu Li -nü J 1. hapupiim простокваша; M pannas seisomaa rõõska piimä, nii kavvaa kunis täm appõnõʙ, siis tämäss tuõb läntü pannakse rõõsk piim seisma, nii kaua(ks), kuni ta hapneb, siis tuleb sellest hapupiim; P suomalaizõᴅ juttõlivaᴅ jamakka, a meilä on läntü soomlased ütlesid (hapupiima kohta) j., aga meil on l.; J lõhgop süüvve läntüä vitsutab hapupiima süüa; Li lännüü paad ahjoo, sis saad rahkaa hapupiima paned ahju, siis saad kohupiima; Li miä lännüü koorizin, võtin koorõõ poiz lännült ma koorisin hapupiima (ära), võtsin koore ära hapupiimalt; J paa läntü pata arinõllõ pane hapupiimapott ahjuesisele; 2. hapu (piima kohta) кислое (о молоке); I eläg annaɢ millõ rõõskaa piimää, annaɢ millõ läntüä piimää ära anna mulle rõõska piima, anna mulle hapupiima; P üle õli lännüü piimää pääl, slivgad on piimäl hapukoor oli hapupiima peal, rõõskkoor on piimal; M smetanaa võttaaz lännült piimält hapukoor võetakse (= kooritakse) hapupiimalt.

läntüpiimä P M J-Must. I läntü-piimä K-Ahl. Kõ Lu I 1. hapupiim простокваша; P a millyõ süvvä tõi ain hailii, leipää i läntüpiimää aga mulle tõi süüa ikka silku, leiba ja hapupiima; I läntüpiimä piäp pannaɢ ahjoo, sis tuõʙ varo-

gassi hapupiim tuleb panna ahju, siis läheb kohupiimaks; 2. J-Must. kohupiim творог.

län/tüssä: -tüss J-Tsv., pr. -nüʙ J, imperf. -tüzi J = läntüüssä; piim on läntünnü piim on (kuumutades) kokku läinud.

läntü-vesi J-Tsv. hapupiimavesi (молочная) сыворотка.

läntü/üssä Li (J-Must.) -ss J-Tsv., pr. -üʙ Li -ʙ J, imperf. -tüüzi Li -tüzi J 1. hapneda, hapuks minna (piima kohta) киснуть, про-, скис/ать, -нуть (о молоке); Li piimä läntüüzi piim läks hapuks; 2. kokku minna (kuumutatava piima kohta) свернуться (о молоке); J piimä pannaa ahjoo läntüümää (Must. 174) piim pannakse ahju, et läheks kokku (kokku minema); J piim läntüʙ dalisko tšeerüʙ piim läheb kokku. – Vt. ka lännütä, läntüssä.

läpeessä: läppe/ss J-Tsv., pr. läpeen: -en J, imperf. läpeezin: -zin J jõuda (ajaliselt) успе/-вать, -ть; kui tahoᴅ, a miä en läppe menne guĺaittõma kuidas tahad, aga mina ei jõua (= mul ei ole aega) jalutama minna.

läp/i¹ K R-Eur. R-Reg. L P M Kõ S Ja-Len. Po Lu Li Ra J I Ku ĺäpi U -ii I Ляпи Pal.1 1. prep., postp. läbi через, сквозь; M läpi metsää meneväᴅ lähevad läbi metsa; P läpi tšülεä tšäüväᴅ käivad läbi küla; S lumi läpi seinää kõik saunaasõõ tuiskaᴢ lumi tuiskas lausa läbi seina sauna; J ku lähed läpi uhsii, läpi saarnõizõõ sakaraa, läpi piinaa pihlajaizõõ, tee rissi rinnalõõ rl. kui lähed läbi ustest, läbi saarepuust sagara, läbi piida pihlakase, tee rist(imärk) rinnale; I läpi siglaa lazimmag umalat poiᴢ kurnasime humalad läbi sõela ära; M linnahsõd läpi tšäs̆sii õõrtaaᴢ linnaseid hõõrutakse käte vahel (läbi käte); J katsob läpi atškiijõ vaatab läbi prillide; Li läpi strojaa meni läks läbi kada-

lipu; Po läpi raŋkõi ~ I läpi raŋkõja rangidest läbi (läbi rangide); M lahzõd mentii kot̆toosõõ läpi vihmaa lapsed läksid läbi vihma koju; J läpi unõõ kuulin, ku isä kokutti uhsõõ läbi une kuulsin, kui isa koputas uksele; I meni kõikõõ tšül̆lää läpi läks läbi kogu küla; Lu menne näille piti suurijee mettsijee läpi neil tuli minna läbi suurte metsade; Lu surmukas toukkaap tšäävää rihmojee läpi süstik lükkab käävi läbi (lõime)-niitide; 2. (minna, pääseda, tõmmata, pista jne. millestki) läbi насквозь, между, через, отовсюду; P ved iired ja krotaᴅ, nämä jõka paikad läpi meneväᴅ hiired ja rotid, need lähevad ju igast kohast läbi; P javot tõkkuvat sõrmii välissä läpi jahu pudeneb sõrmede vahelt läbi; Lu nii on sakkaa rätäzikko, et pääz läpi on nii tihe rägastik, (et sa) ei pääse läbi; Lu tõmpaa rihma aukkoiss läpi tõmba nöör aukudest läbi; Kõ siiz niijeᴅ pantii, niitid lütšittii läpi siis pandi niied, (lõime)niidid pisteti läbi; Lu kuusipuu vettä tšiiressi eb lask läpi kuusk (kuusepuu) ei lase (vihma)vett (nii) kiiresti läbi; J nii vaĺĺu vihm, järestää lei läpi nii tugev vihm, kohe lõi läbi (= tegi märjaks); J viŋka tuuli tšäüb läpi vinge tuul käib (kehast) läbi; J läpi kattsoma läbi vaatama; 3. läbi, otsas; läbi, lõpuni всё, до конца; Lu ennee piin püh́h́ää, nütt on kõik läpi enne pidasin paastu, nüüd on kõik (paastumised) läbi; J suurõõ vaivakaa sai škouluu läpi suure vaevaga sai kooli läbi; M miä lud́in koko bibĺii, kõikõõ läpi ma lugesin kogu piibli, kõik läbi; 4. läbi(nisti), täiesti, üleni полностью, весь целиком; P makajaa linad matalaᴅ, nukkujalõõ läpi luizõᴅ rl. magaja linad (kasvavad) madalad, uinujale läbi luused; Lu põhjaveha on läpi kauniᴢ põhjatooder, (madalikust) põhjapoolne meremärk on üleni punane; Ra läpi rissi, risikko läbinisti (= mõlemal pool) rist, ristpiste(muster) (= teat. tikandkiri); ■ .. mikä jumalassa pajatõttu proroka läpi (Must. 152) .. mida jumal on öelnud prohveti (suu) läbi; M kase vaataʙ inehmiin aźźaa päälee läpi sõrmii see inimene vaatab (selle) asja peale läbi sõrmede; Lu tšem pajatõb läpi tšeelee, tšell eb õõ ampaita, see jutõllaa pajatõb mätätšeelel kes räägib susinal, kel ei ole hambaid, see, öeldakse, räägib pudikeelel; Lu se laulu tšäi läpi kõrvie see laul hakkas kõrvadele (käis kõrvadest läbi); Li kui näil eb mee see läpi pää kuidas see neid ära ei tüüta!; Lu kassõn õli inemin, meni niku läpi maassa siin oli inimene, (aga) kadus nagu maa alla; J läpi üüt ajõ lidnõss kottoo öö läbi sõitis linnast koju; J tämä tetši tüütä üüd läpi ta tegi tööd ööd läbi; J miä tämäkä üvässi saan läpi ma saan temaga hästi läbi; M täm on liika nenäkaz inehmin, täm̆määkaa kuiniid et pääz läpi ta on liiga ninakas inimene, temaga ei saa (sa) kuidagi läbi; M vaikko on tõizõl mikä hätä, no täm ipo iĺĺaa pääzeʙ läpi kuigi teisel on mingi häda, aga tema ei tee sellest väljagi (tema saab väga vaikselt läbi).

läpi² vt. lävi.

läpizee M: nii õli suur vihma, miä kassuzin läpizee läpi oli nii suur vihm, (et) ma sain läbimärjaks.

läpäht/üä (Kett. R-Lön.), pr. -üüʙ, imperf. -ü 1. läppuda, läpastada становиться, стать затхлым, прин/имать, -ять затхлый вкус; R lähteet läpähtüneet (Lön. 187) allikad (on) läppunud; 2. Kett. lämbuda задыхаться, задохнуться; давиться, по-. – Vt. ka lätšähtüä, lätšähtüüssä, lätšähtüütä, lätšästüä.

läpähtü/ssä (Ra) -ss J-Tsv. (sõnatüvi основа слова:) läpähtü- J-Must., pr. -ʙ, imperf. -zi läppuda, läpastada, kopitada; rikneda, halvaks minna становиться, стать затхлой или полежалой (о муке); испортиться, тухнуть, про-; J jüvät läpähtüvät (Must. 180) terad läppuvad; Ra kui javod õllaa läpähtünneᴅ, sis taitšin tuõb vetel kui jahu on kopitanud, siis tuleb taigen vedel; J läpähtünnü hapo piim haizõb läpähtünnüle riknenud (hapendatud) kohupiim haiseb riknenult.

läpästünüzell/ä: -e M adv. läpastanult, rikne-

nult затхлым; kui kaugaa seizoʙ, siz nõõʙ läpästünüzelle aizõmaa kui kaua seisab, siis hakkab läpastunult haisema.

läpät/tää (Kõ), pr. -än Kõ, imperf. -in = lärpättää; vad́d́aa läpätän lobisen vadja keeli.

läri/sä: -ss J-Tsv., pr. -zen J, imperf. -zin J valetada, luisata врать, брехать; hülkä lärizemäss, boltušk jäta luiskamine, lobiseja!; d́eel, eb d́eel, ain lärizep pajatta asja eest, teist takka, aina luiskab rääkida. – Vt. ka luizgata.

lärpät/tää Lu (Ku-Len.), pr. -än Lu, imperf. -in Lu lobiseda болтать; Ku rihma keelee, korvaa kii, väheʙ lärpättäis (Len. 295) niit keelde, kõrva kinni, (et) vähem lobiseks. – Vt. ka lapisa, lapõrtaa, lapõrtõlla, lobrata, lopisa, lopõsa, lorisa, läblättää, lägätä, läkisä, läpättää, lörisä.

lärt/tsü J-Tsv., g. -süü J kõnek. peer, простор. (имя существительное от глагола ‘пердеть’); lärttsüä laskõma peeru laskma.

ĺäsa vt. ĺaasa.

läsimi/n M, g. -zee = läsü.

läsi/vä L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J I läśvä Po -v J-Tsv. -vᴀ̈ Ku, g. -vää Lu J subst., adj. haige, tõbine больной; J läsivele on dohtõria tarviᴢ haigele on arsti tarvis; Po läsivä õli õmall tilall haige oli oma asemel; L tεätäjεä läsivii müö veiteltii (küla)tarka veeti ühe tõbise juurest teise juurde (veeti mööda tõbiseid); Lu emäl on süä pihoᴢ, ku lahzõd on läsiväᴅ emal on süda pihus, kui lapsed on haiged; I koko õm̆maa iää tämä õli läsivä kogu oma eluaja oli ta tõbine; Lu miä ku õlin läsiven, miä paĺĺo vähepi painin kui ma olin haige, (siis) ma kaalusin palju vähem; L tämä lieb läsivännä ta jääb haigeks; Lu leed läsivä terve voosi jääd haigeks terveks aastaks; P tuli terviessi läsivänᴅ sai tõbisest terveks; Lu läsivä inemin haige inimene.

läs/iä L P M Kõ S Lu Li J (Kett. K-Ahl. U Ra Ku) läs̆siä M -siä Lu Li J-Tsv. läs̆siäɢ I, pr. läzin P M Kõ Lu Li Ra J Ku -in K-Ahl. läz̆zii I, imperf. -izin P Kõ Lu J -izii I haige olla, põdeda болеть, хворать; J siä taita läzit ku nii jäät pahaizõssi sa oled vist haige, et jääd nii kõhnaks?; M en läzi, miä muitõᴢ ookaan (ma) ei ole haige, ma niisama puhkan; P tüttärikko jõi tšülmää vettä da jäi läsimääsie tüdrukuke jõi külma vett ja jäi haigeks; Kõ leeᴅ senel vootta läsimää jääd sel aastal haigeks; Lu inemin ku tšülmettü, nõiz läsimää kui inimene oli külmetanud, (siis) jäi (ta) haigeks; M lahs tuli kõrraz läsimää, taitaa tuli silmässä laps jäi korraga haigeks, vist jäi (kurjast) silmast; Lu ühesää kuuta läsizin, õlin tilaᴢ üheksa kuud põdesin, olin voodis; J se on läsinüt kõikõllaisii tautia see on põdenud igasuguseid tõbesid; M viimizel aikaa täm nõis ühtä voimaa läsimää viimasel ajal põdes ta alatasa; M i kazvivad nääd miltized varmad mehed ni, evät täätännü läs̆siä ja kasvasid, näe, millised tugevad mehed, ei teadnud (nad) haigustest midagi; I nõizii läsimää päälee rõhgaa mul jäi pea väga haigeks; M läsiväᴅ kõik süämmüsseᴅ kogu sisikond on haige. – Vt. ka läziskõlla.

läsü Lu (J-Tsv.) Лази Tum., g. läz/üü Lu -ü J haigus болезнь; Lu maailmaz on kõikõllaisia läsüä i tautia maailmas on igasuguseid haigusi ja tõbesid; Lu täll on mokom läsü, jott silmät plikkavaᴅ tal on niisugune haigus, et silmad pilguvad; Lu perrää läzüü inemin jääp kuivõzõssi pärast haigust jääb inimene kõhnaks; Lu ruikko õli raŋkka läsü rõuged, (see) oli raske haigus; Lu ühtee tšüllää tuli suur läsü ühte külla tuli äge (nakkus)haigus; Lu inemin issu märjää maa päälee, sai enellee läzüü inimene istus märja maa peale, sai endale haiguse; Lu täl tulõb ain läsü ta jääb alati haigeks (~ talle tuleb aina haigus kallale); Lu sõzar läsi lässüä õde põdes haigust; J ühs veĺĺe va praaviuᴢ, tõizõt kõig on läzüᴢ ainult üks vend sai terveks, teised kõik on haiged. – Vt. ka meri-, rapauz-. – Vt. ka läsimin.

läsümuna Lu paise опухоль; muhku, sitä praavittaa et saa, tämä jo voozittaa kazvoʙ, a muna, se on niku tšippamuna, läsümuna, sitä praavitõtaa, mennää bolnittsaa i leikataa poiᴢ kasvaja (muhk), seda ei saa (sa) parandada, see kasvab ju aastatega, aga paisemuhk, see on nagu paise, seda parandatakse, minnakse haiglasse ja lõigatakse ära.

ĺäška vt. ĺaška.

läziskõ/lla M -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin M J frekv. põdur olla, põdeda хворать, прихварывать; M meill üφs naizikko läziskõli õm̆maa iää meil üks naine põdes (kogu) oma eluaja. – Vt. ka läsiä.

läzit/tää Li, pr. -än, imperf. -in põetada ухаживать за больным; millõõ piäb läzittää läsiviitä ma pean haigeid põetama; ep tšenniid nõizõ minnua läzittämmää keegi ei hakka mind põetama.

läzitüttä/ä: -äɢ (Ma-Kett.), inf. -mää Ma haigust põhjustada v. tekitada [?], haigeks teha [?] возбуждать болезнь [?], делать больным [?].

lätik/ko¹ Li J, g. -oo J lomp, loik лужа; J perält vihmaa jõka poolla on lätikod vett pärast vihma on igal pool veelombid; J sorzõt šuĺpissa lätikkoᴢ pardid sulistavad lombis; Li tšezäl on lätikoᴅ, vihmaa ku saaʙ, vihmaa lätikoᴅ neeᴅ mokomõᴅ suvel on lombid, kui sajab vihma, need niisugused vihma(vee)lombid; J vesi lätikko paisõʙ veelomp läigib. – Vt. ka vesi-. – Vt. ka loizma, lommikko, lomppi¹, luuža, lätikkõ, lätikkä.

lätik/ko² Lu, g. -oo Lu tedretäht веснушка; liittsaa leeväd lätikoᴅ näkku tulevad tedre- tähed.

lätik/kõ Li J-Must., g. -õõ Li = lätikko¹.

lätik/kä Li, g. -ää Li = lätikko¹; perrää vihmaa õltii paikomii lätikäᴅ pärast vihma olid paiguti lombid.

läti/nä: -n J-Tsv., g. -nää J müra, kära шум, грохот, гам; mikä siäll lätiŋ kujall on mis müra seal väljas on? – Vt. ka lotina.

lätšittää vt. letšittää.

lätšähtü/ä M (Kett. K-Ahl. Kõ), pr. -ün: -n K, imperf. -zin Kõ lämbuda давиться, по-; задыхаться, задохнуться; M tahtõ lätšähtüä pidi peaaegu lämbuma. – Vt. ka läpähtüä, lätšähtüütä, lätšästüä.

lätšähtü/üssä: -üssäɢ (I Ma-Kett.), pr. -ün, imperf. -üzin: -jee I -jjõõ Ma = lätšähtüütä; I siä seid i lätšähtüjeᴅ sa sõid ja peaaegu lämbusid.

lätšähtüü/tä (Kett. P), pr. -n Kett. P, imperf. -zin lämbuda (söögist) давиться, по-; P süö da i elä lätšähtüü söö, aga ära (söögist) lämbu.

lätšästü/ä M (Kõ S Ja), pr. -n M, imperf. -zin M Kõ S Ja = lätšähtüä.

lätšüt/ellä (R-Lön.), pr. -telen, imperf. -telin = läütšütellä; lätsjüttelep [= lätšütteleb] lähevettä (Lön. 688) rl. läigitab lättevett.

lättem/ä (K-Al.), g. -ää = lähtö; viimezed aigad akkunnalla, vällää lättemäd lävellä (Al. 51) rl. (pruudile lauldakse:) viimased ajad õuel (olla), lahkumised lävel.

lättši P läki пойдём(те), пошли; lättši kaivolõõ kanani, vesiteelee veerakkoni (Kett. 778) rl. läki kaevule, mu kana (= noorik), vett tooma (veeteele), mu kaasa.

lätä vdjL R-Eur. L M (K R-Reg. U L P Pi Kõ Lu-Len.), pr. lään K Pi lεän (P) lähen M-Set., imperf. lähzin M läin (Lu) 1. (midagi) tegema, (kellegagi) minna v. tulla идти, пойти, делать что-то; K siä menet kotuo i miä lään kotuo sina lähed koju ja mina lähen koju; P läämmä, läämmä naizõd i tüttäreᴅ, mettsää kahtši mahlaa juomaa rl. lähme, lähme, naised ja neiud, metsa kasemahla jooma; Kõ läämmä jarvõõ läki (lähme) järvele; K langokkooni, kullakkooni, langot õigead [= õikõad] õmani, lätkaa meilee veeraassi (Salm.1 773) rl. langukesed, kullakesed, langud, mu omad õiged, tulge meile külla (külaliseks); L lεämmä minuu naizõlyõ vyõrazii lähme minu naisele külla; M se hukko juttõõʙ: läämm nüd minuukaa see taat ütleb: lähme nüüd minuga (koos); 2. ära minna v. tulla уходить, уйти; P lättezä läpi lävie, läpi piinaa pihlappuize (Bor. 744) rl. minnes üle (läbi) läve, läbi piida pihlapuise; M lättii lavvaa tak̆kaa vällää tõusti lauast (mindi laua tagant ära); 3. minema hakata, teele asuda; midagi tegema hakata соб/ираться, -раться уходить, отправ/ляться, -иться в путь; нач/инать, -ать; M läämmä, juttõõʙ, elä idgõ hakkame minema, ütleb, ära nuta; K no nüd läämmä väĺĺää no nüüd hakkame minema; Lu müü läimmä seitsekartuu pitämää päi, mänimmä litši seitsekartua me hakkasime (purjelaevaga) Seitskaare poole hoidma (minema), läksime Seitskaare lähedale; M lättii matkaasõõ asuti teele; M seemened lättii kazvomaa seemned läksid idanema (kasvama); 4. mehele minna выходить, выйти замуж; M piäb lätä tällee mehelee tuleb minna talle mehele; 5. ära v. lahti tulla отпа/дать, -сть, выпа/дать, -сть; M lehmä jo puhassu, roojad lätti (~ lähsiväᴅ) lehmal tulid päramised juba ära; M rüüzviĺĺaa rad́d́oaᴢ, etti läättäiz rütšeed vällä rukist rabatakse, et rukki(tera)d tuleksid (rukkipeadest) välja. – Vt. ka lähteä.

läve vt. lävi.

lävetä [?] (Kett.), pr. läpe/eʙ Kett., imperf. -zi jätkuda [?], piisata [?] хват/ать [?], -тить [?] (на что-нибудь); läpeeb antaa jätkub anda.

läv/i K M Kõ J I (Al. R-Eur. R-Reg. L P Ma) -e Kett. M läpi K-Ahl., g. -ee Kett. K J -ie K-Ahl. R L P läv̆vee M Kõ Ma -e J-Tsv. I lävi, künnis порог; I uhzõlla on lävi i piinaᴅ uksel on lävi ja piidad; Kõ ühs õli ühes poolõz läv̆veä i tõin tõizõᴢ üks oli ühel pool läve ja teine teisel (pool); J harkkõz üli lävee astus üle läve; L laatko pantii lävie tüvie maalyõ (savi)kauss pandi läve juurde maha; M miä issun läv̆vee päällä ma istun läve peal; I tuup tänne .. läve suhhõõ päivüᴅ paissamaa tuleb siia .. lävesuule päike paistma; I kane sooruᴅ .. ženihalõ kõittši läven allaa viimmeɢ (pulmakombestikust:) selle prahi (need prahid) .. viime kõik peigmehele läve ette (läve alla); M uhzõõ lävi ~ läve ukse lävi; ■ (postpositsiooniga liitunult в составе композиты:) J viska bruuss lävennala, kuivõp rihee tull viska plank läve ette, (on) kuivem tuppa tulla. – Vt. ka uhzõõ-.

lävit/ellä J, pr. -telen J, imperf. -telin J frekv. ← lävittää; tämä alkõ lävitellä, pillittää rakkopilliä ta hakkas mängima, torupilli mängima.

lävit/tää J, pr. -än J, imperf. -in J (pilli) mängida играть (на музыкальном инструменте); õpõta minnua lävittämää õpeta mind pilli mängima.

lääden/i Li J-Tsv., g. -ii J jälkus, ilgus; jälk v. vastik olend мерзость, гадость; гадкая, мерзкая тварь; J mõnikõᴢ lekarstvo on niku läädeni mõni arstirohi on nagu jälkus (= mõni arstirohi on vastik); J oo, miltäiss läädeniä siä võtat suhõõ oi, millist jälkust sa suhu võtad!; J inemizess jutõlla toož läädeni inimese kohta öeldakse ka l.; J ais siä läädeni, ved ep kuuntõ sõna oh sina vastik olend, ei kuula ju sõna!

lääk/ää J -ä J-Tsv., g. -ää J lääge, imal; J-Tsv. vastik, iiveldama ajav приторный; противный, тошнотворный; kui kastork on ize lääkä, nii tätä lääkä on i juuvv kui kastoorõli ise on vastik, siis on seda ka vastik juua. – Vt. ka läätiä.

lää/si K-Ahl., g. -nee = länsi.

ĺää/ska (P), g. -zgaa laudjas, ristluupealne (hobusel) круп (у лошади); lein miä ovõss ruozgaakaa, tälle tuli ĺääskaasõõ palko ma lõin hobust piitsaga, talle tuli laudjale vorp.

lääti/ä Lu Li J-Tsv., g. -ä J 1. vastik; läppunud, kopitanud противный; затхлый; J kuza taloz ebõ siivoa, siäll on läätiä haisu riheᴢ kus majas ei ole puhtust, seal on vastik hais toas; 2. lääge, maitsetu, imal приторный, безвкусный; Li taitšinamarja on mokoma tuima, läätiä magesõstar on niisugune mage, lääge; Li läätiä, eb õlõ makkia epku soolõin (on) maitsetu, ei ole magus ega soolane. – Vt. ka lääkää.

läät/tsi Li, g. -sii vikk, kurehernes вика.

läätä [< is] Ku, pr. läk/ään: -kään ~ -ḱään Ku, imperf. -äzin rääkida, kõnelda говорить, разговаривать; kuza läkḱääp kahs naissᴀ, seell on turu, a kuza läkḱääp kold naissᴀ, seell ollaz laataᴅ kus räägib kaks naist, seal on turg, aga kus räägib kolm naist, seal on laat; Ku meije küläz oli ühz meeᴢ, miḱä läkäᴢ, mitä eb oltõ meie külas oli üks mees, kes rääkis (seda), mida ei olnud (= kes luiskas); Ku hülkää, ohto läätä [sic!] jäta järele, (on) küllalt kõneldud; Ku siz meill oli läätt́śᴜ̈, kuhoo kohtaa tulellᴀ mennä siis meil oli räägitud (= kokku lepitud), kuhu kohta tule juurde minna. – Vt. ka lägätä.

lääv/ä [< is] Ränk Lu (P-Len. Ku), g. -ää Lu laut хлев; Lu lehmill õli õvvõz läävä lehmadel oli (kinnises sise)õues laut; Ku a ko tuli keväᴅ, siz lehm mörni lääväᴢ, süvvä tahto aga kui tuli kevad, siis lehm ammus laudas, tahtis süüa.

läüh/ä R-Reg., g. -ää = läülä; läühä süä läksiällä (Reg. 17) rl. hirmul (on) süda minejal.

läük/kää (Ku), pr. -äʙ Ku, imperf. -ki särada, välkuda блистать, светиться, сверк/ать, -нуть; tuli vaa kannossᴀ läükäʙ tuli aga välgub (tõrva)kännust. – Vt. ka läikkeä, läikkiä, läikähtäässä, läütšellä.

läül/ä R-Reg., g. -ää adj. hirmunud, hirmul запуганный, в страхе; tuska on jalka tulialla, läülä süä läksiällä (Reg. 31) rl. murelik on jalg tulijal, hirmul (on) süda minejal. – Vt. ka läühä.

läülä/ᴢ R-Eur., g. -ä = läülä [?].

läül/ü¹ M: tällä õli läülü süämmellä, täm tahtõ võttaa tšülmää vettä tal oli süda paha, ta tahtis võtta külma vett.

läülü² vt. löülü.

läüt/šellä (K-Al.), pr. -tšeleʙ: -šeleʙ K, imperf. -tšeli frekv. läigelda, sätendada блестеть, блистать, сверкать; lähepõhja läütšeleb (Al. 56) rl. lätte põhi läikleb. – Vt. ka läikkeä, läikkiä, läikähtäässä, läimittää, läükkää.

läütšäst/ää (M), pr. -ääʙ, imperf. -ii: -i M mom. (üle serva) läigatada выплеснуться (через край); vesi läütšästi stokanassa vällä vesi läigatas klaasist maha (välja). – Vt. ka läüttšää.

läütšüskel/lä (R-Lön.), pr. -en, imperf. -in frekv. loputada полоскать; läheveessä läütšüskeli (Lön. 686) rl. allikavees loputas.

läütšüt/ellä (Kett. R-Eur. Kõ), pr. -telen, imperf. -telin R Kõ frekv. ← läütšüttää; Kõ läütšüttelin paĺĺo, tein kehnossi loksutasin palju (maha), tegin halvasti; R sõse kantto [= kantõ] kaivoveen, enne antto [= antõ] õjaveeᴅ, läütšütteli läheveet (Eur. 32) rl. õde kandis kaevuvee, ema andis ojavee(d), läigitas lättevee(d).

läütšüt/tää M Kõ (Kett.), pr. -än M, imperf. -in M Kõ (üle serva) läigitada, (maha) loksutada выплес/кать, -нуть (через край); M läütšütän vettä paŋgõssa läigitan vett pangest; M miä läütšütin kõikõõ vee ma loksutasin kogu vee (maha); Kett. elä läütšütä ära (maha) läigita! – Vt. ka lätšütellä, läütšütellä.

läüttš/evä (K-Al.) -ävä (K-Al. R-Reg.), g. -evää läikiv блестящий; K kaivoveellä kauniissi, õjaveellä õnnõvassi, läheveellä läüttševässi (Al. 45) rl. kaevuveega kauniks, ojaveega õnnelikuks, lätteveega läikivaks.

läüt/tšä [?] (Kõ-Len.), g. -šää = läüttševä; lähe võõl [= veellä] läütšäpässi (Len. 224) rl. lätteveega läikivamaks.

läüt/tšää M, pr. -šäʙ M, imperf. -tši frekv. (üle serva) läigatada, (maha) loksuda выплёскиваться, выплеснуться (через край); vesi läütšäp paŋgõssa vesi loksub pangest (maha); rooppa kõv̆vii tšihuʙ, kõig läütšäʙ, üli ajaʙ puder keeb kõvasti, puha läigatab (üle serva), ajab üle. – Vt. ka läütšästää.

löihk vt. löühkä.

löl/lö ~ -l Lu, g. -löö Lu subst. loll, rumal дур/ак, -а; löllö on vohma inemin loll on rumal inimene. – Vt. ka lolli, lollo.

lönt/tü Li, g. -üü nüri(meelne), tönts(i mõistusega), tuim тупой (о человеке), тупоумный; oi ku siä õõd lönttü, laiska oi küll sa oled tönts (ja) laisk!

lönt/ätä: -et J-Tsv., pr. -tään J, imperf. -täzin: -tezin J kooberdada ходить с развальцем; kats ku lönttääp tallõt, kauhtõm pihall näe, kuidas kooberdab käia, kaftan õlal.

löntössää: (sõnatüvi основа слова:) löntössä- J-Must. = löntätä [?] (orig.: luntusta-).

löntö/ᴢ: -s J-Must. kohmard [?], käpard [?]; kooberdis [?] копуша [?], растяпа [?]; пентюх [?] (orig.: luntus, lönttäri).

löri/sä M -ssä Lu, pr. -zen M Lu, imperf. -zin Lu lobiseda, lorada болтать, пустословить; M mokom puusta ińehmin, lörizeʙ, mitä ep piä niisugune tühine inimene, lobiseb, mida ei ole vaja; M laa täm lörizeʙ, pajatab mitä puutuʙ las ta lobiseb, räägib, mis (keelele) satub. – Vt. ka lapisa, lapõrtaa, lapõrtõlla, lobrata, lopisa, lopõsa, lorisa, läblättää, lägätä, läkisä, läpättää, lärpättää.

lööjä vt. tšellää-, villoi-.

lööri vt. lõõri.

löü/hgätä Lu -χgätä (J) -hget J-Tsv. -hzätä [sic!] P, pr. -hkään Lu -φtšään P, imperf. -hkäzin Lu -φtšäzin P 1. tuulamislehvikuga (vilja) tuulata веять (зерно), выве/ивать, -ять (о зерне); J löühgell löühgetä viĺĺõss akanoi(t) tuulamislehvikuga tuulatakse viljast aganaid (välja); J vizgõttii lipitsaakaa i löüχgettii visati viskelabidaga (viljateri) ja tuulati; P õli löüφtšä, seniekaa löühzättii oli tuulamislehvik, sellega tuulati; 2. lehvida развеваться (об одежде); Lu sõpa löühkääʙ rõivas lehvib. – Vt. ka löühküttää.

löüh/i Ränk, g. -ii = löühkä.

löühkim/e [sic!] Li, g. -ee Li = löühkä; löühkimeekaa sai akanõita pöllüttää vällää tuulamislehvikuga sai aganaid välja tuulata.

löü/hkiä Ra -hkä ~ -h́kä J-Tsv., g. -hkiä õrn, mahe, pehme; leige, soe нежный, мягкий; тепловатый, тёплый; J löüh́kä tuuli mahe tuul; Ra löühkiä vesi ~ J löühkä ~ löüh́kä vesi leige vesi; J löühkä vihm soe vihm.

löü/hkä Ränk Lu J -χke ~ -χk ~ -φke ~ -φk J -hk J-Tsv. -φtšä P löihk Ränk, g. -hgää Lu -hgä J tuulamislehvik, tuulilehvik веятельный веер; P juoltii löüφtšä. õli painõttu katagass varo i tohoz õli pantu ümpäri varua. siz löüφtšä löüφtšäs pöllüü viĺĺass vällää öeldi tuulamislehvik. Oli painutatud kadakast võru ja toht oli pandud ümber võru. Siis tuulamislehvik tuulas tolmu (= kerged aganad) viljast välja; J löüχk õli kaχs aarikko puu, i siiz õli pantu toho. se õli löüχke tuulamislehvik oli kaheharuline puu, ja siis oli pandud toht (sinna külge). See oli tuulamislehvik; J löühgell löühgetä viĺĺõss akanoi(t) tuulamislehvikuga tuulatakse viljast aganaid (välja). – Vt. ka löühi, löühkime, löühkü, löühtä.

löüh́käü/ssä: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi J soojeneda, soojaks minna согре/ваться, -ться; vesi kattilõz jo löüh́käüʙ vesi läheb katlas juba soojaks.

löüh/kü Lu, g. -güü Lu = löühkä; inemin ku viskaᴢ, siiz löühgüükaa löühkütettii kerkiä akana poiᴢ. löühkü õli tehtü, koivu ladva õli leikattu kahõõ aaraakaa; siiz õli puhasõttu koori poiᴢ. sihee kahõõ aaraasõõ õli pantu toho, a ku bõllu tohta, siis pantii plotno kaŋgastükkü kui inimene viskas viskelabidaga, siis tuulamislehvikuga tuulati kerge(d) agan(ad) välja. Lehvik oli tehtud (nii): kase latv oli lõigatud kahe haruga; siis oli koor ära võetud (puhastatud). Selle kahe haru vahele oli pandud toht, aga kui polnud tohtu, siis pandi tihedalt linase riide tükk.

löühküt/tää (Lu), pr. -än, imperf. -in (tuula-

mis)lehvikuga (vilja) tuulata веять (зерно), выве/ивать, -ять (о зерне); löühgüükaa löühkütettii kerkiä akana poiᴢ tuulamislehvikuga tuulati kerged aganad välja. – Vt. ka löühgätä.

löühzätä vt. löühgätä.

löüφtšä vt. löühkä.

löüht/ä Kõ-Ränk I-Ränk = löühkä.

löül/ü K-Ahl. L P M Lu J leülü Kett. P M-Set. Kõ läülü (Kõ-Len.) Лэвль Pal.1 K-reg.2 Лээль Pal.1 Ii-reg.1 Лэилы Pal.1, g. -üü P leülüü P J (sauna)leil пар (в бане); M naizõd vizgattii löülüä, sis tuli kõv̆vii palava naised viskasid leili, siis tuli kõva kuumus; M löülüä vizgatas saunatšiviile leili visatakse kerisele; Lu löülüä viskazimma kaviikaa leili viskasime kopaga; M minuu pää ep terpi varjaa löülüä minu pea ei kannata (liiga) kuuma leili; J ah mikä tänävä makuz löülü (saunõᴢ) ah mis magus leil (on) täna (saunas)!; L M saunaa löülü saunaleil; Kõ siε meed üφsinää kõlmõttom̆maa leülüä sa lähed üksinda kolmandas saunakorras (kolmandasse leili); ■ Lu tälle ku annõttii üvä löülü küll ta sai hea sauna (küll talle anti hea leil ~ sai hea nahatäie).

löülüi/n J-Tsv., g. -zee J = löülükaᴢ.

löülük/aᴢ M, g. -kaa leilirikas, kõva leiliga паровый, жаркий (о бане); palava sauna, õli löülükas sauna kuum saun, oli kõva leiliga saun.

löülü-sudna (Ja-Len.) aurik, aurulaev пароход; kronštatissa meitä lähätättii löülü-sudnalla petterii (Len. 236) Kroonlinnast saadeti meid aurikuga Peterburi.

löülüt/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J leili visata, leilitada подда/вать, -ть пару ~ жару (в бане).

löütää, ĺöütää, löütääɢ vt. leütää.

lüh/eeltä: -heeltä Lu lüh́heelt J-Tsv. -elt Ra lühikeselt, lühidalt коротко; Lu ku õpõn lõõgaz lühheeltä, jutõltii: piäb louzata pitšepäll kui hobune (oli) lühikeselt köietatud (köies), (siis) öeldi: tuleb lasta (köit) pikemale; J lõikkõs koirõl ännää lüh́heelt lõikas koeral saba lühikeseks; Ra kora kui korizõp pitšältä, siis tääp pittšää tševättä, a kui lühelt, siis tuõp tšiiree tšesä kui rähn täristab pikalt, siis ennustab pikka kevadet, aga kui lühidalt, siis tuleb varsti suvi.

lüh/eh I, g. -tee = lüsi; jykkain ep tunnõt tehäɢ vikahtõõ lühteitä igaüks ei oska vikatilüsi teha.

lühen/essä (Ra) -ess J-Tsv., pr. -eʙ Ra, imperf. -i lüheneda сокра/щаться, -титься, укор/ачиваться, -отиться; J talvõõ poolõõ päived lühenessä talve poole päevad lühenevad; Ra tee lüheneʙ tee lüheneb. – Vt. ka lühünessä.

lühet/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. ← lühettää; ohto lühetell tšiutoo ihoi(t), ved jäävvä kõikkina lühhessi küllalt on lühendatud särgivarrukaid, jäävad ju päris lühikeseks.

lühett/ämizi: -emizi J-Tsv. adv. lühendades укорачивая; nii siiz lühettemizi saimm pitšäss rihmõss lühhee niisiis saime lühendades pikast köiest lühikese.

lühet/tää Li -tä J-Tsv., pr. -än Li -en J, imperf. -in Li J lühendada укор/ачивать, -отить; J aro-varsi piäb lühettä, om vähäize pittš reha-vart tuleb lühendada, on väheke pikk; Li elo on muitõštši lühüᴅ, a tämä veel lühetti õma elo elu on niigi lühike, aga tema veel lühendas oma elu.

lühid vt. lühüᴅ.

lüh/sää Kett. K P M S Po Ra J (Len. L Lu Li Ku) lüφsää ~ lüχsεä P -sä J-Tsv. -sääɢ I -saaɢ [?] (vdjI), pr. -zän Kett. K P M S -sän K-Ahl. M-Set. -zen J, imperf. -zin J -sii I 1. lüpsta доить, по-; P nùorikko nõizõb üleᴢ, meneb lühsämää noorik tõuseb üles, läheb lüpsma; P iezä lühsämiss piεb yõroa utarta enne lüpsmist tuleb udarat hõõruda; Ra lehmää piäʙ lühsää i perä piäp piimä siivittsää lehma peab lüpsma ja pärast tuleb piim kurnata; K lehmäd lühsämättä lehmad (on) lüpsmata; M kui lehmä puhasuʙ üli kõlmõõ tunnii, siz lühsääz esimein kõrt kui lehm puhastub pärast poegimist (kui lehmal tulevad päramised ära), (siis) kolme tunni pärast, siis lüpstakse esimest korda; Lu i nõiᴢ perenain lühsämää tapipuita, että siiᴢ lehmä nõizõb antamaa paĺĺo piimää ja hakkas perenaine lüpsma linalõugutit, et siis lehm hakkab palju piima andma; 2. lüpsta (lehma kohta), piima anda доиться, давать молоко; P talvõll kõõz bõlõ piimää, lehmä eb lühzä, sis süvväs hapuot piimää, vettä pannas sis ku süvväᴢ talvel, kui pole piima, lehm ei lüpsa, siis süüakse hapendatud kohupiima, vett pannakse siis (lisaks), kui süüakse; Lu kana nokassa muniʙ, lehmä suussa lühzäʙ vs. kana muneb nokast, lehm lüpsab suust; J lehmä verte lühsägoo, nänne verte, tõinõ vette rl. lehm lüpsku verd, nisa verd, teine vett; Li meill õli tšümmee lüφsävää lehmää meil oli kümme lüpsilehma (lüpsvat lehma). – Vt. ka lüpsää.

lüh/sö J-Tsv., g. -zöö J = lühsü; kõrt žiivõtõll ebõõ kormaa, siiz lühsöä elä oottõõ (kui) kord loomal pole toitu, siis lüpsi ära oota.

lühsö-leh/mä: -m J-Tsv. lüpsilehm дойная корова.

lüh/sü M Lu (Li) lüφsü Lu, g. -züü Lu lüps, lüpsmine дойка; Li naizõᴅ mennä lühzülle, lühsämää naised lähevad lüpsile, lüpsma; M ternepiimä on esimein lühsü ternespiim on esimene lüps (pärast lehma poegimist); Lu lehmää lüφsü lehmalüps.

lühsüaika ~ lühsaika Li lüpsiaeg время дойки (коров); nüd jo on lühsaika, kõiɢ mennä lühsämää nüüd on juba lüpsiaeg, kõik lähevad lüpsma.

lühzet/tši Kett. P Kõ, g. -šii Kett. = lühzikko.

lühzik/ko Lu Li J, g. -oo Lu Li J lüpsik подойник; J siivits piim lühzikoss kurna piim lüpsikust; J laizgõll perennaizõll lühzikkoz itikõt sittšiüssä laisal perenaisel siginevad (puu)-lüpsikus(se) ussid; J tänänä lehm anti lühzikoo täünö piimä täna andis lehm lüpsikutäie piima. – Vt. ka puu-, rauta-. – Vt. ka lühzettši, lüh-

zittsõ, lühzittši, lühtši, lühtšikko, lüpsikko.

lühzittsõ [?]: lühsitsõ J-Must. = lühzikko.

lühzit/tši P M, g. -šii P M = lühzikko; M naizikko tuli lühzitšiikaa naine tuli lüpsikuga.

lüh/ti Ra J -t Ra, g. -ee Ra -ii J lüht (vokil) гребень веретена (у прялки); Ra lühez õllaa tšiini rautakokaᴅ lühis on (kinni) raudkonksud (= lühihambad); J lühii ampaaᴅ lühi hambad; Ra lühti sampaaᴅ lühipostid.

lühtisammaᴢ (Ra) lühipost (vokil) подставка веретена (у прялки); lühtisampaad on treiattu lühipostid on treitud.

lühtrauta Ra lühivõll (vokil) валик гребня веретена (у прялки).

lühtš/i Ränk K-Ahl. I (M), g. -ee = lühzikko; M põdgub i põdguʙ, eb lass tüv̆vee, lööʙ kõikk lühtšed i kõiɢ (lehm) põtkib ja põtkib (= lööb jalaga), ei lase ligi, lööb kõik lüpsikud (ümber) ja puha; I avvottaaᴢ lühtšiä katagalla lüpsikut hautatakse kadakaga.

lühtšik/ko M, g. -oo M = lühzikko; mõnikkaal on veel vanat puizõd lühtšikoᴅ mõnel on veel vanad puust lüpsikud; õhtagua valõttii lühtšikko täünn vettä õhtul valati lüpsik vett täis.

lüh/üᴅ Kett. K L P M Po Lu Li Ra J I Ko (R-Eur. Ja-Len.) -üt ~ -id ~ lüüt Kr, g. -üü K (Kett. P M I) lüh̆hüü ~ lüh̆́h́üü (M) -hüü (Po Li) -ee Ra (J) -ie (P) -jee (Lu) -hee J lüh́hee (J) lüh́h́ee Lu J lüh̆höö (Ko) lühike короткий; I milla pagla lühüᴅ, miä nõizõõ jatkomaa mul (on) nöör lühike, ma hakkan jätkama; L tševäd lieb lühüᴅ kevad tuleb lühike; K nüd on üö lühüᴅ (Al. 17) nüüd on öö lühike; I meh̆́h́iill lühüüt kaputsaᴅ meestel (on) lühikesed sokid; Li elä tee nii lühhüitä pulikkõita erneilee ära tee hernestele nii lühikesi keppe; J veel õõt piim-suu: uzat-tši on lüh́h́eeᴅ oled veel piimahabe: vuntsidki on lühikesed; Lu märännül kanal on lühüt sarja viletsal kanal on lühike munemisperiood (lühike sari); J lõikkaa milt ivusõd lühhessi lõika mul juuksed lühikeseks; Lu kaŋgaᴢ väliss on pitšep, väliss on lüh́h́epi kangas on vahel pikem, vahel on lühem; J võta õmas kazvoo mukka lühepää varrõka vikaht(õ) võta oma kasvu järgi lühema varrega vikat; M rad́d́õ lühüüpässi raiu lühemaks; M lüh̆́h́üüd jalgaᴅ lühikesed jalad; J lühüd aik lühike aeg; J lühüd elo lühike elu; ■ J tõizõll inimizell on väliss õikõ lühüd arvo pääᴢ mõnel (teisel) inimesel on vahel õige lühike aru (= vähe mõistust) peas; M ivus pittšä, a meeli lühüᴅ vs. juus pikk, aga aru lühike; M milla on lühüd meeli, miä tšiireess unostan mul on halb (lühike) mälu, ma unustan ruttu; P petohsõll on jalgad lühieᴅ vs. valel on lühikesed jalad.

lühükkõi/n M Kõ Lu J-Tsv., g. -zõõ Lu J lühike (pikkuselt v. kasvult), lüheldane короткий; низкого или небольшого роста; Kõ võttaaᴢ lühükkõin kepikko võetakse lühike kepike; J pariskunt niku tõin tõizõss lõikõttu, mõlõpi lühükkõizõd ja paksuᴅ abielupaar (on) nagu teineteisest lõigatud (= nagu kaks tilka vett): mõlemad lühikesed ja paksud.

lühün/essä (J-Tsv.), pr. -eʙ J, imperf. -i = lühenessä; päiv päivelt lühüneb med́d́e itšä päev-päevalt lüheneb meie iga; päived lühü-neväᴅ päevad lühenevad.

lühüt vt. lühüᴅ.

lükkiä vt. lüttšiä.

lük/kü Kett. K-Ahl. M-Set. I Люкке Tum., g. -üü õnn счастье, удача; I lükküä sillä eb õõ kuz̆zaiᴅ sul ei ole kusagil õnne; I mussa katti meni üli tee, eb lee lükküä must kass läks üle tee, see ei too õnne; M kehno lükkü halb õnn.

lükük/az Kett. K-Ahl. Kõ I, g. -kaa õnnelik счастливый; I tšen on lükükaᴢ, se lövväʙ, senele puuttuvaᴅ kel on õnne (kes on õnnelik), see leiab, sellele satuvad (rahad kätte); I siä ed õõɢ lükükaᴢ sa ei ole õnnelik; I lükükaz inehmine õnnelik inimene.

lül/ü Kett. M Lu Li J-Must. J-Tsv. ĺüĺü P, g. -üü Lu 1. lüli, lülipuit (tihenenud ja kõvenenud puusüü) уплотнённая мелкослойная древесина; Lu lülü kazvop pohjaa poolõl. a kummas poola on lülü, siin poolõz eb õõ puu slojijõ. lülü poolõss sitä puuta vaa saat sahata, a tõizõssa poolta ahisõp kõvassi sahaa lüli kasvab põhja pool. Aga kummal pool on lüli, sellel poolel ei ole puu(l) aastaringe. Seda puud saad saagida vaid lüli poolt, aga teiselt poolt võtab sae kõvasti kinni; 2. lülikas (lülipuiduline), lüli- (tihenenud ja kõvenenud süüga, tavaliselt kõverdunud puu kohta) с уплотнённой мелкослойной древесиной, обыкновенно растущее вкривь (о дереве); Lu lülü on mokoma, ku puu kazvab vähezee koveraa, siis ku nõissaa sahhaamaa i ku saha nõizõb ahissamaa, siz jutõllaa: se on lülü puu lülikas on niisugune, kui puu kasvab veidi kõveraks; siis, kui hakatakse saagima ja kui saag jääb kinni, siis öeldakse: see on lülipuu; M kase puu on lülü see puu on lülikas; P pihku on ĺüĺü mänd on lülikas; J lülü puu tõmpaab ene koveraa lülipuu kasvab kõveraks; Lu lülü puu võib õlla kuuzõl ja petäjäl lülipuit võib olla kuusel ja männil; Lu lülü kuusi, kuuzõõ õhsa on lülü lülikuusk, kuuse oks on lülikas. – Vt. ka kuuzõõ-.

lülük/aᴢ M Lu Li ĺüĺükaᴢ P -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J ĺüĺükkaa P lülikas (tihenenud ja kõvenenud süüga, tavaliselt kõverdunud puu kohta) с уплотнённой мелкослойной древесиной, обыкновенно растущее вкривь (о дереве); J rohkapõssi kuusi on lülükõᴢ enamasti kuusk on lülikas; P kuusi i pihkupuu on ĺüĺükkaaᴅ kuusk ja mänd on lülikad; Lu petäjä vai kuusi, mõlõmad on lülükkaaᴅ mänd või kuusk, mõlemad on lülikad; Li lülükas kõvassi, ep saa sahata (on) väga lülikas (puu), ei saa saagida; M lülükkaaᴅ puuᴅ lülikad puud.

lülükuusi Lu lülikuusk, lülipuiduga kuusk ель с уплотнённой мелкослойной древесиной, обыкновенно растущая вкривь; lülükuusi vai lülüpetäjä lülikuusk või lülimänd.

lülüpetäjä Lu lülimänd, lülipuiduga mänd сосна с уплотнённой мелкослойной древесиной, обыкновенно растущая вкривь.

lülüpuu M Lu lülipuu, lülikas puu дерево с уплотнённой мелкослойной древесиной, обыкновенно растущее вкривь; Lu lülüpuuᴅ kazvovad vaa petäjä ja kuusi, lülükkaaᴅ puuᴅ. tämä on muitõstši lookkaza, a ku nõizõt sahhamaa, tämä kõikkinaa painab i ahisõʙ lülipuud(eks) kasvavad vaid mänd ja kuusk, lülikad puud. Ta (= lülipuu) on niigi kõver(as), aga kui hakkad saagima, (siis) ta paindub täiesti (alla) ja surub (sae) kinni.

lülü/zä: -ᴢ J-Tsv. kõveras, kaardus (наречие в форме ин-а от lülü); laut oŋ koverõᴢ (~ lülüᴢ) laud on kõveras (~ kaardus); ku puu on lülüs, siis tätä on raŋkk sahat kui puu on kõverdunud (lülikas), siis on seda raske saagida.

lül/üü: -lüü Li kõverasse, paindu, kaardu (наречие в форме илл-а от lülü); painunnu, lüllüü mennü kõverdunud, paindunud.

lüpsik/ko (Ku), g. -oo = lühzikko; sis se maitᴜ meni lüpsikkoz jamakassɪ äkkiistää siis see piim läks lüpsikus äkki hapupiimaks.

lüpsikõõkärsä: lüpsikõkärsä J-Must. (puu)-

lüpsiku tila рыльце (деревянного) подойника.

lüps/ää (Lu Ku), pr. -än, imperf. -in lüpsta доить, по-; Ku senee taloo perennain tuli lüpsämässä selle talu perenaine tuli lüpsmast; Lu esimein piimä, ku lüpstää [sic!], sis panna ahjoo kui lüpstakse esimene piim (pärast lehma poegimist), siis pannakse (see) ahju. – Vt. ka lühsää.

lüsi Kett. Ränk P Ke-Set. M Kõ Lu J-Must. J-Tsv. I (Ma), g. lüee Kõ Lu J lüe Ränk M-Set. Lu lüttee ~ lüz/ii Lu -ee Ke lüsi, vikati vars косовище; P pitšäd lüeᴅ pikad löed; Lu miä katkõzin lüttee ma tegin löe katki; J paa vikahtõ lüttee pane vikat löe otsa; M piäp tšebjettää vikastõõ lüsi (lüttä) peab vikati lütt kergemaks tegema; M paĺĺo on vikastõõ lüt̆teit kah̆hõõk rutškaakaa palju on vikatilüsi kahe käepidemega; Lu vikahtõõ lüsi vikatilüsi; J lüee rutšk löe käepide, löepulk. – Vt. ka lüheh.

lüsirutška Lu löe käepide, löepulk ручка, черенок косовища.

lütšä/tä M Kõ Li (Kett. P J) -t J-Tsv. -täɢ I (vdjI), pr. lüttš/ään M Li J -än J -ää I, imperf. -äzin M Li -ezin J -äzii I lükkida, läbi v. sisse ajada, pista, torgata, niiti nõela taha ajada наниз/ывать, -ать; вде/вать, -ть; проде/вать, -ть нитку в иглу; P paglatšennäl õli ühes puolyõ kõrva i tõizõs puolyõ tuoš kõrva, kõrvõiss lütšättii pagla läpi pastlal oli ühel pool horm ja teisel pool ka horm, hormadest lükiti pael läbi; J lüttšää elmet kantõmõõ lüki helmed (kande)-paelale; M rissi õli lintii päällä, lütšättü lintti rissiisõõ (kaelas kantav) rist oli paela küljes (paela peal), (oli) pistetud pael risti(aasast läbi); M lüttšää niitti niglaasõõ aja niit nõela taha; I lüttšää niglaa, sis paa kajee rihmaa kahtõõ i sõlmaa, siz alkaa õmmõllaɢ ajan (niidi) nõela taha, siis panen selle niidi kahekordseks ja teen sõlme (otsa), siis hakkan õmblema; M nii on peen silmä, etti en näe lütšätä on nii väike (nõela)silm, et (ma) ei näe niiti nõela taha ajada.

lüttši/ä M Kõ S J (Kett. U P Ra) lükkiä (J-Must.) -äɢ I (vdjI), pr. lütšin Kõ S J lükin J-Must., imperf. -zin Kõ J lükkida, läbi v. sisse ajada, pista, torgata; niiti nõela taha ajada; kangast niide v. piirda panna наниз/ывать, -ать, вде/вать, -ть; проде/вать, -ть нитку в иглу; продевать основу ткани, продевать нити основы в зубья бёрда; P paglatšentšiil õlivaᴅ päärmieᴅ, siz õli lütšittü pagla läpi pastlail olid tärkmed, siis (nendest) oli lükitud pael läbi; J elmiit lütšitä kantõmõsõõ helmed lükitakse (kande)paelale; Ra lütšittii pulikoilla ühess ääress ja tõizõss ääress kahõtšezzee (võrgu-

kudumisel) lükiti (võrgu)pulkadega ühest äärest ja teisest äärest kahekesi; M a sis kanneita riukuita möö vod i lütšiᴅ kanneita keppiitä, ühs keppi ühessä poolõssa riukua, tõin keppi tõizõssa poolõssa riukua. vot sis tuõptši piso-aita aga siis piki neid latte, vaat, pistadki neid keppe, üks kepp ühelt poolt latti, teine kepp teiselt poolt latti. Vaat siis tulebki pistandaed; S niglaa lüttšimää niiti nõela taha ajama; Kõ niijet sit̆tuaz i nõisaz lüttšimää. siz lütšittii. sis pannas piirtaa, lüttšiäs piirtaa niied seotakse ja hakatakse (kangast) niide panema. Siis pandi niide. Siis pannakse piirda; M lüttšiä niisiläisee (kangast) niide panna; M lüttšiä piirtaasõõ (kangast) piirda panna.

lüt/tšüä Kõ, pr. -šün, imperf. -tšüzin kangast niide panna продевать основу ткани; miä nõõn lüttšümää niisii, a tõin nõõb antamaa niittiä ma hakkan (kangast) niide panema, aga teine hakkab niite (kätte) andma.

lüvvä K L P M Kõ S Po Lu Li J (Kett. R U Ke Ku Kr) lüü/vvä P M Lu Li Ra J -vve Lu J -vä Li -äɢ I (vdjI Ko Kl) Лю́вэ K-reg.2 Лю́йе Ii-reg.1, pr. löön Kett. K M Kõ S Lu J lüön K R L P Kr lüün Kõ Lu Li J Ku lüen Kr, imperf. lein Kett. K R L P M Kõ S Lu Li Ra J Ku lei I löin Kõ Ku 1. lüüa; peksta; taguda, kolkida удар/ять, -ить; бить, по-, в-, на-, изби/вать, -ть; колотить, по-, вко/лачивать, -лотить, ковать, с- и т. д.; K lein varpaa tšiveesee lõin varba vastu kivi; Ku lei nii kovass pää, tahto männä durakõssi lõi nii kõvasti pea (ära), (et) pidi peaaegu hulluks minema; L ženiχa lüöb õikõall jalgalla paŋgyõ bokallaa (pulmakombestikust:) peigmees lööb parema jalaga pange külili; S võttaas piimäpata i lüvväs seinääsee võetakse piimapott ja lüüakse vastu seina (puruks); P kanalõikkaja ko saatii tšiin, siz lüötii nagloikaa värjääsie tšiin kui kanakull saadi kätte, siis löödi naeltega värava külge kinni; Li seiväz lüüvvää maaχχaa teivas lüüakse maasse; M naglad lüüvväz lakkõõ naelad lüüakse lakke; Li aŋgõrjass astragall lüvvää angerjat lüüakse (= püütakse) ahinguga; I kabjojõõ lüüäss potkovaᴅ kapjade alla lüüakse rauad; Lu lahsa lekamaa müü ep piä lüüvvä last ei tohi lõgemekohta lüüa; M χullu pää niku tšihval leiväl päähää lüütü hull pea, nagu kuuma leivaga (= sooja sepikuga) pähe löödud; J elä lüü ühesse süüsse, eläko kõikkinaa kahõssõ, a lüü süüsse tšümmenesse rl. ära löö ühe süü pärast, ega üldse kahe pärast, aga löö kümne süü pärast; J näteliz lüüb vijjed vitsaᴅ rl. nädalas peksab (= kulutab pekstes) viied vitsad; J mehed on armõttomassi lüütü opõizõvargõss mehed on armutult peksnud hobusevarast; M seppä pikkaraizõl vasaral lööʙ sepp taob (rauda) väikese vasaraga; Lu pessua lüüvvää paalikaakaa pesu kolgitakse (pesu)kurikaga; P villoi lüüvvä villu vatkuda; Lu lüütii tulta, taglõ võtti kipunaa löödi tuld, tael süttis sädemest (võttis sädeme); 2. (kella, lokku, trummi jne.) lüüa звонить, бить (о колоколе, биле, барабане и т. д.); M tšälü, tšäü tšerikkoo, tšellää jo lüvväᴢ käli, mine kirikusse, juba lüüakse kella!; K vahti ain lei kalatuškaa öövaht lõi üha lokku; Po mennäz barabanaa lǜömää minnakse trummi lööma; 3. (linu) ropsida трепать (лён); L vitõmiil lüvvässä ropsitakse ropsimõõkadega; 4. raiuda рубить; M kapusravvaakaa lei raius kapsarauaga; 5. (maja) vooderdada, voodrilaudadega üle lüüa обши/вать, -ть (дом); I i taas lautoloilla lüüäs kase koto ja taas lüüakse see maja (voodri)laudadega üle; Lu lavvall piäp koto lüüvvä laudadega tuleb maja vooderdada; 6. segada, kloppida; (võid) kokku lüüa, (võid) teha мешать, с-, по-; взби/вать, -ть; I saahhariliivaa paammaɢ, siiᴢ hämmeltämmäɢ, lüümmäɢ paneme peensuhkrut, siis segame, klopime; I miä lehmää võita lei ma tegin võid (lõin võid kokku); 7. (vikatiga) niita косить, с- (косой); Lu roho lüüvvää, a ruiss niitetää; sirpiikaa niitetää, a vikahtõõkaa lüüvvää rohtu (rohi) niidetakse, aga rukist lõigatakse; sirbiga lõigatakse, aga vikatiga niidetakse; U nõistii ühezä lüömää kõik tšülä hakati koos (heina) niitma, kogu küla; Lu lüütü roho ~ lüütü einä niidetud rohi ~ hein; M sünnütettii i ühsinää tööllä vai niittämäzä vai einää löömäzä sünnitati ka üksinda tööl või (vilja) lõikamas või heina niitmas; J tülpell vikahtõll juhtia on õikõ raŋkk lüüvve nüri vikatiga on tarna väga raske niita; I meilä neemiä lüütii jõğgõõ rannaza meil niideti luhtasid jõe kaldal; 8. (tulirelvast) lasta, tulistada стрелять, выстрелить; M nõistii löömää hakati laskma; 9. viibata; (pead) noogutada; (õlgu) kehitada мах/ать, -нуть; кив/ать, -нуть (головой); пож/имать, -ать плечами; Lu tšäellä lei viipas käega; J pääkaa lüümä pead noogutama; J lei vaa pihakaa kehitas vaid õlgu; 10. (pilku, silmi) tõsta v. langetada v. pöörata под/нимать, -нять или опус/кать, -тить или обра/щать, -тить (взор, глаза); J lei silmed musaa obrõzaa päälee pööras pilgu mustale pühapildile; J silmii(t) mahaa lüümä silmi langetama (maha lööma); J väänin pää miä päivää poolõõ, lein loomad lounaasõõ rl. pöörasin ma pea päeva (= päikese) poole, lõin (= pöörasin) näo lõunasse; 11. ära võtta, kahjustada, rikkuda (külma kohta) повре/ждать, -дить, губить, по- (о морозе); K tšülmä lei kõik mettsämarjaᴅ külm võttis kõik metsamarjad ära; Kõ tšülm, elä löö medje erneitä (Len. 217) külm, ära võta meie herneid ära!; 12. muutuda, minna (mingisuguseks) ста/новиться, -ть; J ilm lüüp pehmiässi ilm muutub pehmeks; J lüüp kauneessi punastab (läheb punaseks); 13. intrans. lüüa, heliseda (kella kohta) бить (о часах), звонить (о звонке); J tunnid vass para·iku lüüti kahs kell lõi just praegu kaks; I tšellä lüüʙ, tšellä elizeʙ kell lööb, kell heliseb; 14. intrans. lüüa, taguda, kloppida, pekselda (südame kohta) биться, колотиться (о сердце); Lu süä lüüʙ süda klopib; ■ I lei praalitšilla sinnua sind tabas halvatus; J nägoo lei paizõtussõõ lõi näo paiste; J tšäsi lei paizõtussõõ käsi läks paiste; Li lei enee karkuu pistis plehku; Lu ku viĺjä on nurmõl valmiᴢ, perrää vihmaa lüüʙ lammaa kui vili on nurmel valmis, (siis) pärast vihma paneb vilja maha (= vili lamandub); Lu lainõ lüüʙ rantaa laine lööb (= paiskub) randa; Lu lainõ lüüb rissii laivaa laine käib risti laeva; M jürü lei vikastõõsõõ välk lõi vikatisse; M laa kasõ lööp kane kossiaᴅ, sis tuõp pehmiäp einä las kaste niisutab neid heinakaari, siis tuleb pehmem hein; M opõn sis kõv̆vii lööʙ jalkoo, täll vaivattaaʙ vattsaa hobune trambib siis kõvasti jalgadega, (kui) tal valutab kõht; Ra piäp pesu mõilaakaa lüüvvä pesu tuleb sisse seebitada; Li lei mõilalla seebitas sisse; J tšültšee lüümä (kellelegi) külge lööma (= kurameerima); Lu kahs laiskaa lüütii vettoa, kumpa näiss on laizgõpi kaks laiska vedasid kihla, kumb neist on laisem; Ra leimmä tšäeᴅ lõime käed (= leppisime kokku); M löötii tšäs̆siä ühte, a kõlmaiz lahgotti veeti kihla (löödi käed kokku), aga kolmas lõi lahti; J leivät tanttsua nad lõid tantsu; M suv̆vaaʙ šuutkaa lüüvvä armastab nalja heita; K viimein vihko ko niitettii, siz löötii kukõrpallua kui viimane (vilja)vihk lõigati, siis lasti kukerpalli; K pliiškiä sõrmiikaa löötii nipsu löödi sõrmedega; Lu nät ku anti, nii kõrvaᴅ lüütii tulta näe, kui äigas, siis kõrvad lõid tuld; Lu tulta lüüb i jürizeʙ lööb välku ja müristab; I iiliä jumalaa vaŋkkurill ajõlõb i jürizeʙ, i tulta lüüʙ Elias sõidab jumala vankriga ja müristab ja lööb välku; Lu jumal tulta lööʙ (jumal) lööb välku; Lu terässä lüüp sirkaassa taivaassa, ühtää pilviä [= pilveä] eb õõ põuavälku lööb selgest taevast, ühtki pilve ei ole; Lu terässä lüüʙ, se jutõllaa viljoja valmisutaʙ lööb põuavälku, see, öeldakse, paneb vilja valmima.

lüüt vt. lühüᴅ.

lüüt/tši J-Tsv., g. -šii J löök, hoop удар; sai lüüttšiä, de õõ rauhõᴢ sai hoobi, ja ole rahul!

lüüttši-mašina vt. villaa-.

lüüt/tää Lu J (Li) -tä J-Tsv., pr. -än J, imperf. -in (villu) masinaga kraasida v. kraasida lasta карзить или давать карзить шерсть фабричным способом; Li laako ja pehmiä lõŋka, eb õllu kraapittu, a õli lüütettü mašinaakaa laug ja pehme lõng, ei olnud käsitsi kraasitud, vaid oli masinaga kraasitud; Lu menin villaa lüüttämää läksin villu (masinaga) kraasima (= kraasida laskma); J villad lüütän mašinall villad lasen masinaga kraasida.

lüütümüt/tü (Lu), g. -üü löömatu, peksmatu небитый; joos tšiirepää ja vee, lüütü lüütümüttüä [sic!] (muinasjutust hundi ja rebase kohta:) jookse kiiremini ja vii, pekstu peksmatut.

lüüvve, lüüvvä, lüüvä, lüüäɢ vt. lüvvä.